Kolmapäev, oktoober 31, 2007

Veel jõulukaartidest

Mu hommik hakkas hästi.
Mitmed inimesed on minult täna hommikul küsinud, kuidas saab jõulukaarte ise osta. See on lihtne :) Võtke kontakti SJK - Kirjastusega telefonil /f axil: +3726363037 või e-post: info@sjkkirjastus.ee , http://www.sjkkirjastus.ee/ .

Teisipäev, oktoober 30, 2007

Vanaema...

... kirjutas üle kahe kuu. Ta on minu "vanaema õunapuu otsas" juba nii umbes 25 aastat. Laupäeval pealinnast tulles ootas kiri laual. Lugesin siis. Lugesin nüüdki, kui koristasin pisut lauasahtlit. Vanaema kirjutab:
"Mõtlen Sinule küll tihti ja mul on Sinu üle väga hea meel. Olen koguni uhke, et oled nii tubli..."
Pisarad.
Naeratused.
See on midagi hindamatult armast.

Jäin mõtlema,
kas ka mu päris vanaemad oleksid praegu niiviisi kirjutanud/öelnud, kui elaksid veel... Usutavasti küll... :)

Oh...

Kui kitsas on ikka silmaring!!!
Leides postkastis komplekti jõulukaartidega tahtis keegi joosta otsekohe politseisse - muidugi tema valik. Siiski pagana kurb, et armas Eesti inimene on vahest selles kohas nii vaenulik, kus asi ei ole ju seda üldse väärt.
Kordan veelkord igaks juhuks üle, et jõulukaartide eest tasumine on igaühe südame asi. St maksmine ei ole kohustuslik.
Ja jõulukaardikampaania korralduse poolt teab SJK-Kirjastus, seega kui tekib küsimusi, siis pöörduge küsimustega, palun, sinna :) Kuid jõulukaartide kampaaniat/müüki korraldab Suu - ja Jalaga Maalijate Ülemaailmne Ühing.

NB! VABANDAME

Jõulukaartide tasu ÜLEKANNETE SOORITAMISEL ON TEKKINUD TEHNILINE PROBLEEM VIITENUMBRIGA. PALUME VIITENUMBRI LAHTER JÄTTA TÄITMATA. VIITENUMBER LISADA SELGITUSSE.
VABANDAME TEKKINUD EBAMUGAVUSTE PÄRAST!

http://www.sjkkirjastus.ee/

Pühapäev, oktoober 28, 2007

Jõulukaardid

Algas jõulukaartide kampaania nagu eelmisel aastal oli. See kampaania on maailmas popp. Suu ja jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühing , http://www.amfpa.com/ ning Eesti leht on ju www.sjkkirjastus.ee , aastat olemas olnud. Mina küll usun, et kui nii kaua olemas olla ja veel 60 riigis - järelikult eripäraselt tehtud kunst toimib ja on hinnatud. :)
See aasta olen minagi pisut kampaaniaga seotud. Mul paluti ka kirjutada kaaskiri saadetisesse. Kirjutasin meeleldi ilukirjas kirja. Sel päeval, kui postitasin kirja Soome (juulis vist postitasin, hetkel kohe ei mäletagi) pildistas Piret mind kirjaga, mis on varba vahel. See oli hetkl, kus tajusin esmakordselt, et olen VDMFK stipendiaat ja tulevik on tõega minu oma jalgades ja minu enda teha. Samuti majanduslik sõltumatus.
See, kas inimesele meeldivad jõulukaardid või mitte, on sügavalt tema enda valik. Keegi EI OLE kohustatud maksma kaartide eest. Minu meelest, saame tohutult igasuguseid müügireklaame, milles ka ei osta üsna sageli. Reklaamide saatmine on kellegi töö ja kindlasti rõõm, töörõõm. Tihti viskame need reklaamid sõnagi lausumata minema ja unustame.
Olen aeg - ajalt püüdnud seletada, et võtke meiegi jõulukaartegi samuti. Olen saanud vastuseid, et aga te olete ju erilised ja vajate haletsust ja annetusi jne.
Andeks, mina ja usun ka, et kõik teised kunstnikud ülemaailma ei vaja haletsust. :) Kunst on töö meile. Töö tegemine ei vaja haletsust ju!


Hommikul oli mobiilikõne:
- Tere
- Tere
- Kas Tiia Järvpõld
- Jaa
- Kas te olete kunstnik
- Jaa
- Kas te maalite jalaga
- Jaa
- Mina sain ka kaardid. Internetis on igasuguseid kommentaare... Kas te olete ikka õiged inimesed
- Jaa, ikka oleme väga õiged inimesed
- Seda soovisingi teada. Kõige paremat teile!
- Teilegi
- Aitäh
- Palun

Vaatasin tükk aega naerdes mobiili :)
Kas suutsin tõesti ühelausega tõestada, et oleme õiged inimesed... Ei, mõistan küll väga hästi, et vahel piisab väga vähesest :)

Tallinnast

Käisin tegelikult EPNÜ koolitusel "Puudega naise võrdsed võimalused pereliikmena ja sooline võrdõiguslikkus" Radissoni hotellis.

Kas soovite ausaid tundeid, mis mul on koolitusest? Võiksin ju öelda, et OK oli... Aga paljusid asju valetaksin ennekõike iseendale. Võib - olla näen mina kõiki asju teisiti ja ehk olen natuke kadekopsikki, et minu mõtteid, mille üle omal ajal minu üle pehmelt öeldes naerdi, kui püüdsin nendest rääkida, viiakse ellu nüüd tasapisi.

Loomulikult on mul sellest hea meel, et on tähtsad probleemid päevakorral teistel ka.

Istusin ja mõtlesin, et pereelu ja töö ühendamine ongi väsitav. Siin küll ei saa puue olla määrav, et hoida ära väsimust. Kogu maailm ei ole must - valge, on miljon halle tooni musta - valge vahel. Kui inimene, olgu erivajadustega naine või mees soovib elada võrdväärset, sinna sekka kuulub ka kindlasti päevane väsimus.

Väga meeldis mulle Riina Kütt, kes rääkis võrdõiguslikkusest kohalikus elus. Jaa, jaa, kui vähe me näeme laiemalt. Räägime palju, näeme pagana vähe. Praktiliselt kogu elu korraldus on meeste käes, naine lepib ... Huvitav oli see, et grupitöö ajalgi ütlesid naised ise, et las mehed (2 meest oli koolitusel) räägivad, sest nad oskavad paremini rääkida. Naine ei pea end kindlasti ise end kehvemaks tegema ja siis nõudma soolist võrdõiguslikkust. Veelgi enam erivajadustega naine.

Kaldteed ja muud teenused ei tee veel ligipääsu elule.

Halloo!

Just täna räägiti mulle õudukaid, mis tegelikult Eestis toimub. Ma natuke uurin ja seedin, kui ehk siia kirjutan, kuid see on üle mõistuse piiri. Meil on 21 sajand nagu juba - ja seda ei saa ka ajada ka nõuka aja süüks. On täiesti olemas grupp inimesi, kelle eest ei ole keegi seisnud siiani... Nemad on igasugudest uuringutest arvatavasti välja jäetud. Jne.
Me kõik oleme liiga enese kesksed.

Radisson oli minu jaoks liigne luksus.
Ei ole harjunud veel niisuguse luksusega.
Minu probleem :)
Aind 16 korruselt öist Tallinnat kella 4 paiku vaadata aknast oli imeilus :)

Reede öösel käisin Kareliga ja Maarjaga Parlamendis tantsimas :) Mulle oli lihtsalt tantsumöllu vaja ! Viimati tantsisin kevadel Waide motellis. Pean selgituseks ütlema, et Karel polnud koolitusel. Kohtusime õhtul. Parlamendis polnud ma varem käinud. Reedel sattusime sinna pooljuhuslikult. Me lihtsalt ei teadnud kuhu veel minna, kus saab tantsida. Üle pika aja naersin ka südamest niisama - kõht hakkas hommikuks valutama ja hääl kipus ära kaduma naermisest.
Tundsin, kuidas mitmede kuude pinge kadus minu sees. Mul oli hea olla!
Nüüd on energiat mu sees jälle mitmeks ajaks. :)
Muidex, enne tantsimist käisime Teatri puhvetis söömas. Tegin ajalugu jälle! Müüja/baaridaam ütles, kui läksin Luise abiga wc´sse: oi, meil on invawc teisel pool, et vabandage, te olete siin esimene ratastoolis inimene, kes on käinud ja ma ei teadnud teile kohe öelda. Tõsiselt lahke temast. Aga ega ma Luisega invawc´sse ei läinud. Saime tava wc´s ilusti hakkama. Üldse teenindus oli väga armas.
Tallinna inimesed ratastoolides, käige rohkem igal pool :) Mulle on varemgi öeldud just päälinnas, et oi, te olete esimene...

Veel üllatasin end - saan roosi ilusti sõrmede vahel hoida :) Tõsimeeli, hoidsin elus esmakordselt mulle kingitud roosi (üldse lilleõit) ise oma sõrmede vahel. Pärast muljusin siiski vare katki, kuid see ei vähendanud mu rõõmu :(:)
Praegu kuivab roosiõis mu kallikese laual :)

kukupai, kahjuks ma ei jõudnud näitusele. Sellest on mul nukker meel :(

OO, olen elusalt tagasi päälinnast

Olen taas Tallinnast kodus. Eilsest õhtust.

Eile õhtul olin surmväsinud... et pugesin kohe Victori kaissu. Ei jõudnud kirjutada... Luban, et täna kirjutan pikalt seiklustest Tallinnas :)´

PS. ÄRGE UNUSTAGE KELLA TALVEAJALE PANNA !!!

Neljapäev, oktoober 25, 2007

Nädalavahetusel

... olen päälinnas.

Kolmapäev, oktoober 24, 2007

Lapsepõlvele tagasi mõeldes

:) ajasime täna Wilde kohvikus juttu Külliga. Üle 30 aasta :) Mõne aja tagant oleme tänaval ikka kohtunud ja vahetanud küsimusi "kuidas läheb" ja vastuseid "hästi, aga kiire on". Kuid eile juuksuris leppisime kokku, et võtame aja maha...
ARMAS oli täna istuda ja rääkida nagu poleks üldse vahele jäänud neid pikki aastaid.

Hästi - hästi armas on tõdeda, et mu lapsepõlve parimatel sõbrannadel ei ole ma ununenud. Kuid pisike seik on minu meelest see, et ega teisi Mäksa tüdrukuid eriti ei mäletada, kuigi mängisime kõik koos. Kõik mäletavad MIND :) kuid teisi... jah ei mäletada...
Mina mäletan kõiki. :)

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et mina olen olnud lapsepõlves keskpunkt. Ja mitte sellepärast ainult, et olin teistsugune, vaid kõikidele sõbrannadele on meelde jäänud mu naermine ja mängimine... Tänagi tõdes Külli, et ta ei mäleta, et ta on mind aidanud nt riietamisel. :D Kas see on see, et minu aitamine on olnd juba lapsepõlves nii automaatne, et seda ei pandud tähele muude asjade kõrval...

Teeks õige lapsepõlvesõbrannade kokkutuleku :) :P See oleks ÄGE!

Agent 007-l on punasekirju pea:)

Mõnulesin üle 3 ja poole aasta juuksuri peegli ees. EI, ma ei ole hulluks läinud:) Peeglisse vaatan iga päev, aga ilusalongis ma ikka iga päev ei käi:) Järjekordselt meeldisid juuksurile minu juuksed, mis olevat väga paksud ja mõnusad ja VÕIMSALT pikad. Kuigi ma ise ei pane seda tähelegi. Nüüd on mul erkpunased salgud mustades juustes.
Teenindus oli maksimaalselt hea. Kuna Luisel lõikas samal ajal minu lapsepõlvesõbranna juukseid, siis minu juuksur pidi minuga ise hakkama saama, ka peapesuga. Ja SAI KA. Täh. et ta pidi mind pesutooli tõstma, kuna peegli ees istusin ratastoolis. Pärast pakuti mulle kohvi, kusjuures kohkusid ära, et neil pole joogikõrt - joon ju kõrrega, aga sellepärast on mul ka kõrred alati endal käekotis kaasas:) Nii et olukord lahenes. Ja mina nautisin 2 tundi iseennast ja naiseksolemist.
Kodustele juuksuritele hoiatus: ÄRGE kasutage "Palette" sarja värve ega triibutajaid ! Olen seda ennegi Piretilt ja teistelt kuulnud, aga täna lugesid päris profid mulle moraali. "Palette" kahjustab juukseid kõige rohkem, ja võite neist veel päris ilma jääda. ILMA NALJATA - mul langevad juba kuu aega juuksed välja - eriti pestes ja kammides. Juuksur arvas, et on 2 võimalust - kas sügisene aeg, mis ehk võib juustele nii mõjuda, või siis "Palette" värvidega värvimine. Kolmas variant olevat liiga karm - tollele ta ei julgevat kohe mõeldagi, kui 2 võimalust koos töötavad. Loodame kõige paremat - et ma ei pea aasta pärast kirjutama, et olen kiilas:)
Käisin täna veel ministriga kohtumas, st Urve Paloga, Tartu raekojas. Mehed, kes mind trepist üles ja alla tirisid, naersid, et hr. abilinnapea isiklikult olevat lubanud ratastoolis külastajaid trepist üles ja alla aitama. Muinsusukaitse ei lubavat lifti ehitada - aga mujal maailmas on keskaegsetes lossides liftid. Kus siin loogika on... Abilinnapea abilinnapeaks, pole ju vahet, kes aitab, aga ma karda, et ega neid ratastoolis inimesi eriti palju ei ole, kes "sületeenust"tegelikult vajaks, või õigemini julgeks tahta... Mina olen väike ja kergekaaluline, aga kui linnapea jutule soovib 100 kilo kaaluv härrasmees, mis siis saab... Linnapea võib ju ise trepist alla tulla, aga SEE POLE SEE...
Sain täna teada ühe hea asja, millest veel ei tahaks hästi rääkida. Aga igatahes Näituse tänav kajas minu "Jeee" karjumisest. Homme selgub täpsemalt... Ja veel - mõtlen juba 2008.aasta novembrile:P

Teisipäev, oktoober 23, 2007

Meeles pidamiseks

Ära tee / kirjuta kunagi kiiresti head asja :)

Esmaspäev, oktoober 22, 2007

ootus ja lootus

Täna vist vaadati HMN-is järjekordselt projektid üle. Minu meelest oli 22. oktoober see üle vaatamise päev. Kontrollida ei ole kuupäeva kuskilt, sest HMN leht on pikemalt aega maas...

Eks siis vaevleme LEEPÜ´ga seni, kuni projektile vastuse saame - ohjah :S Minu meelest vastuse ootamine, kas saab raha või ei saa raha, ongi projektijuhi töös kõige närvesöövam. Täpselt nagu õnnemäng!
Aind ma ei nimetaks projektide või vajalikke ürituste korraldamisi lihtsalt mängimiseks
VÕI KUI
siis on mäng väga tõsine töö!

Lotomänge ei ole mina mänginud juba 6... 7 aastat. Põhimõtteliselt. Kunagi vitsiiti kirjutasin mitte mängimisest ning see reegel kehtib mul tänaseni. Vot, see on küll kerge mäng, mis mind üleüldse ei paelu.

Raske mänguga võidab palju rohkem :) :P või siis ka mitte (viimane lause pool on Erika väljend, mis on mullegi nakkav olnud :D )

Uus nädal

Head uut nädalat!

Mulle tuleb see pingeline ja usutavasti hästi positiivne. Peab positiivne nädal tulema.

Täna öösel ma üldse ei maganud. Üle pika aja kadus unepoiss lihtsalt ära. Mõtlein, kuidas pingega toime tulla ja olin endale vihane, et tuttu ei jää - magamata ei peagi pingele vastu.

Pühapäev, oktoober 21, 2007

Nohjah

Olen jälginud Laine Valli kohtuasja. Lihtsalt huvi pärastki, kuidas on kohtusüsteem arenenud... Tõsi, mulle ei meeldi meedia pealkikirjad - ikka toonitavad puuet, mitte inimõigusi, mis on ettenähtud ju kõigile... Nagu aastaid tagasi...
Pr Valli on vapper.
Mul on tuline kahju, et paar aastat oli ka mu papal puue võetud ning mina sain sõimada just papalt, kui ütlesin, et asi tuleb kella külge panna. Lõingi käega, sest kui papa iuse ei taha õigust, miks siis mina pean vaeva nägema ja pealegi teadsin , et temal on raha vaja eelkõige alkoholi jaoks...
Arvan selliseid juhuseid on palju rohkem, kui pr Valli ja mu papa juhus...

Õhtuleht http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=250876
Eesti Päevalehthttp://www.epl.ee/uudised/404707

Hea meel on sellest, et kaasaelajad on palju. Annab lootust, et HOIAKUD muutuvad ikkagi samm - sammult.

Ja siiski kurb on tagasi mõelda oma kohtuasjale... Muidugi minu ja pr Valli asjad on olnud kaks ise asja... Kuid siiski... Mul on rõõm, et see protsess jõudis konkreetselt lõpule. Siiras hea meel ja rõõm sellest.

Rääkigem julgelt edasi absurdsustest !!!

Laupäev, oktoober 20, 2007

Põrkepallina unistuste vastu :)

Uurisin lihtsalt võimalust minna ühele koolitusele. Maarja saatis koolituse kohta infi edasi. Mul tekkis tõeline huvi. Unistamise jõu ja eesmärkide koolitus :) Kuu paar just sooviti minult selle teemaline koolitus teha. Tunnen end veel rumalana, et ise koolitada, siis otsin võimalust areneda ise...
Igaks juhuks kirjutasin koolitajale omapoolse eripära ära: liikumispuue ja isiklik abistaja. Nagu alati. Sedapuhku sain uutse üllatava vastuse: kõik ok, kuid mu abistaja ei sobi gruppi, sest ta peab mind aitama ja ei saa grupitöös osavõtta.
Küll oli/on koolitaja Tiia (minu nimega koolitaja) nõus individuaalselt nõustama eesmärkide ja unistamise teostamise teemadel.
UPS!
Individuaalne nõustamine EI ole küll minu unistus ega eesmärk omaette!!!
Maarjaga arutasime, et algab jälle otsast pihta tõestamine, et pole olemas 2 maailma... Sellest vastusest võib küll välja lugeda, et puudega inimesed (mitte ainult mina!!!), kes kasutavad isikliku abistaja teenust, ei tohi mitte üheski grupitöös osavõtta.
Ja kui on keegi, kes vajab isiklikku abistajat absoluutselt kõiges, tedagi ei tohiks kõrvale jätta tava grupitööst.
Võrdväärne maailm on jälle jagatud kaheks !?
Halloo!!!
Muide, tean vägagi hästi, et grupiliige, kas ollakse või mitte. Parimates koolitustes, nt EI koolitusel olid 2 isiklikku abistajad grupiliikmed. Ja mina ei näe ei teist ega kolmandat võimalust grupis osalemiseks.
Lõppude lõpuks siit tulebki lahkheli: puudega inimene ei tohi koolitada puueteta inimesi ning nö normaalsed inimesed ei saa koolitada puuetega inimesi, kel on isiklik abistaja. Issakene, kui absurdne!!!!!!!!!!!
Nagu ikka olin seekordki "tark" kirjutasin selgitava emaili vastu. Võib - olla ta tõepoolest polnud ennem kokkupuutunud isikliku abistaja teemaga ja ei teadnudki unistada koolitada pisut uutmoodi. Loodetavasti muutus midagigi koolituse eesmärkides.

Kui erineva mõttemaailmaga on psühholoogid isegi :)
Erivajadustega inimestel tuleb hakata neidki koolitama, et nad kõik mõistaksid, et erivajadus pole tagasi lendav põrkepall unistustest :);)

Reede, oktoober 19, 2007

Kohtasin taaskord toredat noort inimest :)

Usun üha enam, et tegelikult on maailm häid noori inimesi täis :) Tuleb vaid süda avali hoida. Mõlema poolselt.

Täna tegin järjekordse töövestluse isikliku abistaja kanditaadile, mis läks sujuvalt üle kohe proovipäevale. Harvadel juhtudel on sellist asja juhtunud. Loodetavasti ma ei eksi, kui ütlen, et minu uus hea isiklik abistaja on nimega Helena. Tõsi, minu jaoks on Helena 2 :D , sest Helena - nimeline abistaja on olnud mul mõned aastad tagasi, kes on praegu mulle hea sõbranna. :)
Usutavasti on lähiajaks mul omad liikumised jälle lahendatud.
Kuhugile mineku punnimine isikliku abistajata on energia röövel. Ma saan ju alati hakkama, kuid parem ei hakkagi ütlema, mis närvipinge hinnaga...

Luise saab iga korraga ka isikliku abistaja rolli kätte. Ta on hästi tubli :)

Noorus ei ole hukkas! Ütlen seda veel ja veel. :)

Neljapäev, oktoober 18, 2007

Vot, täna on väsimus

Kell saab alles 10 õhtul ja mina olen väsinud. Üle mitme aja tunnen väsimust. Päev oli päris tavaline kodus. Ei midagi erilist. Maalisin. Toimetasin.
Kell 22 pole küll aeg, kus panen kallikese kinni - olen ju öökull :) Kuid täna vist varsti poen oma Victori kaissu.
Kodukas on õigepisut muutunud. Silmadele ehk kohe märkamatult... Lihtsalt pole kahte linkki, millede all oli peitus mulle praeguseks kadunud vajadust neist edasi kajada :)
1. EPNÜ LEO - ma ei kuulu ju enam EPNÜ-sse poolteist aastat ning arvatavasti ei hakka ka kunagi enam kuuluma. Ma ei usu , et sellega kaotaksin mina midagi tähtsat - olen kuulnud, et hoopis vastupidi mõeldakse. Minuta nagu poleks sära nii EPNÜ-s kui Händikäpas. Kindlasti on. Ega minagi pole asendamatu inimene :D Teist mind küll ei ole (mitte ei tahaks iseendale teisikud :P ), kuid teisi tegijaid ju on. Pealegi olen samuti kuulnud, et mõni idee, mis minul oli ja lihtsalt vaikiti maha, saab nüüd teoks.
Mis seal ikka - hea seegi, et nüüd teostab keegi ideed paremini, kui mina oleksin ehk teinud :)
Koos midagi teha ikka võiks edaspidigi :) Vähemasti mina arvan nii.
Õnneks või kahjuks tunnen end kõige tavalisema naisena, kes soovib teha muudki, kui keskenduda oma puudele. Kas see pole sama, mis mõtlemine oma välimusele - appi, kui kole paks ma ikka olen unustades, kes tegelikult olen? On ju! Mulle lihtsalt jäi EPNÜ kitsaks.
EPNÜ LEO asemel on SJK-KIRJASTUS, mis on mulle väga oluline praegu ja tulevikkuski loodetavasti.
2. "Kampaania tulemused" ja tänud olid ka kuidagi aegunud. Kodu hoiab mäletust päevast päeva endas, sest kampaania summaga saingi kodu muutma hakata... :)
Küllap tulevad veel hullemad tegemised, kui kampaania! Mida kampaania veel mulle õpetas on enesekindlus ja tugevus jääda tule all mitte läbipõlenuks :)
Muidex, teilegi ära arvamiseks: novembri Tervisplussis on lugu kellegis Tiiast - ei tea küll, kes niisugune Tiia on :) (Urve, sry, et kasutan praegu sinu sõnu, kuid ütlesid loo ilmumist minu meelest meeletult armsalt!)




Aja viiteks vaatasin kodukal piltide komme. Kellegi Heleni komm ajas muigama:
helen 10.11.2006 Appppiii kui jubeee!!Külmavärinad tulevad peale!
Kas minu vana arvuti on jube :D :D :D

Kolmapäev, oktoober 17, 2007

Jälle... kodukanaema... ehk saagu valgus ja valgus sai

Jälle sain midagigi kodu heaks tehtud :) Õigemini Andres tegi, mitte mina :D Kaks aastat ei olnud mul kööginurgas laetuld. Täna õhtust on kööginurgas valgus. Oi, kui kaua (2 aastat!) ja kui paljudele meestele olin rääkinud, et tule ja tee... Muidugi ma oleksin võinud ka mõnd elektrifirmat vaadata, kuid rahakott...
Olge mureta, Andreski on elektriasjanduses väga kodus - seega leidsin õige inimese :)
Ilmnes, et seinapistik, mis ei olnud aastaid töötanud, oli tegelikult ohtlikus seisus. Jäi veel sellesama köögilampi vanad juhe väga lollilt seina, sellega midagi teha tuleks pool seina lammutada...
Üleüldse hea on, kui saan lähiaastatel kõik vanad juhtmed ja pistikud uute vastu vahetada. Turvalisem.
Dšussiruumis on ka uus lamp :D Igivana ainult elektripirniga/kuplita lamp (see lamp oli juba enne meid, mina olen siin elanud 18 aastat) püsis seinas vaid värvi toel. Oli roostetanud. Jube ju! Õudukas!

