Sõidan loodetavasti kolmapäeval rahvusvahelise näituse "Julgus elada" avamisele Riiga. Näitus avamine kell 18 Riia rahvusraamatukogus.
Olen sedagi minekut planeerinud päris kaua. Oli momente, kus näis minek lootusetu, kuid praegu tundub minek minevat plaani päraselt... Kuigi ma kindel saan olla, siis kui olen Riias kohal.
Uurisin ka juba bussireise jne. Plaani ümber mängimine viimasel minutil on keeruline... Kuid egas see esimene ega viimane kord ole, kui peaks viimasel minutil plaane muutma.
On kurb mõeldagi, et paljud saavad lihtsalt lõbu pärast reisida, kuid mina näen peaaegvu alati vaeva, et kuhugile asjaliku asja pärast saada minna... Näituste avamised on siiski minu jaoks asjalikud rõõmsa energia saamise allikad. Töö tulemus. Kuid põrgan ikka ja jälle kokku igasuguste küsimustega, kes - kus - kas... Ja paraku panen veel tähele, et ühistranspordi kasutamise võimalust tahetakse kuulda järjest vähem... Mina ise seikleks ülima hea meelega bussidega - rongidega... nagu veel mõned aastad tagasi pidevalt...
Isiklikud autod hellitavad inimesi ära. Mindki osaliselt... Autod autodeks. Auto on kolmapäeval täiesti olemas loodetavasti. Kuid momendil kahtlen natuke autojuhist, kas ta saab olla ja tulla... Pagana pihta, pean ostma jalaga juhitava auto... Kolmapäeval lahendaksid minu autojuhiload ühe takistuse kindlasti... Kui ma mäletan õigesti, siis just Lätiski on mees, kes juhib jalgadega autot...
Ütlen ausalt, et ei ole vist Lätis käinud 35 aastat küll, kui mitte kauemgi. Riiast mäletan sinepileiba loomaaia kohvikus. Olin vist 6-ne, kui sõin maailma parimat sinepiga leiba, musta leiba! Tulime Musta mere äärest ja ma polnud umbes kuu aega musta leiba süüa saanud...
Hoidke varbaid, et kolmapäeval kõik läheks hästi.
Soovin väga - väga minna. Mul on energiat vaja.
Viimasel ajal loobun palju just iseendast.
Mõtlen teistele, isiklikke abistajatele ühte ja teistpidi, kuid unustan enda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar