laupäev, veebruar 29, 2020

Taevamannat ei tahagi ma!

Järsku on tulnud minusse kerge rahu tunne. Ma ei olegi nõudnud isikliku abistaja teenuse arutelul midagi enneolematut. Euroopas ja usun, et kogu maailmas, on sarnased probleemid ja neid saadakse lahendada, kui leidub erivajadustega inimesi endid, kes eestvedajad ja kes julgevad elada...   Rohkem ei olegi  öelda täna, 29. veebruaril 2020

https://enil.eu/campaigns/freedom-drive/9th-enil-fd-sept-2oct-2019/?fbclid=IwAR2jLGAbhac-WTGHRI_ODBB7SM1oY9ouaXVuhRmp7gk_vMc76ZRB_WHSlz4

https://www.youtube.com/watch?v=4EXQAvXZle8&feature=youtu.be&fbclid=IwAR0oWJ9KFuaIn5K_2TpF5zsLTd82oz6xtiw69oviKUtsS7CZehgxZjo5X3Y

https://www.lbhf.gov.uk/sites/default/files/section_attachments/hf-disabled-peoples-commission-final-accessible-report-june-2018.pdf?fbclid=IwAR0R4yCT_ohLQxt3cNPRDPM_yAP8YJuLwqXzKFJSzCa1UUn6e45GFGyzbr4

Mina tahan vaid elada oma elu.

reede, veebruar 28, 2020

Huvitav koolitus

http://www.valgusesaar.ee/virgunud_keha.htm

Tekst on küll väga raske. Aga läheksin koolitusele meeleldi, kui rahakott lubaks...
 Kuid mõtlen sedagi, et ehk ei olegi väga vaja mulle seda koolitust...
Sest et
arvan, et olen suhteliselt palju tööd teinud nii oma keha kui ka oma hingega. Mõned aastad aeg - ajalt päris teadlikult. Teised, isegi parimad sõbrad ei pane tähele ega saa sellest hästi aru... Ega ma polegi sellest veel väga avalikult rääkinudki... Võib - olla kunagi hiljem teen sedagi.
Aga kogu elu on mind huvitanud,
miks mina saan hakkama, kui mõistuse järgi ei peaks ju saama... Miks olen rõõmus ja särav, kuigi mul oleks maru kerge olla nutune alla andja... 
Huvitanud vahel vähem, mõnikord rohkem...  Mu keha ei ole mind kunagi eriti häirinud, pigem olen kartnud, et teised ei võta sellist keha omaks, sest selline on neile mitte omane. Ei ole mõistusepärane. Ja see on mind harvadel juhtudel panud hirmugi tundma... Aga siis on mulle appi tulnud minu armas hing...
Minu keha ja minu hing on kohanenud ülihästi teineteistega. Teevad üli lennukalt koostööd.
Ja see on see, miks tunnen iseendana imehästi.
Tegelikult tunnen tõesti päriselt ka iseendana väga väga imeliselt. Ka siis, kui mul on raske. Mured. Kui valgusepraod pimeduses on kitsad... Nutan muude asjade pärast, kui oma puude pärast - olen sellest ammu aru saanud...

Ma armastan oma keha.
Ma armastan oma hinge.
Armastan iseenast ja iseenda kaudu või läbi suudan armastada maailma elu ja unisversumit, paljusid teisi inimesi...

Kõlab liiga kõlavalt.
Tean.
On olnud aeg, kui mulle omale tundus see ka liiga kõlavalt, kui keegi on öelnud, et "oledki ise armastus" või veelgi  sügavamaid arvamusi minust... Need tekkitasid mul külmavärinad ihule... Püüdsin isegi unustada häid uskumusi... Sest ma ei suutnud ise seda mõista. Näisin pisikesena ja mõtetu olevusena siin maailmas...
Need ütlejaid on aga siirad ja ausad. Need ei ütle lihtsalt, et "oi, küll sa oled tubli" - see oleks olnud neilegi liiga igapäevaliselt sõnakõlks. Loomulikult on vaja tublitust igapäevaliselt rõhutada, kuid vahel on siiski rohkem vaja, et areneda edasi...

See pikk pikk teema.
Võib - olla kunagi jätkan...

neljapäev, veebruar 27, 2020

Talv

Nauding lumest akna taga. Kilkasin, et nüüd tahan  küll tõepoolest õue. Lapsemeelselt. Õues oli nagu väga hilinenud jõulupäev... Vähemasti lumevärv ei unune... 
Kuna väljas külmakaardid, siis tubagi kohe jahedam. Seegi ei loe. Talvine ilm on mõnus. Kuigi mõnes mõttes on nüüdne talv kehv ja nii edasi. Aga vaimselt ja südamele mõjub rahustavalt.

Kummistab laul "Sajab lund"...

Koroonaviirus on kuidagi uskumatu viirus - tuli kuidagi kuskilt ja ma kusagilt kuulsin, et aasta lõpuks saab otsa... Minu meelest see võib olla rohkem kui viirus. See tundub juba ülemaailmne paanika - külvamise - sõda... Ma ei ole kuulnud veel ravist. Hästi, pannakse karantiini, kuid mis on ravi... Hästi, kui ei osata veel ravida, siis tõenäoliselt proovidakse igasugusi ravimetoodeid...  Miski ju mõjubki. Jäetakse ju ellugi...
Paneks maailma karantiini!!!
Nali naljaks.
Kuid maailmas on miskit täiesti pea peal.
Mina ise usun, et paanika ja hirm on viimased asjad, mis aitavad.  Kui on halb olukord tekkinud, siis on olemas olukorrale hea lahendus. Rahulikuks on vaja jääda. Kui paljud inimesed on surnud igasugustesse haigustesse... Keegi ei ole lugenud seda iga päev kokku, nüüd uus koroonaviirus ja loetakse ja andakse kurba arvu mitu - mitu korda päevas ... Nagu teisi uudiseid ei olekski maailmas...
 Vabandage, kuid ma ei saa sellest aru...  
Olen ise tõesti hästi rahulik. Tuleb see mu ellu, mis tulema peab! Rohkem ei saa ega annagi tulla. Usun niiviisi. Usun, et Taevaisa (räägin vähe Jumalast, kuid Ta on siiski mu eluski olemas...) annab tarkust ohtlikkes olukordadeski ellu jääda...

Aga rõõmustada tuleb talvest, mis lõpuks viivuks on saabunud...

kolmapäev, veebruar 26, 2020

Sobivad ju roosad juuksed


Sain sünnaks Kristalt tembutamise pildi, mis tehtud jõuluajal 😋😂

Mis oleks, kui värvikski juuksed roosaks... Vahelduseks...😂😂😂

Lumi...

... lõpuks ometi!! Kaua oodatud lumi. Ei ole ootamatu. Minu jaoks küll.

Sünna tagant järele lumega. Valge lumi akna taga.
Toas arrmsad külalised. Kristi ja Susann 😍 On hea mõelda ikka, et omad inimesed leiavad ikka aega minu jaoks.. või õigemini omad inimesed leiavad ´aega üksteistele. Õige sünnipäev kestabki nädal ning iga päevgi... 😋😍


teisipäev, veebruar 25, 2020

Mida on rehitseda... vastlapäeval

Mul meenus hiljutine vestlus Mirjamiga, kus arutasime rehabilitatsiooniplaanide teemal. Ütlesin taaskord, et ma ei olegi kordagi rehaplaani teinud, sest mulle tundub, et mitte üks plaan poleks suutnud sellist elu ja toimetulekut teha nagu mul on. Mirjam vaatas tõsiselt mulle otsa  öeldes:
"Mida on rehitseda sul veel..."
Siis plahvatasime naerma.
Minu meelest see kõlas naelapea pihta.

Täna on niisiis õige vastlapäev.

Täna proovisime niisiis mind hinnati valla sotsiaalkeskuse juhataja Delia ja sotsiaaltöö sptsialisti Liiviga. Nagu arvasin ja olin hindamismetoodika kohta öelnud, et see minu puhul ja usun,  mina pole ainus, kellele seesugune valik küsimusi ei anna päris õiget hakkamispildi. Juba wc-s käimisel, kui olen üksinda, on mul oma nipp, kuhu ei kuulu tavaabivahendid. Nendega ma lihtsalt ei saaks parima tahtmisega toime tulla. Seletamise käigus mõtlesin, et lähen ja näitan, kuidas pissin... Ma usun, et see on küll privaatne teema, kuid võin ju näidata. Kui juba olla katsejänku vahetevahel elu jooksul, siis olla ikka lõpuni!
Järgmises videos, kui teen enda toimetulekust õppe eesmärgil video, panen wc-s käimise sisse... On ju vajalik. See mõte on juba 2 aastat, kui olin haiglas ja keegi tegelikult ei saanud aru, kuidas mähkmeta hädasid teen - noo sorry... Haiglas sain veel aru.  Aga kui peaksin ühe teenuse saamise pärast iga aasta üht sama tõestama, siis on üks asjalik video hea. Kui jälle viitsitakse vaadata... Haiglas vähemasti õe - tudengid vaatasid olemas olevat videot väga huviga. Loodan, et said hea õppetunni, isegi siis, kui seda kõike neil enam iial ei lähe vaja.

Hindamisega saime , et vajan 8 tundi päevas abi. Isikliku abistajat. Kuid võin tunnid kuu peale ära jagada oma vajaduse järgi. Noh see jääb samaks, mis on olnud 20,5 aastat. Ma loodan, et ei mõelda, et vajan näiteks koduabilist või kes teab keda veel...     Kardan, et see on isegi mõnel talvekuul paljugi tunde...

Tõsiselt, ma tunnen mõnikord end ebamugavaltki,  et ma pole tavaline puuetega inimene, kes laseb kellelgi teisel otsustada ja vastutada enda eest, mis hea ja mis halb, mida  võin ja mida ei või.  Ma teen ametnikke tööd raskemaks.
Aga mulle meeldib olla iseenda moodi. Meeldib oma elu elada. Mulle ei meeldi isegi mõelda, et võitlen enda elu eest - see on sõjakas väljend. Ma lihtsalt elan.

Delia ütles lõpuks, et olen tõesti teistsugusem inimene ning nad õppisid palju.
Minu salasoov läks täide - soovisingi, et õppiksid natukenegi.
Pagan , jälle koolitasin vabatahtlikult!!! Kuna saan selle eest head tasugi... See ikkagi töö või kuis... Mõistan, et  paberid nõuavad, kuid neilgi võiks olla koolitatud asjad... Ja kõike ei olegi võimalik kõrgkoolides õppida... Elu on elu. Hoopis teistsugusem vahel.


Üks kurb kõla jäi kõlama... See kuidas  arvatakse, et vanemad ja ametnikud teavad, mis tunded on puuetega inimestel, kes on või on jäänud puuetega inimesteks... ja samas nad ei tea nad, kuidas julgustada neid elama edasi...
See ongi nii, et ei osata julgustada.
Keegi teine ei saa elada teise elu elada ega tunta teise tundeid...  Julgust ja motivatsiooni saab jagada see, kellel on pisutki oma kogemust...

Tegelikult oli asjalik ja hea päev.
Mul on oma suur rõõm, mis kuulub ainult mulle. 💖


esmaspäev, veebruar 24, 2020

24. 02. 2020 Eesti, minu inimestele

kell 20.20 KALLID mõtetes. 

Olen üksi, kuid kallistan kasse, kui nad hüppaksid õigel ajal kapi otsast alla... 

Minu inimesi on mul palju... Soovin, Eestimaal  saame ikka edasi üksmeeles ja atmastavat üksteist. Ei olegi sinisilmselt arvata, et raskusi ja keerukaid olukordi polekski vaja... On vaja. Sest muidu unustame, kui hea ja kena elu on meil ümberringi. Õppime nii heast kui halvast. Aitäh, et oleme olemas!    

pühapäev, veebruar 23, 2020

Võnnus



Minu isiklik abistaja Natalja.
Mul on hästi hea meel, et oleme kohtusime. Usun, et meid ootab palju põnevat koos ees...



Võnnu kultuurimajas lapivaiba näitus "Minu Eesti täna"






Emotsioone oi, kui palju

 Tänane päev jääb kauaks meelde paljude heade tunnedega. Saingi kingituseks hästi palju häid pisikesi emotsioone. Nagu soovisin...

Oli lahe sünna. Mitte just nii nagu kuu poolteist plaanisin, kuid olen õnnelik, et oli vahva ja rahulik sünnipäev.
Olin Tiiatibuna kollases kleidis.
Ega ma ei mõelnud oma vanusele... See on lihtsalt number... Mõtlesin hoopis sellele, mida olen teinud ja tegemata jätnud ning mida võin veel teha... Kuidas edasi särada ja jääda iseendaks... Ma tõesti ei tunne end nii vanana, nagu ehk peaksin...
Inimesed käisid hommikust saadik külas. Ja veel need, keda ma ei osanud oodatagi... Ly, Mauri, Maarja, mamma... Mammalt kevadlilled omas aias...
Vaarikatega toorjuustu - kohupiimatort, ja veel kooke.
Helistasid. Saatsid sõnumeid... Aave laulis mulle telefonis... Isegi facebookis, kus ei olnud mu sünnipäeva nähtaval, võtsin nimme salajaks,  hakati kohe kirjutama soove...  Mu järeldus, saab küll  facebookita elada ja meeles pidada oma inimesi.
Õhtul käisin Võnnus Eesti 102 sünnipäevapeol. Jäime Nataljaga natuke hiljaks, kuid vahva oli ikka.

Sain palju palju - palju häid soove, õnne ja armastuse soove - aitäh teile kõikidele ning minult samad soovid teile. Kallistan teid.



laupäev, veebruar 22, 2020

Veel 23. veebruaril kella 23.59-ni

minu raamat vaid 7 EUR + postikulu.
Lisaks väike üllatus ja autogramm.

Vastlapäeval õnneliug...

Tegin homseks vastlapäevaks torte. Ühte soovisin teha,  kaks sai tehtud 😋
Hernesuppi ma ei paku, kui keegi ehk homme külla tuleb. Hernesupp mulle lihtsalt ei maitse. Homme on minu vastlapäev...
Loodan lasta ka liugu õnnelikul teel. Loodan, liug saab olema pikk 😀😉 Hetkel on tunne, et tuleb lahe homme...

Vabandan nende eest, kes täna ootasid minult mõnele põletavale teemale kaasamõtlemist... Olin arvutist eemal, nimme. Naudisin sooja kodu ja rõõmsameelt...

