Neljapäev, jaanuar 31, 2008

Nii palju siis sellest

Niinii. Praegu pole mul küll ühtegi uut abistajat. Ootasin eile igaks juhuks kella 18.00-ni. Et äkki ta ikkagi tuleb - kuigi tegelikult oli juba kella 3-ks selge, et täna midagi ei toimu. Jäägu see asjaosaliste vahele.

Kummaline on see, et noor inimene, kes tahab õppida ja töötada ja teha mida iganes, ei pea kokkulepetest kinni. Ei taha siinkohal konkreetsele inimesele näpuga näidata, aga neid juhtumeid on varemgi olnud.

Kolmapäev, jaanuar 30, 2008

Jaa - jaa...

Peaksin linnas olema. Ei ole veel. Mitmel põhjusel...

Ma ei teagi, mida tahan või kus olla...
Helistasin ning mulle öeldi, et mu hääl on väsinud. Alguses ei tahtnud seda väidet uskuda. Mõne minuti pärast panin isegi tähele, et mu sees on väsimus. Suur tüdimus.

Raadios rääkis VÜF esindaja. 1. taotlusvooru esitati sadakond projekti... Oleksin väga rahul, kui LEEPÜ projekt pääseks vähemasti tehnilisest konkursest läbi. Rahastamist ma ei julge uskuda. See ei ole see mitte uskumine, et ma ei tahakski rahastamist - lihtsalt konkrus on liiga suur. Usun, et kõik projektid on väga head.

Papa hakkas õpetama, kui viltu ma kodus kõik teen...
Nohjah, võiks sedasi ka mõelda, et vanemate eelarvamused... Aga... üks põhjus võib see olla, et papa nüüd püüab mind kuidagi takistada teha järgnevaid samme... Talle oleks kindlasti turvalisem, kui oleksin ta käppa all.

Jälle linna :)

Lähen linna.
Loodetavasti kohtun uue tüdrukuga.

Teisipäev, jaanuar 29, 2008

Selgituseks...

Mitmed inimesed on öelnud eelneva blogimise kohta : ega sul, Tiia, ju jumalat ei ole... ammugi papale see ei mõju...
Pean "pettumuse" valmistama - usun küll, et mu elus on tähtsat rolli mänginud just jumal. :) Kuigi ma ei käi alati kirikus ega ei kõnele Taevaisast tihti. Seda ei ole vajagi.
Mu südames on jumal.
Ja Meie Isa palvet loen mõttes iga päev.
Kas seda teades, muutun teistsuguseks? :)
Ei muutu ju.

Ja muide, täna püüdsime Lehoga rääkida papale viinaravist. Puht inimlikul tasandil. Teadsime Lehoga kahekesi, et see võib olla null tulemusega. Aga me püüdsime.
Ise püüan seda teda teemat papaga arendada juba pikemalt aega.
Ei saa ju oodata aega, kui ta ise hakkab teistmoodi mõtlema. Sekkumata. Või siis nii "las mees joob, peaasi, et kaineks ei saa"...
See ei ole hoolimine ju.
Tean küll, et inimene peab tahtma ise joomisele piiri pidada. Aga miks mitte proovida veelkord kõik võimalused ära, et ta hakkakski tahtma piiri pidada, enne kui nt teha tagasitee olematuks...
Mõni aeg tagasi mõtlesin teisiti.
Nüüd mõtlen, mida saan,kui paneks papa hooldekodusse - sinna teda ei võetagi joomise pärast, muideks - või kuhu iganes, kas ma ei hakkaks jälle lõpuks iseend süüdistama, et jätsin miskit tegemata ...
Hea oleks nt Lootuse, kus leitakse inimesele tegevust, et võõrustada viinast...

Vähemasti ma sain täna võõra inimese juuresolekul öelda rahulikult seda, mida soovisin papale...

Ehk nüüd ka mõni psühholoog mängu võtta, KUID ma ei usu, et psühholoogki talle kohe ligi pääseb. Tegelikult ta ei salli psühholooge ega vaimulikke... Papa pole vist kunagi mõistnud, miks õppisin psühholoogiat... Ja nii see ongi.
Ta saab vaid maalimisest aru.
Samuti ülikoo0list.
Kuid mitte psühholoogiast ega nüüd ka psühhodraamast. Neid ta ei mõista.

Mul on omal mitmeid inimesi, kes on mulle nõu ja jõuga toeks olla, igalt alalt :) Inimesed soovitavad tegelikult ühtesama, kuid keegi meist ei tea, kuidas see panna papa sisse. Kui vaja, korraldan koosolekugi siinsamas "Mis saab edasi, papa" . Tõesõna. Nii ei saa ju edasi minna...
Mina ei ise ei jaksaks juba.
Ja ratastooli või voodisse jäämist, pealegi enda tehtud jäämist, elu lõpul ma ei sooviks vihavaenlasele ka... või veel hullem, kui mõistuse kaotab...
Iseseisvalt papa ka ei suudaks elada...

Lootus jääb...

Nii.
Mul endal on päris hea tunne. Lihtsalt käis külas õpetaja Leho.
Leidsin, et Leho on ehk parem papa hingeelu pugeja. Tuleb samm - sammult jõuda inimeseni. Kirjutasin küll enne, et tuleb karmust. Ehk see ongi papale ehmatav karmus, et julge(si)n temale võõrale inimesele rääkida tema probleemist. Loomulikult papa kangestus, kui jõudsime ta tervise ja alkoholismi probleemidele. Kuni sinnamaale oli papa suhteliselt avali. Rääkisime minust ja mu maalimisestki, ja muust. Aga niikui jutt läks isiklikult talle - oli mees lukus.
Ei ole tal tervise probleeme. Kõik tervisehädad läksid korraga üle.
Ei ole tal alko probleeme. Vahest võtab õlut.
Siiski on mul hea tunne, et papa sai teada, kuidas mina ja keegi võõras inimene temast hoolime...
Muidugi, see on temale stressi tekkitanud, et ma lähen koguaeg kodunt ära ning ei helista koju. Seda ta luges ajakirjas (mammid toovad talle mõnikord ajakirju ning näitavad, mida lugeda), et tal on südamestress.
Ja kui ükskõikse näoga ta oli, kui mina püüdsin rääkida ikka ja ikka jälle, kuidas soovin talle head. Mõni hetk pistis peagi jälle aknast välja nagu poleks mind ega Lehot toas olemas. Jube tavaline olukord minu jaoks. Oleme aastaid, eilegi, nii rääkinud: mina räägin kõvasti ning papa kõõlub aknast välja. Ja siis nähvab ülbelt "JAH - JAH" kuulmata, mida mina räägin üldse. Täna aga vaikis.
Ma ei vaidlegi vastu, et tal polegi stress sellest kõigest. See elu, mis tal on olnud, tekitaks igale ühele depreka.

Hetkel papa aind vaikib.
Joob jällegi õlut.
See on tal siis "vahest"! Ööpäeval - vahest mõnel hetkel joob õlut - see on täpsem väljend öelda.

Mul on nüüd kergem astuda vajadusel järgmist, kui vaja on. Kuigi lootus peaks jääma, siiski ma ei suuda uskuda, et papa valiks teisi valikuid. Ta ju tänagi juba ei suuda õluta olla ja mõelda elu ja jumala üle...

Ma peaksin suuresti lootma ja uskuma ju.
Nii paha või hea tütar kui ma ka olen - kuid ma ütlen ausalt, mul ei ole suurt usku imesse, et papa jätab vabatahtlikult piiramatu joomise ... Vähemasti mitte see ei juhtu üle öö...

Kas mul jätkub kannatlikkus probleemiga silmitsi seisa kes teab kui kaua veel...

Taas rivis :)

Olen puhanud.

Täna tuleb loodetavasti hea päev, kuigi raske. Tullakse papa vestlema. Usun, et nüüd tuleb näidata natuke karmuski. Minu meelest on papal tekkinud karistamatuse tunne, et Tiia vaid tõreleb ja jätab kõik jätab sinna paika.
Aastaid olen andestanud papale. Isegi Tartu varjupaigast tulin koju tagasi ilma lahendust leidmata papa probleemile. Arvan, et kogunisti sots.süsteem on harjunud, et Tiia saab ju hakkama oma papaga - kisab natuke ja annab jälle andex. Või tuleb sots.ametnikkel vaid natz Tiiat "hirmutada", et parim lahendus on papa juurest ise ära kolida (unustades, et korter on Tiia oma), kui juba Tiia jääbki vait...
Täpselt nii ongi olnud.
Usun, et nüüd suudan kaasamõtlejatega lõpuni minna... Vähe on kasu, kui armastan papat ja kaeblen, et ma ei jaksa enam... Nii teen ka papalegi halba, ta peaks ükskord ise kindlalt otsustama, mida ta tahab. Kui endiselt alkohol, siis jääb muust ilma.
Ja see ei vähenda mu armastust ta vastu.

Pärast pikemalt.

Esmaspäev, jaanuar 28, 2008

Seletamatu ...

... väsimus on. Absoluutselt pole jõudu... Olin isegi korraks Victioril pikali, poolripakil mõnusasti. Minu jaoks harjumatu tegevus.
Ma ei vedele päisepäeva ajal praktiliselt kunagi voodis....

Sex ja geniaalsus nädalavahetusel

Selja taga on tõsine töine nädalavahetus. Valmisid kaks projekti. Nagu alati viimasel minutil juhtub kõige ootamatuid asju,mis röövivad hetkeks arvamuse, et eelnev töötulemus üldse lõplikult saabki valmis. Kui üleüldse nii saab väljendada st "lõplikult valmis projekt", sest lõpp on siis, kui projekt lõpparuandega riiulis aastateks... Noo, ütleme nii, et esitamiseks valmis projekt... Kõige viimaseks jahmatuseks oli otsa saanud printeritint - printri pool projekti välja, kuidas tahad... Hea, et on olemas moblad ja internet ja naabrieit :D Aitäh Piret! Printrimisprobleemgi lahenes sedasi...

Oi, oli alles närvipinge!

Ma ei ole iial varem teinud nõnda mahulist projekti. Sain vähemasti mahulise projekti koostamisel/kirjutamisel kogemusi. Seegi on juba suur asi. Kindlasti julgen edaspidigi mõelda suuremale tööle. Kuid mitte enne, kui nende tööde projektide läbivaatluste tulemused on teada ja läbiviiminegi õnnestunud :) ;)

Üldse olid isiklikud jamad ka peas, mis segasid töö tegemist. Lisaks kõigele unustasin reedel pangakaard automaati. Teadsin küll, et kaart on kindlas kohas suletuna, kuid siiski süda valutas, kuidas kätte saan. Hetkel ju abistajate kriis. Õnneks andi pangakaart sõbranna Kristale, kes tõi kaardi mulle koju.
Imelikult geniaalne on see, et infolaua töötaja EI küsinud dokumenti. Andis kohe Kristale pangakaardi. Alles siis sai Krista öelda, et inimene ei saanud ise järele tulla, on puudega... Kas pole kummaline turvalisus? Me veel leppisime Kristaga kokku, kui ei anda, siis palub neid Maximas mulle helistada...
Ok, seekord oli suht sos olukord.
Aga siiski mina küll ei tahaks, et leidja annaks igaühele minu dokument (ükskõik, mis oleks juhtunud dokumendiga), ilma, et küsiks, kes vastu võtab...

Murelik olen jätkuvalt papa pärast. Nüüd on mul selge, et ta valik on joomine - ja punkt. Püüdsin täna hommikul rääkida. Papa oli suhteliselt kaine. Eile ei saanud õlut juurde. Küllap on rahadki läbi.
Püüdsin hellalt karm olla oma jutuga. Esitasin küsimusi, lootes nii teda rääkima panna. Asjatult. Ainus, mis teada sain, on see, et kõik joovad v a tema ning et mul käivad liiga palju inimesi, ET külas... ja jäägu ma heaga vait, sest tal on süda haige...
Nüüd läks papa vist jälle poodi.
Huvitav on see, et suitsu laskis papa mammal tuua - lihtsalt ei jõudvat poodi minna. See oli 2 tundi tagasi.
Nohjaa, alko annab energiat ja motivatsiooni...

Oo, kui toredad ja armsad on mu endised abistajad! Äsja MSN-s (mu MSN-is nimes ka "vajan isikliku abistajat") tuletas meelde ennast Mari - Liis, et ütle ikka, kui abi on. Kui vaba hetk tal, siis on minu jaoks olemas :)
Ma ei saa jätta mitte ütlemata taaskord, et pea kõigil endistel isiklikel abistajatel olen ikka ja alati meeles :) On nii - niiii hea tunne, isegi siis, kui sobiva aja kokku sobitamine on keeruline... :)

Laupäev, jaanuar 26, 2008

Jälle SOS

Kui keegi siin soovib väikest lisatööd või teab, kes otsib väikest lisatööd või ka tööd (mõeldes Erikale või Pillele või Mari - Liisile on võimalik poolest aastast kui üle aastani vapralt isikliku abistajana pea üksinda vastupidada), siis teadke, et mina vajan jällegi isikliku abistajat.
Paar kuud oli tõesti mul üsna rahulik elu - olu. Kuid nädala jooksul on mingil viisil kõik mu head tüdrukud öelnud, et kaugenevad pisut abistaja tööst... Igal ühel on erinevad, omad põhjused. Usun, et nad kõik jäävad mulle niisama alles... Momendil ma ei tahaks kirjutada sel teemal, miks küll - see on loomulik elu kulgemine, et noored otsivad oma kohta elus ning soovivad uusi väljakutseid.
Praegu on leida uusi isiklikke abistajaid võimalikult kiiresti - muidu jookseb minu isiklik elu kokku...

Tõesti kummalisus sel aastal

Papa minnes eile poodi leidis minu KADUNUD KINGITUD HIINAMAA KÕRVARÕNGA trepiastmelt. Just pärast seda, kui olin Jäppega bussile tormanud. Täna küsis papa, kas miskit kadunud pole...
Oli küll.
Juba kolm - neli nädalat.
Kui mäletate kirjutasin isegi kõrvarõnga kadumisest ühest kommvastusest...

Leelo, tea, et ma kiljatasin kõrvarõngast nähes nagu oleks miski väga lähedast mu juurde tagasi tulnud :)

Reede, jaanuar 25, 2008

Aeg...

Tagasi lapsepõlve võiks olla tänane märksõna. :) Saime täna üle 30 aasta kokku kolmekesi - Jana, Külli ja mina. Wildes kohvikus. Plaanisime seda kohtumist mitu head kuud. Olin taas nagu seltskonna juhataja kohtumisele nagu kord lapsepõlves... Rääkisime igaüks oma mäletuskilde. Paljusid neist ei mäletanudki... kuid kolme tüdruku mäletused rikastasid vaid mäletusi. Aina naersime. Janal oli meeles isegi minu vanaema sukast tehtud sipsik :D
Hullumeelselt kihvt lapsepõlv oli ikka!!!

