Üks päev jälle möödumas...

 Sai mõndagi tehtud. Samas nagu ei midagi... 

Sain üllatavalt näituse teha - Tartu Pihlakodus. Juba pärast jaane, 29. juunil.

Siis veel üks super põnev koostöö. Hetkel saladus. Aga see on see, mis mind ja teisi võlub. Loodan. Mind ennast küll võlub. 

Köögis valamu jamab. Ummistus ja siis jälle vesi põrandal  Remondimees Toomas on juba kaks päeva käinud. Kolmas kord peab veel tulema.  Aeg-ajalt tuleb selline jant ette... 

Abistajad... Ma olen lihtsalt kurb, või siis rahul, et pean ise toime tulema. Homme näiteks ei teagi ma, kas on lisakäsi natugi aegagi... Mul pole mõnda aega sellust olukorda olnud, et häid abistajaid nagu on ja samas hetkel neil oma elu elamine tähtsam - see on  ka õige. Minagi elan oma elu ja tähtsam, kuid päriselt ka, mul lihtsalt keerulisem veidi, kui ei ole lisakäsi... Enne jaane pole vast hea töökuulutust ka panna. Enamus on niikuinii jaani lainetel. Mina Muhumaa mõttetes. Tulev pisi reis Muhusse annab hetkel jaksu juurde, et saangi hakkama - kõik on võimalik.

 

Unistustel peab olema ruumi kodus

 

Unistustel peab olema ruumi kodus.

Uues koduski.

Selline taipamine tuli täna sähvatusena minusse.

Unistused sünnivad minu sees. Unistusi elama pannes vajan aga ruumi ja kohta. 

Seega, üks väike lisatingimus jälle mul võluva kodu otsingul juures. 

See päris tõsine. 

Ei ole nali.

Naeratus on küll. 

Ma ei teagi enam, kas saan nunnut maja suht kesk Eestis endale... Kuigi seal hakkaks küll kõik mu unistused elama... Kuid võttes ja mõeldes teistpidi   -  ehk ongi või oli seda nunnukat Õuna tänava maja ühes väikelinnas vaja selleks, et mina lõppude lõpuks võtan kogu oma julguse kokku ja hakkan püüeldes minema uue kodu poole.... See majake lõi minus miski särama. Päriselt hõõguma. Annan endale aru selgelt, et nunnukaga poleks lihtne . Ta vajab kõvasti remondi ja rahagi. Abikäsi. Aga tundub siiski ikka veel nii minu ja  minu unistuste oma.

Samas tean, et see maja ei ole maailmas ainus. 

Kui see maja peab saama mulle, siis saab. Kui mitte... Siis olen väga väga tänulik, et maja sattus mu teele puht juhuslikult märtsi lõpust ning andnud palju palju kogemusi, teadmisi, tundeid, naeratusi, aga ka kahtlemisi, pisaraid... Ma olen oma unistustele andnud täis käigu... Seda on palju. Samas näib vähe. 

Seda kõike, mida ma olen tundnud mõne kuuga, pole veel ju näha. Ja polegi vist vaja. 

See on minu saladus.

Nagu seegi, et jätsin majja, kui käisin vaatamas teistkorda, pisipisikese roosa jälje, et maja ei unustaks mind, et tahan oma koduks... Mis see jälg - jäägu saladuseks... 

Kõlan vist nagu muinaslugu või naiivitar...

Aga EI. Soovin tõesti uut kodu,   kuhu mahuks kõik mu soovid ja unistused ära. 

Ma ei ostaks vaid kinnisvara, milles saaks mu kodu ... Ostan kodu. Vahetan kodu veel parema kodu vastu. Vahepeal lihtsalt igasugused olulised asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha - lepingud, raha küsimused...... Neidki saab kergelt nauditavalt teha... 

Ilus vaikne õhtuhetk

Need väikesed valged õied teevad rõõmu mu aknalaual.

Päeval on õied lahti, õhtul kinni. 

Ega keegi  teine ei panegi neid õiekesi tähele, kui mina ütlen, et vaadake, kui ilus.😉  

Aga lille nime ma ikka ei tea, kuigi ta mu kodus ja aknalaudadel

 olnud aastaid.   Mitmes potiski. Kõik ka vist ei õitse, Vähemasti pole silma jäänud.

Akna taga on jälle mitte suve moodi ilm. Hall ja morn... 

  

 Mul on ilus nimetu igatsus. Jällegi... Nagu ikka vahetevahel olnud. Juba lapsest saadik.

Nii palju võiks teha.

,Mõelda , mõelda, mõelda.. Kõik võimalikke asjade peale...

Ma ei viitsi ka üle mõelda. 

Naudin õhtuvalgust. 

Tore on tuld mitte põlema panna...

Lihtsalt olla. 

Suve näitus Maarja Külas avatud kuu

 

Maarja Küla varba - kunstnikke näitus

 Minu silme all mu töötoas sündis Maarja Küla varba kunstnikke imeline näitus, kuigi proovisid esimest korda elus jalaga maalida

Mul oli rõõm, et Maarja Küla rahvas oli siiralt rõõmus ja uhke, et said avastada end ning ka mu jala abil tehtavat maalimismaailma.

Esimesena tuleb ikka näidata kunsti - töötubades, kuidas pintslit varba vahel hoida - lihtne, kuid väga keeruline, kui ei olda seda kunagi tehtud. Mõistusele ja ajule shokk. Usun. Aga ei, kõik on võimalik, kui võtta näiteks südamesära appi. 

Aitäh, Triinele ja Hannale ning tänasele sünnipäevalapsele Mirjamile, kes aitasid mul tänast päeva ilusti luua 💕