Pühapäev, juuli 30, 2017

Tänane õhtupoolik

Hannat jalutab Sara, Kellit Johann või vastupidi - koerad jalutasid lapsi. Me Kristiga ei tea arvata, kes rohkem väsisid - kas koerad või lapsed - kuid lõbus oli kõikidel Minu esimesed gressid, aiamaalt lilled


 




Lapsed sõid rabarberit. Arvasid, et rabarberil on banaani maitse.


Minu esimesed gressid. Tõin tuppa.  Karikakad olid aiamaaserval enne mind, kuid ikkagi nüüd minu omad. Hoolitsen nende eestki,


Minu pere ja muud loomad

Facebook´i  sõbrad teavad juba, et olen igasuguste  aedade aednik ehk teisi sõnu hoidja: lillede, laste ja nüüd ka loomadki. 😀 Mulle meeldib.
Arvasin, et kuskil on piir, millega hakkama saan, aga tuleb ei olegi. Vähemasti see nukker piir on veel kaugel. Piiri ma veel ei näe ees...  Mulle meeldib seegi.
Sel nädalal on minu/meie juures hoiul Kelli ja Hanna, kellede pere reisil. Eile käisin ise Kelli ja Hannaga jalutusretkel. Muidugi mind aitas isiklik abistaja Kristi. Kristi tegi ka pilte.  Meil kõikidel oli lõbus. Arvatavasti külarahvalgi. Kiirabijuhilgi, kes seisis oma kiirrabiautoga meie küla  keskväljakul ja vaatas üpris totaka naeratrava näoga meid.
Sellist vaadepilti igatahes ei olnud ennem nähtud. Ega meie Kristiga ei teadnud, kuidas koertega jalutamine õnnestub. Lõkerdasime ise vist kõige rohkem.
Trepist tulime alla neljakesi. Kusjuures koerad oskasid trepil super hästi tulla, seina ääres ja jälgisid meid. Võib - olla on neil lapsevankri kõrval käimise kogemus. Ma ei tea.
Maja ees panime rihmad minu jalgade ümber. Siis hakkas nalja saama. Hanna ja Kelli läksid pidevalt rihmadega sõlme, tõmbasid mind edasi, kui ikka joosta vaja ja Kristi hetkekski minu ratastoolist kinni ei hoidnud. Rihmad rataste all. Koerad ise ei jäänud õnneks kordagi alla. Nad on tegelikult sõnakuulekad ja targad.

Tegime suht suure tiiru.
Läksime aiamaale, sealt metsarajale ja koju tagasi.



 '
Mul aiamaal õitsevad gressid 😀 Rõõm.

Aiamaa tahab jälle veidi üle rohida. Muidu kõik ilus ja normaalne.






Kass Pätuga Kelli ja Hanna eriti hakkama ei saa. Nad tahavad mängida. Pätu ei taha. Söögi pärast tuleb jagelus - kõik kõikidele kõike peale kadekopsikud. Öösiti  magavad kõik minuga: kes voodi all, kes voodi ees ja kes kaisus.

Vot nii, kui kellegil on keegi või miski, keda/mida pole kuhugile jätta, tooge minu juurde. Küll saan hakkama.

Ainukene mure on, et mul jääb elamine väikesseks... Majakest on  siiski vaja... Siis mahuks minu pere ja muud loomad/lilled ilusti ära. Mina ise ka 😉

PS Tegelikult koeri pidi hoidma Silver, aga ta tööl palju. Kui esimest korda koerakesi nägin sain kreepsu. Mõtlesin, et kuidas toime tulema... Kuigi olen rohkem koera inimene. Mul on olnud omal Naksi ja  Morell ehk Morru ja pluss Tipagi... Aga Kelli ja Hanna nii armsad, et ei saa teisiti, kui peab toime tulema.
Vahel on väga hea, kui keegi viskab mind külma vette!!!

Neljapäev, juuli 27, 2017

Kas pannilabidatükid toovad enneolematu õnne?

Pannilabidas lihtsalt kukkus põrandale. Ausalt ka. Ja kolmeks tükiks. "Kihnu" tüki hoian alles õnnekilluna 😉😀

Kolmapäev, juuli 26, 2017

Pärnus...

