Esmaspäev, detsember 31, 2018

6 ja pool viimast 2018 tundi olgu heade üllatuste rohked  ja tõelist armastust täis 💖😊

8760  tundi aastas 2019 olgu kõigepealt iseenda julgelt usaldust tulvil  - küllap siis saab olema kõik muugi, mida soovime iseendale kui ka oma kallitele.  💖😊

Hoidke üksteist!
Armastagem siiralt ja ausalt!

 

Laupäev, detsember 29, 2018

Millal muudub üldse suhtumine...

...  või on igal põlvkonnal omad ja samad suhtumisküsimused... Või jääbki tants ümber põhimõteliselt samade küsimuste

Täna tantsitakse selleks,  et tähelepanu tõmmada liikumispuuerega inimestele https://tvplay.tv3.ee/seitsmesed-klipid-2018/seitsmesed-liikumispuudega-inimeste-toetuseks-tantsitakse-12-tundi-jarjest-10303186/?fbclid=IwAR0Zz9VnDfzbBGueWzmhfipzG7l_LuvGYoqpUFM4Xn4rWSE0eVy_jK1LPEY
Väga väga tore!
Ma ei ole tõesti tantsimise ega ürituse vastu.
Kuid mind teeb jätkuvalt nukraks see, et suhtumine ei muutu vist mitte iialgi...

Mul tuli meenus "Ratastoolitantsu" filmi lõpu minutid -  oli alles pidu varietees, ning ikka sellepärast, et tõmmada  tähelepanu liikumispuuetega inimestele. Ja Tiidu tantsimine... Jah, filmis on seda paar minutid, kuid pidu kestis ööni...

32 aastat  on jutt ikka ja jälle sama - suhtumine ja puudega inimene ei julge välja tulla... tantsida... Ma ei saa tõesti aru, milles on tõrke... Ausalt ka.

Ise ma tantsiksin palju rohkem. Vahel lausa tunnen, et oleks vaja tantsimist ja kuhugile välja minemist, kuid paar - kolm aastat on see jäänud selle taha, et mul ei ole sel hetkel abistajat ega sõpra, kellega  tantsima minna. Ja siis olen väga kurb...
Ööklubid mind enam nii väga ei tõmba ka. Mu vanus... Kuid on muud kohadki, kus saaks tantsida öö läbi...
Viimane kord tantsisin venna pulmas...

Alati tuleb meelde kolm - neli tantsuhetke:
Kui tantsisin kinga katki Olustveres... Seal olin parim tantsija ratastoolis. Olin ka ainus tantsija ratastoolis. Ja Eiko andis auhinnalise kommi põlvitades üle...
Kareliga tatsimine ööklubis "Parlament". Meile tehti põrand vabaks, vaadati meid... ja meie lihtsalt tantsisime, me ei panud pilke tähele...
Ööklubis "Tallinn" tantsisin tundmatu noormehega, paar tundi ja jällegi oli põrand vaba... Lõpuks ütles "Aitäh" ja tegi põsemusi ja kadus...   Seal teine  kord olid Saksamaa mehed, kes tänasid mind selle eest, et olin esimene inimene ratastoolis Eestis, keda nägid ja tantsimas.
Saksamaa mehed panid mind teistpidi mõtlema, kas Eesti puudega inimene ei varja end ise... Mina ei ole küll eitavaid hoiakuid näinud, pigem naljakaid olukordi... Otepääl lubati mulle kingutuseks võsalõikur, kuid enne seda taheti mind röövida... või Tartus 20 eurot...

Kuid kui mõelda täna üritusele, siis võis 20 eurot toetuseks... Aga mul oli tõsiselt halb tunne. Tahtsime sõbrannaga  ta sünnat tähistada lihtsalt tantsides. Ma ei läinud toetusi tagaajama ega miskit muudki... Muidu olid teised tantsijad hästi tantsulised sõbralikud...

Ma usun siiski jätkuvalt, et kõik algab iseendast.
Ma ei ole käinud tõesti välismaal tantsimas. Aga ma usun, et sealgi on tantsutunne minu sees samasugune nagu siin Eestis.

Tantsima läheksin praegugi.
Kui oleks kellega minna.
Kutsuge mind tantsima...

Reede, detsember 28, 2018

Igavusest kritseldasin...

... piiluva päkapiku.

On olnud tõepoolest igav ja uimane hilisõhtu. Ei viitsi mõelda ega isegi magama minna näiteks...

Sellisel ajal ongi hea kritseldada...

Tänasest tuli päris armas kritseldus!
 Või...

Rääkimata lood...

Astrid Lindgreni rääkimata lugu...
See on film, mida tahtsin minna nii väga vaatama kinno... Ei õnnestunud...
Nüüd, täna õhtul istusin teleri ees.
Põrandal kommikorv.
Ja kommipaberide hunnik.
Suus "Tõmmu" kommide maitse.
Pisarad põskedel...
Vaatasin filmi.

Lapsepõlve lemmiktegelased said rohkem mõistetud ja uued tähendused...
Mäletan ka, et lapsena  mõtlesin, kuidas sai kirjanik välja mõelda raamatuid... ning kuidas kujutas suur inimene lapsi ... Mu vanaema luges Lindgreni raamatuid ette. Minu lemmikraamat oli "Bullerby lapsed" , see meeldis kõige rohkem. Lugesime mitu korda. Oli aeg, kus raamat oli mul peas.

Oli (ja on) väga väga hea õnnelikku lõpuga lugu.

Kui vähe mõtleme, millised rääkimata lood tegelikult heade lugude taga...

See oli Astrid Lindgreni lugu.

Kuid natuke  puudutas minu lugu, millele unistan ja soovin ikka veel õnnelikku lõppu...  Ma ei saa mitte midagi parata, kuid omaenda lugu tuli võrdluseks mulle silma ette...

Soovitati mitme inimese poolt seda filmi vaadata.
Teadsin kohe, kui nägi etv reklaami, et vaatan Lindgreni lugu..

Kolmapäev, detsember 26, 2018

2018 aastale mõeldes jõuluööl ja ajal

On olnud vaikne ja rahulik jõuluaeg.
Ei olnud täpselt selline aeg nagu lootsin, kuigi teadsin kohe, et kunagi ei saa olla täpselt selline nagu loodan. Alati läheb midagigii teisiti...
Aga siiski kõik oli armas. On olnud imelisi hetki, mis ketsidki vaid hetked, kuid jäävad kauaks meelde.
Hingerahu on.

2018 ei olnud selline hea aasta nagu aasta tagasi lootsin. Kõik oli nagu hästi, kuid miski polnud see, mis olema pidi. Hästi keeruline aasta on olnud. Kõik tulnud kuidagi raskesti kätte. Kui aus olen.
See on tagaplaanis. Keegi enam - vähem ei aima, mis on olnud vahetevahel mu säramise taga. Ja ei peagi teadma. See aasta õpetas mulle sihikindlust juurde ja ei - ütlemist heasti. Iseendaks jäämine kogu  armastuses vajab siirust ja ausust.
Meeldejäävaid hetki ja elamusi on vähe. Tõesti vähe... Kuid selle eest on hästi meeldejäävaid ja säravaid hetki.




Jaanuaris Keila Sotsiaalkeskusesöä-8  näitus "Ühine värvirõõm" koos Liiaga.








Peaaegu sama "Ühine värvirõõm" Liiaga septembris Haapsalus sotsiaalmajas.



TTÜ Raamatukogus oli näitus "Minu jälg sinu südames" aprillis.
Kuulsin enne jõule Katilt kui jõime kohvi MCdonaldis , et minu näituse korraldajana vist esitati ta aasta tegijaks või sellist, kuid ei valitud. Juba see, et esitati on väga väga vahva järelkaja. Midagi  sellist ei olnud ma varem oma nä'itustega seotuna kuulnud.




Aprillis oli veel ühisnäitus Mellaga "Jalagadega maalitud maailma värvid" Swedbangas.
Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses oli märtsis mu näitus "Hetkede lood" teist korda. Toimus ka töötuba kunstist.




Mais oli näitus "Minu jälg sinu südames" Lihulas.

Lihulas jääb hästi hubane vastuvõtt kauaks meelde. Ja omapärane raamatu - jõulupuu, kuhu sai ehtedeks mu maalid.

 Kohtusid filmitähed - Tiit ja Tiia - "Ratastoolitantsust".








Augustis avasin näituse "Vabaduse ingel" Salemi kirikus Tartus. Sealt näituselt sattusin üllatuslikult ja väga ootamatult rahvusvahelisele näitusele "Julgus elada", mille esimene avalöök oli Tallinnas Salme  Kultuurikeskuses oktoobris.
 Veel oli oktoobris Värka Kultuurikeskuses näitus "Igatsus".
Appikene, loen näitused kokku - saan 8. Hullumeelsus, arvan ma!!!
Umbes 9 - 10 maali/joonistust olen ka teinud. Tuli ka sajas töö ära sel.
Loodan, et kunstniku tööga võin küll suht rahul olla. Maalida võiksin alati rohkem...

Tore oli anda kunstitunde Võnnu keskkooli algklassidele.








  Küll on hea, et käisin Pärnus siiski iseseisvalt bussiga st abistajata. Mõte,  et ei saagi ehk minna, kohutas mind. Korraks tundsin, et minu asemel otsustab keegi teine, kuid KST (Kareli lühend kurat - seda - teab) kes... P'ärnus oli selle suve eredamad hetked mul, mis jäävad kauemaks, kui üheks aastaks meelde. Nii vahva oli olla Helenaga ja Agega ja Epuga. Vallutada randa liivas smuulini ja visata lilled taas merevette piiludes taeva poole ja naeratades mõeldes Karelile jällegi...
Pärnu päevad olid ainsad päevad, mil tundsin, et lõõgastun ja puhkan.



See aasta jääb meelde pahade üllatustega, mida tegid mu sapikivid. Kolm korda haiglas, kaks opi. 19 aastat ei olnud haiglas ega suurt haige. Kuigi jahmatasin ise ka, siiski säilitasin positiivse meele.

Nüüd on poolaastat möödas ning ausalt tunnen end hästi. Midagi pole teisiti, kuigi üks organ mul vähem.

Haiglas mõistsin, kui palju minust hoolitakse ja kui palju on sõpru. Ja kuidas tegelikult muretses mu Silver..
Ma tean kõike seda ammu - ammu, aga vahel on seda raskem uskuda, just siis tunnen , kui üksinda olen...






30. juulil  lahkus Jänks taeva.
Taevajänku...

Siiani igatsen teda...

Uut Jänksi ma aga ei taha... Uus küülik on uus küülik, mitte Jänksi asemik...








Aasta alguses sai väikene remont tehtud.

Sain paaril kontserdil käia, kinos ja teatris ka... Väikesi elamusi on olnud siiski päris palju.

Psühhodraamat, mu teist südame armastust, oli minu jaoks ebapiisavalt. Ma ei saanud hingele suurt rahuldust.
Sellega tegelemist võiks olla alati rohkem... Ja õppida...






Aiamaa oli läbi aasta murelaps... Ta jäi unarusesse, kuigi on olnud koguaeg mul meeles .  Kaks kuivanud maasikat leidsime Kristeliga käies  aiamaal. See oli nagu väike märk, et ära - unusta - aiamaad.


Kohtumised uute inimestega.

Eredam ja väga - väga juhuslik kohtumine toimus jaanuaris pimedal hilisõhtul Virtsus Gerstiga. Kui ta tundis läbi autoakna mind lihtsalt ära. Ja mul endal ei olnud sinna ja tema juurde üldse asja. Gerstilt sai väike Silver turvatooli, me Hannaga sõitsime järgi.
Gersti kaudu saingi Lihula näituse.
Ta on mind jälginud kaua - kaua... Aga polnud mind päriselt näinud. Uskumatu lugu.
Ja nüüd jõuluajal helistasime teineteisele nagu vanad head sõbrad.
Selliseid kohtumisi võiks elus palju rohkem olla!

Ka vanade tuttavatega / sõpradega oli palju - palju kohtumisi.

Selline on olnudki minu 2018 - Eesti 100 aasta.  Ma ise ei ole üldse  rahul aastaga. Mõni asi jäi lohakalt tegemata, mõnel pool jäi käimata...
Üsna tihti jäi see abistajate mitte olemise - tulemise taha, kui päris aus olla. Tihti tuli valik teha. Ümber otsustada...

Soovin tänu öelda isiklikke abistajatele - Oksannale, Viivele ja Anna - Liisale, keda leidsin see aasta. Ja muidugi aitäh Hanna - Liisile ja Kristile.

Abitunde kokku tuleb umbes 1550 tundi. Jääb viimaste aastate piiridesse.

Head minu inimesed, kes te olete olnud minuga ühel või teisel viisil minuga aasta läbi, aitäh!
Mul rõõm, et võin end teiega jagada!
Armastan ja kallistan!

Elame selle aasta lõpuni ja uuel aastal elame sajaga edasi...

Teisipäev, detsember 25, 2018

40 aastat opist...

... ja nüüd saan aru, miks minu kõndima hakkamine ei õnnestunud.
Ma ise lihtsalt ei uskunud seda.
Mul ei olnud lihtsalt vaja olla teistsugune kui olin... Mul oli olemas ju absoluutselt kõik väljaarvatud iseseisev väga kena kõndimine. Tegelikult kuni peaopini mina ju ka enam - vähem kõndisin. Pikemaid maid ja  treppidel kellegi käe kõrval.
Ammugi ei uskunud ma, et noa all saaks kõndima hakata...Olin siis küll 11 aastane, kuid olin siiski nii tark, et ise ei uskunud operatsiooni head tulemust... ning veel targem, et aitasin kallitel inimestel uskuda, et kõik läheb hästi nagu peab minema.
Mul oli pärast haiglast välja saamist šokk  hoopis, kui avastasin, et ma ei suuda enam jalgade abiga midagi teha... Õppisin justkui uuesti joonistama ja teisi asju tegema - seda uskusin, et joonistan/kirjutan jälle pliiats varvaste kohal. Uskusin enda sees vaikselt ja jonnakalt.
Ausalt, ma ise ei kurvastanud, et ei hakkagi kõndima. Mul polnud aegagi mõeldagi sügavalt sellele. Teised olid kurvad. Ja see tegi mindki kurvaks.

Võib - olla on seekordne mu üles kirjutamine pisut jahmatav, kuid olen hästi palju mõelnud tagasi ja edasi... Tõsiselt ma ei ole kunagi põdenud, et ma ei kõnni oma jalgadel ning et mina ei ole keegi teine, keda ma ise ei tunne. Ma ei kujuta ette, et mul  oleks teistsugune süda
Peaopist olen kirjutanud ja meenutanud suhteliselt palju, kuid mitte nii ausalt...
Ehk oli opi minu jaoks vaja selleks, et mõista, kui väärtuslikud jalad mul on... ja tegelikult piire nagu ei olegi...

Mulle on öeldud mitmel korral, et mu hing on terve ja usutavasti hästi kohanenud mu kehaga ning vastupidi.
Mida rohkem sellele sügauti mõtlen, seda rohkem hakkangi uskuma, et see võibki olla nii... Ja need, kes ei saa sellest aru, neil on  see nende probleem. Mitte minu.
 Sest midagi peab ju olema, et mina suudan sellisena nagu olen toimida ja elada. Särada ja armastada. Lihtne oleks alla anda praegugi - aga ma lihtsalt ei suuda.

Võib - olla, kui oleks olnud omal ajal kõnnirobotid jne olnud, oleks kõik teisiti läinud... Ma ei tea ega hakka ka selle üle juurdlemagi.
Võib - olla, kui oleksin kõndima hakkanud, oleks kadunud omanäoline kunstnik ja Tiiatibu, keda tunnevad paljud.

Uskunud igasugusi asju olen aga palju.
On täitunudki palju - palju. Mõni asi on täitunud väga suure ringiga, kuid uskumatult täitunud - ja see ongi eluvõlu.
Usutavasti täitub mõni uskumust edaspidigi, kui suudan tõeliselt uskuda...  

Pühapäev, detsember 23, 2018







Kallid sõbrad,
soovin imelist jõuluaega ja väga head uut aastat!

Laupäev, detsember 22, 2018

Jõulurahu Raadil.
Jõulumöll Eedenis.
Jõulutunne kodus.

Reede, detsember 21, 2018



Esimene jõululõuna Kristiga. Ja ta lastega.  

Ikka hapukapsa ja verivorstiga. Avastus, et verivorstki oli lapsena palju paremad ja maistvamad. Kuigi oleme näinud verivorsti  tegemist, mis polnud ilus, siiski olid maistvamad. 😋😊
Ahjukartulid sai ka tehtud.

Hästi tore pühade algus. Ei midagi suurt ega hiilgavat, kuid minu meelest tänasest oli kõik see, mis olema peab tõelises jõulutundes.
Õueski oli valge.

Mul on tunne, et need jõulud on juba imelised. Iga päev on olnud pisikesed imelised hetked ja asjad.
Jõululaudlina on pikanäpu päkapikul pihta pandud!!! Olen tõesti endale pahane, et kapid natu sassis - ei leia midagi üles... Praegusel ajal on hea ja kaval ajada ootamatud asjad päkapiku peale... 😀

Minu laual peavad olema joogikõrred. Joogikõrred ON minule iseseisvaks joomiseks ehk siis iseseisvaks eluks hädavajalikud. Ma ei ole nõus, et joogikõrsi ei ole vaja kellegile nagu viimasel ajal on rääkitud uudistes. Sulavad joogikõrred on mittesobilikud kuumale kohvile näiteks ja usun ka, paberitükid suus on palju ohtlikumad. Pilliroo kõrred oleks aga kallimad... 
Ikka ja jälle hämmastab mind mõnigi arvamus, et mõni igapäevane asjakene on üle öö absoluutselt halb, et tuleb keeld. 
Loomulikult ma ei poolda, et prügi loobitakse kõikjale, kuid minu meelest saaks probleemi kuidagi teistmoodi tasakaalustatud lahendada.  Et mereloomad ei kannataks, aga ka inimesed, kes vajavad joogikõrssi, ei kannataks. 
Kui plastmassist joogikõrred kaovad maamunalt, siis tulevad kindlasti teised ohtlikud asjakesed asemele maamunale, Olen selles kindel.
 

Neljapäev, detsember 20, 2018

Jälle hetkedest...

... mis on olnud ja siiski muudavad iga hetk  järgmisel hetkel elu...

... mida on oodatud kaua kannatlikult ja siis tulebki see kaua oodatud hetk ning möödas see ongi muutes miskit elus...

... mis ei tule iialgi samamoodi ega samade tunnetega tagasi, mida ei tule ka kahetseda...

Nad kõik  on minu hetked.


Eelmisel laupäeval kohtusin niisiis jõulumehega.  Taas. Seekord lubasin jaanipäevaks raamatut...

Aga teate, millega mina üllatasin ja jahmatasin täna 28 aastat tagasi jõulumeest... Usun, et mõnigi mu sõber nüüd naeratabki enda ette,  ja teab täpselt, millega jahmatasin või üllatasin... Oma uue nimega...
Siis oli ka muide  neljapäev.
Õues oli külm, kuidagi lumiselt porine... Praeguse Tartu Kaubamaja asemel oli siis linna bussipeatused nö bussijaam, mille taga oli jõululaat ja lillepood, kus sai ostetud kollased nelgid..  Erivärvilised nelgid on siiani omamoodi mu lemmiklilled.
Aga kui palju on muutunud üksnes Tartuski.
Minu omas elus ja minu seeski...
Siiski  palju on jäänud mu südames ja mõttetes  samaks. Võib - olla saanud  sügavama värvi - armastada pisiasjugi ja väikesemaid rõõme siirad, andestada ka siis kui näib see väga raske... Tegelikult viimastel aastatel olen mõistnud, et nii andestada ja armastada on väga kerge, kui suudan südant hoida valla ning lahti lasta  ebameeldivast... Iga  tunne, iga hetk annab õpetust ja jaksu edasi minna. Olla ise enda moodi...

Viimastel päevadel olen hästi mitmel korral mõelnud, kuhu soovin elus veel jõuda...  Kas saangi nii küsida... Sest elu toob ja loob üllatusi, mida ei oska uneski näha... ja ei too midagi, mida ei suuda kanda üle jõu... ega luba olla alla oma võimete... Loomulikult on mul mitmeid soove ja unistusi, millega sooviks iga hinna eest veel tegeleda ja mida tahaks armastusega täide viia. Kuid  neid ei olegi lugematul arvul. Unistada ühtedest unistustest tuleb ka järjepidevalt ja kindlalt.

Hommikul jõin kohvi.
Pilk omaenda kalendrisse.
Naeratasin iseendale.

Olen olnud pagana vapper ja ilus...
Edasi sajaga...

Teisipäev, detsember 18, 2018

Tarkusetolm...

 ... pildil ei ole uus maal üldse nii efektne. Sellel maalil PEAB OLEMA VÄGA ÕIGE VALGUS. Kunagi, kui saab näitusele, siis on tingimus valgus... Siis hakkab sädelema...

Võib - olla see kunstiliselt ei olegi nii hea, kuid sügavmõtteline on see küll ning igaüks võib mõelda enda ette...
Arvan, et see maal näitusel vajab head teksti kõrvale, mida mõtlen.

Tarkusetolm sädeleb niiviisi...

Pühapäev, detsember 16, 2018

Käsi ei olegi kohvitopsi hoidmiseks vaja!!! Jõuluimed Tallinnas...

 Päkapikk Kristi tõi üks päev ülipikad joogikõrred mõeldes just autodes joomisele. Sõidan viimastel aastatel palju ringi. Autos tahaks vahel juua. Kristiga sõites avastasime, et saan joogi ilusti hoida jalgade vahel, ainult et lühikesed kõrred veidi ebamugavad. Kuigi needki ajavad asja ära. Vähemasti  autojuht ei tegele kõrvalise asjaga...
Eile Tallinna teel proovisin pika joogikõrre ära - suurepärane. Mõnulesin. Tundsin end daamina,
kes lõõgastub üks hetk kõikidest jamadest.

Nüüd küsite, kas kohvitops kuum ei ole jalgade vahel...
Parajalt kuum on.
Ei põleta.
Külma ilmaga nii mõnsa soojus.

Arvan,  et nagu pihkude vahel hoida kuuma topsi.

Sõitsime toreda seltskonnaga Tallinna jõulupeole, mille korraldas Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühendus.
Autojuht ja mu isiklik abistaja Hanna.

Maarja laulis seal.
Mul rõõm, et mu sõbrannagi sai jõuludeks  nagu väikese tuuri. Täna laulis Jakobi Mäe Kultuurikojas. Hästi armas koht. Mul oli seal vist kolm aastat tagasi näitus. 
Nii see eduka ja kuulsa laulja karussell algabki - samm sammult.

Mõtlesin, et võiks siiski minna. Oleks mõnigi jõulupidu, kuigi ega ma ei kurvasta ka väga, et pidusid see aasta vähem on... Jõuluime on hoopis muus...
Ja see aasta ka ei lähe Uusaastaballile - otsustasin see aasta , et lähen siis, kui mu ette satub keegi, kes soovib väga minuga kui Tuhkatriinuga minna . Ballile minekust unistan lapse saadik. Jonnides mõtlesin, kui emme - papa kaasa ei võtta ballile, lähen kunagi ise ja ma ei võtta neid ka kaasa. See on üks väheseid jonnimisi, mis mul endal meeles.

Maarikaga Eesti Naisjuristide Liidust jõuluimedel.
Teate, mis jõulumehele lubasin luuletuse asemel raamatu järgmisel aastal ning kutsusin ta jaaniaegu külla. Arvan, et jõulumehe tähelepanu oli vähenenud, sest ta ei jaganud, et kutse oli jaaniajaks, mitte jõuluajaks... Ma pole veel jaanipäeval kohanud jõulumeest - aga ehk siis järgmine aasta kohtan... 


Mind aitasid iluprotseduurides eile hommikul Kristi käed.














                         Meigita
                                                                       Meigiga
 



Sain jõulukalli teha ka Katile.
Nii vahva on jõuluajal kalleid inimesi näha.

Sorry neile, kellega ei jõudnud kohtuda. Ma mõtlen aga kõikidele.

Aga kuidagi kurb on neist sõpradest, kel on olnud aastaid  kiire ja ei ole aega hetkekski kohtuda.
Ma mõtlen alati, et mina ei helista ega saada sõnumi enam, et ehk saaks kokku... ja alati unustan selle ära. Ja siis on jälle mul loll tunne, et ma nagu surun end peale... Ma lihtsalt ei suuda mitte küsida, et ehk on nüüd siiski aega... Sest nad lihtsalt mulle kallid inimesed...
Kuid viimaks väsin minagi vist...
Järelikult on me teed pöördunud erisuundasse...



Praeguseni eilsest olen kuulnud, et näen alati kena välja. Uskuge mind, kodus võin olla nö mitte kaubandusliku väljanägemisega - ja see on ka mõnus olemine. Aga ma ei oska minna kuhugile, et ma ei näe iseendaga pisutki vaeva - see on omamoodi looming. On hästi hea kuulda, et olen inspiratsiooniks daamidele.  Kusjuures ma ei jälgi väga moodi. Ma tean, et praegu on moes  naiselik olemine - see sobib minule suurepäraselt. Roosa ja must ja sädelus - noo kõike seda leidsin omas riidekapist...



Neljapäev, detsember 13, 2018

Tarkusetolmu...

... maalisin pool päeva... Alustasin nädal poolteist tagasi. Idee  Tarkusetolmust keerles peas umbes täpselt poolaastat.
Kohtudes kord  Kaupoga tuli jumal teab kust mu suust sõna "tarkusetolm". Mõni minut sai sellest rääkitud ning siis plahvatasin
"Tarkusetolmu tuleb maalida!"
Käi siis veel Kaupo juures 😋😋😍😍
Teed iseendale värviteraapiat ehk MAALIteraapiat - tubli mina.

Ja kohtudes Väikese Nõia Marilyniga, sain äkiliselt aru, mis on minu tarkusetolm... 
Mulle sobibki maalidesse maalida iseend ja oma tundeid. Nüüd mõistan, miks ma ei suuda mitte kunagi eriti millegilt maha teha - see ei ole mina ise.
Ja veelgi rohkem peaksin maalidesse panema iseend...

Ega ma hästi ei tea veel, milline saab olema Tarkusetolm, kuid kindlasti väga särav ja see jääb mu südame külge ja  seda tolmu ei saagi ära pühkida, õnneks..
Loodan, et paari päeva näete, milline on minu Tarkusetolm...

Üks hea maali idee ja kaks väga head kohtumist.
Ei ole ju paha!!!

Haapsalus Sotsiaalmajas jääb me - minu ja Liia - näitus näha jaanuaris ka veel. Ma ei uskunud, et me värvirõõmu soovitakse nii kaua seal. Minule teeb see ainult rõõmu!

Seoses jõulukampaaniaga olen kuulnud suht paljudelt inimestelt pettumust, miks ei ole see aasta ühtegi Eesti kuntnikke kaarti ega ka kalendris pildi... Mina tõesti ei tea, ausalt. Veel on tähele pandud kirjas kalendris aasta apsakale... Palun pöörduge SJK-Kirjastuse https://sjkkirjastus.ee/esileht/ poole. Mina tõesti ei vastuta kirjas esinenud apsaka eest! Kuid tegijal juhtub mõndagi, see ka ju teada.  Siiski on mul natu kurb, et asjad on nii nagu on... Kindlasti on välismaa kunstnikud väga andekad ja head, töökad - see  et ei ole meid eestlasi pildil ei vähenda nende väärtust.
Aitäh kõikidele kunstisõpradele, et jagate minugiga oma veidi kurbi mõtteid ka! Neistki peidub mu jaoks suur rõõm   - te hindate mind kui head kunstniku 😉😊

Teisipäev, detsember 11, 2018

Setomaal ja taas jõuluüllatus



 Käisin Värskas.
Tõin näituse ära.

Oma näituse avamisel oli mul tegemist oma maalidega, siis nägin silmanurgast lahedalt maali setokoorist. Täna oli aega ka pildi teha sellest maalist. Ma ei tea, kes maali autor.
 Päkapikk palus mul ise tibatillukese kuusele järgi tulla. Tal polnud aega minu juurde kuusekest tuua. Sain imearmsa jõulupuu kätte Kristeli juurest. Suur aitäh üllatuse eest! Kuusekene tõeliselt tibatilluke. Kõrgus on ehk vaevalt 30 - 35 cm, on lai ja kohev - minu nunnu kuusk.
Toas  on tõeline jõuluhõng...
Aitäh, mu kallid sõbrad,  nii toreda ja imelise päeva eest!

Pühapäev, detsember 09, 2018

Üllatuste nädalavahetus

... oli.
Käisid külalised.
Ka aknapõskede - remondi - päkapikud tulid piiluma, mis saab  teha. Kevadel tulevad tagasi, sest sooja ilma vaja, et seinad ja põsed kuivaksid normaalselt remondi ajal. Õnneks aknaid - köögis ja suures toas - ehk ei ole vaja vahetada. Oma rumala mõistusega natu kartsin sedagi - ma pole ju remondimees... See oleks suurem lisakulugi ju... Päkapikud prooviksid lihtsalt uusi aknapõski tehes ja aknalaudu pannes, et peatada niiskust ja hallistust.
Aitäh Pillele remondi - päkapikkudega. See ülevaatamine oli hea jõuluüllatus. Üks asi on piltidelt aknaauke vaadata, teine asi on oma silmaga näha. Muide, makroflex, mida sai lastud aukudesse, kuivas poolteist nädalat - see on ülemõistuse ebanormaalne.
Usutavasti uuel aastal mingi hetk saan ise hakata akent avama. See soov saab järgmise kodukohanduse taotlusvooru vallas.
Niisiis aknad saavad korda loodetavasti järgmine aastal!

Prügi välja viimise kohandus on aga nippide nipp! Seda nippi ei olda veel lahendatud. Prügigi välja viimisega võiks ise hakkama saada. Minul on küll näiteks isiklikud abistajad... ning olen tõesti saanud ise prügikotte viia prügikasti vahetevahel, loomulikult abistaja abiga... Aga ikkagi, kuidas lahendada.. Sellest arutasime eile sõbranna Lyga. Tean aimavat, mida ta ema tunneb, kui peab paluma prügi välja viima. See on küll nii tühine asi, kuid siiski  ise prügi välja viimise saamine tõstaks vahel enesetunnetki. Ja seda ilma naljata.
Pead tööle, nutikad inimesed!!!



Mul on alati suurim hea meel, kui võetakse ratastooli täiesti vabalt. Sõbralikult. Nagu näiteks tugitooli. Siis ei näegi ratastool nõnna hirmus... Tean, et on inimesi, kes ei suuda elu sees kätt ratastoolile panna, et siis juhtub midagi - see on nende probleem, eelarvamine...
Kui ratastool on väga hea sõber, nagu näiteks auto, siis tuleb ka arusaam, et ratastooli ei pea kartma. Ammugi inimest, kes on ratastoolis ja kes natuke teistmoodi, ei pea kartma ega mitte ka haletsema. 

Suur Silver tabas eile väikese Silveri parimat hetke. Väike Silver vaatas mõnusasti mõmmi süles (ta ise pani mõmmi ratastooli) kogu pere multikat meiega.
Lõpuks ronis Väikene Silver mulle sülle.
Mina sain mainida suurele Silverile, et kunagi istus temagi nii mul süles.
 Muide, suur Silver mängis omal ajal kosmoselaeva ratastooliga.


Mõlemad Silverid oskavad ilusti aidata, kui vaja.
Väike Silver paneb õue minnes jalatoed ratastooli külge. Minu meelest on hea oskus juba. Ise õppis. Küllap jälgis meie suurte inimeste tegevust. Toas sõidutab  ka, kui mind kiiresti tal kuhugile vaja või eest lihtsalt ära - nii nagu väikesed lapsed ikka.

Reede, detsember 07, 2018

7. detsember

 Käisin Kastre vallamajas Haaslaval. Esimest korda.
Olime seda kohtumist mõelnud vallavanema Priiduga aasta otsa...  
Vallamaja oli suht hea ligipääsuga minu jaoks. Parem, kui vana Mäksa vallamaja oli... Kaks trepiastet, kuhu saaks kindlasti väikese kaldtee teha. Seda olid mõelnud ja lubasid ehitada ka vallavanem Priit ja sotsiaalosakonna juhataja Karmen. Majas olid küll lävepakud, kuid minu meelest need annavad aga vanale majale hõngu juurde... Mina neid eriti tähele ei pannudki.


Üle ootuste ja lootuste läks kohtumine väga hästi.

Isikliku abistaja teenuse rahastamine jätkub igal juhul 2019.

Minuga soovitakse koostöid teha. See on minu jaoks väga hea  üllatus.Ettepanek tuli neilt.

Kindlasti toetab vald mu plaani teha suvel isikliku abistaja teenuse 20 aastapäeva üritust.

Ja on teretulnud mu näitused.

Mul on ühe hetkega avanenud palju seda, millest olen unistanud. Nüüd oleneb palju minust endastki...
Usun ja loodan, et 2019 saab olema igati põnev ja asjalikult töine. Nii nagu olengi soovinud... 

Sotsiaalosakonna juhataja Karmeniga vestlesime kogunisti ligi poolteist tundi.
Ja minu kõne ei olnud lõpuks probleem. Hakati ilusti aru saama. Vallavanem Priit ütles õieti, et mind kuulades õpibki kuulama. Hannal ei tulnudki kõike tõlkida.

Mul jäi kohtumisest tõesti väga hea tunne.

Hanna ütles, et ta nägi sellist sõbralikku vallamaja esmakordselt! Olen temaga paljuski nõus. Kuid Mäksa vallavalitsuski oli ka sõbralik ja hooliv...

Veel käisin SEB-s mtü andmeid uuendamast. Internetipangast ei õnnestunud kuidagi....
Uuenenud Eedenis.

Oli väga hea ja asjalik 7. detsember.


Neljapäev, detsember 06, 2018

Isemoodi jõulupuu ja elektristki



Veel tulid südamlikke jõule mu väikesse pessa.





Isemoodi jummela lahe jõulupuu. 
Jõuluehetekastist leitud asjadest. Mul mõni jõuluehe kolmkümmend aastat vana. Taaskasutan iga aasta lõpus. Ei ole ju vaja aina uusi osta... Hoiab raha kokku... Samas olnud rõõm tuleb taas tuppa ning on alati uus rõõm. 

Päris kuuske või vähemast kuuseoksa soovin ka - siis on jõulud ikka nagu päris jõulud.!





                                        Küpsetasin õhulist kohupiima kooki.
Eesti Energia pakub uut pakett. Tuletati meelde eelmise aasta ülisuurt et nagu oleks olnud see ebanormaalne ja teeme nüüd normaalsemaks... - hahaha... "Väga hea" suhtumine ja pakkumine ju!!! Pakkutakse paketiga kindlustust. Mul on aga kodukindlustus aastaid olemas. Ma ei näe mõttet topelt maksa kindluse eest.
Arvutasin, et uue paketiga tuleks aastas maksa ca 1200 raha - noo natu palju nagu...
Siiani see aasta on olnud arved normaalsed.
Aga teenindajale Angelale pean ütlema positiivset. Lõpuks ütles, et teil on vist parem mulle kirjutada. See normaalne suhtumine. Kuid ka see ei pane mind seda lepingut Energiaga tegema.

Võib - olla vahetan hoopis elektrimüüjat...

Teisipäev, detsember 04, 2018

Oh, kui tore päev



Jõulud tulevad tasakesi mu tuppa.

Kui tore oli leida jõuluehetekastis eelmisel aastal Pille kingitud pooliku küünla, millel minu nimigi veel põletamata. Lihtsalt eelmised jõulud said otsa... Seda rohkem tundsin rõõmu täna küünalt nähes 😊
                                                                   Tuled köögis.



Jõulude ilu tuppa toomisel saab igal aastal mängida - alati saab teha midagi uut vanade jõuluasjadega. See on ju nii tore!

See aasta on nupputamist, kuidas ehtida - nii et Kass Bongo ei arvaks, et kõik pallikesed on tema jaoks...
'








                                                                                                                                  Kaagvere jõulupuu, mis paistabki aknast tuppa.


Käisin juuksuris. Wergaano Ilusalongis. Külli juures.


Teate, kui palju halli on umbes pooleaastaga tulnud...
On ikka super hea, et saab poppilt juuksed värvida!!! Muidu tunneksin end puruvanana  😋




Külliga leidsime, et sai väga hea värv ja uus väljanägemine mulle.
Soovisin tume - tume lillat. See ongi.
Tean, et tume sobib mulle.
Mustagi oleksin ise teinud. Külli aga mitte.

Aitäh, armas Külli, et jagasid oma sünnipäeval mulle ilusti ja hoolivalt kaunist rõõmu!








Aitäh Hannale ka toreda päeva ja piltide eest.