Kahe suvepäeva hetked...

 

Käisin Monikal külas. Suure-Jaanis. Oli väga väga armas kohtumine. Oleme neti sõbrannad jumal teab , mis aastast... Aga kohtumine päris elus on alati ju kümneid kordi armsam ja vahvam. Vahetum. 

Käisin Monikal külas sõbranna Kristaga, kes oli üle pika aja Eestimaal. 

Nii et mul olidki vabad hetked isiklikkest abistajatest...  

Kolme naise jutuvada jätkuks kauemaks kui...  Tänane öö jäi lühikeseks... 

Aga mulle meeldis väga vara hommikune õues pildi tegemine ning ka Tartu poole tagasi sõit. Hommikuti saan õues üldiselt vähe olla... Eilse õhtuse õues olemise ja grillimise rikkus padukas. Kuid tubades oludes läks me grillpidu edasi peaaegu hommikuni. 

Taksikoeral Liisal oli 12 sünnipäev. Sõime tordi ja jõime shampust.

Tartus läksime Kristaga jälle kumbki omi teid. Et millalgi taas teha koos rallitiir.

Ujusin ja päevitasin Tabiveres. Isikliku abistaja Kristiga. Ka see oli hästi vahva. Saime vihmagi. Sooja vihma päikese paistel. Lahe. 

Issakene on olnud kaks vahvat päeva.

Kass Bongo mätas

Bongo oli paar päeva uimane. Arvame, et palavusest... Toomas tassis enda kodust talle mätta... Bongole tuli kohe eluvaim sisse ...  Nüüd on Bongol oma spaa - märg käterätt, tema lill, mida lubadeks mõnuga näksida ja kassi sööginurk... 😂

Kõik on siiski hästi!!!

Mina olen vahel hädaldanud, et keegi ei käi külas ja nii edasi... Tõesti vahetevahel tunne, et siin käivad mu abistajad - mitte, et mul nende vastu miskit oleks... Vastupidi hoopis ju...

Siiski vahel sooviks kellegagi lihtsalt olla... Kella vaatamata, tunde lugemata, raha arvutamata... Need väiksed tegemised on seotud IAT-ga,  Paberi- või arvude majandus meeldib mulle ka. Kuid kui saab liiga palju aeg ajalt, sooviks mõni hetk puhkust.   

 Iseendastki puhkust ja abivajadusestki. Mõtlemisest, mis abi vajan veel, kui  abistaja viis minutit veel siin on...

Sooviks olla. Lihtsalt.

Tean, et seda tunnet palju ei saa aimata ka... Ühelt poolt on veider tunne, teisalt on vägagi inimlik tunne. 

Ja  siis tuleb üllatus!!!

Mu endised isiklikud tulevad külla. Täna käis Johanna.

Siis saan aru, et mu seesmised jauramised iseendaga on mõttetud ja vingumine... Mulle pole jauramist, et näiteks keegi ei käi külas,  vaja. See pole üldse minulik. 

Usutavasti olen olnud  hea boss, ja muidu ka kihvt inimene, et leitakse minu juurde tee ikka ja jälle... Päris elus taaskohtumine on hoopis rõõmsam ja vahetum , kui  kuskil facebookis... 

Kõik on siiski hästi!!!

Olen tänulik oma inimeste eest.

Küll saan ka puhata, nii et keegi ei pane tähelegi, et mina puhkan ja olengi lihtsalt. Ka selle nippi olen õppinud ära elus. 

Tänagi lihtsalt olin Johanna ja ta väikese tütrega.  

Üks pilt kassistki täna

 Bongo kõõlub aknal...

Nostalgiline laut 🙂😛

 Täna oli äkiliselt väga lahe laupäev... Eile mõtlesin, et täna kükitan kodus ja nii mitu päeva järjest... Kuid eile hilisõhtul kutsus Kristi mind Avatud talude päevale kaasa. Muidugi tahtsin minna. 

Käisime Kruusa ja Nugise taludes. Mõlemas olid ka ponid. Mulle on hobused alati meeldinud, Üks mu unistus on ratsutada, seda pole ka veel teinud...

Nugise talus mõtlesime Kristiga, et prooviks ja küsiks peremehelt, kas võib ja saab ratsutada nagu lapsed... Kuid võtsin liiga kaua hoogu. Padukat hakkas sadama. Poni tuli ka kohviku katuse varju alla. 

Mulle meeldis mõlemas talus pisut nostalgiline maaelu hõng. Eriti Kruusa lauta lõhn - kujutage ette. Tuletas mu lapsepõlve meelde... Panin tähele, et mõni noor täitsa pelgas... Isegi mitte väikesed lapsed... Õnneks olid aga kõik  siiski uudishimulikud.

Nugise talus olid jaanalind ja hõberebane kurjema näoga.

Mõlemas kohas olid jänkud. Nemadki on mulle sümpaatsed lapsest saadik.

Kuid ma ei näinud ühtki kassi.

Sõbralikku mänguhullu  koera hakkas me laps pisut kartma. Võib olla sellepärast, et koer jooksis esimese jutiga  kihutades meist mööda ja meil pole kellelgi koera... Mul oli lapsena koer, kassi polnud ja ma ei sallinud kasse. Aga tänased koerad meeldisid mulle väga.

Sai möllatud taas toas

 

Nurgariiul sai täpselt õigesse kohta lae alla.

Päris kaua ootasin ja soovisin seda hetke... 

Oh, kui mul oleks võimalus, siis teeks vist kõik ise ... Majagagi vast ei jääks hätta... Praegu suureks abiks Toomase oskuslikult käed.

Järjest rohkem kujutan ette olemist uues säravas ja uhkes kodus...  Küllap siin möllamine ja muutmine üha ilusamaks on ka millegi jaoks vajalik...

Vähemasti täna olen niiii õnnelik.

Tänulik ka.

Mulle ütles pisitüdruk...

... täna hommikul: Tere hommikust, mina sündisin.

Olen taas vanaema ehk mamma... Armastus ja rõõm südames💖

🥰 vahvad tüdrukud...

Sel kuul sai 9 aastat, kui Hanna-Liis tuli isikliku abistaja töövestlusele... Tuli ja jäi 😍 Praegu küll abistab mind harvem, kuid meid  seob palju muudki ja kõige olulisem, et oleme olemas... 

Hetkel on kõige hullem temp Raigastvere vaatetorni ronimine kahekesi aprillis 2022. 

Aga ka jäärajal sõitmine...

Täna tegime pildi siin samas Kaagvere mõisapargis. Tegime väikese tiiru, vaatasime , mis tehakse vanade hoonetega... 

See pilt  juulist 2015   peaks olema esimesi koos. Me polegi palju muutunud  Hannaga 😋

Täna apteegist ära tulles ütles apteeker meile "Olge tublid!!" Apteeker sai pisi ninanipsu, ta mõtles, et mina hakkan ostma kes teab mis ravimeid... Aga mina ostsin lapselapsele. Emme palus... Mamma on ikka pagana vahva olla! 

Kuid tublid tüdrukud oleme Hannaga ikka ja alati! 

 

Mis tänaval kentsakas on...

 Tulime Hannaga hambaproteesiarstilt. Läksime Jõe keskusesse. Oh üllatus - kõnniteeserval kaks suurt kivi 😂😎 Ma polnud ennem sellist nalja seal näinud, kuid ega ma seal tänavaotsast ei olnud käinudki. Igatahes me saime naerda ja paar kõvemat sõna öelda ja murul sõita - käia sammu paar 😋 

Oleks hea enne, kui tehakse lollust, pisut  mõelda. Sest minu selja taga on invaparkimiskoht ja sealpool ka kõnniteel paariastmeline trepp. Mind see muidugi pole takistanud hambaarstil käimast, kuigi olen rikkunud ka liiklust, käinud sõiduteel, et üleüldse jõuda kaldteeni... See kividega kõnnitee on ainus koht, kus saab viisakalt ja vaevata, ohutult, ringiga kaldteeni, mis läheb hambaarstide majja...Või lihtsalt Jõe keskusesse...

Need vaarikad

 

Jooksin aiamaalt ka läbi, kuigi seal väga ei ole aia moodi... See aasta läks kõik nii nagu on läinud. Aga ikkagi minu aiamaa ja ma ei anna alla!

Aiatibi ei ole näha, ta on lihtsalt nii heinas... 

Vaarikaid sain peotäie ära süüa, need olid hästi magusad!

Kollased roosid õitsevad... 

Siis sain paar punast sõstart, paar tikrimarja.

Õunapuul on vähemalt 3 õuna!

Saak on väike, aga see on väga-väga armas, ikkagi minu enda oma...

Küll saab maa ka korda. Või kui kuhugi kolin, siis kolin pool aeda kah endaga kaasa! 😀

Ja Bongo oli täna maailmarändur! Käis meiega maja taga ka! Muidugi mitte omapäi, nii julge ta veel ei ole... Kõige kindlam oli tal keldriauk! Ja siis tegi hüpeka, kui üks koer läks teed mööda, arvatavasti ta oleks koera nahka pannud, kui lapsed ei oleks teda tagasi hoidnud! 😂😂😂

Õhtul ta magas toas 4 käppa taeva poole... 😀

Suvi sai ristitud

 

Käisin täna sel suvel esimest korda järves! Kurepalus. Võtsin ka lapsed kaasa. Lapsed olid julgemad kui mina, sest minu jaoks oli vesi külm. Ma ei julgenud ujuda... Päikest ka väga ei olnud. Aga ikkagi on praegu hea tunne, et sain värskendust! 😊

Kink iseendale

 

Üks minut...

Tegin tiiru kohas,  mis olnud mullegi omamoodi kodu kunagi ammu ammu... Kus olen olnud väga õnnelik ja väga kurb... ja vahel tihti julgelt isepäine, kuigi enda sees kartlik... Kuid mindud alati kõige  paremate soovidega... Armastusega...

 Mõtlesin , et  näitan Nansyle kohta... Jah, näitasingi... 

 

Aga  nüüd tean täpselt, miks tahtsin sinna veelkord minna... Vaadata ja meenutada väheke... Tänada... 

See plõks käis siis, kui peatusime rongi ootama jäädes ära sõites sealt... Imelik, ma ei mäletagi, kas seal olengi  nii tõkke taga rongi möödumist oodanud... Eile ootasin. Ega Nansy ei aimagi, mis tundsin , mõtlesin... Samal ajal ajasime juttu, tegime pilte... See oli Narva-Tallinn rong, mis võttis möödudes uue hoo sisse... 

Teadsin  väga selgelt,  et minulgi on ainus võimalus edasi minna... Tagasi vaatamata. Mis on olnud, see möödas... Minu suurim rõõm, et lapsed suured  ja omades eludes... Minul ka oma elu. Kuid mõtlen neile ikka, olen olemas... kuigi vahetevahel tundub, et nad ei tahagi mind ja seda ausalt... Aga nad saavad hakkama. See on tähtis. Emana tean, et minagi ei tahaks ka neil ees olla. Mul ka palju ees ja saan hakkama. Lihtsalt hea on mõteteski soovida lastele armastust alati.

See oli väike tänurännak natuke tagasi vaadates.  Neile, kes vikerkaarel...  kuid on andnud lastele parima ... vanaema, vanaisa, isa ... Ja ka mulle, eriti Aivar... 

Arvan, et sinna ma ei sattu enam. Vähemasti nii pea... Ja selle kohaga ei seo eriti enam miskit... Nagu Kaagveregagi,  kuigi siin on mu kodu, mille eest olen väga tänulik... Kuid edasiviivat energiat ma ei tunneta...  

Seda tunnet, kui vaatasin rongi, on keeruline seletada... 

Selja taha jäi rahulikult suur osa minevikku... 

Hästi kerge oli ette vaadata...

Narva inimeste lahkemeel, kuid pelmeenid...

 

Tegime tiiru Narvaski. Käisime kaubanduskeskuses, nime ei mäleta... Esiteks tahtsin wc-sse... Hämmastav, kui sõbralikud on sealsed inimesed, eriti venelased ja naeratavad. Isegi teismelised noormehed hoidsid Uuskasutuskeskuse ust endastmõistetavalt lahti mulle... Mujal Eestis pole seda ma väga täheldanud... 

Mul oli tunne, et tahaks midagi süüa, kuid kõht väga tühi polnudki... Aga üks väike kook... Leidsime "Oma pagariäri" kohviku. Mul ikka nii, et ma võin kookidest elada, kuid mu kaaslased tahavad siiski soolast süüa... Nii ka Nansy.

Nägime siis seinal menüüd. Otsustasime pelmeenide kasuks. Ostsime. Müüja käis pelmeenide pakiga ringi kassa taga ja siis paneb selle kassa kõrvale kaalule. Mingi hetk ta tuli nende külmutatud pelmeenidega me lauda ja küsis, et kas ta paneb nii kauaks need külma tagasi siis vms, kui me sööme kooke. ja siis selguski see tõde, et neid müüdi kaasa. Seinal polnud kirjutatud, et need on kaasa ostmiseks. meie arvasime, et kohapeal ikka serveeritakse. Sama hinna eest muud osta ka ei lubatud. Lubati raha tagasi kanda. Müüja helistas omanikule.

Ma pidin siis ise kaks kooki ära sööma. Nansy ei tahtnud enam midagi...

Jõhvis läksin ostsin heeringat 😂

Nii minu moodi! Süüa magusat alla ja soolast peale.

Miljoni dollari tüdruku päev

 Nii arvas Nansy mind vaadates... Ega mina ise ka tundsin väga väga hästi. Meil oli Nansyga kokkulepe, et tuleb minu päev ja teeme fotosessiooni. Kus, seda hoidis Nansy saladuses, ütles terve tee ohates, et loodab, et ma pole seal käinud. Teadsin, et üllatuskoht on Ida - Virumaal. Jõudsime  Eesti SEJ Settebasseni äärde Narva lähedal. Seal ma tõesti ei olnud käinud. 😍 Imeilus, nagu polekski Eestimaal... Näib, et see koht vaatamisväärtus omaette, autod tulid ja läksid... Üks vanem paar tuli mootorrattaga, numbrimärk oli Soome oma ning mees oli nõus meid Nansyga koos pildistama.

Teine üllatus. Nansy soovis mind auto najal pildistada. Seista ma kartsin, pole kaua ise seisnud.... Siis pani ups kapotile istuma - rissand, ma värisesin. Tundsin nagu ujudes, et kohe kukun...et hoia käest, siis hästi... Samas oli uhke tunne - istun autokapotil. Ja teadsin, et ma ei lenda, kuid Nansy ei saanud minust lahtti lasti, mul kohe kartus... Nii hoidis ühe käega fotoaparaadi, teisega mu sõrme... Aga pildid tulid v väga ilusad. 

Õhtul ütles Nansy, et kui ta hakkab fotograafik, siis olen mina modell  nr 1. Täna sündis modell Tiia... Võtan väljakutse rõõmuga vastu. Mulle meeldiks modelli töö. Küll ületan hirmu, et istuda autokatuselgi, kuiu vaja.

Tänasest jagub homsekskii paarik postituseks mõtteid ja hetki.

Oli väga ilus emotsionaalne päev .

Avastasin end uuesti... või noh sügavamalt või taolist... Ma ei tea, kuidas õieti öelda, kuid minu sees on selgus ja rahu... Sellest homme.... 

Enne veel, kui...

 ... kirjutan tänasest, küsimus laiale ringile, kus käisin ja kus istusin... Tavaliselt ei istuda... Mina vähemasti ei mäleta ise, et oleksin seal istunud... Nooremad teevad vist vahetevahel tihti, seega mina lähen aina nooremaks ja ülemeelikumaks...😋😍😂😂 

Lihtsalt olemise päev tegelikult muutis minus palju asju selgemaks... 💓 Seda oligi vaja..

Hommikul ei teadnud ma isegi kuhu tee viib ... Pisut aimasin...

Nukumajamäng pani mind mõtlema...

 

Tõsiselt jäin mõtlema,  miks ei julgeta olla võluv naine iseendalegi... Hästi end tunda... 

Mina ise kaasa arvatud. Ega ei usuta vist, et mul käib ka ikka veel vahel küsimus enda sees: olla või mitte olla... Aga kes olla ja kes  mitte olla... Selles on ka küsimus. 

On pagana mugav olla omaenda varju taga peidus ja mõelda kes teab milliseid kurbi mõtteid või suuri probleeme... Mina olen mõelnud, et olen vigane ja igatpidi kõver, väga kõhn ja samas paks, mu huuled ei sobi ja nii edasi... Kuidas  julgen säravalt elada veel... Aga see pole ju mina, olgem ausad.

Õnneks on see mõte, et olen kole ja vaeseke,  aastatega vähemaks jäänud. Siis pean sügavasse auku kukkunud olema hetkes, kui hakkan taas lollakaid mõtteid mõtlema.

Siis tuleb minu kõrgem mina sosistama... Teda pean lihtsalt kuulama...

Mina olen mina. Parimates aastates ja parimas kehakaalus, parim versioon iseendast. Kellele see minu arvamus ei meeldi, nendega olgu jumal armuline. Minu probleem pole ja ma ei viitsi nendega vaielda. 

Oli aeg, kus ma tõepoolest ei kannatanud, kui mind vaadati.. Oi, kui ebamugav see oli... Kahtlesin endas, ehk ja äkki...  Enamus inimesi rääkisid , et puuetega inimesi vahitakse, nad on nagu tabu ja nii edasi. Kuramuse kergelt jäi see  valearvamus külge korraks... Usun nüüd, et see on valearvamus või miski arvajade endi sees, millega nad ise toime ei toime. 

Vähemasti mina olen pilkudest üle kasvanud. 

Nüüd mõtlen vastupidi , et ehk vaadatakse hoopis sellepärast, et pannakse mind ennast tähele,  mu sära või kui korralik ja ilus, sexi välja näen.  Ja enesekindel... Ma ei arva, et pilke püüab vaid mu puue ja ratastool... Nähakse seda ka,  kuidas saab puudest üle kasvada ning ühiskonna piiridest välja astuda. Ratastooliga välja rallida.

ja ollagi võluv naine. Naine, kes teab iseenda väärtus ning teiste väärtusi.

Ja   kui keegi jääb vaatama mind  nii, et panen seda tähele, siis pilgutan silma ja naeratan. Eriti hea kelmikas relv meeste puhul. Päriselt ka. Mõni keerab selja, mõni naeratab vastu... Rohkemat polegi vastu. 

Laste puhul kehtib sama. Lastele ei saa üldse vaatamist pahaks panna. Nad peavad kuskilt õppima, et on olemas teistsugusi inimesi. 

Naised ... Team, et on naisi, kes veidi kadedad mulle, et näiteks mul riideid või saan möllata... Ärge olge kadedad - minu olemise taga on siiski palju vaeva ja pisaraid. Mul jälle  pole  neid asju, mis teil on. 

Oleme tänulikud ja õnnelikud, mis  meil on. 

Mina olen tänulik tänase päeva eest, tänast oli üks päev elus. Homme uus päev juba... 

Tiiatibu ilusalong Nukumaja...

 ... töötas täna pea poolpäeva. Ilu - tegemis - meister Nansy. Nagu  viimasel ajal ikka...  Mina ei mäleta mõnda aega sellist  mõnsat päeva, kus said kõik võimalikud iluprotseduurid tehtud 😀 

Ja kaks naist said tõeliselt kenadeks printsessideks 😍

Mina olen nüüd roosakas blond. Endale meeldib see blondi toon kõige rohkem olnudest - nii minulik 😜 

Kuidas sai salong nime Nukumaja - vot seda ma ei teagi... Äkki oli  Nukumaja ja oligi punkt. Saime naerda. 

Vana vaksalis õhtusöök

 Sõime Põlvas. 

Maanteemuuseumis

Oli ütlemata tore teisipäeva õhtupoolik Maanteemuuseumis. Lihtsalt jäi tee peale. Ma polnud käinud ka veel, kuigi mitu korda mööda sõites mõelnud minna...

Igavesti vahva. Eriti lastele, usun. 

Sain esmakordselt ise autopoes seeski käia.