Mõni hetk on säravam, kui mõni teine hetk. 

Mõnikord on tunne, et ei  suudagi enam eikeegi olla... Energia on nullis. Tead küll, kui tunned, et su energia rööviti just praegu kusagile kaugusesse..

Ennemini oleksin öelnud, et on stress või mis iganes... Nüüd tunnen oma energiaid ja keha, aga ka oma südant. Lihtsalt peab end tagasi tooma oma energiasse. Ja mis pole minu teha või mis ei ole mu energiasäde, neid tagastama... Kõik, mida teised tunnevad, mõtlevad või võivad läbi elada, ei pea minu sisse elama. Võin kuulata, mõista ja olla olemas. Aga ma ei pea seda kõike endaga kaasa võtma või endasse võtma.

Ma tean, et see kõlab justkui muinasjutt paljudelt... 

Aga kui hakata tunnetama aastatega oma keha ja hinge, mida armastada täpselt sellistena nagu nad  on, siis saab pika peale selgeks, et see muinasjutt polegi muinasjutt.  Vaid päriselt on oma energiavõnked ja sagedused olemas. 

Kui sellest aru saab, siis on ka head lahendused olemas. 

Vanasti öeldi selle kohta enese leidmine. Vist. Praegu tundub see vägevam ja võimsam. 

Päevas oli igasugusi üllatusi. Häid ja mitte nii häid. Mitte nii heades on tegelikult kogemusi ja õpetusi, mis on lõpuks ka head.  

Lavaelu taga on päris elu-mängu-lava

 

Laval on sära. Laval särame. Laval anname parima ja rohkemgi. ´Laval kergus.

 Laval olemine on päriselt nähtav olla.

Elu-mängu-lava on ka päris, kuid siin ei olda nii nähtav. Kuigi, kui poleks elu, siis poleks ka lavasid.

Mina pean ise olema alati nähtav. Elus inimene on ikka nähtav, kui soovib elada. Justnimelt elada. Mitte vaid ellu jääda... 

Selline mõte täna... Keeruline ehk kaasa mõte... 

Täna on olnud korduv SOS päev nagu ma nimetan neid päevi, kui isiklik abistaja ei saa tööle või lihtsalt ei tule... Neid päevi on olnud mul küll sadu... Pole kokku lugenud. Vajadustki kokku lugemiseks ma ei näe. Olen ju elus. 

Tänagi on selline päev, kus abistaja ei tulnud, ei saanud tulla.. Tegelikult tuli hoopis teine ​​​​​​abistaja, kes praegu on oma elutoimetustega hoopis mujal, kui minu juures, kuid talle alati looda. Kui Kristil on vähe võimalik ajagraafikus, siis leiab hetke mu juures läbi tiirutada. Olen talle väga tänulik. 

Oleksin täna ka kuidagi ise üksi hakkama saanud. Alat saan. Kuid hommegi on kuidagi kahtlane... Ma tean aga, et homme laheneb ka. Täna oli natu teine ​​olukord - juhtus kukkus ´õue ratastool uppi, nii et ma poleks saanud vajadusel esiku minna või ka õhtul tuli põlema. Viimasele mõtlesin alles nüüd... Kõik hästi. Tuli ka põleb. Kuidas tool nii kukkus - pole aimugi. Bongo ajas vaiba sassi, hakkasin tööriista eest lükkama, nagu ikka... ja siis oligi pikali põrandal... Juhtub.

Kord olin, see on mu rekord, kaheksa päeva iseolemisega, see ilma ühegi kõrval abita. Ma alguses ei kisanudki hädakisa... Kõik oli hästi ju... Ma ei ütleks, et see suur saavutus, ellu jäin.... Praegu, kui keegi räägin seda, kuid mitte uskumatu otsa, kuidas võimalik on.

Kõik on võimalik.

Kui vaid soov on. 

       

Aga need SOS päevad röövivad palju energiat mul. Tegele millegi muuga, kui sellega, mida olen soovinud teha... Aga see kõik on päris lavatagune elu.  

Muideks, olen aru saanud, et lavade taga juhtub palju rohkem asju kui lavade peal.

Vaata elu lehelt.💖 

Täna polnud tavaline koristus...

 ... Täna oli südamele veidi erilisem koristamine. Muidu on koristamine minu jaoks täiesti tavaline. Tean, et lugeja - vaataja jaoks tundub see koristamine ebatavaline. Eriline. 

Mina astusin selle hommikuse koristamisega julge sammu oma soovunistuse poole. Hoovõtt võttis tohutult aega. Nüüd on kodust  pildid tehtud... Mirjami, Ketlyni ja Aliinaga.

Avastasime ka seltskonnaga, et ma võiksin ka olla hea stilist 😍 Loomulik on, sest mul on silma ja meeldetaju - olen ju kunstnik.

Meenus ka esimene koristamine siin. Aastaid tagasi. Lõhkusin siis ämma toodud kommikaussi, kogemata... Oi, kartsin, mis öeldakse... Öeldi, killud toovad õnne 😊 

Siin on peaaegu kolmekümne seitse aasta jooksul olnud mustmiljon kildu. Ikka läheb ´klaas või taldrik katki kukkunud, kogunisti pannikaas on kukkunud kildudeks... 

Võib - olla tohutute õnnekildute pärast olengi õnnelik. Mulle kingiti isegi mu oma taldriku õnnekild 😍mis on  siiani alles... 💖

 

Natuke muusikat

Mäletate, mõni nädal tagasi hoidsin ühe maali üllatuseks. Ei pannud kuhugi maali pilti, sest maal on maalitud Ali'le, kes on Hispaania supermuusik. Ta mängib väga hästi trompetit, samas ta on muusikaterapeut. Tema hääletehnikad on fantastilised, mis on mulle ka hästi mõjunud! Kellel Hispaanias käies külas, nagu omas kodus 😊

Lühidalt öeldes, Ali on imeline hing! Kui me käisime Tammistus kontserdiga, kus mina sain maalida jälle, siis mul tuli mõte - vaatasin tema trompetit - et ma tahan seda maalida! Kuigi ma ei ole elu sees seda käes ega oma jalgade vahel hoidnud! 😀 Kuigi tegelikult, ei ole puhkpillid mulle ausalt öeldes kunagi väga meeldinud, aga Ali trompetimäng on südamesse läinud!

Kui ma ei talle üllatuse kätte andsin, siis see nägu ja see pilk maali vaadates, ei unune mul vist kunagi... 

See oli... Mul ei ole sõnu! 💗 

See pilk oli täis rõõmu, armastust, üllatust, naeratusi ja pisaraid täis! Mul oli tegu, et ma ei hakkaks kah rõõmust nutma! 😀

Ma olen päris palju maale ikka inimestele üle andnud ja näinud, kuidas nad vaatavad, kuid sellist hetke mul ei ole olnud! Nii et üks väike maal, mille maalimine mulle maalides tõesti huvi pakkus, sest pillil on ju hästi palju väikesi detaile, millel muusika tegemisel mul ei ole aimu ka! 😀 Aga ma püüdsin teha hästi täpselt tema oma pilli pildi järgi teha! Ja ma ei uskunud, et see nii palju rõõmu toob! 💖

Kontserdituurist ""Septembrikuu muusika embus" varbaotsani