Nagu liblikad kõhus...

Unistused vahel lihtsalt on. 

Suurenevad.

Avarduvad. 

Saavad kallimatekski.

Neil on õige hetk, kui nad ei mahu tagasihoidlikudesse piiridesse lihtsalt ära. 

Löövad särama kogu kehas ja ümberringi...

Ja siis küsid iseendalt, mis toimub... 

Soovunelm täitubki viimaks ometigi... Veidi teistmoodi küll, kuid siiski... Kui täitub, sest midagi veel kindel...

Mis saab edasi, kui üks unistus saab otsa?

Unistusteta...

Või tuleb kümneid unistusi ja plaane juurde... 

Kõik on veel võimalik. 

                                               Sel trepil ootavad ehk uued lahedad seiklused...  

 

Sain lõpuks ka hea sõnumi.

Olen mitu korda maininud, et kodu otsinguil olen suhelnud vist küll kõikide pankadega poolaastat.  On olnud hetki, kus olin väsinud ja tüdinenud, lootusetu... Pankade eitavad vastused olid väga erinevad. Ei olnud üldse üks ühele. Nagu mina eeldasin. Üks lause oli neil siiski ühine: Ei saa anda laenu. Kõik lootsid, et ´keegi leiab mulle hea lahenduse.  

Huvi pärast kirjutasin ka EIS-le, et ehk on meetme erivajadustega inimestele. Nende lehelt ei leidnud midagi. Vastus tuli üllatavalt kiiresti - palju kiiremini, kui on tulnud korteriühistule - ning otseloomulikult pole neil sellist meetmet. Lootus oli ikka sama, et keegi leiab mulle hea lahenduse. 

See keegi olen mina ise. 

Sain täna positiivse pakkumise Coop Pangalt. Pakkumine veel ei kohuta laenu võtma.  Kuid nüüd saab rohkem kindlust ja rahulikult mängida  edasi... Ja mis oluline - kõik on veel võimalik. Ka jäigad pangad võivad paindlikud olla.  

Lähiajal on mu kodu müügis...

Mul on liblikad kõhus.

Nagu armunul. Pole küll mnaailmatu aeg armunud olnud. Nüüd olen. Vist iseenda elevuse ja ärevusesse - mis nüüd küll saab. See väga hea tunne. Hetkel. Naudin rahulikult elu - olu mängu. 

Armastus heljub ...

Nüüd siis ma tean, milline on TÕELISE ARMASTUSE lõhn 😊💖 

Armastuse lõhn hõljub toas. 

See on tunnetatav, kui hingad rahulikult südamesse. Jääbki südamesse. 

Armastuse lõhna ei näe.

Armastus tunnet ei näe.

Aga on olemas. 

Minu sees.

Minu sees.

Naeratusena.

Vahel sädelevas pisaras. 

Minu säras.  

Mina kogen seda armastuse lõhna ning kui saan veel jagada  kellegagi, siis on...

Elu on armastus. Päevast päeva. 

Olen õnnelik, et armastus on olemas.

Olen tänulik iseendale, et  peatusin siiski  pühapäeva õhtul VaVaril küünla juures, mida piilusin juba laupäeva hommikul juba - soovin või ei soovi... 

Igatsesin armastuse küünalt... 

Nii vähe ongi vaja - osta küünal - ja aru saada, kui palju armastuse rõõmu on maailmas. 💖💕

Käidud. Tehtud. Säratud.

 

Mul on väga hea meel, et ma ei loobunud minemast VaVarile. ´Tõsiselt, üks hetk mõtlesin, et ei lähegi... 

AGA 

jumalas super hea, et läksin. 

Tegelikult see olengi mina, kes kogu hingest miskit soovib, siis läheb igas praoski läbi... ja teab, et võib-olla palju jama, kuid tulemus saab siiski olema õnnelik.

Ehk 

mine päikesele vastu, siis jäävad varjud selja taha.

Nii ütles vanaema. Tark naine oli. 

   Minek, tagasitulek ja kohal olemine - kõik sujus hästi. Täpselt nii nagu vaja oli.

Kohtumisi oli palju. Ka iseendaga.

Sai särada. 

Sai mõned oma raamatud müüa.