Eile käisin Tartumaa Naiste Ümarlaual. Loodetavasti saab taas ta ellu sisse. Mina olen küll väike rakk seal, kuid eks väikeseid rakke olegi vaja. Ja kuulades arutelu e-tervise ümber, siis oli küll tunne, et kohati arusaamistes aeg seisab... Noorus on jäävalt hukkas.
Vist küll aegade algusest saadik.
Ja ometi on maailm püsima jäänud justnimelt tänu noorusele :)
Vaielge vastu, kui see nii pole...

Projekti tähtaeg kukub... Niipalju on veel lihvida...

Kolmapäev, jaanuar 23, 2008

Müstika

Eile.
Klaasteekann lihtsalt läks katki. Tee oli kannus. Jõime. Hiljem , kannu all on soe plaat, kallades teed olid klaasikillud kannupõhjas.

Kuidas mõranes või kuna...
Ei tea...

Nukrad hetked

Nüüd värvib taevast eha purpurkuma
ma vaatlen aknast seda loojangut.
Aed hakkab ümberringi hämmarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt. ´
Seal vastu valgust tühjad oksavõrred,
nüüd läigib uibu ehapaiste käes.
Ja taevas hõõgub, palavikus põleb,
ta sülle sureb sügisene päev.
Ma olen ise nagu õhtukuma,
veel tuksub minus iga verepiisk,
veel elan ma, kuid pole teada, kunas
mind hämar vaikus enesega viib.
Ma hajun varsti ja ei taastu iial,
mis sest, et igal koidul ärkab päev.
Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,
võib - olla mina teda siis ei näe.
Ja ainult minu unistuste udu
veel lehvib nende õunapuude all,
kui kevadöö o0n hämaruse kudund
ja leebe taevas kumab üleval.
Ma omad laulud jätan siiski siia,
neist mesilased sumisegu puul.
Neid mööda kõrget taevalaotust viia
lõolauluga võib lõunakaare tuul.
Oh, siiski kahju mul on sinust, kevad,
kui ma sind enam kunagi ei näe!
Sa tuled siia ikka sädelema,
sa oled möödapääsmatu kui päev.
Mul pole jumalat, kuid harda palve,
suur Loodus, sinu altarile teen.
Mul anna päevi selleks üheks talveks,
mul anna jõudu kevadeni veel.
Veel tahaks näha, kuidas õitseb sirel,
kuis salus ööbikud on ärevil,
mu igatsused, mu kuumad kired
siis saaksid luuleks valgel paberil.
Veel tahan joosta kohavasse randa,
on kerge kevadine jala - ast.
Ja siis mind armsam käte peal võib kanda
nii õrnalt, hellalt nagu väikest last.
Oh, armsam, armastanud väga palju
mu süda on sel lühikesel teel!
Kuid praegugi ta hõõgub, tuksub valjult.
Ta anub, nõuab elult veel ja veel.
Ma ütlen, laulus ma ei taha surra,
mu laul on parem minust, tema jääb.
Kuid minu soovid tõelisust ei murra.
Ma olen jõuetu ta tahte käes.
Näe, praegu metsa taha päike suri,
mis aitaks hüüe: "Ära mine veel!"
Mu süda leegib täna nagu uri,
võib - olla homme aga tuhk on leel.
Ilmi Kolla luuletus. Kirjutatud 25. novembril 1953.
Laupäeval, psühhodraamas meenutasin oma üht lemmikluuletus, mis tõstis tänagi mu ihu karvad püsti...
Olen 101 x salmidele vahet jätta - ei õnnestu...

USKUMATU kõik tänane päev ehk olen oma elu parandaja

Sotsiaalsüsteem ikka oskab INIMEST äpuks teha!!! Räägi neile ühest murest ja nemad lisanduvad sada teist mure kah juurde.
Varsti on mul taas tunne, et Eesti ei olegi õige koht olemiseks ega elamiseks... Vahepeal tuli tunne, et Eestis on siiski hea ja turvaline elada. Või on see, et kõik murelikud inimesed tahetakse jalge alla trampida.
Pole muret, pole probleemi!

Ma saan aru, et mina üksinda ei suuda maailma parandaja. Kuid oma elu parandaja saan olla aga küll!
Lubage siis, et räägin ja vastutan enda eest ise.
Ärge tehke EV-le lisa koormust juurde üle hooldamisega!

Tulles koju, ootasid papa küpsetatud pannkoogid ning üsna normaalseisus naeratav papa!!!
Oi, mul oli hea tunne.
Olgugi, et võin vahel väga - väga tõre olla, kuid mul oli hea tunne.! Kõik polegi nii lootusetu.

Päev oli seinast seina USKUMATU.
Ja kõik õiged hetked tulevad täpselt siis, kui neid kõige vähem oodakse - uskuge mind :) ;)

Esmaspäev, jaanuar 21, 2008

Mis absurditeatris me õige elame...

Uurisin viinaravivõimalust - eks ikka papale... Sain ühe numbri, kust tuttav aastaid tagasi abi sai. Vastus oli rohkem kui ehmatav - inimene peab kõigepealt ISE tahtma, muidu ei saa midagi teha. Ja et kolm päeva tuleb kaine olla, muidu ravile ei saa. Ja seda kõike öeldi sissejuhatuseta.

Saan ju aru küll, et inimene peab tahtma. Aga mis ise tahtmisest me räägime, kui see konkreetne inimene joob peaaegu nonstop septembrikuust saadik, ja on aastaid sellises suletud ringis olnud...

OK, jah, tean, et olen öelnud, et ma enam ei jaksa ja ei taha. Aga-aga-aga... Ma ei suuda külm olla. Uurime edasi, lootus sureb viimasena.

Äriasju ajamas:)

Ärinõuandlas:) Miks käisin (koos Maarjaga), sellest ei taha hetkel pikemalt rääkida, küll siis, kui asjad konkreetsemaks muutuvad. Aga leidsime konsultandiga kergesti ühise keele ja meele. Rääkisime õige natuke sotsiaalteenustest ja elust-olust. Konsultant, kes äriideedega tegeleb, ohkas sügavalt, et sotsiaalne pool siin EV-s paika panemata... Suhtles meiega, nagu võrdne võrdsetega:) Küll aga tõdes seda, et tema jaoks on sotsiaalne külg rohujuure tasandil - seda just puuetega inimeste valdkonna suhtes. Mina ei mõtle seda nii. Ta oskas meiega suhelda - ja see on ju peamine.

Bussis mõtlesin omaette, et tegelikult meie ühiskond ei oska majandada:P Ja nii see ongi ! Usun, et paljud erivajadustega inimesed võiksid vabalt palju rohkem ühiskonnale tagasi anda, maksude näol. Ja samas, tagasiandmine ei tähenda ju ainult raha. Vana, ammune jutt, aga... Kulutame ressursse nt sellele, et iga 3 aasta tagant tõestada, et puue pole "üle läinud"... Selle asemel, et inimene saaks igakülgset tuge, et hakata tegelema sellega, mis on tema jaoks hea ja õige ja tähtis, nt töölkäimine. Topime inimesi hooldekodusse, või siis ärkame suvalisel hetkel, et oi, aga kes ikka IA-sid välja koolitab ! Selle asemel, et luua paindlik teenuste süsteem...

Nt seesama IA teenus on meil/mul 8 aastat olemas olnud ! Tekkis paralleel, et laps ei saa kuidagi 8 aastat esimeses klassis istuda, aga meie sotsiaalteenused on küll "istuma jäänud"... Millest siis räägime ?

Või olen ma täna väga õel ?

Pühapäev, jaanuar 20, 2008

Olen elus ja sillas ka veel:)

Jõudsin just Põltsamaalt Tartu tagasi. Käisin psühhodraamakoolitusel. Ühe sõnaga öeldes, OK. OK oli. Kui enne natuke kahtlesin ja kõhklesin, siis praegu võib küll öelda, et olin õigel ajal õiges kohas õigete mõtetega. Ja loodan, et saan minna lõpuni - kuigi lõpp on nii ja naa. Lõpp on suhteline mõiste:) Ärge oodake, et hakkan nüüd siseinfot välja jagama. Seda ei tee ma kunagi, ega kellelegi, see on koolituse SISEINFO.

Küll võin öelda, et tundsin ennast grupis ülihästi. Täna lõuna ajalgi istusin, jõin kohvi ja mõtlesin, et EI ole olemas kahte maailma. Ikkagi EI OLE. Inimese põhiolemuseks on INIMESEKSOLEMINE, ja puue lihtsalt kuulub selle juurde, ei muud.

Elasin ühikas, kus veekraanid häälitsesid, nagu vene ajal. Täitsa lõpp. Aga omamoodi väga mõnus nostalgia. WCsse me Helenaga kahekesi ei mahtunud, kui mina käisin, siis oli uks lahti. Aga miskipärast ei tekkinud tahtmist hädaldada, et vuih, kui ligipääsmatu ja paha ja kole kõik on:P Esimene hetk Põltsamaal oli hästi sõbralik. Kohalikud prouad juhatasid meile kätte söögikoha ja tänava, kuhu pidime minema. Olime Helenaga mõlemad esimest korda Põltsamaal ning meil polnud aimugi, kus me oleme ja kuhu minna. Aga kõik laabus väga-väga hästi.

Neljapäev, jaanuar 17, 2008

Veel kelmikas naiselik emotsioon

Lakkisin täna küüni. Mõni aeg olin olnud lakkimata.

Äkki tajusin lakitud küüntega, et ma EI olegi enam alasti :D

Mu elu on olnud vedamine ja ehk veab edaspidigi... kõigele vaatamata

Lugesin http://www.epl.ee/bosa/414668 - kõik on ju hea ja kena. Kuid taas ja taas tõden, et minul on vedanud elus. Ma ei hakka kordama seda, mikspärast. :)
Aga ma oleksin võinud ka lälitseda kuskil... Selliseid lugusid lugedes mõtlen, kas ühiskonna areng oleks siis minuni jõudnud...

Mu vedamisi ja mitte vedamisi on loetud 2 aastat siin blogiski. Jah, 2 aastat olen bloginud. Olen teinud 822 sissekannet, ühtki pole varjanud muideks.
Alguses hästi kartlikult, võib - olla kartlikkust ei paistnudki välja, kuid nii see oli. Nüüdki jätan üle poole elust - olust jätan enda teada... Paar kuud tagasi mõtlesin, et "röövin" kukupailt idee nagu tema omakorda "varastas" selle kellegi blogist, selleks, et küsida teilt

- miks loed mu blogi
- kes oled
- ja midagi veel enda (+ minu = meie) kohta

Küsin nüüd. Ootasin parajalt hetke. Paar kuud tagasi polnud küsimuste esitamiseks õige aeg. Nüüd on. Ja küsingi:

- MIKS LOED MU BLOGI
- KES OLED
- JA MIDAGI VEEL ENDA + MINU = MEIE KOHTA

Loodan, et viitsite vastata :)

Mõned kuud juba ma tegelikult ei tea, kui suur rahvasumm :P mind loeb. Ja võib - olla ongi hea, et ei tea. Sest siis ehk julgen paremini ausam ja ise olla. Vahepeal näitas nädala loendur, kui mitu korda jne loeti mu blogi. See number oli viimaks mõnel nädalal neljakohaline, et mul jäi hing kinni ja kaalusin, et ehk peaks blogimise lõppetama...

Blogimis lõpetama ma niipea ei hakka. Kui internet püsib. Kui aega jätkub. Kui on midagigiiii, millest kirjutada... (ja mitte ainult nutulaule) . :)

Homsest pühapäevani olen Põltsamaal psühhodraamas.
Mu armsad abistajad, Jäppe ja Helena on loodetavasti homme rivis. Täna aitas Erika.

Sinul ja sinul ... ja sinul ka ootab siin kodutööks kolm küsimust vastust :) Palun jätta vastused vaid siia, mitte näiteks mu postkasti! Aitäh!

Head nädalavahetust, head lugejad ja sõbrad!

Taas omas mullis... vist...

Koristamistuhin on.
See on hea näitaja. Mulle endale loomulikult. :)

Papa on taas endine st kainem. Jälle vaikne. Kinnisem. Selleks korraks vist suurem kriis läbi. Kuigi ta mõte ja jutt on mõni hetk pisut segane... Ja käed ja keha värisevad ikka... Loodan ja palun Jumalatki, et papale õlletoojaid jääb vähesemaks. Et ka nemad mõistavad, et nii see ei lähe mitte.
Arvan, et mingi tilk õlut on tal ikka veel alles...
Kurb on vaid see, et kainemana ei suuda ta omast mullist välja tulla...
Pestes nõusid läksin korraks käega papa vastu. Tundsin, kuidas ta muutus kivikõvaks - ei olnud jälgegi sellest hellustenäljast, mis oli 3...4...5 päeva.
Ohjah!

PAGANA KURB... JA RASKE...

Kolmapäev, jaanuar 16, 2008

Sisemine heitlus

Olge ometigi hoolivjulgelt üksteistele olemas.

Õhtu on väga vastuoluliselt rabav.
Head uudised.
Halvad uudised.
On inimesi, kes on teistele olemas iga hetk oma südameski.
On inimesi, lähedased inimesed, kellele lähedalolek on ükskõiksus - see teeb mind kõhedaks.

Siinkohal ma ei kõnele oma murest...
Kuigi
see, mida teada sain, muutis mind tummaks ... puudutab mindki omamoel... on justkui taas üks minu nukker mure...
Tahaks aidata...
Kuid ei tea kuidas...

Ma ei salli neid teadmatusehetki...

Mh, selge... ja

Papa sai hommikuks kainemaks. Eile ei toonud keegi talle õlut juurde - rõõmustasin selle üle. Hommikul värises üle kere - SÕLTUV. Õlle nakkar.
Oli suudeline isegi veidi süüa teha - ja süüagi korralikult.
Siis üks papi tõi taas poest õlupudelid...

Mul on selge. Viinaviga suurem, kui need terviseprobleemid, millega ta halab.

Issand Jumal, kas mina pean tõesti kaastundlik ja mõistev olema?
Olen ehk jõhker,
kuid ma ei suuda.
Kuigi püüan...
Saan aru küll, et tervis ei ole papal hea ning ta vajab mõistmist , kuid kui alko on üle kõige, siis...
Alko terror...

Vähemasti suudame Maarjaga projekti kirjutada. Kuigi toas ei ole hingamisõhuruumigi...

Usun, projekti tulemus on hea.
Teisiti ei saagi...

Teisipäev, jaanuar 15, 2008

:S

Ärinõuandlasse pidin täna taas oma nina pistma, kuid jäi pistmata. Jäppe on haige. Saatis sõnumi. Täna ei jäänud aega ka mul kedagi teist inimest otsida ... Juba see väga inimlik ja oluline küsimus teenusest on vaja läbi mõelda, mis saab kliendi iseseisva toimetustega, kui isiklik abistaja jääb äkiliselt haigeks.
Praegu on 4 kindlat tüdrukut ja ikka olen küsimuse ees: mis saab edasi... Kuigi alati olen hakkama saanud :) Ma ei pelga, et seekord ei saa, kuid see liigne mõtlemine ja sättimine nõuab ja võtab energiat, mida võiksin kasutada teistel otstarbel.

