Esmaspäev, oktoober 31, 2011

Nädalavahetuse pildid

Kohvik Kosmeetis Tallinnas kohtusin facebook´i sõbradega Raivo ja Kaiga. Esmakordselt. Oleń ikka seda meelt, et interneti tuttavadega ja sõpradega tuleb päriselt kohtuda :)Muidex, sõin "Maailma parimat shokolaadikooki", kusjuures nimest on küll oluline eksitus - mitte ""maailma parim", vaid ""maailma magusam" shokolaadikook. :D Mina kes olen suuuur maiasmokk, igatsen siiani kilo heeringat koogile peale süüa. Seekord sai küll mu magusa isu täis :D:D:D
Ja veel, kohviku wc hinne võiks olla 5, kuid peegel oli taas kõrgel, et mina end peeglist ei näinud. Seega 5- ! Mulle vähemasti sobis see, et ei pidanud minema inva-wc´sse esraldi, vaid mahtusin ratastooliga ka kabiini ilusti naiste poolel. Tundsin võrdväärsena :D

Ööbisime mu sõbranna Katrini pere juures. Aega tagasi mõeldes, siis me Katiga saime tuttavaks ajakirja NOORUS kaudu. Aasta võis olla ehk 1984... 1985, kui esimest korda julgesin kirjutada avalikult. Ühe hetkega sain kümneid kirju. Kati kirjutas samuti. Kati oli ainus kirjasõber, kes soovis ka kohtuda. Me kohtusime keset üht Tallinna tänavalt, sest õigel kohtumistunnil me ei leidnud teineteist üles... Oli mobiilitu aeg ju :) Oojaa, olid ajad!!!
Me kirjutasime Katiga nädalas vähemalt ühe kirja. Aga nüüd mõni aasta ei jaksa postkaardigi saada teineteisele. Täitsa lõpp ju :P Lihtsalt aeg kaob kuidagi käest...

Kodu ehk Kaagvere bussis.
Niisiis, päälinnas oldud ja tuldud :)
Puhkus teistmoodi nädalavahetusel ongi läbi :P

Kui eile õhtul viimaks vaatasin postkastidesse, siis sealt leidsin ootamatult üllatava hea kirja. Maailmas on head imed siiski alles! Tuleb vaid uskuda ning üleskirjutada omad soovid ja eesmärgid. Siis saavadki teoks soovid ja eesmärgid kuidagi ringidega :) Muidugi tuleb endalgi vaeva näha järjekindlalt...

Neljapäev, oktoober 27, 2011

Ehheeee, kõik on siiski OK, kuigi...

Varsti lähen nõusid pesema.
Lasen veel küünelakil kuivada, kuigi on juba paar tundi kuivanud. Naudin võib - olla ilusaid roosasid küüsi üle pika aja :P Olen omas mullis :P Mul on tunne, et olen jälle rohkem "kaetud" :D
Vähe on rahuloluks vaja!!!

Aga mul on probla: ei ole midagi jalga panna Tallinna. :P Ma olen ju naine :D Pole hullu, küll leian lahendusele sellele probleemile ka! Ma olen Eesti kange naine ning Eesti kanged naised leiavad ikka alati lahendusi :)
Tallinna sõidan niikuinii!!!

Kuigi võiks ju veelgi kokkuhoida... Kuid siis tuleb küsimuste küsimus: kas
rusutud ja väsinud üksildane Tibu ongi mingi kokkuhoid... Hakka veel end ellu äratama aasta kahe pärast... OH EI, see vist läheks väga kalliks :):)

Ja muideks, üksi jäämine olevat ohtlikum, kui suitsetamine ja alkoholism... Uskumatu esmapilgul. Aga... Seega üksi jäämise riski tuleb kindlasti ennetada.
Ja ma ei tee nalja!
Tõsiselt, olen olnud niigi palju üksinda. Seda pole küll näha ega kuulda, kuid nii see on. Olen olnud iseendale riski faktor :P Sellest arusaamata. Võib - olla vahetevahel olen iseendale pannud piirangud peale uskudes siiralt, et kõik, mis on, toovad/loovad lahendused... Tihti aga nii see ikkagi ei ole.

