Kass Bongo...

 ... vääriks küll juba oma lehte või lugu iga päev. Arg on ta samas ka - täna põgenes laua alla, kui ütlesime Jaanaga,  et tule kaasa õue... Jalutusrihma kardab nagu välku. Rihmata teda õue lasta kardan jälle mina, Ega ta ei tuleks ka... 

 

Metsatiir

 

Metsaradu avastasime täna Jaanaga. Siinsamas. Radasid mida mööda polnud ma veel käinud... Avastasin nagu lähi Kaagveret...

Ometi andsid  need sirget rajad märku, et mitte pool Kaagveret pole veel vaid avastamata.,.. Vaid terve maailm... Soovin piiluda, mis silmapiiri taga ka on - uued algused ... 

Kui ´vaid julgen minna otse edasi tagasi vaatamata. 

Mõtlemata, mis on ees. 

On vaid hetk, ja hetke järel hetk.

Sammu järel samm.

Tuulutasin end tasakaalu taas.  Püüan sõita soovidele sisse.

Aiamaa on korras

Saiu aiamaale ka.   Kripeldasin ammu, mis seal toimub... Sügisel jäi ilusti ju talve ootele, https://www.tiiajarvpold.ee/2025/10/usaldusest.html...     Täna oli ilus. Tõesti näis hooldatuna... Nüüd küsimus selles, mida edasi teen... Kas annan Aiatibile uue elu... Kindlasti pean ta üle värrima. Ta armas. Ikkagi kuus aastat truult valvanud mu väikest aialapikest...  Üks punane tulp õitseb ka. Õunapuu läheb õitsema, tundub, et pidas külmaaja vastu... 

Vahel ongi suurim julgus naeratada

Julgus — mis see tegelikult on?

Kuulen sageli inimesi rääkimas, kui pahasti neil on.
Stressajastu. Stress kiusab. Elujõud lõpeb.

Sellest räägitakse üsna julgelt. Ja hea on, et räägitakse.

Vahel tundub, et oleme harjunud elama valus. Nii näib turvaline. Sa ei erine teistest.

Vahel olen minagi tundnud, et justkui on “vale” olla särav, kerge või muretu.
Nagu peaks alati kandma maski,  et olla päriselt tõsiseltvõetav.

Aga…

Juba pikka aega liigub minus mõte luua julgusetube. Kohti, kus saab päriselt julgusele otsa vaadata.
Ja võib-olla keerata kogu julguse mõiste pea peale või tagasi parimasse minasse.

Sest vahel vajab hoopis rõõm rohkem julgust kui kurbust. Naeratamine rohkem julgust kui pettumine.

Päriselt iseendana nähtav olemine rohkem julgust kui maskide kandmine.  

Mis siis, kui meie peegelpilt võiks vaadata vastu naeratades, mitte ainult pisarates?

Ma usun, et julgus võib olla ka kerge.
Julgus olla elus.
Julgus tulla välja hallist kastist.
Julgus naeratada iseendale päriselt ja siiralt.

Täiesti elus olen

 Oligi hästi toimekas ja samas mõnus päev. Hommikul ärgates tajusin, et täna peab kohe seda ja toda tegema ja sedagi tegema, mida ennem ei ole taibanud teha... Selgust oli mu igas kehaosas ja südames. Eilsest väsimusest polnud jälgegi järel... Nüüdki õhtul olen lootuse rikas ja kõik loodetavasti saab olema nii nagu vaja. 

Käisin linnaski. Paar asja vajas ära tegemist.  Saidki tehtud. Siis pooltundi enda jaoks Gustavi kohvikus. Jaanaga avastasime VAARIKA latte - mida mu hing veel soovis tänaselt päevalt.!!! Päev oligi korda läinud.

Siis kinkisin iseendale nartsisse. Juba emadepäevaks... Ostsin need vanalt lillemüüjalt, kes müüs kaubamaja ees lilli. Seal oli mitu lillemüüjat... Panin tähele lattet juues, et keegi möödujatest ei keeranud lillemüüjatele tähelepanu... Ei ole imestada ka miskit... Teadsin, et sularaha pean välja võtma, läksin siis tagasi , rõõmustasin end lillekimbuga. Müüja tädi rääkis, et ta on 47 aastat juba seal lilli müünud.... Aukartus tuli minusse. 

Kesklinna park - ohjah, valus vaadata, mida enam pole... Niigi vähe on rohelus Tartus... Palju vaja suuri hooneid...  

    Aga mina saan mõelda oma elule, parimale elule. Ma ei saa võtta kogu maailma lollusi hinge... Oli park, ilus park... Enam pole... Kõik muutub...

Üks raamat sai ka teele saadetud.

Õhtune bussijuht oli kuidagi morn... Kui Kaagveres maha tulime, siis ta ei teadnud, kuidas kaldtee lahti käib ning bussil üldse see olemas on . Juhtub ikka, Saime Jaanaga bussijuhti natuke õpetada. Peale minnes toimetas Jaana ise kaldteega, kui rahvas eesuksest bussi läks.