Laupäev, juuni 30, 2018

Treimanis... Pärnumaal... psühhodraamas

 Kolm imetoredat päeva, millesse mahtus igasugusi asju.

Eile Läti piiril, Ikla piiripunktis sai käia lõunat söömas. Tunnistan ausalt, et Läti piiril olin mina küll Eesti ajal esmakordselt. Üldse sel sõidul sai avastatud Pärnumaad.  Treimaniski olin ka esimest korda elus.
Piiril tegime me super grupist pildi. Pildistaja, minu isiklik abistaja Viive puudub pildilt.

Super vahva grupp oli. Oli neid, keda teadsin ammu - ammu ja keda nägin esimesst korda. Aga mind võeti väga omaks. Tõesõna, mul endal oli hästi kerge ja hea olla. Usun, et ka grupikaaslastel. Me kõik saime üksteistelt palju juurde.
Ruudalt on alati tohutult palju õppida ja kõrva taha panna. See on rikus. 
Samas sain iseendas  palju asju ja tundeid ja unistusi selgemaks.



Õhtuti oli mõnus äraolemine.
Julgesin taas üle mitme aja laulda.



Leidsin enda jaoks hilinenud jaanitule.
Kamin oli külaliskorteris, kus me Treimanis ööbisime ja tööd tegime. 












Eile õhtupoole käisin mere ääres. Naistega, Mööda kitsast puuteed. See oli natu kõhe küll. Turvalisem oli tagasi   tulla heinamaad pidi. Tuuline. Õnneks saime vihma vahel käia. Ma ei oleks enne kojugi tulnud, kui mere ääres käidud.

 Leidsime silmailugi jalutamisel.



Tänane hommik omas ajutises toas.














Viive, Maarja, Ruuda, Kaja, Eve, Maire ja Maarika, AITÄH teile vahvade ja asjalikke hetkede eest.

Kolmapäev, juuni 27, 2018

Homme...

Treimanis.
Pärnumaal.
Natuke õppereis. Natuke puhkusereis. Kokkuvõtlikult psühhodraama.
Nii lahe!!!
Usun, et saan uut energiat ja jaksu edasi sajaga rallida ja möllada 😋😍



Teisipäev, juuni 26, 2018

Kuidas tõestada taaskord...

... et puudega inimese ISEOLEMINE algab kõige väiksemast pisiasjast...

See küsimus kerkis siis, siis kui julgesin avaldada soovi, et ehk läheks jala jaoks elektriline akna avamise süsteem kodukohanduse toetuse alla. Pannes taga akent, uskus aknapaigaldaja, et jalaga saaks akentega toimetulla elektrilise süsteemiga, mida saaks täiesti paigaldada. Hind jääks kuskil alla tuhande... See mõte ja soov on mul aastaid, et saaks ma vähemasti üht akent avada ja sulgeda - oleks mul elu lihtsam ja värske õhulisem ilma, et peaksin mõtlema, kas on mul (eriti  suviti) isikliku abistajat või kedagi, kes akna avamisega tegeleks vähem pool minutit päevas... Loomulikult võin olla ka kinniste akentega neil päevadel, kui olen üksinda - kuid kui on õues + 25, siis ei ole kinnised aknad just kõige parem... Olen tüdinenud kuulmas küsimust, miks hoian akent nii palju kinni... Tõsi, küsijad avavad ise akna, kui tulevad minu poole. Praegu, sellest  kuust abistab naabrinaine Viktoria avada - sulgeda aknad, kui tal võimalik on ja mul  see vajadus ... Kuid minu jaoks oleks parim lahendus, kui saaksin ise abi palumata akentega toime tulla.
Nii ma julgesingi kirjutada valla sotsosakonna juhatajale Karmenile, et ehk probleemi lahendada kodukohanduse taotlusega näiteks. Minu meelest on see igati loogiline, kui KÖÖGIakengi saaks nii kohandatud, et mul oleks köögitoiminguid veel parem ISE teha. 
Kuid on kahtlus sotsiaaltöötajal, , kas jalaga avatava akna paigaldamine on toetatav/abikõlbulik tegevus või mitte, sest see ei liigitu otseselt ühegi eelpool mainitud tegevuse alla.  Mõistan suurepäraselt sotstöötajat Karmenit, sest tal ju kindlad abikõlbikud tegevused laual ees.  Tõenäoliselt neist üle astuda on keeruline. Lihtsalt lõpptulemus oleks ehk null ja kogu töö minu soovi /probleemi kallal asjatu. Siiski on sotstöötaja arvamusel, nagu minagi, et kodukohanduse projekti kirjutamises on vaja lähtuda igas erivajadusest eraldi 

Kuid,
kes teeb siiski kindlaid toetavaid eeskirju ja reegleid, kes otsustab, mis on puudega inimestele ilmtingimata just sellist abi vaja nagu tema mõtleb...
Usun, et ainult üksnes kaldtee/trepironija näiteks minu iseolemist väga ei suurendaks hetkel. Vajaksin siiski õue minemiseks isikliku abistajat. Need koos oleks parim lahendust mu liikumisel. Kuid siiski toas võiksin ikkagi aknaga ise ka toime tulla.

Minu inimesed saavad aru, et akna avamine on minule aastaid olnud probleem.

Päris huvitav dilemma on tekkinud - avada aken või mitte avada aken... 

Tean, et paljudele puuetega inimestele on just need  tegevused, milledele saab vabalt raha taotleda, olulised ja see on ülimalt positiivne, et mõeldakse kodukohandusele ja toimetulekule.  

Minul hädavajalik tehtud - kodu kujundatud enam - vähem jala järgi. Olen  tänulik ja õnnelik, et olen seda suutnud. Olen õnneseen vist...

Kui  millalgi Euroopa Regionaalarengu Fondi järgmises taotlusvoorus tulebki jalaga akna avamisele negatiivne vastus, siis ei ole ka hullu.
Siis teen ise ja arvatavasti Koduaknaga ammuse soovplaani ära. See mõte on olnud mul ausalt juba jõuludest. Lihtsalt võtan hoogu.  
Ja ma eriti ei olegi küsinud toetusi. Seekord tahtsin näha, kas saab olema mõistmist ja nii edasi.
 



Usun, et Euroopa Liit ei keela mul lõppude lõpuks jalaga akent avada 😊😋😉



Esmaspäev, juuni 25, 2018

Isiklikuid abistajaid lihtsalt ei ole ega leia... ehk miski on väga viltu 19 aastat juba - kaua võib veel...

Jaanilaupäeval potsatas mu postkasti abi otsiv kiri kellegilt Markilt, kes on isiklik abistaja ja kes muretses, kust ja kuidas leida oma kliendile uut isikliku abistajat. Paraku pidin vastama, et mul ei ole oma salasuhtlus võrgustiku, kust leian uusi töötajaid ning heade isiklikke abistajaid ongi raske ja keeruline leida, on vaja kannatlikku meelt ja järjepidevust, ja kindlasti õnnegi.
Jagan kahe noormehe mees - isikliku abistaja otsimiskuulutust. Mark arvab ka, et ehk võib ka naine olla.
https://goo.gl/forms/2rxxKkjOGEUtCnFR2

Probleem on tõsine üleüldse.
Minulgi ei ole veel uut isikliku abistajat. See tüdruk, kes tuli töövestlusele ja kes mulle meeldis ka, ei ole jõudnud proovipäevale. Kord küsisin, mis ja kas... Kuid arvan, et mina kui tööandja ei peagi kedagi taga ajama - sellest niikuinii ei tule head töösuhet, kui juba algus on ebamäärane. Järelikult ei olnud siiski minu inimene.

Aga siiski saaks ju ilusti ära öelda töö soovist.
Mulle meeldiks seegi.

1. juulil saab minu IAT -st 19 aastat. Ja kõik probleemid IAT ümber on jäänud täpselt samaks, mis on olnud ikka ja alati.  Ütleksin, et IAT-s on jätkusuutlikud vaid probleemid. Ja seda ilma naljata. 
Minu meelest oleks ammu aeg
- väärtustada isikliku abistaja tööd
- väärtustada isiklikke abistajaid
- maksta väärt töötasu
- mõista, et see on töö nagu iga teine töö, kuid annab kellegile veel olla võimaluse väärtuslik pere ja ühiskonna liige. See on see, mis teeb isikliku abistaja tööst kahekordse väärtuse.

Minu elukvaliteet on muutunud aastatega tundmatuseni ja aina paremaks. Ja ise olen kasvanud tõesti oma füüsilistest puuetest üle. Olen lihtsalt omamoodi erivajadustega naine. 
Ainus tõsine hirm tegelikult, millel ei lase ma võimu võtta, on see, kui ühel päeval ei ole mul ühtki isiklikku abistajat. Aga see hirm on minu sees siiski olemas. Küllap siis varsti ei oleks ka mind.
Kas maailm saaks siis paremaks - sellest kahtlen...

Usun ka sedagi, et isiklikud abistajad on saanud kogemusi, mis laiendanud nende silmaringi.

Usun jätkuvalt, et kõik ametnikud, kes teavad nagu puuetega inimestest kõike ja rohkemgi, võiksid/peaksid olema mõned päevadki isiklikud abistajad, siis näeksid palju muudki kui omaenda tõekspidamisi. Maailm avaneks rohkem. 

Töö tegemisega on ka midagi nihkes. 
Minu meelest, ei ole tööpuudus, vaid puuduvad head töötegijad. See olevat nii paljudes töökohtades.

Mõtlen, mida taas ja veel teha, et meenutada laiemalt, kui vajalik ja kasulik on IAT...         

Pühapäev, juuni 24, 2018

Jaanipäev...

... ongi peaaegu möödas... Toas vaadates oli päev suht sügise ilmaga... Praegu õhtul, kella 21.20 paiku on taevas natuke selgem...
Vaikne ja rahulik päev on olnud.
Koristasin veidi. Elamine nägi nii välja nagu oleks olnud suurem pidu... Prügikastis oli prügikott ääreni täis näiteks... Kui ei grillinud midagi - mind jätab grillimine jumala külmaks. Toas ei oleks saanudki  grillida... Kuigi kunagi ammu papaga küpsetasime küünlaleegil viinereid - õnnestuski 😀
Magamise mineku aegki oli jaaniööle kohane. Kolme paiku.

Uus nädal, mis homme algab, saab olema huvitav ja sündmuse rohke. 😉 Töinegi tuleb. Nädala sisse mahub ka jällegi üle pika aja minu üks  armastus psühhodraama. Vahelduseks kõigele on see super lux!!! Ja veel psühhodraama Pärnumaal mere ääres...

Mulle hakkab tasapisi kohale jõudma, et kogen nüüd lapsegi kodunt väljalendamist... Pisut hiljem küll, kui tavaliselt peaks seda tundma, kuid parem hiljem kui mitte iialgi. Tegelikult mul empsina on täitsa hea tunne. Lapsed peavadki ükskord minema oma elu peale!!! Emad saavad vaid ikka vajadustel suuri lapsi toetada  ja mõista. Neid armastada. Neile olemas olla.
Ja mul ei jää ükski eluetapp emanagi kogemata nagu aastaid tagasi kartsin... Lihtsalt mu elu ja saatus teeb millegipärast alati naljakaid ja keerukaid  ringe.
Nüüd on mul rohkem aega ja võimalusi enda elugi elama... Nagu siiani ei oleks ma seda teinud. Olen ju!!!

Minu jaaniöö

Vaatasin Eesti filmi "Üks mu sõber".  Ma polnud ennem seda näinud. Sügavmõtteline, kui vaadata mõttega. Head näitlejad...
Huvitav, et selline film jaaniööl...

Tegelikult mul ei ole erilist tunnet, et täna jaaniöö... See tänane jaaniöö ei jää meelde kauaks. Loodan. Sest see tänane jaaniöö on tavalise öö moodi.

Kirjutan natuke veel.
Siis magama...

Jääb uskuda aasta vähemasti, et järgmine jaaniöö saab olema jällegi mulle kuidagi erilisem... 😊



Laupäev, juuni 23, 2018





Eile sain viimaks uued lilledki köögiakna taha. Jaaniajarõõmuks iseendale 😊💓

Silver pildistas paar tundi tagasi. Minu palvel.









 Muide, eile käisin turul. Seal ei olnud 110 aastat käinud! Igatahes ma ei mäleta, millal enne eilsest Tartu turul käisin... Ja mu üllatuseks tundis lillemüüja mind ära. Seda juhtub küll tihti. Seekord oli äratundja mu ema lapsepõlve sõbrannma. Mina muidugi teda ei tundnud, vähemasti ei mäletanud... Siiski vahva hetk oli.
Head jaanipäeva!

Olgu tänane õhtu kuramuse tore ja mõnus, üllatusi täis!!!

Nagu mul oli eelmise aasta jaanimaraton 😋  Sain siis ka tänaseks ette möllatud kahel õhtul kolmel jaanitulel... Kui praegu meenutan, tuleb naeratus mu näole ja sissegi. 😊  Ja kõik on tänagi hea, kuigi olen kodus... Aga mine tea, mis üllatusi võib  tulla veel tänase päeva ja ööga... 😉


Neljapäev, juuni 21, 2018

Suvi 2018

tulgu ja olgu mõnus meile ja teile! 😉
Kui sellest suvest, mis algas mõned tunnid tagasi, ükski hetkki jääb meelde aastateks - on see suvi väga korda läinud.

Koristasin maalimisnurka.
Mõtlesin omaette, mitmest 50. suvest, mis on mu elus olnud, mäletan häid  suviseid hetki konkreetsete kuupäevadega ning kogunisti kellaaegadega... Ega neid suvesid ei saanud palju... Enamusi suvesid on möödunud tavaliselt mõnusasti.  Nad on meeles, kuid kuidagi läbisegi... 
Kas see suvi saab olema tavaline või pisutki erilisem - saan öelda mõne aja pärast...

Tuleb silmad ja süda lahti hoida, et püüda häid kordumatuid  hetki sel suvel 😊

Esmaspäev, juuni 18, 2018

Johann emmega käis mul ja loomaaial külas

Pildid kõnelevad sõnadeta. Kristi klõpsustas pilte.  Kass Pätu hiilis kuhugile nurka.





Pühapäev, juuni 17, 2018

Tänane AINUS saavutus...

... on vill varbal 😀😕 Tolmuimeja vooliku hoidmisest. Sattusin koristamisega hoogu.

Kalender - märkmikus on (või oli) tänasele kirjutatud mul kolm sündmust/üritust, kus soovisin olla kohal. Mõtlesin paar nädalat, kuidas jagan end kõikjale, sest kahel üritusel kellaajad kattusid... Kuid ei saanud minna mitte kuhugile.
Osaliselt olen selles süüdi.
Osaliselt sõltumatult minust. Üks muusikaveerandtund jäi lihtsalt ära.
Osaliselt ei olnud isikliku abistajat ka.

Otsustasingi vähemasti miskit tarka teha.
Hakkasin koristama ja sain villi varbale.

Päev läks korda! 😋😊

Laupäev, juuni 16, 2018

Mina süüdi kahjuks pole...

...kummitavad kaks laulu täna... Unistused ja meenutused unistustest ongi värvilised. Ja kui üks unistus täitub, tuleb tõesti mitu uut unistust... Ma ei teagi, miks momendil blogin...



Reede, juuni 15, 2018

Natuke sügise poolsetest näituste plaanidest

Minu kunsti saab näha:
augusti algusest Tartus Salemi kirikus,
septembris Haapsalus. Haapsalus on jälle ühisnäitus koos Liiaga. Seda näitus oleme mõelnud ammu - ammu. Haapsalu on meile oluline linn - seal joonistasime teineteise võidu, kui kohtusime 12 - 13 aastaselt ning püüdsime palatiseintele pilte panna - see oli keelatud 😕 Nüüd aga ei keela meid keegi 😍 Keilas olnud näitus andis meile hoo  sisse!
Veel peab sellel sügisel olema näitus Setumaal, Värskas. Seegi koht on minu elus väga oluline. Värskas sai käia tädi Eva juures trennis omal ajal kolm - neli aastat... Nüüd on seal minu noored sõbrad... Ise ei ole Värskas käinud kuskil 28 aastat. Häbi mulle!

Võib - olla tuleb mõni üllatusnäitus veel, kuid näituse graafik saab olema sellegipoolest juba tihe.

Juunis - juulis näituste vaba.
Puhkus!!!

Täpsemalt igast näitusest edaspidi.

Neljapäev, juuni 14, 2018

Pääsukene toas

Käisin korra õues.
Viisin pesu kuivama.
Olin paar minutit aiamaal. Aiamaa karikakrad täis. Korjasin vähemasti neid tuppa. Viivele sain anda mõdarõigalehti. Kui midagi ei ole aiamaal, siis midagi ikka on aiamaal! See teadmine teeb mu meele natuke paremaks. Tegelikult arutasime Viivega,  et sügisel kaevame kõik üles, kutsume meesväe appi, siis järgmine kevad saab korralik ja ilus aiamaa - seni karikakra väli. Maasikadki on kasvanud, kuid ühtki veel ei ole...  Loodan südamest, et aasta pärast on jälle ilus aed 😊

Viive viis lilled tuppa.


Mõtlesin, et teeks veel väikese jalutustiiru, sest olen niikuinii vähe õues... Täna ka super ilm.

Ja köögis pliida ja seina vahelt sai Viive kätte pääsukese. Kassid ei mahtunud prao vahele, olevat koos istunud ja vahtinud pääsukest... Viive viskas pääsukese lendu aknast. See oli armas hetk mul maja ees alt vaadata.
Hommikul juba lendasid pääsukesed akentele ohtlikult lähedal. Üks eksiski mu loomaaeda ära... 😀

Staadionil leidsin maali idee... Kollased karikakrad. Pool maali on juba valmis, kuid edasitegemine jäi seisma - ma ei teadnud, kuidas mida maalida... Vahel juhtub ka nii.

OO, kui mõnus...

... lihtsalt sorteerida lasteriideid 😂 Terve õhtupooliku.
Närv puhkas.
Lõõgastusin.

Imestate, jah!?

Asi on lihtsamast lihtsam.

Kuna mul lapsi, kes siin käivad ning kelledele olen poolekohaga vanaema.siis aeg - ajalt tuuakse lasteriidedki minu juurde.

See kõik tunne on ülimalt vahva ja hea.
Mulle meeldib olla ka poolekohaga vanaema 😉💕

Hilja aegu ütles mamma, et minust saab järgmine mamma, kes jaksab lastega olla ja neile kõike, mida parajasti on, jagada ning kel jätkub ruumi igale lapsele.
See oli midagi väga - väga - väga tänuga öeldud mammalt mulle. Eks ma ole mammalt palju õppinud ja tohutult saanud. Seda ei saagi sõnadesse panna. Aga kas olen järgmine mamma - seda ma tõepoolest veel ei julge uskuda... Püüan ikka anda endast kõikidele lastele, kes mind vajavad, võimalikku ja parima. Nagu on andnud mamma minule ja paljudele oma lastele...

Mõtlesin riidehunniku  jälle selle peale...

Meenus ka see aeg, kui omad lapsed väikesed olid ja riideid hakati tooma nii palju, et mul ei olnud neid enam kuhugile panna... See oli ka vahva aeg. Sest mina sain esimese lapse veel sel ajal, kus lasteriideid lihtsalt ei olnud müüa ning kui oli, siis veidrad sipupüksid, mis jalas ei püsinud või hullusärgikesed, mis seljas ei püsinud... Siis tuli UPS -maailmas tehakse päris normaalseid ja moodsaid riideid beebidele. See oli mulle suur elamus ja üllatus!!!

Tänapäeval on lasteriiete maailm tavaline.
Ollakse harjutud, et kõik on ja on käepärast. Iga hinnaga...  või kui raha ei olegi, siis keegi ikka annab... Võib - olla, et juba lapsed tarbivad üle riideid  vanemate mõteviisiga ja abil 😋 Hea on see aga, et pole enam hirmu, et last ei saa sünnitusmajast koju tuua, kuna tal pole riided...

On olnud ajad...

Kolmapäev, juuni 13, 2018

Mõru üllatus ei meeldi mulle

Mul on niiii paha tunne.
Ei saa mõrudat üllatust iseenda nimel vastu võtta... Seda on vaja kõikidel  inimestel meie majas ning külalistel jt , kes meie majja sattuvad. See on majaesinetee, mis on vaja kiiremas korras renoveerida. Nö minu trepikoja esine on eluohtlik mitte ainult ratastoolile, vaid ka paljudele jalgadele. Mina käin kõige vähem õues, teel...
Renoveerimist oleme ootanud ammu. Mitu head aastat küll.
Täpselt samuti maja renoveerimist.

Saime nüüd, mõni päev tagasi teada kü kirjavahetusest, et mulle tehakse valla poolt kaldtee ja majaesine kiiremini korda - kuigi see aeg jäi õhku, ei mingit konkreetsust ega täpsutust. Loomulikult ollakse teisest trepikojast pettunud. Sest keegi ei tea hetkel, millal renoveerimine algab.
Mul endal ka tõesti paha tunne, sest mina ei ole ainus, kes vajab korralikku teed. Ja see väike kalle välisukse ees mind eriti ei aitakski. Või noh, aitaks, kuid mitte oluliselt. Trepist käimine jääb ikka.

Mis mulle jälle ei meeldi, on see, et mina ise ei teadnud asjast mitte midagi.

Jah, oli varakevadel kü juhatuse liikme Kadiga asjalik vestlus, milleks võiksin kodukohanduse toetus küsida.  Mul käis peast läbi korra trepironija või aknast lift, kuid siia majja pole eriti mõeldavad. Ja üks aken teha liftiukseks - siis läheb eluruum veel kitsamaks.
Tegelikult minu unistus on uus elamine. Mulle on vaja ruumi juurde. Ma ei tahaks küsida niisama kodukohanduseks raha, kui ma ei ole üldse kindel, kas jään siia surmani... Ja korter on juba kohandatud. Ruumi juurde vaja... Aga siia köögi suuremaks ei kohanda. Ateljeet juurde ei ehitada...

Võib olla on keegi, kes vajab kohandamistoetust hetkel hoopis rohkem kui mina.

Aga ma ei tea sedagi ausalt, mis rahadega vald teeks selle kaldtee. Äkki polegi kodukohandustoetus...
Minu jaoks on see hästi segane.

Hämmastan ikka ja jälle, kuidas  soovitakse mind järsku konkreetselt läbiarutamata minuga abistada mind. Mul ei ole midagi abi vastuvõtmise vastu. Ikka hea, kui keegi näeb, mida mul vaja oleks heaolu parandamiseks. Aga praegu on see üllatus, millel mõru maik küljes. Miks on tunne, et mind lihtsalt püüdakse kasutada hetkel ära... Loodan siiralt, et eksin. Mõru maik jääb.

Me majas on inimesed, kes minust hoolivad.  Ja mina hoolin nendest. Paljud teavad, on tihti näinud, kui palju vaeva ja trikke peab tegema ratastooliga paari meetrisel teel, et üleüldse suurele teele autoni näiteks jõuda. Ja mina hoian hinge, et jumala eest keegi ei kukkuks jalaluid katki.

Meie trepikojas on veel ka külaselts ja raamatukogu. Kõndijaid jätkub.

Usun, et me kõik soovime vaid üht - maja renoveerimist võimalikult ruttu.

Loodan, et keegi nüüd ei solvu, et julgesin maja ja oma asjast blogida. Kuid nii võib sihtosttarbeks mõeldud rahad lihtsalt õhku kaduda, sest nagu on midagi tehtud puudega inimeste heaks, kuid kas see on see päriselt see, mida puudega inimesed vajavad väga, ei ole enam kellegi asi...
Kallid inimesed, enne mõelge ja arvutage, mis on mõistlikum teha, kui hakkate abi soovima ja abi pakkuma. Ehk saaks teisiti mõnd asja teha, siis jääks vajalikumaks asjaks ka raha.  Nii hoiaksime  nii mõnegi tüli puudeta ja puudega inimeste vahel ära.

Esmaspäev, juuni 11, 2018

Kõik on hästi. Välja arvatud argimured.
Ei ole mitu päeva sellepärast kirjutanud, et tahtsin olla natu rohkem eemal... Mul oli tore nädalavahetust. Kodu oli naerukaja täis.
Esiku kodutundemängu laelamp, mille tõi jõuludeks päkapikk Krista, sai ka viimaks ilusti lakke. See on äge! Taaskord tõestus, et kunagi ei ole lootusetu seis, kui on lootus kestab!

Püüdsin natu maalida.
Alustasin seda, mida olen mitu kuud soovinud alustada... Väike raamat kirjutada blogi lugude põhjal ning kirjutada veidi lisagi. Selleks tuleks mul kogu blogi taas läbi lugeda. Paremad palad noppida. Ma ei tea, kas oleks kunagi ka lugejaid, kuid paberil oleks mõnusam ja värskem. Võib - olla jääks mu pärlid püsima kauemaks...

Usun, et elu keerab uute suundadessse. Nii nagu peabki.
Eile õhtul mõtlesin, et ma ei ole siiski elus millegist ilma jäänud. Kuigi tuleb suure ringiga ja natu hililenult.

Täna kohtusin usutavasti oma uue isikliku abistaja Kariniga. Mulle meeldis ta esimesest hetkest. Hästi vähe sai Karin juba proovida isikliku abistaja tööd. Maksimarketis, kus jooksin korra läbi enne koju tulekut. Julgelt ja osavalt.
Enne oli paar tüdrukut  uurinud töö kohta, kuid kohtumisteni ei jõudnud. Vabandused olid kummalised või lihtsalt läksid kaduma. Järelikult ei olnud minu inimesed üldsegi.  Egas ma nende järele ei nutagi - neilgi on omad elud...

