Jäin mõtlema, et Barbie on 50 küll, kuid mul teda lapsena polnud. Ehhee, ütlete, et veneaeg ja nii edasi... Tegelikult mul tohutult mänguasju, mida teistel lastel ei olnud. Põhjus oli vist selles, et ema oli müüja...
Meil kodus üleüldse oli tollal head ja paremat, mis tavaliselt sai letti alt. Ma ei olnud seepärast upsakas - seda ma ei mäleta, et oleksin nina püsti ajanud: näe mul on, kuid sul ei ole... Küllap kodus võeti asju loomulikult...
Aga Barbiet mul tõesti polnud! Nukke oli igas suuruses üle paarikümne kindlasti. Kõndivat ja rääkivat nuku ka ei olnud. Mina ise ei tahtnud. Sest sõbrannal oli - siniste juustega. Mina ei tahtnud siniste juustega nukku :D
Kas Barbie oli nii keelatud... või...
Mul oli kõiksugused välismaa mänguasjad...
Vahel mõtlesin, miks neid peab nii palju olema. Pidin iga õhtu mänguasju kokku panema. See oli mu kohustus. Vahest tuldi appi, kuid ikkagi pidin ise ka koristama...
Kas mul on kahju, et mul pole olnud Barbie´it.
Ausalt öeldes EI ole.
Ta ei meeldigi eriti mulle.
Ta ideaalsust ja säravhiilgust vist hakkab vastu... Jätab jahedaks.
Parema meelega mängiksin beebi-nukudega :P:P:P:D:D:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar