Imetore päev....

... on täna taas. 27. märts. Minu jaoks sai see kuupäev eriliseks 34 aastat tagasi. Sündis Silver. Ma ei kujutaks täna ette, kui ma poleks kelmika  poisi, või õigemini juba suure mehe muti... Kes muidu oleks ühel omal sünnal mind särama/põlema pannud... 😂 Kes oleks õpetanud palju palju, mida ühe poja emme peab teadma... Laps on alati hea õpetaja, kuigi vanemad tihti just seda ei pane tähele. Ta on andnud mulle ńii palju armastust ja väärt kogemusi. 

Armastavalt õnne, Silverile💖 

 

Polnud vaja jalaga paki välja võtta!!!

 Jumal tänatud, sain pakikese kätte. Ilusti 3.75 eest lõppes nädala saaga Omivaga. Kusjuures pakki poldud üldse seekord piilutud. Ükskord oldi...

Hämmastas, et saadeti pakiautomaati Luunja. (Miks Luunja - kes teab, mina ei ole sinna ühtki paki tellinud.)  Õnneks sai Hanna paki kohe eile koju tuua... 

Ise omaette mõtlesin, et ehk soovivad isiklikult jalaga paki väljavõtmist pakiautomaadist - siis kindel, kelle pakk on ... 😂 Jalale kättesaadavat pakiautomaati vist kuskil veel polegi... 

Lõpp hea, kõik hea 😍

Millisele lavale on julgus astuda peaproovita...

On ju mõtlema panev küsimus: Millisele lavale on julgus astuda peaproovita?`

Usun, et vastus on lihtsamast lihtsam. Omaenda elulavale. Teist ega kolmandat proovi siin elus ju pole. Sest siin elus elame ja oleme ainult kord. 

Minu meelest on julgus see juba, et julgesin üleüldse sündida.     Lihtsalt ei julgeta ega osata nii mõelda.

Kõik kõik teised kolmandad lavad teeme sellel, samal ainsal ja kordumatul laval, mis on elu. 

Lasteaedade lavad.

Koolide lavad.

Suhete lavad

Olla julgelt vähemal või rohkemal viisil olen nähtav. Igasugustel lavadel. 

Mõni lava tuhmim. Mõni säravam. 

Säravamad lavad soovivad minult omaenda brändiks olemist... 💖

Omaenda brändiks olemine vajab iseenda kohtamist laval. 

Kas sina oled niiviisi mõelnud?

20 aastat miskit huvitavalt, võluvalt ja värvilist

Olen teinud umbes täpselt 180 pildi. 

Mõned olen ka maalinud kingituseks. On usutavasti kellegi koduseinal. 

Olen ka maale müünud.

Olen iseendalegi maalinud ja joonistanud.

Ka laval maalinud. Töötube teinud lasteaedades ja koolides. 

1. septembril saab 19. aastat VDMFK stipendiaat olla. Samas üha enam tunnen end Eesti kunstnikuna, kes on ´jala abil maalinud veidikene tunduks üle maailma. 

104 näitust olen korraldanud.  Esimene näitus toimus 27. augustil 2009 Lille Majas Tartus. Maal NAINE käinud Riias. Näitus on olnud ka Stockholmis Eesti Majas.

On   magnet - järjehoidja minu maalist. On külmkapi magneteid. On jõulukaart. On kalender. On isegi pusakleitki...  

Neli - viis tööd seisavad aastaid poolikuna. Ei suuda lõpetada - vaimu pole. Küll tuleb neilegi õige hetk, kui nad näevad päriselt ilmavalgust. 

Suur aitäh neile paljudele - paljudele inimestele, kes on mind sel säraval kunstniku teel käia aidanud ning mul iseennast leida värvides 💕💖 

Poodides kunstitarbeid ostmas käimine on olnud suur tohutu ja meeletu... Rõõmgi. 

Olen usutavasti väga kaugel enda kunstniku leidmise teel... Püüan ikka alati leida uusi mõtteid, uusi ideid, mida teha veel ja uut moodi. Oma moodi. Kuidas jalgu panna veel rohkem enda ja teiste rõõmuks looma... Tean, et vaid maalimine kodus nelja seina vahel pole ju see - miski võluvalt peab veel olema.

Unistan aina rohkemalt ja uhkemalt enda ateljeest, galeriist... 

Omaenda lemmikmaali pole veel ka maalinud...

Kas seda kõike on vähe või palju - ei tea. Ei mõtle sellele... Armastan värve. Naeran ja nutan vahel... Lihtsalt olen parim isendale. Küllap nii saangi olla inspiratsiooniallikas teistele...

Sinilill õitseb 20 aastat!!!