Esmaspäev, jaanuar 14, 2008

MEMORYst heeringajäätiseni ning muust ka

Eile oli 13. jaanuar ja mul olid MEMORY piletid. Ma ei leidnud härrasmeest, kellega kontserdile minna - mäletate kirjutasin novembrist sellest... Kuid käisin õige kaaslasega - PILLEGA. Ma palun kõikidelt abistajatelt ja sõpradelt andeks, et valisin Pille. Kuid arvan, et Pille abistajana nägi üle aasta kõige rohkem vaeva ja kannatust. :) Näiteks Pille on kuulnud minu kõige kõvemat karjumist remondi ajal :) Soovisin just ühele oma abistajatest preemia teha. Huvitav on see, et Pillele ütlesin viimasel minutil, et tule, sest mõtlesin ta ajale... - kuigi sügaval enda sees soovisin just Pillet enda kaaslaseks MEMORY´l :) Teistelgi oli aja puudus ja nii mõnigi arvas, et tema pole see õige - kordan veelkord, et oleksin soovinud 47 piletid osta kõikidele abistajatele...
AGA...
Nohjah Pille uuris, kuidas mul läheb üksikasjalikult. Kuigi me suhtleme pidevalt. Kuid üle aasta ei ole olnud me kahekesi päeva. Lauri ju vajab emmet :):):) Sain kiita. Ühtegi miinuspunkte ei andnud Pille mulle :) Kõik on nii läinud nagu Pille töölt lahkudes mulle soovis. Isegi karjuda luban taas kui olukord sunnib :P
Pille ei olnud unustanud mu kõndima panemist. Pidime Vanemuise kontserdimajasaalis ratastooli kaugemale jätma, lihtsalt ei mahtunud läbi ning kõndisin ise oma kohale. Vaheajal täpselt samuti. Naljakas, et mõni inimene pakkus kõndimiseks abi - me Pillega ei kujutanud hästi ette, kuidas see abi peaks välja nägema... Uhke tunne oli 945 inimese silme ees tibina omal jalal kõndida!!! Seda enam, et Pille mu selja taga oli ka võrratult kena ja armas tibi :)
945 inimest oli saalis. Tarmo Leinatamm ütles.
Kontsert oli IMELINE, et sõnu ei jätku selle kirjeldamiseks. Mul olid laulude aeg pisarad silmis ja silmanurgast nägin, et Pillegi pühkis aeg - ajalt silmanurka. Hea, Leinatamm pani vahele kilde, mis panid südamest naerma. Kui lõpuks püsti tõustes plaksutati, siis küsis Pille, kas tõused ka ja ta oli juba valmis mind püsti tõstma - aga ma loobusin. Mitte sellepärast, et ei oleks soovinud, kuid mõtlesin, kes teab, kui kaua see meeletu möll kestab ja enne õiget momenti oleks narr olnud tagasi toolile potsatada olnud. Pille jäi ka minu kõrvale istuma - täpselt nii nagu abistajana ei olnud kunagi esiplaanis. Hästi - hästi armas sõnadeta mõistmine! Kuigi seekord oleks ta võinud teisiti teha :)
Kui saal valge oli ja rahvas saalist väljus, ütles Pille: "Kui siin oleks natukegi rohkem ruumi, siis teeksin otsekohe sulle suure kalli" Pärast kallistaski kõvasti.
Pille oli üldse esimest korda kontserdimajas ja seda koos minuga - ta oli tõesti õnnelik selle üle.

Siis läksime Ristiisasse sööma. Sedapuhku oli kingitus Pille poolt õhtusöögi näol :) Sõin esimest korda heeringajäätist, mis menüüst lugedes tekitas judinaid ihule. Maitsev oli :) Ajasime juttu. Jõime Vana Tallinnaga kohvi.

Eilne hommik algas jamadega, mõtlesin küll, et jääbki kontserdile minemata. Suurest unistusest loobuda...
Helenal, kes pidi hommikul tulema abistajaks, nikastas öösel jala. Hommikul 6.30 saatis sõnumi "suure sorryga". Esimese hooga sattusin paanika - seejärel hakkasin Helena jala pärast muretsema - siis saatsin sõnumi Pillele sõnumi "mis saab...", siis Piretile sõnumi "ehk tuled appi, hädaolukord"...
Oleksin Helena asendaja maa altki leidnud, kuid seda ei olnud vaja - Piret tuligi.
Ka Pille hakkas juba mõtlema, kuidas ta Kaagvere minu juurde pääseb.
Siis olid mõned jamad veel.
Kontserdini.
Lisaks avastasime Pillega, et meil kummalgi pole sularaha kaasas, et kava/laululehti osta. Nii harjunud kaardimakse võimalustega. Oi, olime tigedad oma peale!

Õhtul ei saanud koju.
Pille oleks mind kojugi toonud, kuid poja juurde oleks ta saanud südaööl. Ma ei saanud lubada seda... Nii läksin taas Maarja juurde ööbima.
Süda endal valutas papa pärast...
Kuid MEMORY elamust oli mulle vaja :)

Helena jalg õnneks paraneb. Loodame Helenaga koos, et reedeks on rivis... Ta saatis täna sõnumi...

Papast.
Olukord sama. Ainult nüüd ta räägib ja räägib... Aastate vaikimisi püüab vist ära rääkida... Ta mõnd jutu korrutab tuhat üks korda - ise tõdeb, et rääkima ju peab... Eile ootas mind koju. Nuttis, et miks helistanud ka - vot see on mu kõrvadele taas midagi uut...
Kas tõesti olen kõik aastad inimesest valesti aru saanud ?
Tänu vaikimisele... Ükskõiksule...
Vahel olen helistanudki...
Papa on klammerdunud minu külge.
Tõin Wilde kohvikust pooliku pannkooki koju. Kohtusin erakonna asjus Janaga. Ei olnud aega süüa. Papa nagu väikene laps, kas võin linnast toodu nahka panna - sedagi polnud enne juhtunud ...

Janaga arutasime alkoholismist sotsiaalteenusteni. Jõudsime kolmekesi (täna päästis mind välja Mari, kes Helena asemel), et sotsiaalalade koolitustel peaks olema minusugune inimene, kes oskaks seletada teist poolt. Need tädikesed, kes ninnu nännutavad ainult...
Sain Janaga koju. Mulle meeldis, kuidas Jana ei kartnud trepil ratastooli üles tõmbamist proovida ja ka Wildes mulle pannkoogi suhu pista või suud pühkida. Tunneme teineteist suhteliselt vähe... Ta sai hästi hakkama.
Tõdesin taaskord, et miski ei ole võimatu. Et olen jälle kellelegi korda läinud nagu olen :)
Poliitikas peab olemagi erivajadustega inimesi, siis areneb igas suunas asjas. Olen veendunud.

Eiko eelmine neljapäev tõdes, et tal ei tulnud mõtetessegi minu teist moodi olek... Kui rääkisime psühhodraamast ning mina küsisin, kui grupile ei meeldiks minu puue...
Küsisin igaks juhuks.
Sain vastuse, mis üllatas mind tõemeeli. :)

Kõrvus kajab Gerli ja Maarja lauldud ABBA laul "Võitja võidab kõik" ja sõnad "... loobumine ei ole stiil..."

Olen VIST suurepäraselt poolel teel.
Aga kui kukun...

Laupäev, jaanuar 12, 2008

Soojus

Nii külm oli. Ei, mitte füüsiliselt. Hingel on külm. Mõtted olid jahedad.
Hommikul.
Kõik tundus mõttetu vaev - et minu õuele ei astu kunagi õnn.


Siis tuli soojus tagasi. Hinge. Mõtetesse.
Head südamed andsid oma soojusest soojust edasi.
Igaüks on omamoodi nõus aitama. Veel tähtsam on mõistmine. Hoolivjulged sõnad. Seletamatu toetav side...
Mamma leidis taas minu jaoks aega. Oli siin kohe ligi poolteist tundi. Mamma, kel on muidu maainimese kiire elutempo... Nagu heal ja armastaval emal ikka, oli mammalgi meeles, mis mind maha rahustab. (Ta polnud mitu head aastat mind füüsiliselt aidanud, kuigi käib minule piima toomas 3 korda nädalas. Suhtleme vaid. See on ju nii normaalne. :) ) Jõime kohvi koos. Siis lihtsalt kammis suht kaua mul juukseid, mis on tõepoolest üks rahustav asi minu jaoks. Täna olin selle ise unustanud.
Taaskord mõistsin, et olen õnnelik - mul on selline inimene nagu mamma. Ema. Kuigi mitte ametlik, aga see ei loe...
Kuigi võib - olla lahenduste otsing pole meil päris ühesugune. Nõuka aeg mängib vist siin oma rolli - joomine ongi paratamatus, kuid ega mamma sellepärast veel joomist heaks ei kiita.
Olukord on ju raske.
Ja veel ammune tuttav on olemas ja lõpuks kirjutas jumalasõna. See rahustas mind tublisti. Võib - olla leiame kahekesi vanaema, kelle kõrvale papa soovib puhkama minna, hauagi üles...

Aitäh kõikidele, kes olemas olete praegu - kasvõi mõtete kaudugi!

Papa ise samas seisus.

Mina ise pole täna miskit tarka teinud.
Öösel nokitsesin projekti.
Meenutan mitte originaalselt kõigile:
öelge ikka ja alati kõikidele, kes on (olnud) kallid teile, kui kallid nad on (olnud). Vähemasti oma südametes.
Nii suudate kergemini endki mõista - uskuge :)

Reede, jaanuar 11, 2008

See...

Kurb...
See on KURB.
VÄGA KURB... ja mulle tundmatu...
Papa tunnetab miskit ette. Õhtul lihtsalt kallistas kõvasti mind meeletult (ise ütles, et viimast korda) ja läks kuidagi avameelseks. Nuttis. Naeris. Ütles selliseid sõnu, mida ta pole elus öelnud... Ja silmad särasid. Kordas aina: minu ainus oma laps, tubli oled, kuigi vahel sõimad mind, kuid seda on vaja... ma tahan sulle ainult head... Ja küll on hea, et koju tulid, sest mul on kole üksi olla...
Praegu papa läks magama, minu hellal soovitusel, kuid ütles, kes teab, kas hommikut näengi...
Paar korda kukkus toolilt maha. Ükskord mind kallistades... lihtsalt libitses... Ma nägin, kui hakkas kukkuma, hoiatasin, aga papa kallistas ja kallistas...
Õnneks suutsin end püsti hoida. Papa haare oli küll hästi tugev ja kaasakiskuv.
Ma ei tohi papaga kukkuda...
Tuju läks kohe paremaks, kui sai mind kallistada ja otsa ette musitada - sedagi kordas papa lugematuid kordi.
Rääkisime ka matusest... Papa ise rääkis...
Kahte inimest sooviks ta veel näha - Erikat, kes on minu sarnane, hästi hooliv ja lahke ja Merlit...
Pakkusin, et kustume arsti. Papa keeldus, sest oppilauale ta ei lähe. Vastasin, et keegi ei panegi teda sinna... Arstid ei aita enam - oli papa veendunud.

Olen väsinud.
Pingutasin naeratusi.
Püüdsin näidata kogu oma hoolivust ja armastust papale...
Ja siiski kardan... Kardan, et eilne leitud võimalik lahendus jääb lihtsalt hiljaks...

Ei, purjus ta muidugi on. AGA mitte see hellushoog polnud sellest... See hoog kestis paar kolm tundi. Selle aja jooksul suitsetas ja jõi pärnaõie teed...
Papa tervis on lihtsalt läbi. Ja see on paratamatus.
Samas oli ta mõni hetk hästi lapsemeelne...

Mina pean vastu.
See hetk on lihtsalt...

Mõned pildid aastavahetusest

Kõige tähtsam seltskonna liige Liu
koos Maarja, Margiti ja minuga
Jäppega

Lihtsalt ootame UUT :)
Nurgast piilub Priidik



Neljapäev, jaanuar 10, 2008

Appi, VAJAN PUHKUST - muidu tuleb kaos ehk tegin marki täis

Sain SUURE apsakaga hakkama. Väsimusest või tüdimusest lugesin positiivse lause negatiivseks. Ja seda projekti töömeeskonnas. Tahtmatult. Raevusin ja kirjutasin, mis arvan st et ma selle väidega nõus.
Projekti tegijate ees tegin enda marki täis. :(
Ma ei tea, aga 10 minuti pärast hakkas süda piinlema. Ei uskunud isegi, mida olin lugenud ja mille peale vihastanud. See ei saa ometi tõsi olla... Et mulle nii kallis inimene ühtäkki üdini negatiivne on.
Lugesin meili uuesti.
Lause oli positiivne.
Oi, mul oli vastikult halb tunne.
Ütlesin seda, mida ei oleks üldse vaja olnud.
Kirjutasin kõikidele vabandus e-kirja kohe.
Aga
ma ei tea, kas tema ja teised andestavad. Kas nad jätkavad minuga koostööd...

See ei ole vabanduse põhjus, kuid olen kõigest väsinud. Absoluutselt kõigest. Sain sellest aru apsaka avastamisel.
Mul on hirm papa pärast. Tõeline hirm. Ei, mitte selle viimse hetke eest - selle olen endale selgeks teinud, et see tuleb niikuinii varem või hiljem. Kuid mis juhtub papaga vahepeal... Seda ei tea ju keegi... Ta joob ja joob ja sööb mingit rohtu, mida toovad mõned lihtsalt niisama heast tahtest... Helistaksin papa perearstile, kuid papa on ju purjus ja üleüldse ma ei usu , et mõistetakse minu muret...
Homme hommikul vaatan, mis teha õnnestub.
Ma ei saa vaadata, kuidas inimene lihtsalt end surnuks joob. Tean, mida nüüd ütlete mulle - on paratamatus. On. Kuid mitte selliselt siiski.
Kõige koledam on see, et papa tunnetab midagi ette.
Täna käis Jäppe oma koeraga. Oi, papa oli energiat täis nagu väike laps! Koer ees ja koer taga. Tahtis koguaeg Liule midagi süüa anda. Oli solvunud, kui Jäppe ja ma ise keelasime juba. 4 tundi järjest ei söö ükski loomgi... Siis mängis ja pikutas ta koeraga... Ja rääkis koerale, et kui elab veel, siis näeme veel...
Tean, et papale meeldivad loomad. Ta on küllalt elus nendega tegelenud.
Loom annab energiat inimesele.
Kuid
palju asju ei olnud need, mis olema peavad. Loomulikult.
Minu meelest papa unustas pidevalt, ajas sõnu segi... ja vist unistas väikesest lapsest. Olen miskipärast veendunud, et meenutas Merlit, keda ta väga hoidis... Otseselt ta seda ei öelnud, kuid ütles Liule mitmeid kordi: "laps kuule" ja taolist. Ütlesin, et loom ei ole laps. Sellepeale vaatas papa mulle säravail kurbade silmadega otsa nagu ütleks "ahjaa..."
Oi, see oli õudne. Ja kurb.
Siis otsas peale: laps, tule vanaisa annab piima.
Jäppe oli mõistetavalt pahane. Papa lihtsalt ei lasknud Liul hetkegi omaette olla.
Mõistan Jäppet.
Õhtul kodus oligi Liul halb. Tunnen end Liu eestki süüdlasena. Ta on armas koer. Vaatas rahulikult, kuidas jalaga maalin. Tundus olevat natuke segaduses - inimene maalib jalaga:)
Aga
samas oli mul kohutav papa pärast.
Muidugi ta jõi ka ikka...
Nädalaga on ta jälle joonud jõuetuks.
Paar päeva enne vana - aasta lõppu oli papa palju parem. Paar päeva käib papa aind tugede najal, kepist jääb väheseks ning küürus, täiesti küürus. Köhida ka ei jaksa enam...
Küsisin vist eile taas papalt, miks ikka veel jood... Hästi vaikse häälega vastas taas, et nii on parem...
Usun.
Tal valutab üle keha. Nii papa vähemasti ütleb.
Täpsemalt pole kellelgi õnnestunud teada saada, mida papa tegelikult tunneb tervisehädadest.