Õues on tuul...

reede, veebruar 21, 2020

Kulgen tasakesi edasi, omas tempos

Hommikupoolikul oli  taaskord proovipäev isikliku abistaja kandidaatiga...  Proovipäev tundus rohkem küll nagu oleksime olnud  juba mõnda aega koos ja koostöös olnud.
Usun, loodan hästi palju, et Nataljast saab järgmine mu isiklik abistaja.   Ta tuntub nii minu inimene.
Tõsi, aasta algusest olen suhelnud 9 kandidaatiga. Üks daam käis küll proovipäevalgi, kuid siiski loobus isiklikkel põhjustel...  
Kindlasti vaatan kõik kandidaatid üle, kes veel kirjutavad ja küsivad ja soovivad... Natalja puhul meeldis seegi, et soovib uut õppida...
Sest soovin see aasta ikkagi  loobuda loobumistest. Mõnest asjast siiski pean ka loobuma. Ei saa olla nii sinisilmne, et uskuda kõikide soovide täitumist silmapilkselt... Mõni asi lükub edasi, mõni asi teistmoodi täide... Lõppkokkuvõttes elu läheb täpselt nii edasi, kuidas peab minema. Mina saan end natuke juhtuda asjade sujumist...
See tähendab, et vajan jätkuvalt mitu lisa kätepaari...



 

neljapäev, veebruar 20, 2020

Tants läheb kuhugile metsa

Mind hakatakse hindama!!!
Alles hinnati mu töövõimet. Seda võimet mul ei olegi. Hinnati arvuti ja telefoni põhiliselt. Keegi ei tahtnud mind näha.
Järgmine teisipäeval tullakse vallast külla.  Mind hindama, nagu aru sain.  KAS vajangi ja kui palju vajan isiklikku abistajat, koju. Esimest korda elus tullakse mind hindama koju.  Ei ole hea tunne. Alandav tunne on kuidagi.  Ainult kuramuse hea teenuse, mis on olnud 20,5 aastat mu elukunsti värvid,   pärast.
Ok, tullakse hindamist proovima. Kuigi tegin juba ühe testi, mille vastuses sain, et minul puudub  vajadus isiklikke abistaja järele. Soovitasin üheskoos veel mõelda, kuidas isiklikku abistaja vajadust mõõta ja hinnata. Kuidas mõõta aktiivsust ja positiivsust... See on küsimuste küsimus.
Kuid ei öeldud, et tullakse lihtsalt arutama ja mõtlema...
Hea on,  kui tullakse õppima ja veel arutama. Ma olen öelnud aastaid öelnud, et teen väga hea meelega vallaga koostööd. Mind ajab pisut närvi, et kõik asjad, mis oleks võinud ammu ilma tehtud olla, jäetakse viimasele hetkele.
 Teenuse vajaduse vaatamine minu suhtes on mingil moel hilja juba, sest mul on elutants ammu selge... Minul ei ole mingit huvi omi tantsusamme sassi ajada. Sellest võib tulla ummik ette.
Võib - olla mõtlen üle.
Võib - olla sõdin vastu hea asjale.
Kuid mul on tõepoolest tunne, et mind võetakse kohati  kuidagi katsejänkuna, mitte teenuse pisi eksperdina. Ma ei tahagi olla suur ekspert. Kuid mul on omad kogemused, mida teenuse osutajal hetkel ei ole. Minu teada ei olda näinud isikliku abistaja teenust lähedalt ega olnud sellise  elu sees, nagu on ratastoolis elamine. Olen ausalt väsinud olla "oi kui tublid oled ja oled suur eeskuju", kui tegelikult võetakse seda kuidagi teistpidiselt...  Nähakse füüsilist, see vajab ju kiitmist...  Aga süda vajab siiski ausus aga,  ausalt kiitmist või ka laitmist.

Töövõime puudub.
Isikliku abistajat ka nagu ei vajaks... Või iga aasta tuleb uus hindamine ...
Ela nagu hindamiste pärast. Kellegile oleks tööd ikka.
Aga minu enda elu ...
See nagu puuduks ka.
Ja  suremiseks pole ka luba...

See tunne on hetkel...

Süsteem lonkab.

Nõrgematel on mitme kordselt jõudu vaja, et elada ja tõestada, kui tugevad nad tegelikult on.

 https://leht.postimees.ee/6904264/noor-hooldekoduelanik-meditsiin-hoiab-elus-neid-kes-kunagi-elama-ei-hakka?_ga=2.42836716.834337462.1581089334-1100570097.1518552280&fbclid=IwAR10ekDh4wlbzh9q-hITHLlrNC5FjZfPNfU6RHkt5QtrPHgslu4hmaXPnzE

Mul on hea meel, et vähemast Kastre vallas IAT osutamise määruses sain välja jätta - kuigi ma ei ole veel vastuvõetud  määrust -   et hooldekodu elanikud ei vaja isikliku abistaja teenust. Siit saab ju edasi minna üle Eesti...
Loreta vajab ilmselget isikliku abistajat.
Hindamatagi.

kolmapäev, veebruar 19, 2020

Lahe

 On olnud lahe päev.

Hommik algas Johanna ja ta pisipoja sünnipäeva õnnesoovidega. Hugo naeratas koheselt, kui ta esimest korda elus mind nägi - see oli  ARMAS kink mulle 😍 
 Kuna Tallinnast tulid Kristina, Jüri ja Taavi mulle  tõllaga (bussiga) ukse ette, et mind kaasa võtta Võrru,  Kubija hotelli vunki mano ühele meeskonna koolitusele, siis Johanna tuletas meelde  trepil endist isikliku abistaja töö nippe. Kuigi oli lihtsalt mulle külla tulnud... Need nipid ei lähe meelest, kui need kord saavad selgeks.


 Viimati sõitsin invabussiga  eelmine aasta Võrus, Vunki manol.
Need pildid tegi Kristina.

Võrus tundsin hästi end. Hea on, et mind on võetud kuidagi omaks, kuigi ma ei ole võrulane... Mu vanaema oli, kuid seda tean väga uduselt... või hoopis vanaisa... Ma ei tea ausalt, kuid kuskilt on mu mällu sööbinud, et keegi oli seotud Võrumaaga...Seda saaks ehk uuridagi, kuid las see jääb ...
Mõtlen, kui minu kaudu saab kuidagi sealsete puuetega inimeste elu ja üritustest osavõtt paremaks, siis saab minugi elu natuke rõõmsamaks jälle. Ja minu südameteema on ja jääb isikliku abistaja teenus ja isikliku täisväärtusliku elu kättesaadavus. Selleta ei saaks ka ürituste korraldajad võõrustada erivajadustega inimesi nagu täna. Võrdväärsena teiste osavõtjatega.

See on lahe tunne  olla inimene inimeste seas!
Mitte füüsiliste puuetega inimene, kelle eest peab vastutama ja otsustama inimeste seas... 

teisipäev, veebruar 18, 2020

Tänased - homsed ümbermängimised

Volikokku minemine jäi ära. Otsisin viimase hetkeni head võimalust ikkagi minna...
Kuid  siis helistasin vallavanemale Priidule. Esimest korda rääkisime telefonis. See oli  asjalik. Võin julgesti öelda, et Priit kuulas mind ja sai aru, et mind tõlgib isiklik abistaja. Usun, et ta saaks siis ka minust aru, kui mul polekski abistajat kõrval. See on ju mu puhul eriti tavaline, et räägin telefoniga rohkemgi siis, kui olen üksinda... 
Priit lubas määruse vastuvõtmisel ise silma peal hóida. Arvas, et enam suurt ei peaks juhtuma. Seda usun minagi... Leppisime kokku, et edaspidi IAT töös kaasavad mind ikka. Hoiatasin väikest viisi, et tegelikult on tööd päris palju veel tegemata... Juba hindamises...
Siiski mind natuke painab,  et ei saanud minna kohale... Oleks saanud edeneda õppetunni, miks on isiklik abistaja ja ligipääs vajalik, kui keegi veel peaks selles kahtlema . Aga pole hullu. Küll jõuan. Võiksin ka kandideerida valla volikokku näiteks...  Kuid see on kaugem tulevik... Üldse ma kahtlen, kas soovin seda... Saan olla kaasa rääkija ka teisiti.

