Unistusi peab hoidma elus...

... Unistusi tähendab peab hoidma omaenda hinge sees. Ja unistama peab tagurpidi - siis täituvad. Iga Unistus lõpeb kord, kui juba algas... Väiksemad ja ka suuremad unistused. Kui unistad aina algusest, ja ei jõua unistades tulemuseni, mida tegeled soovid, siis jäädki uitama unelmades.

 Uit unistusigi on vahel vaja, kuid need ei vii enamasti kuhugi. Ehk leevendavad sasipuntraid  sinu sees...  Mina olen küll tundnud, et vahel unistan lihtsalt ei-tea-mida, sest kõik on kokku jooksnud ja ise olen justkui kadunud...

AGA

TÕELISED UNISTUSED ON, PEAVAD OLEMA SELGED. VÕIMALIKUD LÄBIPAITSVAD... Siis saab unistada  lõpust alguseni... Siis toimuvad igasugused muutused ja liikumised elus. Mitte kohe ega kiiresti. Kuid samm-sammult.  Iga päev unistuse tulemusteni lähemale...    

Ühes suures unistuses võib olla miljon üks väikest unistust.

Unistamisel pole vanuse piirangut.

Unistamisest algavad soovid,

plaanid,

projektid

ja neil peab olema eesmärk, ilus õnnelik lõpp.

Kuid lõppust algab jälle algus...

Nii on elu unistustest tulvil. 

Eile käisin üht korterit vaatamas. Hästi kena... Nüüd tean, kui peaks maja asemel ostma kodu korterisse, siis vaid renoveeritud majja . Sest ma ei viitsiks taas hakata ootama kortermaja  renoveerimist. Siin olen aastakümneid niigi oodanud...  Hetkel tuleb juhatuses olemise kogemuus mulle kasuks.,. Saan aru, millest renoveerimise küsimuses räägitakse. Toetusvooru võibki ootama jääda... Kahjuks... Isikliku maja puhul on teine teema - ise tead, mida ja kuidas ja millal...  

Nojah, maja juurde kuluks kuldsete kätega kuningas ära, kuid enne ta leidmist... Panengi oma praeguse kodu müüki... Muud ei jää üle, kui soovin unistuste täitumisi ja oma Võlumaa poole edasi liikumist....

Ja seda ma soovin. 

Tavaline taas see elu täna

  Pool päeva mõtlesin, mis uued nädalal üleüldse saab... Abistajatega või õigemini abistajateta... Püüdsin ja püüan siiani nii öelda tühje auke tühjusega täita nädala graafikus 😀😆Vähemasti esmaspäeval, mis on oluline  loomise ja tööpäev minu jaoks  - Tartu Pihlakodus näituse ülespanek - on mulle assistent taas Hanna. 😉😉 Teisipäevaga ka hästi. 1. juulist ei tea, mis edasi saab.. Küllap saab ikka olema hästi, kuid alati nerd tühjad olukorrad ehk abistajateta teevad natuke kõhetust... Usun, et igal tööandjal on nii.

Ja midagi pole erilist - kõikidel on oma elu ka. Aind minu oma parim elu sõltub teiste kätest. Oh jummel, kui palju olen sellest rääkinud ja kirjutanud... Aga niisugused olukorrad panevad mind ka proovile. Igas mõttes. 

Mul on ju veel 122 asja, mis tahavad mõelda ja teha. Mul ju käsil suurim projekt. ´Uus kodu ja ateljee, oma võlumaa loomine. Muhumaa oli hea puhkus sellest... 

Elu peabki olema  igasugusi asju täis. Siis on  tunne, et elad tõeliselt. Ja vahetevahel võid mõelda sedagi, et nüüd küll igatsen kallit... kas või iseendalt...

Homme olen esimest korda Virgega. Usun, et meil tuleb väga tegus ja lahe päev. 

 

PÄIKE

 

Muhus pühapäeva ja Tartus teisipäeva õhtul.

Pärnu pärast Muhumaad

 

Pärast praamiga Piret üle mere sõitu tegime söögi ja merevee pausi Pärnus. 

Sõime Rannarestoranis.

Mina varbad vees, mis oli ääres tõesti soe, mõtlesin Karelile... Pärnu rannas on alati see hetk, kui naeratan ja tänan, et Karel oli mu elus... Vaatasin taevas... ja mõtlesin ta soovidele mulle... Usun,  et ta võiks olla mu  üle uhke... Aga kus kohtan tõelist armastust - seda ma ei tea...  Alles sai jalutatud temaga mööda Pärnut... Juba üheksa aastat ei ole teda siin maailmas... Karelile mõeldes alati naeratan..  Ta oli parim sõber ja ...

Suvitajad Muhumaal

 

Niisiis suvitasime Hanna ja Triinega Muhumaal.  

Pireti ja Lauri koduõuel. 

Piretil oli sünnipäev. 

Jaanilõke oli ka. Seega mul on olnud see jaaniaeg kolm jaanituld. Kõige ilusam ja võimsam oli Muhus. Lauri tehtud. 

Kaire laulis. Oli õuekontsert. Imeline.

Mõnulesime mullivannis tund poolteist. 

Ööbisime täiesti valmimas majas  Mul / meil oli au õnnistada magajatena uus poolvalmis maja sisse. Hästi uhke ja vahva tunne. Väga eriline.

Praegu jäin mõtlema muiates, et ka poisid laulsid akna all, kuigi me, tüdrukud olime ka nende kambas 😂  Laulsime ka... 

Päikest saime rohkem kui vaja.

Mina jalutasin pühapäeva õhtul pea seitse kilomeetrit Pireti ja Lauriga. 

Mulle väga väga meeldis, kuidas Piret mind aitas. Mul oli mõni hetk tunne, et ma ei vajagi abistaja Hannat... See on alati hea tunne, kui sõbrad aitavad, kui nende poole lähen. Aind Piretil oli päris esimene kord mind nii aidata, et lubasime hommikul Hannal Triinega tududa. Igatahes üks hetk sõin terrassil kiigel pannkooke ning naised, kes olid ka külas andsid kordamööda mulle ampse. See óli tohutult vahva ja minu meelest hästi normaalset kodune.  

Suviselt ilus. 

Mul on jälle ikka hirmsasti vedanud, et olen kohtunud Piretiga ja ta perega ning sõpradega.💕💖