Hingamisest...

Olen tundnud, et ma ei hingatagi. Et mingid määrused ega reeglid pole seda nagu kirjas... Võiksin elada täpselt nii palju tunde nagu kuskil paberil kirjas, isikliku abistaja abiga hetkel 6 tundi päevas Kuid lkuskil teisel paberil on, et vajan kõrvalabi 24/7... See sotsiaalsüsteemi hinnang mulle. 

Arvamused ei lähe üldse klappima. Ja ei saagi minna, kui tundide taga on lihtsalt raha... 

Vaata lõpmatu teemal. 

Aga täna, praegu ja siin, soovin mõelda hingamisele. Hingamine on baasvajadus. Hingamisega oleme kõik nii harjunud, et tavaliselt ei pane tähelegi. Kuidas ja kas hingame - tavaolukorras ei pane seda ju tähele. Normaalne. Loogiline. Muidu oleks kohe väga viltu, kui ei saaks hingata...

Millegi loomisel on ka hingamine väga oluline. Olen jälginud, et kogunisti maalimise juures... Nii kummaline kui see ka ei tundu... Kirjutamise juureski... Pole vist tegevust, kus hingamine oleks teisejärguline... Tunneta keha. Kuula omaenda hingamist. 

Olen siit ja sealt kuulanud hingamisterapeute, pannud nippe kõrva taha. Ja parimad on olnud mulle siiski laulutunnid... '

Jah, mulle on öeldud, et ma ei hingagi, minuga ei saa tööd teha... See oli ammu ammu tagasi... Aga pagan küll, siis ma ka ju hingasin, sest ma ju elasin siis. Naersin veel mittehingamise nalja peale. Nagu tänav. 

Täna hingan teadlikult. 

Kuigi mõni asi võib ka hingamise poolikuks jätta... Näiteks asi, mis ei edene, seisab paigal või tundub laoslollus...   Siis tuleb taas tunne, et andke õhku - tahan hingata. Ellu jääda.

Kuigi mida aeg edasi, seda rohkem suudan end rahustada just hingamisega. Jäin sellele praegu mõtlema...

Seega, lubage hingata. 

Igalühel.

Ka minul. 

Võin leppida väheste tundidega paberil ja 24 tundi abi ma samuti ei vajaks, aga siiski hingan iga hetk,

Elan. 

Möllan. 

Täpselt nii palju kui tahan ja igatsen, julgen...

Näitus Sakus

Mina olen 2. märtsil Saku raamatukogusTule Sinagi, armas kunstihuviline sel päeval Saku raamatukokku kell 14.30 minu näituse avamisele

 

Need vastlakuklid... tulihobuse aastal..

Vastlakukleidki tuleb kord aastas naudida... Rahulikult,. 

Kuigi ümberringi tu ndub möll olema mõõtmatu. Tundub, maailmas enamus inimesi jooksevad hetked läbi, samas, kui tahetakse hetke naudida.

Hetki mida loome parajasti, peab looma naudinguga , Mida veel naudida, kui mitte loomist... Tulemus on kindlasti ka nauding ja rahulolu, õnne tunne, kuid hoopis teistmoodi tunne. Siis saab naeratada, milleks oli vaja alguses paanikat, unetuid öid...

Mina sõin rahulikul kuklit.  

Mõtlesin liule, mis jäi küll tegema.... Aga ega tegemata ei jää... ja olen liugu teinud elus ka... Nii, et kõik hästi ju...

Loodan, et ka tulihobuse aasta toob ja loob midagi vägevalt head. Päris uusi unistusi mul polegi, aga need, mis on , võiksid kiiremini täide minna. Ja nüüd tean ka, kui mõnus on rahulikult ratsutada... Ja istun valge hobu selga. Juhin end julgelt kappades edasi,

 

35 aastat on möödunud kui silmapilk

Olen olnud homsest 35 aastat ema. Alles sündis Merili... Olen täna hästi palju piisavalt, kui imelised ja valusad on olnud need aastad. Noorena ma ei uskuda, et śaan olla kolme lapse ema ning ka mimmulik mamma lastelastele. See näis kättesaamatu, ja nii kaugel,..,  

Kui palju õnne.

Kui palju pisaraid ja väärtust. 

Kui seda kõike pole kunagi olnud, milline mu elu siis - ma ei tea ega tahagi teada. 

Emana olen püüdnud parimat. Vahel ei ole see ka nagu õnnestunud, iseendale tundub nii... Lastele jäta nende arvamused..... Aga siiski arvan, et olen andnud ´kõik, mis suutsin. Juba neile nende elud. Elu suurim kink 💖 

Mina ja lapsed oleme üksteistest kaugel, kuid ikka on mulle lähedal. Minu südames.

Võin õnnelik, tänulik ja uhkegi olla, et lapsed elavad oma elu ja tulevad hästi toime. Saavad omi kogemusi. Mina toimetan ilusti oma elus. 

Ja kui veel laiemalt mõelda, siis minu julgusega emaks saada, said kogemusi väga reisedki, näiteks naistearstid. Meile Aivariga tehti Toomemäe sünnitusmajja juba siis perepalat, lubati mehel minuga olla. Sest keegi teine ei oleks tulnud minu abistamisega nii hästi toime tkui Aivar... Kohiutavalt ilus ja õnnelik hetk oli siis...

Soovin edasi ka vaid imelisi hetki. Ükskõik , kuhu suunas elu keerab - ikka olgu ja tulgu head, jäägu meelde imelisena paljud hetked. ´Jama tuleb nende vahele niikuinii - kuid ka seda on vist vaja... Vastasel juhul ei saagi ehk aru, kui õnnelikult oled elanud ja kui tänulik võid olla oma elule 💖

 https://www.youtube.com/watch?v=d-2IBTTVYb8

 On hetki, mis venivad pikaks... Nii pikaks, et tundub, et ei lõpegi ära. Nad pole ka igavesed, kuid nad ei lõpe ära... Ei liigu e edasi ega tagasi... Nad seisavad paigal... 

Praegu on üks selline hetk. Kestnud mõnda aega, üle nädala kindlasti. 

Mulle ei meeldi sellised paigalseisud.

Tõsi, ma näin nii energiline. Toimekas. Jah, seda olengi. 

Kuid mu sees tajutav paigalseis. See tunne  EI meeldi mulle. Päriselt ka. 

Juba see pisiasi, millega peaksin olema harjunud, et olen olnud kakskümmend päeva aind toas, on väga väsitav. Paneb katuse sõitma. 😂 Kuigi lohutuseks kõlab aeg - ajalt ikka, ka mu enda seestki, et õues on juu külm... Ja mis siis - tahaks ka talveõhku nuusutada... Aga nelja seina vahel kükitamine pole tõepoolest kõige hullem. Aga hullem on, kui enda meelest oled endast palju andnud, siis öeldakse, et sa pole eriti miskit teinud... ning venib ja venib vastuse saamine, kas jaa või ei...  Mina loodan ikka parimat. 

Usun, et uuest nädalast märtsi alguseni tuleb vaid head ja väga palju põnevalt ja toredalt möllugi. Selle nimel tasub olla ka venivas ja mitte midagi ütlevas hetkes... Rahulikumalt hetke on vaja. Kuid mitte teadmatuid hetki, mis lihtsalt vahel on paigal... 

Eh, ma ei viitsi viriseda praegu... On täpselt selline hetk, nagu on. Tegelikult on normaalselt hästi. Lootust on, et kõik saab paremaks minna. 💖