reede, oktoober 22, 2021

Juba homme Leevi rahvamajas

 Minuga  üheskoos  teevad ka jälgi südametesse lauldes Angie ja Indrek. See väike  üllatus vestluslõuna😊💖


Võrratu vikerkaar...

... on juba mitu korda taevas olnud. 

Südames rahu ja rõõm. Millegipärast.

Vanasti,  no juba siis, kui väike olin, räägiti umbes taoliselt, et vikerkaar toob hea ende. 

Oktoobris ma vist pole kummalist tormi ega tuulist ilma näinud. Hommikul müristas jube kõvasti, ja tuba sähvatus täis. Ainult kord.

neljapäev, oktoober 21, 2021

EEEE Pärnus 26. augustil


 

Mõtlesin kaua, kas ja millal kirjutan sellest...

  Kuulan küll uudiseid võimalikult vähe. Igakord,  kui kogemata kuulen,  suudavad hirmutavad ja negatiivsed uudised üllatada. Olen jäänud nüüd järjest rohkem mõtlema, et juba lapsena ei tahtnud ma halbu uudiseid. Ma ei saanud aru, miks räägitakse pommidest  või mõrvadest nii palju... Mul oli hirm... Ma muide mõtlesin endamisi, mida teha tuumapommi plahvatusel ning mäletan, et lubasin salaja endale, et jään ellu, et ehk  on veel vaja... Mäletan, et istusin vana süleski ja kartsin sõda, kuid kuidas vana rahustas, seda ma täpselt ei mäleta...

    Mind jahmatasid üks päev taaskord uudised. Jälle  poole kõrvaga kuulsin...  Hakatakse vaktsiini tegemise eest raha andma... 

Mitte üks vägi - ei mu sees ega mu  ümber  - ei pane mind raha eest  katsejänkut mängima.
Kui tunnen ühel hetkel, et sellest sõltub midagi mu elu missioonist, küll siis mõtlen ka ümber. Seni kuni on mu sees väe tunne, et mind on millegiks rohkemaks vaja veel, seni vastutan elu teistel viisidel. 

Olen  mitmeid kordi elus  nagu olnud katsejänku parimat soovides nii  mulle endale kui laiemalt. Hetkel mõtlen, et see on heagi olnud. Sest mul tunded ja kogemused, mis kuidas usaldada enda sees. Mis on edasi viiv jaks... Vaja kulgemise jaksu, et mitte eksida oma rajalt siin elus... Elan siin ja praegu vaid kord.

Võib olla sünnihetkel pandi mind proovile, kas suudan sellise vigasena elada. Suutsin ellu jääda. Suudan elada. Ja vigane pole ma olnudki. Elu äge. Selle proovile paneku eest olen väga tänulik.
Rohuga, olin esimesi lapsi tol ajal, kelle peal prooviti üht ravimit,   rikuti mu jäävhambajuuredki. Ma tõesti ei mäleta ega  tea täpsemalt. Kuid kannan hambaproteese üle 37 aastat... Kindlasti soovisid mu vanemad mulle paremat. Olin laps.
Peaoperatsioon oli asjatu, kuigi loodeti tohutult palju. Opp oli esimesi omataoline...  Täiskasvanud lootsid. Minu 11 aastase südames oli väga suur kahtlus, ma ei tahtnud. Olen opist ennemgi rääkinud ja kirjutanud. .. Usun, et taheti paremat, kuid pidin teistkorda õppima - siis juba teadlikult - jalaga kirjuama ja  toimetama... Aga soovitud tulemust opist ei tulnud. Kõndima ma ei hakkanud. Ma ei jaksanud enam nii paljugi käia omal jalgadel, kui enne  operatsiooni. Võib - olla puudus minu enda usk, et hakkan käima ... Ja kes ütlebki, et kõndimist oli või on otseselt mulle vaja... Kui siin maailmas on kõik illusioon,  paljud rääkivad  ka sedasi, siis ehk on kõndimine kahel jalal illusioon... Mine tea.
 On vaadatud mind kui imeolevust - kuidas ma jalgadega toimetan, kirjutan...  Oi, kui mitmeid kordi olen  lapsena auditroomi ees istunud ja tudengitele tõestanud jalakunsti. Teadusele olen olnud füüsiline mõistatus. 

