neljapäev, veebruar 22, 2024

Kolm kopikat...

 ... meenus jälle... 

Hästi kummaline on mõelda, et aastaid polnud enam sind nagu minu elus ja samas teadsin, et kuskil kaugel oled olemas... Viimati nägime kaks aastat tagasi jõulude aeg... Me suutsime teineteisele naeratada ja lastega vanaemana ja vanaisana... Mäletan su pilku, kui ära läksin... Ma ei vaadanud sulle otsa, kuid nägin su pilku... Ja nüüd pean harjuma mõttega, et minul ja lastel ja lastelastel polegi sind... Oled vikerkaarel nüüd...   

Kolme kopikaga aadressbüroos leidsid minu ja tulid julgelt mu ukse taha... Me elu oli täis armastust ja tohutult valu... Mul oli valus. Sul oli ka kindlasti valus. Me vajasime mõistmist, seda me ei saanud tegelikult kumbki... Räägiti, et on vägivald... kuid miks see oli, ei huvitanud ausalt mitte kedagi... Olen ennemgi sellest rääkinud... Vahel lihtsalt on parem lahku minna ja suuda  andestada südamest  ning püüda edasi minna...  

Sina oled olnud mu elus üks olulisemaid inimesi.... Tahan või mitte... Sina julgustasid mind olema  see ,  kes olen ... Sina otsid mulle esimese päris miniseeliku... Sina ütlesid,  et olen maailma erilisem ja parim naine... Sina julgustasid mind rallima ratastooliga igal  pool... Käisime kodust Taevaskojani jalgsi... Linnahalli katusel... Kui palju sai käia kalal... Me ei rääkinud õnnest, me lihtsalt olimegi õnnelikud... Särasime, siis sära tuhmus... Meil oli sünnitusmajas omaette palat, mis oli ikka tol ajal ennekuulmatu... Sina ütlesid paar korda kohtuski, et kuulage Tiiat , ta ju räägib... - mina mõtlesin, mis asja sa teed... Oi, kui palju vahvaid hetki on olnud... Ja mõistmatuid hetki... Oli aeg, kui kartsin su valu tegemist, mitte sind - usun, et tead seda... Valu oli sinuski... Ja armastust minu vastu... Minu armastus kui mehe vastu sai viimse raasuni otsa, valu pärast, kuid kui meie laste isa vastu jääb alati alles... 

Kui palju sõitsime rongiga... Alles üleeile rongis mõtlesin taas sellele... 

Kolme kopika eest muutsid enda ja minu elu ikka kahesaja... Olen selle eest väga väga tänulik.  Ja iseendale olen tänulik, et julgesin ajakirjaga  NOORUS koostööd teha ja esimest korda avalikult kirjutada, mida mina mõtlen ja tunnen . Sina ostsid selle ajakirja - ja millegipärast jäin  su südamesse... Muide, see ajakiri on mul siiamaani alles. Sotisin kaanele veel: Tiia+Aivar=armastus... Olime siis   esimest korda päris esimest korda päris kahekesi ning su kodus oli seesama ajakiri laual mu loo juures lahtri... Siis õppisid samm sammult mind abistama..., kuid sa ei öelnud iialgi,  et oled mu hooldaja... nagu paljud arvasid, ütlesid sulle et su naine on vigane ja nii edasi... Mina olin sulle armas ja eriline naine, kes on ainult sinu... 

Kui palju on öeldud mulle ka,  miks -   aga ma ei kahetse midagi... Sest see meie kokku saamine pidi juhtuma ja kõik see , mis on olnud.. Täna usun seda järjest rohkem... 

Ja järjest rohkem mõtlen ka sellele, kui palju üldse tänases ühiskonnas vaevutakse armastusele ja vägivallale mõtlema...  Kus ja millal on vägivald lõppenud, mis on selle põhjus... Musta ja valge vahel on tuhandeid toone... See pole küll tänane teema, aga täna on tõesti mul peast läbi käinud miljon üks mõtted... Kas üldse teatakse,  mis on mõistmine... hoolimine... armastus... 

Homme on mul sünna. Natuke ikka olen sõprade  ja kallidega . Ehk sulle ei meeldikski, kui oleksin väga kurb...  Seda ma ei tea, aga aiman.....

Tagatoas tiksub kell, mille kinkisid mulle 22 sünnipäevaks...

kolmapäev, veebruar 21, 2024

Ripsikute rühmas esmaspäeva hommikul

Käisin lasteaias jälle ära! Raadi lasteaias Ripsikute rühmas. Lõbus hommik oli minule, Susanni emmele, lastele ja lasteaiaõpetajale, ma arvan. Me rääkisime tõsist juttu ja natuke naljakaid jutte, maalisime kõik jala abil, lapsed rallisid minu ratastooliga, ka õpetaja proovis. Poolteist tundi möödus nagu üks minut! 😀 Õpetajad ja ka mina olin väga rõõmus, et laps kes ei ole kunagi tahtnud joonistada ega maalida, seekord maalis väga õhinaga! Ma väga loodan, et ta sai inspiratsiooni värvidega edasi tegeleda. Taaskord sain mina öelda, et kõikide tööd on parimad (välja arvatud minu oma, sest mul lihtsalt ei jäänud aega korralikult maalida 😜)! 

Enne ära tulemist öeldi mulle, et ma teen ikka väga head tööd...



Kink sünnaks - uus köögilagi


pühapäev, veebruar 18, 2024

Hullult põnev nädal ees

 

Nansy punus nädala alguseks. Õhtul.  Soeng jääb jälle mitmeks päevaks. 

Ma ei mäleta kaua nädalat, mis on nii tihe - ja veel minu sünnipäeva  nädal - jumalast lahe. Olen natuke elevil ja pabinas. Hea pabin on minu puhul tavaline ja  kogunisti vajalik. Tean siis, et teen ja plaanin õigeid asju. 

Kuid selle uue plaan tuli kuidagi iseendast nii nagu on praegu kalendris on. Ja ega   ma õieti ei teagi, mis õieti toimuma  või saama hakkab. 

Seda näitavad uued päevad. Iga päev on mingi uue algusega. 

Soovisin, et on asjalik ja põnev elu. Aasta alguses... Mõtlesin, et sünnipäeva aegu võiks teha miskit  meelde jäävat...  

Täpselt 25 aastase elu, kes seisa pudeliski paikal. 😂😋😉   Usun, et selline hullumeelne ehk aktiivselt positiivne võiks mul ka 100 aastasena. Ja siis ikka mõelda, kui vana või noor ma ikkagi olen... 😀

Need aastad polegi olulised. Olen ikka seda meelt. 

Homme Tartus.

Teisipäev Tallinnas. See üllatus mullegi ja salapärane ka... 

Iga päev ja või öösel toimub midagi uuel nädalal.

Öösel näen näiteks kihvte unesid...

Olgu algav nädal kõikidele omamoodi tore 😉

laupäev, veebruar 17, 2024

Pisut erilisem õhtune...

 ... üksiolemine ehk siis endaga olemine. 

Kolmkümmend kolm aastat olen olnud ema... Nagu alles tütar sündis... 😍 Aeg on möödunud tohutu kiirusega.  On olnud igasuguseuid mõtteid ja tundeid emana mul. Häid. Natuke halvemaid. Armastus on alati mu südames Merilile. Emana loodan, et ta on õnnelik ja iseendaga rahul. 

Emad jäävadki sageli iseendaga. Minu meelest seegi elu loomulik kulg... Ikka kord tuleb aeg, kus lastel tuleb hakata ise olema. Vahel varem ehk nooremalt, vahel veidi hiljem... Emadki peaks oskama ise edasi minna... Hea rõõm on, kui vahetevahel kohtutakse ja räägitakse ning teatakse,  et saadakse hakkama oma eludes... 

Võib-olla nukramaid hetki on kellegi lähedase olulised päevad, kus soovid öelda midagi head ja olla ja kas või vaadata rõõmsasti otsa õnne soovides - kuid ei saa... Põhjusi võib-olla miljon, kuid... Parim on see, et oma südames saab  siiski kõige head mõelda ja soovida. Selle eest  tuleb tänulikult naeratada. Järgmine hetk ongi siis rõõmsam. 


