Kolmapäev, veebruar 28, 2007

Ma EI pidanud ju enam ajakirjandusega suhtlema:P

Ma EI pidanud ju enam ajakirjandusega suhtlema:P Ja ometi suhtlesin täna jälle. Kunagine "Postimehe" ajakirjanik Kristel Rõss, kes on minust üsna mitu lugu kirjutanud, saatis meili ja palus minu abi "Õhtulehe" artikli jaoks, teemal puuetega inimesed ja pereelu. Loodan, et sain abiks olla.

Hullumeelsus !!!

Eile tulime Mariga Kaagverest jala Tartusse:P Jutt jumala tõsi ! Kuna esimene buss Vana-Kastrest läks nina alt ära, teine buss sõitis Luunjast mööda (millest mina ei teadnudki, et selline ülepea olemas - üle Emajõe buss, sõidab teise ringiga Luunjast läbi). Kolmas buss läks Kabinasse - aga meie tulime selle peale siis, kui olime Kabina teeotsast juba mööda jalutanud, ja nägime bussi linna äärest Tartu poole keeramas:P Lihtsalt ei tahtnud Kaagverre tagasi keerata, lootes, et saame MINGIGI bussi peale, ja Vana-Kastres 2 tundi passida me ka ei viitsinud. Linnaliini bussidega oli KA miski kamm, hüppasime 3a peale, mis sõitis ühe peatuse ja siis kamandati rahvas maha - et lõpp-peatus, et enam ta edasi ei sõida. Täitsa LÕPP ühesõnaga. Läksime teise 3a peale, mis sõitis turu juurde, ja kamandas KA reisijad maha !!! Hüppasime KOLMANDA 3a peale, ja jõudsime lõpuks Maarja juurde.

See OLI täiesti ilmsi - mitte unes ! TAHTSIN tõesti GNLD koolitusele jõuda, aga - nii palju siis sellest. Väga head seiklused olid:P Minuga ikka juhtub igasugu asju, mida teistega ei juhtu...

Esmaspäev, veebruar 26, 2007

Minge valima!

Püüan täna minna valima. Eelhääletusele.

Siis on sellegagi korras.
Valimisreklaamidest olen ammugi end väljalülitanud :)

Pühapäev, veebruar 25, 2007

Taas argipäevaellu

Ma tänan veelkord teid kõiki, sõbrad, kes jagasid sel sünnipäevanädalal minule häid soove! Ja usun, et teie, kes ei saanudki mulle midagi öelda või peole tulla, mõtlesid siiski ehk hetkekski mulle...

Sel nädalal, eriti 23. veebuaril olen kuulnud tuhandeid soove ja seda, et kuidas te mind vajate :) Uskuge, vajan teid sama palju ja pisut rohkemgi, kui te mind ehk. Või ma ei tea ka... Ma ei ole oma eeskujuga muud teinud, kui elanud nii hästi kui oskan - kas hästi või halvasti, kes teaks :)

Uskumatult tore ja ilus oli mu 40 sünnipäev. Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei julgenud uskuda ega unistadagi, et mul võib üks sünnipäev nii kena sõprade seltsis olla. Jaanuaris kirjutasin lihtsalt märkmiku: unistan tõelisest tiiatibu sünnaläbust ja pabistasin, et sellest ei tule küll midagi välja. Esiteks, Waides pidamine tundus mulle hullumeelne mõte - mina ja motell... Kuid teie kõiki toetusel tegin/tegime tõelise korralikku läbu!
AITÄH :)
Mäletate viktoriini viimast küsimust...? See oli: mida tahab Tiia kohe ja praegu? Te kõik pakkusite väga õigeid asju, kuid ma võtsin oma soovi vastuses ühesõnaga kokku: õnnelik olla. Ja uskuge, ma olengi õnnelik praegu ja edaspidigi. Sest õnn on igal sammul. Vaja vaid süda lahti hoida õnne nägemiseks. Silmad võivad petta. Usun, et nii kaua, kui te, sõbrad, tuttavad ja muidu head inimesed olete olemas, suudan ikka õnnelik olla ka kõige raskemas olukorraski :)
Võin öelda, et kuigi igatsen midagi, mis mul ei saa võib-olla kunagi olema, on mul palju rohkem olemas...

Riputan kodukale veel mõniaeg sünna pilte.

Homme hakkab arginädal, mitu asja tuleb mul taas lahendada.

Nüüd aga vanaemale kirja kirjutama. Vanaema saatis mulle sünnipäevaks oma luulekogu "Ikka jääb midagi pooleli". Vanaemal Stellal Noodel on õigus... Ikka jääb midagi pooleli...

Minu pilt

Sexikas 40 aastane tiiatibu :) ;) :P
Selle pilti pilditas Maarika.
Mõnulesin kaminat, mida olen soovinud aastaid oma kojugi :)

mõned sünnipäeva pildid

kahjuks grupikat tegime siis, kui Jana ning Tiidu pere olid lahkunud


Tants Dianaga


Väike Loona - Maria, Anniki, Tiit, Maarika, Kaido, Maarja



Jaane õnnitleb




Tahan ampsuga tordi süüa
Liia pildistas need pildid





Laupäev, veebruar 24, 2007

Tiiatibu sünnaläbust

Ongi möödas seekordne sünnipäev.
Nüüd peaksin ütlema: ah küll olen vana juba! Ma ei tunne end keskea kriisis :P Kuigi äsja öeldi mulle, et lõhun ise sillad suhteni. Võib - olla tuleneb see minu vananemist... Ma ei mõista, kuidas aru saada sellest, kui mehel oli nädalaid materiaalseid raskusi läbule tulemisel, aga täna ütles, et oli üleliia palju tööd... Aa eile vestlesime veel ning tal polnud üldse tööd... Segane värk! Kurvastuseks, ma ei ole enam sinisilmne tüdruk, kes läheb "õnge" igale sõrmenipsule. Ma sooviksin suhtest rohkemalt, kui valesid sõnu, mida ütleja ise ka ei usu, ja vaid sexi!

Eile oli küll mu elu super sünnipäev Waide motellis. 40 aasta jooksul võis ju kord möllada! Päev oli hästi - hästi - hästi mõnus.
Elu sees ei ole ma nii geniaalseid kinke saanud, kui seekord. Piretit ettekanne "Kallis kiireloomuline juubilar", mis pani naerust kõhu valutama, kuid mis oli pihta ja põhja kirjutatud. Jaanelt ja Andzelikalt "Elurõõmu Diplom", mis läheb kindlasti seinale, et ma kunagi elurõõmu ära unustada. Mari -Liisilt "Swot analüüs Tiia Järvpõllust", mis on jumala täppi, siitki on meeles pidada minu omad nõrkused ja ohud. Jne. Jne. Jne.
Läbul oli kõike parajalt. Eriti minu kelmikust :) :P Palusin igaühel shampust juua joogikõrrega, see oli hea võimalus sõpru proovile panna, kuidas teha midagi teistmoodi ehk minu moodi. Kõik tulid ülesandega toime. :)
Viktoriini "Tunne Tiiat", 40 nipiga küsimust koostasin enda kohta ise. Viktoriini võitis Anita 10 punktiga. Auhind oli minu kõige uuem maal.
Et keegi ei tunneks end auhinnast ilma jäetuna, toimus õnnemäng. Iga loosimandariin võitis. :)
Naerupisarad tõi silmi mäng "Miks ja Seks" teemal tiiatibu.
Ma tõdesin, et tegelikult sõbrannad ja vähesed sõbrad , kes olid kohal, teavad mind ikka hästi. :)
Eriliselt tänulik olen Piretile, kes aitas õhtut läbi viia! Ma arvan, et me kahe peale tulime läbu korraldamisega toredasti toime!
Kuigi tunnen Piretit vist küll üle 5 aasta, tantsisime esmakordselt koos :) Vahepeal tantsisime nii kõvasti, et Waide rappus. Sellest hoolimata ei õnnestunud meil kõiki tantsupõrandale meelitada.
Kaminatuli soojendas , kuigi higi voolas. :P
Loodetavasti saan pilte ripputada, neid tehti 5 fotokaga.
Täna olen pisut väsinud. Jutustasime Liiaga hommikuni. Me polnud mitu aastat teineteist näinud.
Soovin Eestimaale PALJU ÕNNE!

Neljapäev, veebruar 22, 2007

:))

käisin perearstil. naljakas, et puude asja peab ikka jälle tõestama! nagu hakkaks kõndima... ja veel, kuidas mina suudan ise telefoniga rääkida - täna perearst küsis just seda :)
ma ei nori.
see on naljakas juba, kuidas olematu probleem peab olema probleem :)

Teisipäev, veebruar 20, 2007

Vastlapäeva küünelakkimine :P

Nii.
Asi korras!
24. veebruarist hakkan korralikuks inimeseks! :P
Lubasin Piretile seda. Küünte lakkimise ajal. Kes on minu küüni lakkinud, on usutavasti Piretiga nõus, et olen pehmelt öeldes "üleannetu", veel hullemgi. :D Sõrmede ega käed ei püsi paigal. Lisaks itsitan kui meeletu :D :D :D
Piret kannatlikult maalis mu küüntele südamekesi. Kohe paar tunnikest. Läbu jaoks. Ise püüdis mind "kasvatada" nagu kõik lakkijad. Loomulikult maniküürija lõkerdab kaasa. :)
Ei, lakkimine on omaette seebiooper mul! Tänane küünte tulemus on ülihea!!!

Huvitav, kuhu pirtsakas tänase loo toppis... Tahtsin nagu suurelt kommida, aga enam ei leia.... Kommida soovisin nii, et enne vareseks saamiseks, tuleb saada tiiakanaks, aga mitte kodukanaks - sest seda ma ei ole.
Kes veel ei tea, siis teadke, et mind hüüavad sõbrad tiiatibuks.

Mõnikord on hää lihtsalt lollitada :)

Esmaspäev, veebruar 19, 2007

Sünnanädal algas

Sain esimese sünnipäevakaardi. Päris postiga :) Seda juhtub järjest harvem... ja vähem...

Lihtsalt rõõmsade äratundmiste ja kohtumiste nädal tuleb :)

Nüüd pahasti küll...

Merili kingitusepakk tuli tagasi. Aadress vale. Tartu Postimajas juba käis mul nõks nagu läbi... kui klienditeenindaja ütles, et Aseri vallas... See oli kuidagi võõras. Kuid Ida - Virumaa aadressid on ennemgi olnud ebaloogilised ja muutunud. Ja ma ei teadnud 18 aastat, et Ida - Virumaal on juba 2 Oru nimelist kohta. Olen avastanud, et pea igas maakonnas on Oru nimeline asula.
Oleksin kontrollinud posti sihtnumbrit, mille klinditeenindaja kirjutas, siis oleksin kohe kahtlema hakkanud numbri õigusest... Kuigi sihtnumbridki pole mul enam peas. Oli aeg, kus olid absoluutselt kõik numbrid peas. Siis otsustasin saab ka kergemini oma peakest vaevada :P Minu süü, et mul polnud aadressimärkmiku kaasas...

Sellepärast tundsin paar päeva vastikut värinat hinges - mõtlesin, mis nüüd tüdrukul lahti on. Arvasin aga, et see mu ettekujutus, sest ei saanud oma neiut kallistada...
Pole hullu, homme panen pakikese uuesti posti. Lisan kirjakesegi.
Emadelgi tuleb ette pisi apsakaid :)

Pühapäev, veebruar 18, 2007

äh ja päh :):(

Päev otsa ei ole MSN-i. Vestlus Kristiga jäi poolelt sõnalt pooleli. Net tuli tagasi. Õnneks! Sain LEEPÜ asju ajada.
Hea oligi, et internet jamas.
Maalisin. Püüdsin olla lepatriinu tasemel ja näha heinamaad tema nina otsas :D (Lepal ei olegi vist ninakest!!!) Mõnus oli siiski unistada suvel rohukõrre peal ronimisest ;) Eks näis, kuidas lepatriinude maal välja tuleb. Üks on kindel, et kahekesi koos on ka heina sees maailm vikerkaarevärvilisem. Algul mõtlesin maalida heina sisse üks lepatriinu, kuid maal oleks tulnud tõeliselt igav. Minu meelest :) Ei oleks olnud sisu mõtet ;) :P
Nohjah, siis pesin ldc´ga jalad akrüülvärvist puhtaks. Ikka ja jälle kiitan ldc ´t. Muidex, juuksevärvigi võtab ldc näonahalt ilusti. Pehmelt. Hõõrumiste kohad ei jää pärast valusaks. Onju nii, et hõõru üks kõik millega, kuid juustevärv näolt ja kõrvadelt maha ei tule. Super10 ei ole juustevärvile hea, igatahes minu näost värvi ei võtnud. Värvisime mõned päevad tagasi Piretiga mul juukseid;) Olen iseendale üllatavalt kolme tooni :P :)
Mõtlesin jalgu pestes, et jube naljakas - minu endale tooted väga meeldivad, kuid ometigi olen äkki ülatiimi inimestele natukenatukene päh, sest mul ei lähe äris nii hästi, kui loodetakse. Ärge nüüd võtke kohe sõna sabast kinni, et näed sa - kõik ärifirmad ühesugused! GNLD tooted on head, selle vastu ei saa. Ma tean, et nüüd teen endale antireklaami ja ehk ka pisut firmale, aga olen aus! Minu meelest, kui mina tarbijana olen GNLD tootedega rahul, pole ju nagu midagi katki ega kadunud. GNLD on tarbimisfirma. Nii kõik ülaliiniltki rääkivad. Mitte äri ega müügifirma. Raha saamine on üks võimalus paljudes. Ometi on äri nii tähtis, et kui tegeled vähem, oled kohe loobuja... Osa ongi mu viga. Ma ei ole hoolega tegelenud GNLD´s kuu kaks. Ei ole tegelenud piisavalt palju, et tulemusi äris näeks. Kuid kas enese puhtad roosad jalad pole saavutus? Väärtus iseendast? Minu jaoks on ju :) Küll sooviksin, et nii mõnigi teist, kes loeb tänast kirjutist või üleüldse mu blogi, julgeks saada toode kogemusegi. Siis tunneksin ka, et olen kedagi aitanud. Seda väga siiralt. :) Nii et minu enda meelest pole loobuja. Loobuja olen neile, kes on elus pidevalt mõelnud, et Tiia on loobuja. Nende probleem.
Vahel, suht palju olen loobunud, et jõuda ringiga ikkagi loodetavale tagasi. See on loomulik kulg otsida, leida ja kaotada iseend ning taas otsida...
Nii tore oli teisipäeval Tiinalt (inimeselt, kes esimena rääkis GNLD´st umbes poolteist aastat tagasi) emaili taas saada. Tiina olevalt sattunud üle mitme aja mu kodukale ja blogisse. Talle meeldis, kuidas ma GNLD´st ja üldse kirjutan ning usub, et positiivsed inimesed/tiimid ( Mina olevat eredaim näide ) leiavad ikka üksteist . Hästi südant soojendav oli Tiina e-kirja lugeda. :) Ta ei tundunud sugugi pahane olevat, et kuulun teise tiimi :) Vastupidi, ta külvas mind heade soovidega mind üle. Miks ma ei tookord ei liitunud, oli kaugus. Mõtlesin, et üksinda võõraste keskel üritustel käima hakata nagu ei tahaks... Sest nüüd saan aru, et ka GNLD tarbijana peab koolitusel käima. Tooted pole tv reklaami kaup, et tõmba ja näedki tulemus...
Aga kas olen ikka postiivne...
Tegelikult mul on stress. Juba mitmendat nädalat. Olen hoolikalt püüdnud stressi alla suruda. Praegu peaksin selgeks keskenduma rollimängu selgeks tegemisele. Ma lihtsalt ei suuda veel ühe asjaga tegeleda momendil, KUIGI tahan...
Ok, vaatan, mis veel enne uinumist teha saan :)
Stressiks pole aega...

Laupäev, veebruar 17, 2007

17. veebruar

Meril sünnipäev. Kuigi ma ei näitanud nii välja, ekslesid mu mõtteid Merilil. Saatsin lihtsa, kuid südammest sõnumi. Meriliga on sõnumidega kergem suhelda, siis on mu jutt mõistetav. Kuigi usun, et tegelikult saaks tüdruk suuremalt jaolt aru... Loodan, et nüüd on tüdruk eas, kus ta teaab, mida elult ISE soovib. See teadmine oleks talle endale suurim väärtus eluks! Kuigi soovid muutuvad ja täienduvad elu jooksul miljoneid kordi. Loodan kõige rohkem, et ta jääb isendaks alati ja teab alati, kes on ja mida soovib/tahab. See on parim, mida saan Merilile soovida.
Mõttekild:
"Kui MINA ei ole MINA ISE, kes peab seda siis MINU EEST olema"

Täna toimus ajalooline sündmus! Papa käis Piretiga ja ta autoga Roiu poes. Kaagvere kauplus on hetkel suletud. Vähemasti minu teada aasta ei saanud papa maja juurest kaugemale. Hommikul, kui küsisin, kas lähed ise kaasa või Piret toob sulle kaupa, oli papa tõrkes. Kuid läks - õlugi vist ajas ta imena sõitma :) Küllap uskus, et talle õlut ei tuua, kõike muud küll. Miks küll hea ja halb on omavahel seotud?!
Päev otsa ei rääkinud vanaisa lapselapse sünnipäevast mitte üht sõna. Aastaid on hommikuti kohe seda teinud... Mul kõhe tunne sellest. Ta isegi ei sekkund juttu, kui räägisin naistele, et tütre sünna on... Nüüd õhtul süüdistas mind, et mina ei suvatsenud last õnnitleda... Kuidagi väga nukker on. Mina olen ema ja papa on vanaisa - ma ei saa ju koguaeg öelda vanaisale, mida temal teha tuleks. Ennem otsis ta vähemasti lastele kommi, nüüd enam mitte... Hea küll, mõistan, et tervis, just vaimne tervis teeb oma töö, kuid papa pole veel nii arutu, et ei jagaks. Loodan südamest, et nii hull olukorda ei tulegi, kui ta kaotaks mõistuse päriselt. Praegu on ta lihtsalt mugav ja lasknud end unarusesse. Lihtne oleks olnud tal minult telefon küsida ja helistada...
Usun, et lapsed ikka ootavad kõigilt õnnesoove... Omal ajal ootasin minagi, kuigi tegin näo, et ei oota...

Ohjah........

Hääd Siga Aastat ka kõikidele!

Reede, veebruar 16, 2007

Väsimus. Rõõm.

Kaks pingelist päeva selja taga. Tunnen ikkagi, et midagi pole eriti korda saadetud... Oleks võinud hoopis rohkem pingutada. :) Kuid kas siis oleksin tegutsemisplaani täitnud, mis oli ja on plaanis, lühiajaga.
Vaevalt.
Utoopia.

Eile oli töökohtumine hr Kaupoga. Märtsi koolituse lektoriga. Taaskord kogesin, et olen ükskord 2 aasta eest kohtunud hästi vahva, mõistva ja väga tõsise inimesega. Et siin maailmas pole vist midagi juhuslikku. Kõik juhuslik on millegiks kunagi hea. Usun, et märtsis tuleb edukas ja hea koolitus me ühingul koostöös hr Kaupo Sauega. Mul on ainult hea meel, et projekti idee lõpuks ellu jõuab!!!

Täna kohtusime ühingus pr Heljo Pikhofiga. Särav poliitik ja naine. Jällegi temaga viis juhus kampaania raames poolteist aastat tagasi kokku. Mind hämmastab, kui paljudega ta suhtleb, kuid minu abistajad, eriti sõbranna Karin on Heljol meeles! Hästi soe tunne on sellest.
Usun, et tänane pisi jamam kogemus suutis Heljol luua pilti minu tegelikust elust. Arvan, et heale poliitikule on päris reaalne elu nägemine rohkem väärt, kuid küsimused kuskil saalis. Jama oli see, et buss väljus nina alt. St selletõttu, et Tartu tänavadel on ümbersõidud pidime sõitma ringi. Mitte ainult ratastoolidele ja lapsevankridele pole tänavad lumised kuumaastikud, vaid autodele ka. See on eesti talv!!! Heljo sõidutas Kaagvere bussipeatusesse, 2...3 minutit enne bussi saabumist, kus oli Piret mul vastas. Ihhii, Piret oleks rabanduse saanud, kui oleks läinud mind aitama maha tulla bussist ja mind polekski olnudki... :):):)
Pahasti oli see, et pr Heljol toimus sel ajal veel üks üitus, kui ta mind sõidutas... Sinna ta hilines.

Merili sai kell 00.02 16 aastaseks!!! Loodan südamest, et mu saadetud kink meeldib talle... Minule hakkas just see kink paljude seas silma, et see on see õige, kohe täpselt Merili oma :):):) Ka Dianale, kes on nüüd taas elus (saime kadumise klaaritud :D kunagi ei tohi ennalikke järeldusi teha, kui ei tea täpselt, milles asi tegelikult on) nunnu kingitus meeldis. Kuigi isikliku abistaja mõjutusi ma kingituste ostmisel ei kuula, kuid on juhtunud, et tavaliselt ühtib kõikide abistajate arvamus minu valikuga - see on hingekeel :)
Soovin mõttes Merilile õnne ja kallistan teda kõvasti, lootma jäädes, et meil on siiski kaug- lähedane side alles ja püsib kõigele vaatamata ikka edasi :) Olen kurb, et ei saa neiut ise õnnitleda... Ometi tunnen rõõmu, et ei suudeta minult võtta lastele mõtlemist. Olen õnnelik, et Merili olemas on. Loodan väga - väga - väga, et ta ise ka on selle üle õnnelik, et on olemas :)

Kolmapäev, veebruar 14, 2007

Tia ei söö ...

Vaatasin just dok.filmi, kus väikesel tüdrukul Tial äärmiselt eriline puue - ta ei söö. Ausalt sellisest erivajadusest polnud mina küll varem kuulnud... Hämmastav, et ta suutis joogiga elu jääda. Muidugi toideti ka kõhu kaudu...

Ja siis me veel mõtleme, et meil on kõik puuded ja mured nähtud !!! Hahaa, ei ole ju!!!

Üllatused nii või teisiti...

Aega napib... Igale asjale on aega vähe. Olen täna tegutsenud, kuid ikka pole eriti miskit teha jõudnud :S

Üllatus on see, et minult telliti taas maal :) Täiesti ootamatult :) Kindlasti tõstis see minu mina kõrgemale :) Minu jaoks hästi tore loov iseenda müümine! OK, minu kunstinägemuse müümine! Ehk tõesti nii uskumatu kui see ka poleks, ongi maalimine üks minu "kaubamärk". Sest see on tõepoolest minu näoga :)

Hetkel on mitmeid muresid, mis on ka teistpidi üllatused. Kuid keeran mured siiski samm sammult positiivseks. Sõbraks. :)

Talvestressi ma ei või ligi lasta. Vägisi kipub ligi. Aga ei. Mul on nii palju teha ja enda elu eest vastutada, et ma ei tohi end lõdvaks lasta. Noo, siin tuleb appi GNLD! Toidulisandid. Muidex, pesin teise firma dshussigeeliga ning ausalt mu ihunahk oli peale pesu nagu keemia kile sees. GNLD geeliga ei ole kehal kilepakendi tunnet. Naljakas on see, et enne GNLD´t ei osanud mina küll sellist puhta keha kile tunnet. Keha tundus ju alati pärast vanni puhas. Ma arvan, et nö tagasi st teiste heade firmade pesuvahenditega taas harjuda on kindlasti võimalik . Kuid KAS soovin end jälle kile sisse mässida? Tean vastus: ei soovi.

Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid tänasel sõbrapäeval!

:)

HEAD SÕBRAPÄEVA, KÕIGILE!

Olen üle nädala kodus :) Nii hea!!!!

Pühapäev, veebruar 11, 2007

Juhhei:)

Piilusin täna üle 24 tunni oma postkasti, ja ennäe ! Võingi pereteraapia kursusetöö ümber teha - Kiira Järvelt tuli vastus. EI MINGIT puudega seotud põhjust:P Enesetunne kohe palju parem:) Olin lihtsalt "lollakas", kes nõudis endalt liiga vähe:P Aga konkreetset põhjendust, mis puudu, ikka ei olnud... OK, teeme ümber. Lihtsalt käega me EI löö (KÄEGA ma polegi seni löönud:)) KUI, siis jalaga:P Komistasin ja kukkusin, ja tõusen ikka üles, nagu selles ilusas laulus öeldakse.

Eile käisin Maarika sünnal. Tantsida sain ka:) Rohkem ma EI ütle - midagi peab enda ja Maarika teada ka jääma;)

Reede, veebruar 09, 2007

Täna oli ... päev

Täna oli 1 tõeliselt s... päev. Ainuke hea hing oli Jüri, keda Maarja tahtis Tiiatibu sünnaläbule laulma kutsuda. Ütles ära, et tal Pärnus mäng, aga oli sealjuures hästi sõbralik:) Aga arvan, et võtame plaadid kaasa ja tantsime, ja kujutame ette, et ta on ise meiega:).

Tegelikult tahtsin täna koju minna, aga Diana millegipärast ei ilmunud (: Eile õhtul, kui SOS-sõnumi saatsin, ütles, et kõik OK, aga... Katrina jäi eile haigeks. Ja nüüd olen endiselt Maarja pool. Tänane päev oli, nagu maha visatud. Iga minut ootasin, et NÜÜD hakkab midagi toimuma. Oi, VIHKAN sellist aja mahamolutamist. Saan aru, et Dianal võis mida iganes juhtuda, aga...

Hajameelselt lugesin vägivallaraamatut ("Miks ta seda teeb"), ja avastasin, et võõras kohas on seda raamatut palju turvalisem lugeda, kui oma kodus:). Küllap on siin psüühika sügavused mängus. Tahtmatult tulevad kodus minevikusündmused üles.

Pereteraapia lõputöö ripub endiselt õhus - vastust pole, et kas on võimalik ümber teha...

Neljapäev, veebruar 08, 2007

Elan veel:P

Nii. Käisin eile hambaarstil. VÄGA ai-ai oli... Aga nüüd peaks kõik möödas olema, vähemalt kuuks ajaks. Sain arstilt veel pahandada, et olen kannataja:) Tegelikult oleksin võinud/pidanud kohe tagasi minema, aga mitte vaikselt valu kannatama:) Esimest korda elus mulle meeldis hambaarsti juures käia:) Minusse suhtuti TÄPSELT nagu koostööpartnerisse, ja peeti mulle loeng hammaste anatoomiast - nende kohta, mis juba välja tõmmatud:) Nüüd tuleb kuu aega oodata ja proteese tegema hakata - kui vahepeal mingit jama ei tule:)

Ja täna leidsime Maarjaga väga hea missiooni, nii LEEPÜle, kui kogu elule - armastus on 1 PARIM asi, millele PEAB ligi pääsema:) Mõtlesime selle välja, kui juhtmed koos olid, ja silmist sädemekesi lendas:) Öelge, et see pole nii:)

Nüüd peame maha jahtuma, ja ametlikuks hakkama.

Teisipäev, veebruar 06, 2007

Olgem elu vastu ausad :)

Saade MEIE pani küll mind taaskord mõtlema. Kuigi erivajadustega olen päevast päeva koos. Mulle kohutavalt meeldis Meelise isa ütlemine: "Olgem elu vastu ausad". Lihtne tõde, mille unustame sagedasti lihtsalt ära. Valelik olla on palju kergem vist... tihti...
Panite tähele, kui enesekindlalt Mella vastas Maire Aunaste küsimusele, kas oled õnnelik, jaatavalt. Pea noogutusega. Sõnadeta. Mella rääkis. Ja rumal on see, kes ei kuulnud temalt jõulist ja mehist ´jah´ sõna.
Kogu saade oli jälle vastupidine tõde mu reedesele kogemusele. Kui mõtlesin tänagi oma hingesopis, et ehk mina kui sügava puudega inimene ei tohigi siiski midagi tahta, sest olen liikumatu ja kõnetu... Uskuge või mitte, kuid selliseid lolle mõtteid on mul varemgi olnud. Üsna tihti. Ei lase neil vaid võimust võtta. Tean, et see oleks katastroof minu enese jaoks. Mitte teiste jaoks.
Siis MEIS keerati kõik negatiivne mõtted pea peale. Positiivsteks.
Maire Aunaste ütles, et leidke endale vähemalt üks ratastoolis sõber. Mina omakorda ürlen seda, et leidke kümneid/sadu nö puudeta sõpru enda ümber ratastoolis istudes. Ja näeme, et maailm on üks ja palju parem ja rõõmsam, kui kaheks jagatud - puudega ja puudeta - maailm.
Muidex, praeguse hetkega ei ole veel ma teadlik, kas saan kursusetöö uuesti esitada või mitte. Meilitsin.
Minu teada, on kirjalik suhtleminegi rääkimine.
Ülikooli ajal tegin seminaritöö bliss keelest. See meenus mulle ka. St sümbolide tabeliga on samuti rääkimine.
Oi, kui palju on võimalusi rääkimiseks!!!!!
Ahjaa, täna olevat mingi interneti päev. Minu jaoks on olnud internett reaalne maailm oma toas. Võimsat lai maailm, kuid minule jääb kitsaks tubane - arvuti maailm. Palju avardum on maailm siis, kui minna arvutist tihti eemale, kaugemale... Internett on abivahend kõike kätte saamisel maailmas. Olgem ausad, kübermaaailm ei asenda tuhandeid pisiasju, mis on veel suuremas maaailmas, mida läbi monitori ei saa iial kogeda.
Jah, mul on olnud kontod vale andmedeta. Mis on juhtunud? Iseenda jaoks avastusi, et mina ei suuda olla keegi teine... Sest mu hing jääb iseendaks. Võib - olla olen mõnele inimesele pettumuse valmistanud, kui lõpuks olen sunnitud ütlema, et olen ratastoolis. Kuid pettumus on inimese probleem. Mu hing ju meeldis talle. Saan öelda ka, et tegelikult eesti inimene, eesti mees otsib siirust ja ausust. Samas ei olda teistsuguse aususe ja siirusega harjutud, kuigi see polegi teistsugune. Seda mitte isegi füüsiliselt. Vaid vaimselt. Hingeliseltki. Ja kõik kokkugi. Siiirust ja ausust nõuab jõupingutust. Valelikkus on kergem .
MEIE saadele mõeldes, tundub mulle, et ma ei ole elus miskit suurt teinudki... :) Ainult võitlenud iseenda olemise eest ja jätnud palju pooleli...
Oleksin suutnud vist rohkemat... kui...

Rahutus...

Kõik on nagu hästi, kuid... siiski... Hing on kuidagi rahutu. Tean, et nüüd soovite taas lohutada. See on teist hästi armas! Toetav! Kuid hing on siiski rahutu. Ma ei ütle, et meeleolu on sant. Ei, mitte seda. On vaid rahutus ja nukrus. Vahetevahel on see nii. Soovin või mitte. Mõtlen lastele ja...
Kas peabki ebamäärast tunnet iseendale keelama? Ja teeseldes naeratades rahulikkust... Ega vist. :)
Homme hambaarstile taas. Ige on natz ikka valus, eriti hammas, mis ootab oma väljatõmbamist. Näis, mis tehakse mu suus!

Täna MEIE saades

Õhtul etv-s MEIE saades võite näha minu ülitoredat sõpra Mellat. Mina vaatan kindlasti! Sellist inimest nagu Mella on maamunal üks ja ainus! :) :) :)

Esmaspäev, veebruar 05, 2007

Halba pole ilma heata!

Sain mõned tunnid tagasi ülemaaailmse suu- ja jalaga maalimisühingult tagasiside, vastukaja. Kirja.
Soovivad lisainfot minust :)

Lootus jääb loodetavasti maalimise osaski :)

Selle olulise kirja saamise hetk oli säde minus endas :) Tegutsemissoov tuli minusse tagasi :)

Läbule tulijatele :)

Pöördun nüüd siit teie poole! Kuna pean see nädal tordi tellima, siis on üsna raske arvata tordi suurust, kui ma ei tea täpselt mitmele inimesele pean tellima.
Tean, et paljud sünnale tulijad loevad mu blogigi. Olge paikesed, palun andke endast märku! Jah aitäh neile, kes on juba teada andnud konkreetselt tulekust :)

Pühapäev, veebruar 04, 2007

IGATSUS

Igatsen midagi head.
Igatsen oma energiasädet tagasi.

Praegu tunnen jõuetust...

Mulle ei meeldi jõuetu olla.
See ei ole mina, kes hetkel minus on.

Kuid
küllap on jõuetult mõtlemisaega millegiks vaja.

Vähemasti selleks, et mitte unustada igatsust :)

Eurolaulust ja ... õppimisest veel...

