Reede, detsember 31, 2021

Videotervitus




´Tõlke;   Minu inimesed, head vana -aasta lõppu ja head uut aastat

Neljapäev, detsember 30, 2021

2021 eelviimane päev...

 

... oli vahva.

Väikesi üllatusi täis. Ise tegin üllatusi. Mulle tehti üllatusi. 

Käisin linnas. Maximas  oli tunne, et viimne päev on käes.... Hästi nukker on mõelda, et ei osata pidutseda ostu hulluseta.

Mina küll kavatsen aastavahetusel olla tunnetes. Omaenda tunnetes.  

Kolmapäev, detsember 29, 2021

Hommikune taevas


 

Midagi väga ilusat ka täna

 Mu jõulukaktus.





Mul oli laulutund ka täna. Kassid aitasid laulda



Tants ümber koroona boonuse ehk uskumatult kurb, mis toimub

 Oh jummel, lootsin, et  koroona teema ei leia kohta mu blogis vähemasti aasta viimastel päevadel  Kuid... Mina ise olen  rahulik ja rõõsa.  Ma tean ju, et praeguses koroona sõjas, mis on minu meelest ka kolmas maailmasõda (kuigi paljud seda nii ei usu), on kõige mõistlikum jääda enda heasse energiasse ja rahulikuks. 

Aga tean minu isiklikud abistajad ei saa Kastre valla poolt boonust, sest neil on käsundusleping, mitte tööleping. Kuu tagasi lubati kõikidele valla teenistujatele 250 eurot, kes on vaktsineeritud. Nüüd täna hommikul, tegelikult juba eile õhtul, aga selgus, et käsunduslepingutega ei saa boonust. Lisan juurde Eglele saadetud ametliku vastuse tema loal: 
"Tegemist oli teenistujatele (need on siis kas ametnik, teenistuja või abiteenistuja) makstav boonus. Teenistuja on töölepingu või ametisse käskkirjaga nimetatud riigi ametiasutuse koosseisus palgaline töötaja.
Teiega on sõlmitud käsundusleping, mis on võlaõiguslik leping."
Nõuti vaktsineerimistõendit. Tüdrukud saatsid. 
Muidugi tudengid arvestasid selle rahaga, kui juba vaktsiin on tehtud...

Minule tundub see, et tahetakse juba vaktsineeritud inimesi  omavahel tüli ajada. 
Arvan, olen veendunud, et selliseid juhtumeid on mujalgi... 
Olen päev otsa  mõelnud, mis seos on vaktsiinil mingi lepinguga... Ja üldse, mis inimeste diskreerimine see jälle on...

Mul ei ole tõesti endal mingit vahet, kas mu sõbrad, isiklikud abistajad, ja üldse minu inimesed on süsti teinud või ei. Nad on alati kallid. Viirustesse võib nakatuda mõlemapidiselt. Mina ise ei tee mitte ühte vaktsiini. Pole iial saanudki ühtegi. Hirmu mul ei ole surma ega muu ees. 
Vaktsineerimine olgu igaühe enda otsus, sest keha ja ka hing on siiski igaühe enda vastutada.
Soovitan siiski, et enne vaktsiini tegemist hoolega mõelda, kas tasub teha... See hea soovitus . Keelata ega käskida tegema mina ega teine ei saa. 

Sedagi tean, et käsundusleping on halb. Mina poleks oma abistajatele seda teinud.
Valla poolt on boonuse lubamine kõikidele suur apsakas... Mulle meeldib see kogunisti.

Vale lubamine boonust saada, paneb mind küll aina rohkem mõtlema, mis on pistmist piirangutel viiruste levimise ärahoidmisega. Kas töölepinguga vaktsineeritud töötaja on siis ohtlikum, et talle ´võib anda boonust või mis... Või miks üleüldse boonust vaja anda...

Ja vähihaiged  rahata ... Annetasin isegi neile ...

Kurb.
Lihtsalt kurb. 
Väga kurb, millises maailmas oleme ja elame. 

Siiski mul on usk armastusesse ja hoolimisesse - ühel hetkel võidab see, kui endast antakse armastus ja valgus ja ausus...

Teisipäev, detsember 28, 2021

Et olla õnnelik...

 ... tuleb tõeliselt vastu võtta kõik, mis elul varuks on.

Armastada. Tingimusteta.

Andestada. Tõeliselt.

Mitte mängida lõputult ohvrit...  eelkõige ise endale...


Eile oli selle aasta kõige mõnusam ja ilusam õhtupoolik💕 


Pühapäev, detsember 26, 2021

 Pätu sai jõuludeks kaisuhiire




Laupäev, detsember 25, 2021

2021 aasta...

 ... o n mõnede hetkede pärast möödas. Tundub justkui üksainus silmapilk oli...

Aeg on illusioon 
Kiirus on ettekujutlus. Kiiresti tehes on aega rohkem. Aega ei ole rohkem, ei saagi olla. Elu kestab nii kaua, kui kaua on antud meile elada. Ei sekundit rohkem ega vähem.
Seda mõistan järjest paremini.
Olen õppinud tõesti päev korraga elama. Vähe olen teinud füüsilisi pikemaid projekte... Vaimseid ja hingelisi soove on see vastu suuri ja lõputuid. See on põnev kogemus iseendas, kuidas mõjutab hingeline pool tervet füüsilist maailma ja avardab universumit. 
See elu, mida elan argipäevaliselt ja mis  näib nii lõplik ja endastmõistetav ei ole absoluutselt nii. See orav ratas elu ei  vii kuhugile. Kuigi minagi uskusin, et viib... Ja miski minus on otsinud alati, et miski kuskil peab veel olema... 

Ma ei tee tavapäraselt aasta kokkuvõtet. Seda oleks keeruline teha. Keerulised hetked on olnud tegelikult hästi imelised ja toredad,  õpetlikud, kuidas jääda püsti ja enesekindlaks. Vahel on see päris keeruline, sest füüsilises olen mina veidi rohkem sõltuv kui... Aga see kõik paneb mind veelgi kindlameelsemaks sundima. Et mitte kaotada enda seest valgust.

Sel aastal on olnud mul neljas kohas - Raplas, Puurmanis, Leevil ja Vastseliinas näitused. Lisaks kodu näitus... Saab küll teha, kui uskuda  vähegi võimalikkust.  Maalinud ja joonistanud.
Kaks vestlusõhtut "Eriti Eriline EraElu ehk EEEE"  Olenl tänulik, et sain proovida olla näitleja olles ise pearollis. Kaks õhtut Kurepalus ja Pärnus ühesuguse sisuga olid täiesti erinevad.  Suur tänu Angie ja Indrekule, Jannole ja Maarjale, kelle muusika heliseb kõvus.
Kihvtim väljakutse iseendale oli kevadel hakata käima laulu - hääletunnis Germani juures.
See aasta olen tutvunud hästi paljude uute armsate inimestega, kes on  mind püüdnud toetada oma teerajal püsimisel. (Kuigi omal teel. pean püsima siiski ise oma tõdedega.) Samuti on mul südames kõik vanad sõbrad. Kõik olete minu inimesed. Mulle tähtis sõprus ja mõistmine südames. Igalühel on käia oma tee enda tähe poole, sel teel tunnevad kõik enda tõe ära. Ausus ja armastus eelkõige enda vastu, siis austame ja armastame teisigi. 
Ja kui mõne inimestega ongi teed lahku läinud, seegi väga noirmaalne. Sest tuletan meelde, et kõigil on oma tee käia. Iga inimene on tulnud õpetama meid ja kui see tarkus saadud, viivad teerajad lahku ja tulevad uued inimhinged teedele. 
Usun, et olen iseendana olnud paljudele allikas loovusele. 

Sel aastal olen reisinud ja ringi sõitnud  vähe. Seda aga pole ka eriti tähelepanud, sest pidevalt on olnud sehkeldamisi. Soovin siiski veel jõuda Ida - Virumaale... 
Võib olla on asju, mis oleks tahtnud ikkagi teha... Näiteks ujuda ja veidi vähem oleks pidanud kükitama ratastoolis. Lihtne on mujalgi istuda mul, kuid just füüsiliselt mõttes olen kõige vähem endale mõelnud . - nii naljakas kui pole. Olen füüsiliselt muuttunud kuidagi mugavamaks - selle eest olen end ise pahandanud. Õnneks seda saab muuta kas või hommepäev.  

Mida veel sellest aastast kaasa võtta... Kindlasti seda, et ei pea kartma hirmu. Pean usaldama iseend. Valgust algab iseendast. Vahepeal on siiski vaja kukkuda, et siis taas tõusta... 

Olen  .tegelenud psühhodraamaga. Teinud Avatud Lava.
Meistriklassis otsinud ja leidnud oma brändi.
Ja mõistnud , et kunagised psühholoogia õpingud ja psühhodraama ja universum on suurepäraselt kooskõlas. Et ma olen sujuvalt jõudnud praeguse hetke. 

Armas koostöö Inpiratsiooniraamatukoguga https://inspiratsiooniraamatukogu.ee/ . 

Suured tänud mu isiklikud abistajad: Ingrid, Mirjam, Ants, Kai, Hanna -Liis, Anatoly, Egle ja Laura . Teieta poleks olnud mu aasta pooltki nii äge, kui on olnud. 

Minu kallid inimesed ja hinged, tuhat tänu, et tegime üheskoos natuke vähem kui 8760 tundi täpipealt sellisteks nagu nad on olnud 💕

Reede, detsember 24, 2021

Neljapäev, detsember 23, 2021

Leidsin Suveniiri laule...

 ... youtube´st, mida ei ole kuulnudki. Arvasin, et tean enam  vähem kõiki laule. Ikkagi mu eriline lemmik ansambel.

Aga ei leia kahte laulu, mida olen lõpmatult aastaid otsinud. Tean, et kassetil on, kuid mul ei ole jäle maki...

Teisipäev, detsember 21, 2021

Kuu romantika

 Käisime Hannaga ekstra kuu poole vaatamas. Tartu lähedal. Olime linnas. Plaanisin mõned toimetused enne pühi ära teha. Raadilgi käia, soovisin ammu papa ja vanaena hauale...  

Aga kuu, mis oli meeletu suur, apelsini värvi ja kuidagi hästi madalal, jäi ka silma. Pidime minema pilte tegéma. Pildil aga pole näha seda võrratut enneolematut kuud, mis tegelikult silmadega nägime. Ehk kunagi õnnestub maalida mälupildi järgi... 


Head talve, mis algas.

Esmaspäev, detsember 20, 2021

Täna on eriline päev

 Täna on eriline päev. 
Nii minu jaoks kui ka paljude teistele, kes usuvad valgust ja headust... Kui uskuda, et maailm läheb valguse poole, vähemasti päev muutub taas pikemaks. See on sulatõsi. Kui muud ei suudeta uskuda, siis päeva ehk valge aja pikenemist suudetakse ikka. Mina usun natuke rohkem valgust, seda mis tuleb minu seest. See on omakorda pikem teema.

Aga järjest rohkem hakkan aru saama, milliseid häid hetki on olnud mul elus nagu iseenesest, mis praegusel ajal teevad rahu ja aru saamisi, et just nii peabki nüüd olema nagu on... Et elan siiski põneval ja heal ajal.

Täna saab 31 aastat mul olla Tiia Järvpõld. Siis oli vahva ja ilus päev.
 Küsin päris tihti aastaid, kust ma aga võtsin julguse noorena sedasi iseenda elu elada nagu elasin .- ma ei tea. Aga ma tean seda, et teisiti ei oleks saanudki elada. Sest siis oleksin ehk surmanud või vangistatud omaenda hinge... ja jäänudki ehk  kuhugi hämarusesse.... Ma pole võidelnud eluga. Kui sügavamalt mõelda, siis võidelda saab ainult iseendaga. Ja siis veel veidi tuleb võidelda teiste inimestega  tehes selgemaks iseend. Aga alati ei peagi kõigile seletama üht koma teist. Tuleb lihtsalt elada. Ja isegi mitte iseendaga võidelda. 
Mul on tunne, et just see tunne, et tuleb lihtsalt siin ja praegu, on mind aidanud läbi aastate tänasesse päeva. See on võrratu tunne ja kogemus. 

Täna oli taas laulutund. Germaniga loodame, et järgmiseks kontserdiks õpin kogunisti kolm laulu. Üks laul ju olemas... On uus algus hea...
Tuleb hakata laule valima, mis mulle sobivad... Oi neid on tuhandeid, mis meeldivad. Väga ära leierdatud laule ma ka ei taha esitada... Valimine on pähkel. 


Pühapäev, detsember 19, 2021

4. advendipäeval...

 ... sai jõulupuu tuppa

Aitäh päkapikkudele.

Loodan, et kõikidel oli rahulik ja tore 4. advent.

Laupäev, detsember 18, 2021

Lõppu ma ei tea, see lugu... kontserdist... katkes poolelt realt...

 Eile siiski kontsert toimus. 

Mind aga ei olnud seal laulmas. Kuna hommikul oli kindel pauk, et kontsert jääb ära. Praeguseks hetkeks tundub mulle, et seda segadust kontserdi ümber oli millegipärast vaja.  Võib olla ainult mulle, ma ei tea... Paar tundi enne kontserdist sain teada, et siiski toimub... 

Aga mina olin juba Sauel.

Eile hommikul olin kurb. Mõtlesin, mida pagan võtku päevaga peale hakata. Otsustasin, et lähen lõpuks tegema Saue ja Tallinna tiiru. Et tuju tõsta... Ma polnud sel aastal Tallinnas käinudki, mis polnud üldse minulik. Soovisin oma sõbrannasid näha juba mõnda aega... 
Kuna Hanna pidi niikuinii pika päeva tööl olema abistajana, siis otsustasingi minna vähe sõitma. Hannaga saab alati plaanitud muuta. See meeldibki mulle  vahetevahel kõige rohkem, et saan teha välk pauk samme justnimelt Hannaga. Hetkel. 
Kodus oleks tulnud  veelgi suurem kurvastus kallale. Pidin saama kuhugi kaugele, värskust... Ma ei suutnud uskuda, et iseenda selle aasta   proovile panemise kõrghetk takerdub mingi naljaka apsaka taha,  mis kontserdikohas oli... Mu mõistus keeldus seda vastu võtmast. 

