Pühapäev, mai 31, 2009

Igalpool Lootustega

Sai nüüd vahepeal pealinnas käia.
Reedest eilseni olingi Tallinnas. Reedel käisin Lootuste Festivalil. Kontsert meeldis väga, eriti Tõnis Mägi. Ma avastasin ta Vikerkaare laulu, mida olen kuulnud varemalt kui mööda minnes.
John ja Anne Barbouri eesti keelne laulmine - võrratu.!
Kuid
jah , ei tea, kas viga on minus või kus iganes, aga jään siiski iseenda uskumuse juurde: kõige siiram Kõrgema Väe uskumine on su enda südames. Või ei olegi see viga kui selline... See on lihtsalt nii.
Ma ei ole ealeski suutnud kellegile öelda, kui palju tegelikult Jeesust usun. Pole proovinudki. Usun, et seda polegi vaja. Sama lugu on ju armastusega ka. Ega ei suudeta vist iialgi kellegile öelda, kui palju kedagi armastame. Püüame. Aimame. Vaid aimame. Tõde teab armastaja ise.

Lootus on ja jääb!
Niikaua kui suudetakse loota ja uskuda.

Festivali korraldus oli super!
Olin kuulnud Saku Suurhalli kohta mitmeid hirmujutte, et ei ole ligipääsetav... Veendusin vastupidisest. Ma polnud varem Saku Suurhalli sattunud. Seekord otsustasin testimise pärast minna - ja ma ei kahetse. :)

Muidu olin eile Tallinnas niisama. Võtsin aja maha.
Nägin Luiset, kelle juures ööbisin, ja Karelit.
Üllatus hetkekohtumine - Rainer! Saku Suurhalli ees. Kui usun muidu peaaegu kõike, kuid näha seda meest festivalil - see oli minu jaoks paras üllatus :) Ja mitte halvasti...

Trolli minnes sain olla Sandrale laps :P Pole üldse paha olla paari päeva jooksul nii vanaema kui laps :D

Kolmapäev, mai 27, 2009

Käed EI tee veel inimesest inimest

"Tartu" poe juures bussipeatuses ootasime Margotiga nr.3 või nr.5 bussi. Sealsamas olid ka kaks vanaprouat. Arvatavasti nad üksteist ei tundnud. Üks vanaproua hakkas aietama, et miks ta (st. mina) olen nii "paljalt" riides (olin põlvpükste ning jakiga ja mantel õlgade peal). Et pange (Margotile) talle ikka riided selga:P, et jääb veel kopsupõletikku. Ja siis küsisid Margotilt, et kas te olete tema lapselaps või.

Kas ma näen TÕESTI nii vana välja:P.

Ja siis hakkasid prouad omavahel arutama, et mul on ikka suured lapsed - aga KUIDAS ma ikka laste kasvatamisega toime tulen, et "tal on käed ju nii teistmoodi". Mille peale mina nähvasin, et käed ei tee veel inimesest inimest, ja keerasin selja.

Tavaliselt ma nii inetult ei käitu. Aga see OLI nende poolt vastik. Kui olin selja keeranud, siis arutati mu eksi üle ka - kuigi VÄGA mööda. Tükk-tükk aega pole ma midagi sellist kogenud...

Jah, saa aru, et see tagarääkimine käib mul vist elu lõpuni kaasas - kuid sorry, mingid piirid on ikkagi ka. Täna oli üldse üks kreisi õhtupoolik. Kõige enne tegi GSM-valve minuga nalja, siis otsustas ratastooli kumm tühjaks saada, ja kõige lõpuks viskas buss ka Kannikese peatuses reisijad välja. Aga lõppudelõpuks oli nalja rohkem kui krooni eest.

Aga üks on kindel - käed (ega jalad:)) ei tee veel inimesest inimest.

Teisipäev, mai 26, 2009

... --- ...

Mul ei ole ka igav...
Mul on täna tõeline nukker tülpimus... On tunne nagu läheks kevad sel aastal minust laias kaares mööda... Isegi ei tea, miks see nii on...
Lootsin vist talvel kevadest palju rohkem...

Ausalt öeldes, ma ei teagi, mida täpselt tahan. Täna ja praegu.
Kaugele.
Kõrgele.
Maailma lõppu...

Mammagoi vaatab kahtlustavalt siit arvutilaualt. Mõtlete nüüd, et Tiia on päris ära keeranud - juba mammagoi! Ei ole aga ära keeranud! Mammagoi leidsin poolteist kuud tagasi ning ta on positiivne minu roosade - kollaste tiibadega linnuke. :) ;) Mammagoi teab kõige paremini, kes olen :)

Esmaspäev, mai 25, 2009

Sinisel esmaspäeval

Huvitav, miks räägitakse sinistest esmaspäevadest?
See küsimus tuli just moment tagasi. Küllap olen psühhodraama harjutuste all veel. Tegelesime värvidega peamiselt.
Põltsamaa oli armas nagu alati. Olen selle väikese linnaga juba koduselt harjunud :) Põltsamaa võttis meid vastu õunapuuõites, mis oli uimastav. Laura jättis oma auto seisma internaadi ette täpselt kahe suure õunapuu alla. Autost väljusest tõmbasime kõigepealt õunapuuõite lõhna ninna, kopsu ... - nautisime kevadet.
Laupäeva lõunaaeg tegime Lauraga suure avastuse - selveris ON LIFT. Kujutage ette, üle aasta on käitud Põltsamaa selveris, kuid mitte ülemisel korrusel, sest näha oli vaid trepp. Ei noh... pole sõnu enda nägemise kohta :P :D Seekord hüüatasime Lauraga kooris: "NÄE LIFT!!!"
"Rivaal" on ikka mõnus söögikoht. Suhteliselt normaalse summa eest saab kõhu korralikult täis. Kuidagi rahulik on ka.
Kuigi kaake jätkub Põltsamaalegi - öörahu polnud ollagi. Mina isiklikult ei kuulnud midagi. Magasin sügavalt. Ime küll :) Mind hämmastas turvamehe suhtumine, kes olevat aind käsi laiutanud, kui meie omad olid abi palunud. Midagi hullu eriti polnudki, auto kannatas küll - juba see on piisavalt hull, kuid on arvata, et nende omas kampas oli ka mingi tõmblemine...

Siiski oli hästi mõnus ja asjalik nädalavahetus.
Olen iseendaga hästi rahul, et läksin ikka... :)

Neljapäev, mai 21, 2009

Jälle Põltsamaa

Sel nädalavahetusel olen jällegi Põltsamaal.
Psühhodraamas. Lauraga.
Kaks kuud on jälle möödas. Tegelikult juba ootan pikki silmi, kuna taas psühhodraama koolitus on... Iga psühhodraama korraga mõistan üha rohkem ja rohkem, kui mõjus see on inimesele, kes tahab iseend avastada ja avardada ning uskuda kõike kätte saamatut ... Nagu unistusi... Enam - vähem kõik unistused lähevadki täide...
Jagad ju unistussoove teistega.
Psühhodraamas jagatud unelmsoovid lähevad samuti täide nagu üleskirjutatud unelmsoovid. Mina võin küll kindlalt öelda, et paber ja psühhodraama kõvendavad teineteise unistuste elukaja mikse.
Küll tahan olla ise ükskord koolitaja olla ning seda kõike läbi inimeste endi neile jagada. :)
Olgu mis muidu on, kuid psühhodraamast ma ei loobu.
Teine asi, millest ei loobu - maalimine, värvid.
Mul on mõte, et need kaks asja - psühhodraama ja värvimaailm kokku viia omas nõustamiskeskuses :)
Loomulikult tegelen samal ajal iseenda avastamise ja avardamise aina edasi. See protsess ei lõppe iialgi. Lõpeb surmaga küll... Usun, et elan teist sama palju veel, kui olen elanud ja pisut kauemgi. Sest mul on mõned suured unistused, mida tahaks ilmtingimata lõpuks ellu viia...
Vahel komistan - kuid seegi peab olema.
Kukun.
Tõusen. Kasvatan end edasi.

Teile mõnusalt nädalavahetust!!! (Loodetavasti raheta...)

