teisipäev, veebruar 18, 2025

Riidekapi teraapia

Riidekapi teraapia on kättesaadav igal ajal. Täiesti tasuta. Vaja vaid tunnetada hetk, kui kogu maailma kära lööb üle mõistuse. Võta rahulikult kapp pea peale. See tähendab, kõik riided välja. Panna veelgi rahulikumalt riided ükshaaval ilusti tagasi. Mitte millelegi mõeldes. Mõni riideese lihtsalt teda tänades visata ära  või mõnda võta lapiks... 
Kapp saab korda. 
Hing saab rahu ja jälle korda. 
Maailm saab säravamaks.

Mina teen seda teraapiat aeg-ajalt, kui jooksen kokku. Tänagi tegin. 

Proovige ka!


esmaspäev, veebruar 17, 2025

Täna on 17. veebruar

 See kuupäev 34 aastat tagasi muutis mu elu palju - palju... Ja aastast aastasse saan olla õnnelik ja tänulik, et võin olla ema ühe kallile tüdrukule...   Tean, on olnud nii häid kui ka halbu keerdkäike... Aga enda meelest, (olgugi, et see võib - olla kõlab ninakalt) olen rahulikult ja tänulikult uhke, et olen elu loonud ja andnud oma väikese osa Merilile, et ta looks enda elu . Küllap ta teeb iseenda elust meistriteose, mida mul kaugemalt hea vaadata ja piiluda, tunnetada... Emad seda teevad ikka. Salamisigi soovides lastele õnnerõõme. 💖

Täna kohtusin kahe uue sõbraga. Kertuga, temaga küll õigupoolest teistkorda. Sest ta oli kaasas, kui ta emme käis kuu tagasi töövestlusel. Ja kohtusin Koer Joosuga. Katrin pabistas küll, et tuleb hull päev. Rahustasin, et siin on olnud rohkem lapsi ja loomi... Kõik sujus hästi. Oli nunnult vahva päev. lõpuks juba saime Kertuga suurteks sõpradeks. Mu ratastool ja kõrvarõngad on alati huvitavad mänguasjad. Päris mänguasjad pole ju nii huvitavad, Kuigi Kertu mängis hoolega ka nukudega.

 Koer Joosu ja Kass Bongo hoidsid ilusti dkisantsi. Joosu oleks ehk veel Bongoga mänginud, aga Bongo mitte. Turritas aeg-ajalt. Joosu tundis end nagu kodus.


Kui mul muud ei jätku või pole, siis lapsi ja loomi jätkub ja on alati. Omi ja võõraid. lõpuks kõik omad💖😀

Täna oli laulutundki. Ahjaa, kui ma nüüd õpitava laulu selgeks saan, siis usutavasti üllatan veel kõvasti paljusid. Mina ise olen üllatanud, mis laulu Saksa ise seekord valis mulle. tavaliselt valin mina laule... See laul pole isegi eesti ega inglise keeles... Ma olen ise põnevil. Nüüd pean kõvasti harjutama... Paar nädalat olen kuidagi iseendaga viilinud.

Eile õhtul olin üle pika aja päris masenduses. Tunnistan ausalt. Küsisin, kellele mind vaja... kõik näis nii mõttetu... tühine... Oleks siis veel raske... Ei, lihtsalt mõttetu ja tühine...
Siis sain jälle aru, et mind on vaja mulle endale.
Eilseid pisaraid oli ka vaja. Et täna edasi särada... Säraminegi on vahetevahel raskelt kerge töö, kui on armastust tulvil... 

 





laupäev, veebruar 15, 2025

Iseendale iseendaga

 Tundsin, et soovin olla omaette. Ei, mitte üksi. Sest omaette olemine pole veel üksi olemine. 

