laupäev, juuni 22, 2024

Maasikamaal enne jaani...

 ...ning soovin head sõnajalaõie leidmise ootust 😉

Minuni pole veel jõudnud, et homme on jaaniöö... Minu jaoks on ilusam suveaeg ja ajal ei ole aega...  Ma soovin vaid rahulikult kulgeda... Mitte väsitada mõtlemisega, kuhu ja kas peole, mitu šašlõkki tüki sööks ja nii edasi. Nagunii ma homme olen kodus... aga ehk ei ole ka... Siiski naudin praegust hetke... 

Täna olen Laulupeol. Tuhat tänu Riinale, kes kinkis piletid mulle ja mu abistajale ning paa kuud küsis ja uuris, kas saan ja soovin ikka minna... Nüüd lähengi rõõmsasti. Minule on Laulupidu natuke jaanipeo eestki.  

Eile käisin oma aias maasikal. 


Minu võluv naeratus

😀
 Sain niisiis uued hambaproteesid suhu

Ülemised hambad  on suurepärased juba esimesest hetkest, mil nad sain suhu. Ei tunne erilist vahet, kas uued või vanad hambad, kuigi  suus peaks püsima ka proteesiliimitagi. Seda ma ei oska veel öelda... 

Alumise hambaproteesiga tuleb tasakesi harjuda. Kuna olen olnud aastaid ilma alumiste hammasteta, siis lihtsaalt lõualuu ja põselihased ei ole harjunud. On tunne, et suus on võõras asi, mida tahaks välja sülitada või hammustada... Ajab öökima, sõna otseses mõttes. See olevat nii enamustel, kes saavad uued hambaproteesid. 

Ma teadsin, et nii lihtsalt alumistega ei lähe, et tee ja kanna  ja naerata... 

Täna suutsin kõige kauem olla kõiki hammastega 10 minutit korraga. Eks iga päev proovin, harjutan... Loodetavasti kandmise - olemise aeg pikeneb iga kord...


Jäin mõtlema, kui kaua pole olnud õieti alumisi hambaid... Ausalt ma ei mäleta.  Viimane hammas tõmmati välja, kui olin 39. Siis tehtud protees kadus käekottist, vist... 

Arstirohtude võtmise nahka ongi mu hambad läinud. Mulle andi lapsena mingit rohtu valesti... 

Mina ise olen olnud suht rahul aastaid enda naeratusega. Oma näo ilmega.   Loomulikult alati võiks naine ilusam olla,  aga samas on väline ilu vahel petlik. Naine on siis ilus, kui ta kiirgab naeratades seestpoolt siirust ja sära väljapoole. 

Maali "Naerata alati" võite ehk kunagi näha dr Kivimuru kabinetis....



reede, juuni 21, 2024

Kas sina oled SEE Tiia...

 Nii algas tutvus Hagi Šeiniga Tallinna Lauluväljakul, arvan mai lõpus 1986 invaüritusel, ta tuli järsku minu juurde ja küsis kohe tere järele: Kas sina oled SEE Tiia? 
Olin hetkeks jahmatanult segaduses, mis mõttes see Tiia... Siis ütlesin naeratades jah.
Järgmine küsimus oli: Kas sa tahad filmis osaleda...

See hetk muutis mu elu samm sammult põnevamaks ja tundmatuseni. Loomulikult tahtsin filmi... Öelge, miks 19   aastane neiu ei tahaks sattuda filmi... Minust oli räägitud juba Prillitoosis. See võis  olla kuskil sügisel 1085, kui noor ajakirjanik Ulvi tegi minust Prillitoosi saades etv-s ühe lõiku... Ma kirjutasin miskipärast neile - see oli päris esimene kord, kui suhtlesin meediaga. Kirja teel. Pastakaga paberile kirjutades, ümbrikuga posti... 
Arvan, et Hagi mõtleski, kas olen see Tiia, kellest Prillitoosis räägiti...
 Aga see küsimus ja SEE Tiia  saadab mind tänaseni. Minu meelest, Hagi küsimus kleepus mulle kuidagi külge. Enam ma ei kahtle, kas olen see Tiia. Jah, olen.   


Ratastoolitantse tantsin küll mina sajaga tänagi   https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ratastoolitants
Arvan, et tegelikult näitab Ratastoolitants praegugi neid küsimusi, mille ümber käib lõputu lahenduste leidmine tänagi... Mina tean nüüd, et elada tuleb täna ja praegu, ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk siin ja praegu. Mina tean, et olengi see Tiia, kes olen. '

Filmimine läks kiiresti. Praegu teen näiteks mõnd väikest videot kordi ümber... Ratastoolitantsu võtteid filmiti ükskord, kuid filmi jäeti väike osa materjali... Iseend ma parima meelega ei vaataks. Ei ole iseenda moodi....  Mäletan, et Hagi oli hästi sõbralik, kannatlik ja leidlik... Meil oli võtegrupp pool päeva. Siis sõitsime Värska tädi Eva juurde võimlema. Natuke aega hiljem, kuu või nii pärast oli pidu ... Oligi kogu minu osalemine filmis... 

Pärast filmi valmimist ma ei kohtunud Hagiga enam. Sellest on mul isegi kahju... Kirjutasin talle emaili ükskord aastaid tagasi, mul oli miskit nõuannet vaja, aga ta ei vastanud.     Ma ei tea, kas ta sai e-kirja kätte... Lihtsam oli vist Lauluväljakult mind leida ja anda enda teadmata Hagil minule võrratu ratastoolitantsuline elu...

Nii nii kurb on mõelda, et enam ei ole paljusid filmis osalejaid... Kuid selline elutants... Lahkudakse vikerkaarele... Nüüd siis lahkus filmi looja Hagi Šein...

neljapäev, juuni 20, 2024

Homme uus naeratus


 Olen poolteist kuud käinud hambaproteese tegemas. Nigul ja Orn hambakliinikus  
Väga hea teenindus. Sõbralik. Hooliv. 
Valisin küll väikese trepist käimise, kuid ma ei kahetse taasord. Maja ees on täitsa olemas hea kaldtee, maja sees pole. Nad isegi lubasid rääkida majahalduriga trepitõstukist. Neil pole vist ennem olnud ratastoolis patsiendi. 
Veel juhtisin tähelepanu, et uues ilusas wc-s on peegel kõrgel - ma ei näe end. Ja kohe pandigi peegel madalamale. 
Veel oleme saanud telefonisti omad jutud ilusti aetud. 
Arvan , et   olen omamoodi silmi avardav patsient. Ikka hea naeratustega ja kavalalt, rõõmsalt. 

Proteeside tegemisega läks mul kauem. Nad ei hakanud kuidagi kokku sobituma, sest alalõug ei kuulanud sõna, liikus kuidas ise tahtis. Pidime tegema mitu proovi jne. Kõige hullemad olidki proovid, mis ajasid oksele ja  pisarad  purskusid silmist. Naersin, et naeratus paneb nutma. Mina  oleks alla andnud, Dr Kivimurd keelas alla andmise ja on olnud tõesti kannatlik minuga. Mõtles ka uusi lahendusi...

Minu teha nüüd, kas harjun üldse uue naeratusega... ja rääkimisega... laulmisega...
Harjun.  
Valikus üksainus valik .😊😉

teisipäev, juuni 18, 2024

Mamma Tiia ja lapsed

 

Suvitasin mamma rollis kaks päeva lastega . Emme - issi suvitasid Pärnus. Mul lastega oli suvepealinnatagi lõbus. Käisime külas Kristil.

Sattusin keset  põldugi. See oli nostalgia. Lapsepõlves sai suht palju põldudel käia...