kolmapäev, oktoober 21, 2020

Õnn kukkus pähe!

 Sõna otseses mõttes. 

Hea, et mina ei karta ämblikke ning usun, et ämblikud toovad õnne. 
Seisin keset  tuba. Tegelesin kassiliivaga Mirjami abil. Äkki näen silme ees niidi otsas allapoole libitsevat ämbliku. Ta hakkas kohe ülespoole tagasi kiiresti ronima.

Hakkasin heledat naerma. Südamest naerma. 
Täna esimest korda. 

Naeratanud olin tänagi. Naernud südamest mitte. 

Oli pikk töine päev.  Nagu ei olegi suurt teinud, aga väsimus on.
Sai tegelda veel loometalgude esitlusega. Zoomigi tehtud... Millegipärast skype üldse ei mänginud... Porgandipiruka ja zoomi tegemise vahelt joostud... Jube loov ju, eksole!

Muide, oma aia porganditest olen küpsetanud kolm korda pirukat. Rohkem pole ka omi porgandeid. 

Vaatasin "Pilvede all". Ainus seebikas, mida jälgin. Täna öeldi hea lause: Olgu, mis on, aga peaasi, et lõpp on hea. 

Minul lõppes tänane päev hästi.


teisipäev, oktoober 20, 2020

Natuke mängisin ajakirjaniku

Urvastes Vunki mano loometalgude arutelus tuli meil mõte hakata tegema intervjuusid ürituste korraldajate ja ametnikega, üldse vahvate inimestega...

Minu esimene e-vestluskaaslane oli oma Kastre valla vallavanem Priit Lomp.


Mina:  Mina mäletan esimest vestlus Sinuga. See oli veel Haaslava valla aegu Roiu raamatukogus. Mul oli näituse avamine , see oli vist 8...9 aastat tagasi... Kas sina  mäletad, kuna pannid tähele esimest korda teistmoodi ehk erivajadustega inimesi  (ma ei mõtle end 😉)? Kas ongi olemas teistmoodi inimesi või oleme kõik eriliselt isemoodi?

Priit: Minu esimene teadvustatud kokkupuude erivajadusega inimesega oli ülikoolipäevilt kui lõin kaasa mitmetes üliõpilaste esindusorganisatsioonides ja ligipääsetavuse küsimused olid siis juba laual.  

Teadvustamata kokkupuuteid oli kindlasti ka oluliselt varem – eriti tänaste kogemuste ja teadmiste pealt, kui tead, et erivajadus ei pruugi üldse esmapilgul silmaganähtav olla.


Mina: Küllap ajan Sindki kui Kastre valla vallavanemana omaenda IAT soovide ja tegemiste/kogemustega veidi hulluks - tavaliselt öeldakse ja usutakse, et ametnikud teavad paremini, mida puudega inimene peaks elult tahtma või õigemini mitte tahtma.  Milline inimene on valla jaoks kergem ja parem, kas see inimene, kes ei tea või teab, mida ta tegelikult, mis elult soovib ja mis abi vajab?

Priit: Kindlasti on hea ühist asja ajada inimestega, kes teavad, milline abi neid päriselt edasi aitab. Oma kogemuste põhjal julgen öelda, et mida rohkem inimene enda abistamisvõimalustesse süveneb, seda täpsem ettekujutus tal tekib ootustest näiteks riigile või kohalikule omavalitsusele. Samas ei tohi unustada, et riigi ja omavalitsuse toetusmeetmed tekivad pikaajalise planeerimise käigus ja mida suurem on laev, seda keerulisem on järsult tema kurssi muuta. See on tekitanud hulga segadust ja vääriti mõistmist, aga sellest tuleb kõigil osapooltel palju õppida.


Mina: Ma soovin kirjutama hakata täiendavalt oma raamatu " Kuldvõtmekese IVT ehk Isikliku abistaja teenus 15 Tiiale". Tean, et see põlveotsas ja poolnaljatamisi kirjutatud kogumik on saanud nüüdseks oma kasuliku elu. On valmimas isikliku abistaja teenuse juhend sotsiaaltöötajatele, kuhu sooviti lisalugemiseks minugi väike kogumik. Mul on sellest ainult rõõm. Kuid, mis tähendab Sulle IAT? Kas üks teenus, mida peab KOV pakkuma või miskit enamat? Oled Sa mõelnud, miks kasutavad erivajadustega inimesed IAT -d nii vähe?

Priit: Kindlasti on see seotud meie riigi iseolemise ja minevikuga. Tänasel päeval kindlasti ka riigi ja omavalitsuste vaheliste pidevate vaidlustega, kus riik annab omavalitsusele ülesande, kuid vahendeid nende täitmiseks „unustatakse“ lisada. See tekitab olukorra, kus omavalitsused ka oma jooksvalt pakutavat abi ja tuge väga vähe välja reklaamivad. Meie vald on hetkel osalemas projektis, mille kaudu paljusid teenuseid parendatakse ja võimendatakse. Väga valus oleks näha tagasikukkumist, kui riik lähiaastatel sotsiaalvaldkonna rahastamist tegelike kulude alusel ei plaani.

Ametnike roll on teenust sõnastada selliselt, et võimalikult paljud teenuse potentsiaalsed soovijad, saaksid oma eripäradega teenusest kätte endale just selle olulisima. Sõnapaar „isiklik“ ja „abistaja“ tähendab ka selle teenuse vajajatele oluliselt erinevaid ootusi. Ja kui nii poleks, siis see poleks enam „isiklik“ vaid lihtsalt „abistaja“.


Mina: Tartu 2024 - Euroopa kultuuripealinn. Kui hea ligipääs on Sinu meeles erivajadustega inimestel siis meie Tartule?

Priit: Ma näen täna avalikus sektoris oluliselt suuremat oskust erivajadustega inimestega arvestada. Seda nii taristu planeerimisel kui ka jooksvates küsimustes. Aga on ju teada arvukalt näiteid, kus näiteks ligipääsetavus ei ole lahenenud ning mis paistab lahendatud kohtadest oluliselt kaugemale ning kõlab valjemalt.


Mina: Küllap oled tähele pannud minu teemat "Kuidas erivajadustega inimeste maailm viia suure hulga inimesteni" Tartumaa loometalgud . Kas Sina tuleksid teatrisse meid vaatama? Kas see - kui unistada suurelt - ei võiks olla 2024 aastal üks kultuuri - pisi - sündmus? Minu meelest küll. See mõte tuli just nüüd.

Priit: Ma olen alati igatsenud, et meie vallas toimuks midagi sellist nagu Raplas nn Tantsud tähtedega (kuigi ma ei tea, kumb tantsupartner seal tegelikult „täht“ on ). Samal ajal olen oma sotsiaaltöö õpingute raames näinud tihti ka seda, et erivajadustega inimeste tehtavat kultuuri, sporti ja paljut muud tullakse võtma kui „humoorikat meelelahutust“. Ja selles on vahel ka erivajadustega inimesed ja nende lähedal olijad ise süüdi. Sel „meelelahutuse“ hetkel unustavad pealtvaatajad, et needsamad sportlased on enamikest meist kiiremad basseinis, või kultuurikandjad põhjalikumad ja pühendunumad teatrilaval või ansamblis. Tulen vaatama ja loodan, et tuleb tõsine tükk, mis kõiki mõtlema paneb!


Mina: Kuna saab Kastre valla poed ligipääsetavaks ratastoolides inimestele  ja üldse asutused? Muide, elektrilised ratastoolid vajavad veelgi suuremat täpsust kaldteede ehitamisel, kui näiteks minu kerge ratastool. Minul poleks madal aste takistus. Elektrkas inimesel oleks suur takistus. 

Priit: Liigume sinna suunas. Vahel tuleb mõne objekti puhul lahendust lihtsalt otsida veidi kauem. Heameel, et ehitame Kastre vallas sel ja järgmisel aastal mitmeid uusi hooneid, kus lahendusetele on juba mõeldud projekteerimisfaasis või siis koostöös ehitajaga töö käigus. Esimene parema ligipääsetavusega kauplus saab olema juba kevadel Mellistes. Aga ligipääsetavusega laiemalt on veel kõvasti tööd teha.


Mina: Kuna saaks maailm võrdseks, kaoks ära jagamine inimesi erivajadustega ja erivajadustega inimesteks? Mina ei tea. Võib - olla siis, kui tuleb arusaam kõikidel, et meil on oma hing, mis on tähtsam kui füüsiline keha... 

Priit: Mida rohkematel inimestel on oma isiklik kontakt antud teemaga. See on ainus asi, mis õpetab mõistma, aga ka arvestama ja toime tulema.


Mina: Kas usud kõrgemaid jõude  või ingleid?

Priit:Ma tunnen, et enda käed jäävad tihti väga lühikeseks. Siis ma lihtsalt loodan, et kusagil on keegi, kes ka muretseb.

Mina: Kas Kastre vald oleks valmis nägema volikogus / vallavalitsuses erivajadustega inimest?

Priit: Kindlasti.


Mina: Ja nüüd lõpetuseks kuum teema. Kas usud, et kätepesu ja maskidega  võiks võita kõiki viiruseid  ja haigusi, oleks see üldse võimalik, et praeguses maailmas ei oleks koroonat ega ühtki teist surmavat haigust? Ma ei usu. Usun aga, et hirm teeb praegu palju töö ja keegi ei tea tegelikult, kuidas hakatakse suhtuma  koroona haigetesse... See teeb mind murelikuks...

Priit: Covid-19 viiruse olemasolu on õpetanud kindlasti paljusid põhimõtteid ümber hindama. Kasvõi koolide-lasteaedade puhul. Kui varem oli nohune õpetaja, noor või laps koolis-lasteaias igapäevane normaalsus, siis täna seda selgelt ei tolereerita. Ja see on ainuõige.

Teine küsimus on, kuidas nii tervisekriisi aga ka majanduskriisi valguses toetada neid, kes seda vajavad. Sellised olukorrad on alati suurendanud suitsiidide hulka. Me teame seda igal tasandil, aga ometi ei näe ma tänases riigijuhtimises soovi laiendada näiteks psühhiaatrilise abi saajate hulka. Jube kurb on.


Aitäh Priidule, et leidis aja vastamiseks. Usun küll, et Kastre vallas jätkub toimetamist Priidule. Aga ka mulle... Üheskoos ehk suudame suurema maailmagi muuta paremaks ja üksmeelsemaks. 

Pilt on sügisest 2018, kui käisin isikliku abistaja Hannaga Haaslaval, Kastre valla vallamajas. Mina olen Hanna ja Priidu keskel.

Muide, vallamaja tagaukseastele oleks vaja ja võimalik teha, minu rumala meelest,  madal kaldtee, siis oleks täitsa normaalneligipääs. Seda mäletan, et alumisel korrusel oli hea liikuda. Tõsi, olen Kastre vallamajas käinud täpselt üks kord. Tookord keerles jutt isikliku abistaja teenuse ümber. Mulle meeldivad vanad majadki.. 




 

pühapäev, oktoober 18, 2020

Külmkapist ja ...

 Külmkapp korras. Mulle andi head nõu. Äravooluava sai puhastatud.     Arvatavasti  oligi pisiprobleem. Suur tänu tähelepanijatele!
Uut külmpkapi ma ei vaja igatahes.
Üks hetkel jälle vähem.

Täna õhtu ma aga ei mõtle ei muredele ega rõõmudele. Olen  omas mullis. Igatsev, pisut nukker... Sellisena tavaliselt ei teata ega nähta mind... See on minu tunne ja hetk aegki rahulikuks keerada. Lihtsalt  olla. Üksi. (Magavate kassidega.)  Muusikaga... Mõtetega. 
Mõni ütleks, et kas sul depreka alge... 
Kindlasti see mitte.
 Usun, et seesugune olemine on hoopis kohtumine iseendaga taas roihkem. Viimasel ajal olen olnud teistele, kuid mitte iseendale... Tundsin, et jaksu nagu ei ole või taolist, k uigi tegin näo, et kõik on parimas korras. Ja on ka... 
Aga mul on ka salahing... Salaelu... Õnneks seda ei saa näha... keegi... Võib - olla ühte nägijat igatsesingi, kuid teda ma ei ole kohanud veel... Aga ma ei teagi, kas soovingi oma vabadus kellegiga jagada... See on jälle minu saladilemma... Vahel oleks õhtuti mõnus kellegiga koduseid asju arutada või hetkekski unustada, et olen kellegile klient... See väsitav vahetevahel,  et kõik koduasjad minu kaelas, ei oleks nagu päris oma inimest, kellega tähtsaid asju arutada... Aga ei, see on minu valik. Minu elu. Ega ma ei nutta. Kelle õlul peakski need olema, kui mitte oma õlgadel. Igatsen olla vahel nõrgem,  pagana pihta, olen ju naine. Arvan, kui mul neid tundeid kord enam ei oleks, siis oleks tõesti midagi viltu minuga... Ma olen paarimates aastates, võin ju veel armastusele mõelda. Lõpuks armastuse mõiste on lai, sellele peabki mõtlema... 
    Hommikul olen jälle endamoodi. 
Oh, jumal või kurat, olen praegugi enda moodi. Lihtsalt sellist mind ei nähta...  Hea ongi. Muidu tuleb vist küsimusi või manitsusi laviin... Siis tuleb mul endal vastu küsimuste sadu, kas olen tõesti nii teistmoodi... 

Head uut endamoodi olemise nädalat!
Mulle saab olema põnev nädal... Usutavasti tuleb ette üllatusi ja ootamatusi - ühesõnaga, elu rullib mõnuga.

laupäev, oktoober 17, 2020

Eilne loovõhtu ...

 ... toimus mõeldes Tartumaa loometalgude esimesele ehk idee esitlusele. 

Kass Bongogi vaatas jahmatanult , mis hullu nüüd nad teevad. 

Meie naudisime endi loovust  naerda tõsiste asjade üle. Rohkem ei reeta. Muidu kaob loodetud vau efekt loomotalgude esimesel hommikul - me ikka loodame natuke seda kas või hetkekski. Mina küll kavatsen 33 tundi loometalgudel nautida ja loodan, et sedasama teevad teised kuldvõtmekesed meeskonnast. Vahet ei ole, kuidas Nõos lahendus on, kuid üks lahendus on meil juba  olemas st algus ja lõpp , aga vahepealne asi tuleks paika uanna.     Võib - olla tuleb Nõos hoopis teine lahendus,mis tuleb siis ka ellu viia... 

Elagu loovtöö ja mu hääleharjutused.

Eilegi klõpsustas pilte Diana.
iu

Mõned pildid Avatud Lavalt

 



Keerutega kaldtee hingeni.

Vähemasti meie ettekujutuses. Usun, et igaüks meist suudab ehitada kaldtee omaenda hingeni. Selleks ei pea ilmtingimata olema jalgupidi liimikausis nagu mina olin... 

Olulisemaid ehitusmaterjalid on omaenda tunded ja enesekindlus. 

Neljapäeval Viljandis tegi pilte Diana Ostrat.






Kohtusin Piret Ausiga...

... enne Avatuid Lava. Neljapäeval. Viljandis.

Ausalt ka, see oli me esimene kohtumine päriselt. Ma olen jätkuvalt veendunud, et ükskõik, kui toredad ja asjalikul on e - kohtumised, kus need iganes toimuks, kas facebook´is või mujal, on siiski kõige vajalikumad päris silmast silma kokkusaamised. Mul oli küll  tunne, et nagu oleks kohtunud sadu kordi juba.

Kuna Tartumaa loometalgude raames on mu pähe tulnud hullumeelne väljakutse ning üldse seoses Vunki mano kultuuriüritustegi korraldajate ja korraldamiste teemadega , mõtlesin ammu Piretiga rääkida natukenegi.

Saingi tänu Piretile isegi jälle targemaks. Pireti südameasjaks on ja jääb kultuuri ligipääs inimestele. Kui ükskord kunagi saab Pireti unistus teoks, siis laheneksid ehk paljud ligipääsu küsimused ... See on tohutu suur töö. 

Kuid usun seda jätkuvalt, et mina ja kõik teised inimesed saame sellele kaasa aidata, et üritustele oleks ligipääs ja et kõikidel oleks hea olla, käies üritustel, rääkida - see tähendab olla olemas. Loome asju ju endi jaoks. Ei saa pahaks panna, kui korraldaja pole näinud ratastooli, kuigi võib-olla kuskil paberil on ratastool ilusti kirjas... Siis peabki kenasti rallima silme ette, et halloo ratastool näeb selline välja,kuid ratastoolidelgi on sadu mudeleid, mis tahavad ligipääsu kaldteele... 

Minu / meie idee teha stand-up stiilis etendus, mis aitaks naeru kaudu meie maailma paljude inimesteni viia, meeldis Piretile. Saime veel ühe uskuja juurde, kes usub, et ideel on 

jumet. Nüüd vaja meicap juurde teha... 

Sain Piretilt kingituseks Viljandi pärimusmuusika festivali lugude raamatu.😊 

kolmapäev, oktoober 14, 2020

Juba homme Avatul Liaval "Kaldtee hingen"!!!

 

Kaldtee hingeni” 

Avatul Laval

15. oktoobril 2020

kell 18.00 - 21.00

Viljandis, Oru 8, Rehabikeskuse OÜ saalis

Avatud Lava on psühhodraama meetodit tutvustav töötuba, mis toimub üheaegselt 5 riigis – Rootsis, Soomes, Norras, Lätis ja Eestis. Selle aasta üldteema on “Filosoof ja Looja minus”. Ka meie töötoa teema “Kaldtee hingeni” on seotud nii filosoofia kui loovusega. Elame täna ja praegu juhtmõtte all olla õnnelikud ja ja tänulikud loojad. Aga vahel kipub kuhugi ära kaduma see kaldtee, mis meid oma loova hingega ühendab. Kuidas ja kust teda siis jälle üles leida, kes mis materjalidega kaldteed hingeni ehitab ? Seda hakkamegi uurima. 

