Pühapäev, november 29, 2020

Raamat on parim kink

 Kirjutan oma raamatus lihtsalt, kuidas naine peaks  end ja oma elu väärtustama 😍

        Minu raamatu "Kohvi jalaga, palun..."                  
              saate osta  jõulukingituseks minult 
              (soovi korral/vajadusel ka arvega).
Raamatupoodides seda  raamatut ei leia ega olegi. 

Lisaväärtuseks raamatule  minu autogramm.

Soodushind kuni 2. jaanuarini 2021 on 10 €.  Hinnale lisandub postikulu. 
Tartu piires on  võimalik kohaletoomise  võimalus. 


Tulu läheb isikliku abistaja teenuse Kuldvõtmekese fondi arendamiseks ning MTÜ TM Loovuse etendusprojekti toetuseks. Lisainfo minult ja kontakt: tiia.jarvpold@gmail.com , tmloovus@gmail.com , tel 5529317 (vastan ka sõnumidele)

Laupäev, november 28, 2020

Tere, kallis Jõuluvana


Selle aasta jõulud saavad olema kõige eriskummalisemad mu elus. Ma ei tea, kas  uskuda,  et kohtume - või hoiame pikkivahet nagu võõrad; kas oled maski taga ikka Sina, Jõuluvana... Näärivanade aegu olin väga kindel, et Sina oled Sina. Kuigi ükskord ajas mind segaduse mu papa abielusõrmus Su sõrmes - kuid olin kindel oled päris Näärivana, kes kallistas mind. Siis ei tohtinud rääkida Jõuluvanast... 

Soovin siiski südamest uskuda, et julged covid19 kiuste tulla jõuluõhtul imeliselt kõikide koju tooma rõõmu. 

Olen iga aasta vanem, kuid olen ikka Sinu - usku jõuluajal. See on nii tore! Tore teada, et minus elab veel lapsehing. Vahel olen isegi  mänginud Su abilist päkapiku - see rollimäng annab mõistmist, kui raske on töö, mis peab tooma rõõmu - sära paljude väikeste ja suurte silmadesse. Ja veel salaja! See on tõesti raske töö! Seda enam, et tihti ei usuta ei päkapikke ega Sindki, Jõuluvana. Tean, et teiegi ootate vasturõõmu... 

See aasta mina ei soovi füüsilisi ega rahalisi kinke. Need ei tee jõuludest jõule. Tavaliselt need kingitused ununevad üsna varsti (minu jõulukinkide kogemused). Pealegi mul on kõik vajalik elamiseks olemas, on küll ehk pisut vähem, kuid tulen toime. Hinges olen aga palju rikkam.     Seda hingeküllust ei vahetaks ma miljon raha vastu...
Soovin, et need jõulud ei peaks olema mitte keegi üksi ega hoidma pikkivahet oma kallitega. Et üksinduses ei tuleks juurde haigusi kallitel. Mahajäetuse tunnet. Lootusetu tunnet... 
Soovin iseendale jätkuvalt armastamisjaksu. Armastuse tarkust. Andestamisoskust. Elamise julgust. Palun Sinult häid tundeid enda sisse, et jääda iseendaks selles hulluvas pimedas maailmas. Tänuks kallistan Sind oma parima valguse säraga.

Soovin, et kohtumised Sinuga jääksid igavesti päriselt. Mitte näiteks zoomi,  siis hakkaksin mina nutma... Tahan Sind näha, kuulda, tunda ja ka nuusutada päriselt. Tahan Sinult pai päriselt, mitte facebooki emotsioonidega. 

Tean, et  need soovid on neil 2020 jõuludele paljudele üle mõistuse palutud. Mulle tunduvad aga tagasihoidlikud ja endastmõistetavad soovid. 
   
Jõuluvana, kallis, ära unusta end soojalt riidesse panna, kui ruttad mu juurde. Praegused ilmadki on salakavalad. Ma ei soovi, et Sina tõbiseks jääd... 

Head jõuluootust!

                                                                                                                       Sinu Tiiatibu
                                                                                                               Jõuluimede uskuja


Reede, november 27, 2020

Olen nunnukas täna


 Mõni päev võib olla nunnukas. Näiteks nunnukas emme, kes ei loe moraali koguaeg ja nii edasi. Ja välimuselt näha - kahe suure krunniga nagu nunnu trits, mitte nagu vanamuti 😂 Aga miks mitte olla nunnu mutigi!!! See on samuti armas.

Täna sain olla taas veidikene lapsehoidja.     Nunnu lapsehoidja, kes lõi jalgpalli käega. Naabripoisilt (4 a) tuli kohe küsimus, kuidas tegid seda...😊 Oi, lapsed on ikka ja alati tähelepanelikult siirad.

Ausalt mulle aga ei meeldi olla proualik. Ma ei kanna proualikust välja. Ei ole kunagi kandnud. Mul käib külm judin läbi , kui keegi ütleb mulle proua... Olen mõelnud, et see proualik olemine on ka piirides, kuid piirid mulle ei sobi...Daamilikkusega saan aga mängida nunnukalt  😊

Praegusel pimedal  ja  eriskummalisel advendiajal  tuleb leida enda seest seda sära,  mis aitab säilitada rõõmsalt meelt.

Tänasest põleb me maja ees küla - jõulupuu. Paistab taas aknast. Juba 31 aastat. Minu meelest väikene kuusk oli jõulupuu esimestel jõuludel - siis olid küll rohkem näärid - kui olin siin oma exiga... Siis ei paistnud kuusk aknast tuppa... 

Nüüd hakkan Jõuluvanale kirjutama...😉


Neljapäev, november 26, 2020

Inimesest peab kõik kaunis olema!!!

Ja kaunis olema igal ajal. 

Tänane soeng. 

Otsustasin Ingridiga nüüd proovida igasuguseid soengud. Otsida pidulikke soenguid, millega minna näiteks pimekohtingule. Ärge mõelge, et midagi sellist mul  plaanis on! Kuid kunagi ei tea, millal võidakse kutsuda pimekohtingule!!! Ükskord tuleb see niikuinii...

AGA  tõsimeeli - üks endast lugupidav naine võib ometi ilus olla koduski. Ilus olla üksi olles. Hästi tunda. 

See vähendab pimedaaja ja praeguse hullu viiruse ajastul stressi ohtu. Samas nõuab enda eest hoolitsemise pingutust. Ka mul. Võib küll arvata, et mul on lihtne istuda peegli ees ja lasta kellegi osavate käte abil enda eest hoolitseda... See ei ole aga nii. Absoluutselt mitte. Kui mul ikka ei oleks tuju ilus olla, siis ma ei oleks ka ilus. Ei hoolitseks enda eest.

Õnneks sellist tuju pole viimastel aastatel ette tulnud. 

Ingridile meeldib juustega mässata. Selles suhtes veab mul praegu eriti... Sest punumist nii ei õpeta isiklikule abistajale... Selline osavus, et juustega mängida ehk punuda igatmoodi, peab olema inimese sõrmede loovus... 

Kolmapäev, november 25, 2020

Teistsugusi inimesi unustatakse ära ehk kas me sallime iseend

 Seda saab kahtpidi mõistma võtta. Minu meelest küll. Heas valguses on kõik inimesed erilised või ei peagi toonitama, et kellegile on tarvis ehitada teistsugust ligipääsu maailmale. Teistsugust ligipääsu elule. Kõik oleme olnud lapsed, kõik saame vanaks... Kes kõnnib kiiremini, kes aeglasemalt, kes rallib ratastoolis - kuid kuhugile lähme kõik... 

See mõte tuli mul zoomi Võrumaa heaolu ümarlaual täna õhtupoolikul. 

Ja siis mõtlesin endamisi veel, et mul ei olegi olnud teistsugusi inimesi. Kõik on ühesugused erilisemad. Kes targem ja võimekam , kes lollim ja laisem, kes hakkajam, kes vaesem, kes lühem, kes pikem, ja ,nii edasi... Kuid nad annavad endast parima endale. Teevad oma elust kunstiteose. 

Ja seaduste ees oleme võrdsed. Nii või naapidi.

Ligipääs üksteise mõistmiseni algab iseendast. Seda ei saa kuidagi seadustega kehtestada ega muul füüsilisel viisil paika panna. See  vaimne tasand ongi kõige raskem. Olen nõus Kadriga, Võrumaa heaolu arendusnõunikuga. Minu jaoks on vaimne ja hingeline tasand tähtsam, kui füüsiline. Vist on nii, et kui oleks ideaalne ligipääs maailmale, kuid kui poleks inimesi, kellele läheksin natukegi korda - siis mina ei sooviks ega suudaks elada...

Facebook tuletas meelde mõni päev tagasi minu enda kirjutist viis aastat tagasi, mis on täna ka mõtlema panev:

"Mitmed ajad olen omaette mõelnud,
kui me ei salli ega mõista noori,
kui me ei salli ega mõista vanu,
kui me ei salli ega mõista erilisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista tavalisi inimesi,
kui me ei salli ega mõista kodutuid,
kui me ei salli ega mõista rikkaid inimesi,
kui me ei salli ega mõista homosid,
kui me ei salli ega mõista erivajadustega inimesi,
kui me ei salli ega mõista lahku läinud peresid,
kui me ei salli ega mõista koosolevaid õnnelikke inimesi,
kui me ei salli ega mõista vägivallaohvreid,
kui me ei salli ega mõista pagulasi,
ja nii edasi
ja nii edasi -
lõpmatult ikka me ei salli ega mõista...
Siis,
kas me sallime ja mõistame iseend? Igaüks iseend?"

Mina oleksin küll tänulik ja õnnelik, kui ühel heal hetkel olen lihtsalt naine, kel on erivajadused kuhugile minemiseks ja kes ei pea kuulma, kui hullumeelne olen, et kastist välja poen... Seda tunnet olen kogenud juba palju kordi, kui sõbrannadja sõbrad, minu omad inimesed unustavad mu ratastooli ... Seda on võimalik anda kogu maailmale , usun, et samm sammult astumegi sellise heaolu poole.

Esmaspäev, november 23, 2020

Pühapäev, november 22, 2020

Minu tänase öö joonistus...

... on saanud mõne tunniga facebook´s ligi 90 like´i. 

Mul on tunne, et tänase ööl sündis taas paljude silmadele pilgu haarav pilt. 

Alustasin pastellidega joonistamist eile õhtul umbes üheksa ajal, lõpetasin pool kaks öösel. Seega ühe hingetõmbe töö. 

Koer Sebbe oli ja on meeles mul juba üle aasta... Ta elab Rootsis... 

Laupäev, november 21, 2020

Juuksed roosamaks

 Laupäev iseendale. Värvisin taas juukseid. Halli paistis juuksejuurtest palju  - see ei läinud minu noore olemisega kokku. 😄 Viimasel aastatel on tulnud halli... kuigi püüan  mitte nii palju muretseoa. Eks ikka teeb elu oma töö... Praegu mu lemmik must - roosa toon. Minulik. 

Ei jäänud õige toon  pildile väga hästi...


Nüüd võib küll keegi, kui on keegi, mind kutsuda pimekohtinule või valguskohtingule. Ei olegi ammu kohtamisel käinud. Laisk ja mugav olen. Ei viitsi vaeva näha... Aga keegi võiks ju olla julgem kutsuja... 😍😂

Ligipääsutest Melliste raamatukogus

 Käisingi neljapäeval Melliste uut raamatukogu testimas. Esmamulje oli super hea. Siseneda oli hea. Usun, et elektriratastoolidki pääsevad kergesti majja. 

Piilusin ka inva - wc´sse. SOS nöör oli küll juba lae alla seotud, sest   noored olevat hakkanud lollitama sellega. Seletas raamatukogu juhataja Kätlin. Ise mõtlesin, et noored vajavad hoopis väikest lahedat koolitust minult , et nööridega võib küll mängida, kuid iga nööriga isemoodi... Kindlasti igasugune keelamine ei ole hea vahetevahel. Ei too noori veidi teistsugusele maailmale, teistsugusele wc-le lähemale... Vastupidi ehk hoopis.



Raamatukogu juhataja Kätlin sai minust 
su urepäraselt aru. Suhtlemine sujus ladusalt. 

Laenasin üle aastate Melliste raamatukogus ühe raamatu: Tiia Järvpõld "Ärge lööge mind enam" - parim nali🤣🤣🤣
Kingsepp on ikka paljajalu... Kirjanik vist oma raamatuta...
Ja siis küsisin vaadates treppe kahes kohas, mis seal üleval teisel korrusel on. On ka külaseltsi mingi
 ruum. Kus  lift on... Ei ole. Isegi vanadele inimestele olevat trepid probleemiks.  Miks ma ei imesta... 

Huvitav, kas ligipääsu nõue on tõesti alumistele korrustele... Ma pole seda eriti kuulnud.... Uutest hoonetest saaks ju lifti planeerida.
Tulin kuidagi kurvana  ära.

Neljapäev, november 19, 2020

Melliste poemaja...

 ... enam ei olegi Räpina tee ääres. Seda vana ja armsat poemaja... See tundus omal ajal tohutu suur nagu kaubamaja...

Poodi, kus ostis ema mulle esimene transistorraadio Ookean ja kassettmakk. Mis olid üli popid . Veel ägedamad, kui täna nutikad. Sest neid oli vähestel... Poodi, kus ostetud luulekogud praegugi mu raamaturiiulis...

Poodi, kus sain  olla tagaruumiski, kui ema tööl oli... 

Niipalju meenutusi hetkega, kui mööda sõitsin... tühjusest... Esimese hetkega ei saanud aru, mis oli puutu... Siis tabas mõistus, et poemaja kadunud maamunalt.