Neljapäev, juuni 07, 2018

Tänasest ja viimane kord õnnetu elektriarvestki

Nüüd võin kergemini hingada - haavade niididki said kõhust välja. Perearst Marge juures. Paar minutit õrna hirmu - ja oligi kõik. Loodan südamest, et nüüd on pikemaks ajaks tervisega korras ning võin haiglad - arstid nö unustada.
Kaua ikka võib?!
Haige olemine lihtsalt röövib aega ja energiat... Mulle ei meeldi haigustest rääkida ja kirjutada. See igavamast igavam. 😋 Siis tekibki vast lõpuks tunne, et oledki puruvana ja haige...
See ei ole ju minulik. 😉
Tunnen end ikka nooremana. Haiglavoodiski mõtlesin, et  tegelikult ei ole mul häda hullu midagi... Et küll saab kõik korda õigeks ajaks... vb pulmadeks...  Noh, usun, et õige aeg on saabunud kiiresti juba. Pulmad määramatu aja kaugusel, vähemasti ma ei tea küll kellegi pulmade tulekut, ammugi mitte enda oma 😀😀😀

Täna oli mõnus päev.
Käisime Viivega uues kodu ja aianduskeskuses Gardestis. Vaatasime ja jätsime meelde. Jalutus tund nagu botaanikaaias. Leidsin Jänksile puurmaja, kuhu mahuvad kassidki (Bongole meeldib nagunii Jänksi puuris magada jne)... Mulle naeratas ülisuur männipuu (soovin oma tulevase aeda kindlasti männipuud)... Suveaiamaja jäi ka silma... Lilli akna taha oli nii palju, et lihtsalt ei osanud valida - järgmine kord teen valiku.
Suvi on varsti pool ära olnud, kuid lootusetu hilja ei ole miskit lilledega ilusamaks ja rõõmsamaks teha.

Käisin Raadil. Papale lilleõie viimas.

Aiamaal käisin hetke ka. Aiamaa pilt ajas nutma. Kuid sealgi ei ole veel lootusetu, kui päev paar seal töötada, siis saaks vähemasti kontrolli alla... Isegi mõned maasikad on valmimas.

Võib - olla mäletate, et sõdisin oma suure elektriarvega Eesti Energia ja Elektrileviga. Nüüd jäi asi lihtsalt pooleli - ei edasi ega tagasi. See summa, mille pärast võiksin kindlasti kohtu minna, on liiga väike. Minu jaoks on see summa loomulikult suur. Õigusbüroole, kus alguses arutati, on konkreetne summa  väike, sest teenustasu olevat suurem, isegi siis, kui tehakse nö heategevust, ning tõenäoliselt Eesti Energia võidaks, sest  tunneb oma tugevust, teab, et väikesed summad on sisuliselt raskesti tagasinõutavad just tehnilise keerukuse ja tagasinõudmise suure maksumuse tõttu...Kuigi apsakas oli mõõderiistades...
Oleme Jelenaga nõutud. Suur tänu Jelenale, et püüdis igati mind aidata ja nõustada.
Mina elan 700 pauku üle. Olen juba elanud.
Aga mul on siiralt kurb meel, et meil ei olegi õigusriik. Kellel raha, sellel võim.   Proovi, vaese inimesena, elektriga võlgu  jääda - on kohe see suur summa... ja ise oled mitte aus tarbija...
Mina aga arvan, et otsustasin õieti, et lähen  probleemiga edasi. Keerles poolaastat.
 Nüüd tuleb oodata ja vaadata aasta lõpus, milline arve siis jälle saab olema... Kas Elektrilevi on oma vead parandatud - seda ei olda isiklikult mulle öeldud...

Kolmapäev, juuni 06, 2018

Vaimud on köögis

Kardinapuu kukkus taas alla. Pooltundi tagasi. Panime Viivega päeval puu üles tagasi. Vahetasin kardinad ka.
Keegi ei olnud köögis.
Kassid magasid toas.
Mina olin wc-s.
Kummaline on see, et kardinapuu kukkus nii hästi, nagu oleks keegi paika pannud - enam ta ei tohiks kuskile vajuda ega kukkuda.
Loomadki ehmatasid.
Kassid hiilivad ettevaatlikud köögi poole.

Siin korteris on alati vahetevahel toimunud salapärast ja natuke õudukat. Oleme näinud  lusika lendamist lae all... Tuledega mängimist. tüdrukutega.. Päris alguses, kui Aivariga siia tulin, oli mõni öö uksekell, kuid ukse taga polnud kedagi... Võtsime viimaks uksekella ära - jäi nähtamatu külalise tulemised ära... Ei ole koputanud...
Ptüi 3 x üle vasaku õla.   

Tegelikult olen harjunud.
Kuigi vahel võtab kõhedaks.
Samas usun, et on häid vaime rohkem... Ja egas ole pahadele pahane...

Jah, võib seletada füüsika seadustega paljusid asju, kuid siiski - usun - on me ümber nähtamatu ja seletamatu maailm...

Suveöö vägitegu Kass Bongolt

... Kass Bongo tõmbas köögi kardinapuu alla.

Vot sellist vägitegu ei ole suutnud ennem teha ükski hing!!!
Arvatavasti püüdis mõnd sääske... 

