pühapäev, august 02, 2020

Üle saja aasta...

... tegin vahvleid 😊

Mul polnud aastaid vahvlimasinat. Kunagi sai kellegi laenatud ning... Nüüd jälle masin. 
Küpsetamisel oli meil Mirjamiga mõnus koostöö: mina panin taigna masina, Mirjam võttis vahvli masinast välja. 
Loomulikult esimesed vahvlid sõime kohe ära. Nagu lapsepõlves... Vahvlihunnik ei tahtnud kuidagi kasvada... 

Tulge vahvleid sööma!!!

Pildi tegi Carola.

Muide, juurdlesin täna laenamisküsimuse üle. Otsustasin, et kõige tähtsam, et ma ei laena kunagi kellelegi iseend - siis ei saa iial end endale tagasi 😋

Ongi august...

Ma ütlen küll  tihti iseendale, et ma ei nutta iial enam.
Vahel küsin endalt, miks valetan endale...
Tihti tahaksin nutta...

Vahel on mul tunne, et olen elanud siin maailmas lõpmatult kaua... Kuigi täna mu elu viiekümne kolmes august - see ei olegi ju kuigi suur arv... Paras arv.
Et olla elus miskit kogenud.
Ja samas on mul tunne, et ma pole veel õieti midagi kogenud.
Et ma ei oska õnnelik ega ka vihane olla.
Äkki olengi vaid tuim olend...
Seda ma ka ei usu. Ei suuda uskuda.
Mida ma üleüldse suudan. Kus mina seda tean... Ja kas ma  peangi teadma...
Kõik on alanud minust endast ja kõik algab aina edasi... Seda tean. Seni kuni elan ja püüan leida elumõtet või eesmärki...

Ma olen lihtsalt kokku jooksnud hetkel. Pean tegema restardi... Teen seda hommikul.
Mõnikord võin ka olla mitte särav. Iseenda vastu aus. Natuke hoogu maha võtta... ja end hoidagi.
Mul on vähemasti üksainus inimene, kes peegelpildis peaks olema mulle kallis ... Mina ise.
Endale tuleb looda ikka ja alati...

Olen õppinud armastama kurbustki. Vahel annavad pisarad selgust juurde ja teadmise, et elu on ilus. Sest elus on lubatud naerda ja nutta. Tihtilugu ühekorraga...
Oma tunnetest ei pea kellegile aru andma...

laupäev, august 01, 2020

Leidsin taas maali

... Kati koduseinalt.



Rõõm on ikka näha oma tööd kellegi koduseinal.

Taaskohtumine nagu. Või ongi ju taaskohtumine.
Oma lapsega.

See Juuliõite maal sai ekstra Katile sünnipäevaks kolm aastat tagasi...

Hetki eelmise nädala puhkusepäevadest

Pärast Türi näitust käisin sõpradel külas. Olin nii Sauel kui Tallinnas. See aasta üleüldse esmakordselt.
 Katiga mõtlesime juba maailmatu kaua, et käime ükskord Eesti Vabaõhumuuseumis. See ükskord oli eelmine laupäev. 

Hästi põnev  elamus.

Hea, et  meil oli ka mehe jõud Petsi näol kaasas, sai meelitatud naistega kaasa tulema. Nii sain rohkem näha majadeski. Teadavasti polnud vanasti ühtki kaldteed... 
Ja tänapäevane ligipääs vanadele hoonedele ei sobiks ka mitte kuidagi.

See minu arvamus.

On aga meeletult tore, et elan  praegusel ajal. Mul on võimalus liikuda peaaegu igal pool.




Vahva oli sõbrannadega lõpuks kuskil niisama ringi käia. See on tõesti hoopis teine tunne. Mul tõesti vahvad isiklikud abistajad, kellega on ka vahva alati käia ja olla, kuid vahel  on pagana hea hetkeski unustada näiteks abistajate tundide lugemise, mis mul veres juba ning unustada hetkes, et kuhugile minnes pole ainult isikliku abistaja teenus selja taga, vaid mu kõrval on ka sõbrad. 

Janikaga käisime Keila joal. Seal polnud mina samuti käinud, kuigi olin ammu soovinud minna. Janika hommiku kohvilauas mainis, et võiks minna ja läksimegi.



















 Lilled merre...



reede, juuli 31, 2020

neljapäev, juuli 30, 2020

Nagu orav ratas!