Nukrus puges ligi...  

Nüüd tuleb Melliste uus kauplus. Ligipääs usutavasti ratastoolidele ka  hea.

Aga sel majal pole enam minu ammuseid mälestusi... 

Teisipäev, november 17, 2020

Jõulukingituseks minu raamat

 

        Minu raamatu "Kohvi jalaga, palun..."                  
              saate osta  jõulukingituseks minult 
              (soovi korral/vajadusel ka arvega).
Raamatupoodides seda  raamatut ei leia ega olegi. 

Lisaväärtuseks raamatule  minu autogramm.

Soodushind kuni 2. jaanuarini 2021 on 10 €.  Hinnale lisandub postikulu. 
Tartu piires on  võimalik kohaletoomise  võimalus. 


Tulu läheb isikliku abistaja teenuse Kuldvõtmekese fondi arendamiseks ning MTÜ TM Loovuse etendusprojekti toetuseks. Lisainfo minult ja kontakt: tiia.jarvpold@gmail.com , tmloovus@gmail.com 

..................................................................................................................................................................

You can buy my book "A coffee by foot, please ..." as a Christmas present from me
                   (with invoice if desired / necessary).
This book is not and is not available in bookstores.

An added value to the book is my autograph.

The discounted price until January 2, 2021 is 10 €. Postage is added to the price.
Possibility of delivery within Tartu is possible.


 The income will be used to develop the presonal assistent servise and sopport the performance project of the NGO TM Loovus.. Additional information from me and contact: tiia.jarvpold@gmail.com, tmloovus@gmail.com

Pühapäev, november 15, 2020

Päkapikud jõulukaarte tellima, ostma ja kirjutama!!!


Päkapikud saavad www.sjkkirjastus.ee veel kinkepabereid, pusleid ja 2021 aasta kalendreid. Kampaanial võib tulla see aasta mitmel põhjusel häired, oleme rahulikud ja kannatlikud. Jõulud heade soovidega tulevad igal juhul kindlasti 😍 

Kõik läheb mööda

 Magasin hommikul kaua. Kauem kui tavaliselt.

Vaatasin peegli.
Naeratasin. 
Mõistsin, et kogunisti uni läheb mööda. 😋 Võib magada ette või taha, hommikul või õhtuti, aga magamine läheb ka alati mööda... Ei ole vaja muretseda, kui vähe või palju magan - niikui nii kõik möödub...

Mul praegu mõnus olla. Jaksan  jälle end väsitada magamiseks, et uus uni taas mööduks. Homme hommikul... 

Elada on hea. 
Tee mis teed - kõik möödub.

Ei peagi üleliia pingutama... 

Nautige pühapäeva 😍
 

Laupäev, november 14, 2020

Eile Kuldvõtmekesed ...

 

... Kristina ja Tiia (mina 😋) said pärast infopäeva kokku, et arutada taas lavastuse asju. Jüri liitus zoomi kaudu meiega. 

Mu sõbranna Liia jäi mind ootama. Aga mul tuli kohe mõtesähvatus nagu need minul ikka tulevad , et me äge lavastus vajab kahte super kunstnikku 😉 Ja me Liiaga oleme ometi super kunstnikud!

Hästi hea on siiski kohtuda vahel päriselt. Arvuti abil ehk kaugkohtumised pole ikka  need,  mis inimeseks olemine on vajanud ajast aega. Päris kohtumisi ei asenda miski...


Usun, et saime sammu võrra positiivset vaidlusest edasi, kuidas ja mismoodi lavastuse unistusele tiivad anda... 

Mina usun raudkindlalt, et püüan teha õiget asja. Mina usun, et suudan anda teistele täpselt nii palju , kui suudan anda. 😉 Kui ma seda ei usuks, siis ma lavale ei kipukski. Lavalt paistaks usuvasti see välja, kas tegemisi usutakse või ei... On pühendus või ei...  Olen seda ammu tähelepanud...  Oma publikuga, kes võiksid tulla vaatama, ongi suurim loovkoostöö... Kunstnikuna tean seda juba hästi. See on põnev ja pisut keeruline loovkoostöö... Usun samas , et kogu me Kuldvõtmekeste meeskond,. kuid igaüks meist isemoodi usub, et asjast saab asja. Ja see ongi väga OK. 

Aga mina soovin olla päriselt nagu siiani, mitte mängult 

Aga täna laupäeva õhtu. Olen  mõnusasti iseendaga. Kuulan omi mõtteid... Et uuel nädalal taas panustada igasugustesse plaanidesse... 

