Papa perearst käis.
USKUMATU - perearst ei kutsunud kiirabi, kuna papa keeldus praegu haigla minemast.
Kõik.
Punkt.
Perearstil olevat olnud saatekirigi kaasas kiirabi jaoks, kuid...
Tõsi, hoiata, kui reedeks parem ei ole, siis kutsub kiirabi...
Issand, milleks oodata...
Ja hommikul tegime mammaga papale eeltööd, et kui vaja, siis lähed haigla. Perearst oli isegi mammale lubanud kohe kiirabi kutsuda. Uriini analüüs oli väga halb. Saime eile papalt selle kätte, mamma viis hommikul kohe arstile.
Andis südamele (probleem olevat südamest, kuulas küll... poolteist minutit.) tablette ja vee väljaajamist ravimit. Käskis jalad panna istudes kõrgemale. Küsis ühte ja teist - vastused olid papalt põiklevad ja poolikud, et nagu oleks ok.
Mind perearst ei kuulanud. Ei saanud minust aru järjekordselt.
Jumala õnn, et mina vahetasin selle perearsti teise vastu! Mul on HOOLIV perearst Lepik.
Nii,
oleks perearst küsinud ühe sõnagagi, kes papa eest hoolitseb. Ja kõndimisest ei küsinud kuigi palju. On normaalne, kui inimene liigub tooliga toas...
Ja mina olen läbi.
Papa kiidab perearsti hetkel. Et sai aru, mis viga.
Mina ei suuda seda rahulikult kuulata... Tahtmatult tõstsin häält, et mis arst...
Mu süda särab ja armastab vikerkaarevärviliselt. Õnn on olla õnnelik, kuid vahel on vaja ka pisaraid.
esmaspäev, märts 31, 2008
pühapäev, märts 30, 2008
~ 39 tundi
... nii palju olen hetkel järgemööda üleval olnud.
Ega ma eriti enam ei jaga - käin ringi nagu mingis udus. Küürisin elamist.
Sest
saavutasime mammaga papale perearsti homseks. Meie, nooremad mõtlesime otsekohe kiirabi kutsuda. Mamma arvas, et esialgu on siiski perearst targem otsus.
Minu poolt vaadates on see asi, et pikk öö on veel ees ning kuidas see möödub - kes-teaks-öelda. Papa jääb kehvemaks iga tund... Mina ju näen. Teised on papa juures vaid hetkeks.
Olen viimase peal pingul.
Vähemasti mammale allus papa sõnagi lausumata.
Hommikul ütles papa mulle otse: "sind ma ei ole kuulanud ega hakkagi kuulama."
Oi, mu sees kangestus kõik.
Mis sest et teadsin, et see on papal mingi järjekordne jonn. Et asi on lihtsamast lihtsam: riik ja vald peavad talle hooldaja andma, mitte arsti. Ebaadekvaatsus.
Lühi ajataju on papal sassis.Kohati normaalselt nagu meil kõigil vahel - oo, mis päev on. Aga palju räägib eilsest tänases.
Papa tahtis keldrist mu ratastooli. Keldrisse sai omal ajal viitud mõned vanad annetatud ratastoolid. Mamma käis keldris vaatamas. Tõdesime, et on ainult vanaraud ja ei teadnud, miks neid alles hoidsin. Küllap harjumuses, mis oli veel kolm - neli aastat tagasi, et kõik vanad asjad pean kuskil alles hoidma. Äkki läheb vaja!
Mõtlesin kiiresti ITAKi ja Terviseabile, kuid rahunedes sain aru, et tuleb homme päev ära oodata.
Täna jäi papa kümneid kordi tukkuma. Keskpäeval. Ega ma ei julgegi eriti magama jääda tänagi - tuleb lihtsalt papat valvata.
Praegu ta magab. Kauaks... Ja oigab magades... Kui hullemaks läheb , kutsun küll kuidagi kellegi abiga kiirabi - mulle viimane kannatuse raas , et kõik siin probleemist üle on vaadanud. Kaasa arvatud MINA ISE.
Ega ma eriti enam ei jaga - käin ringi nagu mingis udus. Küürisin elamist.
Sest
saavutasime mammaga papale perearsti homseks. Meie, nooremad mõtlesime otsekohe kiirabi kutsuda. Mamma arvas, et esialgu on siiski perearst targem otsus.
Minu poolt vaadates on see asi, et pikk öö on veel ees ning kuidas see möödub - kes-teaks-öelda. Papa jääb kehvemaks iga tund... Mina ju näen. Teised on papa juures vaid hetkeks.
Olen viimase peal pingul.
Vähemasti mammale allus papa sõnagi lausumata.
Hommikul ütles papa mulle otse: "sind ma ei ole kuulanud ega hakkagi kuulama."
Oi, mu sees kangestus kõik.
Mis sest et teadsin, et see on papal mingi järjekordne jonn. Et asi on lihtsamast lihtsam: riik ja vald peavad talle hooldaja andma, mitte arsti. Ebaadekvaatsus.
Lühi ajataju on papal sassis.Kohati normaalselt nagu meil kõigil vahel - oo, mis päev on. Aga palju räägib eilsest tänases.
Papa tahtis keldrist mu ratastooli. Keldrisse sai omal ajal viitud mõned vanad annetatud ratastoolid. Mamma käis keldris vaatamas. Tõdesime, et on ainult vanaraud ja ei teadnud, miks neid alles hoidsin. Küllap harjumuses, mis oli veel kolm - neli aastat tagasi, et kõik vanad asjad pean kuskil alles hoidma. Äkki läheb vaja!
Mõtlesin kiiresti ITAKi ja Terviseabile, kuid rahunedes sain aru, et tuleb homme päev ära oodata.
Täna jäi papa kümneid kordi tukkuma. Keskpäeval. Ega ma ei julgegi eriti magama jääda tänagi - tuleb lihtsalt papat valvata.
Praegu ta magab. Kauaks... Ja oigab magades... Kui hullemaks läheb , kutsun küll kuidagi kellegi abiga kiirabi - mulle viimane kannatuse raas , et kõik siin probleemist üle on vaadanud. Kaasa arvatud MINA ISE.
laupäev, märts 29, 2008
VALGUST
Valguse vajadust on!
Lülitasin kõik tuled tubades põlema. Terve talv olin õhtuti peamiselt lauatule valgel - hästi hubane. Nüüd, kus õues läheb aina valgemaks, on mul pimeduse masenkas.
Õhtupoolest saadik ei suuda papa enam kõndida. Täpselt nii ongi. Lõunaaeg libitses või õigemini kukkus tagumikku peale - põrand oli märg ja libe. Aidati üles - päris hea, et külamees tuli just viina tooma. Aitas papa toolile tagasi. Ja sellest hetkest pole papa tõusnud ega kõndinud. Oma toolil askeldab küll. Tegi koguni ühepajatoitu - seekord vajas palju minu abi. Ta ei saanud toiduaineid ega asju kätte.
Olen siiani jooksnud nagu orav ratas. Koristasin ka pisut. Kuivatan pidevalt köögipõrandat.
Täna on ühe väikese viina võtnud. Mind teeb kurvaks see, et päeval valetas papa üle 80 a mammile, keda mina IMETLEN sõna otseses mõttes, sest ta nooruslikum ja targim kui mõni 40 aastane, et ei toodud viina. Mammi räägib nagu minagi kuid, et ära joo... Muidu ta tihtilugu käib poes ja toob papale kaupa, kuid viimased nädalad ei too alkot - minu poolehoid. Täna ütles kohe: "EI too viina".
Palusin mammit, et tuleks appi pesu kuivama panema. Kuivatusrest minu jaoks umbes 15 cm kõrge (riputan pesu ära küll, kuid läheb meeletu aeg) ning pesumasinast poleks pesu veel kätte saanud.
Mammaga panime masina pesema. Kuna mul on abistajatega just nii nagu just on - lihtsalt mulle keerulisem aeg, siis pean ometi kuidagi kodused toimetused kõik ära tegema. Musta pesuvõrk ajas üle ääre - hing läks täis KAUA VÕIB ja leidsingi lahenduse pesu pesemiseks.
Minulik.
Mammaga rääkisime taas papast. Ta lubas ise papa perearstiga lõpuks rääkida. Nüüd õhtul saatsin sms-i, et papaga hullem kui enne... Hommikul helistan mammale - nüüd on piir ootamisel käes. Võib - olla pean öösel juba helistama...
Loodan siiski, et praegune pisut ebanormaalne olukord saab lahenduse. Mõned isikliku abistaja kanditaadid olemas - e-kirjad küll hästi asjalikud. Kohe tunta, et noored inimesed on hvitatud sellest tööst. Loodetavasti uuel nädalal kohtume.
Reedeks sain Mari - Liisi abistama, loodetavale kohtumiseks. Mul on väga hea meel, et mu endised isiklikud abistajad kordamööda mind abistavad. Aitäh!
Siis saatsin motivatsioonikirja Händika IAT nõustajate koolitusele, mis toimub aprilli keskel. Lugesin aitäh - vastukirja ja imestasin nukralt, et meie LEEPÜ motivatsioonikiri on alles 2 asjalik kiri üldse. Tegelikult olen veendunud, et IAT teema on väga - väga vajalik ning IAT-t on vaja edasi arendada.
VALGUST igatsen.
Kõikjale.
Täna öö on magatud.
Olen kommikausi tühjaks söönud.
Papa jäi praegu magama. Sai kuidagi tabureti toel Viki peale. Soovis teki.
Kustutasin laetule.
Mind hirmutab seegi, et ta pole täna üldse wc-ski käinud. Ütleb, et ei ole häda. Inimene, kes käis paari tunni tagant wc-s...
Enne vaatas papa aeg-ajalt oma jalgu ja tahtis nagu endale kinnistust leida, et jalad on paremaks läinud... Korrutas, et näe on ju parem... Ma vaikisin. Ei saanud valetada.
Vähemasti mulle tundub, et õhku hetkel papal jätkub.
Ise suhtlen flirt.ee´s üle pika aja nii öösel ja nii pikalt. Leidsin meeldiva vestluskaaslase jutuajamine rahustab mind veidi ning toob mõni hetk mu suule naeratusegi. Arastavasti jääb vestlus ühe - öö - vestluseks. Mina vajan seda praegu. Võõra meeldiva inimesega suhtlemist ilmast ja maast.
Ta ütles enne: "sa leiad selle, mida otsid"
Küllap tal on õigus.
Leian omad kallid.
Leian VALGUSEGI.
Lülitasin kõik tuled tubades põlema. Terve talv olin õhtuti peamiselt lauatule valgel - hästi hubane. Nüüd, kus õues läheb aina valgemaks, on mul pimeduse masenkas.
Õhtupoolest saadik ei suuda papa enam kõndida. Täpselt nii ongi. Lõunaaeg libitses või õigemini kukkus tagumikku peale - põrand oli märg ja libe. Aidati üles - päris hea, et külamees tuli just viina tooma. Aitas papa toolile tagasi. Ja sellest hetkest pole papa tõusnud ega kõndinud. Oma toolil askeldab küll. Tegi koguni ühepajatoitu - seekord vajas palju minu abi. Ta ei saanud toiduaineid ega asju kätte.
Olen siiani jooksnud nagu orav ratas. Koristasin ka pisut. Kuivatan pidevalt köögipõrandat.
Täna on ühe väikese viina võtnud. Mind teeb kurvaks see, et päeval valetas papa üle 80 a mammile, keda mina IMETLEN sõna otseses mõttes, sest ta nooruslikum ja targim kui mõni 40 aastane, et ei toodud viina. Mammi räägib nagu minagi kuid, et ära joo... Muidu ta tihtilugu käib poes ja toob papale kaupa, kuid viimased nädalad ei too alkot - minu poolehoid. Täna ütles kohe: "EI too viina".
Palusin mammit, et tuleks appi pesu kuivama panema. Kuivatusrest minu jaoks umbes 15 cm kõrge (riputan pesu ära küll, kuid läheb meeletu aeg) ning pesumasinast poleks pesu veel kätte saanud.
Mammaga panime masina pesema. Kuna mul on abistajatega just nii nagu just on - lihtsalt mulle keerulisem aeg, siis pean ometi kuidagi kodused toimetused kõik ära tegema. Musta pesuvõrk ajas üle ääre - hing läks täis KAUA VÕIB ja leidsingi lahenduse pesu pesemiseks.