Ootame kõiki, kes soovivad ja huvituvad eriliselt kaldteest.

 Oleme Rehabikeskuse Oü-s ligipääsetavad. 

Võite südamehääle sosinal tasuda kohapeal, kuid mingit kohustust pole.

NB ! Hoiame vaheaad, peseme lisaks hingele ka käsi ja kanname maski.

Tiia Järvpõld,  tel. 55 29317

Maarja Kaplinski 58 171 205

MTÜ TM Loovus

e-mail: tmloovus@gmail.ee


teisipäev, oktoober 13, 2020

Usun saatust ja...

 ... seda, et elus ei ole juhuseid. Järjest rohkem usun neist imelikke imelisi asju, mida ei osata veel seletada, kuid mis saavad järjest selgemaks mulle... 

Üksainus uksekellgi võib muuta kogu elu kulgu. 

Täna mõtlen päris tihti, milline mu elu oleks, kui aastaid tagasi ei oleks üht uksekellahelinat... Ega ma lõpuni kunagi ei mõtle, sest ma lihtsalt ei taha. Olen tõesti tänulik, et mul on olnud täpselt selline elu nagu on  olnud. Sellist elu ju enne saatuslikku uksekella igatsesin, kuigi ma ei teadnud veel paljusid asju... Aga enda sisemuses olen alati teadnud ning teadsin ka enne 14. oktoobrit 1988, et soovin olla ise ja teha oma elust mingi vahva elamus... See oli unistus.  Arvasin teadvat, kuidas hakkan olema ja elama. Tegelikult ma ei teadnud, et elu annab sadu kordi rohkem elamusi ja värve ning kuidas täna elan on palju - palju põnevam, kui 21 aastasena oskasin unistada... 

Suured unistused ja armastamisjaks jäägu alati minuga, siis saan ikka kuidagi oma hullumeelse eluga hakkama.💖

Kõikidele teistele soovin sedasama - unistusi ja armastamiisjaksu. 
Ja uksekellahelina taga võib olla hoopis keegi, kes muutab elu - ja mitte juhuslikultki. See juhtub siis, kui usutakse iseendasse...

Tundub, et isiklik abistaja ja abitaja võivad hakata kergesti sassi minema

 Avastasin, tänu gmaili postkasti postanud reklaamkirjale, et Eestis on nüüd, 1,juulist projekti raames  Abitaja teenus, mis  pakub Abitaja telefonipõhist nõustamis- ja suhtlemisteenust üksikutele eakpõatele ja erivajadustega inimestele.  Siit leiate täpsema info    https://www.abitaja.ee/

Selle abitaja teenuse eeskujuks on juba aastaid Suurbritannias töötav telefoniliin  “Silver line - helpline for old people” - https://www.thesilverline.org.uk/, mis pakub nõustamist  ja tuge üksikutele eakatele inimestel. 

Usun küll, et Abitaja teenus leiab oma sihtgruppi. 

Isikliku abistaja teenus jääb aga mulle ja minu südameasjaks.   
Nüüd peab täpselt kirjutama ja rääkima teenusest, mis teenusega tegu on. Mulle tundub küll, et nüüd on võimalus segaduseks rohkemgi, kui ennem... Ennem sai öeldud, et isiklik abistaja ei ole tugiisik ega hooldaja ega põetaja. Nüüd lisandub loételu veel üks termin, mis ei ole isiklik abistaja - ta pole abitaja.  Isiklik abistaja on isiklik abistaja.
Nii oli, on ja jääb.

Esimese hooga lugesin "Abistaja teenus", kui kummaliselt kõlav Abitaja teenus...

Muide, neile erivajadustega inimestele, kellel kõlav hääl ja suhtlemisoskus. teadmised, võiks abitaja töö sobida.

laupäev, oktoober 10, 2020

Argimure - külmkapp seekord

 Argimure vahel meenutab, et tuleb lahendada päris omi asjugi 😋 Tihti on tunne, et kodus on kõik korras ja ei saagi nagu miski viltu minna...

Hetkel mul tunne, et pean kuskilt saama uue külmkapi. Ma ei soovi kasutada sõna "muretsema"... Sest armas  vana külmkapp tilgub, kuid külm on ka... Vett olen  avastanud alumise riiulilt ehk põhjas  see nädal kahel korral, täna õhtul teist korda... Aru ei saa, miks kust tilgub... 

Mulle sobib töökorras kasutatud külmik. Kuid tavakülmik allpool ja sügavkülm üleval, siis mul ligipääs   igapäeva söögitele. See  on küll lihtsalt postitus sellest, millele tuleb mul lähiajal veel mõelda lisaks kõigele... Aga kui juhtumisi kellegil lugejast on kuskil  sobiv külmik üle, võite julgesti mulle pakkuda... 

Kindlasti püüan poodidesse minna lähiajal...

Kahju, kui hoidised ja marjad halvaks lähevad... Suure armastusega korjatud ja tehtud... 

Jõuluvana sooviks vist ei saa vist , pikk aeg oodata... Ma ei osanud arvatagi, et külmkapp hakkab tembutama. Töötas täitsa korralikult vast kuus aastat, on kasutatud...  

Elu on see igatahes!😏






neljapäev, oktoober 08, 2020

Juustes roosid käisin Türil...

... lauluõhtul "Unustamatu mister x". 


Mul on praegu mingi kultuuriline ning samas soengute hooaeg.

Kontsert meeldis. Võib - olla puudus Marko Matvere, keda harjunud Otsa laule laulmas kuulama... Aga sellegipoolest mulle meeldis.

Mõtlen ikka, miks kuulsused on tihti iseendas salapäraslt üksinda ja mitte teatud... Eks minagi olen seesugune tüüb...
 



Soengu tegi jälle Ingrid. Roosid tulid juustest imekiiresti ja lihtsalt. Pärlid mu katkisest kaelakeest.

Türile sõitsin seekord liinibussiga. Üle pika aja. Vahel on lahe bussiga sõida. Õ
Aga bussipiletidega pole miskit vahepeal muutunud. Netis ostes sügava puudega inimese pilet ikka 1 euro - kas ei ole huvitav loogiika: 0 eurone pilet maksab 1 eurot. Saan aru, et 1 eur on teenustasu, kuid siiski on huvitav...  Jai täpisealise sügava liikumispuudega inimese saatja peab maksma, kuid sügava või raske nägemispuudega inimese saatja ei pea... Vähemasti mina saan jätkuvalt nii aru. Kummaline vahettegemine.   Mul tõesti ei ole rahast kahju. Võin maksa. Kuhugile minek on vabalt omaenda valik, kas on või ei ole võimalik minna... Kuid miks tehakse vahet jätkuvalt puudega inimestel ja mis alusel... Ja kui see siiski ei ole, siis võiks piletide ostu teksti selgemaks muuta... 

Kaugliini ratastooli-bussi, kui need bussid veel sõidavad, pole kunagi ma proovinud. Ei ole nagu vajadust olnud... Loodan, et nendes bussides juhid võivad lepingute järgi abistada. Eilne bussijuht küll naeratades ütles, et leping  ei luba abistada, aga aitas siiski hea meelega natuke, toetas ratastooli ees ja pani vist ise tooli alla pakiruumi... Ta oli sõbralik. 

Selline seiklus siis . Midagi jätan enda teada ka...😉 

teisipäev, oktoober 06, 2020

Tartumaa loometalgudel...

 ... on meie  Kuldvõtmekese ehk 100% Tulnukate  meeskond olemas loometalgude päevadeks. https://vunkimano.ee/  Me juba arutame ja arutame edasi, kuidas erivajadustega inimeste maailm  viia suure hulga inimesteni lavade ehk vestlusõhtude kaudu. 

Me oleme esimesed vist, kelle meeskondo läks tänoa hommikul lukku. Minul ja Helenil  on küll sellest vaid rõõm 😍💖 Aitäh kõikidele, kes on minu/meie meeskonnas - Ingrid, Maarja, Diana, Annely, Kristina, Mirjam, Jüri ja  Tanel!

Usume, et me ideest võidavad väga paljud inimesed!

Kuid tõsine töö tuleb pärast talgusidki, seepärast  ootame ikka veel  tugevaid, targu ja tegusaid inimesi, kes võib jagada mõtteid ja kogemusi, anda nõu või toetada meid, et lavalend oleks veelgi parem. Minuga võib julgesti kontakti võtta. 

Minu meelest on seegi lahe, et Kastre vald on ka tagaplaanis pildis.

esmaspäev, oktoober 05, 2020

Minu uu kallikene

Sain uue hõbedase punase triibulise ärika kallikese 😋 Vana punane kallike töötab ka suht hästi veel, kuid mõned klahvid lahti. 4,5 aastat on olnud mulle truu... 