 ... eile ja täna. Pärnu rannas ja Valgerannas.
Olen täiesti punane ja kuum... Mu nahk kuumeneb... Mul oli korralik päevitustunne kaks - kolm aastat tagasi... Nii vahva on oma kehalgi tunda suve. 😉

Viskasime Epu ja Agega Karelit meenutades ta sünniaastapäeval lilled merre. Minu rukkililled viis kaugele merre isiklik abistaja Hanna - Liis... Mina ise ei julgenud ujuma minna - minu jaoks oli vesi siiski jahe...

Kõik oli ilus ja armas.
 Kõige suurem  ujuja pisi Silver - käpuli ujus. Ka nii ju võib 😊




Esmaspäev, juuli 24, 2017

Eilne venis täna hommikuni



Eile käisin Kastres pargipeol. Tantsuks tegi muusikat "Sinu naine" .

Piret maalis lastele näomaalinguid. Mina palusin jalamaalingut.  Nii maaliski Piret vist esimest korda jalale.
Ma ikka oskan iseend ja inimesi proovile panna. 😋 Aga väike reklaam Piretile oli mu jalg ka - lastest tekkis väike järjekord.

Nohjah, Krista, kui õhtul kokku saime, küsis kohe nähes jalamaalingut: "Millal sa suureks kasvad?"

Usun, et mitte iial ei kasva suureks 😀 Miks peaksin oma lapsemeelsuse jätma...




Mu vasakul jalal on sexikas maaling 😉

 Esimest korda lasin teha. Elus peab ju kõik ära tegema ja proovima, mis võimalik.

Kastres käisin Hannaga ja pisi Silveriga.

Jalutasin Hooldekodu eestki läbi, kuig ei võinud. Keelav lint ees.
Endamisi tänasin oma saatust, et ma olen täna see, kes olen ja et ma ei hääbunud enne aega seal...



Keskööl Anne kanali juures kohvikus sõbranna Kristaga.

Eile õhtul jõudsin veel Võnnus käia.

Ja öösel leidsin end Tõrvandis...

Oli ju imeilus suveõhtu. Suve moodi.

Pühapäev, juuli 23, 2017

Tibina uus ilu varvastel


Pääsesin varvastega just Pireti kodu - ilusalongist 😉

Minu värv on siiski roosa... Kividel vikerkaare sädelus, mida pildil hästi tähele ei pane.
Varsti pargipeole...
Teisipäev Pärnu...
Loodan, et lõpuks saabub ka suvi. Tuleb naudida suviseid hetki... ja olla suviselt ilus 😉 Mine tea, ehk lendavad liblikadki kõhtu - kunagi ei tea ju, mis head võib järgmine hetk tuua

Laupäev, juuli 22, 2017

Mõtesähvatus uuest teenusest

Oi jummal, kui hea oleks poodides käia, kui neis sõbralik uus teenus - lapsevankri lükkaja. Seda emadele - isadele, tädidele - onudele ja vanavanematelegi, kes ise on ratastoolis. Sest isiklik abistaja lükab ratastooli ning tegeleb ostude korvi panemisega, ja kui veel lapsevanker ka - siis läheb veidi keeruliseks tal...  kuid mitte lootusetuseks...
Tänane väga hea kogemus Anne selverist 😉 Kristi, kes seal teenindusjuht ja minu isiklik abistaja, jooksis kohe meile appi, kui läksime Hanna ja pisi Silveriga sinna ostlema. Silver oli vankriga. Kristi sõidutaski Silverit poes meie kõrval.
Selline märkamine võiks olla igas poes. Sellist vaadepilti juhtub üliharva, usun,  kui ühes ratastool ja lapsevanker poes isiklikul abistajal korraga lükkada. Siis oleks super meeldiv, kui keegi töötajatest tuleks lapsevankrit lükkama. See teeks teeninduse veelgi paremaks. 
Alati ei peagi teenindajal olema isikliku abistaja kogemust, et märgata, kus on abikest vaja. 
Mina olen aastatega tähelepanud, et minu isiklikkel abistajatel suureneeb ja kasvab tähelepanuvõime. 
Aga Kristi oli täna tõesti teenindusjuht, mitte minu isiklik abistaja. Ta oleks võinud ju abistamisest keelduda. 
Loomulikult oleksime - mina ja ia Hanna - hakkama saanud. Sest oleme ennemgi pisi Silveriga koos poes käinud.Õues on parem ratastooli ja lapsevankrit kõrvuti lükkada.