Eilne päkapiku spaa kink

    Eile oli lahe päev.Plaanitust väga mööda, sest mõni käik lükkus edasi... Kuid tahtsin ikka teist õhku ja ausalt ka, et  väikest puhkustki...     Ja mul oli kasutamata jõulukink - nii lahe on oma sünna eel tänada päkapiku elamuste eest 😍😉 Käisingi koos päkapiku Kristiga V Spaas. 
Mulle endale oli üllatus, et väikesed vahemaad ujusin täitsa ise. Kristi ujus loomulikult mu kõrval. Ja mina karjusin , et upun... nagu igakord vees olles 😂 Siis jäätisekokteili  juues, tuli järsku arusaamine, et mu keha ei kartagi nii uppumist, kuid mõistuses olev hirm, on see, mis kartab suuremat vett. Armastan väga   vett tegelikult, kuid ujudes tuleb lollakas hirm nagu ei tunnetaks ma üldse oma keha... Kui saan näiteks kas või paar kolm korda kuus järjepidevalt ujuda, siis kaoks hirm... 
Luks elu mul ikka, mis on nii nii tavaline elu praegusel ajal. Mõtleks, ma käisin vaid spaas lõõgastumas 😀Mis on mulle omakorda ka trenni eest...




neljapäev, veebruar 15, 2024

Printsess ...või kerjus

Mul on ikkagi tunne, et täna ma olin kokkuvõttes natuke okkaline printsess. Okkad olid kõrvarõngad kõrvas 😀 Ma olen tänulik, et täna oli üllatusi, paremaid ja mitte nii häid. 


Ja ikkagi on mul jätkuvalt küsimus, et kuidas hinnata inimest? Kuna võib öelda, et ta lubab endale liigset luksust või elab üle oma piiride? Mina ei oska vastata. Saan aru, et tänapäeval on bürokraatia üle mõistuse, aga see kõik tõmbab väärikuse ja energia alla. Mind käidi täna hindamas, nagu ma üks päev lubasin kirjutada, et tullakse. Ega see mind väga jalust ei rabanud, küsimused olid samad. Kuidas ma riietun, kuidas ma liigun, kuidas ma söön, kuidas ma pissin jne jne... Saan aru, et isiklik abistaja ongi füüsiliseks abiks, siiski mul on tunne ikka ja jalle, et erivajadustega, edukas, loov inimene olla on tegelikult mitmekordselt raskem, kui nö tavainimesel. Ometi me kõik oleme erilised ja erivajadustega hinged. Kui mulle ikka öeldakse, et ma elan luksuslikku elu, siis sorry, mis asi see luksus on? Kas see, et ma abistajaga käin WC-s üks kord päevas, või üks kord nädalas õues? Jällegi, kui Tiia nõuab, siis hakkavad nõudma! 😂 Seda ma olen paarkümmend aastat tagasi juba kuulnud. Et kui Tiiale, mida Tiia tahab, siis hakkavad kõik tahtma! Mina nii ei arva. Oleksin väga õnnelik, kui kõik inimhinged võiksid olla õnnelikud, ja soovidagi julgelt, mis neile rõõmu teeb. Siis ma oleksin enda salasoovi tätinud. Mina küll ei julge keelata kellelgi õnnelikum olla, kui mina. Üleüldse, õnn on ka igalühel isemoodi. Ei ole ühesugust õnne. Ei ole ühesugust inimest. Ei ole ühesugust hinge.

Ma ei ole pahane sotsiaaltöötaja peale. See paberimajandus on mõttetu, et üks hindab, et teine annab raha, kolmas kontrollib, ja neljas plaksutab jalgu nagu mina 😀 Et saada normaalselt elada, mitte luksuslikult, nagu mina 😂 Mul on tõesti kerjuse tunne. Olla inspiratsiooniallikas paljudele peab ikka selili kukkuma ja taevatähti nägema, et tõusta jälle kõrgemale... Ja ma ei ole kuu-usku, ma olen täheusku! 

Ma loodan südamest, et mulle ikkagi antakse aastaks ajaks see Kuldvõtmekene, et saada edasi rallida oma tähtede poole! Ja et aasta aega enam ei sorita mu rahakotis. Ja ma loodan, et kui kunagi leian nt mõne hea sponsori, kes toetab minu ettevõtmisi, siis sorry, see on ainult hea näitaja.  

Veel, kui ma peaks kunagi tõesti nt abielluma, siis ei taha ega tohi keegi mulle öelda, et ma ei vaja isiklikku abistajat, et mu pere peab nagu mind aitama. Mul on oma elu. Kõikidel pereliikmetel on ka oma elu. Sotsiaalsüsteem peab sellest ükskord aru saama. Aga mulle tundub, et see lõputu rääkimine. Kes ei ole ikka selle sees, see ei saagi aru. 

