Pansonaat või hooldekodu, aga see pole kodu...

 Käisin ühes Südamekodus. Lõuna-Eestis.

Mammale rõõmu viimas. 

Püüdsin vähemasti rõõmustada.

Teadsin,  et see ei ole see.

Soovin ju kogu hingest palju rohkem anda...

Ise olen väga kurb, kui  mõtlen, milline saatus võib tabata inimest, kes on olnud elus olemas teistele päevast päeva ning nüüd hoiab pisaraid tagasi, et teda ei ole kellelegi vaja...

Selline saatus võib tabata igaüht,  pole vahet, kes oled olnud, rikas või vaene, milline karjäär on olnud...

Ja see inimeste grupp on nagu unustatud...  Hoolitakse vaid baasvajadustest hooldekodudes, oleme ausad. Ma tean ju, mis elu-olu on hooldekodus. Aasta on päris  pikk aeg, et mõndagi meelde jätta ja kogeda. Sellest möödub õigepea 22 aastat, kui suutsin sealt siiski jalga lasta...Olin noor. Vaimne ja hingeline pool soovisid veel jaksata elada - see oli minu õnn. Ma ei mõelnud, ei suutnud  mõelda, et tahan oma hauale lilleõit viia... Või oli seegi  hea vajalik, et lukustasin siis ise ennast hooldekodu - sellest olen palju palju kirjutanud...

Kuid, kui tuleb see hetk ükskord, et olen vabalt valmis oma hauale lilleõie viima, kas siis saan rahulikult surra öeldes aitäh elule.... Kodus. Oma inimeste keskel. Loodan, et mõni inimene ikka on mu kõrval... ja kui polegi, siis naeratan iseendale... viimast korda... siin maailmas...  Kas siis saan öelda, et valin surma, sest et ma ei jaksa enam - minu elu vajab säravat punkti, mitte mingit kaitsesüsti, mis pikendab vaid minu ja teiste piinu, südamnepiinu ning noorte ressursse vähendada jõudmaks mõistmiseni, mis on väärikas surm... Vähendada ütlesin ma sellepärast, et egas ei suudeta mõelda, et kord on kõikidel ees see aeg, kui igatseme vaid viimaseid päevi lähedaste südamesoojust..

Südamekoju sisenedes tungis mu ninna tuttav lõhn, mis ei saanud ega saagi mulle kodulõhnaks... Kõik ilus ja kena. Ei saa öelda paha sõna. Kuid... 

Mul hea meel, et seal toimub võimlemine ja massaaž. 

Aedki kaunis.

Toas telergi. 

Kuid... 

Äratulemishetk oli nukker. Täpselt nagu omal ajal ütles mamma mulle, ütlesin mina nüüd mammale, et ma ei saa kauemaks jääda... 

Tean, mida ta tundis.

Tean, kuidas ta lootis...

Mind ootas kodu. 

Mind ootas oma elu.

Veel. 

Õnnekski vast.  

Ja saan olla tänulik mammalegi kui kindlasti ka iseendale, et mul on olemas palju.

Liblikaid mitmevärvilisi aiamaal...

...  lendlesid palju😉😊

Minul tuleb suvi nüüd hästi särav ja põnev, mitmekesine. Liblikate ennustused lubavad seda. 

Hea, et lapsemeelne uskumine on alles kevadest kevadesse, et esimese liblika nägemine tõotab, milline suvi tuleb. Täna nägin mitmevärvilisi - valgeid, kollaseid, kirjusid liblikaid peaaegu üheaegselt järjest. 

Aiamaa sai peaaegu korda. Ilusaks. Kaevatud. Rehitud. 

Mõned sillad õitsevad. Tulbid kasvatavad lehti... 

Nüüd istutada... 

Ootan soojemaid päevi, kui saan juba isegi paljajalu mullas olla. 

Elu on kummaline ja imeline!

Alles see oli, kui arvasin,  et ehk loobun aiamaast, et ma ei saa ehk hakkama... Nüüd hetkel on seis selline, et sain nagu lilleaia - maa juurde... Igatahes mul on hea meel, et ei kuulanud mõistust, vaid kuulasin taaskord oma südamehäält. 

Ei andnud alla.

Ei loobunud.

Olen mina ise edasi. 

Minu Aiatibi seisab ja valvab vapralt tänagi nagu eelmise aasta juunis jäi valvama 💖

Elu on säravalt ilus.

Kõigele vaatamata. Ja üleüldse ei pea pidevalt rõhutama ilusa elu taha "kõigele vaatamata", juba see rõhutamine on negatiivse alatooniga. 

ELU ON LIHTSALT IMELINE JA ILUS!

Selle eest tasub olla tänulik!

Tasub elada!

Olime naistega aiamaal paar - kolm tundi. Siis tulime sööma. Kõhud tühjad. Kehas surises mõnus väsimus. Minulgi. Kuigi ma ei teinud midagi peale tööde juhendamise ja liblikate vaatamise 😜 Hinges rahulolu. 💖 

Sõime kõhud praekartuleid kõhud täis. Jälle mõnus väsimus ja hädake, et kõhud väga täis. 

Koguaeg üks hädakene!! Miks nii... See küsimus ajab mind alati itsitama. Häda on see, et vastust ei tea 😂

 On olnud väga põnevad päevad, kus olen otsinud ja püüdnud leida iseenda usaldust. Ma olen arvanud, et suudan end usaldada... Tundub siiski, et  palju usaldust on veel vaja õppida. Kogeda. Omast hääles. Omas hingamiseski. 

Ma ei ole kunagi mõelnudki, et hingamisekski tuleb aega võtta.

Nüüd mõtlen.

Jälgin iseenda hingamist.

Püüan mitte rabeleda hingamisel. Olen aru saanud, et olen alati kiiresti hinganud. Ka rääkimisel. Endale arusaamata olen olnud stressis. Valesti hingamine võib isegi depressiooni... See, kui sügavamalt mõelda, on väga loogiline. Me teame, et hingamine võib rohkem kõneleda, kui sõnad. Seda nimetakse rohkem küll ehk kehakeeleks, mida tähele paneme. 

Oi, mulle meeldib oma häälega töötada.

Enda hingamist õigemaks seda. Või ikkagi õigeks. Nii palju kui võimalik on. Arvan, et sel pole ka piiranguid ees. Kõik endast kinni, kui ei suuda uskuda, et saab lahti teha see kinnist idee. Kõik algab sellest, kui avatud iseendale olen.

Kui palju end usaldan. 

Või kui palju kuulan ümberringi olevaid inimesi. Ja  kuulan seda, mida ei sooviks kuulata, et ma ei saa ega tohi, millega lepi või unusta ära... 

Elu sees ei ole keegi minule hingamist nii õpetanud nagu kahe tunniga German. 

On öeldud, et hingan valesti. Selle tõttu ka mu hääldust halb. Defektiga. Kuid mitte keegi ei ole öelnud, kuidas on see päris õige hingamine. (Joogasse pole ma veel jõudnud, kuigi olen palju mõelnud proovima minna - võib-olla joogas õpetatakse selliselt hingama...)   On öeldud, et väikest kopsumahtu suurendada - kuid kuidas... Ja kopsumahuga otseselt praegu ei tegelegi praegu... Olen hakanud tunnetama - tajuma, kuidas mu kogu olemus seestpoolt täitub õhuga, ja siis lasen hingates aegamööda välja õhu - KUID sel hetkel  on vabadus minu sees ja ümber.

Hästi hea rahustav tunne. ´

Usaldus tuleb juurde. Iseenda usaldus. 

Mina pean igas asjas hakkama järjest rohkem ennast usaldama. Täpselt nagu hingamisel. Mitte keegi ei saa mu eest hingata! Ja veel õieti hingata! See ju selgemast selgem. 

Hannagi ütles eile, et ma pean end rohkem usaldama. Siis saan kõik, mis soovin, igatsen ja vajan. Tal on tõsi taga. Mõnes asjas ja küsimuses olen ikka väga kõhklev... Tean seda vägagi hästi. Kuigi püüan hoolega varjata... 

Aga ma jõuan veel rohkem õppida end usaldama.💖

NB!!! Pakkide PETTUS teadetega

 Sain email:

Teie pakk EE8004ON41006LV mille saime 08/04/2021, tagastatakse saatjale. Teie pakki ei saanud vale tarneaadressi tõttu kohale toimetada. Pange tähele, et võite külastada meie veebisaiti ja sisestada oma õige aadressi üksikasjad. Pakk toimetatakse kätte 48 tunni jooksul. Ma polnud ühtki paki teadet saanud lähima viimase kuu jooksul . Ma ei telli kuskilt ka midagi tavaliselt. Väga harva tellin. Ise saadan oma  raamatuid, viimasel ajal harva. Tundus kahtlane asi. Uurisin. PETTUS. Isegi Omniva lehel on hoiatus. Olge ettevaatlikud.

Naiselik ilus elu

 

Võtsin aega fotosessiooniks. Eile paluti minult pilt maalimisel. Kuna täna oli täitsa vaba aega, siis oli mõnus veidikene iseendaga tegeleda. Sai meiki vähe teha  üle mitme aja.

Riidekapist tuulatud. Otsitud, mida esmakordselt selga panna. Talve jooksul niisuguseid uusi riideid, mida ei ole veel proovinudki selga,  kogunenud päris palju. 

Kodu - fotosessiooniks ettevalmistus, enda nii öeldud kaubanduslikuks tegemine kestis paar kolm tundi. Oli mõnus. Oli lõbus. Oli naiselik hetk.

Fotosessioon ise kestis kõigest kümme minutit. Minu meelest pildid õnnestusid hästi ja koheselt.

