neljapäev, juuli 11, 2024

Nukumajamäng pani mind mõtlema...

 

Tõsiselt jäin mõtlema,  miks ei julgeta olla võluv naine iseendalegi... Hästi end tunda... 

Mina ise kaasa arvatud. Ega ei usuta vist, et mul käib ka ikka veel vahel küsimus enda sees: olla või mitte olla... Aga kes olla ja kes  mitte olla... Selles on ka küsimus. 
On pagana mugav olla omaenda varju taga peidus ja mõelda kes teab milliseid kurbi mõtteid või suuri probleeme... Mina olen mõelnud, et olen vigane ja igatpidi kõver, väga kõhn ja samas paks, mu huuled ei sobi ja nii edasi... Kuidas  julgen säravalt elada veel... Aga see pole ju mina, olgem ausad.
Õnneks on see mõte, et olen kole ja vaeseke,  aastatega vähemaks jäänud. Siis pean sügavasse auku kukkunud olema hetkes, kui hakkan taas lollakaid mõtteid mõtlema.
Siis tuleb minu kõrgem mina sosistama... Teda pean lihtsalt kuulama...
Mina olen mina. Parimates aastates ja parimas kehakaalus, parim versioon iseendast. Kellele see minu arvamus ei meeldi, nendega olgu jumal armuline. Minu probleem pole ja ma ei viitsi nendega vaielda. 


Oli aeg, kus ma tõepoolest ei kannatanud, kui mind vaadati.. Oi, kui ebamugav see oli... Kahtlesin endas, ehk ja äkki...  Enamus inimesi rääkisid , et puuetega inimesi vahitakse, nad on nagu tabu ja nii edasi. Kuramuse kergelt jäi see  valearvamus külge korraks... Usun nüüd, et see on valearvamus või miski arvajade endi sees, millega nad ise toime ei toime. 
Vähemasti mina olen pilkudest üle kasvanud. 
Nüüd mõtlen vastupidi , et ehk vaadatakse hoopis sellepärast, et pannakse mind ennast tähele,  mu sära või kui korralik ja ilus, sexi välja näen.  Ja enesekindel... Ma ei arva, et pilke püüab vaid mu puue ja ratastool... Nähakse seda ka,  kuidas saab puudest üle kasvada ning ühiskonna piiridest välja astuda. Ratastooliga välja rallida.

ja ollagi võluv naine. Naine, kes teab iseenda väärtus ning teiste väärtusi.

Ja   kui keegi jääb vaatama mind  nii, et panen seda tähele, siis pilgutan silma ja naeratan. Eriti hea kelmikas relv meeste puhul. Päriselt ka. Mõni keerab selja, mõni naeratab vastu... Rohkemat polegi vastu. 
Laste puhul kehtib sama. Lastele ei saa üldse vaatamist pahaks panna. Nad peavad kuskilt õppima, et on olemas teistsugusi inimesi. 
Naised ... Team, et on naisi, kes veidi kadedad mulle, et näiteks mul riideid või saan möllata... Ärge olge kadedad - minu olemise taga on siiski palju vaeva ja pisaraid. Mul jälle  pole  neid asju, mis teil on. 
Oleme tänulikud ja õnnelikud, mis  meil on. 

Mina olen tänulik tänase päeva eest, tänast oli üks päev elus. Homme uus päev juba... 

Tiiatibu ilusalong Nukumaja...

 ... töötas täna pea poolpäeva. Ilu - tegemis - meister Nansy. Nagu  viimasel ajal ikka...  Mina ei mäleta mõnda aega sellist  mõnsat päeva, kus said kõik võimalikud iluprotseduurid tehtud 😀 

Ja kaks naist said tõeliselt kenadeks printsessideks 😍

Mina olen nüüd roosakas blond. Endale meeldib see blondi toon kõige rohkem olnudest - nii minulik 😜 

Kuidas sai salong nime Nukumaja - vot seda ma ei teagi... Äkki oli  Nukumaja ja oligi punkt. Saime naerda. 

kolmapäev, juuli 10, 2024

Vana vaksalis õhtusöök

 Sõime Põlvas. 





Maanteemuuseumis

Oli ütlemata tore teisipäeva õhtupoolik Maanteemuuseumis. Lihtsalt jäi tee peale. Ma polnud käinud ka veel, kuigi mitu korda mööda sõites mõelnud minna...

Igavesti vahva. Eriti lastele, usun. 

Sain esmakordselt ise autopoes seeski käia.    













teisipäev, juuli 09, 2024

Noormamma vanamammal külas

Käisin mammal taas külas. 

Lastega. Kõikidele lastele ei ole ma küll päris mamma, kuid ega see ei loe. Mamma on küll see kõige mammam mamma, keda tean omas elus. 💖 Kuigi jah, oli kord ammu aeg, kui mamma oli tädi Elle mulle... 

Mammale olen tänulik vähemalt poole elurõõmu eest😍

Mamma oli hästi rõõmus, et sai hästi mulle pai teha ja meenutada, kuidas ta mu juukseid kammis ja mulle patse tegi... Nii vähe on rõõmuks vaja! 
Ma polnud varem mõelnud, kuidas ta saaks ilusti pai teha... Istudes murul plahvatas mulle pähe, et mamma ratastool  minu kõrvale ja ongi mamma soov tehtud... Ta tegi ja tahab teha alati minule pai.

Viisime mamma marja raksu😋 Enam ei keelanud meid,  kunagi ta ikka rääkis, et raksus käimine pole hea... Täna oli rahul, et sai oma käega noppida suhu mustsõstraid...






Alati on kurb ära tulla... ja jätta mamma hooldekodu... Kuid minu elu tahab elamist... ja usun, et mamma teab seda hästi...

esmaspäev, juuli 08, 2024

Täna käis jälle klõps läbi

 Olin kuidagi unustanud, et omas elus on  sõltuvus ainult ühele inimesele - iseendale.  Ja kellegi teisest  sõltuvust ei või olla...
Hommik oli täiesti tavaline. Loen sõnumeid, kirju... Täiesti tavalised. Et kuidas keegi püüab mu eest endalegi arusaamata elu paika panna... Neid asjugi, mida ma isegi päris hästi ei tea, kuid tahan  selgeks saada... Tavaliselt see meeldib arutada, kuidas parem on ja mõtlen siis rohkem teistele, kui enda peale. Püüan säilitada rahu ümberringi ja enda sees. 
Elu ongi ilus rahu, kui leida lahendusi.
Täna käis klõps läbi. Ei lähe mitte nii enam. Nii müün oma hinge vabatahtlikult ei kellelegi maha.
Selline tunne oli. 
Ma polnud kellelegi pahane. Isegi mitte endale. 
Lihtsalt ühe reisiplaani ümber on olnud mitu mitu kuud väga lahedaid mõtteid ning mina olen läinud elavalt kaasa, kuid siis jälle tulnud mingi pööre ja takistused, hirmud..  On antud vihjedki, et loobu... Vot ei loobu. See pole tulnud kordagi mul pähe ega südame. Aasta algusest saadik 
Ja  siis sain aru, et mina ise olen segaduste taga. Lihtsalt. Ma tahtsin igatpidi, et oleks keegi oskaja mu kõrval, et mul oleks vähem enda vastutus... Naljakas, eks, mina ja ei vastuta. Mul oli  hirm nii kaugele minna... Laia maailma... Kuigi hingesoov on see juba ammu. Miski hoiab või hoidis kinni... Võib olla see, et ma ei saa lennukitega hakkama, ja seda ma loomulikult ei tunnistanud endale...
       Ma tegin nalja, et  kui keegi ei taha kaasa tulla, siis lähen üksi... 
Hetkel mõtlen tõsiselt.Suur hullumeelsus. Tean. Kuid ime on see, et ma ei karta seda mõttetki. Kerge elevus on, kuidas saan Madridis hakkama... 
Sügiseni on aega.
Ja kõik laabub ja sujub. Küll lähen mitmekesi. Õigel ajal. 

Tänulik olen tänasele hommikule. 
Universum, mu kõrgem mina ütlesid kohe, et võta tõsiselt asi, kaalu ja uuri, ära kohku tagasi lööke - sa ju teed niikuinii ära... Mina ei pannud tähele eriti...  Sain hulk väikesi lakse... Enne tänast oli hetkeks nutumaikki, näe vaeva, räägi ja ole, siis taju, et tühjus ees ja taga... Näita vaid naeru nägu , et olen leplik ja rahul ka... Mõistan hästi, et kõikidel on oma elu. Mul ka...

Segane postitus see... 

Torm...

 Ma ei mäleta sellist tormist ilma suvel...

Me katuselt lendas mingi jupp vuhinal alla...  Toimetasime. Mina tolmuimejaga. Anne köögis. Äkki akende taga mustjas lendav vari... Täitsa jube. Aru ei saanud koheselt, mis nüüd lahti... Vihm, vali tuul, torm, kuid mis veel... 

Usun, et mõned olid paanikas, miks juhatus ei päästa otsekohe... Õnneks olime juhatusega koheselt kontaktis... aga tõesti ei roni koheselt katusele...

