20 aastat miskit huvitavalt, võluvalt ja värvilist

Olen teinud umbes täpselt 180 pildi. 

Mõned olen ka maalinud kingituseks. On usutavasti kellegi koduseinal. 

Olen ka maale müünud.

Olen iseendalegi maalinud ja joonistanud.

Ka laval maalinud. Töötube teinud lasteaedades ja koolides. 

1. septembril saab 19. aastat VDMFK stipendiaat olla. Samas üha enam tunnen end Eesti kunstnikuna, kes on ´jala abil maalinud veidikene tunduks üle maailma. 

104 näitust olen korraldanud.  Esimene näitus toimus 27. augustil 2009 Lille Majas Tartus. Maal NAINE käinud Riias. Näitus on olnud ka Stockholmis Eesti Majas.

On   magnet - järjehoidja minu maalist. On külmkapi magneteid. On jõulukaart. On kalender. On isegi pusakleitki...  

Neli - viis tööd seisavad aastaid poolikuna. Ei suuda lõpetada - vaimu pole. Küll tuleb neilegi õige hetk, kui nad näevad päriselt ilmavalgust. 

Suur aitäh neile paljudele - paljudele inimestele, kes on mind sel säraval kunstniku teel käia aidanud ning mul iseennast leida värvides 💕💖 

Poodides kunstitarbeid ostmas käimine on olnud suur tohutu ja meeletu... Rõõmgi. 

Olen usutavasti väga kaugel enda kunstniku leidmise teel... Püüan ikka alati leida uusi mõtteid, uusi ideid, mida teha veel ja uut moodi. Oma moodi. Kuidas jalgu panna veel rohkem enda ja teiste rõõmuks looma... Tean, et vaid maalimine kodus nelja seina vahel pole ju see - miski võluvalt peab veel olema.

Unistan aina rohkemalt ja uhkemalt enda ateljeest, galeriist... 

Omaenda lemmikmaali pole veel ka maalinud...

Kas seda kõike on vähe või palju - ei tea. Ei mõtle sellele... Armastan värve. Naeran ja nutan vahel... Lihtsalt olen parim isendale. Küllap nii saangi olla inspiratsiooniallikas teistele...

Sinilill õitseb 20 aastat!!!

 

Millal pakk maaliga koju jõuab...

 Jauramisetants tollil Omnivas kestis tänagi.. Usun, et  homme ehk saan tavalise impordi arve. Õnneks väike summa see.

Lihtsalt segadusele, mis oli jaanuaris paki saatmisega https://www.tiiajarvpold.ee/2026/01/  , jagub segadus paki kätte saamisegagi. Sest saatmisel ei mainitud, teenindaja poolt et saatja ja iseteeninduses vormistaja peab olema kindlasti üks sama nimi...  

Aga VDMFK nüüd saatis, õieti tagastas ühe väikese maali minu nimele. 

Kuid toll ei suuda leppida  ega suuda aru saada, miks jaanuaris oli paki  saatja Hanna, mitte Tiia...Hanna tegi oma telefoniga, nii oli lihtsam. kiirem.... Kuid pakil oli saatja Tiia... 

Oleksin seda jama, mis hetkel on, ette teadnud, oleksin rohkem maksnud...

Jälle targem ühe veidra kogemuse võrra. 

Lase teha teenindajal, kui neid veel edaspidi ongi või kasuta oma telefoni ja kindlasti oma nime... 😀😋  Seda paki saatmisel.

Millal maal koju jõuab... 

Kaks tuba ja kakakast ei ole vaid maailm

 

Sellist loengut pidasin paar tundi tagasi Kass Bongole, et kaks tuba ja kakakast ei ole vaid maailm. Maailm on palju suurem ja avaram, kui käia aeg-ajalt julgesti õues...

