Ellujäämine EI ole ELAMINE

Facebook kõik mul ette ühe postituse, mis jahmatas ja liigutas hingepõhjani. ´Panen siia fb oma postituse, mille kirjutasin jagades. Ma ei soovi teisiti kirjutada, Panen ka Pealtnägija linki, vaadake, siis saate aru, mis on selle postituse süga mõte.

https://www.err.ee/1610029363/pealtnagija-halvatud-ema-voitleb-oiguse-eest-jaada-oma-koju

Appiiii... Ma ei tunne Katrin Kaalep see isiklikult, kuid temast kuulnud mõne oma abistaja kaudugi... Aga mis sotssüsteemis me tegelikult elame või õieti olen vireleme - see on uskumatu.

Mina ja Katrin soovime ju ainult endast mõistetavalt asja elus - ELADA OMA PARIMAT ELU. Täisväärtuslikult. Säravalt. Seda pole ju palju ...

Ei ole vaja surma karta. Praegu on mul tunne, et karta tuleks elujäämist... Ellujäämine ja ELAMINE ei ole üks ja seesama. Saage sellest lõpuks aru. Tuleme kastidest välja.

Mina olen tulnud.

Katrin Ka.

Mis teil takistab reeglite -seaduste raame rohkem avada, kallid ametnikud`? Tunnistagem kõik abi määrab raha. Inimhinge aga rahaga või rahata ei osta ...

Ega minulegi võib see pauk tulla, et keegi ametnik teab minust paremini, et ma ei saa hakkama või mis mulle parem... Siiamaani olen suutnud nende arvamustest üle rallida. Küllap suudan edaspidigi...

Aitäh neile, kes on Katrini kõrval

Aitäh teile, minu inimesed, kes olete minu kõrval ja julgustate mind olema mina ise. 🩷

Koos saamegi maailma natukenegi paremaks teha.

Ametlik kallistus 😉🙂

Kui palju saab olla töövestlusi, mis lõppevad sooja ja siira kallistusega... 

Mul on neid kallistusi  ikka olnud peaaegu kahekümme kuue aasta jooksul. Oles ise boss. Ehk siis tööandja. Või lihtsalt Tiia, kes vajab ise abi ja annab abi saamiseks isiklikke abistajatele tööd.  

On ju vahva, kui töövestlusel on hubased ja vabad, kerge   suhtlemine kõikide asjaosaliste poolt. Nii töö soovija kui ka bossi poolt... 

Selliseid töövestlusi võiks rohkem olla kõikjal. Siis oleks töömaailm parem... 

Kunagi ütles abistaja Erika, et ametlik kallistuse pean kuhugi sisse kirjutama... Võib - olla on see õigete inimeste südamestesse kirjutatud, kes juhuslikult töövestlusel kohtuvad... Või kas töö ja töötaja otsimine on juhuslik. Kindlasti mitte. 

Täna kohtusin esimese abistaja kandidaatiga. Mulle väga meeldis. Mirjam -  temast  ehk tõenäosusega  saab mulle kolmas Mirjami nimeline abistaja... Proovipäev tuleb ka nagu pea alati... Vähesed abistajad on julgenud otsekohe alustada . Külma vette  hüpanud.

Aga tänane Mirjam sai minu kõne hääldusest hästi aru. Annabel tõlkis mind suht vähe.  See hea.

Ees on veel töövestlusi... Ootan suure rõõmuga. Ja usun, kui jäävad kõik tüdrukud, kas või mõneks ajaks, siis minu suvi oleneb vaid minust endast. Kui palju olen suves 😉

  Plaane ja unistusi jätkub mul. Väikesemaid ja suuremaid.

Täna juhtus see veel, et lõhkusin oma jala ära, veidi - veidi. Verd tuli rohkem kui kriim väärt oli.. Seda juhtub harva, et mul veri väljas... Pole aimu , kus haavasin end. Vast wc-s... Kuid tänane vestlus jääb väga meelde, sest Annabel ja Mirjam mängisid arste.

KUI minus on elu ja elus on mind...

Hommikul mõtlesin just niimood. Endal tühi tunne sees... Tunne, et tahaks kuhugile kaugele ja lihtsalt karjuda, niks, miks, miks...  

Ise ei teadnud, mis see miks on tegelikult. Millele vastust tahtsin või ei tahtnudki... See oleks olnud vastus... Tahtsin või igatsesin muud...

Elu.

Päris elu.

Olin kohutavalt väsinud. Tüdinenud absoluutselt kõigest. Paariks hetkeks. 

Mõttetu näis kõik. Kõik tundus valesti. 

Pisarad voolasid... 

Siis sain aru, et ongi keeruline aeg ja mu hing tahab lihtsamalt kergemini lennelda...  Ruumi, kus ma ei peaks koguaeg pingeid tundma... Praegu on mul üpris pingeline aeg... Kõik on nagu hästi, ja samas pole midagi eriti hästi. Alati võiks parem olla. Alati saaks ju ka halvem olla - sedasi ma ei tahtnud aga üldse mõelda. Mul saaks ja võiks parem olla. Alati.

Siis tuli meelde, et kui olen elus, on lubatud ka vahel nõrk olla. Kurb. Vihanegi... Ma ei pea olema koguaeg vahetpidamata naerusuu ja kõigega leppima... Olen andnud ´ja annan edaspidigi endast parima algallikana, kuid ka inspiratsiooniallikas vahel nutab vulinal... Tihti seda ei nähta või ei taheta näha... Aga see pole häbi. See inimlik. See ongi elu .  Elu minus. Mina elus.

Läksin maalima.

Nii kaugele läksingi. Kaugemale polnud vaja minnagi.

Lõuendile tuli:

KARJE VAIKUSES.

Kuulake. 

Nähke. 

On ju ilus. 

Karje päris elule...  

Hingaminegi jääb alles... 

 Bongo on hea tüüp küll, Päriselt ka. Ta on omamoodi kassi - täht.

Tegelikult minu tööriistad pidevalt, kui töötan või kirjutan arvutis. Praegugi ma gab tool all. Täna tuli Jaana uksest, Bongo lihtsalt üksisilmi vahtis Jaanat... Mina ei näinud selja taha, mis nende vahel toimub   🤣

Tegin omi tähtsaid asju kordusüldkoosolekuks.

Siis otsustas Bongo kokkada 🤣

Oli taas tegus päev. Isegi õues sai natuke jalutatud. Koosolekuga jäin enam - vähem rahule.

Mis homme saab - seda na ei tea. On keeruline hetk. Lihtsalt abistajad saavad käia vähem. Kuigi neid on piisavalt ... Ma ei saa öelda, et neid poleks... Aga igalühel oma elud ja tegemised. Saan neist täiesti aru. Samas ma ei tohi ega saagi end unustada. Ma ei saa teha lõpmatult nägu, et saan hakkama... Saangi ju, kuid võiks olla ka enda jaoks pisutki lahkem.... Õnneks on mul abistajate kandidaate mitu mitu. Usun, et mõni ikka jääb või jäävad kõik toredad ja vahvad tüdrukud, kes on rõõmsasti kirjutanud...  Elame - näeme.

Tulla või mitte tulla, tulla ja jääda...

  Isikliku abistaja töökuulutusele on juba mitmeid kandideerinud. On kirjutatud toredaid motivatsioonikirjugi... 

Kuid jällegi, esimene töövestlusele tulija kadus täna kuhugile... Pea kohe helistas reedel, kui kuulutuse panin... Lubas tulla. Leppisime aja kokku.  Ootasin. Keda ma aga ei näinud töövestlusel oli kandidaat... Eelmine aasta sellist asja ei näinud - kõik, kes soovisid abistaja tööd, tulid ja jäid ka, kes lühemaks ajaks, kes on siiani mu isiklik abistaja, Annabel. Jaana.  

On aga tuhandeid kordi vist küll, kui inimene ei ilmu töövestlusele sõna lausumat... See on lihtsalt natuke mõttetu käitumine.  Tööotsijalt. 

Täna avastasin, et minus oli rahu olukorras. 

Ootasime Mirjamiga tunnikese. Et mida iganes võib juhtuda, et töövestlusele hilineb... Ei ühtki selgitavat telefonikõnet ega sõna facebooki... 

Teadsin, et ma ei hakka mitte tulijat taga ajama. See pole tööandaja kohustuski. Järelikult ei olnud lihtsalt minu inimene... ja mina tema inimene.... 

Ainus ajast oli natu kahju. Mul oleks olnud muudki teha, kui oodata... 

Mirjamil saab neil päevil minu juures töötatud 7 aastat💕💖 Alguses soovis kuu olla tööl... Kuust on saanud 7 aastat ... Mina olen Mirjamile tänulik. Nii vahva, et me teed ristusid tänu ka töökuulutusele.  Seda mina aga ei oska öelda, mitu abistaja kandidaati olen Mirjamiga koos töövestlustele oodanud ning mitu töövestlust läbiviinud...

Leidsin ühe esimesi pilte ´Mirjamiga 😉