Käidud. Tehtud. Säratud.

 

Mul on väga hea meel, et ma ei loobunud minemast VaVarile. ´Tõsiselt, üks hetk mõtlesin, et ei lähegi... 

AGA 

jumalas super hea, et läksin. 

Tegelikult see olengi mina, kes kogu hingest miskit soovib, siis läheb igas praoski läbi... ja teab, et võib-olla palju jama, kuid tulemus saab siiski olema õnnelik.

Ehk 

mine päikesele vastu, siis jäävad varjud selja taha.

Nii ütles vanaema. Tark naine oli. 

   Minek, tagasitulek ja kohal olemine - kõik sujus hästi. Täpselt nii nagu vaja oli.

Kohtumisi oli palju. Ka iseendaga.

Sai särada. 

Sai mõned oma raamatud müüa.

Salme Kultuurikeskuse ligipääs ehk siis peatrepi kaldtee on täpselt nagu seitse aastat tagasi, kui toimus rahvusvaheline näitus "Julgus elada", kus oli minugi maal NAINE. See tähendab, Salme võimas maja ligipäästmatu paljudele. Meile öeldi, et invatõstuk läks katki... Mind päästis taas oma kergus ja väike ratastool - olen harjunud treppidest käima. Sai ka kaks noort meest abi paluda, mitte korraga, Sest mul oli seekord VaVar päevadel isiklik abistaja Mirjam, kes ei jaksa pikki treppe minuga käia ning kõik ei peagi jaksama. Reede saime Tallinna Hannaga.

Aga Salme lift oli samuti hea jamamine. VaVari liikmed ajasid Salme töötajat taga, kel on kaart, millega panna lift 0 kurrusele sõitma, kus Leelo kohvik. Mõlemal päeval. Pühapäeval ma ausalt  tahtsin näha, mis laupäevast tõhusamalt näha on. Mul oli kõht ka tühi. Sama jama. Viimaks tuli välja, et võlu - liftikaart asus kohvikus teenindaja käes. Kas olnud näiteks lifti juurde kirjutada, kellelt 0 oleks korrusele sõitmiseks abi palud? 

Kohvikus täiesti oli sõbralik teenindus ja maistvad söögid. 

Aga jah, üks väike läbimõtlemata asi võib tekitada, meelehärmi... Kirjutada lifti juurde, kuidas saab alla ratastoolis inimene, aga ka mõne teise erivajadusega inimene.. Kuigi see tundub mulle mulle kummaline, sest kui on mulle kummaline, sest kui on lift, siis määra saama kõik ju sõida alla - üles. Takistuseta. Luba palumata. 

Kindlasti tahan naisena wc-s peegli vaadata - Salme inva-wc´s on see jälle võimatu soov, sest uhke suur peegel kõrgel. Ma ei näe peeglisse vaadata. Sellest väikesest takistusest olen mina pidevalt rääkinud. Lahendus lihtne. Madridis nägin, Peegli kalle ülevalt alla poole. 

    Mirjam sai kaks pika päeva olla mulle lisatiivadki. Aitäh talle. 

Proovisin šamaanitrummi - üks unistus taas tehtud!

Sõidame varjust läbi

 Olen nädalavahetusel Valguse ja Varjude festivalil https://vavar.ee/

See on kindlasti vägev ja võimas.

Loodan, et ainus vari, mis on praegu,. kas saan minna, on minu tagasi koduteel - Tallinnast Tartusse ja Kaagverre , usun, et saab ka parimaks lahenduseks ning saan pühapäeva õhtul koju Minek Tallinna ja Tallinnas olemine peaks olema paigas, kuid alati võib tulla ootamatusi. Üllatusi.

Kui keegi sõidab festivalilt või lihtsalt muidu Tallinnast Tartu poole pühapäeva õhtu umbes 20 paiku, palun südamest, andke teada mulle sõnumina Mina ja mu isiklik abistaja, ja mu kokkukäiv ratastool võiksid autosse mahtuda...

