Reede, november 30, 2007

Novembri viimane päev

Õues paks lumi. Tõeline talveilm. Homme piiluvad juba päkapikud... Päkapikk võiks mulle lihtsalt veel tuua südame täie õnne punase lehviga :)
Ei ole ju lapselik soov!!!
Ei ole :)

Aasta lõpp läheneb tormiliselt :) Detsembri alguses tunnen nukrust alati mul. Vaikselt hakkan aastale tagasi mõtlema ja järeldusi tegema aastast. Tunnen, et ei ole jälle aastast maksimaalselt võtnud. Olen liig palju lihtsalt mollutanud.
Tänagi oleks võinud end Tallinna sõidutada ja olla konverentsil "Õigus võrdsele kohtlemisele"... Aga, aga, aga...
Minu õigus on praegu see, et ma ei vabanda, miks ma ei läinud päälinna.
Tegin päev otsa nokitsemist.

Sain ka EPNÜ koolituse, mis toimus oktoobris Radissonis, pilte.

Püüdsin teha kavalat nägu... Ei õnnestunud :P
Minu kõrval mu isiklik abistaja Luise.
Akna all istub ju Maarja :)


Vot, selline asjalik olingi :P

Neljapäev, november 29, 2007

"Heategevuse" päev ja muu päev samuti

"Heategevust" tegin täna umbes täpselt 8 tundi. See tähendab maalisin. Jäppe juhendamisel 4 tundi. Oi, me naersime, et "heategevuse" eest saan veel "heategevuslikult" stippigi. :D:D:D Lausa uskumatu kerge elu mul kui kunstnikul.
Uskumatu absurdsus!!!
Mul jalg väsinud.
silme ees virvendavad värvid.

Hing on täis, et ma ei oska veel nii hästi maalida nagu tahaksin ise... :P

Sain Postimehega reklaami "Telli marie claire". NIMELISE kusjuures!!! Ainult selgitav text on trükitud ja EI ole lauset: "Ostukohustus loomulikult pole". Selle asemel on "kõigi tellijate vahel loosime 500 lemmikparfüümi". Heategevuskampaania. Iga 10 kroon tellitud Marie Claire´lt läheb lastekodulaste jõulupeo heaks Sakuhallis.
Vahva.
Aga kas see ei ole sama teema, mis jõulukaartide kampaaniga.
Ma ei ole ausõna vihane, kuid kurvaks teeb küll.
Lõin otsingumootorisse nalja pärast Marie Clarie kampaania - ei midagi erilist... Vähemasti mu silma ei hakkanud sellist lahingut nagu Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu ümber. Ega ma pime ei ole!? :D

Huvitav, KAS tõesti on niisugune arvamine, et erivajadustega inimesed elavad annetustest ja toetustest ja kui mõni neist teebki midagi sellist, mida igaüks ei tee ega peagi, siis kohe mõeldakse, et teda kasutakse raha saamiseks ära???
KURB.
Nutma ajab.
Kõik ei saa olla ministrid, mõni peab olema ka hea prügivedaja ja vastupidi.
Erivajadustega inimestel kehtib sama reegel.
Saagem sellest ükskord aru.
Ärgem jätke puudega inimesele teadmist, et ta ongi lükkada ja tõukada. Ja mis veel hullem, et öeldakse, kuid Selveris töötab nii mitu inimest kärulükkajana - meil ju ok... Issakene, ei ole ju ok!!! Mina näiteks ei sobikski kärunaisena tööle... Mulle sobib juba füüsiliselt palju paremini projektitöö ja maaliminegi. Ja nüüd, kus olen kindla sissetulekuga tegevuse ja eneseväljendamise leidnud - on see äkki päh - päh - päh.
Mida on sellele mulle vastu anta?
Parimal juhul ikka toetused ja ... halvimal juhul hooldekodu veerand tuba... Sest minu puue on pagana raske Selveris kärunaisena töötamiseks...

Olen okkaline praegu.
Tean.

Tänasest põleb meil maja ees jõulupuu :)

OH, JUMAL...

... ja rohkem mina ise ei oska kommida enam.

http://www.ekspress.ee/viewdoc/0CC09FC4593DF7B0C22573A10042D617

Mulle küll EI OLE maalimise ega joonistamise töö heategevus...

Kolmapäev, november 28, 2007

Päkapikk tõigi :)

... mu näkku uue särava naeratuse :) Nii nagu aasta alguses talle märmikusse kirjutasin :)

Mu suu on hambaid täis. Harjumatu. Eriti suud kinni hoides. Alumised hambaproteesid segavad :P
Ma ei oska rääkidagi.

Ülemistega proteesidega olen niivõrd 17 eluaastast saadik harjunud, et kurgulaes uue proteesi olemasolu ei pane tähelegi. Valged hambad on naeratuse keskpunktiks :)

Teisipäev, november 27, 2007

Elu kompenseerida!!!

Sain just vastu päid ja jalgu. Oma vanalt sõbralt. Tegin just süütult ettepaneku koolitusele tulla. Tema hakkas kurjustama, et automajandamine on liiga kallis, kuigi koolitus kompenseerib sõidukulud ning ta ütles, et mtü´d on inimeste jaoks, kuid nad ei kompenseeri kõiki kulusid. Sest tema meelest peavad mtü´d hüvitama inimeste kõik hea elu - olu.
Minu meelest vaidlus käis raha ümber.
Tegelikult taas hoiakute ja mõistmise ümber.
Lõpuks palusin vabandust, et tülitasin. Sest nägin, et vaidlemine on mõttetu. Juba esimene huvi oli mitte koolituse teema, vaid just omaosalus.
Kuna mul täna Maarjagi siin, Kaagveres, siis nägi ta paratamatult MSN.is vestlust pealt. Olime mõlemad hämmingus. Nõutud.
Meie meelest, mitte üks mtü ega töökohtki ei ole suuteline absoluutselt kõike parima tahte korralgi kompenseerima. Isiklikke autode remonti ja muud sarnast. Rääkimata projektidele rahastajate otsuse ootamisel näritud küüni (õnneks ma ei saa varbaküüsi närida :P )
Saame aru, et raha puudumine teeb õnnetuks, kuid kui terve elu ja töö keerleb ainult raha küsimuse ümber - siis sorry, me ei tahaks sellist elu ega tööd.

Mõne aja möödudes lugesin postkastist kirja, kus sõber süüdistas mind oma raskede aegade unustamises...
Vot see rabas mind küll üdini.
Mina küsisin vaid, et kas koolitusele soovid ning EI mõelnudki isiklikuks minna. Ma ei saa miskit teha, kui inimene on kuhugile kinni jäänud ja ei tahagi sealt end lahti rebida...