Lõpuks vaatasin aknast välja. Tuli igatsus heinamaal olla... Siis jäi silma aknalaual munakarbis kasvav heinamaa. Võtsin sülle. Miks ei võiks heinamaa hoopis minu peal olla...!!! Seda enam, et maailm on tagurpidi praegu nagu...

Muruseelik sobib ka mulle!!!

On kevad!!!

Elu on ilus. Ilu ja headust peab lihtsalt endas hoidma. Iseennast usaldama. Elu usaldama. Ka murerohkel ajalgi...

Papa...

 

Esimest korda elus laulu - HÄÄLE - tunnis ehk OK päev

Käisin  German Gholami Torres-Pardo tunnis. Soovin oma häält natukene lihvita paremaks. Mõte tuli konkreetselt vestlusõhtu raames, kuigi unistasin veidi ennemgi, et võiks oma hääle ja hääldusega tööd teha.  

Tean ju German  esimesest näituse saadik, see on 2009 aastast. 

Aga kartsin.

Profina laulma ei hakka ma iial. 

Miks tükin siis kõikjale, kuhu mind poleks nagu vaja...

Kuid mingi uss näris hinges. Nüüd  kui on päevakorras vestlusõhtu tegemine, siis hakkas see uss tugevamini närima - mine ja proovi, kaotada ei ole ju midagi. Võida võib olla  küll.

Täna õpetas German hingama ja natuke hääleharjutusi. Klaveri saatel. Vot,  see oli minu jaoks päris uut. 

Mine tea, ehk laulan ka vestlusõhtul...

Vähemasti saan harjutada õieti rahulikult hingama. 

Seda vaja iga päevases eluski, mitte vaid laval

Hetkel põselihased on väsinud mõnusasti. 

Oli ülilahe poolteist tund. 

Täna 13 aastat ütles mu papa viimane sõna OK... 

Käisin  surnuaiaas. Süütasin küünla.

Oli OK päev.

Head lemmikloomade päeva!!!

 

 Vaatasin taaskord pilvi. 

Nii kaua kui mäletan end, olen ikka pilvi ja taeva vaadanud. 

Herked, mil saab kuhugile siit ära mõelda. 

Täna muutus taevas väga kiiresti. Pilvedki muutusid ja liikusid kiiresti. Praegu, õhtul on taevas selge. Vist tund juba... 

Alustasin uut maali. Püüan lõuendile panna taevast, mida jäädvustasin mällu Tartu sõites Räpina maanteel... Taevas ja maa oli nagu tagurpidi...     Kõrgemal heledam roosa - punase varjundiga, linna kohal must... See ilus ebatavaline loodusepilt kestis vaid paar kolm minutit. Siis haitus...     Oli jälle  tavaline õhtutaevas.

Mõni aeg mõtlesin loobuda aiamaast, väga kurval meelel... Oleksin oma õunapuu jne andnud tehtavasse nö kasuaeda päris kaugele... Lõi nagu mingi põnnamine sisse, kes taas aitab jne. Täna hommikul sain väikese toetava peapesu, mida vajasingi. Otsustasin naeratades siiski veel aiamaalapi alles jätta - see olen mina ju. Mina, kes ei anna naljalt alla. Ei loobu kergesti. Mina, kes on õnnelik jalad mullas. Ja oma taimed, õunapuugi annavad energiat. Kujutan juba, kui õnnelik olen, siis kui näen esimest õunapabulat õunapuul. Usun, see on midagi väga erilist. 

Kui tulebki aia ümberkolimine x hetk, siis loodetavasti omaenda uute aeda. Lootma peab alati! Ja siia ma kindlasti ei soovi jääda... Ma nõnna noor ka alles, küll jõuan elus ükskord veel elukohta vahetada. Sellest olen unistatud rohkelt, kuid praegu unistan meeletult suurelt. 

Kuigi Eesti elu tundub  ümberringi järjest enam kaoses, kuid millegipärast ma ei karta... Mõnikord on kõhe küll, kui julm ja nahaalne võib olla üks maailm... Siis jälle tuleb iseendale meelde, et mina ise saan muuta maailma paremaks ja armastavamaks. Minu sees algab valgus, armastus ja sära... 

Mina ise soovingi muutuda paremaks, vabamaks ja jääda seesmiselt terveks. Rohkem ei suudagi osata soovida mitte üks inimene vast. Peab selle tõe lihtsalt tabama. Siis tabatud ime, milles lähebki hing kergeks.

Ära soovi kellelegi seda, mida endale ei soovi. Ehk, soovi kõikidele seda, mida endale soovid. Armastust ja valgust. 

Ma vahel ei usu ise , et kergel meelel nii kirjutan ja mõtlen avalikult. Küllap olen selliselt mõelnud, rääkinud ja kirjutanud eluaeg, kuid pisut teisel viisil... Näib, et olen üha rohkem omas mullis, nii öelda...

Täna pole eile. 

Homme pole täna.

Elu muutub iga minutki.

Mina olen seda ammuilma mõistnud. Muutub iseendas.

 Tuul. Tugev tuul.

Akna taga.

Kuidagi hästi rahustav on seekord suur tuul. Tavaliselt mulle selline  hall tormine ilm... Hetkel meeldib. 

Ühes asjas - LOODUSES on kõik inimesed võrdsed ja jõuetud. Kui torm tahab tulla , siis torm tulebki. Tee, mis iganes. Päästa , mis päästad - aga torm möllab. Õhuvoole ja rõhke teame, kuid mina usun siiski, et miks  tuul või ilmastiku nähtus olemas on , seda vaevu oskame teada...

Vahel mõtlen mõnel ajal, et elekter võiks kas või nädalaks üldse kaduda... Arvan, et see shokk võiks inimestel kokkuhoidmise tunnet taas tagasi tuua... Sest inimlik tunne. See kõige vajalikum tunne, milles on armastus ja teineteise mõistmine ei tohiks maailmas kaduda. See oht on olemas... 

Lähen maalima nüüd.Panen  oma tunded värvidesse.    

 Horoskoop lubas mulle täna minna unistuste maale . Eile hoiatas mind sõprade valiku eest... 

Mingid tähendused tulevad igalt poolt minule. Olen neid märkanud millegipärast mõnda aega päris tihti. Vanasti nägin, kuid ei mõelnud edasi st unustasin nagu sealsamas... 

Keegi ei hoolitse sinu / minu õnneliku olemise, seda teeme ise. Igaüks endale ise. 

Täna hommik tuletas seda meelde. Jälle. 

Vana, minu vana

 Täna 43 aastat tagasi suri minu vana. 

Mina sain siis suureks. 

Õues oli lumetorm pakasega.

Oli tavaline hommik. Istusin söögilaua taga. Minul oli meeletu naermistuju. Naerma ajas vana küsimus, kus mu hambad on... Hambaproteesid olid tugitooli all... See ajas mind naerma.

Vanaema nägi viimasena mind. Läks teisse tuppa pissile ja ...  

Mul on kohutavalt suur tänu tunne, et minul oli 11 aastat võimalus kasvada nii toreda ja toetava  vana käe all. 

Vana valvab mind siiani. Tean seda läbi unenägudegi.  

Usun unenägusid eluaeg. Nüüd juba palju aastaid jälgin omi unenägusid. Tean, et on öid, kus rändan ringi, mitte isegi maailma peal, vaid kuskil mujal... See vahel hirmutab. Uskumatu mõelda. Tihti ärgates ei soovi mäletada und või hoopis ärakäimisi... 

Vana on öelnud unenätgude kaudu kõik need 43 aastat, et ole õnnelik ja usalda end, kui tuleb uut. Ma ei julgenud kaua aega, ikka aastaid unenäo tähendust uurida. Pidevalt sarnane uni. Nagu kordus vaatamine. Ja mitte ilus ja hea rahulik uni.

Vanaema õpetaski mind iseend usaldama. Saan sellest aru alles praegu. Mis see muud oli kui mitte enda usalduse õppimine, kui vihmas istudes pidin vastutama, et ma ei jää haigeks... Nõusid pestes ei lõhu end... Koolitükke tegin enda jaoks...

Ja olen õnnelik. See ei ole valetamine endale. Ma ei suuda ealeski iseendale valetada. 

Mäletan, kuidas süüdistasin end vana haigusest. Olin laps. Mäletan, kuidas me lauatelefon pidi olema öösiti jalaulatuses, et vanale abi kutsuda, kui tal paha oli... Küla peal oli kaks kolm telefoni. Mängisin ka telefoniga vahel, kuid mitte siis... Mõnest kokkuleppest teadsime vanaga kahekesi, mida teha, kui... Usun siiani, et keegi teine ei teadnud tõesti neist. 

Ja nüüd surutakse süü tunnet lihtsalt kallitele peale, et nende tõttu on kallis inimene haige või võib jääda koroonasse... Süüd saab pagana hästi võimendada. Mul on paha tunne eluaeg olnud, kui näen/kuulen, kui kellelgi halb olla. See on inimlik. Praegu mängitakse osavalt inimtunnetega. Kõik nagu peaks jääma kinni süüsse ja siis hakkama üksteist vihkama. Mulle see vastuvõetamatu. 

Ise ei hoia enam enda sees süüd. Usun ja loodan, et vana teab, et andsin väiksena talle parema. 

Täna on mul hea meel, et vanaemad ja papa surid lähedaste ligidal. Et nad polnud üksi ... Kuigi papa oli haiglas...Et nad ei pidanud kuude kaupa üksinda olema... nagu praegusel ajal...

Nüüd ütleb naabripoiss mulle "vana". Üle nädala. Soe äratundmisrõõm on.

Soovin olla oma väikestele inimestele sama soe ja armastav vana või ka mamma nagu on olnud mulle minu vana või/ja mamma. 

