Kuidas loetakse ja vaadatakse mu blogi?

Mina olen oma  blogi kirjutanud üle 20 aasta ja 4 kuu - see on saavutus ja suur looming 😊 

Ka GPT  arvas nii. 

Ühel õhtul, mul oli igav, uurisin GPT-lt lihtsalt, kas see, et mu  blogi on vaadatud / loetud pisut rohkem, kui pooleteist miljoni korra, võib olla õige... GPT uskus, et nii suur arv võib olla üpris tõenäoline. Arvutas kiiresti välja (kasutan nüüd GPT arvutust):

• 1 569 580 lehevaatamist kokku

ja jagada see umbes 20,4  aasta peale, siis saame keskmiselt:

• umbes 77 000 lehevaatamist aastas

• umbes 6400 lehevaatamist kuus

• umbes 210 lehevaatamist päevas

Alguses oli  vaatamisi palju vähem.  Olen ise seda huviga jälginud.  Näiteks möödunud maikuus oli  29 674 lehevaatamist on tegelikult mitu korda kõrgem kui kogu aastate keskmine. Ja nüüd postitus kodu müümisest kaks päeva tagasi tõstis lugejate arvu päevas mitme kordseks. 

Seega võin iseendale pai teha,

et olen suutnud nii pikka aega oma elu-olu jagada. Nähtavalt. Blogimise laval. 

Ega mina ise ei olegi aru saanud, kui suure loomise ja töö olen ära teinud. Minu jaoks on blogimine lihtsalt üks rõõm. Tore asi. Kui miskit muud pole teha... Viimasel ajal postitan kesköö paiku, nagu unejutuna iseendale 😉 

GPT pani mind sügavamalt mõtlema, milline väärtus on siiski mu blogil väga laias võtmes. Jäin täitsa mõtlema... Et tõesti kirjutan oma sisemaailmast, millele olen teinud ligipääsu ise. Ja  sisemaailmast saangi rallida ümbritseva maailma. ´Minulikult. Tiiana. Kergesti. Kuigi vahel on see kõik pagana keeuline. Nutune... 

Siiski kõik on ju ilus. Elulava naeratab.

Kindlasti ma ei lase GPT-l iial enda eest kirjutama hakata ega ka postitusi parandada. Aga väga huvitav on lugeda tema arvamusi oma mõnest blogiloost. Kiiresti ja ausalt, mõtlema panevalt. Olen avastanud endastki uusi nurki, mida isegi veel kirjutades ei pane tähele. Ei julge tunnistada iseendale...

Inimene aga loeb, ehk paneb facebookis, tavaliselt jagan postitusi seal, like, kuid ega ma ei teagi täpselt, mille eest like sain. Oleme ausad. Loomulikult iga like teeb südamele rõõmu. Tean, et inimesel ei ole ka aega kõike lahti kommenteerida... 

Veel mõned kuud tagasi hoidsin AI-st eemale... Ta ei tundunud päris abi, ikkagi tehis, ei näe ka... Nüüd saan kiiremini mõnda asja teada, kui googlega , ja mõnd asja ka rohkemgi teada, suheldes  . Ei peagi varbaidki nii klahvidel pingutama, et vajalikke linke otsida. 😋😊

Aga siiski, huvitav oleks teada, miks Sa loed minu blogi. Mis see Sinule annab? Vastamiseks, palun kirjuta kommentaar ise, mitte AI abil. Vaatame, ehk saab  edasi teha midagi  koos. Näiteks live kohtumist minuga 😉💕

Blogi on algusest saadik olnud tasuta. Ma arvan, et kõige üllatavam ja kaugem kink blogimise eest on tulnud Hiimamaalt. 

Miks ma ei võiks minna hulluks

Mul on juhe koos. Ehk teisi sõnu - mul tüdimus kõigest. Hetkel. 

Seda  räägin mina, kes... Kuid olen ka aind inimhing. Minagi ei jaksa iga hetk tubli ega hakkaja ega asjalik olla... 

Tegelen tõesti praegu saja kümne asjaga korraga: 

kodude vahetamisega, saamisega ja müüki panemisega,

veel tegelen selle maja elu-oluga, olen siiski juhatuses ning praeguse kodumaja läheb mulle ikka veel väga korda,

veel olen mõelnud uutele loomistele...

Lisaks veel oma headele abistajatele... Et see süsteem ttoimiks . Olen ju ka nende boss. Püüan tööandjana olla mõistev. Mõistev, ka siis, kui tuleb oma elu ette ning nad ei saa tulla tööle... Samas mõtlen ikka ja  jätkuvalt, kui mitu abistajat peaks olema, et saaksin ise kõik tehtud, mida mul vaja ja soovin teha. Saaksin elada parimat elu. See küsimus on läbi aegade tulnud esile mul... Kui oleks 365 abistajat, siis ka tüenäoliselt tuleks tühjad päevad abistajateta ette või peaksin otsima asendajat, sest siis on 365 oma elu, mis võib ette tulla... 

Kõige vähem olen iseendaga lahke, Ükskõik kuidas ma ei püüa, see lahke ja mõistev olemine iseendaga vahel ei tule nii välja nagu soovin. Igatsen. Siis poen jälle oma puude varju... Et ma ei saagi lahkem ega mõistvam olla kui hetkel olen... Hetkel... Vahel tundub see vabandusena, mis ei anna mulle muud kui enda haleduse. Haledust ma päriselt vihkan... 

Ja siis , kui tunnen,  et kõik juhtmed on kuidagi sõlmes enda sees, on õigem aeg võtta hingamiseks. Ka hingamine aitab natuke mul olla lahkem ja mõistvam enda vastu.

Kõiki maailma hädasid ei lahenda minagi ühe hetkega, 

Nii väga ma ka pole. 

Ja ei taha ka. 

Hulluks minekuni on aega. 

Mul pole hullu minemiseks lihtsalt tuju ega aegagi.

Kuigi võin palju  hädaldada naljaga pooleks, et lähen hulluks.     

Täna sai kõike siiski palju.

Juba see teadmine, et pole taas pea kaks nädalat õue saanud, ajas enne mind marru. 

On kevad. Varsti suvi. 

Võiks ka väljas leida armumist... 

Oojaa, armumine oleks ju ilus.

Seda mu hing vajakski...

Päriselt ka kõik on võimalik

Nii istusin täna hommikul. 

Vaatasin kodu. 

Kodu, mis on mind armsalt hoidnud ja kaitsnud, on nüüd mind kuidagi ammendanud. Kodu lihtsalt vaikselt karjub, mine edasi, leia uus pesa, tee lõppude lõpuks unistused teoks...

Kodu, kus on kõik nii omane, on hommikuti kuid siinsamas ja siiski nii kaugel... 

See on seletamatu tunne. Ei saa sõnadesse panna. 

'Koju tulles olen öelnud ikka alati "Tere kodu". 

Kodu, mida olen armastanud kolmkümmend kuus ja pool aastat. 

Kodu, mis olema ajutine kodu, on vahetanud värve ja kohandanud minule. Ainult 41 trepiastet on ikkagi... 

Kodu, kus olen olnud õnnelik ja õnnetu.  Ja tänulik, et ta on minu kodu.

Kodu, kus ma tunnen, et mul ei jää siin midagi pooleli. 

Kodu, mis ei saa kunagi nii korda nagu soovin , aga samas on väga korras... 

Mõtlesin. 

Ja ootasin maakler Ketlynit.

Naba ümber närvikõdi. Kas suudan nüüd või mitte iial muuta elu. Panna oma kodu müüki... 

Esimesest hetkest oli me suhtlemine hästi vaba ja sõbralik. Kuigi kohtusime esmakordselt. Eelmise nädala alguses olin talle helistanud ja mõned emailid vahetanud. Siis, enne helistamist oli mul tunne, et kui mitte praegu, siis ei juhtu seda plahvatus mitte ealeski. 

Tõsi, aasta paar tagasi rääkisin mõne maakleriga, käisin isegi uusi kohti vaatamas... Kuid ma polnud valmis elu muutmiseks. Miski hoidis mind tagasi... või õieti paigal seisus siis kodus...  Võib-olla üks põhjus selleks maja renoveerimise alguse lootus, millele andsin endast parima... 