Pagana kurb...

Ja ma ei ole kunagi pidanud iseend invaaktivistiks!!! See sõna kõhe ja kõle mu jaoks. Olen elanud omaenda elu vaid. Omaenda elu aktivistina :D
Ja ma ei tahaks, et kogu mu maapealne elu kompenseeridakse pappiga!!! Mul hakkaks lihtsalt igav.

Või olen liiga õel...

Esmaspäev, november 26, 2007

Tibi on süüdi veel selleski vist, et inimesed on lugemisoskamatud

Sain hr Muttikalt Ekspressist e-kirja. Ikka ja jälle jõulukaartide teema. Paar päeva olid juba rahulikud. Keegi ei pärinud ega nähvanud. Ja nüüd taas... Mina ei saa midagi parata sinna, kui inimesed ei loe üht ja sama texti ühtemoodi! Nimelt minu kaaskirja loevad erinevalt. Nagu sain aru soovis hr Muttika just seda teemat minuga arutada... Sorry, mina EI vastuta inimeste lugemisoskuse eest!

Lugemisoskus ei lahenda veel kõiki negatiivsed hoiakuid, mis on praegu süütude kaartide ümber... või üleüldse elus...

Ja pealegi kunsti meeldivus ja nägemus on igalühel erinev. Ei ole olemas ühtegi kunstiliiki, mis meeldiks ühtemoodi. Ega sellepärast ei ole veel see kunstioskamatus. Ei tekkida lõpmatult skandaale...

Pealegi kordan veel ja veel, et mina ja Mella oleme kunstnikud, mitte asjapulgad kampaania värkis :):P

Palju õnne argipäevaks

Kodanikupäev.

Ja mina häirin ühiskonda edasi nii kuidas veel jaksan :P

Pühapäev, november 25, 2007

KURB... ja mäletus...

Kadrid unustasid meile tulla rõõmu tooma...
Papa ootas kadrisid päris hoolega. Vaatas tund aknast, kuidas lapsed jooksid kadrit ning oli igati valmis neid järgmisel hetkel vastu võtma. Lõpuks muutus kurvameelseks, kui laste rõõmus naer õues ja koridoris vaibus.

Päris nukker oli papat vaadata. Ta vajab lastelt sära. Ta tegelikult hoiab lapsi. Omamoodi küll, aga siiski.

Minagi olen tritsuna mardi või kadrit jooksmast käinud. Ei mäleta enam kumba. Igatahes mina istusin papa kukil ja mul oli üle pea pikk hommikumantel, nii,et mu nina paistis aind välja - ülipikk inimene tuli välja. Mäletan, et naabripoiss hakkas kartmisest nutma, kuid ei mäleta, kas komme saime...

Laupäev, november 24, 2007

Laupäevane... sünge elulugu...

Taas möödub tavaline ja eriline laupäev. Iga päev on oma näoga. Eriline. Nii ka tänane laupäev.

Täna on kadrilaupäev. Ei ole ühtegi kadri ukse taga käinud. Natuke kurb on sellest. Pesin põranda puhtaks kadride jaoks :D Papa küpsetas hunniku vahvleid...

Kukupai alustas väga terava ja hea teemaga oma blogis http://kukupaike.blogspot.com/2007/11/eneseohverdus-vi-eneseteostus.html - nimelt lastevanemate ja puudega laste suhetest. Lubasin, et kirjutan neil teemadel kolides oma blogi... Ausalt öeldes, lugedes kukupai blogimist tardusin paigale. Mul oli kurb. Ehmatus, kuigi ma ei saanud kohe aru, mis mind ehmatas. Pärast sain aru. Ehmatasin, et see valus teema ei jäänudki vaid koduseinte vahele nagu sageli.

Mõned aastad tagasi suhtlesin tihti ühe noore perega, kes üüris majast alumist korrust. Maja perenaine oli vanem proua, kel oli vaimse puudega poeg. Umbes 40 aastane. Proua ja ta poeg elasid ülemisel korrusel. Noor pere aitas proual majapidamist korras hoida. Kõik tundus hea ja kena,

KUID

vahel rääkisime noore pereemaga ehk minu hea tuttavaga, et tegelikult on see maja keset Tartut tondiloss.

Nimelt vanem proua oli hoidnud aastaid, ikka aastakümneid poega vaid oma toas. Hoolitses, et laps saaks vaid süüa ja pangel käia. See täis mees ei saanud isegi korralikult pesta. Koridoris lehkas jube hais. Ma ei ole kunagi kuskil sellist haisu tundnud.

Ema ei tahtnud teda toast välja viiagi - keegi kuskil äkki näeb last või laps ei saa väljaspool tuba hakkama.

Mida see suur laps tegi? Magas. Karjus, kui igav hakkas. Rääkida ta ei osanud.

Ega mullegi enne ei öeldud, kui küsisin, kes üleval elab. Vanem proua ei lubanud noortele ka eriti külalisi. Mina näisin talle ohutu, ma ei saand ju ka midagi teha... Ma olen kogunisti öid noorte juures maganud. Ausalt öeldes päris kõhe oli magada, kui keegi üleval vahel karjus. Seda enam, et noorel perel oli 2 väikest last. Alati mõtlesin, mis siis saab, kui suur laps kõnnib ühel hetkel alla lastetuppa...

Ega ma nii ohutu ei olnudki. Rääkisin koguaeg tuttavale, et hakkame mingist otsast asja arutama, sest nii ema kui ka poeg vajasid karjuvalt abi. Nagu aru sain, siis ei olnud enam kedagi lähitoetajat.

Kas ei ole kummaline, et 21 sajandil oli seesugune traagika? See oli ju traagiline ja sünge juhtum. Me tuttavaga ei mõistnud, kuidas ükski asjapulk ei tea olukorda.

Vanem proua käis aeg - ajalt arstil ja tõi rahusteid. See suur laps oli 9 aastani olnud täiesti tavaline poiss. Koolis juhtus midagi kukkudes... Kõige kohutavam oli see, et tema toas oli aeg seiskunud - kõik oli alles jäetud: vihikud, riided, mööbel... Noortel ei lubanud proual midagi ära visata... Hirmujudinad tulid alati seal toas peale. Seal ma muideks magasingi. Ja oli noorte tütre tuba, aga...

Siis haigestus vanem proua vähki.

