Kolmapäev, august 31, 2022

Käisin Võrus

 .... Olin seal max 20 minti.

Ostsin bensuka kohvi. 

Ja panin kõrva taha edaspidiseks auto asju... 😉😋

Minu elu 55 suvi lõppes täiesti lampi Võrus 😁 Äge päev on olnud.

Ja jätan meelde, kuidas vanaks ei saa. End sirutades. 💚😊 Seda pani mu südamele väike Silver.

Teisipäev, august 30, 2022

Hea küll, kõik hästi

 Niidid jalast väljas.
Kõik minuga hästi. Kindlasti elan ja häirin ühiskonda veel kaua 😋😉😊 

Aga jumala eest, mõtlen, et pean ise hakkama õpetama arste ja õdesid, et ratastoolis ja häälduspuudega patsiendid pole koheselt ... ninnu nännutamiseks... Ma ei leia siinkohal õigemaid väljendeid. Või ka vaid isikliku abistajaga suhtlemiseks ehk siis, et patsient on justkui eikeegi. 
Kohtusin täna esimest korda oma uue perearsti või / ja õdedega - SIIRALT SORRY, kuid ma ei saanudki aru, kes on kes... Ei tutvustatud endid ega rinnas polnud nimesilte ka. Võib ju olla see ongi tänapäeva perearstide süsteem... Ma ei saa olla pahane. Siiani olen harva käinud perearstil.   Kuid siiski soovin lihtsalt teada, kelle nimega  kokku läheb kelle naeratav nägu,  kellele usaldan oma tervise küsimused edaspidigi, kui vaja... 
  Täna oletasin vaid, kes on kes. Sisenesin pereõdede kabinetti, millel oli kaks pereõe nime... Oletan, et üks neist, kes kabinetis  ja kes tegeles mu niitidega, oli uus perearst... 😊

Kuid noh, kõik ilusti korras. Peaasi elan.

Loodan südamest, et minu mitmed head  isiklikud abistajad, kes on õppinud õeks või arstiks,  oskavad minusugste patsientidega suhelda ja nii edasi. 💖

Perearstikeskus, Tartu linnas, oli väga inimtühi. Vähemasti see korrus, kus mina käisin... Ma pole näinud nii tühja kliinikut... Hea oleks ju mõelda, et inimesed on terved!! 

Esmaspäev, august 29, 2022

Augusti lõppu õis

Hommikul lilli tervitades nägin väikest valget õit.

Siis libises pilk aknast välja... Kased kollased...

Korraks mõte, et appike on augusti viimased päevad - kuhu suvi kadus... 

Vaatasin taas imelist üllatust.

Tundsin, et olen praeguses hetkes kohal.  

Muu ei olegi oluline, kui olla kohal siin ja praegu. 

Kalendriajal pole enam mulle olulist tähtsust. Kuude nimed ja kuupäevade numbrid tormavad oma sootu...    Ja ometi on miski neist kiirem. kuid  kuidagi rahulikum mööduja... 

Huvitav, mulle meenus praegu onu Mihkel ehk invavanaisa, kes oli minulegi suur  eeskuju... Kes tegi oma eluajal tohutult palju et puudega maailmas oleks kergem ja parem elada...  Ma ei kirjutanud nimme puudega inimeste maailmas oleks parem... Sest maailm on puudega siiani ja on veel kaua...Mulle tundub nii. Puudega inimene saab kasvada üle oma puude.Nagu mina. Võib - olla tõuke sain kasvamiseks onu Mihklitki...  
Üheksa aastat ei ole teda meie seas.... See on vist piisav aeg, et inimene hakkab aegade hõlma ununema... Just maailma võtmes... See on kuidagi paratamatu. Uued tegijad tulevad... ja ajavad täpselt samu asju. Ainult omamoodi. Siunavad, et kõik on tegemata ja elule puudub ligipääs... Tegelikult ongi tegemata ja ei osata ligipääse näha oma elule... Sest ollakse noored ja võetakse tuure... Ehk ei osata mõelda ka niipidi, et kõik, mis püüdaks teiste heaks rohkem  füüsiliseltki teha, tehakse ennekõige iseendale. Ja nii edasi... Ja siis tulevad jälle uued tegijad... Vanad on aga rahulikud, nad on oma töö ja elamised ära teinud... Nad olid oma eludes kohal... Onu Mihkel oli kindlasti oma elus kohal ja vägagi.

Eh, ma ei tea, kust ja miks need mõtted praegu tulid. Aga tulid. Küllap pidid tulema. 