  Kodused toimetused ei saa  ealeski otsa. Saavad tehtud ja samas ununevad nii kauaks, kuni jälle tuleb neid teha...
Lõpmatu ring 😁 
Mis siis täna sai tehtud... Justkui mitte midagi tähtsat ja ometigi kõik oli tähtis.
Lilled said kastetud. Nii akna taga kui toas.
Pesu pestud.
Nõud pestud. 
Kassiliiv vahetatud.
Põrandat pestud dšussiruumis ...

Kohvitatud.
Salatit tehtud. Kukeseente - kartulisalatit. Päris huvitava maitsega tuli.
Leib tuttu pandud. Homme jälle leiva küpsetamine. 
Natuke juuksetuka lõikamine... 
Veidi arvuti taga olemine. 
Telefoniga rääkimine...

Õhtul arutasime Ingridiga, mida sai täna üldse ära teha... 

Siiski oli  mõnus kodune päev. 
Niisugusi päevi on olnud sadu ja tuleb veel sadu... 

kolmapäev, juuli 29, 2020

Südamekene

Lapsed käisid minu joonistamas. Kõik joonistasime vabal teemal... Mul tuli süda paberile, et lapsed on armsad ja vahvad.

teisipäev, juuli 28, 2020

Tikreid

sain täpselt 12 tikripõõsast aiamaalt.

Sai tehtud smuutit.


esmaspäev, juuli 27, 2020

Leivategu - ammune unistus läks jälle täide

 Päev, mis läheb mu elus jälle ajalukku ühe unistuse täitumisega.

Tegin leiva valmis. Eile siis panin  leiva ööseks tuttu, et täna valmis küpsetada. Sai kaks pätsi. Suurem ja väiksem.

Mulle meenus, et vanaema õpetas, et parim saiataigen tuleb käe või jalaga - minu puhul - sõtkudes. Mõtlesin, et leibki tuleb nõnna parem. Nii ma sõtkusin leiba jalaga. Tundsin mõnu tegemisest.

Mirjam, kes on leibu teinud palju palju, ütles naerdes ja õhinal, et selliselt teeb ta küll esimest korda leiba.  Ta natuke abistas mind.

Arvasime,  et Eestimaal pole keegi nii ennem leiba teinud... 





Olen küll vist päris perenaine! Isegi leiva tegemise saan selgeks. Küllap ajaga tuleb omad nipidki leiba, usun. Nüüd oli Jaanalt hästi lahe õpetus ja juuretisepoju. Aga nüüd on mul juba enda juuretiselaps olemas...

Paraku ei saanud pildi ahjust tulnust leivast... Leivale püüdsin kirjutada TIIA , kuidagi jäi ka...

Välja tuli vist täitsa söödav leib. O n söödud .

Juba telliti sünnipäevakski pätsi.  Teen ka. 
Leivakunst!!!

Pildid Silverilt, kes ei tahtnud kuidagi pildi teha - arvas, et leivategu on tavaline... Eks tal olegi õigus. 
Minule oli uus kogemus.
Muud ei midagi.

Meenus ka Juhan Liiv: Tüdruk võtab ahjust sooja leiba - mõtelge...

Näituse "Lootus on suveunistuses kõndida"








Need  pildid Ingridilt.

Näitus sai armas. Kuigi pooled maalid kohvriga unustasin kogemata koju. Ülle ja Tiiduga oli mõnus maale üles panna. Avamine ka armas.

                                                               Lillede pildid Janikalt.

pühapäev, juuli 26, 2020

See põnev nädal...

... jääb kauaks meelde. On olnud hästi palju rõõmsaid hetki. Sa mas on olnud ka jahmatavaid ... Siiski on olnud   tunne, et see nädal möödus väga minulikult. Sajaga olin omas mullis.

Olen eilse õhtust ilusti kodus.

Täna tegin ettevalmistuse homse leiva küpsetamiseks. Esmakordselt proovin leiba teha.  Öö peab leib tuduma enne, kui ahju läheb.
Leiva tegemisest olen unistanud päris mitmed aastad. Kuidagi tundus pühalik soov ja loomulikult vajasin juuretist... Tegelikult julgustusest proovimiseks puudu... Nüüd pääsu enam ei ole. Pool tehtud.
Julgus tuleb tasapisi.
Usun, et kui teistele ei kõlba minu leib homme süüa, siis mulle endale  küll sobib. Loodan vähemalt.

