Neljapäev, märts 31, 2022

Huvitavad hetked taas

 Otsides uut abistajat või uusi abistajaid (ma ei tea veel, kuidas saab olema, kui palju töötunde võetakse ja nii edasi. Lõppude lõpuks peamine olen mina, mulle vahel väikesest füüsiliselt abist ehk vähestest tundidest väga palju abi. Ei pea just olema  üks kindel abistaja... 

See vana jutt.

Aga olin juba unustanud, kui lahe on vestelda isikliku abistaja  tööst võõraste inimestega. 
'Mõni küsib raha ainult, mõni on veri noor ja otsib oma kohta elus, mõni ebalev iseendas... Kusjuures ma panen esmakordselt tähele omavahelisi energiad või  vanasti ütlesin selle kohta, kas leiaksime ühise mmhhmm keele või ei. Kolmandat varianti nagu ei saa olla... Äratundmine peab tulema esimesest kirjutatud sõnast või telefonis öeldud esimesest sõnast, kas võime saada oma inimesteks või mitte... Edasine sõltub juba paljudest asjadest... 

    Õnneks olen kohtunud mõne inimesega ning homme kohtun veel. 

Loodan, et keegi jääb. Ja kui mitte abistajana, siis tuli lihtsalt midagi ütlema või andma või minult miskit saama... Midagi siin maailmas ei juhtu juhuslikult. Kuigi vahel ja üsna tihti me ei suuda seda uskuda...

Küll ma leian veel palju omale isiklikke abistajaid.
Oma inimesi.
Usun ja loodan.
Ega seekordnegi otsimine ja leidmine ei jää ometigi viimaseks... Kavatsen veel kaua elada ja särada.  Ja uute inimestega on alati tore kohtuda. Inimestega, kes on juba mu   ellu tulnud ja olnud, on samuti alati tore kohtuda.  

Esmaspäev, märts 28, 2022

Isikliku abistaja, vajan Sind

 Soovin leida endale alates aprillikuust sõbralikku ning abivalmis isiklikku abistajat!

Mina pakun Sulle: # paindlikku tööaega # vaheldusrikast tööd # toredat seltskonda # töökogemust abistajana # head ja konkureerivat tunnitasu Mina soovin Sinult: # füüsilist vastupidavust (töö eeldab natukene füüsilist jõudu, kuid ei midagi kontimurdvat) # sõbralikku, mõistvat suhtumist # kohusetundlikkust (lubadustest kinnihoidmine tööaja kokkuleppimisel, et ma ei jääks hätta) Töösisu: Isikliku abistajana on Sinu tööks mind füüsiliselt aidata nendes toimingutes, millega mina ise füüsiliselt toime ei tule. Need toimingud ei ole midagi võõrast tavainimesele ning töö sisu on lihtne: mina ütlen täpselt, millega soovin Sinu abi, sest mingi osaga elust saan ka ise väga hästi hakkama.
Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Töösisuks on kindlasti ka minu ratastooli käsitlemine (liikumisel abistamine). Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, sest minagi elan täisväärtuslikku, aktiivset ning loomingulist elu. 🙂 Töö on ideaalne inimesele, kes otsib tööajast paindlikkust, sest tööaeg on alati minu ja abistaja kokkuleppeline küsimus. Väljaõpe minult ja vilumus tuleb kiirelt (kogemused eelmiste abistajatega on näidanud). Lepingu sõlmib Sinuga Kastre vald. Minust lähemalt: www.tiiajarvpold.ee Küsi julgelt lisa: # otse minuga kontakteerudes # E-mailitsi: tiia@lux.ee # Telefonil 5529317 (Palun varuda kannatust minu kõnest aru saamisega. Kui kõnega ei õnnestu meil mõistmist leida olen alati valmis ka sõnumiga suhtlema!) Kui leidsid selles töökuulutuses kutse endale siis rõõmsa kohtumiseni! Kui tead kedagi, kellele sobiks antud tööpakkumine siis jaga julgelt! Kaunist kevadet!

Pühapäev, märts 27, 2022

 




 Kass Bongo sitsidess nagu koer valves: kes hiilib tuppa...


Üks tähtis õnnesoov

 30 aastat tagasi kohtusime... Ootasime seda hetke üheksa kuud läbi rõõmude valu..  30 aastat oleme teineteist tundma õppinud olles teineteisele hästi lähedal ning ka pisut kaugemalt nagu peabki olema, kuid ikka alati südametes. 💕

Sa oled olnud tubli, lahe, taiplik ja töökas, leidja ja otsija... vahel siiski veidi laisk... Samas olen minagi molutaja vahetevahel. Meil on palju ühist, veel rohkem erinevusi nagu peabki olema. 😉😊

Sa oled mõnikord vihanegi, et ma ikka ja jälle justkui targutan. Samas tean, et salamisi tead, et jagan vaid oma arvamusi - kogemusi ega taha halba. Soovin alati, et jääd iseendaks mehiselt püstipäi. Olgugi, et mõni hetk mõtlen, et sa ei kasva iial suureks... Minulgi on aga alles see lapsemeelsus, mis lisab elule magusat vürtsi naljatades... 😍😋😉😊Oleme selles kohas ühtekad...

Aitäh,  et oled mul oled olemas sellisena nagu oled!!! 💖😊

Kuigi küsin edaspidigi arvatavasti vahepeal, kas sellist poega ma tahtsin...😂 
Aga tea alati, et just sellist poega soovisin nagu sina oledki. 

Head õnne, kallis Silver!!!😍
Hoia iseend, siis jaksad oma kallitele olemas olla. 

Usu mind, elu on veel sajaga ees! Võid veidi kiirustki ületada, kuid ralli südame järgi 😉

Reede, märts 25, 2022

Psühhodraama sünnalava zoomis

 Tartu ´Psühhodraama Instituut sai  10 aastaseks. Peo esimene pool oli zoomis. See ongi psühhodraama, et olla laval igakord erineval viisil. Minu jaoks oli zoomi pidu harjumatu, kuid lõbus siiski 😀 Peo teine pool saab olema augusti lõpus kuskil heas päris kohas hea ilmaga.  

Õnnenaeratusi, mee Tartu Psühhodraama Instituut!!!

Avastasin arvutades, et minul sai jaanuaris 14 aastat psühhodraama õppimise algusest. Rootsi Moreno Instituudis. Ja sellest sündis Tartu Psühhodraama Instituut.  Kuidagi hästi nukker ja omamoodi uhke tunne on, et omas grupist olen jäänud pildile vaid mina. Täna meenus esimene väljaõpe õhtu Põltsamaal, kui õpetaja Eiko mulle ütles vaikselt : "Saad aru ka, et oled juba liiter ja usun, et jääd ka..." Ega ma ei saanud õieti aru, ega saanud õieti aru, mis kuramuse asi see psühhodraama õieti on... Vahepeal oli arvamus, et minu pärast hakkas grupp väikesemaks muutuma, kuid seda ma pole iial enda süüks võtnud... Igaühel on olnud oma valik, kas jääda või mitte... Meid lõpetas assistendi tunnistusega viis inimest, alustas kolmteist...  
Nüüd on mul ikkagi veel ja järjest rohkem soov teha kõrgemad tasemed ära. Selleks pean saama õppima, eksamid ja praktikat... Arvan, et kogemusi igasugusi on kogunenud kuhjaga, et võin julgelt gruppe juhtida... Aga kui taskusse saab veel üks paber lisaks, siis käiksid mu käpad lausa suurepäraselt. Nagu ütleb ikka mu teine imeline psühhodraama õpetaja ja eeskuju Ruuda.

Neljapäev, märts 24, 2022

Täna on omamoodi armsalt oluline päev

 

Täna on minu papa  76 sünniaastapäev...

Uskuge mind, papa võis olla ka suur naljamees. 

Leidsin pildi, kus ta leiutas mulle uut moodi kartulivõrkkotist. Võrkkleit või tagasihoidlikumalt võrkpudipõll tapeedi panemiseks 😂😂😂😂😂😂😂   

Mäletan  siiani, kuidas tüdrukutega itsitasime kõhud kõveras. Ja tõesti panime tapeedi.

Aga seda ma ei mäleta, kuidas ja kust ja milleks see kartulikott ilmus... Ehk papa kooris kartuleid, kott sai tühjaks.... Talle meeldis jubedalt süüa teha...




    16  aastat tagasi maalisin oma esimese maali. Papale 60 aasta juubeliks. Südametäiega, et tõestada, et ma ei oska maalida ... Huvitav, kust   ma olin pähe võtnud arvamuse, et ei oska, kui ma ei olnud iial maalida proovinudki 😋😂 

Täna aga ei oska ma maalimiseta elada.💖

Aitäh, papa, et andsid mulle rikkuse, mille sa endas alla surusid arvatavasti.   See rikkus on joonistamisanne. 💖 Päris ilma naljata ja valuta...  

Kolmapäev, märts 23, 2022

Näituse aeg loovalt ees

 

 Näitusekohtade otsimisega ja leidmisega on olnud mul pooleaastane paus.

Polnud absoluutselt  selleks energiat. Mõtlesin sagéli, et peaks end tagant sundima.   Ei suutnud... Miski oli justkui ees...

Nüüd nädala alguses saatsin mõnedesse kohtadesse näituse pakkumise. Sattusin  hoogu. Veidi.  Oh sa ime, vastukaja on tulnud vägagi jaatav ja positiivne. Siiani on kõik kohad, kuhu saatsin pakkumise, huvitatud näitusest ja minuga kohtumisest. Ja veel ka minust kui kirjutajast. Minu raamatustki. 

Septembris olen usutavasti kindlasti Palal. See kokkulepitud.  ´

Teistega pole aegu saanud veel kokkulepita, kuid eks ajadki tulevad  varsti mu kalendrisse. Üks - kaks kohta pole veel vastanud. Jõuavad. Loodan .

Vastseliina rahvamajas on näitus veel üleval aprilli lõpuni. 

Mul on uutele näitustele riputada kolme aasta uuemaid maale. See on juba mulle põnev ja lahe, kuidas kujundada ja nii edasi. 

Esmaspäev, märts 21, 2022

Vajan isikliku abistajat

  Soovin leida endale aprillist isikliku abistajat.

Isikliku abistajana abistad füüsiliselt mind nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina ise füüsiliselt toime ei tule. Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu hea vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7.
Elan oma täisväärtuslikku elu aktiivse, energilise, loova ja rõõmsameelse naisena Sinu füüsiliste abiga.

Sobid Sina, kes soovid iseend rõõmsameelselt uute võimalustega proovida saades uusi kogemusi ja väljakutseid, Mina avastan ennast pidevalt.

Kui tundsid ennast ära, siis tule minu isiklikuks abistajaks ja naudime koos võimalusi, mis igas päevas lühema või pikema ajaga.

Väljaõpe minult ja vilumus tuleb kiirelt.

Tööaeg paindlik.

Tunnitasu hea ja konkureeriv

Kastre vallalt leping.



Lisainfoks ning võta minuga ühendust fb messengeris või tiia@lux.ee või ka telefonil 5529317 (varuda kannatust minu kõnest aru saamisega, kuid midagi hullu ei ole või saada sõnum).

Rõõmsa kohtumiseni!

Pühapäev, märts 20, 2022

Laupäev, märts 19, 2022

Kevadele mõeldes...

 Homme  algab jälle uus kevad. Minu elui 55 kevad😊 Loodan, et saab tulema särav ja asjalik, kuid kindlasti ka eriline kevad. Minu meelest iga kevad on eriline ime, kuid osata näha ja tunta. Iga päevgi on eriline armas ime.💚💖😊 

Kui see poleks nii, siis oleks maailm ammuilma kadunud... Kuid iga hommik ärgatakse ja avastatakse, et ups jälle hommik, aga vähem mõeldakse, et ilus imeväärne maailm alles... kõigele vaatamata... ´

Sügiseti räägitakse, et ega ei ela pimedat sügismasendust üle, ja kevadel tuleb kevadväsimust. Iial pole hea. Laseks lahti ükskord sisse juurdunud negatiivsete tunnetest ning vaataks, mis juhtuks, kui neid pahasid arvamusi ei polekski... 

Parem algab iseendast.  Olla kohal. Iseendas iseendale. Kui ka siis teistele. Maailmale.

Ma loodan, algav kevad loob uut.

Isikliku abistaja leidmisest seda, et mõned inimesed on huvi tundnud. Järgmine nädal loodevasti kohtume ja ... eks siis paistab, mis edasi saab...

Head ja rõõmsat kevadet💖 Armastame uut ärkamist ja tärkamist... 

Reede, märts 18, 2022

 

    Käisime Eglega kevadet otsimas. Arvan, et leidsime ka. Sinililli küll metsas  ei olnud veel... Kevadsoojus ja lõhn olid. 
Meil mõlemal oli tunne, et kui täna õue ei saa - see oli aga omakorda me enda teha saamine, otsustada, et nüüd õue ja punkt, kõik muu võib oodata -  siis sureme kohe... Ellu jäime ilusti 😂 
Jalutasime ümber metsa.😍

Kõik muu jõudsin ka teha, mis oli täna plaanis. Mängisime juuksurisalungi, kuid päriselt sai Maarja ilusaks Nansy loovusega. Üle plaani panni täis võiküpsiseid, mida polnud mina sada üks aastat teinud. 😋
Aega lihtsalt tuleb rahulikult võtta. Siis pingeid vähem, et miski ikka jäi tegemata. Tegemata jääb niikuinii palju päevast päeva. Neidki asju, mida ei teadnudki teha, kuid oleks pidanud siiski tegema... Mul on küll vahest õhtuti tunne, et sai tehtud palju, kuid seda olulist ei teinud,  kuid mis see oleks olnud - ma ei tea, ei mõtle välja... 
Inimene tahab iga hinna eest endast anda kõik ühe hetkega ja siis hakkabki temas väike paanika, et pole jõudnud... Kas see närvitsemine on rahulolu iseendaga... Oma kogemustest tean, et see lõhkus mind end. Olen õppima andma loovalt endale täpselt nii palju, kui suudan ühel hetkel, teisel uuel hetkel  saan luua seda, mida eelneval hetkel jäi loomata ja tegemata... Lõppude lõpuks vist keegi ei tea ega aima, kui palju ja mida kõike peab tegema elu jooksul, ja kui palju jääb tegemata jääb... Aga kui olla iga õhtul iseendaga rahul, siis oled päevale kõik andnud, mis sel päevale vaja anda oli. Mina usun nii. 
Täna olen rahulikult tänulik.

Teisipäev, märts 15, 2022

Minu lilleaed

 See kimp tehtud mu sünna lillekimpude jääkidest. Imearmas.

Kaktused lähevad uuesti õitsema.

Olen möllanud oma lilleaiaga. Uuesti istutatud ja dsušitatud ja nii edasi. Hästi mõnus päev oli...

Super mõnus nädala algus. Sai palju öeldud "armastan sind"  (lilledele) ja tohutult palju ohatud...

Nagu linnukene (Tiiatibu) oksal


Olen istunud mitu tundi aknal. Üle mitme aja. 

Kevad. Nii tore ju ka aknast välja vaadata. Otse allagi. Tavaliselt toas  (ratastoolis) olles ma ei näe eales maja ette... Näen kaugust ja taevast. 

Lihtsalt otsustasime abistajaga, et aeg on aknal istuda ja lõõgastuda. Mitte kõik abistajad ei jaksa mind aknalauale tõsta. Ega eriti ma ei palugi. Tihti jään mõtlema, et miks peaks abistaja elu raskemaks füüsiliselt muutma... ennem loobun ise...  Kuid aknale ronimisel aitan ise ka jalgadega kaasa...

Istusin... 

Elu - olu näis rahulikult hoopis teistsugusem. Nägin omaenda elamistki kuidagi kõrgemalt, teise pilguga . Nägin köögikappide peale. Nägin maja ette. Ja taevas oli lähemal.

Nautisin. Mõtlesin. Korrastasin mõtteid...

Ja sain aru, et ma ei tohi tõesti loobuda enne kui pole proovinud miskit... Loobudes loobun iseendast... 

Tean, et mu keha igatseb vahetevahel päris tihti   füüsiliselt teistsugust asendit... Nüüd viimasel ajal olen jalutanudki vähe.... Vanasti sain abistajategiga palju rohkem jalutatud... Päris huvitav asi... Ma ei teagi, kas see on tingitud mugavusest, mis on tegelikult meie sisse tekkinud. Minugi sisse. 

Ja näiteks nii mugav on vait jääda, kui rääkida, mida minu keha ja hing tegelikult vajab. Inimese olemus hindamine toimub ellu jäämise tasandil ning muu pole tähtiski. Arvan, et oleks keeruline seletada sotsiaaltöötajale, et vajaksin IAT lisatunde aknal istumiseks, sest leiaksin oma rahu ja tasakesi minna nii kõrgemale tasandile, leidmaks tõelise kõrgema mina, et veel rahulikult inspireerida häirivalt... Täna on rahvusvaheline sotstöötajate päev, ja ma loodan siiralt, et abiandjadki mõtlevad ennekõige endale , siis saavad enda kaudu toetada teisi.

Olen aga rahulik, et oskan aega võtta iseendale. Mitte ainult aknal istudes... Vaid ikka iga päev...  See on minu aeg ja elu...  

Siin kohal võib sel teemal rääkida / kirjutada lõpmatult... Kunagi lähiajal kirjutan veel ja veel sel teemal.

Aga köögiaknal istuda oli hästi mõnus. Seda tahtsin öelda hästi lühidalt.

Pühapäev, märts 13, 2022

SEE...

     ...aeg, milles elan praegu, lausa tormab keeristormina  mööda.    Minu meelest, näen vaid igasugusi hetki, millest koosnebki hästi nauditav elu. Vahel rõõmsam, vahel valusam, vahel kummalisem, vahel loogilisem ja loovam.

Siiski nauditav on SEE elu. See elu, millest mina elan.
Kõikidest hetketest on miski palju õppida. 

See nädal on olnud ka asjalikult hea ja rõõmus. Kuigi absoluutselt kõik pole ka nii tore ja hea, kui ehk näib. Aga end ma ei  saa petta. Ja lõppuks probleemid on lahendamiseks, et taas näha mõnda õnne ja rahulolu hetke  ning edasi rühkida  loovalt. 
Alles see nädal algas, juba ta lõpeb. Tundub nagu ei oleks  miski olulist toimunud ja siiski toimus palju olulist. Täna käisin ühes väikeses talumajas, kus soovitakse uut rõõmsat kodusoojust luua, sünnipäeval. See imearmas ettevõtmine, kuhu läheb tohutult energiat ja  eneseloomist. Hea oli vaadata, kuidas noored olid õnnelikult lihtsalt vana ahju ja maja soojusest. Nad ei lootnud, et tuba  nõnna soojaks läheb... Mõtlesin omaette, kui tihti unustame ära need kõige pisimad justkui ebaolulisemad toredaid asju, mis loovadki tegelikult õnnehetki ja suurt elu...
Mina nautisin ka ahjusoojust ja vana maja lõhna. Ammu polnud just  seda tundnud... Ei lootnudki enam tunta.... 

Minult küsiti üks hetk, mitmes keeles ma loen, et julgen üldse kirjutada nagu ja raamatut reklaamida... Ka see on kriitika... kuid seekord läks natu valesse kohta. Ma tõesti ei näe sidet, kas lugeja, kes potentsiaalme  minu raamatu või ükskõik, mis raamatu lugeja, oskab mitut keeld, kui ta loeb üht huvitavat raamatut või mis ta hariduse tase... Mis kirjutakse on autori ja kirjaniku valik. Mida loetakse on lugeja valik. Keegi ei tohiks kedagi omaenda oskustega halvemaks ega paremaks teha. Igaüks annab ju endast parima. 
Veelgi enam, praegu peaksime üksteisele toetust jagama, mitte hooplema, et on paremaid kui sina. SEE tõesti ei vii kuhugile edasi. Ja tagasi teed ka ei ole enam...

SEE kaks aastat viiruse algusest on muutunud eelkõige minu mõtemaailma. Muutunud enesekindlamaks. Täna kaks aastat tagasi jäi loometalgutele minemata... Kõhe oli, kuid ausalt paanikasse ma ei sattunudki. Hirmu vähendasin peaaegu olematuks, kuigi... Olen siiski vaid inimene, ka mul vahel kartust. See oleks mõeldamatu, kui mu sees ei olekski ettevaatust... Siiski see hull aeg, hull ajahetk on õpetanud palju rohkem head.

Homme toob  taas miskit head ja uut.
Kuigi maailm sõjas... 

Neljapäev, märts 10, 2022

Soovin leida hiljemalt aprilliks endale super head isikliku abistajat.

 Soovin leida hiljemalt aprilliks endale super head isikliku abistajat.

Isikliku abistajana abistad füüsiliselt mind nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina ise füüsiliselt toime ei tule. Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu hea vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7.
Elan oma täisväärtuslikku elu aktiivse, energilise, loova ja rõõmsameelse naisena Sinu füüsiliste abiga.

Sobid, kes soovid uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi, teha asjalikke asju ning lõbusamaid tegevusi minu varjus, reisida ning teenida lisaraha osalise tööajaga.

Kui tundsid ennast ära, et võid olla minu isiklik abistaja ja soovid lisainfot, siis piilu mu blogisse www.tiiajarpold.ee ning võta minuga ühendust fb messengeris või tiia@lux.ee või ka telefonil 5529317 (varuda kannatust minu kõnest aru saamisega, kuid midagi hullu ei ole).

Rõõmsa kohtumiseni!

 

Kolmapäev, märts 09, 2022

Inspireeriv häirija!!!

Leidsin viimaks täpse sõnastuse omaenda brändile 😀 Päris kaua tegin selle otsimisega tööd, iseendas tööd... Nüüd, mõni päev tagasi, plahvatas pähe, et minu bränd on olnud ja on usutavasti surmani  positiivselt inspireeriv häirimine 😂
Seega olen inspireeriv häirija 😉😊😋
Lihtsamast lihtsam see leidmine.

Teisipäev, märts 08, 2022

Lumesajuse naisteka õhtu soov

 Jälle päev, kus rohkem mõeldakse rohkem naistele ja naiseks olemisele. Omamoodi tore. Kuid oleks toredam see, kui me, naised, oskaksime iga päev iseend väärtustada justtäpselt sellistena nagu oleme. Väärtustame iseend, sest oleme kõik omamoodi
- ilusad
- head 
- hoolivad
- targad
- õrnad
- tugevad
- naeratavad
- padjanutjad 
- armastajad
- valgusekandjad 
- sexikad
- rikkad
- kodutunde loojad
- turvatunde andjad
- imelise väega

 Muudame iseend, et olla parim variant iseendast. Teeme seda alati. Ka  nüüd, kui maailm on täiesti pea peal. Parim aeg ja rahulolu, elamise turvatunne  algab meist endast. Kibedust täis maailm kardab seda, kui ei kardeta olla head ja parimad.
Usun sedagi, et mehedki väärtustavad meid, kui me väärtustavad iseend ja selle kaudu teisi sealhulgas ka väärt mehi 😉

Mina olen tänulik ja õnnelik, et sündisin naisekehas.
Arvatavasti päris kindlasti ma ei oskaks mees ollagi... 😋 Kuid mulle meeldivad väärt mehed, kes hoolivad naistest.

Esmaspäev, märts 07, 2022

Minugi elugi ...

 ... vajab jälle muutus. Sest elu hetkel sakkides tahab justkui mulle miskit olulist öelda. Ja mina tean, et esimene, kes mulle appi peaks tulema, olen mina ise. Siis saavad ka teised toetama tulla. See on reegel paljudele, mida on tegelikult jube raske mõista.

Aprillist vajan kindlasti uut isikliku abistaja või isegi mitut. Oleneb paljudest asjaoludest. Küllap leian. See ei ole tõesti veel töökuulutus. Teen töökuulutuse lähipäevil, kui tunnen, et nüüd õige hetke. Olen alati selle hetke ära tundnud.  Küllapo tunnen nüüdki, kui keskendun sellele. Ja olen heas. energias. Praegu minu energia lappab kuidagi, kuigi päris lappama pole lasknud minna. See tähendab, ei ole lubanud endal ise kaduma minna. Mul on omad nipid, kuidas iseend alles ja tasakaalus hoida.   

Varem või hiljem oleks jälle niikuinii isiklike abistajaid vahetama pidanud. Ja vahetamine vahetevahel, vahel lühema ja vahel pikema aja järel on mu elus normaalne. 
Isiklikke abistajate lahkumine ja tulemine on väike tavaline muutus.
Usun, et abistajatele on tavaline tulla ja olla ja minna oma teel edasi...

Loodan , et kevad ja suvi toob uusi tuuli, millest ma ei kirjutaks praegu, Ma ei tea isegi kust need tuuled puhuvad hakkavad ja kuidas, kuid siht on ees... Olen veidi käpuli kukkunud taas, võib olla ja kindlasti oli veebruari kuu liialt hea ja õnnest tulvil, unustasin, et kukkumise oht valitseb hetkest hetkesse. Mul olid needsamad tuultesoovid ammuilma kirjas ja silmis, südames, kuid.... unustasin taas, et hea õnne pärast tuleb vaeva näha ja omaenda elu elada...

Olen tähelepanud, et universum ei salli eriti unustamist, et enda nimel on vaja pingutada loovalt... Õnn ei kuku sülle lihtsalt niisama. Ja kukubki, siis see võib olla enese petmine... Hetkel saab küll kõike , absoluutselt kõike maailma probleemidele ajada... Mina olen tundnud hingevalu ka iseenda ja kallite murede pärast. Olen nutnudki...Ma ei saa valetada,  et see on tingitud just sõja tõttu... Siiski eks mul ole ka kõhe praegu... Kuid samas on  mul ju hästi, ei saa viriseda .Virin oleks patt. Omaenda eluga loodetavasti annan maailmale parima. Kuigi vahel tahaks astuda siit maalt maha... lennata lennata ja avastada uusi plaanete , kus ehk on rohkem headust, armastust... kus pole mahategemisi, valetamisi ega sõdasid...

Olen ólemas

Ei ole kadunud. 

Võtsin paar päeva endale....

Käisin  Maarja ja Eglega eile Raekoja platsil. Soovisin endamisi  kogu maailmale rahu ja armastust ning mõistmist.Taevas oli helehele sinine nagu Must meri esimest korda nähes umbes 48 ... 49 aastat tagasi... Vaatasin rõõmsaid mängivaid lapsi. Neil oli hetk siin ja praegu.  Olemasolu rõõmu hetk. Kuid mulle tundus, et muidu jäi miskit natukene puudu... üksteise ja Ukraina toetamisel puudu, seda just ühiselt´hingamises... Kõik nagu oli, kuid...  Kurb... Vähemasti minu meelest.   Mina tõesti soovisin endamisi maailmale rahu ja rõõmu. Tegelikult oli imeilus päev elamiseks. Selline ilus päev nagu laupäev oli, võiks olla iga uus päev. Kus igaüks saab toimetada oma toimetusi. Päike särab. 


Ja mina olin sel aastal esimest korda Tartu kesklinnas, Jala. Ennemini oli jalakäimine linnas igapäevane tavaline asi. Nüüd aga nagu enneolematu sündmus. Nagu oleksin mugavusstoonis -  autosõidud ja autosõidud... Ma ei mõtle üldse pahasti seda,. Tunne niisugune...


Ja täna olid Prisma riiulid pooltühjad. Ei olnud soola ega äädikat. Ma ei imesta.  Püüan rahulikuks ja positiivseks jääda, Kuid arvan, et hullemaks läheb veel...

Kolmapäev, märts 02, 2022

     Ikka  jälle pean tõdema, et maailm julm ja aina julmemaks läheb, kuni ühel hetkel armastus jääb kestma. 

Koolis oli ajalugu viis. Aga keegi ei teagi, et sõdu õppida oli mul piin. Kurb. Vastik. Ma sain aru , et sõdades pole ei võtjaid ega kaotajaid. On vaid süütuid kannatajaid ning keegid, kes tahavad midagi... Ma ei saanud ega siiani aru, kuidas sõdurid lähevad sõtta. Kui poleks ühtki sõdurit, kes läheks, poleks ühtki sõda...
Sõdade mittemõistmine oli peamine põhjus, miks mina ei tahtnud ajalugu õppima minna...

Kogu eluaeg olen kuulnud hirmujutte tuumapommist... Jällegi ma  ei ole mõistnud, miks peaks hävitama ilusat ja kes kaoses üldse võidaks... 

Olen oma silmaga näinud Ukrainas linnu, kus hetkel lahingud... Musta merdki. Esimene hetk, kui nägin , mõtlesin, et taevas on alla sadanud - meri ja taevas olid helesinised ja rahulikud. Olin vast kuuene. 

Loomulikult on mul ka kurb meel, et seal pommitamine ... Aga iga sõda, mis maailmas toimunud, on minus tekitanud  kurbust. Samas ka lootust, et tullakse mõistusele...

Hetkel ma ei taha mõelda, mis siis saaks, kui sõjakonflikt laieneb... Tõenäoliselt saaksin uued karmid kogemuised, kuidas ellu jääda, kui pole õige moment siit maailmast ära lennata...  

Mõtlen järjest rohkem, et astuks maha sellest kurjast maailmast...

Küllap inglid ja kõrgemad taevased võimud hoiavad siiski maailma ja inimkonda... Vastasel juhul oleks ammu inimkond ise end  hävitanud... Mina arvan nii.... Lõppude lõpuks on igaühe sees loodetavasti pisutki armastust, et igasugustele sõdadele ei öelda.

Teisipäev, märts 01, 2022

Sõitsin Peipsi ääres...

 ... eile hilisõhtul. 

Ilus oli. Vaikne oli. 
Taevas tähti täis. 
Sai Mustvees poeski käia.  
Sõit rahulikult tühjal teel Kauksini ja veidi teise ringiga tagasi. Palale. Külla. 

Hästi tore ja ilus oli.
Nagu poleks ollagi ümberringi kurja maailma. 

Vaatasin paari maja, mis  võiks olla mu maja... Ühe õuel olid isegi männid. Unistanud olen alati, et mu õuel peab olema mänd... UNISTADA võib ikka ja alati.