neljapäev, oktoober 29, 2015

Olen elus, ausalt. Võibolla olete juba märganud, et ma ei figureeri iga päev kuskil netis. Lihtsalt mul polegi netti. Aga ilma netita saab ka elada - elu läheb omasoodu edasi :)

Nägin praegu esimest korda Olustvere psühhodraamakonverentsi pilte, mis ma palusin Julial minu näitusest teha, panen mõned siia ka. Näitus iseenesest oli väike ja tõesti omanäoline - mõisahoone suure saali akendel ja põrandal (kas pole põrand see kõige õigem koht minu maalide näitamiseks ?), kus oli mitu töötuba. Eriti viimases töötoas, millest ka mina osa võtsin, mõjusid minu maalid väga hästi, loodan, et ka nendes, kus mind polnud.


Aitäh pildistaja Juliale, kes leidis konverentsimöllus paar minutit ekstra minu jaoks.

Ja veel - ma ei ole seni maininud, aga väike maal minu käes, "Valulik armastus", on tänaseks leidnud endale uue kodu - usutavasti väga soovitud maalina Soomes. Minu jaoks on see hästi rõõmus teadmine, et ka maali sünnilugu huvitas väga pr. Terhit, kelle kodus ta nüüd on. Ta kuulas sünnilugu vähemasti pool tundi, ei mäleta, et oleksin kunagi pidanud ühest ja samast maalist nii põhjalikult rääkima. Kunstnikule on see ainult suur rõõm. Tiiana mõtlen, et peab olema mingi tähendus, et just "Valulik armastus", mida maalides arvasin, et seda ei hakka küll keegi endale tahtma, leidis tee nii kaugele.

Üks hea nali sellel nädalal - käisin taaskord massaažil. Äkki küsis Johanna minu käest: "Sul on jalatalla alt katki ?" Jah, mul oli juba meelest läinud, aga tuli kohe meelde - nimelt lõikasin hommikul nõusid pestes endale noaga jalga ! See on jälle see koht, et abistajad alati ei teagi, millega ma üksi olles hakkama saan, aga masseerija lihtsalt näeb ja tuletab meelde. Ja siis naersime mõlemad, et mida kõike ma ei tee ! Tegelikult pole ju vahet, kas ohtlik on nuga puudutada jalaga, või käega. Ikka juhtub.

Homme olen teabepäeval, homme õhtuks juba Tallinnas. Laupäeval koolitusel, pühapäeva õhtuks loodetavasti kodus tagasi. Millal jälle netti saan, seda ma ei tea. Kui kellelgi mind väga-väga vaja on, siis helistage. Olge mõnusad :)

PS. Kõik Tiiad, ärge unustage, et 1.novembril on MEIE nimepäev. Tegelikult on meil lõpp-ilus nimi, kui selle tähendust teada ;)

reede, oktoober 23, 2015

Kas loom või inimene - vahet pole :)

Kelmikas mõte kasside ja inimeste vaatamisest.
Maarja kass Kurri vaatas mind üksisilmi, kui ma jalgadega ühte asja tegin. Ei, ma ei kirjutanud - seda, mida ma tegin, ei saa laiema publikuga jagada, kuna see oli midagi väga intiimset. Kass Kurri vaatas ja vaatas ja ei saanud aru, miks ma jalgadega toimetan. Minu kass Pätu enam nii ei vaata, tema on juba ära harjunud, et ma teen ja toimetan teistmoodi. Täpselt samamoodi oli ka kass Bongoga. Bongoga oli lõpuks juba nii, et ma ei tohtinudki midagi käega teha - siis oli see tema jaoks suur ilmaime.

Niisiis, kassid vaatavad teistmoodi inimesi, ja inimesed vaatavad teistmoodi inimesi. aga ma arvan ikkagi, et nad ei vaata teistmoodi inimeste erivajadusi, vaid inimesi endid. Just nimelt inimesi endid, nende väljanägemist ja hakkamasaamist. Ja siin minu meelest polegi midagi kummalist.

Praegu tuli mulle meelde üks päev Eedeni juures - see oli vist suvel. Nägin koera perenaisega. Koer nagu koer ikka, armas, aga kohe esimesel silmapilgul tundus, et temaga on midagi teistmoodi. Teisel silmapilgul sain aru - tal oli kolm käppa. Loomulikult jäin ka vaatama :) Koer jooksis väga ilusti, oli hästi rõõmsa näoga - koer nagu koer ikka. Mul hakkas lõpuks oma vahtimise pärast häbi. Uudishimul ei ole piire.

Ja eile nägin ühte neiut, kellel olid lihtsalt juuksed roosakaslillakad. Kihvt oli :) Vaatasin huviga. Kas see vaatamine ongi siis alati nii pähh ?

neljapäev, oktoober 22, 2015

Lihtne küsimus

Mitu päeva kummitab mind üks mõte, või küsimus, või mis iganes ta nüüd ongi. Kas teie usute midagi, mida ei saa näha ega käe-jalaga katsuda ? Mina usun küll. Olen sellest vist kunagi ka bloginud. 10 aasta jooksul olen nii paljust kirjutanud, et kõike enam ei mäletagi...
Jah, mina usun kõigepealt iseendasse - oma hingesse, oma mõtetesse. Aga neid ma ju ei näe ega saa jalaga puudutada :) Veel usun näiteks inglitesse, ja üleüldse nähtamatusse maailma. On see hea või halb, aga on ju nii palju, mida me ei oska ära seletada, ja lihtsalt öelda, et seda pole olemas, on liiga lihtne lahendus.

Olen omal nahal kogenud, et ühe vanatädi juures läksid mu rusikas käed lahti, ja jäidki lahti - oli ta siis imearst, nõid, või kes iganes. Aga sõrmed on siiani lahti, ja nüüd saan endale veel geellakiga maniküüri ka, kui tahan ;) Kas seda pole olemas, või on liiga lihtne lahendus nii öelda, seda ma ei tea - aga igatahes olen õnnelik.

Sellest kõigest mõtlesin, kuulates uudist nõidade konverentsi kohta, ja kommentaare sellele. Mina isiklikult tunnetan vahel ette ära, mis võib juhtuma hakata. Eks öelge, et seda on kerge ära seletada :) Jah, ma unistan ja soovin asju, mis mõnikord lähevadki täide, kuid see ei ole see tunne. Ja ma EI unista ometi halbadest asjadest, siis peaksin peast päris soe olema !

Ja veel üks asi - kui palju me räägime, et hoolitsege oma füüsilise keha eest, tehke seda ja ärge tehke toda. Aga kui palju me räägime sellest, et HINGE eest on vaja hoolt kanda ? Minu meelest nii minimaalselt, kui üldse olla saab.

On olemas materiaalsed asjad, milleta me ei saa elada, siis on veel need, millest ARVAME, et me ei saa ilma nendeta. Aga tegelikult - kui südamega natuke sügavamale mõelda, siis on kõik võimalik ka ilma nende teisteta. Peab lihtsalt tänulik olema selle eest, mis meil on - siin ja praegu. Ma tõesti ei arva, et minu käest on midagi ära võetud, või siis midagi juurde antud - lihtsalt heast peast.  Mina usun, et igaühel meist on oma saatus, millest igaüks võib enda jaoks midagi õppida. Aga kuhu me pärast neid õppetunde pärast surma satume, see on minu jaoks ka suur seletamatus. Kas meil on ees teine, kolmas või üheksas elu, selles pole ma veel kindel :) Ja kas  peabki olema ? Midagi võib ju ka üllatuseks jääda.











teisipäev, oktoober 20, 2015

Igatsus

Minu "Igatsus" (50 x  30) hakkab nüüd oma elu elama. Loodan väga, et sel maalil läheb hästi!
Ega ma suurt vahepeal ei teinud Igatsusse juurde. Üks hetk suutsin hakata maali rikkuma - õnneks sain sellest  õigel ajal ja kohe aru,  et pean hoogu pidama... Sest "Igatsusele" ei saagi miskit lisada, isegi mitte värve... Nokitsesin siiski siit - sealt, kuid see ei ole silma torkav...
Ma  ei oska öelda, kas see maal on päriselt hea või halb, kuid mulle endale täitsa meeldib. Olen rahul. Väheseid maale meeldivad tegelikult mulle endale.

Paar päeva tagasi öeldi maalile hea  nimi veel: peatage maailm, ma tahan maha astuda... Kui hästi järele mõelda,  siis vahetevahel võib  igatsuse tundeski  niisugune tahe/soov olla...

Niisiis, minu pöidlade küüsed geellakiga :) 10 sõrme korraga pildistada on suht õnne küsimus 


laupäev, oktoober 17, 2015

Üllatus - geellakk!

Olen olnud vist hea tüdruk,  sest täna tuli oli mu omas kodus,  söögilaual  tõeline ilusalong. Minu sõrmeküüntega tegeles varajane päkapikk (ta ise arvas nii, et on päkapikk, kes vajab katsejänest :)  ) ainult (!) kolm tundi  ning geellakk oligi kõikidel küüntel.
Teistkorda elus on mul geellakk. Esmakordselt olid   paar - kolm  aastat tagasi, kui käisin päris küünetehniku juures. Tookord  ei jäänud miskiga rahule. Tehnik esiteks  ei julgenud ega osanud minu sõrmedega midagi pihta hakata, kuigi proovisime isikliku abistaja Signega julgustada ja  õpetada. Ja siis kadus mul igasugune soov uuesti minna kellegi teise küünetehniku juurde ära... Jah, ka mul juhtub vahel seda, et põen millegipärast ei - tea - mida.  Seekord just oma sõrmede tõmblemist... Kuigi teadsin, et kõik on võimalik!
Tänane iluprotsetuur tõestaski seda - kõik on võimalik.  Lihtsalt mu sõrmedega peabki ükshaaval tegelema ja ka ahju  (mis iganes, mis selle aparaadi õige nimi) pista sõrmi ükshaaval. Arvestama ikka sellega ka, et sõrm võib suvalisel hetkel elada oma elu, mis ei alu mu tahtele.
Kuna Piret on ennemgi palju lakkinud ja ka maalinud mu küüni, siis ei kahelnud ma hetkekski, et geellaki panek mu sõrmeküüntele  on tema jaoks võimatu...
Kahjuks, pildid  ilusatest küüntest läksid kaotsi - telefon sõi ära. Mõni päev teeme uued pildid....
Aitäh, tänase üllatuse eest!

Nüüd julgen hakata tõeliseks tibiks, kui ma seda veel ei ole! :P :) ;)

reede, oktoober 09, 2015

Eilsed õnnehetked


Avatud Lava eile - ausalt öeldes oli natuke kurb, et inimesi oli nii vähe. Endi, st minu ja Maarja arvates tegime üsna head reklaami. Huvitav, kas see lihtne teema hirmutas inimesed ära, või hirmutasime meie oma füüsilise eripäraga ? Või on ikkagi asi selles, et enamus inimesi ei tea, mis asi see psühhodraama on... Igatahes päris võõraid inimesi meie hulgas ei olnud, kuigi lootsime kogu südamest, et mõnigi tuleb. Nii palju, kui me teame, olime Tartus ainsatena Avatud Lava tegemas. 


 Tegelikult ei olegi õnne teema nii lihtne. Võime ju arvata, et mis siin ikka nii pikalt jahuda - õnn kas on või ei ole. Ja üsna sageli arvatakse, et õnn käib kaasas ainult armumise ja armastusega. Meie leidsime, et päris nii see siiski ei ole. Armastus on imeline ja oluline tunne, samas on armastus väga lai mõiste, ja sama lai mõiste on ka õnn. See on lühikokkuvõte sellest, mis me eile grupiga tegime. Kõigest, mis toimus, ei saa siin avalikult rääkida, aga kui kellelgi tekkis huvi meie õnneteema vastu ja meie grupitöö vastu, siis palun kutsuge meid kohale. Me teeme täpselt sama asja kasvõi 110 korda. Uskuge mind, iga kord on midagi uut, midagi täiendatut, midagi paremini tehtut - aga teemaks jääb ikkagi õnn. Ka meie ise kogeme ja õpime iga kord juurde. Päris täpselt sama asi ei saagi kahte korda järjest juhtuda.


Minu traditsiooniline roosamust grupijuhi kostüüm :)


Leidsime matemaatikaklassis õnnevalemi - meie Maarjaga olime sellele küll juba mitu päeva mõelnud :) See on väga raske töö.

Oh sa imede ime - mul endal oli ka eile õnnepäev, sain kohe kaks massaažiseanssi päevas,
 hommikul Johannalt, õhtul enne Avatud Lava Kaari jalgadelt :) Tegelikult tegi Kaari printsessilehvist pilti.

See nädal on mul üldse hästi töine olnud - veel olen Katoliku Koolis kaks tundi andnud. Sel nädalal kohtusin 5a ja 5b klassiga. Hästi toredad lapsed olid. Hetkel ma veel ei tea, kas selliseid kohtumisi tuleb veel, kuid lootus jääb.
Täna küsiti minult väga hea küsimus, mida mulle eriti tihti ei esitata - ehk ei julgeta sellist asja küsida. Et kas olen andestanud või tänulik ämmaemandatele, kes minu sündimisel apsaka tegid. Mulle meeldib, et ei küsitud, kas olen vihane. Jah, olen tõesti tänulik neile, et jäin ikkagi ellu. Küllap mind on just sellisena millekski vaja. Ma tõesti EI ole nende peale vihane, ja ei saa öelda, et olen elus niii paljust ilma jäänud. Küllap elada teistsugusena oligi minu saatus, mis oligi juba enne sündimist ette määratud, aga mida meie ei tea ega usu. Üllatus oli minu jaoks selles, et nii noored inimesed küsisid nii sügavaid küsimusi - see annab lootust, et noored ei lähe veel niipea hukka :)


kolmapäev, oktoober 07, 2015

Juba homme kõnnime õnneni Avatul Laval!

Avatud Lava
Kuidas kõndida õnneni ?!”

8.oktoobril kl. 18.00

Tartu Kesklinna Koolis, Kroonuaia 7 Tartus (klassiruum A117, sissepääs hoovi poolt,
                                            ligipääs ka ratastoolis inimestele)
Me oleme ootel toimumiskohas 17.30.

On kõigil huvilistel võimalus osaleda Nordic Boardi of Examiners'i egiidi all korraldatud Avatud Laval ning tutvuda ja / või edasi mõelda, mis imevägi see psühhodraama on



Avatud Lavad toimuvad üheaegselt 7 maal – Rootsis, Norras, Soomes, Eestis, Lätis, Saksamaal ja Šveitsis, ja kõikjal paljudes erinevates kohtades.

Meie teema on seekord"Kuidas kõndida õnneni?!"

- Mis on õnn,
- mida või keda on vaja õnne leidmiseks
- kas õnn on hetkeline või püsiv tunne
- kuidas õnne ära tunda ja kuidas temaga elada

Samas võib kindlasti küsida, kuidas juhib psühhodraama meid õnnelikuma elu poole.

Osavõtutasu ei ole, oodatud on annetused ruumi rendi katteks ja psühhodraama edendamiseks.

Registreeruda saab 7.oktoobrini e-maili aadressil tmloovus@gmail.com või mobiilinumbritel: 55 29 317 ja 58 403 774. Kui otsustad tulla viimasel minutil, oled ka teretulnud :)

Õnneliku kohtumiseni,

Maarja Kaplinski, psühhodraama grupijuht

Tiia Järvpõld, psühhodraama grupijuhi assistent


pühapäev, oktoober 04, 2015

Super mõnus laupäev

Sai puhata ja mängida ;)

Sai töödki teha. Olla õnnetuhinas mitu head tundi. Ettevalmistada  neljapäevast Avatud Lava. Loovalt tegime Õnnemõõdupuu. Elus esmakordselt tulime sellele   mõtele, et teha geniaalne Õnnemõõdupuu :) Kes soovib täpselt teada,  mis see on ja mõõta oma õnne, saab teada / mõõta 8. oktoobril Avatul Laval.
Igatahes Kass Pätu otsustas, et ta on ülekeskmise õnnelik kass. Ta proovis esimesena Õnnemõõdupuud.
Tegelikult õnne teema on väga raske. Mina ütleksin, et õnnest rääkimine on raskemgi kui murest/probleemist.

Aga õnn huvitab järjest rohkem. See teema tegelikult kõva pähkel ja lõputu tee, mis täis õnne otsinguid. Arvan, et  pähkli katki hammustamisega ja otsingu teel püsimisega tegelen mina ka pärast neljapäevast Avatud Lava.

Täna said aknadki talveks puhtaks  pestud.
Õhtul veel väike tüdrukute õhtu tehtud. Oli küünlavalgust. Oli süüa ja juua. Oli nalja ja naeru.

Aitäh Maarja ja isiklik abistaja Helerin toreda ja tööka päeva eest!


Nüüd mõtlen, et täna puudub ülimast õnnest üks samm...
Suudlust puudub.... :)
Siiski olen praegu ikkagi õnnelik korda läinud päeva pärast jälle.

reede, oktoober 02, 2015

Olgu täna naeratusi!

Head naeratamise päeva!

Naeratamise päeva tähistakse maailmas juba 1963 aastast oktoobri esimesel reedel. Seda mina ei teadnud praeguse hetkeni...

Naeratagem kõikidele, keda kohtame täna ja ma arvan, et kõigepealt naeratagem iseendale! Kui suudame iseendale naeratada, siis naeratame siiralt teistelegi.

Naeratus ei  vaja raha ega võta aega...  

neljapäev, oktoober 01, 2015

Meeldetuletus: Avatud Lava "Kuidas kõndida õnneni?!"

Avatud Lava
Kuidas kõndida õnneni ?!”

8.oktoobril kl. 18.00

Tartu Kesklinna Koolis, Kroonuaia 7 Tartus (klassiruum A117, sissepääs hoovi poolt, ligipääs ka ratastoolis inimestele)

On kõigil huvilistel võimalus osaleda Nordic Boardi of Examiners'i egiidi all korraldatud Avatud Laval ning tutvuda ja / või edasi mõelda, mis imevägi see psühhodraama on



Avatud Lavad toimuvad üheaegselt 7 maal – Rootsis, Norras, Soomes, Eestis, Lätis, Saksamaal ja Šveitsis, ja kõikjal paljudes erinevates kohtades.

Meie teema on seekord"Kuidas kõndida õnneni?!"

- Mis on õnn,
- mida või keda on vaja õnne leidmiseks
- kas õnn on hetkeline või püsiv tunne
- kuidas õnne ära tunda ja kuidas temaga elada

Samas võib kindlasti küsida, kuidas juhib psühhodraama meid õnnelikuma elu poole.

Osavõtutasu ei ole, kuid oodatud on südame järgi annetused ruumi rendi katteks ja psühhodraama edendamiseks.

Registreeruda saab 7.oktoobrini e-maili aadressil tmloovus@gmail.com või mobiilinumbritel: 55 29 317 ja 58 403 774. Kui otsustad tulla viimasel minutil, oled ka teretulnud :)

Õnneliku kohtumiseni,

Maarja Kaplinski, psühhodraama grupijuht

Tiia Järvpõld, psühhodraama grupijuhi assistent