On hetki, mis venivad pikaks... Nii pikaks, et tundub, et ei lõpegi ära. Nad pole ka igavesed, kuid nad ei lõpe ära... Ei liigu e edasi ega tagasi... Nad seisavad paigal...
Praegu on üks selline hetk. Kestnud mõnda aega, üle nädala kindlasti.
Mulle ei meeldi sellised paigalseisud.
Tõsi, ma näin nii energiline. Toimekas. Jah, seda olengi.
Kuid mu sees tajutav paigalseis. See tunne EI meeldi mulle. Päriselt ka.
Juba see pisiasi, millega peaksin olema harjunud, et olen olnud kakskümmend päeva aind toas, on väga väsitav. Paneb katuse sõitma. 😂 Kuigi lohutuseks kõlab aeg - ajalt ikka, ka mu enda seestki, et õues on juu külm... Ja mis siis - tahaks ka talveõhku nuusutada... Aga nelja seina vahel kükitamine pole tõepoolest kõige hullem. Aga hullem on, kui enda meelest oled endast palju andnud, siis öeldakse, et sa pole eriti miskit teinud... ning venib ja venib vastuse saamine, kas jaa või ei... Mina loodan ikka parimat.
Usun, et uuest nädalast märtsi alguseni tuleb vaid head ja väga palju põnevalt ja toredalt möllugi. Selle nimel tasub olla ka venivas ja mitte midagi ütlevas hetkes... Rahulikumalt hetke on vaja. Kuid mitte teadmatuid hetki, mis lihtsalt vahel on paigal...
Eh, ma ei viitsi viriseda praegu... On täpselt selline hetk, nagu on. Tegelikult on normaalselt hästi. Lootust on, et kõik saab paremaks minna. 💖