Ega ma momendil ei kindel, kui kaua ja mismoodi saangi elada oma elu ise... Tõsiselt. Minu isikliku abistaja teenuse ümber on jällegi varjud tekkinud... Ma siiralt loodan, et need rahastajad, kes projekti raames loodavad hakata mind mu taga selja jälgima minu tegemisi abistaja silmadega, saavad aru ikka õigel hetkel, et see ei lähe mitte. See oleks klassikaline hooldamine , kuid mina - andke andeks - ei ole olnud eales klassikaline hallis sotsiaalsüsteemimassis.
Ma ei tohiks üldse sellest blogida. Sest tean, miks juba hakati minu selja taga asja ajama, oligi just seepärast, et kardetakse juba minu blogimisi...     Minu meelest on juba see nagu mulle näkku sülitamine. Mina ei sooviks tõesti selliselt mõelda ega ammugi selliste sõnadega rääkida, kuid mul on mitu päeva seesugune tunne. Võin naeratada, kuid mu sees on siiski valus okas.
Kui raske on tegelikult olla puuetega inimene. Ikka jälle tõesta, et ma ei ole idioot või saamatu õpitud abistuse ohver või kes iganes, kes ei saa iseendaga hakkama. Ikka on keegi, kes tuletab meelde , et mul on füüsilised puuded ja ma pean  kohe alla andma, end nurka suruma. Tuletavad meelde, et ametnikel on hea uhkustada, kui palju suudavad minu heaks teha, et mu elu oleks puuetele väärt... 
Appi, kui puudeline on maailm...
Mina uskusin ja usun veel, et mul on lihtsalt erivajadused ning elu muutubki igaühele võrdsemaks.  Et võrdses maailmas ei tunne ma end kurjategijana, kes rööviks abistaja teenuse raha ebasihtosttarbena... Usun, et iseenda raha vaatamata raskustele olen panustanud 21 aastat ikka õieti oma isikliku abistaja teenusele ning ka valla raha... Muidu mul poleks 67 näitust,     ei oleks kunstniku ega kirjaniku ega üleüldse õnneliku naise elu... Aga mul on.
Ma teen  selleks kõik, et mitte sellest elust ja iseendast loobuda.
Ma ei taha kõlavaid sõnu, et küll ma olen ikka vallas vajalik ja tubli... kui  nende taga tegelikult ei ole mitte midagi. On teesklus... Võib - olla teengi kellegile liiga.
Aga ma soovin ainult usaldust.
Ka valla sotstöötajatega. ja projektide asjaosalistega. See on ju oluline, et asjad õnnestuksid.  Igatahes minult suudeti see esimest korda elus ära võtta tõsiselt. Nüüdsest olen väga ettevaatlik igasuguste lubamistega jne.
Mul hea meel, et oma isiklikke abistajaid saan usaldada.
Tean , et mina ei saa iseend alt vedada. Ja samuti ei saa alt vedada oma abistajaid ja inimesi.
Ja tean sedagi, et kui ma enam ei jaksa nii elada, siis ma ei soovi enam elada. Parem elu mölluga ja ilusti lõppetada, kui vaevlema jääda. Nagu Jane... Ma ei tea ka, mis oleks siis elamisväärt, kui jääksin lükkada - tõukada... Mitte nii nagu praegu... Praegu vaatamata kõigele on kõik ju hea.

Said sünged mõtted ja tunded.
 Mu sees sai aga kergem. Ma ei suudaks praegu iga minut naeratada, et lust ja lillepidu mu ümber. Kui ei ole...

Aga siiski olen nädalaga super rahul.
Mitmedes kohtades olin esimest korda. Nendes kohtades, kuhu olen soovinud minna.
Nägin uusi vahvaid inimesi. 
Nägin oma ammuseid sõpru.
Avasin näituse "Lootus on suveunistuses kõndida". https://jarvateataja.postimees.ee/7024082/jalgadega-maaliv-kunstnik-avas-turil-naituse-ja-esitles-raamatut?fbclid=IwAR2kswxP7BQcWAIrdkViOQW8KdPqDI2bKfdD7jtHpxDE-xZbMOLBOrNlPZ0


Türil ööbisime võõrastemajas. Mõnus vanaemalik maja toreda ja abivalmi peremehe Antsuga. Ta lubas hakata mõtlema kokkupandavale kaldteele. Seal oli neli viis trepiastet sisse minna. Mina polnud esimene ratastoolis ööbija. On hea mõelda, kui tunnistadakse, et see paneb mõtlema.

Näituse pilte riputan järgmise postitusesse.