Päeval kuulsin head uudist. Tallinn teeb lapsehoiu 22 puudega lapse vanemale, et vanemad saaksid uuesti tööturule minna. Rõhk on küll vanematel, kuid mina näen laste silmade läbi. Loodetavasti lapsed saavad vähemasti omavahel mängida ja suhelda... Mina pole lasteaias käinud. Võin eksida, aga vist mingi aeg sooviti mind lasteaeda panna. Mäletan nagu, et ema - papa arutasid seda lasteaia asja ja siis jäi kõik vaikseks... Kuid meie kodu oli väike lasteaed ja see andis mulle palju oskusi ja julgust juurde... Ja ehk oligi kodu - lasteaed minu arengule parim :) Vanematele oli arvatavasti siiski keerulisem.
Esimese hooga mõtlesin, kui INNOVE rahastas seda projekti, siis on väga tublid ja paid. Kuid... nagu aru saan sai see projekt raha Tallinnalt ja EL struktuurivahendite inimressursi arendamise rakenduskava välisprojektis...

OK, nüüd aitab blogimisest ja arvutist! Mustad nõud ootavad.

Kolmapäev, oktoober 26, 2011

Uued maalid!



Niisiis, ,minu septembri - oktoobri töömaa tulemused :P Üks valmis ja kaks pooleliolevad tööd...

See kärbes oli Erika toaaknal. Erika pildistas. Mina maalisin.
Elasin omaenda pahameelt välja, kui INNOVE projekti ei rahastatud. Kui oleks aga rahastatud, siis poleks tõenäoliselt see kärbes kuulsaks saanud. :D
Esimene mõte oli pildi varvastega hoides "ei ole minu teema, aga igaks juhuks mõtlen..."



Sellel tööl pole veel nime ning üleüldse on pooleli. Valge värv sai otsa...


Pooleliolev VÕILILL.

Nii palju või vähe olen värvidega töötanud :)

Teisipäev, oktoober 25, 2011

Õue õhu mürgistus

tuli vist mulle täna Tartus kallale! Ma ei tee nalja!!! Tõsiselt hakkas kaubamaja juures jube paha... Aga ma olin söömata, sest hommikuti näksin või ei söö raasugi... Ja olen päris aus, et mingi nimetu pinge on ka mul seespool...
Nii kaua õues viibinud nagu täna, polnud ka suht mitu - mitu nädalat...
Siiani ma ei saa aru, mis juhtus, kuid natuke aega oli halb. Ja seda, mida arvati, seda ma päris kindlasti pole :D:D:D Aga kokkuvõttes on nalja ka vaja :)

Aga jäin elama!
Sõin vägeva pannkooki ära. Olemine läks heaks.
Üks sünnipäevakink minult tagant järele.
Kuna minu isiklik abistaja on taas vapralt tööl, siis saan mina oma käike ilusti planeerida. Ja linnapäevadel ühendada asjaajamisi ja lõbu. Tänagi sai kõik tehtud. :)

Aajaa, juhuslikult sai ka Getter Jaani nähtud!!! Getter otsis oma dream team´i noori otse Kivilinnas, Erika õe maja taga. :) Erika õde Olli kutsus meidki kohale. Helistas just siis, kui sõitsime linna... Hüppasimegi enne kesklinna bussist maha. Noojah, toredad sündmused juhtuvad ka alati siis, kui neid kõige vähem ootad :D Mitte, et Getter oleks minu lemmik, kuid mulle meeldib, kuidas noor suudab...

Täna öösel olen üksi kodus!!! Kuidagi harjumatu...