Bongo õnneks olin unine - olin magama jäämas - muidu oleks suure keretäie saanud... Ma ei viitsinud teda mööda tuba taga ajada. Ta oli isegi kohkunult õnnetu.

Kõige normaalsem loom on Jänks. Teda vahel ei näe ega kuule...

Teisipäev, juuni 05, 2018

Hea isiklik abistaja, leia mind ja tule tööle!!!

Vajan isiklikku abistajat. Mu rõõm on, kui leiad mind ja isikliku abistaja töö võimalikult kiiresti 😉
Minu leidmiseks ehk isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne,
rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Ja kui tunned, et soovid uusi väljakutseid ja kogemusi omaenda ellugi abistades füüsiliselt mind. Kui soovid, et suvi 2018 jääks Sinulegi meelde millegi erilise võlu ja põnevusega. Kõigele heale lisaks unistad saada ka veel normaalset tunnitasu.


Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu läheni. Suvel aitad rohkem mul reisida ja puhkust naudida.  St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või minu vari!  

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.  
Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. 

Töö sobib eriti noortele inimestele, üliõpilastele või lisatööks.

Minu leidmise korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, kui vähegi viitsid, miks leidsid mind  ja miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks!

Usun, et kohtume ja teeme teineteisele põnevalt võluva meeldejääva suvegi!

Esmaspäev, juuni 04, 2018

Võnnu Keskkooli 1. - 3. klassi õpilastega

 Mul on tõsiselt hea meel, et sain täna ka Võnnu lastega ja õpetatega kohtuda. Haiglavoodis pabistasin kohutavalt, et järsku ei saagi minna... Ma ei tahtnud petta...
Siiski kõik läks hästi.
Hommikul oodati mind.
Minu üllatuseks said õpetajad minust koheselt aru. Ja üks õpetaja lükkas ise ratastooli. See oli lihtsalt armas!

Kolm tundi toimus võimlas.
Oldi ilusti mõeldud, et vähem treppe oleks, kuigi mina Viivega oleksime hakkama saanud trepidega - olin sellele ju mõelnud - tavaliselt on ju treppe... Kui oleks hea ilm olnud, siis oleksime võinud teha õueski... Sadas aga.
Mulle meeldis, et lastega proovisid maalida jalaga ka õpetajad.Üks tasand, kus saati omaenda kogemust. Hea pähkel oli paljudele nime kirjutamine - kirjutamine raskem kui maalimine. See pea üksmeelne arvamus.
Vestlusringides sain palju küsimusi. Julgemad küsijad olid poisid. Tüdrukud aga seevastu tähele  (nagu ikka) mu riietust ja ehteid... Eks sedagi - kuidas kõigele vaatamata hea välja näha -  peab kuidagi lastele meelde jätma... Ja ma tean, et mind jälgitakse ikka jälle. Pole midagi parata. 

 Tegime lastel loal palju pilte.
Vaadake, mõni töö on  väga hea kunstiteos.



Usun, et äratundmisrõõm oli vastastikune!!😉💓
Kõik oleme erilised.

Koolis oli teisigi külalisi. Kes teavad mindki. Mind nähes tabas neid siiras üllatus - kuidas suudan juba siin olla, enne Haapsalus ja op...
Ma ei tea, kuidas suudan...
See vist mu loomus.
See olen mina.

Pühapäev, juuni 03, 2018

Tiia tembutab jälle!!!

 Astusin eile pisut hullumeelse sammu - tegin seda, mida olin soovinud jõuludest... Juuni alguses lihtsalt aeg maha võtta ja lihtsalt olla üks õhtugi...

Mitmed inimesed keelasid hoolivalt, samas kartlikult, et ole kodus - sa oled ju äsja opilt ja kuhu kipud, ole kodus ja parane... Ära mine Eesti teisse otsa...

See tekitas vastupidist reaktsiooni.
Asi oli tegelikult imelihtne.Haiglavoodis olin aru saanud, miks see aasta ei edene kuidagi... Viis
kuud on olnud m ul tunne nagu keegi teine juhiks
minu elu... Ma ei saa aru siiamaani, kes ja mis - kuid see tunne segas mul olla mina ise. Segavad asjad on olnud väikesed ja tühised ning alati mulle parimat soovitud, kuid - just see ongi see, mis häiris salakavalalt. Mina olen ju leebe ja lahke, alati ei julgegi öelda, et asjad nii EI lähe.  Seal samas kõik näib  ja ongi hea. Kuid...
Lubage siiski jätkuvalt edaspidi mul endal oma elu eest vastutada ja otsustada. 
Soovin jääda ju iseendaks alati.

Reedeks õhtuks olin mõistnud, et pean jälle iseend läbimurdma - olla või mitte olla. Tundsin, et kui ei lähe Haapsallu, siis hakkan tasapisi hääbuma.... Seda ma loomulikult EI öelnud kellegile. Ei näinud põhjustki... Hoolimine on otseloomulikult armas. Ma ei saanud kellegilt oma arvamust võtta, mis mulle parim...

Ise teadsin, kui lähen siiski Itaalia muusika festivalile on mulle parim. Kuigi olin ööbimise tühistanud juba haiglavoodis - ma ei teadnud,  millal välja saan  ja kuidas lähebki... Iseenda vastu polnud absoluutselt ükskõikne. Ei ole iial olnud. Ega pole tulevikuski...

