Taas...

 Taas leian end... See nädal oli eriti otsimise mäng iseendaga... 

Taas on õhtud näiliselt pikemad. sest kellakeemise mäng oli jälle. Õhtud pimedamadki. 

Aga lühike päevavalgus ja pikk pimeaeg ei ole hull raskus kukil, kui sa ainult mõtled sedasi.

Kui lihtsalt südamel kergesti särada.

Eile õhtul tuli taas loomistuhin. Olin juba unustanud ammuilma, mulle endale vähemasti tundub nii, mida olen soovinud kogu hingest peaaegu alati. Või, kui polnud mitte unustanud, siis olid soovid ja loomisplaanid alla surutud endas.  Seda päris ausalt. 

Võib - olla oli seda aega just selleks vaja, et  tuletada iseendale meelde, milline loomisväärtus on kõigele vaatamata minus.

Ja  hakkasingi eile hilisõhtul taas looma. Ei, mitte uusi asju. Kuid uuesti asju, mis on pooleli... Ja sõna pooleli on ka pisut vale sõna... Kõik, mida soovin veel taas ja taas luua edaspidigi, olen juba teinud. Vähe või palju või parajalt... Nüüd on aeg nende sündmustega ja tegemistega edasi vägevamalt edasi liikuda.

Homme algab uus nädal.

Usun, et tuleb väga lahe nädal.

Olgu loov nädal kõikidele. 

 See on reklaam, mida loeksin minagi ning kutsuksin kellegi Tiia Järvpõllu endale külla

Saaksime rohkem iseenda ja üksteisega tuttavaks!

Jagage!

Aitäh!

Mis on molutamise hind..

Eile õhtu oli harv õhtu, kus saingi pleedi see lihtsalt olla. Molutada. Mitu tundi. 

Mul oli isiklik abistaja Mirjam, kes jääb aeg-ajalt minu juurde  ööbima, et järgmine hommik või päev tööl olla. Tal ei tasu iga kord tulla - minna ära, ta elab natuke kaugemal minust. Võrumaal.

Minu õnneks. 

Siis on mul vahel õhtudki nii nagu olema peavad. Naisel, kes tahaks päevast ja probleemidest, mis ei peakski probleemid olema, aga teiste jaoks nagu on... ja ikkagi lahenevad... 

Kuid eile mul peagi veidi valutas... See on üli harv juhus, kui mu pea valutab. Eile teadsin, et olen mitmele inimesele endast kõik andnud ja soovisin endasse tagasi tulla...  

Eilsel õhtuhetkedel poleks suutnudki paremat teha, kui iseendasse tagasi tulla... 

Mirjamile muide ei öelnudki peavalu.

Jõime teed meega. Teed joome koos olles ikka. 

Kuid

eile õhtul sain aru, jälle mõistsin, et see ongi kodutunne, kui istud soojas toas pleedi või teki sees, ja jood teed... Kass Bongo tuleb ja nurrub... Ja  siis magamise minnes saab ka päevariided seljast võtta ning öösörgis või  kogunisti paljalt voodi pugeda -  et magades välja puhata. 

Mina ei saa endal riideid vahetada. See täpsustus neile, kes seda veel  ei teadnud. Enamus öid magan päevariietega, vahetan küll kleite, kui abistaja poole päeva pealt töölt läheb, mugavamad kleidid magamiseks, kuid see pole see. 

Nüüd täna õhtul siin ja praegu mõtlen omaette jällegi, 

mis on molutamise hind?

Mul.

See kõik nii vajalik ja inimlik. 

Nii vähe on tegelikult õnneks ja rahuloluks vaja. 

Ja siiski... kui mina naudin õhtuid, on isiklik abistaja tööl... 

Jah, saan omamoodi ise hakkama, see on õhtuti olles iseendaga. Olen selle eest endale tänulik. 

Lõpuks ma ei jaksakski ööpäevade läbi vaid iga hetk isiklikke abistajate olla... Me pole kokku laulatatud. 

Vajan kedagi ja midagi veel - aga see teine teema... Või siis pole ka...

Veel mõtlen uuele kodule... Osta - müüa kõige lihtsam..  Kuid koju on vaja sedasama kodutunnet. Imearmsat. Imeväiket . Kas või õhtust pleedis molutamist...

    Pole ju suurelt unistatud... 

Aga võib ju olla väikestest unistustest sünnivadki suured kallid unistused... 

Lumepallisupp

Sai teha üle sa ühe aasta lumepallisuppi. 

Lapsena oli see mul üks lemmik magustoit.

 Mitu päeva pole bloginud ega kuhugile mujale midagi kirjutanud. Lihtsalt mõtlesin endamisi. Võtsin loa omaette olla.  

Üks - kaks päeva kirjutamata olla polegi pikk aeg.

Huvitav, kas keegi panigi tähele, et mina ei ole olnud päev paar nähtav... Vaevalt. Selles sotsmeedias info tulvas on võimatu kõikidel silm peal hoida. 