Õnneks mu tuttav sai poja hooldamise endale. Ta väga soovis seda. Unistas ikka, kuidas viib õnnetu mehe vanni... ja õue... Ma tean, et ta sai mehe vanni. Kusjuures täiesti ohutult ja rahumeelselt. Mees olevat mõnulenud. Vannituba asus majas alumisel korrusel.

Tuttav soovis ametliku hooldusõigust, kuid ma ei ole teda nüüd mitu aastat näinud ning ei tea, mis on edasi saanud...

Siin on üks lugu paljudest, mida mina tean. On ju piisavalt mõtlema panev? Kuid, kui palju võib Eestis veel olla selliseid peresid - kes teab.

Alati, kui juhtun sellel tänava läheduse jõnksatab miski mu sees ja mõtlen helistada - aga...

Reede, november 23, 2007

Kalendermärkmik tõdeb...

... et kuu aja pärast ongi juba jälle jõululaupäev.

Kohutav kiirus on eluajal...

Neljapäev, november 22, 2007

Täna eriti pikk õhtu

Miks on täna eriliselt pikk õhtu - ei saa aru. Kell lihtsalt seisab. Võiks magama minna - olen kohutavalt väsinud eimillegist - aga tean, et mul ei jätku und hommikuni. See on omakorda tobe lesida Vikil silmad pärani valla pimedas ja keerutada küljelt küljele nt 4-st 6ni... Siis taas unne vajuda.
Selliseid unetuid hommikuid on üpris sagedased. Viimasel ajal vähem. On rohkem pingega.
Aa et unerohtu neelama... Kindlasti mitte. Pole iial võtnud unerohtu ega hakkagi. See ei aita.
Ma peaksin end väsitama tegudega.
Ei viitsi. Tõesõna ei viitsi väsitada.
Eriti raske juhtum - inimene ei viitsi mitte midagi.
Teha oleks tohutult:
põrand pesta
tolmuimejaga tolm imeda
kuiv pesu korralikult kapi panna, mitte pista
kursusetööga mässata
joonistada
lugeda
maalida
peeglilaud korda teha
nimesilte kirjutada
jne
jne
jne

Miskit ei viitsi.
Ei olegi täna midagi teinud ja olen tegematusest väsinud.
Ei ole suurt mõtelnud kah...
Õudne, Tiia!

Selliseid pikki pimedaid õhtuid on ka vist vaja...

Tahan... Näide tänasest...

Mõtlesin kirjutan ainult need read:

Lähen täna linna ja raamatupoest vaatan "Julge olla õnnelik" (See pole vist päris õige pealkiri...) Kuku raadios on see nädal sellest raamatust järjejutt, mida olen poole kõrvaga kuulanud. Täna otsustasin, et ma tahan seda raamatut endale ja lugeda :)

Siis helistas isiklik abistaja Luise (praktiliselt viimasel minutil), et täna ei saa mitte tööle tulla. Luise hääl oli õnnetu. Põhjus jäägu meie kahe vahele. Vastasin "ei ole hullu" ning leppisime teise tööpäeva kokku.
Tõsiselt, täna väga hullu ju ei olegi, et Tartu ei saa minna. Olid vaid 2 kohtumist kokkulepitud, seoses ka pisut ühingu tööga. Pidin omakorda kohtumised edasi lükkama... ja seega tegemised lükkuvad edasi...
Ma ei kirjuta seda näidet selleks, et nutulaulu laulda. Luise on hea isiklik abistaja. Kuid ikka võib abistajal tulla ette mõni ootamatu asi, et ei saa tööle tulla. Seda tuleb mõista.
Selliseid päevi on 7,5 aasta jooksul on olnud oi kui palju!
Vahetevahel olen mõelnud, et on imede ime, et mul püsib iseseisvus ja rahulik meel. Samas tean sedagi, et järgmine päev, kui on isiklik abistaja, on topelt koormusega mulle ja asjaajamised saavad ikka aetud ning minugi isiklik elu kestab edasi :)

Kolmapäev, november 21, 2007

Töötamine ei ole isiklik elu???!!!

Mida kirjutada bossile lahkumisavaldusele, kui töölt lahkuda? See on mõnikord küsimuste küsimus.
Ikka ja jälle olen nukker, et isiklikud abistajad soovivad veenda mind töölt lahkudes, et isikliku elu elamisega ei saa enam tööl käia. Samas on neil uued töökohad silmapiiril.
Minule tundub see küll väga mööda tõestusega vabandus üha enam.
Siin on loogika viga.
Üks töö segab isiklikku elu, teine töö ei sega isiklikku elu. Kuidas seda mõista?
Minu meelest on tööala ja töökoha valimine vägagi isiklik.
On normaalne, et teatud aja tagant vajab inimene töö vahetamist. Nõndamoodi inimene arenebki.
Mõned aastad tagasi tundsin end üsna pahasti, kui just sellega tuldi, et ei ole võimalik oma elu elada. Mul olid oi millised süümekad!!! Teadsin küll, et iseenda süüdistamine ja pahasti tundmine on mõttetud energiaröövijad. Teadsin sedagi, et ütlejaid isegi ei uskunud seda ütlust. Lihtsalt soovides mulle mitte jätta halba tunnet on teinud seda topelt.
Hiljem oleme suutnud asja klaariks teha nagu asi tegelikult on.

Teisipäev, november 20, 2007

Kultuurne päkapikk käis

Päkapikk pistis käekotti kaks MEMORY kontserdipiletit. 13. jaanuariks.

Millegipärast on nüüd mu konto rahast tühjem :P Päkapikk võttis sealt iseendale piletite raha :D ja oli iseendaga ülirahul. Üks suuuuur unistus täitub siiski - minna MEMORY koonserdile ja mitte mõelda rahale, mida pole kultuuri jaoks iial liiga palju.

Üks mure on päkatüdrukul ometi veel! Kes saab kaaslaseks ;) :) :P Puudub näiteks kena härrasmees... :) Aga seegi ei takista minemast Vanemuise kontserdimajja. Kindlasti sosistab päkapikk parimatest parimale isiklikule abistajale (see saab keeruline valik :S ) , et tule kaasa konserdile, et pilet on preemiaks... :D

Esmaspäev, november 19, 2007

VALGUS pimedasse :)

5 minutit tagasi sain teada uue psühhodraama kursuse alguse kuupäevad. Jaanuaris. Jeeee!!! :) Tohutult hea algus 2008 aastaks :)

Seda on parim lugeda, et olen oma assistendiga väga teretulnud. Õpetaja kindlasti mõtleb mu isikliku abistajat. Sedapuhku mind isegi ei häiri teise sõna kasutaminegi isikliku abistaja asemel. :D Assistent kõlab ju hästi! Tegelikult asi ei ole ühes sõnas, vaid hoiakutest. Olen kuulnud, et õpetajal on olnud üks parim õpilane ratastoolis Saksamaal. (Vist mäletan õieti...)
Huvitav, kas tõesti peab olema alati OMA kogemus, et saaksid olla normaalselt sallivad hoiakud - olen sellele viimasel ajal tihti mõelnud.

Käisin laupäeval SDE üritusel ning üks asjaolu pani taas hoiakutest juurdlema. Lühidalt, ühel kohtumisel töötud ja pensionärid ütlesid, et aidsi haiged peaks panema suletud maailma, sest on igas mõttes ohtlikud. Saalis keegi kommenteeris, et noored on hukkas - liiga varakult sexsuhted, milledele järgneb ilmtingimata aids...
SORRY,
istusin ja mul hakkas sees keerama - mõtlesin, et hakkan karjuma. Tõsiselt.
Mul oli piinlik.
Ei, mitte enda pärast.
Vaid inimeste pärast, kes ei suuda laiema silmaringiga maailma näha.
Tuntud poliitikud püüdsid küll vastupidist väita, aga ega neid ei kuulatud.
Järgmine kord lähen saali ette ning küsin otse: kas ratastoolis inimesi peaks ka veel peitma seitsme lukku taha nagu vanal heal nõuka ajal?

Tõesõna, millepoolest üks erivajadustega grupp erineb teistest niivõrd, et tappetakse sõnadega... Samas arutati alkohoolikudest suhteliselt mõistvalt ja arukalt. Siingi on mõtlemisainet rohkem kui küllaga...

Pühapäev, november 18, 2007

Tõsine lapsemeelsus Nipi Mängumaal

Tähistasime LEEPÜ-ga tagantjärele Isadepäeva Nipi Mängumaal. Seega mängisime täna Tallinnas lapsemeelselt. Väga tõsimeelselt. Meiega mängis kaasa tegevusterapeut/seksioloog Ain Klaassen. Möllasime ja vestlesime tõsistel teemadel: suhted ja üksindus, vanemad ja lapsed, unistused ja piirid. Kahjuks, tõsiseid nägusid ei jäänud piltidele selle lihtsal põhjusel, et fotoka aku sai tühjaks.






Marguse poiss sukeldus täiesti palli - mullide alla:)

Minule oli küll esmakordselt mullipallivannis olla ning see oli üllatavalt mõnus ja kihvt :D Isegi oma keskiga läks meelest ära :) Taas tõdesin, et inimene ei tohi kunagi kaotada lapsemeelsust. Tuleb vahel naerda lapse kombel ja läbi selle koguda energiat tõsimeelselt mõelda suure inimese tõsiseid mõtteid.


Aitäh Tarmole, kes sõidutas meid kaubaliftiga üles! Küsisin Tarmolt, kas ratastoolis lapsed saaksid nii üles - Tarmo vastas, et kindlasti. Tegelikult on ju tore, kui puudega lapsedki peaksid mängumaal oma sünnipäevi näiteks. Usun, et kõige raskema puudega laps saaks sellist mängumöllu teha, mida ta iga päev ei teeks kodus. Pole kartust haiget saada.

Minagi kukkusin kiigelt esimese hooga maha. Maandumine oli hästi pehme :D


Tänane hommik Erika pool algas kella 6 aeg mu jaoks imekaunilt. Erika oli juba põleva küünlaga kohvilaua ettevalmistanud tulles mind ninaotsast kõdistama, et on aeg üles tõusta. Aitäh, armas Erika, see oli tõepoolest minu jaoks imekaunis hommik!













Reede, november 16, 2007

EMAD

Möödusin kahest vanemast daamist. Raamatukogu kõrval. Harilikult mu silmad ei peatu möödujatel. Südames ei hakka miski kõvemini põksuma. Täna peatusid silmad ühel daamil, kes keeras pea kõrvale ning siis silmanurgast piilus mind. Mu südames käis SOE JÕNKS läbi. Ütlesin kõva selge häälega "Tere". Naeratasin.
Ta ei vastanud mulle.
Ei naeratanud vastu.
Ta oli mu ema.
Üle mitme aja nägin ema.

Taaskord olin nagu võõras...

Mõtlesin, et keeran tagasi ning hakkan rääkima :) Vahel niiii tahaksin just emale AITÄH öelda ilma, et peaksin hirmu tundma negatiivset reaktsioonist, et olen ise kõik rikkunud ja ela nüüd selliselt nagu tahtsin... Alati, kui püüdsin selgitada, et tegelikult on ju mul SEE PÄRIS ELU, MIS ELAN tänu normaalsele lapseea ajale...

Erika küsis, kes ta oli.
Vastates tundsin oma hääles kerget värinat.
Erikale nagu kõikidele mu abistajatele ei jõudnud kohale, et mu ema ei tereta mind. Võib - olla on siiski uskumatu see... Võib - olla on mu jutt, kui küsivad, kas linnas vahel ema ei näe, niivõrd ebatõenäoline, et olen justkui võõras emale, uskumatu.
Küllap mõeldakse, et valetan poole juurde.
Ma ei süüdista selles kedagi - SEE ON MINU JAOKSKI USKUMATU...
Mõnikord mõtlen isegi, et ehk näen tonti seal, kus seda ei olegi...

Kaubamaja ees kohtasin sõbranna ema, kes tuli patsutas mind õlale ja ütles paar kaunist sõna mu juuste kohtagi ning torises, miks ma küll mütsi ei kanna :)

Nüüd meenuvad taas ja taas mamma sõnad, et olen tema kõige edukam laps :) Mammale, kes on mu teine armas ema... :)

Ei emata ega mammata ei oleks mina see, kes täna olen :)

Neljapäev, november 15, 2007

Ei või ju olla...

... et juba JÕULUD!

Käisin täna Tartus ning mul hakkas jõulusärast väsimus - 15. novembril.

Niisiis, 23. detsembril olen surmväsinud ja pean ehk vahelduse mõttes hoopis jaanipäeva :) ;) :D

Kolmapäev, november 14, 2007

Ma ei olegi lootusetu ;)

Siin on mu elu hetkel PARIM musta söepliiatsi joonistus. Joonistusel on minu Merli. Ühelt pildilt, mille saatis tüdruku esimene õpetaja aastaid tagasi, joonistasin. Jäppe andis mulle täna esimesed triibulised - mitte nii, et "kõik ongi väga hea või tee - tee, oskad küll" :D Noojah, siis Jäppe panigi pilti ette - joonista. Hästi julgelt :)
Mul kukkus süda saapasäärte!!!
Esimene mõte oli: ega niikuinii midagi paberile ei tule...

Nüüd on mul hästi hea tunne :)
Vanaisa (papa) vaatas ja vaatas ning teatas: "Juustevärv ei ole õige" :) Tõsi, mustad juuksed pole tütrel tõesti (vähemasti pildil).
Usun, et parematest parimad joonistused ja maalid on mul veel ees... Tänane Merli joonistus pani mind USKUMA, et ma polegi nii lootusetu. Vahepeal on ikka mulle tundunud kõik lootusetu... Eriti ninade joonistamised...
Loomulikult saan sedagi joonistust veelgi paremaks joonistada :)

Täna esimesel kunsti - erakoolipäeval sain taaskord aru, et õnnelik rõõm on olemas :)

Teisipäev, november 13, 2007

:) Tervispluss

Selle kuu Tervisplussi numbris on lugu minust.

Kui edaspidigi olen iga nädal kuskil ajalehes/ajakirjas lõpetan blogimissõltuvuse hoopis :P ;)

Kenal õhtul kena mõte

Lumehelbeke
tasa tasa
liugleb aknale
tasa tasa...
Akna taga ilus lai lumesadu. Tõeline talveõhtuilm.

Leidsin postkastist sellise üleskutse
https://www.tipikas.ee/index.php?a=kalender&b=kalender&c=1616
Loodan südamest, et kampaania algatajatel ja Haiba lapsed saavad mõistmise osaliseks. Usun, et poetan isegi midagi jõuluvana kotti :)

Esmaspäev, november 12, 2007

Bussipeatusele vihane modell või... siiski motell...

Nüüd ma ei teagi, keda hammustada... Kes pani kunagi Vana -Kastre teele bussipeatusesildi, mis exitab inimesi. Nimelt, selles bussipeatuses, mis jääb Vana - Kastre päris bussipeatuse Räpina maanteel, ja Kaagvere vahele ning mille nimi on samuti Vana - Kastre, pole mina küll näinud iialgi ühtegi bussisõitjat. Aga nüüd on paari nädala joolsul juhtunud, et mu abistajad on jäänud just sinna seisma ja näevad, kuidas maanteel buss neist mööda sõidab. See petlik bussipeatus on õigest peatusest umbes 350 m kaugemal. Jääb vana maanteele.
Loomulikult olen öelnud, et minge maanteele välja. Kuid see nõme on justkui maanteel.
Minu viga, et unustan öelda, et ärge jääge eikellegi bussipeatusesse, sest mul polegi meeles, et üks bussipeatusepost on vahepeal veel.
Helena jäi sedasi bussist maha esimesel korral, kui mu juurest läks. Sai häälega linna.
Täna seikles Jäppe õnnetult 2 tundi pimedas ja külmas eksides Kaagvere ligidal. Mu süda valutas ka. Tal sai mobiiliaku ka tühjaks. Saatis sõnumi, kas on õiges kohas. Tahtsin otsekohe vastata: mitte ei ole, et mine edasi... Kuid jah, aku ...
Õnneks leidis Jäppe minu juurde tagasi tee.
Oli külmunud ja närvis, hirmul.
Kujutage, võõras pime lumesajune metsa koht !!! Päris jube !!!
Ma sain Pille kaudu talle Krissu ja Ilmari autoga järele. Mõistsin, et täna Jäppele 22.30-ne buss ei ole kõige parem variant enam koju minemiseks. Harva, kui palun kedagi autoga appi. Kuid täna oli küll palumise aeg.
Loodan, et Jäppe haigeks ei jää. Andsin küll talle kuuma teed ja kuivad sokid...
Jah, mul meenub nüüd, kuidas linnarahvas hädaldab, kui nähakse bussisaba... Joostakse kaebama. Aga maakohas on asi tuhat korda hullem ja talveajal eriti. Maal ei ole tänavavalgusteid ega lähima 30 minuti jooksul veel mitu bussi tulemas...

Nüüd küsin küll kellegilt, miks on olemas eksitav bussipeatus, mida keegi ei kasuta. Ma ei tea veel, kas vallalt või co-bussilt...

Olen tõesõna pahane.

Papa arvab, et see bussipeatus on igivanast ajast. Võib - olla.


Mind joonistati täna elus esimest korda :) Jäppe joonistas visandeid õpetades mind niiviisi :) Uskuge, modelli amet ei ole üldse kerge! EI ole kerge paigal, liigutamatult olla. Mul oli juba piin üle 3 minuti paigal olla :P

Tegelikult peaksin motelli ehitama bussipeatuse lähedale, siis saaks ootaja turvaliselt jäädagi bussi ootama...
Hea oli üle pika - pika aja Krissut näha ja mõned sõnad jutu ajada!
Aitäh teile, et appi tulite, Krissu ja Ilmar!

Pühapäev, november 11, 2007

:) (O)

Head isadepäeva!

Me kõik oleme seotud kuidagi isadega.



Mu semu vabandas hommikul minu ees. Nagu oleksin solvunud... Olen nüüdki kurvameelne. Miks küll arvavad paljud puudega inimesed, et KUI KÕIK TEENUSED sh ISIKLIKU ABISTAJA SAAVAD OLEMA IDEAALSED, SIIS KÜLL ALLES ELAKSIN... Andeks, aga nii see ei saa iialgi olema!!! Ideaalsusest jääb alati samm puudu - vastasel juhul tuleks maa peale taevas :) Taevane elu on meile siiski kauge uskumatu müstika!!!
Ma EI USU, et üksnes teenused paneks inimesi elama !!! Mitte EI USU.
Ma ei taha mõeldagi, mis siis oleks olnud mu elus, kui oleksin jäänud ootama 300 tunnilist isikliku abistaja teenust kuus - küllap ootaksin hooldekodus suremist. Kõlab julmalt, kuid nii see vist oleks kõige reaalsem.
Või kui... Neid musti näiteid oleks lõpmatult mõelda.
Mõistan suurepäraselt, et igasugusi teenusi on vaja. ´
Sest
on abitumaid ja nõrgemaid inimesi.
Kuid, kui seda teenuste juttu ajab inimene, kes soovib kindlasti iseseisvalt elada, siis see teeb meele kurvaks küll.
Tõeliselt kurvaks.
Seda enam, kui ta väitab, et teenusteta ta on laisk. Sorry, teenused ei suuda virkust juurde süstida.
Ja siis mina EI IMESTAGI, miks arvatakse, et puudega inimesed ainult virisevad ja nõuavad ning ei julge samas elada.
Jumal, jumal...
Ütleksin samamoodi teenuste kohta nagu raha kohta öeldakse: teenused ei tee inimest õnnelikumaks, kuid teenuste puudumine teeb õnnetuks küll. Käed rüpes oodata, et ehk keegi hea onu kannab teenused jalge ette - me võimegi elamata eluta jääda.
See oleks katastroof...
Praegu tõden jällegi, et mul on olnud täisväärtuslik elu juba lapsepõlvest. Olen väga tänulik nii emale kui ka papale, vanale kui ka mammale, kes lubasid mul elada teenusteta omaenda elu.

