Kaks tuba ja kakakast ei ole vaid maailm

 

Sellist loengut pidasin paar tundi tagasi Kass Bongole, et kaks tuba ja kakakast ei ole vaid maailm. Maailm on palju suurem ja avaram, kui käia aeg-ajalt julgesti õues...

Kass Bongo käis täna tunnikese värises väljas. Mõtlesime Jaanaga, et tallegi kuluks õueõhk ära, harjutame väljas käimist. Bongo on olnud üldiselt toakass. Viimati käis eelmine suvi õues... Vahel ikka jookseb trepikotta, aga ega ta ei julge allapoole minna, joosta... 

Panime pesu kuivama. Bongo värises... Maailm ikka tundmatu õudne... Hea oli, et proovis paari rohuliblet.

Siis jalutades jäi vihmaveettoru kuidagi Bongole ette. Käppadesse. Ainsa silmapilguga hüppas paari meetri kauguselt mulle sülle - päästa mind vihmaveetoru eest. Värises. Hüppades lõi küüned mulle kintsu ja jopesse, et jumala eest sülest maha ei kukku... Me Jaanaga  naersime laginal... Püüdsime samal ajal Bongot rahustada. 

Jalutasime edasi, et Bongo mul süles. Tegime kaks suhteliselt pika ringi, Vähemasti Kassi jaoks. Uudistas küll. Autode ja koerte peale tahtus südameke tuksudes välja hüpata. Majaukse ees jooksis kohe ukseni kisaga, et laske  kohe koju... 

Mõelgem, kuidas loom usaldab oma inimest. 

Ja kuidas loomgi harjub ära väikese mugava maailmaga... 

Kui keeruline on harjutada  loomagi õues käima. Laias maailmas. Kord paar aastas õues käimine pole ju see... 

Aga kui veel tegu inimesega, kes nelja seina vahel mähkmetega, kord paar aastas saab välja... Siis ongi kohutavalt keeruline talle süstida julgust..., kuid mitte ka võimatu.

Mul oli endal rahulik toimekas pühapäev. Pesu pestud ja kuivab, koristatud, süüa tehtud, ise pesus käidud, kohvitatud, prügi õue viidud... Mida veel soovida pühapäevalt... Võib - olla, kui unistada, siis üht suudlust... Kuid küll see ka õigel pühapäeval, õigel ajal saab olema...

    Ihhii, täna nähti mind pükstegagi. Nüüd on küsitud, kas kunagi pükste panen. Ikka panen. Kui tuju on.

Vot, täna on olnud võimalik enneolematu...

 Sai tšillitud Jaanaga Lõunakas. Oli lemmiklooma päev. 

Pärast käisin papa haual Raadil. 24. märtsil saaks papa 80 aastaseks.,. Mul on süda hästi rahul, et sain käia, süüdata küünla tänutäheks papale... ja mina ei tea, kas papa hing tegi viguri või šampoonipudel, aga keset lahkunute linna /(on ilus  väljend ju, kuulsin eelmine aasta, surnuaia kohta... ) avastasime, et  šampoonipudel lahti ja mu kott vahutab.     Me Jaanaga purskasime naerma - see oli nii hea vaadepilt. Pildi tegime bussipeatuses, kui olime päästnud, mis päästa andis... Kodus käsid kõik kotis olnud asjad, parkimiskaart ja kõik muu dušši alt läbi..,. Vahtu oi kui palju!!!

Lemmikute päevale olid tulnud maodki. Olin hulljulge, võtsin ühe kaela ja tegin pidi. Enne vaatasin lapsi, kes julgelt tegid pilte... ning Jaanagi julgustas...  Tal  oli teist korda kokkupuude maoga... Siis ma mõtlesin, mida ma pagan kardan... Eluaeg hirm madude ees... Mao omanik noormees pani rahulikult mao kaela...  

Saime teada, et madusid ei tohi peast paitada, siis võib hammustada... 

Praegu mõtlen, miks üldse midagi karta...

Tänased bussijuhid olid hästi toredad ja abivalmid, Sõitsin vist esmakordselt Lõunakeskuse bussiga. Kuidagi mugav buss. Aga Jaanal on ratastool käpas - enam ei vajagi eriti bussi kaldteed, me ei oota juhtigi... Nii on kõikidega, kes julgelt ja osavalt lükkavad mu ratastooli. 

 

Kevad - kevad

 Rõõme kevadel, mis algas!!!

Muidu kõik hästi, välja arvatud mõttetud jamad.  Jamad, mis võiksid hoopis olemata olla - mina neid ei vaja. Siiski arvan, et ka neid on mingiks kogemuuseks vaja, Hetkel jagelen jälle omaenda maali pärast ja tõestan ja tõestan Omniva tollile, et soovin oma maali kätte saada, mille saatis tagasi VDMFK. 

Naeran juba omaette, et mine tea -  olengi ehk värvide narkomaan 😂😋

Eile hilisõhtulgi joonistasin "Roosa avatud kast kasti-maailmas". Meenutasin, kuidas on diivanil istudes joonistada. Kunagi sai palju diivanitel joonistada... Meenutasin samuti, kuidas mu lapsed siis sülle pugesid, et emme joonista... Eile ronis Kass Bongo sülle, oli kunstikriitik. 😀 Aga eks sa joonista jalaga, kui keegi süles on - mitte midagi ei näe... 

Pildi idee kummitas  mind päris mitu kuud...  Enam ei kummita. Pilt tuli nii nagu tuli, alati saaks paremini....  Mu meeleolu läks teisele lainele. Enne joonistamist oli kuidagi hägune, mitte midagi ütlev, kurbki... Kõik tundus üle liigne praht mu sees ja minu ümber... Mõtlesin proovida joonistada ... Istudes diivanil... Kaks pool tundi joonistasin kastide maailma... Lahedalt olemist. Vahepeal hakkas igavgi kahe värviga teha, lisasin natuke värve. Mina ju!!!! Mu maailm peab olema värviline. 

Mirjamil palusin kõlama panna ´"Väikeste kastide" laulu. Vana laul, kuid sõnum on vägagi tänapäevane. Igal pool on ju kastid, kastid... 

Bongo jäi magama

 Täna algas kevad. 

Eks läheb kergemaks ja säravamaks. Lumikellukesed ilusti laual... On mõtteid, mida hakata tegema. Mõni mõte on julgelt uus...   Vaatame, mis ära teen. Mina ise soovin veel parimat  versiooni endast, Et suuremad jamad ja takistused nuutuks pisikesteks... Mõni jamakene jääb ikka, muidu ei olegi miskit lahendada enam. Kas siis elangi veel... 

Kevadekalli kõikidele 💕💖

Lumikellukesed

Õrnus.

Igatsus.

Salapära. 

Armastus. 

Vaatan lumikellukesi laual ning mõtlen, kui hell on hing.  

 

 

Sain jälle tantsida

Tantsukeeleski saab rääkida: kõik on võimalikNaudita

Pärnus kabareeõhtul 28. veebruaril