neljapäev, jaanuar 30, 2020

Kas olen soovinud olla elus?!

Jah, olen soovinud olla elus!
Seda olen usutavasti soovinud sünnihetkedest saadik. Olen soovinud kogu hingest olla elus.
Püüan vähemasti elamisega toime tulla.

See blogitust on nagu vastuseks eelmisele blogiloole "Töövõime hindamine". Vastukaja on üllatavalt palju... Mul on sellest rõõm. Mõistan kõiki arvamusi, kommentaare ja tõekspidamisi. Need kõik on omamoodi õigeid.
Kuid siiski usun, töö ja ka elamisvõime peidub inimeste sees. Südametes. Hingedes.
 Olen sellele mõelnud mõned aastad. Ennem ei osanud sellele niiviisi mõeldagi. Kõik keerles peamiselt ümber füüsilise keha ja takistuse, selle ületamises või mitte ületamises...  Miski kripeldas siiski veel minu sees. Teadsin, et ainult üksnes mu teistmoodi keha ja targupidi tegemised ei pane mind elama. Miski peab minus veel olema, miks ma ei suuda alla anda. Lihtsalt ei suuda. Elujanu on olnud mul alati, kuigi ega ma sellele ei mõtlegi nii väga. Lihtsalt elan. See meeldib mulle. Miks siis mitte elada, kui meeldib! Inimene teeb ikka seda, mis talle meeldib...
Ja siis avastasin - see miski on minu hing.
Ometi on mu hing  on olnud minuga sünnist saadik. Alateadvuses olen teadnud sünnihetkedest. Kuid ega inimesed väga palju hingedest ei räägigi ja nii edasi. .. Omal ajal oleks pidatud tõenäoliselt mind lolliks, kui oleksin rääkinud, et mind toetab mu oma hing. See ongi minu salapärane säde. 
Usun, et mu hing ja keha on hästi kokkusulanud. On super kooskõla. Minu meelest.
Võimet aga ei saagi mõõta ei füüsiliselt ega hingeliselt ühtemoodi... Kuigi üldine vormimõõt peab olema, kuid... 
Kõik jooksjad ei saa olla tippjooksjad, kuigi kõik jooksjad annavad parima iseendalegi. Nii ei saa ka kõik puuetega inimesed olla võimekad ning ei peagi olema täpipealt ühtemoodi. Usun, et kõik annavad endast endale parima - märgakem seda. 

Raske on olnud mul , kuid hoopis muul viisil, kui võib arvata. Üldse mitte niivõrd füüsiliselt, kuivõrd hingeliselt. Ei ole olemas raskemaid asju, kui armastatud inimestelt haiget saamine. Siin ei saa süüdistada puudeid, need ei ole isegi head vabandused, miks tehakse nii füüsiliselt kui ka hingeliselt, vaimselt. Aga see, et elan ja olen füüsiliselt tagurpidi - jalad käte asemel - ei tundu raske mulle. See on osa minus. Teen kergelennuliselt. Harjunult. Loomulikult on minulgi tõuse ja mõõne nagu igalühel. Siin ei saa jälle mõõta kellel raskem või kergem. Oleneb inimeselt. Oleneb olukorrast. 

Mäletan, kuidas loodeti, et hakkan käega leivapalukest suhu panema... Süüdistasin end siis, et tahan ka süüa muudki, kui leiba. Ma ei öelnud seda siis ühtegi korda emale. Tänaseks olen tänulik, et olen andeks andnud iseendale ja emale. Emana tean nüüd, et emad soovivad lastele väiksemaid ja suurimaid häid soove. Kas lapsed emasid täpselt kuulavad, on ise küsimus. Olen veendunud, et lapsed on ise isiksused. Väga head emad saavad selles aru. Mina mõtlen nii. 
Ok, ma ei söö käega. Muide, süüakse ikka suuga või mis!!! Söön enam - vähem kõike. Ei söö mitte mingil juhul tatart. Näljas ma igal juhul ei ole. 
Olen  proovinud ka kunagi käega joonistada... Täna olen tänulik, et olen veidikene eriline kunstnik. Ausalt ka. Sest käega joonistajaid - maalijaid on sadu kordi rohkem - ma kaoks neisse ära. Räägin küll, et olen tavaline kunstnik, kuid siiski ei tohi unustada, et teen kunsti jala abil. See on see, mis muudab mind kunstnikke seas eriliseks ning mille üle mina võin olla uhke. 

Mina olen mina täpselt sellisena nagu olen. 
Teistmoodi. 
Tagurpidi veidi. 
Eriline naine.
Iga naine soovib ja saab olla eriline naine. 
Mul õnnestub see iseeneselikult. 
Olen uhkegi selle üle. 

Tagasi töövõime hindamise juurde. Ma ei teagi, kas seda lihtsamaks tehes veel miskit muutub... Miks ei võiks olla eluaegne puue või erivajadus olla surmani tõestatud. See, mis võib ajaga muutuda, seda saaks jooksvalt öelda ja vaadelda. 
Mina ei hakka iialgi kõndima. Ma aga võin kasvatada tiibu ja ratastoolis lendleda tähtede poole. 
Võin olla tähenärija, kuid  igasugust võimet saab uurida positiivsemaltki. Ma ei näe ega lugenud välja näiteks jaatavat ja toetavat võimet küsimuses
"Minu vaimse ja emotsionaalse seisundiga seotud käitumine häirib teisi inimesi." 
Miks peaks üleüldse kellegi teistmoodi käitumine häirima kedagi, kui see ei ole just pahatahtlik? 
 Olen Piretiga nõus, et keskenduma peaks tegutsemisele, mitte diagnoosile... Seda ütlesin juba siis, kui tehti esimest uue süsteemi testi. Olin testija. Mis ütleb neile, et veeklaasi ei olda võimeline tõstma, kuid näiteks arvuti abil saab inimene hästi töötada, või joonistada või laulda, kui ei seista ideaalset püsti või teha , mida iganes, milles suutedakse võimekas olla...


Töövõime hindamine

Tegin töövõime hindamise ja puude määramise taotluse Töötukassa keskkonnas.Esimest korda. Mugav oli küll, KUID ausalt oli päris naljakas ja minu jaoks mitte midagi ütlev.  Käsi ju mul pole, kuid mul on ju JALAD! Loodan, et mu jalad lähevad arvesse... 
Kuid kas saab ikkagi nii lihtsalt kedagi hinnada... Seda olen aastaid mõelnud... 


"Minu vaimse ja emotsionaalse seisundiga seotud käitumine häirib teisi inimesi."
Selle küsimuse juures naersin omaette tükk aega. Kas jah või ei - selles on küsimus. Kes mind tunneb, see teab, mida naersin. Olen eluaeg häirinud ühiskonda, ahahah!!! Huvitav, kumb vastus annaks rohkem töövõimet...

Naer naeruks, aga tõsiselt, kuidas hinnadakse töövõimet... Siiani olen 100 % töövõimetu. Huvitav, mitu protsendi olen edaspidi töövõimeline... See on küsimus. 

Ja küsimus on ka see, kui palju saab raha... Olen kuulnud, et tublidelt võetakse raha vähemaks. Mõni aasta tagasi, kui töövõimerefom oli kuum teema, sain aru, et tublimatele andakse raha juurde, mis oleks igati loogiline... Aktiivsus nõuab pisut rohkem rahagi. See on lihtsalt nii. Aga praegu tundub vastupidi olema... 

Millal jõudakse indiviidi hindamiseni...???

teisipäev, jaanuar 28, 2020

14 aastat blogimisest...

... saab homme, 29. jaanuaril.

Minu jaoks on uskumatu, kuidas on olnud nii kaua midagi kirjutada. Mind end ajab naerma.  Tavaliselt elust kirjutades on saanud 3778 blogilugu. Need hetked, mis on mulle endale tähtsad. Rõõmud. Mured.  Ei midagi erilist ju.
Lugejaid jätkub piisavalt. On olnud vähem ja rohkem lugejaid erinevatel aegadel. Ega ma ei ajagi neid taga. Blogin oma lõbuks. Harjumusestki. Mind jälgivad ja loevad need, kellele lähen korda.
Kindlasti võta blogimist tööna.
Olen mõned head aastad on minu nimelist domeeni toetab Margus ja  http://www.interneti-turundus.org 
Mu tänu selle eest! Olen saanud sellest ajast lihtsalt Tiia olla nagu olin ammu unistanud ja soovinud, mitte ratastooli - Tiia... Arvasin, et sellest hüüdnimest ei õnnestu iialgi lahti saada, kunagi kuskil keegi hakkas mind kutsuma just ratastooli - Tiiaks... Mu blogi aadresski oli ka selle nimega... Olin leplik, kuidagi harjunud, kuid ... see ei meeldinud sisemuses absoluutselt mulle. Ja siis tuli äkki uus kodulehe ja blogi aadress - ning sellest väikesest muudatusest piisaski, et ununes üsna kiiresti mu nime eest ratastool. Täna öeldakse mulle  Tiia. See on üks parim asi, mis olen blogimisest saanud!! 
 
 Olen saanud ka sõpru juurde.

Olen ka peast läbi lasknud, kui ehk lõpetaksin pidulikult blogimise... On ju minust palju ägedamaid blogijaid... Aga samas mõtlen, et mind on siiski üks ja ainus ning keegi ei suuda selliselt rutiinselt blogida oma lahedat ja põnevat elu, mida tõesti armastan. Niisiis, kirjutan seni, kuni on mida kirjutada. Kuni suudan naerda iseenda ja oma elu üle.   Võib - olla peaksin veel rohkem ausamalt kirjutama... Siiani pole pooltest asjadest bloginud, kuid kõikest ei saagi kirjutada... Valetanud pole ma kindlasti ridagi...

 Siin on esimene blogitust
http://www.tiiajarvpold.ee/2006/01/mina-tiia.html
Mõni koht pani selles mind naeratama. Mõnes arvamuses iseenda kohta olen täna rohkem küpsem ja nii edasi. Üldiselt olen ikka seesama Tiia, kes olen hetkel ja hommegi...

pühapäev, jaanuar 26, 2020

Mitu nädalat tegin seda maali. Teadsin kohe, et teen suure sünnipäeva kingitust. Maalisin ning enne maalimist proovisin lehma joonistada... Ma ei mäleta, et kunagi varem oleksin lehmi joonistanud, ka lapsena.


Selline "Lehmakene" lehviga sai täna  kingitud maailma armsamale mammale. Minu / meie mamma sai 80 😍 See on uskumatu! Mamma on ikka super mamma. Teeb, jõuab, naerab, mõistab, toetab...

Aitäh vahva sünnipäevapeo eest!

On väga - väga - väga hea tunne  olla mammale tema inimene. Rohkem sõnu vist ei olegi vaja...

laupäev, jaanuar 25, 2020

Head Roti aastat

Algas Valge Metall Roti aasta. Tundub tulema päris huvitav ja põnev aasta https://www.eestiomafengshui.ee/et/c/roti-aasta

Olen niisama olemise seisundis. Nii saan ma oma aega maha võtta. Ma ei saa näiteks reede õhtul kuhugile välja minna, kui tuju tuleb... Olen käinud küll ning piisavalt palju. Viimastel aastatel aga mitte. See ei ole isegi seotud vanusega... Arvan. Loodan. Lihtsalt pole võimalust...  
 Aga niisama olemisega leidsin vanu pilte. Nii naljakas kui pole, ma ei olegi väga muutunud...


Pühajärvel.
Käisime ka paadiga sõitmas. Mäletan, et oli vahva kapten.
Arvatavasti olin tol hetkel Maarikaga, kuigi Pühajärvel oli terve seltskond sõpru...
Aasta oli siis ... 2005.

Kunagises lemmikkohvikus Wildes. Seal all õues polegi vist enam midagi... Võib - olla eksin. Ei ole seal suviti käinud, kuigi mööda olen küll käinud...
Aasta oli ehk 2004... Huvitav, et meenus, et tol korral korral kohtusin ühe tüdrukuga, kes ei jäänud isiklikuks abistajaks... Minuga oli üle aasta olnud Mari - Liis. Ja see lilla kleit meeldis üli väga...
Lihtsalt Kaagveres. Suve kuupäev ei meenu, kuid aasta number küll - 2006. Ja sel suvel oli isiklik abistaja Erika, siis kohtusime...












Käisin Tallinnas. Mella näituse avamisel. Uskumatu, kuhu olen tänaseks jõudnud... Siis olin algaja mäkerdaja ja... ega ma ei osanud unistadagi, et mu teine raamat saab Rahvusraamatukogus olema. Praegu mõtlen, peaks uurima, kas mu esimene raamat on seal. Peaks oma näitust ka pakkuma... Kui julge olla!!! Miks oma sussi jalast viskasin keset tänavat - kes teaks...


                      August 2007, MTÜ 1, ametlikul sünnipäeval. Oi, oli pull ja hull õhtu...


