Minu virin

väärtus on julgus

Fotosessioon Annabeliga

 

Oo, kui lahe!

Naeran, et kord aastas käin ikka trennis. Välijõusaalis.😀  

Mul oli täna ka külalised. Rahvast oli rohkem kui inimesi. 😋 Selliseid päevi on  vähe. Ehk siis, võiks olla hoopis rohkem. Ausalt. Mulle meeldib, kui tuba on naeru täis...

Küll neid hetki on siiski miljoneid veel ees, kui mu elamine kajab rõõmust ja naerust. 

Saime õues jalutada ja möllata ka. 

Proovisin jõudu teha. Sain vähemalt kiikuda. Äkki Tomi jõud mõjus mulle ka, mul musklid kasvavad 😛

Nali naljaks, aga kui oleks võimalik, siis võiks vähemalt suvel nädalas kordki  niisugust väikest trenni teha. Selle jaoks on mul aja ka abistajat... 

Saime batuudil hüpata, kuna lapsed soovisid, et keegi tuleks nendega hüppama! Loomulikult, mina mõtlesin, et kui olla juba mamma, siis miks mitte teiste lastega möllata! Üks neist lastest nägi mind esimest korda, aga lõpuks ei tahetud ära minna! 😍 Minule ikka jätkub lapsi järjest tuleb juurde! See on ainult hea, kui lapsed näevad juba natuke teistsuguseid inimesi, kes tegelikult ei olegi nii teistmoodi. Küllap maailm saab nii paremaks ja avatumaks. 

 

Suvi hakkab sakkima.

Sajaga.

Ma ise kah ei usu, mis asjadele olen  end seganud. Aga mul nauding ja põnevus. 

Viimastel ajal lihtsalt aega pole. Ei, ma ei kiirusta. Võtan rahulikult. Kuid päevad lendavad...  

Homme uus täna.