Loomulikult mu uus kallike on läpakas.


Olin kuidagi unustanud, et arvutid on ikka olnud mulle kallikesed. Hellitada sõnade ja mõtetega tehnikatki töötavad nad  hoopis paremini ja kauem... 

Ja noh, ega mul tihti ei ole õhtuti kellega rääkida... siis saabki arvutist kallikese aseaine... Olen sellega nii harjunud, vahel ei panegi seda tähele... Vahel käib küll närvidele, kuidagi teeb nukraks - siis löön arvuti kinni... Olen vaikuses. Mõtlen, miks see nii on...

 


Täna olen aga tänulik ja õnnelik, et sain uue - kui mälu ei peita, siis viienda - kallikese ehk läpaka nelja - viieteist aasta jookul... 😊

Pilditel olen hästi kodune. Ega iga päev ei viitsi ega peagi välja nägema tibilik...Aga rõõmu olin täis

laupäev, oktoober 03, 2020

Naeratades

 

Käisime niisiis Ingridiga Vanemuise kontserdimajas kontserdil. 

Minule tõesti meeldis. Soe ja südamlik. Lõpus tahtsid silmad vägisi märjaks minna... Minu lemmik oli täna kindlasti Carmen Joala, kes armsalt kartlikult laulis vanaisa Jaagu laule. Oma julge kindluse sai päris viimase lisa laulu ajal... Ja kui hästi teda kõik teised silmadega toetasid. Seda oli lihtsalt võrratu vaadata. 

Usun, et nii mõnigi laul hakkab varsti kõlama taas uues esituses... ja nii jäävadki elama ajast aega... 

Meid oodati uksel... Küsiti umbes nii, kas meil on need pileti ning lubati saaligi juhatada... Saali muidugi leidsime ise üles. Kuna jõudsime Kontserdimajja täpselt tund varem - läksime pisut varem, sest me ei teadnud, kuhu saame auto parkida - siis nautime õhtut juba kohvikus...'


 Ma ei kahetse, et nägin vähekene vaeva ja närvikõdi, kas saab või ei saa minna. Õnn mängis seekord rolli. Võib - olla sellepärast saingi need piletid, et siiski väga soovisin minna. Sain minna, et keegi loobus... Ühe kaotus on teise võit nagu öeldakse. ´

Seega minu soovitus, rääkige alati korraldajatega ise, kui ei saa aru, kas on ratastooli - pileteid ja  kohti. Uskuge mind, vahel võib tulla sellest hoopis hea  elamus ja kogemus, mida kaua aega rõõmuga mäletada. 

Ja kuna mulle isiklikult meeldib saalide toolidel istuda, siis ma momendil tegin ja teen veelgi katset, kui lihtne on hankida piletit ratastooli - kohale. See tundub küll kohati müstika Piletileviś, kuid mitte küsides korratajatelt endilt. Täna pool kontserdist istusin seina ääres ratastoolis (piilusin kardinate vahelt, mida esinejad lava taga nii öelda teevad, mõtlesin , kas mina suudaksin tulevikus nii proff olla, et minnes lavale unustan muu... ). Teise poole istusin siiski Ingridi kõrval, sest koht oli vaba ning mõlemale poole jäid veel vaba koht. Samas hakkas meil Ingridiga kuidagi ebamugav üksi eraldi istudes. St tegin natu sohki ratastooli - piletiga. AGA minu soov oleks see, et ratastoolis inimene poleks eraldatud oma kaaslasest - üks kõik kes ta kõrval siis on. Kuid teatris jm käiakse tavaliselt kahekesi - oleks igati loogiline, kui inimene ratastoolis saaks istuda oma kaaslase kõrval. Või nagu mina. Ma ei lähe ratastoolita kuhugile, kuid mina saan ümber istuda... Kuidas sel juhul oleks õige pilet... Sada üks pisi detaili, millele tuleks mõelda... Usun ühist head lahendust, mis sobiks kõikidele, ei saa olema... 




NAERATADES EDASI!

Usun, et see on kõige õigem viis elada ja leida häid lahendusi oma ellu ning selle läbi ka teiste ellu...

reede, oktoober 02, 2020

100% tulnukaid või 0 % inimesi...

... lähevad talgudest lavadele😂😂😂😋 

Minu armukene saab lõppude lõpuks tähtsa rolli! Vähemasti pääseb voodist, kus ta lebanud vist 11 aastat,  laia maailma. 

Rohkem ma ei reeta. 

Täna toimus loome - loovusring mu ümariku laua taga esialgse Kuldvõtmekese meeskonnaga. Proovisime andeid, ja panime kirja üldiseid mõtteid. Kuigi tean, loometalgudel võivad mentorid kõik pea peale keerada, ja nii edasi, siiski oleme lollikindlad. Teame, mis teeme ja soovime. Osa mõtteid saame kasutada lavadel...

Me vajame oma meeskonda raudselt ajakirjaniku/meedia tegelast. Kes kajastas me tegemisi algusest kuni lõpuni, ka pärast talgude lõppemist või siis hoopis rohkemgi. Unistades suurelt, äkki saaks teha dokfilmi me hullumeelsusest. 

Veel vajame meeskonda raudkindlalt äri - inimest või mänedžeri, kes oskab meid ilusti kenasti viis korda müüa ja reklaamida. Tõsiselt. Mina ja teised, kes on hetkel meeskonnas, ei ole eriti kõvad ärikad. Mina võin küll tunduda iseenda hea reklaamija ja müüa, kuid teen seda tavaliselt suurte summadeta. Ausalt ka. 

Jäime mõtleme, kas erivajadustega inimesed julgevadki väga nii mõelda... Nad tavaliselt mõtlevad sotstöötajatele, teenustele jne. Nad on harjunud lihtsalt vastu võtma napi abi...

Kui keegi ärimees või mänedžer sooviks meiega liituda ja tulla Tartumaa loometalgudele , siis võib julgesti minuga ´kontakti võtta ja liituda loometalgude lehel https://vunkimano.ee/  
Samad sõnad ajakirjanikule. Ise hakkame kiiresti otsima ajakirjandustudengit, et anda näiteks praktikatöögi. Hea võimalus avastada ehk pisut teistmoodi maailma.

 

Oma idee teeme ka siis ära, kui talgutel nii hästi ei lähe - kuid me usume endasse ja sellesse, mida teeme. Tartumaa loometalgud on minu jaoks juba hetkel hästi läinud - on andnud suure väljakutse...


Mina sain elus esimest korda näitleja tiitli - Dianalt. Et võin küll teksitagi mängida iseend 😉 

neljapäev, oktoober 01, 2020

4000 postitus täna , 1. oktoobril

 4000. kord blogimist!
Ei ole nagu paha või mis!? 14 aasta ja 8 kuuga umbes...  Jaanuaris 2021  saab blogimisest 15 aastat... Oma seebiooperi kirja panemisest. Mu elu on ju nagu seebiooper, mille peategelane olen. Isegi ei saa peaproovi teha või olen nii hea näitleja, kes lihtsalt on sattunud lavale - elama maskita ja proovita... 

Ma ei usu isegi , et olen jõudnud kuhugile, näiteks suurte arvudeni...  Ei aimanud blogimise alguses, et pean nii kaua - lollikindlana - vastu... 

Homme tulge pannkookidele! Täna sai keedetud pohla - õuna moosi talveks juurde. Võime juba homme söömisega alustada... Teeme väikese peo! Tean, et osa loometalgude meeskonna liikmeid tulevad niikuinii arutama sädet, mis oleme õhku viskanud...  Säde peab särama lööma. Nii et lööge homme kampa lõppuks pidu panema!

Head oktoobrit!
Mulle on tõesti oktoobet mitmeid kordi uusi väljakutseid, mis on elu edasi viinud ja mind kasvatanud... Sügis ei pea olema üldse mitte kõle ja pime, nagu olen ennemgi öelnud. Lihtsalt valgus ja pimedus, rõõm ja  mure käivad käsikäes.  Vaheldumisi. Kordamööda.   Hea, et on värvikas  elu - olu.
Muidu  ei oleks varsti millest blogidagi. Hakkaks igav. Minul. Lugejal. 

Tahtsin midagi muud   kirjutada, kuid see blogimise number oli vist olulisem... 

Avatud Lava "Kaldtee hingeni" Viljandis

Kaldtee hingeni” 

Avatul Laval

15. oktoobril 2020

kell 18.00 - 21.00

Viljandis, Oru 8, Rehabikeskuse OÜ saalis

Avatud Lava on psühhodraama meetodit tutvustav töötuba, mis toimub üheaegselt 5 riigis – Rootsis, Soomes, Norras, Lätis ja Eestis. Selle aasta üldteema on “Filosoof ja Looja minus”. Ka meie töötoa teema “Kaldtee hingeni” on seotud nii filosoofia kui loovusega. Elame täna ja praegu juhtmõtte all olla õnnelikud ja ja tänulikud loojad. Aga vahel kipub kuhugi ära kaduma see kaldtee, mis meid oma loova hingega ühendab. Kuidas ja kust teda siis jälle üles leida, kes mis materjalidega kaldteed hingeni ehitab ? Seda hakkamegi uurima. 