Reede, november 13, 2020

Tallinnas loengut pidamas ehk ärme pane oma hingele maski ette

 Käisin Tallinnas infopäeval "Tugiisik ja  isiklik - kes see on, milleks ja kellele", korraldas Tallinn ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing. Käisin rääkimas. Käsitlesin IAT-d hoopis teise nurga alt. Mõtlesin kohe, et teised ja MTÜ  Händikäpp  inimesed rääkivad teenuse sisust ja muust olulisest. Ja seda nad tegidki. Kuid ma ei soovinud tõesti kuidagi korrata seda. Mul endal oleks hakkanud igavalt kummaline. Seda enam , et mulle on isikliku abistaja füüsiline kordades rohkem kui vaid füüsiline abi iseseisvusele, siis minu teema oli:

   Isikliku abistaja mõju kliendi hingele ja vaimsusele

Üks ilusamaid kingitusi elus on, et keegi ei saa aidata teist, aitamata samal ajal iseennast.

- Ralph Waldo Emerson

Minu meelest on see ilus ja sügav mõte.

Võime seadusi teha, IAT-d arendada või ka kiruda, ja see kõik on OK, aga kui me ei mõtle sellele, kuidas IAT olemasolu või kättesaamatus mõjutab inimese vaimset poolt, vaimset tervist ja positiivset energiat, mis on omakorda ühiskonnale vastu andmine, siis jääb meil midagi tegemata/märkamata.

21 aastat tagasi olin mina samamoodi füüsiliste puuetega. Ma ei teadnud, mida ma võin veel elult tahta. Olin seestpoolt katki. Seda ei tahetud näha – ega ma isegi ei tahtnud seda näha. Nii oli mul kergem. Siis tuli mu ellu isikliku abistaja teenus. Füüsiliselt oli kõik päevapealt hästi lahendatud – ma sain jälle olla füüsiliselt ise, ja olen selle eest tänulik. Tegelikult läks päris palju aastaid, kuni ma iseenda üles leidsin – ja mitte füüsilises mõttes. Leidsin üles oma hinge ja vaimu, mis olid peitu pugenud, kuna mu õnnelik elu lõppes lähisuhtevägivalla ja hooldekoduga (aga see pole tänane teema). Kui IAT algusajale tagasi mõtlen, siis esimene hetk, mil abistaja oli mulle füüsilises mõttes väga vajalik, oli, kui ma sain paar tundi kiikuda ja oma mõtted selgeks mõelda. On ju väga lihtne ja arusaamatu hetk – lihtsalt istuda kiigel ja kiikuda... Ja selle eest sai abistaja ka raha – tema tegi ju oma tööd.

Täna võin öelda, et mu hing on terve. Arvatakse, et kui puuetega inimesel on depressioon, siis on põhjuseks kindlasti puue – ta ei saa ju seda-teist-kolmandat teha, ei saa õnnelik olla, jne. Mina nii ei arva. Õnne ehk positiivne psühholoogia, mida olen natuke uurinud ja mis mulle eriti meeldib, ütleb, et inimese õnnelikolemine on 50% kaasasündinud. Kui ma sellele mõtlen, siis usun, et see kehtib ka puuetega inimeste kohta. 10% õnnelikkusest määravad teised kõrvaltegurid, nt pere, töö, huvid. Kindlasti mahub sinna ka IAT. Ja mis te arvate, mis on ülejäänud 40% ? 40 protsenti määrab inimese tahtlik tahe, nt. enda tahe, aktiivsus, iseolemine.

Minu meelest annab IAT kliendile rohkem võimalusi elada heaolus. Ja heaolu tähendab väga paljusid asju, mis on igapäevased ja enesestmõistetavad. Nt enesekontroll, madalam riskikäitumine, hea pereelu, töö, loovus, parem toimetulek stressiga, jne. Ja mina kui puuetega naine tahaksin olla ka terve. Kui mul on olemas eelsoodumus heaoluks, kui mul on tugevam immunsüsteem, siis olen vähem haige. Ja seda heaolu saan ma tunda tänu IAT-le. Isikliku abistaja füüsiline abi annab mulle kui teenuse kliendile turvatunde, et ma saan iseendaga hakkama, ja läbi selle saan aidata ka teisi.  

Olen küsinud oma abistajate käest, mis abistajatöö neile vaimses mõttes on andnud ? Tavaliselt küsitakse ikka palga kohta :) Aga mina olen natuke teistmoodi küsinud. Alguses nad loomulikult kohkuvad ja laiutavad käsi. Aga kui natuke mõtlevad, siis on nad vastanud, et kindlasti maailmavaate muutumise, silmaringi avardumise, ja kindlasti tahavad nad olla töö juures loovamad (mida mina olen ka neil natuke lubanud olla). Minu kui tööandja jaoks on see kõik endastmõistetav.

