Sai natuke mõnusasti molutatud keset päeva.
Kass Bongo kasutas järjekordselt juhus sülle pugeda.
Täna oli taas pisut eriline päev, samas tavaline esmaspäev. Kõik päevad on ju erilised, samas vägagi tavalised...
Hetkel on Bongo arvutilaua all, ta teab, et ma ei luba üle läpaka joosta.
'Mul saab üha selgemaks. et seisan kahe tee vahel. See pole risttee. Vaid hoopis keerulisem, kõrgema ja madala tee ehk leveli vahel. Madal on see, kus praegu olen... Kuid mul on soov tahe lennada... Seda piltikult öeldes. On hetki, kui küsin endalt, milleks... Selleks, et tunda, et elan ja loon veel võimatust võimalikku. Et olla õnnelik, ja oma särava olemisega näha , kuidas nii mõnigi silmapaar muutub säravamaks. Kõigele vaatamata.
Mul on südames leida uus kodu. Tõsi, ma räägin ja räägin sellest... Tegelen õhtuti minulikku lossi otsimisega... Ma natuke ei tea ja kardan ja pabistan ka... Isegi ei tea miks... Tean, et uude koju astumise samm on suur samm, aga see samm peab olema siiski väga kerge.
See samm tuleb. Niikuinii.
Veel palju asju saab olema. Usun.
Usaldan unistusi. Unistused lähevad täide, kui neile kaasa aidata. Täpselt õigedel hetkedel.
Enne vaatasin ja kirjutasin kalender-märkmiku. Suvi tuleb usutavasti tihedalt lahe ja ka loov.