Taevaski nutab
minu kuumi pisaraid
rahena lumme.
Oma pisike luuletus, haiku tuli meelde ärgates. Lamasin voodis. Vahtisin lakke. Kuulasin vihma. Mõtlesin, mis aastaaeg, mis kuu on, kas on sügis või kevad, või nimetu tormine aeg... Vaatasin aknast kaskede otsas kiikuvaid vareseid. Kolm lindu oli.
Kohvitasside taga tuli tavaline arvamus, et sinine esmaspäev on. Mina jäin enda arvamuse juurde. On halline esmaspäev.
Päike on pilvehalli taga!
Seda ei saa unustada.
Ja sinine on samuti hallis. Sinine võib - olla väga vahva värv. Mis sest, et mulle ei meeldi eriti enda ümber sinine. Eriti sinised riided... Teiste inimeste seljas aga meeldivad. Kõik värvid ei saagi kõigile ühe palju meeldida. Muide, maalidel on mul kõige rohkem sinist ja taevast. See on hästi kummaline.
Rõõmsat nädalat!
Otsige üles väiksemgi rõõmusära!
Loodan, et minul saab tulema töine nädal... Ja võiks luuletada lõpuks rõõmustki midagi 😉
PS Minu blogi , kui uskuda statistikat, siis on loetavus tõusnud kahekordselt. Pisut üllatav, kuid see vist meeldib mulle...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar