Ausalt ka, nutsin lahinal paar tundi tagasi... Kõige see liiga palju ühtäkki. Ja tundsin kogu virrvarri sees üksildase ja jõuetuna, ma ei suutnud ega tahtnud tugev olla enam. Milleks üleüldse pingutada... Selliseid hetki on ka mul, kuigi harva.
Siis juhtus enneolematut.
Mirjam harjas mu juukseid. Püüdis enne ära minekut mind kuidagi lohutada. Armas ju.
Ja siis Mirjam kiljatas südant lõhestavalt.
Ma ei saanud aru, mille peale. Mu pisarad seiskusid ka...
Üks kärbes lendas laual olevasse teeküünlaleeki ja sai kohe surma. Leek kustus ka.
Midagi sellist polnud me kumbki kunagi näinud.
Ohkasime. Olime kurvadki pisut - ikkagi kärbse elu...
Kujutage ette...
Mina mõtlen nüüdki naeratades, kas tõesti tahtis kärbes näidata, kui kiire ja lihtne on alla andmine...
See õnnetu kärbes tegi aga mu eneseolemuse tunde palju paremaks.
Usute või ei. Vahet ju pole.
Homme tunnen taas elust rõõmu. Aga keerukate küsimustele vastamiseks võtan pisut aega, et edasi minna...
Täna võib küll öelda, et oli armastust igal pool! Ja kust see tuli, ma ei tea isegi... Tegelikult, päriselt ma tean küll... Kuigi armastuse tähendus ja tunne on tegelikult seletamatu... Mu hing võib järsku linnuks saada ja kõrgustesse tull ta viib - aga mis on armastus? Seda peab igaüks ise tunnetama.
Tänaseks olen juba 32 aastat oma pesamuna Merli emme 💖
Täna on olnud natuke pidulikum päev, meistrikursusel, kuigi seda tunnet tundsin mina ise. Ma nautisin tänast päeva 120-ga! Ma loodan et minust sära ja armastust välja, mida õpetas meile German, lavale minemisel. Täna ma tõesti üldse ei pingutanud sära, vaid olingi armastusesäde! Ma laulsin veel ilma saadeta imeilusat laulu "Vaid see on armastus". Selle laulu kuu aega tagasi German ise mulle, et õpi ära. Muidu ma olen laulud valinud ise koos temaga. Kuna see laul on mulle varem ka meeldinud Olav Ehala lauludest, siis see on minu esituses väga minulik!
Ja veel õppisime täna, mida ma olen varem ka tähele pannud ise enda talla all - et kogu lavaenergia hakkab talla alt peale. Peopesaga võib küll energiat edasi anda ja ise enda energiat tunda ja uskuda, aga jala tallaga saab täpselt sama teha! See on hästi lühidalt öeldud, aga see on lihtsalt põnev!
Kõigele lisaks Tallinast Tartusse tagasiteel nägime Kristiga ja autos olijatega koos kuumaõhupalli taevas lendamas! Üks veerand me lihtsalt ajasime õhupalli taga, püüdsime zoomida ja pildile saada. Tuli välja, et see on sinimustvalge ühe pildi pealt, mida mina oma telefoniga ei näe. Aga ikkagi väga lahe oli! 😀
Teine pall taevas, mis ei olnud isegi palli moodi, pigem suure valge ümmarguse ketta mood, oli kuu! Tõesõna see oli kuu, täiskuu - ja nii tohutu suur, täiesti valge ja imeilus! Nii et me pidasime lihtsalt 3 korda auto teel kinni ja tegime pilte! Ma ei ole midagi sellist, võrratult vahvat enne näinud, ühe õhtu jooksul! Eestimaa on ikka vahva ja ilus! 😊
Aitäh Kristile, kes tuli, oli eile ja täna minuga! Eile ma olin lihtsalt tal külas, et täna otse Tallinna minna. Täna varahommikul jäin mõtlema, et kuskil oktoobris saab meil Kristiga 10 aastat koos rallimisi! 😊
Natuke Paivilla tänastest hetkedest
Kallid blogi lugejad - ma armastan teid kõiki! Päriselt ka! Ja eks igaüks tunnetab ära, kust tuleb armastus ja millest 😉
Hommik oli siiski teistmoodi - sain kaks imearmsat sõnumit. Tavaliselt algab päev tavaliste sõnumitega. Näiteks, mida poest vaja või oi, jäin magama, hilinen ... Või ka rõõmsamat üllatavalt, kuid ikka igapäevast. Eksole, iga päev on ju rõõmu, üllatusi, kui ka argimuret. Argimure laheneb ja saab kas või väikeseks rõõmuohkekski, et jumal tänatud asi lahenes.
Täna oli erilisemalt.
Esimeses üllatavas sõnumis öeldi, et unenäos oldi mul külas. Igati vahva. Aga hämmastav oli see, kui hästi mu elamist nähti... Ja ometi ta pole veel kordagi siin mul külas käinud...
Ma usun, et mina ei ole tõepoolest kunagi üksi, ka siis, kui tunnen, et olen üksi. Südametes olen ikka ning unenägudeski 😉💖
Mäletan, et nägin ka und´. Olin kuskil miskit tegemas - rohkem ei mäleta. Aga luuletusi ei kirjutanud, seda tean.
Teine üllatavas sõnumis andi imelist tagasisidet mu raamatule, mida loeti varahommikul Soomes. Mul tuli tibunahk ihule 😍
Nüüd saan aru, et mu raamatud ei aegu. Olgugi, et iseendale tundub, et aeg oleks uus raamat kirjutada... Kuid minu kaks raamatut elavad oma lugu vähemasti seni kuni mina elan oma loos...
Võib - olla kirjutan raamatu Võlumaale teest. Sest uue kodu saamine on kui Võlumaa teel olemine. On asju, millest ma siin veel kirjutanud... Kõige ei peagi, aga järjest rohkem saan aru, kui miskit soovid, nagu näiteks väikest Võlumaadki, pead olema lõpmatult julge 😉
Täna tuhat tänu Merikesele ja Ailile 💕
Üks unenäo jutustamine ja üks vastukaja raamatule "Kohvi jalaga, palun..." võivad muuta päeva säravamaks... Mine tea, ehk muutaa ülehomsetki, kogu elu... Nagu seda on teinud juba Numbrite keele podcast, kui olin Merikese vestluskaaslane 😉
