Esmaspäev, aprill 30, 2007

Lumist volberdamist:P

Jeee ! Mul on jälle 2 kihvti uut abistajat. Tegelikult teadsin Erikat ja Ragnet, ja suhtlen nendega juba pikemat aega. Jube tore kogemus oli käia linnas 2 uue isikliku abistajaga, ja mõlemale nippe jagada. Nad proovisid juba lükkamind-tõmbansind-süsteemi:P Läksime Du Nordi sööma, kuna mina ei olnud juba paar päeva õieti midagi söönud, ja pea valutas kohutavalt. Vahetasime söömise ajal kogu aeg üksteist välja. Mina naersin, et kätevahetus:P

Nähke täna häid rahulikke nõidu:)

Pühapäev, aprill 29, 2007

Kiri iseendale :) ja ...

Eile tuli EI - koolituse kiri iseendale. Osavõtjad kirjutasid lõpuks positiivse kirja iseendale. Kirjad ümbrikkudes, millele kirjutasime enda nime ja aadressi, said kõik Kaupo kätte. Kaupo lubas kavalalt x ajal postitada. Nüüd ongi ta seda teinud.
Lugesin hetk tagasi kirja endale läbi. (Eile ei suutnud lugeda.) Pisarad silmis. Ega kirjas erilist uut ei ole, olen aeg - ajalt ikka ja jälle meelde tuletanud. Täna mõjus see positiivsus iseeendale eriliselt. Kirja lõpus on read:
"... Oled TUBLI, et julged olla õnnelik ikka veel!
Ära unusta olla enda moodi!
Sinu Tiia"
:) Kaupo ajastas küll minu puhul kirja saatmise täpselt õigel momendil.
--------------------------------------------

Mis oleks, kui kõik tänava noored märatsejad kirjutaksid iseendale kirja, kui palju head siiski neis on ? Uskuge, see on tohutu raske ülesanne. Ma ei taha uskuda, et lõhkujad ja kaklejad soovivad lugeda omas kirjas, oma käega kirjutatud sõnades välja, et raev ja absurdne tigedus kes - teab - mille - vastu ongi head temas. Head näha on tegelikult palju raskem, kui paha.
Kui paljud vanemad on öelnud lastele "ole hea laps" selle asemel "ära ole paha laps"? Ma ei taha kellegile liiga teha, aga tänavarahutused on kohati noortele lõbu - mõelge ometi, me oleme kangelased lõhkudes. Rüüstamine ei saa kuidagi seotud olla ajaloo mälestusega. Negatiivne keelamine suurendab vahel lapse mässumeelsust soovimatult.
Ma olen küll politsei poolt.
Noortele on hetk õige möllu teha. Olukord aitab kaasa. Ilma et nad tagajärgedele mõtleksid... Nagu märulifilmis... Huvitav, paljud üldse annavad aru, miks nad laamendavad... Kindlasti on neidki, kes ei teagi päris hästi ajaloolist tausta. Mis pistmist on ajalool ja alkoholil...
Mul tulid neljapäeva õhtul meelde lapsepõlves vaadatud krimi- ja sõjafilmid, mida ma tegelikult kartsin vaadata. Ma ei suutnud kujutada, kuidas inimesed saavad olla vastastikku julmad. Ema rääkis, et ega meile enam ei tule sõda -- see on minevik. Ma ei uskunud. Sest raadio rääkis päevast päeva mingist sõjast kuskil maal ja tuumapommist.
Kartsin.
Ma ei mänginud lapsena ühtegi korda sõda. Ei sallinud mängurelvi ega sõjamasinaid. Mul ei olnudki neid. Poistel oli. Vahel tahtsid nagu lubada ka mängimiseks. Mina ei olnud meelitatud. Ma ei oskanudki sõjamänguasjadega mängida. Ma ei teadnud , miks ma pean mängultki haiget tegema või tapma...
SEE, MIS PRAEGU TOIMUB EESTIMAAL, ON KURB, VÄGA KURB... JA USKUMATU... Loodan, et enam nii hulluks asi ei lähe nagu oli.. Sooviks uskuda, et Eesti on rahumeelselt mõistlik riik ja enamus elanikke on targad asjade ajamistel. Vähesed, kes on rüüstanud lihtsalt lollitamiseks, suutsid teha laastava töö .
Ei ole võitjaid.
Ei ole kaotajaid.
Kõik on kannatajad.

Jumal tänatud

Jumal tänatud, et tänane öö oli Eestimaal rahulik.

Mul on mind rõõmustav uudis üleeilsest ununenud, kuigi alateadvuses on koguaeg meeles. Mu Pillel sündis poja :) Imearmas ju! Lapse sünd on igal ajal, olgu aeg, kui raske kui tahes, imeline elu edasi viiv tee :)
Mul on alati väga hea meel, kui abistajatel läheb õnnelikult.
Olen ka õnnelik siis nende üle :)

Peegelpilt

Ärkasin.
Õigemini tõusin voodis üles. Ma ei tundnud voodis olemisest mõnu. Öö oli pikk...
Peegli ees aitas papa juukseid kammida nagu hommikuti ikka. Nagu tavaliselt soovisin peegelpildis olijale naeratada. Ehmatasin siis. Ma ei suutnud ära tunda peegelpildis olevat nägu. Ma ei tundnud vastuvaatajat ära.
Silmad kurvad. Nutmisest punased.
Mingid punnid põskedel ja otsaesisel.
Suu allpool. Mitte naeratuseks valmis.
Vähemasti viis aastat vanem.
See EI olnud Tiia, keda tean pika aega... Sädelev. Naerusuine. ...
Siiski , siiski silmad ütlessid, et leia taas hingerahu üles ja pea parimaks sõbraks iseendale end, sest sa oledki ju parim; andesta iseendale see tõsiasi, et oled lihtsalt naine, kelvõib vahel igatsusega valus hakatas - see käib lihtsalt õnneriskiga kaasas.
Jah, ma ei teinud ega tundnud midagi valesti...
Olen lihtsalt naine.
Ma ei või end süüdistada, et kaotasin umbes poolaastat tagasi taas kontrolli iseenda üle.
Miks võetakse tihtilugu tundeid nii kergemeelselt ikkagi??? Suurte inimeste mänge ma ei mõista vahetevahel. Millal küll kasvan SUUREKS naiseks :)

Laupäev, aprill 28, 2007

ArgiELU läheb kõigele vaatamata edasi...

Päeval pesin siis esimest korda pesumasinaga pesu :) Tundsime Anitaga mugavustunnet samal ajal, kui masin pesis.

Hommikul, kui just läksin taha tuppa riidekapi juurde riideid otsima, tuli majas proua ja lubas mulle trepikoja koristamismaksu, 100 krooni iga kuu panna. Raamatupidaja olevat öelnud. Ei, proua ei ole jätkuvalt KÜ esimees. Minu teada küll. Nii ma kammimata ja öösärgis kõvema häälega vastu räägisingi. Kujutage ette, minu abistajad (tema sõnade järgi hoooldajad) koristavad kõik rämpsu nende matti alla, nemad kohe jälgivad "hooldajaid" ja see kuu polegi ma trepikoda pestnud. On minu koristuskuu. Olen nüüdseks 4 korda Anitaga trepikoda pestnud, täna keldrini. Mu ukse paneku praht olevat terves trepikojas, nii proua mulle ütles hommikul. Ausalt öeldes, ma teadsin esmaspäeva õhtust, et tolm ja kivikeste tükid ukse panemisest on koridoris. Papa korjas meie korruselt suuremad tükid kokku. Kuna Mari oli see nädal aega tõbine, siis ootasin tänast ning palusin Jumalalt, et ennem ei jõuda sõimama tuldama.... sest mul endal oli halb tunne tolmuse trepikoja ja ennekõige oma koridori pärast. Ma ei tahtnud omaenda ukse tagant koristada, sest oleksin ulatanud aind poolennisti korrust pesta. See poleks olnud teiste suhtes aus.
Koristada tuleb 3 kuud aastas, kuid mina maksaksin 12 kuud 100 krooni. Kas poleks tore!
Aa veel kisendas proua, et mina olevat neile palju sitta (ta väljend, sorry) keeranud. Kui ta mõtles majauksevõtme kirja, siis vabandage - mul oli õigus võtit omada!
Kas tõesti ei saa ühes majaski olla üksteise mõistmist ega sallivust???
Projekt tuli tagasi. Puudub üks paber. Seega, teen omalt poolt kõik, et viimasel minutil esitada. Kuigi Tallinna olukord on täpselt nii segaselt jube nagu parajasti on. Äkki on keegi lugejatest nõus esmaspäeva pärastlõunat projekti kohale toimetama bussi pealt, kui suudan paberimajanduse korda teha? Võtke, palun minuga ühendust: tiia@lux.ee või sms 5529317!
Parim viis rahutustele vastu seista on tegutsemine igapäeva plaanidega.
Kõigele lisaks, sain keskööl teada, et minu õnne olemisel on lõpp. Muidugi olen omamoodi õnnelik edasi ikka ja alati. Kuid särata, naiseliku särata - tugeva ja külma naisena... Siin kirjutasin sellest väga vähe, eriti mitte, kuid... Mulle öeldi lohutuseks, et kuskil on kindlasti keegi minu jaokski ning otsi ta teadlikult üles.... See ei käi nii lihtsalt. Vähemasti mina ei suuda kedagi nii kergesti omaks võtta. Tean, et mulle ei soovitud haiget teha. Usun, et temagi on kurb ... Aa mina vajan aega, et temale miskit öelda. Ühes olen veendunud, et jääme sõpradeks, kuid... ma ei unusta iial väheseid õnnehetki.....
Miks jääb valu järele?
Ma hakkan end vihkama selle pärast, et ma ei suuda tundeid eemale tõrjuda. Tundeid tunnen harva küll (noh, umbes 3-4 aasta tagant), kuid parem oleks, kui üldse mitte tunda. Õnnest jääb järele valu ja pisaraid. Ma ei suuda rohkem valu taluda. Rohkema valuga elada. Ma ei suuda valu armastada ega vihata. See on tappev.
Miks ütleb, et ma ei tohi armastada - ja seda on mulle ennegi öeldud... Minagi ei tea, kas see ongi armastus. Kindlasti on armastus. Kuid valetaksin iseendale, kui väidaksin, et on suurt ja võimsat.... Ehk armastuse alge.... millest võiks kasvada suurt ja võimsat, aga ei kasva. Teadsin kohe, et seegi suhe on hukule määratud.
Lootsin siiski...
Ma ei salli sõnapaari "erootiline sõprus". Mulle on seda OI KUI PALJU pakutud. Mina olen paljud lihtsalt välja naernud, sest tunnen end. Kuid vahel see ei õnnestu ikkagi.Mul tekivad samm - sammult tunded. On mehi, kes kardavad neid. Iseenda pärast. Sest mõned mehed kardavad armastust.
Mehed kardavad minu ratastooli pärast. Öelgu, mis tahavad, kuid see on nii. Just siis kui mina olen kõige õnnelikum, hakkavad nemad mu ratastooli kartma.
Olen võrratu naine - ütles temagi. Pagana pihta, mis sellest kasu on, kui tunnen valu, tühjust, üksindust... eriti siis kui jään suhtes üksi taas... Kui harjun taas üksindusega, on see meeldivgi. Sest ma tunnen õnne sõpradest, kes mind tõeliselt armastavad. Ja mina neid. Puhtalt ja siiralt.
Ma paluksin hea meelega kõigilt meestelt, kes võivad mu blogi lugema juhtuda, ärge hakake rääkimagi mingisugusest erootilisest sõprusest. See minu puhul ENAM ei kehti. See pole meelituski. Teiseks, kõik teised siirad kavalused mind õnge võtta ja siis jälle lahti lasta ei lähe ENAM läbi.
Kaitsen end.
Ma pole kaltsunukk.
Olen väärt naine, kes IGATSEB TÕELIST ARMASTUST. Vähemaga lihtsalt ei lepi. Kas on kõik või ärgu olgu mitte midagi.
Lubatud toomata jäänud lilleõisi ma ei vaja. Neid on mul kogunenud terve kollektsioon - õhku...
Mul on hinges veel niipalju armastust, et armastada kõiki ja kõike. Küllap te teate, mida mõtlen.
Olen siiski õnnelik.
Minu saan armastust jagada. Mina saan mõtteski armastada paljusid sõpru ja lapsi... :)
Loodan südamest, et lastega on kõik korras. Kuigi Jõhviski on hull olukord. Minu mõistusesse lihtsalt ei mahu nagu enamustele, miks peab vägivaldne olema. Rüüstama... Selles ei ole võitjaid ega kaotajaid.
Et täna oli üleliia kurb päev, mõtlesin natuke iseendale ka.
Värvisin juukseid mustaks :) Ei, ma ei leina end. Soovisin mingitki muutust.
Ja ta jääb mulle IKKAGI hinge. Sest ma ei oska tunnetega mängida.

Reede, aprill 27, 2007

Mis toimub...

Mis toimus Tallinnas...
Mis toimub Eestimaal...
Eestimaa ei ole täna see, mis oli eile ja homme ei ole see , kes on täna.

Rahu, ainult rahu :)
Säilitage usk homsesse ja inimväärtusesse :)

Neljapäev, aprill 26, 2007

OOOOJEEE, JESS... ja Tallinnas...

Kuigi Tallinnas on rahutu õhkkond Ponkssõduri ümber,
on mul superedukas õhtupoolik ja õhtu.
Üheksa kuud... ja lõpuks viie minutiga on PESUMASIN OMAL KOHAL DŚUSSIRUUMIS!!! Aplaus!!! Eelmise aasta juulist vedeles pesumasin toas. Olin lootust kaotamast, et masin jääbki dśussiruumi panemata ja ta ei hakkagi kunagi pesu pesema. Et jääb sektsiooni ette suveniiriks. Aga hea, et EXISIN. Seekord on mul oma eximusest tõeliselt hea meel.
Lihtsalt sõbrad rääkisid oma sõbrale, keda juhuslikult tunnen minagi sõprade kaudu. Kuid hästi vähe, et ise oleksin julgenud paluda pesumasina paigaldust... Kõik käis suhteliselt kähku. Paari päeva jooksul. Lihtalt lõõpisin lootuseta, et abi sellest oleks kohe. Ja nüüd pean tõdema, et vahel on ka naljatamisest kasu :) Või, kas tegingi nalja, kui küsiti, miks ma siis ei saa aasta jooksul pesumasinat tööle, vastasin lihtsalt naerdes: "Mul ei ole ju meest majas!!!" (See on ju õige väide! :D :D :D ) Ma lihtsalt ei oskanud enam muud öelda, miks ei saa pesumasina paigaldada. Tegelikult teadsin vaid ühte: ükskord saab pesumasin tööle. Kuid kunas - selles olin nõutu.
Loodetavasti saab homme masin tööle. Juppe vaja. Andres ostab homme. Ja homme õhtul tuleb tagasi.
Sõbrad, kes on lubanud mind aidata pesumasina paigaldamisega, kuid ei jõudnud, rõõmustage koos minuga. Kõik on korras nüüd! Loodan südamest, et pesumasin töötab ka! Osa garantiist on läinud ju masina seismisega...
Täna panin papaga esikusse uut põrandat. Kate seisis taga toas. Ootas oma järge. Soovisin enne ust. Loomulikult üks suurem lõhkumine ja tolmutamine esikus tuleb veel, dśussiruumi ukse vahetamisel, kuid see tuleb kes - teab - millal. Enne on vaja raha koguda või saada... Põrand oli jube. Ma ei pestnud kah põrandat rõõmuga, sest põrand jäi ikka nagu mustaks. Koristamatuks nagu.
Üle aastate suutsime papaga midagi tehes säilitada kooskõla ja rahulikku meele. Esimene kord arvestas ta sajaga mind. Ausalt öeldes, niisugust isa olen mina soovinud! Ex ta ole ka veidi uhke uue uksegagi... Koguaeg vaatas, kas põrand ei kriipi ust :P St kas uks hakkab ilusti lahti - kinni käima. Tõden taaskord, et papal on osavad käed, kui ta vähegi tahab. Ta saab kõikega hakkama. KUID... AGA...
Pagana KURB, et inimene surub end ise põhja...
Vaatasin ühe silmaga Kahvlit ja tv3 eriuudiseid. Õudukas Tallinnas.... Inimesed , olge mõistvad ja säilitage rahumeelsust!Vägivalda ja sõda EI OLE vaja. Ajalugu läheb edasi. Võiks minna rahumeelse ajaloona ju edasi aegade lõpuni. Vihavaenu on niigi tohutult olnud...

Roheline!!!

Staadion on tänase seisuga ROHELINE!!!
Kased ja kõik teised lehtpuud on ROHELISED!!!
Vaatan aknast.

Kolmapäev, aprill 25, 2007

nii

Vaikuse projekt sai postitatud. Nüüd jääb uskuda, et vaikus muutub toimekaks käraks :) Lootke, et vaikus õnnestuks, siis saate teada, mis salapärane jutt mul on :) ;) :P (Omaenda arust ei ole olnud ma veel reetlik vaikusele ;) )

Mina võtan varbad pihku ja soovin, et see teema saab mõistetavaks kõigile!!! Sest see vaikus on vahel liiga valuski, kui ei julgeda rääkida...

Teisipäev, aprill 24, 2007

Mängida ja mõelda, et uksest hakkab kodu

Mängisin täna natuke lukuga. Nauding oli. Suurema vaevata jalaga. Erilise vaevata käegagi. Täiesti mängisin nagu väike lapsukene, kes avastab väga tavalist asja enda jaoks :)

Nüüd saan aru, mida oli kodule vaja, et kodu muutuks koduks. Koguaeg tundsin, et miski puudub. Ma arvasin, et uks on lihtsallt nö hädavajalik... Kuid uks on rohkem kui hädavajalik sisse- ja väljapääs. Ta on kindlusetunne.
Mul on elus olnud mitmeid uksi. Mitte üks uks pole sellist rahutunnet suutnud mulle sisendada. Võib - olla on see, et see uks on päris minu oma :)

Nominete saatis täna SMS-i, kuidas ma uksega rahul olen :)

Esmaspäev, aprill 23, 2007

Sammalroheline JALA uks :)

Niisiis Jüripäevast on mul UUS uks :) JALA uks :) Sammalrohelist värvi. Tellisin juba kesktalvel. Siis kui oli see ukse lugulaul, et parema käelist ust ei saanud panna.
Nüüd on mul originaal uks :) Uksesilm madalal. Näen naba :D Või .... omad inimesed kükitavad, et näen ka nägusid :) Külaiste oma valik, mida soovivad parajasti mulle äratundmiseks näitada :P :)
Uksel on veel nippki :P


NOMINETE on üllatav oskuslik suhtleja! Ta suhtles täna minuga sms-dega. Hommikul sain sõnumi, kas täna sobib mulle ukse paigaldamine. Oleme ka telefinisti sutlenud. Aga täna jah sai asi korda aetud sms-dega.

Oleks kõik asjapulgad nii oskuslikud!
Siis võiks rahumeeli oma kõnedefekti unustada :D

Üks asi jälle tehtud!!!
Aega läks, asja sai!!! :)
MINU OMA UKS ON KODUL EES :)

Pühapäev, aprill 22, 2007

INFOKS

Infoks kõigile, kes soovivad mulle kirjutada, palun, kirjutage hetkel aadressil tiiajarv@hot.ee . Lux uuendab tehniliselt ning võib seetõttu olla maas. :)

Legend Pärnust ja viimastest päevadest :);)

Eile avastasin elus esimest korda elus Pärnut :) Ekskursioonijuht Karel. Ei, tõesõna, ma olin teistkorda elus jala suve pealinnas ja esmakordselt jalutasin lihtsalt. Kuigi randa ei jõudnud. Külm oli. Selle eest viis Karel mind Chaplini Kunstikeskusesse. :) Olime parajasti kahekesi näituse külastajaid - see oli lahe. Vaatasime igat kunstiteost iga kanti pealt. Nüüd olen minagi kuulsa kunstikoha näinud :)
Ja mind pandi taas paika, et pean saama isegi üliheaks kunstnikuks :) :) :)
Samas lõi välja mu argusepool. :P ;) Mis üllatas Karelitki! Mina julge tipsu ja nüüd äkki arg... Ok, las jääb veel salatuseks, kuhu ma ei julgenud minna... Arvan, et kunagi kirjutan. Ütlen vaid, et Karel viiski kavalusega mind sinna, kuhu ma keeldusin projektijuhinagi minemast ning vaene mina pidin oma arguse taas alla neelama :) ;) :P Tegelikult saime uueks projektiks päris head infot :)
Üllatusin, kui VÄHE ma Eestimaad tunnen :) :( Kuulsin ja nägin ka, et Pärnuski on Munamägi!

Pärnus bussile minnes tuli hästi armas noormees ise kohe appi. Võttis mind ilusti sülle ja tõstis bussi. Ja Tartus aitas bussist väljuda, küsides, kas lähete järgmisele bussile, et ehk aitan sinnagi. Ma tõesti sõitsin viimase bussiga koju, kuid otsustasime Evaga, kuna pooltundi on bussini aega, siis loobusime tema abist. Ei taha ju võõrast lihtsalt kinni hoida ju! Siiski Kaagvere bussis tuli teine noormees appi. Aitäh igatahes neile mõlemale!
Tõden taaskord, et noorus pole hukkas! :)
Kaagveres tuli Piret mulle vastu.
Seega, eile oli jällegi päev, kus sain aru, et saan siiski edukalt toime . Küllap Jumal hoiab mind.
AA, hommikul bussi minnes oli vanem bussijuhihärra küllalt arg - ei julgenud mind sülle võtta ning toetas mind nii õhkõrnalt, et mul oli tunne, et kõnnin ise. Kingad kaotasin jalast, kuid läksin bussitrepist üles ! Eva taga korjas mu kinki :D Nagu Tuhkatriinul... aind printsi polnud mu selja taga :D :P Oli Eva, kellega oli imearmas üle nelja aasta jälle koos bussis sõita.

Jube hea tunne, et endised abistajad ehk praegused sõbrannad on ikka ja jälle nõus mind välja aitama:)

See nädal sai uus projekt valmis. Nüüd hoian varbaid, et projekt meil läbi läheks!


Minu maalid näitusetagi teevad inimesi õnnelikuks. Nägin reedel seda õnne taas Liisi silmades :)

Neljapäev, aprill 19, 2007

Lisan eelmisele kirjutusele...

Just - just, hooldekodu pole odavam riigile (vt ka Maarja kommi 17. aprillil). Kirjutasin nimme hooldekodu sisse, et on kõige odavam riigile. Tahtsin teid, armsad lugejad, mõtlema panna.... Tegelikult ei ole see nii.. Kui erivajadustega inimene elab iseseisvalt kodus sots teenuste abi, siis tuleb see riigile kindlasti tunduvalt odavam. Kui oleks korras veel tööhõive erivajadustega inimestele, siis maksaksid nad sotsiaalmakse näiteks... Olin nt nüüd projektijuht ja sain töötasugi. Maksin loomulikult ka makse. See polnud vaid kohustuliku kodaniku tunne, et nii asi ju peab käima. See oli tunne, et sain midagi riigile vastu anda. Ma ei mõelnud tõsiselt, et maksumaksjat röövib riik. Jah, maksud on pisut kõrged. Kuid see on läbi ajaloo nii olnud.
Hooldekodus elades ei oleks ma arvatavasti miskit tööd teha saanud. Seega, oleksin vaid nõudja ja ülalpeetav.
Ma ei ütle, et hooldekodusid ei ole absoluutselt vaja. Igal ajal on ühiskonnas niisugusi inimesi, kess ei tulegi iseseisvalt mitte kuidagi toime ning kel pole ka lähedasi, kes suudaks tema eest hoolitseda.
Läheneme ikka igale inimesele eraldi. Kui ühiskond pakkuda igale inimesele parimat, justnimelt iniimese oma võimetele, on ühiskond kõrgtasemel.
Mul ei ole vastumeelt toetada endast nõrgemaid, kui minul oleks vaid isikliku abistaja teenus veelgi enam kättesaadavam ja paremini korraldatud ning kindlasti makstud. Et oleksin isegi konkreetsem ja mõistlikum
tööandja.

Eile käis mul külas koduvalla sotsiaalnõunik Anu. Ta tuli mu maale vaatama. Ja kui küsisin kui ametnikult , kas on mulle ehk küsimusi, et ..., siis Anu raputas naeratades pead. Mul tuli hea tunne sisse, et vald usaldab mind siiski väga palju ning ei näe minus probleemi ega muret. Kõik on vähemasti praegu tasakaalus.

Ja et seesugune sotsiaalne tasakaal püsiks aastaid veel, selleks on vaja minul endal ka väga pingutada edasi aina :)

Teisipäev, aprill 17, 2007

Mesimumm ehk kui hea on olla

Päeval oli aknad endast mõistetavalt valla. Oli ju suhteliselt erakordne palav 17. aprill.
Mesimumm lendas tuppa. Tõeliseltt suur mesilane.
Kardan mesilasi. Samas oli hästi armas kevadine tunne. TALVEKÜLMUS ja PIMEDUS on möödas. Ja ma ei mäleta nagu, et varematel aastatel oleksin 17. aprillil toas taga ajanud exinud mesimummu. :) Jube hea, et meil pole veel mesilinnud kadunud nagu olevat Ameerikas.! See uudis üks päev raadios ajas taas ihukarvad püsti - uskumatu kuhu inimkond jõuab "tarkusega" - isegi mesilased kaovad jäljetult. Arvatavasti mingi väetise tõttu. Vähemasti mina sain nii aru.
Mesilane on pisi olevus maamunal. Kuid kui palju temast siiski sõltub...
Olen jälle üle mitme aja kodupaikne. Mitte just, et oleksin kodunt ära olnud teab kui kaua, kuid täpselt nii kaua, et suutsin taas jällekordselt koduigatsust tundma hakata. Eile õhtul lihtsalt mõnulesin kodus. Viskasin kõik probleemid peast hetkeks välja ja lihtsalt olin KODUS.
Mult on viimasel aastatel üsna sagedasti küsitud nagu muuseas, kas soovid ikka koju minna - linnas on (näiliselt) kergem abistada mind. Mina aga nõnna EI arva. Esiteks, olen kellegi juures ööömajal ja seda hüve ei saa ometigi lõpmatult kasutada. Teiseks, MUL ON ILUS JA HUBANE KODU. Miks pagana pärast ma peaksin elama kellegil jalus... OK, see on imearmas, et mul sõpru, kes leiavad minule voodi vajadusel ikka ja jälle. Aga mul on oma kodu ja oma elu. Ja see et on pisut raskem kodu ja linna vahet liikuda - sorry see on küll meie sotsiaalsüsteemi ja transpordisisteemi süü, mitte minu jonnikene.
Ma pole mitte sugugi halvas tujus.
See jutt ei käi kellegi pihta.
Aastatega olen mõistnud, et päris võimatu olla kõikide meele järgi just omaenda elukohaga. :) Oleks narr kolida iga kuu x kohta... Selliseid jutte, et miks sa ei ela mu lähedal, siis ei tekiks küsimus aitamises, olen kuulnud naeratades palju. Tekkiks ka siis küsimusi ja probleeme, sest igalühel on oma privaatsus ka olemas. Ja vahel on vahemaa hoopis parem, kui lähedal olek.
Isiklik abistaja käib ju tööl. See töö ei saa tulla talle pidevalt koju. Kuigi võib vahel.
Isikliku abistaja töö on minu juures. Seega ka minu kodus.
Hoopis ideaalsem oleks see, kui mul oleks pakkuda abistajale omas kodus puhkenurk.
Täna mõistsin, et erivajadustega inimene peab lootma endasse ja uskuma endasse. Ei saa uskuda teiste lähedaste lähedal oleku surmani. Olen seda alati öelnud. Tihti ei olda minuga nõus, sest puudega inimene vajab abi. Vajab abi. Kuid mitte eluaeg vanemate poolsest abi ega hoooldust. Mis siis saab, kui ühel hetkel satub vanem nt insuldiga haigla, kuid see erivajadustega inimesel polegi lubatud oma elu luua... Mis saab selliset erivajadustega inimesest siis? Hooldekodu... Kõige lihtsam ja odavam lahendus riigile, kuid... erivajadustega inimesele endale... Ma ei väita, et kõik puudega inimesed saaksid hooldekoduta hakkama. Paljud siiski. Kui neid juba lapsena tulevikus ettevalmistada...
Taaskord tõdesin täna - minul on kõigele vaatamata lihtsalt vedanud. Olgugi, et sotsiaalsüsteem pole veel kõrgtasemel. Kuid, kas kunagi olekski... Vaevalt. Sest alati puudub miski ja see on heagi - elu areneb ju edasi. Paigale jäämine - ideaalsus käes, et mis nüüd edasi - tähendaks lõppu.

Pühapäev, aprill 15, 2007

Ma ei ole kadunud hing:)

Jõudsin vahepeal päälinnas käia. Eile toimus Tallinna Ülikoolis konverents "Kui armastus teeb haiget". Kurb, aga tõsi, et ka heaoluriikides, nagu Norra või Rootsi, on lähisuhtevägivald väga levinud, samas endiselt raske teema. Mõned faktid Eesti kohta panevad ikka ja jälle mõtlema. Näiteks, mis te arvate, kui mitut naist päeva jooksul seksuaalselt ära kasutatakse ? See on ikka jube suur arv, samas ilmselt mitte lõplik - kõik sellised juhused ei jõua ju "valguse kätte", ja kõik abielunaised ei saa aru, et nad ei ole oma abikaasa omand ning lihtsalt kannatavad, kas siis arvates, et peabki olema, ja sinna ei saagi midagi parata, või siis mitte jaksates/mitte julgedes olukorra muutmiseks midagi ette võtta...

Jällegi seiklesin Tallinna ja Tartu vahel üksinda, ja bussis tulid geniaalsed mõtted, mida ma siinkohal VEEL ei avalda. Aga olen jätkuvalt hullumeelne edasi:P

Tallinnas sõitsin esimest korda madalapõhjalise trammi ja trolliga. Iseenesest polegi teabmis suur uudis, aga ikkagi on hea tõdeda, et eluolu areneb:) Ja ikkagi võiks neid madalapõhjalisi sõiduvahendeid rohkem olla. Minu meelest on Tartus tegelikult rohkem madalapõhjalisi busse.

Aga Tallinna bussijaamas oli tõeline tegemine, et invavetsu saada:P Võti pidi nagu turvamehe käes olema, aga turvamees läx omakorda kellegi käest küsima, siis tegeles u. 4 minutit ukse lukust lahti keeramisega:P Meil Kristiga oli jube lõbus:P - kuigi ma ei tea, kui lõbus mul siis oleks olnud, kui oleksin parajasti tõsise häda käes kannatanud:P Küsin ikka ja jälle, mix peab inva - WC pidevalt lukus olema, ja võti kuskil x kohas mati all peidus:P ? Mine ükskõik kuhu kohvikusse - enamasti sama jama... Kas SEE on võrdväärne kohtlemine... Teeks eksperimendi - paneks naiste WC lukku ja vaataks, mis juhtuma hakkab:P Samas EI SAA aru, mix ÜLDSE on vaja sellist asja nagu eraldi invatualett. Nt Tallinnas Kloostri Aidas on üks ja ühine - meestele oma, naistele oma, ja mõlemas abivahendid olemas.

Ja sõbrannat, Katrinit, keda ei olnud 2 aastat näinud, oli tegelikult ülivahva näha. Ei olnudki tunnet, et 2 aastat oleme ainult aeg- ajalt meilinud. Tuletasime noorusaja lollusi meelde;) - ka seda aega, kui käisime uues Sakala keskuses, mida nüüd enam ei ole. See on tegelikult absurd - lihtsalt lõhkuda lõhkumise pärast...

Mõtlen, et ma ei ole kadunud hing - kuigi reedel arvasin vastupidist:P Mul oli juhe nii koos, kui veel vähegi olla andis. Aga lahti sõlmisin.

Neljapäev, aprill 12, 2007

tänane avaldus:P

Täna mõtlen veel üks kord - LOOTUS JÄÄB:) Mõelge igaüks ise siit edasi. Käisid soomlased maalimisühingust - see ON tähtis uudis. Olen praegu iseendaga nii heas läbisaamises, et ei oskagi muud lisada, kui et LOOTUS JÄÄB:):):)

Teisipäev, aprill 10, 2007

Varbad pihku !

Varbad pihku!!!

Homsest on üli pingeline ja kiire ja paljus otsustav nädala teinepool. Ma ei teagi, kas närveeringi või mitte. See, mis tuleb, tuleb niikuinii ! Ma isegi ei aja lootust suureks - siis on kukkumine madalam, kui kõik ei lähe mitte nii nagu loodan!

Esmaspäev, aprill 09, 2007

Näppistage mind, et usu(ksi)n :) :) :)

ÄRGE KUNAGI KAOTAGE USKU, ET HEADUS JA KANNATLIK MEEL VIIB TAGASI ARMSADE INIMESTE JUURDE! USKUGE, ET ARMASTUS VÕIDAB KA KÕIGE SUUREMA SÜDAMEVALU!

Olen kindel, et usk ja kannatlik meel on need, mis elus teevad IMET. Ja südamehääle järgi tegutsemine ja olemine ja elamine. Ei ole vaja teha ega otsustada teisiti, kui vaid iseenda sisemivalusam ja pikem tee olla tagasi- või õigemini edasiteena.
Vahel on lihtsalt hea lasta elul sujuda oma rada. Olgugi, et rada võib üle ujutatud olla nähtamatute pisaratega hääle, kuigi see hääle järgi tegemine võib tunduda vahetevahel alla andmisena või ükskõiksusena.
Nädal oli mul hea eel-südametunne. Ja see hea südametunne ei valetanudki.
Aga hädakene on see, et mul on praegu küsimus: kas ei näe und praegu :)
Näpistan end :)
Tundun ärkvel olema!!!
Järelikult on päriselt mind pannud oma MSN-i üks Silver :) Olen õnnelik :) See on uskumatu suur rõõm, kuigi tundub nii - nii väikene asi, et lisada MSN-i ja küsida tavapäraselt "mis teed" :) Ometi oli nüüd meeletult armas ja lähedane, ammugi tuttav küsimus küsijalt. :)
Ma ei soovi pikemalt kirjutada, sest olen veidi ebausklikki -- äkki siiski rõõmsameelne unenägu hajub igavikku. Kuid olen õnnelik.
Ootamatu hetke nimel tasub olla vahel siiralt nuttes, vahel hingetuks naerdes ja olles siiralt rõõmus. Olla jäädes iseendaks. Olla siiralt elujanuline.
Lugesin praegu 27. märtsi sissekannet - "anna natuke aega veel" Ups, 12 päeva tagasi ütlesin seda ja ma tõesti ei aimanutki, et 12 päeva hiljem on taas hetk edasi :) See on imeline. Veel mõtlesin siis, et lapsed minu juurde leiavad tee siis, kui oskan tegelikult kõige vähem ootada...
Kirjutan segaselt. Rõõmust see.
Muidugi võib veel palju muret ja valu tulla ja olla. Täna olen lihtsalt ülevas meeleolus. Keegi ega mitte miskigi ei suuda seda minult röövida. Tean nüüd väga hästi, et olen lastele oluline, ka siis isegi, kui nad mulle ei mõtle või kui pahandavad või on näiliselt ükskõiksed. Usun, et mitte miski ei suuda lapse - ema vahelist sidet võtta, kui armastuse sõlm on tugev :) Ka armastusmõte jõuab õhuvõnkedena üksteiseni.
Võib - olla Silver täna ei mõelnudki rohkem minule, kui MSN-st ära läks ja see on normaalne. Väga normaalne. Oleks liiast nõuda võimatust. Noorel inimesel on oma elu. Seda pean mõistma. Mõistangi. Soovin vaid, et lastel on kõik hästi.
Emad, isad ja kõik teised täiskasvanud, ärge ometi öelge ega mõelgegi, et pubekad on võimatud. Jah, on võimatuid aegu ja mõtteidki lastel, kuid nad otsivad oma MINA ja oma teerada, millel käima hakata. Ja kui ongi miski viltune, siis päris kindlasti ei saa laps ükski olla selles süüdlane. Siin mängivad rolli paljud tänapäevased tegurid. Täiskasvanud isegi. Siinkohal ma ei soovi moraali lugeja olla!
Me võime aind uhked ja õnnelikud olla, et olema andnud lastele elu ja loodame, et nad teevad oma elust parima kunstiteose. Nagu meiegi püüdleme oma elust teha kunstiteoseid nagu oskame. Oleme siis lastele omamoel parimad kunstitegijad ;) :)
Armastust ja kannatust kõikidele :)
Ja kui enam mõnel momendil ei suuda näha heakildugi, kui tundub kõik vastik ja sünge (rahaline seis nullis, kodu pole sugugi nii suursugune nagu tahate, bensiin taas kallines, keegi ei mõista mind.... või jälle vihm õues....) näppistame endid: kas elame üldse.!? Elus tuleb olla heaga. Siis saame tuhat korda rohkem head tagasi.
Siiski on mul hirm.
Hullpöörane kevad on. Harjumatult palju rõõmu on.
St
kui tagasi mõelda, siis alati on mul rõõmudest kurbust järele jäänud...

Pühapäev, aprill 08, 2007

Naer või nutt

Käisin Jaani kirikus jumalateenindusel. Kõlasid kirikukellad kõik aeg minnes pikki Rüütli tänavat... - ilus hell tunne tuli hinge juba õues, tänaval. Jutustuse teema oli naermisest ja nutmisest. Hästi hea. Hästi heade kildudega :) Mina küll ei ole suutnud vist kunagi nutmisest nii positiivselt mõelda. VIST ei ole. Kuigi olen püüdnud mõelda. Hästi hea oli istuda kiriku vahekäigus ja mõtelda omi mõtteid ja soovida endamisi kõigile aind parimat. Näiteks armulaua aeg.
(Ma pole kordagi elus armulaual käinud... Või ükskord... ammu kunagi.... Tunnen, et mina ei ole armulaua vääriline. Mul pole südamesveel nii palju armastus ja andestus, et minna armulauale. Tean, et seal võib küll andestust paluda pattude ja lunastust saada, kuid samas tajun, et kõike selle osaline olla peab tundma püha hinges :) Võib - olla on vastuvaidlejaid! Mina tunnen niimoodi.)
Täna on vana surma - aastapäev. 29 aastat tagasi... Täna mõtlesin, et tegelikult võin naeratada. Mitte kurvastada, et kogesin vanaema hoolitsust vaid 11 aastat oma elus. Kindlasti suutis ta anda rohkem, kui lapsena suutsin teadlikult vanalt vastu võtta. Usutavasti võtttis mu lapselik alateadvus vastu neid tõekspidamisi vanaemalt, mis kestavad minus tänaseni.
Vanaemaga õppisin vist unistama. Ta ei kahtlenud, vähemasti minu silme ees, ühtegi korda, et ma ei tule elus toime. Juhtusin nägema ühel pühapäeval etv´s vist "Puudepunkti", kus üks isa ütles umbes selliselt, et tema EI oska enam unistada, mis lapsest saab... Mul jooksid värinad üle keha. Ta ütles seda oma lapse kuuldes. Mõistan suurepäraselt, et neiul on arukordne haigus/puue , aga ka tema on võrdne unistaja eakaaslastega. Unelmaid ei tohiks röövida mitte kellegilt! Mitte keegi ei tea ju, mis toob homme. Ja olen see nädal juba öelnud, et homme võib olla hilja. Unistame ja elame täna, praegu ja kohe. Las olla unistus tibatilluke, kuid unistajale on ta suur unistus, mis aitab tal elus olla ning naeratada ja nuttagi! Siin puue ega haigus ei loe. Ja inimest, kel pole enam unistusi, peab õpetama või mida iganes taas unistama.
Nii kaua, kuni mina mäletan, kuidas mu vana unistas, kuidas ma suure naisena hakkama, seni saangi. Seda palju küll tänu iseendale, kuid toetuspunkt on siiski sügaval mu sees olemas.
Olgem siirad!
Nutkem!
Naergem!
Tundkem emotsioonidest siirust!
Leidkem igas mures üks pisikenegi rõõm!!
Koksisime hommikul Maarika pool (ööbisin pärast Mari - Liisi sünnipäevapidu Maarika, kes päästis mu sünnaale päässemise ära ja oli mu abistaja üle pika aja. Aitäh selle eest talle!) pühade mune. Maarika pistis muna mulle pihku ja hoidis/juhtis mu kätt, kui koksis oma ja Maku muna minu muna vastu. Munapurustamise võistluse võitis loomulikult Maku. :)
Ma ei teadnudki, et saan omaenda peos hoida muna ilma, et seda katki pigistaks või maha viskaks :) ;) :P

