Neljapäev, september 29, 2016

Asjalik päev oli täna

Mulle meeldivad niisugused päevad nagu täna. Päeva mahtus palju asjalikku ja vajalikku.

Nüüd on kindel, et Avatud Lava 20. oktoobril toimub Risttee ruumides. Täna käisin sealseid ruumi ja võimalusi me ürituseks vaatamas.Mina kui ürituse läbiviija natuke pabista(si)n  selle koha valiku pärast - ehk nii mõnegi tulija võib koht - kirik - ära peletada... AGA EI, käisin täna tõesti Kaunase pst uues Risttee majas esimest korda ja mulle tuli kohe see tunne, et see koht on meil Avatud Lava läbiviimiseks sel aastal parim valik. Oli küll  teisigi variante, mõni oli uuritud ja saadud eitav vastust, mõni veel jätkuvalt vastuseta... Ristteel tundsin end koduselt. Hubaselt. Ja sealsed inimesed hästi sõbralikud ja vastutulekud. Ratastooliga saab mõnusasti majja sisse, kuigi õues kõnniteel on ikka äär, kuid suht madal. Aga kõnnitee äär ei ole enam minu võimuses...
Kindlasti mina Maarjaga ei  hakka vaid jumalast rääkima, räägime ikka ennekõige psühhodraamast ja otsime koos osavõtjatega õnne olemust. Kuna me  teame psühhodraamatikuid, kes on ka usuga seotud, kuid esmapilgul see küll välja ei paista (minu meelest), siis me ei arva, et koha valik on Avatud Lavale, psühhodraamale ebasobiv. Võib - olla hoopis vastupidi. Igatahes on see julge samm ja otsus. Vähemasti mina arvan nii.

Mõned aastad tagasi oli Ristteel minu näitus. Siis oli asukoht kesklinnas... 

Kohtusin Riiniga, kellest usutavasti saab minu uus järjekordne isiklik abistajaga. :)

Siis sai veel üht - teist - kolmandat teha. Kaltsukas näiteks shoppatud. Ostsin apelsini värvi kodukleidi. Pidulik mini roosa kleit jäi ostmata. Jäin mõtlema, kuhu pidulikult ikka lähen... Kripeldab küll praegu pisut...  Vahel on lihtsalt nii...

Tänu Katariinale tänase eest.

Kõikidele, kes mõtlevad ikka ja jälle õnnele ja sõnale "psühhodraama", olete oodatud

 
Avatud Lavale
 20.10.2016 
kell 18.00 - 21.00
Risttee koguduse ruumides 
Tartus, Kaunase pst.9a




 
Igal sügisel toimub Avatud Lava väga erinevates kohtades samal päeval ja samal kellaajal 7 riigis – Nordic Board of Examiners'i (Põhjamaade Eksamikomisjoni) egiidi all Rootsis, Norras, Soomes, Eestis, Lätis, Saksamaal ja Šveitsis.

Avatud Lava kujutab endast psühhodraamat tutvustavat õhtut, mis on mõeldud kõigile huvilistele, kes soovivad teada saada, mis peitub selle salapärase sõna taga. Meie, tutvustame selle sõna tagamaid läbi õnne teema – st meie õhtu teema on “Teine samm õnneni”.

Ruum on ligipääsetav ka erivajadustega huvilistele.

Üritus on tasuta.

Palume tulla kohale pooltundi varem või veel parem öelda tulekust meile ette kirjutades tmloovus@gmail.com või helistades Tiiale 5529317 / Maarjale 58403774.
 

Õnneliku kohtumiseni,

Maarja Kaplinski, psühhodraama grupijuht
Tiia Järvpõld, psühhodraama assistent

Teisipäev, september 27, 2016

Mõtted... emaks olemisest ja muustki...

Täna 22 aastat tagasi oli mu elus väga tähtis õnnelik päev - sündis tüdruk... :) Kolmas laps...
Oli lootus.
Oli õnn ja rõõm.
Ei olnud muret nagu. Tõemeeli ju, sel hetkedel ei peaks muret olema. Peaks olema unistusi ja soove uue elu eest. Neid oli meilgi.

Olen viimasel ajal hästi palju mõtelnud emaks olemisele. Ma ei oska öelda, kas on emasid, kel on kergem või raskem. Usun, et kõikidel emadel on omamoodi kerge ja raske. On tohutult suur õnn. On kohutavalt suur mure.  Igale emale on need tunded kõige tähtsamad.
Seda usun küll, kui üks tunne matab teise tunne enda alla, siis on miski viltu. Peab midagi muutma.
Emaks olemine tähendab seda, et alati jääb lootus ja armastus. Tingimuseta armastus.

Vahel tunneb   ema, et ta ei ole hea ema. Ei oska kõikide meelejärgi olla. Loobub paljust... Ma arvan, et loobuda ei taha tegelikult keegi. Pigem surutakse palju alla. Elatakse nagu ainult lapse nimel...
Usun, et emagi on ainult inimene. Naine. Parim on see, kui ta suudaks jääda iseendaks.
Laps vajab säravat ja iseendaga rahulolevat ema. See kandub kuidagi lapsele üle. Olgu laps siis lähedal või kaugel. Kaugel küll saavad tavaliselt olla suured lapsed...  Kui väikesed lapsed on kaugemal, siis on jälle midagi väga viltu..
Kõige hullem on see, kui laps on ema südamest kaugel.
Ja teine äärmust on see, kui ema ei suuda ega oska lapsest lahti lasta. Suurest lapsest, aga vahel ka väiksemastki. Sest juba väikesest peale teeb laps omad valikud oma eluks. Ema saab vaid abiks olla nende valikute tegemistel. Ja kui laps teebki ootamatuid valikuid, mis ei ole emale ootuspärased, tuleb leppida ja andestada. 
Sest iga inimene elab sünnihetkest oma elu.
Ema (ja ka isa) on kinkinud lapsele tema elu.

Kõik need emalikud negatiivsed tunded on mulle tuttavad. Ka mina olen mõelnud, et ma ei suuda hea ema olla... Juba füüsiliselt mitte... Tihti olen olnud enda sees salaja tundnud, et mind siiski ei suudeta võtta tõsiselt emana... Juba varsti 26 aastat... See on olnud tegelikult hästi - hästi allasurutav tunne. Jah, ma ei ole sellest eriti  rääkinud. Selle allasurumise tunde olen omakorda allasurunud.
Kindlasti on olnud küsimus seegi, kas suudan olla lastele võrdselt ema ... Ma ei ole iial mõelnud, et mul lemmiklaps. Siiski on olnud päevi ja aegu, kus keegi saab rohkem tähelepanu minult. Kuid see ei tähenda veel seda, et omas südames kedagi vähem armastaks.

Ma olen väga palju mõelnud ka sellele, kumb on olnud mul keerulisem, kas olla erivajadustega laps või erivajadustega ema... Ma ei tea. Või hoopis on õigem öelda, et igas eluetapis on keerukust ja jätaks need erivajadused tahaplaani. Need lihtsalt on mul. Olen korduvalt öelnud, et erivajadusteta ei oleks mina mina ise. 


Olen tänulik, et tritsuna sain unistada emaks hakkamisest. Ema ametist :) Jah, see oli mu esimene amet, mida soovisin tegema hakata. Seejärel tahtsin lastearstiks. Kusjuures ma ei mäleta, et ma oleksin kangesti tahtnud ravida lapsi kõndima - ei, minu jaoks polnud mitte kõndimine haigus. Tahtsin, et ükski laps ei peaks näiteks palavikuga voodis lebama, sest see on ju hirmus igav... ja et last ei panda asjatult haigla kui tal pole haigusi... Ise olin palju ju tervena mõistmatult haiglas... Arvasin, et arstid ajasid midagi sassi... :) :P

Ema ei tohiks unustada omaenda lapseks olemiseks. See aitab kaasa emaks olemisele. Minu meelest küll on see sedamoodi.  Lapski peaks aru saama, et emagi peaks saama elada oma elu, võib eksida ja nii edasi. Emale andestamagi, kui miski esialgul jääb  või jääbki eluajaks arusaamatuks või... Miski siin elus aga ei juhtu niisama.
Laps õpib mängides. Ka oma vigades.
Ema aga kasvab ja areneb oma lapsega.
Täiendavad teineteist.
Isegi siis, kui ollakse teineteisest väga kaugel.

Elu tundub vahetevahel nii keeruline,
kuid samas nii lihtne.
Lihtsalt on hea öelda, et olen ise palju õppinud ka ema rollis tänu lastele... :)

Pühapäev, september 25, 2016

Taaskord isikliku abistaja tööst vastutuse äratundmiseni

Eh,  mõned päevad tagasi, täpsemalt 21. septembril tööpakkumise, et vajan isikliku abistajat. Mitmele poole. Praeguseks hetkeks on huvi tundnud üks neiu st on üks kandidaat. Seda on vähe ning samas piisavalt palju.
Suhteliselt sageli ongi olnudki üks uus kandidaat isiklikuks abistajaks see õige. Suures kandidatuuris võib mitte üks kandidaat lõpuks jääda... Nagu eelmise aasta septembris tuli ainsana Helerin näiteks. Ja nüüd tundub meile Heleriniga nagu oleks pikemalt koos olnud kui aasta. Tõsi paar viimast kuud on ta olnud hoopis isiklik abistaja vähem. Samas olen minagi rahul, et Helerin töötab oma erialal nüüd. Kuid kui mul on väga - väga vaja ja kui tal ka parajasti aega, siis tuleb ikka appi. Usun, et vahel saame siis ka kokku, kui mul just polegi abi vaja.
Aga niisuguseid näiteid on veel ja veel...
Niisiis, ma siiski loodan ja usun, et nüüdki leian päris oma inimese. Teisiti ei saagi olla :)

Viimasel ajal on nagu mingi uus trend tööotsijatel. Neil puudub nagu võime vastutada... See on saanud nagu vabanduseks... Või tööotsijatele on tõesti oluline hoopis minuga kohtuda, et mõelda iseendale enda asju selgemaks... Aga kui mõelda eilsele tagasi, mis toimus valijatekogus, siis küll tundub, et vastutuse äratundmise puudujääk on omane paljudele. See on kurb. Esimese hooga on nagu OK, ja siis kui vaja veel natuke pingutada, siis...
Mis mind täna häirib on see,  et nii mõnigi arvab, et tema oleks õige uus president... Ütlen tõsimeeli, et mina ise ei ole iialgi soovinud ega unistanud väga kõrgel kohal olla.  Isegi mitte naljaga.  Sest minu meelest ka nali peaks jääma mõistuse piiridesse. Ja tean hästi oma võimeid, tean oma vastutust tasetki... Sooviks ennekõige siiski iseenda eest hästi vastutada ja teha kõik võimalikult hästi, mis on südamelähedane :)

Laupäev, september 24, 2016

Külas hea, kodus parem

Kuna ma ei jõudnudki seekord Tartust kaugemale st Tallinna, siis kõike muu kõrval, mis tegin ja toimetasin Tartus, otsisin võimalust koju tagasi pääseda... Selline ongi mu elu - olu. Vahel on lihtsalt veidikene  keerulisem liikuma hakata punktist A punkti B. Siis, kui hetkel tundub, et peaaegu kõik on suht lootusetu...
Siiski tean alati, et kõik laabub.
Uurisin eilsest võimalusi. Selle tulemusena sain Johannalt, kel oli oma tegemised planeeritud, armsa vastusõnumi: Teades sind ja su asjaajamisi, siis kindlasti saad koju.
Saingi.
Aga nii armas, et paljud teavad mind ja usuvad minusse. Mõnikord meenutavad mulle endalegi, et miski ei ole minul võimatu, nii toredal viisil.
Aitäh Helenale ja Silverile, kellega sain juba täna õhtul koju. Kuigi homseks oli ka varu variant, juhuks, kui täna ei oleks saanud...

On ikka hea sebimine mul omas elukorralduses!!!

Küla peal on alati hea ja mõnus, kuid kodus parem.
Aitäh ka Maarjale :)

Siiski oli kaks asjalikku päeva. Sai palju tehtud. Täna sai jälgitud tv-s presidendi valimisigi... Ütlen ausalt, et olen pettunud... See tundub mingi mõttetu mänguna...  Pikk hoovõtt ja üle lõpujoone ei saa keegi... Mina hoidsin varbaid pr Kaljurannale ja ka hr Jõksile... Nii uhke oleks olnud, kui Eesti oleks saanud täna nais - presidendi... Aga ei. Eesti polnud selleks veel vist valmis... 

Reede, september 23, 2016

Elu teeb jätkuvalt vingerpusse - kohe iga päev :)

Ja nii ongi, et elu teeb päevast päeva vingerpusse. Ja me ei tea kunagi, mis järgmine päev või hetk võib meile tuua.