Istusiin siis  autos Sauel. 
Mõtlesin , kas kihutada tagasi, ja esineda või... Kui German otsustas viimasel  minutil , et kontsert toimub, kas ma ei vea teda alt... Siis vaatasin, et mul  pole seljas   see kleit, millega tahtsin lavale minna.  Olin ilus küll, kuid... 
Hanna oleks tagasi sõitnud, kui mina oleks soovinud... Kuid ma ei soovinud... Ma lihtsalt ei jaksanud ega tahtnud, olin kurb. 
Olin ka oma publikule jõudnud ära öelda, et kontsert jääb ära 
Sõbrannade pool ma loomulikult naersin. Nende nägemine rahustas ja andis tuge, oli rõõm.

Ma olen  praegu ka nukker, et eile oli segadust palju ning ma ei laulnud... Oleksin laulnud  "Armastuse lugu"...
Ja selle kleidiga, mis pildil. Tegime pildi umbes kuu tagasi,  kui proovisin kleidi selga...

Ma ei arva, et olen kedagi alt vedanud. Ja mitte iseendki. 
Lihtsalt ei olnud ehk minu päev. Õige aeg ja koht.
Mais tulevat järgmine Germani õpilaste kontsert ...  Ehk siis on minule parem ja õigem hetk... 

Mu laul oleks lõppenud  sõnadega: ... on algus vaid

Täna  on neil kolmel  sõnal hoopis veel sügavam tähendus... 

Iga päev ja  igal tundel on algus, kui näibki lõpp tulema...

Reede, detsember 17, 2021

Tänane kontsert jääb ära!

 NB! Tänane jõulukontsert Saksa Keele Instituudis jääb mul ja meil ära. Põhjus kõlab hästi naljakalt aga kahjuks see nali ei ole. Esinejaid see "nali" ei puuduta. Loodetavasti toimub kontsert lähipäevil.

Neljapäev, detsember 16, 2021

Teisipäev, detsember 14, 2021

Natukene vanamoodne

 Kirjutan jõulukaarte. 

Pliiatsiga. 

Saadan ümbrikutega nagu vanal heal ajal. 

Olen sedasi saatnud jõulu ja uusaaastakaarte igal aastal.

Tunnen, et kõige paremad sõbrad saavad ainult nii tõelise südamesoovid minult.

Esmaspäev, detsember 13, 2021

Päevamix

 Hea mõnus nädala algus.

Natuke üht, natuke teist. Väikestest olulised asjadest sai oluline päev.

Oli laulutund. Sai aidatud päkapikke pakkimise töös. Küpsetatud piparkooke. Ja veel neljandat ja viiendat tehtud.






Eilegi oli vahva pühapäevalik mix. Ja tegin arvuti vaba päeva. Laiasin lihtsalt linnas.  

Reede, detsember 10, 2021

Uued nimekaardid

Hakkajal ja toimekal tegijal  peaks olema nimekaart, milles peaks välja paistma peale tema andmete ka ta isiksust ja muugi, mis on aimatav temast. 

Nimekaart on kahepoolne. 

Usun, et neid saavad need inimesed,  kellega tekib side koos luua midagi ilusat ja vajaliku. Mul on rõõm nii ilusaid visiitkaarte andma ja jagada hakata.

Aitäh kujundajale Aavele ning trükkijale TT Print OÜ-le! 

Vanad nimekaardid said otsa. Otsustasin uuendada... 

Jõulukontsert


 Loodan, et  tuleb taas väga mõnus kontsert. 

Mina laulan loodetavasti esmakordselt elus kontserdil ka publikule rõõmuks. Minule on  olnud  need kolm neli kuud, mis olen oma häälega ja lauluga tegelenud, puhas nauding ja rõõm. Kindlasti laulmise hetk laval on selle aasta üks suurimaid põnevamaid hetki. 

Hullumeelsemaid hetki.

Aga kihvt on proovile panna end.

Olen iseendale superstar.

Kindlasti on Germanil eriliselt hea meel, et julgen lavale ka minna... Ma ei tea, kuid mul pole veel mõte hetkekski, et ma kontserdil ei laula... Kuigi aprillis, kui läksin esimesse Germani tundi, siis ma tõesti ei mõelnudki, kuhu see lõpuks viib või   milleni viib ... Andsin lihtsalt võimaluse iseendale.

Pabistan siiski. Pabin  on OK, siis tean, et teen asju südamega. Mitte niisama... Kõige rohkem kardan, et mu hääl mu seest ei voola välja... Kuid usun, et üks heli ikka tuleb.

Eile hommikul Pätu töö, sekundiga.

 Läksin kohvi tegema. Kass magas hoopis teises toanurgas. Järgmisel hetkel oli Pätt nelja käpaga arvutil ja klahvid lendasid kahte lehte toas laiali.

Olin tõeliselt vihane... Üle mitme aja... 

Aga ei. Praeguseks on hästi. Topelt hästi. Sain Kallikese, oma teise vanema arvuti täitsa puhastatud tööle.

Täna sai ka lahtised klahvid tagasi. Alguses nagu ei tahtnud jääda taas kinni... Mul käis peas läbi, et sel arvutil on juba aasta aega olnud miskit puudu... Õige jah - hüüdnimi, hellitamine..

Ristisin selle arvuti kiiresti Kullakeseks 😂 Uskuge või ei, kuid klahvid hakkasid imeväel kinni jääma! Rääkisin, et Kullake, ma armastan sind, teeme väikese ilu korrastamise operatsiooni... 


Nüüd on mul töökorras Kallike ja Kullake 😂😍 Üks ühes, teine teises toas.

Olen alati mõistnud, et tehnikagi vajab armastust. Häid sõnu. Alati ei saagi tormata uue masina järgi, kiinduma peab vanasse - igas mõttes hea. Ei teki ületarbimistki.

Kass Pätuga oleme ära leppinud. 

Kullakese kaant ei jätta  enam kunagi lahti, kui lippan kaugemale kas või sekundikski. Nii ei tule mõtetuid tülisid ega jamasid...


 

Kolmapäev, detsember 08, 2021

Kõlab ehk natuke valusalt

 Minu meelest on hea, et meilgi arutelus eutanaasia. Lõpuks. 

Oli jällegi aeg, kui kartsin surma, surmast rääkida. Tundus, et kõik inimesed nagu tunnevad hirmu surmast rääkides, nagu surma, mis  viib inimesi meie juurest ,  ei peakski olema... Surm oli pigem kuidagi kole sünge, kui kurb... Kurb oli loomulikult ka, kuid kuidagi teistmoodi... Vähemasti lapsepõlves mul. 

Nüüd muidugi tean, et surm on paratamatu osa elus. Kaks asja on kindlad siin maa peal  - sünd ja surm. Ja see, mis nende vahele jääb on inimeste endi teha. Igaühe oma teha. Surmgi võib olla rahulik ja ilus... Millegi ilus üleandmine neile, kes jäävad siia elama... Ja meist hoolivad hinged ei kaogi kuhugile...  

Huvitav mõte on see, et me elu füüsiline kestab igavesti... Et nagu meditsiin ravib ja kaitseb ka surma eest. Paljudel juhtudel on see nii, kuid mitte lõpmatult. Usun sedagi, et paljudel juhtudel ei olegi see õige hetk käes, et surra... siis tulebki see ime, et jäetakse veel siia ellu...

 Kui vähe julgetakse mõelda surmast...

Halastussurm peaks igal juhul võimalik olema.  

Minu meelest ei tohiks öelda "abistatud enesetapp". Uudistes, nii vähe kui neid jälgin, käis see termin ikkagi läbi. Jälle mingi hirmu külvamine. Et ärge tehke, lähete koheselt põrgutulle... 

Mina ei ole iialgi mõelnudki, et surm viib mind põrgutulle... 
Seda hirmu pole ma lubanud endasse tulla. 
Osa mind jääb hõljuma ning piiluma, kuidas minu inimestel läheb...
Mitte üks vägi ei saa panna mind teisiti mõtlema seni, kuni mu põhjanaela uks on veel kinni... Ei ole mingit vajadust ka iseend hirmutama hakata...

Ma ei hakka surema. Seda hetkel pole vaja karta.
Kirjutan lihtsalt omi mõtteid. 

Kui juhtuks paratamatu haigus, mille taluvus ja ravi oleks mul piin - lõpptulemus on ikkagi surm... Siis valiksin eelnevalt laheda peo ja teeksin miskit, mida veel soovin ning... siis halastussurm.... Aga enne küsiks oma kõrgemalt minalt ja ingliteltki, kas ma olen valmis sellist otsust ja vastutust võtma. See oleks mulle kõige tähtsam. 
Aga võin surra hoopis teisiti, kus ei olegi aega kuhugile allkirja panna ega kellegilt luba küsida...
Kes teaks  ette...

Täna ja praegu elan oma elu ja olen selle eest tõepoolest tänulik. Ja püüan end hoida veel aastaid. Igatsen näha, mis head tuleb veel ellu...

Esmaspäev, detsember 06, 2021

Unistustes võin lennata ka!!!

 Unistuses võin lennata ka!!! Ja seda ei saa keegi keelata. Mitte keegi  peale minu enda.

Olen sellele mõelnud mõned ajad. Jälle Kuigi olen teadnud seda vist küll terve elu... Ja vahel on jube raske mõista, et unistamine on nagu meditatsiooni alge, minu meelest. Keskendumine. Pühendumine. Iseenda sisse minek. See on tore ja hea isegi siis, kui öeldakse, et unistamine on mõttetu ja kole asi. Olen sedagi kuulnud terve elu... Minu valik on olnud taas, kas tegeleda heaga või jääda kuhugi kinni...Et ma ei saa üht, teist... kolmekümne kolmandatki... 

Viimasel ajal olen küsinud palju endalt , miks olen suutnud ja suudan üleüldse elada sellisena nagu olen... Bloginudki viimasel ajal mitmeid kordi... Lapsena mõtlesin juba, kes olen. Ausalt ka.  Vahel on loomulikult need müstilised küsimused justkui ununenud Sest olen siiski inimene. Kuid kas olen vaid inimene, kelle on füüsiline keha ja olemine... 

Kas pole armas mõelda  hoopis nii pidi, et mina olen hing, kellel on   täpselt selline füüsiline keha nagu mul!? Muide,  vastupidine arusaamine, ét mu moondunud kehas (ka nii on öeldud mulle) on uskumatult suur hing... Paljud on sedasi arvanud. Mind on see arvamine teinud kuidagi rahutuks, kuigi ma ei ole sellele ennem niimoodi mõelnudki. 

Inimesel on siiski igal juhul  vaim ja hing ja füüsiline keha. Neis peab olema super hea kokkumäng. Kes tunnetab seda kokkumängu , kes ei tunneta  veel , kes ei hakkagi tunnetama mingil põhjusel... Materiaalne maailm on tõmmanud inimesed endasse. Tundubki, et see ongi kogu elu.  

Jätkan sel teemal lähiajal... 

Praegu poen sooja teki alla.

Õues pakane. Toaski tavapäraslt tunduvalt jahedam. 
Mulle meeldib tegelikult. Päriselt ka. On talv nagu muitsne. Võiks lumi ja pakane olla, küll natu leebemas variandis, minu sünnipäevani.

Veel kümmekond aastat tagasi sai abitajate - tüdrukutega kõikjal jala läbi lume käia. Omamoodi keeruline ja  raske. Omamoodi mõnus. Eriti tuppa tulles ja sooja teed juues. Aga olek oli värske, kui keha ja nina hakkasid üles soojendama.....
Lapsepõlves oli samamoodi... 

Nüüd aga ... Hea, kui autogagi saab uksest ukseni... Kogu väljas olemine... Harjumused... Mugavused... Vahel ka mul endal, nii kummaline kui poleks tunnistada.  Viimasel ajal on ka hirmud , mida mina ei karta. Siis ei saakski elada , kui igal sammul midagi karta... 

Unistuses võin aga ka lumest läbi rallida praegugi,... 

Hoidke endid soojades riietes ja ärge autodehga kihutage.

Laupäev, detsember 04, 2021

Esimene luuletus minust

Näoraamat tuletas meelde, et mu poiss on minust teinud luuletuse. Mõned head aastaid tagasi.      

Emps mul särav päike,
kasvult on ta veidi väike.
Vanaduselt on veidi noor,
talle meeldib hoopis laulukoor.

Ka aastaid hiljem on seda imearmas lugeda.😍 Lihtne ja vägagi täppi ... 😉

 Sai liftis ja mujalgi rallitud.


Kolmapäev, detsember 01, 2021

Bingo

 Mängisin bingot. Üle aastate. Kaheksa aastat küll polnud mänginud... Ega ei olnud seda kõhutunnet, et täna ja praegu võidan, nagu siis, kui viimati  mängisin. Siis võitsingi 53 raha. Täna mitte.

Bingo - usaldada tuleb oma kõhutunnet.

Ei saa kuulata teisi, kes sumitsevad kõrva ääres, miks ei mängi , anna võimalus endale... 

Toetasin miskit head vähemasti. Loodan .

Eriliselt geniaalne eriline päkapikk

 Meil käis geniaalne päkapikk - riputas sokid puudehunnikule!!! Nüüd on jõuludki EEEE ehk eriti erilised eraelus 😂 Isegi mulle pandi ninata sokid (mul on üksainus küssa, kuidas kinki nänn neist välja ei kukku, aga eks näis😁 kuid kirjutada/joonistada varbad - lahti - sokkidega hea...) ja nimekaardile on päkapikk kirjutanud: Ole pai mamps..


Mina panin Eglega jõulutulesid üles. Jõululaulude saatel. 



Täna oli lahe olemise päev. 
Natu  juures erilist jõulutunnet, poeb aina südamesse juurde... Minule on hästi  palju öeldud ja minult küsitud, kuidas viisin jõuluajal nii palju möllata... Aga see möllamine teebki jõuludest jõulud. Ja mõni ehe on ülé kolmekümne aasta vana, kuid aastast aastasse ikka uus. Minu jaoks ostumöll pole jõulud... Kodus ja südames on see, mis olema peab. Ja jällegi, kes teaks, mis on ainuõige jõulutunne... Seegi on vägagi erinev...

1. detsember

 ... on olnud läbi aastate mul ja meil päkapikkude käimiste algus.

HEAD PÄKAPIKKUDE SALAPÄRAST  RALLIT SEL AASTALGI!

Olgu kõikide südametes, kes tegelevad päkapiku - majandusega, vaid headus ja rõõm, et kinkide saajatel on suurem rõõm silmis ja hinges. Armastame üksteist.


Teisipäev, november 30, 2021

    Täna oli siiski hea päev.

Ma pole ammu kirjutanud sellest, et mulle meeldib nii öelda abistaja vaba aeg. Abistaja abistab füüsiliselt küll,  kuid vahetevahel tahaks lihtsalt olla ja toimetada endamisi. 