Tembutasingi eile.
Käisin Haapsalus kontserdil. Olen õnnelik, et läksin.


See oli see, mida vajasin pärast katsumusi. Olla möllu sees. Hea muusikaga. Kõige raskem oli mul end tantsimisega tagasi hoida! Kõht ikka veel ju valus - kuid mõnel hetkel ununes seegi...
Mul olid ravimid kaasas.
Isiklik abistaja Hanna oli hästi ettevaatlik ja hooliv ratastooli lükkamisega ja minu tõstmisega. Oli küsimusi, mida polnud ta kunagi esitanud - see oli meie mõlema jaoks midagi uut. Naersime ka. Tänavad on ikka olnud ameerikamäed, mis raputavad sissikonna sassi...
Aitäh Hannale ja väikesele Silverile ja Markelile imevahva sõidu eest!
Koju jõudsin kella viie ajal.
Rahulolevana.
Uut energiat täis.

Täna koristasin tasakesi.
Kõik saab jälle korda.
Usun.

Reede, juuni 01, 2018

Ehk nüüd aitaks ehk elu läheb kindlasti edasi

Nii lebasin laupäeva vastu pühapäeva ööst eilseni Maarjamõisa kliinikus üldkirugia osakonnas. Laupäeva hilisõhtul hakkas mul järsku paha.
Silver helistas kiirabi.
Kiirabi Siiri viis emosesse. Vahetuses töötas mu kallite tuttav kiirabuarst. Vova käis pärast mind vaatamaski. Mina teda ei olnud enne näinud. Hästi hooliv.
Sealt sattusin praktiliselt kohe uuesti ehk teistkorda opilauale.
Esimesele opile oli tekkinud tüsistus. Tagant järele  usun, et sain liigvara välja. Neljapäev oli opp ja reede hommikul lubati välja. Reedel hommikul muide EI tehtud ainsatki analüüsi. Isegi ei mõõdetud vererõhku. Tundsin end suht normaalsena.
Kodus ei olnud söögiisu. Kuidagi väsimus... Arvasin, et see on normaalne nähtus...

Täna on mul tõesti esimene päev, kui tunnen end jälle väga värskena. Ei ole kordagi valuvaigisteid võtnud.  Tegin endale ilupäeva. Värvisin isegi juuksed ära. Kõik on uus juunikuus 😉

Loodan, et nüüd on pikemaks ajaks haiglad suletud jälle mulle. 19 aastat ei olnud haiglavoodis. Nelja kuuga äkki nüüd on saanud kohe topelr.

Suur aitäh neile, kes käisid mind haiglas külatamas ning neile, kes elasid neti kaudu mulle kaasa! Seekord ma ei saanud koguaeg arvutis olla. Mu küljes olid juhtmed ja voolikud... Aga ma ikkagi teadsin, et minu inimesed elasid kaasa ja soovisid head.
Kristel tõi mulle päikese. Tegelikult ei tohtinud päike palati jääda. Salaja tegime pildi. Sest tõi mulle energiat ja rõõmu juurde. Kristi sai lille kingituseks minult endale.
Isiklik abistaja Viive käis pea iga päev. 

Suur aitäh õdedele ja põetajadele ning dr Nikkolo!
Minu eest hoolitseti seekord hästi. Kui võisin juba süüa, aidati voodiservale istuma. Õde Anita sai omamoodi üllatuse, kui tõusin paari hetkega ise istuma. Ta ütles, et see on nende osakonnas miskit uut, sest tavaliselt ei saa haiged endaga hakkama, ka need, kes võiks saada. Aga minul tuli see iseenesest... Õed Anita, Kati ja Siiri hakkasid minust aru saama ja tõlkisid mind ka arstile. Mulle meeldis see, et kaks noormeestki julgesid olla põetajad. Super tublid olid. Ka põetajad Anne, Jelena jt olid toredad ja abivalmid.
Oli ka neid töötajad, keda tegin ebakindlaks ja kes ei saanud kuidagi moodi minuga hakkama.  Isegi mitte vereproovi tegemisega. Üle aastate on siiani mu käsi sinine vereproovist. Tavaliselt öeldakse, et mul head veresooned, ja kui käsi saab rahulikuks pandud, siis on kõik hästi. Mul selleks oma nipp. Kui õed nippi  ära tabavad, siis vereprooviks suurepärane koostöö.

Kuna lebasin mitu päeva voodis, siis mõtlesin päris palju igasugusi mõtteid. Rahulikult. Sügavuti. Loodan, et nii mõnigi mõte saab edaspidi blogitudki.

Kolmapäeva õhtune mõte haiglavoodis oli kuramuse hea. Nii hea, et naersin omaette:
Kui ma ei ole tähelepanud, et mul EI ole normaalseid käsi ega jalgu, EI ole kõlavat häält, Ei ole ühtegi hammast, siis miks nüüd sapikivide puudumisel peaks elu seisma jääma... Seni kuni minu HING on alles - ON ju kõik hästi ;) :) Kui peaksin omaenda hinge kaotama, siis on küll õigehullu lahti...
Elada tuleb täna ja praegu, homme võib olla hilja!!!