Reede, mai 28, 2010

Hommikusöök - 6-õieline sireliõis

Jah, nii oligi:) Eile õhtul jalutades tõime Erikaga tuppa väikese sirelikobara. Otsisime meeleheitlikult õnne, aga ei leidnud:) Hommikul ärgates naeratas õnn mulle ilusti vastu, ja veel kuue õiega ! Sõin teise kohvi kõrvale ära, üks õieleht murdus veel ära, aga peale pikka lõuaotsast tagaajamist jõudis ikkagi suhu. Ma pole mitu-mitu aastat nii suurt sireliõnne leidnud.

Nüüd PEAB õnn minu õuele tagasi tulema, muidu ma lihtsalt EI mängi:P

Üks hea uudis üle pika aja - olen taas mobiilne. Mind saab nüüd vanal numbril kätte: 55 29 317. Täna sain vähemalt ühe asja korda aetud. Samm-sammult läheb elu rööpasse tagasi. Praegu olen küla peal arvutis. Elame veel !

Elus mina






















Need pildid pildistasime Erikaga eelmisel reedel Kaagveres Tartust tulles.

Mul oleks nii paljust blogida, kuid praegu lihtsalt ei saa , pole aega... Uneaeg tuleb. Mind oodatakse kaissu - ärge tehke valesid järeldusi :)

Loodan, et järgmine kuu laheneb nii mõnigi probleem...

Pühapäev, mai 16, 2010

Kõikidele, kes minu pärast muretsevad:)

Olen jätkuvalt täitsa elus:) Olin see nädalavahetus psühhodraamas, tulin just sealt ja pole veel koju jõudnud.

Jah, arvutiga e. kallikesega on tõesti jamad lood. Seal oli tõesti lisaks kõigele pool mu elu sees. Loodan, et saan oma varanduse kätte, mulle öeldi küll, et kõik olla teise arvutisse tõmmatud ja alles, aga ma ei usu enne, kui näen... Mis toimub, sellest ei saa isegi veel aru, ehk see kõik polegi blogiteema. Vähemalt mitte hetkel. Aga usun, et oma kodust ma ikkagi nii kergelt ei loobu:) Loodan, et asi siiski nii hull ka pole. Momendil mõtlen, kuidas ja mismoodi uut läpakat või arvutit hankida. Ilma selleta ei saa ma elada - nii imelik, kui see ka pole.

Tegelikult kümme aastat tagasi sai ju väga edukalt ilma arvuti ja internetita elatud...

Küll ma hakkama saan, kuigi jama on palju. Mul on nii palju sõpru, kes tõsiselt mind taga ajavad, et ärakadumine mul niisama lihtsalt läbi ei lähe:P

Esmaspäev, mai 10, 2010

Ma ei tea...

Võiks öelda, et mul on leinaaeg. Eile, emadepäeva õhtul, tuli välja üks tõsiasi - mul ei ole enam kallikest.

Kes on mu blogi pidevalt lugenud, need teavad, et kallike oli minu läpakas. Seega olen hetkel suhteliselt sidevahenditeta - ja jama jama otsa. Loodan, et ükskord saan jamadest üle, sest KAUA VÕIB. Ja siiski, alati võib hullemaks minna - nagu näete, olen jätkuvalt optimist:P Ma ei tea, kas uskuda või mitte uskuda, aga mu kallike olevat põlema läinud, ja puhkavat nüüd Emajõe põhjas - mis mulle ei meeldi...

Aga elame veel, ja rohkem ei kommentaari.

Kolmapäev, mai 05, 2010


Ma ei olegi kadunud asjade nimekirja sattunud - kuigi mulle endale tundub küll nii:P Mul lihtsalt polnud netti, ja kallike pole ikka veel minu juurde tagasi jõudnud... Uskumatu, aga tõsi, et kõik jamad juhtuvad üksteise otsa.

Praegu pole ma kodus, aga annan sõpradele teada, et olen täiesti elus. Elame veel !

Ja see pilt on ekskursioonilt Kaagvere metsa. Mul oli kopp nii ees, et LÄKSIN METSA. Kohe päriselt:P Minnes oli hästi kurb ja masenduses nägu ees, aga fotograaf Erika polnud nõus
masenduses näoga tibist pilti tegema. Nii et lihtsalt PIDIN päikesele naeratama.