Salme Kultuurikeskuse ligipääs ehk siis peatrepi kaldtee on täpselt nagu seitse aastat tagasi, kui toimus rahvusvaheline näitus "Julgus elada", kus oli minugi maal NAINE. See tähendab, Salme võimas maja ligipäästmatu paljudele. Meile öeldi, et invatõstuk läks katki... Mind päästis taas oma kergus ja väike ratastool - olen harjunud treppidest käima. Sai ka kaks noort meest abi paluda, mitte korraga, Sest mul oli seekord VaVar päevadel isiklik abistaja Mirjam, kes ei jaksa pikki treppe minuga käia ning kõik ei peagi jaksama. Reede saime Tallinna Hannaga.

Aga Salme lift oli samuti hea jamamine. VaVari liikmed ajasid Salme töötajat taga, kel on kaart, millega panna lift 0 kurrusele sõitma, kus Leelo kohvik. Mõlemal päeval. Pühapäeval ma ausalt  tahtsin näha, mis laupäevast tõhusamalt näha on. Mul oli kõht ka tühi. Sama jama. Viimaks tuli välja, et võlu - liftikaart asus kohvikus teenindaja käes. Kas olnud näiteks lifti juurde kirjutada, kellelt 0 oleks korrusele sõitmiseks abi palud? 

Kohvikus täiesti oli sõbralik teenindus ja maistvad söögid. 

Aga jah, üks väike läbimõtlemata asi võib tekitada, meelehärmi... Kirjutada lifti juurde, kuidas saab alla ratastoolis inimene, aga ka mõne teise erivajadusega inimene.. Kuigi see tundub mulle mulle kummaline, sest kui on mulle kummaline, sest kui on lift, siis määra saama kõik ju sõida alla - üles. Takistuseta. Luba palumata. 

Kindlasti tahan naisena wc-s peegli vaadata - Salme inva-wc´s on see jälle võimatu soov, sest uhke suur peegel kõrgel. Ma ei näe peeglisse vaadata. Sellest väikesest takistusest olen mina pidevalt rääkinud. Lahendus lihtne. Madridis nägin, Peegli kalle ülevalt alla poole. 

    Mirjam sai kaks pika päeva olla mulle lisatiivadki. Aitäh talle. 

Proovisin šamaanitrummi - üks unistus taas tehtud!

Sõidame varjust läbi

 Olen nädalavahetusel Valguse ja Varjude festivalil https://vavar.ee/

See on kindlasti vägev ja võimas.

Loodan, et ainus vari, mis on praegu,. kas saan minna, on minu tagasi koduteel - Tallinnast Tartusse ja Kaagverre , usun, et saab ka parimaks lahenduseks ning saan pühapäeva õhtul koju Minek Tallinna ja Tallinnas olemine peaks olema paigas, kuid alati võib tulla ootamatusi. Üllatusi.

Kui keegi sõidab festivalilt või lihtsalt muidu Tallinnast Tartu poole pühapäeva õhtu umbes 20 paiku, palun südamest, andke teada mulle sõnumina Mina ja mu isiklik abistaja, ja mu kokkukäiv ratastool võiksid autosse mahtuda...

Ette aitäh

Igatahes kohtumiseni VaVaril

Eilne video ja juba tänased seiklused...

Sain täna niisiis sel kuul kolmandat korda välja. Ja üle mitme nädala ka ise poodi. Seekord Meie poodi.  Vahepeal võib olla lihtne õhtusöögi ostsime nauding. Seda enam, kui müüja on sõbralik.  

Käisin Põlvamaal - Võrumaal mitut soovitud kodu vaatamas. 

Kui saaks kõikide müüdavate kodude head küljed omavahel kokku siduda, siis saaks tõeline unistuste Võlumaa.. 

Aga ei saa.

See valik jääb.

Nii vahva, kui kunagi on hoopis talvel eripärane korter ja suvel suvila, millel on T-tähe kujuline katus. Ja mõlemas on veel sauna...

Unistada  võib ikka suurelt suurelt. 

Unistused ongi kallid ja näivad kättesaamatud... Kuid samas, kui on pealehakkamist ja tahe saavutada kõigele vaatamata, on võimalik kõik. 

Sõitsime Hannaga Põlvamaal - Võrumaal. Avastasime teid, kohti, maju... ja nägime taevastki.