Oktoobrikuu... Sügistorm...

 Minuga on miskit kummalist juhtund... Jäin juurdlema... Saan öelda, et mulle on alati sügis meeldinud,  kuid pimedus mitte. Pimedus tegi mind nukraks ning kartlikmaks... Ma ei osanud olla vahel õhtuti... Väliselt näis kõik rahulik, sees mitte... 

Nüüd olen sisemiselt ka hästi rahulik. Usun, et pimedus kaob enda seest, kui hing on rahul iseendaga. Kui kiirgab valgust. Valgus, mis  on tajutav. Minu meelest valgust võib ka tajuda... Valgus lihtsalt on. See ongi ime. Eluime. 

Muidugi minagi potsatan tihti kuhugile hämarusesse... Saan samas kohe aru: appikene , see ei ole minulik olemine... Kulge taas särava valguse poole, kuid mis ei pimesta silmi... Seegi oht on olemas.

Oktoobrikuu on läbi aegade olnud mul vastuoluline kuu. Õnnelik - õnnetu - õnnelik . Üles - alla - üles... 

Ma arvan, et selles oktoobris tuleb ka miski uut, mis viib edasi... kuigi hetkel tundub  et kõik mis teha plaanin, on ammu juba tuttav. Tuttavad unistused reas...

  

Minu kodu nägemine täna, 1.oktoobril...

 ... väikese fotograafi (4 a) silmade läbi 😉 Millal ta klõpsutas pildiseeria , ma ei tea... Minu meelest toredad ja argipäevalised hetked. kuigi on laupäev. Hakkasin just suuremat koristamist mööbeldamist  korraldama... 

Mäekivitükile maal

 

Mäekivitükk pärit Norrast nagu aru olen saanud...      Pilt nimetu veel. Mulle meeldib. Jätsin meelega kivi ennast paistma..  Elu on vägev, kuid samas hapras...

Nii hea on end tunta hullumeelsena!!!

 Tõsiselt mulle meeldib olla pisut hull ja teha midagi hullu. See loob ja viib mind edasi. 

Usun, et sügis - talv tuleb põnev. Ise teen põnevamaks ja säravamaks pimedama aja. On mitu mitu loomis - soovi - projekti, mida tahan alustada ning nende kaudu tuua ja luua iseenda ellu uut ja paremat. Panen ennast taas proovile. Kes siis veel peaks mind edasi kandma, kui mitte mina ise. Kindlasti vanad tegemised jäävad ka, kuid neidki saab iga päev uuesti teha. 

Eile maalisin näiteks. On vana tegevus. Ei üllata eriti... Eks ole. Aga maalisin uue maali. Mäekivitükile. (Mäekivi, kaalub umbes üks kilo, vedasin Sauelt koju, sest tahtsin proovida miskit, mida polnud veel proovinud maalides...) Täiesti ilus ja tallutav pilt tuli. Minulik. Mõtlesin, et teen süngema - et olen ka popp ja kaasaegsem kunstnik, et panen mustad pinged kivisse... Noh ei tulnud kuidagi see välja. Elu on helgem. Tuleb vaid usaldada elu ilu... ja helgust ka siis, kui korraks palju ei näigi ilus ega hea...  Kohe, kui saan pilti arvutisse  riputan üles ...

Taaskord absurd kuubis

 Sain kinnitust, et sotssüsteem ei loo mulle küll miskit uut ja paremat... Ilmneb, et võib uuest aastat korraga kolm abistajat mitte  enam... Huvitav on see, et üle 22 aasta on mu elu toiminud IAT tundide ja olemas raha järgi... Nüüd siis ka inimese arvu järgi. Ametlikult. Seda enam , et üks abistaja ei tohi vähem töötada. kui 50 - 60 tundi kuus...

Mõistan, et nii hoiab vald maksude pealt kokku. Hoiab raha kokku...

Aga mulle võib olla kolm isikliku abistajat valla poolt rahastatud piisav ja võib - olla ka mitte piisav. Niikuinii on vähemasti üks abistaja mul enda rahastada. Sest isiklike abistajaid pole iial liiast. Ja  180 tunnist, mis vald tõenäoliselt mulle mind hinnates määrab, võib samuti väheseks jääda ... seda abiga elamist aega...

Olen rahulik. Mul on kogunisti hea meel, et see praegu välja tuli. Ma ei jõudnudki vallalt IAT 2023 kohta ise küsida veel... Mitu aega tiksus kuklas, miski läheb alguses taas jamasti uue aastaga... Et mõtle ja püüa midagi luua uut oma abistajate jaoks ja iseendale. 

Mu sisetunne ei eksinud. Õnneks. 

Ma tean, et pean usaldama end. 

See on minu elu. 

Ja inimesi, kes võiksid aidata füüsiliselt , võiks olla ka kolmkümmend kolm korraga... Vahet pole. Peaasi , et looks positiivsuse.

Hoian silma peal alati, et abistajad läbi ei põleks rohkete töötundidega. Abistaja töö on  väsitav . Kuid ma ei tea ühtki tööd., mis poleks väsitav... Aga väsimust saab väheneda paljudel viisidel. 

Ja on mõni abistaja, kes .on hea näiteks 10 tundi kuus. Ja ta ei saagi rohkem aidata ehk olla minu päralt.

Igal abistajal on oma proff oskus minuga hakkama saamisel. Oleme ausad. Kõik ei julge minuga ujuda, ei roni vaatetorni, ei küpseta kooke... Võin tahta. Võin õpetada. Neil lihtsalt puudub jaks. Pole kätt. AGA OMA ALA SUPER  HEAD isiklikud abistajad.

Elu on lihtne. 

Inimeste mõtlemine ja arvamine on vahetevahel ranges raamis...