Laupäev, november 10, 2007

Mõtlesin ja pettusin ja siiski naudin

Mõtlesin, et oli mõnus mardipäev, mis kohe otsa saab... Eile olevat papal käinud 3 sandid käinud, olevat olnud hästi ettevalmistatud. Papa rääkis õhinaga.
Mina ise olin eileõhtul ju linnas. Nägime Helenaga linna peal vaid ühte mardi seltskonda ning kahetsesime, et meil komme polnud. (Mu käekotis on vaid ammust ajast üks KASEKESE batoon...)

Papa ON ÕNNEKS sedapuhku joomaperioodist üle saanud. Kohe hea vaadata inimest. Ja uhkeldades toetab mind ja jõulukaarte. Ma ju tean, et sügavas enda sees ta soovib mulle vaid head :)
Põletan täna küünlaid. Ostsin eile sidrunilõhnalisi teeküünlaid. Praegu on see aeg, kus valgust vaja.
Taaskord tõden - kui hea on omas kodus olla :) Hubane ja mugav :)

Ja siiski suutis mõnusa meeleolu rikkuda vana - vana semu. Ikka sellesama jõulukaartide kampaania pärast. Ei oodanud nagu semult selliseid arvamusi ega iseenda kaitsereaktsioone. Mis see siis muud oli, kui iseenda kaitsereaktsioon, kui ütlesin, miks sa kade oled, et saan töö eest stippi... Sain teada seda, mida ma varem ei teadnudki - papp st raha tuleb talle tööta, lillegi liigutamata :)
UPS!!!
Sedasi arvab puudega mees. Ratastoolis.
Ausalt öeldes, karjatasin kallikese taga nii, et papa hüppas. Mu silmad valgusid vett täis.
Kuhu jõuame niisuguse suhtumisega? Töösse? Rahasse? ISEENDASSE?
Tavaliselt ma sõpru ei blokeeri MSN-s. Praegu blokeeerisin semu mõneks ajaks. Et mina ise saaksin rahuneda. Vastasel juhul oleksin plahvatanud.
Püüdsin semule rahulikult selgitustööd teha. Mida rohkem selgitasin, et Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmne Ühing EI kasuta mind ära, seda rohkem ta mind lihtsalt ei kuulanud. Ta nagu ei soovinudki kuulada.
Mõistan väga hästi, et meie ühiskond ei ole veel valmis puudega inimesi headele töökohtadele vastu võtma, kuid samas keegi ei keele kellelgi edasi püüelda paremuse poole... Ei ole mõtet kadekopsikud olla!!! :)

Reede, november 09, 2007

Käes !

Sain täna ümbertegemiseks kätte oma pereteraapia kursuse lõputöö. Tuletan meelde, et kursus lõppes veebruari alguses... Ja siiamaani ajasin lõputööd taga. Imestasin täna pr. Järvele helistades, et kus ta saab mulle töö üle anda. St imestasin seda, et ta sai minust telefonis täiesti aru. Terve karsuse aja väitis, et ei saa minust aru... Võta või jäta - ehk ei oska enam naerda ega nutta. Ega ma eriti targemaks ei saanud, mida siis vaja ümber teha. Ainult need juhendis puuduvad punktid, mis ta e-mailiga saatis. Ainuke narr lugu on see, et mu klient on 9 kuuga väga palju elumuutusi üle elanud ja korda saatnud. Nii et mul tuleb kirjutada tööst muinaslugu - kehv muinaslugu, kusjuures. Kõnealuses perekonnas on vahepeal tõesti hästi palju muutunud, ja ma arvan, et paremuse poole. Tahan öelda, et viivitus kestis nii vastikult kaua, et nüüd on juba raske sedasama tööd parandama hakata - ehk siis peaks lausa uue tegema...

Neljapäev, november 08, 2007

Veel üks lugu ja palumine

Virumaa Teataja http://www.virumaateataja.ee/081107/esileht/uudised/15042183.php´

:)

Ja palun, ärge soovige jõulukaartide raha kanta minu arvelduskontole! Minuni on jõudnud mõnedelt naistelt, kes on saanud kaardid ja kellele on kaardid ka väga meeldinud, et kannavad 100 krooni mulle toetades nii mind.
Esiteks, on 99 krooni jõulukaartide eest tasumine, mis on vabatahtlik. Ostukohutuslikkust ei ole.
Teiseks, kaartide eest maksmine EI ole annetus ega heategevus.
Kolmandaks, mul on leping Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühinguga, kes maksab mulle igakuiselt stipendiumit, mis tuleb kampaaniarahast.

Toon näide. Väga lihtsa näide.
Me poes maksame kassapidajale oma ostu eest. Me ei küsi ju kassapidajalt ta konto numbrit, et maksta oma ostu eest otse talle. Kujutage nüüd ette, mis juhtuks, kui kassapidaja nõustuks... Ragne, palun sind, kommi nüüd :)

Teine asi on kingistustega :) aga need ise rida :) Aitäh kõikidele, kes on teinud mulle rõõmu sõnadega ja kui ka üllatuste eest :)

Kolmapäev, november 07, 2007

Vägivald EI lahenda probleeme

Soome koolis toimunud tulistamine on üle mõistuse... Külma värinad on kehal.

Kust õppivad noored oleme julmad? Arvatavasti kellegilt, kes on vanem... On ju tv filmide ja interneti mängude tegijad vanemad... Ja kui veel omas kodus...

Igasugune vägivald on julm. Kuid füüsiline võib lõppeda siiski kõige kurvemalt...

Teisipäev, november 06, 2007

Ohjah, tegelikult uskumatu...

http://tartu.postimees.ee/061107/tartu_postimees/uudised/293673.php?joulukaardipostitus-tekitab-taas-segadust



Lugu jõulukaartidest ja minust veidi ka.

Naljakas on kuulda sõbrannadelt, kes olid kommentaare lugenud, et kirjutan väriseva käega - noo kuulge, saan aru sadadest arvamustest, kust võivad olla nende allikad, kuid kus see pärit on - ma tõepoolest ei tea. Mida kõike minust pole kommitud, aga kuskil ei ole kirjutatud, et kirjutatud käega kirjutamist...
Ja seegi on äärmiselt jabur komm, et ajakirjanik pani sõnad suhu - sorry, enam ei luba ma ühelgi ajakirjanikul nö oma loomingut teha minu jutust. Jah, tunnen, et maalimine on töö minu jaoks :) Miks on nii, kui Tiia on õnnetu - mõeldakse, et valetakse, kui Tiia õnnelik - mõeldakse taas, et valetakse....
Tee või ära tee - süüdi jääd alati. :)

Ise ei loe põhimõtteliselt kommentaare. Nagu olen korduvalt öelnud.

Õhtul helistati mulle. Hakati moraali lugema, kui palju kahju ma endale teen maksmata kaartidega. Püüdsin seletada asju. Asjatult. Lõpuks, tehti loogika viga - Eestis polevat ühtki jalaga maalijat - samas küsiti kõne alguses, kas maalin jalaga...

Kallis rahvas, jätame Eesti rahvast siiski iseenda väärikama mulje!
Kui kaardid ei meeldi - palun pange sõnagi lausumata prügikasti või andke lastele mängimiseks. Tehke lastele rõõmu!
Tasumine pole kohustuslik. Kas tõesti ei osata lugeda...
Maksmine pole annetus ega tegevus. Seda see tõesti ei ole. Lihtsalt vabatahtlik ost.

(Mais sain mina elionilt reklaami, et teile on 25000 krediit, ja tulge oma arvutile järele. Mõtlesin, mis asja... kust teavad, et võivad mind usaldada... Kuna mu arvuti jooksis ju kokku, siis läksin poodi uurima... ning ostsingi 11000 eest järelmaksuga kallikese. Siiani ma ei tea, kuidas elion mulle krediiti tegi ja ega mind ei huvita ka.
Kui mul poleks vaja olnud tol hetkel uut arvutit, oleksin reklaami rahumeeli kisamata minema visanud.)

Uskumatu, et nii väikeste asjade nagu postkaardid, ümber käib niisugune lärm.

Uskumatu rõõm mulle see, et olen endale leidnud maalimise :) Ja usun, et ükskord on ka minu maalist kaart. Aga selleks pean veel palju õppima ja arenema maalides...

Esmaspäev, november 05, 2007

Mis ABSURDSUS see on ???

"Mis JABURDUS see on ???" plahvatas meie armas koolitaja Kaupo Suudlevate Tudengite laua taga, kui töökohtumise käigus talle rääkisime - HMNle jääb ette, et puudega inimene soovib "terveid" koolitada. Ja haaras kahe käega peast kinni. St see on siis nüüd Eestis ja mujalgi tuntud koolitaja eksperthinnang.

Täna oli meil niisiis uue-vana projekti "EI muutub JAAks" teemaline töökohtumine. Mille alguses kinkis põhikoolitaja meile Maarjaga mõlemale ilusa pika varrega krüsanteemi:) Kinkimise põhjus lihtne - et me ikkagi projekti läbi surusime. JUBE arnas ju:) Tegelikult mina isiklikult ei oleks uskunud, et läheme Kaupole nii korda... Loodan väga, et detsembris tuleb lahe ja samas väga asjalik koolitus, kus saab kätt proovida ka Maarja.

Käisin hambaarstil. Ikka oma vanas heas erakliinikus - Cardensis. Teen lõppudelõpuks uued hambaproteesid ära. Arst küsis ainult, kas haigekassa maksab. Naersin vastu, et mida veel. Neljakohalise arve - ahhahhaa. Kusjuures, mulle meeldis arsti suhtumine - kui oma, siis oma. Ei hakanud küsima, et mida võtame, või mida jätame. Ja veel üks asi, mida enda juures tähele panin. Istusin hambaarstitoolis, nagu vana rahu ise. Isegi suu ja huulte lihased olid enam-vähem normaalselt lõdvad. Oleks keegi mulle 15-20 a. tagasi öelnud, et nii saab olema, oleksin tal soovitanud pikalt minna:P Küllap see on see koht, et olen nii palju igal pool käinud-olnud rahva hulgas, et olen lihtsalt omaenda tõmblemisega (küll tahtmatute tõmblustega) sõbraks saanud. Ja neid lihtsalt polegi - või on nad nii hästi kontrolli all, et ei pane neid enam tähelegi. Veel üks põhjus, miks laia maailma minna - see kõik mõjub ka füüsiliselt.

UPS ehk super, et möllan

Eile hilisõhtul sain hästi hea LAKSU :) Istusin flirt.ee´s. Niisama. Meel oli mõru. Ja siis öeldi: see on super, et oled siin ja elad. Ütlejal oli siiani mulje, et puudega inimesed ainult virisevad, on rahulolematud ja elavad omas suletud maailmas.
UPS!
Ja veel sain ühelt erakonna kaaslaselt kirja, kellega, usun, tuleb hea koostöö, kes ütles väga ausalt, et tegelikult ta on võhik mitmes erivajadustega inimeste küsimustes, nt isikliku abistaja teenusest. Loodab minu abiga arusaada.
UPS!

Nii et mingem laia tavamaailma möllama! Ja leidkem sedaviisi palju rohkem sallivust ja mõistmist!

