Mööbeldamine kestab ehk kodu ei saa iialgi valmis

 Täna täitus jälle pisisoov - sain tuppa tugitooli. Ja veel lahtikäiva. Juhuks, kui keegi ööbima jääb, on lisaase. 

Arvan, et Kass Bongo on kõige rohkem tugitoolist vaimustunud - magab nagu tõeline kuninga kass.

Tuba on pea peale keeratud ja saab veelgi keeratud 😅 Vahetevahel,  kord aastaski on vaja seda teha.  Nagu ma olen ennem juba palju öelnud.

Ainult on üksainus viga, mis jääb igakord mööbeldades õhku rippuma - ruumi ei tule kuidagi elamisesse juurde. See häirib siin juba pea 32 aastat.😊 Millalgi oktoobris 1989 sai noormehega tuldud... Oi, tegelikult olin just Kaagvere vastu ning tean siiani, et minust osa tõrgub siin elamast... See pole see paik, kus peaksin olema... Aastatega pole ma mõistnud, miks see tunne mul... Ja ometigi olen elanud 32 aastat siin, kus ma nagu ei taha elada!!! Päris huvitas mõistatus mu elus. 

Aga aus olen.  

Siin olen olnud hästi õnnelik.

Siin olen olnud hästi kurb.

Siin olen praegu siiski õnnelik ja tänulik. Mul on  kodu. Mul on oma elu. 

Ja loodan ja usun, et kunagi saan suurema kodu, ja sinna kohta, kus tunnen, et on see õige... Kuid ma ei tea, mis elukohta igatsen... Järvede - põldude vahele, kus on ruumi vabalt olla...

Mõttekillud andestamisest

 Andesta teistele mitte sellepärast, et nad andestust väärivad, vaid sellepärast, et sina väärid rahu.

- Jonathan Luckwood Hule

Selline mõtekild on mu kalender - märkmikus.

Minu meelest hästi hea.

Andestada tulebki kõigepealt iseendale, et ise rahulikult edasi minna. Olen püüdnud palju andestada endale kui enda kaudu teistele. Tõesti on enda sees rahu, mida väga vaja, et iseend hästi tunta. Ma ei sooviks end mingis ohvri rollis tunta viimse laupäevanni ja koguda mõttetult sappi enda sisse... See rööviks kõik mu energiasära.  Mina vajan ja väärin energiasära.

Tihti mõtlen, kui kõik inimesed saaksid aru, kui vajalik on andestamine isendale, siis oleks mõistmine parim. 

Andestamine ei ole kerge. Töö on raskemaid justnimelt iseendaga. Aga mina olen küll seda rasket töödki väärinud.

Täna on maailmas...

 ... kallistamise ja õnneküpsise päev. Positiivse mõtlemise päev ka.

Armas päev. 

Kuigi akna taga vihm ja tuul... 

Tänasel vanavanematepäeval...

 ... sain teada, et ma ei saagi olla päris vanaema. Sest et olen noor. Vanaemad on ju vanad.😀

Ütleja on naabritüdruk Kristi, kes on mulle mitmel korral öelnud viimasel ajal ka vanaema 😍 .

Olen noor või vana - vahet ju pole. Lapsi ümberringi mul palju - see on rõõm.

Õunakotis jalgupidi

 Sorteerisin õunu. Ilus õun. Mäda õun. Mahla jaoks.

Tundsin mõnu. 

Mõtlesin omi mõtteid.

Hea, et olen kasvanud ja elanud suurema aja elust maal. Hea, et tean maa töid. Hea, et ma ei pelga või pole pelanud  neid teha... Tihti oma nippidega, vahel aeglasemalt - kuid naudinguga tehtud... Hea, et vanemad kolisid maale, kui olin vist viiene...

Noorena soovisin iga hinna eest linna, kogunisti Tallinna... Ma isegi ei tea miks. Mulle tundus, et linnas on rohkem elu käe - jala juures... Tegelikult elu on minu ümber ja sees elu ükskõik, kus olen. Linnas pole rohkem elu... On kuidagi kiirem.... Üksinduse tunnet tundsin linnas eladeski... 

Hea, et tulin maale tagasi...

Igatsen praegu küll uut elamist, kindlasti maale...

Minu mõtteid ja mineviku ei saa keegi minult võtta.