Aga täna oli veel mitu head asja ka. Vaatame, mis juhtuma hakkab 😉 Ja ma võin olla oma maalide üle uhke. Ja mitme teise asja üle ka uhke ja tänulik! 💗

Sõbrapäeva tort sai ka väga-väga hea ja maitsev 


kolmapäev, veebruar 14, 2024

Tulge torti sööma, sõbrad!

 


Sõbrapäevaks


Tuhat tänu, et olete minu
 ja minu kodulehe/päeviku (blogi) 
sõbrad!
Mul on olla õnn kõikide sõber ka päriselt. Päris elus. Päris südamedes. Ja teate mis - ma kirjutan ka päriselt päris asjadest. 
Minu meelest, see päris kohalolemine on sõpruses ja armastuses kõige tähtsam. Sõprust armastuseta ei saa ka mitte mingil juhul olla. Armastust on sõpruses palju, kuid paar grammi 😉😊 siiski võib-olla vähem, kui armunute vahel. Või siis ka pole vähem... Ma pole neid ju üle kaalunud! Õnneks! Kohalolemine siin ja praegu on mõõtmatu. 

Kord  on öeldud mulle:
"Ma armastan sind kui maailma parimat ja kallimat sõbrannat" ja ütleja pilk tungis sügavale südamesse. Mul oli tunne, et näeb minust rohkem läbi, kui mina ise, ja annab samas endast kõik...   See oli kohviku laua taga kohutavalt ilus hetk. 💖 See oli päris ... Meil oligi Kareliga hästi eriline telepaatiline suhe. Sellest olen palju rääkinud... 
Aga soovin öelda, et tihti öeldakse armastuses sõnu nagu mööda minnes... Tundakse tundeid, omaenda tundeidki mööda minnes... Ollakse lõpmatudel otsingudel, et äkki kunagi kuskil on see tõeline... 
Tõeline ongi päriselt siin ja praegu. Kestab nii vähe või palju kui kestab. Hetke, hetke kaks, kuid kestab. Kui ollakse kohal. Iseendas. Ja alles siis, kui ollakse iseendas kohal, saab soovida kohalolemist teiselt... Nii lihtne ongi. 
Mitte kui midagi ei kesta igavesti. Või nii igavesti nagu tahetakse... Ka esimene suudlus saab läbi ... sest tulevad aina uusi suudlusi ... Ja ometigi unistakse, et esimene suudlus võiks olla lõputu... Vähemasti kord elus oleme ikka nii unistanud...
Valugi ei kesta igavesti. Ollakse harjutud mõtlema, et valu lõpmatu...
Elu lihtsalt kannab uute võimalusteni. Uute kohtumisteni... 
Eks mul on olnud armastus, mille otsa saamist ei soovinud...  Kes teaks, kus ma oleksin täna või kes ma oleksin täna, kui see oleks alles... Täna olen tänulik , et andis mulle nii palju võimalusi kogemusi kogeda. 
On sõpru, kellega eriti ei suhtle enam. Meil on tulnud lihtsalt aeg käia oma rada. Võib-olla aitas selle valikule corona hullus... kuid üks hetk oleks ikka ära tundnud, et oleme teineteisele andnud olulise ja kaugeneme heaga... Kuid kui taas kohtuksime kunagi kuskil jaguks jutu kauemaks, usun. On sõpru, kellega ei kohtu tihti, kuid tead, et ta on iga kell olemas.  On ja on - kas peabki sõpru lahterdama ... Ei pea. Ei tohi. Kõik sõbrad on andnud millalgi midagi, mis on meile vaja olnud ja milles õppinud oleme...
Sõber on sõber. 
Sõbranna on sõbranna. 
Kui ollakse kohal hetkes. 
Suhteliselt võimatu on kõikidega suhelda üheaegselt... Kui just ei kirjuta postitust, mida mina teen praegugi... Kuid siiski tundub mulle, et kohtuda päriselt oma kalli inimesega on tuhat korda parem. 

Ja parim sõber olete ka iseendale 😉
Head sõbrapäeva

PS Sel pildil on mu varbasoe maal. Üleeile tegin.

teisipäev, veebruar 13, 2024

Vastlasõit olgu pikk teil!!!

 Täna oleks vaja soomekelgu... 

Olen  tänulik aga, et Nelijärvel sain tõesti teha pikki liugle - ette ja taha 😍😊 Aastaid polnud ju kelgutanud... Mäletan, et pubekaeas sai isegi kord reega vastlasõidu teha...

Vastlakukleid pole.  Hernesuppi ma eriti söö, seega seda ei tee.  Söömine üle jääb jälle õnneks ära 😋 

Sellegipoolest liuglen oma soovides ja unistustes. Ega õue praegu ei kisu. Sajab jäävihma aknale...

Kurb mõelda ...

... täna juba aasta pole Kass Pätut... Leidsin ta esimese pildi... 





Ikka olid kaks sõpra koos.  Vahel nagu kass ja koer. Ja kui Pätu eelmine jaanuari keskel haigeks jäi, siis valvas Bongo teda ta kõrval tihti, näitas talle isegi, et peab sööma... 
Ja viimane pilt Pätust loomakliinikus...

Siiski oleme rõõmsad, et mu peres elas Kass Pätu. 

Veel mõtlen Karelile...  Ja olen tohutult tänulik, et Karel tuli ja oli mu elus , kuid südamesse jääb....  
Ja kurbust nagu polekski... 
On jäänud alles hea ja rõõm... kui mõelda, kui palju häid hetki suutis Karel erilise sõbrana  mulle anda  lühikese või siiski pika aja jooksul...  

esmaspäev, veebruar 12, 2024

Lasteaeda minek...

 ... on ütlemata mõnus loov ettevalmistus.

Maalisin vahva pildi just laste jaoks. Aga mõeldes tulevale sõbrapäevalegi. See on taaskord kiir maal, kuid minu meelest armsalt vahva. Pildi näete hiljem...

Polegi kaua kiiresti maali valmis saanud... Mõne tunniga. Loodetavasti kuivab õigeks ajaks äragi... 

Mina olen elevil  juba... 😉 Aga selliseid minekuid võiks olla kordades rohkem - mulle meeldib lastega kohtumistöö.

eilne tööõhtu


 

laupäev, veebruar 10, 2024

Nukk Angela...

 

See on Angela. Ta tuli mu ellu 45 aastat tagasi. Angela on viimane suur nukk. Mul oli tõesti palju nukke. Kõikidel on olnud nimedki. Minul tänaseni alles Angela, Monika ja Anneli. Nad tulnud ja olnud minuga alati. Mingil võluväel. 

Kuna lähen uuel nädalal tõepoolest ühte Tartu lasteaia rühma lastega kohtuma, siis vaatasin Angela otsa ja mõtlesin, et lahe on võtta nukk kaasa. Mõeldud - tehtud.

Nukk käis beebivanni spaas. 😂 Ta oli pesemata olnud mõned head aastad.  Tuli meelde, kuidas sõbranna Kristaga kuivatasime kahte ühtemoodi nukku peśunööril. Krista nuku nimi oli Maria, ja juustevärv oli pruun. Muidu täiesti ühtemoodi.  
Täna panin Angela radika kõrvale kuivama. 
Puhtad riidedki sai selga. 
Nüüd olen mamma, kel ühes kapis leidub mõndagi lastele. Ka riideid ja mähkmeid... Sealt leidsingi Angelale riided.
Nüüd ootame śiis lasteaeda minemist. Jälle. Ta on juba kunagi ammu Melliste lasteaias mängimas käinud.

11 aastasena, kui sain augustikuus Angela, ei osanud ma uneski näha, et olles ise juba mamma, naudin nuku päeva ning minu nukust on ikka rõõm. Toona mõtlesin ise ja ütles emagi, et olen juba nii vana, nii suur, et milleks mulle veel nukk... Kuid mina soovisin... Mul oli olemas nimigi , sest teadsin, et poe/vabriku nime ma ei jätta. Kohutav, kui kõik nukud oleks ühe nimega... See ei meeldinud mulle üldsegi. Minu Angela sünnipäev, võin küll kuupäevaga eksida, on 11.august 1978 - siis tuli ta minu juurde. 

Armas lugu sai täna.  

reede, veebruar 09, 2024

Elu mõjub nagu palsam

Pole mitu päeva kirjutanud... On olnud argine, samas põnev elu-olu. Rõõmud. Natuke närvikõdi. Probleeme, milledele otsida ja leida häid lahendusi. Ja edasi rallida... 