Hoidke endid alati kohal 😉💖

M

Pühapäev, august 28, 2022

See luuletus

 .... jõudis minuni reedel. 

mulle õpetati
vaatama elu 
silmade       
ja südamega

      aga elus on asju
       mida ma parema
       meelega ei vaata

         jah, silmi sulgeda
on lihtne   

aga kuidas
         sulgeda südant?

                                                                                                                                Lauri Räpp



 

Laupäev, august 27, 2022

Need hetked...

... mis on olnud justkui praegu... Hetk tagasi. 

Täna möödub esimeese näituse avamisest 13 aastat. Tunne on nagu oleks olnud eile.  

Siin väike meenuts 

UNISTUSED LENDLEVAD siiani uute ja uute lennukustega!

Õige nime valisin   esimesele näitusele ja koolitusele. Aga siis ma ei osanud aimatagi,  milliseks kujuneb minu lend tähtede poole. Ja kui keegi oleks öelnud mulle , et 13 aasta pärast laulad mingi noore Hispaania laulja, kelle nimi German Gholami, õpilaste kontserdil... siis oleksin tõenäoliselt vastanud: segane peast, maga kaineks... Ja ometi elu on  mänginud ägedalt minuga ja olen mängureeglid kahesajaga vastu võtnud mängides mõnuga kaasa. 
Jah, German, kes siis laulis esmakordselt näituse õhtul mulle kui Tiinale, on nüüd mu super lauluõpetaja.
Uskumatu, milliseid tempe võib elu teha!!!

                                 Margot ja Helena, samuti Ragnar aitasid endale teadmata mul lennuhoo võtta.                                                              Suur suur aitäh täna selle eest.


Eile  aga oli hetk, kus mängisin taas kehva heaks. See maal oleks rännanud äärepealt prügisse. kui mul poleks tulnud kummalist mõtet seda pakkuda eilsele psühthodraama sünnapeole ja väikesele oksjonile... Ise mõtlesin salamisi, kui keegi ei osta, siis ostan ise ja kingin psühhodtraama instituudile....  Kuid topelt hästi läks. Tehti pakkumine. Osteti. Kingiti rõõmuga instituutdile. Mul oli ausalt mitmekordne rõõm. Kõige rohkem sellest, et ta ei rännanud prügimäele. Idee on super väärtus. Ei saand küll  nii head maalimist nagu alguses soovisin... Kuid mulle jääb erilise maalina südamesse. 
Kirjutasin maalile ka sündimisloo juurde:
Maal "Kahe tooli kohtumine käpajälgedega" on tõsiselt läbi ja lõhki psühhodraamatiline. 
Idee tuli ammu. Istudes ühes töötoa ringis ja mõtlesin, kui palju ja mida võiksid olla näinud ja kuulnud toolid. Siis tuli Tartu PSD Instituudi sünna zoom. Mõtlesin (isver, kui palju võisin mõelda ühe väikese maali ümber!), et OK, teen ära. Nüüd õige hetk maali sündimiseks . 
Sain väheke värve lõuendile. Jätsin kuivama... Õlivärv tahab kuivamist. Siis saab jälle edasi mäkerdada...
 Ja siis, ja siis ilusal õhtul, kenal hetkel tormas üle lõuendi Kass Bongo, keda ajas taga mängides Koer Pritsu.
 Kolin. Maalitarbed ja värvid lendasid.
 Bongo aknalaual urises ja värises.
 Pritsu liputas saba. 
Mina karjatasin. 
Ei julgenud vaadata lõuendi poole. Viimaks vaatasin. Muud ei jäänud üle. Vihastasin, et prügikast nii väike on – lõuend ei mahu... Ja ega ei tea ka, millisesse prügikasti panna poolik aukudega maal... Olmeprügi pole, paber ka mitte... 
Viskasin nurka. 
Seal oli päris mitu kuud. Tolmus. Ämblikud kudusid õnnevõrke. 
Lõpuks meenus, et kuskil pandi banaan näitusele. Banaan osteti näituselt ja söödi ära. Miljonite eest. Kuramus küll , miks mina ei tohiks oma kassi käpajälgi maalile jätta! Vähemasti ei sööda. 
Mõtlesin jälle... 
VDKFM-sse päris ei saadaks, kuid psühhodraamas kasutaksin ma ise hea meelega. Psühhodraamas saab paremini aru mõttest... Maal ei ole ju katki. Vaid kohtus käpajälgedega. Nagu Ruuda ütles ja küsis: kuidas käpad käivad.
 Naersin omaette. Naersin häälega. Võtsin tolmuimeja. Tõmbasin pooliku maali puhtaks. 
Kass Bongo vaatas uudistavalt. 
Võtsin pintsli. 