Kass Bongo käis täna tunnikese värises väljas. Mõtlesime Jaanaga, et tallegi kuluks õueõhk ära, harjutame väljas käimist. Bongo on olnud üldiselt toakass. Viimati käis eelmine suvi õues... Vahel ikka jookseb trepikotta, aga ega ta ei julge allapoole minna, joosta... 

Panime pesu kuivama. Bongo värises... Maailm ikka tundmatu õudne... Hea oli, et proovis paari rohuliblet.

Siis jalutades jäi vihmaveettoru kuidagi Bongole ette. Käppadesse. Ainsa silmapilguga hüppas paari meetri kauguselt mulle sülle - päästa mind vihmaveetoru eest. Värises. Hüppades lõi küüned mulle kintsu ja jopesse, et jumala eest sülest maha ei kukku... Me Jaanaga  naersime laginal... Püüdsime samal ajal Bongot rahustada. 

Jalutasime edasi, et Bongo mul süles. Tegime kaks suhteliselt pika ringi, Vähemasti Kassi jaoks. Uudistas küll. Autode ja koerte peale tahtus südameke tuksudes välja hüpata. Majaukse ees jooksis kohe ukseni kisaga, et laske  kohe koju... 

Mõelgem, kuidas loom usaldab oma inimest. 

Ja kuidas loomgi harjub ära väikese mugava maailmaga... 

Kui keeruline on harjutada  loomagi õues käima. Laias maailmas. Kord paar aastas õues käimine pole ju see... 

Aga kui veel tegu inimesega, kes nelja seina vahel mähkmetega, kord paar aastas saab välja... Siis ongi kohutavalt keeruline talle süstida julgust..., kuid mitte ka võimatu.

Mul oli endal rahulik toimekas pühapäev. Pesu pestud ja kuivab, koristatud, süüa tehtud, ise pesus käidud, kohvitatud, prügi õue viidud... Mida veel soovida pühapäevalt... Võib - olla, kui unistada, siis üht suudlust... Kuid küll see ka õigel pühapäeval, õigel ajal saab olema...

    Ihhii, täna nähti mind pükstegagi. Nüüd on küsitud, kas kunagi pükste panen. Ikka panen. Kui tuju on.

Vot, täna on olnud võimalik enneolematu...

 Sai tšillitud Jaanaga Lõunakas. Oli lemmiklooma päev. 

Pärast käisin papa haual Raadil. 24. märtsil saaks papa 80 aastaseks.,. Mul on süda hästi rahul, et sain käia, süüdata küünla tänutäheks papale... ja mina ei tea, kas papa hing tegi viguri või šampoonipudel, aga keset lahkunute linna /(on ilus  väljend ju, kuulsin eelmine aasta, surnuaia kohta... ) avastasime, et  šampoonipudel lahti ja mu kott vahutab.     Me Jaanaga purskasime naerma - see oli nii hea vaadepilt. Pildi tegime bussipeatuses, kui olime päästnud, mis päästa andis... Kodus käsid kõik kotis olnud asjad, parkimiskaart ja kõik muu dušši alt läbi..,. Vahtu oi kui palju!!!

Lemmikute päevale olid tulnud maodki. Olin hulljulge, võtsin ühe kaela ja tegin pidi. Enne vaatasin lapsi, kes julgelt tegid pilte... ning Jaanagi julgustas...  Tal  oli teist korda kokkupuude maoga... Siis ma mõtlesin, mida ma pagan kardan... Eluaeg hirm madude ees... Mao omanik noormees pani rahulikult mao kaela...  

Saime teada, et madusid ei tohi peast paitada, siis võib hammustada... 

Praegu mõtlen, miks üldse midagi karta...

Tänased bussijuhid olid hästi toredad ja abivalmid, Sõitsin vist esmakordselt Lõunakeskuse bussiga. Kuidagi mugav buss. Aga Jaanal on ratastool käpas - enam ei vajagi eriti bussi kaldteed, me ei oota juhtigi... Nii on kõikidega, kes julgelt ja osavalt lükkavad mu ratastooli.