Momendil on küll tunne, et jälle pean võitlema hakkama laste pärast. Ja kodugi eestki. Julmuseks pole vaja muud kui lapse jooksmist ja  öeldakse, et oledki kodust ilma. Just selline seis on mul oma maja juhatusega. Tuleb nagu välja, et mul ei tohikski ükski laps, kes jookseb või jonnib jne külas käia, sest koguaeg trampimine häirib naabreid. Selle eest tuleks korter sundvõõrandada. Eks, see suurim kuritegevus, et laps on laps, ja pole 24/7 telefoni nohik.. Appike, kui kaugele võib minna... Iga asjaga võib tekitada raev.... Kui lühike on inimeste mälu, kui oldi ise laps või noor ema, kelle laps samuti jooksis ja jonnis... - ei mäletata... 

Või kus tuleb selline raev... 

Kui armastad lapsi, süüdi... Kui ei armasta,  süüdi... Kui elad, süüdi... Kui sured, süüdi... 

See teiste arvates nii. 

Mina usaldan iseend.

Ma armastan nii palju kui jaksan. Elu ja surma, vanu ja noori, kalleid ja lihtsalt inimesi, keda ma ei tunnegi, ka vihavaenlasi, kui peaks neid mul olema.    Mina ei jaksa raevu külvata. Kuigi mõni moment nõuab ausast armastust, mis ei saagi olla heleroosa või lilleline. Alla andmine tõstes naeratades käed. 

Tegelikult eilne moment pani mind tõsiselt mõtlema taaskord uuele kodule, mida igatsen juba aastaid. Mul pole aimu ka, mis nippiga selle saan, kuid üht tean kindlalt, et hakkan püüdlema. Unistustel on komme täite minna... Inglid ja Jumal hoolitsevad ka selle eest. Ise aga peab kõige rohkem vaeva nägema. Usaldama end otsuse tegemisel. 

Kindlasti ma ei taha uut kodu suurlinna. 

Soovin kuhugile kaugemale, metsade ja järvede vahele...  Väikest - väikest maja...

Sest tajun üha selgemini, et siin elamine on mind ammendanud. See koht ei teeni enam. Jah, siin on olnud mu elu õnnelikum aeg, kui ka raskemgi aeg, mis muutis mind tugevamaks. Usun aga  , et parimad ja õnnelikumad ajad on  eeski. Igas ajas on oma õnn ja muregi.  Need käivad ikka käsikäes. Muretki saab võtta loovalt. Sõbrana. Lõppude lõpuks toob taas õnnetunde. Rahulolu. 

Hetkel püüan jooksmis - müra - probleemi heaga ja ametlikumalt lahendada. Ma ei oska teisiti. 

Vanalt ei saanud õpetust, kuidas olla halvem või kurjem ...  Vahel olen  mõelnud, et võiks osata natuke rohkem halvem olla, vastu karjuda.,.. Siis tuleb  mõistust jälle koju. Saan aru, et mina olen mina. Armastus on aus. Hea konkreetsusega saab probleeme lahendada. 

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Vana pani selle mu südamele. 

Mulle meenus, et mina ise olen ka lapsena kujutanud, et jookseen istudes punasel  väikesel taburetil.

 Jalad jooksis paigal seisul... ja tegid arvatavasti mürtse ka... Küllap oli omamoodi võimleminegi. 

Ka sõbra vanaemaga, kes hoidis mind tihti, suhtlesin jalaga lüües põmm  vastu põrandalt,  sest ta oli kurt.  See oli küll eriolukord, mis oli lubatud. Võnkedele pööras vanaema tähelepanu ja sai aru, et miskit. Edaspidi rääkisin otsa vaadates, ta luges mu suult. 

Elasime siis ka kortermajas.

Laps on laps igal ajal. 

Mul on kurb meel. 

Tean, et mu vana ütleks praegu : "Naerata ja maailm naeratab vastu."

Naeratan.

Minu uus maal

Lõpetasin mõned tunnid tagasi. Tegin kuu.

Nimeks panin "Õrnuse vabadus". 

 

Armastust on rohkem kui elu!

 Tänase päeva kõige ilusam ja sügavam mõte: Armastust on rohkem kui elu!  Ütles mune värvides Kristi, 7 a. 

Olgu alati armastust rohkem kui elu - HEAD ÜLESTÕUSMISPÜHA!

Soovin VABALT surragi!!!

 Eile oli Suur Reede.

Täna on Vaikne Laupäev.

Mul on tunne, kui pean kord - üks hetk tuleb see hetk päris kindlasti - surema, siis soovin väärikalt surra. Nagu Jeesus Kristus... Ausalt, ma ei ole niimoodi ennem julgenud mõeldagi... Surra vabana ja iseendana ükskõik, kui valus on , kuid vapralt uskudes olen parima andnud... tulevikule...

Eile kuulasin Carmen Pritsoni südamest tulnud mõtteid hetke seisust Eestist. Facebookis. Värinad ihul kuulates. Pisarad. Carmen rääkis südamest südamesse. Ausalt. 

Väga palju rääkis Carmen nagu mina olen mõelnud. Minu loos ei ole olnud koroonat,õnneks.

Gripis, vähemasti nohus ja köhas,  olen küll olnud elus ikka paaril korral.  Olen aru saanud, et ega keegi täpselt ei teagi, mis vahe on kahel viirusel. Haige olen olnud tõesti vähe, kuigi mul on füüsilised puuded. Ei ole saanud ühtki vaktsiini elus. Nüüdki olen otsustanud mitte vaktsineerida. Kui ümberringi paljud - paljud on vaktsineeritud, siis nemad ohu soonist väljas. Ja need, kes otsustavad mitte teha, siis nad võtavad oma elu eest vastutuse teistmoodi. 

Jube on mõelda, kui edaspidi peaks jälle keegi teine otsustama apsakaga minu elu tervise saatuse nagu mu sünnihetkel... Siis ei olnud mul võimalustki ise otsustada, kuidas sünnin... Või nagu alati olen mõelnud ja öelnud, et minu sündi on olnud millegi pärast vaja. Usutavasti jäin ellu Jumala ime toel. Usutavasti teadsin oma elu ehk saatust ette, kuid unustasin... 

Kuidas suutsin õppida toime tulema ja veel jalgade abil, kui teooria kohaselt peaksin abitu invaliid... Täna tunnen, et olen  puudest üle kasvanud. Sellest olen  palju rääkinud ja kirjutanud. 

Taevas oli praegu silmapilguks süda pilvede vahel. 

Vaatasin korraks aknast välja.

Kell on 15.18.

Kirjutan seda postitust juba lõunast. Vaheaegadega rahulikult. Mõeldes. Koristades tuba. 

Praegu kuulan Suveniiri. Kunagi oli Suveniiri muusika mu eriline muusika. ´Tol ajal mu eakaaslased ei mõistnud mind... Mina kuulasin ja kuulasin... Paari laulu, mis mulle omal ajal hullupööra meeldisid, ei ole kuulnud ega üles leidnud .. Neil oli pagana sügava mõtteline text...

Laulan kaasa. Kõvasti ja valesti vist. Ma pean viisi. Tänu psühhodraamale usun seda. Kuid siiski arvan, et valesti. Aga mul lõbus. Rahustav.

Olen üksi. 

Nädal tagasi otsustasin, et olen facebookist võimalikult eemal . Blogi linke ei pane facebooki. Kes soovib mind jätkuvalt lugeda, see loeb  minu blogi niikuinii. Jah, võib - olla kaotan nii lugejaid. Mis siis... Mõtlesin juba ammu, et peaks nii tegema. Facebook ei saa olla maailmanaba või kogu elu. Tõeline sõprus on mujal. Südametes. Ja ma ei pane sõpru ja tuttavaid facebookis prügikasti st ei kustuta  nende vaadete pärast ainuüksi - mul endal hakkab siis paha - , siis on targem  ehk pisut distantsi hoida endal. Vähem facebookis ja üldse internetis olla. Sõbrad leiavad mind niikuinii üles. Ka vihavaenlased, kui mul üldse neid on, leiavad. Pahaseid sõpru on päris  mitmeid, kes on öelnud, et mina pole enam kallis või kogunisti pettunud minust, sest ma ei mõtle nii nagu nemad... Mis siis parata. See on nende valik. Võib - olla saabki see  aeg otsa, mis andsime üksteistele. Selle eest, mis antud mulle, olen tänulik. Aeg saab alati otsa. Igasugune aeg... Mulle tundub ka, et facebook on kõige lihtsam viis olemas olla. Keegi ikka sirvib ja loeb üle rea... 

Mul tõesti veidi   väsimus kaug - iseolemist. 

Ja isegi mitte koroona tõttu.

Tahan midagi päriselt. 

Ja rohkem päriselt.

Et mitte unustada, et olen päriselt olemas. 

Kas olen ekraani sees või ees, või tagagi, ikka olen iseolemisega palju üksi. See on lihtsalt nii.

Mõtlen ka hooldekodude elanikele. Neil võib väga kurb olla. Neil rohkemgi, kes ei suuda telefonigi enam kasutada... Ja kontoakti kallitega pole. Võib - olla tuntakse oma inimene käepigistuse järgi ´ära veel... Kuulsin, kuidas hooldekodus üks ema, kes üle 90 ,  kes igatseb sinililli veel korjama minna pojaga... Ei saa. Õues käimine ei ole ju keelatud, mu meelest.  Oleks ilus ja südant soojendav jalutuskäik, mis sest kui isegi emale jääks viimaseks... Võimalik, et saaks pikale eluteele väärikas lõpurada... 

Ma tean, kui olulised just viimane aeg siin maailmas lahkujale kui ka siia jäävale.... Et kõik saaks öeldud...