Elamine on kooskõla iseenda, üksteiste ja maailmaga.




Muidugi ei lugenud teksti maha. See ei oleks olnud minulik. Viimane lause tuli kohapeal: 

Olge hoitud ja ärge pange oma hingele maski ette.

Mul võib küll olla rõõm ja väikene uhkusetera, et mõningad inimesed tulid infopäevale just mind kuulama. Ja ongi. Olen siiralt tänulik. Kui ükski kuulaja jäi mõtlema, siis on mu tänane ülesanne korda läinud.

Neljapäev, november 12, 2020

Minu uus roll

 

Tulnukas kehastus ümber päkapikuks. 

Päkapikuna on samuti vaja teha tööd. Näiteks reklaantööd... Jälgige minu toimetusi...


Oli töine päev.

Kolmapäev, november 11, 2020

Amplimaasikas

 ... oli täna, 11. novembril,  toorjuustu maitseline, mis oli  valge toore maasika maistseline. 

Proovisin ära valget, suht kuivanud hakkanud maasikat. 

Ellu jäin!!!

Maitse oli küll hästi kummaline...

Teisipäev, november 10, 2020

Need vanad õnnekraadid

 Neid vanu õnnesoovidega kaarte on mul terve suur hunnik. Kaardid, mis olen saanud väikesest saadik, on alles...  Usun, et kolm - neli suuremat keskmist kinkekotti saaks neid täis. 

Mul oli kaartide hunnikus nii hea olla. Tundsin kohe, kuidas hea energia, mis nendes ammu neis kiirgas heades soovides, andis taas  kuidagi elevat head sõnumit... 
Siis mõtlesin natu kurvalt, et e - kraadid  ega facebooki õnnesoovid ei saa aastate pärast mitte kuidagi niisugust elevust taas tekitada ...

Teen aega mööda nö paberimajandust korda, vanad kaustad, kirjad, laste joonistused, ajalehed ...  

Esimene  kalender - märkmik on aastast 1986. Terve kapiriiul on kalender - märkmikke täis. 
Blogi olen kirjutanud üle 14 aasta, kuid mul puudub füüsiline kujutus, kui suur hunnik oleks blogi... 

Kohutav, kui palju on minust ajakirjanikud kirjutanud... !!! Ja ma ise ka mõndagi ajalehtedesse kirjutanud suht palju. 

Seda paberimajandust vaadates on minul tunne, et olen alles elanud ja tegutsenud 😉💓
Arvuti taga olles ei saa ealeski selles niiviisi aru...

Võib - olla on see nii vaid mul... 

Pühapäev, november 08, 2020

Minu papa laul...


 ... Vahtrad õitsevad,  vahtrad langetavad lehti - neid kahte rida ümmises papa , kui  olin väike trits. Vahel ka neid sõnu, et isa prügiämbrit viib... 

Olgu see laul täna papale mõeldes... 

Mida vanemaks saan või noh, mida kauem ma siin maailmas elan, seda rohkem tean, kui palju olen papalt õppinud. Head. Halba. Praegu õpin ikka edasi, kuigi elan ja olen väga omamoodi...

Usun, et kus ta iganes nüüd on, küllap on minu üle uhke. 💖 Mul on nii hea meel, et papa jõudis enne surma öelda, et on uhke , et saan kõigega hakkama...

PAPA on mul sellepärast, et ma leidsin s - tähte pole vaja mul öelda. Ma vist  ei öelnud lapsena papale isa või issi... Papa oli papa 😊😉

Head isade - papade - päeva!

Laupäev, november 07, 2020

Olen kaotanud pea Kuldvõtmekeste Tulnuka asjadega!!!

Süda ilusti alles asjadega edasi tegeleda💖

Täna arutasime Dianaga etenduse ettevalmistuse asju. Nüüd olen veendunud, et see on pigem kultuurne projekt, kui sotsiaalne. Need kaks kuldvõtmesõna on küll hästi seotud. Soovime etendada huvitavas vormis/stiilis laval sotsiaalseid ja psühholoogilisi rõõme ja muresid. Kuid kaldub kultuuri poole. Harratusteatri poole...

Mõnda aega oli mul pisike segadus, miks peaks sotsiaalsed projektid rahastama kõiki meie ideid. Võib - olla on siiski ka mitu sotsiaalset projekti vaja toetuseks, et etendus oleks ligipääs kõikidele inimestele. Näiteks viipekeeletõlgi olemas oluks... 

