teisipäev, oktoober 30, 2018

 

 Sparco käis külas. Täna õhtu.

Hoopis teine koer, kui  jaanuari alguses, kui tõime Hannaga Haapsalu lähedalt. Pärast Keila näituse avamist. 

Täna mahtus vaevu mu sülle. Ja värvi on ka muutnud 😋 

 Kassid ja koer  said üllatavalt rahulikult läbi. Kass Pätu oli natuke ebalev ja Kass Bongo veidi turris, kuid käis Koer Sparco sabas. Sparco tundis end nagu kodus, tahtis kassidega sõbrustada.

 

esmaspäev, oktoober 29, 2018

Väga armas avalöök sel aastal

Telefon oli 10 minutit tagasi.
Nimetu number.
Helistas Maarika, kellega kunagi ammu - ammu kohtusime taas Tartu bussijaamas ja  kellega olime lapsena Haapsalus haiglas koos, ning ütles, et sai kaardid. Ta tänas siiralt kaartide eest ja ütles, et olen väga - väga kallis.
See oli armas.
Olin sõnatu.
Ma ei ootanud sellist üllatavat ja head telefonikõnet hommikul vara. Telefonikõne aga tegi tänase päeva kauniks ja rõõmsaks, kuidagi erilisemalt. 

Tõenäoliselt algas juba me Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmase Ühingu jõulukampaania.
Kunstnikuna tean, et kampaania algab kuskil novembri alguses, kuid täpselt alguse kuupäeva ma ei tea mitte üks aasta.
SJK - Kirjastuse kodulehelt saate ise ka valida ja osta kunstitooteid:
https://sjkkirjastus.ee/kunstitooted/ 

Selle aasta jõulukampaania avalöök minu jaoks oli väga armas. Loodan ja usun, et Eesti inimesed hakkavad harjuma meiega ja mõtlevad positiivselt kunstnikke tööst.

Ja veel loodan ja usun, et postkaartide saatmine ega kirjutamine ei kao kuhugile.
Mina ise kavatsen küll sel jõuluajal kirjutada pliiatsiga kaartidele mõnikümmend imelist soovi kallitele inimestele.

------------

Oktoobri lõpp ja juba jõulujutt! Paraku teistviisi ei saa enam...
Muide, laupäeval Jõhvis käies sõitsime Hannaga pool teed talve - jõulumuinasjutus - hästi ilus oli, kuigi väike torm muutis ettevaatlikuks.

pühapäev, oktoober 28, 2018

Tõsiselt

Eile keskööks mõistsin, et mul on (olnud)  super õige hea elu 😊💕
Päris tõsiselt.
Probleemid ja pisarad siin ei ole takistuseks, et olla rahul omaenda eluga. Õnnelik olla. 
Olen ennemgi sedasi mõelnud, kuid ikka kuidagi jäänud kahtlema. Ehk tahaksin kuidagi end petta...
Aga ei. Praegu mõistan, et elu on läinud sujuvalt täpselt niimoodi nagu pidi ja peab minema.
Teistsugust eluvalikut ma ei soovi...
Ma ei soovi ka pisarate vaba elu, sest siis ei saaks ju ma ka rõõmupisaraid põskedel tunda... 

Soovin vaid, et suudaksin ka edasi elada nii, et ei hakkaks midagi kahetsema  ega alla andma... Sest usutavasti sellisena nagu olen, olengi vaja oma kallitele... 😊

neljapäev, oktoober 25, 2018

Tore, käisin üle pika aja teatris ja vägagi ootamatult

Päeval pakkus Kristel minule kahte teatripiletit. Ta ise ei tahtnud minna, kuid lõpuks olime siiski kahekesi koos Sadamateatris. Sest ma  ei leidnud paari tunni jooksul omale teatrisse kaaslast. Kuid Hanna,  kes oli mul olemas ning nõus mind viima - tooma, siis otsustasin minna isegi üksi - vaba naine vabal maal, miks mitte minna üksi teatri... Oleks olnud omamoodi eksperimentki, mida olen mõelnudki ennemgi teha... Hanna ise ei soovinud teatrit   vaadata...
Hakkasime Hannaga toast autosse minema, kui Kristel saatis sõnumi, et tuleb siiski ise minu kaaslaseks.
Nii me Kristeliga vaatasime koos ooperit  "Tulleminek".
Mina olin muideks esmakordselt Sadamateatris edendust vaatamas. Olin käinud kunagi ammu - ammu sõbrannaga, kes seal tookord töötas, Sadamateatris nö lava taga päise päeva ajal... Aga lava ees teatrit vaatasin täna tõesti esimest korda.
Üldse teatris käisin üle mitme aasta. Ma ei mäleta, kuna viimati käisin... 

Minu jaoks oli "välk ja pauk" õhtu väga - väga värskendav.
Saan ju nii harva teha välk otsuseid minna kuhugile, kuhu soovin minna. Sageli ei mängi see mitte mingi valemiga välja. See aasta teist korda vist... Samas on super hea tunne olla kuskil väljas kellegiga väljas, kes ei ole isiklik abistaja ... Kes on lihtsalt sõber või sõbranna või kes iganes oma inimene... See on see, mida mina päris sageli siiski taga igatsen, mitte et mul isiklikke abistajate vastu miskit oleks... See on vist inimlik tunne...

Ooperit "Tulleminek" soovitan vaatama minna.


kolmapäev, oktoober 24, 2018

Minu 100 - jess!!!

 Tähistasin Cookbook´is Taskus  üht väikest sündmust. Tegin iseendale välja. 😌😉

Eile arvutasin kokku. Aeg - ajalt arvutan ikka.
Loen kokku.
Kunstitöid.
Neid, mis on enam - vähem head ja valmis, mida julgen näidata.
Sain numbri 100 😊😊😊
12,5 aastaga olen täpselt nii palju mäkerdanud... Kõige vähem 2008 aastal, kuid arvan, et papa surm mõjutas siis tugevasti loovalt meelt, sel aastal tuli ainult  neli maali...
Usun, et see on päris hea tulemus mul.





Pool naljaga joonistatud töö, mis ongi juhuslikult 100.
Vaatasin seda sagali üle kuu. vahel tõmbasin kuhugile kriipse juurde, nüüd täitsa meeldib. Olen rahul.
Täna panin uued kunstitööd jällegi teele. Kaugele maale. Nagu alati. 

Täna kohtusin loodetavasti ühe järgmise  isikliku abistaja Anna - Liisaga. Leppisime proovipäeva kokku, Mul endal päris hea tunne, kuigi neiu kardab, et ei saa minust aru. Tegelikult sai aru palju kohe. Kõne küll ei saaks takistuseks, olen kindel. Hanna - Liis, kes mind täna abistas, julgustas ka teda.