Reede, juuni 30, 2006

metsmaasikaline suvepäev :)

kell 22.00

Naudisin päev otsa suve :D
Käisime Mari - Liisiga jõe ääres päevitamas. Leidsime jõe teerajal kohe peotäie suuri metsmaasikaid :) Mammusid jäi kraavipervele veel palju, sest arvatavasti soovib noppida neid pererahvas, kes kraaavi vastas elab. Mõtlesime kohe, et pärast lähme ka metsa maasikale.
Jõe ääres oli üleval olles külm tuul, kuid tekil istudes ja lebades, oli kuum pävitamisilm. Tüütud olid vaid parmud, kes ei saanud inimkeelest aru, et mina neid ei armasta hammustuste pärast :D Minu meelest ei löönud me ainsatki parmu maha, vastupidi, üks elajas lendas mind närvi ajades metsa kaasa. Järeldasin, et parm armus lihtsalt minusse :D Kuid uskuge, ta oli tüütus!!!
Metsa jõudes helises mu mobiil: Piret helistas tagasi soovides teada, kus olen. Läksime teisele poole metsa. Siis keerasime metsarajale, kus ma ei olnud elus käinud. (Kuigi olen Kaagveres elanud ligi 17 aastat. Issand, kui pikk aeg juba :D ) Sammusime raiesmikku poole. Piret arvas, et seal on maasikaid. Hein oli kohati peaaegu mul üle pea. Mari lükkas osavalt ja turvaliselt ratastooli źunglis läbi. Leidsime punetava maalappi. Neiud hakkasid vaimustunult noppima mammusid :) Jäin teerajale ja naudisin igat hetket. Piret hirmutas aegajalt usside jutuga, tegelikult õigustatud, sest siin on see aasta palju usse ning see paneb kartma. Mari - Liis julgustas, et ta ei ole veel ussi näinud, seepärast ei karda. Korjas hoogsalt maasikaid edasi. Ikka üks peo täis mulle, teine endale. Piret otsustas, et mina ei näe kaugelt maasikaid. Kärutas mind mädaste ja kivide vahelt maasikavälja keskele ning hoiatas "vaata ka ussi!" samas käskis mul korjama hakata :) Mul olid kingad jalas :S Näitas maasikakobarad. Ime ilus oli, aga lõin igaks huuled maasikade
külge ja teatasin "ma korjan hammastega" :D :D :D Siis avastasin, et mul on vaja hammaste pikendust, et maas maasikaid korjada suhu. :D :D :D Mari - Liis ja Piret ohkasid naerdes, mida veel vaja... :P :D
Metsast tulles jäin Piretiga kui sõbrannaga õue. Mari läks bussile, et koju minna. Lapsed küsisid: "Tädi Tiia, kas sõid maasikaid või maasikamoosi?"
Nohjaa siis kostis komm, et Piretil on uus töö - mõeldi mu hooldamist... Ka mõned aastad tagasi, kui hakkasime Piretiga suhtlema, arvati, et ta on mu abistaja... Olime taas tummad. Ikka ei mõisteta, et ka minul võib olla sõprussuhe. Et mu elu seisne üksnes isikliku abistaja olemasolul püsti. Kas tõesti igasugune suhe on ainult kinnimakstud... AA me naersime siis jälle edasi. Arvan, et täna olin esmakordselt küla vahel täiesti vabalt- rallisin ise pisut mööda heinaplatsi ja istusin maas...

Naudisin tänast suvepäeva ;) :)

Aasta tagasi lõppes Tallinnas minule pühendatud luulevõistlus ja kampaania. Ka siis oli meil Pillega imevaffa päev :) Päev, mis mul ei unune eal...

Minuga ikka juhtub ehk kummaline asjaajamine... või ka SEE Tiia

Käisin linnas. Tartus. Täna.
Järjekordne isikliku abistaja kanditaat, taas Liis. Meenutas väga mulle ja Mari - Liisile Evat. Tõden taaskord, et teisikud on olemas :D Loomulikult palju erineb ka neis. Liisit ma ei tunne veel ja küsimus on jälle õhus: kas ta proovibki seda isikliku abistaja tööd või mitte. (Tal teinegi töö ja jälle vahemaa, mis minule sobib sellisena, et mitmeks päevaks kuhugile minna. Suvel oleks see variant üsna hea.) Ning kas hakkangi seetõttu Liisit tundma nagu tunnen Evat... Igatahes paar tundi proovides sai Liis hästi hakkama.

Nägin ema. Üle mitme aasta. Kesklinnas. Ootas bussi. Möödudes naeratasin ja ütlesin "Tere!". Emal läks pilk kõrvale. Mina ohkasin.
Päev otsa on minus küsimuste küsimus vaikselt kajanud: mida see Tiia on nii väga teinud, et lähedased ei soovi mind tunta?
Hakkanud iseseisvalt elama.
Püüdnud parima anda.
Püüdnud armastada...
Ja ikkagi olen paha. Paha laps... Paha ema... Üleüldse paha inimene... Tegelikult on mul rahulolev meel, et nägin korraks ema :)

Alles täna jõudsin taas varguse tõttu kaotsi läinud dokumentiga tegeleda. Ei, olen e-kirju kirjutanud ja proovinud helistada - tulemuseta, et politseist väljastatud teatisel ei ole pensionitunnistuse kadumist, mida soovib nõudlikult pensioniamet selleks, et uut pensionitunnistust mulle väljastada. Uue ID saamiselgi olevat vaja ilmtingimata pensionitunnistust. Täna käisin Lõuna Politseiprefektuuris. Politseid ütlesid: seda kuulevad esimest korda.
Mind pani mind hämmastama, kui öeldi, et avaldusel polnud eriti ühtegi dokumenti. Mõtlesin, et küsin enda avaldust varguse kohta näha. Olen kindel, et Pillega kirjutasime kõik dokumendid , mis rahakotis olid. Aga politseil oli kiire.
Panin tähele, et infolaua politsei helistades pensioniameti ütles: see, kellest meedia räägib... (Sorry, olin/olen varguse ohver, kuid mitte meedia kuulsus!) Muidugi pensioniamet eitas, et tahtis politsilt teatist varguse kohta.
Mina kui SEE Tiia jälle mingis lollakas olukorras.
Kaua veel?
Kas tõesti ei tohi minuga kunagi juhtuda midagi selliselt, et mina ei jääks rumalasse olukorda kui SEE Tiia?

Mul tõesti ei olnud võimalik ennem politseis ise käia... Ei leidnud sobivat momenti...

IGATSEN OLLA VAID TIIA. Lihtsalt Tiia. Lõppude lõpuks.
On seda palju soovitud...

kell 00.19

Teisipäev, juuni 27, 2006

:D

Viskasin värviga pluuse põrandakaltsuks! Enne viskamist tänasin, et oli ilus riidetükk eelmisest suvest :D Tänusõnu ütlen alati armsadele asjadele, kindlasti lilledele ja jõulupuudele :) Lapsemeelsus!? Ei, mitte... See lihtsalt tore.

Õhtul tuleb Maarja külla. Arutame oma ühingu asju. Praegu on LEEPY koduleht parandamisel.

:D aa arvutikutt vabandas nagu, et ta ei mõelnud "inimlikke nüanside" all mitte mind, vaid teisi... Oi, olen ohmu - ma ei suuda mõista :D

Esmaspäev, juuni 26, 2006

Olen tubli :P

Suutsin äsja oranzi õlivärviga oma ühe lemmik suvepluuse ära värvida :P
Ma ei teagi, kuidas sellega hakkama sain :D Igatashes olen tubli !
Värvisin.
Pesin jalad.
Mõtlesin, et loputan/pesen pluuse ka.
Panin halli tooni pluuse kuivama
ja
avastasin pluusel oranzid täpid :S

Küll olen tubli, nii tubli, et hing on iseenda peale täis :D

Püha müristus - inimlikud nüansid :O :D

Mul on lõbus. Mõistmatult lõbus. Lõkerdan omaette. Ma ei mõista vist enam mitte midagi elus :D
Räägisin, noh kirjutasin ühele kutile umbes nii: et mu arvuti soovib kontrolli, et lollitab, sööb täpikuid vahetevahel ja nii edasi. Kuna ta oli nagu ennem lubanud, et ei unusta mu arvutit ja proovib aega leida... Siis tänane vastus temalt oli rohkem kui üllatus :D :

"...ja seda asja ma ette ei võtaks, sest siin võib olla palju inimlikke nüansse ..."

ja sellele järgnes pikk romaan/õpetus, mis võib olla / mida teha arvutis.


Kõik minu itimehed teavad, et olen arvutis puupea :D Oskan arvutis kirjutada ja sisse - välja logida, muud ei oskagi :D Tõsi, kui mulle puust ja punasest ette öelda nt msn-s, siis võin mõne lihtsama vea ise ka üles leida :D Mind tõesti ei huvita infotehnoloogia kõik saladused :P
Ma ei ole tehniline tüüp :D :P

Jagan seda küll, et arvuti parandamine ega ülevaatlus ei ole kummalised või salapärased inimlikud nüansid :=) OK, OK, OK, igas töös või igas teenuses või igas
eluvaldkonnas leidub päris kindlasti inimlikke nüansse... Aa karta või ette tuua neid :O

Püha müristus, kui leidlik vabandus mitte tulemiseks :D Ma ei suuda naeru pidada :D Seda enam, kui mina räägisin, et inimesel on emotsioonidest tulenevaid
nüansse, siis tema meelest peab inimene enam - vähem tundetu jäätükk olema...

Huvitav sõprus meil !
Suudab ikka ja jälle mind naerust plahvatama panna :D Olen peaaegu veendunud, et ta ise ei saa arugi, kui lõbus vastu oluline jutt tal on ;) :)

Ega ma teda rohkem ei palugi, selleks on inimlikke nüansse :D
Küll palun teisi itikaid :) Mõnel ikka puuduvad minu arvuti juures inimlikud nüansid või leidub neid rohkemgi :P

Tegelikult pea ikka veel valutab.
Naermine natuke aitas valu leevendada!!!

...

eh, hüljatu olen... selline tunne tuli just praegu mu sisse... see tunne küllastab mind aeg - ajalt... miks täna tuli - ei tea. või siiski tean... turvatunne edaspidiseks on hetkel mul kaotsi läinud...

pean end üles leidma taas.

pea valutab.

eile toimus isaga tüli. õhtuks lõpuks oli ta nii purjus, et ei suutnud püstigi seista. hoidsin hinge kinni, et ta ei kukkuks. mobiil oli pidevalt jala ulatuses, et häda korral abi kutsuda. selge on see, et ma ei saa suurt abi anda, kuigi olen elus mitu korda katastroofid ära hoidnud. õnnelikud juhused ehk...
mul meenus, et lapsenagi oli ainus mu turvatunne voodi ees olev telefon, kui olime vanaga kahekesi kodus ja magasime ning vanaema oli haige...
tõsi, eile karjusin papaga. taas. praegu on karjumisest pisut halb olla - siiski isa. kuid mina tõesti ei tallu enam laos joomisi ja purjus inimesi. sorry, ma ei saa sinna midagi teha. olen elus küllalt ühte koma teist näinud, ehk piisab...
aa, peitsin oma vähesed kosmeetikavahendid peeglikappi. ainus asi, mida sain konkreetselt ja kiiresti ette võtta - asjad papa eest kappi panna peeglilaualt.

Pühapäev, juuni 25, 2006

Uimane ehk halline pühapäev

On vaikne päev. Taevas pilvine. Netiski on inimesed kadunud. Normaalsed inimesed, kes ei viitsi suvepühapäeval siin tehismaailmas istuda ! Ega minagi ei viitsi arvuti
taga kükitada.

Siiski on igav. "Igav" ei ole õige sõnagi. Ma ei suuda keskenduda eriti mitte millegile. Mõtted on kuskil mujal, isegi ei tea, kus.... Südames on kummaline rahutustunne. Seesugune rahutu tunne nagu hakkaks kuskil miski lähiajal juhtuma, mis seotud minuga...
Tavaliselt tunnetan ette juhtuvat. Teen tunnetusel vahet ka heal - halval, praegu on keskpärane tunne, ei halb ega hea.
Naljakas? :)
Usun, et inimeses on sellist eelaimust, mida ei suuda ta isegi seletada ette...

Pojengid on vaasis, laual ja köögikapiotsas. Hästi sobivad mu tuppa :D Suviti võiks ollagi ainult päris lilled toas, kunstlilled võiks kappi peita talve ootama :P Aga...

Ok, kaon siit. Ma ei suuda kirjutada mitte millegist mitte midagi :P

Eile õhtul oli üllatus/hämmastus, kuid mõtlen, kas ja kuidas kirjutan sellest. Ei, midagi katastroofilist ega muud taolist polnudki. Mina elan edasi :)

Laupäev, juuni 24, 2006

Jaaniõhtu nukker igatsus...

Kell on 22.37
Väljas sajab. Aken üle mitme päeva vaid ülevalt praokil. Mul hakkas külm :D
Mul ei ole absoluutselt jaanniöö tunnet. Tavaline õhtu. Kell pool üheksa tuli masendus kallale nii, et hakkasin pesu pesema. Tegutsemine on parim ravim masenduse vastu!!! Riputasin pesu kuivama taha tuppa (dshussiruumi ma lihtsalt ei mahu tegutsema :P :) ) ning nägin, et staadionil süttis taas tuli, jaanituli. Nagu eile. Ma ei uskunud, et kaks õhtut järjest tehakse külas jaanituld. Täna oli suht vaikne. Leegid olid täna üle puude, hästi suur jaanituli oli - ilus ja võimas.
Papa, kes täna kaine ja tema kohta jutukas, hõikas, kas näen tuld. Eile magas kõige ilusama hetke, kui lõke süttis, maha. Eks papagi hinges ole tunded alles, kuigi on jäärapäine.

Mõni aasta tagasi küpsetasime papaga küünaleegil vorsti :D

Lapsepõlvest mäletan jaaniööd, kui istusin vana laululaval kõige kõrgemal astmel ning mul oli ülihea ülevaade Mäksa pargist, uuest laululavast. Sädemed lendlesid taevas... Olime Jana ja Külliga riietanud jaanipeoks, ilma mu emme abita... Mäletan, kui rahul olin valges täpilistes kleidis juuksed lahti (ka plikana olid suht pikad juuksed)...
Tavaliselt ei lubatud mul juuksed lahti olla.

17... 18 aastat tagasi olid vist minu elu kõige kaunimad ja õnnelikumad jaaniööd. Olin noor ja rumal ja armunud, et avasin... ei... lausa uskusin, et elu ongi alati pillerkaar. Ei, mitte otseselt kerge lust ja pidu, kuid ma ei suutnud ettegi kujutada, et mu elu - olu saab olema täpselt nii raske või karmgi nagu ta on olnud...
Siis olid jaaniööd vihmata. Väga soojad.
...

Olen rohkem nukker olnud jaaniöödelki ja... suhteliselt üksinda oma igatsustega, nukrustega... On ju nagu enam - vähem hästi... Soovin teistele head. Naeratan... Kuid siiski...
Ma tean, et mina üksi ei tunne nii. On ju aga nii, et inimesele on ta oma kurbusega hakkama saamine talle kõige tähtsam ? :)

Täna mõtlesin palju lastele. Mõtlen iga päev. Loodan ja usun, et nad on kuskil jaanitule ääres rõõmsad ja õnnelikud ning neile ei tuleks meeldegi, et kuskil olen mina, kes ei suuda öelda, kui kallid nad mulle on. See kurvastaks lapsi. Või suudan öelda, aga ei suudeta seda mõista...
Ohjah...
Ok, ma ei lõpeta jaaniööd pisarais.
Ma ikka loodan ja usun armastuse võitu ükskord. :)
Ehk siis leiangi sõnajaõie, mille õielehti kinkiks lastele ja paljudele...

Vaatasin mere paraadi. Vägev.

Reede, juuni 23, 2006

Sõnajalaõit otsima/leidma ;)

Head sõbrad, tuttavad ja üldse kõik, kes keset ilusat jaanipäeva ja öödki siia piiluma juhtuvad,

RÕÕMSAT JAANIAEGA JA HEAD VÕIDUPÄEVA!

Soovitan siiski, minge kiiresti õue sõnajalaõit otsima :) ;)

Olen peaaegu veendunud, et arvutis/neti maailmas sõnajalaõit ei leia :)

Neljapäev, juuni 22, 2006

JÄLLE

Jälle isikliku abistaja kanditaat (Piia) loobus. Millegipärast temast ma uskusin seda. Juba vahemaa oli üsna suur, kuid mõtlesin, et noor inimene peaks ise kogema...
Päris hea isiklik abistaja saab poolelt sõnalt aru, et mina olen boss :) (kõik mu abistajad on mind bossiks :D ), kuigi mulle ei meeldiks abistajast kõrgem olla, samas olen otsene tööandja :) Piia aga ei suhelnud tähtsamades küsimustes minuga, vaid läbi Mari - Liisu minuga kui kolmandas isikus - see häiris mind ja ka Liisut, kes oskuslikult suunas minuga suhtlema.

Nüüd on mul veel hetkel kaks...kolm neiut, kes on lubanud teatul ajal alustada isikliku abistajana tööd :) Pole hullu - küll tulevad need õiged isiklikud abistajad :)Nagu on Pille... Mari - Liis... Kamila... Annika.... Leena... Olesja... Ljuba... Anna... Eva... Helena... Aile... Helen... Laura... Riina... Merka... aga ka vahepeal olnud Vamps (mu esimene isiklik abistaja 2,5 a :D )... Kalev... Rainer... Ronald... jt.
Enam ma nii väga noormehi abistajateks ei tahaks, kuigi talvel lumes kuluks mehe jõud ära :D Ausalt öeldes, ideaalne oleks neiu + noormees isiklik abistaja...


Jälle riputasin kuulutuse kuuluta24-ssegi. Kui siin keegi loeb ja soovib tööd kasvõi mõneks päevakski, siis olete kõik teretulnud. Siis saa(ksi)n näiteks nüüd suvel mõnel päeval kuhugi reisima minna ja teha mida iganes. Ärge kartke, see pole raskem töö kui teised! Täpsemalt võite lugeda mu kodukalt "VÕTAN TÖÖLE" nupukese alt :) ;) Veel täpsemalt minult.

JAANITULI SÜTTIS SIIN me külla staadionil. Suured puud varjavad suuresti jaaitule. Laul ja muusika kostab tuppa.

:)

Homenja laulab "Minu elu" ... Väga head sõnad Maarjal ikka kirjutatud... ;)

Kas on keegi, kes ütleks, mida peaksin küll tegema

Mida kõike mu silmad ei pea nägema! Just nägin, kuidas papa määris oma jalahaavale minu meikieemaldajat. Uskuge, see pole väljammõeldis! Parimal soovi korralgi ei oleks
mul nii head fantaasiat, et niisugust asja mõelda välja.
Samas joob papa iga päev õlut.
Hea kompott haigele jalale...
Mul on kohutav tüdimus, kaua pean tulemusteta rääkima papale, et ta peab minema arstile... Ja kuidas, mis keeles... Heaga - ei kuula... Halvaga - ei kuula... Kuidas siis rääkida...
Alati üks seesama vastus papalt: talle ei ole kedagi ega midagi vaja. Siiski on minu kosmeetika vahendeid vaja. Sest veneaja rohud on saanud tal otsa. Ja mina ei oska uusi rohte osta enne, kui papa pole arstil käinud.
Või tulebki mul nii võtta, et ma ei sega papa haiguste vahele. Papa on kisanud, et ma ei või perearsti kutsetki talle koju teha... Oma jalgadega ei jaksaks papa bussiga minna arstile. Auto variandist on papa samuti loobunud.
Või soovibki papa piinleda...
Olgugi, et olen olnud isaga vahel karm, vahel on olnud minulgi piinlik, kogunisti häbi isa pärast - siiski soovin talle paremat kogu südamest. Ta on siiski minu isa!
Ma ei tahaks papale hooldekodu... Kuid mina ju teda põetaja ei saa/ei suuda - kas tahan nii mõelda või mitte. Juba sellepärast, et pean oma elu elama. Käin tihti linnaski - ja siis kelle hoole alla ta jätan...
Olgugi, et papa pole nii armastust näitanud, on vähe hoolinud mõnikord...
Ometigi ma ei suuda samaga vastada.
Olen õppinud mõndagi andestama.
Hoolima,
kuid raske on hoolida, kui inimene keeldub abist...

Mida teha ?

Ja kui papa arvab siiski veel, et temata mina ei saa hakkama - siis ta paneb küll papa topelt muretsema. Mina tulen iseendaga toime, pean tulemna, sest muud ei jää mul üle. Kuid, kuidas papa toime tuleks, kui mind ei oleks...

väike rõõm varahommikul :)

magasin selili, tahtsin keerada ja mõtlesin , et vaatan kellagi. avasin silmad - laes oli kirju liblikas :D seinakell näitas 5.33

mul on mitu päeva kui ööd kõik aknad valla - muidu võib tuppa lämbuda :S :)

hommikused hääled kajasid läbisegi. kuskil kukkus kägu. linnulaulud. putukate pirinad.