Ootame kõiki, kes soovivad ja huvituvad eriliselt kaldteest.

 Oleme Rehabikeskuse Oü-s ligipääsetavad. 

Võite südamehääle sosinal tasuda kohapeal, kuid mingit kohustust pole.

NB ! Hoiame vaheaad, peseme lisaks hingele ka käsi ja kanname maski.

Tiia Järvpõld,  tel. 55 29317

Maarja Kaplinski 58 171 205

MTÜ TM Loovus

e-mail: tmloovus@gmail.ee



teisipäev, september 29, 2020

Tartumaa loometalgud

https://vunkimano.ee/?fbclid=IwAR2vLJ0iLCLmWNT5Z6QABIIvvsWV4m8-A-0ROPPOU4iOMLt-5IXvvpNrUwg 

Tänane avanes meeskondade moodustamine. Minu/meie Kuldvõtmekese meeskonnas on kirjas juba 3 inimest + mina. Ei ole paha!!! Tean veel vähemasti 4 - 5 inimest, kes  soovivad ja võivad liituda.  Usun, et meil saab kõva meeskond. 

Harjutasin nalja pooleks juba täna esinemist, mulle lubati õpetada  isegi hääleharjutusi...  Seda läheb alati vaja.

Kui tunned huvi loometalgude vastu ja kui tunned , et häid mõtteid soovid jagada, otsida lahendusi ja lahendusviise, siis liitu julgesti sobiva meeskonnaga. Ka meiega. 

Liimipotis...


 ... olin täna ka jalgupidi 😂 Ehitasime Ingridi ja Maarjaga kaldateed hingeni PVA liimiga ja hambatikkudega

😂😂😂 Avatud Lavale või Tartumaa loometalgudele või teatrilavale viiv kaldtee tuleb...

Tänane pats ja siiski naeratan


Hommikul sain hea üllatuse. Sain siiski kaks piletit Naerata kontserdile  Tartusse korraldaja Ülar Palmilt. Keegi olevat loobunud viiruse pärast ning arvatavasti  mu kiri jäi talle kuidagi silma, kui kultuurilembeliselt inimeselt. 

Samas selgitati mulle, kuidas piletide korraldatud on`: Igal kontserdimajal on oma reeglid, mille järgi nad pileteid müüki lubavad ja sündmuse korraldajal ei ole võimalik neid muuta. Näiteks Tallinnas Alexela Kontserdimajas on teatud hulk kindlaid kohti, mis on ettenähtud ratastoolis külastajatele ja nende saatjatele. Kahjuks ei ole Eesti Kontserdil vastavaid kohti, vaid need tekitatakse juhul kui on soovijaid nö ratastooli kohtadele. Täpselt nii nagu sai need tekitatud teile Tartusse. Kahjuks tuli peale valitsuse 750 koha piirang ja meie ei saa saali rohkem kohti müüa. Vastavad kohad ootasid teid, nagu te seda ise ka teate.

Minule on küll selge. Seega, alati polegi korraldajate süü, et  ratastooli - piletide segadus. Küsimused, mis arutasime Vunki mano loometalgudel, on kultuuriürituste  poolelt palju laiemalt sassis. Inimene peab ise natuke vaeva nägema, kui on ikka soov kuhugile minna. Koroona ajastul peavad kõik ju piiranguis kinni pidama... Ja lõpuks õnne võib olla  vahel ka saada pileteid... 

Pats. Otsustasime teha igasuguseid patseid ja soenguid. Juuksemodell...

esmaspäev, september 28, 2020

Õiguskantsleri Kantseleiga suhtlemine tõi positiivse lahenduse

 Ma ei ole avalikult kirjutanud, et poolteist - kaks kuud tagasi pöördusin Õiguskantsleri Kantseleis Juta Saareveti, kes on puuetega inimeste õiguste valdkonna juht, poole. 

Mulle ei meeldinud RTK projekti, mis on  Kastre vallas, IAT tegevusaruannetes täpsust minu kui isikliku abistaja  teenuse kliendi eraelust. Viimased kuud sooviti üha detailsemalt, mida isiklik abistaja mind abistades teeb, ning seda abistajalt, mitte minult. Ausalt öeldes, elasin pisut ettevaatlikumalt kui tavaliselt. 
Loomulikult minu valla ametnikele ei meeldinud minu "jonnakus". Miks mina ei mõista, et rahastaja nõuab täpsust, kas raha läheb ikka õigesse kohta... Ma tõesti mõistsin ja mõistan, et IAT raha peab minema õigesse kohta. Minu puhul on see olnud usutavasti 21 aastat - kogu raha on kulutatud õigesse kohta , IAT-sse. Ka minu oma raha, endise Mäksa ja praeguse Kastre valla raha... Kuid jah, ma ei mõistnud tõesti, miks äkki on minu eluviisi ja tegevusi - toimetusi vaja detailselt/täpselt teada abistajate töötasu maksmisel. Kõige tähtsamad on abistajatele töötundide arv töötasu saamisel, mitte kliendi elu. Milles vajan abi, see on ju kirjas hindamises ja IAT korralduses. Seda tean mina ise kõige paremini, kas see meeldib või ei meeldi mõnele inimesele... Iga päev söön, kuid iga päev on erimoodi elus. Kui lähen nt mitmeks päevaks kuhugile, siis on kindel söömine, wc-s käimine, liikumine - selleks ongi mul isikliku abistajat vaja, kuid päevade sisu on siiski minu enda teha... Siin on  minu eraelu. Ka mina vajan privaatsust. 
Kahjuks mulle  ei antud ega ise ei leidnud projekti koordinaatori kontakte. Oleksin alguses temaga suhelnud... 

Nii ma siis otsustasin ikkagi  nõu küsida selguse saamiseks, kas erivajadustega inimesel on õigus säilitada natukene eraelu.     Kohtu minekut soovitati ka, kuid see mõte tundus minule karm. Nii hull asi ka ei olnud! Mulle tundus, et on väike möödarääkimine, et jälle ei ole vajalikul hetkel kaasatud erivajadustega inimesi...
Imestan ise oma julgust kirjutada õiguskantslerile, kuid ega mul muud üle ei jäänud. Ma ei oleks kuhugile pöördunud, kui mu südamehääl oleks natuke kõhtlev olnud... Mina olin rahulik. Tundsin, et ajan laiemalt asja, kui minu enda eraelu elamise jätkusoov. 
Minu mure võetigi töösse Juta Saareveti poolt.

Täna sain  temalt väga meeldiva vastuse  lahenduseks.  RTK kinnitas aruande vormi, mis sobib neile ning  nüüd ka mulle ja isikliku abistajale. Loodan, et sobib Kastre vallale ka. Me valla inimestega pole veel omavahel suhelnud. Usutavasti on leitud konsensus, kuidas saab anda aru nii, et ei ole vaja midagi isiklikku ja delikaatset kirja panna. Sedasama loodab Juta Saarevet.  Aruandesse tuleb tegevuseks kirjutada vaid "toimingud vastavalt Kastre valla korraldusele nr..."  , muidugi kuupäev ja maht tundides. Korralduses iseeneses on kirjas detailsem abivajadus. Abivajadus kirjutasin ise vägagi lahti aasta alguses. 

Mul on tõesti kahju oma super abistajatest, kes viis kuud aruannete tegemisel olid pisarais kahe vahel - valla/projekti nõudmiste ja minu soovide vahel. Minul oli ka keeruline. Usalduse küsimus on esmane abistajate ja minu vahel. 

Ma ei soovinud kellegile meelehärmi!

Loodan südamest, et selline lihtne tegevusaruande vorm rakendub teistele puuetega inimestele , kes kasutavad selle projekti raames IAT-d. Üldse soovin, et Eestis jääks IAT aruande lihtsaks, selliseks, mis ei nõuaks puuetega inimese eraelu kirja panemist. Selleks on mõeldudki isiklik abistaja , et puuetega inimene saaks elada oma elu!!!

Olen väsinud. Aga kergem olla.
Tunne on nagu oleksin jällegi  seinast läbi jooksnud.

Ärge kunagi alla andke, kui tunnete, et võiks veidikenegi parem olla...  

Tänane lipsuga hobusesaba


 

pühapäev, september 27, 2020

Teate mis - õnn on olla ikkagi õnnelik

 On hetki,  millest ei saagi blogida. Need  kuuluvad mulle ja asjaosalistele... 
On hetki, kus mõtled, et oli seda nüüd vaja ja järgmistel hetkedel mõtled, et küll olin loll, et niiviisi mõtlesin - elus on kõike vaja. Muidu on võimatu olla lõpuks päriselt õnnelik. 

