On olnud loov...

 ... reede ja laupäev. 

Kõigest ei saa kirjutada, kuid peaaegu kõik on hästi. Peaaegu sellepärast, et alati saab veel paremini... 

Osalen väljakutses "Sisetunne vs hirm - kumb räägib"

Kõhutunne sosistab mulle, et olen uuele loomisele samm julgem astuma...

 Juba juuni. Ei saanud arugi, kui kiiresti maikuu möödus... Aeg voolab...

Mul saab elekter loodetavasti korda. Kodus, Kuna tasapisi teen suuremat remondi, siis esmane on elektrisüsteemis kaablid välja vahetada... Tänane läkski kodule.  Mõnus päev oli.

Maarja - Magdaleenas...

 

Tõime täna Kaisaga minu näituse ära armsast Maarja - Magdaleena Raamatukogust. 

Kaisa sai väga hästi hakkama minu ja keerdtrepiga ning maalide pakkimisega. Ta nägi üldse mu näitust esmakordselt. 

Usun, et meil saab olema üheskoos veel mitmeid näituste ülespanekuidki.

Raamatukogu juhataja Piret kutsus kohe kiriku õpetaja Aivo, kui küsisin, kas täna saaks vaadata kirikut seest. Aivo oli hästi sõbralik. Rääkis ajalooski.  

 

Tegime tiiru ka ümber kiriku. Hästi kena. Mulle meeldisid meelespea-lillede saarekesed keset niidetud muru. 

Oli vahva ja igati töine päev. 

Palju muid asju mahtus ka päeva.

Mu sisetunne ütleb...

 ... et ma siiski räägin. Oma häälega. Räägin kartmatult ja suht paljugi.

... ja see, et on inimesi, kes pelgavad, et nad minust aru ei saa ning kardavad minuga kohtuda ja rääkida - see on küll sügavalt nende probleem. Mitte minu. 

Nii kummaline on mõelda, et mitmed abistajate kandidaatid ei jõua kohale, et kardavad ise enneolematut kolli minu juures. Minu teada mul mingit kolli küll pole. Ju siis kollid neil endal, mida mina aga ei karta. 

Täna näiteks rääkisin Maarja-Magdalena raamatukogu juhatajaga Piretiga. Minu näitus on seal olnud juba kaks pool kuud. Meile mõlemale sobis pikendamine... Homme lähen järgi. '

Tulevad uued lahedad näituste kohad ja väljakutsed.  

Otsustatud naljata

 Ärkasin. 

Kuidagi hea olla. Kerge. Tavaliselt hommikuti mõtlengi, et tuleb uus hea päev. Leppisin, et täna ei saa minna Jüri raamatu esitlusele Tartus. Pole hullu, eelmine aasta sain ta esitlusel  Tallinnas. Tean endast, et esimene esitlus ongi see kõige - kõige... 

Siis leidis sõber mulle maja... Näitas... Mulle meeldis kohe. Sobib minu soovidega ja plaanidega. Olen vaatanud küll kortereid,  kuid miski pole ikka see... Et soovin siiski vabalt õue minna, aeda... Sel majal saan terrassil hommikuti kohvi juua ja õhtuti maalida...

Abistajatele saab oma tuba. Ja mõni tuba ning köök mulle ka. Saab teha asju, millest olen aastaid unistanud. 

Nüüd tuleb hakata rohkem ja rohkem soovima, kui ma ei taha siia nelja seina jääda surmani... Kaua ma hoogu  võtan siit tänulikkusega minna ning alustada enneolematut loomist jäädes iseendaks...?!

Ja kui kaldtee ning väike lift paigldada... on ideaalne puitmaja, mis tuleks kokku panna... Pisut suurem, kui mu praegune kodu. Üldiselt väike.

Väikest maad ka vaja. 

Siis saab Kass Bongo õue. Aeda. Äkki leiaks hiiregi - aga mu silma all ärgu hiirt toogu... 

Võtan koeragi.

Aiatibi kolib uue kodu värava ette.

Ja siis võtan printsigi vastu,  kes oskab naela seina lüüa ja kõike muud teha...  End ja mind väärtustama, oleme tõeline prints. 

Lastele jätkub samuti ruumi. 

Männipuu ka kasvama õuele...

Ja nii edasi.

Ägedad ja asjalikud plaanid selleks suveks siis mul... 

Unistusega tuleb julgelt mängida.   Manifesteerida või soovida palves või unistada jõudsalt. Siis tulebki maailma hubasem ja mõnusam kodu. Sest see on minu kodu...

Praegugi on mul hubane ja  mõnus kodu. Siin olen (olnud) ka koduhing... Kuid... tunnen ju ammu ja järjest rohkem, et siin enam ei loo miskit, miski nagu seisaks, kuigi näiliselt füüsiliselt kõik liigub... 

Uus loomine tõotab kindlasti uuri pingutusi ja tarkusi. Uusi rõõme ja probleeme, mis lõpuks on head lahendused. Lahendamatuid probleeme pole olemas. 

Hommikul tõmbasin manifesto kaardi. Enne tõmbasin kujutasin, et istun uues kodus ja soovin teada, miks ma selle uue koduloomise  ära tegin. Ning kaart ütles: Oled õnne teeinud ära. See omakorda üllatas mind. Ma ei teadnudki, et selline kaart pakis on...

 Vot nii

See töö on ROHKEM kui meeldib väga!!!

 "See töö on rohkem kui meeldib väga!!!" ütles Marju, kes tuli töövestlusele ja tegi kohe ka proovipeva, otsides õigeid sõnu enda tunde väljendamiseks. 

Minu meelest sellest lausest saaks  isikliku abistaja teenusele / tööle hea mõtlemapanev reklaamlause. Kes saab aru, see saab, kes ei saa - jumal olgu nendega. 

Minul on hästi hea meel, et olen leidnud super kuulutusele, mida blogi statsitika arvutuselt loeti üle 2200 korra, isiklikud abitajad Kaisa ja Marju. 

On veel mõned kandidaatid, kellega pole veel kohtunudki või kes ei ole   jõudnud proovima...  Mine tea, ehk pole neile veel see õige äratundmine või mis iganes... Mina olen neilegi ikka avatud... Ja kui ei kohtugi kellegagi enam mitte kunagi, siis millegiks oli põgusat kontakti omavahel vaja... 

Ja praegused ja endised isiklikud abistajad on samuti olemas mul. Loodetavasti mõnel suvepäeval võib mind kohata jälle Eglega... Mäletate, Eglega kirjutas ajakirjas ´Tervist´ minust ka loo https://www.tiiajarvpold.ee/2022/12/ajakiri-tervist-november-2022.html

Usun, et ees on tõeline suvi mul.

Mis on kuramuse kvaliteetaeg...

 

Olen ammu vahetevahel mõelnud, mis on see popp kvaliteetaeg, mida taga aedakse...

Minu meelest see  kvaliteeraeg on kogu eluaeg. EI saa mõõta ju, et üks hingetõmme on vähem tähtis, kui teine... Ka hingada tuleb targalt. Oskuslikult. Väärtustades iseend. Siis suudad anda endale ja teistele parima. See on  see kvaliteet, mida enamus taga ajavad.

Lihtsamast lihtsam. 

Täna olen üksinda kodus. Nojaa, Kass Bongo ikka ka. Aga siiski... üksinda. Ma ei saa öelda, et on olnud vähem parem päev kui esmaspäev Tallinnas. Kaks väga isemoodi paremat päeva on olnud. Mõlemas nii head kui ka halba, kuid lõpptulemusena parimad. Iga uus päev saab olla parim, kui ainult soov nii näha.

Otsisin sirelides õnne tänagi. Eilegi otsisin... Mitte ei leia. Tean, et kuskil on siiski viieõieline sireliõnn - seegi paneb naeratama  ju...

     

Pisiasjade imeline päev

 

Kui palju toredaid pisiasju võib mahtuda ühte päeva, kui päeva rahulikult ja naudinguga võtta. 

Oli laulutund. Hooga edasi - augustikuus on usutavasti uus kontsert, kus tahan laulda juba kaks laulu vähemasti. 

Jõudsin aeda rohima. Viimaks. Tegime Kaisaga korraliku rohimise. Nii mõnsa oli varbaid mulda pista. Umbrohtu kakkuda. 

Roosid on vist natu külma saanud... Maasikad seevastu vallutavad maad. Üksik kollane tulp õitseb veel keset aialappi.

 

Jälle tõdesin, et hea, et mul on ikka praegu see pisikene aialapp. Mis sellest, et pisut keeruline on just kevadeti korda saada ja nii edasi... Kuid samas saab ka kergelt ja rõõmuga teha. Üldse mitte mõelda, miks pean või mis saak ikka saab olema... Lihtsalt olla siin ja praegu. 

Veel tegin rababerikooki. 

Toimetasin muude tähtsade tööasjadega.

Täna on minu vana 109 sünni-aastapäev. Mõtlen tänagi elu üle järele, kui olen hea tüdruk nüüd.  Nüüd aastaid hiljem mõtlen, et vana ei olegi mind üldse karistanud, ta pani elu üle järele mõtlema, kui kipusin  unustama, et tuleb ise ka miskit teha, et end hea ja paina tunda. 

Armastuse lugu Paivillas 22.05.23

Kontsert oli ilus. Paivillas hõngus soojust ja hubasust, vastuvõtt oli lahke. Kurb vaid see,  et kontserdi naudijaid oli vähe, kuid kes kohal olid, loodan, et said suure elamuse.  

Mina olen tänulik, et kontsert toimus ja et saime kenasti Tartust Tallinna.  

Enda   esinemisega jäin enam-vähem rahule. AITÄH German Gholamile , kelle julgustamisele ja õpetamisele või(si)n olla superstar iseendale ja laulda teistelegi rõõmuks

Klaveril Meelis.

Eile hommikul tundsin elevust ja pabinat.

Homme juba laulame Tallinnas

 Minagi laulan 😀😉 

Mamma ratastool on nii põnev

 

Teistkorda läksin rappa!

Rallisin Valgesoo rabas. Kaisa tegi juba üllatuse nagu kord Johanna ja Kristi tegid suurepärase üllatuse      

https://www.tiiajarvpold.ee/2015/06/ullatus-rappa.html  Kaisagi ei öélnud, kuhu me välja jõuame...

Vaikne. Käod kukkusid. (Sel kevadel kuulsin laupäeva õhtul esimest korda kägu - õnnekägu.) Uimastav puhas õhk... 

Nautisin.

Männid, männid... 

Olin soovinud mitu mitu kuud miskit erilist. Et laadida omaenda akusid. Kuid seda ma tõesti ei teadnud veel Kaisa. 

Unustasin kõik . Olingi hetkes.

Ei ole vaja alati raha, et kuhugile minna. Ei ole vaja teab kui kaugéle minna. Ei ole vaja mõelda ajale, mida pole niikuinii olemas...

Lihtsalt võtta hetk olemiseks.

Üllatuseks.   

Tuhat tänu Kaisale.

   Miks ei saa ratastooliga looduses olla?

Küsin seda ikka uuesti ja uuesti... 

Saab. Kui hing kisub loodusesse... 

Eestimaal on õnneks tehtud imelisi tingimusi ka ratastoolides inimestele. Kui vaid metsad ja rabad ja kõik imeline loodus jääks alles.

Isegi kuivkäimla on seal olemas. Suur. 

Usun, et ka elektri - ratastoolid pääsevad sisse. 

Käimlas oli metsa hea lõhn.

 

Vaadetorni lähen kunagi teinekord, kui on suurem kamp inimesi kaasas. Vaatassin, et trepp korralik. 24  meetrit kõrge oli vist...  

Siis sai tiir Põlva tehtud. 

Täna oli tõesti väga spontaarne päev. Tundsin end printsessina. Kuninganna mõõdu ma vist ei anna ikkagi välja... Mul palju head lapsemeelsust püsivalt... Printsesski on kõik võimas enda hetkedes. 

Nii lahe päev 18. mai

 18. mai - lahe päev. Seda mitte ainult täna... Kui ma olin 11, kui päike oli kollasem ja rohi rohelisem, 

   ning õues oli kuum, nii kuum (+ 30 midagi) ja mina paljajalu õues kodumaja ees Mäksal, 

   sain teada õhtu eel, et mulle sündis venna. 

   Täna suutsin Urmast üllatada. Vähemasti arvan, et see 

    oli talle väikene üllatus. Salaja mõtlesin mõnda aega,        kas saan või ei saa minna teda üllatama... 

    Õnneks oli just täna esimene tööpäev isiklikul          abistajal Kaisal. Oi, oli tööpäev tal ning mina sain nii 

palju toimetusi ja asju teha. Uskumatult palju mahtus 

tänasesse. Kaisa vist sai proovida kõikvõimalikke  asju, mis abistaja töös ette tuleb. Tegime süüa, värvisime juukseid, käisime sõitmas, poeski, aiamaal, sai Kaagverele tiir peale tehtud... Mina sain õhtul veel      oma maja juhatuse asja aetud.

    Minul on tunne, et Kaisa on isikliku abistaja tööd teinud eluaeg. Ta ise ütleb, et pole kunagi sellist tööd        teinud.

Kaisa on mul tõesti super leid! Loodan, me koosolemine kestab mõnusasti mõnda aega vähemasti ja kauemgi. 

Loodan, et needki tüdrukud, kes tulevad proovima ja        soovivad olla minu isiklikud abistajad,  on väga head. 

      

 Nagu toonitan ikka uuesti ja uuesti, abikäsi ei saa kunagi palju. Ja üks inimene lihtsalt ei suuda minu tempos olla päevast päeva. Olen päris. Tean sedagi, et ühe isikliku abistaja olemisega päevast päeva jookseks minagi kokku. Vaheldust on vaja kõikidele. Iga minu inimene on mulle omamoodi vajalik.

Mulle pole ka ealeski meeldinud olla tugev...

... Ja nii see on päriselt - mulle pole ealeski meeldinud olla tugev ega võitleja...  Need kaks sõna ja omadust on mulle nagu külge kleebitud juba lapsest saadik. 

Kui ma nüüdki ütlen kellelegi, et mina ei ole tugev üldse, hüüdaks vastu, miks sa pole, vaata millega hakkama saad... 

Saan hakkama omaenda eluga.

Saan hakkama iseendaks olemisega. 

Selleks ei pea iga hinna eest tugev olema ega näima. 

Mis on üleüldse tugevuse mõõt naisel... Mis tugevus nähakse... Füüsilist, eks ole ennekõige. Maailmas pole vaid füüsilised tõed. Kui oleks, siis ei oleks mõeldav, et kasutan jalgu kätte asemel ning kõik see loobki minust minu . Kas sellepärast olen tugevam kui teised naised, on ise küsimus taas... 

Ei, ma ei ole nõrgem ega tugevam.

Olen mina ise. 

Nõrkus on ka tugevus, ja vastupidi. 

 Kuid mul on veel vaja õppida ja kogeda, et jäädagi aegade lõppuni iseendaks. Teha asju, mis armastan ja saangi loovalt teha. Olla õnnelik ja tänulik.  

https://www.youtube.com/watch?v=5Ycr3apvWMM 

Nii, suvi peab tulema lahe

 Tõesti, suvi peab tulema lahe. Kui mina ise ei hoia end tagasi... ning kui mina ise soovin, ja soovin lahedat suve.

Hetkel tundub mulle, et isiklike abistajaid peaks jättkuma igaks päevaks, igaks hetkekski, kui ma teda vajan... Olen kohtunud ja kohtun usutavasti veel toredate kandidaatidega, kes on nii minu inimeste moodi. Olen ennemgi öelnud ja ütlen nüüdki, et ükski lisakätepaar ei ole üleliigne.  

Võib - olla nii mõnigi arvab, et vajan üht isikliku abistajat. Viimasel ajal on seda hästi palju küsitud, kas olen ühe leidnud...    Mul alati olnud mitu iskliku abistajat üheaegselt nö graafiku alusel. Kuigi meil pole kasutusel iial olnud sõna "graafik", praegu jäin  sellele mõtlema... On minu ja isiklike abistajate soovid ja plaanid, mida paneme klapima. Nädal või kuu ette, mina tean vahel oma plaani aasta ette. 

Usun ja tean, et suvelt võtan, mis võtta annab. 

Täna meisterdasime Kaiga voodiääre pehmemaks. Kuna mul pole varem olnud päris voodit, siis ei osanud keegi, mina isegi arvata, et magama minemisel löön vastu servi põlve sinirohekollaseks, kui hüppan toolilt voodi... Ega ma ei jätnud oma jonni ka - pagan oma voodi pean iga hinna eest saama. Ja mitte iga õhtu pole mul võtta kedagi appi...  Siis mõtlesimegi, et alati on voodiäärt pehmemaks teha ja muuta selliseks nagu mina vajan. Voodi iseenesest väga hea. Uni super hea. Voodit kui Tiiatibu pesa ma ei anna ära ega vaheta.  Lihtsalt 50 - 60 cm voodiäärt on erimoodi teha. See tuleb katsetamismeetodil. 😉😊 

Kusjuures hommikuti olen pesast tooli saanud ilusti. 

Kass Bongo on voodi boss. Ka öösel. 

Tegelikult oli töine päev mul. 

Nii lahe.

Homme omamoodi uus päev.

Jagan armsat naise maagia mõtet

See ilus, väga ilus mõte või sõnum tõesti tõi mulle värinad ihule 💖 Kuulake, palun, Kaia - Liisa video  lõpuni... 

https://www.youtube.com/watch?v=C78q_gMyptE 

Mina usun ja tean, et minus kui naises ongi see maagia olemas. Kui miskit polegi, siis miskit ikka on. Alati. Ainult viriseda on ju lihtsam, kui raske on olla naine, kel pole seda ja toda... Ka mina vahetevahel nutan ja virisen, kuid tean siiski, et  minu ümber ja minu enda sees kõik - kõik olemas 💖

Sai õues töötada

Mõned pildid

 

Käisin  mammaga rallimas 😀 Usun, et talle oli see hästi hea vaheldus hooldekodu rutiinile, kuigi see jäi lühikeseks ... Mamma andis omal ajal aastaid mulle kõige parima, nüüd on minu kord anda kõige parem endast mammale. Mamma rääkis alati, et tal pole nii palju aega mu jaoks. Nüüd räägin minagi nii - ja ometi saame aru ja leppinud oleme alati... Tean, et mammal on praegu raskem leppida...  

Samas olen lkurb, et ema ei suuda ikka veel väikeski rõõmu vastu võtta... Saan aru, et iga inimhing elab oma elu omamoodi, küllap meil ongi nüüd käia aegade lõpuni iseenda teid... Kuigi mu südames ei ole ta kuhugile kadunud, omal ajal andis emagi mulle kõige parema, ja see kõige tähtsam... 

Mina lähen edasi iseenda rajal ja püüan tõusta kõrgemale ja kõrgemale levelile olles tänulik, et mu elus on olnud ja on,  nii ema kui ka mamma.   

                                                    

Loodan, et...

 kõikidel emadel ja vanaemadel ning lastelgi oli armas emadepäev 😍

 On olnud minu jaoks tore asjalik kevadine päev.

Sai piltegi tehtud. Mõned kogunisti vaja minejad pildid, mitte niisamad.   

Proovisin laulu.   

Käidud Põlva - Võrumaa piiril. 

Hommikune tervitus iseendale

 

Toonekurg Oskar

Tegime Kaiga pooltundi tagasi köögiaknal video toonekurest Oskarist.  Teine toonekurg Oskar tiirutas akente taga.     Kass Bongo vahtis teda tardunult... Ma ei mäleta varemalt  nii lähedal lendavaid toonekurgesid 😀

Tulge head muusikat kuulama 22. mail Paivilla Tallinnas 🙂❤️

 

Kõigest natuke

 

Sassis juustega hommikul ma veel ei teadnud, et see pilt diivanist jääb viimaseks... Tahtsime uuest  lauast pildi ja mu sassist soengust. Olin just üles tõusnud, juuksed kammimata... 😀 

Aga mõni päev tagasi tuli tunne,  et  Viki aeg on läbi... Mulle oldi ammu juba räägitud, et viska vana diivan välja...  Nagu teate, ma ei saa ühtki asja minema visata enne, kui tunne mul, et ei suuda enam temaga koos olla ja ütlen talle siiralt tänu, et ta oli mu elus. Lammutasime Toomasega diivani jupideks, et kergem ära viia... Mõtlesin ise, kuidas diivan Viktor mu elu tuli, kui palju isikliku abistajaga Pillega teda poodides taga ajasime. Osta sai ta 4000 krooni eest veel... Ja kui palju nalja sai , kui ütlesin netis, siis oli blogi mul ja muud, facebooki polnudki, et magan Viki peal - arvati, et mul peika...  Head ja toredad hetked olid. Kõik möödub. Jääb mälestused. See oli vaid diivan või asi...  Minu enda kõige esimene mööbliese, mille ise endale tõin. Loomulikult abiga.  

Tuba sai uut energiat ja natuke ruumi. Kuigi ruum ikka sama, nagu on ja ei ole ka. 

Veel kohtusin täna esimese abistaja kandidaatiga Mergega. Mulle näib hästi minu inimene olema, Ta veidi kaugemalt, kuid minu puhul on absoluutselt kõik võimalused olemas kogeda uusi väljakutseid nagu ta soovib. Mul on iga lisakätepaar mingil hetkel vajalik, ka siis, kui iga päev ei olegi mõeldav käia... 

Tulemas on veel tüdrukuid..´.

Ma ei ütle kellelegi ära, kes ikka siiralt tööst huvitatud on...

Mina ise sooviks oma elus sättida asju nii, et olen kindel, et vot sel ja sel ajal on keegi, kui mul vaja... Olen pisut väsinud oma elu teiste tegemiste järgi... Jah, olen mõistev ja püüan alati vastu tulla. Juba sellepärast vajan mitmeid lisakätepaare, et mitte ise hätta jääda ning enast kaotada... IAT mõiste ja eesmärk ei tohi hääbuta...

Täna oli küll üks asjalikult tore päev.  

Huvitavat tasakaalus aeg

 Tõepoolest tasakaalus on praegusel hetkel hea ja halb. Ja lõppude  lõpuks hea kaal on päevades ülekaalul. 

Mitte ühe isikliku abistaja kandidaatiga pole veel kohtunud... Soovijaid on küll päris mitmeid... Lubavad,  lepime töövestluseajagi kokku ja siis nad  lihtsalt kaovad... Ma ei räägi neist, kes on haigeks jäänud - seda mitte tuleku põhjust mõistan ja usaldan, et see on nii. Kuid pole hullu, on veel tulekul kandidaate - kindlasti leian omad inimesed üles... 

Minu kui tööandja tööaeg lihtsalt kannatab. Ma ei hakka ootamisajal ometi muud suurt tegema. Nokitsen niisama... Ja teisedki, kes mind hetkel abistavad, nt nii väikeses asjaski nagu alt ukse tegemine, ei saa ka  rahulikult omi plaane teha - on valvel... 

Kõikide kandidaatidega ei saa ometi miskit juhtunud olla või saab... Olen lihtsalt liialt muretseja tüüp. Samas saan aru, et kes ei anna endast esimest - teist suhtlemist märku, neist ei saaks häid abistajaid niikuinii... Kahju, et inimesed ei saa aru, et isikliku abistaja töö on nagu iga teine töö.

Täna tuli mu tuppa uus väga äge disainiga diivanilaud. Pühapäeval viskasin armsasti ühe laua välja, ta oli oma aja ära elanud... 

Muu on ka enam-vähem normaalne. Alati saaks olla parem ju...    

See nädalavahetus oli MINU oma

 

Eile käisin Transunity Akadeemia üritusel. 

Kristiina Võlu Stuudios.

Tunnen tõesti akadeemias endana. Mind on omaks võetud... Naljakas, et ma sellest räägin... Vanasti ei tundnud end paljudes kohtades hästi... Nüüd tunnen järjest  ja aina kindlamana kõikjal, eriti akadeemias. 

Kui mina võtan maailma ja universumi vastu, võtab ka maailm ja kogu universum mind vastu. 

Pildil Carmeniga. 

Aitäh Arvole, kes abistas trepidel. Arvan, et esmane kogemus tal seesugune. 

Täna oli mul laulutund ka. Nüüd kindel, et Germani õpilaste kontsert toimub 22. mail kell 18 Tallinnas Villa Pais. Mina laulan ka. Reklaam plakati teen homme - ülehomme.

Eile oli Karoliinega natu nukker  ja siiski rõõmus - tal oli viimane tööpäev. Aga mine tea, ehk kunagi jätkame koostööd. AITÄH talle, et oli pea kümme kuud minu käed ja jalad. 

Taas natu möllu...

 

Ehheeee, tänu voodi tulemusele mu elamisse, siis täna poolpäeva mööbeldasime jälle Mirjami, Kai ja Silveriga.  

Magamis ehk tagatuba tahtis hingamisruumi. Liiga täis oli toppitud ühtäkki mööblit... Vähemalt tundus sedasi...  

Hetke tulemus selline... Ilusate ja sexikade unenägudele on nüüd ruumi tulla 😉

Ainult soovin ja unistan juba kahesajaga uuest kodust, kus on piisavalt ruumi ka mu loovusele. Ja värvidele. Kirjutamisele... Ühesõnaga oma elule, nii et saaksin vahelduseks muud teha , kui asju tõsta... Täna sai ka mõned asjad välja visatud, nende aeg sai täis mu elus ja tänasin ja olidki läinud...

Selline olengi... 

Selline ongi mu kodu...

UNI OLI TÄNA ÖÖSEL SUPER HEA. Voodis.

Päev tulvil ÜLLATUSI

 

Tulen ma õhtul linnast koju, näen küll et eestoas on midagi teistmoodi, kui hommikul jäi. Mänguasjad laiali ja mingi seelik laua peal, kuid ma ei pööranud sellele väga tähelepanu. Päev väga emotsiooniderohke ja tore. Siis jäin äkki tagatoa nurka vaatama, kus oli hommikul pesurest ja nüüd oli midagi väga "valesti".

Siis käis mul kiljatus, et mis toimub!!! Et kas ma näen und või on see ilmsi! Toas olid lapsed, Kai ja isiklik abistaja Mirjam. 

Jah, minu tühjas voodinurgas oli voodi!!! Ja voodi peal silt - ÜLLATUS!

No mine veel linna laiama... Kusjuures, hommikul kui Kai mind trepist alla aitas, siis ta uuris, kuidas ma suhtun üllatustesse 😀

See kink olevat mulle emadepäevaks juba (mul olegi aastaid nii suurt üllatust olnud). Tegelikult mul ei  olegi siin kodus päris voodit olnud. Nagu te mäletate, ma tahtsin seda juba tükk tükk aega tagasi. Kujutage ette, et üks väike eesti naine Kai, kes on mulle väga kallis inimene, kellel mina olen ämmamoor, tõi voodi juppidena üles, pani ja lükkas veel kappe edasi-tagasi jne,  üksi, et see on ikka uskumatu 😍

Mul on tunded mitte laes, vaid seitsmendas taevas!!! 💖💖💖

Nüüd ma proovin seal kohe head und näha.

Olen tänulik kõige eest ja ma ei tea, mis edasi saab, aga tean et saab häid asju veel olema!

Rõõmupisarad...

 Sain armsa - armsa - armsa sõnumi. Jagan teiegagi, kallid blogi lugejad 😀 Minul väga head pisarad silmis - põskedel (olen ju emotsionaalne)... Pea 23 aasta jooksul ei mäleta ma niiii mõtlema panemat sõnumit töökuulutusele vastu: 

Tere Tiia! Kuigi su nimi võiks olla Lootuse-Päiksekiir . Ma kahjuks ei saa su abiline olla...töö graafiku alusel tuberkuloosi osakonnas + kaks last. Aga soovin sulle seda positiivset ellu suhtumist, mis sul niigi on. Ja kui vajad mingit üksikut päeva, et abistan sind, anna teada. Raha ei taha. Seda mul pole ja polegi vaja! Pigem oleks sellise elu rõõmsa inimesega kas või lühikest aega. Päikest sulle '