Kolmapäev, mai 20, 2009

Ei ole probleemi, kui puudub lahendus...

Helistasin õhtul Maarjale.
Olen olnud täna üksinda. Tahtsin lihtsalt kellegiga minut paar lobiseda.
Kuid oli toimekas päev. Hommikupoolikul koristasin. Siis kella 15-st maalimistöö, see on saanud kuidagi kindlaks kunstitööajaks iga päev. Töötan värvimaailmas 3...4...5 tundi järjest. Oleneb päevast. Tujustki.
Jalg on väsinud, eriti põlv.
Pean taas mõtlema hakkama GNLD-le toidulisanditele. Hetkel on nende söömisega vahe sisse tulnud. Annab tunta küll. Pean mõtlema iseenda heale vormile / tervisele, sest aind nii suudan kasvada üle pilvede.
Ja, MIKS kasvada üle pilvede, on mul ka jälle selge. Sihid silme ees. Kasvamine taevani saab olema aga väga raske. Nagu juba aastaid, mida on arvult juba 42 :D Püüan nüüd tegeleda peamiselt nende tegemistega ja asjadega, ja neisse kõik investeerida (mitte vaid raha), mis ükskord peaks natukenegi tagasi tooma .
Minu enda MIKS oli kuhugile unarusesse jäänud. Ma ei suutnud MIKSile mõeldagi... Kõik muu tundus tähtsam olema. Seesamane MIKS näis hoopis narrina... Siiski MIKS peab olema paigas ning kõik hakkabki laabuma...
Ahjaa, Maarjalt kuulsin lobisemise sees head ütlusekildu: "Kui puuduvad lahendused, ei ole järelikult probleeme."
Lausa lust on nii mõelda :)
Ei oleks lahendusi ega probleeme, oleks elu vist igav ja MIKSideta :)

Muide, hommikuse teki loo juurde võin lisada, et probleem pole üldse ainult kingitud tekis. Võib ehk valesti kõlama jääda, et ma ei salligi kingitusi... Seda mitte mingil juhul!!! Kingitused, ka kõige pisimad, on mulle armsad! Tekkki on iseennesest armas, kuigi minu jaoks pisut valet värvi... Tegelikult on mäletusi, mis on selle tekiga seotud, mis võiks kaugeneda...

Kui vaevab unetus...


... siis ära torma kohe unetabletite järele, vaid vaheta otsekohe voodis tekk välja :) Uue teki asemele tagasi vana armas tekk :)


Nagu heas vene multikas, kui Maša otsis magamiskohta kõikjalt, lõpuks avastas ikkagi, et kõige armsamad on tema omad vana tekk, padi ja voodi :)


Mõni aeg piinas mind kuidagi rahutu uni - magasin ja ei maganud ka. Ajasin poolunetuse närvipinge süüks... Eile hommikul vaatasin kahtlustavalt voodis tekki, mis kingiti mulle... Mingi asi häiris tekis. Ei, ma ei tundnud teki vastu viha ega solvangut, kuid sain aru, et ta peab silma alt kaduma heaga kappi...

Võib - olla häiris teki sinine värv... Sinine ei ole minu värv. Väsin sinisega lihtsalt ära. Ja nii see lihtsalt ongi. Mu elamises leidub minimaalselt siniseid asju...


Täna magasin oma vana teki ja südametega tekikoti all - mul oli turvaline magada. Tõsiselt. Ei ärganud enne kui hommikul suht hilja. Kuid olen välja puhanud :)


Voodipesu on vääga tähtis pisiasi unemaailmas!

Olen kogenud varemgi õige teki ja padja väärtust!

Kummikeksus ei soovi täiskasvanuks saada

Lugesin Märdi blogimist rulaga poisist.
Mõtlesin, et täpselt nii nagu Märdile vastu kommisin - kunagi pole hilja olla lapsemeelne.

Ja veel mõtlesin:
on ikka hea küll, et olen "hüpanud" kummikeksu ja sain üle kummi jalad ning keerdegi kiiruga teha (istudes omas rohelises lapsekärus),
sest täiskasvanu probleemid / mured, milledega pean päevast päeva rabama, venivad nagu keksumängus kumm...

Kui lapsena sain keerulises olukorras hakkama,
miks
siis täiskasvanuna tabab sageli mõte: appi - appi, ma ei saa hakkama... Siiski elukogemusi peaks olema palju kordi rohkem...

Esmaspäev, mai 18, 2009

Tulbid


Nädal oli toas umbes 40 tulpi!!!
Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks olnud toas korraga nii palju tulpe...
Naabrimammi tõi kaks korda. Kurtis, et vana inimene ei vaja enam lilli, et värv on erk, silmadele väsitav. See on muidugi kurb ... Kurb arvamus...
Aga tal oli ja on hea meel, kui saab minuga suhelda.
Lõpuks oli tulpe rohkem, kui vaase mul. Pistsin pooled lihtsalt kausi. Hästi omane lillevaas sai :)

Roniroosi elujulgus kasvab üle pilvede :)

Täpselt sellise lubaduse andsin eile õhtul iseendale:

Roniroosi elujulgus kasvab üle pilvede :)
Mul oli eile juhe koos.
Vestlesin netti sõbrannaga, vajasin lihtsalt kedagi, kes mind mõistaks nö sõnadeta... Mõistmine ja hoolimine olid imelised ning ometi väga sügavad. Ta tuletas meelde mu enda tõdesid, mida olen ise alati teistele öelnud. Kippusin ise neid unustama, et needsamad tõed kehtivad ka mulle.
Veelgi enam.
Ta võrdles mind roniroosiga, mis ronib vapralt taeva poole, kuid toetub teistele. Toetumine on normaalne.
Tugev on see inimene, kes oskab olla nõrkki.
Kõik, mis inimene teeb, on tähtis ennekõike talle endale.
Elada tuleb julgelt. Elujulgust tuleb kasvatada taevani...
Mul sai kolmveerand tunniga olemine heaks. Väga heaks.
Juhe sõlmis sõlmes lahti.
Täna on toonud vaid üllatusi. Pisikesi küll, kuid neist kasvavad loodetavasti suured üllatused :)

Laupäev, mai 16, 2009

Kevades sügis

Kuidagi rahutu tunne on südames... Nimetu tunne...

Vaatan eurolaulu finaali. Ühe silmaga. Ma ei saa paigal olla ja vahtida üht punkti st telekat... Rahutus on...

Jahe on ka.
Kastaniküünlad löövad särama lähiajal õues.
Tuba rõske ja jahe. Ma ei mäleta maikuud, kui radikad sees on. Hetkel on.
Tegin kohvi. Jõin hästi kuumalt.

Loodan vaid, et igalpool on korras. Tavaliselt tunnen rahutust, kui kuskil kellegil on miski väga viltu...
Või olen lihtsalt väsinud eimillegist....

Reede, mai 15, 2009

Mitte midagi ütlev päev

Mitte midagi ütlev päev, mis saab kohe läbi.
Hommik ei olegi enam meeleski...

Aga maal hakkab ilmet võtma. Olen pea iga päev teinud ikka tööd. Ma isegi ei tahaks rõhutada, et maalimine on töö kui selline.
Eile öösel jäin vaatama veel Maire Aunaste "Häid uudiseid", kus vestlesid kolm naist maalimisest. Olen täiesti päri, et ei ole õiget ega valet maali. On looming. On tunne. On kunstniku hing. Ja värvid kõnelevad iseenda eest...
Mõni päev ongi tunne, et värvitoonid tahavad lihtsalt hingest välja pugeda... Lõuendile... Sõnadeta...
Mulle on öeldud, et kasutan julgelt erksaid värvitoone ... Alati kehitan õlgu. Minu jaoks on minulikud värvid . Normaalsed. Kuid nüüd jäin mõtlema, et ehk värvide julge valik näitab tegelikult palju muudki...

Eesti poolfinaalis!

... Päris hea tunne on minulgi.