Nüüd muigate: tiiatibu on möllav kodukanaema :D :D :D
Võib - olla olengi. Tõesti olen.
Kuid mitte tavapärases mõttes. Kindlasti mitte.
Pagana hea on mõelda, et teen oma kodu hubaseks nii iseendale kui ka teiste jaoks, kes tulevad mulle külla... :D ;)

Teisipäev, oktoober 16, 2007

Maalidest

Maria ja paljud teisedki on minult küsinud, kas ja kuidas saab minu maale endale osta :)


Aitäh, et soovite just minu maale !!! :) See on justnagu meelitus ehk energiapomm edasi ja paremini maalida :)


Aga hetkel kurvastan teid, KUID see läheb aja möödudes rõõmuks üle. Te saate oma maalid kindlasti kunagi... Mul on nüüd leping Suu ja Jalaga Maalijate Assotsiatsiooniga, milles pean kinni pidama, et jätkuvalt saata stippi edasiseks maalimiseks ja ka kunsti õppimiseks. St et kõrgemad asjamehed soovivad mu maale aeg - ajalt näha, kas nad annavad stipendiumi õigele inimesele. See omakorda tähendab seda, et saadan kord aastas maalid neile ülevaatamiseks. Välismaale. šveitsi. Kui ükskord tagasi saadavad, siis on mul võimalik maalidega teha mis iganes. Samuti on just öelda, kas müün või mitte ühingu kaudu konkreetselt maali...
Seega,
palun kannatust varuda - ükskord saate minu kunstiteose niikuinii! :)
Mul on pikk nimekiri juba, kes soovivad mu maali :) ;) Ja keegi teist enne maali saamist ära ei unusta - siis on ju kõik ok :)

Praegu on mu toas ainult 2 oma maali :P Arvan, et "Ninatu sinisilm" jääbki ainsana minu tuppa igaveseks, sest see on liiga kehv, et kellelegi anda...
Kingsepp on ikka paljajalu ;)

Vastukaja töökuulutusele

Kuna mul on hetkel mitmes kohas töö pakkumine. Ikka isiklikuks abistajaks. Kuigi praegu ei oleks neid vajagi väga... Kuid alati on ju hea, kui on tagavara...

Tänane e-kiri ühelt kuulutuse vaatajalt:
http://www.kiire.ee
kontakti nimi:hulla
kontakttelefon: 58382...
Teate sisu:Nojah, isiklikud abistajad muudkui tulevadjalähevad.Kelles on põhjus ?

Huvitav, exju!
Tööotsija... Oletan, et ta on tööotsija. Kui ta alustab igat töövestlust nii ülbet, siis - hea, kui ta leiab tööd!
Võib - olla näen tonti seal, kus seda ei olegi. :)
Ehk on ta näinud pidevalt minu töökuulutusi ning huvitus asjast, et miks ja kuidas... Siiski usun, et mu kodukal kuulutuse text vastab sellele päris hästi ära.

Tegelikult vastasin esmakordselt ka pisut nahaalselt (päris vastamata ma tõesti ei saanud jätta, kiusatuse õnge läksin :D )
Tead, kui Sa ei soovi isikliku abistaja tööd, siis ära muretse ka seepärast, kelles põhjus. Asjata liigne vaev sul!!!Soovin Sulle parimat!!!

Siiani olen väga viisakas olnud tööotsijate suhtes. Isegi nende suhtes, kes on mulle pakkunud intiimteenuseid. Jah, mõni loeb välja isikliku abistaja töös just intiimseid nõudmisi... :) :)
Mulle tundus tänane vastukaja päris absurdne, millele tuli automaatselt pisut ülbe vastus.
Kas see on ikka ülbus mul?

Mina kui tööandja EI viitsi enam ebateadlikke inimesi selgitusega meelitada. Peaksin vist küll. Aega ei jää esiteks juba.

Laupäeval just oli MSN-s keegi, kes küsis esimese küsimusena töötasu suurust ja alles siis uuris, mis teha tuleb. Lõpuks tuli välja, et ta üldse ei olnud enne töö küsimist kodutööd teinud. Andsin hea pärast siis oma kodulehe - siis ta kadus.

Loo moraal:
inimesed, palun tehke iseendale selgeks, mida te tahate teha. Millist tööd soovite... Usun, et ükski tööandja ei anna teile raha enne, kui te pole end tõestanud. Ja veel, ärge raisake oma ja tööandja aega lollide küsimuste peale!
Olen valmis vastama paljude rumalate küsimustele, sest pole olemas rumalaid ega tarku küsimusi (ega vastuseidki), kuid lollidele arvamusele ei saa normaalselt vastata. On lihtsalt raske seletada selgeks. Aru saadavaks.

Vahet pole ju, mis tööd parajasti küsite! Jääge asjalikkeks tööotsijateks :) Uskuge mind, te leiate töö, mis toob hästi sisse ja meeldib hingele :)

Minu head isiklikud abistajad on tulnud ja jäänud. Sõpradeks jäänud.
Minu headel abistajatel on üks ühine joon:
  • kõik on enne töö küsimist endale selgeks teinud töö sisu ja ka selle, kes olen mina
  • mitte keegi ei ole küsinud ise otsekohe töötasu

Esmaspäev, oktoober 15, 2007

Siil udus

Sõitsime Piretiga õhtul linnast koju. Räpina maanteel eriti Luunja juures oli jube paks/tihe udu. Ei näinud õieti teed. Päris raske oli sõita Piretil. Omamoodi ka romantika. Mul meenus multikas "Siil udus" :)
Olen ükskord Tallinnas Tartu sõitnud udu sees. Autojuht hoidis autot siis keset teed teeteljel, siis nägi vaid teed. Hea, et vastutulijaid oli tookord minimaalselt...

Ratastoolikumm sai parandatut. Juba paar nädalat pidin minema ITAKi. Täna siis lõpuks jõudsingi. Vasak suur kumm oli omadega õhtul.
Muide, Diana, kui sa veel loed mu blogi, palun too mu teise ratastooliratas tagasi! Mäletad jaanuaris pidid viima kummi rattaga parandusesse, mis jäi aga viimata... Ratast läheb mul tarvis, et kasutada teist ratastooligi. Kuna sa ei vasta mobiilile ega MSN-s, siis kirjutan siiagi. Ja kui rattaga tõesti on midagi juhtunud, siis ütle :) Teadmatus on nõme. Ma ei oska ka ITAKi miskit öelda, kuhu olen pannud ühe ratastooliratta :S Sorry, see kõlab kummaliselt: isiklik abistaja kadus ühe ratastoolirattaga! Täpselt nii see praegu aga on!!!
Igatahes ma ei usalda enam ühtki ratastooli osa abistaja ega kellegi teise kätte parandusesse viimiseks. Nüüd pean tõesti ise alati kaasas olema ehk ise viima katkise ratastooli ITAKi, siis ei kao vähemasti osad mu silmist. Võib - olla on nii natukene raskem paranduses käia, mina ja lötsis kumm näiteks... Täna sain õnneks Piretiga käitud. Õigemini tema autoga. Sest pärast Tallinnat oli tõega räbal...

Laura on mul ikka Laura :):):)

Aa selle kuu Kodutohtris on minu ja tegelikult ka LEEPÜ kiri, kuidas käisin günekoloogi juures.

Pühapäev, oktoober 14, 2007

Seiklused ja müstika ja tehtud

Jõudsin täna koju. Hoolimata väsimusest hakkasin Anita ja Luisega esikusse laeplaate lakke panema. Nüüd on see tehtud :) Plaadid seisid 2 aastat kapi otsas...

