Esmaspäev, mai 29, 2006

mõte... :))

on õhtu, varsti tuttu - homme koolitusele (raamatupidamine ja aruandlus MTÜ ja korteriühistusele). ÄKKI läheb vaja neid teadmisi. :D

taevas oli tund tagasi tuhanmte värviline. kahe vikerkaarega. mõtlesin - ÄKKI hakkab sadama äikest. ei hakkanud.

võsarepoteris kanal2 oli mu maja naabrinaine, kes on hädas oma ülekaaluga. minu / meie maja näitas ka hetke. naljakas, kui vähe me ÄKKI teame üksteisest. ei, tean küll, et elab üks või teine - ja ometi samalugu on külas minu endaga. enamus teavad, et olen ratastoolis ja ongi vist kõik. palju kaugemad inimesed teavad minust palju rohkem. mul siin ainult üks - uskuge või mitte - sõbranna piret. imelik, oleme naabrinaised ning siiski vahel ei näe teineteist mitu kuud. ÄKKI peaks üksteisele rohkem aega leidma üleüldse ja ÄKKI peaks inimestest rohkem teadma...
vahepala, aitasin piretil kõrgkoolis töö A-le teha :D ;) (loodan, et õppejõud ei aima, mis töö :) ) ÄKKI saaksin isegi ülikoolis hakkama.. töö tuli välguna mulle : sõbrants helistas hommikul 8 , magasin veel, et tunni pärast on tööd vaja, et tiia, ole kallis ja aita ; kinniste silmadega ronisin arvuti, isegi kohvi ei olnud aega juua... mõtlesin , et nüüd keeran käkki äkki... oh, imet, piret sai A! (ma pole kunagi olnd hommikul õppija/kirjutaja)

aa naabriproua... ma tegelikult ei usu, et keegi saab ülekaalu eriti rahaga alla võtta . samuti ei saa minu kaalule rahaga juurde panna. tõenäoline on, et arstid on ebaprofid ja ei tea, mis tal viga on. usun, et ta võib üksi jääda...

mina olen sale ja olen ka üksi. ÄKKI üksindus ei olene siiski kehakaalust :P :) võiksin olla tibi, kellel mehi jalaga segada... kuid mul pole neid :P ja kui kõnniksin , siis tuleks küsimus, kas soovingi olla tibi kui selline negatiivses mõttes... piisaks, kui ma üksindust ei tunneks, et oleks üks ja ainus armas kaaslane...

täna käisin riinaga dhussi all. arutasime geelivahus, miks maailm ei saa aru, et vahel on abi kellegile rohkem vaja ning me oleme sellisstena meie ise nagu oleme :)
teile võib olla harjumatu mõelda, et ma ei tunne , kui mind abistaks st et tunnen küll, kuid see kõik on minu jaoks vägagi loomulik.

nüüd korrastan käekotti homseks :D

ehk loodetavasti kohtun homme ka uue abistaga
ja tegelen veel homme õhtu oma ühingu loomisega

elumõte ... pean siiski üles leidma . vahel kaob...

Uus nädal

Uus nädal tuleb ehk pisut põnevam kui läinud nädal.
Lootust on.
Olen arvutist ja kõikest muust tüdinenud...

Ja papa kehvemaks jäämine ajab närvi, aaga arstile ei lähe... Ega ma enam ei kõnele ka arstist, kui ta arvab, et hambad ristis kannatada on parem, siis pean austama ta valikuid...
Kõlab karmilt. Kuid mida saan mina parata...

Ok, lähen taas VICTORI kaissu :):);) VICTORI tudin iga öö kodus :D Ma ei mäleta, kas olen kirjutanud, et mu diivani nimi on victor ::::PPPPPPPPPP

Pühapäev, mai 28, 2006

Surnult voodis hingada - ma EI taha :D

Lause "surnult voodis hingada" tuli paar päeva tagasi, mõeldes hoopis teist probleemi. Kuid täna meenus lause jälle, kuna arvastavasti üks netisuhe, mis kestis üle kuu kindlasti mõnusa kirjavahetusega, sest suhtepartner avastas, et olen SEE Tiia. Mina kirjutasin temaga vallatuks mõeldud maililt (see on selleks aegajalt, kui lihtsalt tahan lollitada ilma, et keegi teaks, kes olen :D ) ja temal arvatavasti ka nö mitte ametlikult maililt. Nii, täna küsis, kas mu kuulutus on ka... Ja kogu lugulaul!!! Muidugi vastasin, et jah ja veel pikalt kirjutasin. Ma ei ootagi enam ta vastust.
KUID
taaskord tõdesin, et paljudele on uskumatult võõrastav, kui äkki meeldiv suhteja ja veel vabalt / rõõmsalt sexteemadel rääkija on ratastoolis. Mina ei tea, kas peaksin tõesti surnult hingama voodis... Ma EI soovi olla elav laip :) Samas ma ei pea õigeks kohe öelda kohe uutele inimestele: "Sorry, vestlete mu ratastooliga, mitte minuga!" Kujutage ette, kui ütlete kellegile et suhtled mu vihmavarjuga, mitte minu kui inimesega. On narr tunne :D :D :D
Ok, igaühe oma valik, kellega või millega ta suhtleb :)
Mina ELAN ja hingan.
Jah, mul on mitmes protaalis, et otsin sõpra. Tegelikult ühtki normaalset teatet kellegilt pole minuni jõudnud või kui on, siis väga lollakaid, milledele tuleb topelt lollimat vastada. Nagu keegi kutt soovitas uskuda ja homme päev kõndima hakata :D :D :D Vähemasti on kodulehele reklaam ning ehk mõni hakkab sallima erilist, seda, mis raami ei mahu...

Sirelid laual on veel ilusad :)

Laupäev, mai 27, 2006

Neelasin pool õnne alla :D

Mamma tõi tund tagasi sireleid vaasi mu tuppa. (Piimapäev jälle.) Lillad sirelid. Valged sirelid. Meeletult kena ja armsalt kevadine! Hakkasin otsekohe õnne otsima. Esimesena nägin 3 õielehelist õit nagu iga aasta. Lootsin, et see aasta nii ei ole. Exisin. Mamma naeratas, et 3 õielist sireliõit pole olemas, tema pole näinud... Näitasin varbaga siis mammale õnnetut õit. Mamma üllatas : "Ja ongi!!!" Siis jõin hommikukohvi ja otsisin edasi sirelides õnne ja ennäe - leidsingi 5 õielise sireliõie!!! ;) :) :) :) Papa murdis õiekest, et õnn rändaks mulle suhu... õis läks katki, pool õit jäi oksa külge. Pisut kurvastasin. Papa lohutas, et pool õnne jääb tagavaraks. Pool õnne tagavaraks... - nuu võib kah :)
Olen lapsemeelne vist ?!
Sireliõnne otsing kuulub ju kevade juurde! Kes ütles, et õnne võivad/peavad otsima tüdrukutritsud vaid? Mõtlen, et õnne otsimine kestab inimesel, kui soovite naisel :) elu läbi. Surmani. Õnne tähendus muutub.

Öösel vestlesime Leenuga msn-s. Tema raamatust. Mina jäin mõtlema, kui sallimatu on ikka maailm neile, kes ei kuulu kindlasse raami, mis on näiliselt väljamõeldud. Justnimelt näiliselt raami, sest mina ei arva, et nüüd hakkab kindel raam mõranema. Eripära inimestel on olnud läbi aegade. Ainult eripärast pole kõvasti rääkitud. On hukka mõistetud. Nüüdki on kergem lollakalt kergem hukka mõista, kui mõista eripärasusi. Ja veel imestame, kuhu inimarmastust... Kas oskame armastada INIMEST või oskame armaastada nõmedat raami, kuhu peaks inimene kuuluma, et olla ühtne inimkond...

Neljapäev, mai 25, 2006

ÕNNEVESKI

Mu viimane maalimistöö ÕNNEVESKI on näha minu kodukal www.lux.ee/tiia

:):(

Jah, magasin suhteliselt hästi, nägin undki. Mida aga unefilmis nägin - ei mäleta. Küllap miskit mõnusat, sest kuidagi puhanud olek on kehas ja vaimuski. :)

Aa, et mul võiks keegi olla... Nüüd mõtlete, miks ei ole - et oleks lihtne leida.... Eeee :D :D :D Kunagi kirjutasin, et igasuguse suhte loomisel kardavad mehed erivajadusi... Ja kui ei pelga enne siis, kui jõuame kohtumisaja leppimiseni - siis on argpüksid ;) :) Oi, kui mitmeid kordi pakutud sexi :D
Alguses vahtisin lolli näoga monitori - mida veel, nüüd lollitan kaasa "jahjahjah". "Lollitan" pole päris õige sõna... Sest ma olen suur tüdruk ja tean, millega riskin. ;) :) Tean, et reaalsuseni ei jõua enamusega, on vaid neti lõõgastus. Huvitav on see, et sõbrantsid hoiatavad mind taas tuleva hingevalu eest, ise samas ei kuula nemadki mind, kui hoiatan selle sama hingevalu eest, kui otsivad kedagi. Kui hakata koguaeg hingevalule, mis saab suhtes mingil määral tihtilugu, siis võikski koguaeg kurb olla. Vaja rõõmu ka!!!! Kuid kuskil on keegi ka minu jaokski veel. Pean suhtlema julgelt ja saabki ehk ükskord ka õigesse sülle kukkuda :D

Sõbrantsidega on meil üksteisest hoolimine.


Esmaspäeval korrastasin Tähe kontoris EPNÜ LEO paberimajandust. Viimast korda. Ei olnudki kellegile otse üle anda. Panin kaustad ilusti riiulisse ja oligi kogu lugulaul. Ausalt öeldes, oli kahju. Ma ei suuda aga enam lihtsalt naeratada, et kõik on ok ühingus, kui ei ole tegelikult. Usun, et üllatunud vastukaja, miks ma lahkusin, kestab veel mõnda aega. Kindlasti on tagarääkimisi minu kohta palju - palju - palju nagu alati.
Pillle kinkis piibelehe kontoris (käis hetkeks õues). Rõõmusära lõi hinge. Elu läheb otsingul edasi... Piibeleheõisik on tänaseni śampusepokaalis laual.

Kevad on.
Suvi tulekul.
Õnnelik peab vist olema ;) :)

Mured siiski ei kao...

Kolmapäev, mai 24, 2006

Soovi(ks)in HEAD kirjutada/öelda, kuid... :)

Põrgu päralt, kirjutasin jätkuks enne pikalt - siis otsustas arvuti enda äraarvamise järgi teha ja kustutas texti ära või mida iganes... Proovime siis uuesti :) Hakkan siis nüüd iga sõna järel salvestama :P
Tuletan meelde, mis enne kirjutasin, kuigi kõik nagunii ei saa sõna sõnalt ega mõtte mõtelt nagu enne oli...

Pärast EPNÜ koosolekut, tõsi, ma ei suutnud olla päris päeva lõpuni, sõidutas Riina isa mind mu sõbrantsi pere poole. Ma olin Anne ja Kaupo juures suht "läbi põlenud". Siiski oli hea lahe olla nagu tavaliselt. Valge kiisu oli mulle armukade, kuna perenaine tegeles minuga rohkem kui temaga :P :D
Vaatasime eurolaulu. Üllatas Soome kollide ja trollide võit!!!
Pühapäeval sõitsin Tartu tagasi. Pille tuli vastu. Ja õhtuks jõudsin kojugi.
Bussis loksuda 2,5 tundi - minu jaoks nauding. Mul on vähe võimalusi, kui saan üksinda olla võõraste keskel. Bussis on see võimalus! Vaatasin bussiaknast Eestimaad. Pisarad silmis. Mulle oli öeldud, et EPNÜ-s annad alla. Ise ma nii ei arva . Iga lõpp on millegi algus! Vaatasin kevadist Eestimaad ning mõtlesin, et olen siiski õnnelik naine, missest, et on erivajadused, mida tihti tähele ei pane. Alla anda ma ei oska ega julgegi tegelikult. Ehk on see alateadlikult
küll, kuid mul valida - kaas elada või lihtsalt olla elav laip kuskil nurgas. Paljud teavad mind, peavad eeskujukski - tahan siis seda või mitte. Küllap pigem mitte... Mind on lihtsalt Eestimaale vaja lihtsalt VIST SIISKI

Ihii, Kaupo küsis , mil abiellun :D :D :D Uurisin, kas ta teab, kes peika on - siis võiksin kohe ehk abielluda :D :D :D Aa mina ei teagi, kas tahangi uuesti mehele minna. Vist mitte. Kuid keegi võiks olla küll... ;)

Silmad vajuvad kinni, tuttu...
Kell 00.51...

Soovi(ks)in HEAD kirjutada/öelda, kuid... :)

Nii :) Vahepeal on mõndagi juhtunud. Olin paar päeva tühjaks pigistatud sidrun, kuid kogun taas mahla iseenda sisse. Loodetavasti see õnnestubki... :=)

Täna oleks vanaema sünnipäev, 92 ... Hommikul jäin mõtlema, et ma ei mäletagi ühtki vana peetud sünnipäeva... Mäletan neid pärast vana surma... Ei, exin. Ühtki siiski mäletan, 30 aastat tagasi - täpselt vana sünnipäeval läksid emme ja papa lahku. Käisime tol päeval minu kõige suurema sõbra ehk arstitädi juures, istusime vanaga ooteruumis seni, kuni emme oli üle tänava kohtumajas. Ema tuli tagasi, pisut kurb ning läksime parki, sõime jäätist... Siis nägin kaugemal papat minemas pea norus... Ma vist ei öelnud emmele ega vanale, et näen papat... Ühtäkki mõistsin, et me pere pole enam iial koos... (Kuu paar enne lahutust küsis ema minult nõusolekut lahku minemiseks papast. Olin nõus. Sest ma ei suutnud kauem emmet kurvana näha, kui papa jõi ja ta jõi pea iga päev... Igatsesin kainet issit, kuid...) Olin siis tol päeval 9 aastane.
:) Ikkagi ma ei mäleta, kas tol õhtul oli vanal laual tort või mitte. Sooviksin siiski uskuda, et sünnipäevapidu toimus... ja et mina soovisin vanale õnnegi....
Täna õhtul süütan küünla...

Muidex, papat nägin pärast lahutusepäeva alles 16 aastat hiljem... Unelma issit, kes päevast päeva kaine, mina aga ei ole ega leiagi kunagi...

Käisin laupäev ja pühapäeval Tallinnas. Sõitsin üksinda bussiga pealinna. Mulle tuli bussi vastu sõbranna sõbranna, keda ma polnud ennem näinudki. Saime ilusti hakkama. Käisin EPNÜ üldkoosolekul. Lahkusin ühingust. Tegelikult oli/on halb tunne seetõttu. Ma teadsin, et seal edasi olemine olek olnud vaid närvide rikkumine ning mitte kuhugile viiv... Kuigi mina soovisin kogu südamest EPNÜ Lõuna - Eesti osakonnda edasi viia... Istudes juhatusega laua taga Tallinnas laupäeval mõistsin, et mina ei sobi puuetega naiste seltskonda. Kohvipausi ajal lükkas üks ühingu proua mind keset saali näidisena, kuidas ratastoolis olev inimene/naine ei tohi riietuda, kuna mu selg oli natu paljas (mul seljas texad ja kampsun, tavaline riietus) ja mu jalad sokideta, sest kirjutasin aruandele allkirju. Olin sõnatu. Proua on meedik ja teatas, et mina olevat nii haige, et käia paljalt. Ainus, mis oskasin vastada, oli see, et mina pole haige, olen vaid erivajadustega. Proua rääkis veel haiguste ennetamisest. Mina jälle, et kannan minitki... Proua jäi vait, küsis: "Ega sa ei solvunud" Naeratasin, keerasin end ümber. Olin tõesti solvunud. Kui proua soovis südamest meedikuna rääkida riietumisest, siis oli aeg ja kohtki absoluutselt valed.
Veel teiselt proualt tulid kommentaarid, et puudega emadel jooksevad lapsed ja puudega naine/inimene peab aitama end ühiskonnas (VÄGA ÕIGE), kuid keeld lastele... sest puue on... ja miks ei küsida teist poolt, lapsi tehakse kahekesi... Saalis oli üldine vastukisa, positiivne. Mina vaikisin. Ma ei saanud aru... Ei saa aru tänaseni... Kas see ütlus oli kadedus? Või mis see oli... Kui lapsed on juba olemas ja siis juhtub vanemaga õnnetus, mille tagajärjel jääb vanem nt ratastooli - mis siis keeluga teha... Tänapäeval pole kahte lapse sündimisekski vajagi... Kas tõesti puue peaks röövima inimliku inimõiguse? Milleks on koostatud ÜRO reeglid? Võrdõiguslik ühiskond?
Sedasi toetame siis üksteist...
Või olen mina mõistmatu?!
Kogu üldkoosole jätsid masendava mulje. Kiirustati. Aega oli vähe.

Pärast jätkan, käin pisut ära...

Neljapäev, mai 18, 2006

mõtlen tänasele homsele ülehomsele

täna mu venna sünnipäev. :) 28 a tagasi olin paljajalu õues, kui tädi (kes tookord mind hoidis, kui ema viibis sünnitusmajas) küsima naeratades "arva ära, kes sul on nüüd?" ma salamisi soovisin õde, kuid igaks juhuks ütlesin vastuseks "vennna"
nüüd aastaid pole urmasega aastaid suhtlenud... tõsi, mõned aastat oleme teineteisel rates sõbralistis ning venna - ta tütre pilt on kapil ning vennanaissega vahetevahel vestleme msn-ski. ma ei harju kunagi ära, et vendki on minust kaugel... kaugel, kuid siiski nii lähedal. mu südames.

tegelikult küsimus "miks elan" keerleb täna peas. miks ma ei julge siingi kirjutada kõike, mida hing karjub... mind ei olda nähtud, et elan väljapoole tundeid, sest suuuremaid emotsioone elan sissepoole. kui hea on öelda, et sinul pole see seee nagu teistel... just see ongi see, mis igalühel on isemoodi, kuid ikkagi teeb haiget samamoodi...

Esmaspäev, mai 15, 2006

hull nädal :) :S

taas algas tänase esmaspäevaga uus nädal. mulle on see hull nädal, arvastavasti . midagi head küll pole ootada. on mitu küsimust, millele saan see nädal, ehk juba tänagi vastuse. negatiivsuse korralgi läheb elu edasi, aga positiivse vastuse korral saaksin elu täpsemalt korraldada. ex näis!

eile oli emmedepäev. sain oma merlit sõnumi, tõsi ta saatis õe mobiilinumbrilt. usun siiski, et kõik kolm mõtlesid hetkekski minule. ise mõtlesin oma emale ja helistasin mammale, eile tundsin taaskord, et olen mammaga lähedasem kui emaga ning ometigi igatsen vahel ema... ma olen siiski hea tütar :) ise arvan küll. kuna sündisin juba siia maailma, siis opn mul õigus iseseisvusele, mida just ema ei mõista. ta võiks uhke ja rõõmus olla, et tulen elus toime... usun, et tegelikult emme südames teabki ongi seda. mamma aga on mamma, temata ma ei kujutaks elu ettegi, kui teda poleks mu jaoks olemas...
eile kingiti kogunisti lilled :) naabrinaine kinkis. armas ju. ja lõikas mul juukseid. on hästi lahe soeng :D nüüd vaja veel juuukseid värvida, värv olemas, kuid tartus sõbranna pool. unistan juba kaua aega värvida juuksed valgeks, nalja pärast, kuid enamus ütleb, et ma pole blondiin :D ma olevat vaid kohuke vahel :D

neljapäeval kuulsin üle aastate õnnekägu !!! kusjuures pille ei kuulnud käo kukkumist, kuigi olime kõrvuti. seega mul on õnne lootus!! vahelduseks võiks tulla õnn tõesti mu õuele, mis paneks hetkekski mu vere keema ;)

Neljapäev, mai 11, 2006

kevade kiirus vist

enam ei ole olnud kirjutada aega... tõmbab arvutist eemale. kevad ju!

kahe päevaga maalisin 3 maali :D ma polegi sada aastat nii palju korraga joonistanudki. sünnipäevakingitused on nüüd olemas, mul olid väga armsadel pillel ja kamilal sünnipäevad. soovisid vaid minult maale! homme lähen linna sünnasid pidama. aaa mu jalad on värvilised :D kuidas paned lahtised kingad jalga - kole ju :S eh, pean hommikupoolikul vist pesu pesema, siis saavad jalad puhhtaks värvist :D

kevade kiirus vist

enam ei ole olnud kirjutada aega... tõmbab arvutist eemale. kevad ju!

kahe päevaga maalisin 3 maali :D ma polegi sada aastat nii palju korraga joonistanudki. sünnipäevakingitused on nüüd olemas, mul olid väga armsadel pillel ja kamilal sünnipäevad. soovisid vaid minult maale! homme lähen linna sünnasid pidama. aaa mu jalad on värvilised :D kuidas paned lahtised kingad jalga - kole ju :S eh, pean hommikupoolikul vist pesu pesema, siis saavad jalad puhhtaks värvist :D

Pühapäev, mai 07, 2006

Pühapäevane pisikene pull :D

Oleme eilsest Maarjaga minu kodus või õigemini Maarja on mul külas, tegime LEENU põhikirja... Täna hommikul kuulasime ELMARI sõnumisoovikat ning otsustasime vallatust teha, saatsime raadiole emaili:


"Kõikidele LENNUKAT kevadet! Lootke, et iga mureraasu taga on rõõmu hunnik!Sõbrannadele ja sõpradele ikka ja jälle armumissära, vähemasti armugepäikessse!

Soovime Olev Vestmanni kunagist laulu "Maga naine" (oli vist sellinepealkiri) või mõnda teist laulu Olev Vestmannilt

Tiia ja Maarja""

Tervitust loeti ette :D
Laulusoovist hiilisid Lauri ja Tiiu kõrvale, arusaadav, sest on tervitussaade.
Aa, Olev Vestmann oli kunagi eriline lemmik, kuigi isiklikult ei suutnudki omal ajal teistele selgeks teha, miks mul maitsetu maitse on ... :D :D :D See pikem jutt....

Laupäev, mai 06, 2006

hei,

ei, mind ei nõiutud volbriööl ära :D
olen olemas , kuid olin linnas ja tegemisi oli.

ma ei teagi, millest täna kirjutada - juhtunud on nii head kui halba.
küsimus : miks headel inimestel ei vea elus hästi...