Pidin täna ja homme küll Tallinnas olema, oleksin ka öömaja saanud, kuid me Katariinaga ei läinud ette, et asjasse sekkub sõber Palavik. Mina olen terve, aga Katariina on paraku tõbine. Tööandjana ei saa ma siiski inimest haigest peast tööle kamandada. Ja nii ongi. Üleöö ei oleks ma ka ühtki teist tüdrukut leidnud, kes oleks kohe saanud mulle appi joosta.
Loodan südamest, et Soome psühhodramaatik Sirkku teeb tulevikus veel midagi samal, ehk siis aksiodraama teemal.
Inimene peab tõesti oskama vahel ka kaotada, et midagi võita. Ja arvan, et ma võidan täna siiski hea tööpäeva Maarjaga, mõeldes Avatud Lavale ja tegeldes EPNÜ küsimusega - sealt saime ka midagi üllatavat teada.


Loodan siiski hiljemalt pühapäevaks jälle koju jõuda. Ja kõik ongi hästi - kuigi elu võib veel mõne vimka visata.

Kolmapäev, september 21, 2016

Elu teeb oma vingerpusse

Elu teeb oma sootu vingerpusse. Veel nädal tagasi uskusin, et mina ei pea tükk aega uut isikliku abistajat otsima. Võta näpust...
Mariann otsustas siiski, et isikliku abistaja töö ei ole tema jaoks. Kindlasti ei ole see minu olemusega seotud. Usutavasti jääme Mariannega suhtlema. Mul on jälle üks super asjalik ja tubli noor sõbranna juures.
Olen seda meelt, et noor inimene peab saama kõike proovida ja ise valima oma tee proovides. Otsides. Leides. Ja ka kaotades.
Mina olen Mariannele tänulik paari nädala eest, mil ta oli tõesti hea isiklik abistaja.

Aga elu teeb edaspidigi vingerpusse ning see teebki elu - olu põnevaks. Nii noortel kui vanadel.

Vajan isikliku abistajat oktoobrist

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
 

Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
 

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või minu vari!

Väljaõpe minult, töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.

Olen   tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, annab uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, reisimist.  

Töötasu tunnihind on hea.

Olen  õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui parem! 
Tööle soovin ja ootan Sind  1. oktoobrist 2016.
 
Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, motivatsioonikiri või miks oled parim!


Aitäh!

Teisipäev, september 20, 2016

Mõned teated...

See nädalavahetus usutavasti peaksin olema Tallinnas. On psühhodraama üritused. Üle pika - pika aja saaksin olla asja sees, mis on juba mõned aastad kasvanud mu südames. Mul oli juba tunne, et miski oluline puudub elu - olus... Psühhodraama oli ja ei olnud ka,  kuidagi  tahaplaani jäi... Kõike muud oli rohkem.
Kuid esmakordselt elus ma ei leia pealinnas ööbimiskohta. See hästi kummaline. Alati on nii olnud, et kui üks sõbranna ei saa parajasti külalislahke olla, siis teine või  kolmas ikka saab. Seekord ollakse aga kuidagi  hõivatud või ka tõbised... Loomulikult mõistan neid suurepäraselt. Igalühel on ju omad tegemised ja elu. Haigused aga ei hüüa ju tulles. Usume kõik, et ükskord ikka kohtume jälle! Järgmine kord juba :)
Aga kui keegi kuskil Tallinnas  soovib minuga kohtuda ning saab öömaja kahele pakkuda reede ja/või laupäeva õhtul, palun andke teada hiljemalt neljapäeva õhtuks.
Uurin isegi veel võimalusi ja häid tuttavaid.
Ei sooviks nagu minemisest loobuda.
Olen näiteks laupäevast aksiodraama kursust kevadest ootanud...

20. oktoobril teeme Maarjaga taaskord - kolmas kord juba - Avatud Lava "Teine samm õnneni". Meid endid huvitab just õnne teema ikka ja jätkuvalt. Õnne teema on lõpmatu, millest rääkida ja mida uurida iseenda seeski. Täpsem info õigepea. Seni,  kõik huvilised, kes soovivad lähemalt teada, mis on see kaval sõna nagu psühhodraama,  pange kirja: 20. oktoober kell 18 - 21. Kindlasti Tartus. Täpsem toimumiskoht hiljemas infos.

