Helesinine unistus...

 Tšillin niisaama . On ju reede õhtu. Minu jaoks täiesti tavaline reede õhtu. Põnevaid ja häid üllatusi vaevalt, et saab tulla... Kuid iial ära ütle iial. Siin ja praegu kõik võimalik. 

Hingesopis sala helesinised unistused. Need panevadki mind särama. On neidki unistusi, mida ei oska või ei soovi ma unistada. Või on unistuste taga peidus soovid, igatsused... või tunded... Mida püüan enda eest salata... Peita... Kui pole neid, siis pole ka... küsimust, kas suudan rohkem olla...

Kuigi tean, et võiksin rohkem olla. Alati. 

Ja siiski miski hoiab mind ikka ja jälle milleski tagasi. Vahetevahel pole enda vastu aus. Siiras. Kuigi näin enda meelest vägagi siiras ja aus... 

Täna oli tegelikult igati vahva reede. Sai nii öelda enam-vähem tava kodu riietes Mellistes poes. Mul on kõik riided ilusad, vahet pole, kas kodu või linna või muu.  Kuid ise tean täpselt, mis riietega välja väga ei kipu minema. Olin säravalt lohakas. Natuke. Seda tean ise. Teised ei pannud seda tähele. Aga vahel on tore ja mõnus olla niisama säravalt mitte igapäevaselt kenake! Lohakas pole just kõige õigem sõna... Arvan, et seda tunnet, mis sellega kaasneb vajavad aeg ajalt kõik naised. 

Lihtsalt olila kohal!

Sellisena nagu oledki. 

Kas või poe riiulite vahel.

Ja kui kohtadki kedagi, keda ei looda kohata, kuid salamisi loodad ikka kohata, siis nähakse loodetavasti tõelist sind. Naisena.

Veel sain siin mängitud taas juuksuri salongi. Sõbranna Maarja tegi ilusaks Nansy.. 

Minul värvis eile Nansy juukseid. Otse loomulikult endaga tegelemisel pean end tundma lõpuks printsessina. Seda ma naudin alati. Tõsiselt. 

Juuksuris on ka naiste jutte ja palju naeru, See käib lihtsalt asja juurde.

Hetkel olen taas üksi. Üksik printsess, kes arutleb omaette, millal saaks minna välguna kuhugile minna... Näiteks tantsima või hilisõhtul jalutama... Ilma, et peaksin tohutult ette planeerima... Ennemini nagu sain seda palju rohkem teha, mina mõtlemata väga ette. Mitte alati. Rohkem küll. Nüüd kaob kuidagi aeg abistajatega lihtsalt ära... Ja üksinda ma ei lähe... Ma tõesti ei nutta ega virise. Kummaline on mõelda, kuidas on muutunud miskid, isegi ei saa aru, mis nimelt muutunud on. Aga helesinine unelm rohkem olla pole muutunud... 

Pai endale

 Täna võin küll kindlasti teha endale pai. Jalaga või käega - pole vahet. Südamest pai. 

Valisin ammuse pildi siia. See pilt meenutab üht koolitust, kus olin projektijuht. Kui pidin leidma sümboli, mis annaks ja kannaks mu  väge. See oli kümmekond aastat tagasi... Mina leidsin maha istudes puudelt Waide õuelt... Praegu jäi pilt lihtsalt silma albumit sirvides - ei teagi miks... 

Aga täna paid iseendale.

Sain hakkama loodetavasti vähemasti ühe asjaga, mida  paar aastat tagasi ei osanud ma isegi unes näha. Kuid see annab kindlasti tulevikus päris paljudele rõõmu sooja ja ilusama kodumaja näol. Ma ise usun ja tean, et üks hetk varem või hiljem on praegune kodumaja renoveeritud. Vastasel juhul ma ei püüakski pingutada. 

MTÜ TM Loovuse aastaaruanne sai vastuvõetud ja kinnitatud. 

Juhatustes olemine on töö. Tõsine loov töö.

Ja siis veel olla oma elu võluv printsess - see on küll päris keeruline, kuid samas nauding. Teha, mis iganes soov on. Õhtul tuli mõte õppida barsi - minu meelest seda saab ka kenasti jalaga / varvastega teha, sest keha ja ka südame energia mul ju on. Mis see üleüldse on, seda tean veel tõesti vägagi vähe. Kuid saan aru, et võimas tehnika enda leidmiseks ja hirmude jt kaotamiseks, hea kerguse loomiseks jne. teise inimese puudutustega õigete punktidesse. Igatahes tundub põnevalt lihtne... ja vägev.    

Kunagi tundus ka psühhodraama sama põnevalt lihtne... Ja oligi põnevalt ja vägev. Kas praegugi on see nii mul - ma tõesti enam ei tea. Ma ei tea sedagi, kas hetkel tahangi veel edasi õppida psühhodraamat... Neliteist aastat olen tahtnud, kuid põmm peaga vastu seina jooksnud aina - kaua võin  endale haiget teha uskudes, et psühhodraama õppimiseks pole mul häält ega selget kõnet... 

Samas, kui ma juba laulan. Õhtu lõpuks harjutasin taas uut laulu. Minu jaoks uut laulu... Võiks öelda, et selle laulu olen hetkel armunud.

Printsess võiks olla iga hetk armunud. Kas laulukesse või iseendassegi, kui muid armumisi parajasti ei olegi.

Ja siis teha pai endale... et olen olnud taas ilusti asjalik üks päev.

Tehke, mu lugejad iseendale pai - te olet seda väärt.

Siilike tuli külla

 Öösel. Silver klõpsas pildile. Ma polnudki ammu siili näinud...

Naeratused, need naeratused

 Riidehoiutädidki võiksid vähemasti naeratada. Oleks haigla natuke helgem ja lootust andev koht...  

Käisin Maarjamõisas. Külatusajal. Panin tähele möödudes riidehoiutädidestki mööda koridore, et mitte üks  riidehoiutädi ei naeratanud. Nad seisid mornilt. Andsid automaatselt riided  kätte või võtsid vastu. Saan aru, et ega haiglakülastajaidki ei suuda tihti neile naeratada... 

Mina ära tulles, jopet kätte saades, naeratasin säravalt riidehoiutädile öeldes aitähki. Tädi pool sekundit mõtles, siis naeratas vastu. Miski muutus temas... 

Naer ja naeratus parim ravim. 

Minuga on hästi. 

ÖÖtöö on maalimine

Kui on pinge sees või ei tea, mida teha või mis saab,  või ka, kui tuju suurepärane ja vaim loomiseks peal, on hea lasta  endast kõik välja öösiti lõuendile. Ikka värviliselt ja lootusrikkalt. 

 Mulle meeldib hilisõhtuti ja öösiti maalida. 

Maalimisest pilt on tehtud päeval. Sest tavaliselt maaliin ju üksi olles. Normaalsed inimesed, kes teeks pildi klõpsu,  magavad öösiti 😋😉😊

Tühi tunne

 On olnud palju.

Hetkel on mul tühi tunne. Ei, mitte väljapigistatud  sidruni tunne... Lihtsalt tühi tunne. Selline rahulik. Natuke väsinud. Natuke mõtlik. Natuke mitte-midagi sooviv. Natike igatsev, kuid mida või keda, ei tea.

Teha oleks ikka  palju.

Kuid ei viitsi miskit teha. Kõik  vajalik oleks nagu tehtud. Samas ei tea ega oska,  mida järgmisena teha... 

Olen lihtsalt. 

Algab nädalavahetus...

Tahaks minna kõigest kaugemale. Ise. Üksinda. (Abistajata. See soov on mul ka vahetevahel... Kuhugile välja minna ma ju üksi ei saa... Seegi võib vahel olla lihtsalt väsitav. Kuigi mul on super head isiklikud abistajad, keda saan usaldada ja nii edasi. Kuid siiski...)

Olla vaikuses. 

Leida hetkemõte.

Üles otsida uuesti iseend.

    Teada, et tühi tunne toob ja loob head. Et pole üldse tühine...

Minna tantsima... Tantsima kas või kujutluses...

 

Live on tehtud!

 

Mis on minu, Tiia, lugu

Mõned  tundi veel ning teen oma esimese pika live i. Soovin salamisi, et see julgustaks mind oma unistustega edasi minema... 

Seda live - tundi näevad ja kuulevad vaid TU Akadeemia rahvas. Ega õppetund elus ei olegi mõeldav teha ükskord ja väga paljudele... Siis kaoks võlu rääkida hoopiski ära. Iga rääkimine peaks jääma võluvaks ja eriliseks ning olema pühendatud kuulaja(te)le...

Nagu ikka ega ma ei tea, mis täna välja tuleb, mida räägin täpselt... Kuid loodan, et tuleb mõnus live 😉

Õnne tulemust on näha pärast jälgedes.. 

Miski lõpeb, miski algab...

 Taevaski nutab

minu kuumi pisaraid 

rahena lumme.

Täna tuli see ammuune oma kirjutatud haiku taas meelde... See haiku ilmus Nooruses, mis muutis meie kahe elu... Ammusel ajal ma ei mõelnud selle sügavusele nii nagu täna sinu haual...

Ma olen palju mõelnud ja öelnud, et palju asju ja hetki oleks võinud teisiti olla... Õnnelikumad... Paremad...  https://www.tiiajarvpold.ee/2024/02/kolm-kopikat.html 

Usun, et me lapsed ja lapselapsed kannavad sinust palju head edasi... ja suudavad andestada eksimustele...   Usun, et sa vaatad neid vikerkaarelt ja saadad sealt naeratuse...

Elu läheb edasi... 

Möödas on palju, kuid ees on veel palju... Mul.   

Vikerkaar...

... on praegu taevas. Hästi suur ja kõrge... Ühendab taevast ja maad võimsalt ja eredalt. Seitse tooni vikerkaarel on nii  puhtad ja säravad...

See on ilus vaatepilt tänasele lõppetuseks. 

On väga hea tunne, kui usaldatakse  mind oma valikute valimisel  ja  lõpuks öeldakse et just sellist vastust oodatigi. Kuigi ise arvasin, et see vastust polnud see, mida oodatakse... Ma lihtsalt ei oska enam tavaliselt pinnapealselt vastata, kui mõte on sügavam.  Või kui soovitakse minuga kohtuda ja küsitakse siiralt, kuidas läheb... Seegi teeb hingerõõmu tohutult. 

On hea mõelda,  et olen ikka tingimusteta mõnel mulle nii armsal inimesel meeles või südames.  

Praegusel ajal on meelespidamine kuidagi nihkes, vähemasti mulle näib see nii.  Ma tunnen vahel tüdimust või kogunisti jõuetust, et olla olemas, pean midagi tõestama teistele, kellele tahad olemas olla... või kui palun abi, jälle tõesta midagi  ja anna anna anna.. Saan suurepäraselt aru, et teistel inimhingedel samamoodi. Keeruline on jääda iseendaks. Kuigi enamus räägib, et iseendaks jäämine oluline... Ongi. 

Juhuseid pole olemas.  Isegi, kui näib, et näiteks isiklik abistaja on sattunud juhuslikult minu juurde tööle, siis see nii võib olla polegi. Juhuseid pole olemas, kuigi tundub terve elu vahel olema juhuslik. Anna luba juhustel juhtuda ja ühel heal hetkel tunnedki, et see polnud juhus. Elu on tõeline. Nii ehtne ja tõeline on elu nagu vikerkaar. Ilmuv  ja kaduv...