Omal ajal sai nii käia kõikjal eksmehe ja oma lastegagi...

Ikka ja jälle pean ütlema, et ligipääs elule ei alga üksnes kaldteedest ega liftidest ega muudest vajalikkest asjadest, isegi mitte IAT-st või muustki, vaid  inimese märkamisest...


PS Sageli on kaupade kastid riiulite vahel. Mine siis mööda ratastooliga, kust tahad, kuid läbi ei pääsegi. Olen hakkanud poode valima poode, kus vähem kaste jalus. 
Mingi arvestamine inimestega peaks siiski olema kastide äris. 😋😉

Kurbus vahel...

... tuletab meelde, et elu on siiski allpool pilvi.
Tirib jalgupidi kõvasti maale tagasi. Annab tegelikult sellega jaksu juurde südame tarkusega ikkagi armastada igat pisiasjagi... Paneb olema aus. Iseenda vastugi. Ma ei ole nii tark ega ilus. Sunnib mõistma, et oledki ihuüksi... siin maailmas...

Täna oli kurbuse tuletamise õhtu...
Soovisin nuttagi. Pisaraid ei olnud. Seegi oli kurb...

Usutavasti homme olen tavaline jälle nagu harjunud olema. Rõõmsameelne.
Salaja, sügavas enda sees siiski suht sageli nukrameelne...  

Neljapäev, juuli 20, 2017

Minu NUNNU ja vahva elu



Minu nunnu redis. Oma aiamaalt. Ma pole niiii suurt redist enne näinud 😊 Panime tikutoosi võrdluseks nunnu kõrvale. Ehk siis redis on tennisepalli suurune. Paremat võrdlust ei oska hetkel tuua.

Täna linnast tulles jooksime Kristiga aiamaalt läbi. Võtsime sibulat ja  redist. Kristi tõmbas esimese redise kohe nunnuna mullast välja.

Oi jummal, mulle hakkab järjest rohkem meeldima, et mul on aiamaalapp😉 Tule linnast, tõmba oma kasvatatud nunnusid söögiks  ja nii mõnigi euro jääb rahakotti alles...


Leidsin koju tulles maja ees uue pinki. Pidin kohe proovima istuda.  Mõnus ja mugav!
Mu kõrval naabrimemm Aino.

Kui kunagi ja millalgi jõudaksime maja ka renoveerida, siis oleks siin ikkagi päris mõnus elada...         





Eile ääristasin kahelt poolt kividega aiamaa ära. Kaks serva jätan nii nagu on - hea ratastooöiga aiamaale pääseda. 

Aitäh Kristile ja poistele!


Aiatibi.
Aga ma ei mölla vaid aiamaa ja nunnudega, möllan praegu psühhodraama ja õnneruumiga, patjade leidmisega, kaltsukates käimisega - vaja konkreetseid riideid, värvimisega, kirjutamisega, mõtlemisega, unistamisega ja veel umbes 110 asjaga... Mulle endale tundub see juba vaikset enneolematu nauditav elu... Kuid olen tõesti tänulik, et selline vahva elu  on mujl praegu. Olen sellisest elust päris kaua unistanud. Mitte et mu elu ei ole olnud ennegi kirev... 

Tegelen  õnnega, mis vati sees. 
Minu enda täis õnnest puudub ikka samm või paar, puudub suudlust...  Kuid küll seegi ükskord veel tuleb,  saab astutud. Siiski õnne põhjani ma ei joo iialgi - muidu saab püüdlemine  täisõnne poole lihtsalt otsa. Ja see oleks katastroof mulle... 
 


Esmaspäev, juuli 17, 2017

Mõistatuslik unenägu... Ehk mõistatuslik segatehnikaga maal: kas on mõte ja/või kas on valmis... Kuid kui teen veel mõne kriipsu juurde, siis - kardan - rikun ära...

PS. Lipsusõlme sai õpitud selgeks. Et joonistada... Ma ei olnud ausõna varemalt lipsusõlmedega tegemist teinud. Põhimõtteliselt.

Pühapäev, juuli 16, 2017



Pühapäeva pannkoogid kartulipudrust. Süüa näiteks majoneesiga.

Täna küpsetasin.

Tuleb, tuleb "Suveöö Tiiaga" - eelinfo

Olen mõnd aega mõelnud, mida teha see aasta isiklikke  abistajatega. Minult on küsitud juba, et kas ja millal näiteks mõni kokkutulek või peokene tuleb...
Usutavasti tuleb. Augusti keskel kuskil.
Seekord suveöö. Kõikjal ja kõikidel firmadel toimuvad suvepäev/suvepäevad. Aga teen/teeme oma MTÜ TM Loovuse suvepeo erilisemalt - suveööks.
Toimumiskoht siinsamas Kaagveres, jõe ääres. Tõenäoliselt algab Paadialuste baarist. Loodetavasti saab olema suur üllatus, kus pean unustama vahelduseks ratastooli ja hakata tõsiselt inimeseks 😁😉
Kõik, kes tulevad, võiksid kaasa võtta piknikukorvikese.
Ootan endisi  ja praeguseid abistajaid, sõpru ja üldse kõiki, kellele on IAT rõõm ja mure südamelähedane.

 Kuna see aasta on viimane aasta IAT teemade koostöö Mäksa vallaga, siis võiks see olla meeldejääv tänuüritus neilegi. Loodan ja usun see meeldiv ja hea koostöö jätkub 2018 aastast jätkub Kastre vallaga.

Ja usun, et väikene tähelepanu tõmbamine IAT-le (isikliku abistaja teenusele) ootamatu üllatava mölluga saab olema see suveöö siiski.

Alati ei pea olema üdini ametlik, et rõhutada asja tähtsust...

Ahjaa, sel suveööl olen saadaval kõikidele, kes soovivad minuga kohtuda ja igatsevad öelda mindagi asjalikku ja ilusat 😊

Suveöö aeg selgub natukese aja pärast ja täpsem info ka.

Aga oma osavõtust võite juba kirjutada tmloovus@gmail.com või öelda otse mulle.

Reede, juuli 14, 2017

Esimesed rohelised sibulad salati sisse

 Oma aiamaa esimesed rohelised sibulad salati sisse. 😊 Lahedalt äge!!!


Rohisin.
Tulin linnast. Kohe aiamaale. 
Lepatriinud olid ka aiamaal 😊 Neid ei olnud sel suvel näinud.

Täna oli hästi tore ja asjalik suvepäev. Kuigi igale poole ma veel ei jõudnudki, kuhu mõtlesin jõuda. Järgmine kord kindlasti jõuan.

Leidsin kaltsukas ühe asja, mida taga ajasin. Nüüd võib üks hetk tulla mu elus 😉😋😊 Mis salajutt see - see tuleb edaspidi ilmsiks.

Pildistas Kristi.

Kolmapäev, juuli 12, 2017



Kaagvere sadamas.

Küllap mu uuema aja sõbrad ei teagi, et minu hüüdnimi aastaid Tiiatibu. On sõpru, kellele olen endiselt Tiiatibu 😉

See tegelikult hästi armas. Kuigi olen mõelnud, kas sobib veel tibu olla, kui mõte läheb vanusele... Kuid olen ikka vallatult lapsemeelnegi... 







Sain varbad täna õhtul Emajõkke pista, kui Piret hakkas mind päästma - lähen ujuma veel 😀





Piretiga ja Annika pildistas.

Tegime jõe ääres natuke möllu pärast tõsist vabaõhu oma kü  üldkoosolekut.  Lihtsalt äkiliselt tuli valik, et teeme koosoleku jõe ääres.