See kõik paneb ,mind mõtlema, et inimesed ei ole katastroofideks valmis. Ei peagi olema. Aga võiks... Kui palju on räägitud, tehtud koolitusi... Siiski reaalne olukord on hoopis teine... Mul käis esimesena peas läbi, et ega keegi alla ei jäänud... siis seejärel tänasin kõrgemaid jõude, et hullemat pole juhtunud... See kõlab hullumeelsena, kuid tean, et vahel aitab just seesugune tänupalve rahulikuks jääda, Vähemasti minul enda sees... 

Õnneks oli nii öelda õnnelik õnnestus. Katus ju saab parandada. 

Loodusjõududele vastu seista inimene ei suuda. See on lihtsalt nii. Alles hiljuti nägin videot, kus eesti mees rääkis, mis läbi elas, kui tornaado pühkis terve linna... Mul ei meenu hetkel, kus see täpselt oli, kuid see oli õuduste õudus... Mis paneb küll mõtlema, kui habras on elu... On vaja imede imet, et elu jääda...    

pühapäev, juuli 07, 2024

Kass Bongo heinavaas

 Mul läks süda täis, et Lätist ostetud nelkide pisipoti ei saa lauale panna - Bongo otsekohe kallal. Täna proovisin uuesti nelgid lauale panna, sest reedel ei õnnestunud... Siis tõi Anne õuest heina. Panime klaasvaasi veeta, lauale ja edasine pilt selline, Bongo tuuseldas mõnuga





    

Saldējums-i mõnus söömime

 



Piltide klõpsustamine oli  naljakas. Naersime palju. 
Kohalik asotsiaalne kamp vaatas huviga teisel pool väljakut , kiud  viisakalt, mis teeme... 

Seekord sõin siiski jäätist, mitte sinepileiba nagu .lapsena Riia loomaaia kohvikus... Muud polegi meeles kui maailma parim sinepileib... Tulime Musta mere äärest ja ma polnud mitu nädalat musta leiba saanud... ja mulle  meeldis sinep... Oo olin õnnelik. 
Eile olin ka õnnelik.
Tänulik.

laupäev, juuli 06, 2024

Eile Lätis

 

Läksime Läti juhuslikult kruusa või külavaheteed. Kuigi päris mitu mitu kilomeetrit oli ümberringi põllumaa ja ei ühtki maja. Huvitav nostalgia. Siis sõitis vastu veneaja veoauto...     Eestis sellist teel juba ei näe... Nagu ajas tagasi minek... Lehmakarju oli palju rohkem näha kui Eestimaal... 
Siis nägime kaks korda karuputke. Teadsime küll, et pole hea taim - juba lapse saadik tean seda  - aga see oli kohutavalt ilus. Et peatasime auto pildi tegemiseks. Karuputkel toimetasid miljoneid herilasi... Ja samas oli suur vaikus ja ääretu roheline loodus. Enam ei näinudki mujal karuputkesid...

Eesmärk oli siiski leida Ruhja linnas söögikoht. Sest tahtsime tõesti süüa. Harva tuleb minul ja ka Kristil mõte mina teise riigi lihtsalt sööma. Aga see hullus andis mulle palju energiat juurde, See reis oli küll lühike, kuid nautisin sajaga, Mina ise poleks vist julgenud kõva häälega Lätit mainita... Kristiga, üldse super abistajatega mõtleme ja tunneme ühtemoodi ja kui kõik klapib, siis teeme ära. Abistaja tööl, mina saan end hästi tunta... ja kõik ongi hästi. 
Saime sõbraks hakkidega, kes noolisid imearmsasti sööki. Kusjuures lauale ei lennanud. Aga suhtlesid täiesti ja viisakalt meiega, Esimest korda panin mina küll tähele linnu kõnet. 



Ruhja tänavad olid head, Nägime üht inimest ratastoolis veel... Lilli ja kujusid olid kõikjal, isegi jões. Jões see pea oli natu jube nagu keerlev uppunud... 
Selle suve teemaks saab  vist laululavad. 



reede, juuli 05, 2024

Kui king otsustab laguneda, siis tuleb üllatav päev

 

Soovisin  hommikul jalga panna uued täistallaga kingad. Nii kui vaevu toetusin jalale, et istuda õue toolile, nii lendas vasak tald kaares ära...

Oi naeru .
Ja küsimus,. mida nüüd jalga panna... Omal 101 paari kinki... Panin ikka need, millega käin koguaeg... 

Abja  Paluoja ootas, et lähen näitust maha võtma... Jõudsin Kristiga õigeks ajaks, Vahejuhtumiseta.

Pakkisime näituse kokku.  Jätsime Abja rahvaga hüvasti.

Eks iga näituse lõpp on natuke kurb. Kuid uus  algus.

Otsustasime, et lähme Läti lõunastama. Kui oleme juba suht lähedal. Läksime Mõisaküla kaudu Lätimaale...

Homme seiklusest .Lätis pikemalt.....





neljapäev, juuli 04, 2024

Mõtlen, mida kirjutada täna...

 Nagu poleks olnudki kolm päeva, millest kirjutada... Tavaline elu. Midagi õieti ei juhtunud, siiski palju on olnud. 
Hetkel naudin vaikust. Tõelist vaikust. Tunne küll selline, et maailma müra pole kuskil... See on rahustav tunne. Nagu oleksingi maailmas vaid mina ja kõik ongi hästi... 
Pisut olen väsinud maailma mürast ja hallidest toonidest nagu  muid toone ei võikski näha...
Ja kas peakski koguaeg kirjutama ja mõtlema...
Usun, et ei pea... Kes lugeja ikka mäletab homme, mida täna kirjutasin... Ja mina isegi, ega ei mäleta homme, mida täna päev otsa mõtlesin...
Südamesoovid ja südamesosinad endale jäävad rohkem meelde, kui usaldad...

Homme Abja Paluojal. Toon näituse koju... Umbes kuuks...   

esmaspäev, juuli 01, 2024

Minu KULDVÕTMEKENE ehk IAT 25

 Terve päev on olnud rõõmus ja tegus. Nagu kõik need 25 aastat, mil  olen elanud täisväärtusliku elu isikliku abistaja abiga. 
Minu parimates aastates on naljakas öelda iseseisvalt elu, sest iseseisev olen olnd juba sünnist saadik... Õppinud samm - sammult olema parim versioon iseendast. 

Tuhat tänu kõikidele 119 isiklikele abistajatele, kes on olnud selle aja jooksul justkui Kuldvõtmekene, millega keerada uksed- aknad lahti, ka ägedamaid asjad. Vahel on olnud vaja hulljjulgust, sest  ma ole n ise hulljulge. 
Aitäh kunagisele Mäksa ja praegusele Kastre vallalde.

Ma ei hakka siin raha ja tunde kokku arvutama. Pole oluline. See kõik ei loe... ega anna  miskit juurde... Tähtis on see, et elu on olnud loonud tuhandeid hetki nii mulle kui teilegi, arvan.

Veel sel suvel , ehk veel juulis, tuleb pisipidu. Andke juba teada, kes soovib osaleda ja teha miski hullu üheskoos. Mis päev kõige sobivam - siis saan peo kuupäeva paiga. Jne. 
  
Võite südame järgi teha kingituse  MTÜ TM Loovus a/a-le  EE637700771009530444 LHV-s  15. juunini. Selgitus Kuldvõtmekene ehk IAT 25
Annan teada, kui kingitus tuleb ja mida teeme.

Hommikul tõi Nansy mulle uutmoodi disainitud ratastooli. Enam mul pole kollast, on roosa - lilla - must kuldne ... Väga väga ilus ja kihvt. Maailmas ainus. Nagu mindki,
Nansy on tõeline talent. Nüüd ka disainib ka ratastoole. Teine ratastool ootab ka uut väljanägemst...

  

pühapäev, juuni 30, 2024

Ohoo,, see on olnud alles möllude vastutus

 

Jäin  mõtlema lõpevale juunile... 

Järsku plahvatas pähe, et 1999 juuni oli omamoodi hullem.  

Siis lasin jalga Soome kaudu hooldekodust Härmalõng otse koju.  See oli vingem ja üks parimaid otsuseid, mida  keegi ei teadnud enne õige hetke. Mul  oli tunne , et lähen hulluks, aga hull olen nagunii, siis võib lõplikult minna. Teadsin, et see on ainus tee, kuhu pean sattuma tagasi   või edasi minema... 

Tolle aja hooldekodu juhatajale Vaikele kirjutasin neljandale lahkumisavaldusele :  Lähen koju ja vastutan enda eest ise!!!

 Mu sees oli kergus ja põnevuss, mis saab edasi. 
Tagasi põgeneda ei olnud võimalik enam... 
Edasi tormata aga küll ja veel... 

Lõpmatult tänulik  olen sõbranna Kristale, mammale ja oma papale, kes esimestel hetkedel toetasid mind. 
Südames olid Merili, Silver ja Merli...
Kui neid kõiki poleks olnud, siis mine tea, kes või kus praegu oleksin... 
Aga täna olen siin ning õnnelik,  uhke ja  tänulik iseenda üle, et kuulan ja tean oma ingleid ja oma kõrgemat mind., Vahel küll raske ja valus, kuid alati saab tõusta  kõrgemale... ,Ma arvan, et me koosloomine mind on  tõsiselt hea.

Mu toas õitsevad lilled armastavalt..

Homme saab Kuldvõtmeke 25 aastaseks... Sellest homme... 

Juba augustis...

Juba augustis ootab Rakvere  mu näitust.

Täpsem inf juuli lõpu poole.

See on selle nädala lahedam uudis. Vähemalt minule. On veel,  mille nimel luua.

Kolmas päev kohvita!!!!

 Mina, kes olen kohvijoodik, ei ole kolmas päev kohvi lonksu kah joonud. Pole isu ega  vajadustki, soovi ka mitte. 
See vist hea. 

Sõber on lohe - ingveri pluss sidruni tee. 
Olen veidi tõbine.  Nii naljakas on üle aastate suvel tõbine olla. Ma tõsiselt ja ausalt ei  mäleta, kuna kesk suve tatine ja köhane olin...

Võib-olla on see, et keha andis märku, et võtta aeg maha. Pingeid, argimuresid ,  tegemata või tehtudki asjad  ajasid mind tasakaalus välja... Mitu korda panin tähele, aga ei pannud tähele , et panin tähele...

Igatahea ma ei mõtlegi, kus tõve külge sain. On, mis on. Küll pulmadeks või mõneks teiseks tähtsaks sündmuseks olen terve. 😉 Uus nädal ootab juba mind... 

Armsa lohe kujulise ingveri leidsin poes. Võitleme mõlemad lohelikkult kurjajuure vastu. 
Mul on aega vaid terve olla. 

Aajaa,  hetkel saan hästi meelde tuletada, kuidas on põlvede vahel  nuuskamine...

esmaspäev, juuni 24, 2024

Tibust päikesejänkuna Elvas

Jaanipäeval ei olegi pidu ega lõket... 

Saab niisamagi mõnusasti aega veedetud  Õiget pisut ka lollusi tehes. Nagu kingadega vette  minnes või Laululaval laulda... Noo patt oleks olnud neid naljatrikke tegemata jätta. 

Vesi oli suht jahe. Ujuda poleks ma tahtnudki. Kingad kuivasid kiiresti. Omaette muigasin mammana annan lastele paha eeskuju,  aga miks siiski peavad suured inimesed  nii tõsised olema ja reeglites kinni pidama...t Millised on valed ja tõesed reeglid, et tunta end mõnusasti ja olla selles hetkes kohal...

Laululava oli ainult mu päralt. Mul oli kaks vaatajatki - Anne ja Erik. Ma isegi ei mõelnud, et kardan suud lahti teha võõra ees... või äkki keegi lava taga, kes kuuleks... Näoraamatus saab videot näha, mujale ei õnnestu hetkel videot saada ega salvestada ... Mingi kala on kuskil. 

Mõtlesin, et hommikut  ja lõunat Elvas, aga oh enamus söögikohti olid suletud täna  ning Rimigi... Lähen ükskord aastas Elva sööma ja süüa ei anda - ajab naerma.
Lõpuks sain jäätis ja tundsin mõnu. Olin tänulik ja õnnelik. Aga jäätises oli sulaselge vee maitseline jäätükk .- vot sellise lisandiga jäätist polnud mina enne söönud. 

Anne oma abikaasaga  Erikuga. kutsusid mind Elva jalutama. Mõtlesin, et vahetevahel on hea lihtsalt olla. Ilma plaanta - ainus plaan  oli minna Elva jalutama.. Vahel on vahva tutvuda uute inimestega. Annavad uut energiat.

Vahva hetk. Järve ääres  püüdis isa oma pojaga kala. Poiss võis olla 3...4. Vaatas mind. Äkki ütles "Tsau", lehvitas. Vastasin samaga. Poiss jooksis õnnelikult isa juurde. Hästi armas, kas pole...   
Minu mõtted olid omal lastel... Mida nemad teeks, kui näeksid minusugust tädi... Ma loomulikult ei tea, mida too poiss mõtles, aga igatahes ei häbenenud, oli julge... 






Tänud tänasele päevale. 

Tiiatibust sai päikessejänku. Nagu  ütles lugedes ratastooli reklaami Erik. Vähemasti tänaseks. Annega arutasime, et tänavapildis on liiga palju halle ja tumedaid toone...