laupäev, oktoober 16, 2021

Sügisene mina...

 Täna on selline nukker ilusate värvidega ilm , mis on meeldinud ja kohutanud juba lapsest saadik. Sügistormine, sünge sinine taevas, samas ka päikene, lehed keerlevad maa - taeva vahel, tegelikult sadu toone on ...

Mulle on alati tundunud, et sulatun sellise ilmaga üheks... 
Nukker.
Ilus.
Värviline.
Värvitu vahel harva ja süngegi, kuid ikka positiivne. Morn  olemine on vajalik vahetevahel selleks, et end laadida jälle uute värvidega. Nagu looduski.

Varsti on akna taga pime.
Siis jälle varsti valge.
Lootus jääb alati. 

Seda ei tohi iial unustada.

Ka siis kui tunnen end üksiku kollase keerleva puulehena...   

Avatud Lava 14. oktoobril

 

...  oli minu elus vist jälle pöördepunkt, mis viib jälle kuskile, kuid  kuhu - ma veel ei tea öelda. Soovin kulgeda läbi oma unistuste ja aja... 

33 aastat tagasi olnud pöördepunkt, mis koheselt ei tundunudki see olema, on toonud mind sujuvalt praegusesse hetke...

Iseenesest oli seekordne Avatud Lava spontaanselt hästi segaselt vahva teha. Nägin  pisut vaeva ja kogesin enda sees tohutult rõõmu. Tegemislusti.  Oli ka alla andmise tunde hetki...

Aga ei... Minu meelest psühhodraamaline õhtu sujus kenasti. Ametliku psühhodraama rakendajana jäin iseendaga rahule. Grupp oli väike, selle eest ei teatud psühhodraamast eriti midagi. See meeldis mulle. Ja seegi veel, et ma ei vajanud tõlget. 

Kurb oli see jälle, et on mingi tõrke, miks inimesed ei julge huvi tunta, mis asi on imeliselt toimiv psühhodraama.... 

Tuhat tänu oma grupile ja Poka Sotsiaalteenuse Keskusele, Tartu Psühhodraama Instituudile!

Aitäh mulle endale, et sain mõne segase asja ja tunde veelgi selgemaks.

Soovin särava hingena kulgeda seni, kuni mulle on antud aega... Minu sees on tõesti rahu nagu mu maalil Sotsiaalteenuste Keskuse seinal. Kohtusin taas iseendaga ja teistega. Lähemalt. Kaugemalt.

kolmapäev, oktoober 13, 2021


 Võtsin korraks aja maha. Tegin meiki. Niisama. Üle mitme aja.

Naine võib alati ilusaks teha end. Alati olen mina ise, kellele kena ja armas olla.


teisipäev, oktoober 12, 2021

Hästi on võimalik tunda ennast ainult siis, kui õppida iseennast hästi tundma.

See lause jäi meelde Avatud Lava ettevalmistust lihvides:
Hästi on võimalik tunda ennast ainult siis, kui õppida iseennast hästi tundma. 

Jäi lihtsalt kummitama.
Jäin mõtlema selle sügava mõte või lause üle.

Siin võin lõpmatult kirjutada ja rääkida.

Teen seda varsti kindlasti...

Kui mõelda loometalgutele...

 ...  olnud Heaolu ümarlaud Väimelas eelmisel sügisel, siis vaatasin tänagi Leevi rahvamaja sellise pilguga , kas on ligipääs ka elektriratastoolis inimestele. See on juba veres mul. Leevi on küll Põlvamaa, mitte Võrumaa, kuid vahet ju pole. Ligipääs on ligipääs. Ükskõik kus või mis maa on, siiski võiks olla hea ligipääs igasse kohta.

Päris ideaalset hoonet mina ei ole veel kohanud kuskil Eestis, kus oleks ideaalne hea ligipääs kõikidele.

Leevi rahvamaja on peaaegu väga hea. Elektriratastoolis saaks kenasti sisse ja liikuda alumisel korrusel. Ja ongi kõik. 
Inva-wc´d pole. Mina sain wc´s ilusti isikliku abistaja Kaiga hakkama jättes ratastooli wc´st välja. 
On küll trepironija. Kindlasti see on  ainulaadme renoveeritud rahvamajas ja kindlasti väga vajalik. Eriti vanematele inimestele. 
 Minu meelest väga vähesed erivajadustega inimesed  saavad sellise trepironijaga trepist üles - alla, ammugi mitte elektriratastoolides inimesed. 
Minagi esma pilgul loobusin trepironija peale istumast. See ei näinud ohutu.  Ma võin tunduda hulljulge, kuid ma siiski ei torma iial jääkülma vette. Lõpuks võtsin hoogu ja proovisin ära. Kõhe oli. Ausalt. Juba sellepärast, et käsitoed polnud külgedel. Mul on küll istudes väga hea tasakaal, aga selle ronija toolil tundsin ebakindlat. Aga üles - alla sain ja ellu ma jäin!

Miks ei saaks ehitada või renoveerida hooneid nii, et kõikidel hea oleks...
Miks arvatakse ikka ja jälle, et seda ja toda pole vaja, et meil ju poleks tulijaid - olijad - minejaid ning ega ise ei vajaks.

Leevi rahvamaja tõesti kena ja hea ligipääsuga. Mulle polnud takistust. Sain ratastoolis trepist käia. Kuigi trepp libe ja veidi keerdus...

Ma kirjutan laiemalt. Ikka vaatab mõni valus koht kuskil silma... Kuigi loometalgud möödas ja võidujoovastuski kipub ununema, kuid valusad lüngad ja kitsaskohad,. mittearusaamised jäävad maailma alles ja neid tuleb näha. Neist tuleb vahel taas kirjutada. Meelde tuletamiseks, et füüsilist maailmagi võiks - saaks - peaks paremaks veel rohkem tegema...

Melliste uues raamatukogus on inva-wc, pole trepironijat... Vähemasti polnud aasta alguses, kui käisin seal. 
Nokk lahti , saba kinni, saba lahti , nokk kinni - igavesti selline trall...