Usun, et segadus oli me Kuldvõtmekestel kõikidel. Olime ja oleme harjunud mõtlema sotsiaalsest rohkem, miks ei ole ühte ega teist puudega inimese elus, kuidas muutta, mis on mis ... 

Mulle on öeldud, et lavastuse projekt on suur ja mina peaksin keskenduma oma loovusele ja loomingule. Olen nõus. Aga mulle meeldib hästi aru saada, mis on mu loomingu taga. Esiteks, keegi ei tea veel, kui suureks võib projeks minna. Võime ainult arvata ja unistada... Armastan unistada suurelt, kuid unistused peavad olema selged. Nii kaua kui unistused on ähmased, on minu kõhutunne kahtlev, kas suudan neid teoks teha. Praegu tahan tõsiselt, et Tulnuka või mis nimi saan lavastus, et see suur väljakutse ja ettevõtmine saab hästi ellu viidud. Võb-olla natukene väiksemalt, kuid hästi. 

Loomulikult see on hea kampa töö. Hea loov töö. Vaidlus on ka loovus. 

Alles nüüd saan aru  isiklikult, kui palju on selles hullumeelses väljakutses luua lavale üle võlvi lugu, uusi väikesi avastusi, millele ei olegi ma nagu iial mõelnudki. Kui palju saan uusi kogemusi, mis on juba enesearengule head. 
Ma ei tea, kus ja millega see hullumeelsus lõpeb!!! Polegi vaja teada. Ühes olen aga kindel - see viib mingile uuele.

Olen looja, 
Luues ei mõtle ma, et olen puudega inimene. 
See võlubki mind omas loomingus. 
Oma elu loomingus. 

Kui suudaksin seda võluvat tunnet kas või ühele inimesele südamest edasi anda, oleksin õnnelik.

Veel sain Dianalt, kellelt tänane piltki, et enne lavale minemist ei tohiks süüa kommi  ega shokolaadi. Ei mõjuvat häälele hästi. 😉


Reede, november 06, 2020

Psühhodraama päev...

... toimus täna Tartu Aparaaditehase Armastuse saalis Tartu Psühhodraama Instituudi poolt.. 

 Nii kuradi hea oli järjekordselt pika päeva tegeleda sellega, millega meeldib tohutult tegeleda. 

Tore oli kohtuda uute inimestega ja vanade tuttavatega. 

Neil psühhodraama inimestel, kes ei olnud enne mind näinud, oli vaja minuga natuke harjuda - see on endast mõistetav. Natuke kurvaks tegi professionaalsete tegijate arvamine, et mu kõnepuue võtab harjutuste ajal tempot maha... Mõistan suurepäraselt, et ma pean arvestama ka enda tõlkimise ajaga, kuid siiani olen suutnud rääkimisega aja piiridesse  jääda. Isegi loometalgudel jäime - mina rääkisin kõige rohkem esitlustel - kolme minuti. Kui täna ei oleks sellist lauset kuulnud, oleks kõik vägagi super olnud. Samas olen väga rõõmus ja tänulik, et grupiliikmeid hakkasid minust lõpuks veidike täitsa hästi aru saama. See on ju see, mida ongi vaja. Loodan, et oma kõnepuudest kirjutamine ei riku kuidaqi grupireegleid. See lihtsalt see, mis on aastaid ka kodus ikka jälle hinge kriipinud...Mis teen, kui mu kõne ei ole selge, kuid see on ikkagi minu kõne! Minu hääl ja helinad!

Vahva oli kuulda küsimust, kuidas Viljandis me Avatud Lava läks...  Huvitav, ma mõtlen, kuidas ma oma töötubades jään rääkimisega minuti pealt ajapiiri... Grupijuhi assistendina ei takista mu kõne tööd teha, siis õpilasena takistab edasiõppimist... Olen mõelnud, et mõne kursuse lõputöö kirjutaks just sellel teemal. 

Kurb on väga seegui, et meie grupi, kes alustas väljaõ'ppet 2008, esindan ´viimastel aastatel ainult mina.

 Kuid siiski oli väga vahva päev. Olen  tänulik, et sain osaleda Psühhodraamapäeval. See päev oli plaanitud märtsis psühhodraama sünnipäevana, kuid siis tuli kurikuulus koroona...

On hea teada, et psühhodraama käpad käivad hästi. 

Minu tulnukas sositas mulle kõrva, et tee võimas etendust ära ning laval räägi ka piisavalt pialju, jäädes  iseendaks. Loojaks. Inspireerijaks. Nagu siiani... Muide, Armastuse saal võiks olla üks võimalik etenduse koht...