Samal ajal, kui otsisin tänaseks mineku võimalust sain ootamatud üllatused homseks. Homme saab olema välk - pauk päev.
Hommikul tulevad külalised eelsünnipäevaks. 😉
Keskpäeva paiku sõidan Võrumaale Vunki mano raames https://vunkimano.vorumaa.ee/
  Mina oleks homsest kohale minemisest loobunud ning palusin koolitusel Jüril juba minu eestki osavõtta . Aga täna ütlesid Tallinna inimesed, meeskond, et võivad Kaagverest mind peale võtta... kui mulle sobib... Võtsin paar tundi mõtlemiseks. Kõik tuli kuidagi äkki ja täpselt õigel ajal. Kui ei saanud täna lähedale üritusele minna, siis lähen ometigi kaugemale... Õnneks on mu isiklik abistaja ka nõus homse ümber mängima,..
Märtsis Kuldres mõtleme, kuidas toetada korraldajaid , kui üritusel võõrustada puuetega inimesi. Seekord on meeskonna juht Jüri.
Aga see on teema, mida ma tegelikult tänagi omal nahal tundsin - et midagi ei juhtu, kui sa ei saa tulla... Juhtus küll. Kuid pealt näha ei juhtunudki midagi - elu läheb edasi...

Homme tuleb lahe päev!

Abisoov volikokku sõiduks


Väike kiire abisoov täna õhtuks, hiljemaltt 16.30! Kes saaks mind just autojuhina abistada? Soovin minna Kastre valla volikogu istungile... Täpsem info privaatselt, kirjutage - helistage mulle, palun. Väga kaugelt abipakkujatelt ei tasu seekord ära...

Volikogu istung toimub Lange motokeskuses. Algab kell 17.00. http://www.kastre.ee/et/uudised-ja-teated/-/asset_publisher/GJri00z712fL/content/id/26606723?redirect=http%3A%2F%2Fwww.kastre.ee
Mind huvitab üliväga isikliku abistaja teenuse osutava kord ja selle määruse vastuvõtt. Soovin seda ise näha.

Paraku mu autojuht ei saa täna tulla sõitma.
Sellepärast nii ootamatu ja kiire abisoov.

Ma veel olen optimistlik, et saan minna. Kuigi ka koht on ligipäästmatu, vähemasti öeldi nii. Lubati sületeenust. Mul vahet ei ole. Ratastooligagi saan. Olekski taaskord hea õppetund vallaametnikkele😍 , et ligipääs peab olema...

esmaspäev, veebruar 17, 2020

Sünnipäevanädal

Algas sünnipäevanädal, mis lõpeb 23.  veebruaril kell 23.59.

Ainult sünnipäevanädalal saab soetada minu raamatu "Kohvi jalaga, palun" 7 € eest pluss postikulu. Soovijatel,  palun,  öelda soovist raamatut saada minule. Kirjutades. Helistades. Külla tulles.


Sünnipäevapidu kui sellist ei tule. Soovin lihtsalt teha midagi mõnusalt ja lahedalt. On plaane, mis peast keerlevad.
Soovin end hästi tunda. 

Kui keegi soovib külla tulla, siis on mul hea meel.  Või kohtume mujalgi...
Kinkige mulle jällegi super häid emotsioone.  Muud ei tahagi.  Sest tunded ja emotsioonid jäävad minu sisse elama. 

Nädal saab olema töine. 


Üldiselt tuleb spontaane sünnipäevanädal. 
Pisi - pisi eksperiment, kuigi võiks öelda, et isegi eksperimente mitu, on nädalas veel. Ette ma ei ütle mitte midagi...

pühapäev, veebruar 16, 2020

Pannkookidega pühapäevahommik

... Pohla - õunamoos pannkookide peal. See oma keedetud moos. Keetsin augustis. Siiani on hea moose külmkapist võtta.
 Mul on küll kelder ka, kuid ma isegi ei tea, kas seal saaks hoidiseid üle talve hoida...  Kunagi ammu - ammu oli aga kelder tähtis koht...  Lapsena sai keldris mõnikord mängitudki. Oli päris suur kelder siis. Puuriidagi laotud vanematega... Osa puidki oli keldris - mäletan. Meil oli ahjuküte. Puuriida ladumine meeldis mulle, sain laduda umbes põlvekõrguseni. Alustada seega. Puuriidasid sai õuegi palju tehtud...
Äge mäletus...

Täna olen üksinda kodus.
Naudin.
Mul on puhkus vaja. Et kuulada omi mõtteid. Koguda jaksu edasi rallimiseks.
Pealegi nii palju on teha. Kodus töö ei lõpe iialgi ju - sellist lootustki ei ole...

Täna 29 aastat tagasi sel kellaajal ei olnud mul aimugi veel, et homme mõned minutid peale keskööd  olengi esimest korda ema...  Natukene eriline tunne on. Kuhu on jäänud need aastad... Tundub pikk pikk lõpmatu aeg selja taga ja samas näib nagu eilne päev... See hetk jääb alati... Emana soovin tänagi nagu soovisin siis, et tüdrukul läheb elus hästi. 😍Vahetevahel mõtlen elu üle ning mõtlen isegi, kas und ikka ei näe oma elust - kuidagi hästi ilus ja uskumatult hea on olnud kõigele raskustele vaatamata ja kiuste... Mind on ikka kellegi kõrgema poolt hoitud. Olen selle eest tänulik.

Aitäh sõbrad, kelledel olin sõbrapäeval meeles! Nii hea on mõelda, kui te olete olemas mul. Eriti olen kohmetu vähe, kui minu head isiklikud abistajad ütlevad ikka ja jälle, et nad minult saanud palju - palju ja tänavad mind olemasolu eest - see on see, mis teeb heaga sõnatuks vahel. Me kõik ei ütle seda kõike sõnade pärast, et teha üksteistele lihtsalt rõõmu... See sügavam ja siiram.

reede, veebruar 14, 2020

Hingan!!!

Ma hingan.
Hingan nüüd veidi kergemini.
Hingamiseks ei ole vaja veel kellegi luba. Õnneks.

Õhtu eel sain teada, et Kastre  Vallavolikogu sotsiaal ja tervishoiukomisjoni koosolekul 12. veebruaril sotsiaalkomisjoni ja potensiaalse kliendi ettepanekutest muudeti IAT osutamise  määruse eelnõud ja otsustati saada volikokku 18. veebruaril.
Mul on tõesti hea meel, et peaaegu kõik minu ettepanekud ja parandused viidi  ilusti sisse. Vahepeal oli mul küll tunne, et heast ja asjalikkust teenusest tahetakse teha hoopis uus tundmatu teenus, mis hakkab täisväärtuslikku elu poole püüdlemist olulist piirama. Ma istusin ühel viimasel ööl, kui sain veel ettepanékuid eelnõusse kirjutada, kella 3.30-ni üleval , arvuti taga ning tegin teksti värviliseks. Lootsin.  Kuid olin päris lootusetu ja kahtlesin hästi natuke enda pädevusest ja kuulda võtmisest ... Ausalt ka.  Tundsin end kuumas supis väikese pipraterana...  Aga ma ei  kaotanud minutikski end... Nüüd olen rahul määruse eelnõuga. Isikliku abistaja teenus jääb heaks ja asjalikkuks teenuseks, mis võimaldab erivajadustega inimestele luua oma iseseisev täisväärtuslik elu. See tegemine jääb siiski eelkõige kliendile.