Reedel jõudes Tallinna Liivalaia tänaval UPUTAS möödasõitev auta meid Erikaga läbimärjaks. Hea küll, väljas oli koerailm, kuid vihm poleks ka nii märjaks teinud meid. Einoh, kas luksautoroolide taga istujad ei oska mõelda jalakäijatele???
Olime hetkega külmunud.
Otsustasime, et lähme Stockmanni midagi sooja jooma. Issakene, hullupäevad olid tõepoolest hullud. Ostuhullus on inimestel haige värk!!! Ehk olen ajast maha jäänud, KUID ma ei mõista, mix peaksin kaupu kokku ostma igaks elujuhtumiks - sry, see on võimatu.
Ostsin endale kõrvarõngad, 2008 aasta märkmiku ja helkuri. Muud midagi. Ei olnud nagu vaja. Ja ma ei näinudki midagi sellist, mis oleks mulle hinge läinud.

Õhtul olin Erikaga Anne ja Kaupo pool. Hästi - hästi lõbus oli. Ma ei soovinud minna konverentsi vastuvõtule Raekotta... Minu meelest oli oma ürituski pidulik :)

Eile kohtasin oma endise abistaja Laura teisikut. Noort naist, Vivikat, kes sarnaneb Laurale nagu kaks tilga vett. Ma pole elus varem sellist sarnasust kohanud. Ikka ainult filmides, raamatutes... Kahe noore naise erinevus on vaid juustevärvis.
Homme kohtun Lauraga - pean ta üle kontrollima :) ;) :P Kas tal on ikka tumedad juuksed...

Neljapäev, oktoober 11, 2007

Asjalikkus

Olen mina alles hea orgunnija:P Täna hommikuks sain ootamatult psühholoogi aja. Abistajat mul hommikul ei olnud, aga kõik käigud said käidud - ka hommikupoole.

1. Sain sõbranna tuttuue Kia autoga sõita. Täpsemat marki ärge palun küsige, seda ma ei tea. Aga tean, et see saab kunagi olema ka minu liisitud auto.
2. Psühholoogi juurde sõitsin esimest korda Helduri uue "Irene" bussiga.
3. Maarja oli ühekorraga sõbranna, abistaja ja tõlgi rollis.
4. Psühholoog Mari oli äärmiselt meeldiv. Arvan, et täna ei oleks tegelikult vaja olnud ei tõlki ega kedagi muud. Tõepoolest, Mari sai kohe minu hääldamisest 90% ulatuses aru. Tegelikult on äärmiselt hea käia nõustamisel, kui ei tekitata ühtegi üleliigset probleemi ma-ei-tea-millega. Tegelikult ei pruugi ju nõustaja juures käimine ÜLDSE seda tähendada, et oled omadega täiesti puntras. Tundsin lihtsalt, et lained kerkivad üle pea. Ja kuna eelistan lähiajal hullumajja mitte sattuda, siis otsustasin oma hingekese eest hoolt kanda - ilma niidiga kaela sidumata:P

Tore oli näha, et Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskuses on üks kabinet ka allkorrusel. Sinna pääseb ratastoolis enamvähem probleemideta. Ja väljas on ka kaldtee.

Asjalik on see ka, et praegu jõime kolmekesi šampust. Maarja tegi eksami puhul välja:) Läbi ja lõhki asjalik päev - jõudsime lõpuks ka projekti põhjenduseni, mida täna öösel juba unes nägin:P Ja homme olen Tallinnas. Kes soovib minuga kokku saada, helistagu mulle peale 17.00 Ja laupäeval olen ka olemas:)

Olen kuu lõpus ka päälinnatüdruk.

Kolmapäev, oktoober 10, 2007

Õnnest segi :D

Ilmneb, et proffid koolitajad pakkuvad iseend meie LEEPÜ-le koolitustele :)

Siit kas järeldada, et oleme "KEEGID" (Maarja ütles naerdes kõrvalt nii) ja paremadki, kui ise oskame arvata :)

Segaselt selgistus

Oodati vaid kahe termini vahel valiku tegemist tegelikult: puue ja vaegur.
Õnneks asjamehed ja -naised lubasid leppida, kui leiame terminile "vaegus" teise tõlke/vaste, siis seda vist hakata kasutama. Loodan väga, et selleks teiseks vasteks saab olema "erivajadus". Sest mulle isiklikult tuletab "vaegur" meelde sõna vaene :)
Kui apsakat poleks olnud, et oluline moment asja juures ununes kirjutamata Genadil, siis oleks olnud "vaidlused" teistsugused. Arvan seda raudselt. Kuid unustamine on inimlik!
Ja saan ju aru, et tegelikult ei olnud valesid ega õigemaid arvamusi. Olid vaid inimeste endi mõtted ja hoiakud. Pisut absurdne oli siiski ühtäkki lugeda, et hakkame jälle invaliidideks. Isiklikult mina olin (ja unustan jällegi) sõna "invaliid" selles invapoliitika kontextis ära.
Üht konkreetset terminit vajatakse sellepärast, et muuta dokumentidemajanduses asi selgemaks ja lihtsamaks. Vältida arusaamatusi nt puude astme määramisel.
Lõik Genadi kirjas:
"kui võtta inglise-eesti sõnaraamat, siis sealt saame
* impairment - halvenemine, kahjustus, vigastus
* disability - võimetus, töövõimetus, puue, vaegus s.t. puue ja vaegus on koguni sünonüümid, kuid meie dokumentides on antud neile erinev sisu"
Seda on muidugi hea meeles pidada. Tõlked on ju koguaeg olnud samad...
Kogu arutelu oleks hoopis pidanud olema vist selles, et oleks tulnud hoopis otsustada,
* kas puudega inimesed tahavad olla puudega inimesed siis, kui nad ei tule toime (kohandamata keskkonnas ja halbade abivahenditega s.t. disability olukord)
või
* siis, kui nad tulevad toime s.t. jääb vaid funktsiooni ja/või struktuuri kõrvale kalle või täielik puudumine (impairment) ning keskond ei piira tema tegutsemis võimalusi.
Huvitav on see, et minule EI ole esimene variant pähegi tulnud mitte kunagi. Mul on puue/erivajadus, sest mul füüsiline eripära, noo ok liikumise puudumise sünnitrauma tõttu ja on ametlik diagnoos seetõttu. Aga ma EI ole rohkem puudeline, et elan 3. korrusel või et mul puudub isiklik autot või kui keegi ühiskonnas sõimab mind kes - teab - kuidas.
Ametnikud/inimesed ise oskavad ikka asju nii keeruliseks ajada, et lõpuks ei saa keegi enam mitte midagi õieti aru.
Kas pole?
Mina ei usu, et üksainus sõnaline tähendus lahendaks tekkivaid probleeme kõikidel inimestel.
Sorry, see oleks liiga lihtne.

Teisipäev, oktoober 09, 2007

Nüüd ma siis uhkustan!!!

Kõige värskem maal, millele mõtlen nimeks panna
"Sünguses on sädelus".
Nimes ma kindel veel ei ole...
Ma ei tea, kas näete sädelust? Ja vaevalt, et arvate, millega sädeluse maalisin :):D Seda geniaalsus oskan vist küll ainult mina välja mõelda :P :D
Sädeluseks kasutasin sädelevat küünelakki :D:D:D
Maalil ei ole suurt väärtust st ta ei õnnestunud hästi.
Põlev küünal.
See on maalitud veebruaris auhinnaks oma läbu viktoriini võitjale,
kelleks sai ülekaalukalt Anita.

Minu UHKE kardin :) :) :)
Anita kätetöö :)

:)

Eilne pilt. Olen Luisega :) Pidistaja oli Erika.Loodan, et varsti näete mu kardinat (pean kohe eputama ju :P) ja mu kahte maali

Kuldkalakene ( :P ) EI taha olla "invaliid"

Esiteks, tänud Mari - Leenule, kellega muutsime keskööl blogi tausta!
Leenu ja minu enda arvates on kalad minulikult. Olen kalade tähtkujudes. Olen horoskoopides lugenud, et olen kala, kes ujub vastuvoolu, kuid jõuab ikkagi sihtkohta. See on päris minulik :) Vahetevahel on mul tunne, et ujun energiliselt mingis purgis otsides väljapääsu ookeani :D :D :D

Liikumispuuetega Inimeste Liidus on momendil arutelu, kuidas nimetada ikkagi edaspidi puudega inimest:
  • puudega
  • erivajadustega
  • vaegur
  • lisavajadustega
  • või veel mingi teise sõnaga

Tänasel hommikupoolikul olen lugenud listi elavat kirjavahetust. Mind kurvastab, mitte isegi ei jahmata vanemate inimeste arvamus, et jääme siiski sõna "invaliid" juurde nagu vanal heal veneajal - siis olevat olnud selge pilt.

APPIKENE!

Kas tõesti tahavad astuda sammu tagasi invapoliitikas ? See on KURB. Ühiskond on suhteliselt hästi vastuvõtnud termini "puue". Isegi VEK annab välja puudeastmeid, mitte invaliidsusgruppe...

Minu elus ei ole keegi lähedane kasutanud kunagi minu puhul "invaliid" v a ametlikkus süsteemis, ja siis oldi ka pikkade nägudega - miks küll. Olen oma raamatuski kirjutanud, et vihkasin seda sõna juba lapsepõlves. Külm ja kalk ja mis iganes sõna. Ja tihti kuulsin seda sõna sõimu sõnana: sa kuradi invaliid... Sorry, ma pole kuulnud veel, et keegi sõimab "sa kuradi puudeline"! Võib - olla keegi on, kuid mina mitte. Ollakse kuidagi viisakam ja sallivam sõnaga "puue". Vaatasin praegu sõnastikus igaks juhuks järele, kas ehk on üle öö inglise keelne tõlke eesti keelte muutunud... :D Noo, ikka sama tähendus sõnal "invaliid", mille üle 20 aastat tagasi tuliselt vaieldi, et väljalülitatud ja kehtetud ja mida iganes inimesed ei ole me ning see sõna see ei sobi.

Mis nüüd lahti on? Kas nüüd lõi teravalt välja põlvkondade vaheline eriarvamus? Või on lihtsalt vanemad inimesed väsinud võitlemast, kes nad tegelikult on...

Igatahes mulle isiklikult meeldivad sõnad "puue" ja "erivajadus". "Erivajadus" rohkemgi.

Üleüldse, puude liigitamine on sega puder meil veel. Kõiki ei saa määrata üheainsa terminaga.

Esmaspäev, oktoober 08, 2007

OHOO päev

Mõnikord üllatavad vanad ja uued isiklikud abistajad mind! Täna tulid Erika ja Luise varemasse bussiga, kui kokkulepitud. Sellest pole midagi. Meenus jällegi Pille, kes esimesel tööpäeval külmetas pooltundi ukse taga - lihtsalt jõudis 30 minutit varem tööle st minu ukse taha ning ei julgenud koputada mõeldes, et hakkan karjuma, kas kella ei tunne :D

Usun, et mu abistajate nimedesse lisandub Luise. Hästi armas iseseisev noor tüdruk tundub ta olema :)

Käisin esimest korda sel aastal metsas. Lihtsalt jalutasime tüdrukutega. Metsa alune on prügimägi. Varematel aastatel on olnud ikka puhtam…

Tuppa tulles avastasin, et MSN-s keegi küsis:
… says:
kuidas läheb lits
UPS!
Külma närviga plokkisin ta küsimata midagi. Ma mäletan, et eile keegi lisas mind MSN-i, kuid ei rääkinud – igatahes ülbus oli eilne lisaja. Kes – pole aimugi ja ega tahagi teada. Isegi mõni eksinud lõunamaine mees pole olnud nii ropp mul MSN-s, kuigi nemadki olen blokeerinud koheselt.
Ausalt, see oli esimene kord, kui keegi oli nii rõve mu MSN-is kui ka kontodel. Tema probleem. Küllap ta on madal inimene...
Mind EI loksuda, mida keegi mõtleb kas või selle üle, miks olen näiteks juba flirdis aastaid.:) :P
Tõsi, vahel naljatan ja teen vigureid, kuid ega sellepärast ei olda jumal – teab – kes :D Üksindust tundes on jumalas hea flirdis kellegagi õunasaagist rääkida või Jõuluvanaga lobiseta teatrist :)

Perenõustamiskursuse töögi hakkab edenema. Sain täna vastuse, miks polnud töö hea. Pr Järv vabandas. Juristide nõuandel ma natunatuke hirmutasin koolitusfirmat Meritust. Hästi viisakalt ja leebelt.
Mõned punktid lõputöös on puudutamata, mõned tehtud piisavalt korralikud. Seega lausa mööda lõputöö ei olnudki.
Ausalt öeldes, ma ei teadnud siis ega tea praegugi, kuidas oma klient neist asjadest rääkima panna, millest ta ei taha rääkida ühekordsel rääkimisel nõustajaga. Sorry, siis oleks ma pidanud oma kliendiga kohtuma vähemasti 4...5 korda teatud aja tagant... Minu meelest nõustaja ei tohiks survet avaldada, sellega võib ta kliendi hoopis lukku keerada. Saavutada vastupidiseid tulemusi. Oma loomingut teha minu meelest nõustaja/psühholoog samuti ei tohiks teha, et mõelda asju välja, kui ta ei tunne kliendi läbi ja lõhki. Olen käinud ise mitme psühholoogi, kes on mulle hakanud probleeme ette ütlema, et mul on nood ja nood probleemid - noo kuulge, andeks, kuid kõik keerati pea peale, selle asemel minu muret kuulata õigesti. Psühholoogi juures tulles teadsin vaid ühte - mulle tuli probleeme juurde ja ma ei saanud ühtegi head soovitust ega tuge.
Kaupo on hoopis teine kogemus. Kogemus, mis elus ei unune. Ta oskas mind panna iseendaga tööle mõtlemata mulle probleeme juurde. Vastupidi, võttis probleeme maha, mis tundusid just tema juures probleemid. Kujutage ette, kui äkki kõige muu kõrval oli mul tohutu suur häbi, et mängin jalaga põrandal rollimänge - mina, kes olen eluaeg jalgu kätte asemel kasutanud äkki häbenesin võõra inimese (tookord kohtusin Kaupoga esimest korda) silme all jalgadega. Kaupo küsis rahulikult: "Milles probleem?" Probleem oli selles, et ma ei olnud harjunud, et psühholoog võtab minu jalgugi endast mõistetavalt armunud naise juures :) Jah, tookord olin hoopiski armunud vastuseta - ja see oli minu masendusepõhjuseks lisaks muudele rasketele muredele. Ma olin iseendale vastuoluline, ühelt poolt oli hea tunta endas miskit head, et olen võimeline veel end naisena tundma ning teisalt olin pahane iseendale, milleks mulle oli veel vaja armuda... Ja siis küsis Kaupo: "Mis siis, kui sa leiad veel tõelise armastuse? Sellise, mida väärid."
Olin tumm.
Olin segaduses. Ma ei oodanud sellist tagasisidet. Olin suutnud end uskuma panna, et minule ongi keelatud armastus.
Ma ei väärtustanud iseend.
Siis läksin co-marketi otsin komme ja shokolaadi ning sõin paarikümne minutiga ära.
Ma teadsin, et väärin parimat iseennast.
Kindlasti mõni teine, kelle juures olin ennem käinud ei oleks mind mõistnud...
See selleks.
Kaldusin teemast kõrvale.
Õnneks mu töö on Maarja arvutis alles. Veebruaris liimitlesin Maarja pool veel tööd ja Maarjal oli siis printer... Eks ma siis vaatan värske pilguga veel üle, mida ma oma kliendi perekonnas ei kirjeldanud...
Siiski, olgu töö kui kehv tahes,
niimoodi ikka ei olnud viisakas ikka kursuse viimastel minutitel minuga käituda.

Muidex,
ehk saan varsti psühhodraama grupi :) ;)

Pühapäev, oktoober 07, 2007

Üks väike unistus jällegi toas :)

Sain täna originaal aknakardina suurte punaste roosidega :D Maailmas on ainult minul sellised päevakardinad!!!

Anita tegi nad. Oma kätega. Oma südamega. :) Tellisin ammu...

Nüüd vist mu kardinate maania vist tükiks ajaks möödas mul :P

Laupäev, oktoober 06, 2007

Nukker sügisüksindus...

Papa purjus. See vana teema, kuid täna oli eriti täis. Ma keeldusin wc´sse minemisel ta abist, sest täna oli võimalus, et lendame koos dšussiruumi maha. Ta isegi ei püsinud toolil istumagi. Oih,imet, kuid sain elus esimest korda texased jalast ja seeliku selga!

Üllatan iseendki ikka ja jälle!

Tähendab, saan kodus ise wc´s käia ja toimetada. Täna oli mul hommikul jalga pandud segavad texased. Riiete vahetamisega läks mul aega täpselt poolteist tundi.

Sain hakkama!

