Vahel ongi suurim julgus naeratada

Julgus — mis see tegelikult on?

Kuulen sageli inimesi rääkimas, kui pahasti neil on.
Stressajastu. Stress kiusab. Elujõud lõpeb.

Sellest räägitakse üsna julgelt. Ja hea on, et räägitakse.

Vahel tundub, et oleme harjunud elama valus. Nii näib turvaline. Sa ei erine teistest.

Vahel olen minagi tundnud, et justkui on “vale” olla särav, kerge või muretu.
Nagu peaks alati kandma maski,  et olla päriselt tõsiseltvõetav.

Aga…

Juba pikka aega liigub minus mõte luua julgusetube. Kohti, kus saab päriselt julgusele otsa vaadata.
Ja võib-olla keerata kogu julguse mõiste pea peale või tagasi parimasse minasse.

Sest vahel vajab hoopis rõõm rohkem julgust kui kurbust. Naeratamine rohkem julgust kui pettumine.

Päriselt iseendana nähtav olemine rohkem julgust kui maskide kandmine.  

Mis siis, kui meie peegelpilt võiks vaadata vastu naeratades, mitte ainult pisarates?

Ma usun, et julgus võib olla ka kerge.
Julgus olla elus.
Julgus tulla välja hallist kastist.
Julgus naeratada iseendale päriselt ja siiralt.

Täiesti elus olen

 Oligi hästi toimekas ja samas mõnus päev. Hommikul ärgates tajusin, et täna peab kohe seda ja toda tegema ja sedagi tegema, mida ennem ei ole taibanud teha... Selgust oli mu igas kehaosas ja südames. Eilsest väsimusest polnud jälgegi järel... Nüüdki õhtul olen lootuse rikas ja kõik loodetavasti saab olema nii nagu vaja. 

Käisin linnaski. Paar asja vajas ära tegemist.  Saidki tehtud. Siis pooltundi enda jaoks Gustavi kohvikus. Jaanaga avastasime VAARIKA latte - mida mu hing veel soovis tänaselt päevalt.!!! Päev oligi korda läinud.

Siis kinkisin iseendale nartsisse. Juba emadepäevaks... Ostsin need vanalt lillemüüjalt, kes müüs kaubamaja ees lilli. Seal oli mitu lillemüüjat... Panin tähele lattet juues, et keegi möödujatest ei keeranud lillemüüjatele tähelepanu... Ei ole imestada ka miskit... Teadsin, et sularaha pean välja võtma, läksin siis tagasi , rõõmustasin end lillekimbuga. Müüja tädi rääkis, et ta on 47 aastat juba seal lilli müünud.... Aukartus tuli minusse. 

Kesklinna park - ohjah, valus vaadata, mida enam pole... Niigi vähe on rohelus Tartus... Palju vaja suuri hooneid...  

    Aga mina saan mõelda oma elule, parimale elule. Ma ei saa võtta kogu maailma lollusi hinge... Oli park, ilus park... Enam pole... Kõik muutub...

Üks raamat sai ka teele saadetud.

Õhtune bussijuht oli kuidagi morn... Kui Kaagveres maha tulime, siis ta ei teadnud, kuidas kaldtee lahti käib ning bussil üldse see olemas on . Juhtub ikka, Saime Jaanaga bussijuhti natuke õpetada. Peale minnes toimetas Jaana ise kaldteega, kui rahvas eesuksest bussi läks.

Väsimus + elujaks teeb kokku sisse-välja hingamise

 Praegu tunnen väsimust elamisest. Üksindustki... Hästi palju rolle kuhjunud ... Samas tean, et olen hakanud lammutama vana elu - olu, vähemasti püüan astuda suure sammu uuele vastu... Olen lihtsalt poolteist kuust väsinud täna ja praegu.  

Aga tean sedagi, et praegu ei saagi kõike l kogu elus lahendada. Ma ei ole maailma hoidja. Vaid siiski Tiia, kes võib vahetevahel öelda, et tahab olla ka nõrk ja nutta... Ja edasi minna...  Muutus elus võib ka teha alguses üksidaseks, aga samas usun, et muutused avavad uusi uksi, kus polegi aega üksindust väga tunda...

Täna oli hea ja vahva hetk, mis aitas tunda siirast naeru - video tegemisel  ronis Kass Bongo sülle ja täpselt õigel hetkel tegi NÄU... See video on tõesti spontaanselt Bongo bränd, kes/mis pani omaltpoolt särtsu abistajate leidmisele juurde. Mirjamiga naersinme pärast laginal Bongo tähelennust.

Nüüd hingan sisse ja välja. Väsimust välja. Elujaksu sisse.

Homme tuleb taas hea ja põnev päev...

My book “A coffee by foot, please...” in English

 My book in English 

“A coffee by foot, please...”

A personal and inspiring story about my life, thoughts, creativity and journey.

Signed copies available 😊

Price: 15 €
Shipping costs are added.

If you would like to order a copy, feel free to send me a message on Facebook Messenger (Tiia Järvpõld) or email me at: tiia@lux.ee

💖

Kaks esimest mai päeva

 Eile hommikul  ärgates ütlesin Mirjamile kui ka iseendale: Head maid, mis varsti lõpeb!

Minul küll aeg lihtsalt kaob kuhugile... Ma võtan kõike rahulikult. Ei torma. Ei lükka ka tähtsaid asju määramatuks ajaks edasi, kuigi vahel näib sedasi iseendale. Kuid ma ei saa sõltuta "üle oma varju hüppamisest"... Olen hetkes. Annan endast parima. 

Vanasti öeldi, et aja kiiret minemist vaata lapse kasvamisest... 

Nüüd vaata ainult hommikut ja ongi juba õhtu, aga kus päev jäi - on hea küsimus...

Vähemasti minul niiviisi. 

Veel mõtlen, et viimastel aegadel rääkidaks hetkedest... Keegi ei räägi sekundidest... Minagi mitte. See ajaühik on hoopis nagu ununenud.. Kuigi kunagi mõtlesin , kirjutasin ja rääkisin palju sekundid ja sekundid... Nüüd enam mitte. Tundub nii normaalne see. Minu jaoks pole sekund ja hetk ühtemoodi võrdsed... Kuigi kaovad mõlemad kohe igaviku. Hetk on mu jaoks piiritu, mitte loetav... 

Hetk on hetk.

Seletamatu, samas selgegi... Hetke mahub kõik ja ei midagi... See on mäng. Olemas oluga. Eluga... 

Nüüd juba 2. mai hilised tunnid... 

Kuhu kadusid maikuu kaks esimest  päeva. Mina ei tea. 

Mida tegin nendel kahel päeval... Nagu ei midagi, samas suhteliselt palju vajalikku. Eile vedelesin päev hommikumantlis, nautisin päeva... Täna ka võtsin päeva  mõnuga.  Pesu sai pestud, samm tehtud soovide poole, kõrvitsast sööke teha... Naerdud, oldud ka murelik... Lihtsalt vaadatud aknast välja. Bongot süles hoitud, tal komme nüüd ise hüpata mu sülle (muideks, ka wc-s, kui pissil käin - see on hästi tobedalt naljakas. Tahan ära tulla tuppa, aga kass ei lase, istub süles nagu kägu...)... Nii palju rõõmsaid ja natuke kurbi hetki on mahtunud kahte kevadpäeva.

On piisavalt palju. 

Samas nagu polegi miskit tehtud... 

Kõigest ei saa ka kirjutada. 

On neidki hetki, mis silmapilkselt möödusid...