Olen tänulik, et mul on olnud täpselt selline elu nagu on olnud.'
Ja et valisin oma elu armastuse läbi pisarate... ja lapsed...   Sooviksin sellist valikut paljudele. Alati polegi vaja mõelda, kas  on ligipääsu või  milline oled või mis saab ülehomme... Lihtsalt on vaja natu julgust olla armunud ja armastada maailma täpselt selliselt nagu sina seda näed... Võib - olla üleülehomme on hoopis nii hea päev, et unustad kõik olnud halvimad päevad.

 Mul oli imeline päev. Just selline päev, kus unustasin olnud paha valu... ja maailm näis  laheda ja ilusa paigana...
 Mu selja taga paik Ida - Virumaal, kus olen olnud nii õnnelik kui õnnetu... 

Täna saab mu kolmanda lapse sünnist 26 aastat - uskumatu, kuid mul on suur rõõm... 😀💖

reede, september 25, 2020

Nii palju siis Naeratamisest!!!

 Tartus on Joala laulude kontsert Naerata väljamüüdud. Mul jäigi ratastooili - pilet ostmata, sest internetipank jamas mitu aega, ma tõesti proovisin mitmeid kordi sisse logida ja piletit osta. Eile enne keskööd oli veel 4 ratastooli kohta vaba... Eile linnas ei jäänud aega kuskilt Piletilevist läbi lippada... 

Okei. 

Aga kõige kurvem on see, et Jõhvi, Pärnu ja Tallinna kontserditel EI OLE RATASTOOLI KOHTI.  Vaatasin Piletilevist. Mõtlesin Jõhvi peale, nagunii sooviksin lähiajal sinna minna...    Mida pagan kontserdi korraldaja mõtles - tahaksin väga teada,.Kirjutan neile ja raadio ELMARILE ka. Olen tõsiselt nõutu... 

Meenutuseks http://www.tiiajarvpold.ee/2020/09/naeratamise-eksperiment.html

Kui minu hullus saab teoks, siis sellist apsakat ei juhtu. Seda jälgin isiklikult.

neljapäev, september 24, 2020

Jube ja äge ehk hullumeelsus on jätkusuutlik

 Sain aru täna Pierre´s, et olen ikka segane ehk teisi sõnu - hullumeelsus jätkub. Hullumeelsus on jätkusuutlik ning läbi hullumeelsuse muutubki maailm samm sammult paremaks. 

Kohtusin  Heleniga Tartumaa loometalgude loomiseraames. Vestlusringis jõudsime väga ootamatu lahenduseni, mida peaks tegema, et üleüldse erivajadustega inimestest rääkida ning neid ja mitte nii erilisi inimesi julgustada olema lihtsalt inimesed.  Ma täna ei ütle veel avalikult, mis tegu on. Tunnistan ausalt, et see on tegelikult minu ammune väike unistus, mis täna kasvas suureks 😉😊 

Arvan, et üllatan nii iseend kui paljusid inimesi. Hiljuti peale taevavallutamist küsiti, mis on järgmine väljakutse ja unistus, mis teed teoks... Usutavasti see ongi see. 

Kõikidel asjadel on õige aeg  minu seest välja tulema.
Aitäh Helenile, kes mentorina keeras jälle pea peale või hoopis jalgadele/ratastooliratastele!
Hullumeelsus saab tehtud ka siis, kui loometalgudel saab me meeskonna idee vähem poolehoidu... Luban seda juba igal juhul.

Heaolu ümarlaual Väimelas

Käisin  Väimelas Võrumaa Kutsehariduskeskuse puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskusseTsenteris heaolu ümarlaual. Või õigemini käisime Jüriga, Kuldvõtmekese meeskonnaga. Tähtsam on Võrumaa  heaolu arengukava 2035.  

 Minu meelest on kõige rohkem vaja julgustada Võrumaa puuetega inimesi peidust tulema. Mina tunnen end momendil väga lollilt, et mõtlen kontserdile minemisel kellegist, kelle käest kinni hoida võiks ka istudes... Samas, kui paljud inimesed ei saa üldse väljagi, neil puudub väga paljude asjadele ligipääs... Kas mul on õigus ńäiteks ikka veel armastusele mõelda... Usun, et on siiski. See viibki edasi elu. Annab mulle jaksu olemiseks teistele vajalik ja kasulik.  

Tean, et armastus on kõikjal. See on heaolu. Olen Kadriga nõus, et inimese heaolust algab palju muud... Majanduslikki heaolu jne.


Tööd on tohutult. Usun, et võrdväärsus saab siiski ainult siis, kui kõik inimesed saavad olla vabalt MINA ISE. 
Mina ise hingeliselt.
Mina ise vaimselt.
Mina ise füüsiliselt.
Mina ise takistusteta. 
Kui on omad valikud ja võimalused, kuhu mina ja mida teha. 
Unistused.

Tsenteri maja on päris hea ja kena. Elektri ratastoolile oli siiski lävepakk väikene kommistus. Mina olen selliste äärdega suhteliselt harjunud...     Mulle isiklikult jäi jälle silma inva - wc kõrge peegel, kust mina ei näinud taaskord enda peegelpildi. Peeglidest kirjutan eraldi loo varsti... 

Tore päev oli. Mõtteid sain palju.

 Mul on nukker mõelda, et praegu olen ´Võrumaa inimestele vajalik ja kasulik, kuid oma Kastre vallale... Loodan südamest, et Tartumaa loometalgud toovad jälle mind ja valla ametnikke teineteistele  mõistvalt lähemale. Me ju ajame ühised asju lõppude lõpuks...  

kolmapäev, september 23, 2020

Naeratamise eksperiment

 Soovin minna Jaak Joala laulude kontserdile "Naerata". 

Kuna Piletilevis ei  leidnud jälle ühtegi märket ratastooli - pileti kohta, Eile kirjutasin Vanemuise kontserdimajja. Nad tegutsesid kiirelt, küsisid korraldajalt (Ülar-Johannes Palm, P Events OÜ) . Täna helistasid mulle kontserdimajast: tehti 4 ratastooli kohta 15 € ja saatja pilet ka 15 €, kuid vabu saatjale on vaid rõdul. Helistaja oli ka hämmingus, kuidas nii saab, ta püüdis küll enda poolt kõik head öelda, kuid...

Otsustasin teha hoopis eksperimendi. Olen ennemgi seda teha.... Nüüd on ehk õige aeg. 

Olen kontserdi ajal saalis üksinda. Vaheajal jääb kohv joomata. Naeratan... Niikuinii pole mul peale isiklikke abistajate kellega minna. Vahel tunnen sellest väsimust, kuigi kõik abistajad on mul kihvtid ja super inimesed... Aga tegelikult tahaksin minnagi vahetevahel oma kalliga, keda mul ei ole olnud hetkel päris kaua ... Olen aus. Sõbrad, kui lähevad, siis lähevad oma kallitega. Ja miks mitte teha kink endale. Üksindagi ju käiakse kõikjal - miks siis mina ei võiks...

Saab näha, mis sellest eksperimendist välja tuleb... Kuidas saali pääsen ja nii edasi...

Oleksin pileti juba ära ostnud... Intertipank jamas...

Minu tunne

 

Uus maal "Minu taevalik tunne" 

Mu tunne, et maal on valmis tegema oma lennu

teisipäev, september 22, 2020

Mõeldes sügisele...

 Algas minu viiekümnes kolmas sügis... Tavaliselt me ei mõtle mitmes suvi - sügis - talv - kevad on meie elus... Aastaaegadering tundub lõputu karussell igaühe elus. On ju nii? Nagu teemad nagu "Lõpes taas suvi" või "Saabub jälle pime sügis"... Oleme harjunud sellega... 

Minule meeldib tegelikult ausalt sügis. Lemmik aastaaeg ei ole. Enam. Mul polegi enam lemmik aastaaega... Soojus suvel meeldib väga... Sügisel on kõige rohkem värve - see meeldib väga... 

Mõni sügis on olnud mul tohutult õnnene.
Mõni sügis on olnud mul kohutavalt valune. 
Siia koju tulin samuti sügisel - kolmkümmend üks aastat tagasi...
Uskudes, et elu saab olema õnnelik!

Aga arvan, et siis mina ei oskanud õnnele nii mõelda nagu täna. Nii laialt. Õnn on aina laienenud ja suurenud. Kasvanud valust üle. Täna tean, kui poleks murevalu, siis ei oleks teadmist, milline on õnn. Rõõm. 
Kõik peab olema iseendas tasakaalus. 
Ja ükskõik, mis ka ei juhtuks - õnn või valu - tuleb olla tänulik. Andestada palju. Siis on endal olla kergem ja parem. 