Täna pesin põrandaid, ning tegin hääleharjutusi. Laulsin. 

Mõnsa. 

Kuidagi ärevus puges sisse, kuid läks kohe välja ka südamest ja kehast.     See tunne on ammutest aegadest tuttav, siis kui maailm seisis muutuste lävel... Siis mõtlesin ja palvetasin, et lapsed ei peaks kasvama sõjaajal... Nüüd on umbes sama tunne... Ja seda enam, kui lugeda ja kuulda, kuidas sotssüsteem on saamatu näiteks voodihaiget ema abistama ... Ja siis mõistan, kui hea on mu oma elu. Hetkel. 

Öine kritseldus

Enne keskööd jäi silma laual olev laste hüpikjämku . Lihtsalt hakkasin kritseldama teda. Tahtsin lõõgastust enne tuttu minemist... Tundsin, et ei jaksa ka magada, kui ei saa absoluutselt kõike infokära enda seest välja lasta... Mis selleks veel parem, kui oled üksi ruumis, kus näib kõik olema ammendatud, kui joonistada üleskeeratavat hüpikjänest, kelle jalad käivad all vinta - vänta... 😋  Arvatavasti see joonistus kaugemale ei jõua, kui kapiriiulile ja siia postitusesse. Tema eesmärk  täidetud. Leidsin endast tasakaalu ning uinusin ja magasin rahulikult 😉


Pühapäev, november 28, 2021

Esimene lumesõda peetud

 Esimene lumesõda peetud. Sel talvel. Toas! 

Lumi tuli pallidena tuppa. Ootamatult nagu ikka tulevad üllatused ootamatult. Ja siis sõjamöll lastega. 

Olen ennemgi toas lumesõdu pidanud. Lastega. Ma ei suuda olla see kuri täiskasvanu, kes keelab vaid. Nii vahva on ju endki  unustada ja laskuda lihtsalt rõõmu - naeru sisse. Seda enam, et pärast saab toas segaduse ehk veeloike koos koristada.

Tänane päev on korras!!!


 

 Head advendiaja algust!

Leidsin kunagise pika ninaga lumemehe pildi.
Meil on õues lumine. Nagu olema peabki... 

Laupäev, november 27, 2021

Kiri Jõulutaadile

 

Tere, kallis Jõulutaat!

Homme on  1. advent 2021 aastal.     Minule pole see veel ausalt kohale jõudnud, sest, et alles algas see aasta... Kuhu on kadunud üksteist kuud...

Mäletan Sinu jälgi eelmisel aastal ja autosõidu Sinuga. Kuigi olin juba siis suur tüdruk jõudsid minu juurde kogunisti kahel päeval. Su jäljed on  mu südames!
Tean, et Sul sellest ainult hea meel. 


Soovid, kallis Jõulutaat, et igas täiskasvanuski leiduks pisikenegi kübe uskumine  Sinusse ja Sinu sõprade päkapikkudesse. Õnneks mul on see uskumine alles.

Mida soovin sel aastal... Ikka häid emotsioone ja tundeid nagu viimastel aastatel.  Mina, Tiiatibu, tõesti ei taha tühja-tähja, lihtsalt nänni pakikese pärast jõulupuu all... 
Kingituseks võib olla julgus veel julgemine ise olla. Sellest tuleb vahetevahel puudus, siis hiilib hirmgi salaja lähemale... Sest  mingi tont mul tahab vallutada oma hirmuga maailma. Usun, et lõpuks hakkab seesama tont omaenda külvatud hirmu kartma ja jääb sellest juba haigemaks - kuid siis on võib olla hilja... Tahan julgesti siis öelda, et alati jääb võimalus pöörduda hirmust , jätta selja taha ning edasi minna püstipäi armastades ja andestades. Hirmutagi tuleb elus see, mis tulema peab.

Vii ja soovi, palun, kõikidele tervist. Väga palju tervist. Igas mõttes. Ka hinge ja vaimset tasakaalustatud tervist. Minu meelest, praeguses hullumeelses piirangute füüsilises maailmas on keeruline ja raske mõelda, et vaim ja hing püsivad universumis terve ja vaba seni, kuni seda ise soovin. Inimesena ei ole minagi see kõikvõimas, kuid mu hing on kindlasti suurem, kui minu füüsiline keha. Olen seda mõistnud. Mõistmine paneb naeratama. Aitab mõista iseend, milliseid võimeid mul veel varuks olla, mida mina ise ka veel ei aimagi...
See ei sünni üle öö. Tean. Usun, et Sinagi tead seda. Sellepärast puista soojadesse tubadesse kannatust iseendaga töötamiseks, ole pai Taat.

Ja igatsen armastust, See pole sõnakõlks jälle, mis aastast aastasse tundub nagu leierdamine. Armastust on vaja alati, Armastus on tohutu, terve universum on tegelikult armastus. Seda tohutult armastust tuleb õppida aina juurde ja edasi. Tean, et selle eest diplomit ei saa kelleltki, isegi mitte Sinult. Saan rahulolu iseendaga, see parim kink. Sinagi, Jõulutaat, vajad samuti seda parimat rahulolu. 

Nüüd saan minagi Sullegi südamele panna, et ära unusta end!  Sind on üksainus ja Sind vaja ajast aega. Iga aasta jõuluaeg... Ma ei suuda mõeldagi, et võid kaduda... See oleks jube ja kurb. Siis sureks ka minu lapsemeelsus...

Ahjaa, armastusest veel... Meeldiv oleks siiski ükskord kellegagi armastust jagada, iga päev. Sinuga teen ju paar hetke aastas, ja nii see jääb. Usun, et nüüd ütled, et ma armastan niikuinii palju, kuid hoia süda lahti... Silmad võivad petta.

Ma saan aru, kui Sa ei tule see aasta ega ehk iial enam mu juurde - olen juba liialt suur tõepoolest. Mu südamesse jääd igavesti. Ja mu pesakeses käivad tihti väikesed ja suuremad lapsed, siis näen kindlasti Sinu päkapikkude salajasi imevahvaid üllatavaid tegemisi.
    Palun, mine nende juurde, kes tunnevad tõesti üksi olemist ja vajavad lähedust.  Näiteks hooldekodudesse...  Vanad või haiged inimesedki ootavad rõõme ja kallisid. Usu mind. Kindlasti tead seda taas isegi .

Küllap tead, et olen olnud sel aastal vägagi   hea tüdruk. Aasta kokkuvõtet veel siin kirjas ei tee, kuid võin öelda, et aasta on olnud tegus. Olen saanud uusi sõpru ja kohtunud vanadega. Seda aastat on veel tervet kuu, jõuan veel kohtumisi teha. Mõtlen kõikidele sõpradele ja tuttavadele, oma inimestele.

Sel aastal ma ei loeks Sulle tavaliselt luuletust. Tea, laulan kontserdil Sullegi, Jõulutaat. Päkapikud lindistavad ja teevad videogi loodetavasti, nii näed ka, millal iganes, kui aega on.

Naudin jõule, kui toas jõulupuu ja õues lumi. 

Aitäh, et oled olemas ikka ja alati, Jõulutaat! 

Kallistan ja pai põsele
Sinu Tiia

Tänase laupäevane ...

... lihtne  viljapea pats 
 Tegi isiklik abistaja Laura

Lumi

 Maa õrn valge.

Päris esimene kord sel aastal sel sügis - talvel polegi...

Neljapäev, november 25, 2021

Orhidee kadripäevaks

 


Orhidee, mille kinkis suvel Kristel niisama 😉,  läheb mul uuesti õitsema. Üle kümne õiepunga...  😉😋😍

Head kadripäeva 

ja 

kõigile Kadridele ja Katrinidele ja Karinidele head nimepäeva!💚👩

Veel Vastseliina pilte

     Veelkord suured tänud Annelile ja ´Vastseliina rahvale!









Ära tegin jälle pisikese unistuse!!!

 

 Panin jõulutuled köögiakna taha kanarbikude kasti.


Olin sellest unistanud mitu head aastat. Kujutasin ette, et see võib olla ilus... Aga see on päriselt veelgi ilusam!

Eile öösel linnas tsillites ja öö Prismas käies otsustasin, kas nüüd või mitte iial ning otsin  tuled ära. 
Eile pärast Vastseliinat oli üldse õhtut ja pool ööd vägagi vahva aeg lihtsalt olemiseks. Ammu pole spontaanselt sõitnud ega kuskil käinud. Isegi Palal sai tiir teha ja näha tuledes Tartutki. 
Igatsen just sellist olemist vahel, et kõik tuleb sujuvalt, ei ole planeeritud... 

Aga tuled köögiakna taga on kihvtid ja imeilusad. Kui ei ole rõdu või majakest, või aeda, siis saab tuled panna akna taha!!!

Oi, olen rõõmus, et jälle tegin pisiunistuse teoks.


Kolmapäev, november 24, 2021

Eilseid pildid Vastseliinast Hannalt

Armas õhtu oli eile. Jälle hästi omamoodi kohtumine. Näituse avamine toimus näitusesaalis. Raamatust rääkimine raamatukogus. Nagu kahes jaos kohtumine. Inimesi vähe, kuid selle eest oli kohtumine mõnus hubane ja südant soojendav.

Laulsid ja muusikat muusika kooli õpilaste õpetajaga ja Maarja.  

Rahvamaja perenaine Anneli .tegi rohkem pilte fotoaparaadiga. Saadab mullegi.

Tuhat tänu vastuvõtu eest Vastseliina inimesed! Mina sain teilt head energiat, et edasi olla ja rallida.

Hannale tänud, et oli isikliku abistajana taas mu kõrval. 



"Südameleekidest", minu selja taga, saab olema järjehoidja.







Vastseliina sõidu algus. Väike pabin põues.