Käisin German Gholami Torres-Pardo tunnis. Soovin oma häält natukene lihvita paremaks. Mõte tuli konkreetselt vestlusõhtu raames, kuigi unistasin veidi ennemgi, et võiks oma hääle ja hääldusega tööd teha.
Tean ju German esimesest näituse saadik, see on 2009 aastast.
Aga kartsin.
Profina laulma ei hakka ma iial.
Miks tükin siis kõikjale, kuhu mind poleks nagu vaja...
Kuid mingi uss näris hinges. Nüüd kui on päevakorras vestlusõhtu tegemine, siis hakkas see uss tugevamini närima - mine ja proovi, kaotada ei ole ju midagi. Võida võib olla küll.
Täna õpetas German hingama ja natuke hääleharjutusi. Klaveri saatel. Vot, see oli minu jaoks päris uut.
Mine tea, ehk laulan ka vestlusõhtul...
Vähemasti saan harjutada õieti rahulikult hingama.
Seda vaja iga päevases eluski, mitte vaid laval
Hetkel põselihased on väsinud mõnusasti.
Oli ülilahe poolteist tund.
Täna 13 aastat ütles mu papa viimane sõna OK...
Käisin surnuaiaas. Süütasin küünla.
Oli OK päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar