Reede, detsember 30, 2016

 "Hingerahu - liblikas" - minu jaoks sellega nüüd rahu, kuigi võiks juurde teha... Aga ei, mu mõte kadus või õigemini on rahulikud ideed uuteks maalideks... Miks selline nimi - sellepärast, et suvest saadik soovisin leida hingerahu ning lihtsalt kallasin segaduste tunded sinisega lõuendile... Suur maal...




 Veel pilte Tallinna jõulupeolt 17. detsembrist, pildistaja Max



Neljapäev, detsember 29, 2016

2016 aasta 8782 tundi



Aasta hakkab lõppema... Tunnid saavad otsa... Aasta, milles oli 24 tundi rohkem.

Oli Tuli Ahvi aasta. Hästi keeruline aasta. Nagu Janno ja Siret ütlesid jaanuaris Tartu Rahvaülikoolis. Raske oli iseendaks jääda. Oma tõekspidamiste juurde. Usun, et olen tulnud sellega toime. Kuigi ega
mul kerge pole olnud.
See aasta on mind õpetanud paljuga.
Andnud negatiivseidki kogemusi rohkelt, milledest olen välja noppinud positiivsust. Õpehetked. Ja lähen edasi. Halva ja pisarad püüan unustada. Ei ole mõtet negatiivsesse kinni jääda... Kuigi valusaid hetki on ka vaja, et mõista tegelikult on ju enamus väga hästi.
Paljust olen jätnud blogimata. Ei ole vajagi.
Lihtsalt edaspidi olen targem. Inimene õpib omaenda kogemustest eluaeg. Enam ma ei küsi, miks mina ja kas ei aitaks juba probleemidest ja pisaradest. Küsin vaid hoopis, mida jamad mulle tahavad õpetada.
Jah, see aasta olen aru saanud, et olengi üksi... Jah, mul suur tutvusring. Mu blogilugejate arv ulatus mõni päev 1000-ni, kuid tihti 200 - 400 . Need numbrid on minu jaoks veidi hirmuäratavad ja samas annavad tõestust, et ma omamoel elan.   Ja siiski olen üksinda...
Vahel üksi olemine meeldibki mulle. Kõik, mis teen või ei tee, teen iseendale.
On hetki, kus tunnen, et enam ei jaksa. Annangi alla.
Ja siis mõtlen, et kellele ma annan alla - ikka ju iseendale...
Siis nutan pisut. Salaja.
Naeratan jälle. Iseendale. Aga kõikide nähes...
Kuid kõik võitlus röövib hea energia.

 Ega ma ise ei olegi endast kõike andnud. Olen loobunud. Mulle tundub, et tuuleveskidega oleks olnud mõttetu võitleta. Pigem püüda  ise teistviisi edasi minna ja askeldada. Teha iseendale selgeks, mis on mulle tähtis ning kuidas olla sedasi teades iseend ja oma südameasju kasulikum ka teistele inimestele.
Olen ka lihtsalt lakke vahtinud. Mitte midagi teinud. Olnud äraoleval seisukohal.
Mul piisavalt palju , samas mitte eriti palju raha.
Pean end siiski rikkaks. Sest mul võime armastada ausalt igasuguseid pisiasju. Ja on tundeid.
Olen endaga rahul.
Positiivseid ja negatiivseid emotsioonid viivad kõik edasi... Mõnikord on mõõna vaja.

See aasta jääb meele ratastoolide jantidega ´kuubis.

See aasta pani taas mõistma, et kõige suuremast rõõmust võib järele jääda suurim kurbust ja vastupidi.
Elus on tasakaal.
 
Sellel aastal on mitmed kallid ja ainulaadsed inimesed lahkunud teistpoolusele...

Jaanuar



Kärdla Kultuurikeskuses näitus "Südamega näha". Hästi õpetlik näituse üles Otiga.
Ja sattusin kogunisti kaks korda Hiiumaa lehte, sellega tegin Oti sõnul ajalugu Hiiumaa ajalehes. https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=54&artid=68291
Siiani on meeles väikese kunstihuvilise küsimus: "Kui te joonistate varvastega, siis millega te kallistate?" Ja siis me kallistasime.







Selle aasta üks parim maal "Leevike".
Kass Pätu piilub lindu. Ausalt, kuskil puude vahel ja taga on ta käpajälgki. :)






Tuli VDMFK uus järjekordne leping. Kirjutati minu olnud näitustest ülemaailmses ajakirjas.

Veebruar
Osalesin elu kõige õnnelikumal koolitusel Tallinnas Moreno keskuses. Koolitaja Pilleriini   teemaks oligi õnne olemus ehk positiivne psühholoogia.

Sõbrapäeval tegime TM Loovusega teemaõhtu ooperilauljaga Germaniga.
                                                                                                                                                                            


Sünna Patu hotellis Hiiumaal. Tõin näituse koju.



Sünna kodus Avatud Ukse päeval.














Märts

Märtsis ei olegi midagi erilist meelde jäänud.

Naistepäevaks kinkis Silver mulle 25 tulpi. Ette ja taha vist see üllatus :)











Aprill 


Näitus "Elu - vikerkaare - värvid" Jõhvis, Advendi kirikus.




Pastor Ruslan joonistas. Ta polnud kaks aastat joonistanud... Mu näitus pani Ruslani kohe koha peal mind joonistama - olin kümme minutit modell. Ratastooli asemele tegi tugitooli, sest see sobivat printsessile rohkem :)


Mai

Sain osta valged köögikapid. Ajasin selliseid mitu aastat taga...











Emadepäeval tuletasin meelde, kuidas oli olla laps :)
Testisin Kaagvere uut mänguväljakut.














Sain uue kallikese ehk siis ostsin uue läpaka.










Aitasin tüdrukutel koolitöö ettekannet ülikoolis teha. Olin Diana ja Ingridile tõlk.

Juuni
oli vist kõige tihedam ja sisukam kuu.
'Osalesin üritusel "Puude taga inimene". Ühisnäitusel. Stroomi rannas. Oli jube külm ilm. Ja seekord polnud mul isikliku abistajat, mind abistasid Silver ja sõbranna Kati. 
                                     Kuressaare Lossis näitus "Igatsusevärvid

'
'


Pärnu päev Kareliga.
Sel päeval sai autol kütust otsa tagasi teel enne Viljandit. Meid Kristiga aitas üllatuslikult Viljandimaa Maavanem isiklikult, kelle kodu juurde jäigi mu auto seisma. Sellist vedamist ja õnne on küll ükskord elus :)






Imevahva jaanöö koos Kristiga, Diana ja Tallinna rahvaga siinsamas Kaagveres.







Uus pliit sai ka ostetud.

Juuli






Restrobest festivalil ehk sain kätte selle aasta sünnipäeva kingituse. Esmakordselt keset suve.









Margitiga intervjuu "Saladustes" http://www.saladused.ee/ingel-vras-kehas




"Minu jälg sinu südames" .
Maaliga osalen võistlusel. Tulemust ei tea veel... Sellegipoolest on see üks mu parimatest maalidest. Enda meelest küll.







Kuressaare päevad koos Kristiga. Tõime näituse koju, kuid samas naudisime suviseid päevi ja öid eelkõige. Jalutasime kahel ööl risti ja põiki Kuressaare läbi.
Sain istuda paar minutit Lossi aknalgi. Hädapärast - Kristi viis ratastooli Lossi trepist alla. Kuid hetk oli erakordselt üllatavalt võimas.
Kuressaare näitust nägid umbes 20000 inimest üle maailma.
Paneb ikka põlved värisema. Istudeski.


August
Mu gmaili aadress kaperdati ja kaperdajad teatasid absoluutselt kõikidele, et olen Ukrainas hädas... Olin ilusti kodus, kuid segadus kestis mitu - mitu päeva. Kõik kirjutasid ja helistati... Veebi konstaablilt minimaalselt abi - vahetage paroolid ära... Ilmnes, et sellised neti kurjategijaid polegi Eesti õigussüsteemis võimalik leida ega karistada... Uskumatu.
Sain oma gmaili tagasi kaperdatud Allari abiga. Ise poleks olnud nii tark...


 Suvepäeva möll Roiu tee ääres viljapõllul Lyga ajendas mind maalima seda rõõmu, mis oli.










 
September
Septembris polegi midagi erilist meelde. Väga tavaline kuu.

Oktoober

Avatud lava "Teine samm õnneni".

Mul on hästi kurb meel, et seegi aasta ei õnnestunud psühhodraama õpinguid jätkata. Sõltumata minust endast.
Siiski loodan veel ja veel, et ükskord ikka saan edasi õppida. Sest mu kirg psühhodraama vastu on niivõrd suur, et raske loobuda... Seda enam, et viimased paar aastad tahetakse mind uskuma panna, et minu õpimishimu takistab teisi psühhodraama huvilisi edasi minna... Halloo, mina olen vastupidisel arvamusel. Teist põhjust, miks ma ei ole saanud 6 pool aastat psühhodraama õppimisega edasi minna, mõistan paremini - pole uut grupi kokku saadud.
Uurisin positiivse psühholoogia õppimisvõimalusi Rootsis. Üks ainus takistus - puudub rootsi keele oskus. Kõik muu, ka mu erivajadused, sobisid...
Aga noh, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Õppimisegagi.
Ka ise tegemine on praktiline õppimine.


November

Jean - Michel Jarre´i kontserdil Lehoga. Saku Suurhallis.
Muide, Saku Suurhall pole siiani vabandanud mu istekoha äraviimise pärast.Piletilevi vabandas kohe.
Kontsert jääb meelde aga kauaks - kauaks.












Minu maali "Hooliv kallistus" pilt Mäksa valla almanahhis "Mõttevärav".

Lille maal.



Detsember
Konverentsil "Turism ja vaba aeg - kas kättesaadav kõigile" ERMis.


Muhumaal.
Muhu Põhikoolis näitus.









Aastas oli 1511 abistamistundi. Ainult. Ja püsib jätkuvalt piirides.
Suured Aitähid isiklikud abistajad: Helerin,
                                                         Johanna,
                                                         Kristi
                                                         ja   Kristi
ja samuti aitähid Kaari,
                           Leho,
                           Mari - Ann Katariina,
                           Ly
                           ja Mariann
Teieta EI oleks olnud mul sellist põnevat aastat, kui on olnud!

Mu rõõm on, et kohtusin paljude uute inimestega ja taaskohtusin vanade tuttavatega/sõpradega.

Sellised mõtted ja hetked meenusid mulle praegu kaks päeva enne aasta lõppu.  Kindlasti on sama palju ja rohkemgi mu südames, mis jäävad meelde...

Aastavahetus saab tulema ja olema vahva.

Kohtume 2017 aastal!

Igaüks meist saab anda oma panuse endale kui teistele, et aasta pärast öelda, et 2017 aasta oli mu elu parim. :)

Teisipäev, detsember 27, 2016

Päkapikud, kes te sussi asemel panite kinke üllatuslikult kontole - suur aitäh:)

Pühapäev, detsember 25, 2016

Raadil...


 ... oli ilus. Väga ilus.
Täna.
Mõned tunnid tagasi.


Käisin papale ja vanaemale küünlaid viimas.

Nüüd rahulik ja hea tunne... 



Laupäev, detsember 24, 2016


Johann ja ta emme ehk siis minu isiklik abistaja Kristi kinkisid jõuludeks suure - suure mõmmi. :)

Olen tõsiselt õnnelik mõmmi üle. Oma vanusele ma ei mõtle, pole ealeski mõelnud... Mu sees elav lapsehing igatses ammust ajast suurt kaisulooma ;)

Oli ka väike jõululõuna. 




Nüüd olen küll üksinda... kuid ei ole ka... :)

On mõnus jõuluõhtu.
Mõtlen paljudele inimestele ja asjadele. Uutele unistustele. Soovidele. Plaanidele. Praegu on see aeg, kui selgus veel selgemaks mõelda. Ja minna uuele homsele vastu ikka lootusrikkalt, et tohutult on asju, mis veel tegemata, kuid mida saab loovalt teoks teha.
Ja kindlasti tulevad vanad ja uued kohtumised inimestega, kes on juba minu inimesteks või saavad minu inimesteks. Rohkem või vähem...

Hakkan kirjutama uusaasta kaarte... Muide, hommikul kuulsin pooljuhuslikult kalade horoskoopi tänaseks õhtuks: kõik pole nii nagu soov ja unistus, kuid tegelete loominguga... Eks ma siis tegele loominguga :)

Selle jõuluaja mõtted...

Lihtne oleks taaskord öelda: Ilusaid ja kauneid jõule :) See  tuleks küll minult siiralt ja südamest, kuid...
See poleks ikkagi see, mida sooviksin öelda... Mõtlen, et kuskil on keegi, keda torkavad valusti need sõnad ja soovid, kuigi võidakse teha naerune nägu... See rõõm ja hoolimine kestab vaid pool hetke mõlemale. Nii soovijale kui soovi võtjale...
Soovin, et unustage kiirus ja vabandused, stressid, rahata olemine.
 Lihtsalt olge olemas.
Mõtetes.
Saatke oma häid ja toetavaid mõtted kõikidele. Neile, keda armastate või keda vähem armastate. Ärge unustage kedagi. Mõtetes. Siiralt ja ausalt. Leiate iseendale hingerahu ja andmise rõõmu. Uskuge, kellele mõtlete, tunneb selle ära (facebook´itagi). Mõtetel on tegelikult kõige suurem jõud. Üks hea mõte ei ole võrdne millegi nähtava ega katsutavaga. Mõte on palju parem ja suurem.    
Ei saa teha puht füüsiliselt kõikidele kingitusi ega külla minna kallistama... Aga mõtteid ja mõteaega on alati. Peaks olema vähemasti...
Maailm pühade meeleolus ei ole veel nii kiire õnneks, et poleks aega mõtteidki teele saada.

Kõige kallimatele minge võimalusel külla. Viige kallistusi ja hoolimist. Tundke rõõmu koosolemisest. 


Reede, detsember 23, 2016

Ratastoolid kuubis - järjejutt jätkub

Aasta algas ja aasta lõpeb ratastoolide jamadega kuubis.
Uskumatu lugu tuli välja nüüd, kui kirjutasin ITAK-i, abivahendite spetsialistile Andresele ratastooli ostmisest. Mõtle(si)n, et ehk saan ühe oma praeguse ratastooli ära osta.
Saaksin küll.
Kuid
sain üllatuslikult ja ootamatult teada, et üks ratastool kahest olevat augustis 2016 vahetatud tehniku ehk siis ITAK-i poolt, sest vanal ratastoolil olevat olnud raam katki. Olen küll rallija, kuid pole õnnestunud veel raami puruks sõita!
Veel  vastas Andres, et võib - olla mina EI panud tähele, et ratastool on vahetatud. Ja mu vana ratastool olevat maha kantud ja utiliseeritud.
On see nali või?!
Kuidas see saab sedasi olla.
 Arusaamatu.
Uskumatu.
Mina ja mu inimesed ei panud keegi tähele, et ratastool on uus... Vahetatud... Ja kumb ratastool...
Suvel, kui Kristiga käisime ITAKi vahet, siis eelviimati kord käies mu ratastool oli isegi kadunud. Aga ei pakutud asendus - ratastooligi, mida ma poleks niikuinii vajanudki... Järgmisel korral, kui sõitsime ratastooli järgi, andi mulle üles leitud  mu oma ratastool. Ei mingit vahetatud ratastooli!!!

Mul on tekkinud praegu mitu küsimust. Suhtlen abivahendite spetsialisti Andresega rahulikult edasi, kuid mitte enam nii kenasti. Ausalt ka. Praegu on minu meelest segadus ITAK-i firmas, mitte niivõrd minul. Olen väga kindel, et rallin ja jooksen oma vanade ja sobivate armsate  ratastoolidega. Ja üks ratastool kahest ongi maha kantud, siis olen ikkagi rahul oma vanade heade ratastoolidega. Siis peakski olema ju mul  üllatuslikult juba ratastool, kuigi utiliseeritud. Vahet ju pole...
Kuid kus ja kellel on siis vahetatud ratastool...
Ja kuidas saadakse ratastooli vahetada ilma läbirääkimisteta? Tehke, palun, ka see mulle selgeks...  Ehk ongi mu ratastool vahetatud, siis oskas küll keegi ratastooli valida geniaalselt ja ideaalselt täpselt minu soovide järgi minult küsimata... 

Muide, 2015 sügisel, kui tõesti uurisin võimalus   uue ratastooli saamiseks, ütles tehnik, et uued on kehvemad minu jaoks, et minu ratastoolid palju kõvemadki - st seni kuni saab veel parandada, rallike nendega edasi... Siis proovisin ka mitut ratastooli...

Hakka või kõndima, et need halenaljakad kuubid ükskord lõppeks :) :P

Neljapäev, detsember 22, 2016

 Tänasest on toad jõuludeks ehitud. Jõulupuu tuli koju juba eile. Väike. Armas. Mamma metsas.

Alumised oksad, mis said ära lõigatud, panime minu peeglilauale. Hommikuti rõõmus silmi avada.  

Ehteks minu juuksevidinad. Klambrid.

See pea jõulupuu :)

Natuke suurem kui eelmine aasta.

Päkapikk tõi ka elektriküünlad kuusele. Minu meelest üle mitme aasta on  tulede sära ka kuusel.

Ehtisin Kristiga kuuske enne linna minekut kuivatades juukseid - sellepärast ehk näin veidi mitte kena. Kuid selline ongi ju igapäevane elu ;)


Muidu oleks olnud igati mõnus talve alguse päev, kui Smartposti kuller - päkapikk poleks teinud segaseid nalju - ta  ei teadnud, kuhu automaati ta pakikese pani - Eedeni või Lõunaka... Loodetavasti homme ei vii kolmandasse kohta... Hommikupoolikul oli Eedenis Smartposti automaatide juures torisev ja pahur kuller - päkapikk - küllap tal oligi kõik segamini.
Juhtub hullematki :)

Kuid selle segadusega on häiritud teiste päkapikude töögi...

Linnast tagasi tulles leidsin laualt sedeli. Mitte millegi tähtsaga, aga samas oli oluline. See on see, mis teeb kodutunde. Näitab hoolimist. Annab rõõmu. Ma polnud mõnda aega koju tulles midagi sellist ja väikest asja ees leidnud.

 Probleeme on palju, nagu ikka ja alati,
kuid
samas on ju kõik hästi ja ilus.



Esmaspäev, detsember 19, 2016

IAT 2017

Viimaks omatigi - sain teada, et veel minu väike Mäksa vald rahastab mu isikliku abistaja teenust endiselt ja jätkuvalt. Nii nagu on olnud ja samas mahus, mis sel aastal.

Ootasin seda rahuldavalt sõnumit vallalt tegelikult novembri algusest. Jõudsin juba veidi paanikasse minna... 

Minu oma panus ehk rahastamine IAT-sse jääb ka seega samaks - kolmveerand eelarvest.

Muidugi, kui ma ei leia juhuslikult head ja sõbraliku sponsorit, kes usub minu toimetusi ja kes saab
ka ise minult kasu...

Raha on muidugi üks osa IAT-s, mis on loomulikult väga tähtis, kuid loodan ka, et selle raha saavad töötasuna super head isiklikud abistajad :) Loodan ja usun, et niipea ei peagi ma uusi isiklikke abistajaid otsima... Küll arvatavasti varsti saab olema praktikant , kes küsis ise praktikakohta...

Igatahes 2017 olen jätkuvalt kenasti hullumeelsena elus :) ;)

Pühapäev, detsember 18, 2016

Jõuluaeg imeline...


Minu suurim jõulukingitus iseendale põrandal ja loomulikult eelkõige mu sees. Mu südames. Selgelt ja väga konkreetselt :)
Viie aasta värvilised täpid elumuutusteks.
Ja täppidesse, plaani ei ole tegelikult mitte midagi uut lisatud. Suuremad unistused said selgepiirilisemaks. Tundsin pikemalt aega, et kõik on suluseisus, ei edasi ega tagasi - tuleb teha pöörde - otsus ja mitte mõelda, kuidas sellega toime tulen... Lihtsalt tuleb kuskilt pihta hakata. Õigemini ikka jätkata tähtede poole lendu...
Usun, et soovin leida lõppude lõpuks uue elamise ka. Sest ma ei suuda oma elu Kaagverega lõpmatult siduda. Siin ma ei näe kahjuks ülehomseid päevi... Ükskord elus võiks siiski veel kolida ning kindlasti alla poole. Suur unistus on oma majja...
Ma ei usu, et 50-lt on elu täiesti rutiinseks elatud ja ei tohikski  enam suurelt unistada... Vastupidi hoopis. Inimene peab viimse hetkeni sajaga elama ja armastada elu. Vahel tänulik olema ka natu pahale mõõnale. Pahas mõõnaski võib peiduta vägagi hea sõnum, kui oskad seda  märkata. See võib viimaks pöörduda imeks edasi minna...


Eile sai käidud Tallinnas jõulupeol "Jõuluime". Korraldas THPNÜ.  Ma ei olnud viimase hetkeni kindel, kas minna või mitte. Kuna eelmisel aastalgi ei käinud mitte ühelgi jõulupeol, siis mõtlesin, miks mitte ka minna  ...  Jõulupidu nagu jõulupidu muistne ikka. Jõulumees pani meenutama oma jõuluvanat Tarmot, kellega pole ammu suhelnud... Selle vea peaks ka parandama :)
Eilne päev meeldis mulle üldse. Avastasin Jõgevamaadki. Sõitsime Tallinnasse seekord Piibe maanteelt. Eestimaa on ilus. Jõulutuledes.
Aitäh Kristile ja Maarjale vahva pika päeva eest!

Veel ühest jõuluüllatusest. Täna ütles suuga joonistav kunstnik Tarmo, et teda võeti Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu vastu. Seega, Eestis on kunstnik, kes loob oma pilte suu abil. Mul on väga - väga hea  meel, et  Tarmo üks suur unistus täitus. Ja Tarmo avab oma esimese näituse 7. jaanuaril Saue raamatukogus kell 14.
Tarmole hästi palju loovalt õnne ja edu :)

Ihhii, täna sai kaks Tarmot - ausalt, nad on kaks isemoodi Tarmot :)

Reede, detsember 16, 2016

Soovi siis veel emotsioone :)

...ja saadki päkapikkudelt sellise emotsioonilaksu, et anna olla ;) Seda jätkub mitmeks-mitmeks aastaks.

Jah, võimalik, et kõik need soovid ja plaanid on mul olnud päris kaua aega - minu enda sees. Aga ma lihtsalt ei osanud neid nii konkreetselt iseendalegi välja öelda. Nüüd võin seda teha - kõva ja selge häälega. Ja usun, et mu elu hakkab mingil moel muutuma, ja läheb KOHUTAVALT hullumeelseks :) Vahetevahel peabki olema nö pausiaeg ja mõtlemisaeg. Ja ega tegutsemine ei lähe ka alati täpselt nii, nagu tahad. Aga seda on vaja, et mõista iseend, st seda, kas tahadki jääda edasi tegutsema lihtsalt tegutsemise pärast, mis tegelikult eriti kuhugi edasi ei vii, või võtta sellest mingi õppetund, ning teha 360-kraadine kannapööre - ehk täistiir ratastooliga. Vahet ei ole, teeb täpselt ühe välja. Aga mina olen sellel aastal saanud ühe suurima kingituse, ja esialgu on see tõesti lihtsalt emotsioon, ehk tunne, käe ega jalaga ei saa seda veel katsuda. Aga usutavasti mingil hetkel hakkab ka seda saama :) :) :) - kui ma ka edasi tubli tüdruk olen.

Palun ärge tõepoolest kinkige mingeid hirmkalleid asju - ei iseendale ega oma kallitele. Kinkige soove, unistusi ja tundeid - armastust - ja uskuge, et asjad tulevad niikuinii.

Laupäev, detsember 10, 2016

Muhumaa ei olnud suletud!

Kolmapäeval, enne Virtsu sadama jõudmist muretses Johann, et ehk Muhumaa on juba suletud, et oleme niikaua sõitnud ja õues juba pime. Kuid õnneks oli Muhumaa vägagi avatud igas mõttes. :)

Muhu Põhikoolis esimene super üllatus oli kaldtee maja sees. See on ehitatud ainult ühele õpilasele, kes ei suutnud trepist käia, aastaid tagasi kadunud direktori soovil...

Kurvastuseks eile enne minu kohtumist kooliperega toimus leinaseisak endise direktori mälestuseks...
Minu jaoks oli see uus kogemus, proovisin enda jutus  naljakillud välja jätta..




Arvan, et oma etteastega tulin toime. Rääkisin  eile hommikul esimese tunni ajal ilusas koolisaalis.

Isiklik abistaja Kristi tegi minu tõlgimise ajal mõned pildid.

Kristile oli esimene kord nii suur tõlkimine. Väga hästi tõlkis mind!


Lapsed ja õpetajad küsisid suhteliselt palju. Jälle alguses ei saadud vedama, lõpuks oleks olnud juttu kauemaks.


Peamiselt küsiti kunsti teemadel.






Meil oli isiklik fotograaf Johann. Seega andeks, kui mõni pilt veidi udune. Aga alguse kohta on ikka väga head tulemused tal pilditamises.

Kokku saime ligi 90 pilti. Johann leidis ikka andekaid kohti ja hetki, mida jäädvustada :)

Me Kristiga olime jälle ühtemoodi riides. :) See annab tegelikult ikka esinemisele toredust ja ka mingit kindlust ja konkreetsust juurde. Oleme tegelikult ennemgi mitme tüdrukuga oma riietumisele mõelnud...

                                                           Kooli peauks. Siingi oli kaldtee.
Väljas pildistasime eile. Enne äratulemist. Akendes oli paista tundides olemine, kuid siis,  kui lapsed klassides nägid meid õues minemas, juhtus see, mida ma tõesti ei ootanud. Mõned õpilased tõusid kogunisti püsti ja lehvitasid. Loodan südamest, et õpetajad mõistsid ka seda hetke ja ei hakkanud pahandama.
Neljapäeval panime näitust üles. Sai läbi kahe korruse maalid jagatud. Mõni maal sai esimest korda näitusele. Nii palju töid korraga üleval pole olnud kuskil.






 Neljapäeva õhtupoole käisime Koguva külas. Muhu muuseumis. Ja see ei oleks olnud Muhumaal olemine, kui me poleks jõudnud merd näha.

 Rahvariiete toas. Kuhu viis puutrepp. Muuseumi nais - töötajad olid hästi sõbralikud ja abivalmid. Naersime üheskoos, et Eesti naised saavad ikka kõikega hakkama - ratastooliga üles - alla ronimisega. Ma ei kujutaks ette, et seal oleks mingi tänapäevane ligipääs... Või kui siis, kokkupandavad trepironija ja kaldteed... Minu selja taga pruutpaari riietus.




Ööbisime füüsika klassis. Sättisime end mugavalt sisse. 
                                                  Perekonna õpetuse tund enne und :)

Mulle meeldib eluaeg põrandal magada. Mul oli seega luksuslik ase, päris ausalt. Johann ehitas oma maja laudate alla. Kuigi magas siiski emme kaisus :)

Me saime hommikul ja lõunaaeg süüa koolisööklas. Kokatädid olid hästi sõbralikud.

Üldse meie vastuvõtt oli tõesti hästi sõbralik ja soe.

Suur aitäh direktorile Andresele ja kooli sektärile Evele! Loomulikult kogu kooliperele!
Loodan, et mõnele lapsele jääb eluks midagi  meelde, mis ma püüdsin edasi anda - unistada suurelt ja mitte alla anta ja võtta vastu igasuguseid väljakutseid.

Laevas.
Loodame Kristiga, et kuskil jaanuari lõpus, kui lähme näitusele järgi,saame uue Leigeriga sõita...

Pärnus sain kaks korda Karelil külas käia. Haiglas. Minnes Muhumaale. Tulles Muhumaalt. Eesti riik on ikka veel nii abitu...  Nii pean mõtlema, kui mõtlen inimestele, kes saaksid ilusti iseendaga hakkama, kui neile oleks ainult võimalusi riigi / ühiskonna poolt...

Kui mõtlen sellele, siis saan aru, kuidas mul on vedanud. Ja kui palju eest võin tänulik olla. Samuti, kui palju võiksin veel ise ära teha, et meie Eesti muutuks paremaks ja sõbralikumaks. Iga inimene oleks tähtis... 

Suur aitäh isiklik abistaja Kristile, kelle abiga saigi mu ellu jälle kolm super päeva :)