Eilne video ja juba tänased seiklused...

Sain täna niisiis sel kuul kolmandat korda välja. Ja üle mitme nädala ka ise poodi. Seekord Meie poodi.  Vahepeal võib olla lihtne õhtusöögi ostsime nauding. Seda enam, kui müüja on sõbralik.  

Käisin Põlvamaal - Võrumaal mitut soovitud kodu vaatamas. 

Kui saaks kõikide müüdavate kodude head küljed omavahel kokku siduda, siis saaks tõeline unistuste Võlumaa.. 

Aga ei saa.

See valik jääb.

Nii vahva, kui kunagi on hoopis talvel eripärane korter ja suvel suvila, millel on T-tähe kujuline katus. Ja mõlemas on veel sauna...

Unistada  võib ikka suurelt suurelt. 

Unistused ongi kallid ja näivad kättesaamatud... Kuid samas, kui on pealehakkamist ja tahe saavutada kõigele vaatamata, on võimalik kõik. 

Sõitsime Hannaga Põlvamaal - Võrumaal. Avastasime teid, kohti, maju... ja nägime taevastki. 

 

Võin rahul olla ...

Lahe, kuid rahulik loomispäev. 

Olin omas mullis jälle. Täpselt nii nagu mulle meeldib. Teha üht, teha teist. Koduseid toimetus Süüa teha. kiiresti kohvitada. Meigitud ka üle mitme aja.  Luua, vähemasti proovida luua uusi loomisi. Töid juurde. Villa edasi

 mul käed või jalad rüpes istuda... 

Hästi - hästi, ma ei suuda eales niisama lakke vaadata. Isegi molutades. Ikka käivad mõtted ja tunded liikuvad miinus Vahel küll üsna vaikselt... 

Aga iga loomise juures võib juhtuda apsakaid. Kui olla veel tuhinas... Siis tuleb hingata sügavalt sisse ja välja, andestada kõige enne iseendale ja looda, et apsakas pole veel lõppude lõppu ning naeratades edasi minna...

Sai kena pikk ehk mõtlema panev videogi tehtud. Vaja veel natuke kleepida - lõigata... Homseks jääb see.   

Hetkel olen mõnusasti väsinud. See on hea väsimus, et olen päeval rõõmsasti nii mõndagi ära teinud. Võin hea tujuga vood minnä. 

Ja paar head mõtted jäävad uuteks päevadeks teha... 

Taas...

 Taas leian end... See nädal oli eriti otsimise mäng iseendaga... 

Taas on õhtud näiliselt pikemad. sest kellakeemise mäng oli jälle. Õhtud pimedamadki. 

Aga lühike päevavalgus ja pikk pimeaeg ei ole hull raskus kukil, kui sa ainult mõtled sedasi.

Kui lihtsalt südamel kergesti särada.

Eile õhtul tuli taas loomistuhin. Olin juba unustanud ammuilma, mulle endale vähemasti tundub nii, mida olen soovinud kogu hingest peaaegu alati. Või, kui polnud mitte unustanud, siis olid soovid ja loomisplaanid alla surutud endas.  Seda päris ausalt. 

Võib - olla oli seda aega just selleks vaja, et  tuletada iseendale meelde, milline loomisväärtus on kõigele vaatamata minus.

Ja  hakkasingi eile hilisõhtul taas looma. Ei, mitte uusi asju. Kuid uuesti asju, mis on pooleli... Ja sõna pooleli on ka pisut vale sõna... Kõik, mida soovin veel taas ja taas luua edaspidigi, olen juba teinud. Vähe või palju või parajalt... Nüüd on aeg nende sündmustega ja tegemistega edasi vägevamalt edasi liikuda.

Homme algab uus nädal.

Usun, et tuleb väga lahe nädal.

Olgu loov nädal kõikidele. 

 See on reklaam, mida loeksin minagi ning kutsuksin kellegi Tiia Järvpõllu endale külla

Saaksime rohkem iseenda ja üksteisega tuttavaks!

Jagage!

Aitäh!

Mis on molutamise hind..

Eile õhtu oli harv õhtu, kus saingi pleedi see lihtsalt olla. Molutada. Mitu tundi. 

Mul oli isiklik abistaja Mirjam, kes jääb aeg-ajalt minu juurde  ööbima, et järgmine hommik või päev tööl olla. Tal ei tasu iga kord tulla - minna ära, ta elab natuke kaugemal minust. Võrumaal.

Minu õnneks. 

Siis on mul vahel õhtudki nii nagu olema peavad. Naisel, kes tahaks päevast ja probleemidest, mis ei peakski probleemid olema, aga teiste jaoks nagu on... ja ikkagi lahenevad... 

Kuid eile mul peagi veidi valutas... See on üli harv juhus, kui mu pea valutab. Eile teadsin, et olen mitmele inimesele endast kõik andnud ja soovisin endasse tagasi tulla...  

Eilsel õhtuhetkedel poleks suutnudki paremat teha, kui iseendasse tagasi tulla... 

Mirjamile muide ei öelnudki peavalu.

Jõime teed meega. Teed joome koos olles ikka. 

Kuid

eile õhtul sain aru, jälle mõistsin, et see ongi kodutunne, kui istud soojas toas pleedi või teki sees, ja jood teed... Kass Bongo tuleb ja nurrub... Ja  siis magamise minnes saab ka päevariided seljast võtta ning öösörgis või  kogunisti paljalt voodi pugeda -  et magades välja puhata. 

Mina ei saa endal riideid vahetada. See täpsustus neile, kes seda veel  ei teadnud. Enamus öid magan päevariietega, vahetan küll kleite, kui abistaja poole päeva pealt töölt läheb, mugavamad kleidid magamiseks, kuid see pole see. 

Nüüd täna õhtul siin ja praegu mõtlen omaette jällegi, 

mis on molutamise hind?

Mul.

See kõik nii vajalik ja inimlik. 

Nii vähe on tegelikult õnneks ja rahuloluks vaja. 

Ja siiski... kui mina naudin õhtuid, on isiklik abistaja tööl... 

Jah, saan omamoodi ise hakkama, see on õhtuti olles iseendaga. Olen selle eest endale tänulik. 

Lõpuks ma ei jaksakski ööpäevade läbi vaid iga hetk isiklikke abistajate olla... Me pole kokku laulatatud. 

Vajan kedagi ja midagi veel - aga see teine teema... Või siis pole ka...

Veel mõtlen uuele kodule... Osta - müüa kõige lihtsam..  Kuid koju on vaja sedasama kodutunnet. Imearmsat. Imeväiket . Kas või õhtust pleedis molutamist...

    Pole ju suurelt unistatud... 

Aga võib ju olla väikestest unistustest sünnivadki suured kallid unistused...