Neljapäev, september 15, 2016

Parkimiskaart ei päästa trahvist

Saime Katariinaga arusaamatult trahvi. Parkisime auto mõlema meelest nagu kord ja kohus Tartu kesklinna Statoili ja McDonaldi vahel olevasse parkla. Invakohale. Parkimiskaart aknale. Ainult kella ei pannud... Võib - olla see saigi meile saatuslikuks. Kuid ma/me nagu ei tea ega ole kuulnud, et parkimiskaart nõuab kella vm... 
Igatahes me Katariinaga hakkame nüüd uurima, millest asi ja ehk  ka vaidlustame. Põhimõtteliselt. Kuigi trahvisumma pole suur, kuid...Sooviks lihtsalt aru saada, millest asi oli ja on.
Kui "ajuhälvikud" parkivad pidevalt invakohtadele, siis see nagu ok... Olen silmanurgas möödaminnes neid jälginud, vahel hämminguga...
Ise kasutan parkimiskaardi nii vähe kui võimalik. Sageli olen unustanud selle hoopiski. Ei parkigi invakohale mõeldes, et ehk on keegi, kes seda kohta minust rohkem vajab...
Täna käisin töölõunal Kvartalis.
Aga kui keegi puudega inimene oleks soovinud McDonaldis söömas käia ja parkinud sinna samasse invakohale...

Kolmapäev, september 14, 2016

Ups, lihtsalt liiast aus!!!

Mulle öeldi armsasti ja siiralt, et olen väga ja liiast aus!
Ausalt ka pärast kõiki kamajaasid, mis on olnud ikka ja jälle elus, oli seda tõepoolest hea kuulda. Mitte, et see  oleks mingil moel  mu eesmärk...
Olengi vist siiras.
See olen mina ju! Usutavasti.
Ma ei oska lihtsalt valetada. Kuigi olen proovinud. Päriselt ka. Ei tule kuidagi välja... Mulle on püütud  kogunisti valetamist õpetada. Noo, ei võta õppust... Ma lihtsalt ei saa valetada... Ei oska... 
Vahel olen eksinud. Vahel eksimust hoolega varjanud. Kuid mitte kunagi valetanud, et seda pole olnud. Vigadest ju õpitakse. 
Jah, kõikest ma ei räägi kõvasti. Kuid kuskil on ikka keegi, kellele ikka räägin, mis mind vaevab või ka rõõmustab...
See aitab mul enda sees alles hoida selgust. Olla kõige enne iseenda vastu siiras. Vahetevahel ja suht sageli on see aga hoopis valusamgi, kui ehk valetamine... Neil hetkedel mõtlen siiralt, et miks kuradi pärast ma ei võiks teistmoodi olla ja elada...

Aga minu meelest Eestimaal ei ole aus olemine eriti väga popp... Räägitakse küll, kuid...  Kui hea oleks teistelgi inimestel enda kohta kuulda, et ta on liiga aus :)


Laupäev, september 10, 2016

Kuidagi hästi põnev on...

... et jälle tekib tunne, kas see hea jääb või mitte... Kuid september, see sügis on alanud tõesti mulle kuidagi hoogsalt ja edukalt.
See meeldib mulle.
Alustasin järjekordselt maali.
Proovin leida uusi näitusekohti. Millegipärast Haapsalu kant ei soovi mulle vastata. Mitme aasta jooksul. Nüüd proovisin rehabilitatsioonikeskuse näitust pakkuda, kuid siiani vaikus. Huvitav, huvitav... Võib - olla kevadel tuleb näitus jälle Tartus. Just esmaspäeval küsiti, kas Tartus teen veel näitust. Ja ups, eile avaneski esialgne võimalus ehk kevadel... Kuid momendil ei lisa midagi, enne tuleb kindlasti läbirääkida ja asjad paika panna,  siis saan täpsemalt kirjutada.
Mõned mõtted on veel, kuhu võiks enast kunstnikuma pakkuda. Aga kui keegi arvab ka, et ta teab, kus võiksin näitust teha, andke teada julgesti. Mul uue aastani vaba auk.
Eriti koolidesse tuleksin suurima hea meelega.

Samas ei unusta ma ka ära, et mulle meeldib ka ikkagi kirjutada. Hakkasin taas kirjutama. Pikemalt aega on tunne, et soovin kirjutada õnnest...
Muide, Rootsi oleks võimalust positiivset psühholoogiat õppima minna mul - kevadel sai isegi vägagi uuritud tingimusi - kuid takistuseks on vaid, et pean oskama rootsi keelt sealse keskkooli tasemel. Seda ma ei oska tõesti. Pooleaastaga ei õppi vist ära kah, kuigi tean omadest tüdrukutest, et suhtlustasandil töötamiseks on see  mõeldavgi...
Aga jah, hetkel jääb siis Rootsi õppimisminek ära. Ja mitte puude ega kõne(hääldus)defekti pärast. Pagana hea tunne on seda mõeldav.  Ausalt ka. Ma ei olnud vaja tõestada kellelegi, et mu kõne ei hakka segama õppimist teistel... Nii kurb kui see ka ei ole, tuleb  aeg - ajalt mul just seda siin, omas Eestis, tõestada praegugi...
Kuigi kevadel  mõtlesin päris tõsiselt, et läheks natukeseks ajaks Eestist kaugemale...  (Sellest ma ei rääkinud ega kirjutanud kõva häälega...)