Olla lihtsalt Täht

 Latiino muusika Tähtede Täht  on hetkel Kanal2-s. 

Huvitav, vaatame, mis täna juhtub... 

Mina olen kogenud ja õppinud endas, et julgus on olla Täht  eelkõige iseendale... Ma hakkan nüüd õppima üht laulu, mis kummitab mind juba mitu kuud...  Ma  ei reeta praegu, mis laul on. Ütlen vaid, et eesti keelsed sõnad sain täna lauljalt endalt. Sest kuskilt mujalt ma neid ei leidnud. Natuke nukker .laul, ja samas mõtlemapanev ja ...  minust ütleb mõndagi... 

Arvatavasti esitan seda laulu juba juunis. 

  

Mollutamise päev tõsiselt

 

Eile  sai proovitud üht pisikest esinemist või rääkimist... Olen elevil. Valma  🥰 Ei olegi ammu - ammu nagu sellisest vormist midagi teinud. Olen küll rääkinnud näiteks näituste avamistel, vestlusõhtutel ja nii edasi. Aga on olnud kunagi aeg, kui sai käidud loengud pidamas ja sai ka koolitusi teha.

Ja selliseid tegemisi igatsengi ka taas tegema hakata. Olen tegelikult koguaeg salamisi igatsenud. Kuid kuidagi on aeg kuhugile lennanud teiste asjadega, mis on olnud samuti väga vajalikud. Vajalikud ja kasulikud iseenda rohkemaks leidmiseks. Arenguks. See on ju see, mis me teeme, teeme iseendale kõige pealt. Ja siis enda kaudu teeme teistele.

Nüüd saan end proovile panna TransUnity Akadeemias. Zoomis. Live s . Olen osalenud paljudes live des, kuid nüüd saab olema minu live tund. Otse loomulikult pabistan. Kui ei pabistaks, siis ei teeks õiget ja loovat asja. Teemad on natuke uued, aga samas pole miskit enneolematut uut. Olen ennemgi teinud enesearengu koolitusi. Ja nende tegemist kunagi ammu olen nautinud.

Jah, tean, et praegu rääkivad väga paljud (kui mitte kõik) mingitest asjadest iseenda sees ja ümber. Vahel saab mul teiste tõdesid palju, ka õppimise jaoks liialt palju ning siis mõtlengi, kuhu maastikule veel mahun mina oma väikeste elutõdedega. Kas mul ongi piisavalt neid, mida ikka uuesti ja uuesti pisut teises võtmes ja //või valguses jagada. Et jääda pildile, tuleb üllatada nii iseend kui teisi inimesi. Ja siis sellepärast olen mõelnud, et hoian end tagasi...

Mulle tundub siiski, et iseenda tagasi hoidmine on nagu vaimne kui hingeline piirang iseenda suhtes. Vägivald iseenda suhtes. See on õudne ometigi. Kas kaasa mõtlejaid või kuulajaid või lugejaid polegi alati peamine. Peaasi, et saan ise hea auru välja lasta...

Mais üllatan ehk veel esinemistega...

Täna aga ei teinud midagi tarka. ..

Võtsin puhkepäeva. Mollutasin ilusti. Kuid päris palju sain tehtud... mõelddud edasi - tagasi... Otsustatud... Isegi üht filmi vaatasin... Tegin hääle harjutasi... Vaatasin lakke...

Papa...

... olid ikka omamoodi maailma parim papa...  Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et teistsugust papat ei oleks saanudki  ma tahta... Kuigi vahetevahel küsisin endalt, kas rohkem armastan või vihkan sind... Ma ei  sallinud su joomist... Aga igatsesin su paisid... Mmhh, nüüd ütlen ja teen järjest tihedamine paisid - see on ju nii armas, hoopis erilisem, kui kallid....Sa andsid mulle palju. Kuigi olid väga tavaline mees, kes ei teadnud - nii vähemasti mulle tundus ja tundub praegugi -  mida elult soovid tegelikult või kuidas end väärtustada...Sa kinkisid mulle kihvti elu! 

Täna möödub papa surmast 16 aastat... 

Olen saanud ikka hakkama saanud...Tean, et see oli su ainus salasoov enne lahkumist, et mina saaksin hakkama ning olid uhke lahkudes, et su tütar saab alati hakkama... 

Aitäh sulle, et olid minu papa ja täpselt selline nagu olid ❤️

 

Täna sakkis kõik...

 ...lõpptulemus, mitte midagi ei sakkinud! Kõik on normaalselt hästi.

Algas kõik eilsest peale, nägin magama minnes kummalisi lennukitulesid, hästi madalal. Sel olid sinised ja valged tuled... Väga võimalik, et oli lennuk, ma ei ole pimedas drooni näinud, äkki oli droon, või oli UFO... ? See viimane meeldiks mulle kõige rohkem 😜 Oleks ju tore teada, et üks kord elus näen UFO-t 😃 Ma isegi ei kartnud. Loodan, et nad on ehk normaalsemad, kui mõni inimene... 😂 

Siis ma sain teada, et minusse kiindunud või lihtsalt taheti mind proovile panna, et enda ihasid rahuldada 😂 Jah, ma ei ole niisugustel teemadel väga bloginud, aga see ei olnud esimene ja vaevalt ka viimane kord... Paraku ma pidin talle pettumuse valmistama, kuna ma olen hetero 😂😂😂 Mul pole mitte midagi teistsuguste inimeste vastu, päriselt ka, aga mingi taktitunne peaks ikkagi igaühel olema... Aga mul oli vähemalt lõbus! 😃 Ja ma sain küsida, mis on tõeline armastus... Loodan, et ehk jäädi mõtlema...

Täna oli tähtis meil tähtis koosolek. Kõige naljakam, et ma ei suutnud otsustada, mida ma selga panen 😀 Vahetasin 3 korda enne koosolekut riideid 😀 Nagu läheks kohtingule! Armas taevas, mis siis saab, kui ma päriselt kohtingule lähen? 😀

Veel mitu-mitu asja enne koosolekut sakkis täiega... Mõtlesin, et lähen hulluks, mul on juhe koos! Aga ei, lõpp hea, kõik hea! 😊 Hetkel ikkagi jätkan juhatuse kaaslastega tõsiste asjadega ka. Loodan, et lõpptulemust näeme siis, kui ma ja on uues kuues! 😎

Ja veel üks väga tähtis asi, kuna ma jälgin müügikuulutusi, siis täna tuli mu ellu üks mõis, mille ma ära armusin! Ka mõisa võib ära armuda, kasvõi korraks!

On küll hästi palju naeru, aga tegelikult oli väga töine ja väsitav päev! 

Minu spontaanne elumäng

     Täna muidu hästi tore ja ka tegus päev. Ei saa miskit halba öelda. 😃 Päriselt ka.

Ainult täna sain aru, et mul printsessina ei olegi nii luksuslik elu, et võin ja saan iga hetk teha ootamatuid asju või plaane ümber. See on ju mõnel päeval päris loomulik elumängu osa, et tegemised muutuvadki. Kellaajaliselt. Või asju tuleb juurde, mõni asi vajub kuhugi aegade igavikku... On ju igati normaalne põnevus täis spontaanne elumäng!!!?

Sellest just tunnen mina puudust. Mängida päris ise oma elu-muutuste-mänge iga päev ja nii, et  saan ise sajaga naudingu - see võimalus praktiliselt  puudub mul. Ametlikult sõltun 180 tunnist kuust, siis abistajatest või kellegist... Aga kuhu jään mina ise? Jube keeruline on ikka selgeks teha,  et elada vaja iga hetk, mitte vaid üle kümne hetke... 

Ma pean leidma veel ja veel uusi isiklikke abistajaid ja nii edasi.     Jällegi pikem tavaline jutt. Või hoopis suur soov, veel rohkem ise saada elumängudest osa, neist mängudest, mis pole ette täpselt plaanitud või keeravad teise suunda, muutuvad...

Mõni õhtu olen vaikuses. Alles  nüüd tabab kõrv hästi õrn vaiikset  helinat delfiinide tuulekellalt kardinapuu küljes. Kahel kolmel õhtul. Alguses  ei saanud aru, mis imevaikne puhas helin tuleb. Siis jäin delfiine vaatama... Küllap õhuvool on siiski nii tugev, et paneb toas oleva tuulekella imetasa helisema pool hetke.  Praegu akna taga vist vali tuul... 

See nii paitavalt rahustav. 

Mõnus olla nõudepesumasin!!

     Sai köögis kraanikauss uuesti kõvasti kinnitatud.. Hunnik lusikaid ilmus ka välja, kui sai valamut kohendatud. Ja mina mõtlesin tükkimal ajal, kuhu päkapikud lusikad viivad... 😂 Polnudki kaugele tiritud. Lihtsalt valamu seinaplaadi taha...😀

Pesin praegu täitsa uue  mõnuga ja puhtatundega nõusid. 

Mulle meeldibki muidu olla nõudepesumasin. Päriselt ka. Täna olen eriti nautisin nõude pesemist. Kraaninurk hingas värskemalt. 

Rõõmustamiseks on pagana vähe ikka vaja. 😉😍

Mõtlen elu üle järele...

 Ikka ja jälle mõtlen elu järele... 

Nii nagu kunagi õpetas mu vana... Vana lahkus täna 46 aastat tagasi... Selle lühikese aja, 11 aasta jooksul, mil sain olla vanaemaga koos, õppisin temalt palju. Olin aga väike tüdruk. Kogesin temaga palju.  Kuigi olin väike tüdruk. 

Ja ikka, kui ma miskit hästi ei teinud või mida oleksin võinud teha paremini, ütles vana alati: Mõtle elu järele...

Tuhat tänu, mu vana  💖

Täna ka mõtlesin ja mõtlen elu üle järele. Teha hetki paremaks ja // või meelde jäävamateks , kasulikumateks, vajalikumateks... Ega  igakord ei peagi olema miski halvasti, et elu üle järele mõelda. Ka head saab veel paremaks muuta. Ja vigadestki on omamoodi võlu õppida. 

Täna on tunne, et see kevad ja suvi saavad olema  vahvad. Täis asjalikke asju. Seiklusi. 

Kindlasti vajan veel abistajaid juurde või lisaks... Sest need, kes mul on, jäävad, kuid nad mõistavad, et mina vajan veel rohkemaid abikäsi ... Varsti panen ka järjekordse tööpakkumise... 

Lähima kuu jooksul on mul mitu vahvat ettevõtmist. Mõnda olen plaaninud juba päris pikalt... 

Aga kõik tuleb täpselt õigel ajal.

Kiisulikud imed ei jää kunagi hiljaks

 

Käisin hispaania muusikaterapeudi Ali töötoas Tallinnas, tuttavas ja sõbralikus Pai villas. 

See laeng millega ma praegu sealt koju jõudsin on ikka üle pilvede! Üks asi on muusikateraapia, aga teine asi on asi on avastada oma häält ja oma kõnepuuet, mis tegelikult äkki ei võikski olla puue...

