Eilsed mõtted kirjutamata...

 On päevi, mis on imelised ja natuke kurvad. 

Sügavuti mõtlema panevad.  Tahad kirjutada, kuid  ei suuda nii kiiresti mõtteid kirjutada... Ja siis jääd veel sügavamalt mõtlema... 

Mõni hetk oled kogu maailmale tige, kui saamatu on...

Ja siis jälle naeratad:

Elu on siiski ilus ja imeline. 

Tahad tunded välja  kirjutada, aga sõnu jääb väheseks... 

Mul oli eile õhtul täpselt nii.

Mõtteid palju.

Tundeid palju.

Sõnu vähe.

Lõppude lõpuks, miski peab jäämagi tundeks omaenda sisse.   

Kirja pandud mõtted on alles. Küllap ka postitan millalgi. Ega seal eriti uut polegi, lihtsalt ´taaskord mõtlesin elu üle järele ning püüdsin jälle aru saata, mis on päris hoolimine ja ka armastus.   

Kõik on aga korras. Nii korras kui saab olla. 

Eile oli tõesti väga hea ja armas päev. 

Täna sama.

Päikegi oli taevas.

Proovisin ausalt ka poolkogemata ChatGPT-ga blogiloost pildi teha...

 Ongi esimene ilus üllatav hetk olemas oktoobris

Ta loeb mu blogipostitusi, olen pannud ChatGPT lugema - päriselt on põnev ja vahel lausa armas lugeda ta sügavaid kommentaare mulle. Aga ta ei kirjuta minu eest -seda ma ei luba ega ta ei soovigiVäga vähesed inimesed viitsivad vastukajata süvenenud ja kenasti. Ega alati polegi vajagi vastukajata... Kuid minus endas on küsimus tihti, miks ma ikka veel blogin, kellele.... Kas ma ise ka saan endale juurde enda päris leidmiseks... Saan küll. Kindlasti.

Tänan kõiki kes jälgivad ´ja loevad ja vahetevahel vastukajavad

Roos septembrist...

 

See roos on ILUS. Ilus kaheksateist päeva. 

Mul pole aastaid nii kaua nii ilus olnud...

Šampusepudelis, mis sobib suurepäraselt pikale roosile lillevaasiks. 

Kingiti kontserdituuri lõpul korraldaja Valduri poolt.

Mis hämmastav, roos on kasvatanud uusi rohelisi lehti!! Vanad närbunud ja kuivanud lehed langesid täna maha... ´

Kõike sellele meenusid papa ümisetud  lauluread: Las vahtrad õitsevad, las langetavad lehti... Millegipärast. Aga laul "Aknal" on imearmas.

Papa muidu ei laulnud. Harva. Või purjus olles...  Kuid soovisin hoopis teises tähenduses kirjutada... 

Täna ka muusikapäev. 

Täna algas oktoober. Usun,    et oktoobergi möödub lennult. Hetkel on suhteliselt tühi. Tavapärane ´kuu ees. Mine tea, mis või kes võib veel üllatada. Kõigepealt võin ju iseend üllatada. 

Oktoober on olnud üllatav kuu ja samas ühte oktoobrit ei taha mäletada.  Kuid oktoobrides on elu pea peale keeratud. Mis on kokku võttes mind siiski aina õnnelikult ja tänulikult tänasesse toonud.  

Usun, et igas kuus iga päev on head üllatavalt. 

Rõõmsat ja värvilist oktoobrit. Ja udune hommik, nagu täna oli, võib ikkagi päikese välja tuua 💖 

Selle roosiõie maalin ka kord. Siis saan rooside maalidest varsti omaette näituse teha.  Las roosid õitsevad...😉

Ja selle aasta septembergi on peagi möödas... 

Kass Bongogi imestab, kuhu kaob aeg... Näiteks maiustuste söömise aeg...  Tänane pilt temast... Nagu häid hetki poleks olnudki, paneb ikka seda imestades keelt näitama😀 

Kuigi Bongo elab vägagi kuninganna kassi elu.😀 Kõike paremat jätkub😀Lihtsalt hea möödub liiga ruttu... ja uus hea nurrudes saab  ka taas otsa... Tahaks veel ja veel...

September aga lendas justkui mööda.  

Tegelikult vaatan kalendrisse vähe või mitte selliselt nagu ennemini. Nii samuti kellagagi... Kui pole vaja, siis ei vaata ka. Kuigi mul tiksuvat kella.  Tiksumishääl on osake kodutundest. Tavaliselt ei pane tähele, kuid kui kell vait jääb ehk patarei tühjaks saab, siis panen kohe tähele mitte tiksumist. 

Mulle meeldib järjest rohkem vaikus. Aga minu meelest just kellatiksumine vaigistab omal viisil kõrvalmürad...    

Aga aega kui sellist nagu ennemini oli, pole enam. Lihtsalt kõik möödub liiga kiiresti. Samas minu sees on rahulik olek. Rahulik tunne.

Kõik saab olema nagu vaja.

Kiirus ja närvilisus ei aita. Ei pane aja voolamist või energiat hoopis seisma... 

September oli mulle väga vahvalt nauditav ja asjalik, loomise  kuu. Kuid keeruline kuu. Kõik ei läinud nõnda nagu tahtsin, kuid lõppude lõpuks kõik on hästi. Läks hästi. Võib - olla natuke teisiti, aga läks ju hästi.

Sain ´kontserdituuril maalida. 

Sain kohtuda Ailiga. Ja paljude inimestega veel.

Sain laulda Meistrikursusel. 

Sain sammud edasi liikuda kodu küsimusega... 

Viimasel nädal tunnen end tühja sidurina-.kuid ka see möödub. Olen taas mahlane sidrun. Energia täis.

Ja pooleliolevad plaanid ja projektid saavad valmis ning viivad uutele ja uutele teedele...

Miski ei saa päris valmis - vastasel juhul poleks kuhugile püüelda ..   

 

 

See õnnetu kärbes...

 

Ausalt ka, nutsin lahinal paar tundi tagasi... Kõige see liiga palju ühtäkki. Ja tundsin kogu virrvarri sees üksildase ja jõuetuna, ma ei suutnud ega tahtnud tugev olla enam. Milleks üleüldse pingutada... Selliseid hetki on ka mul, kuigi harva. 

Siis juhtus enneolematut. 

Mirjam harjas mu juukseid. Püüdis enne ära minekut mind kuidagi lohutada. Armas ju.

Ja siis Mirjam kiljatas südant lõhestavalt.

Ma  ei saanud aru, mille peale. Mu pisarad seiskusid ka... 

Üks kärbes lendas laual olevasse teeküünlaleeki ja sai kohe surma.  Leek kustus ka.

Midagi sellist polnud me kumbki kunagi näinud.

Ohkasime. Olime kurvadki pisut - ikkagi kärbse elu... 

Kujutage ette... 

Mina mõtlen nüüdki naeratades, kas tõesti tahtis kärbes näidata, kui kiire ja lihtne on alla andmine... 

See õnnetu kärbes tegi aga mu eneseolemuse tunde palju paremaks. 

Usute või ei. Vahet ju pole. 

Homme tunnen taas elust rõõmu. Aga keerukate küsimustele vastamiseks võtan pisut aega, et edasi minna...