Ma veel ei tea, milline tuleb see sügis, mis täna algas. Seda enam ei tea, et keegi ei tea, mis saab üleüldse maailma segadusest, kus on pearõhk ühel hirmul - koroonakesel... Mina ei mõtle sellele hirmule, sest hirm on kujutus, mis halvab kõik head tunded lõpuks. Olen öelnud ja ütlen veel, et see kurikuulus viirus on miskipärast maa peale juhtunud ning küllap ta õpetab maailma muutma paremaks. Haigusi on tuhandeid, mille eest tuleks end hoida... 
Loodan siiski, et sügis 2020 tuleb mul tihe ja põnev. Töine. Meeldiv. 

Head sügist kõikidele! 
Kui akna taga pimedust ja kõle, siis vaadake oma südamesära sisse - uskuge, te enda sees on valgus, soojus ja armastus 💖😊 

pühapäev, september 20, 2020

Veel väikestest tähelendudest

 Hommikul sain Virgylia Soosaarelt hea sõnumi faćebookis, et Põhjala tehases on hetkel ′′ Disainiöö 2020 ′′ ja esindatud on ka meie Tartu kunstikooli, meie kõige olulisema ajakirjaprojektiga. Ja minu artikkel koostöö Helen Tumen, stiliseeritud abist puuetega inimestele.

Sain aru, et esitatud oli ajakiri, kus ka minu pilt ja minuga tehtud intervjuu.     Minul on hea meel, et Virgylia pöördus eelmisel aastal abipalve mu poole... Ning lugu tuli abivahendite  disainist ja üldse stiilset elu - olust. 

Mu rõõm, et Virgylial läheb nii edukalt 😍

Usun, et selliseid koostöid ongi vaja 😉, et maailm ilusamaks ja paremaks muutuks. Lihtsalt teha südamega omi asju... 

See nädal  paluti üllatuslikult luba minult, kas  olen nõus koostamisel olevale IAT juhendi lõppu panna mu blogi, Kuldvõtmekese ehk IAT kogumiku ja raamatu "Kohvi jalaga, palun..." . See juhend tulevat sotsiaaltöötajatele. Loodan, et ma ei reetnud miskit suurt. Aga ise arvan, et sellist juhendit on olnud vaja ammu. Ametnikkelt ametnikkele. 
Ma EI tea tõesti sellest juhendist rohkem, kui seda, mida minult paluti.  Loomulikult olen nõus. Mul rõõm ja au üheaegselt osaleda kirjutustega. See on kaasamine ja tähele panemine. Kuigi sooviksin väga teada, kas töögrupis on füüsiliselt erivajadustega inimest... Veidi kahtlen sellest. Siiski loodan, et saab olema hea juhend sotsiaaltöötajatele!
´
Ńii ma siis tiksun. 
Teadmata milleks... 
Bloginud olen nagu iseenda huvides ja mitte väga mõeldes, et minu elu  ja mõtted väga korda lähvad teistele... Millegipärast aga pean tõdema ikka ja jälle minu mõtted lähvad paljudele korda.

Olen südamest tänulik kõikidele, kes jälgivad ja loevad mind, elavad mulle kaasa. 

Vahel mõtlen, kas see ei pane mind lõpuks raamidesse, sest ma pean ehk iseend jälgima , mida teen ja ütlen... Kuid ma ei tahaks olla keegi teine raamides . Lubage jääda mul raamidest välja. Jään iseendaks. 

Langevarjutandehüpe Kaido Raudverega 21.augustil 2020 Raplamaal


Sain mõned tunnid tagasi kauaoodatud video. Video tegija Sergei oli saatnud suht kohe video, kuid minu gmail oli vist jamanud - video ei olnud minuni jõudnud. Eile küsinud Kaidolt, kus on video 😊 Jumalas hea, et on olemas rõõmus suhtlemine ja positiivsed lahendused... Sergei saatis video lihtsalt uuesti... Ma ei saa endast aru, miks ei võinud varem Kaidolt küsida... Kirjutasin küll Langevarjuklubi, kuid vastust ei saanud - ma ei imesta isegi , kui  minu gmail jälle kaotas kirju... (Mul on tunne, et varsti jätan gmaili maha...) 

Aga...
Homme möödub hüpest kuu. 
Küllap video tuligi õigel hetkel. Mina olen küll hästi palju meenutanud hüpe elamusi. Olen tõesti palju rikam. Mitte rahaliselt, seda ma ei mõtlegi. Raha tuleb ja läheb. Emotsioonid jäävad. Kogemused jäävad. Minu rahulolu jääb. 

Facebookis on rahvas palju videot kommenteerinud. Et küll olen julge ja nii edasi. 
Mina mõtlen aga Kaido julgusele minuga hüppada. Temata ma ei oleks saanud nii palju julge olla. Temata ei oleks mina rikamaks ega tunta seda, mida tundsin ega näha seda, mida püüan oma uuel maalilgi kujutada. Saan aru, et instruktorid hüppavad tandemeid palju, kuid minusuguseid ei ole ju eriti palju... Ja just hüpe ajal ma ei tundnud endas teistsugust olemist. 

Minu meelest on videos kõige ägedam koht lennukis väljahüppamine. Ma ei mäleta näiteks Kaido kätt oma silme ees ... Ma ei tea, kas ta proovis prille või oli see hea taktika, et ma ei näeks hetkeks hüppamist ... Ma niikuinii mõtlesin , kuhu hüpada - ei ole nagu kuhugi ... Küll siputasin jalgadega , nagu oleks ujunud. Taevas tundsin end tardununna, jalad taga sirgelt... Võib - olla pärast olingi , sest Sergei kadus ära - ta maandus ju enne meid... Kas õhus suutsin naeratada - seda pole videos hästi näha, kuigi Kaido palus küll Sergeile naeratada ... 51 sekundit oli nii pikk ja lühike aeg, kui vabalt langesime... 

Olen sellele ikka ja jälle omaette mõelnud. 

Kuu aega lendavad mu kõhus liblikad, et soovin veel ja veel vabalt lennata!  

 

laupäev, september 19, 2020

Asjalik laupäev

 Päev möödus mõttetöö tähe all. Püüdsime mõelda Maarjaga loometalgudele ja Avatud Lavale. Psühhodraamat tutvustav üritus Avatud Lava paljudes kohtades loodetavasti mitmes riigis toimub 15. oktoobril. Plaanime Maarjaga taas kaasa lüüa selles üritusel oma töötoaga. Täpsem info mõne aja pärast. 

Naudisin üle mõne aja mõtlemist psühhodraamale!

Ausalt öeldes, hetkel tundub mulle, et maailma asjad pöörduvad üha enam ehedalt inimese hinge poole. Ka loometalgudel on oluline inimese heaolu.

Eile rõhutasid mehedki, kui tähtsad oleme meie ise. Läbi naeru ja nalja . Võib - olla ongi nii kergem jõuda iga hingeni. Olen olnud alati seda meelt, et hea ja naeruga õnnestub paremini asju lahendada,  kui ... Vahel on raske tõside asjade üle nalja teha ning ammugi naerda... 
Naer on aga parim ravim! 

Eilne reede õhtu oli pärast ERM-i ka mõnus. Jäin linna. Sai istutud küünlavalgel ja veinipokaaliga ning lihtsalt olla... Selliseid õhtuid on vähe praegusel ajal mu elus... Siis võtsin eilsest igat minutit täiega. 😉 

Mida mõtlen ürituste korraldajatest... Mul isiklikult on olnud põnev nendega rääkida pea alati. Kunagi ei tea, millega probleemsedki  asjad lõppevad. Võib - olla uute heade kohtumistega... Ja see on lahe, kuidas järsku ühel hetkel saab kellegiga maailma elu - olu võrdseks 😉 Tõenäoliselt mitte üks seadus ega juhend ei aita sellele nii palju kaasa, kui inimeste endi kohalolek.

Mida naine kommib meestele vastu

 Tulime Ingridiga ERM-ist, vestlusõhtult  "Mida mehed naistele ei räägi". Nüüd siis teame Marguse, Jesperi ja Eero saladusi 😉 

See on lavastus, mille pileti soodustuse küsimus ajasin taga tänase hommikuni. Hommikul kirjutasin meeste facebooki lehele ning minutidega oli vastus: Tulge palun kahekesi ühe piletiga.

ERM-is ootas meid piletikontroll juba välisukse juures. Juhatas ilusti saali. Istusime esimeses reas kahekesi. Margus kohe märkis, et täna on esimeses reas vaid kaks julget... 

Lõpuks vahetasime Jesperi ja Margusega raamatuid. Autogrammidega.      Suhtlesime täiesti vabalt. 




Hiljem kommin veel...

neljapäev, september 17, 2020

Täna oli jõhvika päev

 

Hommikul hakkas plaan C tänaseks. Plaan A ja ´plaan B said suureks lõkerdamiseks õhtuni. 

Plaan C oli jõhvikad purki ja sügavkülma, üldse igale poole, kuhu veel sai neid panna. Moosi jõhvika - õuna. Toormoos jõhvikas meega.

Koogi sisse ka. 