Eurolaul pani mind Victoril vedelema üle pika ajal. Tavaliselt vaatab papa telerit pikutades diivanil. Mina mugavalt Viktori taga, käed seljatoel...
Soovisin hääletada Romeo ja Julia poolt. Ei saanud. Võrk oli ülekoormatud. :( Proovisin tõesti 10 minutit. Olin kahe laulu vahel. Kuna Hele ja Kristjan laulsid eesti keeles, otsustasin Romeo ja Julia kasuks. Kuid Kerli oli/on ka väga hea :D

Nägin Puudepunkti lõppu. Rääkiti erivajaduste üliõpilaste võimalustest õppida ja käia kõrgkooliski tugiinimestega/isikliku abistajatega. Teenused takistavad õppimist. Vähene raha teenustele takistavad erivajadustega inimeste õppimist. Mitte võimetust rääkida või liikuda.

Ise küsimused on loomulikult inimese enda soovides, kas ta tahab üleüldse õppida ja millised võimed ja kuidas ta oskab võimeid kasutada.

Tõeline rõõm on, et Hariduministeerium ja ELILi püüavad koos teha, et õppimisvõimalused paraneksid erivajadustega inimestel.

Reede, veebruar 02, 2007

5000 eest olla EI-KEEGI

Täna siis saabus päev, mil kuulsin seda mida pole olnud kogu koolitee vältel. MA EI SOBI EDASI ÕPPIMISEKS JA MINUS EI SAA KUNAGI NÕUSTAJAT, AMMUGI PERETERAPEUT, SEST MA EI SAA RÄÄKIDA EGA KÕNDIDA. See ei ole minu väljamõeldis. Seda ütles pereterapeut Aita Keerberg. Kunagi tundus ta mulle mõistvalt asjalik... Nüüd lektorina nullis ta end ära. Tema juurde oma pere probleemidega EI LÄHEKS enam isegi siis, kui ta mulle peale maksaks...
Ok, võib - olla oligi kursusetöö mööda, võib - olla ma ei kasutanud pereteraapia kõiki mõisteid ja kategooriaid, kuid oma pere perepilt, kellest töö tegin, oli ja on mulle suht selge. Kuid töö ei sobinud. Justnimelt töö ei sobinud, mitte, et ta oleks olnud nõrk või kehv või mida iganes. Ja kui soovisin küsida, mis viga ja kas saan parandada/täiendada keerati jututeema järsult teisele teemale teiste kursusekaaslastega. Nüüd paar tundi hiljem naeran omaette, et äkki see oleks minu tööstiil. Pereteraapias on sadu töövariante.
Et mu kursusetöö ei õnnestunud, see mind ei loksudagi eriti. Aga minu meelest väga hea terapeut lektorina ei tohi lubada ränki eksimusi. Kui see ei olnud eksimus, siis MIS see oli???
Mõistaksin kõike, aga ma ei suuda mõista negatiivset hoiakut. Kui mäletan hetke õieti, kui silmis oli must, siis pr Keerberg ütles, et hea et suudad hästi mõõelda, aga seekord see ei aita..... või taolist..... SRY, ja seda ütleb terapeut! Mõnele soovitas ilusti, kes ei teadnud, kas soovib jätkada õppimist või mitte, et minge pereterapeudi vastuvõtule.

Igatahes on mul meeletu peavalu. Psühhosomatiline valu. Olen nutnudki. Kodus.
Linnas pidasin vastu teeseldes naeratust näol.

Muide, 2 kursusetööd oligi tehtud tänaseks, üks neist minu lootusetu töö. (Maarja , kes tegeleb aastaid juba psühhidraamaga, aitas eile õhtul veel üle vaatada. Kuigi need on 2 ise aja - psühhodraama ja pereteraapia. Siiski mõtlen, et oskus aitada peaks olema mõlemal juhul sarnane...) Teised kursusekaaslased kehitasid õlgu: nemad ei oska ega tea, mil saadavad töid...
Mina vähemasti proovisin. Ja mina pole ju - kahjuks - ühtki päeva AMETLIKULT nõustajana ega psühholoogina tööötanud. Mul on sadu MITTE AMETLIKKE kogemusi sel alal.

Jäin mõtlema, miks pöörduvad puuedega inimesed ikka ja jälle minu poole.... Ja veel, kui minu asemel oleks olnud keegi teine, kes häbeneks niigi nt kõnedefekti...

Mina saan üle.
Uskuge mind, see paneb mind veel rohkem tegutsema!! Vähemasti täna ja praeggu, sest mina elan täna ja praegu!
Enne kui edasi möllan, lubage nutta end tühjaks.
Et taas naeratada ja andestada pr Keerbergile ka :) See et ta suure vea tegi, on tema probleem, mitte minu.... Ja mul polegi talle andestada miskit. Mina proovisin anda oma parima. Iseendale andsingi.

Või kuis...