kuulasin mõnikond minutid hommikusi hääli ja mõtlesin, kui vähe on rõõmu vaja hea päeva alustuseks :)

appikene, kui ehtne tibi :D ;) :P

riputasime eilseid pildid ülesse (blogi lugejatele/siin olijatele teadmiseks, pildid on mu kodukal!)... appikene, kui ehtne tibi olen roosipõõsas :) vaatasin end ja mul hakkas tõega paha :D :D :D tavaliselt ma ei suuda iseendale öelda: "tiia, oled kena!" , kuigi kõik sõbrad ja tuttavad kordavad seda pidevalt. sinna juurde kuulub ilmtingimata hea lõõp, nad teevad nägusid, et on hirmsasti kadekopsikud minu välimuse peale. tean, et kadekopsikud nad kindlasti ei ole. :D
kuid täna sain aru, et olen tõepoolest iseendaga kooskõlas, sest mu elu on enam - vähem normaalne. (ma ei ütle, et väga hea või ideaalne elu, sest areneda/muutuda elus on veel lõpmata palju. :) ) kuid hetkel olen rahul. rahulolu annab inimesele kenadust vist ka juurde.
naljakas, kõigile fotodele on jäänud vasak silm nagu kinni ;) see on ehk kelmikus, arvas helena. võib - olla, siis tuli see kelmikus alatedlikult, sest teadlikult ma ei pilgutanud silma :D

kihvt on see, et ma ei ole oma loomuselt absoluutselt tibi. võib - olla olete tähelepanud :D võin küll tibilik või tiiatibulik olla , aga ...

aaaa, armas on seegi, et mu tuisutaat ainukesena täna soovis kenat - kaunist suve. oleme netis suhtlenud umbes poolteist aastat ja ma ei tea siiani ta nime... aa , ausalt öeldes, esimest korda tajun, et pärisnimi on sõprussuhtes kõige vähem olulisem. palju tähtsam on tajumine, et keegi omas südames siiski hoolib teisest (seekord minust :) )tingimusteta. ja minagi mõtlen üsna sageli, kuidas tuisutaadil läheb... nüüd suhtleme vähem, pole lihtsalt aega... kuid ei unusta ometi kõiksugustel tähtpäevadel teineteist. jube armas, minu meelest küll :) kord ta kogunisti olevat seisnud säästuka järjekorras minu taga, ainult meie vahel oli minu isiklik abistaja (Pille) ja ta ei julgenud üle tema mulle õlale koputada. teate, ma pole sellepärast kurb, et mina ei teadnud ta seismist mu selja taga . olen rõõmus, et tuisutaat on osavalt pugeda mu südamesse.
selliseid lähedasi tundmatuid sõpru on ka vaja ;)

eh , keegi kutt soovib pakkuda sexi... mul oli ühel õhtul igav ja panin flirdi niisuguse kuulutuse: " :) Mis arvad, kas leian jaaniööl selle, mida nimetame sõnajala õnne leidmiseks?! ;) Kord eluski võiks kõik õnne leida... :) " ma ei mõtelnud üldse ainuüksnes sexi... unistasin / mõtlesin miljon korda rohkem. mina ei suuda tõsiselt võtta neid, kelle õnn keerleb vaid sexi ümber... päris kindlasti temaga ei lähe ma kuhugile. õige pisut suhtlesin kutiga, rohkem mitte. pealegi, ma ei kirjutanud kuulutusesse, et sel jaaniööl... võib juhtuda, et õnne leidmis jaaniöö tuleb aasta mitme pärast :P ;) :)

vot, olen valge pipar, kellele on õnn elaminegi ise. ! :D ja loodan, et kord leian sõnajalaõie, mida nimetame õnneks :)
või olen selle kõik juba leidnudki :) ;)

Kolmapäev, juuni 21, 2006

SUVI!!! :D

Algas ametlik suvi :D

Kõigile ilusat suve :)

Teisipäev, juuni 20, 2006

aahh ;)

ei, tõesti täna oli kena päev :) palavus sobib mulle :) jah, palavus on omamoodi päh, kuid talve pakane on hullem. talveriideid on juba palju seljas... kuumaga on lihtsam - kleidike ja aitab :)
nauding oli autosõit :) huvitav, kas olen kunagi nii rikkas, et suudan oma auto osta ja auto üleval pidada? :P :) päriselt ka, auto olemasolu lahendaks mul bussiliikluse kehvuse. abistajal, kel oleks juhiload, oleks kergem mind abistada. milline võiks automark olla - pole veel mõelnud, kuid värv võiks olla pärlroheline. (kindlasti mitte roosa :P )
ihii, see auto omamise unistus ei täitu eales. on ju unistusi, mis jäävadki unistuseks! kuid unistada võib ikkagi :) keegi ei keela unistada :)
auto olemasolul vajaksin kindlasti autoremondimeest, keda ma silmapilgutuse eest kindlasti ei leia. :D jäävad remonditöökojad, mis nõuavad taas pappi :D

valges suveõhtus - õigemini viimases kevadeõhtus sel aastal, sest suvi algab alles homme - võib tohutult unistada. minu meelest see on hea :D

vallamajast koju sõites, mõtlesin kõvasti (just mõtlesin kõvasti, mitte ei rääkinud) mari - liisuga, et tegelikult on ju see uskumatu mulle endale eelkõige, et saan oma eluga peaaegu hästi hakkama. ametnikkele oli see uskumatu - saan neist täiesti aru. nüüd on minu toimetulekuga harjutud nagu... imelik, et minule on see ikka veel uskumatu. huvitav, kas nähakse, kui ebakindel olen siiski oma tulevikus... näin vaid hästi enesekindel. tegelikult muretsen iga päev, kas saan homsega hakkama... liiga palju probleeme on päevast päeva mul... kõigil on probleemid. tean. kuid paljudel on omad käed - jalad, et ise probleemidega tegelevad... kuid ometi olen end üles töötanud, olnust välja rabelenud...
ma olen rahul. peaaegu rahul. on asju, mida ei ole veel... on asju, mida teeksin teisiti... on asju, mida ei saagi...
ma ei ootagi kiitusi. vahel ajavad tunnustused hoopis närvi. iga naine on kiitust väärt, kes elab oskuslikult ja nii edasi :)
olen lihtsalt rahulolev naine hetkel :D

kui saaksin veel lastele ka jagada hingesoojust...

Sulamine :P ehk kuum kena suvepäev :)

Ärgasin kell pool seitse hommikul. Üle pika aja. Nii kena hommik :) Toimetasin hommikusi toimetusi... tegin voodi... Jõin lahtise akna all kohvi. Uskumatu, kuum kohv ei läinud mõnuga alla. Higimullid voolasid. Päike säras.

Käisin linnas ja vallas.
Nüüd õhtul rikkus papa ilusa päeva. Ma ei mõista teda. Kuna ta on avaldanud ammu viimast soovi, et viimane puhkekoht oleks tal ema kõrval (mu vanaema... papa ei ütle iial "vanaema" oma ema kohta minuga rääkides... ma mäletan vanaema väga vähe, tema ei hoidnud mind nii nagu vana...) Ainus häda on see, et ma pole elus kordagi isa poolsel hauaplatsil käinud. Olen soovinud koos papaga surnuaias käia, tulemuseta. Papa pole surnuaias nii 10 a ... Nagu olen aru saanud oli isa ainus haua ainus korrashoidja... Aga ikka ei taha ta minna ja näitada surnuaeda... Jälle olen mina süüdi...
Ah ma ei rikku päeva veel rohkem ära.. Võtan kätte ja otsin hauaplatsi üles - kas papa tahab seda või mitte. Issand jumal, mul on õigus ja kohustuski vanaemade haudadel käia...

Aitab kurvast teemast tänaseks...
On ju RÕÕMUS SUVI. Just nüüd peab suutma lõõgastuda.

Täna vestlesin Wlide kohvikus uue abistaja kanditaadiga Piiaga. Ta saab olla nädalaavahetustel, mis on iseenest suvel hea - saab ehk käia ja olla :)

Vallavanem Margus lubas, et järgmistel aastatel jätkub kindlasti isikliku abistaja teenus. Mulle. See on HEA!!! Üheskoos arvame, et mõne aasta pärast suudab vald võimaldada topelt mahuga teenust. On siiski ikka, mille poole püüelda. Seega võin edukalt oma plaane teha homseks... :D

Midagi oli veel, millest kirjutada soovisin ... meelest läks ära :P

Esmaspäev, juuni 19, 2006

mis teha, kui linnukene laulis :D :D :D

linnuke tiritas oksal, mu akna taga räästa all on tõepoolest pääsukeste pesa, et mu üks lahe semu käib siin, kaagveres. ma ei suutnud seda uskuda, see tundub uskumatu, jumalas uskumatu. samas läksin elevile... kust mina tean, miks sädemeid lendlesid... järsku kuumast päikesest, suvepäevast!? pidin natuke lollust tegema, kirjutasin semule rõõmsa ja süütu (?) e-kirja: :D

"hei,
tule mulle ka külla, kui taas kaagverre juhtud tulema ;) linnuke oksal
laulis, et käid siin.!
luban, et ei hammusta sind :D ja kui sa arvad, et olen solvunud tibi, siis
exid küll ... mul enam-vähem hästi ja ootan igatsen loodan soovin tahan
üllatusi ja külalisi - on suvi, võin ju vallatlev olla. !!!

usun, et sa veel mäletad mind :P

ja kuidas sul läheb? msn-s oled mind blokki pannud, jah? kas olin nii
õel nõid , va? :D

ootan sind vähemasti tere ütlema,

tiiatibi"

ma ei ootagi vastust.
sain jälle natukene rõõmuga kõdistada kedagi :) ma ei tea, kas semule ongi see rõõmust vallatus. minule küll. no, on ju nii kuum ... suvepäev! kõik ei saagi üli sünge olla... ja kuna mul tihtilugu ei ole võimalik minna end välja elama minna, siis
vahetevahel võin neti teel seda teha :) sry, kui vahetevahel lähen rõõmu välja elades üle piiri! :) ;) :D
aa, kes semu on... ta on mulle öelnud: ma pean minema oma teed, sedasi saavutan palju... kord tuli üllatavalt punkt kell 00.00 mulle külla, ajasime juttu ja jõime gini ning ta magas maas, valvas mind diivanil... tegelikult me teame/tunneme teineteist mitu head aastat. suhtleme vahel harvem, vahel tihedamini. Ta on - ehk ise
teadmata - andnud mulle julgust juurde olla MINA ISE. oleme koos ka ühte koma teist teinud, igaühe jaoks...
saite nüüd aru, kes semu... :D
kui ei, ei ole ka midagi katki!!!
ja kui saite aru, pole ka midagi katki.
igatahes mulle on jätnud head mäletused.
loodan, et ta on üks neist, kes ei oska head rikkuda :D

...

vaatasin filmi "surra noorelt". nutan praegugi nagu aastaid tagasi ekraani kinos... ma ei soovi sõnagi öelda Julia Robertsi võrratust näitlemisoskusest, ta on mulle alati olnud vägagi sümpaatne.

Film lõppes. Nutsin. (Kodus on filmi pärast parem häbenemata nutta :) )
"Surra noorelt" ei ole nagu film. See film on nagu elu. Elu nagu filmis... Mõistate ju, mida tahan öelda :)

Mõtlesin, oma elu suurelt jaolt vihkamisele... Elame kord. Meist keegi ei tea, kuna sureb... Kas miks raiskame elu, lühikest elu... tasuks võtta elu igat hetke võtta siiski armastusega... ainult armastusega...

Pühapäev, juuni 18, 2006

suves sulan :D

oooooo, nüüd on niisugused suveilmad, mis mulle meeldivad :) on eluaeg meeldinud.
kuigi õue ma ei saa täna, abistaja puhkab. eh, ma ei virise :D pole hullu :D aken valla ja toas ongi jahedam :D

küll ma ükskord teen toas istumised tasa. :D ega mina ainukene ole, kes ruumis kükitab. paljud on tööl... haiged... mida iganes

hakkan värvidega tööle...

Laupäev, juuni 17, 2006

kiri...

täna sain ümbriku :D seda ei juhtu tänapäeval just sageli. oli aeg, kui sain ühes kuus 5 - 10 kirja, tõelisi kirju, milledesse oli hing käekirjaga sees. lugesin ümbrikult:Uurimus "Uus algus"
kehitasin õlgu.
avasin kirja.
TÜ palub vastada küsimustele/uurimusele, kas tahan jätkata õpinguid.
vastan kindlasti.
kuid kas ma jään anonüümseks :) ei jää, kui vastan ausalt. ;) mis sellest, nagunii olen tuntud :P äkki aitab uurimuse tulemused kuidagi kaasa ka puudega inimeste hariduse omandamistel.
vähemasti loodan :)

Ärge öelge lihtsalt kergesti EI

Teen aega parajaks, on vahepaus.

Kirjutan mõne sõna reikist... Hea väsimustunne, mis peaks jääma pärast psühholoogi juurest tulemist, jäi seekord olemata. Oli KURBUS... Mõistan suurepäraselt, et igasugune iseendaga tegelemisviis nõuab inimeselt julgusetahet endasse sügavalt vaatamist, aga kui see isik, kes peaks aitama iseendasse pugeda, teatab, et ta on aastate eest meedias lugenud/kuulnud minu egost... ja minu keha ja vaim ei ole kooskõlas (huvitav, milline keha oleks kooskõlas, paks va :D)... ühesõnaga, mitte üks vigane ebatavalise kehaga inimene ei tohiks suhteid luua ega lapsi saada ja kasvatada...
Aplaus !!!
Ja mitme asjaga pani reiki õpetaja seekord mööda, mida mina näiteks nõustajana töötades ei lubaks omale. Rikkuks minu maine.
Reikil olles süttisin põlema. Mitte ainult enda pärast, vaid mul meenusid mitmeid emad, kel olid lapsed enne ratastooli jäämist. See on see nagu Monika ütles:

"Tead, see on täitsa vale, et erivajadusega naistel ei tohi lapsi olla... Mõtlen ikka, et aga kui minuga peaks mingi õnnetus juhtuma... Sõidan ju iga päev autoga ja tee on hulle täis... Kas mu laps peaks siis vabatahtlikult lastekodusse kolima kui ma näiteks ratastooli peaks jääma?? See kõik on ju jama!! Ma ei mõelnud enne nii palju sellistele probleemidele... Sa oled mu silmad avanud ja ma olen hakanud paljusid asju mõistma, millest mul enne ainugi polnud. Anna andeks, ma tahaks kohe sellist inimest lähedalt näha, kes väidab, et naisel ja naisel on vahe ja ühtedel tohib pere ja lapsed olla, teisel mitte... See on haige suhtumine."

Muidex, on teisigi, kes nii mõtlevad nagu Monika. Kas mina olen nende silmad avand, seda ma ei usuks, kuid...
MA EI OTSI TÕEPOOLEST KELLEGILT LOHUTUST. Lihtsalt soovin arvamusi.


Seega ka mõned psühholoogiliste aladega tegelevad inimesed ei tea (või ei taha teada?) erivajadustega inimestest midagi. Ja kuidas siis nad aitavad veel... See reikil käimine oli 3 kord, 2 esimesel korral suhtus daam minusse normaalselt. Mis nüüd juhtus, mul pole aimugi...
Igatahes reiki õpetaja tänas mind vastuküsimuse eest, mida ta teeks, kui ta jääb õnnetuse läbi ratastooli.?
Vastus daamilt: ma ei sooviks last.
Mina: kui laps on olemas?
Vastus daamilt: mitu sekundit vaikust ja... "otsiksin ühe inimese, kes mind aitaks..."
Soovisin veel küsida, keda ja kas ühest inimesest piisaks ning kes see inimene võiks olla...
Kuid reiki aeg hakkas imelikult kiiresti lõppema.

Mõtlen, ehk lähen taas uuesti juulis. Järgmine reiki aeg on olemas. Esimene mõte oli küll, milleks pean oma raha kulutama mingile jaburale. Pigem võiksin reiki summa eest iga kuu korralikku peo korraldada :P

Paar aastat küsis teine psühholoog, kas ma ei arva, et leian elus veel kellegi... Seegi küsimus oli mulle raske vastada, kuid see oli normaalne ja loogiline mõte.


Asi polegi sellest, kui suur ego või ebakõla olen. Ma ei ainuisiklikuna maailma parandaja :) Tean väga hästi oma süüd. Asi on suhtumisest üldiselt... Kas pole nii ikkagi, et ebatavaline ... eriline ... erivajadused ... on põranda all... kuskil hämaras valguses...

Kordan veelkord, ma ei otsi lohutust, et keegi jälle ei mõistnud mind.
Olen mõistmatusega harjunud. See kuulub minu elu juurde. Kuid mõistmatus või mõistmine on igaühe mure või rõõm :)

Paus läbi.
Lendan...

Kõigile kuuma suvepäeva ja uskuge, et olete iseendaga kooskõlas :D

ikka jälle ma ei maga!!!

kl 1.44
mina jälle ei maga. und pole. väsinud olen.
see nädala algus oli kena. suvine. pillega kogunisti päevitasime anne kannali ääres või õigemini ajasime juttu ja lakisime küüni. keset rahvast. me pärast mõelgu päevitajad, mida soovivad :D
linnas nägin nii palju tuttavaid. tavaliselt nii palju korraga ei näe .
siis kolmapäeval viisime lõpuks uue mtü paberid notari juurde. nüüd tuleb ainult pöidlaid või ka varbaid hoida, et see meeletu ette võtmine uue ühingu näol õnnetuks. :)
teisipäeval oli reiki seanss... eeee, see on pikem jutt.

muidex, wlide kohvik on mõnsa koht. kuigi kohv 3 kr kallim nüüd. aa teenindajad suhtuvad minusse kui vanasse tuttavasse :) ja saavad ise minust aru :) õudsalt soe tunne on sinna kohvi jooma minna alati :)

nüüd küll vajuvad silmad kinni...

Reede, juuni 16, 2006

:)

nüüdsest on blogi linkki mu kodulehel. püüan siduda mulle armsaid kohti neti - maailmas..
ausalt öeldes, ma ei aimanudki varemalt, et suudan enda hinge paljastada nii avalikult. neti - päevikus. see on omamoodi hulljulgus. ehk minust ootakse ainult edukaid ja exitamatuid samme... kuid luban vahel ka ikka exida, sest ma ei ole ideaalne! olen siiski vaid inimene. jaanuaris, kui hakkasin siin, blogis kirjutama, kartsin pisut, et jumal teab, mis solk mulle kaela tuleb. aga ei. enam - vähem on kontrolli all :)
kui arvate, et kogu mu argielugi on peo peal - siis jääte küll pika ninaga :) ;) ma ei kirjuta pooltki nii avameelselt nagu nt leenu :) pole veel nii hulljulge... :D

ok, lähen nüüd toimetama. pärast sellest nädalast...

südaööl

olen üle mitme päeva jälle kodus :) ja igatsen meeletult victorile kaissu minemist :) kohe lähengi magama.

aga täna tekkis meie uue ühingu koduleht www.nukka.pri.ee/leepy :);) palun piiluge, kuigi koduleht on valmisjärgus. ka uus mtü pole veel toibunud sünnitusvaludest :) ;) igasugune toetus ja ka vaid hea sõna või nõu on tere tulnud :)

nüüd tuttu! kell 1.24
homme pikemalt

Pühapäev, juuni 11, 2006

Tartus :)

Olen Tartus sõbrantsi pool. Esimest korda kirjutan siin mitte kodus olles :D

Hommikul oli mul naiselik mure - mul ei olnud midagi selga panna :D:D:D Päike säras nii kenasti. Ilmateade lubas suve sooja lõpuks ometi. Nohjah olin kapis pead pidi nõutu :D Ei ole harjunud väga suveriietega, kuid kasukat ka nagu ei paneks... Eh, raske väsitav ülesanne on riiete valimine tõesti päevast päeva ;)

Kuulame Margus Kappeli klaverimängu ja "Suveööd". Minu meelest "Suveöö" on üks Eesti
paremaid laule.

Aa , mida nägin unenäos :) Suudlusi ;) :D :D :D ;) Kuid ma ei mäleta unenäost rohkem mõhkugi, et kes - kus -mix. Mäletan suudlusi...

Üles tõustes oli hea kerge tunne. Keerasin ELMARI kõvasti. Laulsin kaasa.

On ju pühapäev.
Mõni päev tuleb elu kergemalt võtta :)

Laupäev, juuni 10, 2006

Pisi külaline :D

Mul käis just pooltundi tagasi 7 kuune Romi külas :) Jumalas lahe oli üle mitme aja taas nii väikest meest enda kodupõrandal näha! Poiss tuli isegi mulle sülle. Vanaema pani ta mulle sülle. Minuga vestles Romi naerdes pikka jutu. Mu varbad huvitasid teda väga :D Aa onu st mu papat võõrastas. Lõõpisin, et tal on imiku pubekas :D :D :D Romi vaatas mulle otsa ja tegi jaatava kilke :D

Nüüd saan aru, miks vanemad naised ohkavad, kui väikesi titasid näevad. Kummaline soe judin käib läbi hinge ja ihu :)

Kustuda õnnelikki minevik, Tiia!!!???

UPS!
Mulle soovitati just kõikest loobuda laste nimel. Kui oleksin raudselt kindel, et minevikust rääkimisest ja kogunisti mõtlemisest absoluutne loobumine parandaks päeva pealt suhted minu kõige kallimadega, siis loobuksin poolest elust.
Mina ei olle sellest kindel.
Ja mis sellega saavutaksin, kui suruksin iseend taas vaikselt väritades nelja seina vahele ja hingasin surnult? Olen selles seisundis olnud pikki aastaid ning selle tulemuena olen suutnud vaid lubada kallimad endalt võtta. Kas tahan veelkord seda kogeda ja jääda päris üksinda?
Ei.
Ma ei taha uuesti põrgut üle elada.
Ma ei soovi, et mu hingest kaoks jäävalt armastust.
Et hinge jääks vaid kibedustunne.
Ma ei soovi surmahetkel aastate pärast olla üksi ja mõelda nii nagu hooldekodus mõned mammid mõtlesid, et on elu ise valesti elanud ja surevad seepärast üksinda. Mulle soovitasid nad õigesti elada, sest olen seda õiget elu väärt...
Võib - olla kunagi ei saa kõvasti öelda, kuidas ma lähedasi armastan. Võib - olla neist keegigi loeb siit mõnda rida ja mõistab, et ma ei olegi nii pahatahtlik.... Olen vaid iseenda moodi.
Ma ei ole kellegile halba soovinud.
Lihtsalt elu on olnud võitlus iseseisvuse ja ellu jäämise eest ning armastuse pärast.

Mis on õige elu?
Usun, et olen siiani elanud enam - vähem õieti...

Ok , võin kustutada mälust õnnehetkedki. Mitte kunagi enam neist mitte rääkida. Mõelda uue elulugu. Mõelda end uueks teiseks inimeseks. Unustada absoluutselt kõik möödunu...
Huvitav,
halba on vahetevahel kergem mitte mäletada, kui teha iseendaga tugevat tööd ja mõista , et halb negatiivsust ei vii elu edasi. Õnn libitseb iseenesest keelele ja meelele. See aitab ikka ja jälle naeratada.

Võin pildid võtta netist. See on sama asi, mis pane fotod ahju nagu vanasti. Tean mitut inimest, kes põletasid ka iseenda fotod, et ta on nüüd uus isik - hiljem kahetsesid tegu.
Usun, et hinge jäänud miljon korda rohkem pildikesi, neid ei saa keegi sh ka ise võtta.

Üleüldse on minust niipalju teised oma arvamusi kirjutanud, et ikka jääksin kuidagi netigi. Miks ma ei või siis ise kirjutada, mõelda ja olla :):(

On ilus suvepäev.
Aitab raskest hingevalust.

On ju hästi palju asju :)

Reede, juuni 09, 2006

PILDID !!!

Tänase õhtust on mu kodukal www.lux.ee/tiia näha uued pildid ja maalid, kuid mitte kõik veel, sest arvutid on vahel hulluks läinud :) Homme ja/või ülehomme jätkame üles panemist .

Nüüd näete minu kodu täielikult ära :) Mari - Liis oli minu juurde jõudes niivõrd üllatunud minu kodu muutumisest, et nägu särades jooksis fotokas käes toas ringi :D See oli armas vaatada, kuidas ta rõõmustas minu rõõmsat rahulolust :)

Piknikupäev ja üldse vaffa olemas olla!!! ;) :)

Täna käisime Mari - Liisiga jõe ääres suvitamas. Piknikut pidamast.
Mari - Liis tuli külla nagu lubas. Ja jalgrataga nagu 3 a tagasi suvel tööle tulles. :) Liisu oli/on ka ikka armas! Teda üllatas siiralt minu kodu :D Leidsime koos, et nüüd tuleks taga tubagi uut moodi teha :D (Jah, oleks vaid rahakest :S Aga küll saab kord taga tubagi taas remonnditud... ;)
Liisu polnud mind 2 aastat abistanud ning ometi olid tänagi tal kõik liigutused abistamisel nö automaatsed, endast mõistetavad. (Kui mõtlete, et kõik abistavad ühtemoodi mind, siis eksite. Ma pole veel kohanud kaht üli sarnast inimest, kel on abistamisvõtted ühtmoodi. Kuigi lõpp tulemus on alati sama. Mina tean täpselt, kuidas keegi mind abistab ja vastavalt sellele püüan ka kaasa aitada, et abistajal kergem on.)
Jõe ääres istusime tekil. Mul on siin lemmik koht, mis mulle meeldib siin kodu läheduses kõige rohkem. Seal on vaikne, maailm tundub kaugel olema. Täna tuli mingi suur auto mingi puuriga (nagu oma naise mõistusega aru saime). Puuris maasse auke. Härra veel ütles : "Tüdrukud, me teeme nüüd müra!". Jah, maapind meie all värises!! Küsisime, mida teevad.? Suplusranda ja ka vist väikest silda . Vald teeb. Tore ju. Seal olen minagi vees käinud. Liisu käis tänagi jalgupidi jõevees ning tuletas mulle, milline pipar olin too suvi, kui ta ootas mu vette tulekut :D (Mulle meeldib ujuda, aga kardan külma vett :P )
Siiski kurb, et maalmast kaob taas üks vaikne ja nagu mahajäetum kohakene.
Pilte tegime ka. Loodetavasti varsti mu kodukal näha.
Ja meie juurde tuli tütre pisipojaga endine mu naabrinaine. Tedagi polnud mõned kuud näinud. Ta käib siin tütre pool, aga tihti , kui ta Kaagveres on, olen mina kuskil lennus. Täna helistas, kus olen. Mõnus tunne on, et keegi ei suuda mind unustada :) Ikka küsin, miks mind ei suudeta unustada... Et ma pole eikeegi... ega põnev, olen lihtsalt erisugune... :P Liisu naeris: "Sa ise teed seda, et sind ei saa unustada!"
Mitte midagi ma ei tee.
Olen iseenda moodi vaid. :P :P :P
Aga olen siiski õnnelik, kuigi vahel ei taha seda tunnistada.!

Liisugi aitab mind mõnel päeval, kui leian/võin uue abistaja .
Nii hetkel tulen taas toime argipäevaelugagi.

Eks ole mu blog lahe ;)

Muidex, sorisin postkastis ja leidsin Leenu esimese kirja kuupäevaga 27 aprill 2004 . :D Ei ole küll Leenut veel päris oma silmaga näinud, kuid ta on kindlalt mu sõprade pikas nimekirjas ;) Ma ei tea, kuidas Leenu mõtleb, kuid mina ei kujuta enam nt oma msn-i temata ette :)

Kui kunagi saaksin emaga ja lastega suhted korda, kui kord mõistaksime jälle üksteist - oleksin täiesti õnnelik, et olen olemas .
See olemas olemine on vaffa,
kuigi
olen vaid iseenda moodi erisugune vaid!

kommipaus

jälle blog jamab :S

tegelen iseendaga heekel. kommipaus. teisipäeval on reiki aeg taas. kirjutan iseendale vihase kirja. hämmastav on see kui palju allasurutud viha minu sees on! ime on see, et see pole plahvatanud... et suudan veel öelda: elada on siiski pagana kihvt ja armastust väärt :) teate, mida on kõige raskem õppida - kõige raskem on õppida iseend tundma ja armastama just sellisena nagu oled :)
kui ei usu, proovige järgi ::)) ärge leidke omas näos ühtegi vinni ja kui vinn ongi , siis mõelge/öelge ikkagi olen mädapunniga ka kena ja armastusväärne. proovige, kui kerge on niiviisi mõelda/öelda... :) ;)

lähen varsti magama., viimasel ajal olen maru vähe maganud, paar tundi ööpäevas... stress või kevad/suvi... äh, ei saa aru, kuid und pole...
naeratusi unne :)

Neljapäev, juuni 08, 2006

Eile oli lihtsalt armas tavaline päev

Nagu kiuste eile blog jamas, kui soovisin oma heast tujust kirjutada. Hea tuju ei olegi kõige õigem väljend. Ehk pigem mingi rõõmuvärinast, mis läbis mu hinge. Rõõmuvärinast, mis tekkitas natuke hirmugi, et kas mina olengi see... See hea tunne oli nagu vastuttasuks üleeilsele kurbusele...

Kõigepealt lugesin rate postkastis oma neti sõbrantsi kirja:

Lugesin Su päevikut.... Nii nukker... Kui Su lapsed tunneksid Sind nii paljukestki kui mina, siis nad oleksid hoopis uhked Su üle. Sa oled ju tegelikult fantastiliselt tore naine. Võin julgelt öelda, et palju palju parem kui enamus mu tuttavaid, kes mind iga päev ümbritsevad... Sellise kuldse hinge ülesleidmine hallist massist on IME!! Nii loodan, et ükskord nad saavad teada, milline suurepärane ema neil TEGELIKULT on.