Järjest rohkem mõistan, et minu mõistatus on hoopis mu vaimsus ja hing. Universumi jaoks polegi ehk minus ühtki mõistatus. Kõik on nagu peabki olema nii nagu täpselt on. Ainult mina isegi seda lihtsalt asja koheselt ei teadnud. Ei saanudki teada. Sest inimeste keeruliselt teadlikkus maailmas annab seda lihtsalt tõde õppida.

Minu füüsiline keha ja vaimsus ja hing on üksainus tervik. 
 Nii lihtne see ongi.
Igas ühes peaks olema see nii. Kuid...

Füüsiliselt saab lukustada nii ise end kui ka teised teised.      Füüsiliselt on piiranguid panna ja anda kõige lihtsam ja aluta ka. Sest seda me ju näeme, mis ära võetakse ja mida ei saa teha. See nagu kogu maailm ja elu.
Usun, et vaimselt ja hingeliselt lukustada võib siiski eelkõige ise end... Kui ikka ei soovita teistel tahtel end lukustada, siis üsna suure tõenäolisusega seda ka ei juhtu.  Hingeliselt vabaks jääda ongi kõige raskem. Sest ei näe. Universum on inimeste mõistes teistes tähenduses ja vähe teadlikult uuritud... Öeldakse, et hingi pole olemas... Ometi on igaühel oma hing.
Füüsiliselt olen paljus lukus. Mind on millegipärast püüud füüsiliselt lukustada - kes teaks milleks... Võib - olla  selleks, et minu vaim ja hing saaks tasakesi ettevaatlikult tõestada, et saab teistmoodigi füüsiliselt toime tulla
Hingeliselt lendlen. Tundub, et kergesti. 
Jah, mul on olnud palju hetki, kui olen mõelnud, et nüüd ma ei jaksa ning piisab küll... Praegugi tuleb selliseid lootuseid hetki ette ja päris palju,. kui saladus kate all öelda. Siis sosistab mu teine mina - ehk mu hing - alla anda on alati  kõige kergem. 

Praegu on tunne, et püüdakse mind iga hinna eest lukustada mitme kordselt . Vaktsiinita jätta looja hing ja mädane füüsiliselt nelja seina vahel . Ratastoolis. 
Just seda mu hing ei kavatsegi teha. Hing loob edasi . Nii kaua ette nähtud.  
Tunnetan just nii teen õigesti. 
Minu sees on rahu. 
Elu on siiski hea ja põnev Mis sest et ümberringi tundub  peata olek..
Minu jaoks pole enam ammu surm kohutav ,millest hoiduta. See on ainus asi, mis siin maailmas päriselt füüsiliselt võimatu. Füüsiliselt ei jää keegi meist elama.
Olen mõelnud, et miks meil  ei ole lubatud siiski halastussurma. Hingeliselt väga väga läbi mõelduna, kui on mõistmine, et elu heaolus ongi peagi otsa saamas... Ja anda võimalus veel inimesel head aega öelda, võib olla teha veel midagi, mida soovib ja lasta tal temale õigel momendil minna... See on kurb ja valus, kuid oleme ausad, see juhtub nii või teisiti. Füüsiline inimkond ei tea veel, kuidas ellu jääda. Võib  - olla hinged ja taevased jõud teavad, kuid ei usuta.  On momente, kus ma isegi ei suuda uskuda ,

Praeguseks lõpetan, need minu mõtted Ainult minu. 
Armastus on aga alles  ja jääbki.


kolmapäev, oktoober 20, 2021

Neile, kes tunnevad selles maailmas üksindust...

 ... või ollakse nutune või ka naerune, siis saan pakkuda seltsi ja mõistmist.

Olen hea kuulaja. Olen ise kogenud palju nii õnnelike ja õnnetuid hetki, ja teadnud ikka, et kole asi on millegi ilusa algus. Tean hästi, mis on üksiolemine ka suures rahvamassis.

Olen pisut psühholoogia ja psühhodraamaga kokku puudunud, ja seda armastan tänagi. Kuid kõige olulisem on hingest kuulamine ja hingelt rääkimine.
Mulle võid julgesti kirjutada. Rääkimine st minust arusaamine võtab natuke harjumusaega, kuid kindlasti võime ka vestelda ja soovi korral kohtuda. Saab ka lihtsalt lugeda mu blogi, mis on paljude arvates inspireeriv ja südant soojendatav.
Ma loodan, et kuskil on keegi või miski, kelle/mille pärast naeratada ja püüda edasi 🙂 See oled sina ise oma eluga 💖

esmaspäev, oktoober 18, 2021

Olen tõesti omaenda bränd

 Kunagi lapsena otsustasin et olen omaenda oma. 

See teadmise on saatnud mind kogu elu... Kord vähem ,  kord rohkem sellele mõeldes.

Juba mõnda aega mõtlen oma olemisele pisut rohkemgi. Täna hakkasin muide üle pika õppima. Õppima , kuidas paremini olla ise enda bränd. Kursus, mis teeb Carmen. 

Usun, et praeguses pöördepunktis vajan edasi viivat jõudu ja endaga tugevat teistmoodi töötamist. Ma tunnen, et olen mõnda aega tammunud ühe koha peal, ei edasi ega tagasi. Nüüd on paras aeg, võibolla ka viimane õige aeg kuhugile edasi jõuda, endas kõrgemasse tasandile ja siis veel... Ega ma täpselt veel ei tea, kuhu , kuid tammumine peab lõppema. 


laupäev, oktoober 16, 2021

Sügisene mina...

 Täna on selline nukker ilusate värvidega ilm , mis on meeldinud ja kohutanud juba lapsest saadik. Sügistormine, sünge sinine taevas, samas ka päikene, lehed keerlevad maa - taeva vahel, tegelikult sadu toone on ...

Mulle on alati tundunud, et sulatun sellise ilmaga üheks... 
Nukker.
Ilus.
Värviline.
Värvitu vahel harva ja süngegi, kuid ikka positiivne. Morn  olemine on vajalik vahetevahel selleks, et end laadida jälle uute värvidega. Nagu looduski.

Varsti on akna taga pime.
Siis jälle varsti valge.
Lootus jääb alati. 

Seda ei tohi iial unustada.

Ka siis kui tunnen end üksiku kollase keerleva puulehena...   

Avatud Lava 14. oktoobril

 

...  oli minu elus vist jälle pöördepunkt, mis viib jälle kuskile, kuid  kuhu - ma veel ei tea öelda. Soovin kulgeda läbi oma unistuste ja aja... 

33 aastat tagasi olnud pöördepunkt, mis koheselt ei tundunudki see olema, on toonud mind sujuvalt praegusesse hetke...

Iseenesest oli seekordne Avatud Lava spontaanselt hästi segaselt vahva teha. Nägin  pisut vaeva ja kogesin enda sees tohutult rõõmu. Tegemislusti.  Oli ka alla andmise tunde hetki...

Aga ei... Minu meelest psühhodraamaline õhtu sujus kenasti. Ametliku psühhodraama rakendajana jäin iseendaga rahule. Grupp oli väike, selle eest ei teatud psühhodraamast eriti midagi. See meeldis mulle. Ja seegi veel, et ma ei vajanud tõlget. 

Kurb oli see jälle, et on mingi tõrke, miks inimesed ei julge huvi tunta, mis asi on imeliselt toimiv psühhodraama.... 

Tuhat tänu oma grupile ja Poka Sotsiaalteenuse Keskusele, Tartu Psühhodraama Instituudile!

Aitäh mulle endale, et sain mõne segase asja ja tunde veelgi selgemaks.

Soovin särava hingena kulgeda seni, kuni mulle on antud aega... Minu sees on tõesti rahu nagu mu maalil Sotsiaalteenuste Keskuse seinal. Kohtusin taas iseendaga ja teistega. Lähemalt. Kaugemalt.

kolmapäev, oktoober 13, 2021


 Võtsin korraks aja maha. Tegin meiki. Niisama. Üle mitme aja.

Naine võib alati ilusaks teha end. Alati olen mina ise, kellele kena ja armas olla.


teisipäev, oktoober 12, 2021

Hästi on võimalik tunda ennast ainult siis, kui õppida iseennast hästi tundma.

See lause jäi meelde Avatud Lava ettevalmistust lihvides:
Hästi on võimalik tunda ennast ainult siis, kui õppida iseennast hästi tundma. 