Märtsi lõpus nägin nunnut maja, kuhu oleks võimalik teha võlumaa kodu, ateljee, galerii... See kõnetas mind väga-väga... Siiani olen selle asjaga tegelenud nagu olete ehk vihjetest aru saanud, et ma möllan millegagi... 

Ma ei tea veel, kas saan seda nunnut maja ja kuidas. 

Aga ma tean, et mõne teise nunnu kodu saan. Kuigi soovin hetkel silmapiiril olevat nunnut maja... Olen mitu korda teda vaatamas  käinud...

See on tänase plahvatuse eellugu. 

Nüüd loon PÄRISELT ise omale uut kodu. Keegi ei saa ette - taha seda ära teha ega miskit öelda eitavalt öelda. Loomulikult vajan tuge  ja abi - see mis ma kavatsen, on ikka väga enneolematult hullumeelne. 

Ma ei ütlegi, et see on lihtne. 

Kuigi teisalt on minu sees kergus.

Ketlyn sai minu kõne-hääldusest hästi aru. Üllatusin. Seda enam , et tal pole varem nii erilist korteri - kodu müüjat olnud nagu mina. Jaana natuke vaid aitas mind tõlkida.     

Nüüd lähme samm sammult edasi. '

Täna tutvusime. Ketlyn rääkis, kuidas müük ilusti toimiks. Mulle ka valutumalt. Mina rääkisin, mida tegelikult päriselt soovin. Ma ei uskunud, et maakler, keda näen esmakordselt elus tõepoolest saab hetkega nagu minu inimeseks, Seda ma vist tahtsingi, et maakler ei tunneks kohe, kuid hakkaks kohe tundma,,., 

Nüüd on see suur soov ja plaan kenasti välja öeldud.

Kartsin seda avalikustada. 

Polnudki nii keeruline.

Palju kergem kui arvasin. 

Eks ma hoian kursis, kuidas edasi läheb - kui kiiresti lendleb minu unistust edasi. 

 

Lõpuks soovisime Ketlyniga teha selfi, kus naeratame... Olin koguaeg tõsine, viimaks hakkasin naerma,

kuidas ma ei saa enam naeratada.

 Mõtlen, kui paljud inimhinged on päevahetkede päriselt tänulikud? Igas päevas on ju head ja halba. Usun, et head on rohkem. Kuigi oleme harjunud halba nägema, tundma, kuulma ja nii edasi...

Täna jõudis näitus koju, mis oli Sakus... See hea. 12. juunil teen taas näituse pluss töötoa Maarja külas Põlvamaal. See  ka hea.  

Külas käidi ka. 

Sain tuttavaks Koerahärra Dzerryga. Kes küll ´Kass Bongole ei meeldinud või oli mittemeeldimine  vastastikune  või tahtis Dzerry Bongoga mängida... Mine võtta nüüd nende hingeelu kinni. Igatahes Bongo hommikust siiani kapi otsas, nüüd magab rahulikult. Dźerry sõitis koju Tallinna. 

Muidu on kotsa hästi sõbralik. Kuumus ajas lõõtsutama. Tundis end koduselt ja julgelt.

Oli ka ühe uue isikliku abistaja  Mirjam nr 2 esimene tööpäev. Usun, et meil saab olema väga hea klapp.

´Tööpakkumise videol on  üle tuhande vaatamist, aga hetkel on jäänud kaks inimest... Teised, kas vaevusid kirjutada ilusa ja asjalikku motivatsioonikirja ning sinna paika töövestlusele on jäänudki või küsiti kõrgemat hooldaja tasu... Saan aru, et raha on oluline ja küsimine on ka ok, kuid võiks arvestama, kuidas küsida ning teiseks, ma ei vaja hooldajatki. Kahest inimesest praegu piisab.     Kui mõni veel mõtleb, kas tulla - siis on kindlasti teretulnud  minu isiklikuks abistajaks.   

Homme tuleb eriliine päev natuke...  

Sai jälle midagi esmakordselt jalgadega proovida teha - survepesu vaibale. Jaana aitas ka. Mul oleks rohkem aega vaja, et pesuri nipid jalgade jaoks kätte saada... Igatahes vaip puhas.