Papa oli vihane ja solvunud - KUID SORRY, ma ei tohi enda elu ohtu panna. Ja dšussiruumist vana mehe alt välja ronida oleks mul veelgi raskem, kui mitte päris võimatu - seega valin ikka ohutuma süsteemi hakkama saamiseks... Kõrvalolijad ei saa sellest kartusest aru, aga see ON ohuallikas mulle.

Meil oli lahing. Aga nii pea, kui jõuan alati küsimuseni, kes maksab kodus makse - on vaikus. Seni olen nii päh - päh - päh... Papal on naljakas mood mitu aastat, kui küsin, miks jood, siis käsib mul helistada 110 või hullumajja, et tema kaebab, milline tütar on, juua ei luba... Täna karjusin helista ise... Ei helistanud.
Saan aru, et purjus inimesega ei ole suurt peale hakata. Vahel viskab üle. Ta teab vägagi hästi, et ma ei tee nalja. Oleksin täna õlugi valamust alla lasknud, kui oleksin pudeli kätte saanud. Ei saanud. Papa istus ees.
Olin ilget tige küll.

Ta on nüüd üle kuu iga ööpäev purjus. Ta käib öösel wc´s ning enne ei lähe voodi tagasi, kui ei joo taas. (Suitsu teeb ka siis.) Mõni öösel nii 2 korda. On hea tervis! Või on see viimane sõltuvuse piir, kus tagasi teed enam ei ole... Ma ei taha nii mõelda, kuid... Augustis ta ju saanud eriti võtta, raha ju polnud. Nüüd joob siis tagant järele. Rikub tervist.
Issand jumal, miks küll...
Kardan, et ta jääb jalgade pärast varsti lausa voodi ja siis...

Aa jäin mõtlema, KUI mind oleks lubatud/sunnitud lapsena riietada endal, kas täna oleks riiete vahetamisprotseduur kiiremini läinud :)
Ja kust kohast olen pähe võtnud, et mingi asjaga ma nagunii toime tule... Kui tulen.
Kas mul on õpitud abitus? :)

Mulle saadeti netist leitud

Meestel kõrgem staatus kui naistel, see väljendub ka keeles.
Teatud ametitel puudub liide -naine
müügimees vrdl turumutt, meremees, tüürimees, kirjamees vrdl kirjaneitsi, kirikumees, aatemees, aumees, rahamees, muidumees
Meeste ootused naiselikkusele:Naiselik naine on oma mehe suhtes hooliv ja hoolitsev, toetab teda. Naiselik naine on kodu hing, temast sõltub kodu hubasus ja perekonna ühtekuuluvus
Meeste arvamused naiselikkusest:
Naiselikkus on saamatus majapidamisega üksi toime tulla, pidev vajadus nõu küsida, kõhklus otsuseid langetadaNaiste ootused mehelikkusele:Mehelik mees on minu arvates pikk, tugev, karvane, läbitungiva silmavaatega, ei tohiks seelikukütt olla, abivalmis, hea kuulaja, suhtub lastesse hästi. Tal peaks samuti olema rühti, tantsuoskus ja suus peaks olema meeldiv lõhn.Vaesed mehed kui raske on elu!!!!!!
Siin on mõningad mehed arvamusi avaldanud:
1)Kodus on võim täitsa naise käes. Naine on mulle palju kordi kallale tulnud, mina talle ainult ühe korra. Koduste tülide põhjustajaks olen ikka ise põhiliselt. Kui on tüli, siis ma samal õhtul ei tee midagi, aga järgmisel päeval ei tule koju. Olen kohe mitu päeva kadunud, näiteks lähen ema juurde
2)Kujuta ette nii räägib mees!!!(naeruväärne)Ema juures on hea rahulik. Ema ikka oma last hoiab. Siis, kui paar päeva möödas, helistan koju ja küsin, kuidas olukord on, ja kas mind seal veel oodatakse, ning siis lähen tagasi. /---/ Naine pahandab näiteks selle üle, et võtan palju viina. Joon palju, aga mitte kaua järjest, sest tervis ei pea vastu. Elust tuleb võtta, mis võtta annab.
Mida me sellest järeldame:
Naised kui vähemusgrupp ja negatiivse identiteedi kandjad

JAHH, AGA...

Reede, oktoober 05, 2007

TÖÖpäev oli ;) ja taaskohtumine oli ARMAS :)

Käisin linnas.
Arutasime meeskonnatöö projekti. Ilmtingimata viime meeskonnatöö koolituse läbi :) Sest mulle tundub küll, et vähesed oskavad meeskonnast tööd teha. Arvame ainult, et oskame. Kuid puuduvad isegi kindlad sihid, kuhu soovime UNISTADES välja jõuda :) Tean nüüd, et võib vaidlemisi tulla, kuid see on nii.
Vanaks saamine pole ju eesmärk iseenesest! See on eesmärk KUIDAS vanaks saada ja MISMOODI vanana elada.
Organisatsioonidele kehtib vist ju sama reegel.
Nohjah, meeskonna koolitus tuleb!
Mul on kahju, et ei osalenud juhtimise konverentsil. Reklaamkillud olid küll väga - väga kihvtilt mõtlemapanevad. Juba neist sain enda jaoks süsti, kuidas olla hea juht :)
Siiski mõtlen, et tean esinaise rollist pagana minimaalselt.

Ma ei viitsi praegu rohkem arutada juhtimise ja meeskonna teemal. Jätkan ehk mõnel teisel päeval...

Järjekordne tõestus tuli välja seoses koolitajatega - maailm on pisitilluke :) Kõik tunnevad kõiki :)

Nägin õhtul taas Maarikat!!! Üle nelja kuu. Ta on USAst tagasi. Kodus. Isegi imearmsa kingituse tõi Maarika mullegi. Hästi tibilikku :) ;) nagu ma olevat :) Tegelikult kinki andis Erika mulle juba esmaspäeval kätte - Maarika lihtsalt ei kannatanud oodata, kui ta ise mind näeb ja saab ise kõrvarõngad mulle kõrva. Erika pidi Maarikale jäljendama mu rõõmu :) Oi, mul läkski meelest küsida, kuidas Erika mu keksimist järgi tegi :P
Igatahes ARMAS on see, et mul on noored sõbrad, kes mind ei unusta ühelgi ajahetkel :) Lihtsalt pisarad veerevad silmist... Ma ei nutta, kuid...
Maarika tõi mind autoga koju.
Selline sõber olengi - panen otsekohe end aitama, mis sest, et tahtsime Maarikaga teineteist hirmsasti näha :D :P

Usun, et täna nägin jälle üht meeldivat noort inimest, kes võib kunagi olla ka lähedane... Aeg näitab...

Pommitasin Haigekassat ja...

... ilus vastust tuligi suhteliselt kiiresti. Täna hommikul sain vastuse. Üleeile kirjutasin Haigekassa.
Varem ootasin lihtsalt kannatlikult, et äkki juhtub ime ning helistavad vastust... Selline olen - viimse piisani ootan/kannatan!

Tervishoiuteenuste osakonna proualt selline vastust:
"Võtsime Teie kirja põhjal koheselt ühendust Tartu Ülikooli Kliinikumiga,sest kõiki uuringul osalejaid peab teavitama uuringute tulemustest 2 nädalajooksul kokkulepitud viisil. Kui oli kokkulepe, et Teile helistatakse, siisoleks raviasutus pidanud seda tegema.Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinikust võetakse Teiega selles küsimuseskoheselt ühendust."

Naistekliinikust helistati enne veel, kui lugesin tervishoiu osakonna vastust. Oi, kus vabandati!!! See arst, kes mulle proovi tegi, oli väga haigeks jäänud ning ei jõudnud helistati.
Minu proov on täiesti korras.

Nii. Mitte kunagi ärge põhimõtteliseltki oma jonni ja nõudke oma õigusi!
Panite tähele - nüüd suheldi otse minuga, mitte kolmandas isiksus!

Tõesõna, õpetame tohtreid suhtlema!

Tartu Ülikool 375

Vaatasin ülikooli pidu ja mingi rõõmus ängistus oli ning tundsin äkki uhkustki - minagi olen seal sees olnud.
Kuigi jäin napilt diplomita... Sõltumatult endast.
See ei loe ju...

Kolmapäev, oktoober 03, 2007

Ühiskond areneb meiega kaasa ehk tõega häirin ühiskonda

Kommisin just Maarja tänast kirjutist. Kommentaari kirjutasin, et ühiskond areneb meiega kaasa, mitte vastupidi...
Mõtlemata pikemalt.
Automaatselt.
Siis plahvatasin endamisi kõva häälega naerma.
Ja nii ongi ju!!!
Mitte, et tahaksin olla ühiskonna tervendaja. EI!
Juhtusin täna nägema "Puutepunkti". (Teadlikult ei vaata seda saadet kunagi. Ei ole nagu minu lemmik, kuigi ühtki halba sõna ma ka ei ütle "Puutepunkti" kohta. Vahel on väga hea saade.) Räägiti puudega lastest seoses küll alkoholismiga. Jättes nüüd alko teema kõrvale, siis õnneks kõlab nüüd arstide suustki, et lapski väärib parimat ja eriti emad vajavad tuge... Dr Talvik rääkis ka.
Ja mul tuli järjekordselt meelde, et ta oli öelnud mu emale: laps hakkab häirima ühiskonda, mitte ainult naabreid, andke laps ära.
Mina olin 3 aastane.
Oli sügav Veneaeg.
Siin ma nüüd olen HÄIRIV ÜHISKONNA TEGUR :D :D :D :P :P :P
Nüüd jäin mõtlema,
KUI
kõik emad oleksid omad vigased ja häirivad lapsed omal ajal kuskile lastekodu andnud,
KAS
siis tänapäeval arstid ja sotsiaaltöötajad ja kes iganes räägiks tänapäeval, et puudega lapsed ja üleüldse puudega inimesed väärivad ka parimat...

Teisipäev, oktoober 02, 2007

Võtke või jätke - kuid...

Kuulsin väidet, mida esialgu pidin seedima. See on uskumatu tähelepanek ja mina ei tea, kas väidel ongi tõe põhja all või mitte, ning parem on, kui on mööda tähelepanek. Tähendab, rahastatakse paremini neid projekte, kus ei taotleda projektijuhitasu, et küsigu rohkem projektijuhi isikliku abistaja teenusele, transpordile või millele iganes...

Halloo, kuulge - see EI lähe mitte!!!

Nagu aru sain, on see tähelepanek puudega projektijuhtidele...
Sorry, mulle EI ole küll isiklik abistaja olemasolu töötasu!!! See EI saagi nii ju olla.
(Mõni aasta tagasi räägiti vastupidiselt, et isikliku abistaja teenus ei saa hästi raha.)
Vaat, mina ei oleks küll edaspidi nõus tasuda projektitööd tegema! Kuigi ma pole teab mis hea ja oskuslik projektijuht olnud, kuid nõnna kehv ka ei ole arvatavasti olnud, et kroonigi poleks olnud väärt...

Loodan südamest, et väide ei ole tõene.

Ei saa ju Eesti Vabariigis olla nii, et samm edasi, kaks tagasi... Mina küll ei ole Eestis siiani pettunud. Mulle ei meeldi palju tegemata asju, aga on näha Eesti pidev areng. Ja kui tahame võrdseid võimalusi kõigile, siis...

Terve kui purikas :D

Vereproov on väga hea. Sain perearstilt teada.

Küllap see on osaliselt ka tänu GNLD toidulisanditele.
Nohjah, eile soovitas perearst võtta südamelihaste tugevdajat (panangin). Loomulikult ma ei osta ravimit. Esiteks, ma ei saanud aru, kuidas tugevdab või miks... kui südames füüsiliselt ei ole midagi viga... Teiseks, isegi Kaupogi psühholoogina tõdeb, et enne ravimite võtmist on palju teisi võimalusi enda hoidmisega tegeleda.
Seega hoidke südant vähemasti elurõõmuga. :D See ei tähenda sugugi, et unustage arstid hoopis ära. Mitte seda!

Järelikult, kui tuletada, siis on vähiproovi vastus hea. Siiski soovin naisearstilt endilt vastust, et mul ei ole vähki... :D Põhimõtteliselt peavad vähieelsete kampaania tegijad mulle vastama :)

Need mäletused...

Papal on täna põhjus taas pidu panna. St juua omaette kööginurgas. Täna 42 aastat tagasi abiellusid mu vanemad. Mitte üks aasta ei jätta ta seda tähistamata.
Minu jaoks on selline taganutmine või mäletamine mõistmatu. Tähistada lahutatud abielu pulma - aastapäev iga aasta alkoholiga (õlu joomisega).Saan aru, et õnnehetkede mahasalgamine on samamoodi nõme ja mõttetu, kuid õnne ja rõõmu saab mäletada igal ajal kaine peaga ka. Häid hetki, mis on olnud elus, tulebki hinges alles hoida, sest need viivad elu edasi omamoodi säraga. Kuid ei ole hea iseend piinata sellega, mida oleks võinud olla, aga ei saa kunagi enam olla - see kinnijäämine mingisse mäletusesse lukustabki inimese.
Saan aru, et papal ei ole uusi elamusi. Nii ta mäletabki vaid noorusaja rõõme vaid.
Inimesed (ja ka vanemad) saavad teha ühe vea - siunata tagantjärele, et vot kus eksisin kaaslase valimisel. Unustades, et tookord oli just valitud kaaslane kõige õigem kaaslane. Ja tookord ei mõeldud ju tülidele ega lahku minemisele.
On küll raskem seletada, miks kahel inimesel ei olnud hiljem enam kooskõla või kuhu õnn lõppude lõpuks kadus, sealjuures ikkagi tõdeda, et kordki kooselus olime siiralt õnnelikud...
Huvitav on, et minu vanemad sõltumatult teineteisest, on oma pulmapäevast rääkinud täpselt samu asju täpselt samade sõnadega ja üksikasjad loomulikult rääkimata jätnud ning siis hakatud etteheiteid nii iseendale kui teisele. Seepärast usungi ikka ja alati, et ema ja isa olid alguses õnnelikud... Vastasel juhul ei ole mina sündinud armastuses. Seda ma ka ei usu, et mina ei sündinud armastuses ega õnnes. Sündisin, pidin sündima suures õnnes.
Elu on lihtsalt läinud nii nagu elu on läinud.
Igale ühele meile omamoodi õnnelikult ja karmilt.
Meil kõigil on oma MINA ja iseseisvus ja elu...

Rõõm ja mure on siiski kaks ise asja, kuigi käivad käsikäes. :)
Või kuis...

Esmaspäev, oktoober 01, 2007

On öö ja päev vahe

Käisin üle pika aja perearsti juures. Ma tunnen südames kummalist valu umbes kuu jälle. Kontrollisin igaks juhuks, et ega midagi hullu tulemas ei ole. Kuigi sellised valuhood on mul varemgi olnud - psüühhiliselt. Mingi stress on mul nüüdki...
Nohjah, aga tundsin end arstil INIMESENA, mitte titena, kellele peab papukesi jalusse panema :) :P Perearst peabki oma patsiente tundma. Kuid ega minuga polnudki see perearst ja pereõde ennem ühtki protseduuri teinud, sest ei ole vajadust olnud. Täna tehti südamefilm, mis oli korras. Ja tegime vereanalüüsi ka. Verevõtmise kabinetis küsiti ilusti (mind üllatavalt): kas tema on teie isiklik abistaja... Seega on metsiinitöötajaid, kes teavad vägagi hästi, kes on minuga kaasas. Muidugi verevõtja mäletas mind tollest ajast, kui olin rase. Mina teda ei mäletanud... Aga ega ta miskit üleliigset ega kohatut ei küsinud nagu mõnikord ikka juhtub.
Mind ja Marit ajas veidi muigama pereõe ja perearsti imestus, kui kiiresti toimus minu riidest lahti võtmine ja kušetile panemine ja tagasi riidesse panemine. :) Mõistan väga hästi, et neil polnud ettekujutust ega kogemust. Nüüd on. Mari naeris, et kogemused maksavad ka midagi.
Ja nii ongi. :)
Usun üha enam, et 3 aastat tagasi perearsti vahetus on mul õnnestud. Perearst räägib esimesest
korrast minuga, kuigi vabandas kohe, et võib - olla mõnest sõnast ta ei saa aru ja vajab tõlki. Igati normaalne ju :)

Olge, mu kallid sõbrad, rahulikud, surema ma veel ei hakka :) Vajan lihtsalt stressi maandajat ja GNLD komme jätkuvat :)