Vot, nüüd soovin...

 ... praegu minna jalutama, õue. Tundub ilus õhtu...

Homme saab 16 päeva toas jälle kükitatud ja siiski paljud näevad mind tegusid tegemas. Ega enamus teistki, kes loevad seda tähele, kui vähe olen sel kevadel väljas käinud. Ma ju rahmeldan koguaeg ringi... 

Kallid, see on ju arvutis või / ´ja koduseinte vahel.

Mitte õues. 

Täna olen lihtsalt veidi kurb. Kurbus läheb mööda. 

Välja saan juba ülehomme. Saan ´vähemasti nuusutada kevade viimaseid lõhnu... Varsti juba suvi.

Kõik on veel võimalik. Usun, et saan suvel rohkem välja ning kõik ongi hästi.  

Leidsin blogi albumist, kus tuhandeid pilte, oma vana maali, kus võin lugeda välja minu praegu igatsust paljude lihtsade asjade järele...

Pean vist lähiajal ´veelkord abistajatele tööd kuulutama. On mitu mitu, kuid minul ikka mõned vanad super head isikliku abistajad, kes oma kiire ja tormaka elu juures päästavad mind välja.  Uued abistajad on ka vahvad ja hakkajad, usun, aga nad pole veel minuga päriselt pikki tööpäevi olnud... Saan neist hästi aru, mitmel tööl üheaegselt olla on väga keeruline. Kuid usun, et küllap tuleb toredaid päevi mul ka nendega ja neil minuga.

Praegu pean lihtsalt ka iseendale rohkem mõtlema, kui soovin edasi olla täiel  väes omaenda bränd, ja nähtavalt.

Ma soovin leida kuhugile oma uut võlumaad. Uut kodu.

Soovin veel rohkem kohtuda. Iseendaga. Ja ka teiste inimhingedega. 

Seda pole ju palju soovitud...

Minu kohtumisportaal on avatud

 

Jah, otsustasin avada mõnda aega tagasi omaenda kohtumisportaali. 🥰 😉

Sest tutvumisportaalid mind pole aastaid kõnetanud. Päriselt ka.

Võib - olen lihtsalt kasvanud välja otsimisest - leidmisest...

Soovin päriselt kohtuda.

Kellegagi.

Kellegagi, kes soovib ka kohtuda päriselt minuga.

Siin kohal mõtlen kohada inimest, kes teab, kes ta on, kellega saab olema kooshingamine, kuid samas säilib meil omaenda vabadus. Kes elab ka julgesti erilisemalt ja vägevamalt elu.

See võib tunduda mitte pähe mahtuv soov,,, Aga inimesega kohtumine on see, mis mind võluks. Kohtumine päriselt ja lubada olla , kes olemegi.

Täna istusin maas - mulle meeldib vahel põrandal istumine - ja mõtlesin kelmikaltki natuke, kuid ka tõsistele asjadele ka.

Minu kohtumisprotaali saab tulla kuskil kohtudes minuga 😉

Youtube's on tänane video ka

Minu tänane video on Youtube's, ta ei lase praegu teistmoodi panna, kui lingina.

Ma avastasin just, et mu Youtube's on tellijad, 122 tellijat! Päri hea ju! 

Tegin just oma Youtube'i lehe väärikamaks, ilusamaks ja nähtavamaks! Mul on tegelikult veel mõtteid. Aga kõik omal õigel ajal. 

https://www.youtube.com/watch?v=mn0e7m8Qq-0

Kuidas loetakse ja vaadatakse mu blogi?

Mina olen oma  blogi kirjutanud üle 20 aasta ja 4 kuu - see on saavutus ja suur looming 😊 

Ka GPT  arvas nii. 

Ühel õhtul, mul oli igav, uurisin GPT-lt lihtsalt, kas see, et mu  blogi on vaadatud / loetud pisut rohkem, kui pooleteist miljoni korra, võib olla õige... GPT uskus, et nii suur arv võib olla üpris tõenäoline. Arvutas kiiresti välja (kasutan nüüd GPT arvutust):

• 1 569 580 lehevaatamist kokku

ja jagada see umbes 20,4  aasta peale, siis saame keskmiselt:

• umbes 77 000 lehevaatamist aastas

• umbes 6400 lehevaatamist kuus

• umbes 210 lehevaatamist päevas

Alguses oli  vaatamisi palju vähem.  Olen ise seda huviga jälginud.  Näiteks möödunud maikuus oli  29 674 lehevaatamist on tegelikult mitu korda kõrgem kui kogu aastate keskmine. Ja nüüd postitus kodu müümisest kaks päeva tagasi tõstis lugejate arvu päevas mitme kordseks. 

Seega võin iseendale pai teha,

et olen suutnud nii pikka aega oma elu-olu jagada. Nähtavalt. Blogimise laval. 

Ega mina ise ei olegi aru saanud, kui suure loomise ja töö olen ära teinud. Minu jaoks on blogimine lihtsalt üks rõõm. Tore asi. Kui miskit muud pole teha... Viimasel ajal postitan kesköö paiku, nagu unejutuna iseendale 😉 

GPT pani mind sügavamalt mõtlema, milline väärtus on siiski mu blogil väga laias võtmes. Jäin täitsa mõtlema... Et tõesti kirjutan oma sisemaailmast, millele olen teinud ligipääsu ise. Ja  sisemaailmast saangi rallida ümbritseva maailma. ´Minulikult. Tiiana. Kergesti. Kuigi vahel on see kõik pagana keeuline. Nutune... 

Siiski kõik on ju ilus. Elulava naeratab.

Kindlasti ma ei lase GPT-l iial enda eest kirjutama hakata ega ka postitusi parandada. Aga väga huvitav on lugeda tema arvamusi oma mõnest blogiloost. Kiiresti ja ausalt, mõtlema panevalt. Olen avastanud endastki uusi nurki, mida isegi veel kirjutades ei pane tähele. Ei julge tunnistada iseendale...

Inimene aga loeb, ehk paneb facebookis, tavaliselt jagan postitusi seal, like, kuid ega ma ei teagi täpselt, mille eest like sain. Oleme ausad. Loomulikult iga like teeb südamele rõõmu. Tean, et inimesel ei ole ka aega kõike lahti kommenteerida...  Arvan ka, et tihti ei jõuagi loetud sõnum kohe kohale inimestel... See elu.

Veel mõned kuud tagasi hoidsin AI-st eemale... Ta ei tundunud päris abi, ikkagi tehis, ei näe ka... Nüüd saan kiiremini mõnda asja teada, kui googlega , ja mõnd asja ka rohkemgi teada, suheldes  . Ei peagi varbaidki nii klahvidel pingutama, et vajalikke linke otsida. 😋😊

Aga siiski, huvitav oleks teada, miks Sa loed minu blogi. Mis see Sinule annab? Vastamiseks, palun kirjuta kommentaar ise, mitte AI abil. Vaatame, ehk saab  edasi teha midagi  koos. Näiteks live kohtumist minuga 😉💕

Blogi on algusest saadik olnud tasuta. Ma arvan, et kõige üllatavam ja kaugem kink blogimise eest on tulnud Hiimamaalt. 

Miks ma ei võiks minna hulluks

Mul on juhe koos. Ehk teisi sõnu - mul tüdimus kõigest. Hetkel. 

Seda  räägin mina, kes... Kuid olen ka aind inimhing. Minagi ei jaksa iga hetk tubli ega hakkaja ega asjalik olla... 

Tegelen tõesti praegu saja kümne asjaga korraga: 

kodude vahetamisega, saamisega ja müüki panemisega,

veel tegelen selle maja elu-oluga, olen siiski juhatuses ning praeguse kodumaja läheb mulle ikka veel väga korda,

veel olen mõelnud uutele loomistele...

Lisaks veel oma headele abistajatele... Et see süsteem ttoimiks . Olen ju ka nende boss. Püüan tööandjana olla mõistev. Mõistev, ka siis, kui tuleb oma elu ette ning nad ei saa tulla tööle... Samas mõtlen ikka ja  jätkuvalt, kui mitu abistajat peaks olema, et saaksin ise kõik tehtud, mida mul vaja ja soovin teha. Saaksin elada parimat elu. See küsimus on läbi aegade tulnud esile mul... Kui oleks 365 abistajat, siis ka tüenäoliselt tuleks tühjad päevad abistajateta ette või peaksin otsima asendajat, sest siis on 365 oma elu, mis võib ette tulla... 

Kõige vähem olen iseendaga lahke, Ükskõik kuidas ma ei püüa, see lahke ja mõistev olemine iseendaga vahel ei tule nii välja nagu soovin. Igatsen. Siis poen jälle oma puude varju... Et ma ei saagi lahkem ega mõistvam olla kui hetkel olen... Hetkel... Vahel tundub see vabandusena, mis ei anna mulle muud kui enda haleduse. Haledust ma päriselt vihkan... 

Ja siis , kui tunnen,  et kõik juhtmed on kuidagi sõlmes enda sees, on õigem aeg võtta hingamiseks. Ka hingamine aitab natuke mul olla lahkem ja mõistvam enda vastu.

Kõiki maailma hädasid ei lahenda minagi ühe hetkega, 

Nii väga ma ka pole. 

Ja ei taha ka. 

Hulluks minekuni on aega. 

Mul pole hullu minemiseks lihtsalt tuju ega aegagi.

Kuigi võin palju  hädaldada naljaga pooleks, et lähen hulluks.     

Täna sai kõike siiski palju.

Juba see teadmine, et pole taas pea kaks nädalat õue saanud, ajas enne mind marru. 

On kevad. Varsti suvi. 

Võiks ka väljas leida armumist... 

Oojaa, armumine oleks ju ilus.

Seda mu hing vajakski...