Kell on 2 öösel.
Mul pole und.
Nutta tahaks. Pisarad on kuivanud.
Homme aga pean Eikoga kohtuma psühhodraama asjus. Ja mul patjanägu ees... Ohjah, niikaua oodatud hetk ning mina olen mõrudas meeleolus. Ma ei soovinud sellist kohtumist. Aga ei suuda ka rõõmu teeselda. Loomulikult olen rahul ja rõõmus, et mind oodatakse psühhodaama uute gruppi, kuid ...

Maalisin täna iseend. Peeglipildis. Jäppe kiitis. Ise mõtlesin, kui kaua ma nii noor näin...

Tahan puhkus.
Alati üks suur mure. Ja nüüd see apsakas ka veel... Midagi on viltu minu sees. Ei suuda näida see tugev ja vapper, kes ma ju pole kunagi olnud... Ja kas tahangi olla? Ega vist. Soovin olla see, kes ma tegelikult olen. Vahel nii nõrk. Habras.
Kes igatseb lollilt hingerahu ja tõelist armastust ja seda ka edasi anda...
Kellel on vahetevahel õigust vigu teha ja eksida. Tunnen, et see pole mulle lubatud. Pole olnud kunagi lubatud...
Vajan midagi, mis jätaks mind see aastagi püsti.
Lülitaks end üheks päevakski teisele lainele, kus saaksin lihtsalt olla ja naudida...
Kuid mida naudida...

Ok, poen Viki kaissu. Võib - olla suudan paar tundi silmad kinni hoida. Eile öösel hoidsin silmi lihtsalt kinni. Ei maganud...
Ja mobiili võtan jälle diivani ette, jala ulatusesse... Mobiil ainus mu rahustaja hetkel.

Kolmapäev, jaanuar 09, 2008

Öine lumi

Õhtul läksin mulle väga vara magama - miski kella 23 paiku. Kustutasin tule. Akna taga sadas laia vaikset lund. Lapsepõlv meenus... Mida aasta edasi, seda vähemaks jääb neid ilusaid ja imerahu toovaid lumesadusid...
Vaatasin aknast välja. Mõtlesin headele asjadele :)
Papa karjus läbi une tagatoas... Ta sonib kõvasti magades, kui purjus on, kogu elu... Kui küsite, kuidas mina magada saan - siis vastus on lihtsamalt lihtsam: ei saagi.
Aga tundsin lumesadu vaadates hingerahu ja puhtust. Mul on siiski tohutult head, mida mõnel ehk pole ja ei saagi olla. Sest nad ei oska kahjuks iseendast kõigepealt rahuolu ja rõõmu tunda...

Teisipäev, jaanuar 08, 2008

:(

Kohutav peavalu on. Meelekohtades. Üle pika aja. Usun, et läheb üle. Igaks juhuks võtsin mitu carlic´it, sest mul tõesti pole praegu aega jääda haigeks.
Võib - olla sain aknast külma...
Papa hoiab viimased päevad köögiakent pidevalt pärani. Mina aga olen paljajalu ja palja sääri. Tuul ja külm jookseb ju kohinal minu jalgadele. Avaks ta akna ülevalt, poleks asi nii hull... Aga ei.
Papal on minu meelest õhu puudust tekkinud. Ei imesta selle üle põrmugi. Sõna otseses mõttes, ta ju tossab 10 minuti jooksul 10 korda :(
Tuba sinine aastaid.
Mõni varahommik ärkan selle peale üles, et ei ole õhku... Passiivne suitsetaja nagu ma olen!!!

Otsisin netist infi isikliku abistaja teenuse kohta. Ega leidnud küll eriti midagi... Isegi enda ütlemise isikliku abistaja kohta leidsin. Seega ma olen vist tegija :P
Aga soovisin leida midagi uut... Õnneks või kahjuks ma ei leidnud seda. Peaksin ise taaskord lehte kirjutama, mille jaoks on väljamõeldud iat ja kuhu peaks arenema...

:)

http://www.europarl.europa.eu/news/public/story_page/047-14205-337-12-49-908-20071130STO14195-2007-03-12-2007/default_et.htm

minu komm: jaajaaaa, aaga... :)

Esmaspäev, jaanuar 07, 2008

Ihhii, energialaks ja ehhee, energia röövija...

Täpselt selline tuju on mul eilsest. Seinast seina.

Eile helistas Eiko, tulevane psühhodraama õpetaja. Täiesti üllatuslikult ja ootamatult. Üle järgmine nädal on esimene kord, kui uus grupp kokku saab. Loodan väga, et psühhodraama annab minule ka uusi võimalusi iseend areneda. Et kord võin olla isegi koolitada teisi... või siiski olla teistele nõustaja... Kõik oleneb siiski minust endast :)

Hästi südant soojendav on teadmine, et õpetajad muretsevad isegi trepide pärast, mis on vist kohas, kus hakkab grupp koos käima. Muretsemine on siiras. Kogu suhtlemine, mis on olnud siiani, on ootuspärane - st olen oluline tulevane grupiliige. Ja mu sees on tõeline ootusärevus.

Püüdsin küll neid rahustada, et treppid ei ole mulle takistuseks.