Nohjah, mu jalgadest pilt... Kindlasti 45 sünnal Waides... Aga kingadest hea mälestus. Hiljem tantsisin ööga nad katki. Jube mugavad kingad olid. Tallinnas otsin. Moe  pärast. Ega ma ei mõelnudki neid jalga panna. Aga korralikul naisel võiks ikka olla tikkkontsad kapis...  Neist on saanud ka üks maal...














Seda pildi on facebooki rahvas juba hiljuti näinud... Ma ise ei mäleta, aga olevat mu oma sünna. Arvan millegipärast, et 11 sain... või hoopis 10... Igatahes mitte 12, sest siis oli elu paljus muutunud.

Pildid head hetkede hoidjad.
Mul ei ole ühtegi pildi rotiga. Kardan rotte ja hiiri - ebasümpaatsed, kui toas jookseks...

reede, jaanuar 24, 2020

Päevakild...

... leidsime köögis surnud ämbliku. Mina ütlesin kurvalt: üks õnn on surnud.
Paari minuti pärast leidsime köögis kaks elavat ämbliku. Mina kilkasin rõõmsasti:  kaks õnne tuleb juurde!!!

Ma pean ütlema, et ei ole iial kartnud ämblikke.
Nad on õnne toojad!

Ja siis tänane hr Helme kommetaar sotsiaalministeeriumi kampaaniale "Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed"  https://www.turundajateliit.ee/uudised/sotsiaalministeeriumi-kampaania-koik-on-erinevad-kuid-sama-palju-inimesed  jättis suu  mul lahti. Olen teadlikult püüdnud poliitikast mitte blogida, kuid...
Ma pean ütlema, et ma ei ole  tundnud kunagi väärakana. Kahjuks või õnneks.
Minagi olen omamoodi usklik. 
Aga ennekõige olen üks inimene paljude inimeste seas.
Ja olen selle üle uhke.
Soovin südamest, et mitte kunagi ei öelda hr  Helmele endale niiviisi... See teeb lihtsalt haiget. Muud ei midagi...
Kuid nii palju kui inimesi, nii palju inimesi.
Kui vaid jääks alles Eestimaa.
Jääks alles sallivus.
Jääks alles ARMASTUS.

kolmapäev, jaanuar 22, 2020

Jälle pluss kirjas selleks aastaks

Täna oli asjalik päev. Mul oli pikemalt aega salamisi soov, et MTÜ vajab mingit uut energiat ja tuult... Toimus üldkoosolek, kus meiega liitus Tiit. Tiiduga püüame korraldada suvel Rogosi mõisas luulelaagrit. Võib - olla, kui soovin, siis saan seal ka mu näitust. Mõtlen sellele.
Mul on väga hea vaadata ja jälgida, kuidas Tiit suure entuasiamiga püüab elus vist esmakorda midagi sellist üritust nagu luulelaager.  Püüan toeks olla nõu ja jõuga. Kuid luulelaager jääb siiski Tiidu ürituseks. Tiidu asjaajamine on nii hoogne, et mina kiire tüdrukuna ei jõua sammu pidada...
Tiidu näide on jälle näide, et kunagi ei ole kunagi hilja uusi väljakutseid vastu võtta ning teha midagi, mis hing tõeliselt armastab. Ja veel mehes.   
TM Loovusele tuleb edaspidi oma blogi ja leht. Tõsi, praegugi on see hääbunult olemas, kuidagi kirjutamata... Sest "Tiia võrdub TM Loovus, ja vastupidi" ütles Maarja st minu  siinses blogis leiab palju ka MTÜ TM Loovusest. Aga edaspidi püüan  MTÜ töö ja eraelu natukenegi lahus hoida - kuigi see saab olema päris keeruline... Vist. Juba projektide rahastajad soovivad veebilehti... 

Rääkisime ka IAT 2020.  See minu rõõm ja mure. Alati. Kahjuks vallast ei saatud tulla. Ühelt poolt mõistan suurepäraselt, et kõikidel oli omad kohustused ja tööaeg, kuid teisalt - mina andsin taaskord märku, et mina olen koostööks ikka ja alati valmis... Mulle väga meeldis hommikul lugeda sotsiaalkeskuse Delia siirast tuleku mitte saamisest töö tõttu. Vähemasti see sõnum andis mulle veidi usku juurde, et leiame selleks aastakski ühise meele.
Kindlasti jääb TM Loovus jääb omanäoliseks. Usutavasti ka väheste liikmetega, kuid vähesed head tegijad võivad mõndagi teha...


Aasta on hakkanud suhteliselt nii nagu olen mõelnud - loobun loobumistest... Kuigi mõni asi võiks olla parem ja nii edasi. On asju, mis on lõppenud või isegi olen lõppetanud, sest need polnud enam need, mis oleks mind edasi viinud või arenenud... Natuke kurb olen selle üle. Mõni asi on ikka mu südames, kunagi soovisin olla endast palju rohkem anda, kui sain... Võib - olla kunagi saan neissegi oma viimase jõuraasu panna, kuid praegu las nad jääda nii nagu on...  Mul tegemisi kuhjaga. Pean energiat hoidma uuteks  väljakutseteks.

teisipäev, jaanuar 21, 2020

Mu "Naine"

... jõudis üle pika aja koju. Tuli Lätist... Et minna taas  minna rippuma näitusele Elva Kultuurikeskusesse 1. veebruaril . Avamine toimub kell 14.00.  Siit leiate v äga ilusa reklaami https://elvakultuur.ee/elva-kultuurikeskus/naitusesaal/

Elva näitust tean juba aastaaega.
Nüüd tuleb jälle minu sisse see pabin, mis on alati iga näituse eel. See on heagi. Tean, et teen veel  õiget asja...
Ma olen päris omamoodi kunstnik, kellel on rohkemgi näitusi, kui teistel päris tava kunstnikkel... Oi, mina    ei taha nii segaselt mõelda ja öelda, kirjutada... Kunst on kunst. Ei ole vahet ju, mis abiga - käe, jala või suuga kunsti tehakse. Ja vahel ei ole mingi diplom ka oluline kunsti tegemisel.
Nendel teemadel arutasime põgusalt Külliga, kes tõi maali ringnäituselt koju.

Igatahes mulle meeldib olla päris omamoodi kunstnik.
Ma ei kao omamoodi olemisega hallimassi eriti ära.
Loodetavasti.

Aga nüüd lähipäevil algab mul jälle närvesööv aeg: kuidas ja kas ja kellega saan minna Elva, kas näitus õnnestub ja nii edasi...