Laupäev, aprill 07, 2007

õnne päev igale ühele omamoodi

Täna saab LEEPÜ 1 aastaseks :)) Mul on hea meel, et paistab, et suudame olla siiski jätkusuutlik ühing omal teerajal :) Aasta jooksul olen juhtimiskunstis palju juurde õppinud ja targemaks saanud. Ühingu juhtimine on töö. Suur töö. LEEPÜ elulised teemad/mured/rõõmud on nii ootamatud vist paljudele, kuid samas nii tavalised kõigile.

Nüüd hakkan end sättima Mari - Liisi sünnale minekuks. :)

Jah, õnn on tõesti kõigile omamoodi. Isegi katkise jalaproteesi alla saamine selleks, et minna poodi alkoholi võib olla mõnele mehele suur õnn... Nägin sellist juhtumit täna hommikul siinsamas omaenda kodus... Kas tõesti ei ole inimesel suuremat õnne, kui upputada probleem viina? Kui tuli meilt, ennekõige papalt abi otsima, et jalaprotees tagasi panna, oli ta nii õnnetu. Otsisin talle veel proteesifirma telefoninumbri... Aa täna on ju laupäev ...

Ohjah..

Reede, aprill 06, 2007

Taas koolituspilte . Üks nukker naeratuski.

Veel EI - koolituse pilte, sedapuhku Annelt.

www.esnips.com/fm/8f421f96-27f0-4786-b8b1-e1835c94745b?v=646341&source=ws

Mul on tunne, et hakkan interneti mitte sallima :S Ei, muidu ok, kuid mõnikord on targem nettis mitte jälgi ajada ega
otsida seda , mida parajasti ei tahaks teada. Kuid ikka otsid nagu uskudes, et see negatiivne tagasiside või inf,
kuidas iganes otsitavat nimetada, ei saa olla eitavalt tõene väljaspool sinu tunnet. Nii väga tahaks looda, et sisetunnne on exlik. Ja siis avastad, et kõhutunne oli jällegi õige.
Ainult südameigatsus exis. :) (nukker naeratus)
Kuidas uskuda siirust, mida lubadakse silmadesse vaatades, aga kuvar helesiniselt näitab hoopis muud?
Või olen mina vanamoodne ja ei saa aru, et internet ei ole päris elu.. Kuid mis internet siis on? Tekib kohe küssa. :) (nukker naeratus taas)

:) mitte midagi uut siin ei ole :)

Olgugi, et need pühad on igaühele oma tähendusega, siiski usun, et neid pühi peavad enamus inimesi.
Minu meelest on hea tajuda, et kuskil kõrguses armastab Taevaisa meid kõiki - usume siis seda või mitte. Armastab tasuta. Armastab selle - eest, et püüame ka armastada. Tihti ei suuda aga armastuspüüdlust täita, sest vihkamine, mittemõistmine on kerge tulema.
See on vana arvamus. Tõde.
Originaal ei ole...
Mul on küll nii, et sageli unustan Jumala ära. Vahel on raske uskuda seda, mis on nähtamatu... Siiski usun, et Ta on igalpool nähtav ja koos meiega iga hetk :)
See nädal on mul soov öelda, et ärge tehke homme tänast head unistust ja mõtet teoks. Kui on ikka mõte kedagi kallistada - kallistage kohe ja praegu. Saatke vähemasti SMS kallistusega või mis iganes hea ütlemisega. Sest järgmine hetk võib hiljaks jäänud olla. Siis ei jää hinge kripeldus, et näe jäigi tegemata või ütlemata...

Neljapäev, aprill 05, 2007

ÜLItäpsus :P :) ehk mõistmatu telefonikõne

Mobiili helin.
Tundmatu nr.
Hästi meeldiv naise hääl tutvutas ülikiiresti end, millest ma ei saanud üldse aru ning küsis, kas loobun ise ... stimulaatorist... mille tellinud olin...
MIS ASJA??????
Ma ei uskunud oma kõrvu ega kuulmist. Küsisin uuesti. Siis ütlesin väga selgelt ja aeglaselt, resoluutselt: MINA EI OLE MIDAGI TELLINUD.
Naine vabandas.
Kusjuuures väga hästi sai ta minu kõnest aru.

Mina naersin südamest.
Ma ju ei tea, tagantjärele mõeldes ma ju ei küsinud, mis stimulaatorilt täpselt mõeldi. Tummaks lõi juba tellimus, mida ma ei ole teinud raudkindlalt.
Igaüks oma rikkutuse tasemelt :) ;) :P Aga variante on suht vähe ja mulle tundub, et see, mida mõtlen ja kuulsin, ongi see, mida kuulsin.
Oleksin end roheliseks vihastanud, kui see kõne oleks olnud teisel ajahetkel, kuid tegelesime taas just Maarjaga seksuaalsuse projektiga. Oli täitsa paras õige hetk selliseks kõneks. Lõbus oli!!!

Tegelikult masendav ja väga suur ehmatus oleks olnud siis, kui sellise sisuga kõne oleks tulnud näiteks mõne lapse mobiilinumbrile. Äsja tegin uurimistööd 1188-s. Tundmatu nr täiesti ilusti olemas ühes Studio .... OÜ´s Tallinnas, kuid muu info puudub.
Seega tünga kõne ei saanud ka olla!

Siiski segadus on nende poolne. Võib - olla suur lohakus samuti.

Tss, projektist aga pikemalt kunagi hiljem ehk :) Taas vaikin vaikuses :) ;)

Kolmapäev, aprill 04, 2007

:) (:

Morrul oli penitsilliiniallergia, mida ei saanudki mitte keegi enne teada... Ta käis loomakliinikus opil ja sai mürgituse. Usun, et natuke mõjus talle ka kaelarihmastress... Kõik oleme nutnud ja küllap leinaaeg kestab veel tükk aega. Selline kurbus Morruga seoses.

Juhused ei ole juhuslikud - vist... Ikka ja jälle leiab mõni ajakirjanik mu üles. Seekord küll teleajakirjanik leidis LEEPÜ. Aga sellest pikemalt siis, kui midagi täpsemat tean.

Rõõm ja nukrus

Esiteks - kursuse lõputunnistuse SAANGI kätte, kui natukene kursusetööd kohendan. Eile vastati mulle niimoodi.

Nukrus on täna tähtsam, kui rõõm. Minu/meie koera, nimega Morell, ehk hellitusnimega Morru, enam ei ole. Ma ei mäleta, kui palju siin temast olen kirjutanud, aga Morru sain 2004. a. jõulukingituseks. 2 aastat elas Morru minu sõbranna Karini juures, nii et me jagasime teda Kariniga kahepeale. Pidi teine jääma väikeseks toakoeraks, aga kasvas elevandisuuruseks:) Viimane kord, kui Karini pool käisin, polnud mul aega Morrut kallistada, kuigi Morru lakkus mu selga ja jalgu, kui mind süles tuppa viidi. Olin hommikul Wildes kohvetamas, kui Karin sõnumi saatis - 2 sõna, "Morru surnud". Olin üsna šokis, ei saanud õieti aru, mida Karin rääkis, kui tagasi helistasin. Aga teadsin juba mitu päeva, et koeral oli debrekas kaelarihma pärast... Jah, tal oli hästi kõva hääl ja ta oli hästi suur - hirmuäratavalt suur. Aga tegelikult oli ta niisugune sõbralik äpu... Ja OMETI mõned tahtsid teda kohtusse kaevata - selle eest, et koer elab koeraelu... Absurd ! Loodan, et saan varsti rohkem teada, mis tegelikult juhtus....

Ärge keelake loomal ka ISE LOOM olla !

Esmaspäev, aprill 02, 2007

"Rahu, ainult rahu!"

"Rahu, ainult rahu!" ütles hr Karlson katuselt.

Minagi püüan rahu säilitada.
Täna varsti aga sõidab katus mul pealt.... Ikka peab ilusa päeva miski tumestama... Aa hea o n see, et leian kodus pisiasju, mis veel tegemata, kuigi olen neile aastaid mõtelnud, et neid on vaja teha selleks, et saaksin paremini ise hakkama... Nagu madal pliit..

Papa on tänase konkreetselt maha maganud. Ausalt, kuigi ta joob pea iga päev, pole ta kaua aega nii eriliselt täis olnud nagu täna.Rahapäev ju. Kaks korda on ta käinud poes. Ja pool päeva, mis on iseenest hea - sai värsket õhkugi. Mina aga keeldusin ta abist wc´s, sest ta ei ole suuteline isegi püsti seisma, ammugi mind hoidma . Sellepeale papa vihastas. Ei, mina saan hakkama, sest üksi olles on mul oma nipp, kuidas käia wc´ski. On küll aeglasem ja erilisem, kuid hätta ei jää ju.... :) ;) Päeval pidingi papaga lendama - wc´sse ja dshussiruumi - tänan väga, EI TAHA KUKKUDA LIHTSALT ALKOHLI ÜLE KÜLLUSE PÄRAST, mis tal täna on. Mul terveid jalaluid veel vaja! Maalimiseks näiteks.
Lihtsalt ma ei suuda mõista, kuidas inimesed näevad teiste joomise probleeme, kuid iseenda sõltuvust ei näe... Ma ei jaksa sellele mõeldagi enam.
Vähemasti mitte täna.
Ei saa ju väita, et mu elu kodus püsib vaid tänu papale. Nagu on vahel exlik arvamus. Sellepärastr käingi lahtiste silmadega elamses ringi ning vaatan, mis mul veel tegemata on, et saaksin paremini ÜKSI ISESEISVALT hakkama. Vahel kipub ununema.
Inimene on rumal olevus - harjub mugavalt abiga nii ära, et ei mõtlegi enam - äkki ma siiski seda abi kõike ei vajaks.
Mina saan papata ilusti toime. Elu tuleb pisut ümber korraldada.
Papa aga minuta - ei iial enam tuleks toime. Ta on sedavõrd harjunud, et keegi ta kodu eest hoolitseb...

Mõtlen igatsedes lastele....

Homme loodetavasti Tartu. Saan tuulutada :)

Pühapäev, aprill 01, 2007

Võin sinu eest mängu panna kõik... :)

Hakkan tegelema taas pereteraapia kursusetööga. Õigemini küsisin, millega ma lõppude lõpuks tööga täiega mööda panin, et rõhutati minu füüsiliste puuete takistust nõustamisel. See oleks pidanud kursuse alguses selge olema koolitusfirmal, et nende arvamus on see, et võrdväärse nõustamist ei ole ka näiteks mul teha ning üleüldse pole minul kursuselt midagi otsida. Sedasi oleks mõlemapoolne tunne parem olnud. Vähemasti miskit sellist. Püüdleme ju avatud ja võrdsete võimaluste ühiskonna poole. St minu meelest ka seda, et kõigile võrdne võimalus kursustel käia kas või iseeenda rõõmsamaks arenguks.
Miks rikkad ja ilusad võivad õppida jätkuvalt, aga pisut vähem rikkad ja ilusad alati ei tohi?...
Tõsi, märtsis ei tegelenud üldse õnnetu kursusetööga, sest pühendasin end hetkeks muule, mis mul õnnestuski vist suurepäraselt. Võib - olla on seegi väike möödalaisk, kuid arvestades kursuse alguses öeldud, et lõputööd võib teha aastate pärastki, seega loodan, et see kehtib ikka minule ka. Seda enam, et mul tuleb töö parandada ja täiendada vaid ehk...
Loodan, see kuu selgusele jõuda, kui lootusetu ma siiski olen! Kuid üht loodan väga, et mina pole lootusetu üksnes puude pärast....
Hommikul kõlas "Üks miljoneist". Minuni jõudis kohale arusaa, et mina ise olen üks miljonist, kelle eest mängu panna kõik :) Et vähemasti mitte olla iseendale lootusetu :)
Häid palmipuude pühigi!
Vaasis on mul pajuurvadki. Mamma tõi :)

1. aprill

Tehke nalja!

Naerge südamest!

Naer ja nali on parimad ravimid! Ja see EI ole aprilli nali.