Pühapäev, november 04, 2007

Igatsusenukrus

Istun lauatule valgel. Mõnus hämar on tuba.
Olen nukker ja pahane. Papal taas suur joomaperiood. Tunnen, et mul on juba alkoallergia juba. See avaldub kergesti närvi minekust. 2 kuud, kus ta pole ühtki päeva kaine olnud - ikka rohkem või vähem aura all. Tänane pühapäev on tal möödunud magades ja juues . Kordamööda. Usun, et reedel oli tal samasugune päev (olin ise linnas närvide hoidmiseks). Eile pealelõunat püsis kuidagi köögis, sest mul olid tüdrukud siin.
Läheksin hea meelega värvidega mässama.
Hoian end siiski tagatuppa minemast. Las papa magab end pisutki kainemaks - muidu ta lihtsalt ei suuda enam ka juua. Tõsiselt.
Kaua võib?
Ma ei salga, karjusin enne. Tean, et see EI aita praegu. Nohjah, siis sain sõimu, et vaata milline ise oled 40-lt, ainult jood ja tõmbad ringi.Luges mulle peikad ette, keda mina ise ei teagi ja need sõbrad, kes on mul külas käinud ning olevat viimased joodikud.
Einoh, purjus inimese kujutused.
Mul on vastik.
Mul on paha.
Mul on nukrus.
NUKRUS.
Kuidas saab keegi lähedane sedasi mõelda ja öelda...
Ja kui ma leiaksingi veel tõesti oma õnne - kujutan ette, milline sõda tuleks omaenda kodus purjus papaga. Justnimelt purjus papaga. Ta on avastanud, et saab olla veel purjus peaga õpetlik ja kamandav lapsevanem. Täita selle tühja lünka, mis tal omal ajal tegemata jäi. Tõesti - tõesti mõistetav ja uskumatu.
Ahmin siiani õhku.
Tegelikult pagana KURB on mõelda, kui lapsevanem ei ole ise õnnelik ega rõõmsameelne, siis ta arvab ka, et tema täiskasvanud lapski ei tohi saata õnnelikuks ega olla rõõmus/särav. Tekib mingi kahjurõõm neil. Loodan, et niisuguseid vanemaid leidub siiski vähe. Samas tean, et neid on...
Annaks Jumal, et minust ei saaks selline vana lapsevanemakene, kes on armukade omaenese lastele! Siis ma ei tahaks enam emana elada... Minu AINUS SOOV on, et mu lapsed on elus õnnelikumad kui mina. See oleks mullegi suurim õnn.
Annaks Jumal, et mina ei hakkaks iial alkoholi tarbima üleliia! St et minust ei saaks joodikut, kes on hädapätakas kõigeenne iseendale ning ei julge tunnistada oma vigu.
Tean ja saan aru, et purjus inimese sõnu pole mõtet hinge võtta.
Seda on kergem öelda ja mõelda, kui mitte võtta...
Mõelge, kui palju probleeme on alkoholi pärast tegelikult inimestel. KUI enamus inimesi saaksid lasta kõrvadest mööda purjus inimeste sõnu - siis oleks palju rohkem õnnelikumaid inimesi :)

IGATSEN, IGATSEN ...
Üht kallistust...
Kallistust, mida kunagi ei tumestaks elu mustad mured... Puhast ja siirast...
Ma olen lihtsalt väsinud eluaeg kuulmast seda, kes ma tegelikult ei ole ju... Seda kirjutades veerevad mul soovimatult pisarad üle põskede...

Pean vist nutma :)
Lihtsalt silmad on veesoonel...

Kõik on hästi.
Haletsust ei igatse ... :)

Laupäev, november 03, 2007

Tere TALV

Sõna otseses mõttes TERE TALV! ´
Arvan, et nüüd õhtuks on maas paks lumekatte. Imekena oli hommipoolikul läbi linna rahulikult jalutades bussijaama minna. Olin lumine ja käed tulipunased. Mul on kiiks, et kindaid panen kätte aind suure (külma)surmaga... Kindad on veel kuskil kilekotis kapi ülemistel riiulitel. Kolmapäeval linna minnes ei olnud kindaid veel eriti vaja. Nohjah, Luise lubas isiklikult mulle kindad kududa, mida PEAN vastupunnimata kätte panema. :) Ta pakkus oma teist kindapaari, mis oli tal juhuslikult kaasas. Ma lihtsalt ei viitsinud kätte lasta tal neid toppida. Ega nii külm ka polnud.
Hästi - hästi armas hoolimine/lubamine noorelt inimeselt, Luiselt, et mina käsi ei külmetaks :)
Kuid mõnus oli, kuidas lumi tasa langes...

Lugesin vastuskirja Eesti Naisteühenduste Ümarlaua pöördumisele puuetega naiste küsimustes. LEEPÜ´gi osales pöördumise koostamisel. Augustis. Vastus jõudis alles täna meieni. Lugesin ning ei uskunud oma silmi - puuetega naistel tuleb välja ei ole ühtki muret, mida ENÜ ja EPNÜ esile tõstsid pöördumises. Isegi ohvriabikeskused on ligipäästetavad kõikidele...
Kas olen ajast maha jäänud või milles asi?
Igatahes mind pani pöördumise vastukiri pehmelt öeldes silmi pööritama... Kurb, kurb, kurb...
Olen küll paljudes asjades teiste puudega naistega eriarvamusel, et elamine ei ole nii hale meil nagu sageli räägitakse, kuid see vastukiri on haletsusväärne. Ministeeriumi inimesed on elust kaugel... Sorry, kui teen taas kellelegi liiga!!!

Reede, november 02, 2007

Segane selge pilt

Nii. Nüüd on kindel, et projekt SAI raha. Aga... Rahastati taotletud mahus, kuid eile kuulsime informeeritud allikatest, et meilt oodatakse veel MILLEGI (!) ümbertegemist. Huvitav, kui eelarve sobis, mida siis veel ümber teha - iseendid või:P ? Palju tahetud nagu. Üks on kindel - koolitus toimub, ja LEEPÜ ja jääb iseendaks, tema tegevuspõhimõtteid me kellegi etteütlemise järgi ümber tegema EI hakka. Sorry, nii on.

Erivajadus ei saa ju olla põhjenduseks kehvemaga leppimisele.

Neljapäev, november 01, 2007

Nüüd peab õnn õuele tulema:)

Läksime Helenaga üle Toomemäe kesklinna poole. Vastu tuli korstnapühkija jalgratta seljas. Meie naersime juba kaugelt, et võtame tal nööbist kinni. Ja oh sa imede ime - jõudsime kohakuti ja tema ütles kõva selge häälega Tere ! Meie ütlesime tere vastu. Esimest korda elus ütles korstnapühkija mulle ja ka Helenale Tere ! See PEAB midagi väga olulist tähendama:)

Kohtusin Tartu Postimehe ajakirjanikuga, artikkel ilmub arvatavasti lähipäevil. Ja veel kohtusin loodetavasti järjekordse isikliku abistaja - Jäppega.

Usu või ära usu , aga elus vist ikkagi on nii, et juhuseid pole olemas. St uus juhus viib ringiga kuhugi vanasse kohta tagasi, aga samas on see vana koht hoopis uus. See on keeruline mõttekäik, aga jäägu see veel esialgu salamõtlemise kohaks.

Kallis rahvas !

Veel kord TÄHELEPANU ! Kui tekib probleeme jõulukaartide eest tasumisega, siis PALUN lugege kõige pealt instruktsioone SJK-kirjastuse kodulehelt: www.sjkkirjastus.ee. Viitenumber kirjutage palun SELGITUSSE, ja viitenumbri lahter jätke tühjaks. Aitäh !