Kui palju võib olla ELUS?

 Mul on olnud imeline augusti kuu.

Eilegi oli imeline päev. Karksi - Nuiast näitust tuues. Käisime veel Kristiga Maimu koobaski. Lossimäel kiigumas

Ja siis lugesin valla sotsiaaltöötaja vastust me IAT aruandele, et IAT tundide maht on kuus ja kvartalis ületatud... See tähendab eesti keeles, et esimest korda 23 aasta jooksul öeldi mulle, et olen isikliku abistaja teenusest  rohkem elanud, lausa 91 tundi... Et esimese kvartali ülejääk ei kantu teise kolme kuusse... Nohjaa, teadsin seda lepingust küll, olen alati teadnud mitu tundi võin kuus kasutada, ja alati oń lubatud mängida nendeega, SEST ET IGAS KUUS ON ERINEVALT KÄIMISI ja olen öelnud, et suvel saan rohkemgi väljaski käia. Siiani pole ma kulutanud róhkem tunde ega valla raha, kui aastas ette nähtud on... Tundide taga on tegelikult valla raha,  ei muud. Mitu aastat on 2160 tundi...  Nüüd lihtsalt öeldi, et neid tunde, mida ei kulutanud märstist maini ei saa enam kasutada... Eh, aega tõesti ei saa tagasiulatavalt kasutada, kuid praegu pole see mu teema... Huvitav, kuhu jääb valla raha, mis jäi kasutamata - küllap vallal on seda vaja... Ka see pole minu küsimus, küll rahastan ise ülejäänud tunnid ja maksan makse.   Mina olen rikas, igas mõttes.

Aga mul soov teada, kuna hakkab sotsiaalsüsteem tõsiselt inimesi väärtustama, mitte madalama. Mitte  suruma alla poole muru, et jumala eest inimesed välja ei paistaks...  Et ei eladaks rohkem, kui riigi teenus nõuab... 

Olen kurb. 

Mul on tõsiselt piinlik sotssisteemi pärast. Julgen selle välja öelda. 

Saan aru, et teenused on piiratud. 

Kuid ELUJANU EI SAA OLLA PIIRATUD. Me ei tohiks jätta kedagi vabaduse janusse. Me ei ela siin maal selleks, et olla vabatahtlikult vangis... 

Ma olen ise 23 aasta jooksul vast küll oma maja pluss auto raha pannud IAT-le, kuid mu hing on tänu sellele vaba ja õnnelik. Palju aga on neid erivajadustega inimesi, kes suudaksid ise nii tunta... 

Elu kestab nii kaua, kuni meil aega on.

Keegi ei saa öelda, mis hetki me võime või ei või kasutada. 

Teadsin juba maist, et augustis tuleb tunde rohkem. 

Ja ma olen tänulik iseendale , et ma läksin TU Akadeemia suvelaagrissegi. Selle laagri inimhingede tagasiside mulle on ikka meeletu suur energialaks. Aitäh neile. Eriti Carmenile, Kiirale ja Anule. Ja meestele, kes julgelt abistasid liivaski rallida. Ja Veikole, kellega koos sattusime taas video tegemisesse. 

Elu on eriti tuntav kahe võnkumisega. 

Üks sagedus on kõrge, teine väga madal. Seda tunnen  keha - vaimu - hingega. Olen õppinud sagedusi ja võnkeid jälgima, olen seda teinud alati... Aind on olnud aeg, kus oli neil teised sõńad. 

Nagu kiigel.

Kiik on hea. Teeb kõik kanalid lahti. Ja rõõm ka. Kuigi pisut kardan  suuri kiige...

Hetkel ongi mu elus kaks maailma. Ühes olen kõik - see meeldib mulle, teises ei olé ma ei-keegi... 

Ja lõpuks on vaid kõik mu elu.

Mina kulgen rahulikult omal kiirteel.... 

Olen elus iga hetk seni, kuni antud see õnnistav tunne. Kasutan kõik hetked ära. 

Tuisuliivas Pärnumaal

 

Käisin Transunity Akadeemia suvelaagris. 

Kolm päeva  ja hilisõhtud olid imelised,  Öötunde jäi ka magamiseks.  

Nunnu seltskond oli koos. Erilised naised, mehed  ja lapsed. 

Mis me tegime oli see, et avastasime imelist maailma ja universumit.  Mina võtaksin   keerukust nii kokku. 

Mis värvi on armastus?

