Eile sünnapeol juhtus värvidega see, mida ma ette aimasin - tore ju! Niisiis ma käisin pidus, mis kestis varahommikuni välja! 😉
Polnudki tükk aega nii kaua saanud pidu panna, ega läbi suveöö õues olla! Sain süüa-juua, tantsitud kahe Kruuvi poisi bändi järgi, naerda, rääkida... Ja keset ööd veel karaoket laulda - laulsin "Unustuse jõel"! Krista pani äkki mikrofoni ette, et laula nüüd oma lemmiklaulu! Milleks ma tegelikult ei olnud üldse valmis, aga noh... 😂 Sain ka Taro kaartidelt endale mõtteainet... Juba see, et ma pean liikuma ja mul on ikkagi kõikvõimalikud lavad ette nähtud, tahame või ei taha. Aga kõik on minu enda teha.
Mina olen tänulik endale ja kogu sünnipäevaseltskonnale, et ma sain ise olla ilma abistajata! Vot see tunne peab mul alles jääma. Ei saa alati olla mugavustsoonis ja olla abistajaga... Ja anda abistajale järele... Et tulla ära, kui hing ei taha! See mugavustsoon on mul tulnud mõne ajaga... Ma saan hakkama küll, kui mu kõrval on hakkajad inimesed!
Krista on mind aidanud peaaegu terve elu. Oleme koos mänginud, poisse taga ajanud ja kõike muud... 😂
Ja ka Triinuga ma olen olnud ka, kui ta väike oli. Triinu on Krista tütar. Me hoidsime ka teineteise lapsi. Triinu aitas öösel väga hästi! Tegelikult kõik külalised aitasid!
(Kuu aega tagasi sain Muhumaal täpselt sama tunde kätte, nüüd lihtsalt peab seda tunnet hoidma ja usaldama ennast ja minu ümber olevaid inimesi. Mis on mul kogu elu olnud, aga vahepeal ma lihtsalt kukun kuhugi lihtsamasse auku... Et on vaja ikka kogu aeg isiklike abistajate abi... Aga see on hoopis teine teema, mida võib lõpmatult jätkata...).
See tähendab, et ma võin jälle kord ikkagi enda elu elama, nii palju kui ma vähegi saan ise olemisega hakkama.
Praegu, õhtul kodus olles on mul selline väsimuse tunne, nagu ma oleks ägedal ja vägeval peol käinud! Ja ma käisingi! 💖