Usun, et see maal on maailmas esimene ja viimane psühhodraamatiline maal, mis on valminud minu jalgade ja Kass Bongo käppade abil. 
Kindlasti vaatajal kohtudes maaliga tuleb oma lugu. 
Mina kui maali Looja jagasin oma lugu.

 Elagu kohtumised toolide ja käppadega! 
Säragu lahenduste naeratused!!! 

Tiia Järvpõld, maali Looja 26.08.2022

Täna on mul hoopis rohkem loomistuju. Sain pool nalja tehes. kuid igasugused vigade parandused on jube suur töö. tohutu hea loomisenergia laksu. 

Augustikuud  on olnud ootamatuid üllatusi ja minulikku hullumeelsust täis. See kõik on ehk nagu sünnipäevakink kallite  inimestele... Eluhetked  praegu ja siin...

Reede, august 26, 2022

Põltsamaal psühhodraama pealinnas ehk koju tulin paljajalu

 

  

Ma ei saa aru, mis värk mul on psühhodraama ja kingadega  - kolmas king viie aasta jooksul, muis on mul katki läinud psühhodraama peo ajal.😂😂😂

Sain kingad visata pidulikult ja armastusväärselt Põltsamaa prügikasti. Sõidetud paljajalu koju.

Käisin Põltsamaa Lossis Tartu Psühhodraama Instituudi 10 aasta sünnipäeval või ehk ka 30 aastat psühhodraamat Eestis. 

Tore oli jälle koos olla. Nautida psühhodraamat. 






Nüüd on  mul oma päike. Kingiti...




Põltsamaa...

 ... ootab täna

Mina kui iseenda superstar ehk laulev maalija - kirjutaja

 Ära tegin 🙂Võin uhkelt olla iseendale superstar Germán Gholami Torres-Pardo ja Elina Tsertseli vahel 🥰😍🙂

Miljon tänu meile kõigile, et nägime selle kontserdi lavaolemise hetke mitu mitu mitu kuud vaeva ja ka nautimist. Minule tuli küll juurde enese julgust ja usku, et võimalik on kõik, kui tahta vaid.

Ausalt oli hetki,kus omaette tahtsin loobuda. Eks vabandusi leiab ikka, miks mitte edasi minna... Alati anda on ju kergem viis elamisest loobuda...See pole minulik. 
Laulutunnid on poolteist aastat olnud elamisviis. 
Tänane oli pidulik vaheetapp, kus nägin saavutust. Ma ei julge öelda edu... Ma ei jäänud enda enda esinemisega rahule, kuid  uhke olen sellegiipoolest. 
Kogemus kõikidele.
Hetked kontserdist


Superstari soeng




Esimest korda kontserdilaval laulmas

Uskumatu, kuid mitte midagi pole siin maailmas uskumatult. Ära laulsin😂💖

Närv oli. Pabin ka. Nagu oleksin olnud elus esmakordselt laval.

Proovides jäin palju rohkem endaga rahule. 

Aga noh, järgmine olen kindlam ja kogenenum veidi rohkem...

Klaveril saatis imearmas Elina Tsertsel.

Selle video tegi Hanna.

Kolmapäev, august 24, 2022

Teisipäev, august 23, 2022

Kiigutud mõtted selgeks

 

Ehk polnud tükkimal ajal kiikunud.......... 

Kuidas lapsena suutsin tundide kaupa kiikuda... Nüüd aga vähe aega väike hoog, ja rohkem ei suuda.

Kiigel saab laadida enda akusid.






Pühapäev, august 21, 2022

Uus pärl

 Avastasin uue tõepärli: 

Ma ei ole omaenda vang, kui ma ei taha seda olla. Tänud, et ma ei taha.

Ägedaim hullus...

... mida olen elus teinud siiani.


Kaks aastat tagasi... Ja tänagi mõtlen, et hüppaks veel...


 



Nii lahe, kui ma räägin  praegu kellelegi, et mine ka tee hullus  ära... Tavaliselt raputakse päid ja arvatakse, et olen mingi taevalik kangelane... 
Pole juu kangelane... Ma ei ole iial mingi kangelane. Elan lihtsalt oma elu vägevat ja ägedat....
Väga vähesed inimesed on tahtnd minna ka hüppama, kuid leidnud vabandusi, miks edasi lükata... 
Aga arvan täna, et esimene lend tuleb teha spontaanselt ilma pikema mõtlemata... 
Arvasin, et mina ei tee iial taevast lendu.  Ma ei unistanudki sellest.  Tundus õudne...     Kuigi taevas meeldib. Kõrgust kardan siiani... 

Tõsiselt, kui tuleb kiusatus või igatsus, et muud viisi ei saa enam . hüppan taas!!! 

 

Laupäev, august 20, 2022

     On olnud hetki, kui mina olen mõelnud, miks mu lapsed peavad elama sõjaajal... Üks selline  hetk oli 31  aastat  tagasi... Samas sain aru, et millal saaks veel olla õnnelik kohe ja praegu... Millal siis tuleb õige aeg armastada pere ja kodu, kui siin ja praegu...

Täna mõtlen ikka sama moodi... Miks peab sõdadega hirmutama või üldse pidevalt hirmunud olla... Vahelt pole, kas hirm on lähemal või kaugemal...

Kui väike olin, kartsin meeletult tuumapommi... ja seda, et Eestimaa hävib... Maailm hävib... Elu pooleli...

Mina olen alati elanud Eestimaal. Siin on mu kodu. 

Igal ajal on olnud omad hirmud ja kartused... 

Mida kauem ma elan, seda vähem  kardan igasuguseid hirme. Vahel siiski, sest olen ka vaid inimene.


Aga usun   et  elu  Eestimaal hoiab armastus. Armastus,  millele nii pagana vähe rõhku pannakse. Nii vähe räägitakse... Armastus, milles on või peaks olema kokkuhoidmisi...

Mind on üks.

Meid  kõiki on üksainus.

Eestimaad on üks ja ainus.

Hoiame siis oma Eestimaad kõik eraldi ja üheskoos parimal viisil. Armastusega. Hoiame kokku nagu 31 aastat tagasi kõik vabade hingedena keerulisel ajal, kui soovisime  üheskoos vabat Eestimaad. Keerulisi aegu on alati. Näiliseltki. Need on ületavad armastusega  ja parima loomisega . Nii muudame Eesi ja maailmagi veidi paremaks paigaks, kus elada siin ja praegu.

Pilt tehtud viis aastat tagasi Olustveres psühhodraama konverentsil.  

Reede, august 19, 2022

Neljapäev, august 18, 2022

Kontsert. kontsert, kontsert

Mina laulan ka.


 

Elasin opi ilusti üle

Ja naerdes elasin opi üle täna. Kestis max viis minutit. Loodan, et pisi haav paraneb ka ilusti. 

Õed suhtusid hästi. Rääkisid minuga. Doktorionu ei öelnud mulle ühtki sõna, isegi mitte tere... See on mulle hämming...
 


 

Ametlikult mamma!!!

 


Kolmapäev, august 17, 2022

Laulukunst on raskem, kui maalikunst

 Oli laulutund. Pigem küll juba lauluproov.  Elinaga. Klaveri saatel. Sest järgmine  nädal on mul esimene. 

Täna mõistsin, et maalikunst on kergem. Saab rahulikult värve maha pesta ja lisada, mida iganes...  Proovi aga laulus midagi parandada nii, et keegi aru ei saa, on omaette kunst. Seda ma veel ei oska.

Pabin sees juba küll. 

Aga tegin ja joonistasin mitu ööd kontserdi rekilaamplakatit. Tegin ikka mitmeid. Ennast teades. ma ei jää iial rahule... Täna õhtul valisime Germaniga ühe plakati välja. Võin kinnitada. et valitud plakat meeldib minule ka kõige rohkem tehtute seast. Selle lõpetasin  eile või õigemini öösel kell kolm... 

Usun, et homme on kontserdi pisireklaam üleval.

Pühapäevane vedelemine Pärnu rannas...

 ... oli mu jaoks puhkus ja trenn. Ma  pole kunagi julgenud suures vees päris iseseisvalt olla,  kuigi vett armastan hullult. Nüüd olin. Ja veel pea kõhuli. See oli / on saavutus just sellepoolest, et sain olla hirmudest üle. Nii vähe on vaja hirmude ületamiseks keerada vees teistpidi ja kogeda: ennäe, ei upugi... Füüsiliselt teadsin , et saan hakkama.

Paar korda kõndisin vette ja tagasi omal jalal...

Karelile mõtlesin vaatasin taeva...