Kolmapäev, jaanuar 19, 2022

Miskit uut

 Viimasel ajal olen kuulnud, et mind teatakse nüüd hoopiski Kaagvere - Tiiana. 😂

Jumalas vahva, et lõppude lõpuks on ratastool ununenud sootuks 😊 Vahetevahel tundsin lootusetust, et ma ei saa ratastoolist lahti - nagu  minu bränd olekski vaid ratastool. Ei ole ju !!  Ratastool on abivahend, millega tähtede poole lennata. Tõsi, aastatega on ratastooli märkamine ka järjest vähemaks jäänud. Mul endal meelestki läinud, et olen olnud ratastooli  - Tiia... Eile tuli see naerdes meelde, kui öeldi, kuidas inimesed mind teavad.  

Nüüd oleks hea aeg elukohtagi muuta....

Siis loodetavasti minu äratundmisele alles Tiia või siis kunstnik Tiia või looja Tiia või ... 😋😂

Teisipäev, jaanuar 18, 2022

Ahjusooja ...

 ... Südameleekide järjehoidjat nägin mõni hetk tagasi. Kris tegi video ja näitas SUPER ja IMEILUSAT järjehoidjat. See on magnetiga, et paremini püsida raamatu vahel. 

Järjehoidja on tehtud VDMFK ehk Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu loal. https://www.vdmfk.com/de/

Tuhat tänu ka Krisule ja Inpiratsiooniraamatkogule https://inspiratsiooniraamatukogu.ee/ , kes tuli mõtele, et minu maali loomingust luua veel uut loomingut! 💖 

Ja on siiski imeline, et maalisin aastaid tagasi Südameleeke. Tookord, mäletan, iet igatsesin sooje südameleeke sügisel... Usun, et nüüd on igatsus mul käes ja saan ise anda endast südameleeke paljudele. 

Nüüd on võimalik järjehoidja panna minugi raamatu "Kohvi jalaga, palun..." vahele või ka teiste lemmikraamatude vahele. 

Parim kink sõbrapäevaks!!! Minugi enda peavalu vähenenud, mida kinkida oma sõpradele jälle sõbrapäevaks 😉

Mina olen juba ühe suure sünna ja üldse selle aasta kinki kätte saanud 💖

Laupäev, jaanuar 15, 2022

 

Käisin spaas. Justkui.

Käisin külas. 

Olen igatpidi lõõgastunud. 

Aitäh Kristile 💕 Nii mõnus ja lahe taas üle pika aja koos olla.

Pilt tehtud koju jõudes. Ostsin kaltsukast eile vaarika värvi pluuse... Proovisin selga...

Seda ka, et andsin eile sõrmejäljed Politsei ja piirivalveametis ilusti. Teenindati hästi. Isegi eelisjärjekorras. Nähti mind lihtsalt, öeldi jälgi on lihtsam mul teha klienditeenindaja laua taga anda, kui masina juures. Klienditeenintaja tundis mind äragi kui kuulsa joonistaja 😊  Allkirja andmisega polnud ka proble eme, kirjutasin jalaga.

Pildi  tegemine oli pisut keerulisem, kuid palju mugavam kui viis aasta tagasi... Pääsesin ratastooliga kabiini , masinat sai alla poolegi panna, kuid ikkagi jäi kaamera kõrgeks, siis tõusin isikliku abistaja ja klienditeenindaja abiga püsti... Sai tehtud, kuigi mulle endale ei meeldi. Õnneks ma ei vaata ID iga päev...

Neljapäev, jaanuar 13, 2022

Kolmapäev, jaanuar 12, 2022

See valgus

 Maal "Valguselaps" on valmis. Ma ei oska enam kuhugile värvitäppi panna - järelikult see maal on sündinud ja võib laia maailma rändama minna. Eks ta ükskord lähebki niikuinii!!!

Mulle endale täitsa meeldib see töö. Väga vähesed maalid meeldivad endale, vähestega jään ise rahule. Aga Valguselaps on armas. Jätab palju mõtteainet loodetavasti vaatajale...  See minulikki. Otsin valgust ju,  olen otsinud ja otsin edasi, kuigi tean täpselt, et olen leidnudki... Valgus peaks särama igaühe enda seest ja mitte keegi ei saa seda valgust särama panna ega kustutada, kui oskame hoida end valguses. Armastada ja väärtustada iseend ja oma elu. 
Jäin ise ka täna mõtlema, miks maalil tüdrukul pole nähe käsi ega jalgu... On aimatavad. Sest kleidi alla maalisin nii käed kui jaladki. Võibolla valgusel tõepoolest ei ole füüsilise poolegi mingit pistmist. Valgus on hing.Terve hing. Füüsilises võime ollagi pimeduses või väetid, kuid kui hing terve ja valgus täis, siis ümberringi sära... 

Homme saan pildi riputada. Hetkel lihtsalt pole. Mul pole ikka veel nutikat, ei tunne puudustki. Pilte saan teha piisavalt palju või üleliia palju teiste inimeste telefonidegagi. 
Olen vist vanaaja sõtlane, saab nutikata elatud!!! Arvuti on ju... Nuputelefon ka. Suhtlemis piisavalt palju. Aega endale jääb ka rohkem.

Täna ütlesin üle pika aja abistajale, et kuule, mine varem ära. Tahan ka tööd teha. Maalida. Olin selle ütlemise kuhugile alla surunud endas, nagu ära unustanud... Vanasti ütlesin seda palju rohkem... Ma ei saa aru, miks nüüd pole see suust tulnud... Äkki sellepärast , et mõtlen jälle rohkem abistajatele töö andmisele ja tundidele ja rahale st palgale, kui iseendale  või olen ise mugavamaks muutunud, seda sellepärast, et kõik peaaegu tehakse ette ja taha ära. Minu käsul loomulikult. Kuid ma ise ju istun ja vahin, kuidas tehakse... Vot see hakkab endal vaikselt üle viskama... Ma ütlen oma isiklikke abistajate  kohta vaid häid sõnu. Enda peale võin küll olla veidi pahane... Kõik on siiski nagu peaks, kuid...  see on siiski minu elu. Ega tüdrukud polegi olnud mitte ükskord kauem, kui mina soovin. Aga täna tundsin, et mul on vaja olla omaette ja nokitseda üksi edasi. Täna oli nokitsemispäev. Tegin imeväikseid asju, mida ma ise ei saakski teha ja kui saaksin, siis läheks kümme päeva sellele - seda aega ka mul pole. Muud teha palju. 
Seda kirjutan siia sellepärast ehk, et mõeldakse, kui keeruline võib olla vahel iseolemine vaimselt ja hingeliselt. Füüsiliselt on see kuidagi lihtsam.    Eriti erivajadustega inimestel. Olen sellele varemaltki palju palju mõelnud.i
Veebruaris tullakse jälle mind valla poolt hindama. Jumala eest, kuidas hinnata seda valgust iniimeses, mis paneb oma elu elama? Tegelikult seesugune hindamine isikliku abistaja teenuse saamiseks annab kliendist minimaalse võimekuse ülevaade. Tundub, et see hindamine hakkab olema iga aasta nüüd.
Mul võiks ju IAT olla ka aastas 8760 tundi ehk 24/7/365. Puude paberites on muide eluaeg kirjas, et vajan kõrvalabi ööpäeva ringselt, ahahah. Eelmine aasta, meenutan, oli abistaja abis 2562 tundi ehk 106, 75 päeva... Nüüd tuleb igavene küsimus, mis /kes hindab, mida hindab täpsemalt... Või  tean mina ise siiski oma abivajadusi ja võimeid!!! Teenuste vahel oma elu ei hakka killustama seni kuni saan. 
Kui mul oleks suurem elamine, siis võiks  minugi poolest abistaja olla  kas või iga tund , kuid tema puhketoas , kui ma ei vaja teda.  Sest ehk murran küüne, siis on pagana hea, kui saaks kääridega lõigata. Tavaliselt mul murdub küün just siis, kui abistajat pole. Aamen kirikus nagu. Aga see nii pisitilluke häda.

Kindlasti vajan palju omaette olemist. Loomiseks. Oma elu loomiseks. Iga hetk.
Nagu kõik me vajame just omaenda aega, et luua iseend. Ja muide, igaüks vajab kellegi abi alati. Kes vähem, kes rohkem.  Aga tihti ei mõelda sellele. Mina ise ka ei mõtle pidevalt sellele...

Teisipäev, jaanuar 11, 2022

Veel pooleli veidi...


 Valguses on sädelused  - kas videoklipis on näha... Maal veel pooleli... Tean, et näitusele minnes ükskord vajab see maal kohutavat head valgust...

 

Tegin eile raamatureklaami jagajatele loosi, mille ma lubasin 9. novembril teha. Siis ma lubasin jaanuari alguses teha ja võitja on Tiina Vahter. Võtan võitjaga ühendust! 😊 Ps! Ma ei tõlgi seekord videot sõna sõnalt ja püüdke aru saada.😉

Esmaspäev, jaanuar 10, 2022

Teistmoodi tavaline päev

 Olen varsti jälle ühes ajakirjas. Seekord  "Tiius". Juba paar nädalat teadsin, et täna tuleb kohtumine ajakirjanik Katriniga. Oligi hästi meeldiv kohtumine. 💗

Fotograaf oli küll ammune tuttav fotograaf Aldo😊, keda oli hea jälle näha aasta järel. Täpselt aasta eest sai intervjuu antud "Tervis Plussi".

Selle pildi klõpsustasime Eglega lihtsalt niisama. Ilus sai.😊 Minu meelest vähemasti. Jõulukaktus on tõesti õisi täis. 

Katriniga ajasime juttu elust - olust. Mul on hea meel, et päris hästi ja paljust sai ta minust aru. Egleta. 

On ikkagi nii, kes soovib, see saab aru ning kes ei saa, see ei soovigi vist kuulata või asjasse süveneda... Lihtne ja loogiline!  Ja teate mis - minagi ei kuule viimastel ajal neid, kes kurtavad, et nad ei saa minust aru. Järelikult polegi meil omavahelist suhtlemist vaja.  Küllap , kui  tuleb aeg, kui on sõnadki häälega arusaadavad, on õige aeg meie omavaheliseks suhtlemiseks. Ja kui seda hetke ei tulegi eales siin elus, siis ei pidanudki tulema. Ei ole vaja üle pingutada probleemiga, kuidas minust aru saadakse või ei saatagi aru...  Minagi väljendan end sõnade kaudu. Kirjaliku teksti oskavad  siiski lugeda enamus inimesi.Ja kui loetakuise juba seda blogi on juba omamoodi suhtlemine minuga.  Rohkem polegi vahel vaja. 

Aga see selleks. 

Loodan, et lugu ssab hea ja veidi teise nurga alt, kuigi minust miskit päris uut on nagu päris keeruline kirjutada... 

Täna ssi veel palju teisi asju tehtud. Kärmesti ja rõõmuga. Mõnel päeval jõuab lihtsalt rohkem,  kui vaim sees.

Pühapäev, jaanuar 09, 2022

Kurb punkt jõuludel

 Kuusepuu hakkab ahju rändama.

Tuba tühi justkui.

Kurb tunne...

Ilusat jõulud olid. See on  rõõm.

Kolmapäev, jaanuar 05, 2022

Ma ikka oskan!

 Oli mõnus ja asjalik päev.

Sai linna minnes läbi tiirutatud vallamajast. Soovitud uut aastat. Ja sotsiaalosakonna juhataja Karmeniga räägitud selle aasta IAT-st. Mul ei olnud veel selgelt pildi silme, kuigi juba novembris küsisin heaga. Nagu ikka 21 aastat olen teinud, et alustan isikliku abistaja teenuse küsimist  mitu  kuud enne uut aastat...  Tean, et sotstöötajad ei harju vist iialgi, et olen hullumeelselt järjekindel ja üliaktiivne. Sest koolides  ei õpetada sellisega nagu mina toime tulema 😉😂   Nali naljaks, aga kes veel minu eest seisaks, kui mina ise. Annan võimaluse juurdegi õppida... Kasu alati kahepoolne, minu meelest.  
Nüüd  olen veendunud, et mul IAT jätkub,  kui projekt lõpeb veebruaris. Teisiti ei saagi olla. Oleksin isegi midagi välja mõelnud, kui valla poolt oleks olnud ei... Tundub, et siiski kõik teenuses hästi. 

Mul on oma aeg praegu oma elu elada. Kuna siis, kui mitte täna ja praegu!

Võib olla õnnestub näiteks näitus teha Hispaanias... See on juba eelmise aasta unistus, kuid küll saab olemagi, kui on õige hetk ja õige koht 😊😉 

Uue ID taotlemine lükkus mõne päeva võrra edasi, sest unustasin kaardi koju. Mul  lihtsalt saab viis aastat läbi. Netis ei saa ma teha, sest mul pole sõrmejälgi... Helistasin eile Politsei ja piirivalveameti klienditelefonile igaks juhuks, küsisin nõu.  Suhtlemine oli meeldiv, mind kuulati ja Egle tõlgis - ei olnud ühtki probleemi. Minu küsimus, et kas ehk varbajälgi saaks teha, sest teen jalgadega, oli ootamatu. Käiti isegi inõu küsimas. Mina sain ilusti vastused: minna kohale või arstitõend... 
Nohjah, see tuletas meelde, kuidas aastaid tagasi hakkasin kirjutama allkirju jalaga - kõik jooksis kellegilt nõu küsima, kas jalaga võib... Praegu ju sama asi, teises variandis 😂 Maailmas ei muutu miski, isegi mitte minu jalad...  
Kuigi ma ei mõista, miks on üleüldse sõrmejälgi vaja... Keda või mida pean kartma, või kes või mis peab mind kartma... Turvaline... Ma ei tea, kas sedagi uskuda... Soovin rohkem uskuda inimeste omavahelist usaldust. Kuid infotehnoloogia areneb maailmas, kuid kuhu... Loodan, et siiski headuse ja valguse poole... Vahel teeb kõhedust. 
Eks annan  teada, kuidas laheneb mu jälje andmine. 

Kunstipoes küsiti juba mitmendat korda , kas tean, et ostan õlivärve 😂😂😂  Mis toimub  nagu... Järgmine  kord hakkan sealsamas poeleti taga maalima. Äkki siis jäävad lollakad küsimused järgi... Kuidas võib üldse müüja kliendile selliseid küsimusi esitada... Uskumatu...

Teisipäev, jaanuar 04, 2022

Siin poolik maal

 


Sai natu tähistada algavat loomingulist aega



 Plaanis polnud, kuid sai tehtud täna tort.

Iseendale. Preemiaks.
Sama värviline kui mu maalidki  😋 

Tordi järel, tulge külla 😉




Jesssssss

 Postipoiss Uno tõi kirja otse koju, millepärast pabistasin juba mõned kuud... Tegelikult nii jaanuari ´alguses ma ei osanud oodata seda ümbrikut, mille sees on hea loovus.

    Pooltundi tagasi avasin ümbriku.

Mul on VDMFK ehk Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmne Ühingu leping taas kolmeks aastaks olemas!!!

1. septembril 2022 saab minul ühingus oldud 15 aastat. Usun, et siis teen ägeda näituse.

Algab jälle suur töö ja loomine. Usun, et olen super  hea looja!

Olen niiii õnnelik  ja tänulik, et mulle on kingitud kõrgema looja poolt kunsti ja loomisanne ja, et VDMFK on mind tähele pannud !

    Aitäh teile, kes te armastate minu loomingut 💗😊

Esmaspäev, jaanuar 03, 2022

Tuleb - tuleb

 ... uus maal 😉

Päris mitu kuud ei ole suutnud korralikult pintslit varba vahele. Lihtsalt vaim puudus. Mina ei suuda miskit ilusat luua, kui puudub emotsioon, tunne, vaimsu...  Hinges valitseb tühjus... nagu tühjus kõikjal...

See tunne ei meeldi mulle. Päriselt ka. 

Siis peabki teisi asju tegema, millel on see  kõik - tunne ja vaimsus olemas. Hea energia.

See pole laenatud sõnakõlks... 

See on minu enda aastate pikkune kogemus.

Momendil, see moment on kestnud kuid ja kuid, võib olla aastaid - jah kindlasti aastaid, et sooviksin mujale elama minna... See tunne aina süveneb... Siin on saanud energia kuidagi otsa... Ammendunuks... Ma ei mõtle küll päevast päeva sellele, kuid mingil  viisil see häirib mind... Loomulikult armastan oma väikest kodu ja olen tänulik, et üldse see mul on. Kuid samas on tunne, et võiks edasi liikuda... 

Maalile tulebki valguses istuv ja mõtlev tüdruk, aga ümberingi pimedus. Ei ole   sünge maal.

Idee sain 12.12.2021.


Pühapäev, jaanuar 02, 2022

Joon all 2021 aastal

 Ainult kaks asja jäi tegemata .2021 
1. Teine taevast hüpe. Seda tahtsin teha, kuid ma ei  tabanud hetke, kui teha... 
2.Õige härra leid... Ega ma ei otsinudki 😋 
Vähemasti jäin enda juurde, et vaid sexi-abistaja ei tooks mu elu seda igatsevat armastust, mis minu hing ihkab. https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/92226863/meil-koigil-on-oigus-naudingule?fbclid=IwAR1ZSfDTRkLyile1msWUNKuuJRcFQZIAaglaT7kg9lCCG6xZlXAtoZRWusg  
    Me vajame jah naudinguid ja armastust, kuid vaid sexi-abistaja siin ei täita tühja kohta, kui ei ole armastavat sexi... Seda ei suutnud artiklis Ritale  otse nii välja öelda. Ehk ei olnudki vaja. Mul sai loo vastukajana palju nalja ka, sest kõik "pakkumisi" võtsin naljaga ja kõik jäid pikka ninaga... Mina pole ostetav moosijutuga. Sellest ei bloginud ma teadlikult. Ausalt, väga kurb on, et loo hea mõte läinud paljudest mööda.  Mulle tundub, et armastuse või väärtuste nimel ei viitsida enam üldse vaeva näha või ei loeta sügavuti. Hästi palju on vaja näha vaeva kõikidel, et iseendas see armastuse nauding üles leida, see suur töö.
Ma ei teagi, kuhu maani on jõudnud Eestis sexi-abistaja teenus ja kas see jõuabki ametlikuks...
Mina tean, mida või keda soovin mina, vähemaga ma ei lepi. 

Lugesin märkmikust eelmise aasta soove, suurimaid ja pisimaid. Need kaks asja jäid linnukeseta. See härra oli soovitud pool naeruga,  üldse mitte tõsimeeli... Et tõelist armastust leida, peab väga tõsiselt unistama...
---

Selle aasta soovid ja unistused olen ka üles kirjutanud. Unustan viivuks need ära nüüd.... Vaatan, kuidas 2022 läheb rahulikult ja rõõmsasti...

Nii sooviti uut aastat meil...

  ... natu pärast  keskööd 1. jaanuari 2022


Kass Pätu köögitoimkonnas uuel aastal

 



Laupäev, jaanuar 01, 2022

Paar huvitavat arvu 2021-st

     Mu eesti keelset blogi  loeti maist eilse keskööni 100197 korda.  Kahjuks või hoopis õnneks ma ennem ei olegi nii pingsalt lugejate ja blogi piilujate arvu jälginud... Ma ise olen sellest arvust hämmingus.

Isiklike abistajate füüsilist abi kasutasin 2562 tundi ehk järjest kui oleks olnud, siis  106,75 päeva.

Kui soov, tehke enda järeldused 😉

Mulle tundub´endale, et olen olnuid Pühvli aastal päris hakkaja ja väikest viisi popp Tiiatibu😂 

2022 ongi käes

     See aasta on veel 8758 ja pool tundi pikk😉

Olgu need tunnid 2022 aastal kõikidele rahulolu iseendaga ning igas 365 päevas mõni väikenegi rõõm ja õnn!´

Aitäh eelmise jõuluaja ja aasta lõppu imeliste soovide ja üllatuste eest! Neid oli palju ja väga armsaid. Need saadavad mind kindlasti läbi aasta. Olen tõepoolest õnnelik ja tänulik.