PS Eks aeg näitab, kas ja millal maal "Naine" rahvusvahelise näitusega "Julgus elada" satub kunagi ehk USA-ssegi. Korraldajatel veel palju lahtiseid küsimusi...


esmaspäev, jaanuar 20, 2020

Tänud

Soovin nüüd tänada neid inimesi, kes 2019 detsembri alguses Helpificu annetustalgudel mulle annetasid/mind toetasid! See summa, mis kokku tuli ei ole kuigi suur (80 raha) ,  kuid piisav, et kasutada paarkümmend tundi isikliku abistaja teenust justnimelt teenuse edendamiseks. Seda ju lubasin minule tulnud ootamatult annetustalgude raames, et kasutan saadavalt raha  kuldvõtmekese  ehk isikliku abistaja teenuse edendamiseks ja julgustada teisigi elama omaenda väärtuslikku elu. 
Ma ei tea küll annetajate nimesid, kuid loodan, et keegi leiab mu tänud siit mu blogis üles või tajuvad unisversumi kaudu. 💓

 Mõtlen ikka veel, et minu kaasamine Helpificu poolt annetustalgudele tuli tõepoolest mulle üllatusena ja ootamatult.  Vastasin lihtsalt meeleldi mõnele küsimusele mõeldes, et sedasi aitan ja toetan teisi, kellele on ehk rohkem raha vaja teenuste toetamiseks ja kättesaamiseks. Seda enam on mul rõõm, et mind pandi tähele. 

Praegu on mõte, et TM Loovus peaks miskit head ka tegema. Ja mitte jõuluajal. Sest jõuluajal alati  upputakse heategevuste soovidega üle. Minu meelest. Ühelt poolt on loomulikult hea, teisalt... Miks ei võiks teha head ka näiteks 20. jaanuaril ja igal teisel tavalisel imelisel päeval!! Mul südames ka Kuldvõtmekese fondki jätkuvalt. 
Aga see on taas pikem lõpmatu teema. Järgmisteks kordadeks...

pühapäev, jaanuar 19, 2020

Mitmekesine nädalavahetus

Mõnus ja normaalne nädalavahetusel. Mina olen ikka mõelnud, miks mõeldakse, et puhkepäevadel peabki ainult jalad seinal puhkama... Mul hakkas igav selliselt puhkamisest. Kuigi eile õhtul  umbes tunnikese teleri ees väsinult ja siis  keerasin minu jaoks väga vara magama. Kuid õhtu meeldis. Nõud olid pestud, tuba enam-vähem korras, kõik nagu tehtud... Kassid ja laps - noh, mis laps ikka, kuid ema jaoks ikkagi - magasid...

Oli ka Merlega isikliku abistaja töö proovipäev. Õigemini proovitunnid. Need küll läbis edukalt. Minu+le oli väga tavaline juhendamine ja õppetamine.
Jäin mõtlema, et mitmeid miljoneid kordi olen kuulnud samu küsimusi iseenda kohta. Kui kukkud, mis siis saab? Kas haiget ei saa? Miks ja kuidas...
Vastuseid siinkohal siia ei kirjuta. Võite aimata. Või juba paljud teavad ka. Olen neile küsimustele täpselt samu miljon korda, kui on küsitud.   
Küsimused igati  loogilised ja loomulikud. Eriti võõralt, kes soovib veidikene minu ellu tulla. Isikliku abistajana.
Arvan, et Merle saab peagi aru, miks ma vastasin nii nagu vastasin, rääkisin nii nagu rääkisin... Usun praegugi juba, et tegelikult mõnd olulist asja mõistis väga hästi. 

Siis valmis selle aasta esimene maal. Reede vastu laupäeva öösel maalisin kella kolmeni. Tegelesin selle maaliga umbes nädala. Soovisin lõuendile lehma. Lehm ei tulnud üldse. Tuli lehmake. Vissi. Hästi rõõmus vissi. Ma joonistasin esimest korda elus lehma. Joonistan vahel enne maali läbi, vahel  vähem või rohkem kordi...   Soovin tunnetada, mida teen... Vähemasti ma ei mäleta, et oleks kunagi lehma joonistanud...
Kindlasti näete pildi varsti.

Täna olen teinud ühte-teist ja kolmandat.
Olen olnud jälle iseendaga.

kolmapäev, jaanuar 15, 2020

Sellele ma ei tulnudki...

... et Eesti Rahvusraamatukogu palub  raamatu "Kohvi jalaga, palun..." trükifaile lähtudes Säilituseksemlari seadusest (2017).
Ausalt öeldes, mina rumalukene ei teadnud sellestki seadusest midagi. Kirjanikuna ja autorina saan üha targemaks. 😊 Eile õhtul jahmusin üllatunult ära... Õnneks mul on Aave, kellelt saab alati seoses raamatuga selgeid ja kiireid vastuseid, ta ikka teab raamatutrükkimise tööd nagu oma kümmend sõrme. Eilegi rääkisin esmalt temaga, mis ja kuidas...  Ikka on hea kuulda teadja inimese arvamusi ja õpetusi, ka kaasaelamisi. 

Täna saatsin palutud Eesti Rahvusraamatukogule.
Päris lahe tunne.

Järgmiste  raamatudega tean juba, mis mind ees ootab...

teisipäev, jaanuar 14, 2020

Minu uhke ja armas jõulukaktuseõis




Sel aastal esimest korda linnas :)

 Sain täna siis sel aastal esimest korda õueõhku hingada. Paar hetke. Viimati käisin linnas eelmisel aastal, 23. detsembril...  EI ole üldse minulik istuda paarkümmend päeva koduseinte vahel.
Linnaski täna käidud. Mul oli mitu  asjaajamist ajada. Kõik said aetud vähem kui kolme tunniga.
Nägin korraks Tartu jõulupuud. Olin juba kurb veidi, et  ei näegi oma silma me vallast pärit kuuse - jõulupuud... Jõulumöllus ei sattunudki Raekoja platsile isegi mitte pooleks sekundiks... Täna olin seal täpselt nii  kaua, kui tegime pilte.

Kohtusin täna esimese isikliku abistaja kandidaadiga... Edasi  tuleb loodetavasti proovipäev.
Kuu alguses panin esialgu töökuulutuse töötukassasse... Mõtlesin, et võiks  vahepeal tööpakkumine olla ametlikumgi ja mujal kui üksnes facebook...
 Panin uute maalide paki Šveitsi teele. See kohustulik ja  tavaline, et mõned korrad aastas tuleb maale postitada... Omniva on jätkuvalt hädas pakkide mõõtmedega, mis neile väga hästi ei sobi... Hakka või Omniva mõõduga lõuendeid ostma...!!!  Kuid seda ma ei mõtlegi tegema hakata. Enne võiks ise Omniva oma töökorraldust paremaks teha, mitte tähtpäevade kaarte kohale toimetada aastate pärast...  Õnneks täna klienditeenindaja luges tähti ilusti välja. Vahel lihtsalt ei loeta  kirjutatud välja... Arvan, et ehk tuleneb see sellest, et on harjutud arvuti/telefoni tähti... Järjest vähem kirjutadakse pastakaga ja loetakse paberilt teksti. Siin ei mängi rolli, kas on kirjutatud käega või jalaga. 
Pakkimine on omamoodi kunst. Täna sai mässatud poolteist tundi. Tuli ilus lumememmedelik pakk.