Mina soovin küll ükskord surra ni, et ei oleks ühtki takistust...

Kogu elu olen ületanud takistusi...  

Kaks torti nädala jooksul tehtud

... kahele sünnipäevalapsele. 

Kaheks sünnipäevakl

 On olnud rõõmus päev lastega, peamiselt kahe 4 aastase noormehega. 

Vaatan neid. 

Küll poistel on kõik lihtne.

On sõprus. Siis tüli. Mõtlevad mossitades. Omaette. Ja siis kõlav naer. Ja jälle suur sõprus. 

Suured inimesed ei oska oma tunnetega nii imeliselt toime tulla.

Miks?'´

Kuhu kaob aastatega imeline lapsemeelsus, mis viib tohutult edasi ja kiires mõnusas tempos?

Vaatasin poistega Postataja ja Gena  multikalt. Nostalgia mulle. Aga vaatasin multikalt teise nurga altr ka. Päris huvitav oli mõelda näiteks, kuidas üks krokodill püüdis peatada reovett ning kuidas teda arvatavasti ka peideti ainult toru kinni katmisega. Kübaramoor sai lõppude lõpuks sõbraks, kuigi alguses oli paha  egoist. Veneaja multikas, kuid kuskilt kanti pealt praegu hästi teemasse. Õpetas juba siis, et ausus ja headus võidab. Olgu siis lolletempe tehtud oi kui palju... 

Ja krokodill  Gena laul... Kohutavalt ilus sõnum läbi aegade.

Uskumatu!!! See ongi tõeline elu.

 Kui mind poleks olnud selle kurbuse sees, siis ehk mina veel mingil moel ei usuks, et meie Eesti, eriti arstiabi süsteem on aastaga läinud niisuguseks ...  kurvemaks...

Mis on saanud hippokratese vantest...

Ma ei ole küll arst. Ajaloost aga siiski mäletan mõndagi asja.

Nägin oma silmaga, kuidas helistati arsti telefonile (mis numbrile täpselt, seda ma ei tea, ei näinud, valiti vast emo number, kuid usun , et sel polegi tähtsus momendil), tervisehädaga, milleks käerandme põletik, et küsida nõu, mis ravi enne esmaspäeva teha, siis perearst. 

Telefonikõne pandi ära.

Käiti sama käerandme põletikuga emoski. Valu oli silmaga nähtav. Vastu ei võetu. Vaktsiin tegemata ja ei soovita teha... Kiirtesti aga ei olnud, mida patsient soovis. Sest nina - test on tekitanud migreene, seda tean mina ka mitu kuud ja lõhna kadumist, test oli negatiivne.  Selge see, et põletikuga tõuseb veidi temperatuur...

Käerandme diagnoosist ma jällegi täpsemini ei oska öelda, see ei ole minu hädakene, kuid see piinab üht kätt mitu aastat juba vahelduvat, on paremaid ja halvemaid aegu. Nüüd käel päris hull.  

Ma ei tahaks siiski mõeldagi, et patsiendid, kes ei ole 110 % koroona usku jääb  ravita...

Mul on tõsiselt kurb ja piinlik  elada hetkel Eestis. Meil ei ole enam  üksmeelt ega armu teistmoodi olijatelele, kuid me oleme omaette teistmoodi... 

Palun Taevast, et meile igaühele natukenegi tolerantset mõistmist. Palun, olge armastavamad  ja mõistvamad üksteise vastu.  Olenemata, kas kantakse  maski või mitte, mida usutakse ... Kõik elame ÜKSKORD oma elu iseenda pärast ja soovime tõenäoliselt anta endast parima oma inimestele.

Ma tõesti ei tea, mis teeksin järgmine kord, kui keegi mu kallitest peaks vaakuma elu ja surma vahel ja siis öeldakse kõige olulisem test teha, siis päästame ta... 

Ma ei ole tõesti millegi ja kellegi poolt ega vastu. 

On sekundeid, mis määravad saatusi olenemata reeglitest või seadustest. 

Mina isiklikult ennem rahulikult ja tänulikult sureksin, kui läheksin haigla... Järjest rohkem mõtlen Janele, kelle otsus oli minna vaba surma... See otsus nõuab julgust ja kainet meelt. Usun ka millegipärast, et nõuab rõõmsalt rahugi. 

Olge rahulikult, ma elan veel kaua. Täpselt nii kaua, kui kaua mulle elu antud on. Tunnen ja tajun, et minu elusära kestab veel mõnda aega küll...

Minu jaoks on kummaline see, et nädalaid sureb koroona nakatatud, mitte koroona haigeid... Sõnade tähendused on  kuidagi sujuvalt teised tähendused saanud. Minu meelest . Ma pole keeleteadlane. 

Hirm võib tekkida juba iga asjaga iga hetk, kui lased ise hirmul tungida enda sisse. See reaalsus. Hirm ongi salakaval. Igast viirusest ja haigustest tervenemisel on ülitähtis terve hing. Terves hinges ei ole ruumi pahadele mõttetele ega tunnetele. Raskemalgi füüsilisel ajal. Vanasti öeldi: usk, lootus, armastus - need aitavad ikka, kui midagi muud ei ole.

Arvatavasti saan edaspidiseid arvamusi vastu, mis tunduvad mõnele mu rünnakuna... Ega kõik arvamused ei peagi meeldima. Kuid neis igas ühes on oma tõde, milles mingi kogemus, milles õppida ja kogeda. 

Kui ei soovida mind ega mu blogi lugeda - noo, ärge hoidke mind meeles. Mina tänan aga kõiki, kes on vähem või rohkem tulnud mu ellu. Meist keegi ei saa kedagi omast elust kustutata. Elu ei ole internet. Elu on sügavam ja suurem. Elu üksteisesse  põiminud hinged...  

Mõtlesin, kas blogida seda lugu või mitte.Kuid usun maailm vajab ausaid lugusid ja igaühe omi  mõtteid... Omad elulood aitavad püsida paremini ja tugevamini jalul!

Hea

 On alati hea mõelda, et elus on ja olnud nii palju head.

Hea, et on (olnud) rõõme.

Hea, et on (olnud) murelikke pisaraid võitluses rõõmude ja õnne eest. Vastasel juhul ei näekski head. Kõik paistaks ühesuguse ilmega. Tuim. Tunneteta.

Hea, et tuima ja tunneteta elu ei ole olemas. 

Olen tänulikult õnnelik ja uhke, et üks äge ja lahe ja südamlik poiss sündis 29 aasta eest. Ning mina olen saanud kasvada ja õppida paljusid parimaid asju koos temaga. Isegi siis, kui mõnel hetkel on tundunud halvemaid ja valusamaid tundeid, on needki andnud rõõmu .

  Olen miljon korda rikkam, et on olemas Silver. 

Õnnelike jakse meile.

Loodan ja usun, et me teed jätkuvad teineteise mõistmisel kahel kõrveralt sirgel teel. 💖😉

NB! Ettevaatust

 Avastasime Ingridiga, et google kalender on jaganud minu asju talle. Kusjuures mina ise ei ole mitte kunagi digitaalset kalendrit kasutanud, ei ole ühtegi üritust kirjutanud. Ma kasutan eluaeg paber kalender-märkmikke. Ma ei tea kogunisti, milline google kalender välja näeb. See nädal pole isegi neid sündmusi kuskil netis kellegagi jaganud, mis on praegu tema kalendris.  Ingrid ütleb ka, et ta pole oma kalendrisse miskit kirjutanud...

Päris kummaline. 

Justkui keegi soovib öelda, et ärge usaldage internetti ega innovaatorliku  süsteemi. Loodan siiski, et innovaatorlik areng ei ole nii kaugel, et  loetakse juba mõtteidki. 

Kui see kummaline asi ei poleks minu ja Ingridiga juhtunud, siis kahtleksin, kas uskuda... 

Palun hoidke oma privaatsust ja olge ettevaatlikud!

 Tänane päev meenutas väga armsasti, et pisarad võivad veereta ka väga soojast usalduse tundestki. Öeldi väga väga armsalt v äheste sõnadeta, mida minust oma südames tuntakse. Suutsin emaili vastu kirjutada pisarais, sõnadeta... 

Usun, et mõistsime sõnadeta. Kõige tähtsam olla ise ja samal ajal teistelegi väikene ime ja päikesekild. Valgust ja armastust. Igalühel oma moodi.

Pisarad veeresid põskedelt. Andsid mulle sooja energiat.

Ma ei ole ammu aega sellist head tunnet tundnud. 

Kerge oli. 

Hingel.

Kehal.

Kui vähe on vaja, et end hästi tunta.

Usaldada end  ongi see,  mis toob rahu hinge. 

 Kuulatakse maailma lärmi ja igasuguseid uudiseid, kardetakse ei-tea-mida, vihatakse ja armastakse, usaldatakse või ka ei usaldada teisi...

Aga kas suudetakse iseendast iseenda uudist kuulata, kes tõeliselt olen ...,  Kas suudetakse iseend usaldada ja armastada, mitte vihata... Kas ei kardeta kõige rohkem iseennast...

Olen täna sellele mõelnud palju... 

Kuigi tumestasid igapäevaseid probleemid päeva. Nagu iga päev. Mõnel päeval vähem, mõnel päeval rohkem. Lahendused on  inimeste endi sees, kuid ei julgeta neile otsa vaadata...  Tundub kergem elu jääda... 

