esmaspäev, veebruar 08, 2021

Mul on tunne, et vajan uut jällegi SOS - isikliku abistajat

     Tõesti, ja seda mitte pahasti tundes,  vajan uuesti või jällegi SOS - isikliku abistajat.  Kaua ei ole teda nagu vaja olnud, vähemasti mitte avalikult. Kuid tegelikult  isikliku abistaja vahetamine / asendamine on olnud päris tihti mul. See kuulub minu elu juurde. On elu osa. 

Minul on hetkel väga head isiklikud abistajad, kuid neil on samuti oma elu. Nende eludega tuleb ka minul arvestada.     Kui on haigus, siis on haigus; kui on teinegi  töö, siis on  teinegi töö isiklikel abistajatel. Sellega tulebki arvestada mul.

Ma võin olla väga hea arusaaja. Püüan olla.

Kuid lõpuks pean mõistma sedagi, et lõppude lõpuks pean mõistma omaenda vajadusi ja toimetusi. Neid on ka vaja. Neid on ka vaja ära teha. Eriti siis, kui vaja kuhugile minna midagi tegema. ei saa ma silmi kinni pigistada, et kõik on OK, kui isiklik abistaja tööle ei saa tulla. 
Tavalisel kodupäeval pole vahet, kas pesen pesu täna või homme näiteks. Kodupäeval saan ikka hakkama. Kui on just miskit abi vaja väga, on naabrisõbranna ka olemas.

Praegu mõtlen eriti oma vestlusõhtute tegemisele. See on minu töö. Võin teha ja teengi, olengi teinud juba  tööplaani. Minu suurim risk on, kui toimub kuskil teatrisaalis vestlusõhtu, kuid mind kui lavatäht ei  ole, sest isiklik abistaja ei saa tööle tulla... See oleks küll parim...   negatiivses võtmes... 
Usun, et mul peab olema selleks puhuks olema mitu - mitu tagavara variandi isikliku abistaja näol. Siis on kõikidel rahulik olla... Ka publikul.

Mul jäänud loeng ära mõned aastad tagasi, et isiklik abistaja ei saanud tööle tulla... Rohkem pole Tartu Tervishoiu Kõrgkool mind kutsunudki rääkima... Loomulikult olen seepärast nukker. 

Aga SOS - isikliku abistajat on näiteks kahe tunni jooksul leida peaaegu võimatu. 

Ja täna on mul küsimus jälle, mitu isiklikku abistajat peaks üheaegselt tööl olema, muidugi eri aegadel, et mina ei jääks hätta... 

See on minu elu. 
Ikka jama ja seiklus, pinge, kas saan jamast välja seikleda pingevabalt. 

Sotsiaaltöötajad ega ükski ametnik ei saa ega suuda kliendi elu eest vastutada ega ammugi hinnata. Nad võivad küll mind füüsiliselt hinnata , kuid mitte minu hinge  elu - olu...  Nad teevad oma tööd, tänu klienditele saavad nemadki iseend teostada. Olla ise. See nädal  tullakse mind jällegi hindama, kas ja kui palju vajan IAT tunde. Küsiksin siis ka seksi - isikliku abistaja tunde - neid polegi mina vähemasti iialgi küsinud... Saaksin vähemasti ise ka hinnata ametnikke. Mulle juba öeldud, et seksi - abistajat peab väga kõrgel tasandil kinnitama.... Teate, kõik võib ju õige olla, kuid ma ei lähe ministrilt küsima, kui mitu tundi võin suhet luua ja seksida. SORRY. See on väga delikaatne. Siin soovin veel rohkem konfidentsiaalsust.

Hindan, et IAT-s pean siiski ise olema valvas pilk.
Vastasel juhul kaon ma hoopis ära... 
Kadumist bürokraadiasse loobun end uputamast.

Soovin lihtsalt elada.
Jääda iseendaks.
Ainult nii saan ametnikele tööd anda. Isiklikele abistajatele püüda olla hea tööandja, mille tasu on mulle mu heaolu ja tervilik - rõõmude ja muredega elu...

Kommentaare ei ole: