Laupäev, detsember 28, 2013

See aasta lõpp...

... on mingis mõttes mu jaoks ei - midagi uut. Kolme päeva pärast vahetub lihtsalt üks number  ning taas hakkavad tiksuma aasta 8760 tundi... See aasta lõpeb paljus teadmatuses ja tegemata asjades - ma ei tunne   absoluutselt, et miski on tõesti hästi ja edukalt lõpetatud, kõik on  nagu pooleli.
See ei ole üldse hea tunne.
Teeb rahutuks.
Kurvaks.
Ma ei tea isegi täna veel, mis saab IAT-st valla poolt.  Iga aasta olen sellest järgmiseks aastaks teadnud novembris. Sel aastal aga... Saan aru, et vallavalitsuses on olnud segased ajad, kuid sellegipoolest olen ootanud mingit vastust... IAT-d teadmata, ma ei saa ka väga teha uueks aastaks plaanegi,
KUIGI
A4 ruuduline leht on soove, unistusi ja plaane juba täis.  
Eelarve poolt on kohutavalt keeruline midagi konkreetselt paika panna.

Loodan siiski, et 2014 aasta tuleb edukam ja parem. Selgem. 

2013 aasta jääb meelde, kui tavaline, normaalne ja keeruline aasta. Meelde jäävam  on:
  • 6  näitust
  • Olustvere päevad augustis
  • Avatud lava korraldamine ja läbi viimine     
Rohkem erilisemaid ja / või säravamaid hetki ei meenugi.
On neidki hetki, mis oleks pidanud palju õnnelikumad olema, kuid neid saadab must vari...
Aga jah, 2013 on olnud kuidagi keeruline.

Täna on selles mul kopp ees :)
Väsitab ära.

Eile sain käia taaskord Tallinnas. Sedapuhku EPNÜLi laiendatud juhatuse koosolekul. Jõuluaja koos olemine Lyon kohvikus.
See aasta sain päris mitmeid kordi Tallinna vahet sõita. See tore.

Ja selle aasta viimane maalimistöö, mis sai valmis. Pisikene. On lihtne ja võib - olla pisut lapsemeelnegi :)


Kolmapäev, detsember 25, 2013

25. detsember

                                                          Head jõulupühade jätku!

Loodan, et oli rõõmus ja imeline jõuluõhtu!
Minul möödus hästi vaikselt. Olin üksi mõned tunnid. Vaatasin telerit, kuulasin muusikat, sõin šokolaadi, kirjutasin paberile uusaastasoove. Tundsin end mõnusasti.
Kuigi ei olnud lund.
Ei olnud jõulupuudki... Tuba siiski jõuluehtes :)

35 aastat tagasi lebasin Maarjamõisa haiglavoodis. Pea opiga. Õhtul sain aru, et mu juuksed olid maha aetud - see oli vist lapsepõlve suurim šokk. Pea operatsioonist räägiti  enne poolaastat. Oli põnevgi. Aga mitte keegi EI öelnud, et juuksed kaovad... Üldse ei valmistatud mind ette! Mul oli narkoosist paha. Mul ei olnud juukseid. Mu pea oli sidemetes. Ma ei tahtnud kohupiimakreemi kisselliga... Öökapil säras pisi nääripuu...
See on olnud elu kurvem ja valusam jõulu 1. püha. Kuigi veneaeg polnud jõule... Mäletan, et me palatis olid paljudel öökappidel siiski kuusepuud...

(Muide, paari nädala pärast pea opi avastasin, et ma ei suuda mitte midagi teha. See oli jube tunne. Ma ei jõudnud pastakatki varba vahele võtta - tegelikult olen uuesti õppinud jalgadega toimetama ja kirjutama... :) Aga ma ei hakkanud kõndima ega kätega sööma... nagu loodeti...)

Loodan, et praegusel ajal on lastel haiglates rohkem jõulurõõmu  :)

Teisipäev, detsember 24, 2013

Jõulud vihmapiiskades

Püüdsin eile õhtupoolikul jõulutunnet üles leida...
Käisin Raadil, papa ja vanaema haual. Paljud - paljud küünlad põlesid, inimesi oli ka, kuid... lund ei olnud. Tõsi, ratastooliga oli väga hea käia. Teerajad puhtad ja kõvad, ligipääs haua juurde ülihea. KUID sedapuhku oleksin üliheast ligipääsust pisut loobunud. Küünalt süüdates, hakkas vihmapiisku taevast tulema, mitte lumehelbeid...

Jõulutunne vihmapiiskades!

Ma veel ei ole suutnud selgeks mõelda, mis nime selle tundele panen... Ei taha nimetada naljakaks... Mingi rahulik tunne siiski... Võib - olla harjumatu...

Ja shoppasin mõni tund Zeppelinis. Ei olnudki õieti rahvast. Mind hoiatati, et linnas on rahvamöll. Mida ei olnud, oli möll ja kiiruse tagaajamine, ostu paanika   :)

Soovin, et jõuludeaeg on imeline aeg, kus on aega kõikidele mõelda ja kõiki kallistada :)

Pühapäev, detsember 22, 2013

4. advendi head!

Uskumatu - juba  4. advent.
Jäin mõtlema, et peaks  veel maalima küünladega maale, näiteks nelja küünla

Eile oli mul koristusmöllu päev. Arvutist pea eemal. Mul arvutist ja netist natuke tüdimus. Mõni päev ei leia postkastides ühtki armastuskirjagi - see igav. Facebook ehk näoraamat pole siiski päris elu. Like'd ei ole päris tunne...
Kuna tagatuba oli mu enda jaoks lootusetult sassis ja lisaks pooleaastane lõpetamata remont... Siis mõtlesin, et teen ei millegist midagi.    Tõin jõulud tuppa. Tõsi, üks päkapikk aitas ka umbes 10 minutit, mitte kauem. Mööblit ei tõsta ega lükka  jalgadega,  kuigi väiksemaid mööbliesemeid saab ikka ka jalaga paika panna. Aga jah, kui ise ei tee ega soovi teha, siis ei tee keegi - vana tõde.
Tunne on hea.
 Jõulukink veerand tagatuba! Seda soovisingi.
Vähemasti uute aastasse ei jää segadust - lootus, et uuel aastal on kord majas!

Laupäev, detsember 21, 2013

TALV tuleb...

....  või siis ka mitte!? Talve asemel algab täna ehk hoopis kevad :D  Hommikul kella poole 9 aeg laulis õues part või hani - jõuluajal ei ole sellist laulmist mina kuulnud. Part või hani on tavaliselt jõululaual :P

Siiski head talve! Loodame, et lumi ei jää vaid unelmaks...

Reede, detsember 20, 2013

Olen arusaanud, et...

... on õnnehetki, mida tulebki meeles hoida. Isegi siis, kui vahetevahel tunduvad just  need õnnehetked süüdi olema halvas. Kui poleks olnud õnnelikke sekundeid, poleks ka ehk kurje minuteid...
Nii see aga ei ole.
Halb on rõõmuta ka. Mina olen sedasi elus ja maailmas arusaanud. Halvast oleme harjunud rohkem rääkima. Kuulma. Nägema.
Vastupidiselt on samuti. Ainult õnne mäletada või rõõmu teha ja jagada on vahel raske. Väga raske.

23 aasta eest riskisin õnnelikult. Tol päeval ma ei mõelnud riskidele, või n ö negatiivsetele riskidele - ja hea oligi. Muidu ei oleks tänaseks nii palju kogenud nagu olen. Tol päeval võtsin vastu õnne. Õnne, mis on toonud mu ellu tohutult palju uusi ja uusi väljakutseid ja tundeid jm.
Oli aeg, kus ma tahtsin, et just seda üht päeva poleks olnud mu elus. See õnnelik mälestus tegi valu, väga valu. Seni tegi valu, kuni kohtusin iseendaga. Jõudsin mõistmiseni, et õnnelik olemine ei ole mitte kuidagi seotud haiget saamisega... See särav tunne viib tänagi elu edasi... Olgugi, et palju - palju on muutunud. Mina ise olen eluküpsem. Ja võib ju olla ka pisut rohkemgi õnnelikum... Säravam...
Kuigi kõik ei ole siiski nii hea, kui võib tunduda. On mured tänagi. Probleemid. Südamevalud.
Alles paar päeva tagasi nägin Tartu uut bussijaama plaani. Naeratasin omaette: seal võiksin küll uuesti pulmalõunat süüa :P :) Nali naljaks, kuid täna võiks olla ka mu perenimepäev. See kelmikas mõte taas meeldib  mulle. :) Pool elu olen olnud Tiia Järvpõld... Kas nime veel kunagi muudan - ei oska täna öelda ;)

Head pole halvata.
Halba ei ole heata.

Maailmas on siiski rohkem head. Seda rohkem on head maailmas, mida parem oskad iseendale ja ka teistele olla...

Neljapäev, detsember 19, 2013

Minu pisikene rõõm

... saab suuremaks jõuludeks ja uueks aastaks:) Minu väikesed üllatused  sõpradele tulevad lahedad ja väga ilusad! Üllatused valmivad jälle päkapikk Martiniga - suur ja siiras aitäh talle. :) Sõpradele jõuavad vist küll natuke hiljem kui vaja, kuid usun, et rõõm sellest ei vähene.

Vahel vajab ja nõuab rõõmugi tegemine pisutki riski ja julgust...

Jõulud võivad vist siiski tulla.
Vähemasti pisikene rõõm on mu südames.

Juba see on rõõm, et tean oma järgmise näituse aega ja kohta. See soov, et teha  varvastega joonistatud  piltidest näitus,  tuli muide 7 klassi poistelt :) On ju armas! :) Kool on Tartu Kesklinna Kool.  Nii noori näituse soovijaid ei ole olnud mul veel.

Teisipäev, detsember 17, 2013

Ma ei mäleta jõulueelset aega, kus olen otsind energiliselt  isikliku abistajat. Ma ei tahaks öelda, et paanikaga... kuid kuidagi tunne on, et juba mõned kuud on nagu tööpakkumisel klaassein ees... KUIGI seekord on uurinud tööd ja küsinud lähemalt tööasju päris mitmed. Isegi mõned noormehed... See annab usku juurde, et uusaasta algab ka uue isikliku abistajaga... Võib - olla uute isiklikke abistajatega :)

Sest uue aastani on veel pisut aegagi. Loodetavasti kandideerijatest mõni jõuab ka töövestlusele ja proovipäevalegi.

Hetkel, ausalt öeldes, on nukker olla ja teada, et minu puhul on ühe ja ainsa isiklik abistaja olemasolu pagana vähe ja suur riskki. Elus võib kõike juhtuda. Isiklik abistajagi on ainult  inimene! Samas kui temaga tõesti miskit  juhtub, on minulgi poolevõrra keerulisem toime tulla. Ma tõesti ei viritse. Ja nii tore on vahel kuulda, et sa saad ju hakkama. :) Saangi. Kui on siiski toimetusi, milles vajan abi - käsi. Füüsiliselt.
Ja mul ei ole seda piinlik ikka ja jälle öelda. Vahel tundub mulle, et ollakse mu toimetulemise sedavõrd harjutud, et ununeb pisiasjad. Ja vastupidiselt, soovitakse meelde tuletada, et mul on ka väike pere, kes peaks nagu aitama jne. On tõesti väike ja muide ka vahva pere! Kuid olen ju alati öelnud, et mina kui ema ei soovi oma laste kaela jääda, neil on oma elu. Teiseks, olen veel noor (parimates aastates!)  , et soovin elada oma elu :)
Lihtne.
Loogiline.

Laupäev, detsember 14, 2013

Kummaline nädalalõpp

Üle pika aja on selline lugulaul, et kojuminek on määramata ajaks edasi lükatud :P Tule veel kolmapäeval linna ja joo õhtul klaas šampust. Ja siis käi neljapäeval ühe olulise inimese juures. Ja siis jäädki Tartu. Põhjus - ei-ei, mitte kellegi ega millegi pärast. Lihtsalt ei saa enam linnast tulema.

Tegelikult olin selle tunde juba unustanud. Aasta-poolteist tagasi oli seda tunnet üsna tihti. Asi lihtsalt selles, et mul on hetkel üksainus isiklik abistaja. Ja on ju normaalne, et kui inimene on tõbine, siis tuleb ennast ravida. Kõigil teistel inimestel on oma normaalne isiklik elu, ja siin ma siis nüüd olengi. Ega ma kellegi peale pahane ei ole. Lihtsalt olukord kui selline ajab naerma, ja ega siin ei aitaks vist ka ükski seadusemuudatus ega reform, millest Facebookis on täna ja eile hästi palju juttu olnud.

Vaadake ja mõelge kaasa:

http://www.youtube.com/watch?v=yfidgEEv-R4&feature=youtu.be

Mina kõigega päris nõus ei ole. Minu jaoks oli ikkagi päris esimene film puuetega inimestest, ehk tollel ajal veel invaliididest "Ratastoolitants". Mis siis, et mina ise ei olnud seal mina ise - aga vahet pole, aeg oli selline. Palju on muutunud küll, paremuse poole. Ja samas on palju ka seda, mis ei ole muutunud - aga peaks. Mina isiklikult olen ikka ja jälle rääkinud ja mõelnud, et teenused ei tohi inimest killustada ega sundida ennast mitmeks tükiks rebima. Mina olen üks ja ainus, ja ma ei saa kuidagi olla hommikul üks, lõuna ajal teine, õhtul kolmas - ja nädala pärast kolmekümne kolmas. Ja on tõesti vaja individuaalset lähenemist abivahendite ning teenuste vajadusele - minu puhul on nendeks ratastool ja ilmtingimata ka IAT. Aga siin ma nüüd olen - ratastool on täiesti olemas, aga temast ei piisa, et koju veereda. Isegi kaldtee ega madalad bussid ei aita - neid viimaseid maakonnas veel ei ole ka, kui mõni ongi, siis satub korra aastas ette. Nuta, naera või jää koju istuma. Aga mina ei pääse hetkel koju istuma ka :D

Igal juhul homme 3.advent ja jõuluimede aeg, küllap leiab mõni päkapikk ka tee siia, kelle seltsis koju jõuan. Miks mitte siis niikaua küla peal olla, ja järgmine kord jälle küla peale tulla - ega praeguse olukorraga veel elu ei lõpe.


Pühapäev, detsember 08, 2013

Head 2. advendi!  

Päkapikud rallivad ja  piiluvad sajaga!

Laupäev, detsember 07, 2013

Tänased mõtted

Olen kodus. Hetkel üksi. Kodus, mis on olnud 10 aastat minu oma. Kodus, kus olen olnud ja elanud tegelikult juba 24 aastat. Novembris sai 24 aastat, kui olin esmakordselt exiga siin. Ja siis mõtlesin ja ütlesin seda ka exile, et Kaagverre ei soovi mina küll jääda kauaks... 
Siin olen  olnud väga õnnelik ja väga õnnetu. Nüüd tean, et kõik raskused ja hirmud on tulnud mulle kasuks. Ilma nendeta ei mõistaks pooli asju, mis elus on. Nendeta ei oleks ma kohtunud iseendaga ja oma hakkama saamisega. Muredega. Rõõmudega.
See korter ei olnud vahepeal mitte kellegi oma. Seda korterit polnud majas ega Eestimaal olemas - ka see variant oli (vb on praegugi kellegil niisugune probleem) võimalik. Mina ei osanud sellist jama uneski näha. Ma isegi ei mäleta enam, kui kaua jooksin valla ja kooli vahet, et  selgust saada üheskoos ametnikega...
Siis istudes Mari - Liisi autosse karjatasin rõõmust. Olin notari juures allkirjastatud dokumendid. Lõpuks oli olematu korter, kus elasin, siiski olevaks ja veel minu omaks.!Mäletan, et Liisu küsis kallistades, kas oled nüüd õnnelik...
See oli 10 aastat tagasi.
10 aastat tagasi oli üleüldse väga keeruline ja raske sügis. Ja see suur rõõmuhetk andis mulle juurde turvatunde ja enesekindluse. Muidugi kasvas mu usk. Ma ei teadnud küll, millesse usk kasvas, aga kasvas.

Neljapäeva õhtul vaatasin Kanal2-s "Keda ma küll armastasin?" .  Lähisuhte vägivallast tuleb ikka ja jälle rääkida. Kahjuks see on jätkuvalt varjatud elu. Hea, et teema ei ole enam nii vaikne... Peast käis läbi mõte, et mul jätkuks hullumeelset julgust siia jääda - samas usun, et tegin õigesti. Teine mõte oli see, mis saade ajal peast läbi käis, et loodan südamest, keegi ei ütle neile naistele, kes julgevad oma juhtumist rääkida avalikult, et nad ise on süüdi... Mulle on öeldud. Sel teemal pole ma küll kõvasti rääkinud, kuid see arvamine aeg - ajalt tuletab kohutavaid kogetud läbielatud meelde.
Olen õppinud arvamustega elama.
 Hirmegi olen õppinud taltsutama. Ma ei saa öelda, et neid üldse ei ole. On. Ja arvatavasti on mu sees alles kõik hirmud ja paanika, mis olid 13...15 aastat tagasi... Mingil määral segavad mu elu, nt uue suhte leidmisel ja loomisel - tõmbun tagasi ... Ja samas on neist tohutult kasu - oskan ettevaatlik olla.
Ausalt öeldes, sooviksin, et saade näitab ka mõne mehe juhtumit. On ju teada, et meeski võib olla ohver...  
Sellest teemast võiksin veel ja veel kirjutada...

Aga täna saan öelda: olen õnnelik :)
Kuigi olen üksi ja kõik ei ole veel nii hea kui sooviksin... Küllap kõik tuleb tasapisi  ...
Kas Kaagverre jäängi - seda ma täna ei oska öelda. Unistan suuremast ja madalamast elamisest küll, kuid...

Teisipäev, detsember 03, 2013

Ei ole minu asi selle loo asjaosalisi kuidagi kommenteerida http://www.tarbija24.ee/2618088/ema-kaebas-lapsed-hooldekodu-vola-parast-kohtusse . See lugu pani lihtsalt mind taas mõtlema...

Ma usun, et - seda olen eluaeg sedasi mõelnud - vanana ei soovi kellegi kaela peale jääda. Lastel on oma elu! Minu kui teise inimese, olgugi ema, väeti elamine ei tohiks segada laste elu. Ja vastupidi. Kui olen elujõuline vanamemm (juba või alles 30 - 40 aasta pärast) , siis ei tohiks ka mindki keegi segada oma elu elada.
Igaüks meist peab suutma oma elu elada! Suure kirega. Mõistmisega. Armastusega. Kindlasti teineteise austusega.
Kui ma siiski ei saa enam iseendaga  hakkama, tuleb midagi mul hea lahendus leida. Võib - olla ka hooldekodugi... AGA seni soovin head IAT-d, ka pärast 63 eluaastat. Ma ei suvatse päeva pealt iseendaga hakkamist maha panna. Minu teada praegu võib IAT saada kuni 63 eluaastani. Ja kindlasti IAT + aktiivne elamine tuleb kokkuvõttes odavam kui hooldekodu. Nii minule... kui tervele riigile.  Ja muidugi soovin ja loodan ise ka IAT rahastada. Selle nimel tuleb praegu veel pingutada.

Loodan, et Eesti sotsiaalsüsteemgi läheb paremaks ja paremaks. Kuigi mõned märgid on küll ohtlikud, mõtlema panevad ...  http://www.decivitate.ee/?news_id=2033 Loodan väga, et Eesti rahvas ütleb EI sellele.

Esmaspäev, detsember 02, 2013

See esimene detsembri nädal

tuleb arvatavasti  mul keeruline. Arvatavasti on ka mitmeid edasi lükkamisigi... kuid eks ikka kõik hädavajalik saab siiski tehtud.
Momendil mu ainus isiklik abistaja on haige.
Usutavasti uusaata tuleb isiklikke abistajate suhtes kergem. Seekordsele tööpakkumisele on juba vastatud mitme inimese poolt. Loodan väga, et mõne kandideerijaga ka lähiajal kohtun.  Ja muidugi loodan väga - väga, et neist ükski  on minu inimene st  isiklik abistaja.

Soovin kõigile head detsembrit!