Inva - wc´s käisin "Kolmes tillis", kuna selles Aparaaditehase osas oli wc -l trepp ees. Kuna teadsin, kui joosta läbi õue, siis saan  ka pissile vaevata, siis polnud häda midagi.

Neljapäev, november 05, 2020

Käisin vallas

 Mul oli vaja mitu asja vaja korda ajada vallamajas. Kõik asjad said korrda. Rohkemgi veel. 

Vallavanem Priit kutsus mind Melliste uut raamatukogu, mis avab uksed varsti, ligipääsu testima. 

Rääkisin lavastuse ideest ja küsisin prooviruumigi - üks korralik lavastus nõuab korraliku proovitöödki -kultuurispetsialistilt Markolt. Mis mind tõsiselt rõõmustab , et seltsimaja Priius saab loodetavasti kaldteegi, kui esietendus seal teha. Ausalt öeldes, Tartumaa loometalgudel salaja endamisi mõtlesin siiski teha esietendus oma Kastre vallas, Priiuses. Kuid mõtlesin kohe ligipääsule või õigemine ligipääsu takistusele... Ja nüüd lihtsalt on võimalus, et seltsimaja saabki loodetavasti kaldtee tänu sellele osaliselt , et küsisin prooviruumi ja head tehnikatki, 

Teate, mul on tunne, et oli kasu käies Tartumaa loometalgudel. Kõik suured asjad hakkavad väikestest asjadest! Loodan siiralt, et kultuurielu elaneb ligipääsetavalt erivajadustrega inimestele meie vallas. 

Isiklikud asjad sotsiaalspetsialisti Karmeniga said ka ilusti korda.

Esmaspäev, november 02, 2020

Me hingede lood

 Andke andeks,mu kallid hinged, ma ei saa täna hingedeõhtul akentele küünlaid süütata... Usun, et te teate seda väga hästi. Usun, et te andestate mulle ka... Te teate, et olete küünlaid maalinud... Põlegu universumis Südameleegid...

Mõtlen teile. Igaühele eraldi. Me hingedes olid ja on ikka alles ,meie lood ja laulud, mis ei unune mul... Ma ei tea , kas hinged, kes te olete nüüd kuskil taevas, mäletate maailma asju... Kuid tean, et te ei ole mind unustanud... 

See on tabamatu ime siin hulluvas maailmas.

 Hingede lood kestavad... See annab mulle jaksu ja julgust...

Olen tänulik, et võisin te hingi tunda siin elus, mida elan ja andsite endast siis  võimalikult palju... 

Nimepäeva tort ja nelgid ja kallistus









 

 

Pühapäev, november 01, 2020

Nimepäev oli lahe


Ma ei mäletagi nii vahvat nimepäeva. 

Olid külalised. 

Olid kingitusedki. Need üllatasid mind! Tulnukale kingiti rohelised pärlid. Tiiale aga koti täis joogikõrsi - neid, mis varsti kaovad kilpkonnade pärast, kuid milleta mina sureksin januse... Sest mina ei taha endale sisse paberitükke imeta, kui on paberkõrred... See selleks, täna hoopis teine... Olid tõesti super lahedad kingitused.

Viis vikerkaarevvärvilist nelki samuti.

Kaart, mille on tekst : Õnnelik on see, kellel on aega tunda rõõmu väikestest asjadest... Minulik ju. Mind tuntakse hästi. See on armas. 

Oli tortki. Kõrvitsatort. 


Arvan, et tordi pildi näete homme . Praegu pole pildi mulle saadetud... 

Aitäh, et leidsite aja üheskoos minuga õnnelik olla koosolemisest 😍💖 

Aitäh facebooki sõpradelegi, kes soovisid ilusat nimepäeva 😍💖

1. november 2020 jääb  kauaks meelde. Õhtupoolik süstis energiat ja jaksu juurde. 

1. november Tiiade ja Tiiude nimepäev


 Tiiad ja Tiiud, olge rõõmsad ja uhked oma nime üle!

Mõelge, kuidas keegi sai nime...     Mina olen sellest palju kirjutanud ja rääkinud. Minu nimi ootas ammu enne mu sündimist. Oktoobris sai 55 aastat, kui nukk nimega Tiia oli mu vanemate pulmas.😍  

Oli aeg, kus mulle ei meeldinud üldse oma nimi ... 

Nüüd tundub  ainuõige nimi mul. Kooskõlas minu keeruliselt särava elu - oluga. 


Kui ma lapsena ei tundnud teisi Tiiasid, siis nüüd tunnen neid palju. Isegi rohkem, kui Tiiusid... 

Teeme tänagi oma nimi magusaks!

Pildil eelmise aasta küpsisetordid. Arvatavasti teen tänagi midagi head.