Ideaalset  määrust, mis kõikidele meelejärgi oleks , ei saagi iial teha.
Esimene kord sain kaasarääkida  määruse eelnõu tegemises. Päriselt. Suhteliselt hea ja veidi uhke tunne. On olnud väikeselt suur väljakutse. Samas põnev töö ka.
Aitäh kõikidele , kes usaldasid ja toetasid, julgustasid mind! Juba blogi lugemisel...

Aga IAT-ga töö jätkub.  Tööd palju palju. 
Praegu phavatas pähe, et teenuse kliendi - vajaja - saaja sõna terminiga on ka tekkinud segadust. Kes siis ikkagi olen mina... Päris alguses sai määratletud kliendiks... Nüüd on kuskilt tulnud ka vajaja ja saaja... Huvitav, kas ei ole. Mäletan, et Võrus ütles mentor "vajaja", mitte abivajaja... Mulle meeldis , et kadus see abi... kuid minu meelest enne kirjutati kuskil abivajaja... Kuhu on jäänud klient?  Päris kosutav ja naljakas oli vallavolikogu protokollis "potensiaalne klient" ... Mina jääksin IAT kliendi juurde.  Eelnõusse sai aga IAT vajaja ...

Pagan, jälle segadused... 
 Need üldse ei meeldi mulle... 
Terminide segadused on vist küll üle Eesti...     

Praegu olen iseendale tige, miks ma terminidele ei mõelnud pingsalt.  Kuklas olid küll...

Varsti hakkan minagi IAT spetsialistina  töö eest raha taotlema. Jumala eest.


 Eile vaatasin  filmi "Hinga" Robin Cavendishist. Kohutavalt hea film  sädeinimesest. tema elujulgutusest on võitnud ehk miljoneid inimesi...  Robin elas tõesti oma elu aidates teisi... Ja mõtlesin ka omaksehooldusele - vahel on armastus,   mis muudab maailma. 
Ma naersin.
Nutsin.
Usun, et vahet ei ole, kuidas hingata, tähtis on see, kui tõeliselt hingata ja elada. 
Kui palju suudetakse ja julgedakse piire ületada, sest maailmas piire polegi, on vaid ettekujutus neist.💗

Sõbrapäevaks

Aitäh, et oleme üksteistele olemas.
Sõber on alati lähedal ükskõik, kui kaugel ta on.

neljapäev, veebruar 13, 2020

Kõige kiuste läheb rallimine edasi

Ja loodetavasti vahel tuleb kiirustki ületada. See meeldib mulle eriti.
Rallida kahesajaga.
Elada sajakümnega.
Mind ei sega keelavad hinnangud või mis iganes. Olgem ausad, need ei näita tihtilugu tõepäraseid võimeid isiksusel. Tahtejõud kasvab inimese seest, mina arvan, et südamest, mitte füüsilistest välisteguridest...  mis on pahatihti siin maailmas olulisemad, kui vaimsed ja hingelised võimeid... Igalühel on omad võimeid ja tahtejõud, mida ei näegi. Nagu tuult ei näe, kuid siiski on  suuremaid ja väiksemaid tuuli...
Teate, olen nendel teemadel üht ja teistviisi kirjutanud. Bloginud. Mul endal juba tekib pidurdustunne.
Oma pidurduse sean ise endale. Seda ma ei soovi.
Mu elu - olu on poolhalvatud juba. Mulle piisab juba...
Mina ei ole ometigi omaenda vang...

Tänane hommik tõi mitmeid  häid üllatavaid sõnumeid. Annavad usku ja lootust, et mu elu läheb hullumeelselt ikka edasi.

Sain kutse Tartu Psühhodraama Instituudi sünnipäevakonverentsile 27. märtsil. Armastusesaalis Aparaaditehases. Seal ma ei olegi veel käinud   - nüüd satun sinnagi. Tegelikult nii armas, et mindki kutsuti. Andis särtsu juurde.
Üldse ehk on märtsis mitmeid üritusi, kuhu lootus minna. Olengi olnud liigkaua kodune. Nelja seina vahel. See pole minulik... kuigi kodus olemine meeldib mulle väga. Kodukana ei ole ma jätkuvalt. Olen Tiiatibu vaid, kes tunneb end hästi, kui saab olla elumöllu keskel.
Sind ei ole juba kolm aastat, kui vaatan kalendri. Ma ei usu seda. Keeldun uskumast... Täpselt nagu siis... keeldusin uskumast, kui sain teada sind ei ole enam... Tegelikult oled kõikjal, kui meenud ja mõtlen sulle... Siis kui tunnen ees ja taga ummikut, ja ka üksindust... Ma tean, et sa valvad ja annad jaksu, vahel ka siis, kui mina ei mõtlegi sulle ... Kõik on jäänud nii nagu omal ajal, kui saatsid sõnumeid täpipealt siis, kui  vajasin sinu mõtteid ja toetavaid sõnu... Minagi saatsin sõnumeid õigel ajal, kui vajasid... Meil oli kummaline telepaatia... Praegugi on imelikult armas nähtamatu tele. Ma tean, et teistel on raske mõista, et ma ei ole hulluks läinud ja ma ei asju ette... Su hing on igalpool... Aga teised ei peagi kõige mõistma. See teema on meie hingede teema.  See kuulugi vist mõistmiseks... Ega minagi ei mõista, mis võib olla sealpool ning kuidas sa suudad  seal teha seda, mis mina siin maailmas teed... Anna see andeks. Anna andeks, et oli hetki, kui ma sind üleüldse ei mõistnud ja soovisin sinust kaugemal ja eemal, kohtudes vahel ei vaatanudki sulle otsa... Ma ei suutnud aga  pikalt eemal... kaugemal olla... Sa ise ei lubanud seda - ikka ja jälle tulid naeratustega mulle lähedale tagasi. Nüüd  sa ei saagi enam kaugele minna. Sa oledki kaugel... ja samas nii lähedal. Jäädki lähedale.
Selle pildi leidsin alles mõni nädal tagasi. Pooljuhuslikult. Kui mu elu mõtlikum aeg. Sa nagu ütlesid ka, et oled mõtlik koos minuga ja annad jaksu mulle... See pilt peaks olema tehtud 2007 enne jõule JAA koolitusel Waides... Mäletasin seda pildi, ta peaks siingi blogis olema, kuid ma ei leidnud, otsisin küll.. Oled küll kaval poiss, alati tembutad... Isegi nüüd piltidega.... Ja paned mind õigel hetkel südamest naeratama... Kuidas seda teed - ma ei tea... 
Su soovid on mul meeles. Soovid, mis sa Pärnu haiglas mulle soovisid... Ma olen kirjutanud ja maalinud palju, kuid mulle näib , et mitte nii palju kui sa soovisid . Aga ma jõuan veel kirjutada ja maalida, joonistada ja koolitada... Sind kirjutasin ka raamatusse, ma loodan, et sa ei pahanda... Mulle näis see väga tähtis.  Armastust, seda õiget armastust pole ma ei leidnud... Mõnikord mõtlen vaadates pilvi, et ehk sa mõtlesid endalegi teadmata, hoopis suuremat ja laiemat armastust, kui õige peika leidmine ... Et võib - olla see suurema armastuse leidmisel olen poolel kitsal teel... Olen kuulnud lihtsalt palju , et mina ise olengi armastust... Sina teadsid seda. Kuigi oli hetki, kus ma ei uskunud sedagi...  Nüüd tasakesi hakkan uskuma... Aitäh, et olid ja oled olemas. Sa olid ja oled igavesti sõber südames...

teisipäev, veebruar 11, 2020

Otsin ja vajan isiklikku abistajat



Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu, mõnikord välismaalgi.
Elan  oma täisväärtuslikku elu aktiivse,  energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu füüsiliste abiga. Isikliku abistajana abistad füüsiliselt mind nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina ise füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu hea vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.

 Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi, teha asjalikke asju ning lõbusamaid tegevusi, reisida ning teenida lisaraha osalise tööajaga.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.

Minust lähemalt saad uurida ja lugeda siit blogist  http://www.tiiajarvpold.ee/
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Eelnev töökogemus ei ole oluline.
Peamine Sinu töökoht on minu kodus Tartumaal Kaagveres. Kuid käime tihti igalpool.  Sobib ka, kui abistad mind mõnes kindlas tegevuses mõned korradki, nt ujumises veekeskuses. 

On hea tunnitasu. Lisaks tasun töölkäimise kulud, kohv - söök minu poolt.
Töövõtuleping. 
Juhiload ja auto ei ole olulised. 

Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel või lisaküsimuste korral võta julgesti kontakti: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks peaksin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi! 

Tule töövestlusele, proovipäevale ja siis juba tööle!
Heakohtumiseni 😍

"Valgusepraod pimeduses"

on minu uus töö. Uus maal.
Pilt on  suht suur. Ehk 60 x 50 umbes. Ei ole mõõtnud.
Seekord ei teinud lõuendile. Leidsin kapi vahelt mingi ehitus valgeplaadi. Minu seest tahtis tunne, et mu ümber olev pimedust välja tulla värvidena...  Minu sees on aga valgusepraod siiski veel alles... Esimesed mustad tõmbed tõmbasin ausalt suurima vihaga nagu kukkuks mu väike tundemaailm kohe kohe kokku. Mida lähemale jõudsin valguse maalimisele, seda rohken sain rahu. Naudisin armastust...
Tegin kolme värvi must - punane - kollane, kuid tulid iseenesest toone aina helgemaid toone juurde.

Usun, et ellugi hakkab taas helgemaid valguse ja armastuse toone juurde voolama.. kui mu oma süda  valguse ja pimeduse vahel on armastust, lootust ja usku täis...

Ja see ei loegi, kui mind nähakse pimeduses varjuna... Mina võin särada. Pugeda läbi pragude valguse poole... varjuta...
Keegi ei saa öelda vähemasti seda, et ei suudeta armastada...

See on tunde maal.

pühapäev, veebruar 09, 2020

Valguspraod pimeduses. Tantsusammud pisut valesti

Uus maal "Valgusepraod pimeduses" on valmis. Abstraktne maal. Minu meelest kõnekas. Kujutasin esmalt, et mu süngemaid töid. Aga ei. Minulikult palju valgust ja armastust on maalis. Vähemasti ise arvan nii...

Nädalavahetusel mõtlesin hästi palju IAT määrusele. Googeldasin neid.  Lõpuks Jüriga vestledes ka Vunki manu teemadel jõudsime taas "Śotsiaalhoolekande seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019155  lugemise juurde.
Huvitav on see, et KOV-des on üht ja teistpidi mõistetavaid määruseid - on nagu mina ja teisedki, kes kasutavad teenust pika aega,  aru saame ning on määruseid, kus teenuse saaja on nagu ära unustatud st otsustaja - juhendaja - tegevusplaanide tegija või mis iganes saab olema teenuseja osutaja ehk isiklik abistaja., talle jääb oluline ütlemine füüsiliste erivajadustega inimese üle. Teenuse saajale on jäetud võimalikult vähe võimalust oma elu korraldada. ja teenusele kaasa rääkida - see on nukker.  Kui teenuse saaja ise ei rikkuks reegleid. Vähemasti nii võib välja lugeda.
Siin on minu meelest IAT süsteemis käärid. Ja see on ka ehk üks põhjusi, miks isiklik abistaja teenus ei arenegi.
Saan aru, et igas omavalitsuses on oma eripära määruseid tehes, kuid mingides kindlastes küsimustes võiks siiski ühtemoodi olla. Näiteks leping teenuse saaja ja isikliku abistaja vahel. Minu meelest on see esmane hästi toimiva teenuse juures.
Nagu ma olen aru saanud 20 aasta jooksul on IAT üks suur eesmärk on võimaldada füüsiliste puuetega inimestel iseseisvat elu. Iseseisvat füüsilist toimetulekut. Seda ei juhtu, kui ei saa olema psüühilist - vaimset - hingelist vaba ollagi omas keha takistustes. Mind teeb just see ettevaatlikuks, kui keegi minu eest hakkaks isikliku abistajana korraldama või tegevusplaane tegema... Ja mitte ainult minu eest, vaid kõikidel IAT vajajatel on see oht. Kas tõesti 21. sajandil astume samme tagasi, et paneme puudega inimesed lihtsalt kuhugile ja keegi teab täpselt, mis meile hea on ja mis ei ole. Kui oledki erilisemalt tublim, on suur imestus, kuidas sa küll suudad.

Mind teeb see segadus IAT ümber päris nõuduks.

Muide, töövõime mul puudub.
Niipalju siis ilusast sõnast TÖÖVÕIME reform. Ahahah. Nagu ma juba reform alguses ütlesin, et nagunii ei muutu midagi, enne kui HAKATAKSE INIMESE VÕIMEID hindama, mitte mida ma ei saa . Mis võimed on kätte ülestõstmisel, kas see näitab kellegi tõelisi võimeid... Ja siis tee veel end äpumaks kui oled...
Pagana pihta, võiks ükskord arusaada, et äpumaks tehes kaobki igasugune motivaatsioon millegiks veel iseendagi kiuste  võimekas olla!!!
Siin maailma süsteemis on ikka tõsiselt miskit viltu.

Tantsida soovin õigete sammudega.
Selleks jaoks otsin uued tikkkontsaga kingadki...

reede, veebruar 07, 2020

Nüüd mõtlen pisutki iseendale

Hakkan maalima.
Selle nädala pinge tahab mu seest välja tulla...

Lülitan end kõikest välja. Tahan ise olla.
Kuulan lemmik muusikat.
Luban endale pisaraidki maalides.

Eile tõi veel ühe ettevaatlikuse hetke ja see pani mõtlema, kui kergesti võiks minu elu kokku kukkuda ainult sellepärast mingi uus sotssüsteem seda nõuab... Sellele , kuidas olen terve elu olnud ISE, ei mõelda... Kuid arvan, et nüüdki jään püsti. Olen kõva tüdruk, ütles eile Marika Sauelt. Hea, et keegi mulle seda meenutas. Tegelikult eile õhtul kuulsin sarnaseid sõnu mitmelt... Aitäh selle eest. 

Ma kindlasti teen oma asju edasi omamoodi. Mitte keegi ei saa minu eest unistada. Ma ei jää nelja seina vahele... Mul on nii palju veel teha, ka seda, mida m a veel  ei teagi täna, mida veel teha... Mu hing soovib mu kehas vaba olla ja jääb selleks, tean. Ka pärast surma... Uskuksin, et elu ei veereta enam lollakaid takistusi, mis võiks ometigi olemata olla, teele ette.. Eksisin jälle.  Või oligi elu liiga lihtsaks läinud... Olin unustatud nagu, mis on südamevalu või millegi kadumine... Aga nii see ei ole ju.
Head õppetunnid taas.
Elu on parim kool.

Ma ei ole üksi, kuigi ausalt tunnen hetkel nii. Ühelt poolt on see heagi. Saan ise endaga olla. ..

kolmapäev, veebruar 05, 2020

Natuke suuremgi pööre

Rahu, ainult rahu ja närvitseme edasi nagu ütles Karlsson katuselt.

Niisiis, käisin kohtumas vallavanema Priidu, sotsiaalosakonna juhataja Karmeni ja sotsiaalkeskuse juhataja Deliaga. Rääkisime ja arutasime üle kahe tunni.
Vestlusring oli sotsiaalkeskuses. Ruumi sisenedes nägin kohe laual klaasis  paari joogikõrt - see oli sõbralikult armas. Tavaliselt minu joomise abivahendit väga ei teata või unustadakse, ei meenu. See oli mulle väike üllatus. Otseloomulikult seal kohapeal ei öelnud selle kohta midagi. Küllap joogikõrte lauale panija loeb mu blogigi,  olen selles  kindel. Seega, ehk nüüd saan teda üllatada, et panin pisiasja tähele.

Kõikest ma jällegi ei kirjuta. Natukene siiski. Sooviti,  et ehk saab mitte palju kirjutada - seda  saab, kuid päris vaikida küll mitte. Muidu jääks kuum teema väga negatiivselt õhku rippuma.  Seda ma  ei soovi. Ausameelega jõuame rohkem ja paremini edasi.

Määruse eelnõu saab muudetud. Usutavasti.
Loodan, et määrust võib kasutada ka aastate pärast, kui lisada ja teha muudatusi juurde, kui vaja...

Aga kogu süsteemi muutmise vajadust tekkis INNOVE projektiga. Minu kõhutunne eelmisest aasta aprillist ei olegi vale olnud, et IAT-ga tuleb segadus ja asjatult jamamist... Lihtsalt teenuse suuremaks rahastamiseks ja laiendamiseks on projekt vaja üle elada. INNOVE-l on oma nägemus range ja mitte paindlik nägemus asjadest... Võib - olla saab olema mul ja kõikidel, kes on IAT-ga seotud  ja kodus, väljakutse INNOVE-t natukenegi mõistma panna, mis on IAT ja kes on isiklik  abistaja.
See on kõva pähkel.
Mulle meenus, kuidas INNOVE infopäeval mõned head aastad tagasi ei teatud tegelikult, kes on isiklik abistaja ja kuidas taheti mind alandada, sest mul polevat pädevust projekti teha ... Ja kuidas mina panin ühe kahe lausega proua jahmatama, et ta hakkas sõna otseses mõttes kogutama ja ei osanud mulle midagi vastada. Ja siis loomulikult me projekt ei läinud läbi, sest isiklik abistaja olevat kõrgharidusega inimesele... Ma  ei  tee neile enam iial projekte, kuigi vahepeal juba mõtlesin küll... Aga vabatahtlikult neid koolitada või vähemasti enda kogemusi jagada neile võin küll. Seda peabki.
Mulle tundub, et teadlikkus IAT-st ei olegi INNOVE-s kasvanud. Või kas on nemad ainult keskel...
Huvitav, mul nüüd kaks mõrumaiku ...

Vabatahtlik IAT arendamisel olen olnud kogu need 20 aastat.
Ainus tasu, mis olen saanud, on minu oma elukarjääri tegemise saamine. Seda ei saa kuidagi hinnada. See on hindamatu väärt tasu.
Küllap olen vabatahtlik veel aastaid - aastaid.

Tõenäoliselt muutub  minu IAT süsteem natuke. Põhilise suudan vist enda kätte jätta: abistaja otsimise ja leidsime, väljakoolitamise,  tööajad... Mulle tundub, et vald tegi siiski järeleandmisi...  Mulle endale ei meeldi ikkagi tegevusplaan, mis peaks tegema abistaja, mitte mina. See ebaloogiline. Tegelikult vald püüab, kuid jah... Nii naljakas , kui see ei ole, kuid mina olen tänagi ainus IAT saaja. Enamus teenusega seotud asju tehakse minu näitel. Hindamismetoodika ka... Seda kuulsin esmakordselt.
On mõned inimesed, kes võiksid soovida teenust, kuid...

Projekt ei võimalda minul vallaga vanal viisil jätkada.
Loogiline, Mõistetav.
Siin loeb seegi, kuidas kirjutati... Olen olnud ka väikeprojektide juht. Ma tean, et midagi väga oluliselt ei saa tegevuses.
Ja ikkagi - KOV-del on kohustus teenuseid võimaldada ka projektideta.
Tunnistati , et vallale oleks vana viis lihtsam ja kergem.

See leping, mis saadeti, on kaheks kuuks. Enne projekte.
Ma olin eile vist endast nii väljas, et ei pannud tähele...

Aga üks tähelepanek veel: nii Priit, kui Karmen ja Delia said minust suht hästi aru. See tegi vestluse mõnusamaks.

Kokkuvõtteks.
e-kirjadega oli kuidagi möödakirjutamine või mittekirjutamine.
Alati on parim kohtuda .

--------------------------
Õhtupoole sain Tartus shoppada. Lõõgastusin. Shoppasin. Käisin kaltsukas. See aasta esimest korda.  Suur ost supikulp. Vana supikulp läks pooleks juba ammu... Olen õnnelik, köögis on vajalik riist.

teisipäev, veebruar 04, 2020

Uskumatu...

 Hetkel ma ei oska naerda ega nutta.
IAT määruse eelnõu küsimus või ettepanekute tegemine muutus täna kummalisemaks. Ma kõikest ei kirjutaks, kuid mulle tundub, et mind siiski ei soovita arutellu ega kaasada.
Mul on hästi vastik tunne. Nagu toppiksin nina sinna, kuhu poleks vaja. Et nagu minu aastate pikkused  kogemused ja oma elu ülesehitamine ei loegi midagi... Võib - olla tunduvadki see kõik ego ja ehk ongi egod. Teistele ei tähenda need mitte kui midagi. On naerukohtki  ametnikkele ja ehk ka muule rahvale...

Minu isikliku abistaja teenus jääks sellel aastal valla poolt samaks nagu on olnud palju aastaid. MTÜ TM Loovuse kaudu . Seda sain õhtu eel teada. Peaksin olema rahul ... Aga kõik see tuli väga kummaliselt... ja tekitab vaid küsimusi juurde.  Päevakorras oli hoopis määruse eelnõu, mitte lõpp otsustamine... Täpselt niisugune tunne, et võta oma teenus ja jää vait, kui sa paremine ei oska meiega nõus olla.
Kui raske on vahel ikka ja jälle kuskil vahele rääkida, kui oled erivajadustega inimene... On hetki, kus  see tuleb tugevamini esile, on hetki , kus nõrgemalt...
Võib - olla eksin siin, võib - olla tahetigi head... 

Mul pole olnud kunagi niisugust räbalat tunnet seoses isikliku abistaja teenusega nagu momendil.

Ma tõesti ei ole tahtnud olla ainult teenuse tarbija.
Või ka ainult elu ära elaja.
See oleks olnud kerge minule, kuid mitte minu jaoks...

Mul on ikkagi mure, mis saab uue IAT määrusega Kastre vallas.
Kuidas uued teenuse vajajad säilitavad oma eraelu või õppivad iseseisvalt elama...

Mind kutsuti hommikul homseks IAT määruse eelnõu selgitamiseks (mitte aruteluks!!!) kohtuma valda. Minuga kohtuvad arvatavasti sotsiaalosakonna juhataja Karmen ja vallavanem Priit.
Loodan siiski, et me leiame eelnõus vähemasti ühise keele ja meele.
Mul pole mingit tahtmist tülli minna või muud negatiivset. Annan endast võimalikku...

Viie minutiga sain kokkulepitud oma abistajatega, kuidas homme teeme ja kuidas saan mina minna. See oli välk ja pauk. Tavaliselt ma nii ei tee. Oli natukene erand olukord.
Ma olen tõesti tänulik, et minu väikene abisüsteem toimib just parajal vajamisel ajahetkel.

Tänane päev on olnud päris väsitav. Kuid ka hästi toetav - aitäh teile, kes ütlesite mulle toetavaid ja julgustavaid sõnu, et rääki lõpmatult IAT-st edasi. 😊

Õpin aga selles olukorras palju uut...

Tants jätkub

Tants muutub kuidagi ebameeldivaks tõestamistantsuks...

Sain tutvusmiseks ja ettepanekute tegemiseks valla isikliku abistaja teenuse eelnõu. Olen mitu päeva tumm ja shokkis. Püüan teha palju - palju omapoolseid  parandusi ja ettepanekuid. Sest eelnõus on mingi uus teenus, mitte hea ja asjalik isikliku abistaja teenus. Teenus, mis on küll IAT sildi all, kuid milles saab välja lugeda, kuidas tahetakse erivajadustega inimeste iseseisvat elu piirada ja kontrollida. See on absurd kuubis. Pehmelt öeldes. See mõte tuli esimesena, kui hakkasin rahulikult ja heatujuliselt eelnõud lugema.
Ma tean, et ehk ei tohiks siia veel kirjutada, võib - olla on saladuskate all... Aga kui vaikiksin ja annaksin alla, keeraksin Kuldvõtmekesega oma elu lukku ja olekski rahu majas. Kuid mina ei soovi veel nelja seina vahele surma ootama jääda . Natuke liiga vara veel. Mul pooled eluunistused veel pooleli, täitmata... Ja neid ei saa keegi teine minu eest tegevusplaani panna...

Kui see määrus kui  sellisena, nagu praegu on, peaks 12. veebruaril vastuvõetama, siis on minu täisväärtuslikul ja üldse iseseisval elul ilusti kriips peal.
Ütlen ausalt,  see oleks tegelikult oht ka teistele isikliku abistaja teenuse vajajatele.
Loodan, määruse eelnõud saame parandada...

Ma ei mõtle praegu absoluutselt rahale. Raha teenusele olevat piisavalt, kuid üksnes raha ei tee minu täisväärtusliku elu. Raha on elamise abivahend.

Olen palju rääkinud Kastre vallas isikliku abistaja teenuse ideoloogiast.
Tundub, et tulemusteta. Kahjuks.

Kurb, v äga kurb on mõelda, kuidas erivajadustega inimene ratastoolis või ehk kellel on nähtav füüsiline puue peab x kordselt end tõestama, et ta on siiski ise inimene. Tehakse aplause, kui tublid ollakse, kuid seesama puudega inimene tahab tõesti oma elus tantsida iseseisvalt pisut rohkema füüsilise kõrvalabiga , siis aplaus vaibub...See ei ole nagu ette nähtud.

Seni, kuni jaksan,
elan veel.
Kõikide kiuste.

Palun, aplause mitte teha. See pole  õige koht...


pühapäev, veebruar 02, 2020

02.02.2020

meenutab mulle , kui kergesti võin iseenda täisväärtuslikku elukese kaotada

Ellu jäämismaagiast jätab jälje.
See on tugev.

laupäev, veebruar 01, 2020

"Hetked elust endast"



Kunagi suvitasin Elvas sedasi...
Sellest päevast ma aga ei mäleta mitte midagi... Võisin siis kahe - kolmene...
Ainult pildilt võin aimada, et mul oli ka siis lõbus ja nauditav päev.












Tänagi oli Elva Kultuurikeskuses tore ja asjalik. Minu kui kunstniku jaoks on olnud meeldiv tööpäev. Sain aru tänagi, et rõõmu andmine teistele on mõnusasti rõõmus, põnev ja väsitav töö. Seda enam, et eile õhtul oli korraks masenkas kallal, mõtlesin,et jätan kõik sinna paika... Vahel on mul neidki hetki. Magasin vähe ja mitte halvasti, kuid lihtsalt ei tulnud und... Hommikul aga naeratasin. Särasin. Nagu üks Tiia peabki tegema. Seda mitte sunnitult. See on ju minulik.   Lihtsalt mul on ka õigus morn olla, kui kõik lööb pea kohal raginal kokku.Ei ole mõtet valetada, et kõik aind lust ja lillepidu. Nendes mustades hetkedes saab ka alati leida positiivset...
 Täna oli mul abivägi suuremgi kui tavaliselt. Mul on tohutult hea meel, et alati leian ja leidub keegi, kes tuleb appi ja on lihtsalt olemas. Sõbrad, tuttavad, endised ja praegused isiklikud abistajad (vahel on mul tunne, et ma ei saagi jagada enam abistajaid endisteks või praegusteks, nad on lihtsalt minu inimesed, minu isiklud abistajad) või ka võõrad, kes saavad natu kohe omaks...   Täna sõidutas maalid Ülev, keda nägin hommikul esimest korda.
Minu kõrval olid Mirjam ja Hanna.  


 Tegime Elva Kultuurkeskuse kontoris väikese lõunapausi.

Maarja luges avamisel minu luuletust "Üksindus". Raamatust. See luuleline hetk tuli mul spontaanselt. Ja mul oli juhuslikult käepärast Maarja, kel hea kõlav  hääl. Ma isegi ei teadnud, kas ta oli üldse avalikult kunagi välk pauk luuletust lugenud...
Mulle oli oma luuletuse lugemine näitusel esimest korda.

Jäeti minult luulekogugi ootama!

                                                                 Tõeline galerii.


 Valisin Hanna avamisel enda kõrvale ja tõlkijaks. Taas. Minu arvutusel oli meil koos teha kaheksas näitust. Tegelikult mul oli kogunisti kolm tõlki!

Hannaga ei olnud me mitmeid kuid näinud. Vahepeal tuleb pausid suhtele kasuks. Minu puhul ongi see oluline, et isiklik abistaja ei teeks tükki tööd, vaid kooskõlas südamega ja minuga ühes taktis... Tänagi mitu korda mõtlesime Hannaga täpselt ühte moodi ja ütlesime mõte välja üheaegselt - see on tipptase minu ja isikliku abistaja vahel. See tele ei kao ajaga. Täpselt nii samuti ei kao oskus mind abistamine, minu abistamise nipid ja nii edasi.

                                                               Kultuurikeskuse Lea.
Panime üheskoos näituse üles. Kuigi mul oli mõni hetk tunne, et ma segan teda... Aga mul on õnneks või kahjuks siiani kunstniku ja kunstiõpetaja Oti uskumine, et õige ja hea kunstnik ütleb / paneb  ise näituse üles. Ja ma ei vaata kunagi v ärve ega suurust, vaid mul käib panemine tunnetega. Tunnetan ju oma maale...  Nii saab minulik näitus. Ma ei taha öelda, et teistmoodi oleks kuidagi vale... Kuid minu näituselt kaoks see miski, mis seob...
Lea on vahva. Ja sai minust hästi aru. Tõesti hästi esimesel korral. 






Täna hommikul veel ärevuses    ja pabinas...

Õhtul tantsisin ka nagu kogu Eestimaa...


Pildid täna Tiidult ja Hannalt. Ja on veelgi...


Oli hästi hea päev.