Minulik.
Mammaga rääkisime taas papast. Ta lubas ise papa perearstiga lõpuks rääkida. Nüüd õhtul saatsin sms-i, et papaga hullem kui enne... Hommikul helistan mammale - nüüd on piir ootamisel käes. Võib - olla pean öösel juba helistama...
Loodan siiski, et praegune pisut ebanormaalne olukord saab lahenduse. Mõned isikliku abistaja kanditaadid olemas - e-kirjad küll hästi asjalikud. Kohe tunta, et noored inimesed on hvitatud sellest tööst. Loodetavasti uuel nädalal kohtume.
Reedeks sain Mari - Liisi abistama, loodetavale kohtumiseks. Mul on väga hea meel, et mu endised isiklikud abistajad kordamööda mind abistavad. Aitäh!
Siis saatsin motivatsioonikirja Händika IAT nõustajate koolitusele, mis toimub aprilli keskel. Lugesin aitäh - vastukirja ja imestasin nukralt, et meie LEEPÜ motivatsioonikiri on alles 2 asjalik kiri üldse. Tegelikult olen veendunud, et IAT teema on väga - väga vajalik ning IAT-t on vaja edasi arendada.
VALGUST igatsen.
Kõikjale.
Täna öö on magatud.
Olen kommikausi tühjaks söönud.
Papa jäi praegu magama. Sai kuidagi tabureti toel Viki peale. Soovis teki.
Kustutasin laetule.
Mind hirmutab seegi, et ta pole täna üldse wc-ski käinud. Ütleb, et ei ole häda. Inimene, kes käis paari tunni tagant wc-s...
Enne vaatas papa aeg-ajalt oma jalgu ja tahtis nagu endale kinnistust leida, et jalad on paremaks läinud... Korrutas, et näe on ju parem... Ma vaikisin. Ei saanud valetada.
Vähemasti mulle tundub, et õhku hetkel papal jätkub.
Ise suhtlen flirt.ee´s üle pika aja nii öösel ja nii pikalt. Leidsin meeldiva vestluskaaslase jutuajamine rahustab mind veidi ning toob mõni hetk mu suule naeratusegi. Arastavasti jääb vestlus ühe - öö - vestluseks. Mina vajan seda praegu. Võõra meeldiva inimesega suhtlemist ilmast ja maast.
Ta ütles enne: "sa leiad selle, mida otsid"
Küllap tal on õigus.
Leian omad kallid.
Leian VALGUSEGI.
Lootus jääb
Veel võtsid täna minuga ühendust 2 isikliku abistaja kanditaati. On ennemgi üksikult võetud, kuid küsimustega, milles tunnetan kohe, et ei jääda ega olda töötingimustega tutvutud - see on nende probleem.
Hyppelaud.ee soovib cv lugemiseks ca 600 krooni :S Praegu juurdlen, kas maksta see raha - kuid samas, kui inimene siiski ei taha ia tööd kuukski, on see maha visatud raha. Konto tegemisel ei näinud ma kuskil raha küsimist... Nüüd kui seal on paar inimest, kes kandideerivad tööle, küsivad pappi 2 kuuks...
Ohjah...
Papa pea normis, kuid haletseb - tal on stress ja jalad läbi. Ime, et ta nüüdki näeb. Püüdsin taas rääkida ja rääkida heaga - jällegi nagu seinale. Alguses vaidles vastu. Nüüd ohib ja vaikib. Küllap panin miskit paika.
Hirmus kurb on inimest siiski piinlemast näha.
Aidata ta ei lase.
On ikka jäärapäine mees!
Peaks ikka oma perearstile minema ja küsima, kuidas papa jalavesi võiks mõjuta minu jalgadele - tallan ju pidevalt selles vees lapp kaasas. Mul ei ole varsti kaltse, mida lappideks võtta... Ja oma jalgade pesemine ei anna tulemusi - nii kui puhtad jalad põrandale panen, on kuskil lomp... Tõeliselt kohutav olukord.
Papa hoiab oma jalgu ajalehtedel. Paari tunni tagant paneb kuiva lehe...
Aga lootus jääb, et elu - olu saab korda :)
Hyppelaud.ee soovib cv lugemiseks ca 600 krooni :S Praegu juurdlen, kas maksta see raha - kuid samas, kui inimene siiski ei taha ia tööd kuukski, on see maha visatud raha. Konto tegemisel ei näinud ma kuskil raha küsimist... Nüüd kui seal on paar inimest, kes kandideerivad tööle, küsivad pappi 2 kuuks...
Ohjah...
Papa pea normis, kuid haletseb - tal on stress ja jalad läbi. Ime, et ta nüüdki näeb. Püüdsin taas rääkida ja rääkida heaga - jällegi nagu seinale. Alguses vaidles vastu. Nüüd ohib ja vaikib. Küllap panin miskit paika.
Hirmus kurb on inimest siiski piinlemast näha.
Aidata ta ei lase.
On ikka jäärapäine mees!
Peaks ikka oma perearstile minema ja küsima, kuidas papa jalavesi võiks mõjuta minu jalgadele - tallan ju pidevalt selles vees lapp kaasas. Mul ei ole varsti kaltse, mida lappideks võtta... Ja oma jalgade pesemine ei anna tulemusi - nii kui puhtad jalad põrandale panen, on kuskil lomp... Tõeliselt kohutav olukord.
Papa hoiab oma jalgu ajalehtedel. Paari tunni tagant paneb kuiva lehe...
Aga lootus jääb, et elu - olu saab korda :)
reede, märts 28, 2008
Kommipaberid ja NIISAMA käekell
Mina ei hakka varsti ostma ega sööma KALEVI komme. Uued kommipaberid on inimvaenulikud tõesti. Varvastega on sama võimatu kommipabereid lahti arutada kui sõrmedega.
Täna kingiti mulle NIISAMA käekell :) Lihtsalt võeti oma käelt ja pandi mulle käele. Mu endine naabriproua.
Oma esimese käekella sain 7 a sünnipäevaks. Seejärel on olnud mitu - mitu käekella. Umbes 4...5 aastat olen kasutanud mobiilikella väljaspool kodu. Mõtlesin pikemalt aega uuele käekellale, kuid siis jälle mõtlesin "pole tarvis ju"...
Täna kingiti mulle NIISAMA käekell :) Lihtsalt võeti oma käelt ja pandi mulle käele. Mu endine naabriproua.
Oma esimese käekella sain 7 a sünnipäevaks. Seejärel on olnud mitu - mitu käekella. Umbes 4...5 aastat olen kasutanud mobiilikella väljaspool kodu. Mõtlesin pikemalt aega uuele käekellale, kuid siis jälle mõtlesin "pole tarvis ju"...
neljapäev, märts 27, 2008
Õnnekild
Tänases päevas oli üks õnnekild. Õigemini õnneminutid. Väheste sõnadega.
Seda oli mulle... võib - olla meile kahele vaja.
Tunnetamiseks, et oleme olemas :)
Seda oli mulle... võib - olla meile kahele vaja.
Tunnetamiseks, et oleme olemas :)
kolmapäev, märts 26, 2008
Oo, aeg
Tunnen et enam ei jaksa. Juhtmed jooksevad kokku. Probleemküsimusi on niipalju hetkel, et ehmatusega avastasin, et homme on juba 27. märts - Silveri 16 sünnipäev.! Mitte seda, et oleksin poja sünna unustanud, kuid kuidagi kiiresti jõudis 27. märts kätte. Uskumatu, kuidas aeg lendab...
Eile ja täna olid tihedad tööpäevad. On tulemus "+" ja "-". Tasakaal. Ausalt öeldes ei ole. Kaks erinevat asja: üks plussiga ja teine miinusega ning tasakaalu nende vahel ei saa ollagi.
Vahel tundub sotsiaalsüsteem eriliselt kummaline meil.
Papast. Ta EI joo mitu päeva õlut. Täna kuulsin, kuidas ütles: "Ei taha" Ta juures käib külamees Rein. Tegelikult papale on kedagi vaja, saab vähemasti jutte kellegiga ajada.
Ma mõtlesin, et mu kõrva kuulmisel on miskit viga - ei taha õlut... Paar päeva jõi veini ja minu meelest ka salaja viina.
Momendil joob teed ja puljongid.
Papa on päris - päris läbi. Eriti jalad - haavandid ja vesi. Täna käisin isegi lapiga ta taga ning kuivatasin põrandat. Astub ja lomp jalaveest on põrandal. Jalad on paistes. Õhupuudus on suurenenud.
Päris kohutavad hetked olid südapäeval, kui papa jäi köögiaknal tukkuma suits sõrmede vahel. Äratasin heaga üles. Papa sõimas mind - tema ei maganudki. Ohjah, vana ja haigusest/alkoholist segi olev inimene!
Täna on õhupuudus tal olnud kohutavalt tugev. Olen olnud abi kutsuma. Haarasin juba mobiili... Siis papa, et ei ole vaja...
Muidu on ta lapsemeelne.
Vahel pole enam ajataju.
Unustab palju. Ka sõnu.
Samas on adekvaatne. Tegi isegi makarone...
Olen kohutavalt väsinud.
Kardan, et mul ei jätku taas tundeid...
Kas ma julgen täna magama jääda - kahtlane.
Mõtlen, et enam ei aita papat ükski vägi. Ta ei lase end aidata. Ja võib - olla arsti ja haigla nägemine tapaks ta silmapilkselt juba - kuigi arvame, et on leevendus...
Oo, aeg, mis oleks praegu parim...
Eile ja täna olid tihedad tööpäevad. On tulemus "+" ja "-". Tasakaal. Ausalt öeldes ei ole. Kaks erinevat asja: üks plussiga ja teine miinusega ning tasakaalu nende vahel ei saa ollagi.
Vahel tundub sotsiaalsüsteem eriliselt kummaline meil.
Papast. Ta EI joo mitu päeva õlut. Täna kuulsin, kuidas ütles: "Ei taha" Ta juures käib külamees Rein. Tegelikult papale on kedagi vaja, saab vähemasti jutte kellegiga ajada.
Ma mõtlesin, et mu kõrva kuulmisel on miskit viga - ei taha õlut... Paar päeva jõi veini ja minu meelest ka salaja viina.
Momendil joob teed ja puljongid.
Papa on päris - päris läbi. Eriti jalad - haavandid ja vesi. Täna käisin isegi lapiga ta taga ning kuivatasin põrandat. Astub ja lomp jalaveest on põrandal. Jalad on paistes. Õhupuudus on suurenenud.
Päris kohutavad hetked olid südapäeval, kui papa jäi köögiaknal tukkuma suits sõrmede vahel. Äratasin heaga üles. Papa sõimas mind - tema ei maganudki. Ohjah, vana ja haigusest/alkoholist segi olev inimene!
Täna on õhupuudus tal olnud kohutavalt tugev. Olen olnud abi kutsuma. Haarasin juba mobiili... Siis papa, et ei ole vaja...
Muidu on ta lapsemeelne.
Vahel pole enam ajataju.
Unustab palju. Ka sõnu.
Samas on adekvaatne. Tegi isegi makarone...
Olen kohutavalt väsinud.
Kardan, et mul ei jätku taas tundeid...
Kas ma julgen täna magama jääda - kahtlane.
Mõtlen, et enam ei aita papat ükski vägi. Ta ei lase end aidata. Ja võib - olla arsti ja haigla nägemine tapaks ta silmapilkselt juba - kuigi arvame, et on leevendus...
Oo, aeg, mis oleks praegu parim...
esmaspäev, märts 24, 2008
Sünnipäev ...
Täna on papal vist ilusaim sünnipäev üle mitmekümne aasta :) Ta sai 62 aastaseks - võiks ju olla elujõus härrasmees... Aga..........
Täna hommikul käisid külalised. Korraks. Ükshaaval. Ise otsin eile ilusa kingituse. Püksid. Tort. Kallima veinigi, ta pole ju näinudki häid veine. Lubasin papaga koos veini juua. Nüüd papa küsibki, miks aeglaselt mu pokaal tühjeneb... Ma ei ole varem kunagi näinud, et papa tahab oma sünnipäeva tähistada. Täna on ta tõeliselt lapsemeelne.
Hommikul soovisin papale "tervist ja pisut rohkem kuulamist" - selle peale ütles: "Enam ei kuula ma kedagi", kuid kallistus oli rääkivam...