Jäin hingetuks. Kananahk tuli ihule.
Jälle tõdesin, et kannatusi ja nukraid ootusi on vaja. Siiski sooviksin väga olla mitte silmatorgav - saate ju aru, mida mõtlen. Ometi ma ka ei taha olla see hall mass, mis on ümberringi oma elurada lõpuni jooksmas. Võidujooks pole veel võit, kui palju läheb mööda mõistmata, et see on hea kõigele vaatamata. Saabub surm ning ei saagi teada,l mis on ellu IME.
Aga kõiki head sõnad aitavad mul alles hoida minu armastus.
Fantastiline naine - ise pole julgenud eal niimoodi mõelda. Olen tavaline naiselik naine. On ju palju fantastilisemaid naisi :) Nagu sõbrants Monika isegi!

Riina, kes mind eile abistas, oli järjekordne inimene, kes naeratas: "Ma ei tea, aga ma näen sind jooksmas, et ma ei näe enam sind ratastoolis abivajana..." Sedagi olen kuulnud palju. Ikka ja jälle teeb südame alt külmaks, jõnks käib läbi - tegelikult on tore elada sellisena nagu olen.
Mul ei lähe meelest, kui jutustasime Evaga ja äkki olin ratastooliga maanteel peaaegu ümber - auk jäi ratta ette - ja Eva naerdes ütles: "Sórry, unustasin ära, et lükan ratastooli. Uskusin, et kõnnid mu kõrval" :D
Mina ise ei mõtle, et istun ratastoolis või toimetan jalgadega. Ma lihtsalt ELAN :D

Ja siis msn-s Mari-Liis, mu kunagine ka väga hea isiklik abistaja pakkus end taas hetkel appi. Väga armas! Ja ometi ma ei oleks kunagi uskunud, et Liisu soovib mind veel abistajana abistada, kuid mina olen väga rõõmus, et Liisugi pole mind unustanud. Homme tuleb külla mulle, ta tahab näha mu uue näoga kodu :) Eelmise väikes remondi tegin just Liisu abiga, sellest on alles taga tuba. Loomulikult Mari-Liis on ka nagu Riinagi isikliku abistaja "aseained" ehk sõbrantsid.
St
et otsin uut (uusi) abistaja(d) edasi.
Eile vestleski minuga uus abistaja kanditaat :) Arvan, et mõnigi blogi inimene teab/tunneb teda paremini kui mina.... Aa Liis on esimene abistaja kanditaat, kes küsis töö kohta infot Saksamaalt :) On küsitud inglismaal olles... :) Maailm avaneb :) Muidex, kõik mu tublid, vaffad ja head abistajad on olnud millegiga esimesed ja kordumatult meelde jäävad :) ;)

Issakene, mul ei ole korralikku kosmeetikat eriti enam :D :D :D Mari-Liis hakkab moraali lugema ;) :) :P Ehee...

lapiliisu, sulle võin öelda vaid, et vähemasti püüan mõista lapsi ja mul on hea meel isegi, et minu lapsed arenevad normaalselt ka pubeka eas. Seda siiralt. Kuid mul oleks neid palju kergem mõista, kui nad kõneleksid ja laseksid minulgi rahulikult selgitada olukorda. Ma ei ole kade neile emmedele, kelle pubekad on silma all iga päev - seegi on keeruline, raske ja närvesööv. Kuid minul pole seda eelistki, et lapsi oskuslikult aitada kasvu rasket iga aitada neil välja elada. Ja see, et nädalas või kuus kord helistades paar lauset vahetada - see pole ju see... Iga laps vajab ema tuge. Toetus pole vaid see , kui ema teeb ainult laste tahte järgi (kuigi laste vabadus ise otsustada peab olema/jääma) ega rahalisselt ...
Küllap ma ei ole hea ema - mina ise lubasin lapsed endast kaugele viia... Kuid tookord oli ainus võimalus lapsed ja end (ja mingis mõttes ka Aivarit) päästa kõige hullemast... Olen veendunud, et vastasel juhul ei kirjutaks ma siiin päevikut..... See kõlab väga julmalt.
Nüüd saan ainult kannatlik olla ja uskuda, et aeg raputab kõik paika.

Mul endalgi on olnud pubeka iga. Mäletan hästi. Ega mina isegi polnud kukkupaike :D

Teisipäev, juuni 06, 2006

Täna pidi olema kuradi päev - 6. 6. 06 :)

Ma ei tea, kas numbrid mängivad rolli täna... kuid...

On õhtu. Küsin endalt : kas suudan olla õnnelik selles kurbuses, mis on ümberringi. Eriti selles kurbuses, mis on minul kui emal. Üle pika aja suhtlesin taas lastega - ikkagi kooli suvevaheaja algus . Ilus kena. Merli saatis neljapäeva õhtul sms-ga kallistusi. Mul olid pisaraid silmad täis - nii armas . Täna aga tuli poisilt arvamus, et võtku ma kodukalt nende pildid ära, sest neil on piinlik minu pärast...
Ok, mõistan lapsi. Siiski lapsed võiksid kas või näkku karjuda, miks neil piinlik on - mul oleks palju kergem oma koormat kanda. Tõesti teadmine on parem. Ei. Nad väidavad, et lihtsalt häbenevad ja kogu lugu.
Jah, olen eriline, ainulaadne, puuetega ja mis iganes ema.
See on ju väline külg mul, mida kahjuks ei pea veel endast mõistetavaks. Kui paljud siiski saavad aru, et füüsiline ei ole määrav inimese elus.
Jah, me pere on laiali. Suuremalt jaolt mitte minu tõttu. Ja siiski kogu süü pannakse minu kaela. Nagu mina oleksin ainus naine, kes abielus ja lahutas...
Miks ei võiks ükskord kõik osapooled, kes selles meie probleemides osalevad, rahulikult arutada ümarlaua taga, millles on probleem. Mulle tundub, et arutamisekäigus selgub, et probleemi ei ole.
See, mis oli, seda loomulikult keegi meist muuta ei saa.
Kuid saame selgitada ja mõista.
Kui KALLIS on laps ja tema tulevik? Mitmuseski. Mängus on palju rohkem, kui ühe inimese (minu kui ema) sallimine. Kas inimesed suudavad hävitada tolerantsuse enda ümbert? Ja siis rääkida, et maailm hukkas...
Mina armastan oma lapsi ka siis, kui nad peaksidki mind vihkama kunagi. Vihkamine pole nende süü.

Kurb on õnn mõnikord.

Pühapäev, juuni 04, 2006

KODUS üle pika aja :)

Taas kodus. Omas kindluses :D Olen vist vanaks jäänud, kuid igatsesin juba Tartust koju :P :)Teisipäevast olin linnast.... Avastasin, et väsin olla kellegi pool jalus. Lihtsalt olla kellegi pool, lüüa aega surnuks - on ju eluaja raiskamine. Oo, kuidas vajan leida uut abistajat lõppude lõpuks. Sõbrannadele ikka ei saa käske jagada. Ja nii võingi jääda minust endast sõltumatult ühe või teise sõbranntsile kaela. Rikkub sõprussuhted ära... See on pikk seletus - homme sellest.
Või olen vanakene juba, et kodus on päikesepaiste, heinamaa...

Teisipäevane raamatupidamiskoolitus oli hea. Targem olen igatahes.

Siis sai sel nädalal valmis uue MTÜ põhikiri. Täiendasime. Parandasime.