Kuid täna mõtlen, et ehk on minultki õppida mõnel positiivselt psühholoogiat, kuigi diplom mul puudub ;) Prooviks miskit ise kirja panna - vaataks, mis välja tuleks. Ja loeks ise samal ajal positiivseid psühholoogiaraamatuid ...

Samuti me Loovusel on suvepuhkus läbi.

Teisipäeval värvitud juukseid. Mõtlesin küll pisut hiljem värvi vahetada, kuid kui juba uus algus, siis olgu uus algus. Uus värv (tegelikult momendil kolme värvi juuksed). Värskem olemine. Sai Katariinaga kodutoimetuste vahel värvitud nagu muuseas. Alati ei pea ju juuksuri minema... Vahel võib ka ise äkiliselt välimus muuta.
Täna tegi Marianne sellise soengsi. Kodu olemiseks. Ei tule näo ette, kui näiteks söön ise st keelega taldrekus. Ja hommikul ei ole vaja kammida, kui  üksi olen, tavaliselt olen hommikuti üksi st isikliku abistajata. Muidugi niisugune punutis, mis saab oskajal tegijal valmis umbes kümme minutiga, on ka pidulik. Võiks minna kas või täna öösel kuhugile peole  :)
Oma juustega võiksin olla modellgi ;)

Eile sain jälle kardinapuud üles. Ainult mõnd aega olid kardinad ilma puudeta... Tagatoas ainult üle kahe aasta... See pisiasi. Mind häiris see siiski päevast päeva. Tegin küll hea näo ette, nagu kõik on nii nagu olema peab... Siiski ei olnud see nii nagu peab. Nüüd on. Mul on väga oluline kodutunne. Ja kui saaksin rohkemat jalgadega teha, siis ma arvatavasti teeks ka remondi lõpuni ise.
Olen iseendale veidi tige. Ootasin, ootasin... Aga ikka ootad ja loodad, kui on juba üks - kaks lubadused antud, et kunagi saab  tehtud... See kunagi ei tule kunagi, kui mina ise ei hakka teistviisi asju ajama. Ise tegema.
Kuigi vahel sooviksin olla nõrk. Abitu. Saamatu.
Olen  lihtsalt naine.
Kuid ma ei saa seda lõbu endale lubada. Siis varsti saabub  nii või teisiti katastroof mu ellu.
Seda olen õppinud küll ja veel. Kuid kipun vigu kordama... Ma olen siiski ainult naine.
Vahel tugev.
Mõnikord nõrk.
Või hoopis hindamatu naine. Nagu eile ütles Märt mulle.  Küsisin , kui ta oma sõbra Lehoga lõpetasid eilseks töö, et kui kallid poisid tegelikult nad on... Tuli välja, et hindamatud nagu mina ise :)

Aitäh Märdile oma sõbraga!

Nüüd saan taas omal jõu ja nõuga edasi toimetada. Kodu muuta kaunimaks ja paremaks, hubasemaks ja mugavamaks. Seda olen alati ju soovinud. Ka siis, kui näin rahul hetkeseisuga olevat...

Oih, nüüd sai maailmatu pikk blogitust...

Lähen nüüd oma jõu ja nõuga magama.
Homme jälle hea päev.
Usutavasti .

Isegi siis, kui miski ei lähe nii nagu soovin...

Teisipäev, september 06, 2016

Hea sujuv nädala algus

Tuleb. Tuleb see hea hoog edasi tormata. Edasi rallita :)

Ühtäkki on mul käsil mitu - mitu väiksemat ja suuremat isikliku projekti. Kui rääkida poppimalt. Lihtsamalt öeldes, mul on unistusi ja plaane, mida soovin vähemasti enne jõule täide viia. Lõppude lõpuks. Usun, et see õnnestubki, õnnestub kas või osaliselt, kuid hästi, KUI olen veendunud, et kõik on siiski minu enda teha. Minu kätes. Minu jalgades. Ma ei saa looda kellelegi teisele.
Loomulikult vajan abi.
Küsin abi. Julgelt.
Aga meist mitte keegi ei suuda elada ega olla päris abita. Me ei mõtle lihtsalt selle peale sagedasti. See on normaalne. Loomulik. Igasugused teenused ja firmad jne on ellu kutsutud selleks, et muuta inimeste elu kergemaks.

Eile - täna on olnud asjalikud päevad. Neis on olnud asjaajamisi, oste ja ka lihtsalt rõõmsat tuju.  Olid paar pisemat asja, mida olin soovinud ammu - ammu osta. Nüüd on need olemas aastateks. Lihtsalt leidsin poeriiulitelt asjad, mis naeratasid mulle vastu. Ma tavaliselt ei osta ühtegi asja ega eset, mis ei naerata mulle. Ja kui vahel ostangi, siis nad ei saa kunagi minu omaks päriselt. Ei hakka kandma. Ei kasutama.

Tore oli eile lühemalt või pikemalt aega kohtuda inimestega, keda ei olnud kaua - kaua näinud. :)

Homme teen maalimis - tööpäev. Võtan eesmärgiks nädalas paar päeva tegeleda kunstiga. Loomisega.
Ka kirjutamisega.
Siis tulevad teised tööd, millega tuleb samuti loovalt ja hoogsalt tegeleda.

 Septembri lõppu poole lähen usutavasti kahel korral Tallinna. Võib - olla rallin Pärnumaalegi. :) Kõikjale ikka asjade pärast, mis on mulle väga olulised.

Varsti lähen proovima, kuidas on magada uue teki all. Kas on voodiski minu tekk nagu Eedenis "Viktoria maailma" riiulil (pikemalt aega)... ;) Käisin kuu paar seda teki piilumas - mõtlemas, kas on ikka selline tekk,mida vajan ja soovin... See on minulik. Eile aga ei olnudki enam seda teki,  kuid hästi sõbralik müüja helistas kohe lattu, sest tal oli meeles, et soovin kollast roosidega teki, ja uuris, kas laos veel on. Oli.  Minu jaoks. Sest riiulil täna hommikul teist sellist teki ma ei panud tähele. Super teenindus!

Pildi klõpsustas eile minu maja ees Mariann.
Aitäh kahe meeldiva päeva eest Mariann ja Katariina.


Pühapäev, september 04, 2016



Hästi pühapäevane pühapäev :) 
Lubasin iseendale lihtsalt asjalikku lõõgastus.

Tegime isikliku abistaja Mariannega smuutit.

Jäin just mõtlema, et ma tavaliselt ei suuda öelda, kirjutada ega mõeldagi, et tegin ise - IAT reeglite kohaselt. Abistaja nagu peaks unustama, tahaplaani... EI, seda mina ei suuda ega pole suutnud iialgi. Isiklik abistaja ei ole siiski robot, vaid ikkagi inimene. Ja kui mina usaldan oma elu osalt, füüsiliselt isikliku abistaja kättesse, siis  on ju igati normaalne ja loomulik, et jagan temaga oma tegemisi jne. Kes saab nüüd aru, mida mõtlen, see saab, kes ei saa aga - tema probleem...
Mariannega.

Oli hea pesukuivatusilm. 

Jalutades metsateel leidsin seenelt oma kaks sõpra. Rallisime üle kändude ja ronisime üle puude, mis oli kukkunud teeradadele. :) Oli mõnus retk metsa

Laupäev, 3. september

Selle sügise esimene lihtne ja väga maitsev õunakook. Koogi natu raputatud aroonia pulbrit, muide.
Olen,  vaadates "Sajandi armastuse" tegemist ja ajaloo tausta, end koogist lõhki söönud :) 
Armastuse eest võitlemine on kestnud läbi sajandite  ja usutavasti kestab lõpmatult edasi. Eks puudega ja / või võimukaid inimesi on olnud enne meid ja on pärast meidki, kes võitlevad üksnes armastuse nimel omaenda elu pärast...

Nüüd olen küll väga veendunud, et mul on vähemasti kevadeni üks mure jälle vähem - mul on tublid ja asjaliku isikliku abistajad. Katariina ja Mariann. Nad kindlad käed ja jalad mulle praegu maini. Teised tüdrukud on lubanud olla olemas vajadusel. St mul on võimalused teha palju neid asju, mida soovin ja olen ikka tahtnud täide viia. Kahjuks mitte kõik ei sõltu siiski ainult minust ja sellestki, kas mul on parajasti isiklike abistajaid või mitte... Aga kui ei saa ühtviisi, saab teistviisi. Usun,  et see sügis ja talv saab olema mulle hästi põnev, teguderohke, töine.
Eks edaspidi kirjutan ikka ja jälle, mida teen ja mida plaanin. Mul endal on juba üldjoones selge, millises suunas lähen edasi. Midagi olulist uut ma isegi ei  soovi. Soovin seda, mis mul on, veel paremaks muuta. Seda, mis ka ei ole nii väga täide viidud, ikkagi lõppude lõpuks ära teha. 

Neljapäev, september 01, 2016

9 aastat ehk 1. september 2007

Minu jaoks on olnud 1. september üheksa aastat tagasi üks suur õnnelik ja edukas muutus paljude seast, mis on olnud mu elus.

9. aastat olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu stipendiaat. :)

Kuidagi kiiresti ja uskumatult ja üllatavalt on läinud see aeg.

Töökalt.
Kurb, kui keegi arvab, et kunstniku töö polegi nagu töö... Et mina nagu ainult istun ja mäkerdan... Kindlasti ei ole see nii.
Võib - olla 9 aastat tagasi tõesti ei osanud ma aimatagi, kui tohutu tõsine töö ootab mind ees, kui soovin kuhugile jõuda... Tänaseks tean, et olen jõudnud tasemeni, kuhu tegelikult ei osanud uneski näha. Võin öelda, et olen hea kunstniku hakatis :) Nüüd on vaid otsetee edasi... ja nüüd tean, kuhu soovin veel jõuda ja milline töö ees...
Hinnaalandust iseendale ei saa enam lubata. 

Kahjuks see aasta olen suutnud vähe mäkerdanud. Lihtsalt nukra meeleoluga ei suuda ma mitte midagi luua.  Võin küll nukrust maalida ja joonistada, kuid siis ka peab olema hea tuju. Hea vaim peal!
Õnneks on aastas veel neli kuud - jõuan veel piisavalt tööd teha.

See maal pildil on pooleli olev maal. Jälle hästi suur. See suvi on mul liblikade suvi, igalpool on olnud mingid liblikad (aga mitte kõhus!!!), siis otsustasin, et pean ühe liblika ka lõuendile panema. Hingerahuks. Mis liik ta on - ei oska öelda. Uurisin küll Kristilt liblikade kohta nii mõndagi... Et pilt saaks natukene loonmulik, tõetruu... AGA see kõik pooleli olev töö...

Seega, loodan, et suudan ja soovin veel aastaid ja aastaid värvidega mäkerdada :)

OO,lõpp ja algus

Kuidas soovisin ja ootasin selle augustikuu otsa saamist. Liiast keeruline ja raske kuu oli. Aeg kui selline... Meenus, kui käisin Ahvi aasta vastuvõtmise üritusel, siis jäi kõlama, et ahv tembutab sügise poole ja ellu jäävad iseendaks jäävad inimesed... Ega ma eriti ei usu niisugusi arvamusi, kuid miski on neis siiski tõde, mida tuleb ja saab uskuda.
Terve aasta jooksul olen tõmmatud sedeleid ja õpetussõnu, mida nüüd lugedes saan aru, kui õigesti on nad mulle sõnumeid edastatud. Mis kõik võib sel aastal juhtuda ning kuidas mina kui teelkäija peab käituma.
See kummaline.
Tekitab veidi kõhesust.
Siiski annab turvatunnet.
Turvatunnet, et miski ei juhtu lihtsalt niisama. Juhtunud asjadel, tunnetel ja tegudel on oma eesmärk, mida sagedasti kohe ei saagi mõista ega näha.

Loodan, et tulev aeg, septembrikuu on millegi uue ja algus. Ma ei mõtle ainult kooli algust taas. Kõrgkoolis on algus juba alanud.
Kõik on suhteline. Aeg ja algus ja lõppki ju...
Mõtlen, et ehk tuleb ellu midagi sellist, mida olen ammu - ammu soovinud. Mingi muutus. Midagi päris uut ja enneolematut ma ka ei soovi. Soovin enda arenemist ja tegeleda asjadega, mis mulle südamelähedased. Jääda iseendaks, kuid veel rohkem õppida, kuidas jagada end teistele just sellisena nagu olen...

Elus olemine ja püsimine on parim õppetund. :)

Soovin selle sügava jutu lõpuks kõigile lihtsalt üksteiste mõistmist ja hoolimist uuel kooliaastal. :)

 Muide, mina läksin täpselt 40 aastat tagasi esimesesse klassi.  Aru 8 - klassilise kooli, mida enam ammu ei ole... Ja see päev on selgelt meeles. Kukeaabitski on siiani mul raamaturiiulis, natuke küll katki, kuid ikkagi on alles :)