Jäin veel mõtlema, et huvitav kui palju logopeede teevad praegusel sellist võimsat ja ägedat tööd, trenni ja harjutusi... Ma ei ütle et see oli lihtsalt ravimine, see on midagi palju-palju rohkemat! Omal ajal sai ikka käidud küll logopeedide juures ja mul hakkas seal igav. Arvan, et midagi jäi puudu...

Aga täna mu laulmisele ja Germanile, on minu hääldus väga palju selgemaks ja kõlavamaks muutunud!

Ja teine asi, mis ma olen selle aastaga kindlasti kõrva taha pannud, et kuidas peab laval esinema. See on omamoodi kunst! Minu puhul on see päris julgustükk! Nt täna töötoa lõpus küsiti kõikidelt kes julgevad nagu välk-pauk laulda! Salamisi oli märkmik käekotis kaasas küll, kuid ma ei võtnud seda kordagi välja. Ühel hetkel ma mõtlesin, et ma ei laula, ma ei ole valmis, siis ma järgmisel hetkel olin iseenda jaoks täht! Ja ma laulsin! Mina olin rahulik, minu lauluõpetaja oli õnnelik ja kõik teised ka. 

Laval säramise kunst on oluline ka kunstnikuna ja paljudes teistes rollides mulle.

Täna ma võin kindlasti öelda, et imedele ei leidu kunagi hiljaks jäämise aega! Võimalik, et kui ma natuke veel tööd ja vaeva näen, hakkan isegi R-tähte ütlema! Mida ma ei ole iial öelnud!

Täna ma olin kiisu moodi riietunud, kuna mu stilist soovitas nii, ja mul tõesti oli päris hea olla. Hea, et ma julgesin ära käia!

Nina on väsinud mul. Tuleb välja, et hääle tegemise juures on ninal päris oluline roll...

Homme Tallinnas

Sel aastal juba kolmas kord Tallinnas. 

Ootan elevusega homsest kohtumist ja tööd 😍

Need kaks korda kaks delfiini mu ehete riiulil

On küll kaks korda kaks delfiini mu tudunurgas.ehete riiulil. Mu maalil. Ja kaks, täpselt sarnast kaks delfiini kujukest kinkis Nansy sünnaks sellepärast, kui  maal on vahel kuskil mujal näituseseinal, siis on mul ikka kaks mini delfiini.

Delfiinid olevad elu algus. Targad. Erilised. Mulle tundub, et nad sümbolseerivad ka armastust. Võib olla ka igatsust  millegi mõõtmatu järele... 

Mul on tuulekellgi delfiinidega, ripub kardinapuu küljes...

Muutmisemäng

 

Kööginurk tänasest selline. Ilus. Mulle meeldib. Tulevad riiulidki veel. Valamu ka taas parem... 

Võite küsida küll, miks näen ikka nii vaeva, kui soovin siit siiski minna mujale... Olen ise ka seda mõelnud palju palju... 

Aga miks ei võiks hetk siin ja praegu olla ilus nii silmale kui hingele?! 

Uued hetked uutmoodi ilusad. 

 Elu on muutumises iga hetk. Elu projekt on suurim muutuv projekt üleüldse igaühe jaoks. Olles ise looja. Ole ise nautija. Ole ise vastutaja. 

Jah, soovin siit minna uute lossi 😍 Küll see hetk tuleb ka õigepea... Tean, et tuleb. 

Kuid hetkel olen õnnelik ja tänulik , et selles väikeses pesas, mis on mul, on kena olla. Kuigi ma ei saa uhkustada, et kõik on minu käte töö,. Aga siiski olen päriselt uhke, et suudan oma südamega oma elu juhtida ning jalgu appi võttes siiski mõndagi ise teha. 😃

Vahel ei pandagi kohe tähele,  et mul jälle miski muutunud on.     Seegi on normaalne. Sest teised inimesed peavad muutma oma  elus miskit ka koguaeg... 

Deprekas üheks õhtuks

 Deprekas üheks õhtuks on lubatud.

Eile õhtul oli mul deprekas.

 Kõik kukkus kolinal kokku. Polnud selgust ega valgust... 

Läksin ebatavaliselt vara voodi. Magada ka ei viitsinud. Jagelesin Bongoga teki pärast. See oli lõbus. 

Praeguseks hetkeks olen jälle lennus. Deprekas läinud. Sõin mitu kohukest ära - see vist päästis mind lollide majast 😂😂😂

Päriselt ka. 

Aga kõik probleemid saavad lahendused, kui julgesti neile otsa vaadata. Selgepilt alati olemas, kui hoiad südame avatud.

Kokku kukutud asjad loksusid uuesti oma kohtadele laiali. 

Naeratagem

On naljapäev. 

Aga nalju pole. Tõsiselt.  Vähemasti täna.

Kuigi saan ikka naeratada. Iseendale printressina. Ja samuti mitte nii headele olukordadele.  

Juba põrkepalli tunne, mis mul on paar nädalat, ajab naerma.

Ikka üles - alla, alt üles, ülevalt ... rahuliku tasakaalu - ja uuesti alt üles. Ja nii mitu korda päevas. Iga päev. Välja arvatud mõni hea päev, kus olen olnud tõeśti ilusti kõrgemas levelil .Rahulik. Hea. Särav. Seda seestpoolt. Kuigi ka kõrgemal olles on olnud ja on edaspidigi omad raskused / probleemid, kas või kõige väiksemadki, sest muidu ei saa aru ju, kui hästi tegelikult siiski on.

Kui tihti ununeb see põhi tõde ära. 

Palju rääkidakse praegusel ajal energiatest, mille tulemust ongi pillapalla võnked. 

Järjest rohkem saan aru, mis energia on. See pole vaid laetuli ja kallis elekter.     

Minu jaoks on selline energia rohkem valguse tunnetus. 

Valgust vahel varjutab vahel pimedam pool....

Tegelikult soovisin öelda, et ükskõik, mis elumäng mängimiseks ei tooks ega looks, naeratagem ikka iseendale ning siis ka teistele.😊😍 

"Armastus kevades" 2. mail

 

Kevadpühad...

... lõppesid siiski mõnusasti ja toredasti. 

 Enne tänast lõunat polnud mul absoluutselt pühade meeleolu ega tunnet... Siis sai mindud õuegi. Eile olin näiteks üksi. Üksi olemine mind ei kohuta üldiselt, kuid kui kõik jamad kuhuvad ühte kohta üheaegselt - südamesse - siis tahaks siiski tuulutama minna. Hingata paremat. Üksi aga ei saa ma akentki lahti... Korraks, ainult korraks oli kogu virrvarr jamade keskel mul lämbumistunne... Kuidagi liiga palju sai kõike liiga lühikese aja jooksul. 

Aga pole hullu. 

Küllap läbin needki keerulised asjad. Olen ikka teel. Kui need keerulised asjad lahenevad, tulevad ju uued ja uued asjad, mis nõuavad ikka aińa uusi ja uusi lahendusi...

See on kulgemine tähtede poole.

Elumängus.

Sai lihtsalt jalutatud. Sinilillede asemel leitud lumikellukesi. Nähtud metsas kaht kitse. Aiamaakesel tiir tehtud, natuke rehaga üle tõmmatud.  Lastega sibulakoortega mune värvitud. Igati vahva oma akusid laadiv õhttupoolik on olnud.     

Tähtede Tähed...

... on täna õhtul 20.05 Kanal2-s  taas teie/meie ees. 

Mina hoian kõikidele tähtedele vabraid, sest nad ongi väga head 😍 Võrratud. Ootamatud üllatajad. Julgelt iseenda ületajad.

 Ma olen uhke ja mul on au, et üks Tähtede Täht ´German  Gholami soovis pildi minuga.   

Tänud Silverile

Üks tort mulle, teine sünnipäevapoisile 😀

On olnud võrratu ja lahe jagada end emmena, nüüd juba ammu mutina sinuga, Silver, päris miljoneid hetki. On olnud õnnelikumaid ja kurvemaid hetki.

Elu esimene õnnelik meil oli Tartu sünnitusmajas, kui kohtusime 😊💖 

Tuhat tänu, Silver, et oled olemas! 

 

Minu eilne soeng

 

Imeline tähtede päev

 

Jälle üle mitme aja saime teha Hannaga imelise päeva. 

Rallisime pisut ka ringi, kuigi  käisime Tallinnas. Pärast sõitsime Piibe maanteelt koju tagasi,

Mõtlesime teel sööme ilusas söögikohas. Nelijärve tuli meelde - talvepäevad - kuid täna pandi kell 17 kinni see tore söögikoht. Siiski rääkisin Hannale õhinal, kuidas me Kristiga kelguga kihutasime.

Süüa saime Musta täku tallis. Seal polnud ma ennem käind.

Täna pidi olema oranz päev. Isegi mu kõrvitsapüree supp oli oranz.

Ja siis üllatuslikult nägime - kohtusime endise isikliku abistaja Sigritiga. Rõõm oli mõlemapoolne.

Homme tuleb oranz päev...

 ... ja üle pika aja lokkidega 😀

Võtan homme aja endale. Rallin päälinna. 

Noh, võib küll arvata, et ma koguaeg rallin ja lendan ringi, kuid see pole üldse niiviisi.  Päriselt ka. Kuni eilseni olin 17 päeva toas. Ei saanud õue õhku nuusutadagi. Tõsi, avatud aknast sain siiski kevadet hingada. See pole aga jälle see, mis minna ise välja. 

See on aga minu elu. 

Ja ma ei nutta. Milleks nutt...

Kõik loevad ja näevad rallimisi ja toimetusi ning ei suuda mõeldagi, kui palju tegelikult olengi vaid toas. Ma ei saa väga hästi öelda, et palju kodus... sest kodus olla võib tähendada ka korrakski õueski käimist... 

Olen harjunud sellise seinast seina olemisega. Kord pikalt seinte vahel, nii et keegi teine ei pane seda tähelegi peale minu enda, kord jälle rallin sajaga ringi, Toimetan - tegutsen mõlemal juhul. 

Eile Raadil

 

18 aasta tagune sünnipäeva kink papale...

... on kink mulle endalegi. Esimene maal muutis minu elu.💖😊 On andnud ja annab kindlasti veel ja veel uusi võimalusi ja väljakutseid.

 Olen nüüd 18 aastane kuntnik 😋 See on võrratult lahe värviline aeg olnud.

Tuhat tänu papa, et olid olemas sellisena nagu sa olid!! 

Ei saa kunagi valmis

 See minu kodu, mis ei saa kunagi valmis!!! Vähemasti praeguse koduga näib nii olema aastast aastasse, kuust kuusse, päevast päeva...

Täna on jälle köök pahurpidi keeratud. Tegime Toomasega remondi edasi. Tasapisi edeneb. Aga avastasime köögikappi tagant - üllatuse, mis polegi üllatus - hallitusseened. Tore. Kuid õudnre.  

Hea, et sai kappe liigutatud llõppuks. Liigutan mööblit pidevalt, kuid köögikappid olid  üle kolme aasta seisnud paigal, välja arvatud õnnetu alla sadanud kapp. Siis veel küsidakse, miks mööbeldan nii palju ning nii edasi...

Nüüd kööginurk hingab. Varsti saab uue väljanägemise. Vaatan kuskilt uued kappid.  Pean shoppama minema. 