Oli imeilus suveõhtu. Patt oleks olnud vast toas.


Piret meenutas ristikheinapärja punumist. Nagu lapsepõlves.

Olen lillelaps.
Vaba ja vallatu - teen mis tahan 😉
Ausõna, naudin praegust eluhetke. Muidugi mul omad mured ja probleemid, kuid kellel neid ei oleks.









Hommikul õpetasin Piretile kohupiimakookide i/ sõrnikude tegemist. Imestan omaette ikka ja jälle, kui paljudele õpetan oma nippidega kokkamist. Tuleb ikka Tiiatibu  kokkamise kool avada.




Minu orhidee õitseb teistkorda.
Kristi kinkis orhidee sünnipäevaks. Kartsin, et ma ei tunne orhidee hingeelu hästi ja ma ei tea ta eest hoolitseda... Tundub, et talle meeldib minuga olla. Ühe vare kasvatas ta küll kõveralt, et päris ohtlik oli teda sexika vaarikavare (aiamaalt leidsin selle orhidee jaoks) sirgeks painutada.  Pille arvas aga, et ka minu lilled peavad kuidagi erilised olema nagu ma ise - orhidee on ju minu oma.

Seega, elu on ilus.
Mida veel tahta...

Põsed roosatasid

Kui hea tunne olla jälle lastega. Või õigupoolest see tunne on ka hea, et usaldadakse mulle lapsi ja nähakse mind hoopis teises rollis.  Paljud teavad, et  mul on olnud lapsed ja olen tegelenud nendega. Vähesed on mind päris üksinda lapsega või lastega näinud tegelemas. 
Egas ma  ei ole ka peale surunud kellegile, et tooge lapsed mulle hoida. Vahel siiski.  
Hea on, kui laps teab, kes olen ja,  et olen natuke teistsugune tädi. Sest kõik lapsed panevad mingi hetk mind proovile. Nagu ikka. Normaalsed lapsed panevad kõiki proovile. Ja mida rohkem laps minuga on, seda rohkem õpib sotsiaalseltki ja saab kogemusi, et kõik on samamoodi nagu näiteks oma emmega. Keelud. Käsud. Kiitused.

Täna oli vähegi võimalus olla lapsehoidja. Sain tunda, et pooleteist aastane poiss võib vahetevahel olla 33 lapse eest 😀😉 See tunne oli ära ununenud.
Ei olnudki ammu aega nii kihutanud mööda tuba nagu Rasmusel taga joostes. Ta arvas vist, et ma ei saa midagi ega kedagi kätte ega takistada. 

Pärast ütles emme Piret, kui tuli lapsele järele:
"Nägin sind elus esimest korda sellise action naisena... rahmeldamisest lausa põsed roosatasid...
Super lapsehoidja.....kes tegeleb lapsega nii et nina tatine..."

Mul oli tõesti palav. 

Ja ma ei olnud tõepoolest kaua olnud päris üksi väikse lapsega. Oli natuke kõhe. Oli rõõm. Olid kõik muud tunded, mis olema peavadki last hoides. 

Mulle meeldis. 
Ja hoiaksin ja tegeleksin lastega ikka ja alati.   

Aitäh neile, kes usaldavad ja on usaldanud lapsi minu kätte! Saan aru, kui raske on teist inimest vahetevahel usaldada last teise inimese juurde. See ju väga normaalne tunne. Minu meelest küll. Kuid sellestki hirmutundest peab pea alati võidu saama.

Muide, esimene lapsehoidmine oli 11. aastaselt, kui hoidsin kaks - kolm tundi oma  2 kuust väikevenda Urmast. Siiamaani ei usu isegi, et minule usaldati nii väike.  Mäletan tunnet, mis mind tabas. Et olen suur ja et pean vastutama, ja et nukudega mängud on läbi, elu on hoopis midagi julgemat, mis nii põnev.   Ja seda, kui hästi me Urmasega omavahel hakkama saime. 😉

Pühapäev, juuli 09, 2017

Pole paha!!!

Kiirarvutus. Tõesti hästi kiiret tegin statistikat. Huvi pärast.

