neljapäev, veebruar 22, 2024

Kolm kopikat...

 ... meenus jälle... 

Hästi kummaline on mõelda, et aastaid polnud enam sind nagu minu elus ja samas teadsin, et kuskil kaugel oled olemas... Viimati nägime kaks aastat tagasi jõulude aeg... Me suutsime teineteisele naeratada ja lastega vanaemana ja vanaisana... Mäletan su pilku, kui ära läksin... Ma ei vaadanud sulle otsa, kuid nägin su pilku... Ja nüüd pean harjuma mõttega, et minul ja lastel ja lastelastel polegi sind... Oled vikerkaarel nüüd...   

Kolme kopikaga aadressbüroos leidsid minu ja tulid julgelt mu ukse taha... Me elu oli täis armastust ja tohutult valu... Mul oli valus. Sul oli ka kindlasti valus. Me vajasime mõistmist, seda me ei saanud tegelikult kumbki... Räägiti, et on vägivald... kuid miks see oli, ei huvitanud ausalt mitte kedagi... Olen ennemgi sellest rääkinud... Vahel lihtsalt on parem lahku minna ja suuda  andestada südamest  ning püüda edasi minna...  

Sina oled olnud mu elus üks olulisemaid inimesi.... Tahan või mitte... Sina julgustasid mind olema  see ,  kes olen ... Sina otsid mulle esimese päris miniseeliku... Sina ütlesid,  et olen maailma erilisem ja parim naine... Sina julgustasid mind rallima ratastooliga igal  pool... Käisime kodust Taevaskojani jalgsi... Linnahalli katusel... Kui palju sai käia kalal... Me ei rääkinud õnnest, me lihtsalt olimegi õnnelikud... Särasime, siis sära tuhmus... Meil oli sünnitusmajas omaette palat, mis oli ikka tol ajal ennekuulmatu... Sina ütlesid paar korda kohtuski, et kuulage Tiiat , ta ju räägib... - mina mõtlesin, mis asja sa teed... Oi, kui palju vahvaid hetki on olnud... Ja mõistmatuid hetki... Oli aeg, kui kartsin su valu tegemist, mitte sind - usun, et tead seda... Valu oli sinuski... Ja armastust minu vastu... Minu armastus kui mehe vastu sai viimse raasuni otsa, valu pärast, kuid kui meie laste isa vastu jääb alati alles... 

Kui palju sõitsime rongiga... Alles üleeile rongis mõtlesin taas sellele... 

Kolme kopika eest muutsid enda ja minu elu ikka kahesaja... Olen selle eest väga väga tänulik.  Ja iseendale olen tänulik, et julgesin ajakirjaga  NOORUS koostööd teha ja esimest korda avalikult kirjutada, mida mina mõtlen ja tunnen . Sina ostsid selle ajakirja - ja millegipärast jäin  su südamesse... Muide, see ajakiri on mul siiamaani alles. Sotisin kaanele veel: Tiia+Aivar=armastus... Olime siis   esimest korda päris esimest korda päris kahekesi ning su kodus oli seesama ajakiri laual mu loo juures lahtri... Siis õppisid samm sammult mind abistama..., kuid sa ei öelnud iialgi,  et oled mu hooldaja... nagu paljud arvasid, ütlesid sulle et su naine on vigane ja nii edasi... Mina olin sulle armas ja eriline naine, kes on ainult sinu... 

Kui palju on öeldud mulle ka,  miks -   aga ma ei kahetse midagi... Sest see meie kokku saamine pidi juhtuma ja kõik see , mis on olnud.. Täna usun seda järjest rohkem... 

Ja järjest rohkem mõtlen ka sellele, kui palju üldse tänases ühiskonnas vaevutakse armastusele ja vägivallale mõtlema...  Kus ja millal on vägivald lõppenud, mis on selle põhjus... Musta ja valge vahel on tuhandeid toone... See pole küll tänane teema, aga täna on tõesti mul peast läbi käinud miljon üks mõtted... Kas üldse teatakse,  mis on mõistmine... hoolimine... armastus... 

Homme on mul sünna. Natuke ikka olen sõprade  ja kallidega . Ehk sulle ei meeldikski, kui oleksin väga kurb...  Seda ma ei tea, aga aiman.....

Tagatoas tiksub kell, mille kinkisid mulle 22 sünnipäevaks...

kolmapäev, veebruar 21, 2024

Ripsikute rühmas esmaspäeva hommikul

Käisin lasteaias jälle ära! Raadi lasteaias Ripsikute rühmas. Lõbus hommik oli minule, Susanni emmele, lastele ja lasteaiaõpetajale, ma arvan. Me rääkisime tõsist juttu ja natuke naljakaid jutte, maalisime kõik jala abil, lapsed rallisid minu ratastooliga, ka õpetaja proovis. Poolteist tundi möödus nagu üks minut! 😀 Õpetajad ja ka mina olin väga rõõmus, et laps kes ei ole kunagi tahtnud joonistada ega maalida, seekord maalis väga õhinaga! Ma väga loodan, et ta sai inspiratsiooni värvidega edasi tegeleda. Taaskord sain mina öelda, et kõikide tööd on parimad (välja arvatud minu oma, sest mul lihtsalt ei jäänud aega korralikult maalida 😜)! 

Enne ära tulemist öeldi mulle, et ma teen ikka väga head tööd...



Kink sünnaks - uus köögilagi


pühapäev, veebruar 18, 2024

Hullult põnev nädal ees

 

Nansy punus nädala alguseks. Õhtul.  Soeng jääb jälle mitmeks päevaks. 

Ma ei mäleta kaua nädalat, mis on nii tihe - ja veel minu sünnipäeva  nädal - jumalast lahe. Olen natuke elevil ja pabinas. Hea pabin on minu puhul tavaline ja  kogunisti vajalik. Tean siis, et teen ja plaanin õigeid asju. 

Kuid selle uue plaan tuli kuidagi iseendast nii nagu on praegu kalendris on. Ja ega   ma õieti ei teagi, mis õieti toimuma  või saama hakkab. 

Seda näitavad uued päevad. Iga päev on mingi uue algusega. 

Soovisin, et on asjalik ja põnev elu. Aasta alguses... Mõtlesin, et sünnipäeva aegu võiks teha miskit  meelde jäävat...  

Täpselt 25 aastase elu, kes seisa pudeliski paikal. 😂😋😉   Usun, et selline hullumeelne ehk aktiivselt positiivne võiks mul ka 100 aastasena. Ja siis ikka mõelda, kui vana või noor ma ikkagi olen... 😀

Need aastad polegi olulised. Olen ikka seda meelt. 

Homme Tartus.

Teisipäev Tallinnas. See üllatus mullegi ja salapärane ka... 

Iga päev ja või öösel toimub midagi uuel nädalal.

Öösel näen näiteks kihvte unesid...

Olgu algav nädal kõikidele omamoodi tore 😉

laupäev, veebruar 17, 2024

Pisut erilisem õhtune...

 ... üksiolemine ehk siis endaga olemine. 

Kolmkümmend kolm aastat olen olnud ema... Nagu alles tütar sündis... 😍 Aeg on möödunud tohutu kiirusega.  On olnud igasuguseuid mõtteid ja tundeid emana mul. Häid. Natuke halvemaid. Armastus on alati mu südames Merilile. Emana loodan, et ta on õnnelik ja iseendaga rahul. 

Emad jäävadki sageli iseendaga. Minu meelest seegi elu loomulik kulg... Ikka kord tuleb aeg, kus lastel tuleb hakata ise olema. Vahel varem ehk nooremalt, vahel veidi hiljem... Emadki peaks oskama ise edasi minna... Hea rõõm on, kui vahetevahel kohtutakse ja räägitakse ning teatakse,  et saadakse hakkama oma eludes... 

Võib-olla nukramaid hetki on kellegi lähedase olulised päevad, kus soovid öelda midagi head ja olla ja kas või vaadata rõõmsasti otsa õnne soovides - kuid ei saa... Põhjusi võib-olla miljon, kuid... Parim on see, et oma südames saab  siiski kõige head mõelda ja soovida. Selle eest  tuleb tänulikult naeratada. Järgmine hetk ongi siis rõõmsam. 


Eilne päkapiku spaa kink

    Eile oli lahe päev.Plaanitust väga mööda, sest mõni käik lükkus edasi... Kuid tahtsin ikka teist õhku ja ausalt ka, et  väikest puhkustki...     Ja mul oli kasutamata jõulukink - nii lahe on oma sünna eel tänada päkapiku elamuste eest 😍😉 Käisingi koos päkapiku Kristiga V Spaas. 
Mulle endale oli üllatus, et väikesed vahemaad ujusin täitsa ise. Kristi ujus loomulikult mu kõrval. Ja mina karjusin , et upun... nagu igakord vees olles 😂 Siis jäätisekokteili  juues, tuli järsku arusaamine, et mu keha ei kartagi nii uppumist, kuid mõistuses olev hirm, on see, mis kartab suuremat vett. Armastan väga   vett tegelikult, kuid ujudes tuleb lollakas hirm nagu ei tunnetaks ma üldse oma keha... Kui saan näiteks kas või paar kolm korda kuus järjepidevalt ujuda, siis kaoks hirm... 
Luks elu mul ikka, mis on nii nii tavaline elu praegusel ajal. Mõtleks, ma käisin vaid spaas lõõgastumas 😀Mis on mulle omakorda ka trenni eest...




neljapäev, veebruar 15, 2024

Printsess ...või kerjus

Mul on ikkagi tunne, et täna ma olin kokkuvõttes natuke okkaline printsess. Okkad olid kõrvarõngad kõrvas 😀 Ma olen tänulik, et täna oli üllatusi, paremaid ja mitte nii häid. 


Ja ikkagi on mul jätkuvalt küsimus, et kuidas hinnata inimest? Kuna võib öelda, et ta lubab endale liigset luksust või elab üle oma piiride? Mina ei oska vastata. Saan aru, et tänapäeval on bürokraatia üle mõistuse, aga see kõik tõmbab väärikuse ja energia alla. Mind käidi täna hindamas, nagu ma üks päev lubasin kirjutada, et tullakse. Ega see mind väga jalust ei rabanud, küsimused olid samad. Kuidas ma riietun, kuidas ma liigun, kuidas ma söön, kuidas ma pissin jne jne... Saan aru, et isiklik abistaja ongi füüsiliseks abiks, siiski mul on tunne ikka ja jalle, et erivajadustega, edukas, loov inimene olla on tegelikult mitmekordselt raskem, kui nö tavainimesel. Ometi me kõik oleme erilised ja erivajadustega hinged. Kui mulle ikka öeldakse, et ma elan luksuslikku elu, siis sorry, mis asi see luksus on? Kas see, et ma abistajaga käin WC-s üks kord päevas, või üks kord nädalas õues? Jällegi, kui Tiia nõuab, siis hakkavad nõudma! 😂 Seda ma olen paarkümmend aastat tagasi juba kuulnud. Et kui Tiiale, mida Tiia tahab, siis hakkavad kõik tahtma! Mina nii ei arva. Oleksin väga õnnelik, kui kõik inimhinged võiksid olla õnnelikud, ja soovidagi julgelt, mis neile rõõmu teeb. Siis ma oleksin enda salasoovi tätinud. Mina küll ei julge keelata kellelgi õnnelikum olla, kui mina. Üleüldse, õnn on ka igalühel isemoodi. Ei ole ühesugust õnne. Ei ole ühesugust inimest. Ei ole ühesugust hinge.

Ma ei ole pahane sotsiaaltöötaja peale. See paberimajandus on mõttetu, et üks hindab, et teine annab raha, kolmas kontrollib, ja neljas plaksutab jalgu nagu mina 😀 Et saada normaalselt elada, mitte luksuslikult, nagu mina 😂 Mul on tõesti kerjuse tunne. Olla inspiratsiooniallikas paljudele peab ikka selili kukkuma ja taevatähti nägema, et tõusta jälle kõrgemale... Ja ma ei ole kuu-usku, ma olen täheusku! 

Ma loodan südamest, et mulle ikkagi antakse aastaks ajaks see Kuldvõtmekene, et saada edasi rallida oma tähtede poole! Ja et aasta aega enam ei sorita mu rahakotis. Ja ma loodan, et kui kunagi leian nt mõne hea sponsori, kes toetab minu ettevõtmisi, siis sorry, see on ainult hea näitaja.  

Veel, kui ma peaks kunagi tõesti nt abielluma, siis ei taha ega tohi keegi mulle öelda, et ma ei vaja isiklikku abistajat, et mu pere peab nagu mind aitama. Mul on oma elu. Kõikidel pereliikmetel on ka oma elu. Sotsiaalsüsteem peab sellest ükskord aru saama. Aga mulle tundub, et see lõputu rääkimine. Kes ei ole ikka selle sees, see ei saagi aru. 

Aga täna oli veel mitu head asja ka. Vaatame, mis juhtuma hakkab 😉 Ja ma võin olla oma maalide üle uhke. Ja mitme teise asja üle ka uhke ja tänulik! 💗

Sõbrapäeva tort sai ka väga-väga hea ja maitsev 


kolmapäev, veebruar 14, 2024

Tulge torti sööma, sõbrad!

 


Sõbrapäevaks


Tuhat tänu, et olete minu
 ja minu kodulehe/päeviku (blogi) 
sõbrad!
Mul on olla õnn kõikide sõber ka päriselt. Päris elus. Päris südamedes. Ja teate mis - ma kirjutan ka päriselt päris asjadest. 
Minu meelest, see päris kohalolemine on sõpruses ja armastuses kõige tähtsam. Sõprust armastuseta ei saa ka mitte mingil juhul olla. Armastust on sõpruses palju, kuid paar grammi 😉😊 siiski võib-olla vähem, kui armunute vahel. Või siis ka pole vähem... Ma pole neid ju üle kaalunud! Õnneks! Kohalolemine siin ja praegu on mõõtmatu. 

Kord  on öeldud mulle:
"Ma armastan sind kui maailma parimat ja kallimat sõbrannat" ja ütleja pilk tungis sügavale südamesse. Mul oli tunne, et näeb minust rohkem läbi, kui mina ise, ja annab samas endast kõik...   See oli kohviku laua taga kohutavalt ilus hetk. 💖 See oli päris ... Meil oligi Kareliga hästi eriline telepaatiline suhe. Sellest olen palju rääkinud... 
Aga soovin öelda, et tihti öeldakse armastuses sõnu nagu mööda minnes... Tundakse tundeid, omaenda tundeidki mööda minnes... Ollakse lõpmatudel otsingudel, et äkki kunagi kuskil on see tõeline... 
Tõeline ongi päriselt siin ja praegu. Kestab nii vähe või palju kui kestab. Hetke, hetke kaks, kuid kestab. Kui ollakse kohal. Iseendas. Ja alles siis, kui ollakse iseendas kohal, saab soovida kohalolemist teiselt... Nii lihtne ongi. 
Mitte kui midagi ei kesta igavesti. Või nii igavesti nagu tahetakse... Ka esimene suudlus saab läbi ... sest tulevad aina uusi suudlusi ... Ja ometigi unistakse, et esimene suudlus võiks olla lõputu... Vähemasti kord elus oleme ikka nii unistanud...
Valugi ei kesta igavesti. Ollakse harjutud mõtlema, et valu lõpmatu...
Elu lihtsalt kannab uute võimalusteni. Uute kohtumisteni... 
Eks mul on olnud armastus, mille otsa saamist ei soovinud...  Kes teaks, kus ma oleksin täna või kes ma oleksin täna, kui see oleks alles... Täna olen tänulik , et andis mulle nii palju võimalusi kogemusi kogeda. 
On sõpru, kellega eriti ei suhtle enam. Meil on tulnud lihtsalt aeg käia oma rada. Võib-olla aitas selle valikule corona hullus... kuid üks hetk oleks ikka ära tundnud, et oleme teineteisele andnud olulise ja kaugeneme heaga... Kuid kui taas kohtuksime kunagi kuskil jaguks jutu kauemaks, usun. On sõpru, kellega ei kohtu tihti, kuid tead, et ta on iga kell olemas.  On ja on - kas peabki sõpru lahterdama ... Ei pea. Ei tohi. Kõik sõbrad on andnud millalgi midagi, mis on meile vaja olnud ja milles õppinud oleme...
Sõber on sõber. 
Sõbranna on sõbranna. 
Kui ollakse kohal hetkes. 
Suhteliselt võimatu on kõikidega suhelda üheaegselt... Kui just ei kirjuta postitust, mida mina teen praegugi... Kuid siiski tundub mulle, et kohtuda päriselt oma kalli inimesega on tuhat korda parem. 

Ja parim sõber olete ka iseendale 😉
Head sõbrapäeva

PS Sel pildil on mu varbasoe maal. Üleeile tegin.

teisipäev, veebruar 13, 2024

Vastlasõit olgu pikk teil!!!

 Täna oleks vaja soomekelgu... 

Olen  tänulik aga, et Nelijärvel sain tõesti teha pikki liugle - ette ja taha 😍😊 Aastaid polnud ju kelgutanud... Mäletan, et pubekaeas sai isegi kord reega vastlasõidu teha...

Vastlakukleid pole.  Hernesuppi ma eriti söö, seega seda ei tee.  Söömine üle jääb jälle õnneks ära 😋 

Sellegipoolest liuglen oma soovides ja unistustes. Ega õue praegu ei kisu. Sajab jäävihma aknale...

Kurb mõelda ...

... täna juba aasta pole Kass Pätut... Leidsin ta esimese pildi... 





Ikka olid kaks sõpra koos.  Vahel nagu kass ja koer. Ja kui Pätu eelmine jaanuari keskel haigeks jäi, siis valvas Bongo teda ta kõrval tihti, näitas talle isegi, et peab sööma... 
Ja viimane pilt Pätust loomakliinikus...

Siiski oleme rõõmsad, et mu peres elas Kass Pätu. 

Veel mõtlen Karelile...  Ja olen tohutult tänulik, et Karel tuli ja oli mu elus , kuid südamesse jääb....  
Ja kurbust nagu polekski... 
On jäänud alles hea ja rõõm... kui mõelda, kui palju häid hetki suutis Karel erilise sõbrana  mulle anda  lühikese või siiski pika aja jooksul...  

esmaspäev, veebruar 12, 2024

Lasteaeda minek...

 ... on ütlemata mõnus loov ettevalmistus.

Maalisin vahva pildi just laste jaoks. Aga mõeldes tulevale sõbrapäevalegi. See on taaskord kiir maal, kuid minu meelest armsalt vahva. Pildi näete hiljem...

Polegi kaua kiiresti maali valmis saanud... Mõne tunniga. Loodetavasti kuivab õigeks ajaks äragi... 

Mina olen elevil  juba... 😉 Aga selliseid minekuid võiks olla kordades rohkem - mulle meeldib lastega kohtumistöö.

eilne tööõhtu


 

laupäev, veebruar 10, 2024

Nukk Angela...

 

See on Angela. Ta tuli mu ellu 45 aastat tagasi. Angela on viimane suur nukk. Mul oli tõesti palju nukke. Kõikidel on olnud nimedki. Minul tänaseni alles Angela, Monika ja Anneli. Nad tulnud ja olnud minuga alati. Mingil võluväel. 

Kuna lähen uuel nädalal tõepoolest ühte Tartu lasteaia rühma lastega kohtuma, siis vaatasin Angela otsa ja mõtlesin, et lahe on võtta nukk kaasa. Mõeldud - tehtud.

Nukk käis beebivanni spaas. 😂 Ta oli pesemata olnud mõned head aastad.  Tuli meelde, kuidas sõbranna Kristaga kuivatasime kahte ühtemoodi nukku peśunööril. Krista nuku nimi oli Maria, ja juustevärv oli pruun. Muidu täiesti ühtemoodi.  
Täna panin Angela radika kõrvale kuivama. 
Puhtad riidedki sai selga. 
Nüüd olen mamma, kel ühes kapis leidub mõndagi lastele. Ka riideid ja mähkmeid... Sealt leidsingi Angelale riided.
Nüüd ootame śiis lasteaeda minemist. Jälle. Ta on juba kunagi ammu Melliste lasteaias mängimas käinud.

11 aastasena, kui sain augustikuus Angela, ei osanud ma uneski näha, et olles ise juba mamma, naudin nuku päeva ning minu nukust on ikka rõõm. Toona mõtlesin ise ja ütles emagi, et olen juba nii vana, nii suur, et milleks mulle veel nukk... Kuid mina soovisin... Mul oli olemas nimigi , sest teadsin, et poe/vabriku nime ma ei jätta. Kohutav, kui kõik nukud oleks ühe nimega... See ei meeldinud mulle üldsegi. Minu Angela sünnipäev, võin küll kuupäevaga eksida, on 11.august 1978 - siis tuli ta minu juurde. 

Armas lugu sai täna.  

reede, veebruar 09, 2024

Elu mõjub nagu palsam

Pole mitu päeva kirjutanud... On olnud argine, samas põnev elu-olu. Rõõmud. Natuke närvikõdi. Probleeme, milledele otsida ja leida häid lahendusi. Ja edasi rallida... 

Olin Talvepäevadest tänaseni toas kükitanud. Mul pole kodus olemise vastu miskit, aga nõnna kaua vaid nelja seina vahel olles võib hakata katus sõitma 😀 Siis tuleb hakatagi soovima ellu mingit palsamit, mis tooks katuse tagasi! Näiteks laia maailma minna! 😜

Kalender täitus tihedalt ja kiiresti. Soovid täituvad ülikiiresti ja nendega peab vahel ettevaatlik olema. Muidu ei jätku aega magadagi! 

Tukeb minna lasteaeda, siis tuleb veel Tallinna sõita, siis tuleb mingi oma päev. 

Kõige lõpuks on vaja ametnikele aru anda, kuidas see elukene mulle mõjub! 😂😂😂 See on kõige naljakam, kuidas siis ikkagi mõju on! Hästi, see on IAT pärast, kas mul on ikkagi vaja teenust pikendada. Saan aru, et see on ainult bürokraatia. Kuid, kas see ei ole ikkagi inimeste alandamine? Ma ei ela sugugi esimest aastat isikliku abistaja teenusega, ma olen üle 23 aasta oma elu loonud just nimelt Kuldvõtmekese abiga. Ja ma olen täna täpselt nii kaugel, kui ma olen oma levelil, ikka tähtede poole! 😍 Ma tõesti ei oska hinnata mõju, või ehk teisisõnu on see hindamatu mõjuga... 

Aga elame-näeme, millega ma nüüd võin üllatada! Mulle tehti täna üllatus, ma loodan et see on vähemalt natuke suuremale ringile kah üllatus, mida ma ise ka veel ei tea! Arvan, et ma ei tohigi sellest rääkida väga avalikult.

Küll see Kuldvõtmekene keerab veel uksi, aknaid, tavalukke ja südameid kah lahti! 💕💕💕


See on pilt aastast 2019 suvest, kui ma tegin Kuldvõtmekesi isikliku abistaja Sigritiga.
Üks Kuldvõtmeke on mul siiamaani nähtaval.  

Elu ongi üks hea palsam, mida peab oskama sisse võtta ja endast välja kiirata! 😉



  

teisipäev, veebruar 06, 2024

30 sekundit

 Soojendasin hommikul mikros kohvi. Nii mul lihtsam ja kiirem, ka turvalisem.   Jalaga toimetada. 
Jäin mõtlema, kui palju mõtteid käib peas läbi 30 sekundiga. Mida pean täna tegema ja nii edasi, mida unes nägin - ei mäletanud, midagi nägin... Vaatasin samas rahulikult aknast välja, Lund sadas. 30 sekundit tundus nii igavikune aeg... Ja siis oligi 30 sekundit möödas. Tunne oli nagu polekskii miskit mõelnud ega teinud - lumesaju vaatamine on ka tegevus. Ainult ootamine näis olema, millal saan kohvi juua. 
Olla hetkedes kohal, on paras ja suur kunst!
Tähelepana aja voolavus. Ja samas luua uusi hetki...
Tänane päev mööduski suhteliselt hästi. Nii nagu soovisin... Oli rõõmsamaid hetki, oli kurvemaid hetki, head ja halba... Ise olin parim, arvan. 
Ja üks päev on taas möödas. Miski tehtud, miski tegemata...
 

pühapäev, veebruar 04, 2024

See vana kandik...

 ... on nüüd tänuga visatud prügikasti. Oma jalaga. 

Oi, kui mitu korda tahtsin ja abistajad tahtsid seda ära visata. Kuid... Ma polnud selleks valmis. Mõnd katkist asja lihtsalt pean ise minema viskama. Olles oma mõtetes. Tänades asja, et ta x aeg oli mul olemas. Viskan täpselt sel hetkel minema, kui  tunnen või tajun, et  enam ei suuda teda näha. Et nüüd ta andnud   kõik, mis anda sai. Aeg on ruumi anda uuele asjale...

Selle kandiku tõi kunagi ammu naabrimammi. Ta oli natuke teistmoodi naine. Nagu me kõik oleme natuke uuhhuud endamnisi. Kõik me usume midagi või kedagi.     Tunnistame seda siis või mitte. Isegi mitte uskumine on usk, et ei usuta kedagi ega midagi. Samas siis usutakse iseendasse vähemasti. Naabrimammi armastas värvidestki rääkida. Ta oli tark hing. Ja üksildane.  Valge kandiku tõi ta mulle sellepärast, et kandik oli valge ja tal polnud nii säravat asja kuhugi panna. Nii ütles mulle. Mina kuulasin tema alati ära -- ega ta endast eriti rääkinudki. Rääkis maast ja sellest, mida ei nähta... Mul on isegi kurb, et ma ei osanud omal ajal taltr rohkem küsida...  

Naabrimammi jääb südame. Ja see hetk, kui tõi ühel aastal mais oma aiast natu üle saja  tulpi mulle. Lugesin ära.  Ikka selleks, et mina tunneks rõõmu ja näeks lillede  sära. Temale polnud vaja, ütles... Aga usun, et tal oli suurim rõõm kinkimisrõõm ja keegi, kes võttis selle tänuga vastu 😍😊 Kuigi vahel mõtlesin, et ta läheb pisut liiale...

Teda pole mõned head aastad enam.... Nüüd pole ka kandikut, praegu prügikottis, ootab oma teed jäätmejaama... Kuskil raamaturiiulis  on ta antud raamat... Värvide raamatu andsin kellelegi lugeda ... See raamat on jäävalt läinud vist...

Aga ta korteris elab väga vahva naabrinaine Nansy. Olen omaette pool naljaga mõelnud, et selles on mängus naabrimammi... 😋😉😊

Lihtsalt...

 Olen üle mitme nädala täna õhtust võib-olla teisipäevani  üksinda. Tähendab, olengi omas elus perenaine, kuid tihti ööbidakse siin.  Ühelt poolt on täitsa mõnus st ikka abistakse ka natukene mind, teisalt sooviks vahel omaette. Olla pidevalt abistajatega ninapidi koos, on vahel väsitav. Seda enam, et mul nii väikene elamine. Kui  mul oleks suurem elamine, siis oleks lugu -  laul... 
Ei, midagi hullu ei ole. 
Mõlematpidi olen tänulik.  Kui  saan kellegagi  olla ja kui saan üksi olla. 
Iga inimhing igatseb vahel olla omaette. Üksinda.
Minu puhul on see füüsiline olemine nõuab rohkemgi kedagi, kui vaimne pool... Ja hingeline on soov  hoopis isemoodi,  kõige loogilisem ja elujaatavalt normaalsem soov. Ja seda nagu  / või pisut pelgan ka mõni hetk... Kuigi tean, et selleta ei suuda olla. Olla ise. Jääda endaks. 
Aga praegu on mul enam-vähem hästi. 
Ilus ja puhas elamine. 
Olen pesus käinud.
Süüa - juua jätkub. Kuigi külmkapp on veidi sõbralik, st eriti ei pane pead valutama, mida süüa... Teiste sõnadega, uuel nädalal tuleb kindlasti minna poodi süüa ostma.
Maalimistöögi ootab.
Kass Bongo on mu kõrval. Jälgib, mida teen. Päris üksinda ma siiski polegi... 
Näksin valget šokolaadi.

 Praegu on hetk iseendale. 
Mõtlen kelmikaid mõtteid. Lihtsalt olen. 
On öö.
On vaikus.
Kell tiksub vaid. Sellega olen nii harjunud, et vaevu panen tähele...
See kuu võiks minna tantsima või ujuma või... 
Teha midagi... Leida kedagi taas... Iseendki avastada veel ja veel on täiesti võimalik.... Ja armastada... Hing igatseb armastada... 

 

neljapäev, veebruar 01, 2024

Minu blogi on 18 aastane

 Eile õhtul, enne keskööd voodi minnes plahvatas mulle pähe, et homme on 1. veebruar, aga kuidagi mõtlesin selle hetkeni olin teadnud, et blogimise olulise kuupäevani on veel aega... 😂  

Tähendab,  olen bloginud 18. aastat. 😊😉
Esimese postituse tegin siia 29. jaanuaril 2006.  
Selle aasta jaanuar möödus märkamatult, Olin kohal küll igas hetkes ning kulgesin... Päris huvitav aja lend on praegu... Mina ei mäleta sellist tunnet ajas - kell ja kuupäev on, pean ka kinni neis, kui vaja ja ometigi tunnid ja päevad kaovad märkamatult kuhugile... Ma ei saa öelda, et mul on kiire või igav. Ma koguaeg teen midagi. Olen siin ja praegu. See on see, mis on oluline. 

Tuhat tänu, et loete mind  💖 Iseendale ütlen ka aitäh, et viitsin ja soovin/julgen kirjutada 😉

Head küünlakuud!
  

kolmapäev, jaanuar 31, 2024

30 aastat...

 ... Olen soovinud ülesse seinakappi riiulit ainult 30 aastat! Nüüd, täna on see soov täitunud!

Hurraa!!! Toomas tuli täna ja kapp sai riiuli, ootamatult, üllatavalt.

Muidu enne ma nagu rääkisin kõigile ja kõik arvasid jah, jah, jah... Aga küllap täna oli täpselt õige aeg. 

Nii vähe on õnneks vaja!




Miks me toetame disaini ja kunstnike?

Vahest inimesed küsivad meilt, miks me oleme toetanud üht, aga teise tõstnud kõrvale? Siis peame vajalikuks seda selgitada, mille põhjal meie valime välja oma partnerid. Tiiaga oleme teinud koostööd juba mitmed head aastad. Tema osutus välja valituks mitmel põhjusel. Meile jättis ta sügava mulje tema siirus ja eelkõige positiivne ellu suhtumine, vaatamata piiratud võimalustele. Meile meeldis Tiia töökus. Seda nii kirjanikuna, blogijana, aga eelkõige kunstnikuna. Tema mitmekülgsus oligi see, mis meile tundus imponeeriv. Meie tegevus on samuti kunstilist laadi, õigupoolest veebidisain ja iga päevaselt logode kujundamine, mida saate näha veebilehelt https://www.interneti-turundus.org/logo-paketid


Täna tuleb olla loov ja mitmekülgne, et pildil püsida ja selletõttu on kõik kunstnikud ja disainerid avatud ning hoiavad silmad lahti ka oma ametivendadel, kunstnikel, mis kahtlemata on loomulik ja inspireerib. Nagu te juba aru saate, siis Tiia isik osutus välja valituks just sel põhjusel, et tema looming võib leida rakendust ka tootedisainis või mõnel muul kunstilisel kujul. Loomeinimesed saavad üksteisest aru ilma pika jututa. Meie mõtleme raamidest välja ja see väljendub meie tegevuses. Olgu need siis maalid, graafika, logod või mis tahes kujutav kunst. Kui me näeme inimesi, kes mõtlevad samal viisil, siis me oleme alati avatud ja nõus otsima koostöövõimalusi ning ka pakkuma toetust.

Tiiale soovime ikka uusi ideid ja tahet neid ellu viia!

Margus, Internetiturundusest 

--------------------------------------------------------------------------------------------


Sellise artikli leidsin hommikul oma postkastist. Margus palus, kas ma avaldaksin selle oma blogis. Otseloomulikult olin rõõmuga nõus. Margus on toetanud minu nimelist lehte pea 7 aastat. Kord kirjutas mulle, kas soovin omanimelist kodulehte. Muidugi soovisin. Siis oli mu blogi aadress ratastooli-tiia - aga see aadress häiris mind juba pikemalt aega. Ma ei tahtnud olla enam ratastooli-tiia... Minu soov oli  ja on tänagi Tiia. Sest olen Tiia. Mõtlesin, et muudan aadressi  - ning kirjutaski Margus Internetiturunusest.  Ta oli juhuslikult minu blogi näinud/lugenud...
Selline on me koostöö algus. 
Tegelikult me ei olegi väga palju suhelnud.
Tänane hommik üllatus on ikka väga suur üllatus  Selles´sõnumis loomisvägi, mida olen soovinud mõnda aega. Kui olen veel kahelnud, kas on vaja kõike ära teha, siis praegu tunnen, et mind ei peata miski... 
Tuhat tänu Margusele ja Internetiturundusele!
Soovitan pöörduda nende poole, kui vajate abi loomisel!


teisipäev, jaanuar 30, 2024

Tänane ülihea kihvt mõte

 Kui rong läinud, tuleb lennukiga õhku tõusta!!!

esmaspäev, jaanuar 29, 2024

Talvepäevad Nelijärvel

 Olin kolm päeva Transunity Akadeemia talvepäevadel Nelijärve Puhkekeskuses. Mul oli küll nunnukas ehk läpakas kaasas, kuid ega ma siis veel ei istunud toas läpakas... Reedel korraks näppissin nunnukat kelgulaual... Kristi võttis igaks juhuks väikese kelgu kaasa, toas tegin ka kuiva trenni, Proovisin, kas saan istuda - polnud ju aastaid kelgul istunud.  Kelgu polnud õues vaja, küll sai ta teise funktsiooni - arvutilauaks. Siiski  mõnus oli kujutleda end printsessina, kes hakkab nautima omamoodi talvepuhkust - ikka kodumuredest kaugel - rõõme.   


Järvel olid uisurajad, Alguses ma nagu puisklesin vastu. Ei leidnud õiget kohta, kus järvele ratastooliga pääseda, lõpuks leidsime Kristiga sellegi. Kõhe oli esimestel hetkedel... Ma ju ei ole eriti (loe - üldse) üldse jääl käinud... Lapsena küll mõned korrad, siis olid vist ka uisud... Aga jah see oli igavik tagasi...    Jää praksus mõne koha pealt - see tõstis elevus. Ohtu polnud. Kuidagi hästi hea tunne sai, kui ring tehtud sai. Seega, ratastooliga saab uisutada!!! Kõik võimalik, kui kaldtee ulatub hingeni!

Meie majale oli ehitatud hea puust kaldtee. Nagu aru saiń minu pärast - armsalt hooliv 😍 Usun kahjuks, ega seal ei käigi palju inimesi ratastoolis...  

Päevade korraldaja Anu vahetas tõukekelgumatka juhi ära. Sest üks matkajuht ei julgenud mind kaasa võtta, kartis, et puudega inimesega juhtub midagi ja nii edasi... KUID meiega matkas super lahe matkajuht Levo. Mind Kristiga võttis enda taha, meie tempo järgi kelgutasime.  Ja tuli välja, et tegime kiiret sõitu. Lõpuks laskusime hullemas kohas,   teised väga ei julgenudki sealt laskuda... Oli väikesi kukkumisi. Mina Kristiga ei kukkunud 😊   Matkajuht Levo rääkis väga väga kihvtilt metsast ja rähnidest, kui tähtsad nad on metsale. Tegi  keerulised eluasjad metsas väga lihtsaks ja aru saadavaks. Ta oli väga tähelepanelik ja hooliv. Kaks tundi möödusid kui hetk. 
 Mul ei jõudnud isegi külm hakata. Aga olin sissepakkitud ka.  Ja turvaliselt rihmadega kelgul kinni.  





Tuhat tänu isiklik abistaja Kristile, kellega koos tegime taas miskit ägedat ja hullumeelselt. Aga siiski ei midagi erilist ju. Kelgutasime. Uisutasime. ´Käisime saunas ja jalgupidi lumes. Jääauk on tulevikus. Seekord oli liiga libe ja pime - ei julgenud minna...

Tuhat TUA kallitele inimestele  💕 


neljapäev, jaanuar 25, 2024

Vahel on hea olla lihtsalt natuke vallatu naine! Ja nii hea on teada, et mind on üks ja ainus, kes on täpselt selline, nagu mina olen, vahel kurja, vahel kavala näoga, ja ikka tänulikult enda moodi 😉
 

kolmapäev, jaanuar 24, 2024

Mulle ei sobi kuri nägu, eksole

 


Vähesed on näinud minu sellist nägu. Ega ma ei teagi, mille peale ma täna sellist nägu tegin, vähemalt sai hea sai jäädvustatud.

Igavene kodutundemäng

 Pikalt ette planeerimata muutus tuba totaalselt. Vana tapeet maha, uus valge jäise mustriga soe tapeet asemele! Jäi päris printsessilik. Nii valget seina mul ei ole enne olnud. Ja nii kiiret vahetust ka pole olnud. Tavaliselt ma ikka ajan õigeid tapeete ikka lõpmatult kaua taga. Aga mulle meeldib mu hullus! Aitäh Nansyle! Ja kodutunde mäng kestab igavesti. 

Vahet pole, kui kaua ma siin kodus veel elan, kindlasti ma ikka mõtlen ka uuele ikka veel, ja järjest rohkem. Siiski siin ja praegu on ta minu kõige armsam kodu, kus peab olema kodutunne.

Ja kes ütleb, et ühel hetkel ei võiks mul kahte kodu olla? 😉

pühapäev, jaanuar 21, 2024

See on uskumatult kurb...

 

Ma ei mäletagi, millal ja kus Märdiga kohtusime... Millegipärast arvan, et Märt leidis mind kuidagi netis, võib-olla mu koduka kaudu... 

Ta oli aastaid minule ka olemas... Vahepeal suhtlesime suhteliselt tihti...  Viimasel aastatel vähem.. Viimati nägime Märdi raamatu "Mann ja Roosa Rott" esitlusel aprillis 2018. 

Jõuluajal lugesin facebookis, et Märt lahkus ... 

Oli uskumatult kurb... Noor hing... 

Märdi abiga sai tehtud Ristteel minu esimesi näitusi. Tartus. Aastaarvuga võin eksida, ehk 2010 sügis... Sai külas käia... Märt käis mu sünnipäeval oma esimese tütre Wilmaga... Ta hoolitsev ja armas isa...  Oli alati abivalmis ja mõistev, aus. Hea naljaga.  Säravate silmadega. Pühendas end Jumalale...  ja kindlasti ta oskas näha väikseid asju...

Olin tema elus pisikese rolliga, nagu mulle endale tundus, aga samas ütles mulle mitu korda, et olen talle eeskuju... Mul oli sellest hea meel... 

See on minu mälestus Märdist. Ma ei leidnud rohkem pilte, kui see siin... mu sünnipäevast 2009...

Ilusamad pildid jäävad südamesse...

laupäev, jaanuar 20, 2024

Laupäevane iseendasse armumine

 


Lubasin hommikupoole mõnusa olemist. Iseendaga. 

Proovisin uut seelikut. Seelik on õmmeldud mulle.  Nansy tegi üllatuse. Ausalt ka, ma ei mäleta, millal kandsin seelikut või kleidi, mis minule mõeldud. 
On vahe küll, kas masstoodangust valitud riideese selga panna - kuigi kõik riided, mis mul on, meeldivad väga mulle ja on minulikud.     Kuid kellegi kättetööst valminud riidel on veel juures hingesoojus ja antud rõõm otse mulle. See on uskumatult hea tunne. Elamus.
Mu riidekapis leidub üle 30 aasta villane kampsun, mis on tehtud mulle. On ka vest, mis veelgi vanem. Vahetevahel harva kannan , külma ilmaga. Neis ikka veel soojad rõõmud, mis kord ammu on olnud.
Tõsi, aastaid pole isegi mõelnud, et ehk peaksin laskma endale miskit õmmelda... Ei ole olnud ka põhjust. Mul on tõepoolest riided. Siiski tihtilugu ei ole mitte midagi selga panna. 
Selleks aastaks on olemas vahvalt kihvt seelik !!!
 
Tänased küüned. Mitu nädalad olin lakkimata... Ma ei oska enam eriti olla lakkimata. Mul on tunne, et siis oleksin nagu paljalt... Vahel on hea lasta puhata... 





Söömaaeg võiks ikka olla nauditav. 
Hapukoorega saab ju kaunistada. 

On olnud ilus ja hea laupäev. 
Ma tunnen end hästi. 
Mis sest et kõik ümberringi ei ole nii ilus ja hästi. Aga see on elu... 
Kuid ei saa ju kogu maailma kurbust või jama endasse võtta.
Siis võiksin hetkega iseendas hulluks minna.
Seda ma ei soovi... Või seda pole vajagi... 
 

Siit tuleb Talvesoojus...


 Mu poolik töö... Soovin pildile talvesoojust. Sest külmas talveski on oma soojus...

reede, jaanuar 19, 2024

Nii nii nii!!! Olen iseendaga täiesti rahul. Tegelikult, ma ei ole üldse harjunud ennast kiitma, uskuge või ärge uskuge, Mul on tõesti hea meel, et meie majaga vägevat ja võluvat toimuma! Tulin natuke aega tagasi koosolekult. Mul oli väike närvikõdi ikka sees, mis peab olema, kui tunnen, et teen õiget asja.

Ja võib-olla sain ja saan eksperte-konsultante-inimhingesid, keda iganes, ka sellele mõtlema panna, et mõni inimene ratastoolis elab 3ndal korrusel, nagu ma aru sain, siis selle peale ametnikud, ehitajad, rahajagajad, suht mõelnud, või pole lihtsalt tähele pandud. Jah, see on nagu sotsiaalvaldkond, kaldteed ja mis iganes, kas see ikka on ühe valdkonna teema? Mina tahaks elada sellises maailmas, kus oleks endastmõistetav, et igaüks võiks vabalt elada just seal kus ta iganes tahab ja mitte midagi just selle nimel väga alandlikult nõuda, et kas ma ikka võin, kuidas ja miks ma võin jne. Järelikult, kui ma elan, siis ma elangi. 

Ikka ja jälle ma leian, ma leian ennast mõtlemast, et milleks ajada eilset päeva taga, mis see muudab, kui me leiame eilse päeva üles... Ehk leiame mõne veakese, mida võiks parandada, aga äkki me oleme selle vea juba ära parandanud täna? Elada tuleb siin ja praegu ja ollagi kohal! See loob. See toimib.  

Elagu tulevik! 

kolmapäev, jaanuar 17, 2024

Kaks ärikliendi

 Helistasin SEB panka. MTÜ konto küsimuses. Ütlesin vaid esimese lause ning kohe klienditeenindajalt : "Ma ei saa mitte midagi aru" - kuidagi pahase häälega. 

Õnneks hakkas Mirjam koheselt mind tõlkima. Ma ei andnud alla. Mul oli vaja ärikliendina oma asja teada. Sain. Lõpuks tänasin teda, et ta mind ilusti ära kuulas. Tajusin, kuidas teisel pool telefoni hääl lõi särama 😀 

Lõpp hea, aga võib-olla hoopis algus parem... 😉

teisipäev, jaanuar 16, 2024

Aasta 16. päeval

See aasta alanud nagu poleks aega. Isegi ei ütleks, et kiire on, lihtsalt on hommik ja juba on õhtu. Nagu poleks midagi teiunud ja ometi on palju asju tehtud. Kuidagi hästi imelikult imeline aeg.

Kuuma veega on hästi, boileril oli vaja lihtsalt küttekeha ära vahetada. Üks mure vähem, ehk lahendus leitud, vähemalt hetkel. Köök hakkab ka tasapisi samm-sammul uut ilmet võtma. Täna sai isegi ajutine aknakardin ette. Nii väike detail, kuid ilma kardinata ei ole kodutunnet. Jah, ükskõik kui kaua ma siin veel olen, siis hetkel on see veel ikkagi minu kodu. Kodus peab olema hea olla! Seda heaolu saab ise juurde luua!

pühapäev, jaanuar 14, 2024

Mitte 25 enam!!!

 Olen ikka alati lubanud oma juuśtega harjutada patside ja  soengude tegemist. Noortel, isiklikkel abistajatelgi. Täna harjutas  Mary Angela. Oli rahulikult selleks aega.

Aga jäin hoopis mõtlema, kui palju minu ealisi naisi julgeks leppida tänase Pipiliku patsidega ja kui palju välja kannaks 😋😉😏😃 Kindlasti on peale minu veel palju neidki, kuid arvan, et mitte eriti palju...  
Minu sees elab siiski lapsemeelne hing. Mul on päris kindel tunne olla ka 9 aastane Pipi, kes oli tegelikult vägagi iseseisev ja isepäine tüdruk. Justkui mina... Usun, et jään igavesti printsessiks. Sest ma olen loodud lapsemeelsusega. Mina ei oska olla vist tõsiselt raamis proua ning ega ma ei kujuta ettegi, milline peaksin olema sel juhul, kui tunneksin enda vananemist... Aga õnneks ma tunnen. et olen alati 25... Kuid tihti arvatakse, mina isegi arvan, et olen nooremgi... Ehk siis, ma ei mõtlegi oma vanusele - milleks, ma tõepoolest selleks vajadust ega põhjust... Lihtsalt olen. Olen selline nagu olen just siin ja praegu. Aastad lihtsalt teevad kogemustega rikkamaks, et edasi kulgeda... Ja kui välimus polegi lapsik, siis hingest võib tulla kerge lapselik naer...
Pipilik mamma 😋😍😂   on olla päris lahe.



laupäev, jaanuar 13, 2024

Elamisviis paaril ruutmeetril

 

Olen tänulik, et mul on oma kodu. Suhteliselt pisike, kuid oma luba ja oma tuba!!!

Täna mahub tagatuppa:
Pesukuivatus-majandus
Ateljee, kunstniku tööruum
Kodukontor, kuigi pool sellest on ka eestoas
Lilleaed
Igasugused riiulid
Riidekapp
Voodi ehk magamisnurk oma naiselikke pisiasjadeni, peeglist ehtedeni. Hetkel pole peeglilauda, ei ole leidnud väikest, see pisut häirib mind...   Aga huvitav, et peegel voodi juures pole mind iial seganud ega häirinud.. 
Aga jah, praegu hetkel on just  nii pisike ateljee, kus loon oma maale. Olen tänulik, et sellinegi on!!! Ausalt ka. Kuid võiks soojem olla... Tean aga, et saab olema üks hetk palju suurem...

Kõige tähtsam on mina ise. Sära värvides ...

neljapäev, jaanuar 11, 2024

On ikka lõbus elu!

Palju asju on head ja normaalsed, palju asju on ebanormaalselt ja natuke halvemad. Probleeme tegelikult ei ole olemas, on vaid head lahendused! Normaalse ja ebanormaalse vahet ei tee keegi tegelikult vahet.

Mitu päeva pole kirjutanud, aga tegemist on olnud palju. 

Täna näiteks ütles veeboiler üles! Nagu ikka, kõik asjad juhtuvad ühekorraga. Üks ai laheneb ära, juhtub teine. Mul on lõbus! Ja veel - saime teada ühe ägeda väikese asja, millest saate küll kuu lõpus rohkem teada, aga ma lähen kelgumatkale! Nagu ma aru sain, meie lahe seltskond vahetas isegi matkafirma ära, et minusugune hullumeelne ratastoolis istuv printsess tahab ka äkki kelgumatkale minna! 😂😂😍 See on päris huvitav kogemus ka neile, ma arvan. Alguses oli tõukekelgud, mis minule ei sobiks... Nüüd on mul vaja vastutada, et ma 2 tunniga kelgu peal jääpurikaks ei külmuks! Ma tean et seda ei juhtu, ma olen kuum tüdruk! 😘 Arvan, et firmale ja inimestele on see omaette avastamisrõõm!

Nojah, mul tuli praegu meelde, et kunagi ma tahtsin mägedesse ronima aga alustiks ikka väiksematest mägedest 😄 Ei ole võimatuid unistusi, peab lihtsalt rääkima oma soovidest! Ja kõik tuleb kolinal kätte!

Ja elu ongi lõbus!

pühapäev, jaanuar 07, 2024

EH...

  Arvasin, et mul rohkem kannatust... 😂

Sain jõuluks õlivärvid. Eile vaatasin isikliku abistaja Mergega, kas tuubide korgid tulevad kergesti lahti.     Tulid. Tulevadki. Aga aval veel mingi paberkork, mida eile me kumbki ei pannud tähele. Ja ühe sellega mässasin mingi poolteist tundi, siis vütsin igaks juhuks teise tiuubi - ehk õnnetub värvi ka näha... 

Noh, ei. 

Sellist pakendit värvidel pole mina enne veel näinud, et torkad terava otrsaga ja ta lihtsalt ei lähe katki.😋 Turvalised värvituubid.

Siis saigi mu kannatust otsa. 

Võtsin vanad värvid.
Sest mul oli meeleolu, et teeks täna õhtul ka esimese  tööõhtu kunstnikuna  sel aastal. Kolisin oma ateljeega isikliku abistaja Mary Angela abiga ette tuppa uue radika juurde. Ruumi vähem, kuid soojem. Jahedas ma ei suuda´maalida. 
Otseloomulikult mäkerdasin ka vaipa sinise värviga. Pesin runnikene. 

Ei ole hullu.

Tean, et maal saab olema vahva,

Õhtu on olnud nauding. 

2024 esimene pannkoogihommik