Täna hommikul käisid külalised. Korraks. Ükshaaval. Ise otsin eile ilusa kingituse. Püksid. Tort. Kallima veinigi, ta pole ju näinudki häid veine. Lubasin papaga koos veini juua. Nüüd papa küsibki, miks aeglaselt mu pokaal tühjeneb... Ma ei ole varem kunagi näinud, et papa tahab oma sünnipäeva tähistada. Täna on ta tõeliselt lapsemeelne.
Hommikul soovisin papale "tervist ja pisut rohkem kuulamist" - selle peale ütles: "Enam ei kuula ma kedagi", kuid kallistus oli rääkivam...
Leidsin oma nimegi heas loos :)
Rapla maakonnaleht Nädaline kirjutab 15.03.2008 Meelis Luksist:
Teisipäeval näitas kunstnik Meelis Luks noortekeskuses Rapla tugikeskuse noortele, kuidas varvastega maalida. Selgelt jäi kõlama mõte: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Tugikeskuse noortele meeldis Meelise külaskäik väga ja nüüd plaanitakse juba talle külla minna. Kogu ettevõtmisestõhkus positiivsust ja rõõmu millegi uue proovimisest. Meelis oli õpetajaks ja eeskujuks.
Tugikeskuse töötajate Piia Abeli ja Hely Kuusi eesmärk on toetada erivajadustega inimesi igapäevastes toimetamistes. Koos käiakse kunstiringis, kus joonistada aitab Krista Urvet, lauldakse Aivar Araku juhendamisel, ujutakse Valtu ujulas, õpitakse rehkendamist,lugemist, kirjutamist ja mängitakse kahe koolitüdruku abiga käsikelli. Väga meeldib noortele korvpallitrennis käia.
Et argielu tegemised ei ununeks, siis püütakse suuremal või vähemal määral ka oma ametlikud asjad ise ajada. Nädalas korra on keegi köögitoimkonnas. Toimkond algab poest sisseostude tegemisega ja lõpeb degusteerimisega ja toidu valmistamiskäigu kirjeldamisega.Teostada saab ka oma ideid.
Tandem Piia ja Hely kutsuvad võimalikult palju erinevaid inimesi erinevatelt elualadelt oma tegemisi tutvustama ja näitama. Hiljuti käisflamenkotantsija. Tantsida proovisid kõik ja kulinadki riputati kõhu ümber. Seekord kutsuti külla maailmas tunnustatud kunstnik MeelisLuks, kes näitas, kuidas käib varvastega maalimine.
Meelisel võtab pildi valmimine aega umbkaudu nädalapäevad. Mõni ka kauem. Autoportreed maalis kaks aastat. Vahenditest on takasutanud akvarelli, temperat, pastelle ja õlivärve. Põhiliselt on pidama jäänud viimaste juurde.
Alates 1993. aasta septembrist on Meelis ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike assotsiatsiooni stipendiaat. Assotsiatsioonloodi 1956. aastal toetamaks kunstnikke, kes pole võimelised kasutama oma käsi kunstitegemisel ja kes kasutavad selleks suud või jalgu.
Organisatsiooni peakorter paikneb Liechtensteinis ning annab välja postkaarte ja kalendreid kunstnike töödega. Stipendium on mõeldud õppimiseks, vahendite ostmiseks, näituste korraldamiseks ja elamiseks. Selle üheks tingimuseks on aga kõikide oma tööde saatmine assotsiatsiooni peakorterisse Liechtensteini. Kuna Eestis assotsiatsioonil oma ühingut pole, siis kuulub Meelis Soome ühingu alla. Eelmise aastaseptembris võeti ühingusse vastu ka Tiia Järvpõld, kellele oli eeskujuks just Meelis Luks.
Teisipäeval näitas kunstnik Meelis Luks noortekeskuses Rapla tugikeskuse noortele, kuidas varvastega maalida. Selgelt jäi kõlama mõte: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Tugikeskuse noortele meeldis Meelise külaskäik väga ja nüüd plaanitakse juba talle külla minna. Kogu ettevõtmisestõhkus positiivsust ja rõõmu millegi uue proovimisest. Meelis oli õpetajaks ja eeskujuks.
Tugikeskuse töötajate Piia Abeli ja Hely Kuusi eesmärk on toetada erivajadustega inimesi igapäevastes toimetamistes. Koos käiakse kunstiringis, kus joonistada aitab Krista Urvet, lauldakse Aivar Araku juhendamisel, ujutakse Valtu ujulas, õpitakse rehkendamist,lugemist, kirjutamist ja mängitakse kahe koolitüdruku abiga käsikelli. Väga meeldib noortele korvpallitrennis käia.
Et argielu tegemised ei ununeks, siis püütakse suuremal või vähemal määral ka oma ametlikud asjad ise ajada. Nädalas korra on keegi köögitoimkonnas. Toimkond algab poest sisseostude tegemisega ja lõpeb degusteerimisega ja toidu valmistamiskäigu kirjeldamisega.Teostada saab ka oma ideid.
Tandem Piia ja Hely kutsuvad võimalikult palju erinevaid inimesi erinevatelt elualadelt oma tegemisi tutvustama ja näitama. Hiljuti käisflamenkotantsija. Tantsida proovisid kõik ja kulinadki riputati kõhu ümber. Seekord kutsuti külla maailmas tunnustatud kunstnik MeelisLuks, kes näitas, kuidas käib varvastega maalimine.
Meelisel võtab pildi valmimine aega umbkaudu nädalapäevad. Mõni ka kauem. Autoportreed maalis kaks aastat. Vahenditest on takasutanud akvarelli, temperat, pastelle ja õlivärve. Põhiliselt on pidama jäänud viimaste juurde.
Alates 1993. aasta septembrist on Meelis ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike assotsiatsiooni stipendiaat. Assotsiatsioonloodi 1956. aastal toetamaks kunstnikke, kes pole võimelised kasutama oma käsi kunstitegemisel ja kes kasutavad selleks suud või jalgu.
Organisatsiooni peakorter paikneb Liechtensteinis ning annab välja postkaarte ja kalendreid kunstnike töödega. Stipendium on mõeldud õppimiseks, vahendite ostmiseks, näituste korraldamiseks ja elamiseks. Selle üheks tingimuseks on aga kõikide oma tööde saatmine assotsiatsiooni peakorterisse Liechtensteini. Kuna Eestis assotsiatsioonil oma ühingut pole, siis kuulub Meelis Soome ühingu alla. Eelmise aastaseptembris võeti ühingusse vastu ka Tiia Järvpõld, kellele oli eeskujuks just Meelis Luks.
pühapäev, märts 23, 2008
Jälle tagasi!
Olen jälle kodus ning psühhodraamast väsinud.
Täna Tartu bussijaamas avanes küllalt ehmatav vaatepilt: meie Tallinn - Põltsamaa - Tartu - Võru bussist väljusid 8...10 aastased poisikesed SUITSUpausile. Tõmbasid suitsu nagu vanad suitsetajad.
Kuhu jõuame...
Täna Tartu bussijaamas avanes küllalt ehmatav vaatepilt: meie Tallinn - Põltsamaa - Tartu - Võru bussist väljusid 8...10 aastased poisikesed SUITSUpausile. Tõmbasid suitsu nagu vanad suitsetajad.
Kuhu jõuame...
reede, märts 21, 2008
neljapäev, märts 20, 2008
Lihtsalt tavaliselt
Soovin kõigile RAHULIKKE PÜHI!
Oli vaikne neljapäev. Toimetasin päev otsa, kuid midagi nagu ei suutnud ära teha. Vähemasti mitte silma torkavalt. Kas miinusega päev... Seda ma ka ei usu. :)
Papale pean nüüd palju asju kätte toimetama. Juba mõni päev palub mind köögitoolilt too see ja see. Tal on tõesti raske käia. Ega ma ei ole pahane. Oh ei! Aga elu on kummaline - keegi ei tea, kuna ta vajab hädas abi. Papa oli koguaeg upsakas, et tema sureb jalalt - ta ei hakka kunagi kellegi, ammugi minu abi vajama. Olen püüdnud talle alati seletada, et hoia tervist, sest ühel hetkel abi vajamine on päris hull.
Mina olen harjunud ootama abi. Kannatama, kui mul hetkel abi pole käe pärast. Ma ei ütle nimelt, et seda olen õppinud. Minu meelest seda EI saa õppida. HARJUDA saab küll. Ja kui oled harjunud ootama ja kannatama, siis tundub loomulik elu osa. Võib - olla on see vastupidine tunnetus sellele, kui inimene saab ise liikuda. Ka siis ta ei mõtle sellele, et ta saab. Arvan seda oletusena. Sest mina saan ka, ainult pisut teisiti ning ma ei tea, kuidas oleks mõtlemine, kui saaksin käijana.
Hea on see, et papa vähemasti püüab tooli ümbruses toimetada - kuigi jah, see pole enam see toimetamine. On aeglane, hingeldav ja jõuetu...
Homme lähen teist korda psühhodraama koolitusele. Kolmeks päevaks. Olen seda hirmsasti oodanud. Ainult lähen raske südamega kodunt ära. Kujutage ette, ma ei soovi papat üksi jätta. Siiski mu enda elu ei saa elamata jääda!
Olen endale selgeks teinud - muretsemine paratamatuse pärast ei aita enam. Röövib energiat vaid.
Usun, Põltsamaal on ees kolm head päeva!
Uskuge teiegi, et elu on kõigele vaatamata hea ja ilus :) Värvige mune! Minge kirikugi! Kui Jumalat ei suuda uskuda, siis leiate oma hingerahu :) See on ka hea.
Oli vaikne neljapäev. Toimetasin päev otsa, kuid midagi nagu ei suutnud ära teha. Vähemasti mitte silma torkavalt. Kas miinusega päev... Seda ma ka ei usu. :)
Papale pean nüüd palju asju kätte toimetama. Juba mõni päev palub mind köögitoolilt too see ja see. Tal on tõesti raske käia. Ega ma ei ole pahane. Oh ei! Aga elu on kummaline - keegi ei tea, kuna ta vajab hädas abi. Papa oli koguaeg upsakas, et tema sureb jalalt - ta ei hakka kunagi kellegi, ammugi minu abi vajama. Olen püüdnud talle alati seletada, et hoia tervist, sest ühel hetkel abi vajamine on päris hull.
Mina olen harjunud ootama abi. Kannatama, kui mul hetkel abi pole käe pärast. Ma ei ütle nimelt, et seda olen õppinud. Minu meelest seda EI saa õppida. HARJUDA saab küll. Ja kui oled harjunud ootama ja kannatama, siis tundub loomulik elu osa. Võib - olla on see vastupidine tunnetus sellele, kui inimene saab ise liikuda. Ka siis ta ei mõtle sellele, et ta saab. Arvan seda oletusena. Sest mina saan ka, ainult pisut teisiti ning ma ei tea, kuidas oleks mõtlemine, kui saaksin käijana.
Hea on see, et papa vähemasti püüab tooli ümbruses toimetada - kuigi jah, see pole enam see toimetamine. On aeglane, hingeldav ja jõuetu...
Homme lähen teist korda psühhodraama koolitusele. Kolmeks päevaks. Olen seda hirmsasti oodanud. Ainult lähen raske südamega kodunt ära. Kujutage ette, ma ei soovi papat üksi jätta. Siiski mu enda elu ei saa elamata jääda!
Olen endale selgeks teinud - muretsemine paratamatuse pärast ei aita enam. Röövib energiat vaid.
Usun, Põltsamaal on ees kolm head päeva!
Uskuge teiegi, et elu on kõigele vaatamata hea ja ilus :) Värvige mune! Minge kirikugi! Kui Jumalat ei suuda uskuda, siis leiate oma hingerahu :) See on ka hea.
kolmapäev, märts 19, 2008
Iseenda mõnus õhtu sai otsa kildudega
Sõin kooki.
Hakkasin lauda koristama.
Taldrek lendas põrandale. Libitses kuidag varvaste vahelt. Tuhandeks killuks. Mul oli hea meel. See oli ilus punkt mõnusale iseenda õhtule.
ÕNNE on vaja. Koledasti vaja :) Killud toovad nüüd tuhat pisikest õnne, mida hing nii igatseb.