Ja arvan, et sel nädalavahetusel lülitan end puhkusele :) Igapäevade muredest välja. Naudin Tallinnat :)
Võib arvata, et mu elu ongi olnud suur puhkus, kuid... Mina ei harju kunagi rutiini tuttavas elus elama - see pole mina. Noo EI ole. Mul võib olla ükskõik kui raske, kuid vajan seiklusi, välja elamisi... Olgu siis õhu või mille iganes mürgitus :) Aa ÄKKI oli tänane äkiline pahaolek hoopis midagi rutiini lõppemisest :P Et jõudis lõpuks kohale, et...

Nali naljaks, kuid keegi, mitte keegi ei tohiks jääda kuidagi koduseinte vahele... See on teine blogimise teema. Mind kummitab Kodutunde Jaagu lugu. Arvan, et ei teadagi, kui palju inimesi, noori ja vanu, võib kodu toaseinte vahel olla...

Loodetavasti homme näete uusi maale. Isiklik klõpsustaja Erika pildistas paar tundi tagasi...

Esmaspäev, oktoober 24, 2011

IAT 2012 projekti mustand iseendale on paberil. Minimaalselt lepin 125 abitunniga kuus. Normalsem on 168 abitundi kuus. Ideaalne on aga 200 abitundi kuus. Kolm variandi. Alati võin IAT tunde juurde soovida, kuni 8784 tunnini. Sest 2012 aastal on täpselt 8784 tundi, ei rohkem ega vähem.
Naljaks arvutasin ka oletavat eelarvet 8784 tunnile!!! Pööritasin pooltundi silmi! :D Hoian kohutavalt kokku, kuid kelle või mille pealt... !? Tegelikult pole hullu, sest mina ei soovi ega vajagi kõrval abi 24 x 7.

Sellises (ühe variandi) mahus tulen hästi toime. Pean tulema! Oskuslik aja planeerimine...

Iseküsimus on rahastamine. Vähemasti pool IAT-st rahastan siiski ikkagi mina ise... :)

Lihtsalt sellepärast, et ma soovin elada :)

Laupäev, oktoober 22, 2011

Tõesti

võib - olla rõõm vahetevahel olla rõõmutu. Aga siiski on RÕÕM.

Tõesti
tühje lubadusi ma ei salli. Tühje lubadusi ei luba iseendale ka. Vahel juhtub ikka, et mõnd lubadus ei saa õigel ajal teoks, siis tuleb endale tunnistada ning edasi lükada või muuta... Mul on tunne, et nüüd üht lubadust tulebki lõppude lõpuks muutma hakata :P

Reede, oktoober 21, 2011

Projektid iseendale!!!

Teen uue aasta plaane. 2012 aasta projekti. Juba. Eelmine aasta alustasin sellega tunduvalt varem.
Üks ruuduline A4 leht on juba märksõnu täis. Kalender - märkmikki täitub kuupäevaliselt. On kogunisti mõned päevad 2013 aastas juba ära planeeritud.
Mulle tundub nagu oleksin mõni edukas ärinaine, kellel varsti pole ühtki vaba minutit. :P Seda ma muidugi ei ole.
Muideks, olen kirjutanud aasta plaani ja kirjutasin ka nüüd järgmise aasta projekti "mõtlen ka iseendale", "puhkan", "reis" - muidu võin läbi põleda. Iseendale mõtlemine on oskuste kunst, mida tuleb ka kindlasti õppima.
Tänaseni on 2011 aasta projekti täidetud hindega "tubli 3" :D Paremat hinnet ei saa panna. Palju on pooleli. Palju tegemata. Palju lükub uute aastasse.
Kuid unistan siiski julgelt ja suurelt! Tõesti hästi suurelt.
Vahel kaob küll unistamisjulgus, kuid kummalisel kombel suurus on jäänud... Võib - olla, päris kindlasti aitab suurust meelde tulettada paber, kuhu kirjutatud suured unistusesd. Ja paber ei saa kaduda, sest kirjutan topelt. Mitu korda mitmesse kohta samu unistusi. :)
Selle tähtsus on minuni jõudnud kolme - nelja aasta jooksul.
Kuigi olen seda terve elu teinud...

Peaasi, et on jätkuvalt ja piisaval mahus IAT. Isiklikud abistajad on mulle kuldvõtmekesed plaanide tegemiseks.
See on tõsiasi, mida mina ei tohi kunagi unustada!!! IAT on iga aasta unistuses/plaanides esimestel ridadel.

Aga jah, projektid ja plaanid teha iseendale on kõige keerulisemad. :) Neis algavad kõik muud projektide planeerimised jne.
Ennem ei sallinud ma sõna "projekt". Oli kuidagi ametlik ja hull peavalu, kuid ... kui natukene lahti mõelda, on elu ise suur projekt läbi aegade... Plaan...

Neljapäev, oktoober 20, 2011

Näitus ja kohtumine minuga


toimub 8. novembril
kell 10.00 hommikul
Tõrvandi raamatukogu kohviklubis. Aadressil Ringtee 1,
Tõrvandi alevik,
Ülenurme vald, Tartumaal.

Näitus jääb ülesse novembri lõpuni.



Tõrvandi raamatukogul on samuti koduleht

Kolmapäev, oktoober 19, 2011

Võib - olla taas järjekordne näitus

saab olema Ülenurme vallas.

Täpsemalt ei tea veel midagi isegi...

Esmaspäev, oktoober 17, 2011

Aitäh MEILE,

Erika, Merike ja ka mina ise ( :):P ), et suutsime pisut keerulise aja üle elada!!! See poolteist kuud ei tundugi tagant järele nii pikk ja lootusetu...
Kindlasti LEEPÜ-le oli haiguslehelugugi uus kogemus. Mina kui tööandja isikliku abistajatele ei tohi iial kiire uue isikliku abistaja otsimisega, kui juhtubki väga hea abistaja/töövõtjaga midagi, mida ei saagi ette näha... Head töötajat peab alati hoidma :=)

Veel aitäh Kristale, kellega sain paaril korral osturallil käia! Vahel on ka mõnus olla ja minna sõbrannaga :)

Pühapäev, oktoober 16, 2011

Tip - top

cifiga möllamine köögis. Pool pühapäeva. Nüüd (jala)nahk kare. Kreemitasin küll, kuid vist õhtu jooksul peaksin seda veel tegema...
Igatsen ikka kummi - varvassokke :)

Satusin tegutsemishoogu. Palju asju pole nii nagu peaks, siis just tegutsemine koduasjadega päästab lollidest mõtetest. :) Ja viib nagu elu edasi...

Reede, oktoober 14, 2011

Ma EI ületa kiirust :P

Mõni hetk jääb meelde kogu eluks. Mõni hetk ja päev, mis tundub esmapilgul tavaline ja igaviku kaduv, saab siiski eriliseks ja jäävaks läbi elu.
23 aastat tagasi ei suutnud uneski näha, et 14. oktoober muudab mu elu tohutult. Ja ometi on mul tänaseni meeles isegi tolle hommiku tunne. Mida muidugi ei öelnud siis kellegile. Ma ei osanud seda tunnet seletada iseendale ka seletada. Tunne oli "täna miskit juhtub". Päev pidi tulema täiesti tavaline päev. Minu meelest oli 1988 aasta 14. oktoober ka reede nagu täna. Võin selles ka eksida... See nädala päeva nimetus ei olegi tähtis!
Tähtis on see, et minu seletamatu tunne, ei petnud mind.
Olen palju mõelnud, kas oleksin 14. oktoobri elamata jätnud, elus vahele jätnud, kui oleksin ette teadnud kõike juhtuvat... Vastust on alati EI.
Tänu sellele päevale oluliselt, olen täna see, kes olen ning kogenud tuhandeid häid ja halbu kogemusi.
Ja ma ei tea, milline oleks mu elu täna, kui ei oleks olnud just toda 14. oktoobrit... Arvatavasti oleks mul kõrgharidus, kuid mis veel oleks - ei tea....

Tänaseks olen teinud elurallit sajaga.
Ja kavatsen edasi rallida sajaga.

Ja ma EI ületa kiirust!!!

Neljapäev, oktoober 13, 2011

Avaldage arvamust, palun, patsiendi seadusele. Veel on võimalus.

Kolmapäev, oktoober 12, 2011

SEE KIRJUTIS ON ROHKEM KUI ÕUDSUS...

Mina olen veel siiski nö "õnneseen" kõigele vaatamata...

Selgem pilt...

Hommikul ärkasin. Täna jõudsin tõusta. (Eile hommikul saatsin koolilapse (mul on vahepeal koolilaps :) ) kooli ning läksin uuesti voodi, sest ei suutnud üleval olla ja uuesti voodist välja tulla oli jõuetu pingutust... Sellist tunnet oli olnud varem vaid kord, sedagi 5...6 aastat tagasi... See jõuetuse tunne on päris jube. Ei sooviks seda enam iialgi tunda.)
Vaatasin peeglisse. Peeglist naeratas vastu Tiiatibu ja ütles: "Oled maailmas kenam ja tublim Tiiatibu."
Ma usun peegli - Tiiat :)

Täna näib minu oma maailm ja elu - olu hoopis selgem, kui üleeile ja eile. Tean, mida soovin ja mida teha.
Mu soovid pole muutunud. Eluplaanid ei saagi ega võigi üleöö teistsugusteks minna. Vastasel korral oleks minuga miskit väga liimist lahti... Tunduks juba alla andmise moodi...

Viimastel nädaladel olen üht - teist kuulnud, mis on hämmastav ja pisut ehmatavgi. Kuid kindlasti mitte pahameelt tekitav. Vähemasti mitte isiklikult...
Olen kuulnud, et ma ei mõjuvat ratastooli - noortele positiivselt...
Olen kuulnud jätkuvalt (seda kuulen aeg - ajalt ikka ja jälle), et vajan nii palju isikliku abistaja tunde... Saaksin siin kokku hoida...
Olen kuulnud palju muudki...
Mmmmm...
Jah, esmapilgul tunduvad arvamused tõesti tõepärased. :)
Võib - olla kergema puudega noortele on esmapilgul minu puue hirmutav... KUID... kordan taas ja taas, et inimeseks olemist ei takista puue. Ratastooliski saab
olla täisväärtuslik inimene.

Isikliku abistaja tunde vähendada ei tundu mõistlik. Niigi on minimaalsed. See on kõige lihtsam variant. Ei jätku rahalisi vahendeid, ei jätku inim väärset elu... Ja see tundub alla andmisega. Alla anda ma ei soovi... veel... Võib - olla tulevikus olen niivõrd hädine, et peangi alla andma. Kõik võib juhtuda. See, et mul on juba puue, ei tähenda veel seda näiteks, et minuga ei saa miskit juhtuda... Ja siis on hooldekodu maks olulisem kallim kui on praegu IAT...
Seni, kuni olen elujõus, püüan sajaga elada!!!
Soovin olla mitte ainult teenuste tarbija ühiskonnas, vaid samuti vastuandja. Tõsi, mul oleks olla pagana hea ja kerge mugav puudega tarbija...
Õudsus oleks see. Juba mõte toob kananaha ihule.
See ei oleks mina ju!
Tõsi, mul on keeruline isikliku rahaga rahastada umbes poolt IA teenust samal ajal püüda jääda ka ise ellu. Ma ei virise. Lihtsalt räägin kõvasti/kirjutan loetavalt :) Arutan. Et mul oleks pisutki kergem, on vaja veel rohkem mul endal miskit teha. Tean ka mida vaja teha. Ammu tean. See aasta aga ei ole pooltki teinud, mida ma iseendale lubasin aasta alguses... Selles on mitmeid põhjusi. Vahest ajavad tobedad kokkulangevused, miks ei saa ega suuda teha, närvi. Vahel iiveldamagi. Päriselt ka! Isegi olen lask ja kuidagi leebe...
Ok, kui IAT pealt veel kokkuhoida, siis, millelt arvelt... Kas väljaskäimisest ja tegutsemisest või isiklikkust hügieenist näiteks... (Teate küll, kui palju aega läheb naisel endale, et hea välja näha, loodan :) )
Kumbki variant mulle nagu EI sobi eriti. Üks täiustab ju teist. :)
Olen sellele hästi palju mõelnud. Pole suutnud välja mõelda, kuidas kasutada IAT veel vähem kui hetkel kasutan.
Pealegi nali on see, et arstid on otsustanud, et vajan kõrvalabi 24 x 7, mida eiran järjekindlalt. Ma ei kujuta ette, et isiklik abistaja (hooldaja :P või kes iganes) oleks 24 x 7 oleks mu kõrval... Mul kaoks igasugune huvi füüsiliselt ise toime tulla.
Seega, tuleb leida raha juurde. Öeldakse ju, et raha ei ole maailmas kuhugile kadunud, tuleb vaid üles leida !!!!
Eks siis minagi otsin edasi.
Keegi teine minu eest ei tee otsimist ära. Või vähemasti ei tea minu elu paremaks ja kergemaks teha, seni vähemasti, kuni ei teada kogu asja...
Usun siiski, et ükskord sots.süsteem paraneb meilgi.
Nii kaua tuleb enda eest seista.

Aasta lõpuni on jäänud veel kaks ja pool kuud. Jõuan mõndagi siiski teha ära. Kõik polegi lootusetu veel.
Mind on iseendale vaja.
Mind on paljudele teistele vaja...

Andestage, kui olen kellegile millegiga ehk liiga teinud vahetevahel :)

Teisipäev, oktoober 11, 2011

Hiljuti sirvisin puht juhuslikult vanu märkmikke... Ühes leidsin ühelt lehelt pooleli oleva luuletusi: keegi ei ela minu elu...
Meenus praegu.
See oli kirjutatud umbes 23...24 aastat tagasi...

Ma pean oma elu elama.
Kõik peavad oma elu elama.

Veel oli märkmikkes hästi palju üksindust kirjutatud.
Kuid mul olid inimesed ümberringi.
Nüüdki särades paljudele headele inimestele ja ka iseendale tunnen tihti, et olen siiski lõpmatult üksinda. Isegi mitte füüsilises mõttes, rohkem hingeliste ja mõistmiste mõttes...
Saatus
või mis asi see on...

Kuid vahetevahel on tunne, et enam ei jaksa...
Mida ei jaksa...
Sellele polegi vist vastust...

Kui rääkida ausalt,

siis on mul deprekas. Päriselt ka!!! Muidugi võiksin ju teeseldada, et kõik on hetkelgi hästi ja normaalne, aga siis valetaksin... ennekõige iseendale... Kopp on ees lihtsalt.

Pole hullu!!!
Seegi deprekas on mööduv nagu elus muugi... :)

Esmaspäev, oktoober 10, 2011

Vaatasin eile Tantse... Mind jäi nagu kummitama küsimus Elisabetile ta emalt, kas kõndimine on raske... Tüdruk vastas, et ei ole...

Ma ei mäleta, et oli raske samme astuda... Lapsena läksin ju üle toa... Mitte alati. Üksinda ma ei julgenud... Mugavam turvalisem oli teistmoodi hakkama saada. Ja hirmudega polnud nagu keegi õpetanud mind toime tulema tulema... 18 aastaselt alles õpetas tädi Eva mind kukkuma, samas roomama... Mul meenus, et umbes 25 aastat tagasi laskis teha tädi Eva mulle "kõnniroboti". Võileiva hinna eest kellegil külamehel, kes oskas keevitada ka... Sel "kõnnirobotil" oli rõhk mu oma keha tunnetamisel... Ringrajal viitsisin ausalt öeldes väga vähe kõndida... Muud oli vaja teha! Küllap õppisin siiski tunnetama oma keha rohkem... Tädi Eva, kes oli teener ja ise tegelenud iluvõimlemisega, oli aga pahane ja solvunud, et ma ei sattunud tema juurde vähemasti 3...4 aastaselt, siis oleksin kõndinud ... Sattusin tädi Eva juurde puht juhuslikult, kellegi kaudu... Ma isegi ei mäleta, kuidas ja kes kõneles kellegile... Seda küll mäletan, et tädi Eva soovis mind, mitte mu haiguslugu näha :)
Sedasi tegin kaks - kolm - neli aastat järjest päevas kaks - kolm tundi võimlemist. Higimullid otsa ees... Tagant järele mõeldes oli kõige hullem üksinda tegemine. Puudus kamp.
Nüüd olen mõelnud aeroobikale. Ikkagi keha liikumine jne. Kuid ei ole aega jäänud võimalusi uurida...
Ja tantsima tahaks jälle!!! Poolteist kuud on möödas viimasest tantsimisest...