Sain kirjutatud Tartumaa loometalgude leheloo. Loometalgude korraldaja Kaidi palus juba eelmine nädal. Tuli täitsa hea,  usume. Aprillis, kui hästi läheb, siis jõuab looke Tartumaa valdate infolehtedesse. Igatahes juba eile sai inspireeritud Kuldvõtmekese mees-(nais)-konna liiget Maarjat, kes on jäänud raudnaelana minu kõrvale, kui ütlesin, et unistusi tuleb armastada. Oli n ekslikult arvanud, et Maarjat on  juba väga raske inspireerida , sest ta on mu suust kuulnud sadu ja sadu arvamusi, mida mina olen võtnud tõena... Aga vahetevahel on vaja mõnda asja lihtsalt üle mõelda ja öelda, siis tulebki uus inspiratsioon peale.

Elu on lihtne. 

Kuid tahetakse millegipärast järjest raskemalt  elada...  Pöörduks tagasi, kuid see on  valesti öeldud. Pigem unistaks uutmoodi lihtsast elust 💖

75 + 15 ehk rõõm + väike kurbus

Täna saanuks mu papa 75...

Eile käisin hilisõhtul surnuaias. Süütasin küünla... Taevas oli imeliselt tähine

Täna saab maalimisest 15 aastat.
 

Olen väga tänulik papale kõikide kogemuste eest, mis temalt olen saanud. Nii head kui halba, mis on kokkuvõttes mulle olnud vajalik. Eriti tänulik olen, et ta nakatas joonistamise oskuse ja tahtega mind💕

Käisin jälle sõitmas

 Õhtul. 

Sõitsime seekord haigla eest, marsruut selline koduteel. Haigla vähemasti rahulik - hästi hea. Ei näinud ühtegi kiirabiautot - ka see hästi hea. 

Soovisin mõtetes haiglas olijatele rahulikku ööd.

FB-s pahameel, et laupäevase sõiduga häirisime haiglatööd ja rahu... Minu meelest iga päev Maarjamõisas mööda sajad ja sajad autod ja bussid... Kas siis see ei häiri mitte kuidagi...Mind ennast häiris muide kõige rohkem kiirabide sireenid, kuid ka mitte koguaeg,  kui olin haiglas. Ausalt ka. Teisi mürinaid ei pannud väga tähelegi...

Ma olen alati mõelnud, et kiirabijuhi töö on raske töö. Minu papa oli ka omal ajal kiirabijuht. Ma ei tea küll, mitu inimest päästis, kuid ta suutis Tartust Tallinna tunni veerandiga sõita... Tollal polnud veel kiirteidki.  Igal ajal on kiirabijuhid ennast salgavat tööd teinud. Usun nii. Ja pisut uhkegi, et papal oli ka selline amet.... Selline mõtesähvatus tuli.

 

Sisemiserahu liblikas südamedesse! 

On alanud kevad.

Valgust ja Armastust kõikidele

 Valgust ja Armastust kõikidele, kes  muretsevad viiruse ja elu-olu pärast. 

Palun südamest, hoidke end justnii nagu igaühe usk ja süda soovib. 

Eilse järel olen aru saanud, kui hapras on elu ja sõpruski. Ma teadsiin juba ammu eilse sõidu, et üleüldine nukrus. Ollakse pettunud ja kurvastatud minust, kuidas võisin REETA kõiki, kes tahavad, et hull olukord laheneb. Ma olen nagu neile vastu... 

See on arvajate õigus otsustada, kas olen veel neile kallis sõber või mitte... Olen siiski privaatseidki sõnumeid, kus tänatakse julguse eest... 

Ma mõtlen iga päev haigetele, kes saavad või ei saa ravi. Elasin kaasa haigetele juba enne covid19.  Olen olnud grippis raskelt paar korda  elus. Kolm aastat tagasi sapipõieta oksendasin paaritunniga jõu ja ega mul vist ka hingamine korras polnud - olin üksi kodus... Siiani imestame abistajaga, kuidas suutsin öösel talle helistada... Arvan, et kui poleks suutnud, siis oleksin oksesse lämbunud... Küsisin tohtrilt, kuidas sapipõis nii äkki märku andis. Sain vastuse, et seda ei tea keegi. Juhtub. 

Olen olnud hambapõletikega kaks korda surma piirel... 

Minu papa hingeldas üle kuu - ma ei julgenud paar viimast nädalat tukastadagi. valvasin. Istusin ta juures... ja olin ka pahane, miks inimene ei saanud õigel ajal ravida... Ega siis´mul polnud eriti füüsilist abi, kardeti haiget´papat...  Viimast korda - varsti 13 aastat tagasi - papat nähes haiglavoodis ahmis ta iga sõna järel õhku... Talle ei antud hapniku... See pilt ei lähe mul iial meelest. Usun aga, et hapnik  oleks tema piina pikendanud. Papa lihtsalt ei oleks suutnud rohkem vastu panna. 

    Ka vanaemaga nägin südamehaigust lähedalt...

Ise olen olnud surma piiriil... Kahte ööd ma tõesti ei mäleta... Mäletan, kuidas vajusin roosa - valge valgusesse ... See on olnud reaalsus, kuigi isegi ei usu. Seal valguses tajusin, et minu aeg ei ole veel , et pead veel toimetama siin... Hommikul ärkasin lasteaia kella peale, keha valutas ja naeratasin põnnidele... Niisugusi öid on olnud kaks, vaheaegadega... 

Ma usun, et kui peaksin üks hetk taas sellist tundma - siis tajun  kindlasti, kas on õige aeg, või tuleb veel mõni kogemus, mis õpetab veel midagi.  Loodan vaid, et suudan ka viimasel eluhetkel naeratada ning öelda, mõelda vähemasti:

Olen armastanud elu, olen sajaga elanud. Kallid on  kõik, kes mu kitsal rajal on olnud, kellelt olen miskit saanud, andestan ka neile, kes arvavad, et  ma elasin valesti ,sest see ometi arvajate õigus nii arvata. See oli minu elu. Mina usun, et olete parima andnud.

Usun, et ´minu kõrgem hing jääb rahulikult pilvedesse hõljuma. 

Olen nii mõelnud omaette hästi palju...

Paarikümme aasta pärast siis ei mäleta enam keegi, et elasin. See läheb paratamatult nii.

Kui abistajat on olnud haiget , siis ma tööle ei ole oodanud. See on endast mõistetav.

Ma pole öelnud, et covid19 ei ole raske... Kindlasti on juhtumeid igasugusi. 

Viirus näitab selgesti , selgemini kui kunagi varem, kui habras ja jõuetu on meditsiinisüsteemi.

Eile ei rikkunud mina küll enda teada reegleid. Ei rikkunud liikluseeskirju (paar autot rikkusid,,kuid seda tehakse teistel päevadelgi, kuigi ei tohi - ei hoolida endast ega teistest). Sõitsin autoga. Õues hoidsin pikkivahet. Ei kallistanud - see oli keelatud. Mõtlesin omi mõtteid - usun, et mõttevabadus jääb kõikidele. Oleme selle eest tänulikud. 

Olin maskita. Õues võib olla. Ja mina ei saagi maskiga olla. Ja minu teada on maskidel keelatud aine. Nüüd igaühe enda otsustada, kas ja millist maski kannab... kuidas usub, kas ta jääb  terveks ainult maskiga, kui see usk - tundke end hästi. Mul oli sall kaasas, selle panin aga pähe - tuul oli jäine - kuid sallisõlm läks ikkagi iseenesest suu - nina ette, kusjuures täitsa soe hakkas. 

Mul on alles mõte, et külmetada ei tohi ka, kui  soovin terve püsida. 

Kui ma ei oleks saanud sõitma minna, oleksin ikkagi kaasa elanud. 

Olen aasta aega öelnud, kirjutanud ja mõelnud, et ma ei suuda hirmudele alluta. See on minu viga vast või kas ongi viga... Mina usun, et praegu ei ole valet ega õiget. Tõde on igaühe sees. Jumal ja Taevased jõud juhivad ka meid. Nüüd öeldakse raudselt , et Taevaseid jõude pole olemas, et ma olen päris loll.. Kes ei usu, see ka nende õigus.

Kui  nüüd ei osata või taheta kodus olla või arvatakse, et mina ei püsi üksi kodus... Olen kogu elu mitu korda rohkem kodus olnud, kui mõnigi. minu tegemised ja käimised, mitte alla andmised on jätnud vale mulje - tean.

Nüüd otsustage, kas soovite veel min d sõpraks või ei... Usun, et teil oma mõtlemine ja südamed alles. Sõda pole vaid vaja. See ei anna kellelegi hingerahu...    Lähme heaga omi teid ja siis tuleb normaalsus tagasi kiiremini. 

Maailm ei ole kunagi niisugune nagu aasta tagasi. Sellega peame kõik leppima.

Julgen oma teed käia lõpuni püstipäi.

Soovin hoidke endid ja  oma kalleid inimesi.

Sorry, facebooki kommentaare ma ei loe hetkel. Soovin püstita heas energias, et jääda terveks.

Käisin sõitmas

 Sõitsin Eesti vabaks.  Koroona piirangute vastu.

Sõpradega.

Tunne on ülev. Hästi  sõbralikult toetav ühtehoidmine ja mõistmine, ei hirmutamist. Politsei oli igalpool, kuid neilegi sain naeratades lehvitada.

Autode rong oli tohutult pikk. Autodes olijad, kui autod kõrvuti olid, naeratasid üksteistele. Kõikidel silmades rõõm, sära ja soojus. Saime sõnadeta aru.

Autodes oli nii vanu daame ja härrasid kui ka väikesi lapsi. 

Käisime autodest väljas. Vahepeal ootasime parklas teisi järgi. Autorong katkes tänavatel, näiteks valgusfooride taga... Rallisin ka ratastooliga veidi ringi. Tundsin end suurepäraselt. Mitte mingi riskirühma inimesena.  Võib - olla enda sees tundsin erilist... Tundsin inglite valgust me ümber... Kuid kas taevaseid jõude uskuda või mitte, kuid kõik inimesed naeratasid mulle - mitte keegi ei vaatanud  mind , miks ma siia otsisin või oh sa vaeseke... Olin üks kõiki seas!!!