Oli õhtu iseendale. Üle pika aja. Helena abiga. Mõnulesin dšusi all, mitte ei pestud vaid. Siis kreemid ja lakid ja muud vajalikud naiselikud tegemised. Umbes kuu polnud saanud seda kõik korralikult teha...
Siis veel väike koristus lae all. Vot, lae alla ma tõesti ei pääse oma jalgadega - selleks vajan abikäsi :D Vaibad õues klopitud.
Ja ma ei ole tundetu :) Olen ju tundeline!!!
Kodutundeline :)
Ja iseenda tundeline :)
Nüüd võiks ka leida veel teisigi tundeid...
Oi, ma ei taha tagasi mõelda ajale, kus ma ei tahtnud olla iseendagi tundeline... See oli aga tõsiselt võimalik. Elasin nagu teises maailmas, seni kuni Krista küsis minult: kas tahad viia ISE ENDA hauale lilleõie, sest sa ju matad end... Ja nii oli.
Tuimus oli elutahte röövinud.
Keelasin endale siirat rõõmugi. MA AINULT NÄISIN teiste inimeste meele heaks naeratavana. Enda sees küsisin päevas sadu kordi, miks teesklen... Mu elu on ju läbi. Praktiliselt kõik oli mult ära võetud. Kurjustega. Mitte mõistmisega.
Tasa, tasapisi tuli minusse tagasi meenutused olnud õnnest ja armastusestki... Kui palju on arutatud, kas Tiia armus õigesse - sry küll, see oli armumine... Kes teaks, kuidas oleks elu läinud Indrekuga, kui oleksin näiteks valinud tema - mina ei tea, kas oleksingi teda hakanud sügavalt armastama... Ta oli tore poiss. Siiani mäletan ta kannikesi... Ainult midagi puudus...
Tänagi võpatan, kui keegi arvab, et on vale (või ka õigem) armastuse tunne.
Teine inimene ei ela teise tundmisega. Keegi teine ei ela teise elu.
Armastuseaegki tuleb üle elada. Armastada nii nagu ei kunagi varem :) - tulgu homme, mis tuleb.
Vaata, kes nüüd räägib armastusest - ise pole mõned aastad päris armunud olnudki :P Tõsiselt.
Ei ole küll olnud pärast tuimust armunud - ning nüüd tean, et see närvikõdi on tulnud minule ainult kasuks. Kuigi on olnud hetk, kus olen jällegi nutnud - aga ei, nüüd tean, et minus on see naiselik nõrkuse poolgi alles - kas soovin või mitte. SEE ON POSITIIVNE.
Tunded on lõpmatu teema.
Jätkan veel...
Homme ehk näete uusi pilte.
Hakkasin lauda koristama.
Taldrek lendas põrandale. Libitses kuidag varvaste vahelt. Tuhandeks killuks. Mul oli hea meel. See oli ilus punkt mõnusale iseenda õhtule.
ÕNNE on vaja. Koledasti vaja :) Killud toovad nüüd tuhat pisikest õnne, mida hing nii igatseb.
Oli õhtu iseendale. Üle pika aja. Helena abiga. Mõnulesin dšusi all, mitte ei pestud vaid. Siis kreemid ja lakid ja muud vajalikud naiselikud tegemised. Umbes kuu polnud saanud seda kõik korralikult teha...
Siis veel väike koristus lae all. Vot, lae alla ma tõesti ei pääse oma jalgadega - selleks vajan abikäsi :D Vaibad õues klopitud.
Ja ma ei ole tundetu :) Olen ju tundeline!!!
Kodutundeline :)
Ja iseenda tundeline :)
Nüüd võiks ka leida veel teisigi tundeid...
Oi, ma ei taha tagasi mõelda ajale, kus ma ei tahtnud olla iseendagi tundeline... See oli aga tõsiselt võimalik. Elasin nagu teises maailmas, seni kuni Krista küsis minult: kas tahad viia ISE ENDA hauale lilleõie, sest sa ju matad end... Ja nii oli.
Tuimus oli elutahte röövinud.
Keelasin endale siirat rõõmugi. MA AINULT NÄISIN teiste inimeste meele heaks naeratavana. Enda sees küsisin päevas sadu kordi, miks teesklen... Mu elu on ju läbi. Praktiliselt kõik oli mult ära võetud. Kurjustega. Mitte mõistmisega.
Tasa, tasapisi tuli minusse tagasi meenutused olnud õnnest ja armastusestki... Kui palju on arutatud, kas Tiia armus õigesse - sry küll, see oli armumine... Kes teaks, kuidas oleks elu läinud Indrekuga, kui oleksin näiteks valinud tema - mina ei tea, kas oleksingi teda hakanud sügavalt armastama... Ta oli tore poiss. Siiani mäletan ta kannikesi... Ainult midagi puudus...
Tänagi võpatan, kui keegi arvab, et on vale (või ka õigem) armastuse tunne.
Teine inimene ei ela teise tundmisega. Keegi teine ei ela teise elu.
Armastuseaegki tuleb üle elada. Armastada nii nagu ei kunagi varem :) - tulgu homme, mis tuleb.
Vaata, kes nüüd räägib armastusest - ise pole mõned aastad päris armunud olnudki :P Tõsiselt.
Ei ole küll olnud pärast tuimust armunud - ning nüüd tean, et see närvikõdi on tulnud minule ainult kasuks. Kuigi on olnud hetk, kus olen jällegi nutnud - aga ei, nüüd tean, et minus on see naiselik nõrkuse poolgi alles - kas soovin või mitte. SEE ON POSITIIVNE.
Tunded on lõpmatu teema.
Jätkan veel...
Homme ehk näete uusi pilte.
teisipäev, märts 18, 2008
Tunded, need kuumalt jahedad tunded
Vahel tahan, et maailmas poleks tundeid. Siis kui tunded häirivad hingerahu. Võib - olla ma pole sedasi iial rääkinud, küll mõelnud.
Oli aeg mu elus, kui püüdsin tundetu olla. Ja muideks, püüdsin end uskuma panna, et kõik inimesed on tundetud olevused. Nii oli kergem. Kuid ka kõledam.
Otsisin seda, mida leiab vaid tunnetes.
Tundeid - vähemasti häid ega kibetaid tundeid mul ju polnud. Oli vaid tuimus.
Ma ei ole bloginud olnust kuigi palju.
Tagant järele tundub raamatki suhteliselt tuim ja kuiv, sest raamatu kirjutamisajal olin üpris tundetu. Öeldakse, et kirjutasin valu välja. Ma isegi ei tea, kas see välja kirjutamine oli valu või midagi muud. Miski nimetu tunne oli. Veendunult võin tõdeda, et viha tunne ei olnud päris kindlasti.
Leelo ütles ilusti: armastus lihtsalt tuleb. Olen vägagi nõus. Korrutan isegi seda ikka ja jälle.
Kui keegi väidab, et see armastus on vale, siis küsin, mis armastus on õigem... Sest kunagi ei tea järgmist eluhetke ette.
Hetkel on õnn.
Järgmisel eluhetkel õnnetus.
Kui hakata igal eluhetkel mõtlema, et elu ongi suur õnnetus - siis saabki elu selline olema.
Inimene vajab õnne.
Nii, nüüd imestate - tiiatibu ja tundetu :) Tegelikult asi enam päris hull pole. Natuke hull ainult :)
Miks - sellest ehk homme...
Täna tahtis üks vana sõber mulle öelda, et olen tark ja mind ei ähvarda hooldekodugi. Mitte positiivselt. Ai, mul käis kuum vastik judin läbi. Esiteks, ka mul on vead st tark ei ole. Teiseks, keegi ei tea, mis toob järgmine eluhetk. See, et olen ratastoolis ei tähenda veel, et ei jää kord voodigi ja ei jaga maailma asjugi. Siis ei aita isiklik abistaja ega ükski vägi.
Annaks jumal, et seda EI juhtuks.
Aga...
See jutt oli seoses ta mitte mõistmisega. Semu on ka ratastoolis.
Papaga on karmid lood. Ta jalad on kuni kubemeni paistes. Varsti ei lähe püksid jalga. Nädala ajaga on jalad paiste läinud. Praegu püüdsin taas temaga rääkida - nagu seinale.
Kell on 1.33 .
Kesköö.
Lähen Victori kaissu. Ehk tuleb unes tundeline kuum naeratus :) Momendil igatsen just sellist naeratust - ma lihtsalt muidu ei jaksa vastupidada...
Tunnetest jätkan aga veel...
Oli aeg mu elus, kui püüdsin tundetu olla. Ja muideks, püüdsin end uskuma panna, et kõik inimesed on tundetud olevused. Nii oli kergem. Kuid ka kõledam.
Otsisin seda, mida leiab vaid tunnetes.
Tundeid - vähemasti häid ega kibetaid tundeid mul ju polnud. Oli vaid tuimus.
Ma ei ole bloginud olnust kuigi palju.
Tagant järele tundub raamatki suhteliselt tuim ja kuiv, sest raamatu kirjutamisajal olin üpris tundetu. Öeldakse, et kirjutasin valu välja. Ma isegi ei tea, kas see välja kirjutamine oli valu või midagi muud. Miski nimetu tunne oli. Veendunult võin tõdeda, et viha tunne ei olnud päris kindlasti.
Leelo ütles ilusti: armastus lihtsalt tuleb. Olen vägagi nõus. Korrutan isegi seda ikka ja jälle.
Kui keegi väidab, et see armastus on vale, siis küsin, mis armastus on õigem... Sest kunagi ei tea järgmist eluhetke ette.
Hetkel on õnn.
Järgmisel eluhetkel õnnetus.
Kui hakata igal eluhetkel mõtlema, et elu ongi suur õnnetus - siis saabki elu selline olema.
Inimene vajab õnne.
Nii, nüüd imestate - tiiatibu ja tundetu :) Tegelikult asi enam päris hull pole. Natuke hull ainult :)
Miks - sellest ehk homme...
Täna tahtis üks vana sõber mulle öelda, et olen tark ja mind ei ähvarda hooldekodugi. Mitte positiivselt. Ai, mul käis kuum vastik judin läbi. Esiteks, ka mul on vead st tark ei ole. Teiseks, keegi ei tea, mis toob järgmine eluhetk. See, et olen ratastoolis ei tähenda veel, et ei jää kord voodigi ja ei jaga maailma asjugi. Siis ei aita isiklik abistaja ega ükski vägi.
Annaks jumal, et seda EI juhtuks.
Aga...
See jutt oli seoses ta mitte mõistmisega. Semu on ka ratastoolis.
Papaga on karmid lood. Ta jalad on kuni kubemeni paistes. Varsti ei lähe püksid jalga. Nädala ajaga on jalad paiste läinud. Praegu püüdsin taas temaga rääkida - nagu seinale.
Kell on 1.33 .
Kesköö.
Lähen Victori kaissu. Ehk tuleb unes tundeline kuum naeratus :) Momendil igatsen just sellist naeratust - ma lihtsalt muidu ei jaksa vastupidada...
Tunnetest jätkan aga veel...
esmaspäev, märts 17, 2008
Mesilase nõelamised
Elus nagu naksi :D
Op oli tõesti imepisi :) Ja üsna meeldiv. Kui nii saab väljendada. Igatahes hambaarst on olnud hullem :P
Mis mind muigama pani, oli küsimus tuimetussüsti kohta, kas mul allergiat on sellele. Vabandage, ma ei tea. Ma ei tea endal olevat ühtegi allergiat. Päris tõsiselt. Võib - olla, et ongi mõni, aga juhtumisi ei ole ta mind veel tabanud. Saan ju aru, et arstid tegid oma tööd. Miks patsiendi enne aega närvi ajada pole ka erilist mõttet - äkki olekski olnud just sellele rohule allergia...
Norin niisama :)
Õmmeldes tundsin mesilase nõelatorkeid. Ma ei ole küll iialgi reide nõelata saanud, küll alati huulte :) Küllap tuimestus ei mõjunud veel hästi.
Mind hämmastas tohtrite omavaheline suhtlemine. Kujutage ette, lobitsesid hetkeks maast ja ilmast. Unustasid mulle öelda, et nüüd hakkavad õmblema. Võpatasin torkest. Ma nagu ei oodanud seda tundmist.
Nagu filmis! Arstid ajavad juttu oppi ajal...
Raadio ja muusika olid aga hea taust.
Aitäh Laurale ja Marile, kes mind täna aitasid!
Op oli tõesti imepisi :) Ja üsna meeldiv. Kui nii saab väljendada. Igatahes hambaarst on olnud hullem :P
Mis mind muigama pani, oli küsimus tuimetussüsti kohta, kas mul allergiat on sellele. Vabandage, ma ei tea. Ma ei tea endal olevat ühtegi allergiat. Päris tõsiselt. Võib - olla, et ongi mõni, aga juhtumisi ei ole ta mind veel tabanud. Saan ju aru, et arstid tegid oma tööd. Miks patsiendi enne aega närvi ajada pole ka erilist mõttet - äkki olekski olnud just sellele rohule allergia...
Norin niisama :)
Õmmeldes tundsin mesilase nõelatorkeid. Ma ei ole küll iialgi reide nõelata saanud, küll alati huulte :) Küllap tuimestus ei mõjunud veel hästi.
Mind hämmastas tohtrite omavaheline suhtlemine. Kujutage ette, lobitsesid hetkeks maast ja ilmast. Unustasid mulle öelda, et nüüd hakkavad õmblema. Võpatasin torkest. Ma nagu ei oodanud seda tundmist.
Nagu filmis! Arstid ajavad juttu oppi ajal...
Raadio ja muusika olid aga hea taust.
Aitäh Laurale ja Marile, kes mind täna aitasid!
pühapäev, märts 16, 2008
Ikka HEAMAKS ;) :)
Hea, kui keegi ei ole ka lootust kaotanud nagu minagi, et inimesed ja elugi muutuvad heamaks :) Aitäh, Leelo!
Arvan, pigem usun, kui paremaks muutumise lootus kaoks, siis saaks elu otsa. See lootus ja usk aitavad mustad argipäevad võida. Oleme ausad, päevast päeva on miljon üks pisimuret, milledele pöörame minimaalselt tähelepanu. Loomulikud osad argipäevas. Püüdke mõelda, kui mitu ohed on rõõmust või murest :)
Ükski inimene ei saa olla üdini halb. Usun, et aastatega inimene muutub. Teisiti ei saagi olla! Võib - olla olen sinisilmne, aga usun, et muutub positiivsemaks. Vahel harva halvemaks - ja siingi peab peituma mingi põhjus, miks inimene muutub kurjaks või jääb lausa elule jalgu. Kõik on kõigega seoses.
Olen näinud/kogenud palju karmust.
Võiksin olla seepärast isegi kibestunud olla. Kättemaksu huviline. Vägagi vihane.
Ma ei suuda seda.
Minu jaoks on negatiivne olla raskem, kui looda, et kõige kurjem tegu on olnud millegiks hea või tasub kunagi kuhjaga rõõmu tagasi. Pahategijad saavad arvatavasti kord oma vigadest aru ning muutuvad heamaks. Sest usun sedagi, et paha olla on neile endale väga raske. Piisab sellest, kui inimene enda hinges muutub - headus särabki kaugele.
Papa küsis hommikul minult, kui juua kummeliteed. Ta pilk karjus appi mind. Taas püüdsin öelda, et arsti on vaja - teed on head, kuid need on hiljaks jäänud. Nii kui arsti sõna kuulis oli lukkus. Kaks a - tähega sõna panevad inimese lukku: alkohol ja arst.
Ma ei mõtle vaid, usun raudselt, et papa on juba haigusi ja võib - olla juba vähkigi täis, et ta ise tunnetab, et enam ei aita miski.
Hommikul aitas papa mind riidesse panna. Ei jaksanud. Mitu nädalat olen proovinud mitte teda appi paluda. Sel pole tulemust. Täna sai talle iseendale vist selgeks, et ta on jõuetu. Muidu karjus, kui sõin ise, kas ma ei või aidata (tõsiselt karjus aastaid) - aga nüüd ütleb: saa söömisega ise hakkama.
Ta ei jaksa lihtsalt lusikat/kahvlit hoida. Mida ta suudab veel hoida on õlupudel...
Praegu keedab piimasuppi. Hingeldab. Küsib pisiasjugi minult.
Täna on siis adekvaatsem. Kauaks?
Keegi ei ole täna papal külas käinud. Esimest korda kurtis mulle: "Täna ei tulegi keegi mind vaatama. Ei tea miks..."
Oh, papa!!!
Kuna ajasin mobiiliga homset mosaiiki kokku, siis küsis, millal ma koju tagasi tulen. Papa lihtsalt ei taha minuta olla - see on minule ammu selge. Ehk kardab sedagi, et koju tulles teda enam ei ole...
Homme on siis mul pisi op. Jalapunni.
Õnneks sain inimesi, kes mind homme järjest abistavad. Kella värgina toimub homme päev taas. Igalühel on töö. Sõbrannad ei ole isiklikud abistajad. Küll on HEA, et nad tulevad vastu ja mõistavad mind. Ise püüan sõbrannade koormus jaotada. Nii olengi kaks kuud praktiliselt toime tulnud.
Usun kindlameelselt, et varsti pean leidma head isiklikud abistajad.
Küll elu muutub heamaks :)
Oma normaalse rööpa tagasi...
Arvan, pigem usun, kui paremaks muutumise lootus kaoks, siis saaks elu otsa. See lootus ja usk aitavad mustad argipäevad võida. Oleme ausad, päevast päeva on miljon üks pisimuret, milledele pöörame minimaalselt tähelepanu. Loomulikud osad argipäevas. Püüdke mõelda, kui mitu ohed on rõõmust või murest :)
Ükski inimene ei saa olla üdini halb. Usun, et aastatega inimene muutub. Teisiti ei saagi olla! Võib - olla olen sinisilmne, aga usun, et muutub positiivsemaks. Vahel harva halvemaks - ja siingi peab peituma mingi põhjus, miks inimene muutub kurjaks või jääb lausa elule jalgu. Kõik on kõigega seoses.
Olen näinud/kogenud palju karmust.
Võiksin olla seepärast isegi kibestunud olla. Kättemaksu huviline. Vägagi vihane.
Ma ei suuda seda.
Minu jaoks on negatiivne olla raskem, kui looda, et kõige kurjem tegu on olnud millegiks hea või tasub kunagi kuhjaga rõõmu tagasi. Pahategijad saavad arvatavasti kord oma vigadest aru ning muutuvad heamaks. Sest usun sedagi, et paha olla on neile endale väga raske. Piisab sellest, kui inimene enda hinges muutub - headus särabki kaugele.
Papa küsis hommikul minult, kui juua kummeliteed. Ta pilk karjus appi mind. Taas püüdsin öelda, et arsti on vaja - teed on head, kuid need on hiljaks jäänud. Nii kui arsti sõna kuulis oli lukkus. Kaks a - tähega sõna panevad inimese lukku: alkohol ja arst.
Ma ei mõtle vaid, usun raudselt, et papa on juba haigusi ja võib - olla juba vähkigi täis, et ta ise tunnetab, et enam ei aita miski.
Hommikul aitas papa mind riidesse panna. Ei jaksanud. Mitu nädalat olen proovinud mitte teda appi paluda. Sel pole tulemust. Täna sai talle iseendale vist selgeks, et ta on jõuetu. Muidu karjus, kui sõin ise, kas ma ei või aidata (tõsiselt karjus aastaid) - aga nüüd ütleb: saa söömisega ise hakkama.
Ta ei jaksa lihtsalt lusikat/kahvlit hoida. Mida ta suudab veel hoida on õlupudel...
Praegu keedab piimasuppi. Hingeldab. Küsib pisiasjugi minult.
Täna on siis adekvaatsem. Kauaks?
Keegi ei ole täna papal külas käinud. Esimest korda kurtis mulle: "Täna ei tulegi keegi mind vaatama. Ei tea miks..."
Oh, papa!!!
Kuna ajasin mobiiliga homset mosaiiki kokku, siis küsis, millal ma koju tagasi tulen. Papa lihtsalt ei taha minuta olla - see on minule ammu selge. Ehk kardab sedagi, et koju tulles teda enam ei ole...
Homme on siis mul pisi op. Jalapunni.
Õnneks sain inimesi, kes mind homme järjest abistavad. Kella värgina toimub homme päev taas. Igalühel on töö. Sõbrannad ei ole isiklikud abistajad. Küll on HEA, et nad tulevad vastu ja mõistavad mind. Ise püüan sõbrannade koormus jaotada. Nii olengi kaks kuud praktiliselt toime tulnud.
Usun kindlameelselt, et varsti pean leidma head isiklikud abistajad.
Küll elu muutub heamaks :)
Oma normaalse rööpa tagasi...
Tänaseks...
...HEAD PALMIPUUDEPÜHA
Urvadki toas. Eile toodi. Jõe äärest. Papa tegelikult soovis, et tuuakse pajuoksi. Naabrimaja mammi tõi ise imearmsa väikse lepaoksa...
Olen ise toonud pea iga aasta urbi tuppa. Vana - Kastre teel on ilus kevadel...
Urvadki toas. Eile toodi. Jõe äärest. Papa tegelikult soovis, et tuuakse pajuoksi. Naabrimaja mammi tõi ise imearmsa väikse lepaoksa...
Olen ise toonud pea iga aasta urbi tuppa. Vana - Kastre teel on ilus kevadel...
laupäev, märts 15, 2008
Laupäevane
Oli suhteliselt rahulik päev.
Järjekordne maal sai valmis. Lakkisin ülegi. Oo, poolaastat nägin vaeva!!! Loomulikult, kui kriitiline oleksin, siis sel pildil on sada üks maalimisviga või noh jooni/varje, millega ma üleüldse rahule ei jää ealeski :) Kuid üldiselt näen isegi omaenda arengut - see on hea. Vahepeal tundsin taas, et mul pole maalimisannet :P
Praegu mõtlen maalile tabavat nime. Kaldun uskuma, et nimeks saab "Ema pilk"... Tegelikult on minu esimesed portreed :) Rohkem ehk ei kirjeldaks uut maali. KUI leian kellegi fotokaga, kes pildistaks maali, siis näete :D
Paar kolm nädalat ei suutnud ma pintslitki varba vahele võtta. Õnneks tuli üks päev Jäppe, sundis mind maalima. Nüüd on jälle tahe värvidega mässada.
Kooliplika - sundige ja teengi koolitükke!!!
Tõsiselt, igaüks vajab millegi tegemiseks vahetut tunnustust. Päris üksinda nokitseda või interneti kaudu juhendamist saada on hoopis teine asi...
Papa on enam - vähem normis. On tasakesi askeldanud, kuigi see pole enam see, mis oli. Ehk toimetused hoiavad mõne aja kauem ta mingilgi selgema mõistuse ja füüsilise juures.
Aga tõesti talle oleks lõpp, kui igasugune arusaamine ja füüsiline toimetulek iseendaga kaoks... ja see moment vist pole enam kaugel...
Püüdsin taaskord heaga rääkida. Papa vaatas omasel mõistmatul pilgul mulle otsa ja vaikis. Temalik eluaeg.
Ausalt öeldes olen täna rohkem omaette toimetanud ja olnud ja mõelnud. Köögis ma ei julge eriti tegutseda. Kõlab naljakalt, kuid see on nõnda. Lihtsalt ma ei taha maid jagada! Ei suuda.
Olen nüüd jõudnud arusaamisele enda suhtes. Seda olen teadnud koguaeg ju. Aeg - ajalt end kontrollides jälgida tuleb ainult kasuks. Saan tõepoolest päev paar täiesti vabalt üksi hakkama. Tean täpselt, millest mul abi vaja on. Mida ma kindlasti teha ise ei saa. Näiteks juukseid kinni panna. Kuid päeva paariga ma ei sureks kah, kui mõni asi jääks mul tegemata. Juuksed näiteks kõvasti kalasabas on ok ju mõni päev.
Elu läheb edasi!!!
Usun.
Järjekordne maal sai valmis. Lakkisin ülegi. Oo, poolaastat nägin vaeva!!! Loomulikult, kui kriitiline oleksin, siis sel pildil on sada üks maalimisviga või noh jooni/varje, millega ma üleüldse rahule ei jää ealeski :) Kuid üldiselt näen isegi omaenda arengut - see on hea. Vahepeal tundsin taas, et mul pole maalimisannet :P
Praegu mõtlen maalile tabavat nime. Kaldun uskuma, et nimeks saab "Ema pilk"... Tegelikult on minu esimesed portreed :) Rohkem ehk ei kirjeldaks uut maali. KUI leian kellegi fotokaga, kes pildistaks maali, siis näete :D
Paar kolm nädalat ei suutnud ma pintslitki varba vahele võtta. Õnneks tuli üks päev Jäppe, sundis mind maalima. Nüüd on jälle tahe värvidega mässada.
Kooliplika - sundige ja teengi koolitükke!!!
Tõsiselt, igaüks vajab millegi tegemiseks vahetut tunnustust. Päris üksinda nokitseda või interneti kaudu juhendamist saada on hoopis teine asi...
Papa on enam - vähem normis. On tasakesi askeldanud, kuigi see pole enam see, mis oli. Ehk toimetused hoiavad mõne aja kauem ta mingilgi selgema mõistuse ja füüsilise juures.
Aga tõesti talle oleks lõpp, kui igasugune arusaamine ja füüsiline toimetulek iseendaga kaoks... ja see moment vist pole enam kaugel...
Püüdsin taaskord heaga rääkida. Papa vaatas omasel mõistmatul pilgul mulle otsa ja vaikis. Temalik eluaeg.
Ausalt öeldes olen täna rohkem omaette toimetanud ja olnud ja mõelnud. Köögis ma ei julge eriti tegutseda. Kõlab naljakalt, kuid see on nõnda. Lihtsalt ma ei taha maid jagada! Ei suuda.
Olen nüüd jõudnud arusaamisele enda suhtes. Seda olen teadnud koguaeg ju. Aeg - ajalt end kontrollides jälgida tuleb ainult kasuks. Saan tõepoolest päev paar täiesti vabalt üksi hakkama. Tean täpselt, millest mul abi vaja on. Mida ma kindlasti teha ise ei saa. Näiteks juukseid kinni panna. Kuid päeva paariga ma ei sureks kah, kui mõni asi jääks mul tegemata. Juuksed näiteks kõvasti kalasabas on ok ju mõni päev.
Elu läheb edasi!!!
Usun.
reede, märts 14, 2008
Üks rõõmus silmapilk keset kaost
Kui nutumaik oli suus, tegi mobiil sõnumi helina. Avasin sõnumi. Lugesin. Naeratasin pisarateni südamest. See oli üliüllatuslik sms Kaupolt :) kes saabus kaugelt maalt koju ja teatas, et palus Budhalt kõigile sõpradele õnne ja rahu, ta vastas, et need ise välja tahu
Ma ei suutnud uskuda ikka veel, et olen Kaupole nii oluline - nüüd ma ei teagi, kas süüdistada end kahtlevas seisukohas :) Nüüd tean, tean väga kindlalt, et nii väikse inimesena nagu mina just parajasti olen, olen Kaupole tähtis ja oluline.
Ja meie koostöö Kaupoga jätkub.
Kui vaid Kaupo ise teaks, millise hoolivjulge toetuse laengu mulle andis justtäpselt siis, kui mu maailm tahtis kokku varitseda järjekordselt :) Eks ma püüan seda öelda mais Geniaalsuse koolitusel ;)
Oluline on see, et Kaupo usub minussegi. Kui inimesesse. Kui projektijuhti. Kui ehk ka tulevasse koolitajasse. Usun sedagi.
Tean, miks pingutan ja vaeva näen.
Ei, mitte üksnes Kaupo pärast.
Iseenda pärast.
Kõikide inimeste pärast, kellele mina kordan lähen.
Ma pole üksinda.
Kuigi papa röögib sedagi, et mul pole kedagi. Ta ju näeb ainult seda, mis kodus on. Mõni päev olen jah kodus üksi. Kui palju häid inimesi mu ümber tegelikult on - seda papa ei oska kahjuks ette kujutada ja vist ei tahagi.
Ma ei suutnud uskuda ikka veel, et olen Kaupole nii oluline - nüüd ma ei teagi, kas süüdistada end kahtlevas seisukohas :) Nüüd tean, tean väga kindlalt, et nii väikse inimesena nagu mina just parajasti olen, olen Kaupole tähtis ja oluline.
Ja meie koostöö Kaupoga jätkub.
Kui vaid Kaupo ise teaks, millise hoolivjulge toetuse laengu mulle andis justtäpselt siis, kui mu maailm tahtis kokku varitseda järjekordselt :) Eks ma püüan seda öelda mais Geniaalsuse koolitusel ;)
Oluline on see, et Kaupo usub minussegi. Kui inimesesse. Kui projektijuhti. Kui ehk ka tulevasse koolitajasse. Usun sedagi.
Tean, miks pingutan ja vaeva näen.
Ei, mitte üksnes Kaupo pärast.
Iseenda pärast.
Kõikide inimeste pärast, kellele mina kordan lähen.
Ma pole üksinda.
Kuigi papa röögib sedagi, et mul pole kedagi. Ta ju näeb ainult seda, mis kodus on. Mõni päev olen jah kodus üksi. Kui palju häid inimesi mu ümber tegelikult on - seda papa ei oska kahjuks ette kujutada ja vist ei tahagi.
Stressi ravi lõppes deprekaga OMAS KODUS
Mul oli hommikul tunne, et vot täna TAHAN koristada. Ausalt öeldes nii must elamine ei olnud kaua - kaua aega. Olin mitu - mitu kuud lihtsalt silmad kinni pigistanud, et mitte näha lohakust, mis pole üldse mulle omane. Mul peab ju iga pisiasigi täpselt õiges kohas olema ning ei ühtegi tolmukübet. Mind ajab lihtsalt närvi, kui asjad pole nii nagu ette nähtud või lauakate all on puru, või kapp segamini. Kuid paar kuud ei suutnud miskit teha, sest teadsin, et poole tunni pärast on elamine, eriti kööginurk samasugune nagu enne koristust.
Täna päev oli mul energia. Tegin praktiliselt suurpuhastuse. Kogunisti laulsin omaette. Hea oli olla ja toimetada. Muud ei tahtnudki. Kallikese "unustasin" päevaks. Saatsin vaid mõned vastu sõnumid.
Papa oli ka eilsest enam - vähem normaalne. Vähemasti oli normaalsemaid aegu üle mõne aja. Tegi kogunisti taas süüa ning rääkis, olgugi, et aknast nähtud - tavaliselt lasen selle juttu ühest kõrvast sisse teisest välja, sest mind tõesti ei huvita kes kellega mingil ajal õues käib. Arutas veel, mida süüa teha.
Nurgas seisab kahe päevaga kolm 2 l õlupudelit + mingi vein + üks 1 l õlupudel. Arvatavasti joomine leevendab juba ta vaevusi. Õhku tal ei jätku pidevalt. Ei jaksa enam köhidagi. Mul on hirm koguaeg, et ta lihtsalt lämbub... Ja jalad on kohutavalt paistes. Ühesõnaga, lootusetu tervis. Nojah, lisaks sellele neelab ikkagi suvalisi valurohte. Tablette toovad. Hea küll, saan aru, et toojad teevad enda meelest head. Kuid... praegu on lihtsalt lihtne ravi hiljaks jäänud ja võib veel hullemaks teha.
Kui nii edasi, helistan ühel hetkel kiirabi ja punkt.
Olgugi, et minu sõna ei maksa midagi.
Koristasin.
Pühkisin valamu juures lauda. Mõtlesin, et panen uue laudliniku (sünnipäevaks sain üllatus kingina :) ). Kogemata lükkasin puljongipurgi valamu - lihtsalt pühkisin hoogsalt. Mis järel korraldas papa skandaali - mina viskan tema ostetud rahaga puljongi minema. Püüdis isegi mind lüüa, ise ütles, et mina tahan teda peksa.
Tean, et karjumine oli mõttetu. Aga ma karjusin.
Et papa koristab 4 x päevas. Nii ta väitis. Mõistan, vanade inimeste pühkimine vahel ongi kerge pühkimine rasvase lapiga, mis määrib rohkem kui puhastab. Millegipärast oli laud igasugust sodi täis, mis üleüldse ei täna ega eilegi lauale tekkinud. Valamu juures olev kapp on justkui papa isiklik laud, mille sees kuivavad nõud.
Mul tuli nutumaik suhu.
Kaua veel suudan...
Päeval nägin, kuidas kodu särama lõi. Toas hõljus kodusoojus. Mõtlesin, et olen õnnelik inimene - mul on nii armas ja ilus kodu... Vahepeal ei tahtnud ma tõesti kodu tulla. Ma ei tundnud end kodus hästi... Tundsin kuidagi üleliigsena ja taas vaevatuna... Ja see korralagedus häiris mind...
Nüüd on jälle tunne, et mine kodunt ära.
Kuigi puhtus särab vastu ja mul peaks hea olema...
Saan aru, et papa on tervisest põhjustatud ebaadekvaatne. Samas on ebakaine. Ja löömise ähvardus polnud tal täna esimest korda. Ta on endale pähe võtnud, et tema on minu vägivalla ohver. Olen rääkinud, kui mina olen paha, siis palun otsi abi - keegi ei käse ju minuga elada koos. Siis on alati vaikus. Ma isegi ei usu, et papa ei saa üldse aru, mida ta räägib. Siin mängib taas ja taas alkohol oma rolli. Kiuslik on ta samuti.
Võib - olla aasta alguses oli pisut kergem olukord, kui papa otsis (peale tükkivalt küll) igaühelt hellust...
Täna päev oli mul energia. Tegin praktiliselt suurpuhastuse. Kogunisti laulsin omaette. Hea oli olla ja toimetada. Muud ei tahtnudki. Kallikese "unustasin" päevaks. Saatsin vaid mõned vastu sõnumid.
Papa oli ka eilsest enam - vähem normaalne. Vähemasti oli normaalsemaid aegu üle mõne aja. Tegi kogunisti taas süüa ning rääkis, olgugi, et aknast nähtud - tavaliselt lasen selle juttu ühest kõrvast sisse teisest välja, sest mind tõesti ei huvita kes kellega mingil ajal õues käib. Arutas veel, mida süüa teha.
Nurgas seisab kahe päevaga kolm 2 l õlupudelit + mingi vein + üks 1 l õlupudel. Arvatavasti joomine leevendab juba ta vaevusi. Õhku tal ei jätku pidevalt. Ei jaksa enam köhidagi. Mul on hirm koguaeg, et ta lihtsalt lämbub... Ja jalad on kohutavalt paistes. Ühesõnaga, lootusetu tervis. Nojah, lisaks sellele neelab ikkagi suvalisi valurohte. Tablette toovad. Hea küll, saan aru, et toojad teevad enda meelest head. Kuid... praegu on lihtsalt lihtne ravi hiljaks jäänud ja võib veel hullemaks teha.
Kui nii edasi, helistan ühel hetkel kiirabi ja punkt.
Olgugi, et minu sõna ei maksa midagi.
Koristasin.
Pühkisin valamu juures lauda. Mõtlesin, et panen uue laudliniku (sünnipäevaks sain üllatus kingina :) ). Kogemata lükkasin puljongipurgi valamu - lihtsalt pühkisin hoogsalt. Mis järel korraldas papa skandaali - mina viskan tema ostetud rahaga puljongi minema. Püüdis isegi mind lüüa, ise ütles, et mina tahan teda peksa.
Tean, et karjumine oli mõttetu. Aga ma karjusin.
Et papa koristab 4 x päevas. Nii ta väitis. Mõistan, vanade inimeste pühkimine vahel ongi kerge pühkimine rasvase lapiga, mis määrib rohkem kui puhastab. Millegipärast oli laud igasugust sodi täis, mis üleüldse ei täna ega eilegi lauale tekkinud. Valamu juures olev kapp on justkui papa isiklik laud, mille sees kuivavad nõud.
Mul tuli nutumaik suhu.
Kaua veel suudan...
Päeval nägin, kuidas kodu särama lõi. Toas hõljus kodusoojus. Mõtlesin, et olen õnnelik inimene - mul on nii armas ja ilus kodu... Vahepeal ei tahtnud ma tõesti kodu tulla. Ma ei tundnud end kodus hästi... Tundsin kuidagi üleliigsena ja taas vaevatuna... Ja see korralagedus häiris mind...
Nüüd on jälle tunne, et mine kodunt ära.
Kuigi puhtus särab vastu ja mul peaks hea olema...
Saan aru, et papa on tervisest põhjustatud ebaadekvaatne. Samas on ebakaine. Ja löömise ähvardus polnud tal täna esimest korda. Ta on endale pähe võtnud, et tema on minu vägivalla ohver. Olen rääkinud, kui mina olen paha, siis palun otsi abi - keegi ei käse ju minuga elada koos. Siis on alati vaikus. Ma isegi ei usu, et papa ei saa üldse aru, mida ta räägib. Siin mängib taas ja taas alkohol oma rolli. Kiuslik on ta samuti.
Võib - olla aasta alguses oli pisut kergem olukord, kui papa otsis (peale tükkivalt küll) igaühelt hellust...
neljapäev, märts 13, 2008
Ma EI süüdista... ja ma ei ole süüdi ka...
Keegi kommis, et süüdistan riiki... EI. Usun, et Eestis on hea elada. Kuigi meil on palju arenguruumi veel - oleme ausad. Vaatame tõele näkku - meil on hoolimatust veel päris palju. Just inimese väärtustamises. Kui inimene on teistsugune, siis teda poleks nagu olemas. Teistsuguse inimese all mõtlen siinkohal näiteks alkoholi sõltuvuses olevat inimest, kes ei saa endaga enam hakkama. Eks vaielge vastu, et joodikud pole teistsugused inimesed. Joodik või mitte, kodutu või mitte... - siiski inimene.
Praegu mõtlen laiemalt. Mitte vaid iseenda muredele. Iga päev kuulen siit - sealt uskumatuid lugusid, kui ollakse pisutki teistsugune.
Veel seda, et kui mul on mure, siis on alati olen mina nagu süüdlane, kes karjub. Kes ei mõista, et pereliige on ka inimene... Tiia peaks nagu olema alati rõõmsameelne. Mitte eksima. Mitte murelik olema. On harjutud leebe Tiiaga, kes loomulikult kõik alla neelab. Ja kui ei neela, siis nagu karjub, KUID mul tuleb tõdeda, et ma ei oska peaaegu üldse karjuda ega end raevuga maksma panna.
Kas viha ja raevu ongi vaja?
EI OLE JU.
Vahetevahel võidab headusega asjaajamine vaid kauem aega, kuid viib lõpuks siiski sihile. Mõnikord võib sel sihiteel lihtsalt meel mõruks minna, kui palju on ümberringi hoolimatust ja mitte mõistmist.
Samas on hoolivust ja mõistmist tohutult.
See annab lootust, et kõik polegi nii lootusetu kui esmasilmapilgul tundub.
On jamasid, mida olen endale ise teinud - tunnistan seda. Enda suppe pean ise sööma ning sööngi. Eks minagi olen ainult inimene, kes vahetevahel eksib ning keerab endale käkke.
Kuid mõnede probleemide lahendused vajavad lihtsalt meeskondi. Üksainus inimene ei suuda üksi midagi ära teha ka kõige parema tahtmise juures.
Seda on elukogemused mulle tõestanud... Püüa, kuidas iganes, ikka on püüdlused jooksnud kokku jooksnud...
Praegu mõtlen laiemalt. Mitte vaid iseenda muredele. Iga päev kuulen siit - sealt uskumatuid lugusid, kui ollakse pisutki teistsugune.
Veel seda, et kui mul on mure, siis on alati olen mina nagu süüdlane, kes karjub. Kes ei mõista, et pereliige on ka inimene... Tiia peaks nagu olema alati rõõmsameelne. Mitte eksima. Mitte murelik olema. On harjutud leebe Tiiaga, kes loomulikult kõik alla neelab. Ja kui ei neela, siis nagu karjub, KUID mul tuleb tõdeda, et ma ei oska peaaegu üldse karjuda ega end raevuga maksma panna.
Kas viha ja raevu ongi vaja?
EI OLE JU.
Vahetevahel võidab headusega asjaajamine vaid kauem aega, kuid viib lõpuks siiski sihile. Mõnikord võib sel sihiteel lihtsalt meel mõruks minna, kui palju on ümberringi hoolimatust ja mitte mõistmist.
Samas on hoolivust ja mõistmist tohutult.
See annab lootust, et kõik polegi nii lootusetu kui esmasilmapilgul tundub.
On jamasid, mida olen endale ise teinud - tunnistan seda. Enda suppe pean ise sööma ning sööngi. Eks minagi olen ainult inimene, kes vahetevahel eksib ning keerab endale käkke.
Kuid mõnede probleemide lahendused vajavad lihtsalt meeskondi. Üksainus inimene ei suuda üksi midagi ära teha ka kõige parema tahtmise juures.
Seda on elukogemused mulle tõestanud... Püüa, kuidas iganes, ikka on püüdlused jooksnud kokku jooksnud...
kolmapäev, märts 12, 2008
Selge kui seebivesi
Kui peres on probleem, siis jäetakse kõik ühele pereliikme kanta. Uskumatu.
Milleks on üldse ametnikke vaja?
Kas ei peaks ametnik turvatunde andma, kui pöördud oma murega tema poole ning otsima üheskoos probleemidele lahendusi? Mitte aind öelda, et isa vajab minu tähelepanu ja vanad inimesed muutuvad lasteks ning olukord ei pruugigi nii hull olla. Ja veel - inimese enda otsused on ainult määravad. Kui papa niisiis tahab, võibki kõike teha!
Nii palju siis lootusest, et leida papa probleemidele abi.
Segane blogimine. Praegu ongi olukord segane.
Ma pean seedima tänast vastust.
Aga kui mind ei oleks papal - MIS siis saaks...
Milleks on üldse ametnikke vaja?
Kas ei peaks ametnik turvatunde andma, kui pöördud oma murega tema poole ning otsima üheskoos probleemidele lahendusi? Mitte aind öelda, et isa vajab minu tähelepanu ja vanad inimesed muutuvad lasteks ning olukord ei pruugigi nii hull olla. Ja veel - inimese enda otsused on ainult määravad. Kui papa niisiis tahab, võibki kõike teha!
Nii palju siis lootusest, et leida papa probleemidele abi.
Segane blogimine. Praegu ongi olukord segane.
Ma pean seedima tänast vastust.
Aga kui mind ei oleks papal - MIS siis saaks...
Nii ja naa
Olen elus - ja poolsurnt. Mitte midagi hullu, ainult see elu ajas sees keerama:P Öö otsa keeras. Päeval puhkasin, ehk otse öeldes magasin päeva maha.
Eile sain hingearsti juures käia. Pean ikka ja jälle kordama, et elu on ebaloogiline. Tõdesime seda taaskord psühholoogiga mõlemad. Rääkisime lihtsalt papa-probleemist. Nii hea on ju öelda, et inimene, kes ise endaga toime ei tule, on justkui midagi vähemat, kui inimene... Loodan, et täna jõuan koju. Aga kas ma tegelikult TAHAN sinna minna, see on iseküsimus...
Eile sain hingearsti juures käia. Pean ikka ja jälle kordama, et elu on ebaloogiline. Tõdesime seda taaskord psühholoogiga mõlemad. Rääkisime lihtsalt papa-probleemist. Nii hea on ju öelda, et inimene, kes ise endaga toime ei tule, on justkui midagi vähemat, kui inimene... Loodan, et täna jõuan koju. Aga kas ma tegelikult TAHAN sinna minna, see on iseküsimus...
esmaspäev, märts 10, 2008
Lumikellukesed
Eile toodi lumikellukesi jääpallis :) Armas. Ainult et jääpall hakkas sulama... Praegu on lillekesed viinapitsis.
pühapäev, märts 09, 2008
laupäev, märts 08, 2008
EVT
Käisin niisiis Euroopa Vabatahtliku Teenistuse koolitusel. http://www.noored.ee/ Mu silmaring taas laienes. Võib - olla üleeile, kui pisut hilinesin koolitusele, mida pagana pihta siit otsisin. Alguses ei saanud mõhkugi aru.
Kuid mida tund koolitusel olles, seda selgemini tajusin, MIKS olen koolitusel. Küllap LEEPÜ võib olla alguses vastuvõttev organisatsioon, kuid pärast ka ehk saatja organisatsioon vabatahtlikele. Mulle tundub, et need noored, kes soovivad vabatahtlikud olla, teavad täpselt, mida nad tahavad ja MIKS. Eile õhtul bussis Tartu poole sõites mõtlesin, et EVT-ga on kuhugile minna noorel, on hoopis turvalisem, kui näiteks omal käel. Ma ei tea, kui valesti aru sain, kuid eesti noor eriti ei taha vabatahtlik olla, küll aga teiste riikide noored otsivad elavalt kohta, kus vabatahtlik olla. See laiendab silmaringi. On kogemus mõlemale poolele.
Ja tundubki, et asjaajamine on suhteliselt karm, siis ma ei usu, et teistsugused projektid on leebemad. Kõik projektid tahavad südamega töö tegemisi.
Praegu on vaja seedida veel kord kõik läbi, miks ja kuidas vabatahtlik vastu võtta - ja siis astuda julgesti järgmine samm.
Üleeile Tartus tekkis tunne, et ei pääsegi Tallinna bussile, kuid õnneks Maarika reageeris kohe ja viis mind bussile. Kolmapäevaõhtul kell 22.30 sõitsin Tartu ööbima, hea oli, et Helena oli nõus mind keskööni abistama... Kuigi tallegi tuli minu minek pisut ootamatult.
Mina ise mõtlesin päris mitu päeva, kas ikka lähen. Olin köhane :S
Sain taas kogemuse võrra rikkamaks, kui midagi väga tahta, siis saab ikka ja alati!
Vahetu suhtlemine nunnadega oli omakorda elamus. Näha, et nad on ka tavainimesed, kes armastavad oma kodu. Nad on küll teistmoodi, nagu mina isegi, kuid samas on küsimus, kas kõik naised peavadki olema ühe mõõdupuuga... Ei pea ju. Küllap seegi on sallivus. Usun, et nunnad on endast rohkem andnud teistele, kui mõnigi nö tavanaine.
Eile hommikul käisin hommikupalvusel.
Kuid mida tund koolitusel olles, seda selgemini tajusin, MIKS olen koolitusel. Küllap LEEPÜ võib olla alguses vastuvõttev organisatsioon, kuid pärast ka ehk saatja organisatsioon vabatahtlikele. Mulle tundub, et need noored, kes soovivad vabatahtlikud olla, teavad täpselt, mida nad tahavad ja MIKS. Eile õhtul bussis Tartu poole sõites mõtlesin, et EVT-ga on kuhugile minna noorel, on hoopis turvalisem, kui näiteks omal käel. Ma ei tea, kui valesti aru sain, kuid eesti noor eriti ei taha vabatahtlik olla, küll aga teiste riikide noored otsivad elavalt kohta, kus vabatahtlik olla. See laiendab silmaringi. On kogemus mõlemale poolele.
Ja tundubki, et asjaajamine on suhteliselt karm, siis ma ei usu, et teistsugused projektid on leebemad. Kõik projektid tahavad südamega töö tegemisi.
Praegu on vaja seedida veel kord kõik läbi, miks ja kuidas vabatahtlik vastu võtta - ja siis astuda julgesti järgmine samm.
Üleeile Tartus tekkis tunne, et ei pääsegi Tallinna bussile, kuid õnneks Maarika reageeris kohe ja viis mind bussile. Kolmapäevaõhtul kell 22.30 sõitsin Tartu ööbima, hea oli, et Helena oli nõus mind keskööni abistama... Kuigi tallegi tuli minu minek pisut ootamatult.
Mina ise mõtlesin päris mitu päeva, kas ikka lähen. Olin köhane :S
Sain taas kogemuse võrra rikkamaks, kui midagi väga tahta, siis saab ikka ja alati!
Vahetu suhtlemine nunnadega oli omakorda elamus. Näha, et nad on ka tavainimesed, kes armastavad oma kodu. Nad on küll teistmoodi, nagu mina isegi, kuid samas on küsimus, kas kõik naised peavadki olema ühe mõõdupuuga... Ei pea ju. Küllap seegi on sallivus. Usun, et nunnad on endast rohkem andnud teistele, kui mõnigi nö tavanaine.
Eile hommikul käisin hommikupalvusel.
Ehk huvitab lugeda
http://www.ekspress.ee/2008/03/06/eesti-uudised/1496-joobnud-mees-kippus-hooldajaks
Minu kommentaar on ka.
Kuid minul on küsimus, kas mees kippus hooldajaks või isiklikuks abistajaks - kaks ise tööd ju...