Mul on tunne, et varsti tuleb probleem - vaja teist külmkappi, eriti sügavkülma. Üks riiul täis kurgipurke, teine saab moosipurke täis. Usutavasti teen veel miskit sisse... 


Tartumaa loometalgute ideede kogumise mõttetalgud

 Eile toimus SPARK Demo keskuses Tartumaa loometalgute avalöök, kus otsiti ideid , milles võib välja tulla Tartumaale miski hea uus algus. Tartumaa loometalgud on nagu Võrumaa Vunki mano laps. Võrumaaga koostöös. 
Sain koos Maarjaga rääkida kaasa  neljas laudkonnas. Igas mõtlemises - kutsehariduses, kogukonnas, turismis ja hõbemajanduses - tõime kitsas kohad välja, mis puudutavad erivajadustega inimeste elu - olu. Nägime, kuidas ürituse osavõtjad, kes hoolega kuulasid, hämmeldusid pisiasjadeski ning jäid mõtlema. Nad ei olnud nende probleemidele ega vajaka jäämistele mõelnud, sest ei osanud mõelda. Eriti turismis. Minu meelest see väga inimlik. 

Lõpuks, ilmnes SPARK Demo keskuses on maja ees kaldtee - olen oma silmaga seda aastaid näinud - kuid kuidas kaldtee ühendab saali, kus mõttetalgud toimusid, seda me välja  ei mõelnud. Ei alguses ega lõpus. Seega, puudus ligipääs kaldteele. Vähemasti me ei leidnud seda.Päris hea hale nali, minu meelest!  Ma polnud selles majas varem käinudki. Ära tulles julges proovida Võrumaa Vunki mano eestvedaja - ema Kadri mind ratastooliga kahest trepiastmest alla lükkada. Super hästi sai hakkama. Kuigi tundsin selja taga, kuidas ta natuke pabistas. Tunnen alati seda, eriti esmakordsel proovimisel.  Püüan julgustada. 

Loometalgude korraldajad lubasid kohe keskusega rääkida, et vaja kaldteed... 

Selline ongi üksteise mõistmine ja kaasamine.
Lihtsalt olla üksteisega koos. 
See parim viis, kuidas muuta maailm loovalt ligipääsetavamaks.

23. - 24. oktoobril lähme Kuldvõtmekestega loometalgudele tõenäoliselt "Ligipääs iseendale" ´teemaga st Kuldvõtmekese fondi loomisega. Seda lu0asime aasta tagasi. Teema on tihedalt seotud IAT-ga. Keda see teema väga kõnetab, tulge meie seltskonda loometalgudel. Palun andke märku mulle. https://vunkimano.ee/

teisipäev, september 15, 2020

Pohlaleib...

 ... tuli täitsa huvitav ja mõnus. 

Pohlal käisime Ingridiga sügavkülmas, mitte metsas. 😋

Usun, et jõuluajaks oleks pohlaleib verivorstiga väga sobilik. Mina ja kokkamine...

esmaspäev, september 14, 2020

Aiamaa tibi ehk Tibu Veenus


 13. juunil oma aias skulptuuri tegemine. Esmaskordselt mul. Kasutasin esimest korda süttki.

Minu selja taga andsid hoogu Maarja , Ingrid ja Ants.

Kas keegi pani tähele üleüldsse...

 ... et mind ei olnud  paar päeva nähtaval st internetis. Ega vist. Need inimesed, kellega suhtlesin, teadsid seda ikka... Internetijuhe oli lihtsalt katki. Ikka juhtub. 

Mul polnud igav. Mis sest, et toas oli vaikus - ei telerit ega raadiot. Oligi hea uudisteta. Nagunii uudised ühtemoodi koroonast läbi imbunud. Hirmutavad. Mul ei olnud hirme. Toimetasin rahulikult. Maalisin. Kirjutasin. Koristasin. Tegin süüa. Käisin dšussi all. Ja nii edaasi. Vahel rääkisin telefoniga. Elu nagu elu ikka. Ainult internetita. Nagu vanasti... 

Meistetrdasin koos Carolaga konna. Ma ei olnud kaua midagi paberist voltinud. Konna polnud kunagi teinud... Mul on nüüd konn, kellega võiks minna musitempli 😋    Aga nii tore on olla lastele abis ja julgustada  tegema väikesi asjugi, mida nad arvavad, et ei tule neil välja.



neljapäev, september 10, 2020

Sügisepäeval iseendaga

Mulle oli vaja endaga olemist. 

Akna taga oli sügistuul ja vihmgi. 
Koristasin rahulikult. Teate ju, et oma käega või noh jalaga on kõige parem asju teha.  Mina saan teha seda jalakõrguselt.  
Vahepeal jõin kohvi.
Mõtlesin omi mõtteid. Häid ja natuke mitte häid mõtteid. On minulgi argiasju ja muresid, mis lähevad mööda, kui tuleb õige lahendushetk. Annavad ruumi uutele argiasjadele ja muredele. Rõõmgi möödub. Kõik möödub... Kuid,  mis alles jääb... Mis kestab igavesti... 

Ehk need samad mõtted ja tunded, mis tiirlevad peas või hinges ning mida keegi ei kuule ega tunne, kestavad lõpmatult... 
Ma ei tea... 

Eile käisin Piletilevis Kaubamajas. Tahame minna "Mida mehed naistele ei räägi" vaatama.     Koht on usutavasti ligipääsetav - ERM ikkagi. Kuid soovisime Ingridiga teada, kas piletisoodustus ka on... Nagu vahel on, kui ratastoolis vaataja ja ta saatja/isiklik abistaja .. Klienditeenindaja oli abivalmis, kuid ta ei leidnud vastust. Ta ütles, et vahel panevad korraldajad kohe selle info, vahel peab küsima... Lubas tagasi helistama. 
Nohjah, juba seda ei räägi mehed meile - oleme ju naised!!!
Soodustuste infogi võiks kergemine kättesaadav olla - ka "ei ole" on hea info. 
Muide, Piletilevi infolauad on alati kõrged. Ratastoolis ostjatele ebamugavad. 
See jutt sellepärast, Vunki manol lubasin jälgida kultuuri ja ürituste korraldusi. Eks kuhugile minekul tuleb enne etté sada pisiasja, mis mõjutavad erivajadustega inimeste minekuid. 

teisipäev, september 08, 2020

Päev Räpina lossis ja aianduskoolis

Veel on võimalus suvest viimast võtta.

Täna avastasin Räpinat. Räpina lossi  ja aianduskooli, seal ümber olevat parki, Prantsuse ja Inglise ja pargiosasid. Meile rääkis giid Helve, kes töötanud seal üle kolmekümne aasta. Ta rääkis  palju põnevat nii lossi kui´pargi kohta.

Lossis on küll  lift, kuid täna oli teisel korrusel mingi üritus. Keegi ei tohtinud üles minna. Teisel korrusel on muusikakool. Alumine korrus  on renoveerimata, eestreppki. Loodame, et kuhugile tuleb kaldtee või mis iganes ligipääsutee. (näiteks kokkupandavast tõstuk, mis ehk isegi lossi ilmele  ilusam, minu meelest.)   



Lossi muuseumitubades tuli nostalgia.


Niisuguse kirjutusmasinaga olen minagi kirjutanud. Varbaotsad valusaks... Ehk kuue aastast saadik.




                                                   Minule idee - põrandale maalitud vaip.

Arvelaudade taga on esimesed arvutid ehk kalkulaatorid. Kunagi oli meilgi selline. Mäletan , et kuskilt pööningult  leidsime. See oli mu esimene arvuti, millega väntades  õppisin arvutamist.

Arvelaud oli sulaselge. Sest ema töötas poes. Olin tihti tal tööl kaasas. 

Aianduskooli aias nägin meeletult pika roosi. Lõhnas uimatavalt. 
Kool on kohandatud ligipääsetavaks. Kuid ratastoolis õpilast pole seal veel õppinud. Teised erivajadustega inimesed on ikka õppinud. 
Kool on ilus värviline.

Veel käisime loomemajas. Vaatasime savist kruusi tegemist. Kaltsuvaipade materjale. Vanadest sokkidestki saab teha kaltsuvaipu. Veel oli savi maalide näitus. 
Hea meelega teeksin sealses saalis endagi näituse. Uurin võimalusi ja asja.
                                                Aitäh Helvele vahva ja asjalikku päeva eest.
Tore, et Ingrid tahtis minule jagada oma kodust Räpinat. Ma tõesti varem olin läbisõitnud. See suvi niisiis rohkem  ringi vaatanud linnas, isegi järves ujunud... Tehke, mis tahate, kuid autoaknast on maailm kuidagi kitsam ja väiksem, möödavuhisem.
 Räpina vanem nimi on Rappin, mis tähendavat vene keeles pihlakas...


Usun, et selle suve nähtud hakkan kasutama kuskil. Ma veel ei tea, kus ja kuidas, kuid hullumeelne seiklev suvi on olnud millegiks vajalik... 

Mõnest reisist ei ole veel bloginudki...