Liiga hilja tulime mõttele panna mu kollane ratastool autokatusele. Seda sellepärast, et juhtida tähelepanu teiste haigustele ja ka puuetele. Aga jätan selle idee meelde... Muidugi, olin ainus ratastooliga. Naersin omaette, küll ma ikka satun igasse kohta. Sõitma soovisin ja olen tänulik, et see õnnestus hästi. Loodan südamest, et midagi ei järgne, mis võib homse tumestada pisut. Kogu maailmas on veel valgus alles...

50 riigis olid sellised meeleavaldused.  On kokku loetud...

Tean, et haigused ja viirused saadavad meid alati ja kõikjal. Ka omas voodis magades võib surm tulla. Ja keegi ei teagi, miks surm ootamatult tuli - oleme ausalt. 

Olen tõesti seda meelt, et jõuga ja lukustatud asjadega covid19 -st ei võita. Veel enam , kui inimene jääb üksi, olgu siis terve või haige... Ei saa hoolida niiviisi... Ei saa jääda iseendaks, kui kõik elu läheb tehnoloogiasse üle ja nii edasi. 

Mina sain olla täna ilusti teistega. Veetsin laupäeva vahvat. Hingasin õueõhkugi. Jagasin palju naeratusi ja sain palju rohkem naeratusi vastu. Ei olnud internetis ega telefonis, nutikat mul polegi... Siiski sain rohkesti energiat ja kasutasin oma telepaatiat veidi...

Palvetan tihti, et maailma üks parimaid ja siiramaid asju nagu on kallistused ei kaoks iialgi. Ja palun, ärge öelge, et mitte keegi, mitte üks hing omas koduski ei kallistaks praegu mitte kordagi - seda ma ei suuda üldsegi uskuda. Juba sellepärastki, et juba lähiajal ei sünniks ühtki last... Võimatu... Või sureb elu  hoopiski... Ja kes siis võitja on... 

Olen valmis nüüd kurjemaid arvamusi saama... Igalühel on omad arvamused. Mina ei   suru kellelegi oma tõde peale. 

Siin ei ole valet ega õiget, on vaid hetk, milles viibime praegu.

Olen tänulik, et kogesin tänast päeva, milles oli muudki head, mis ei ole seotud mitte viiruse ega piirangutega. Kõige suuremad piirangud saab inimene siiski ise seada endale ning see  on juba kõige hullem...

Muide, silma  jäi jätkuvalt lastehaigla hale välisilme - lapsed vääriks paremat...

Päeva pisikene mõttekild

 Sain teada Kristilt (7 a), mida annan teistele. Ta ütles emmele:

"Tiia annab meile Tiiat."

Minu meelest armsasti täppi öeldud.

Me kõik anname teistele iseennast.  

Nii palju siis masendusest!!

 See siin tahab minu tundeline mäkerdis süngest masendusest. Eile hilisõhtu mäkerdasin. Siis avastasin, et pole tumedaid pastellitoone... Hakkasin laginal naerma: deprekat saab lõbusat joonistada ning meeleolu pildus rõõmu sädemeid...

Eile tundsin end lõpmatu ringi piiramises, selles olen olnud eluaeg. Kuskil ikka kelleltki piirangud, ma ei ole kunagi saanud vist päris ise ollagi, kuigi olen isepäine... Igatsen ringist välja. Lasta lendu hingesädemeid...

Tänasesse mahtus palju põnevat

 

Käisin aiamaal. 

Kõik tundus olema korras. Õunapuukene näis elus. Muretsesin külmade ilmadega just tema pärast. 

Skulptuurilt     Aiatibilt oli pea otsast lennanud. Panin Ingridiga tagasi. 

Siis jalutasime üle pika aja ümber metsa. 

Puudel oli enneolematu hõbehall varjund.

Lugesin öösel Anatasia raamatust, et haigused tulevad sellest, et inimesed eemalduvad looduses tehnika maailma... Õnnelik on see, kes on mõne seemne mulda pistnud ja südamega kasvule kaasa elavad. 

Olen kõike sellega nõus.

Taimedki rääkivad meiega. 

Zoomis olid Tartumaa loometalgud. 

Rääkisime ja mõtlesime Maarjaga vestlusõhtust , mis tasa areneb...  

Talvemasendus...

 ... tuli vist täna esimest ja viimast korda sel talvel ... kuid ei ole hullu - paari pärast KEVAD💖 

Või ei ole täna tähtede seisul energia liikumist... Ei midagi ütlev päev on olnud siiani... 

Sai selgeks taas, et vahetevahel on vaja otsida torumehigi, kui oma naise mõistus otsas valamu ummistuse korral. Naine  ei peagi oskama kõike korda teha, kõiki töid tegema... Eriti siis, kui kõiki töövahendeid ei leidu majapidamises... Kuigi naise leiukusel pole piire , ka tööriistugi saab  leiutades põlve otsas.

Õnneks õhtul tullakse appi. Küllap saab ummistus seekord korda...

 

Ikka veel poolik maal...

 Ńatukene tegin nädalavahetusel juurde... Miskit veel puudu... 

Pisi - suur - rõõm mu aknal momendil

 

See elu, milles igas hetkes on oma tunne

Seda blogimist olen alustanud mitu korda... Ma ei suutnud mõtteid koondada. Tundus nagu oleks kõik, ka blogimine mõttetu...  Ma ei karta omi mõtteid mõelda julgesti, kuid interneti elu - olu ei tundunud see, mis on päris elu... Elu - olu iseenda sees ja ümber on see, mis  mulle korda läheb. Ma ei jaksa infomölluga hallimassi kaduda. Kuigi samas hea on , et saab (veel) omi tõsiseid ja säravaid mõtteid kirjutada avalikustada.  Annaks jumal ja inglid võimaluse alati mõttetes vaba olla 💖

Eile õhtul vaatasin Andrea Bocelli kontserdit. Tundsin üle mitme aja, et teler on kodus siiski vajalik. 

Minul on  üli hea meel, et olen näinud oma silmaga Andrea Bocellit Lauluväljakul augustis 2019. Usun, et Helenalgi  on see imeline elamus meeles. Mul küll käib värin läbi, kui meenutan seda kontserdiõhtut. 

Eilegi olid värinad ihul, kui kuulasin Bocelli romantilisi laule. 💖

Siis öösel lugesin Anasatia raamatut.

Mul jälle energiat. Sellist, mida mina vajan,  et hästi end tunda. 

Üleeile õhtul  olin kuidagi masendunud. Minult kuuleb sellist harva. Kõike sai äkiliselt liiga palju.

Tegelikult mul oli ja on hästi ja kontrolli all enam - vähem kõik. Võin tänulik olla, et terve pea  peale keeratud aasta olen mina püsinud kahe jalaga maa peal.  Püüan püstita iseendana. 

Ümbritsev on lihtsalt... Ma ei teagi, mis sõna siinkohal  kasutada... Tänasel emakeelepäeval ei jätku sõnu, mis tunduks mulle õigeid. Minu meelest olukord on hullem kui sõjaajal. On öeldud sedagi, et on 3. maailmasõda... Aga hull on see, et inimesed peavad üksinda olema ja maski taha kaduma... 

Ennem, kui rahuajal - praegu ei ole ju kuskil rahu - mõtlesin, mis saab minust, kui sõda tuleb. Mõtlesin lapsena tuumapommilegi... Ma ei saanudki ette kujutada, et  inimestele rõhutakse ükskord massiliselt üksi jäämine (oma koju) päästab maailma viirusest. Ärge jookse kuskile paremat kohta otsima ... Olen nõus, et kodu on parim koht maailmas ning egas mina ei lähekski kodunt kuhugile. Natuke kohutab siiski päris üksi jäämine, kuigi samas niikuinii olen ka praegu üksinda. Üksi olemise tunne on saatnud mind nii kaua, kui end mäletan. Kuigi ma ei ole füüsiliselt üksi . Üksi olen hingeliselt. Eriti viimastel aastatel olen mõistnud, et see on hingeline üksindust. Mitte isegi vaimne üksindus... Mõttekaaslasi leian ikka...

Ma usun, et viirused ja haigused on olemas.

Kõige nakkavam hirmutamine. See teeb kurja.

Omalajal ei võetud mind erikooli. Tava olukorras.

 Nüüd keset kriisi võivad erivajadustega õpilased koolis käia... Arusaamatu, kui neile covid19 ohutum kui tavaõpilastele ...

Olen ise palju kodus õppinud. Aga käisin koolis - tavakoolis - mitmel korral nädalas. Sotsiaalselt väga vajalik.Mu ema ja teised ei teadnud, mis on minu õpetamine. 

Üleeile oli mu toas nö ... huvitav, kuidas seda nüüd nimetada - kool... klass... Aga klass ja kool olid arvutis. Koolihõngu polnud... 1. klassi laps  nõutu arvuti ees... Tunnist pool läks tehnilistele käskudele. Mitte sellele näiteks, kuidas istuda... Minagi pidin koolipingis korralikult istuma. Mäletan, et 1. ja 2. klassis hakkasin iseenesest nihelema, kui igav oli. Laps on ju laps!!! Ometi olin paaraastat vanem õpilane - sain 9 aastaselt esimesesse klassi minna ju, oleks pidanud mul ju arukest rohkem olema...

Kuidagi kurb on. 

Ma ei teagi, kas nüüd või siis oli kergem olla erivajadustega ja üldse laps... Usun, et igal ajal on lapse rõõmud ja mured

. 

