Kahe suvepäeva hetked...

 

Käisin Monikal külas. Suure-Jaanis. Oli väga väga armas kohtumine. Oleme neti sõbrannad jumal teab , mis aastast... Aga kohtumine päris elus on alati ju kümneid kordi armsam ja vahvam. Vahetum. 

Käisin Monikal külas sõbranna Kristaga, kes oli üle pika aja Eestimaal. 

Nii et mul olidki vabad hetked isiklikkest abistajatest...  

Kolme naise jutuvada jätkuks kauemaks kui...  Tänane öö jäi lühikeseks... 

Aga mulle meeldis väga vara hommikune õues pildi tegemine ning ka Tartu poole tagasi sõit. Hommikuti saan õues üldiselt vähe olla... Eilse õhtuse õues olemise ja grillimise rikkus padukas. Kuid tubades oludes läks me grillpidu edasi peaaegu hommikuni. 

Taksikoeral Liisal oli 12 sünnipäev. Sõime tordi ja jõime shampust.

Tartus läksime Kristaga jälle kumbki omi teid. Et millalgi taas teha koos rallitiir.

Ujusin ja päevitasin Tabiveres. Isikliku abistaja Kristiga. Ka see oli hästi vahva. Saime vihmagi. Sooja vihma päikese paistel. Lahe. 

Issakene on olnud kaks vahvat päeva.

Kass Bongo mätas

Bongo oli paar päeva uimane. Arvame, et palavusest... Toomas tassis enda kodust talle mätta... Bongole tuli kohe eluvaim sisse ...  Nüüd on Bongol oma spaa - märg käterätt, tema lill, mida lubadeks mõnuga näksida ja kassi sööginurk... 😂

Kõik on siiski hästi!!!

Mina olen vahel hädaldanud, et keegi ei käi külas ja nii edasi... Tõesti vahetevahel tunne, et siin käivad mu abistajad - mitte, et mul nende vastu miskit oleks... Vastupidi hoopis ju...

Siiski vahel sooviks kellegagi lihtsalt olla... Kella vaatamata, tunde lugemata, raha arvutamata... Need väiksed tegemised on seotud IAT-ga,  Paberi- või arvude majandus meeldib mulle ka. Kuid kui saab liiga palju aeg ajalt, sooviks mõni hetk puhkust.   

 Iseendastki puhkust ja abivajadusestki. Mõtlemisest, mis abi vajan veel, kui  abistaja viis minutit veel siin on...

Sooviks olla. Lihtsalt.

Tean, et seda tunnet palju ei saa aimata ka... Ühelt poolt on veider tunne, teisalt on vägagi inimlik tunne. 

Ja  siis tuleb üllatus!!!

Mu endised isiklikud tulevad külla. Täna käis Johanna.

Siis saan aru, et mu seesmised jauramised iseendaga on mõttetud ja vingumine... Mulle pole jauramist, et näiteks keegi ei käi külas,  vaja. See pole üldse minulik. 

Usutavasti olen olnud  hea boss, ja muidu ka kihvt inimene, et leitakse minu juurde tee ikka ja jälle... Päris elus taaskohtumine on hoopis rõõmsam ja vahetum , kui  kuskil facebookis... 

Kõik on siiski hästi!!!

Olen tänulik oma inimeste eest.

Küll saan ka puhata, nii et keegi ei pane tähelegi, et mina puhkan ja olengi lihtsalt. Ka selle nippi olen õppinud ära elus. 

Tänagi lihtsalt olin Johanna ja ta väikese tütrega.  

Üks pilt kassistki täna

 Bongo kõõlub aknal...

Nostalgiline laut 🙂😛

 Täna oli äkiliselt väga lahe laupäev... Eile mõtlesin, et täna kükitan kodus ja nii mitu päeva järjest... Kuid eile hilisõhtul kutsus Kristi mind Avatud talude päevale kaasa. Muidugi tahtsin minna. 

Käisime Kruusa ja Nugise taludes. Mõlemas olid ka ponid. Mulle on hobused alati meeldinud, Üks mu unistus on ratsutada, seda pole ka veel teinud...

Nugise talus mõtlesime Kristiga, et prooviks ja küsiks peremehelt, kas võib ja saab ratsutada nagu lapsed... Kuid võtsin liiga kaua hoogu. Padukat hakkas sadama. Poni tuli ka kohviku katuse varju alla. 

Mulle meeldis mõlemas talus pisut nostalgiline maaelu hõng. Eriti Kruusa lauta lõhn - kujutage ette. Tuletas mu lapsepõlve meelde... Panin tähele, et mõni noor täitsa pelgas... Isegi mitte väikesed lapsed... Õnneks olid aga kõik  siiski uudishimulikud.

Nugise talus olid jaanalind ja hõberebane kurjema näoga.

Mõlemas kohas olid jänkud. Nemadki on mulle sümpaatsed lapsest saadik.

Kuid ma ei näinud ühtki kassi.

Sõbralikku mänguhullu  koera hakkas me laps pisut kartma. Võib olla sellepärast, et koer jooksis esimese jutiga  kihutades meist mööda ja meil pole kellelgi koera... Mul oli lapsena koer, kassi polnud ja ma ei sallinud kasse. Aga tänased koerad meeldisid mulle väga.