Halloweeni puhul...

 ... häid ja rõõmsaid kummitusi ja kolle järgmise hallloweenini.

Minu esimene joonistatud - vildikatega - kõrvits elus  . Nautisin rõõmsa kolli tegemist. See oli mu tahe, et mitte mingil juhul ei tule hirmuäratav koll ega kummitus. Õnnetuski😊

Molutamispäev

 Teen molutamise päeva. Aeg - ajalt teen niisuguseid päevi, kus justkui mitte midagi ei tee, kuid teen vahel rohkem kui mõnel asjalikul päeval. Siis saab palju rohkem mõelda ja paika panna.

Molutamine on kunst. Sedagi kunsti peab kogema. 

See minu aeg. 

Ehheeee, mind häirib viimasel ajal  moesõna "kvaliteetaeg".  Minu meelest, aeg, mis  on  üleüldse meile antud, peab igas hetkes olema kvaliteetne aeg. Särav. Rahulolul. Kuidas jagada oma aega mittekõlbikuks... .- kõlab kuidagi narrilt...  Kas me tööaeg ei peaks olema ka super, või uneaegki... Me eluajast peab siiski iga sekund olema see pärl, mis hästi elatud ja lihvitud. See kõik on ju meie oma aeg. Minu oma aeg.

Mina oma ajas teen omi valikuid.

Täna sain hästi palju mõelda... iseendast iseendale. Püüdsin leida tasakaalu endast ja enda ümber. 

Ei teinud füüsiliselt õieti midagi.

Südamest ja vaimselt aga palju...

Üks kurb valus hetk. Helistasin hooldekodu. Püüa selgeks teha ootajale, kes niigi on kõigest eemal ja kaugel ja kellele oled olnud elus suur armastus, miks ei saa siiski külastada... Südamesse torkas, et ma ei suuda niigi vastu anda praegu, viivuks külla minna... Pean midagi välja mõtlema, mingi nippi...r kuidas anda oma tänu - armastust siin maailmas, kus tahetakse kriips peale tõmmata igasugustele armastustele...

Super reede

 Saan öelda, et on olnud mõnus reede. Super. 

Küpsetasin kõrvitsakoogi.  Kord aastas võib. Halloweenini on küll veidi aega, kusjuures sellele hakkasin alles praegu mõtlema... Ma pole kunagi seda päeva eriti tähistanud. Mööda minnes nagu, tehes nägu, et see hullult vajalik möll... Ei ole ju.

 Pigem ootan mardi ja kadripäeva. 

Vaatan,  et kapil seisab üks kõrvits , võiks viimaks proovita mingi   näo  teha... Nii oma lõbuks.

Põletasin viirukeid. Järjest rohkem armastan neid põletada. Aastaid tagasi ei meeldinud nad üldse mulle. Nüüd vaatan suitsu vahel üksisilmi. Olen õppinud suitsu jälgima. Kuidas viiruki suits rõngaid teeb näiteks, sellest saan aru, milline rahulolu on mu kodus. Mu hinges. Täna oli suits hästi sirge ja rahulik. Mu sees ja ümberringi oli rahu ja rõõm.

Sai naerda.

Tõsiselt rääkida.

Mõned päevad tagasi arvasin tulevat teistsugune reede... Vahel ja tihti tuleb ettearvamatut ja arvamusedki on peapeal. 

Viimastel aegadel olen õppinud elama päev korraga. Ja tõepoolest see oskus viib hoopis paremini ja säravamini mind edasi. Tegelikult ei tea kunagi, mis on võib olla homme. 

Usun täna vaid, et homme saab olema  super laupäev. 

Kuid mis päev homme saab olema, ei ei ette tea...

Olen ise omas elus

 See parim tõdemus. mida olen vist küll kogu elu teadnud, meenus taas selgesti. Kipus hetkeks meelest minema... Aga olen juba nii juba iseenda oma, et pea võimatu on endast lahti lasta.

Ma saan sellest järjest paremini, aru:  olen juba nii juba iseenda oma, et pea võimatu on endast lahti lasta.

 Võib olla olen kõige keerulisema teeraja tähtede poole, kuid just see meeldib mulle. Ise olla. Olla armastaja. Olla südamega nägija ja looja.Olla vastutaja. Olla otsustaja. Olla tänulik Olla olemas teistelegi, kes mind vajavad.

Viivuks ikka vahel kukun. Praeguses näivas maailmas on kukkumise oht päris suur. Suurem, kui kunagi varem. Viiruse paanikas, kas ühe sõna - "positiivne"- ütlemisel või kuulmisel võin  jääda ühtäkki üksi keset elu välja... Mõtlesin sellele eelmine kevad juba, nüüd rohkemgi... KUID küll ma siis ka kuidagi toime tulen.

Sest mina pean päästma rahulikult iseenda.

Muud ei  jää lihtsalt üle. Sest kui tundub, et jääb , siis see ei sobi mulle - olla all pool võimete... Keegi ei saa minu elus elada minu asemel. 

Nii nagu kellegi teise elu ei saa ma elada...

Lohakalt hääldamine...

... on see, mida pean õppima ja harjutama. 

Elus olen püüdnud hästi selgesti rääkida. Ma olen  ikka teadnud, et mu keel ei paindu häälikuid selgesti hääldama...  Olen teadnud, et mu kopsu maht pole hea ning hingamine jääbli valeks... Ma ei ole oma häält sallinud...

Ja nüüd maist on kõik justkui pea peale keeratud.

Olen mõistnud, et selgelt hääldamine on pingutus, mis on omakorda mõjub  väsitavalt kogu hääle süsteemile. Hääl peab voolama endast , mitte hääldamisega... Seda kogen järjest rohkem ise ka, kui mõnus on voolavalt häält välja lasta... Laupäeval kohtumisel proovisin voolavalt ja lohakalt rääkida, hingates -  juhtus see, et inimesed said aru päris palju ja vaevata  aru st Hanna tõlketa. Aga kui unustasin end selgemini  või suu kinni rääkima, oli jälle kohe väga Hanna abi vaja.

Täishäälikuidkii on pagana raske lihtsalt voolavalt öelda. Eriti u-d. Justnimelt voolata lasta täishäälikuid, on sõna mul arusaadavam...

Hiljuti kogesin et tegin kuidagi hästi prrrrr - seda keeldusin häälega põrritamist. Aga huuled olid nnnn ütlemisest väsinud, siis avastasime lõõgastav huultele ongi prrrrr... Ega r ei ole proff, kuid siiski teen prrrr ja olen endaga rahul. Enam ei keeldu midagi häälega tegemast.

Muide, õige nnnn hääldamise tunnetad silmadega. Või silmade all hakkavad mingid võnked... Alguses ma ei uskunud... Nüüd kogen järjest rohkem...

Mu hääl on  hakkanud mulle lõppuks meeldima.

Ja hääle trenn on kogu keha trenn.

See on ikka Germanil vahva ütlemine või avastus, et mina pean rääkima ebanormaalselt, siis räägin arusaadavamalt ning võin julgelt lauldagi.

Hingamine pole aind hapnik ja kopsud , vaid on energia. 

Eh, ma nii mäletan, kuidas kord hingamiserapeut  mulle, et ma ei hinga, minuga ei saagi midagi teha... 

Hingan ju.

Nüüd  veel oskuslikumalt .

Ja mul on omad energiad. 

Meil on olnud Germaniga mõned neti teel tundi, kuid päris tunnid on siiski need, mida ikka igatsen , sest nad on päriselt.

Veel eilseid ilusaid hetki

 

Doktorikraat vaprusele...

 ... Sedasi ütles naeratades Leevi rahvamaja perenaine Anu minule. Tuli jutt kõrgharidusest, kas  näiteks sooviksin lõpetada ülikooli... Ise arvan, et üksi kraat paberil ei pane veel asju veel tegema südamega. Elukogemused võivad ise õpetada kraate... 

Ma usun ise, et vaprust on minus täpselt nii palju, et olla lollilt julge ja aina riskida. Jäädes iseendaks . Kas see võrdub doktorikraadiga - mine võta kinni.

Täna kohtumine Leevi rahvamajas oli hästi hubane ja soe. Tõesti. 

Mu rääkimise vahel laulsid Angie ja Indrek. Võrratult jälle.

Arvasin, et kohtumine kestab tunnikene, kuid mind üllatasid omakorda kaks Põlva  vanahärrat (ehk ise nad ütlesid muigega, et vanaisad või vanamehed), 

kes laulsid ka tund. Ja me laulsime kaasa. Ka mina.

Kusjuures härra Hillar on õppinud laulmist Germani juures. Nagu mina. Nii väike on maailm... Kunagi ei tea, kus kohtad kedagi, kellega ühiseid tuttavaid ja sõpru on . 

Kõige rohkem hämmastas mind, et Hillar hakkas klaverit õppima mängima koroona ajal. Ja vanahärrad on koos harjutanud selle aasta maist.

Respekt neile.

Tehke järele!!! 

Need pildid Hannalt. Hannale suur aitäh, et üle mitme aja olime jälle koos ning ta füüsilise abiga oli taas üks super asjalik päev. Tegin küll tööd - kohtumised on ka töö - kuid samas puhkasin igapäeva elust. Hea tunne on.

Loodan, et varsti saan veel pilte...

Juba homme Leevi rahvamajas

 Minuga  üheskoos  teevad ka jälgi südametesse lauldes Angie ja Indrek. See väike  üllatus vestluslõuna😊💖

Võrratu vikerkaar...

... on juba mitu korda taevas olnud. 

Südames rahu ja rõõm. Millegipärast.

Vanasti,  no juba siis, kui väike olin, räägiti umbes taoliselt, et vikerkaar toob hea ende. 

Oktoobris ma vist pole kummalist tormi ega tuulist ilma näinud. Hommikul müristas jube kõvasti, ja tuba sähvatus täis. Ainult kord.

EEEE Pärnus 26. augustil

 

Mõtlesin kaua, kas ja millal kirjutan sellest...

  Kuulan küll uudiseid võimalikult vähe. Igakord,  kui kogemata kuulen,  suudavad hirmutavad ja negatiivsed uudised üllatada. Olen jäänud nüüd järjest rohkem mõtlema, et juba lapsena ei tahtnud ma halbu uudiseid. Ma ei saanud aru, miks räägitakse pommidest  või mõrvadest nii palju... Mul oli hirm... Ma muide mõtlesin endamisi, mida teha tuumapommi plahvatusel ning mäletan, et lubasin salaja endale, et jään ellu, et ehk  on veel vaja... Mäletan, et istusin vana süleski ja kartsin sõda, kuid kuidas vana rahustas, seda ma täpselt ei mäleta...

    Mind jahmatasid üks päev taaskord uudised. Jälle  poole kõrvaga kuulsin...  Hakatakse vaktsiini tegemise eest raha andma... 

Mitte üks vägi - ei mu sees ega mu  ümber  - ei pane mind raha eest  katsejänkut mängima.

Kui tunnen ühel hetkel, et sellest sõltub midagi mu elu missioonist, küll siis mõtlen ka ümber. Seni kuni on mu sees väe tunne, et mind on millegiks rohkemaks vaja veel, seni vastutan elu teistel viisidel. 

Olen  mitmeid kordi elus  nagu olnud katsejänku parimat soovides nii  mulle endale kui laiemalt. Hetkel mõtlen, et see on heagi olnud. Sest mul tunded ja kogemused, mis kuidas usaldada enda sees. Mis on edasi viiv jaks... Vaja kulgemise jaksu, et mitte eksida oma rajalt siin elus... Elan siin ja praegu vaid kord.

Võib olla sünnihetkel pandi mind proovile, kas suudan sellise vigasena elada. Suutsin ellu jääda. Suudan elada. Ja vigane pole ma olnudki. Elu äge. Selle proovile paneku eest olen väga tänulik.

Rohuga, olin esimesi lapsi tol ajal, kelle peal prooviti üht ravimit,   rikuti mu jäävhambajuuredki. Ma tõesti ei mäleta ega  tea täpsemalt. Kuid kannan hambaproteese üle 37 aastat... Kindlasti soovisid mu vanemad mulle paremat. Olin laps.

Peaoperatsioon oli asjatu, kuigi loodeti tohutult palju. Opp oli esimesi omataoline...  Täiskasvanud lootsid. Minu 11 aastase südames oli väga suur kahtlus, ma ei tahtnud. Olen opist ennemgi rääkinud ja kirjutanud. .. Usun, et taheti paremat, kuid pidin teistkorda õppima - siis juba teadlikult - jalaga kirjuama ja  toimetama... Aga soovitud tulemust opist ei tulnud. Kõndima ma ei hakkanud. Ma ei jaksanud enam nii paljugi käia omal jalgadel, kui enne  operatsiooni. Võib - olla puudus minu enda usk, et hakkan käima ... Ja kes ütlebki, et kõndimist oli või on otseselt mulle vaja... Kui siin maailmas on kõik illusioon,  paljud rääkivad  ka sedasi, siis ehk on kõndimine kahel jalal illusioon... Mine tea.

 On vaadatud mind kui imeolevust - kuidas ma jalgadega toimetan, kirjutan...  Oi, kui mitmeid kordi olen  lapsena auditroomi ees istunud ja tudengitele tõestanud jalakunsti. Teadusele olen olnud füüsiline mõistatus. 

Järjest rohkem mõistan, et minu mõistatus on hoopis mu vaimsus ja hing. Universumi jaoks polegi ehk minus ühtki mõistatus. Kõik on nagu peabki olema nii nagu täpselt on. Ainult mina isegi seda lihtsalt asja koheselt ei teadnud. Ei saanudki teada. Sest inimeste keeruliselt teadlikkus maailmas annab seda lihtsalt tõde õppida.

Minu füüsiline keha ja vaimsus ja hing on üksainus tervik. 

 Nii lihtne see ongi.

Igas ühes peaks olema see nii. Kuid...

Füüsiliselt saab lukustada nii ise end kui ka teised teised.      Füüsiliselt on piiranguid panna ja anda kõige lihtsam ja aluta ka. Sest seda me ju näeme, mis ära võetakse ja mida ei saa teha. See nagu kogu maailm ja elu.

Usun, et vaimselt ja hingeliselt lukustada võib siiski eelkõige ise end... Kui ikka ei soovita teistel tahtel end lukustada, siis üsna suure tõenäolisusega seda ka ei juhtu.  Hingeliselt vabaks jääda ongi kõige raskem. Sest ei näe. Universum on inimeste mõistes teistes tähenduses ja vähe teadlikult uuritud... Öeldakse, et hingi pole olemas... Ometi on igaühel oma hing.

Füüsiliselt olen paljus lukus. Mind on millegipärast püüud füüsiliselt lukustada - kes teaks milleks... Võib - olla  selleks, et minu vaim ja hing saaks tasakesi ettevaatlikult tõestada, et saab teistmoodigi füüsiliselt toime tulla

Hingeliselt lendlen. Tundub, et kergesti. 

Jah, mul on olnud palju hetki, kui olen mõelnud, et nüüd ma ei jaksa ning piisab küll... Praegugi tuleb selliseid lootuseid hetki ette ja päris palju,. kui saladus kate all öelda. Siis sosistab mu teine mina - ehk mu hing - alla anda on alati  kõige kergem. 

Praegu on tunne, et püüdakse mind iga hinna eest lukustada mitme kordselt . Vaktsiinita jätta looja hing ja mädane füüsiliselt nelja seina vahel . Ratastoolis. 

Just seda mu hing ei kavatsegi teha. Hing loob edasi . Nii kaua ette nähtud.  

Tunnetan just nii teen õigesti. 

Minu sees on rahu. 

Elu on siiski hea ja põnev Mis sest et ümberringi tundub  peata olek..

Minu jaoks pole enam ammu surm kohutav ,millest hoiduta. See on ainus asi, mis siin maailmas päriselt füüsiliselt võimatu. Füüsiliselt ei jää keegi meist elama.

Olen mõelnud, et miks meil  ei ole lubatud siiski halastussurma. Hingeliselt väga väga läbi mõelduna, kui on mõistmine, et elu heaolus ongi peagi otsa saamas... Ja anda võimalus veel inimesel head aega öelda, võib olla teha veel midagi, mida soovib ja lasta tal temale õigel momendil minna... See on kurb ja valus, kuid oleme ausad, see juhtub nii või teisiti. Füüsiline inimkond ei tea veel, kuidas ellu jääda. Võib  - olla hinged ja taevased jõud teavad, kuid ei usuta.  On momente, kus ma isegi ei suuda uskuda ,

Praeguseks lõpetan, need minu mõtted Ainult minu. 

Armastus on aga alles  ja jääbki.

Neile, kes tunnevad selles maailmas üksindust...

 ... või ollakse nutune või ka naerune, siis saan pakkuda seltsi ja mõistmist.

Olen hea kuulaja. Olen ise kogenud palju nii õnnelike ja õnnetuid hetki, ja teadnud ikka, et kole asi on millegi ilusa algus. Tean hästi, mis on üksiolemine ka suures rahvamassis.

Olen pisut psühholoogia ja psühhodraamaga kokku puudunud, ja seda armastan tänagi. Kuid kõige olulisem on hingest kuulamine ja hingelt rääkimine.

Mulle võid julgesti kirjutada. Rääkimine st minust arusaamine võtab natuke harjumusaega, kuid kindlasti võime ka vestelda ja soovi korral kohtuda. Saab ka lihtsalt lugeda mu blogi, mis on paljude arvates inspireeriv ja südant soojendatav.

Ma loodan, et kuskil on keegi või miski, kelle/mille pärast naeratada ja püüda edasi See oled sina ise oma eluga

Olen tõesti omaenda bränd

 Kunagi lapsena otsustasin et olen omaenda oma. 

See teadmise on saatnud mind kogu elu... Kord vähem ,  kord rohkem sellele mõeldes.

Juba mõnda aega mõtlen oma olemisele pisut rohkemgi. Täna hakkasin muide üle pika õppima. Õppima , kuidas paremini olla ise enda bränd. Kursus, mis teeb Carmen. 

Usun, et praeguses pöördepunktis vajan edasi viivat jõudu ja endaga tugevat teistmoodi töötamist. Ma tunnen, et olen mõnda aega tammunud ühe koha peal, ei edasi ega tagasi. Nüüd on paras aeg, võibolla ka viimane õige aeg kuhugile edasi jõuda, endas kõrgemasse tasandile ja siis veel... Ega ma täpselt veel ei tea, kuhu , kuid tammumine peab lõppema. 

Sügisene mina...

 Täna on selline nukker ilusate värvidega ilm , mis on meeldinud ja kohutanud juba lapsest saadik. Sügistormine, sünge sinine taevas, samas ka päikene, lehed keerlevad maa - taeva vahel, tegelikult sadu toone on ...

Mulle on alati tundunud, et sulatun sellise ilmaga üheks... 

Nukker.

Ilus.

Värviline.

Värvitu vahel harva ja süngegi, kuid ikka positiivne. Morn  olemine on vajalik vahetevahel selleks, et end laadida jälle uute värvidega. Nagu looduski.

Varsti on akna taga pime.

Siis jälle varsti valge.

Lootus jääb alati. 

Seda ei tohi iial unustada.

Ka siis kui tunnen end üksiku kollase keerleva puulehena...   

Avatud Lava 14. oktoobril

 

...  oli minu elus vist jälle pöördepunkt, mis viib jälle kuskile, kuid  kuhu - ma veel ei tea öelda. Soovin kulgeda läbi oma unistuste ja aja... 

33 aastat tagasi olnud pöördepunkt, mis koheselt ei tundunudki see olema, on toonud mind sujuvalt praegusesse hetke...

Iseenesest oli seekordne Avatud Lava spontaanselt hästi segaselt vahva teha. Nägin  pisut vaeva ja kogesin enda sees tohutult rõõmu. Tegemislusti.  Oli ka alla andmise tunde hetki...

Aga ei... Minu meelest psühhodraamaline õhtu sujus kenasti. Ametliku psühhodraama rakendajana jäin iseendaga rahule. Grupp oli väike, selle eest ei teatud psühhodraamast eriti midagi. See meeldis mulle. Ja seegi veel, et ma ei vajanud tõlget. 

Kurb oli see jälle, et on mingi tõrke, miks inimesed ei julge huvi tunta, mis asi on imeliselt toimiv psühhodraama.... 

Tuhat tänu oma grupile ja Poka Sotsiaalteenuse Keskusele, Tartu Psühhodraama Instituudile!

Aitäh mulle endale, et sain mõne segase asja ja tunde veelgi selgemaks.

Soovin särava hingena kulgeda seni, kuni mulle on antud aega... Minu sees on tõesti rahu nagu mu maalil Sotsiaalteenuste Keskuse seinal. Kohtusin taas iseendaga ja teistega. Lähemalt. Kaugemalt.

 Võtsin korraks aja maha. Tegin meiki. Niisama. Üle mitme aja.