Igav ei hakka.

Tegevus juures. 

Lihtsalt vahel tüütu ja väsitav, kui tuleb miski ootamatus,  mis vaja lahendada kiiresti...   

  

JÄLLE KEVAD!!!

 Kevade esimene hommik sel aastal oli laulutunnis. Germaniga laulutunnid on küll iga nädal. See on juba nagu elustiil. Ootan. Avastan enda häält ikka ja jälle.  Mulle meeldib juba see, et lauluõpetaja German pole kordagi mulle öelnud, et ma ei saa või ma ei ole suuteline. Vastupidi. See on lihtsalt imeline, kuidas ta mind toetab.

Varsti saab laulutundides olemises kolm aastat.

Soovin kõikidele imeilusaid kevadeviise ja kevadevärve!!!

´

    Jälle oleme talve ilusti üle elanud. Nagu  alati. Nüüd tuleb rõõmuga kevad vastu võtta.

Tähtede Tähes...

 

... olime Kristiga täitsa nähtavad publikus. Eriti mu blond peanupp. 😀

Aga hääletage!!!

Mina usun,   et kõik kaheksa on  Tähtede Täht.  

  Saadet tehti  tv3 majas.  Fuajees võis pildi teha. Siit ka natu vale number... 😋 Vahva, tv3 ja Kanal2 saavad omavahel sõbralikult läbi. 

 

Haldja pühapäev...

 

Jälle oli päev iseendale. 

Pannkoogi pühapäev vaarikamoosiga. 

Tänase soengu proovis teha Mary Angela. Tõde on see,et tal tulevad  soengud ja patsid sama hästi välja kui Nansyl. Neil lihtsalt on kätt ja annet ja tahet juustega mässada. 

Praeguseks hetkeks naeratan ning tean, et tänane pühapäev oli nagu imeline haldjaline. 

Iseenesest. 

Üks hetk ja mõte viis teise hetkeni ja mõtteni. Lihtsalt. Kergesti.

 

Mu uus sai imeilusa nime - Metsahaldja kodu. 

Facebookis toimus nagu väike nimede pakkumise võistlus... Mulle meeldis  kõige rohkem see.

Arelinilt, kes palus miskit Norrast  maalida ning kes saatis palju pilte, sain täna teada, et olen valinud maalile maja, mis on Norras omaette kuulus. 

Seda ma ei teadnud. Aga nii, kui pildi nägin, teadsin otsekohe, et selle maja kuuskedega maalin. Tundus põnev. Pilt kõnetas mind kuidagi väga. Praegu võin rääkida, et esimese hooga tulid kuused männide moodi - pesin pool maali puhtaks... Lappe läks palju. Üks vana seelik ja kätterätt. Teengi vanadest riietest lappe maalimise jaoks.  Värvide segamiseks läks kaks katki taldrekut.  Ma ei viska nõude kilde iial enne ära, kui nad pole olnud minul veel maalimisel kasutamisel. 

Nüüd saan aru, miks see majakene kõnetas mind... Unistan ju majast... Miks ei võiks kuusepuu kasvada elutoas... Ja mul on olnud üldse elus head teemad kuusepuudega toas... 

 Usutavasti leiab millalgi koduseina Norras... 

Maal peab veel kuivama ilusti ja veel väikesed asjad tuleb teha...

Aga kõik argised ootamatud jamad  sulasid värvidesse, mis "Metsahaldja kodus" on ning saanud rõõmuuks ja tänuks. 💖     

Vaadake täna Tähtede tähte

 Vaadake täna Tähtede tähte Kanal2-s kell 20.05!!! 

Kass Bongo harjutab kuivalt vannis olemist!!!

 

Uus maal ootab ilusat nime veel...

 

Valma

 Minu kunstniku tööpäev lõppes just nüüd - pool kaks öösel. 

Täna maalisin kümme tundi järjest väikeese kohvipausiga. Umbes paari tundi korisstasin. Tunnen, et parem jalg natuke väsind.   Muu hästi. 

Täitsa  lahe töö sai.  Kolme - nelja päevaga. Üllatun ise, et nii kiiresti valmis sai. Lahe oli teha. 

Homme ehk näete.

Head ööd.

Ajahetked...

 Mul on üle mitme aja, et nagu oleksin tühjaks pigistatud sidrun... Tegelikult praeguses ajahetkes on ikka hästi. Palju asju on hästi. Ma ei saa kurta, et pahasti on.Hoopis vastupidi. Ma pean tänulik olema, et praeguses ajahetkes on nii palju õppida. Ja lõpuks anda endast parim. Parim iseendale. Parim teistelegi. 

Kuid tunnen end kohutavalt väsinuna.

Energiat pole ollagi... 

Uskuge, ka mul tuleb ette selliseid hetki, kus tunnen, et olengi tühi kest, millega ei ole mitte kui midagi peale hakata...

Kuid, olen õppinud kukkuma selili. Vaimselt mõttes. Siis näen tähti. Ja oma kõrgemat mina. Kõrgem mina jälgib mind. On minuga. Seni, kuni usun, et minu mina on minuga, on hästi. Võin vahel kukkuda, lubada kukkuda ning siis jälle tõusta.

Mõni ootamatu asi põrkab vastu, et eest polegi võimalik joosta - see ongi päris elu. Siis kukkudki korraks teadmatult, mis selle põrke segadusega teha - ja ahmid õhku. Ahmid õhku, kuid ei hinga.

Kui õige hingamine taastub, hakkadki tõusma...

Minuga on küll nii. 

Et jah...

Ajahetkedes, mis on, saad kogeda päris elu. Päris iseend. Palju suudad. Palju ei suuda. Vihastad või armastad... Armastus on kõige kõige... 