Minu kommentaar on ka.
Kuid minul on küsimus, kas mees kippus hooldajaks või isiklikuks abistajaks - kaks ise tööd ju...
Koolituselt tagasi
Tulin Tallinnast tunni eest. Käisin EVT koolitusel. Olen ülirahul, et siiski läksin. Koolitus toimus Pirita Kloostri Külalistemajas, mis on imearmas koht.
Homme pikemalt. Pea on mõtteid täis.
See päälinnas käik tuli ja oli küll suhteliselt ootamatult ja läbi keeruliste olukordade, kuid seekord sain ka hakkama :)l
Homme pikemalt. Pea on mõtteid täis.
See päälinnas käik tuli ja oli küll suhteliselt ootamatult ja läbi keeruliste olukordade, kuid seekord sain ka hakkama :)l
kolmapäev, märts 05, 2008
Mingi rahutus
Täna nägin üle mitme aja Jäppet. Ja varsti tuleb ka Helena. Võiks öelda, et hea päev ju! Tegelikult on ainult üks päev...
Jäppe tuli kunstitundi andma. Tal õnnestuski mind meelitada maalimise juurde taas. Mitu nädalat ei olnud eriti suutnud värvidega tegeleda. Aga enne kunstitundi sain dšussi all käia. Kaks pool nädalat olin unustasin, mis on vesi. JUBEDUS. Teate, mul sai kogunisti köha palju paremiseks nagu kõik pisikud uppusid ära. :)
On pisiasju, mida ma pole kirjutanud, aga mis on abistaja mitte olemasolul siiski tegemata. See ajab aga vahel lihtsalt maru...
Homme aga tahan minna ja olla - tunnen, et kui ei saa minna, siis jääb olulist tegemata.
Nii, kohe tuleb Helena ning ehk mõtleme midagi homseks välja...
Jäppe tuli kunstitundi andma. Tal õnnestuski mind meelitada maalimise juurde taas. Mitu nädalat ei olnud eriti suutnud värvidega tegeleda. Aga enne kunstitundi sain dšussi all käia. Kaks pool nädalat olin unustasin, mis on vesi. JUBEDUS. Teate, mul sai kogunisti köha palju paremiseks nagu kõik pisikud uppusid ära. :)
On pisiasju, mida ma pole kirjutanud, aga mis on abistaja mitte olemasolul siiski tegemata. See ajab aga vahel lihtsalt maru...
Homme aga tahan minna ja olla - tunnen, et kui ei saa minna, siis jääb olulist tegemata.
Nii, kohe tuleb Helena ning ehk mõtleme midagi homseks välja...
teisipäev, märts 04, 2008
Tänu üllatuse eest :)
Hommikul sain max kirja. Hiinamaalt :) AITÄH, SULLE, LEELO, sünnipäevakingituse eest! See on imearmas!
Üllatus saabus mu tuppa täpselt siis, kui olin tänase päeva läbi mõelnud, et mitte midagi erilist ei juhtu ja mõtlesin, kust saan energiat...
Kuigi ma ei saa hiina keelest aru, kuid usun, et see meeskunstnik on super. Maalid on fantastilised.
Küllap me hinged jõuavad äratundmisele, et tõeline armastus on vaid hingedes ;)
Üllatus saabus mu tuppa täpselt siis, kui olin tänase päeva läbi mõelnud, et mitte midagi erilist ei juhtu ja mõtlesin, kust saan energiat...
Kuigi ma ei saa hiina keelest aru, kuid usun, et see meeskunstnik on super. Maalid on fantastilised.
Küllap me hinged jõuavad äratundmisele, et tõeline armastus on vaid hingedes ;)
esmaspäev, märts 03, 2008
Mannakreemiga haige :D
Issakene, kui meeldiv on olla tõbine täna :D :P Hommikul kohe jooksis Piret siia, kuidas köha ja mis perearstiga saab. Helistasime kohe perearstile. Ta juba kuulis telefoni, kuidas paugun ja kuna laupäeva õhtul oli mul pisipalavikki 37,2 (Piret aitas kaardida) , siis kirjutas Piretile ravimid välja ja mind keelas õue minemas.
Ma ei mäletagi, kuna viimati kaardiklaasi kaenla all hoidsin. :D :D :D
Nüüd on mul ravimid neelata. Ravikuur kohe.
Aitäh, Piret!
Nii hea, kui keegi hoolib ka siis, kui olen haige!
Kindlasti oleksin isegi perearstile läinud, kui mul oleks olnud abistaja... Raudnael ma kindlasti ei ole. Lihtsalt sõbrannasid ma ei tahaks nii palju oma muredega vaevada.
Mamma tõi mu tellimuse peale mannakreemi, mida 101 aastat polnud ma söönud. Praktiliselt nädal polnud ma midagi söönud. Siis meenus mulle mannakreem, mida lapsepõlves haigena ikka sõin. Vanaema klopis ja mina istusin ja sõin poolvalmis mannakreemi...
Mamma tõigi imehästi maitsva mannakreemi. Üle mitme päeva sõin naudinguga.
Huvitav, et tänapäeva lapsed ei söövat mannavahtu...
Papa on hämmastav. Hõõrub nina alla, kas olen ikka nii haige - tal nagu kade meel, et praegu kõik tiirlevad minu ümber. Teda on ju võimatu aidata, kui ta ise ei taha aitamist. Ja veel, tema meelest on ikka meeletult õiglane, kui mul viltu veab, sest olen nii halb ja häbiväärne inimene, et keegi mind ei tahagi...
Tore.
Naeratan.
Iseendas mõtlen, kaua suudan veel omas majapidamises õlupudeleid ja sellist papat näha?
Hea on, kui on sõpru, kes ei jäta mind hätta papa pärast. On sõpru, kes ongi öelnud, et papa pärast nad ei tule mulle külla...
Ma ei mäletagi, kuna viimati kaardiklaasi kaenla all hoidsin. :D :D :D
Nüüd on mul ravimid neelata. Ravikuur kohe.
Aitäh, Piret!
Nii hea, kui keegi hoolib ka siis, kui olen haige!
Kindlasti oleksin isegi perearstile läinud, kui mul oleks olnud abistaja... Raudnael ma kindlasti ei ole. Lihtsalt sõbrannasid ma ei tahaks nii palju oma muredega vaevada.
Mamma tõi mu tellimuse peale mannakreemi, mida 101 aastat polnud ma söönud. Praktiliselt nädal polnud ma midagi söönud. Siis meenus mulle mannakreem, mida lapsepõlves haigena ikka sõin. Vanaema klopis ja mina istusin ja sõin poolvalmis mannakreemi...
Mamma tõigi imehästi maitsva mannakreemi. Üle mitme päeva sõin naudinguga.
Huvitav, et tänapäeva lapsed ei söövat mannavahtu...
Papa on hämmastav. Hõõrub nina alla, kas olen ikka nii haige - tal nagu kade meel, et praegu kõik tiirlevad minu ümber. Teda on ju võimatu aidata, kui ta ise ei taha aitamist. Ja veel, tema meelest on ikka meeletult õiglane, kui mul viltu veab, sest olen nii halb ja häbiväärne inimene, et keegi mind ei tahagi...
Tore.
Naeratan.
Iseendas mõtlen, kaua suudan veel omas majapidamises õlupudeleid ja sellist papat näha?
Hea on, kui on sõpru, kes ei jäta mind hätta papa pärast. On sõpru, kes ongi öelnud, et papa pärast nad ei tule mulle külla...
pühapäev, märts 02, 2008
Mu hing
... on rahutu.
Miks - ei tea.
On küll pisut parem olla. Köharohi aitab. Nüüd vaja arstile minna... Aga... OK, ma ei hakka nutulauluga taas pihta. Mõtleme Piretiga ehk välja, kuidas perearstile pääseda.
Igatahes hinges kummaline värin, et midagi juhtub... Hommikul "keeras" papa taas ära - seekord ähvardas mind lüüa ja päev otsa ainult norib tüli, kuid ise ütleb, et näe, võõrad mõistavad mind palju paremini. Mul on tunne, et papa maailm tiirleb üha kitsamalt tema enese ümber. Ta nagu ei suuda aru saada, et minul on tõbi kallal... Jalavanni ajal teeb akna lahti... Kohvi mitte joomisega sõimab mind läbi - ma pole tõesti eriti kohvi joonud teisipäevast. Nagu tahaks - samas ei taha ka. Mina küll ei näe, et kohv on sõimamise allikas. Pigem papa kius.
Kaua veel suudan...
Miks - ei tea.
On küll pisut parem olla. Köharohi aitab. Nüüd vaja arstile minna... Aga... OK, ma ei hakka nutulauluga taas pihta. Mõtleme Piretiga ehk välja, kuidas perearstile pääseda.
Igatahes hinges kummaline värin, et midagi juhtub... Hommikul "keeras" papa taas ära - seekord ähvardas mind lüüa ja päev otsa ainult norib tüli, kuid ise ütleb, et näe, võõrad mõistavad mind palju paremini. Mul on tunne, et papa maailm tiirleb üha kitsamalt tema enese ümber. Ta nagu ei suuda aru saada, et minul on tõbi kallal... Jalavanni ajal teeb akna lahti... Kohvi mitte joomisega sõimab mind läbi - ma pole tõesti eriti kohvi joonud teisipäevast. Nagu tahaks - samas ei taha ka. Mina küll ei näe, et kohv on sõimamise allikas. Pigem papa kius.
Kaua veel suudan...
Ohjah, Tiia... Tiia - kas olen tõesti segav element...
Tuleb välja, et võimuvõitlus on igal sammul. Isegi seal, kus võimuvõitluse asemel peaks olema hoopis arengutee ja koostöö... Mind rabas täna tõsiselt, kui küsiti, kas lähtud isikliku abistaja teenuse kirjeldamisest. Küsija oli üks iat eest võitleja, kellega oleme kogunisti omal ajal koos seminare iat-st teinud. Seekord ta vist ei uskunud, et leidsime LEEPÜ ümarlaual positiivse lahenduse ja kooskõla vallaga edaspidiseks.
Ootasin nagu koostöö või taolist vastukaja. Teenuse arengule mõeldes, tuleb igasugune uus samm igati kasuks.
Sellist tühist küsimust mina küll ei oodanud.
Lihtsalt ei osanud oodata.
Minu arvates, saab/võib kirjeldust täiendada ja parandada ja mida iganes, kui vähegi tahta natukene arutada. Kõik ei saa olla üks ühele jäik kuni surmani. Asi pole ju üleüldse isikliku abistaja teenuse kirjeldamisest.
Ma saan suurepäraselt aru, et ühtset teenuse seadust on vaja, kuid sellegipoolest võiks teenus painlik olla. Täpselt nagu teistes eluvaldkondades Eestis. On ju sadu OÜ-d näiteks, kes ajavad üht ja sama asja, kuid samas isemoodi.
Isikliku abistaja teenuse osapooled on nii erinevad, et kõike ei saagi üks ühele võtta. Kindlasti peab jääma teenuse juurde loovus.
Ootasin nagu koostöö või taolist vastukaja. Teenuse arengule mõeldes, tuleb igasugune uus samm igati kasuks.
Sellist tühist küsimust mina küll ei oodanud.
Lihtsalt ei osanud oodata.
Minu arvates, saab/võib kirjeldust täiendada ja parandada ja mida iganes, kui vähegi tahta natukene arutada. Kõik ei saa olla üks ühele jäik kuni surmani. Asi pole ju üleüldse isikliku abistaja teenuse kirjeldamisest.
Ma saan suurepäraselt aru, et ühtset teenuse seadust on vaja, kuid sellegipoolest võiks teenus painlik olla. Täpselt nagu teistes eluvaldkondades Eestis. On ju sadu OÜ-d näiteks, kes ajavad üht ja sama asja, kuid samas isemoodi.
Isikliku abistaja teenuse osapooled on nii erinevad, et kõike ei saagi üks ühele võtta. Kindlasti peab jääma teenuse juurde loovus.
laupäev, märts 01, 2008
:)
HEAD KEVADKUUD :)
Ise olen päev otsa püüdnud taas ravitseda. Piret tõi mulle isegi apteegist rohtu.
Ise olen päev otsa püüdnud taas ravitseda. Piret tõi mulle isegi apteegist rohtu.
Tellimine:
Postitused (Atom)