Ette aitäh

Igatahes kohtumiseni VaVaril

Eilne video ja juba tänased seiklused...

Sain täna niisiis sel kuul kolmandat korda välja. Ja üle mitme nädala ka ise poodi. Seekord Meie poodi.  Vahepeal võib olla lihtne õhtusöögi ostsime nauding. Seda enam, kui müüja on sõbralik.  

Käisin Põlvamaal - Võrumaal mitut soovitud kodu vaatamas. 

Kui saaks kõikide müüdavate kodude head küljed omavahel kokku siduda, siis saaks tõeline unistuste Võlumaa.. 

Aga ei saa.

See valik jääb.

Nii vahva, kui kunagi on hoopis talvel eripärane korter ja suvel suvila, millel on T-tähe kujuline katus. Ja mõlemas on veel sauna...

Unistada  võib ikka suurelt suurelt. 

Unistused ongi kallid ja näivad kättesaamatud... Kuid samas, kui on pealehakkamist ja tahe saavutada kõigele vaatamata, on võimalik kõik. 

Sõitsime Hannaga Põlvamaal - Võrumaal. Avastasime teid, kohti, maju... ja nägime taevastki. 

 

Võin rahul olla ...

Lahe, kuid rahulik loomispäev. 

Olin omas mullis jälle. Täpselt nii nagu mulle meeldib. Teha üht, teha teist. Koduseid toimetus Süüa teha. kiiresti kohvitada. Meigitud ka üle mitme aja.  Luua, vähemasti proovida luua uusi loomisi. Töid juurde. Villa edasi

 mul käed või jalad rüpes istuda... 

Hästi - hästi, ma ei suuda eales niisama lakke vaadata. Isegi molutades. Ikka käivad mõtted ja tunded liikuvad miinus Vahel küll üsna vaikselt... 

Aga iga loomise juures võib juhtuda apsakaid. Kui olla veel tuhinas... Siis tuleb hingata sügavalt sisse ja välja, andestada kõige enne iseendale ja looda, et apsakas pole veel lõppude lõppu ning naeratades edasi minna...

Sai kena pikk ehk mõtlema panev videogi tehtud. Vaja veel natuke kleepida - lõigata... Homseks jääb see.   

Hetkel olen mõnusasti väsinud. See on hea väsimus, et olen päeval rõõmsasti nii mõndagi ära teinud. Võin hea tujuga vood minnä. 

Ja paar head mõtted jäävad uuteks päevadeks teha... 

Taas...

 Taas leian end... See nädal oli eriti otsimise mäng iseendaga... 

Taas on õhtud näiliselt pikemad. sest kellakeemise mäng oli jälle. Õhtud pimedamadki. 

Aga lühike päevavalgus ja pikk pimeaeg ei ole hull raskus kukil, kui sa ainult mõtled sedasi.

Kui lihtsalt südamel kergesti särada.

Eile õhtul tuli taas loomistuhin. Olin juba unustanud ammuilma, mulle endale vähemasti tundub nii, mida olen soovinud kogu hingest peaaegu alati. Või, kui polnud mitte unustanud, siis olid soovid ja loomisplaanid alla surutud endas.  Seda päris ausalt. 

Võib - olla oli seda aega just selleks vaja, et  tuletada iseendale meelde, milline loomisväärtus on kõigele vaatamata minus.

Ja  hakkasingi eile hilisõhtul taas looma. Ei, mitte uusi asju. Kuid uuesti asju, mis on pooleli... Ja sõna pooleli on ka pisut vale sõna... Kõik, mida soovin veel taas ja taas luua edaspidigi, olen juba teinud. Vähe või palju või parajalt... Nüüd on aeg nende sündmustega ja tegemistega edasi vägevamalt edasi liikuda.

Homme algab uus nädal.

Usun, et tuleb väga lahe nädal.

Olgu loov nädal kõikidele.