Täna 5. septembril VDFMK päev

 5. september on  VDMFK  ehk eesti keeles Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu päev, mis on pühendatud 70 aastapäevale. 

Palju loomist õnne meile kõigile üle maailma!

Pidupäev.

Soovisin täna teha ka kena video. Nagu kunstnikud üle maailma täna teevad. Väga võimas ja vägev tunne... Minu video tegemine jääb täna homsesse. Minu abistaja ei saanud tööle tulla ja seda ootamatult... 

Eks suurim kunst loomise juures ongi elujäämiskunst. Usun iseenda puhul küll. Kunagi ei tea, millal olen üksinda päev paar. Kuid saan ikka toimetustega hakkama. 

Maalides soovingi tavaliselt üksi olla. 

19 aastat VDMFK-s on andnud mulle julgus luua ja olla ka näituste korraldaja. Mul on olnud 107 näitust. Olen teinud palju töötuba. Mis kõige tähtsam - olen kohtunud  tuhandete inimesega, kes armastavad mind ja mu loomingut. Mina armastan neid.

Minu maailm on värviline ja värvilisemaks muutub. 

Energia õis / Energy Blossom

 

Akrüül

Minu selle aasta seitseteistkümnes uus maal "Energia õis"  sündis siis, kui tundsin, et minul endal hakkab energia korraks kaduma... Soovisin endale midagi ilusat, mis meenutab mulle, et maali ikka. Maali isegi siis, kui mõni töö kaob (mõneks ajaks) silmapiirilt... Miski ei saa ega ole füüsiliselt jäädav... Energia on alati, kui oskad seda hoida iseendas... Mälestustes kandub olnud hea energia praegusse hetke ning muutub veelgi paremaks ja võimsamaks, säravamaks energiaks, mis kiirgab seestpoolt väljapoole. Tunned ise seda. Teised võivad, kuid ei pruugi seda näha...  

--------------------------  

Acrylic

My seventeenth new painting of this year, "Energy Blossom", was born when I felt that I was losing energy for a while... I wanted something beautiful for myself that would remind me to keep painting. I paint even when a work disappears (for a while) from my sight... Nothing can and is not physically permanent... Energy is always there if you know how to keep it within yourself... The good energy that was in memories is transferred to the present moment and becomes even better and more powerful, a brighter energy that radiates from the inside out. You feel it yourself. Others may or may not see it...

Tore mängida juustega

Mulle on alati meeldinud kammimine ning pikad juuksed. Patside tegemine ja soengud. 

Nüüd vahva avata endalgi, kuidas sätin juukseid rahva ees maalides Võrus, Tartus, Pärnus, Haapsalus ja Tallinnas järgmine nädal. See on päris huvitav loov küsimus nii minule endale kui ka mu abistajatele.

  Maalikunstnikki peab ju ka kena välja nägema 😉
 Ja samuti veidi sexikaski 😋😉

Kunagi ei tea, millal võib midagi juhtuda ja kuna kuskil võib kohata tõelist printsi...  Armastust.😊

Nali naljaks, kuid nii see ju on.

Päris kohtumine inime(t)ega on päriselt kohtudes. Mitte läbi ekraanide. Vaid ikka elavas siin ja praegu portaalis. 😍

Loodetavasti kohtume uuel nädalal kuskil. Siis näete / näeme sedagi, kuidas on mu juuksed... Mina isegi ei tea seda veel...

Muide, tõsisemalt, ma pole  taas üksteist päeva väljas käinud... Aeg aga läheb maru kiirelt, ei saa arugi,  et miskit valesti... Kui just ei hakka mõtlema või ei vaata kalendrisse... 

Varsti saan taas välja. Viis päeva järgemööda.

See on rõõm juba ette mõeldes.

Kuigi mu peas käib hetkel selline logistika, et hoia ja keela: kes - mis - millal - kuidas... See on pea alati nii,  kui kuhugile lähen. Lühemalt. Või pikemalt. Arvan, et enamustel inimestel sedasi... Ainult mul ehk natuke rohkem logistika puslet...

Aga

kui miski on juba tehtud hästi, siis tuleb uhh, jälle tegin ära.

Küllap nii on ka seekord mõeldes septembri keskpaigale ette.😍 

Tegime Sirtsuga hea tiimina õunakoogi

 

Ratastoolitantsust 40 aastat

Ratastoolitantsu  filmist saab juu nelikümmend aastat.

Sellise välk jahmatusega ärkasin hommikul. Miks täna - ei teagi.

Ausalt ma ei tea või ei mäleta, millal toimus esilinastus. Kindlast saaks seda uurida... Kuid ma vist ei tahaks hetkel täpsustusi... 

Mäletan kurbust, kui mina ei saanud minna mingile esimesele vaatamisele. Ei tule meelde, kuidas sündmus nimetati siis. Ehk peaesilinastus - see kõlaks loogiliselt täna... Oli kuskil 1986 oktoobris - novembris. Mind ei võtnud ema kaasa... Jällegi ma ei mäleta miks...

Minu filmimine toimus ilusal suvepäeval... Ainult ühel päeval. Siis käisime ka Värskas tädi Eva juures võimlemas. Imestasin, kui kiiresti filmiti...

Oma aja parim dokfilm on kindlasti. Sealne sõnum kajab tegelikult siiani... Füüsiliselt on vägagi palju muutunud... Aga mõistmise , vaimse ja hingelise asjade poolt - kas ikka on mull samade teemade ümber? Kuidas ja kas saab puudega inimene võrdselt teistega elada... See kokkuvõtlikult ja lühidalt. 

Mina ei meeldi endale üldse filmis. Olen seda varemaltki juba öelnud... 

Aga siiski oli super julgus Hagile Tallinna Lauluväljakul ´jaatavalt vastata, kui tuli äkiliselt minu juurde ja küsis;

Kas oled see Tiia?

Kas tahad filmis ennast  mängida?

Vastasin kohe. Mõtlemata. Tegelikult mõtlesin kolm sekundit. Vist.

See näis nii põnev.

Ma ei küsinud emalt, kes istus mu kõrval...  

Siiani ei saa aru, kuidas aru sain, et olen see Tiia, keda Hagi filmi soovis,

See müstika minu jaoks. 

Kuid hiljem on küsitud sadu kordi, kas olen see Tiia.

Jah, olen.

Või nüüd olen Tiia.

Nüüd on vahest noored küsinud filmi kohta, kelle vanemad mäletavad mind Ratastoolitantsust... 

Mul on ikka hea meel, et Ratastoolitants pole veel kuhugile kadunud. Kuigi mitmed osalejaid on lahkunud ja tantsivad loodetavasti paremaid tantse pilvepiiril... 

Mina usun, et paljud tantsud siin veel tantsimata mul. Need pean ära tantsima suurima rõõmuga 💖  

Ja tuli mõte veebruarikski veel 😉😀💚 Kindlasti tuleb üks lahe veebruaripäev...