Naine võib alati ilusaks teha end. Alati olen mina ise, kellele kena ja armas olla.

Hästi on võimalik tunda ennast ainult siis, kui õppida iseennast hästi tundma.

See lause jäi meelde Avatud Lava ettevalmistust lihvides:

Hästi on võimalik tunda ennast ainult siis, kui õppida iseennast hästi tundma. 

Jäi lihtsalt kummitama.

Jäin mõtlema selle sügava mõte või lause üle.

Siin võin lõpmatult kirjutada ja rääkida.

Teen seda varsti kindlasti...

Kui mõelda loometalgutele...

 ...  olnud Heaolu ümarlaud Väimelas eelmisel sügisel, siis vaatasin tänagi Leevi rahvamaja sellise pilguga , kas on ligipääs ka elektriratastoolis inimestele. See on juba veres mul. Leevi on küll Põlvamaa, mitte Võrumaa, kuid vahet ju pole. Ligipääs on ligipääs. Ükskõik kus või mis maa on, siiski võiks olla hea ligipääs igasse kohta.

Päris ideaalset hoonet mina ei ole veel kohanud kuskil Eestis, kus oleks ideaalne hea ligipääs kõikidele.

Leevi rahvamaja on peaaegu väga hea. Elektriratastoolis saaks kenasti sisse ja liikuda alumisel korrusel. Ja ongi kõik. 

Inva-wc´d pole. Mina sain wc´s ilusti isikliku abistaja Kaiga hakkama jättes ratastooli wc´st välja. 

On küll trepironija. Kindlasti see on  ainulaadme renoveeritud rahvamajas ja kindlasti väga vajalik. Eriti vanematele inimestele. 

 Minu meelest väga vähesed erivajadustega inimesed  saavad sellise trepironijaga trepist üles - alla, ammugi mitte elektriratastoolides inimesed. 

Minagi esma pilgul loobusin trepironija peale istumast. See ei näinud ohutu.  Ma võin tunduda hulljulge, kuid ma siiski ei torma iial jääkülma vette. Lõpuks võtsin hoogu ja proovisin ära. Kõhe oli. Ausalt. Juba sellepärast, et käsitoed polnud külgedel. Mul on küll istudes väga hea tasakaal, aga selle ronija toolil tundsin ebakindlat. Aga üles - alla sain ja ellu ma jäin!

Miks ei saaks ehitada või renoveerida hooneid nii, et kõikidel hea oleks...

Miks arvatakse ikka ja jälle, et seda ja toda pole vaja, et meil ju poleks tulijaid - olijad - minejaid ning ega ise ei vajaks.

Leevi rahvamaja tõesti kena ja hea ligipääsuga. Mulle polnud takistust. Sain ratastoolis trepist käia. Kuigi trepp libe ja veidi keerdus...

Ma kirjutan laiemalt. Ikka vaatab mõni valus koht kuskil silma... Kuigi loometalgud möödas ja võidujoovastuski kipub ununema, kuid valusad lüngad ja kitsaskohad,. mittearusaamised jäävad maailma alles ja neid tuleb näha. Neist tuleb vahel taas kirjutada. Meelde tuletamiseks, et füüsilist maailmagi võiks - saaks - peaks paremaks veel rohkem tegema...

Melliste uues raamatukogus on inva-wc, pole trepironijat... Vähemasti polnud aasta alguses, kui käisin seal. 

Nokk lahti , saba kinni, saba lahti , nokk kinni - igavesti selline trall...

Leevi rahvamajas näitus üleval

Täna käisin Leevi rahvamajas näitus " Minu jälg sinu südames" üles panemas. 

Tundsin end mõnusasti üle mitmede kuude.  Maalide segaduses. 😉😊 

Koht armas. Värviline maja. Eriliselt meeldivad kollased ja oranzid seinad. Näitus on kahe korruse peal. 

Ja mis peamine - rahvamaja perenaised Anu ja Eda ootasid vist tõesti rõõmuga. Minu näitust.

Tuhat tänu kõikidele, kes aitasid täna näitusele kaasa 💖

 Uus nädal tuleb põnev. Tihe ka. Mul polegi kaua aega sellist ajakava olnud, et päevad  täis... Olen omas mullis - mulle meeldib see.

Jälgige mu seiklusi. Kui ikka internet püsib...  Ja kui kaobki mõneks ajaks, siis mina seiklen omas elus   ikka ja alati rahulikult ja rõõmsasti edasi. See on kindel.

Olge, mu inimesed, hoitud.

Sügisrõõm leheuss

 

Minu "ÜKSINDUS" elab nüüd oma elu

 Viimasel kuudel on mulle mitu mitu korda öeldud, et minu luuletus "Üksindus" on väga hea ja ilus.

Üksindus

Üksindus

on värvitu vari eluringil.

Üksindus

on maitsetu mõru muremaik.

Üksindus

on padjapisara kuivanud rõskus.

Üksindus

on jäätunud silmahelk

tolmuses peegelpildis.

Üksindus

on paokil karjuva suu suudlust

ootav vaikus.

Üksindus

soovib olla

voolava kristallselge allkavee sulin

mustades mõtetes. Mõnikord.

Üksindus

on tihtilugu tuttav naerude kajas.

Üksindus

on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival

mineku jälgedes.

Üksindus

võib lootust andev sõbergi olla.

Seda küll harva.

Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.

Üksindus

ei tunne kellaaega.

Ta hiilib kaugemale,

samaaegselt tormab ligi millal iganes.

Üksindus

igatseb pugeda salamahti

teise üksinduse sülle...

Mul on sellest vaid suurim hea meel. On tahetud isegi luulekogu minult... Võib - olla kunagi saabki olema luulekogugi mul... Iial ette ei tea.

Ups...

 See nädal üks õhtu oli facebooki ja teisi sotsiaalkanaleid.

Praegu avastasin , et minu gmail.com´iga on viltu. On maas. 

Mima isegi ei imesta seda, et sotsiaalmeediad internetis maas ... Või õigemini - ma imestan, kui täpselt öeldi seda "nalja" ette öeldi... Kuulan teisigi valguse uudiseid / sõnumeid,  neidki mitte iga minut, kuid tihedamini,  kui peameedia uudiseid. Miks - sellepärast, et valguse uudised toetavad hullus hallis maailmas positiivset meelt. Tava hallid uudised toetavad hirmu. 

Minu meelest.

Mina soovin olla iseendaga tasakaalus.

Olen ennem öelnud ja mõelnud, mis siis saaks, kui üks hetk kaoks internet või elekter...

Mina ei lähe paanika. Kuidagi ikka saan hakkama...

Bongo toimetas köögis...

... külmetas end. Tugitoolis lõpuks lesides aevastas.

 

Olin laulutunnis...

 ... ja esmakordselt elus püüdsin laulda klaveri saatel. Uskumatu!!! Mõnsa väljakutse mulle...

Jess, minu näitus Leevi rahvamajas

 

Tõesti eile oli minu päev.

Selle näituse kokkuleppe tegime eelmisel sügisel Väimelas... Eile helistas Leevi rahvamajast Anu, küsis, kas mul meeles ning kas teeme ... Kilkasin "Jaa - jaaaa" Kusjuures ise olin mõelnud mitu nädalat sinna kirjutada ja tuletada meelde... Sest mu kalender - märkmik tuletas meelde. 

Hästi vahva, et hingasime ühes taktis. 

Keegi ega miski  ei unustanud...

Usun, et 72 näitus saab olema imevahva!

Päris näitusest on möödas ülepoole aasta, muide. Tundsin, et miski on puudu...

Pärnu EEEE õhtul oli küll kaasas kolm maali, mini näitus nagu - kuid see polnud see tunne. Oli EEEE tunne, mitte näituse tunne.

Detsembri algguses laulan loodetavasti kontserdil... Ise ka pean selle hulljulge väljakutsega harjuma....

Tegin enneolematut...

... Kuid samas, usun, et ainuõiget asja... 

Mul olid riiulis karp kuivatatud lilli. Neis olid väga õnnelikud mälestatud... Pulmapäev, laste sündimised... ja üks eriline kohtumine...

Kaua mõtlesin, mida kuivatanud lilledega teha. Tolmuma hakkasid ka ...  Neis oli kuidagi seisma jäänud energia, mida tõstsin ühest kohast teise aastaid...

Aga õnnelikke mälestusi ei viska ju prügikasti...

Täna lihtsalt põletasin lilled ära. Aias. 

Naeratades. 

Elu läheb edasi... 💖