neljapäev, oktoober 15, 2026

Kui mind pole endale olemas

 Kellele sind vaja on? 
Tavaliselt kõlab vastus, olen suht veendunud, et teistele.  Kellele siis iganes. See on õige.
Viimasel ajal räägitakse, kui vajalik on olla endale olemas. Ka see on õige. 

Kuid, kui mind pole  endale olemas, siis ma ei saa teistelegi olla olemas... Päriselt endana. Mau võin küll anda kõik endast, aga see pole see. 
Mind pole endale olemas. Pole olemas olnud juba tükkimal ajal. Ma ei saanud aru, mis tunne on või kuidas seda sõnadesse panna... Mul oli seletamatu tunne. Kõik on olnud hästi. Elan parimat elu nagu saan ja oskan, aga selles oli üks väike osa puudu... Mina ise. 
Lapsest saadik olen olnud enda moodi. Enda oma. 
Arvasin, et praeguseni.
Küllap olengi.
Lihtsalt olen olnud ´iseendaga natuke rohkem peitus. 
Enese uuesti ja uuesti leidmise mängulust on kadunud. Aga see oli ju mul suurima lustina.
Vahel, mõni hetk on tunne, et keegid teised elavad mu eest, vastutavad ja otsustavad minu eest või siis ei vastuta ega otsusta ka, aga teevad näo nagu elavad minu eest. Mina ise ju teen täpselt seda sama.
Ma ei oska enda vastu lahke olla. Teiste vastu aga küll. Vähemasti püüan olla lahke ja leebe, mõistev. Kaua seda jaksan, kui iseendale pole lahkem, leebem, mõistetavam... 

KÕIK on tegelikult normaalselt hästi. 
Lihtsalt tänane päev ei läinud nagu soovisin... Ja arvatavasti paljudel. Aga inimesele on ikka tema aeg ja päev kõige olulisem. 
Seda enam, et hommikul on tulnud kõigele vaatamata loomisenergiad ja siis... avastad, et oh ei seda ma ei tee iial .     Mõttetu... 
KÕIK on aga tõesti normaalselt hästi. Olen hakanud nii  ütlema. Sest hästi ongi hästi. Veel rohkem hästi. Veel parem. Vahel pole hea ega halb, ongi normaalselt hästi. 
Nägin numbreid 14:14... 20:02... Topelt numbrid panevad naeratama. Iseeneselikult. Lihtsalt näed numbreid ja naeratad. Ja lähed toimetustega edasi. Usutakse, et inglinumbrid.  Mine tea, järsku tahtiski mõni ingel midagi mulle öelda... 
Nagu näiteks;   
ole endale alati olemas. 
Või 
leia mängulust enda taasleidmise juures üles... 
Naeratuse suule toob ka riiuleid koristades leitud kommikarp, mis on seal seisnud jõulust, Mul ka lahedad päkapikud..

kolmapäev, oktoober 14, 2026

Kui palju võib olla...

 

Kui palju võib olla neid päevi, mis nagu esmalt tunduvad noih-kah-oli päev... 

Kui palju võib olla neid päevi, mis tunduvad üllatavad, kuid siiski panevad õlgu kehitama naeratades. Sest ei tea, kas tegid õige üllatuses valiku...

Kui palju võib olla ühes õiges valikus uusi õigeid valikuid... 

Kas elu on valikute oja, mis päevast päeva suureneb ja laieneb imelise elu ookeaniks ...

Ikka võib ilusaid sõnu  ritta seada. 
Ikka võib küsimusi mõelda.
Ikka on vastused lihtsalt elust endast. On lihtsamast lihtsamad. 
Vali parim  hetkel.
Usalda enda oma elus. 
Ära mõtle, mis homme saab.
Ja igakord ei peagi valimisele mõtlema... Lihtsalt ütle, kas jah või ei südamest...
Kui oleksin osanud ka  noorena niimoodi endas arutleda, huvitav, kas oleksin siis ka praeguse elu - olu valinud..,. ´
Küllap oleksin.
Teisiti nüüd ei kujutaks end ette. Ega oma elugi...   

teisipäev, oktoober 13, 2026

Valge roos 13. 09 - 13.10 - uskumatu rõõmuvõlu

Roos seisab shampusepudelis kuu 💖 See on rõõmuvõlu tase. 😀

Küllap selle roosi kinkis 13. septembri õhtul Tallinnas Jaani kirikus kontserdituuri korraldaja Valdur südamega. 😍

Võib - olla on see roosi rõõm oluline sellepärast, et ma ei mäleta tõepoolest nii kaua vaasis seisnud roosi. Isegi potis roosid närbuvad vahel kohe nädalaga ära... Tee mis iganes, kuid närbuvad.  Mul on olnud aga potiroos, mis oli paar aastat ja õitses kolm - neli korda... 

Roosidelgi oma hingeelu 😍  

Vahel jääb see inimhingele mõistmatuks või üllatuseks. 
Mõlemal juhul on rõõmu.

 


esmaspäev, oktoober 12, 2026

Täna õhtune mõtiskluse video.

Nii et kunagi ei ole hilja sõrmenipsu teha 😉

Ka elu ise teeb hästi palju elunipse! Mulle just öeldi, et sul tuleb neid häid väljendeid nagu Vändrast saelaudu! 
😀

laupäev, oktoober 10, 2026

Tasakaal...

    Eile õhtul oli kuidagi üksluine ja igav...  Isegi arvutist ja netist oli kopp ees. 

Õhtud on järsku pimedad ja pikad. Eriti kella 19-st 21-ni, need paar tundi venivad ja venivad...

AGA
eile vaatasin tükk aega alustatud maali... Läksingi maalima. Kesköö paiku oligi maal valmis. Siis veel koristasin maalisest jäänud segadust... 
Magama. 
Ja oligi hommik jälle käes...

KUID
mu mõttes oli ammu, kuidas väljendada värvidega kergust, mida tunnetame nii pagana vähe, aga siiski rääkime palju, eriti viimasel ajal.... Mina ise pole vist kunagi keskendunud raskustele... ega ka kergustele. Mul on olnud tasakaal elus. 
Olen elanud lihtsalt.

Mul oli must lõuend.
Mis võib kergem olla kui sulg... 
Sedasi sündiski "Kerguse ja raskuse tasakaalu" maal.
Raskus ei pea ilmtingimata sünge olema.
Kerguse leidmine võib olla raske.
Kokkuvõttes on siiski kõik kergus, kui raskus on lahendatud.