Oh aegu ammuseid...

Reede, oktoober 07, 2011

Mõtlemist

Huvitavad mõtlemisi on olnud neil päevil.
Lugesin Nõustamisoskusi. Ajaviiteks. Kuid samas asjakohane teadmised. Avastasin taaskord, et nõustamise juures on muu ka oluline, kui kõrgharidus... Iseenda kogemused. Empaatia võime. Jne.
"Kodutunne" eile õhtul pani tõsiselt mõtlema, kas lastega tegelevate mõnedele ametnikkele ei olegi kümne aastaga mitte midagi selgemaks saanud... Lihtsalt võetakse lapsed... Ja emale, kes vajab pisut kõrval abi, talle tehakse mõnitusi... Lõpp kokkuvõtes pole oluline, mis puue on vanemal, tunded ja emotsioonid on ju samasugused... Mina igatahes usun, et "Kodutunne" ei läinud mitte mingil juhul üle piiri... Tuttav, väga tuttav olukord oli mulle...
Seda hästi lühidalt.
Lastel on uus soov suureks kasvades. Arvan, loodan vähemasti, et sooviti naljatada, kui küsisin väikselt sõbralt, päris väike siiski ta pole, kelleks tahad saada. Vastus: "Proffiks joodikuks"
Olin mõnda aega keeletu.
Kuhu me nii jõuame...

Pühapäev, oktoober 02, 2011

27. detsembril Pärnus

Veerand tundi tagasi sain teada, et olen oma kunstiga 27. detsembril Pärnus jõulupeol , mille korraldab mtü Hea Tegu.

Läheb aega, mis läheb, kuid Pärnuski saab olema näitus niikuinii. :)

Uskumatu, et täna, 2. oktobril teen isegi juba jõulu reklaami. Varane reklaam mulle ei meeldi raasugi, kuid saan aru, et see on hetkel isiklikultki oluline... :)

13 aastat

... olen elanud. Hakkama saanud...

On halbu ja häid hetki, mis ei lähegi ealeski meeles...

Laupäev, oktoober 01, 2011

Värskendav päev

üle mitme aja. Lubasin endale isegi jalutust ümber metsa. :)
Üks unistus läks täide - mu kapi otsas on hiigel suur sõnajalg :) Mamma tõi kellegilt ära visatud sõnajala. Oli veel mures, kas soovin ikka nii suurt sõnajalga... Olen alati sõnajalga igatsenud... Ja mitmel korral on sõnajalg surnud... Loodan siiralt, et see minu sõnajalg lepib nüüd uue koduga ja kasvab aina suuremaks. Igatsesin teda väga. Usun, õnngi tuleb me tuppa... :)
Veel tegin mannaputru uut moodi. Kõrvitsa ja kaneeliga. Elu sees polnud sellist magustoitu teinud. Kuulnud olin küll. Jube hea oli :) Jõhvikamoos oli puudu. Arvan, et jõhvikamoos just sobiks selle peale...

Vajasin õudsalt tänast päeva :)
Eile oli kõikest kopp ees, elust oli tüdimus.
Vahel juhtub sedagi...