Mehed, miskit teile

 http://mehetee.ee/

Minu postkasti potsatas see huvitav psühhodraama reklaam. Paluti jagada. 

Minu meelest, mehed võiksid rohkem endast hoolida ja väärtustada, ka rõõmudest/muredest rääkida rohkem. Mõelda grupile tasuks. 

  

Veel naiselik näitus

Sõbranna Katiga käisime Käekottide näitusel Adamson - Ericu muuseumis. Vot seal on küll ratastoolidele tegelik ligipääs null.     Mina käisin küll maja läbi, isegi kunstikeldris. Keldri minek oli juba omamoodi põnev 😀

Muuseumitöötajad olid üllatunud ja hämmingus,et ratastooliga saab treppidest käia,  kuid hästi sõbralikud. Tundi ära mind kui kunstniku. See oli vahva.

Veel nägin  sõbranna Liiat ja sõpra Heikit.

Oli tõepoolest sel nädalavahetusel tõeline akude laadimine mul. 

Elamused 21 +

 

Pool päeva nautisin Kristiga Mustamäel spaas. 

Nautisin ette ja taha sajaga, olin hetkes väga. Ma polnud spaasse nina pistnud jumal teab mis ajast. 

Käisime enamus mõnusi läbi. Jooksime teraassilegi. 

Ujuda sain hingetuks. 

Kiiguta ka sain. Vee kohal. Kuigi millegipärast oli pabinavärin sees ... äkki kukun vette... aga mõnus oli sellegärastki.

Kokteili jõin mullivannis. Vot see oli küll esimest korda elus.

Meile mõlemale Kristiga oli tõeline trenn. Mina igatsesin liigutamist kaua. Tunnen täna palju füüsiliselt pareminni, lahtisemat... Mõnulemisest on vahel kasugi. 

Ja vaimselt ja hingeliselt olen puhanud, et  võiksin  lendu tõusta..

Vähemasti mulle tundus, et Elamuste spaas on suht hea liikuda ratastoolis. Kuigi mina olen mina.  Minuga kerge vettegi minna... 

Arenguruumi on aga spaas veel palju... 

See ujuma minemise mõte tuli üle öö...  Vahetevahel on rõõm, kui abistaja huvid kattuvad  minu huvidega.  Seekord tegi Kristi ise ettepaneku, et lähme kuhugile ujuma, kuna oleme Tallinnas ning mina soovisin puhkust ja lõõgaatust... Mõtlesin ise ka, häälega ei öelnud... Mõtlesin ka abistajale, tal niigi tegemisi ja tööd palju... Aga olen õnnelik ja tänulik, et mõtlesime ja tegutsesime taas üksmeeles.  

Leidsingi üksiku rüütli

 

Kuramusekene, Üksik Rüütel peitis  restos "Üksik Rüütel"   Transuunity Akadeemia nime taga... Aga üles leidsin 😂

Käisingi Transunity Akadeemia esimesel peol. 

Oli lahedalt vahva. 

Mina harjutasin veidi  enda avastamist ja julgust. Neid kahte asja saab iga hetk harjutada, kama kaks, kus parajasti  oled või ei ole. Tuleb vaid end usaldada. 

Lõpuks oleme kõik üksikud rüütlid või rüütlannad 😂😉

Soovin ja mõtlen, et haridussüsteem võiks muutuda ükskord teiste hinnangute vabaks nagu akadeemias... Toetavaks. Kõik ju õpid ja teed iseendale. Sain sellest aru, kui sain esimeses klassis esimese kolme ning vana ütles, et mõtle oma elu järele... Edaspidi tahtsin kahtegi, sest ma ei suutnud füüsikat selgeks teha endale... aa oh häda, õpsid ei saanud selgeks seda ja küsimustele vastasin pildilikult. Mul oli kooliajal pilt - mälu, õpiku tekst jäi silme ette.Aga tegelikult ma ei teadnud näiteks füüsikast tuhkagi. Kahte ka ei saanud. kuigi tahtsin kogeda kahe tunnet. Kas peitsin end või õpse - selles on küsimus 😊

Natuke tuletas kaks tooli pooleks hetkeks psühhodraamat... 😋

Akadeemias õppime ka ennekõige tundma iseend. Sügavuti. Risti ja põiki...

On töö iseendaga. Täpselt selline ja nii suur töö nagu me just ise soovime ja suudame. Nii palju aitab meid ka universum. Läbi isesnda saab teisigi aidata... 

Oh, olen sellest ammu rääkinud. Enne akadeemiatki. 

Tean, et keerleb oma sees üks mõte...  Usun, õigel ajal saab mõte tiivad ja saab olemagi...

Pidu oli lahe ja äge. 😍

Peokoht oli lahe.

Õnne minu 17 aastane blogi!

 

    Uskumatu  lausa, kuid siine blogi saab 17 aastaseks 💝

Alustada sai pool naljaga ning kahtlevalt. Et mida on mul kirjutada või kes loeb  ikka mu igavat elu...Aga rohkem mõtlesin sellele, et olen pidanud päevikut enda jaoks  13...14 aastaselt...

Blogis on 4775 postitust. 

Loetud - vaadatud 894159 korda. 

Täna üllatas Karoliine mind, et leidis mu blogi mitu aastat enne minuga kohtumist. Tegelikult sellist üllatamist olen varemgi kuulnud minu inimestelt. 

Täna öösel Tallinnast koju sõites rääkisime Kristiga pildis olemisest... Mina ei ole ausalt soovinud kuulus olla, kuigi võib ehk nii näita... Mulle meeldib olla see , kes ma olen ja nautida oma tegemisi ja armastan omaenda elu... Võib - olla on see minu kuldvõtmekene, et olen pildis. Eks igaüks näeb mind isemoodi. Mina näen end endana, kuigi see on olnud miljoneid kordi keeruline. Mitte raske. Päris keeruline on jääda enda juurde vahel, kui igaüks arvab, et peaksin olema nii või naa... ´Füüsiliselt oleks ehk kerge alistuda, kuid hingeliselt on see võimatu. Loomulikult kuulan arvamused ära, kuid kas või kuidas  teen, võtan siiski enda otsustada ja teha... Mu ümber on inimesed, kes on viinud ta enda teadmata viinud kõrgemale, tähtede poole... 

Täpselt nii oli ka blogimisse alustamisegagi. Mari-Leen rääkis ja rääkis, et võiksin teha blogi... Ma olin mõnda aega ausalt ka kahtlev...

Nüüd on see blogi kujunenud osa igapäevaelust. Lihtsalt.

Kuus aastat on olnud minu nimeline veebileht. Tänu Margusele ja http://www.tasutaturundusjainternetiturundus.com/logod-logo-kujundamine -le! Toetamine on oluline. 

Kohe varsti blogin Tallinnast. Kui pildidki olemas. Mul oli tõesõna väga vahva ja aktiivne väljalülitus argimuredest. Kaks päeva. Olin ammuilma igatsenud sellist puhkust... 

Olen energiat täis.  Hakkan  taas sajaga möllama - see olen ju mina. Teisiti ei jaksa olla 😜

Pildil - reede hommnik. Enne päälinna sõidu. Nansylt soeng. Tund toimetasid kaks inimest minu ümber - Kristi ja Nansy . Tundsin end nagu printsessina... Naerma ajas sagimine mu ümber. Ei ole harjunud sellega ma ikka...

Aitäh õnnelikult blogilugejad, et olete ikka minuga!

Kaua veel blogiteel - kes seda teab...