teisipäev, märts 24, 2009

. - . - . - .

Mul tuli äkki kohutav masendus peale.
Päev oli hästi hea, asjalik ja töine. Nüüd jäin üksinda. Tuba vaikne. Õues pime.

Täna oleks papa sünni(aasta)päev... Papa oleks saanud 63 alles...
Käisin hommikul surnuaias. Talviselt lumine oli Raadi kalmistu. Teerajad heasti lahti, läbistavad.
Huvitav, et täna on eriliselt tühjus toas... Ei olnud enda sünnipäeval ega jõuluajal sellist tühjustunnet... Ei saa öelda, et ma ei pannud tähele siis, et ei ole üht inimest, kes kõvasti mu kätt pigistaks... kõigele vaatamata...

Täna hakkasin elu suurimat maali maalima. Vähemasti mõõtmetelt 50 x 100 cm tuleb hetkel suurim tulevane töö... Tänu Jäppele pean ma nüüd uskuma, et saan ka suurimale lõuendile maalida. Tänaseni arvasin, et ma ei suuda kõrgele jalga pintsliga järjest tõsta, et tuleks pisutki korralik pilt... Kirjutan ju põrandal, maalin suhteliselt madalal - nii mugavam... Nüüd lõuendi ülemine serv meetri kõrgusel - seega jalg peab olema meetri kõrgusel õhus. Nüüd pean tunnistama, et tulen selle õhus maalimisega toime. Täna tegin paar - kolm tundi lõuendile esialgset ettevalmistuspiire uuele pildile õhus.
Praeguseks on parem jalg väga väsinud. Uut moodi pingutust siiski jalale... kuid sellega saab kindlasti loomulikult harjuda.

Meel on hea.
Saan suure maaliga ka hakkama!

Ise küsimus on, kas maal on kunstiliselt ka suur...

Lõunaaeg oli mul parim telefonikõne. Südant soojendas. :)

Kõik on nagu hea.
Kuid palju asju on, mis ei ole head...

Elu.

Kommentaare ei ole: