neljapäev, veebruar 29, 2024

Väärtustades oma eluhetki

Minuga on hästi.

Aga vahel ma ikka ei saa aru meie sotsiaalsüsteemist. Ehk ma ei taha olla sotsiaalsüsteemist sõltuvuses. Jah, me räägime igasugustest sõltuvustest, aga me ei räägi suurtest sõltuvustest, mis on enamus inimestel. Ma olen päris oma tões, kas see on õige või vale, jäägu see igaühe enda otsustada. 

Kuna minuni ei ole veel jõudnud otsust, kas mul homsest on pikendatud isikliku abistaja teenus või mitte - ma loodan südamest on - siis ma koos aruande saatmisega kirjutasin esmaspäeva õnnetust vahejuhtumist ning lihtsalt selgitasin, mis iganes juhtub, on ikkagi vaja tunde juurde... See oli hea pärast kirjutatud, et kuidagi ikkagi sotsiaaltöötajatele selgeks teha, et elus juhtub asju, millele oleks vaja kasvõi teenuse lisatunde. Vastus on hea, et kolme kuu 540 tunnist oleks võinud tagavaraks jätta, juhuks kui minuga midagi juhtub 😂

Esiteks, et ühes kuus oli mul sellel aastal tegelikult 180 tundi IAT-d. Arvutame, 24x29 (võtame veebruari) on 696 tundi. Kuna mul oli jaanuaris rõõmu ja ka teistele positiivsuse ja inspiratsiooni andmist, siis tõesti ma ei tulnud 180 tunniga välja ja näppasin veebruarist. Jäi 155 tundi. Kust pagana pihta, ma oleksin pidanud teadma, et veebruaris juhtuvad natuke natuke kurvemad asjad ka!?! Millised tunnid ma oleks pidanud tagavaraks jätma? Lõppude lõpuks, selles veebruaris on 696 tundi. Kas ma ülejäänud tunnid ei oleks tohtinud elada? Sorry, aga nii see ei lähe! Ma elan iga hetk siin ja praegu, 24/7. 

Teiseks, selle lepingu alguses jätsin ühe kvartali tundidest 75 tundi suveks, nad teadsid. Ma olen seda igal aastal öelnud, et suvel on mul vaja rohkem tunde. Jah, ma teadsin, et lepingus on 540 tundi kvartalis, aga kui nüüd mõelda selle loogika järgi, et ma jätsin 75 selle jaoks, et minuga midagi juhtub, aga midagi ei juhtunud! Ja ma ei saanud vallast neid tunde kätte! 

Kas see ei ole natuke absurdne? Vähemalt mul on juhe koos. Kas keegi üldse teab, kui kaua aega on temale ette nähtud? Kas keegi võtab elamiseks tagavara aja? Jah, kordan veel kord, halvemad asjad juhtuvad siis, kui me üldse ei oota neid.

Ühesõnaga, mina elan edasi, rallin edasi, olen kohal iseendas, igal hetkel siin ja praegu. Aega tagavaraks ma ei saa võtta, sest seda lihtsalt ei ole olemas, kui natuke sügavamalt mõelda. Saan aru, et bürokraatia on tohutult suur, ühiskonna raamidest välja murdmine on vahel ikka väga raske. Sest kui sellest saab juba välja murda, läheb natuke kergemaks. Kõik see tundide jama, aja jama taandub ikkagi ei millelegi muule kui rahale... Kuid mitte keegi ei saa raha eest osta igavest aega... Mul jookseb juhe kokku. Ma usun, heaga, igaüks võiks väärtustada oma elu. Siis oleks maailm palju parem paik. 

teisipäev, veebruar 27, 2024

 

Eile tõin Järvakandi kultuurihallist oma näituse ära.  

Kehtra valla lehest saab lugeda veel avamisestki https://dea.digar.ee/?a=d&d=vallavaatleja20231201.2.21&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------  Veidi hilinenult küll. kuid... Nüüd on mälestus 85 näituse avamisest... 

Mulle aga andis uusi häid tuuli... ja mõtteid...
Kindlasti tulevad uued ja uued näitused ja maalid, vahel laulmised, raamatud ... ning mõndagi põnevat veel. Suuremaid ja väiksemaid asju...

Lihtsalt tuleb kulgeda hetkest hetkeni. Naudida. 

Vahel võib kukkuda ootamatult. Siis kukkuda (hingeliselt, vaimselt) selili, siis näha valgust ja tähti, siis tõusta ja edasi minna... Hilja aegu keegi ütles nii... Mul ei tule hetkel meelde, kes ütles...     Minu meelest on see nii ilus ja hea mõte.

Eile oli hetk, kus tõdesin taas, kui habras on tegelikult elu... Tõmbasin küpsise tüki kurku... Sõiduajal....   Kristi peatus kohe... Hingata sain koguaeg. Surma hirmu polnud... Kristi tegutses osavalt, rahulikult ja kiiresti.     Tundsin siiski, kuidas ta värises...  Lõpuks, kui tükk alla läks, oli kiirabi kutsutud. Igaks juhuks tuli siiski kiirabi kohale. Õed kontrollisid mind üle ja palusid paar päeva end jälgida... Kuigi ma nendega rääkisin juba naeruga. Õed üllatusid sellest. Tundsid mu ära. Üks neist oli käinud kunagi minu näituselgi... 
Olen tänulik, et kõik on hetkel hästi. Oli väike ehmatus... 
    Ja kuna mul  pole alati abistajaid... Paar päeva paluti kellegil mu juures olla, see turvalise huvides, siis palusin sõber  Antsul tagasi tulla.  Ta just läks  eile hommikul omi tegemisi tegema. Mina oleksin julgenud ka üksi jääda, kuid siis oleks jäänud mitmede südamed rahutuks ning arvestades praegust olukorda, on mul endal natuke rahulikum... 

Ja kas see on nüüd luks elu, et ollakse mu juures... Igaks elujuhtumiks...
    Elus juhtubki asju, mida ei oota mitte mingil juhul.

Söök läheb vahetevahel ikka kurku. Olen õppinud hästi pehmeid ja peeneid sööke sööma. Kahvliga katki... jne. Ja  muide peen või püree toit on ka maole parem... Söön aeglaselt... 

Minuga on korras ja hästi.
Päriselt ka.
Uued seiklused, toimetused ja loomised ootavad.

pühapäev, veebruar 25, 2024

Põnev, hea ja kurbki nädal...

 ... saabk otsa...

Ma ei mäleta kaua sellist tihedalt nädalat. Ja nii tundekülast nädalat...

Eile käisin veel Rakveres. Täna käis veel Maarja sünnal... 

Homme toon Järvakandist näituse koju. Siis on rallimisel väike paus. Kui on... Kindlasti saab olema uus aastaring asjalik ja tore, loominguline... 

Head uut nädalat.

reede, veebruar 23, 2024

Minu päev

 

Selline uhke tort toodi mulle Transunity Academy naiste ja ka mõne mehe poolt! Toojaks olid küll ainult Anu ja Margit. 

Ja muide, nagu ma aru sain, oli tort tellitud Õielt Gustavi kohvikust (see pilt on ikka väga popiks saanud, Nansy on peale stilistiameti veel hea fotograaf ka 😀). Ma ei ole pilti veel julgenud ära süüa, mõtlen kuidas panna ta seina peale, enne kui Bongo ära näksib 😂 

Jah, ma olen uhkelt õnne täis! See energia, mis täna Akadeemia seltskonnalt sain, on ikka midagi meeletut! Ma ei oleks uskunud, et ma olen neile nii oluline! Et ma olengi neile eeskujuks. Ma ei oska sõnadesse panna seda head tunnet, mis on minu sees ja minu ümber... Jällegi, mõtlen et ühed  ütlevad, et pea hoogu kõik ei ole võimalik ja teised on risti vastupidised. Loomulikult ma rallin edasi kahesajaga! Ja elan algaval aastal täpselt nii nagu soovin ja tahan ja mitte keegi ei saa mind takistada peale minu enda!!! 😛 





Tänane päev oli tõesti imeline, võrratu, armas... Õnnesoove oli Facebook'is palju-palju, telefoniga sain Aavelt laulu ja teistelt õnnesoove! Hästi-hästi tore päev! 

Tuhat tänu kõikidele, kellele ma ikka korda lähen!
Kalli-ralli! 💖💖💖


neljapäev, veebruar 22, 2024

Kolm kopikat...

 ... meenus jälle... 

Hästi kummaline on mõelda, et aastaid polnud enam sind nagu minu elus ja samas teadsin, et kuskil kaugel oled olemas... Viimati nägime kaks aastat tagasi jõulude aeg... Me suutsime teineteisele naeratada ja lastega vanaemana ja vanaisana... Mäletan su pilku, kui ära läksin... Ma ei vaadanud sulle otsa, kuid nägin su pilku... Ja nüüd pean harjuma mõttega, et minul ja lastel ja lastelastel polegi sind... Oled vikerkaarel nüüd...   

Kolme kopikaga aadressbüroos leidsid minu ja tulid julgelt mu ukse taha... Me elu oli täis armastust ja tohutult valu... Mul oli valus. Sul oli ka kindlasti valus. Me vajasime mõistmist, seda me ei saanud tegelikult kumbki... Räägiti, et on vägivald... kuid miks see oli, ei huvitanud ausalt mitte kedagi... Olen ennemgi sellest rääkinud... Vahel lihtsalt on parem lahku minna ja suuda  andestada südamest  ning püüda edasi minna...  

Sina oled olnud mu elus üks olulisemaid inimesi.... Tahan või mitte... Sina julgustasid mind olema  see ,  kes olen ... Sina otsid mulle esimese päris miniseeliku... Sina ütlesid,  et olen maailma erilisem ja parim naine... Sina julgustasid mind rallima ratastooliga igal  pool... Käisime kodust Taevaskojani jalgsi... Linnahalli katusel... Kui palju sai käia kalal... Me ei rääkinud õnnest, me lihtsalt olimegi õnnelikud... Särasime, siis sära tuhmus... Meil oli sünnitusmajas omaette palat, mis oli ikka tol ajal ennekuulmatu... Sina ütlesid paar korda kohtuski, et kuulage Tiiat , ta ju räägib... - mina mõtlesin, mis asja sa teed... Oi, kui palju vahvaid hetki on olnud... Ja mõistmatuid hetki... Oli aeg, kui kartsin su valu tegemist, mitte sind - usun, et tead seda... Valu oli sinuski... Ja armastust minu vastu... Minu armastus kui mehe vastu sai viimse raasuni otsa, valu pärast, kuid kui meie laste isa vastu jääb alati alles... 

Kui palju sõitsime rongiga... Alles üleeile rongis mõtlesin taas sellele... 

Kolme kopika eest muutsid enda ja minu elu ikka kahesaja... Olen selle eest väga väga tänulik.  Ja iseendale olen tänulik, et julgesin ajakirjaga  NOORUS koostööd teha ja esimest korda avalikult kirjutada, mida mina mõtlen ja tunnen . Sina ostsid selle ajakirja - ja millegipärast jäin  su südamesse... Muide, see ajakiri on mul siiamaani alles. Sotisin kaanele veel: Tiia+Aivar=armastus... Olime siis   esimest korda päris esimest korda päris kahekesi ning su kodus oli seesama ajakiri laual mu loo juures lahtri... Siis õppisid samm sammult mind abistama..., kuid sa ei öelnud iialgi,  et oled mu hooldaja... nagu paljud arvasid, ütlesid sulle et su naine on vigane ja nii edasi... Mina olin sulle armas ja eriline naine, kes on ainult sinu... 

Kui palju on öeldud mulle ka,  miks -   aga ma ei kahetse midagi... Sest see meie kokku saamine pidi juhtuma ja kõik see , mis on olnud.. Täna usun seda järjest rohkem... 

Ja järjest rohkem mõtlen ka sellele, kui palju üldse tänases ühiskonnas vaevutakse armastusele ja vägivallale mõtlema...  Kus ja millal on vägivald lõppenud, mis on selle põhjus... Musta ja valge vahel on tuhandeid toone... See pole küll tänane teema, aga täna on tõesti mul peast läbi käinud miljon üks mõtted... Kas üldse teatakse,  mis on mõistmine... hoolimine... armastus... 

Homme on mul sünna. Natuke ikka olen sõprade  ja kallidega . Ehk sulle ei meeldikski, kui oleksin väga kurb...  Seda ma ei tea, aga aiman.....

Tagatoas tiksub kell, mille kinkisid mulle 22 sünnipäevaks...