Olen mõelnud sedagi, kas praeguses hetkes keerulisem olla puudega inimene- puudega  naine ja kas peabki jagama inimesi nende puude järgi... Või mis nüüdseks on saanud võrdväärtusest, ning kas seda nagu siiani teame, on olnudki olemas... Kindlasti mingis võtmes on olnud olemas see hea võrdväärtuse tunne. Arvan, et mul on see olnud see, et soovin olla mina ise. Maksku  mis maksab... Iseolemine on väljakukkunud kuidagi linnulennuna , näiliselt kergesti.     Olen tõesti tänulik, et elu on toonud igasugusi tundeid ja võimalusi olla mina ise. Ehk see ongi saatus, nagu nimetati vanasti. Muide, saatus olevat sünnihetkest teada, aga arvan, et inimene saab siiski valikuid tehes seda natu kohandada, kui soov. Mina olen küllap raskemaks teinud, kuigi mina ei usu. Teised on  arvanud nii, et  minul on ülekohtuselt raske saatus...  Ei ole nii, Jumala eest. Raske on (olnud) jääda iseendaks. See on tunne, et jooksen peaga vastu seina...

  Tunnen end järjest rohkem, et olen lihtsalt inimeses hing (kusjuures mul on hea olla seda tunnistades iseendale), kes on siia maailma tulnud millegi jaoks...Ei ole vist olemas kedagi, kes teaks öelda täpipealt, miks ta sündis või milleni ta soovib siin elus jõuda. Tahetakse elada, armastada ja vihatagi, varandusi kogu ajada, tegeleda hobidega ja  hoolida teistest ja nii edasi - aga see põhiküsimus jääb siiski vastamata... Miks eladakse siin maa peal???

Kuhuni tahetakse jõuda... ??? Või miks tahetakse elu hävitada, kellele see kasulik???

Olen ise neile küsimustele juba lapsena mõelnud.

Vahelpeal unustanud elades oma elu.

Elus on kõige tähtsamad pisirõõmud ja kordaminekud iga päev

 Tegin ühe ammuse otsuse teoks. 

Usun, et suhteliselt vähe sõpru on teadnud, et natuke vähem kui viisteist  aastat tagasi astusin Sotsiaaldemokraadite  Erakonda. Teadsin, et minust ei saa iial päris  poliitikut, kuid lootsin, et ehk saan paremini kaasa aidata mõne põleva probleemi  puuetega inimeste elus lahendamisel... Alguses olin suht aktiivne... Ega ma ei teagi, kui palju mind kuulati või pandi tähele. Või olin nagu alati tubli ja hakkaja, kuid... 

Siis sain aru ning mõistan järjest enam, et lihtsalt Tiiana suudan rohkem nii öelda kuidagi tegijana. Ega ma ei tahagi, et mulle oleks aplaus või oleks mingi võistlus... Soovin oma elu elada enda tõekspidamisega. Siis on hea meel, kui keegi saab  ehk midagi minult... Kas või jääb enda elu üle järele mõtlema, leiab iseenda. Oma heaolu.

Sest, me kõik ju otsime elus tegelikult oma heaolu ja iseend. Läbi selle leidmise suudamegi olla olemas teistelegi  täpselt selliselt nagu ise suudame ja soovime. Vastupidiselt ei toimi olemine kunagi. Oleme ausalt kõigepealt enda vastu!!!

Eile astusin erakonnas välja.

Mõtlesin seda teha kolm - neli aastat küll juba päris tõsiselt. Olin hästi passiivne. Ma ei näinud oma rolli ei erakonna liikmena ega poliitikuna. 

Olen loov inimene. 

Olen mina ise. 

Mu maailmavaade jääb vabaks. Demokraatlikuks. 

Mul on iga sorti tuttavaid ja sõpru. Neil igal ühel on omad uskumused ja tõed. Püüan kõiki mõista. Nad on minu inimesed, igaüks isemoodi.

Palun südamest, et jätkem omaenda hinged ja südamed lahti!  Kuigi Eestimaa ja suurem osa maailmast lukkus...

                                                          Öösel maalitud. Poolik veel... 

 

Minu lumehang köögiakna taga kanarbikel

 

Kelmikaltki tõsiasjast

 Kelmikalt mõtlen, kui viia IAT zoomi ehk mis siis juhtuks, kui kõik mu ümber olevad inimesed oleks üheaegselt isolatsioonis

Ärkan. Voodist ratastooli saan ise. 

Avan zoomi.

Jess, isiklik abistaja tuli zoomi. Ongi ilusti  tööl, ja hoiame vägagi kaug - vahemaad. 

Joome kohvi. Mina teen ise kohvi. Jalaga. Abistaja teeb omas köögis ka kohvi.

Arutame, mis täna veel teha.

Jagan abistajale juhiseid. 

Peseme kohvikruuse. Mina jalaga, sest abistaja käed pesevad omas köögis kraanikausis enda kohvikruusi. 

Siis koristame. Mina ikka ise omas kodus, abistaja omas. 

Anname kassidele süüa. Mina ikka oma kasidele, abistaja oma kassile või teistele loomadele. 

Jne.

  

Tööpäev abistajal läbi.

Ta kodu läigib. Ei ole kurtmist, kes tema kodu koristab 😁 Minugi kodu läigib põrandast aknalauani.

Abistaja riided vahetatud ja juuksed kammitud.

Panen  zoomi kinni.

Naeratan. Oli mõnus päev - kõik sai tehtud. 

Innovatsioon ja koosloome on ägedad asjad.

Ei ühtegi viirust.

Iseolemine...

Mul üks küsimus vaid:

miks näen välja nagu räpakoll?

Ja kes sügaks mu selga näiteks, kui selg sügeles pesematusest... 

Selgituseks, et ma ei saa ise endal

- juukseid kammida (kammida saan tegelikult, patsi panna ei saa,kuid kinnised juuksed on olulised mulle, kui söön ise üksinda)

- riideid vahetada (kuigi võin poole päevaga saada panna selga uue puhta seeliku ja püksidki, kuid selleks läheks tõesti  mitu - mitu tundi aega)

- duši all 

Jalgu pesen aga mitu korda päevas! Jalad puutuvad veega kokku juba nõusid pestes. 

Käsi saan hoida voolava vee all.

Vasaku käega pesen nägugi. Mul ju tihti pudru habe ees.   

Räpakolli tunne tekkitaks minule depressiooni. Deprekat aga ei ole aga mulle vaja... Saadan ta ilusti kukele😀 Ja ausalt öeldes, ma ei ole  päris pesuta ealeski ...

Duši all käin juba sellepärastki suht tihti, et voolav vesi annab energiat. Ja tähtkujult olen ju kalakene.  

Noojaa, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ütles mu vana juba, kui olin väikene. See parim õpetus. 

Saaksin 3 - 4 päeva üksi ilusti hakkama. 

Olen kõige kauem üksinda vist 6 päeva, või 7... Tookord ei olnud  tõesti mitte kedagi. Oli isiklike abistajate vahetus. Sõpradel  olid omad tegemised... See oli umbes kümme  aastat tagasi... Tõsi, kui oleks mõni päev kauem üksindust olnud, siis oleks lolliks läinud. Vaimselt. Füüsiliselt oleksin veel vastu pidanud. Siis ei olnud kassegi majapidamises mul... 

Rääkisin iseendaga... Sain endaga maru hästi läbi😋

Minu õnneks on mul nii öelda peaproovid edukalt tehtud. 

Neis on olnud pisiasju, millest paljudel, ei sõpradel ega ametnikel, pole õrnaaimugi. Ja ei ole vaja teada! 

See  on minu elu. Mitte varjatud elu. Räägin ikka niisugusest omast elustki, kui vaja. Naerdes. Naeratades. 

Praegu tänan eelnevalt elu, mis on õpetanud mulle igasugusi asju. 

Ma ei tea , mis tuleb homme...

Veel eile öeldi, et homme on täna ja elama peab täna ja praegu, homme võib olla hilja. 

Igatahes mina kavatsen elada ja rallida edasi...  küllap saan veel õppetunde. 

Zoomitagi.😉😋😊 

Naiseks-olemise-rõõm

 Minu jõulukaktus puhkeb õitsema. 

Juba enne sünnipäeva olid õitepungad.  Mitu korda olen püüdnud neid kokku lugeda. Alati läheb sassi 25 - 30 punga juures... Ühesõnaga, õisi tuleb meeletult palju. 😉

Naistepäeva rõõm!!!

Järjest rohkem mõtlen naiseks olemisele. Teate mis... Olen tõsiselt tüdinenud olla puudega või erivajadustega naine. Olen lihtsalt naine. Ütlete nüüd, aga... Eks öelge... 

Soov olla võrdne tähendabki ollagi see naine, kes oledki. Ei ole vaja rõhutada, et olen pikk või lühike, peenike või paks, puudega või jumal teab milline veel...

Olla eriline ja ainulaadne naine on puhas rõõm.

Aga ka pingutav töö iseendaga.

Töö, mille suurim tasu on lõppude lõpuks heaolu iseendaga ja selle kaudu veel usutavasti naeratusi paljudelt teistelt inimestelt.

Heaolu, et ükskord öelda: elu ongi olnud unistusi elu. 

Kõik algab endast. 

Lõpmatult rääkime, kui raske on puudega naise elu ... Jällegi jõuame ühte ja samasse punkti tagasi. 

Tehakse lõpmatuid projekte, kus ikka jälle rõhutakse , mida nagu ei ole, kui oleks,  siis küll oleks elu... Unustades, et  enne meid on keegi julgenud elada ja rääkida samu asju,   ja pärast meid,  on keegi, kes julgeb elada oma piiridest väljaspoole ja räägib nende asjadest arvatavasti, millest on  siiani räägitud, lootuses, et elu läeb paremaks...

