Käisin täna Tallinnas. Isikliku abistajata. Mul ei jäänud muud üle, kui mängida minek jälle ümber. Sest kahte korda sama asja ära jätta ma lihtsalt ei tohtinud ega saanud... Ma ei saanud iseend ega teisi alt vedada...
Ekstreemne päev, natu ekstreemne, oli lõpuks väga asjalik ja hea.
Kui hommikul ära jagasin, et abistajad, ka varu abistaja magavad ehk, siis hakkas kiire ja paanika - autojuhiks tuli õnneks Si lver.
Kristi sõitis kohvitassi tagant mind riide panema. Rabas kaasa mulle hommikuputru, et ma tühja kõhuga ei läheks. Hästi armas.
Kolmveerand tunniga oli paanika pea lahendatud.
Tallinnas tuli korraks appi sõbranna Kati. Nagunii tahtsime näha, kuid mitte just selliselt - teises olukorras veidi. Aga ikkagi oli vahva näha ja teada, et me oleme teineteisele olemas ikka ja alati.
Käisin Maarjaga meistrikursusel, mis pakkus uusi teadmisi ja oskusi, mida saan oma hääle- ja esinemisvõtete arendamiseks kasutada. Meile tegid privaatse töötoa Ali - Rezza ja Miriam Hispaaniast. Eelmine nädal jäi just seal töötoast käimata. Nüüd saime meile pühendatud töötoa. Mina olen selle üle väga uhke ja tänulik. Õnnelik.
Tagasiteel tundsin, er mu naba oli hääle harjutustest väsinud 😋😉
Silver on teinud hommikul pilte, kui Kristiga treppist alla läksime ja rääkisin Katiga telefon sülles. Tavaliselt trepil ei räägi ma telefoniga.

´Huvitav on, et ise tegelesin ekstreemsustega videos, kas jah ekstreemsusele... Taaskord ütlesin ise jah kindlasti. Ja Paivilla jõudes sõitis meie ees auto numbriga 999 ja taha oli kirjutatud "Nii palju võimalusi" - naeratasin endamisi.