Kas olen soovinud olla elus?!

Jah, olen soovinud olla elus!
Seda olen usutavasti soovinud sünnihetkedest saadik. Olen soovinud kogu hingest olla elus.
Püüan vähemasti elamisega toime tulla.

See blogitust on nagu vastuseks eelmisele blogiloole "Töövõime hindamine". Vastukaja on üllatavalt palju... Mul on sellest rõõm. Mõistan kõiki arvamusi, kommentaare ja tõekspidamisi. Need kõik on omamoodi õigeid.
Kuid siiski usun, töö ja ka elamisvõime peidub inimeste sees. Südametes. Hingedes.
 Olen sellele mõelnud mõned aastad. Ennem ei osanud sellele niiviisi mõeldagi. Kõik keerles peamiselt ümber füüsilise keha ja takistuse, selle ületamises või mitte ületamises...  Miski kripeldas siiski veel minu sees. Teadsin, et ainult üksnes mu teistmoodi keha ja targupidi tegemised ei pane mind elama. Miski peab minus veel olema, miks ma ei suuda alla anda. Lihtsalt ei suuda. Elujanu on olnud mul alati, kuigi ega ma sellele ei mõtlegi nii väga. Lihtsalt elan. See meeldib mulle. Miks siis mitte elada, kui meeldib! Inimene teeb ikka seda, mis talle meeldib...
Ja siis avastasin - see miski on minu hing.
Ometi on mu hing  on olnud minuga sünnist saadik. Alateadvuses olen teadnud sünnihetkedest. Kuid ega inimesed väga palju hingedest ei räägigi ja nii edasi. .. Omal ajal oleks pidatud tõenäoliselt mind lolliks, kui oleksin rääkinud, et mind toetab mu oma hing. See ongi minu salapärane säde. 
Usun, et mu hing ja keha on hästi kokkusulanud. On super kooskõla. Minu meelest.

Võimet aga ei saagi mõõta ei füüsiliselt ega hingeliselt ühtemoodi... Kuigi üldine vormimõõt peab olema, kuid... 
Kõik jooksjad ei saa olla tippjooksjad, kuigi kõik jooksjad annavad parima iseendalegi. Nii ei saa ka kõik puuetega inimesed olla võimekad ning ei peagi olema täpipealt ühtemoodi. Usun, et kõik annavad endast endale parima - märgakem seda. 

Raske on olnud mul , kuid hoopis muul viisil, kui võib arvata. Üldse mitte niivõrd füüsiliselt, kuivõrd hingeliselt. Ei ole olemas raskemaid asju, kui armastatud inimestelt haiget saamine. Siin ei saa süüdistada puudeid, need ei ole isegi head vabandused, miks tehakse nii füüsiliselt kui ka hingeliselt, vaimselt. Aga see, et elan ja olen füüsiliselt tagurpidi - jalad käte asemel - ei tundu raske mulle. See on osa minus. Teen kergelennuliselt. Harjunult. Loomulikult on minulgi tõuse ja mõõne nagu igalühel. Siin ei saa jälle mõõta kellel raskem või kergem. Oleneb inimeselt. Oleneb olukorrast. 

Mäletan, kuidas loodeti, et hakkan käega leivapalukest suhu panema... Süüdistasin end siis, et tahan ka süüa muudki, kui leiba. Ma ei öelnud seda siis ühtegi korda emale. Tänaseks olen tänulik, et olen andeks andnud iseendale ja emale. Emana tean nüüd, et emad soovivad lastele väiksemaid ja suurimaid häid soove. Kas lapsed emasid täpselt kuulavad, on ise küsimus. Olen veendunud, et lapsed on ise isiksused. Väga head emad saavad selles aru. Mina mõtlen nii. 
Ok, ma ei söö käega. Muide, süüakse ikka suuga või mis!!! Söön enam - vähem kõike. Ei söö mitte mingil juhul tatart. Näljas ma igal juhul ei ole. 
Olen  proovinud ka kunagi käega joonistada... Täna olen tänulik, et olen veidikene eriline kunstnik. Ausalt ka. Sest käega joonistajaid - maalijaid on sadu kordi rohkem - ma kaoks neisse ära. Räägin küll, et olen tavaline kunstnik, kuid siiski ei tohi unustada, et teen kunsti jala abil. See on see, mis muudab mind kunstnikke seas eriliseks ning mille üle mina võin olla uhke. 

Mina olen mina täpselt sellisena nagu olen. 
Teistmoodi. 
Tagurpidi veidi. 
Eriline naine.
Iga naine soovib ja saab olla eriline naine. 
Mul õnnestub see iseeneselikult. 
Olen uhkegi selle üle. 

Tagasi töövõime hindamise juurde. Ma ei teagi, kas seda lihtsamaks tehes veel miskit muutub... Miks ei võiks olla eluaegne puue või erivajadus olla surmani tõestatud. See, mis võib ajaga muutuda, seda saaks jooksvalt öelda ja vaadelda. 
Mina ei hakka iialgi kõndima. Ma aga võin kasvatada tiibu ja ratastoolis lendleda tähtede poole. 
Võin olla tähenärija, kuid  igasugust võimet saab uurida positiivsemaltki. Ma ei näe ega lugenud välja näiteks jaatavat ja toetavat võimet küsimuses
"Minu vaimse ja emotsionaalse seisundiga seotud käitumine häirib teisi inimesi." 
Miks peaks üleüldse kellegi teistmoodi käitumine häirima kedagi, kui see ei ole just pahatahtlik? 
 Olen Piretiga nõus, et keskenduma peaks tegutsemisele, mitte diagnoosile... Seda ütlesin juba siis, kui tehti esimest uue süsteemi testi. Olin testija. Mis ütleb neile, et veeklaasi ei olda võimeline tõstma, kuid näiteks arvuti abil saab inimene hästi töötada, või joonistada või laulda, kui ei seista ideaalset püsti või teha , mida iganes, milles suutedakse võimekas olla...