Kõige tähtsam käik oli perearsti Marge  juurde. Poolteist aastat ei olnud käinud... Ei olnud vajadus. Nüüd hakkab mu puue ostma saama. Viis aastat möödunud... Mina olen kasvatanud  tiibu. Kuid kõndima ei hakka iial. Lendu tõusma aga küll tasakesi... Huvitav, kas see on töövõimele kasulik või kuis? Vaevalt. Olen kuulnud paari päeva jooksul lugusid, et kui oled tublim ja hakkajam, siis sul puuet vähem , seega raha vähem... Minu meelest siin on paradoks: puudega inimene, kes on keskmiselt tragim, vajaks elukarjääri edaspidiseks tegemiseks rohkemgi raha. Olen seda meelt küll, kui oleks hea tasuv töökoht, siis jah... mina isiklikult loobuksin toetusest, kuid kahjuks mingis asjas on ikkagi vaja puude paberit, et tõestada ratastooliski istudes võib tiivadega  lendu tõusta...
Ihihihiii, üks opiajast niit on mul ikka veel armis... See tuli kabinetis meelde. Niit ei teinud mingit valu, lihtsalt häiris silma... Perearsrt õega püüdsid välja tõmmada - poolenisti said kätte. Pool peaks ise ära tulema. Ühel heal momendil... Mul oli kõdi, kui askeldus väikese niidi ümber käis.

Õues on kevadelõhna.

Aitäh, Johanna, et aitasid natuke treppidest käia ja muudki! Nii vahva oli üle pika aja koos toimetada ning asjadest olulistest rääkida - arutada. Minu abistamine on vist nagu jalgrata sõit, mis ei unune kunagi, kui oled kord juba seda teinud...
Samuti oli Mirjamil pisut teistsugune tööpäev. Tegi mind abistades mitut asja esimest korda. Ega minagi ei tee kõiki igasugusi asju iga  päev... Aitäh Mirjamilegi.

Praegu olen hoopis teistmoodi väsinud.
Nagu oleksin tuulutanud end...

pühapäev, jaanuar 12, 2020

Mollutasin tänasel pühapäeval

Ärkades sai šokikese, mis kell on. Paljuuuu oli. Tõsi, vaatasin kella enne 8, mõtlesin täna pühapäev ning pikutan veel pisut...
Sellest hoolimata, et magasin kaua, olen rahulikult mollutades teinud suhteliselt palju. Alustasin uut maaligi... Koristasin ja veel ühte koma teist.
Täna oli abistaja vaba päev. Olen olnud iseendaga. Ei ole ustki lahti keeranud. Puhkepäev või hingamispäev... Vahel on ka selliseid päevi vaja. Täna isegi ei soovinud salamisi kuhugile minna... Lihtsalt kulgesin hommikust õhtusse...
Naudisin .
Mõtlesin omi mõtteid... 
Ja ma ei tundnud  üldse mitte üksindust.
Üks apsakas oli ka. Ja ma ei saa aru, kuidas see sai võimalikuks... Külmkapiriiul kukkus poolenisti alla, kui võtsin kohvikoort hommikul  ... Eile oli kõik riiuliga nagu korras. Aga jah, osa sööke lendasid ilusti põrandale. Midagi hullemat ei olnudki, kui makaronid laiali - mul jälle koristamis juures.😋 Alguses olin vihane, siis naersin omaette... Kassid nuusutasid makarone, raputasid saba... Panin siis riiuli tagasi, päris hästi ei saanud nagu peab, aga püsib kindlalt. Homme tuleb Mirjam, saame siis koos uuesti  panna tagasi, nagu ettenähtud...
Sai mollutatud.
Mõnikord on see mõnus.

laupäev, jaanuar 11, 2020

Kui vähe on vaja päeva korda minekuks ehk õnneks!!!

Üht rõõmsat karjatust kogu hingest
Teist karjatust kajana.
Nähes jõulukaktusel, mis ei ole õitsenud vist midagi 17 aastat, ühetäkki ühtainsat roosat õiepunga.
See on uskumatu ime!
Kunagi toodi see jõulukaktus suht räsitud seisus naabride poolt, kes tarbisid üleliia alkoholi ning siis nad varsti kolisid siit ära... Enne seda tahtsid papalt viinarahagi... Nohjah, siis tassisid kaktuse siia vastutasuks... Olin tumm. Sõnatu. Kehtasin õlgu. Kuid egas taim pole süüdi ju... Hakkasin jõulukaktust armastama. Tal on olnud paremaid ja halvemaid aegu ... Kasvanud suureks... Kuid täna siis esimene õiepung!!! 💓😊

Enne seda rõõmsat karjatust olin Mirjami abiga lilledega tegelenud... On küll talveaeg, kuid tundsin, et täna on see õige hetk nendega tegeleda pisut rohkem... Kurvatuseks sai mõni kuivanud lill/taim ära visatud... Kahjuks ka kunagise naabrimammi toodud... Minul oli ilus viis - kuus aastat, kuigi naabrimammi hoiatas toomisel, et on üheaastane... Ma ei tea... Ei ole botaanik. Olen lihtsalt lillede/taimede lihtne armastaja... Nüüd ei ole kumbagi: ei naabrimammit (teda ei ole mõned aastad juba) ega lille...
Eelmine aasta oli lilledelegi ka päris keeruline. Mina ei saa aru, mis neile tegelikult ei meeldinud... 

Ja siis üllatas rõõmsasti kõige vanem jõulukaktus mind!!!
Mirjam ka oli rõõmus.
Kaktus on petnud õiepunga hästi lehtede vahele. Lausa hämmastav, et nägin...

Tuba täitus silmapilkselt positiivse energiaga.
Mina samuti.
Olen nii õnnelik. 😊


reede, jaanuar 10, 2020

Olemas olemine...

... on vahetevahel kerge  ja vahetevahel raske. 
Täna lugesin Helpificu facebook´i lehelt, et  on vaja sotsiaaltöö kiirabibussid üksikutele eakatele 24/7, mis - nagu ma aru saan - kihutavad tere ütlema. Copyn Helpificu lehelt:

🦄 Lahendus üksikutele eakatele – SOTSIAALTÖÖ KIIRABIBUSSID?

Jõulude paiku jagasime siin artiklit erakorralisest lahendusest korralisele probleemile, mille käigus sõidab kiirabi üksikutele, kuid tervetele eakatele tere ütlema. Kiirabi numbrit teab peast enamik inimesi, kuid kohaliku sotsiaaltöötaja numbrit mitte. Pealegi lõpetab sotsiaaltöötaja oma tööpäeva kell viis-kuus ning ületunnid sõltuvad iga inimese missioonitundest.
Artiklis pakuti välja, et kiirabi koorma kergendamiseks peaksid olema SOTSIAALTÖÖTAJAD KÄTTESAADAVAD ÖÖPÄEV LÄBI ja ringi võiksid sõita SOTSIAALTÖÖ KIIRABIBUSSID.

Muuhulgas on vaja tõsta kiirabi töötajate teadlikkust ja oskuslikkust. Kiirabitöötajad ei märgi alati üles olukorda, kus inimene elab külmas või toiduta. Me räägime Eestis palju INNOVATSIOONIST, aga aeg-ajalt kipuvad ununema teatud valdkonnad, olgu selleks sotsiaalsfäär või kiirabitöö.

Me peame ühiskonnas üksi elavaid eakaid rohkem märkama. Kui eakas on jäänud üksi elama Lõuna-Eesti metsatallu, siis tuleb sugulastel leida aeg-ajalt aega, et temaga suhelda. Üksikutele eakatele saab pakkuda vabatahtlikku suhtluskaaslast või kooskäimisvõimalust päevakeskuses.


 Kuidagi kurb on lugeda. Samas aga hea, et peame rohkem märkama... Kuid rääkime vahetpidamata sellest. Mõtleme järjest uusi teenuseid märkamise abiks ja üksinduse vähendamiseks... Pigem võiks olemasolevaid teenuseid kättesaadavamaks teha... mis oleks natuke turvalisemad kui kiirabibussid...  Ja kust võetakse kiirabi meeskonda inimesi, kui sotsvaldkondades on tööjõu puudus... Teine asi on raha...  

Teisalt, minu meelest üksnes innovatsioonilised teenuste lahendused ei päästa üksindusest. Teenused leevendavad üksindust. Tulevad võõrad toredad inimesed tere ütlema ja ehk leiavadki head lahendused. AGA  nad ei asenda päris kindlasti igatsust kellegi oma inimese järele. 
Ei märgata hinge. Kahjuks. 
Küll pannakse tähele inimest, kuid tema sügavat hinge... 

Üksindus ei ole haigus. Minu meelest. Kiirabibuss tuletab meelde kiiresti toibumist... 
Teate, ma olen olemas väga paljudele. Püüan olla.
Keegi aga ei tea, et tunnen üksindust aastaid. Juba lapsena tundsin üksindust, kuigi mu ümber oli pere ja sõbrad, üldse igasugused inimesed. On praegugi... Pere on küll väike ja laiali, usun, et on sõprugi, keda võin juba väheke perena võtta... Siiski mõistan, et igaühel on oma elu ja omakorda võib olla  tema üksindustunne.
Saab varjada maski taha. 
Saab ka valetada endalegi, et mul ei olegi kunagi üksindust. Ma ei ole eales üksi. 
Füüsiliselt eriti ei saagi üksi olla. 
Hingeliselt saab väga - väga. Siin on  lugematuid põhjusi.
Inimene ei ole loodud üksi elamiseks. Ometi on ta olemuselt üksi. Hing üksik rändaja. Mitte alati. Aga tihti. 
Ma tunnistan, et võin rahvamassis väga üksindust tunda.  Kui miski ei ole see, mis peab - pean kellegile miskit tõestama... kui ma ei saa olla mina  ise. Samas tean, et kui juhtub maailmaski miskit, siis olen iseendaga üksi... Kas kardan seda... Ei, olen teadlikult mitte kartma hakkanud. 
Kurb olen.
Igatseja olen.
Üksindus on tunne. Sellest tundest tuleb ka ausalt rääkida. See tunne õpetab ka midagi. Iseendaga läbi saama ja mõistma. 
Kas tere ütlemine lohutaks mind... Kahtlen väga. Kui olen väga nukker ja sooviks midagi, mis ei oleks üksi olemas olemine, siis igatsen hoopis muud... Aga võin teha naeratava näo... 

Soovin öelda seda, et selles teenuses on veel palju asju mõelda... Võib - olla teenuse nimigi häirib mind. Ehk selleski jään üksi...

Võib ju olla, et mind - ka paarikümmnend aasta pärast - abistab püstol ehk kiir isiklik abistaja, kes oleks kättesaadav igal ajal. Kunagi nimetasime sellist isikliku abistajat, kes     jooksis kiiresti appi "püstol" abistajaks. 

Kindlasti peab inimesi märkama. 
Südamega.  

Nüüd kadus mul mõtelõng... 


teisipäev, jaanuar 07, 2020

See aasta peaksin rohkem luuletama

                                                         Mina 
                                                         ei sulgenud
                                                         ust

                                                         kui läksid

                                                         Sina
                                                         küll keerasid
                                                         lukku

                                                         südame



See on minu esimene luuleline välgatus, mis tuli paar päeva tagasi. Esimene sel aastasl. Olen luuletusi kirjutanud märkmikku pliiatsiga. Võib - olla ükskord saab olema luulekogugi - ma veel ei  tea ega luba... 




Tänasest Maarja lugu

https://naisteleht.ohtuleht.ee/986877/kaasasundinud-puudega-maarja-kaplinski-kui-kuidagi-ei-saa-siis-kuidagi-ikka-saab-?fbclid=IwAR1yeobeMtke0nDnb1bNph-TwVpbvcLJRBas6t0HVjdfXmFUGFTbSwoZgb4

Jällegi päris tavaline argine tuba

Jõulupallid, kard ja päkapikud pakkitud.
Kapi pandud.
11 kuuks.
Tuba tundub kuidagi tühjem... Tavaliselt argine.

Kuusepuu ja oksad sai saadetud heade sõnade saatel ahju. Soojus on viimane, mida ta veel saab anda. Viimane rõõmu andmine.
Kuna kuusepuu oli õues, köögiakna taga, siis temalt ei kukkunud põrandale praktiliselt ühtegi okast. Raputasin paitavalt kuuske jalaga. Tormilistel öödel kartsin siiski, et võib alla kukkuda... Kõige suuremal tormi ööl tõstsime kuuske tuppa... Oli rohkem hoolt ja muret kuusepuuga, kuid siiski rõõmu ka palju.

Usun, et jõuluehted on mul veel päris mitmedeks jõuludeks.
See on hea.

esmaspäev, jaanuar 06, 2020

Sel aastalgi saab minu raamatut "Kohvi jalaga, palun..."

osta lugemiseks minult.
 Kui soov, siis tuleb võtta minuga kontakti. Siis rääkime, kuidas raamatut kätte saab, kuhu saadan või on soov minuga  kohtuda😊 Seegi on võimalik.

Hind 15 EUR. Posti pannes lisandub postikulu. 

Raamatu vahele üllatus, mis on see aasta väga vajalik!!! 
Autogrammgi saab raamatu sisse kirjutatud! 

Minu kontaktid leiab siit http://www.tiiajarvpold.ee/p/blog-page_60.html

pühapäev, jaanuar 05, 2020

Lugu Maarjast Naistelehes

3. jaanuari Naistelehes kirjutab Silja Maarjast.

Otsisin praegu digileheski https://naisteleht.ohtuleht.ee/ lugu, kuid mina küll ei leia seda... Õnneks mul on olemas paber - Naisteleht. Päris juhuslikult nägi seda minu isiklik abistaja Mirjam R-kioskis enne tööle tulekut ning helistas kohe mulle, et kas ostab...

Soovitan lugeda. Mulle meeldib. On siiras ja aus.

Võib - olla natuke häirib mind, et jällegi on tuntav rõhk füüsilisel puudel... Nagu see oleks tähtsam. Minu jaoks on Maarja eriliselt tavaline inimene. Sõbranna. Ta füüsilsi puudeid ma lihtsalt ei pane tähele. Nagu ei panda tähele mu ratastooli - mis on täiesti olemas, kuid mis siis sellest!
Minu meelest müüme enda unistusi ja oskusi, mitte oma puudeid!!! 😉

Siiski mulle meeldib, kuidas Silja alati kirjutab. On hea ajakirjanik.

laupäev, jaanuar 04, 2020

Sellel aastalgi vajan isikliku abistajat ning muustki

      Loodan, et see aasta leian hästi häid isiklikke abistajaid. Ma ei oska ennustada, kui mitu isiklikku abistajat 2020 saab olema, kui kindlasti jõudakse minuni ehk minu isikliku abistaja tööni täpselt parajal ajal. See kirjutamata loodusseadus on juba aastate jooksul nii olnud... Hetkel vajan isiklikku abistajat, kellega rohkem väljaspool kodu toimetada. Näiteks linnas ja nii edasi käimiseks. Püüan esmaspäevaks ripputada ja saada paljudele kohtadesse. 
Isiklikke abistajate ehk tööliste otsimistöö ei lõpe iial. Mõnes mõttes on otsimine ja uute inimestega kohtumine hästi põnev ja tore väljakutse. Vahepeal on siiski mõnus mulle otsimisest puhkus, kui keegi jääb pikemaks ajaks. 
AGA samas mõtlen, et võiksin proovida, et teatud tegevuses on oma isiklik abistaja. Näiteks ujumises veekeskuses paar korda kuus. Sest multiabistajaid, kes täiega on igas meeldivas ja vajavas tegemises väga abikäpp mulle, leidub vähe. Neid on, kuid peab olema õnne nende leidmisel. Ja mul on olnud multi isiklikke abistajaid. Kuid igal inimesel, ka isiklikul abistajal on oma tugev külg, milles ta hea ja mida võiks abistamisel kasutada. Ja abistajate tugevadest külgedest saaksin mina ehk oma elupusletükid kokku panna. Ja mitte loobuma asjadest lihtsalt käega - loe: jalaga - lüües.   Igatahes võiksin proovida sellist variandi.  
Isiklik abistaja ei ela minu elu, ta lihtsalt füüsiliselt abistab mul oma elu elada.
Kui kellelegi jääb siingi taas silma minu tööpakkumine, siis võtke minuga julgesti kohe kontakti.  😉

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu.
Elan täisväärtuslikku elu aktiivse,  energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.
 Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi, aeg-ajalt reisida ning teenida lisaraha osalise tööajaga.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.
Minust lähemalt saad uurida ja lugeda siit blogist  http://www.tiiajarvpold.ee/
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Eelnev töökogemus ei ole oluline.

Peamine Sinu töökoht on minu kodus Tartumaal Kaagveres. Kuid käime tihti igalpool. 
Sobib ka, kui abistad mind mõnes kindlas tegevuses mõned korradki.

On hea tunnitasu.  Lisaks tasun töölkäimise kulud, kohv - söök minu poolt.
Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.
Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel või lisaküsimuste korral võta julgesti kontakti: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks peaksin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi! 
Tule töövestlusele, proovipäevale ja siis juba tööle!
Heakohtumiseni

Selle aasta teenuse asised küsimused vallaga on veidi veel minu jaoks lahtised. Sest mõtlen, et ma ei saa ega tohi omaenda elukvaliteediga kuidagi mängida... Pean sammu ette mõtlema, siis jõuan tasahilju sinna, kuhu soovin... Üksnes teenuse olemasolev raha ei tõota mulle veel head teenuse kättesaadavust... Raha ei abista veel  füüsiliselt. On sadu pisiasjugi selle juures, millele pean mõtlema... ja mida peaks selgemini veel läbi arutama ja mõistma...Mulle on olnud juba hoiatusmärk juba väga lihtne ja arusaadav lause.  Ma eelmine aasta ütlesin valla sotstöötajatele, et pean Rootsi minema, ehk aidate leida mul isikliku abistajat. Soovisin kogeda, kuidas on nad valmis mind natuke juba aitama. See oli tõesti üks esimesi kordi, kui palusin aidata leida inimestki... Ja siis vastati, et ole hea varu kannatust järgmise aasta veebruarini . Naeratasin enda ette. Mul võib ju olla piiramatult kannatust, kuid on asju, mida ei saa edasi lükkada lõpmatult kellegi soovil. Pean küll kasvatama enda sisetunnet ehk südamehäält, sh ka kannatust, kuid mitte selliselt. Kui oleksin hakkanud kannatust varuma loobudes oleksid mitmed head asjad juba ära jäänud... Kasu ei oleks sellest eriti keegi saanud. Peamiselt mina ise. Sain aru siis, et mitte üks inimene ega ametnik ei saa päriselt panna end teiste rolli ja ellu. Minagi ei saa end panna teiste inimeste ega ametnikke rolli ja ellu. Mul puudub selleks õigustki. Tõde on hoopis muus. Isikliku abistaja teenust ega tööd arvatavasti nii hästi ikka veel ei teata ja inimesi lihtsalt ei ole kuigi palju, kes otsekohe tormaks seda teenust selliselt andma nagu kellelegi vaja või ka tööd tegema. 
(Tean, et näiteks USA-s olevat üsna sarnased probleemid, kuigi võiks ju mõelda, et seal ometi ei ole neid... See teadmine ei lohuta, kuid mingil moel on tugi. Ja hiljuti juhtusin lugema google tõlke abil ühest rootslanna blogist, kuidas oli rõõmus, et sai tegema oma fondi, kuna riik ei suuda alati aidata..  Jälle toetav. Kuigi samas uskumatu. 
Vist ongi nii, et elus püsivad vaid tugevamad, kes suudavad end mingil viisil maksma panna oma sädemega. Ja siin ei loe, kas sul on puue või mitte...)
Usun, et vald ja sotstöötajad soovivad minule vaid head. Usun siiralt. Kuid egas keegi vist õnnekski päris täpselt ette ei kujuta, kuidas mina toimetan, tegutsen ja elan. Isegi mu isiklikud abistajad ei tea kõike mu elus. Nad on vahel üllatunud, kuigi minu jaoks on x hakkama saamine tavaline asi. Seda, et mu elu oleks kõikidel peopesal arusaadav,  ei olegi vahest vaja. 
Arvan sedagi, et mina oma puudega olen kuidagi raamist väljas. Minuga ei ole kerge. Ega raskegi. Arvan. Ma ei tea. Ise tunnen nii. 
Tean, et mu blogi loevad vallaski inimesed. Peaksin vist hoolega mõtlema, mida ja millest kirjutan... Kuid see ei oleks vist see. Püüan lihtsalt ausalt avameelne olla. Kui tahan, siis vaikin... Kindlasti loodan, et keegi ei võta kõike isiklikult. Sisteemis (nimelt ü asemel i) on arenguruumi küllaga. Tervede hingedega saab ikka kuidagi hakkama, kui kuidagi ei saa.... 

Eile vaatasin järelvaatamisest "Tõde ja õigust".
Kinno vaatama ei saanudki. Ma ei saa öelda "ei jõudnud". Oleks jõudnud. Ei olnud kellega minna, sellepärast ei saanud. Kuigi väga soovisin. Juba sellepärast, et üht grimmeerijat veidikene tean pubeka east, sai koos möllatud. Nüüd ei ole aastakümneid kohtunud, kuigi kuulsin mitmeid kordi tema emalt õnnelikult ja uhkelt, kui lahedalt ja ägedalt  filmi tütar teeb.
On küll võimas film. Hästi lahe super grimm.
Eks Tammsaare tõe ja õiguse teemad kestavad siiani, ja edasi ka veel. Ei nad kao kuhugile läbi aegade.Tõde ja õigust nähakse ikka läbi oma silmade. Vaieldakse  tühiste asjade pärast... Armastakse omamoodi südamega...  Lõpuks jõudakse ringiga tagasi... iseendani...
Hästi lahe on filmi tunnustadakse.

Mina olen hakkanud ütlema, et armasta, siis tuleb töögi. 
Ja kõik muugi.
Kuid küsimus jääb, mis väärtus on inimese elul üleüldse... 

neljapäev, jaanuar 02, 2020

Lumeinimest...

... ei ole tõepoolest Nele ega keegi kordagi näinud.😂
Seda rääkis tüdruk õigesti emmele.
Kuid tüdruk mõtles hoopis multikat, mida vaatas kahe päeval lugematult kordi.... Tädi Tiia hakkas juba keelama ja otsima tegevusi, et  saada last teleri eest ära... Täna tegime näiteks piparkooke (mul oli taigna jääk veel külmkapis). Jahus mängimine meeldis rohkemgi lapsele. See meenutas omakorda mulle, kuidas mina mängisin lapsena  jahuga - see oli vahepeal nii äge... Võib - olla sellepärast, et mu vana lubas jahuga ka mängida, oskangi praegu kokkada tunnetega😋 Ma ei tea, kuid mulle meeldib vahel niimoodi mõelda. Palju asju saame kaasa lapsepõlvest...
See aasta tegelikult algas toredasti. Usun, et see on hea enne aastale!!! Mul oli lapsehoidja võlu, vastutust ja toredust. Mul on tõsimeeli hea tunne, et emmed usaldavad ikka ja jälle minu hoolde omi  lapsi. Lapsi on olnud mu elus  alati. Ja saan lastega ju ilusti hakkama. Naerma ajab see , kui näiteks mõnikord keelan, siis normaalne laps välgukiirusel viriseb, et ta ei saa minust üldse aru, mida räägin 😊 See on  ju nii loogiline! Kes keelust ikka tahaks aru saada... Muud saavad aru väga hästi. Seda olen läbi aegade kõikide laste juures tähelepanud.

Aga päris lund sooviks küll näha juba!
Vastasel juhul varsti lapesd küsivad emmedelt nutikaid lume vaatamiseks... ja see oleks väga kurb...

kolmapäev, jaanuar 01, 2020

Head uut aastat!

2020 aasta on kestnud juba 16 tundi 8784 tunnist 😉
Hästi head 2020 aastat! 
Tulgu selgem ja mõistlikum, normaalsemalt parem aasta!

Seegi parem aastaring algab meist endist. Olla ise parem ja mõistvam on aastagi normaalsemalt parem.
Mul on jätkuvad vanad soovid ja unistused, mis jäid eelmistel aastal pooleli või ehk olid suuremad kui ühe hetke, ühe aasta omad... Täiesti uus lubadust iseendale või ka soov on: loobumine loobumistest. See tähendab, et ma ei soovi loobuda pidevalt millegist, mida soovin südamest. Vähemasti püüdlen lendletes sinna poole... Vastasel juhul ei jää viimaks minust  mitte midagi järele - ja see ei ole mulle endalegi kasulik ega vajalik...
Teised soovunistused jätan iseenda teada.
Siis olen natu siiski salapäranegi ikka veel. Salapärane ka endale ka... 😉😋  Asjades saan öelda, et egas võin endki üllatada. Egas ma ei tea alati, mida võin homme ette võtta.

Uusaasta tuli vaikselt ja nagu ikka iga aasta. Iga aasta Oodakse uusaastaimet, kuid mina küll ei tea ausalt öelda. millist imet ootan... Aknast vaadata  olid vägevad  ja võluvalt ilusad ilutulestikud. Säraküünladki särasid paariks hetkeks toas - mulle varba vahele ei lubatud... Muna õpetas kana 😋 Kuid lapsepõlves olid säraküünlad kuusepuul, loomulikult vanemate inimeste valvsa silma all... Sädemed  ja säramine mõnus alati! (Väävlihais on vaid vastik...)