Valmis olin täna hommikul taas,

Uudele seiklusteks ja väljakutseteks. Kõik keerukus ja nutt ununenud, kuidas ja kas saan olla ja minna... Loomulikult saan olla ja minna. Selles pole kahtluski. 

Küllap on vaja vahetevahel vaiksemaid päevi nagu eile näiteks, et kuulda oma sisehäält - südamehäält. Ma mõtlesin, et mul polegi aega stressi omaks võtta, SEST ET alati tuleb ju miskit head kohe juurde... 

Miks seda ei nähta... Kui näha hea pisiasjugi, oleks lihtsalt stressi ka palju vähem... Elu lihtsalt hea mäng. Kukkudeski tõused ikka püsti...  ja 

Teed meiki. 

Roosad prillid pähe.

Ja lähed jälle päriselt eluga kohtuma. 

Aga seda ma ju teengi päevast päeva - kohtun päriselt eluga. Ka siis, kui olen kodus seinte vahel kaua ja justkui ei suudaks edasi elada...  

Täna oli veel hästi tore hetk. Sellist juhtub harva. 

Jäin umbes kümneks minutiks üksi Pierri kohviku kohvi nautima. Kaupo pidi minema. Kristi jooksis autoparkla... 

Need minutid olles üksinda kohvikus olid tänasele päevale nagu vaarikas tordil. 

Teenindaja - noormees tuli minuga julgelt rääkima, kuidas kook meeldib. Lubas pagarile edasi öelda, et kook meeldis mulle väga. 

Ja tellitud kohve tuues ütles, et daamile toon suhkrutoosi. Ma soovisin palju suhkrut... Mitte suhkrutoos polnud kõige olulisem, vaid sõna daam. 

Pierre´s on olnud alati hea armas teenindus.  

 Ilus suvepäev Kristiga. Tartus. Luunjas. Sain viia lilli ka Annabelile kooli lõppu puhul.

Hommikukohv Pierre kohvikus Kaupoga Kaupo on lihtsalt imeline, kellega peab vähemasti kord aastas kokku saama

Nautisin tänuga tänast päeva!!!

Homme üle mere suvitaja

 

Üks päev jälle möödumas...

 Sai mõndagi tehtud. Samas nagu ei midagi... 

Sain üllatavalt näituse teha - Tartu Pihlakodus. Juba pärast jaane, 29. juunil.

Siis veel üks super põnev koostöö. Hetkel saladus. Aga see on see, mis mind ja teisi võlub. Loodan. Mind ennast küll võlub. 

Köögis valamu jamab. Ummistus ja siis jälle vesi põrandal  Remondimees Toomas on juba kaks päeva käinud. Kolmas kord peab veel tulema.  Aeg-ajalt tuleb selline jant ette... 

Abistajad... Ma olen lihtsalt kurb, või siis rahul, et pean ise toime tulema. Homme näiteks ei teagi ma, kas on lisakäsi natugi aegagi... Mul pole mõnda aega sellust olukorda olnud, et häid abistajaid nagu on ja samas hetkel neil oma elu elamine tähtsam - see on  ka õige. Minagi elan oma elu ja tähtsam, kuid päriselt ka, mul lihtsalt keerulisem veidi, kui ei ole lisakäsi... Enne jaane pole vast hea töökuulutust ka panna. Enamus on niikuinii jaani lainetel. Mina Muhumaa mõttetes. Tulev pisi reis Muhusse annab hetkel jaksu juurde, et saangi hakkama - kõik on võimalik.

 

Unistustel peab olema ruumi kodus

 

Unistustel peab olema ruumi kodus.

Uues koduski.

Selline taipamine tuli täna sähvatusena minusse.

Unistused sünnivad minu sees. Unistusi elama pannes vajan aga ruumi ja kohta. 

Seega, üks väike lisatingimus jälle mul võluva kodu otsingul juures. 

See päris tõsine. 

Ei ole nali.

Naeratus on küll. 

Ma ei teagi enam, kas saan nunnut maja suht kesk Eestis endale... Kuigi seal hakkaks küll kõik mu unistused elama... Kuid võttes ja mõeldes teistpidi   -  ehk ongi või oli seda nunnukat Õuna tänava maja ühes väikelinnas vaja selleks, et mina lõppude lõpuks võtan kogu oma julguse kokku ja hakkan püüeldes minema uue kodu poole.... See majake lõi minus miski särama. Päriselt hõõguma. Annan endale aru selgelt, et nunnukaga poleks lihtne . Ta vajab kõvasti remondi ja rahagi. Abikäsi. Aga tundub siiski ikka veel nii minu ja  minu unistuste oma.

Samas tean, et see maja ei ole maailmas ainus. 

Kui see maja peab saama mulle, siis saab. Kui mitte... Siis olen väga väga tänulik, et maja sattus mu teele puht juhuslikult märtsi lõpust ning andnud palju palju kogemusi, teadmisi, tundeid, naeratusi, aga ka kahtlemisi, pisaraid... Ma olen oma unistustele andnud täis käigu... Seda on palju. Samas näib vähe. 

Seda kõike, mida ma olen tundnud mõne kuuga, pole veel ju näha. Ja polegi vist vaja. 

See on minu saladus.

Nagu seegi, et jätsin majja, kui käisin vaatamas teistkorda, pisipisikese roosa jälje, et maja ei unustaks mind, et tahan oma koduks... Mis see jälg - jäägu saladuseks... 

Kõlan vist nagu muinaslugu või naiivitar...

Aga EI. Soovin tõesti uut kodu,   kuhu mahuks kõik mu soovid ja unistused ära. 

Ma ei ostaks vaid kinnisvara, milles saaks mu kodu ... Ostan kodu. Vahetan kodu veel parema kodu vastu. Vahepeal lihtsalt igasugused olulised asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha - lepingud, raha küsimused...... Neidki saab kergelt nauditavalt teha...