Armastus...
Mis see lõppude lõpuks on - ARMASTUS...
Kas on säde, mis annab energiat... Paneb särama... Lendlema...
Või on hoopis...
See aasta olen palju kuulnud hämmastavaid arvamusi, mis armastus olevat. Ma aspekteerin kõiki arvamusi. Kõikidel on oma mõtted ja tunded armastusest. Siiski ei ole olemas õiget ega valet mõtet ega tunnet...
Armastust on miljoneid variante.
Armastusel on miljoneid värvitoone.Tundeid. Mõtteid. Väljakutseid. Loobumisi. Alla andmisi. Rohkem võitlusi. Andestamisi. Nii edasi...
Keegi armastab kedagi rohkem ja kedagi vähem. Või midagi. Kellegile tundub ok. Kellegile näib ülekohtune. Kuid kõikidele jääb nende omad mõtted ja arvamused. Jääb armastus. Nende suur ja sügav armastus. See õige armastus.
Kõige esmalt tuleb iseend armastada. Siis tuleb armastus kõikide ja kõike vastu. Omaenda elu vastu.
Armastus võib olla kelle/mille iganes vastu. See võib olla nii vaimne kui füüsiline. Hingeline. Armastust võib näha silmade säras ja tunda südame soojuses.
Armastamine on oskus. Väga super oskus.
Ja sellele ei andagi diplomit. Ei ole vajagi. Ometi õpitakse iga päev armastust juurde ja armastama. Armastuse suurim tänu on vastuarmastus.
Armastus saab valugi teha, kui erineb teisest armastusest, kellele ei meeldi või ei ole omane, on teistsugune armastus. Tundmatu armastus. Kartmine on vaenlane armastusele, kui ei julgeta armastada. Kui mõeldakse, et ehk keelatud või see lõpeb kord halvasti... Et mina ei seda imelist tunnet väärt. Nii kogudakse iseendasse pahasid tundeid... mida nagu ka armastatakse...
Armastus ei saa olla kannatus. See on midagi muud. Kui hetkel on armastus, siis on armastus. Kannatus võib tulla hiljem... Kannatusigi on kahte sorti - meeldivaid ja mitte meeldivaid. Vahel on tunne, et rohkem hoiame oma mälus alles ebameeldivaid kannatusi, sest need on millegipärast meeldima hakkanud. Omaseks saanud. Kuid võib olla nad takistavad edasi minekut, aga samas õpetavad midagi, kui oskame neid õpetustena näha...
Armastus on salajane ja avalik.
Armastusel sageli kiire mööda minna.
Armastus võib lõpeta, ja samas algab otsekohe uuesti.
Minu jaoks ei ole armastus liblikad ja roosamanna. See kerge armastus ei ole see, mis peab olema. Raskem veidi on tõelisem tunne. Siiram. Ausam. Paneb mind looma.
Armastus ongi elu.
Igaühele eriline ja isemoodi.
Armastuse ime on igas elus hetkes ja asjas.
Armastus on lõputu.
Lõpmatu teema...
Täna said siis sellised mõtted...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar