Esmaspäev, september 28, 2015

6A ja 6B

Kohtusin kahe klassiga. Õpilased olid vahvad ja asjalikud. Esitasid palju küsimusi ning proovisid jala või suuga kirjutada/joonistada.  See  tuli  neil vahvasti  välja.
Õpetaja Aleksandra oli ka hästi armas. Ja sai minust hästi aru.
Loodan,  et suutsin anda lastele mõteainet.
Ise sain  energiat  ja  taas kinnitust, et  koolides lastega kohtumised on need, mida soovin edaspidigi ikka  teha   ja mida  peabki tegema :)

Pühapäev, september 27, 2015

Vahva...

... oli  olnud nädalavahetus ja tuleb  uus  nädal.

Tallinnas olin lihtsalt niisama.  Kohtusin  sõbranna Annega. Midagi   ametliku seekord ei olnudki. Vahetevahel võib ju minna ja olla  vahvalt põhjuseta. Või  õieti,  põhjus võib olla ka isiklik pisi puhkus. Oli küll kaasas  kirjatöö, kuid  "unustasin" end  mugavalt  telerit vaatama eile õhtul... Ka  seda ei olnud ma päris kaua teinud.
Kodus mängib  küll teler pidevalt õhtuti, kuid harva istun mõnusasti põlved lõua all ja põrnitsen  üksiti teleriekraani... :)

Homme on arvatavasti lahe tööpäev.
Lähen taas Jakobi Mäe Kultuurikotta. Katoliku Hariduskeskuse õpetajad soovivad, et kohtun iga klassiga eraldi. Nii  kohtungi õpilastega mitu koolitundi kahel päeval uuel nädalal. Näituse ühekordne avamine asendavad vähemasti kolm korda 45 - minutit. Mul on juba väike kunstiõpetaja tunne  :) Ja siiski pabistan ka natuke...

 Täna sai  mul olla 21 aastat kolme lapse  ema... Ma ei ole saanud olla kindlasti nii hea nagu kunagi soovisin ja unistasin, kuid arvan siiski, et olen endast andnud parima....   Nüüd on laste kord elada oma elu nii, et nad suudaks olla kõigele vaatamata, mis elu toob,  õnnelikud ning  annaks endast parima. :) Neil on kõigeks  rohkem võimalusi, kui minul...

Teisipäev, september 22, 2015

Töö ja pannotamine

Niisiis. Olen eilsest saadik elanud töö tähe all. Täna sai paika järgmise aasta IAT eelarve jm. Ikka ja jälle pean ütlema, et see eelarve on väga ilus ja väga jahmatav. Aga mul ei jää muud üle, kui tahan jätkuvalt lihtsalt elada. On ju lihtne soov - ELADA. Ilma taevatähtedeta. Eelarve on ligi 10.000, pluss veel lisakulud. Mul endal tuleb kindlasti kanda üle poole sellest, sest ma ei arva ega looda, et KOV või Eesti Vabariik mulle lahkesti 10.000 "peo peale" annab/kannab.

Huvitav-huvitav - töövõimereform nägi IAT-le ette päris suuri eurorahasid, nagu tean hästiinformeeritud allikatest. Kuhu see raha on jäänud ? Reform lükkub muudkui edasi ja edasi, pole mingit märki, et vahepealset aega vajalikeks parandusteks ära kasutataks - aga ELAMIST ju edasi ei lükka... Või mis teie arvate ?

Nüüd lähen torti sööma ja kohvi jooma, sest leian, et ma/me oleme natuke torti ja "pannotamist" ära teeninud :)

Esmaspäev, september 21, 2015

Kuidas kõndida õnneni 8.oktoobril ?

Avatud Lava
Kuidas kõndida õnneni ?!”

8.oktoobril kl. 18.00

Tartu Kesklinna Koolis, Kroonuaia 7 Tartus (klassiruum A117, sissepääs hoovi poolt, ligipääs ka ratastoolis inimestele)

On kõigil huvilistel võimalus osaleda Nordic Boardi of Examiners'i egiidi all korraldatud Avatud Laval ning tutvuda ja / või edasi mõelda, mis imevägi see psühhodraama on



Avatud Lavad toimuvad üheaegselt 7 maal – Rootsis, Norras, Soomes, Eestis, Lätis, Saksamaal ja Šveitsis, ja kõikjal paljudes erinevates kohtades.

Meie teema on seekord"Kuidas kõndida õnneni?!"

- Mis on õnn,
- mida või keda on vaja õnne leidmiseks
- kas õnn on hetkeline või püsiv tunne
- kuidas õnne ära tunda ja kuidas temaga elada

Samas võib kindlasti küsida, kuidas juhib psühhodraama meid õnnelikuma elu poole.

Osavõtutasu ei ole, oodatud on annetused ruumi rendi katteks ja psühhodraama edendamiseks.

Registreeruda saab 7.oktoobrini e-maili aadressil tmloovus@gmail.com või mobiilinumbritel: 55 29 317 ja 58 403 774. Kui otsustad tulla viimasel minutil, oled ka teretulnud :)

Õnneliku kohtumiseni,

Maarja Kaplinski, psühhodraama grupijuht

Tiia Järvpõld, psühhodraama grupijuhi assistent


Reede, september 18, 2015

Roosata 35 näituse ülespanek....

...  Jakobi Mäe Kultuurikojas:
 Esmane pilt,  mis üleüldse pihta hakata ruumi ja maalidega.
Kuidas kujundada ruum...
Kas kõik  maalid seinale või jätagi näitus põrandale

 Leidsin näitusesaalist klaveri.
Ehk vahetaks maalimise klaverile...

 Selline sai  näituse esimene sein
Helenaga,  kes Jakobi Mäe Kultuurikojast,
kes küsis täpselt õigel ajal, kas olen nõus neil näitust korraldama.
Pärnu Rehabilitatsioonikeskus oli   just öelnud, et neile siiski ei sobi... 
Võib - olla äraütlemise ja küsimise vahe oli ööpäev...

Täna panime näituse  üles. 
Aitäh mu super  heale tiimile,  Kaarile, Helerinile, Lehole ja Joonasele, kes aitasid näituse  kenale õnnestumisele kaasa!
Ees seisab   kohtumine õpilastega...

Muide, täna oli  ajalooline päev  ka mu riietumises  - mu riietumises puudus roosa täpikenegi.  See on  midagi uut!  Isikliku abistajale Kaarile, kes  on  USA-st tagasi tööl,   oli hämming, et olen roosata....  Vahel tuleb   oma imagos üllatusi teha! :)

Neljapäev, september 17, 2015

Massaaž ehk viimane aeg hakata tibiks :)

Otsustasin lõppude lõpuks hakata enda eest hoolitsema. Füüsiliseltki.

Täna käisin massaažis. Johanna juures.
Kui Johanna oli mu isiklik abistaja, siis lihtsalt ei jäänud muu jaoks aega... Rollid olid teistsugused. Ja ega mul ei jäänudki nagu   aega st IAT tunde üle, et minna kuhugile massaažisalongi mõnulema, siis jäigi mõtted mõteteks.
Unelmaks.
Täna siis läks unistus täide. :)
Ma suutsin vist veel Johannat üllatada... Näiteks, ta ei teadnud, kas saan kõhuli olla... Arvasime küll, et mu abistaja, kes on üle aasta olnud minuga nagu teab  mind.  See aga pole nii!  Võin öelda,  et kui vaja,  võin ka pea peal seista! Ainult jalgadel seismine  on küsitav  - või on see hoopis valikuline puue :) (On sügav, raske ja kerge puue, kuid mul olevat valikuline puue, mis mugavus. :) Sedasi  usuvad minu sõbrad viimasel ajal. Ka mina ise!)
Aeg - ajalt magan muide kõhuli.
Massaaži tunniga jäin hästi - hästi rahule! 

Nüüd küsite, miks ei kasuta ma rehabilitatsiooni, mis ette  nähtud... Esiteks, mulle tundub see  nagu   konveieri peal olemine, et peab, muidu jäädki millegiks ilma... Teiseks, paar korda aastas massaaž või ravivõimlemist mulle  kindlasti ei aitaks....  Kolmandaks, mäletan palju  negatiivsust, mis seotud just haiglate ravivõimlemisega... Viimane kord öeldi, et elan veel 10 aastat,  kuna mu kael nõrk.... Siis käisin Maarjamõisas, kasutasin reharaha - esimest ja viimast korda. Mu jalad surid magades pidevalt,  mõtlesin, et ehk saab abi... Aga võta näpust! Tänaseks on 10 aastast juba mitu - mitu aastat  üle läinud - ja ma ikka elan! Ei ole ju tahtmist enam kasutada reharaha... Raha iseenesest ei aita...  Ma ei ütle, et rehabilitatsiooniplaane ega -rahasid ei ole vaja. Vastupidi hoopis.

Täna sain öelda, et olen vist eelmine nädal parema jala ära  venitanud  põranda pesuvee pange tõstmisega. Muigasime - seda ju ei kuule enamuselt, kes tulevad massaaži. Ikka käed on tavaliselt läbi tõstmisega..

Usun, et sel sügisel - talvel saan paika panna massaaži,  ujumis ja võib - olla muu trenni  tunnid, kus tegelengi oma keha hoidmisega. Soovin 25 aasta pärast sama hea  välja näha !!!  Endast lugupidav daam ikka teeb igasuguseid trenne ja käib kõikides salongides!  :D Olemata, kas tal on erivajadusi või mitte...

Johanna tehtud massaaži   soovitan kõikidele!

Kolmapäev, september 16, 2015

Minu uus, kuid veel lõpetamata maal

Maali nimeks saab "Igatsus".
Võib tunduda, et pilt on valmis. Minule mitte. Mõned kohad vajavad veel värvilaike. Mäkerdamist. Mitte palju, aga siiski... Maal on siis valmis, kui ei  oska enam mitte kuhugile  värvi juurde panna. Ja siis lakk peale.
Praegu on töö seisnud paar nädalat. Pole lihtsalt vaimu peale tulnud paariks tunniks, et "Igatsust" lõpetada.
Idee "Igatsuseks" on minu seest, abiks muusika ja mõned videod...  Mina ise arvan, et lõpptulemus  saab väga lahe :)

Teisipäev, september 15, 2015

Näitus jääb ära ja näitus tuleb!

Elu on kummaline.

Pärnus jääb  näitus ära. Sest näituse soovijad avastasid eile, et neil  siiski EI ole näituse jaoks vaba seina... Paar kuud  sain aru,  et sinna majja  on näitust väga oodatud. Seda enam, et  maja on  minu meelest Pärnus oluline koht paljude inimeste jaoks - Rehabilitatsioonikeskus. Soovitasid küll teist näituse kohta, kuid mul on nüüd tekkinud küsimus, kas seal on ikka hea  ligipääs kõikidele... Kindlasti uurin.
Naljakas, kaldteedki vahetevahel ei tee näitusele teed... Rehabilitatsioonikeskus, kus see iganes asub, võiks olla siiski ruum kunstile.  Kunst on ju midagi palju  hingele! Hingki vajab tihti kosutus ja  veel rohkem kui füüsiline keha...

Aga täna  hommikul sooviti mu näitust Jakobi Mäe Kultuurikotta https://www.facebook.com/Jakobi-M%C3%A4e-Kultuurikoda-157593044253960/timeline/ . On küll taas Tartus, kuid usun, et seda näitust näevad hoopis teised inimesed, kes pole veel minu töid näinud. Ja paljud noored inimesed.
Näituse panen üles juba reedel.

Seega, Pärnu näitus lükkub kaugusesse.
Märtsini 2016 on mul näitused juba plaanis. :)

Laupäev, september 12, 2015

Hakka koristama, kui südames tühjus!

See mu kuldreegel:  hakka  koristama, kui südames tühjus.!
Valetaksin esmalt iseendale, kui ütleksin, et    mul oli hea ja tore nädal. Ei olnud mitte. Palju häid asju oli loomulikult ka.... Kuid... Taaskord tõdesin, kui vajalik on sõprade toetus. Aitäh teile! Arvan, et kui nüüd selle blogimise postitan, siis...  tunnetan taas rõõmu.
Aga hommikul jõin tuimalt kohvi, ja järsku hakkasin koristama. Tasa - tasakesi, ja ikka hoogsamalt. Kui hinges ei ole korda, siis  olgu vähemasti kodus puhtus ja kord.     Mul on tunne, et mu hing mustendab... Tean küll, et see ei ole nii!
Praegu õhtul on päris mõnus olla. 
Kuid
mitte minulikult ei mängi ei teler ega mingi muusika. Seda juhtub üliharva. Või õieti ei juhtugi... Ma lihtsalt ei suuda vaikuses olla - mul on tunne, et elu on kadunud...  või kaob... Täna suudan. Soovin ka.
Õhtul süües sooje võileibu (hea nali, uue delma kaant pidin pooltundi avama, lihtsalt ei tulnud pealt. Kaklesin margariiniga - lõpuks omaette naersin, aga mitte alla ei andnud. See juba minu moodi, eks ole!)   mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin...
Nüüd on kaks võimalust: kas ellu tuleb miski väga hea või muutumist ei saagi olemagi....  Loodan siiski esimesele võimalusele... Teisiti ei saa ju olla!
Kas ma olen liiga palju armastanud või hoopis liiast vähe... Äkki ma ei tea üleüldse, mis armastust... Petan oma säraga... st et ma ei tohi see olla, kes olen...
Miks mu minevik saadab  ikka ja jälle... Kas nii raske on minevikust lahti lasta...  Andestada.... Minna oma eluga heaga edasi...  Usaldada iseend ja iseenda oleviku / tuleviku... See ei ole ju raske! Ütlen ausalt, et kibestumiseta ja vihata on tuhat korda kergem edasi minna... See arvamine võib  näida tüütu ja mis iganes, kuid see on nii.  Ja ma andestan ikka, kas või märkamatult,  südames...
Tean,  et olen üksi. Kuid mitte üksinda. Usun, et enam ei jää ka päris üksinda... Hea küll, kuidas üksi olles hakkama saan või ei saa, see jääbki paljudele mõistatuseks... Olen õppinud lihtsalt iseenda hoolitsevat võitlema. Vahel ei saa ka mu abistajad aru, kuidas nendeta toimetan. Vahel ei saa mina isegi aru! Aga tehtud saab...
Üksi - olemisega olen harjunud. Mitte leppinud. Tegelikult sellega ei tohigi leppida...  Juba lapsest saadik olen harjunud kahe sõna "oota" ja "kannata" tulemusena üksi - olemisega. Teadsin siis ja tean nüüd, et  ma ei tohi olla kellegi kukil.  Tuleb hetk ja tullakse,  aidatakse, ollakse, mõistetakse....
Ka  kõige lähedasemad peavad oma elu elada saama.
Ja mina oma elu.
See on normaalne elamisviis.
Soovin vaid, et usaldust armastuse vastu ei kaoks....  See oleks kõige koledaim asi...
Olen nõrk. Täna.  Tean. Vahetevahel võib tugevamgi naine end nõrgana tunta. Häbita. Sest ta on siiski ainult naine ;)

Homme jätkan  koristamist tagatoas...
Küllap mu südagi jälle selgeid puhtaid rõõmusärasid täis...
Või on neid praegugi seal...

Ahjaa,  varsti on mu näitus Pärnus. Sedapuhku kauem kui üks päev.
See on üks rõõmukild juba!

Neljapäev, september 10, 2015

Mõtted küsimustest

Vahel tuleb küsimuste sadu, millele vastus  ei olegi... Nagu  tead, et vastused on olemas, kuid siis jälle, et   ei ole.  Küsimused on  ju ikka samad.. Üsna sageli on tunne, et üks või teine küsimus  on saanud rahuldava vastuse. Küsimus möödanik.
Kuid siis
avastad, et see kõik on pettekujutis.

Olla või mitte olla?
See on küsimus.
Alati.

Teisipäev, september 08, 2015

Suunatuled!

Olen  sel aastal palju - palju  autodega sõitnud.  Vähem bussidega. See selleks. Istudes kõrval istmel aga püüan jälgida ka liiklust. Juba sellepärast, et mu suurtes unistustes on oma auto ost.  Usun, et  tulevane  auto omanik peab liikluseski "kodus" olema.
Aga  viimasel  ajal on jäänud silma,  et suunatulede näitamine on  vaev. Neid lihtsalt  ei näidata.
See  tekitab  pidevalt  teedel ja tänavatel  ohtikke olukordi.

Mul on tõsiselt kahju, kui inimestel on elukarjääri suunatuled vilkumas  ning üksainus auto suunatule õigel ajal  mitte sisselülitamine  võib kõik  elukarjääri suunatuled mitmetel kustutada...

Elu on habras.
Hetkega võib  kaduda kõik, mis on...  Ja siis on äärmiselt raske mõelda sellele, mis veel alles on....

Eile vaatasin silmanurgast Kodutunde saadet pannes pesu kokku ja kappi. Noor naine kaotas avariis  kellegi süü tõttu pere ja kodu, töö ja tervise...
Eile pärast saadet kirjutasin facebooki juba nii:
Ja taas mõtlen, kuhu kaob armastus, kui saadakse aru, et armastatud jääb puudeliseks.... Miks puudega lapsevanem ei ole enam armastav lapsevanem, kui ühel inimesel armastus kaob... Mõistan, et jaks võib mõneks ajaks kaduda, kuid armastus... Armastus, mis peaks jaksu juurde andma igas olukorras mõlema poolele.... Miks julgetakse "õpetada" lapsi oma armastavat vanemat mitte sallima.... Ja miks ei suudeta armastust hinges alles hoida, kui kõndima suudetakse juba panna...Ma ei mõtle praegu üht juhtumit... Kes teab, kui palju on tegelikult selliseid peresid, kui üks hetk muutab ühe/siiski mitme inimese elu... See hetk või raske sündmus paneb armastuse tugevuse nagu proovile aastateks...

Täna olen edasi mõelnud, et hubane kodutunne on siiski armastus. Aga mu meelest püüdakse hoolitseda füüsilise poole eest rohkem kui hingelise /  vaimse poole eest. Võib - olla on see,  et tegelikult  ei osata südameasju veel päriselt lahtiseletada ega parandada... Südamesse jääb valu plekk ju samamoodi, aga me lihtsalt ei näe. Aga füüsilist viga näeme - see kohutab millegipärast rohkem.
Mulle meenus kunagine vaadatud  dokfilm  ühest välismaa imearstist, kel kliinikki olemas      ning kes ütles, et  tähtis on hinge terve olemine,  siis näiteks ratastoolis olev inimene terve  ja teda on millegi jaoks vaja - seega teda  ei saa tema aidata...
Siis vaadati minu poole. 
Naersin, et homme päev ostan lennupiletid ja tagasi tulen omal jalal...
Siis küsiti, kas see  on mu eesmärk...
Teadsin kohe, et ma  ei saa oma   suunda muuta.
Praegu  olen jätkuvalt kindel nagu eluaeg, et ma ei põe, et mul ei ole kõndivaid jalgu. Ma olen harjunud. Ei pane tähele.
Mida kardan on see, kui peaksin  jääma päris voodi..... See, et mina olen ratastoolis, ei tähenda veel seda, et  minuga ei võiks midagi hullemat juhtuda... (PTÜ X 3 korda üle vasaku õla!)
Kuid kuidas siis saaks mu hing  jaksu -   see on küsimuste küsimus....

 Segane ja keeruline jutt...

Samas mulle tundub vahel, et suhtumises erivajadustega inimestesse ei olegi eriti miskit muutunud.  Ei jätku jõudu neid mõista ega armastada.... ja võtta võrdväärsena....

Reede, september 04, 2015

Mu vanad "jalad" on paremad!!

Minu ratastoolidel  remondihooaeg. Mõtlesin, et  küsin ITAKist uut  ratastooli... Ma  ei mäleta peast  täpselt, kui kaua  ma  kahe ratastoolidega rallinud olen, kuid üle 10 aasta  küll.
Küsingi. Käisin toa -  ratastooli järel, viisin õue - ratastooli ülevaatusele.
Sain vastuse:  mu praegused ratastoolid on paremad ja  muide ka kallimad, kui uued umbes samamoega ratastoolid. Ja korda saavad jälle, kestavad... St saan jälle sajaga rallida!
Einoh, ühelt poolt väga  hea, et mu vanad "jalad" kestavad veel. Olen nendega hästi  harjunud.
Teisalt on kummaline, et mulle sobivad uuemad ratastoolid polegi paremad,  neil on vaid üks funktsioon. Minu omadel aga mitu...   Silmaga vaadates tundus üks ratastool tuimemgi...
Uurin veel võimalusi. Mul tekkis juba sportlik huvi!
Ja päris kaua aega olen mõelnud ka päris oma super heale ratastoolile, mis ongi kõigest minu järgi. Värvitooniltki... Kõrgus  ja laius ja kergus.... Kuigi oma tool tuleks kallim,  kuid... 

Elektriratastooli  ma kindlasti ei taha. Mul poleks sellega mitte midagi peale hakata.

Kolmapäev, september 02, 2015

Eelteade: AVATUD LAVA 8. oktoobril 18.00

 8. oktoobri õhtu kellast 18.00-st  kella 21-ni on kõikidel uutel ja vanadel  huvilistel on võimalik osaleda Nordic Boardi egiidi all  korraldatud Avatul Laval ning tutvuda ja / või edasi mõelda, mis imevägi see psühhodraama on.


Avatud Lavad toimuvad üheaegselt 7 maal – Rootsis, Norras, Soomes, Eestis, Lätis, Saksamaal ja Sveitsis.

Mina viin läbi Avatud Lava teist korda Maarjaga koos.  Meie teema on  seekord "Kuidas kõndida õnneni?!" Selline intrigeeriv teema ehk meie jaoks tuli täna  hommikul välk ja pauk.  Spontaalselt. Minule isiklikult on õnne teema hästi südame lähedane: mis on õnn,  mida või keda on vaja õnneks leidmiseks, kas õnn hetkeline või püsiv tunne... jne.  Samas võib kindlasti küsida, mis õnne on andnud psühhodraama....
Meie Avatud Lava toimumiskoht on momendil teadmata, sest kogu korraldamise ja läbiviimise võimalusest saime teada täna hommikul. Usutavasti saab olema toimumiskoht Tartus. Soovime leida ligipääsetavat ruumi lootes, et meie Avatule Lavale tulevad igatmoodi inimesed: ratastoolis või omal jalal, või kuidas iganes. Õnn on kohale tulla!
Kui kellelgi lööb kiiresti pähe mõni super hea ligipääsetav mõnus ruum, kus  võime kohtuda, siis palun andke meile Maarjaga teada e-aadressile tmloovus@gmail.com . Oleme tänulikud!

1. september - sügis

Mitu  -  mitu 1. septembrit on muutunud minu elus palju asju.
Muidugi koolitee algus.
Ja  siis 1. september kaheksa aastat tagasi, kui sain Suu  ja Jalaga  Maalijate Ülemaailmse  Ühingu stipendiaadiks.
Ja isiklikus  saladuses on  see kuupäev saanud selleks kuupäevaks, kus  mõistsin  õnnepisarais, et ees seisab tohutult põnev ja õnnerikas elu. Vaevadele ja muredele siis ei osanud  ma õnneks mõelda. 

Tänagi mõtlen millegi muutmisele. Mille muutmisele - ei ole veel kristallselge. Miskiga peab edasi arenema. See tiksub mul   ammu kuklas.

Sügis on aga mu lemmikaastaaeg. Sügis nii minu moodi. Värvikas. Rõõmus. Nukker. Ettearvamatu tormides.
Sügisõhtuid ma tegelikult ei salli. Pimedad ja kõledad. Sügisõhtutel olen  tulnud palju üksindust. Huvitav on see,  et teistel aastaaegade õhtutel   ei  ole olnud üksindust nii kisendav kui  sügisel.  Ehk sellepärast, et sügisesse jäid kõige õudsamad ajad...  Ja samas sügisesse on jäänud kõige õnnelikumad ajad....

Mis toob see sügis - kes teab....  Loodan siiski, et positiivsust ja häid üllatavaid  hetki. Palju rabelemist ja tööd.Kohtumisi. Rallimisi. Ja nii edasi...
Äkki hakkan veel sügisõhtuidki taas sallima :)