Kolmapäev, mai 13, 2009

Orav rattas... kakaoga

Olen ka ju orav rattas.
Harva juhtub õhtuid, kus ma tõsimeeli mõtlen: vot, täna sai miskit tehtud. Ma pole sugugi selline, kes koguaeg toimetab, rabab, askeldab, tormab ringi... Vahel on rutiinseid argipäevi on mitu - mitu järgemööda - neist ma lihtsalt ei blogi.

Tund tagasi avastasin külmkapist piimapudeli (piim limpsipudelis, harilikult nii minu külmkapis pole) ja otsustasin, kui piim juba on, siis tahan enne uinumist kakaod. Pudelikork oli mammal hästi kõvasti keeratud pudelile, sest pudel pidi minema käekotti üleeile - aga unustasime külmkappi... Nohjaa, kork oli kõvasti, mitte kuidagi ei andnud jalaga keerada... Keeran tavaliselt korke nii, et surun ühe jalaga pudeli kuhugile nurka, hoian pudelit ja teise jalaga keeran korki.
Kindlasti enamus teist ei tea, millised on mu arginipid :) Ja kas peaksite teadma - ega vist :)
Täna kork ei keeranud.
Jonnisin iseendaga. Ei pane piimapudelit tagasi külmiku ka. Tahan kakaod!
Siis lõi pähe kaval mõte: mis lahti ei keera, saab lahti löödud!
Võtsin noa. Lõin pudeli. Auk tuligi - jess!!!!!!!!!!! piim käes. Valasin piima kannu.
Ok, natuke tilkus ka põrandale, kuid selle jaoks on põrandalapp, sai ära pühkida.
Igatahes kakao sai valmis.
Ja muide, mikros saab edukalt piima keema ajada. Mind hoiatati küll, et ei saa, hakkab ei-tea-mida tegema. Siiani pole küll mitte midagi pea keeva piimaga juhtunud mikrokas.

Aa auguga pudeli viskasin prügisse.

Sellised pisiasju, kuidas ja mismoodi olla ja teha, et üleüldse ellu jääda on minulgi oi kui palju. Ja uskuge, see on rutiin :) Selle peale läheb tohutu aeg ja energia - KUID osa elamisest see, mida järgmine päev ei mäletagi...

Teisipäev, mai 12, 2009

Hr. Õigest

Viimasel ajal on juhtunud, et mitmega on jutt läinud hr Õigele. Eilegi Pillega. Ristiisas.
Ja Ristiisast ära tulles, laudade vahel, ütles üks mees mulle/meile "tere". Ma ei teadnud, mida arvata. Ei tundnud teda. Mõtlesin, et äkki mu selja taga Sandra või Pille tunnevad meest. Ei tundnud.
Äkki plahvatasin naerma Kaubahalli ees, sest Pille oli just õpetussõnu lugenud mulle, et hr Õige võib siit mööda kõndida - hoia silmad lahti.
Mis mina tegin?! :D
Mina kõnnin lihtsalt vastutereta EHK hr Õigest rahulikult mööda :D:D
Mul oli lõbus!!!

Tegelikult sellist hr Õiget, kes mulle sobiks, kes mind vääriks - ei ole vist olemas :P Olen palju mõelnud sellele viimastel aegadel...
Võib - olla olen mina liig kõrgete soovidega! Kuid vähimaga ma lihtsalt ei lepi!!!

Esmaspäev, mai 11, 2009

Vahel on hea...

... lihtsalt olla ja näha inimest, kes on armsaks saanud.
Täna tähistasime Tartu peal Pille sünnat. Pillega ei olnud teineteist teab-mis-ajast näinud, küll aga oleme pidevalt suhelnud. Istusime Ristiisas ja ajasime juttu, ei mõelnud argimuredele. Käisime koos shoppamaski.

ABC Kingas on mu unistuse kingad :D Juba mitu nädalat leidsin lõpuks suvekingad, mis mulle kohutavalt meeldivad. Võiks osta ja ostangi, arvan, sest mitu aastat pole selliseid kontsaga rihmikuid mul olnud. Naiselikud. Võib jalga panna kodus - tööl - puhkehetkel.
Pillele ja Sandrale meeldisid ka mu unistuste kingad :D
Muide, täna oleks ära ostnud, kuid ei saanud maksta kahes jaos - sulas ja kaardiga. Uus terminal ei lase nii maksa.
Kurb.
Jama.
Pole hullu, küll järgmine kord on kingad veel alles!!!