Kuid kelle elu ja kuidas... Sellele olen hakkanud ka rohkem mõtlema. Naine elab kõigepealt oma oelu. Teised naised ei saa tema elu elada. Saavad toetada vaid.

Kui  mul oleks naisena füüsiliselt ligipääs kõikjale ning kui ma poleks ikka veel millegipärast iseendaga rahul - kas oleksin õnnelikum...

Ma ei soovi mitte midagi halvasti öelda.

Praeguses maailmas, kus tahetakse öelda, et eneseisolatsioon olevat oluline ellu jäämine juures, on tähtsam rõhutada südamerõõme ja läheduse hoidmisi. Usun, et just seda vaja naistele. Eriti puudega naistele. Rõhutada, mis on neil olemas. See aitab  hullemas olukorraski  paremini toime tulla.

Mina olen avastanud, et minul on hooliv hing, kuigi käed ja jalad ei  funksi nagu ettenähtud. Oma enda hinge, mis aitab tohutult kaasa mulle elus püsimisele, avastamisele läks  aastaid... Vahepeal oli mul tunne, et füüsiliselt nagu ei peakski ma saama elada - ja siiski elasin vägagi. 35 aasta eest ei olnud ühtki kaldteed Tartus, ja siiski igatsesin olla mina ise ning armastust... 

Ma teadsin, et suudan olla mina ise. 

Naisena.

Teadsin, et saan armastada, kuigi ega ma ei teadnud, mis on tõeline armastus.

Ega ma tänagi  täpselt ei tea, mis on tõeline armastus. 

Otsin vastust usutavasti surmani. 

Küllap on iga pisirõõm ja kordaminek, usalduslik ja aus suhe armastuse mosaiikist. Armastus on väga sügav ja lai, mitmekülgne tunne. Mure ja valugi on armastuse õppimine.

Iga päev on miski head. Saan teha head ise oma südame ja jalgadega. On ju hea rõõm.

Olen tänulik, et olen naiseks sündinud. Ning saan tugev ja õrn üheaegselt. Ma pole kunagi tahtnud poiss olla... Olen sündinud väga õiges kehas. 

See on õnn.

Soovin kõikidele tüdrukutele ja naistele äratundmist, et naine on olla rõõm ja uhke💖 Hoolige iseenda eest ja nii hoolite paljudest teistestki. 

Oleme SÄDE -naised💖💖

Värvid ainult professionaalidele

 Käisin kunstiarvete poes Snitty.

Leidsin kaks õlivärvikomplekti, karbi värvitooni vahe ja hinnast eriti hästi ei saanud. Otsustasin täpselt järgi küsida, mis vahe on (seisin ise värvide riiulist ca 3-4 meetri kaugusel, sest vahekäik ratastoolile kitsas).

Sain noorelt müüjalt vastuse pärast mõningast kohkumist:

"Need värvid on ainult professionaalidele ja kallimad." Tõsi, teine või õieti esimene lause oli, mis värv sisaldab veel...

Ups!

Ausalt minus kihvatas miski. Ütlesin rahulikult selge häälega, et olengi professionaalne. 

Minu meelest nii ikka ei või ostjale selgitusi jagada.

Kodunäitus on avatud

 

Inimene vajab tsirkust ja leiba

Mu kalender - märkmikus on selle nädala lause:

Meil kõigil on kaks elu. Teine algab siis, kui me mõistame, et meil on ainult üks elu.

- Conficius

Huvitav, millal tuleb mõistmine (tagasi), et meil ongi ainult üks elu. 

Elu, mida elada täna ja praegu, homme võib olla hilja.

Kultuur lukus... 

Kohutav.

Üle mõistuse. 

Vanasti öeldi, et inimene vajab tsirkust ja leiba ellu jäämiseks.

Nüüd võetakse tsirkust (kultuur) ära.

Varsti pole ka leibagi... 

Minagi otsin teatripiletid tagasi. Hästi kummaline tunne on. 

Mis saab näitustega... Hetkel ei ole kuskile pakutud... Kaks kuud on mind nagu keegi tagasi hoidnud, et ära kirjuta kuhugile, kuigi mitu korda olin valmis kirjutama... et pakun näitust... Praegu maalid Puurmani Raamatukogus veel. 

Usun, et sügise poole on taas näitused.

Vestlusõhtugiga toimetan edasi. Maalin ja joonistan ka. Vähemasti on midagi rõõmsalt teha. Kas või enda säramise pärast. Et oleks tsirkust, et elus püsida. 

Mul on üks sõltuvus... ning tahaksin maamunalt maha astuda

 Õues oli hea ilus ilm. Sain jälle kuivatada pesu õues üle talve. Tuppa tagasi tuues pesu oli terve  tuba värsket õue - pesu - kuivatatud - puhast - õhku täis. See on  maailma parim lõhn.  Hingasin seda õhku ja lõhna sügavalt. Sain aru, et mul on selle sõltuvus!!!

Õnneks on see sõltuvus harva. Mitte ohtlikki, kui just ei karta värske õhu mürgistust. 

Aga olen tänastest uudistest natuke ... pehmet öeldes jahmatanud... Igatpidi. Sooviksin tõsiselt rahuliku meelega maamunalt maha astuda!!!  Mul on kuidagi piinlik ja väga kurb siin momendil olla. Ise püüan kõike ja kõiki mõista, kuid praegu tõrgun vastu võtmast mõistmist...

Kuidas saab üks naine lastele noaga viga teha...

Maailm on kurjamaks läinud.

Covid19 - kas tõesti on haiguse nimel maailm ehk inimkond valmis unustama inimliku soojuse ja sallimise... Ja külvama heade hoolivate karmide reeglitega hirmu ja õudsust... Hirm ei aita kriisist üle saada. 

Mask ainult ei ole see ime, mis päästaks... Täna just rääkisime, et varsti keelatakse sallid näo ees... Läkski nii... 

Ratastoolidesse istumine kõikide inimeste poolt ei luba 100 %-lt k õndijatel surmani jääda kõndijateks. Ehk neist mõni mõistab, mis on mul istuda päeva päevast ratastoolis ning hakkab loodetavasti hoidma end rohkem kõndimiseks. Mina hoian oma jalgu aga hoopis teisteks otstarveteks...  Ja üheskoos niiviisi hingeliselt ja ka füüsiliselt oma näitajatega elada elu hästi tervet. 

Kõik ei saa maski kanda - olge mõistvad siiski.

Kohustuslik mask... Ma saan tõesti salliga paremini käia ja olla... Kas olen nüüd edaspidi vaenulik Eesti ja maailma kodanik... See pole reaalsus, et kõik peavad kandma ja saavad kanda  maski... Tean , et võin hankida loa, et ma ei saa kanda maski - aga siis olen ...  

Mulle on öeldud juba, et olen  nii ja naasugune. Olen kuulnud ka, kuidas pered ja sõbradki hoiavad üksteistest erimeelsuste pärast kaugemale, kes usub ja kes ei usu... Kurb , kui viirus .lõhub lähisuhteid. Aga mina usun, et mitte viirus, koroona paharet ise üksnes ei suuda lõhkuda suhteid, seda teevad ikka karmid hirmutavad reeglid, mida tehakse. Lõputu hirm, et aina läheb hullemaks... Ja mitte head lootust, millesse uskuda, et natukene õnneliku lõppu... 

Jah, ma usun sedagi, mida ei näe. Jumalat ja ingleid... Et kõrgem võim universumis on olemas... Ja usun, et ka viirused ja koledad haigused on  millegipärast maailmas... 

Tean, et paljud ei usu ühte ega teist. On üks covid19 ja hirm. Mis on ka arusaadav. 

Mina küll ei julge öelda, et kellel rohkem või vähem vale või õige... Kas on rohkem olemas Jumal või viirus või mõlemad - jäägu see igaühe otsustada. 

Ennem räägiti et haigused vajavad inimlikku soojust ja mõistmist, halastust... Nüüd karistatakse hoopis... Sorry, ma ei saa aru. 

Annaks Jumal mulle jaksu ka siis, kui juhul jäängi üksinda ... Olen sellele ka palju mõelnud. Omast kodust ma ei lähe kindlasti kuhugile. 

Loodan ja usun, et mul saab olema särav ja rõõmus kevad, suvi...😊💖

Ratastoolipäev ...

 ... peaks olema tänagi rahvusvaheliselt. 

https://internationalwheelchairday.wordpress.com/?fbclid=IwAR0mSO3UVr2iX85RaTE8wx5oNBiE00G-XTWRiCNwciaDQYqnWAsZ8ms5GDI

Mulle meenutas seda näoraamat. Mujalt ei olegi ma kuulnud ega lugenud täna. 

Alates sellest, kui see esimest korda käivitati 2008 aastal, on pidustused toimunud Austraalias, Nepalis, Senegalis, Lõuna-Aafrikas, Bangladeshis, Pakistanis, Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides.

    Täna on vaja ratastoolile hästi positiivselt mõelda.

Armastan oma ratastooli nagu omi jalgu. Ratastool on minu jalad, millega kõndida laias maailmas.

Ja mul eelmisest suvest unistuste kollane ratastool.

Kui ükskord suudan teise ratastooligi osta, siis tuunin ta tumeroosaks.

Kindlasti ei ole ma aheldatud ratastooli - vastupidi hoopis. Olen vaba!!! Liigun ja olen elus ja hingan!

Kõik takistused, mis on ees ja taga, võib kirjutada mitte mõistmistele inimestes ja maailmas. mitte ratastoolidele... Osa maailm ei ole veel kohanenud ratastoolidele...

Ralligu ratastoolid!!!