Isiklikult küll parimal soovilgi ei jaksa kõiki jälgida päevast päeva. Kas peakski... Olen rohkem kui kindel, et enamus ei tulegi kogu oma looga lagedale... Palju palju jääb ütlemata. Kirjutamata. Ole nii nähtav särav täht kui tahes.

Ka mul  on nii.

Ka mina olen nähtav ja särav Täht, kes hoiab palju palju enese sees. 

On lihtsam.

On kergem.

Täna sai proovitud kleidi, mis on olnud kapis juba kuu. Temaga saaks kuhugile pittu minna. Või kohtingule... Täna tuli lihtsalt tahtmine duši alt tulles teha miskit sellist, mida pole ammu teinud.  Rutiin tüütab vahel mińdki. Siis tuleb otsida rutiinist väljapääsu kodu nelja seina vahel. Olgu see kõige pisim asigi. 

Lumepallisupp  ja punane kleit muutsid päeva erilisemaks.

Rohkemat polnud vaja, 

et tunda end paremini keset  küsimusi, mida teha või kas olla või mitte olla... Muidugi valin olemise. Tegemised ka... Küsimus on, kuidas ja millal...

Kas panen uue tööpakkumise kohe või ootan veel... Sest hetkel on nagu lisakäed olemas ja samas pole teatud hetkedel pole ka... Olen tõesti mõistev tööandja, kes hoolib... Aga soovin ka endast hoolida. Rohkem endast hoolida. Ja endast vähem loobuda... ´

See on minu dilemma. 

Otseloomulikud on praegused isiklikud abistajad super tublid. Kuid neil on omad elud. Seda peab lihtsalt alati mõistma. 

Ja mõtlen ja mõtlen uuele kodule... Tegutsen samuti... 

Küllap üks päev kirjutan, mis ma tegelikult olen kogenud... Võib - olla on väike kartus ka, mis saab... Samas tean, et saab ikka head. Kuigi ma ei viitsiks hakata süsteemile taas tõestama, et  ma pole kaamel...

Üht team. 

Lähen VaVari sündmusele https://vavar.ee/ . Kuid kuidas ja kellega lähen - ma täpselt ei tea jälle. Aga lähen ja punkt. 

Küllap universum toetab.

Kõige tähtsam Kuldvõtmeke nüüd olemas

 

On olnud  normaalselt hea see nädal. On olnud keerukust, sügavaid mõtteid ning siiski kergust. Ei suudakski raskuses olla ja mõelda koguaeg, kui paha elu on ja milliseid hirme on ümberringi... 

Mina saan oma elu paremaks ja rõõmsamaks elada. Uskudes, et ehk  keegi saab rõõmu hetkekski minu kaudu...

Praegu tuli selgus, kui hakata kõike kartma,  siis võiks ju minutiga hulluks minna 😂

Aga naljatasin läbi nädala Kuldvõtmega. Mõtted olid mujal, kui vaid elu muutmiste korralduste juures ja üldse atrgipäeva probleemidel nii öeldes.

Leidsin taaskord niidi - nööpi sahtlist võtme, mis seal olnud aastaid. Ehk kõik siin elatud aastad. Mul pole õrna aimu, mis võti see on. Vaatasin võtit ühelt ja teiselt poolt. 

Mul polnud tuju  päev midagi ära visata. 

Ja ups - idee 😃

Värvin üle. 

Akrüüliga.

KULDVÕTMEKESEKS. 

Olin õhinas. Näis nagu hakkan keerama oma Kuldvõtmega kõik uksed ja aknad, mis iganes... ka südamed lahti...

See väike lollitamine vanat võtit üle värvides tegi tohutult naeru - rõõmu. 

Tundub küll, et pole ju midagi märkimisväärset. Üks kasutu võti. 

Vana inimene lustib lapsemeelsena. No jaa mis siis. Ma ei tunne end üleüldse vanana. Päriselt ka. Vanus on mu meelest peale surutud probleem... Usun nii kaua, kui hing on noor ja vallatu, on kõik parimas korras. 😃😍  Nii kaua suudan naudita  olemist. Armastust ka kõige väiksemate asjade vastu, mis on rõõm. Teevad iga hetke heaks. 

Siis eile õhtul korraks polnud mul miskit targemat teha, kui proovisin ChatGPT-ga teha koostööd.  Päris lahe pilt tuli. 

Magava Bongo kujutas ChatGPT kohe ise... MINA polnud rahul - pildi energia polnud see... Saatsin siis talle päris magava Bongo pildi ka. Bongo magabki tihti käpad taeva poole 😁 

Huvitav koostöö.

See ei saa kindlasti mul igapäevadeks. Aga kui vajan abi mõnd reklaamplakatit võin ka AI-d kasutada. 

Võib - olla olulisem äratundmine peitub selles, et

                           Kuldvõti olen siiski mina ise 😉😃😜