Aga see on minu mõte, Minu tunne. 

Mitte sinu. 

Isegi siis, kui mõtleme ja tunneme ühtemoodi, on ikkagi sinu ja minu mõte.  Tundega sama lugu. Meid seob armastus. Isegi siis, kui viha võimutseb, on seal armastus... Sest vahel armastame ka vihased olla, kuigi ei tea seda... Nii on mõni hetk nagu kergemgi.... Kuid kas ikka on kergem... 

Armastus teeb olemise kergeks. 

Tuligi ajahetk, kus mõte kadus, mida soovisin kirjutada...

Homme jälle mõtlen. Kirjutan.      

Romantiline

 Viimaks ometi on saanud romantiline valgus mu toa seinale. 

Selle lilledega lambi ostsin juba eelmine kevad. Olin poes piilumas käinud juba mitu head aastat... Mul on vahel otsustus võimetu mõtemäng ostan või ei osta, vajan või ei vaja... 

Selline lamp oli Ehitus ABC-s viimane - ja kohe tuli selge otsus. Lamp ootas mind. Olin õnnelik ja tänulik.

Paraku samasugused laelampid olid müüdud... 

Vähemasti magamisnurk on õhtuti romantilist valgust täis.

Nii vähe ongi õnneks vaja!!! 

Peeglike, peeglike hommikul seina peal...

 

... KES on kauneim tänases päevas? 

Peegli vastus: 

Eks sina printsess Tiia!! Ära kunagi unusta, et oled parim printsess iseendale... 

Iga hommik vaatan tõepoolest kas või korraks peeglisse. Ütlen iseendale miskit head. Üks kõik, milline padi näos või kui sassis juuksed.

See olen ju ikka mina ise. Igal hommikul. Täpselt selline nagu olen. Ei ilusam ega inetum. Ei parem ega halvem. 

Olen tähelepanud ikka ja jälle, kuidas kardetakse hommikuti peeglisse vaatamist... 

Minagi pole tahtnud seda teha. Peeglisse vaatamist hommnikuti. See tundus nii kohutavalt hirmus... Nüüd olen aastatega õppinud vaatama. See on hoopis vahvalt kihvt. On hommikuid, kus naeran laginal öösoenguid - Väikese Nõia või Kunksmoori  soengud. Pole olemas lahedamat asja, kui alustada päeva naeratusega iseendale. Et sinust algabki kõik...  See aitab luua ka mõnusat suhtlemist iseendaga. Olgu ja tulgu päev, milline iganes. 

Täna hommikul polnudki juuksed nii sassis. Ma isegi natu pettusin 😋 Tahtsin head pildi... Aga öö oli mõnus. Sain juuksed lahti magada. Seda naudingut mul iga öö pole. Kui mul hommikul kammijat  pole, siis magan patsiga... 

Praegu ei saa ma küll aru, miks karta hommikul peeglit. Või hoopis iseend... Mina küll igatsen vahetevahel välja paista täpselt selline nagu olengi. Vahel nii öelda kergelt lohakam või teisi sõnu, alati ei saa näha välja harjutud ilus... Ja mis on olla aga endale harjutud ilus ja  parim... Kas siis, kui ma pole  kammitud ja lakitud, ei olegi ka enda meelest ma ilus ja parim... Olen ikka ju seesama Tiia. Lihtsalt magasin oma juuksed rahulikult sassi nähes undki.😂Muud hullu ju ei olegi. 

Minu olemus ikka ju sama. 

Igal hommikul.

Igal õhtul.

Seni kuni leian iseenda keha - hingega tasakaalu, olen ilus ja parim iseendale. Ka kõige keerulisematel hetkedel. Teised võivad arvata minust mida tahes... See on juba nende rõõm või mure.

Igatahes hommikul pilgu heit peegli pole patt.

See tõstab ja äratab üles. 

Vahel tuleb endki üllatada naiselikus väes

Mul polnud aimugi, et tänane´juuste värvimise õhtu lõpeb nõnna kelmikalt. Meil Nansyga.   

Sellist naiseliku väge iseendas pole ma näinudki või unustanud... Vist. ´Vähemasti piltidel... Oi, ma pisut kartsin ka selliseid pilte teha - päriselt ka 😀😂 Aga siis mõtlesin, et olen pagan võtaks ilus naine. Meil oli lõbus ka Nansyga. Miks pagan pihta ei võiks üks pühapäeva õhtu just selline naiselik... Kelmikas. Iseendki üllatav.  

Ei loe mitte midagi. 

Mina olen mina. 

Ja ma elan vaid kord. 

Ikka ja jälle pean tõdema, et oma aastatele ma ei mõtle. Ehk siis 25 ja nii see jääb...  Hing ju särab. Rõõmutseb. Kuigi argimuresid on ka üle pea... Oskan olla vaid mina ise, kes teab, et murede taga on alati lahenduste leidmis rõõm. 😀😍 

Naiselik mäng on tõsine mäng, mida tuleb nauditavat mängida. 

Alustan uut hästi põnevat tööd. Keset remondimaterjale ja muud kola. Kohvrites, mis tagaplaanis, on minu maalid... Olen aga kindel, et uus maal saab ilus tulema.   
 

Meie päev ongi õhtus

 

Loodan, et on olnud igati vahva naistepäev kõikidel.

Mul oli küll vahva päev. 

Hommikul ütlesin naistele ehk siis abistajatréle ja iseendale ka loomulikult, et oleme vägevad naised ning hea, et meiesugusi pole rohkem. Naersin, et oma teisikuga oleks täiesti narr tülli minna 😂   Mind on üks ja ainus.

Ma armastan olla ja olengi uhkelt selline naine nagu olen. Iga päev.