Homme

11.11

11.11
 

Täna mõtlen nii...

 

Päev endale

 ...ehk ka tüdrukute ja lihtsalt šoppamise päev eile! Sai käidud ka kinos, vaatasin filmi Magnus Kirtist. Täitsa hea inspiratsiooniallikas, nagu "Meie Erika". Nojah, mina olen ise kah inspiratsiooniallikas, kuid mõnikord on ikkagi hea ka teisi vaadata. Ja minust ei ole veel teist filmi tehtud peale "Ratastoolitantsu". 

Aga mine tea...

Kõik on võimalik!

Tegelikult ma olen naljaga mõelnud, et huvitav, kes see näitleja oleks, kes mängiks mind välja... 😂

Lõppkokkuvõttes oli päris hea molutamise päev. Sain isegi talveks käekoti. 

Selle Shereliniga klõpsutas üks mustanahaline noormees, keda me lihtsalt Tasku keskuses palusime.

Seega vahel on lihtsalt vaja kõik jamad ära unustada, ja lubada endale midagigi. 

Kuna eile oli isadepäev, siis mõtlesin ka papale... 

Rohelise tule väikene tähistamine

Andsin maakler Ketlynile loa uuel nädalal minu kodu - korter müüki panna. 

Kuulutus on oodatud... Mina ise venitasin. Polnud valmis kodu nägemas müügis. 

Ma ei suuda ikka veel öelda, et panen korteri müüki. Ikka kodu...  

Kuigi tean see kodu vajab ka uut kodutunnet, uusi inimesi... 

Nagu minagi vajan uut kodu, uusi tundeid, uusi häid energiaid. 

Nüüd on esimene samm astutud uue poole. Päriselt. 

 Seda sammu tähistasime Shereliga. 

Mul ongi mõttes hakata tänu ja õnnega siit kodust minema... Ei pea kurvalt  ega pisarais või üksõikselt joosta minema. Hakkangi tähistama igat kõige tähtsamat sammu, kuni tänu - lahkumispeoni. Et ühte koduust sulgeda ja teist avada. Teist, milles ma ei tea, mis seal saab olema... Aga tean, mis siin on olnud ja kõik see tuleb mu südames kaasa minuga ka uute koju... 

Seda kirjutades juba on mul naeratused ja pisarad läbisegi.

Aga ma soovin siiralt tõesti, et siin kodus saab kõik - kõik hästi ja ilusti lõpetatud.

Et mul ei jääks tunnet nagu kunagi ammu, kolmkümnend kuus aastat tagasi Ravila tänava koduga... Siiani Ravila tänava majast mööda sõites on tunne, et seal jäi palju miskit pooleli... Kuid tean, et too päev, kui ma ei saanud enam koju sisse, sest ema oli luku vahetanud... on mu elu olulisemaid ja paremaid päevi. Selle olen väga tänulik praegu. Muidu ma poleks just siin praeguses hetkes Tiiana, kes ma olen. Kuigi mu elu algas tohutute pisaratega ja enda süüdistamistega, et igatsesin vaid omaenda elu ja armastust, peret... nagu iga teine noor naine...

Ja nüüd on natu elu möödas.

Rohkem elu veel kindlasti ees.

Lihtsalt üks suur imeline kolmkümmend seitse aastane ajutine etapp siin kodus hakkab samm haaval lõppema... Mina vajan uut hingamisruumi. Energiat. Armastust.

Nii ongi.

Tavaline lugu.

Või pisut siiski eriline kodu lugu... Minu lugu... Mu kallite lugu...

Maaklerid vist ei tohi öelda, kelle kodu - korterit müüvad, ja kes käib vaatamas... Vähemasti osaliselt.  Nii olen aru saanud... Mina tahan olla protsessi sees. Lausa väga kohal. 

Usun, et leiame Ketlyniga hea ostja... Kui kuulutus saab üles.

Mis tunne siis mul on - ei tea, kuid kindlasti kirjutan sellest... 

Kõik on veel võimalik

 Kõik on VEEL  VÕIMALIK täna - hommegi, kuid sündmus saadab mind ikka ja alati 💖 Ja tuleb taas...