Jäi lihtsalt kummitama.
Jäin mõtlema selle sügava mõte või lause üle.

Siin võin lõpmatult kirjutada ja rääkida.

Teen seda varsti kindlasti...

Kui mõelda loometalgutele...

 ...  olnud Heaolu ümarlaud Väimelas eelmisel sügisel, siis vaatasin tänagi Leevi rahvamaja sellise pilguga , kas on ligipääs ka elektriratastoolis inimestele. See on juba veres mul. Leevi on küll Põlvamaa, mitte Võrumaa, kuid vahet ju pole. Ligipääs on ligipääs. Ükskõik kus või mis maa on, siiski võiks olla hea ligipääs igasse kohta.

Päris ideaalset hoonet mina ei ole veel kohanud kuskil Eestis, kus oleks ideaalne hea ligipääs kõikidele.

Leevi rahvamaja on peaaegu väga hea. Elektriratastoolis saaks kenasti sisse ja liikuda alumisel korrusel. Ja ongi kõik. 
Inva-wc´d pole. Mina sain wc´s ilusti isikliku abistaja Kaiga hakkama jättes ratastooli wc´st välja. 
On küll trepironija. Kindlasti see on  ainulaadme renoveeritud rahvamajas ja kindlasti väga vajalik. Eriti vanematele inimestele. 
 Minu meelest väga vähesed erivajadustega inimesed  saavad sellise trepironijaga trepist üles - alla, ammugi mitte elektriratastoolides inimesed. 
Minagi esma pilgul loobusin trepironija peale istumast. See ei näinud ohutu.  Ma võin tunduda hulljulge, kuid ma siiski ei torma iial jääkülma vette. Lõpuks võtsin hoogu ja proovisin ära. Kõhe oli. Ausalt. Juba sellepärast, et käsitoed polnud külgedel. Mul on küll istudes väga hea tasakaal, aga selle ronija toolil tundsin ebakindlat. Aga üles - alla sain ja ellu ma jäin!

Miks ei saaks ehitada või renoveerida hooneid nii, et kõikidel hea oleks...
Miks arvatakse ikka ja jälle, et seda ja toda pole vaja, et meil ju poleks tulijaid - olijad - minejaid ning ega ise ei vajaks.

Leevi rahvamaja tõesti kena ja hea ligipääsuga. Mulle polnud takistust. Sain ratastoolis trepist käia. Kuigi trepp libe ja veidi keerdus...

Ma kirjutan laiemalt. Ikka vaatab mõni valus koht kuskil silma... Kuigi loometalgud möödas ja võidujoovastuski kipub ununema, kuid valusad lüngad ja kitsaskohad,. mittearusaamised jäävad maailma alles ja neid tuleb näha. Neist tuleb vahel taas kirjutada. Meelde tuletamiseks, et füüsilist maailmagi võiks - saaks - peaks paremaks veel rohkem tegema...

Melliste uues raamatukogus on inva-wc, pole trepironijat... Vähemasti polnud aasta alguses, kui käisin seal. 
Nokk lahti , saba kinni, saba lahti , nokk kinni - igavesti selline trall...

esmaspäev, oktoober 11, 2021

Leevi rahvamajas näitus üleval

Täna käisin Leevi rahvamajas näitus " Minu jälg sinu südames" üles panemas. 
Tundsin end mõnusasti üle mitmede kuude.  Maalide segaduses. 😉😊 

Koht armas. Värviline maja. Eriliselt meeldivad kollased ja oranzid seinad. Näitus on kahe korruse peal. 
Ja mis peamine - rahvamaja perenaised Anu ja Eda ootasid vist tõesti rõõmuga. Minu näitust.

Tuhat tänu kõikidele, kes aitasid täna näitusele kaasa 💖








pühapäev, oktoober 10, 2021

 Uus nädal tuleb põnev. Tihe ka. Mul polegi kaua aega sellist ajakava olnud, et päevad  täis... Olen omas mullis - mulle meeldib see.

Jälgige mu seiklusi. Kui ikka internet püsib...  Ja kui kaobki mõneks ajaks, siis mina seiklen omas elus   ikka ja alati rahulikult ja rõõmsasti edasi. See on kindel.

Olge, mu inimesed, hoitud.

laupäev, oktoober 09, 2021

Sügisrõõm leheuss


 

Minu "ÜKSINDUS" elab nüüd oma elu

 Viimasel kuudel on mulle mitu mitu korda öeldud, et minu luuletus "Üksindus" on väga hea ja ilus.

Üksindus

Üksindus
on värvitu vari eluringil.
Üksindus
on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus
on padjapisara kuivanud rõskus.
Üksindus
on jäätunud silmahelk
tolmuses peegelpildis.
Üksindus
on paokil karjuva suu suudlust
ootav vaikus.
Üksindus
soovib olla
voolava kristallselge allkavee sulin
mustades mõtetes. Mõnikord.
Üksindus
on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus
on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival
mineku jälgedes.
Üksindus
võib lootust andev sõbergi olla.
Seda küll harva.
Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus
ei tunne kellaaega.
Ta hiilib kaugemale,
samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus
igatseb pugeda salamahti
teise üksinduse sülle...

Mul on sellest vaid suurim hea meel. On tahetud isegi luulekogu minult... Võib - olla kunagi saabki olema luulekogugi mul... Iial ette ei tea.

reede, oktoober 08, 2021

Ups...

 See nädal üks õhtu oli facebooki ja teisi sotsiaalkanaleid.

Praegu avastasin , et minu gmail.com´iga on viltu. On maas. 

Mima isegi ei imesta seda, et sotsiaalmeediad internetis maas ... Või õigemini - ma imestan, kui täpselt öeldi seda "nalja" ette öeldi... Kuulan teisigi valguse uudiseid / sõnumeid,  neidki mitte iga minut, kuid tihedamini,  kui peameedia uudiseid. Miks - sellepärast, et valguse uudised toetavad hullus hallis maailmas positiivset meelt. Tava hallid uudised toetavad hirmu. 
Minu meelest.
Mina soovin olla iseendaga tasakaalus.

Olen ennem öelnud ja mõelnud, mis siis saaks, kui üks hetk kaoks internet või elekter...
Mina ei lähe paanika. Kuidagi ikka saan hakkama...

neljapäev, oktoober 07, 2021

Bongo toimetas köögis...




... külmetas end. Tugitoolis lõpuks lesides aevastas.

 

kolmapäev, oktoober 06, 2021

Olin laulutunnis...

 ... ja esmakordselt elus püüdsin laulda klaveri saatel. Uskumatu!!! Mõnsa väljakutse mulle...



teisipäev, oktoober 05, 2021

Jess, minu näitus Leevi rahvamajas


 

Tõesti eile oli minu päev.

Selle näituse kokkuleppe tegime eelmisel sügisel Väimelas... Eile helistas Leevi rahvamajast Anu, küsis, kas mul meeles ning kas teeme ... Kilkasin "Jaa - jaaaa" Kusjuures ise olin mõelnud mitu nädalat sinna kirjutada ja tuletada meelde... Sest mu kalender - märkmik tuletas meelde. 
Hästi vahva, et hingasime ühes taktis. 
Keegi ega miski  ei unustanud...

Usun, et 72 näitus saab olema imevahva!

Päris näitusest on möödas ülepoole aasta, muide. Tundsin, et miski on puudu...
Pärnu EEEE õhtul oli küll kaasas kolm maali, mini näitus nagu - kuid see polnud see tunne. Oli EEEE tunne, mitte näituse tunne.

Detsembri algguses laulan loodetavasti kontserdil... Ise ka pean selle hulljulge väljakutsega harjuma....

pühapäev, oktoober 03, 2021

Tegin enneolematut...

... Kuid samas, usun, et ainuõiget asja... 

Mul olid riiulis karp kuivatatud lilli. Neis olid väga õnnelikud mälestatud... Pulmapäev, laste sündimised... ja üks eriline kohtumine...

Kaua mõtlesin, mida kuivatanud lilledega teha. Tolmuma hakkasid ka ...  Neis oli kuidagi seisma jäänud energia, mida tõstsin ühest kohast teise aastaid...

Aga õnnelikke mälestusi ei viska ju prügikasti...

Täna lihtsalt põletasin lilled ära. Aias. 

Naeratades. 

Elu läheb edasi... 💖