11 aasta ja  pea 4 kuuga on mul
maalitud 89 maali, 
7 korralikku joonistust.
3 maali pooleli, neist 2 pooleli juba mõned head aastat.

Kõige rohkem olen loominguline olnud 2007, kõige vähem maalinud 2008 aastal.

Näitusi 43.

Mina ei tea arvata, kas see töö on päris hea, kuid paha pole ka kindlasti.

Oma kõige - kõige lemmikumat tööd ei ole ma veel teinud 😉 On mõned maalid, mis meeldivad iseendalegi ning tähendavad palju, kui lemmikut ei ole.

Kui varsti saan uue veebilehe, siis saate seal näha mu neti - galeriidki...

Hullusti hullumeelne olen mina küll!!!

Jooksin trepist üles 😀😀😀
Vot, seda tempu siin omas majas ei olnud ma mitte kunagi varem teinud!!!
Kõik sai alguse ühest lõõbitud sõnast täna õhtul: jooksen õue.
Hilisõhtuks istusime tüdrukutega maja ees ja arutasime, et peaks juba tuppa minema, kuid kes mind ratastooliga tõmbab üles. Diana, kes oli mul külas, ütles äkki, et Tiia lubas alla joosta, nüüd jooksku ise üles. Piret krahmas mul turvaliselt selja tagant kinni, tõstis mind ratastoolist püsti ja naeris - jookse. Viskasin plätud jalast - jooksingi üles kolmandale korrusele. Muidugi Piret toetas selja tagant.
See käis kõik välk ja pauk, et mul polnudki aega mõelda, kas suudan ja kas Piret jaksab ja nii edasi. (Vabandusi oleks leidnud ikka mitte teha saamiseks...)  Ise aina naersin ja lollitasin trepilgi edasi.

See oli tõesti esimene kord, kui tulin omal jalal kolmandale korrusele. Lapsena käisin küll esimest korruse vahelt, kuid siis äkiliselt loobuti minu endaga käimast, teised viisid olid mugavamad, kiiremad ja harjuti, et ma ei saagi ... Mina ise kaasa arvatud.   Usun aga praegugi, et tegelikult mulle ongi vaja igapäevast trenni naljaga segamini, sest ravivõimlemis ma ei suudaks järjepidevalt teha kella ja käsu peale...  See ei ole minu jaoks eriti. Ja tean seda ka, et ideaalselt kõndima ma ei hakkaks kunagi... Ideaalne kõnnak ei ole eesmärk olnud kunagi. Ausalt ka.
Piret ütles pärast, et olin megahüpersuper, sest ta ainult toetas mind - muu käimisetöö tegin ise. Vot seda ma ise ei pannud tähele. Ja nii on kergem minuga minna. Ise olen arvanud, et oleks raskem.



Niisiis, mu austajad, edaspidi saate mind kätel kanda vaid pulmapäeval ja eriloaga, sest siis vaja mul lilli hoida 😉😊😋 Aga probleem selles, et seda tuleb vaid usutavasti üks päev ette... ja üks saab olla see õnneseen ... Muidu ma võin lihtsalt teiste eest ära joosta ning kinni mind püüda on juba meeletult raske 😉
Nii on.
Nii jääb.
Aga mu isiklikud abistajad võivad minu hullumeelsustega hoopis tööta jääda - see on päris karm lugu 😊 Seda ma ka väga ei taha...

Vaatame, vaatame, mis hullustega veel hakkama saan.
Ega ma ise ka ei tea.

Laupäev, juuli 08, 2017

Uus maal

Eile õhtul lihtsalt hakkasin mäkerdama. Ideeta. Mõtteta. Ja nii edasi. Võtsin valge ja natu oli taldrekukillul, kus segan värve, sinist... Mõtlesin hoopis muule, ma isegi ei mäleta, millele mõtlesin... Järsku vaatasin, et täitsa kena mäkerdus 😀 Ja jummala valmiski 😉
Pooleeist tunnine mõtlemiseta töö. Järelikult mul oli seletamatu maalimisvaim peal 😉

Maalil ei ole veel nime...