Puudehunnik...

See puudehunnik, mida me Ingridiga loovalt välja mõtlesime EEEE ehk Eriti Eriline EraElu vestlusõhtu jaoks, hakkab puu haaval madalamaks kukkuma... Eile jäin mõtlema, sellel on kindlasti tähendus... Vestlusõhtutel ei näinud ma oma puudehunnikut. Kadus lava taha... Nüüd silm nähtavalt kaob... Kukub.. 

Seda ma ju soovingi oma puudehunnikust lahti saada...  

Idee oli Ingridil geniaalne ja ideaalne. Tabas minu olemuse tabavalt ära. 😊💕

 

See esmaspäev oli puhas rõõm...

 Ei miskit erilist... Poolenisti igavavõitu, samas oli hästi loov ja tegus. 

Oli hetk kus mõtlesin, et maailm keerleb tagurpidi, asjad seisavad paigal või on kuskil vana kinni... Kehitasin õlgu, naeratasin nõutult ja siis sain sellise 

energialaksu

Mina lähen otse teed mööda edasi. Teist teed mul lihtsalt pole. 

Sain ka viimaks uue IAT pikendatud lepingu kätte. Aastaks nagu ikka. Kõik tipud sama olema, Uusi muudatusi välja ei lugenud... Aitäh Kastre vallale 180 tunni eestki kuus. 

  Nohjah ega minagi pole nende hinnangul... 

Minu tegutsemine ja puhas väärtused elule on ju minu isiklik rõõm või mure... Mulle rõõm ja armastus. Mis sest, et vahel on nii pagana keeruline. 

Kuid see keerukus panebki mind veel rohkem elama. Hingama.

Uut proovimist. 

Palju asju uusi olla. Uued teedki tulla.

 Kõikvõimalikud hetked

fotodest Suurseminarist naistele. Kass Bongogi naudib, vaatab neid hetki...

Mitu tundi võib hingata...

Videos küsingi: mis tunne on, kui nagu hingad lubadusest rohkem... Lisan veel mõningaid mõtteid, mis on endast mõistetavad. Vähemasti pea ks seda olema... Võib - olla sellega juba sünnist nii harjunud, et me lihtsalt ei pane tähele,. et    hingamine on esmane baasvajadus elus olemiseks. Sellele mõtleme siis, kui ei saa millegipärast enam elada - hingata... Tekib lämbumis tunne. Siis kogud end... Keegi ei saa öelda, mitu tundi tegelikult võid elada või hingata... Ise saame vaid luua oma elu. Sest ainult ise hingame rahulikult elujaksu, kuigi vahel on tunne maailmas vittvarris, et keegi teine ​​hingab minu eest... 

Meie sotsiaalsüsteem peaks hakkama hingama, siis kaoks kõik muud puuded...

 

Unistused ongi kallid ehk MINU päev

 

Võtsin aja maha... Eilne pani I-le täpi - kõik tundus ühe hetkega nii mõttetu, kui üldse saab... Vajusin kuhugile sügavale... Teadsin siiski kohe, et ronin välja... 

Kuna olin just tänaseks plaaninud õue päeva... siis tegin päris oma päeva. Ei jälginud isegi mitte kella, mida tavaliselt pidevalt teen. 

Lihtsalt olin.

Käisin üle aastate kinos. Ütlen ausalt, viimati vist käisin Ekraanis, kui seal oli veel kino... Minu üllatuseks paar aastat tagasi leidsin vana albumi vahelt vanaema aukirja, millel oli kuidagi mainitud ka Ekraani kino, et hea kultuuritöötaja... Võib-olla on mul vanaemalt see pisik, et ´laval olla... Ma ei tea. Ma ei tea papa emast eriti palju... Las see jääb. 

"´MEIE ERIKA" on tohutult mõtlema panev film. Samas kurb... Mul oli lõpuks silmad märjad... Isegi mäletan hetke noorena, kui Erika Salumäe võitis esimese olümpia - siis olid mul ka rõõmu pisarad silmis. Teadsin, et Erika on olnud Kaagvere koolis... AGA  milline ta elu on olnud ja milline tahtejõud ja kangekaelsus...   Ńoo, mina jään selles talle alla. Kuigi usun, et kellegi tahte-. ja elujõudu ei saa võrrelda kellegagi.     

Filmis jäi mulle kõlama,  et unistused ongi kallid ja et oled pildis nii kaua, kui see ülev hetk kestab...  Nii ongi. 

Haavatud tüdruk tõusid lendu... Kuid ega mina küll ei tea ega soovigi teata, millist elu elab Erika Salumäe Hispaanias täna... Loodan väga, et ta on õnnelik ja hästi rahul iseendaga.  

Mina vaataks seda filmi veel.

Erika Salumäe elugi näitab selgelt ja kõnetavalt, et kõik on võimalik. 

Veel mõnulesin Gustavi kohvikus.   Koogid - nämmad. Shoppasin veidi... Lubasin endale väikesé mõnusa olemise. Jalutus oli ka... Mulle oli lihtsalt puhkuse - energialaksu vaja 😊

Aitäh Annabel, Marek ja Jaana tänase eest 💕