Olin Talvepäevadest tänaseni toas kükitanud. Mul pole kodus olemise vastu miskit, aga nõnna kaua vaid nelja seina vahel olles võib hakata katus sõitma 😀 Siis tuleb hakatagi soovima ellu mingit palsamit, mis tooks katuse tagasi! Näiteks laia maailma minna! 😜

Kalender täitus tihedalt ja kiiresti. Soovid täituvad ülikiiresti ja nendega peab vahel ettevaatlik olema. Muidu ei jätku aega magadagi! 

Tukeb minna lasteaeda, siis tuleb veel Tallinna sõita, siis tuleb mingi oma päev. 

Kõige lõpuks on vaja ametnikele aru anda, kuidas see elukene mulle mõjub! 😂😂😂 See on kõige naljakam, kuidas siis ikkagi mõju on! Hästi, see on IAT pärast, kas mul on ikkagi vaja teenust pikendada. Saan aru, et see on ainult bürokraatia. Kuid, kas see ei ole ikkagi inimeste alandamine? Ma ei ela sugugi esimest aastat isikliku abistaja teenusega, ma olen üle 23 aasta oma elu loonud just nimelt Kuldvõtmekese abiga. Ja ma olen täna täpselt nii kaugel, kui ma olen oma levelil, ikka tähtede poole! 😍 Ma tõesti ei oska hinnata mõju, või ehk teisisõnu on see hindamatu mõjuga... 

Aga elame-näeme, millega ma nüüd võin üllatada! Mulle tehti täna üllatus, ma loodan et see on vähemalt natuke suuremale ringile kah üllatus, mida ma ise ka veel ei tea! Arvan, et ma ei tohigi sellest rääkida väga avalikult.

Küll see Kuldvõtmekene keerab veel uksi, aknaid, tavalukke ja südameid kah lahti! 💕💕💕


See on pilt aastast 2019 suvest, kui ma tegin Kuldvõtmekesi isikliku abistaja Sigritiga.
Üks Kuldvõtmeke on mul siiamaani nähtaval.  

Elu ongi üks hea palsam, mida peab oskama sisse võtta ja endast välja kiirata! 😉



  

teisipäev, veebruar 06, 2024

30 sekundit

 Soojendasin hommikul mikros kohvi. Nii mul lihtsam ja kiirem, ka turvalisem.   Jalaga toimetada. 
Jäin mõtlema, kui palju mõtteid käib peas läbi 30 sekundiga. Mida pean täna tegema ja nii edasi, mida unes nägin - ei mäletanud, midagi nägin... Vaatasin samas rahulikult aknast välja, Lund sadas. 30 sekundit tundus nii igavikune aeg... Ja siis oligi 30 sekundit möödas. Tunne oli nagu polekskii miskit mõelnud ega teinud - lumesaju vaatamine on ka tegevus. Ainult ootamine näis olema, millal saan kohvi juua. 
Olla hetkedes kohal, on paras ja suur kunst!
Tähelepana aja voolavus. Ja samas luua uusi hetki...
Tänane päev mööduski suhteliselt hästi. Nii nagu soovisin... Oli rõõmsamaid hetki, oli kurvemaid hetki, head ja halba... Ise olin parim, arvan. 
Ja üks päev on taas möödas. Miski tehtud, miski tegemata...
 

pühapäev, veebruar 04, 2024

See vana kandik...

 ... on nüüd tänuga visatud prügikasti. Oma jalaga. 

Oi, kui mitu korda tahtsin ja abistajad tahtsid seda ära visata. Kuid... Ma polnud selleks valmis. Mõnd katkist asja lihtsalt pean ise minema viskama. Olles oma mõtetes. Tänades asja, et ta x aeg oli mul olemas. Viskan täpselt sel hetkel minema, kui  tunnen või tajun, et  enam ei suuda teda näha. Et nüüd ta andnud   kõik, mis anda sai. Aeg on ruumi anda uuele asjale...

Selle kandiku tõi kunagi ammu naabrimammi. Ta oli natuke teistmoodi naine. Nagu me kõik oleme natuke uuhhuud endamnisi. Kõik me usume midagi või kedagi.     Tunnistame seda siis või mitte. Isegi mitte uskumine on usk, et ei usuta kedagi ega midagi. Samas siis usutakse iseendasse vähemasti. Naabrimammi armastas värvidestki rääkida. Ta oli tark hing. Ja üksildane.  Valge kandiku tõi ta mulle sellepärast, et kandik oli valge ja tal polnud nii säravat asja kuhugi panna. Nii ütles mulle. Mina kuulasin tema alati ära -- ega ta endast eriti rääkinudki. Rääkis maast ja sellest, mida ei nähta... Mul on isegi kurb, et ma ei osanud omal ajal taltr rohkem küsida...  

Naabrimammi jääb südame. Ja see hetk, kui tõi ühel aastal mais oma aiast natu üle saja  tulpi mulle. Lugesin ära.  Ikka selleks, et mina tunneks rõõmu ja näeks lillede  sära. Temale polnud vaja, ütles... Aga usun, et tal oli suurim rõõm kinkimisrõõm ja keegi, kes võttis selle tänuga vastu 😍😊 Kuigi vahel mõtlesin, et ta läheb pisut liiale...

Teda pole mõned head aastad enam.... Nüüd pole ka kandikut, praegu prügikottis, ootab oma teed jäätmejaama... Kuskil raamaturiiulis  on ta antud raamat... Värvide raamatu andsin kellelegi lugeda ... See raamat on jäävalt läinud vist...

Aga ta korteris elab väga vahva naabrinaine Nansy. Olen omaette pool naljaga mõelnud, et selles on mängus naabrimammi... 😋😉😊

Lihtsalt...

 Olen üle mitme nädala täna õhtust võib-olla teisipäevani  üksinda. Tähendab, olengi omas elus perenaine, kuid tihti ööbidakse siin.  Ühelt poolt on täitsa mõnus st ikka abistakse ka natukene mind, teisalt sooviks vahel omaette. Olla pidevalt abistajatega ninapidi koos, on vahel väsitav. Seda enam, et mul nii väikene elamine. Kui  mul oleks suurem elamine, siis oleks lugu -  laul... 
Ei, midagi hullu ei ole. 
Mõlematpidi olen tänulik.  Kui  saan kellegagi  olla ja kui saan üksi olla. 
Iga inimhing igatseb vahel olla omaette. Üksinda.
Minu puhul on see füüsiline olemine nõuab rohkemgi kedagi, kui vaimne pool... Ja hingeline on soov  hoopis isemoodi,  kõige loogilisem ja elujaatavalt normaalsem soov. Ja seda nagu  / või pisut pelgan ka mõni hetk... Kuigi tean, et selleta ei suuda olla. Olla ise. Jääda endaks. 
Aga praegu on mul enam-vähem hästi. 
Ilus ja puhas elamine. 
Olen pesus käinud.
Süüa - juua jätkub. Kuigi külmkapp on veidi sõbralik, st eriti ei pane pead valutama, mida süüa... Teiste sõnadega, uuel nädalal tuleb kindlasti minna poodi süüa ostma.
Maalimistöögi ootab.
Kass Bongo on mu kõrval. Jälgib, mida teen. Päris üksinda ma siiski polegi... 
Näksin valget šokolaadi.

 Praegu on hetk iseendale. 
Mõtlen kelmikaid mõtteid. Lihtsalt olen. 
On öö.
On vaikus.
Kell tiksub vaid. Sellega olen nii harjunud, et vaevu panen tähele...
See kuu võiks minna tantsima või ujuma või... 
Teha midagi... Leida kedagi taas... Iseendki avastada veel ja veel on täiesti võimalik.... Ja armastada... Hing igatseb armastada... 

 

neljapäev, veebruar 01, 2024

Minu blogi on 18 aastane

 Eile õhtul, enne keskööd voodi minnes plahvatas mulle pähe, et homme on 1. veebruar, aga kuidagi mõtlesin selle hetkeni olin teadnud, et blogimise olulise kuupäevani on veel aega... 😂  

Tähendab,  olen bloginud 18. aastat. 😊😉
Esimese postituse tegin siia 29. jaanuaril 2006.  
Selle aasta jaanuar möödus märkamatult, Olin kohal küll igas hetkes ning kulgesin... Päris huvitav aja lend on praegu... Mina ei mäleta sellist tunnet ajas - kell ja kuupäev on, pean ka kinni neis, kui vaja ja ometigi tunnid ja päevad kaovad märkamatult kuhugile... Ma ei saa öelda, et mul on kiire või igav. Ma koguaeg teen midagi. Olen siin ja praegu. See on see, mis on oluline. 

Tuhat tänu, et loete mind  💖 Iseendale ütlen ka aitäh, et viitsin ja soovin/julgen kirjutada 😉

Head küünlakuud!