Pool laupäeva olen olnud omaette. Koristamistuhinas. Mulle meeldib vahel ise koristada... Abistaja kätte abi on hea, kuid vahel - mitte halva pärast öelduna - väsitab see mind... Kui omaette koristada, olgugi, et mul läheb topelt aega, siis saan mõelda endamisi selgemaks segaseid ja selgemaid tundeid, mõtteid... Lihtsalt olla. Et ma ei pea kedagi teist juhtima. käskima, vaatama, kella jälgima... See ongi vahetevahel päris keeruline püsida iseendas samal ajal, kui pean tähelepanek olema lisakätele...
Inimene vajab ikka endaga olemist.
Kuigi ma olen samas palju üksi... Kuid ka üksi olemise ja üksi olemise vahel on vahe. Seda peab ka tunnetama ära. 
Kuna on olla olude sunnil üksi... Kuna ollagi enda soovil üksi...
Ja kuna aasta alguses on tohutult palju igasuguseid asju juhtunud või ka veel poolikult juhtunud, siis oligi rahulikult mõelda, mida ja kuidas edasi... Olen tänulik, et mu ümber on elumöll, nii hea kui ka veidi keerulises karusselllis. Ma ei saa öelda, et veidi halvas võtmes. Kõik on mind õpetanud. Ehk tugevamaks teinud. Heas mõttes ka ahnemaks teinud, et veel ja veel unistada soovida suuremalt, Püüda rohkem. Mitte jääda kinni...
Eile oli sõbrapäev... Mõtlesin sõprusele... Teate, mul vähe sõpru... Häid tuttavaid ja isiklikke abistajaid, kes on väga sõbralikud, palju palju, kes omamoodi on kallid sõbrad. Sõbrannasid on kolm ... neli... ammust ajast... Sõpra aga polegi... Ammugi ´teda, kellele võiks öelda, et mul üks ja ainus hetkel... Eile oli tegelikult armunute ja armastajate päev. Meil sõbrapäev... Sõprusest sünnib ka armastus. Aga mina ei ole ammu tundnud armumistunnetki... ,Mõtlesin, mis suhet soovin ja kas üldse soovin... Teen pidevalt, et peikad ja mehed... aga ausalt ma ei mõtle tõsiselt... Ometi igatsen mõni hetk tõsiselt head suhet, kuid ma ei tea. mida... Mulle meeldib olla ise ja vaba... Kuid suhteski saab olla ise. Kes siis veel olla suhtes, kui mitte ise... Inimene on või peaks olema iseendaga suurim sõber. Kas mul on peret... Tegelikult pole ju... Kõlab jaburalt. Aga näiteks lastel omad elud ja pered, mis on igatpidi normaalne elukulg... Mina aga olen ise. Üksinda... Kas tunnen puudust millegist... Ei ja jaa...

Algab taas imeline nädal, kus mõelda rohkem iseendale... Tagatoa aknal on jõulukaktuski ühe õie mu rõõmuks avanud... Nagu veebruaris ikka...             

neljapäev, veebruar 13, 2025

Omniva on see

Üle mitme aja saan tunta Omniva rõõmu jagamist Omniva   moodi 😋 

VDMFK ehk eesti keeles ja lühidalt  maalimisühing saadab iga vana lepingu lõppedes kolme aasta maalid mulle tagasi, mis mina olen saatnud neile, et olen teinud tööd st tööd. Niiviisi ka seekord. 
Nagu aru saan on maalid Eestis juba 21. jaanuarist. 
Siis volitasin Omnivat tegelema tolliga. 
Aga selgust pole ikka veel, kust ja millal ma omaenda maalid kätte saan ja kas üldse toll laseb nad läbi. Kirjavahetus  venib teosammul. Täna sain ekirja , et ootavad tagasisidet - millele, ei tea, ei saa aru ma. Üks asi on kindel, vist, et hoiustavad saadetist 26. veebruarini Omniva Tolliterminaalis. Kuid ei ühtegi aadressi ega telefoninumbrit... Saan nagu aru, et nad ootavad minult kui saajalt mingit dokumenti veel , mis veidi hämming... Õnneks mul on saatja saadetiseleht... Jälgimisnumber viimaks näitas, et saadetis on tollile esitatud juba jaanuari lõppu päevil... Huvitav, kas ametlikus suhtluses ei ole võimalik konkreetsem olla, miks nad tahavad  ekspordidokumente omaenda maalidele... Sorry, ma ei saa aru...

Olen saanud kolm - neli  korda 17 aasta jooksul väljamaalt maale tagasi, kuid sellist asja pole olnud.  
Eks ma järgmine helistan kuhugile, ja pöördun ka oma ühingu poole. Küll saan maalid kätte...

13. veebruar...

..., meenutab armsaid hingi, keda ei ole enam ammu siin... kuid südames on nad igavesti... 


 Iga hetk ma ei mõtle Karelile, kes oli imeline hing ega Kass Pätule... Kuid siiski on sügaval südames mul igavesti... 

Veebruar on olnud hästi rõõmus kuu... Viimastel aastatel aga ka hästi kurb kuu... 

See postitus on 5500 mul blogis - rõõm tänases hetkes...