 Arvake ära, mis värvi ma olen 😀 

Tegin ära, kuigi ma ei julgenud teha! Aga nüüd mulle meeldib järjest rohkem!

Nüüd ma kaon 3-ks pävaks ära. Tõenäoliselt ma ei ole internetis, aga ma olen Universumis jne...

Soovin kõigile head nädalavahetust siin ägedas maailmas! Seda ma ütlen päris siiralt, sest tegelikult maailma elu on imeline ja võrratu, kui osata südamega näha! 

Sünnipäevapidu

 Pidasime ühe suurema Getteri sünnipäeva ja näitasime mammale, kuidas klaasist juua 😂

See maailm...

 

Rallitud täna Setumaal ja Luhamaal, Võruski... Oldud piiride  peal. Või lähedal.

Käia kevadise kursuse vastutuspartneril Annel külas. Eks üksteise toetamine jätkub nüüdki pärast kursust. Ja mina ise sain taas iseenda kohta päris palju teada või meenutati...  Et olen ehe ja mina ise,   inspireerija... Ma peaksin selle kõikeg harjunud olema, kuid igakord teeb see teadmine mind kohmetuks. Sest mina oma elus iseendana . Ma ei oskagi teistmoodi olla kui olen. 

Ratastooligi saab panna mitte kartma. Rääkisime Nansy ja Annega, et inimene märkab teistes neid asju enda ümber, mis temas on... Mina jäin mõtlema, et ma ei pane tähele teiste ratastoole... Sellepeale öeldi mulle, et siis sa kõnnid või lausa lendad ... Aga nii ongi! Mulle tundub, et kõnnin  - see tähendab, et unustan ratastooli, kuigi tean, et see on olemas. 

Ma kursuse ajal ei leidnud tükk aega vastutuspartnerit... Tundsin, et kursusekaaslastel läheb kogu fookus kuidagi naljakalt minust üle, mitte isegi mööda... Siis tegin video, kus istusin diivanil - ja plaks kohe  pani tähele Anne mind ... Nii tutvusimegi. 

Ratastooliga saab ikka mängida.  Põnevalt. Peita või minna kohale... Ups - ratastoolis polegi miskit erilist. mida ei ole  vaja karta...

Päriselt kohtuda on alati parem ja mõnusam, kui internetis. Kohtuda kogu maailmaga. 

Nansy on alati lahe reisikaaslanegi. Muidugi super isiklik abistaja. Me vestlusteemad sõiduajal on alati sügavad, samas tihti naerame. Teeme vahel tempe. 

Eile rääkisime sotsmeedia ohtudest, mis on tõsine oht igale inimesele. Inimene kaotab tihti endale tähelepanemata end sotsiaalmeedia ja see tekitab pingeid temas... Ka sõjale mõtleme sarnaslt ´- maailm pole turvaline, kuni on sõjarelvad ja inimesed, kes mõtlevad sõjapidamisele... Sõdades on vaid kaotajad...  Sõjadeta maailmas oleks kõik võitjad.

Loodus on võimsalt imeline.

Inimesed on väikesed ja võimetud looduse ees.

Setomaa on nüüd risti põiki läbi käidud. Nóorena käisin tihti Värskas, kuid täna avastasin hoopis teistmoodi Setomaa... 

Tsässonid ehk väikesed palvemajad ka - neid polnud varem üldse tähelepanud. 

Ja tõenäoliselt sain ka ühe näituse koha.... Sellest õigel ajal lähemalt.

Oli emotsioonide rikas seiklemise päev.

5000-le lehvitus

See on 5000. postitus siin blogis. Jaanuaris 2006 alustasin juu... 

Minu uue maali "Lehvitus oma minale"   pilt. Laupäeva öösel lõpetasin. 

Mul oli pikemalt aega tunnen, et võiks miskit natu teistmoodi luua kui siiani... Lillekesi on mõnus teha, kuid... Selle suve teema on olnud ühel või teisel viisil minu kõrgem mina...   või teisi sõnu, parim hakkama saamine iseendaga olles endale tänulik...

Sellised mõtted olid maalides mitu aega.

Tänasesse postitusesse sobib Lehvitus hästi. Arvan. 

Võimas ja vägev üllatus, mis jääb kummitama

 Germani mitme kuu saladus ja kindlasti raske, kuid võluv töö koos teiste lauljatega,  on nüüd meie ees. 

Olen tõeliselt uhke ja tänulik, et minu elus on German.  Ja veel lauluõpetajana ja palju - palju rohkemana... Ta oskab igati soovima ja edasi minema panna. Oskab õpetada, kuidas saladusi hoida - ma tõesti mõnikord laulutundides soovisin uurida, mida ta tegelikult teeb - ta oli vahel õnnelikult väsinud. Aga ta ei reetnud end. Mõistan suurepäraselt miks. Selle asemel rääkis saladuste hoidmisest ja nii õhinal.   Me oleme rääkinud absoluutselt kõigest. Ja ikka säravalt ja armastavalt. Samas õpetajana teab, mida minult soovib ja milleks mina võimeline olen. 

Uskumatu, et German peaaegu 14 aastat tagasi laulis minu esimesel näituse "Unistuste lendlemine" avamise heategevus kontserdil minule kui Tiinale, mitte Tiiale . Laulis  mitu laulu. Ja tookord ta veel ei osanud eesti keelt eriti...  Elu on  uskumatult lahe - viib inimestega kokku ja siis ei näe mõnda aega, mõtledki, et nagu ongi ükskord kohtumist ja siis avastad, et seesama inimene on andnud elule uued helinad - värvid - mis iganes, ning kohtud temaga veel, veel, veel... 

Kõike saab, kui vähekenegi tahta!!!

Unistused lendlevad.

Soovid täituvad.

Elamine omaenda elus on imeline. 

Mõnus päev...

 ... oma lastega. Tegin mammana väljasõidu. Ka ilmaga vedas, kuigi hommikul oli kahtlaselt sompust...

Piknik Tabivere rannas, ujuma ei läinud - jahe natu. Lapsed siiski sulitasid jalgupidi vees. 

Jäätist süües olid sõbrad herilased. Keegi ei saanud õnneks nõelata.

Peamine küsimus oli lastel, kas loom, keda nägid, on emane või isane.

Pesumasin väsis

 Jah, minu kaheksa aastat pestnud pesumasin otsustas, et piisab pesemisest küll... Selle pika aja töötas laitmatult. 

Toomas käis oma oskuslikke sõrmedega masinat näppimast. Tahtis elu - pesemist - vaimu veel sisse puhuda. Ei õnnestunud. 

Mina nägin täna esimest korda elus pesumasina kaane allagi. Täitsa põnev oli...  

Hea on, et ei jäänud ühtki musta pesuhunnikut.

Hea on seegi, et saab uue pesumasina. Võib - olla kasutatud... 

See pilt tehtud juulis 2015. Leidsin  blogis  https://www.tiiajarvpold.ee/2015/07/kodutibumang.html  - päris huvitav on endalgi olnud lugeda...

 Ma ei tea, kuid sel  suvel olen eriti tajunud, kui oluline on naudita hetki siin ja praegu...  Anda parim võimalus endale ja enda kaudu teistelegi.

See aasta on koju läinud või teisisõnu vikerkaarele läinud mitmeid kaugemaid ja lähedasemaid tuttavaid... Kurb. Väga kurb... 

Kuid veelgi kurvem on mõelda, et võib tulla hetk, kui ei panegi enam tähelegi surma... Või on siiski see hoopis hea... Kojuminek - mulle meeldib Mai-Agate ütlemine surma kohta - on paratamatu ja loomulik elu osa... Lihtsalt elavatele on kurb, et nad ei näe armastatud inimest enam... Kuigi hinge jääb ikka hing - armastus ei kao...   

Tahtmatult saame olla peaosalised üksteise eludes

 

Sain emaili  Margotilt üle aastate.  Ta palus, kas võib seda pilti kasutada, oma töökoha teda tutvustavas postituses. Saan aru, et Lifekeskuse facebooki lehel. Ja Margoti Tartu aegadel olin ka  mina peaosaline - kirjutas Margot mulle täna. 

Minagi võin  öelda, et Margotki on olnud umbes kaks aastat   mullegi minu elus peaosaline isikliku abistajana. Margotiga tegime 27. augustil 2009 Lille Majas minu  esimese näituse. Pilt ongi siis tehtud.

Nii kummaline, päeval käis peas läbi korra Margoti nimi ja õhtul loen ta emaili.  

Veel enam on lahe mõelda, kui lahedad  isiklikud abistajad on  olnud mul ikka. 

Tunnen, et mul jälle energiat. Olen tõusnud natuke kõrgemale. Vahel ei saa arugi ma, vist, milliseid jälgi jätan käies peaosalisena omas elus... 

Paar päeva tajusin, et miski langeb minus, kuigi kõik näis ja oligi hästi... Aga see teine teema taas...

Aitäh Margotile ja mullegi, et oleme olemas.

Meie neiu 1 sünna

 

 Küll oli võrratu päev. 

Saan olla vaid tänulik, et mu elus möödub peagi jällegi üks super vahva päev.

Sain mammana teha tordikesegi 1 aastasele sünnipäevalapsele.

Vahel on HEA mitte leida...

 

... poodides vajaminevaid asju ja juppe 😋 Tule koju poest nagu pettunud ja räägi inimestega taas uuesti jumal teab mitmendat korda vanat juttu, et näe vaja... Ja siis ühekorraga ongi asjad ja jupid topelt olemas 😂 Kui palju on ikka ülejääke ühel inimesel, mida teisel inimesel vaja läheb ega ei osata kohe pakkuda lihtsalt teisele... Ühest väikestest juppidest, kardinapuukrõpsudest, mida näiteks Prismas tagaajasin, mida ei olnud sel hetkel riiulis, sai alguse jällegi kodu muutmine. Ikka paremaks. Ilusamaks. Ühest vanast sahtlist näiteks tegime teise arvutilaua mulle jala jaoks - sedagi olin ka mõnda aega soovinud ja sellist on poodides keeruline, kui mitte võimatu leida. 

Ja igati vahva on see, et mu kõrval on olnud pea alati oskuslikud loovad inimesed, kes meisterdavad nagu eimillegist mõnusaid asju. Kui saaksin,  oleksin ise ka selline. Usutavasti.

Lahe on teada, et minu elamises leidub neid tööriistugi, mida tänapäeval üksiku naise kodus vist eriti ei ole. Lööktrelli küll pole - täna oleks tarvis läinud 😂

Mulle ei meeldigi enam väga kaubanduskeskused. Pigem käin pisipoodides, kus saan  sama kauba ostetud. Eriti toidukauba.

Pildil näeb poest tulek välja. Tavaliselt tassin ka ise kotti / kotte tuppa... 

Kontsert...

 ... toimub 2. septembril kell 18 Paivillas Tallinnas.  Kontsert ikka German  Gholami super lauluõpilastelt.

 Ametlikum reklaam tuleb kindlasti ka veel. 

 Kuid, head blogi lugejad, pange juba kalendrisse kirja, et peab olema septembri esimesel laupäeva õhtul hea muusika saatel mõnusas Paivillas. 

Mina püüan laulda  seekord kaks laulu. Viimase laulu valik tuli endalegi ootamatult. Hästi tuntud laul, kuid minust oli kuidagi mööda läinud... Järsku tabasin end mõtelt, et sealt  algaski minu õnne tabamised ja seiklused peale  ning miks  ma ei või just seda laulugi laulda... Nüüd olen ehk küll vihje andnud, mis lauluga tegu... Tulge siis kuulama kontserdile, kas arvasite õige laulu ära  😉

Kujutan ette, et varasügise õhtul olla Pais väga mõnus.

Augusti teine pool saab olema üli põnev

 Kalender oli augustis pea tühi... Nüüd täis kirjutatud.

Niisiis, ägedalt huvitav maal vaja lõppetada. Valmisel rõõmu küllaga.

Siis on pooltel lastel sünnipäevad - pidulikke hetki küllaga.

Ees on väljasõidud ja laagergi. Lahedad kindlasti.

        Iganädalased laulutunnid. Neist on niipalju rõõmu ja ka samuti nagu maalimisega 101 % tööd - armastust ja vaeva. Kusjuures vaevata poleks loomine üldse nauditav. Vaev peab olema kerge, siis teed õiget asja. Raske vaev ei ole loomise mõeldavgi. Sellest olen aru saanud...

        Osalen 21 päevalisel kursusel, Jällegi. Kursusel saan nippe juurde külluse loomiseks. Alati  saab olla veel parem rahulolu iseendaga. Kui  mul veel parem läbisaamine iseendaga, suudan olla ka teistelegi veel parem näide, et mitte midagi pole elus võimatu. Eks kursus annab julgust lihtsalt olla juurde ning kulgeda sellisena nagu olengi... Ka end väärtustama rohkem, Rohkem rahagi võiks luua... Kuigi mina tahan jääda alati endaks see on minu suurim väärtus.        

           Veel muud tööd. MTÜ TM Loovuses ja isikliku abistaja teenuse asjad. Korteriühistuses. Ammused uued soov-plaanid võiksid hakata tasakesi sündima ellu. Näiteks uus raamat "Kaldtee hingeni"...    On veelgi soove ja  plaane ja toimetusi, väiksemaid ja suuremaid, millest hetkel vaiikin. Kõik tuleb õigel ajal... 

Siis on vaja aega mollutamiseks - selleta jooksen kokku... 

Aga kõik  möll on minu valik. Olen tõesti südamest tänulik, et saan ise mängida oma elu külluse ja põnevusega. Tänulik nii iseendale kui kõikidele, kes on andnud võimaluse olla sajaga elus. Loojalegi. 

Ja kokku siiski ei jookse ega depreka ei sattu - muidu oleks miski viltu vist..´Aga see on teise postituse teema. 

Teen niipalju, kui suudan ja jaksan. Nii tulebki iga päev mulle uus küllus. Uus põnevus.    

 

 

 

Saatsin just kaugele Hispaania reisile  isikliku abistaja Marju. Pilt tehtud varahommikul. 

Andsin Marjule öömajagi enne pika reisi.

Täpselt selline ongi minu suhe isiklikke abistajatega. Kes läheb reisile, kes teeb muud põnevat omas elus. 

Kui saan ise ka kuidagi neile abistatav hing olla, siis püüan olla. 

 Aitäh Marjule, et mõned päevad suvest olid mulle tublid lisakäed! Nüüd tean, mis vahva vastus tuleks Marjult vastuseks: "Sinu jaoks alati tubli! Sest  sa oled super äge inimene!"

Kindlasti kohtun Marjuga veel. Ta on äge ja lahe, hooliv tüdruk. Ja väga omamoodi jälle. See meeldib mulle väga.

Usutavasti...

 

... kõlavad jälle mõnusad viisid Germam Gholami lauluõpilastelt 2. septembril Pai villas. Täpsem info lähiajal... Ja tõenäoliselt mina laulan kaks laulu. Vähemasti püüan Germani juhendamisel selgeks laulda kaks laulu. Kolme vist ei jõua... 

Siis on mul repertuaaris viis laulu juba. Lahe.

Usutavasti tuleb mõnusalt asjalik suve teine poolgi ja sügiski. Ma ei mõtle sügisele kui pimedale ajale, sest esiteks juba sellepärast, et sügis meeldib mulle meeletult värvide poolest. Kindlasti värvide rohkus ei saa olla sünge pimedus, vaid pimedaid tunde vaid ööpäevas rohkem, kuid siiski värvid püsivad... Aga usutavasti saan hakata tegema neid asjugi, mida olen tahtnud teha ning olen vaikselt teinudki, kuid võiks suuremalt ja hoogsamalt teha. 

Usutavasti tuleb mõni hea minulik isiklik abistaja üks hetk jälle juurde leida. Et mitte iseenda ega ka isiklikke abistajate heaolu unustada. Kõikidel on kõige  tähtsam iseolemine omas elus. Iseolemisele kulub maksimaalne aeg. Minulgi on see nii. Teistele pühendume alati vähem aega... Seega siin peitub vastus, miks otsin järjepidevalt isiklikke abistajaid... Minu ja mu abistajate meelest on see igati normaalne edasi minekuks... Mine tea, võib - olla need, kes tulevad julgesti mu ellu isiklikkeks abistajateks, vajavad ka mind. Ma ei mõtle ainult töötasu vajadust... Vastastikune vajadus on sügavam, kui füüsiline abi ja raha... Raha lihtsalt peab olema, seegi eluks vajalik energia või vahend - kuidas keegi mõistab...  Aga igas ametis on või peaks olema see säde, mis teeb töötamise - olemise üksteisele võluvaks...

 Õhtune soeng. Paar päeva püsib jälle. Nansylt. Sellised punupatsid sobivad, on kammimisega muretu... Kuigi mulle meeldivad lahtised juuksed...

 

Ja ongi august

 

Head mõnusat augustit!!!

Ma ei küsi ega virise,  kuhu aeg kaob...  See on iseenda  mõttetu närvi ajamine. Niikuinii aeg tormab - kas hädaldame või leppime... Kulgeme oma ajateel... 

Ja kõik suverõõmud kestavad veel... 

Mul on selleks kuukski soove ja plaane. Olen veendunud, et tuleb iga päev üllatusi ja muutusigi... Elu on muutus iga hetk. Kui paneme tähele...

Sünna lill õitseb taas. 💚😊😍