Täna 43 aastat tagasi suri minu vana.
Mina sain siis suureks.
Õues oli lumetorm pakasega.
Oli tavaline hommik. Istusin söögilaua taga. Minul oli meeletu naermistuju. Naerma ajas vana küsimus, kus mu hambad on... Hambaproteesid olid tugitooli all... See ajas mind naerma.
Vanaema nägi viimasena mind. Läks teisse tuppa pissile ja ...
Mul on kohutavalt suur tänu tunne, et minul oli 11 aastat võimalus kasvada nii toreda ja toetava vana käe all.
Vana valvab mind siiani. Tean seda läbi unenägudegi.
Usun unenägusid eluaeg. Nüüd juba palju aastaid jälgin omi unenägusid. Tean, et on öid, kus rändan ringi, mitte isegi maailma peal, vaid kuskil mujal... See vahel hirmutab. Uskumatu mõelda. Tihti ärgates ei soovi mäletada und või hoopis ärakäimisi...
Vana on öelnud unenätgude kaudu kõik need 43 aastat, et ole õnnelik ja usalda end, kui tuleb uut. Ma ei julgenud kaua aega, ikka aastaid unenäo tähendust uurida. Pidevalt sarnane uni. Nagu kordus vaatamine. Ja mitte ilus ja hea rahulik uni.
Vanaema õpetaski mind iseend usaldama. Saan sellest aru alles praegu. Mis see muud oli kui mitte enda usalduse õppimine, kui vihmas istudes pidin vastutama, et ma ei jää haigeks... Nõusid pestes ei lõhu end... Koolitükke tegin enda jaoks...
Ja olen õnnelik. See ei ole valetamine endale. Ma ei suuda ealeski iseendale valetada.
Mäletan, kuidas süüdistasin end vana haigusest. Olin laps. Mäletan, kuidas me lauatelefon pidi olema öösiti jalaulatuses, et vanale abi kutsuda, kui tal paha oli... Küla peal oli kaks kolm telefoni. Mängisin ka telefoniga vahel, kuid mitte siis... Mõnest kokkuleppest teadsime vanaga kahekesi, mida teha, kui... Usun siiani, et keegi teine ei teadnud tõesti neist.
Ja nüüd surutakse süü tunnet lihtsalt kallitele peale, et nende tõttu on kallis inimene haige või võib jääda koroonasse... Süüd saab pagana hästi võimendada. Mul on paha tunne eluaeg olnud, kui näen/kuulen, kui kellelgi halb olla. See on inimlik. Praegu mängitakse osavalt inimtunnetega. Kõik nagu peaks jääma kinni süüsse ja siis hakkama üksteist vihkama. Mulle see vastuvõetamatu.
Ise ei hoia enam enda sees süüd. Usun ja loodan, et vana teab, et andsin väiksena talle parema.
Täna on mul hea meel, et vanaemad ja papa surid lähedaste ligidal. Et nad polnud üksi ... Kuigi papa oli haiglas...Et nad ei pidanud kuude kaupa üksinda olema... nagu praegusel ajal...
Nüüd ütleb naabripoiss mulle "vana". Üle nädala. Soe äratundmisrõõm on.
Soovin olla oma väikestele inimestele sama soe ja armastav vana või ka mamma nagu on olnud mulle minu vana või/ja mamma.
Momendil on küll tunne, et jälle pean võitlema hakkama laste pärast. Ja kodugi eestki. Julmuseks pole vaja muud kui lapse jooksmist ja öeldakse, et oledki kodust ilma. Just selline seis on mul oma maja juhatusega. Tuleb nagu välja, et mul ei tohikski ükski laps, kes jookseb või jonnib jne külas käia, sest koguaeg trampimine häirib naabreid. Selle eest tuleks korter sundvõõrandada. Eks, see suurim kuritegevus, et laps on laps, ja pole 24/7 telefoni nohik.. Appike, kui kaugele võib minna... Iga asjaga võib tekitada raev.... Kui lühike on inimeste mälu, kui oldi ise laps või noor ema, kelle laps samuti jooksis ja jonnis... - ei mäletata...
Või kus tuleb selline raev...
Kui armastad lapsi, süüdi... Kui ei armasta, süüdi... Kui elad, süüdi... Kui sured, süüdi...
See teiste arvates nii.
Mina usaldan iseend.
Ma armastan nii palju kui jaksan. Elu ja surma, vanu ja noori, kalleid ja lihtsalt inimesi, keda ma ei tunnegi, ka vihavaenlasi, kui peaks neid mul olema. Mina ei jaksa raevu külvata. Kuigi mõni moment nõuab ausast armastust, mis ei saagi olla heleroosa või lilleline. Alla andmine tõstes naeratades käed.
Tegelikult eilne moment pani mind tõsiselt mõtlema taaskord uuele kodule, mida igatsen juba aastaid. Mul pole aimu ka, mis nippiga selle saan, kuid üht tean kindlalt, et hakkan püüdlema. Unistustel on komme täite minna... Inglid ja Jumal hoolitsevad ka selle eest. Ise aga peab kõige rohkem vaeva nägema. Usaldama end otsuse tegemisel.
Kindlasti ma ei taha uut kodu suurlinna.
Soovin kuhugile kaugemale, metsade ja järvede vahele... Väikest - väikest maja...
Sest tajun üha selgemini, et siin elamine on mind ammendanud. See koht ei teeni enam. Jah, siin on olnud mu elu õnnelikum aeg, kui ka raskemgi aeg, mis muutis mind tugevamaks. Usun aga , et parimad ja õnnelikumad ajad on eeski. Igas ajas on oma õnn ja muregi. Need käivad ikka käsikäes. Muretki saab võtta loovalt. Sõbrana. Lõppude lõpuks toob taas õnnetunde. Rahulolu.
Hetkel püüan jooksmis - müra - probleemi heaga ja ametlikumalt lahendada. Ma ei oska teisiti.
Vanalt ei saanud õpetust, kuidas olla halvem või kurjem ... Vahel olen mõelnud, et võiks osata natuke rohkem halvem olla, vastu karjuda.,.. Siis tuleb mõistust jälle koju. Saan aru, et mina olen mina. Armastus on aus. Hea konkreetsusega saab probleeme lahendada.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Vana pani selle mu südamele.
Mulle meenus, et mina ise olen ka lapsena kujutanud, et jookseen istudes punasel väikesel taburetil.
Jalad jooksis paigal seisul... ja tegid arvatavasti mürtse ka... Küllap oli omamoodi võimleminegi.
Ka sõbra vanaemaga, kes hoidis mind tihti, suhtlesin jalaga lüües põmm vastu põrandalt, sest ta oli kurt. See oli küll eriolukord, mis oli lubatud. Võnkedele pööras vanaema tähelepanu ja sai aru, et miskit. Edaspidi rääkisin otsa vaadates, ta luges mu suult.
Elasime siis ka kortermajas.
Laps on laps igal ajal.
Mul on kurb meel.
Tean, et mu vana ütleks praegu : "Naerata ja maailm naeratab vastu."
Naeratan.
