See on armastus...

Ärkasin sõnumi piuksu peale. Kell 6,94. Ohtu pole e-alarmilt... Midagi ei saanud aru. Mõtlesin, et küllap jälle õppus... Ei läinud isegi närvi, ammugi paanika... Korraks käis kerge võbin läbi - jälle hirmu mängud, nüüd hommiku vara...  Magasin rahulikult edasi.

Alles lõunapaiku sain  teada, et Ukraina droon oli kukkunud suhteliselt lähedale...  

Jäin ikka rahulikuks. 

Sest olen iseendale teadvustanud ammu, et reaalse sõjaohu korral olen mina küll viimane, keda tullakse päästma... Olen aus. 

Tänagi, kui ohtu polnud, küsis ainult üks inimene minult, kuidas öö möödus. Oli natuke teistmoodi ärev öö... See oli Jaana. Kuigi me mõlemad magasime ´hästi ja rahulikult. Silver küsis naljaga pooleks, mis minu ´juures toimub - seegi näitab, et hoolib minust. Silver suudab tõsiseid asju naeruks keerada, kuid samas mõtleb tõsiselt... Nagu mina olen positiivne. 

Nohjaa, täna on ju enam - vähem hästi. Jäime ellu. Usun, et jäämegi ellu.    

Mind usutavasti aitavad inglid, keda palun ja tänan iga päev ja armastus. Võib - olla olen sinisilmne, kuid usun lapsest saadik, et armastus hoiab hullud sõjad ära. Ma pole mänginud ka ühtegi sõda... See pole headus ega armastus... 

Ega mul ei olegi muud öelda... mõelda... 

Maailm vahel kuri.  

Mina pean püsima omal sagedusel, mis on armastus, positiivsus, elujaatav. Siis saan toetada teisigi, kes kriisi ohu olukorras vajavad julgustust naeratada ja armastada, mitte alla anda...

Luba liblikad lendu...

 ... ja siis veel mõned sammu õnneni. 

Ühe lennu, ühe sammu jätan alati tegemata, et teha veel miskit võrratumat, võimsamat. 

Ja näha veel nunnumat, mis paneb nunnut endale tahtma... Ja uskuma, et saadki  endale... 

Liblikad lendavad.

Sammud tulevad keerukad, kuid samas usun, et nii saab tulemus nauditav.

Kõik on veel võimalik 😍

Päikeseline päev kõige kallimatega

Sõitsin taas Põlvamaal...  

Sel kuul olen saanud suht palju liikuda väljas. Eriti laupäevi... 

Vahel oleks vaja ja tahaks mitmes kohas olla... Siis tuleb valida, kuhu minna...  Tihti ei saagi aru, kui oluline on olla kõige lähedasematele ning seda ka füüsilise kohalolekugagi... Südames on nad ikka ja alati. Kuid minna nende juurde - siis tuleb mingil viisil koguaeg elu vahele... Vabandused, miks täna ei jõua, homme ehk jõuan.... 

Tuleb tuttav ette... 

Aga kuidas tuleb elu vahele, kui me ise elame iga hetk oma elu?   Mina jäin sellele mõtlema...

Mina olin mamma juures ning oles ise mamma nägin oma lapsi. Kas on veel paremat olemas, kui jagada armastust...

Imetore päev....

... on täna taas. 27. märts. Minu jaoks sai see kuupäev eriliseks 34 aastat tagasi. Sündis Silver. Ma ei kujutaks täna ette, kui ma poleks kelmika  poisi, või õigemini juba suure mehe muti... Kes muidu oleks ühel omal sünnal mind särama/põlema pannud... 😂 Kes oleks õpetanud palju palju, mida ühe poja emme peab teadma... Laps on alati hea õpetaja, kuigi vanemad tihti just seda ei pane tähele. Ta on andnud mulle ńii palju armastust ja väärt kogemusi. 

Armastavalt õnne, Silverile💖 

 

Polnud vaja jalaga paki välja võtta!!!

 Jumal tänatud, sain pakikese kätte. Ilusti 3.75 eest lõppes nädala saaga Omivaga. Kusjuures pakki poldud üldse seekord piilutud. Ükskord oldi...

Hämmastas, et saadeti pakiautomaati Luunja. (Miks Luunja - kes teab, mina ei ole sinna ühtki paki tellinud.)  Õnneks sai Hanna paki kohe eile koju tuua... 

Ise omaette mõtlesin, et ehk soovivad isiklikult jalaga paki väljavõtmist pakiautomaadist - siis kindel, kelle pakk on ... 😂 Jalale kättesaadavat pakiautomaati vist kuskil veel polegi... 

Lõpp hea, kõik hea 😍