Nohjah, ikka ja jälle tuleb rääkida, mis on isiklik abistaja teenust ja kes on isiklik abistaja. Kes õpetab välja ametlikult isikliku abistajat... Nagu peaga vastu seina jooksmine! Arvasin, et võin rahumeeli edasi tormata, et isikliku abistaja teenus on loomulik osa mu elu ning sellega tuleb aind edasi areneda... Nüüd on jälle tunne, et astu samm tagasi. Ma saan aru, et isikliku abistaja teenus on veel segane värk, kuid mitte mingil ei ole täiesti uus asi, millest ei teada mitte mõhkugi. Aga just see tunne mul hetkel ongi - et mitte midagi ei ole paiga pandud.
Võib - olla võimendan üle, kuid minu meelest Sotsiaalministeerium või kes see riiklik asutus, kes nõuab aruandlust, peaks ammu teadma, et väljaõpe teeb isiklikule abistajale klient ise.
Hirmu judinad jooksevad mul üle selja, kui keegi hakkaks isiklikke abistajaid ühe mulli järgi ametlikult koolitama. Ei, kindlasti oleks vaja näiteks meeskonnatöö koolitusi, et mitte mõlemapoolsest läbipõleda. Sest klient ja isiklik abistaja on meeskond, ok, minu puhul pigem naiskond :) Aga kui keegi õpetaks ühe malli järgi, kuidas näiteks mind füüsiliselt abistada - siis sorry, ma ei näe enam oma iseseisvust, mida peaks isikliku abistaja teenus võimaldama.
Saan aru, et aruandluses peab olema tundide arv ja muud tähtsad asjad. Aga miks küsitakse küsimusi, mis peaks olema niigi selged...
Tõsi, ma ise pole näinud seda aruandlust. See valla rida. Kuid siiski..... See puudutab otseselt mind.
Isiklik abistaja teenus peaks siiski jääma inimesele loov teenuseks. Minu meelest küll. Iga elu on omamoodi kordumatu loovus ja isikliku abistaja teenust peaks looma igaühe loovuse järgi... Mis sobib ühele, see ei pruugi sobida teisele. Ja isikliku abistaja teenusel on just seesuguse loovuse mänguruum. Klient peab teenusele kaasa rääkima.
Istun mitu päeva ning mõtlen, mis saab edasi - kas öeldakse ka valla poolt, et iat on liiga kulukas lõppude lõpuks... Tean, et omavalitsus hooliub küll minust, kuid siiski... minu jaoks on see aasta hetkel segane isiklikku abistaja osas.
Ometi ma ei anna mingil tingimusel alla.
Sest mul endal on aasta plaanid tehtud :)

Laupäev, jaanuar 05, 2008

Päris laupäeva tunne

Mul on tunne. Tunne on, et just täna kodu ELAB päriselt. Mu juurde tuli Luise. Niisamuti. Lihtsalt. Ma vist ei tohiks nii võrdus jooni tõmmada, kuid... mõtlen, et lapse, ok, noore inimese hing kodus on see, mida igatsen...
Pole hullu!
Mul on hästi palju noori inimesi ümberrringi :D

Jah - jah, kuid...

... mind tabas hetk tagasi nukrusehoog, mis on minus olnud uueaastaööst. Pääsesin nukrusest mööda naeratades iseendale kui teistele, sõpradele. Alateadlikult mõtlesin, et ma ei kirjutagi seekord kurbusest, mis tulenes taas uue aastaga... Iga aasta vastuvõtt on aeg, mida enam ei näe ning mida jääb inimesel järjest vähemaks... Nii palju soove ja unistusi - tean küll, et neil on kombeks täituda, kui pingutada... Kuid milleks või kelle jaoks...
Ärge pange tähele - selline olengi. :) Miski ei muuta mind. Pool mind on paratamatult nukker.
Esimene uusaastasoov läks taas mõttes lastele. Saan aru, et lapsed EI peagi vanematega uut aastat surmani vastu võtma. On ju hirmus tore, kui lastel on vahvam ja vähemasti omamoodi peod... Ja siiski usun, et enamus emad mõttes soovivad lastele parimat...

Võiks veel pikalt masendada. Ka mu kallikene läks õhtul hulluks ja maalil käelaba ei tule mingil võluväel välja ja isikliku abistaja teenust tuleb uskumatult taas otsast peale mullitada ja üksinda olen ja ... sada üks häda veel...

Kuid sama palju on rõõmugi.
Sada üks rõõmu :)

Nii häda pole ju veel midagi :)
Tasakaalus püsingi...

Reede, jaanuar 04, 2008

Tere talv

TERE TALV!

Sõna otseses mõttes. Kas ei ole tore, et lõpuks ometigi saabus talv me õuele?! Mulle küll meeldib. 31. detsembril tundus minule kevade lõhna ninna tungivat. Ümisesin Erikale, et kevad aasta lõpus... ning siis vist ilmataat solvus - tasast ja hõredat lund hakkas sadama. Keskööl oli maa juba valge. Õhk oli kargem. Kevadest polnud jälgegi...
Hästi mõnus talveöö oli uusaastaööl. Ma ei mäletanudki, kuna viibisin viimati talvekeskööl õues...

Momendil pole tubagi väga jahe. Olen ju paljajalu. Ega jalad külmad polegi nagu vanasti... Radikad (elektri ikka jätkuvalt) on keskmise sooja peal. Muidu on veebruaris elektriarve taevas ka!!! Muidugi väljas ei ole veel piisavalt kaua -20 olnudki :P kui sedagi on olnud meil.
Esik on tuuletu. Mitu aega mõtlesin, miks miski viltu on - välja mõtlesin :) Mu roheline välisuks, mis esimest talve ees, ei lase tuult ega külma sisse :)

Neljapäev, jaanuar 03, 2008

Kummaline katkiselt terveks jäämise aasta algus

Kõik asjad kukkuvad maha. Lähevad silm nähtavalt katki, kuid ometi jäävad suht terveks. See tähendab, et ära viskama ei pea :) Seda kuidas võtta...

Mul on komme toppida rahakotis leiduvad sendid rahakassase, mis on lehm. Kunagi Olesja kinkis mulle kui maatüdrukule, et oskus lüpsa. Muidugi lehm kukkus hästi madalalt vaibale ja suu ja ninasõõrmed kohe puruks. Vandusin kohe natukene - kuidagi kahju oli. Siis vaatasin uurivat lehma, et tal on nüüd suu ümaralt suu lahti nagu tahaks ahnelt sente ja münte neelata :D Häda ei ole midagi! Eks ma söödan talle raha suu kaudu, mis ongi loomulikum, kui pebust või kaelast toppidest ning teen taas lüpsi, kui rahajanu piinab :D

Eile lendas praegune mobla mul esmakordselt põrandale kolmeks tükiks nagu ikka mobiilid lendavad. Tõesõna see mobla üle pooleteist aasta nii õnnetult kukkunud. Pauke on saanud küll ja veel. Panin siis mobiili kokku tagasi ja tööle - ja taas lauale tõstes lendas ta põrandale kolmeks tükiks. Iseeneselikult libitses. Varbad olid eemal, õhk oli juba varvaste ja mobiili vahel.
Oi, hing oli täis!
Praegu töötab. Õnneks.

Ja nähes teiste äpardusi - siis kas terve aasta tuleb heade lõppudega seikluste aasta :D :D :D

Kolmapäev, jaanuar 02, 2008

:)

Head SEDA aastat kõigile !!!

Mul on eluvaim täitsa sees:) Uusaastaöö oli armas ja tore, ja enneolematu - nagu ikka. Ilutulestiku nägin ka oma silmaga Tartus ära. Võimas oli küll, kuid samas oli ta kuidagi - nojah, saan ju aru küll, et inimesed tahtsid "isetegevust" teha ja ISE rakette lasta, aga see isetegevus tõmbas "ametlikult" ilutulestikult pilgud eemale. Telekast vaadates on pilt nagu natuke teine. Aga ikkagi, see möll ja see üksteise kallistamine ees ja taga ja kõrval - see oli midagi, millest järeldada, et üksteisele soovitakse HEAD. Nii mõnigi võõras inimene soovis mullegi head uut aastat:)

Muidu oli aastavahetus nagu üks aastavahetus olema peaks:) Sai nalja, laulu, šampust ja juttu puhuda - heas seltskonnas.

Eile ja täna linna peal käies oli veel uusaastapidustuste jääke tänaval näha. Seda oli natuke kurb vaadata. Kas me ei hooli oma koduuksest kaugemale ? Mis mõtet on rääkida armastusest ilusa isamaa vastu, kui me ei saa niikaugele, et oma valge käega tühjaksjoodud šampapudel prügikasti visata...