Valguseliblikas mu toas

Vahetasin aknakardinad ära ja oh sa imede imet - omaenda kapist leidsin suure aknakardina, mida ma üldse ei mäletanudki! 😛 Praegu on tunne, et minu tuppa lendas valguseliblikas! Muidugi kardina pealt 😍

Võib-olla on see sümbol, et suvi tuleb äge ja vägev! Kõigele vaatamata. 

Selle suve loon mina ise 😎

Aiamaal 20. mail

Isiklik abistaja Kaidi ´mu kõrval. Filmis  teine abistaja Elvi. 
 

 

Tore Tartu päev. 

Nägime üle mitme aja taas Pillega.  On ikka hästi hästi hea rõõm mõelda, et endised super head isiklikud abistajad on siiani minu inimesed ning soovivad ikka jälle kokku saada. 

Neile, kes veel on uued mu blogi lugejad, võin öelda, et Pille on see armas hing, kes käskis 19 aastat  tagasi osta värvid ja lõuendi. 

Tunneme teineteist pisut üle 20 aasta... Täna meenutasime olnud hetki nagu oleksid olnud eile...

Eks iga inimesega ja ka isikliku  abistajaga jääb miskit erilist ja kordumatut meelde. Kellelgiga ei saa korduda täpselt sama asi...

Kõike ei jõudnud ikka linnas ära teha... Aga saab selle endale andestada ja rahulikult kiirteel edasi minna. Homme ka  ju päev.

Juuksurisalong nukkudele

 

Monika ja Gea käisid juukseid pesemas. Olid teised sassis ja tolmused... Mul tuli mõte, nad kurda teha. Nüüd istuvad. Kuivatavad juukseid. Monikal kõreullid peas.

Monika 52 aastane mul. Veidi  puuetega... 

Mamma võib ka lapsemeelne olla😂

Keeruline , kuid vahva hetk

Ausalt ka, eile üle pika aja oli internet ära. Kuna tagasi tuli, pole aimugi. Lülitasin kõik juhtmed ja arvutid välja. Rahulik aeg joonistamiseks. Oma mõtete kuulamiseks.  

´

Kõik on hästi. Vahva ja edasi loomine. Samas sajavad takistused ette... Tean, et takistused ja probleemid lahenevad alati. Needki tulevad ja kaovad iga hetk, nagu kõik head tunded... Millegipärast jamavad asjad suruvad  hirmukese sisse... Olen küll õppinud püüdma hirmudest lahti koheselt laskma, aga olen siiski vaid inimhing, kel peavadki olema kõik tunded - emotsioonid enda sees...

Eile sain aiamaal olla. Kuulsin esimest kägu. Kahjuks küll lõunaajal. Seega,  leinakägu... Kuid päevast päeva on  mingi lein hingesopis... Nüüd mitu aastat mõtlen nii ja olen rahulik. Lein võib-olla  ka millegi kaotus... 

Eile oli aga siiski vahva.

Varsti näete videoklipi ka aiamaast.