Ja mu Kaia üllatab mind jätkuvalt!
Mu tossud (mis andsin Kaiale jalga kuu tagasi, sest ta tegi omad pabud märjaks, kui käisime pajuurbade rallil) jalutasid koduukse taha.
Tegelikult nägime Kaiaga Vana - Kastre teel. Ta sõitis oma noormehega minust Sandraga mööda. Vahetasime paar sõna. Moosisin, ehk viib linna ära, kuid lendasid vabandused, miks ei saa viia...
Pole hullu, jõudsime bussile. Bussis oli hästi abivalmis noormeeski.

Pühapäev, mai 10, 2009

Emmedepäevaks

HÄSTI HINGESOOJA EMADEPÄEVA!
Mul on üle aastate täna meeletult hea ja soe tunne.
Reede õhtul juhtus midagi erilist minu jaoks, mis tegelikult on iga emale normaalne kohustusrõõm ja vahel lausa tüütus. Mitte midagi erilist selles ei ole.
Minule oli üllatuste üllatus.
Tahes või tahtmata.
Minu isiklik tütar palus ootamatult referaadi aidata teha. See oli kõige parem kink nagu, kuigi see ei olnud nii mõeldud... Vist...
Oi, kui palju olen aastate jooksul teisi noori koolitöödes aidanud ning alati on olnud veretilga maitse südames, et ma ei saagi omaenda lapsi aidata õppetöödes. Mitte iialgi. Enne lõpeb kooliaeg neil.
Tss...
Ausalt öeldes, ma pole pooli asju bloginud,
kuid
täna soovin öelda emadele:
ärge oodake lastelt miskit üleloomulikku tänu, et nad on just täpselt teie lapsed, vaid teadke, et lapsed on (kuskil) olemas ja elavad omaenda elu! Väikene laps otsib omaenda iseseisvust.
Armastage alati lapsi, isegi siis, kui nad teile pahuralt selja keeravad!
Uskuge, et kuskil keegi armastab või vähemasti hoiab hinges teidki.
Need on teie lapsed. :)
Armastus jääb.
Emad jäävad.
Lapsed jäävad.
Ma ei tea, kui palju üleüldse tütart oskaksin aidata, sest gümnaasiumi nõudmised ja programmid on mulle väga tume maa,
kuid usun siiralt, et saime palju muudki...

Neljapäev, mai 07, 2009

Õhtune aeg käib seina mööda...

... laulis kunagi Alender. Minu meelest see laul on tema KÕIGE - KÕIGE laul.

Hoia mind nii, et jääksin alles...
Kui mul vahel on hästi kurb ja võib - olla raske periood, siis kumiseb just see laul mõnikord mu kõrvus.
Mul on paar päeva tühjaks pigistatud sidruni tunne. Isegi ei tea miks. Enam - vähem kõik on ju hästi, ning sama ei ole mitte midagi hästi...
Mul pole isegi midagi olulist blogida, samas võiksin blogida tohutult mitme - mitme asja kohta...
Õues on suur kevad. Õu on läinud silm nähtavalt roheliseks.
Tuba on punaseid tulpe täis. Eile naabrimammi lihtsalt tõi. Niisama. Armas ju!!! Tema lihtsalt tahab kellegi eest hoolitseda ilma vastusaamata. Ta on tark vana naine, kuid hingelt üksinda. Kui varem tundus ta vähe kummaline, siis nüüd mõistan, et üksindus on teinud oma töö... Siiski on tal laps ja muud inimesed...
Tulpe on tõesti palju. Eile lugedes sain umbes täpselt 25 . Mammi omalt aiamaalt.
Minagi tunnen kummalist üksindust.
Tühi sidrun olen ka.
Kuigi energiat jagub.
Ma tahan.
Igatsen.
Kuid mida -
ma ei tea...
Tahan, et jaksaksin alles jääda.
Iseendale.
Lastele.
Minu inimestele...
Tänane pisike üllatus.
Korrastasin riidekappe - jälle otsisin riidekapist pinge maandamist :P - ja näe kollased põlvpüksid naeratasid riidepuult vastu, kui otsisin Sandraga hoopis muud riideeset. NEED püksid olid poolteist aastat kadunute asjade nimekirjas. Olin juba lootusetu. Mul polnud aimugi, kuhu põlvpüksid kaotasin... :D Kollased püksid rippusid talve seeliku, mida pole ka kaua kandnud, all.
Nii vähe ongi vaja, et naerda südamest ja lahendada küsimuste küsimus :D :D :D

Teisipäev, mai 05, 2009

3 pilti laupäevast

Pärast mõttetalgute päeva käisime õues jalutamas: mina, Margot ja Maarja



Sellel pildil on hästi näha minu Kaagveregi, nii väike küla ongi :)

Laupäev, mai 02, 2009

Huvitav kompliment neljapäevast

Sõitsin lõunase bussiga linnast koju.
Margot ostis bussijuhilt piletid. Bussijuht küsis nagu muuseas, kui vana olen... Margot vastas, et üle 40-ne.
Bussijuht üllatus: "Näib küll palju noorem!"
Margot naeris mulle, et bussijuhi silmgi lõi särama.

Mul oli hästi lõbus sõita :) Hästi lahe ja ootamatu kompliment! ´
Kuni Kaagvereni piilusime bussijuhiga teineteist bussipeeglist. (Istusin istmel.) Peatuses jälgis juht peeglist hoolikalt seni, kuni istusin turvaliselt ratastoolis bussi kõrval ja hakkasime edasi liikuma. Väga vähesed juhid suudavad 2 sekundit kauem peatuda ning...

Vahva kevadine hetk!!!

Reede, mai 01, 2009

Tehtud ... tänaseks...

Meil läks mõttekojas läks päris hästi.
Mõtteid jagasid ja mõtlesid kaasa 6 inimest : Maarja, Tiiu, Jäppe, Priidik, Margot ja mina

Teemasid, mille ümber mõtted keerlesid, oli hästi palju ja põimusid üksteise sisse
- paanika meedias, paanika tekitamine nt seagripp
- SMSlaenud
- kuidas elada iseenda elu
- lastekodu lastele tänava loomadega (lapsele oma lemmikloom)
- alkohol
- iseenda moodi olemine
- kas puudega inimene on millestki ilma jäänud
- üksikvanemad - raha või armastus
- kas väike laps on isiksus
- kuidas õpetada lapsele oma mina leidmist
- hooldekodu ja põlvkondade side
- isikliku abistaja teenus

Lihtsalt JÄÄDA KEERULISELT ISEENDAKS.
Minust endast algab emakeel ja Eestimaa
Positiivsusest kogukonnas positiivsuseni kogu riigis (ilma paanikata!!!)
Väikeste asjade märkamine

SINA - MINA - MEIE LOOME EESTIMAA MAINE!

Ja veel ,
aitäh ka Anettele, kes helistas Meie Eesti toimkonnast, ja tundis 3 korda huvi , kuidas me mõttekojas läheb ning sai minust kui mõttekoja vanemast kõnepuudest hoolimata suurepäraselt aru - see on üks samm üksteise mõistmise poole.

Teeme ära!

Hommikul hakkame ÄRA TEGEMA ... Eestimaa heaks... Iseenda jaoks... Sest iseendast algab Eestimaa... :)

Volbripäev ja -õhtu ja -öögi on olnud väga küsimärke täis :) Kõik kerkinud probleemid on kuidagi iseenesest ära lahenenud. Nõiaväel... :D
Päriselt ka, oli väga raske õhtupoolik. Üksikasju ma ei kirjuta siia, kuid kaugemale tulevikule mõeldes, on 30. aprill 2009 iseenda leidmispäev kalli inimesele ning ka mingil viisil ka mulle.

Mind hakkab järjest rohkem kummitama sõnapaar "kodune psühholoog" st et ma sobiks psühholoogiks, kes töötab kodus...
Võib - olla et sobikski...