Imelisel jõulutuuri ajal 2024 sai räägitud unistusest, mis ei olnud lihtsalt jutt. Minule küll polnud see lihtsalt jutt.
See oli lubadus — Eesti rahvale, aga kõige enne iseendale.
Ateljee. Galerii. Loomise ruum.
Vahepeal on elu liikunud oma teid pidi.
Mõned asjad on jäänud tahaplaanile, mõned ununenudki paljudel inimestel.
Minul samamoodi.
Minus aga ei ole see unistus kuhugi kadunud ega kaogi enne, kui ta on mul päriselt olemas.
Sest see unistus on minu unistus. See elab südames. Plaanides on juba aastaid. Nüüd ehk läheneb silmapiiriile. Jala ulatuses. Ma ei saa ju öelda "käe ulatuses".
Mõni hetk ei usu isegi, mida püüan praegu teha, Reaalselt. Tagasivaadepeegel õnneks puudub mul ja mu ratastoolil, (Alles paar päeva tagasi kuulsin ütlus, et tagasivaadepeegel takistab edasi minemast. Sa vaatad koguaeg tagasi, mitte ei usalda end edasi minema.... Mõelgem sellele sügavuti.)
Poolteist kuud on olnud enda julguse avastamist.
See on vägev protsess. Loomis protsess.
Läbi naeratuste ja pisarate.
Olen hetkel praktiliselt üksi loomast suurt asja, On hetki, kus tunnen, et ei jaksa enam... Aga see on minu oma suur võluv elu, mida püüangi paremaks luua. Iseendaga ollaksegi üksi. Ise oma soovidega...
Loomine võtab mul veidi rohkem aega.
Aga olen ikka alati tohutult tänulik olnud jõulutuurile ning tiimile, kes tegid seda imet, et see imeline unistus hakkas võimsat, aga samm - samm haaval kasvama! Kui suureks kasvab, kes teab, kuid saab väga võluvaks ja säravaks. Nähtavaks.
Muidugi olen tänulik iseendale, et püüan parimat luua.
