Reede, märts 30, 2018





Rahulikke pühi!

TTÜ raamatukogus 6. aprillil minu näitus



"Minu jälg sinu südames"

                kell 15.00

 Sellel näitusel on peale minu maalide ja joonistuste võimalik näha minu muu loominguga. Ma kasutan loominguliselt vahetevahel ka sõnu näiteks.

Näitus jääb avatuks 30. aprillini.


  https://www.ttu.ee/ttu-uudised/sundmused/asutused-3/raamatukogu-sundmused/maalinaitus-minu-jalg-sinu-sudames-raamatukogus/

Kolmapäev, märts 28, 2018

Närvikõdi loodetavasti saabki otsa

Käisin hommikul Kastre valla Poka teenuskeskuses. Vanas vallamajas.

See vana armas vallamaja tundus kuidagi nukker... Mahajäetuna... Vaikne... Vähemasti mulle tundus nii...
Seal töötab igapäevaliselt kolm - neli ametniku nüüd...

Nüüd on vallas sotsiaalosakond, mille juhataja on Karmen. Kohtusingi esmakordselt Karmeniga, kes ei teadnud minust eriti mitte midagi. Kusjuures mulle meeldis see, et leidub Eestimaal inimesi veel, kes ei teagi mind. Päriselt ka! Sest inimeste teadmine vahetevahel väsitab lihtsalt. 😌
Veel oli vestlusringis sotsiaal spetsialist Eve, kes teab mind juba mõni hea aasta. Mäksa valla ajast.
Minu poolt oli isiklik abistaja Oksana ja tänane autojuht, (muidu sõber) Leho.
Tutvusime. Peamine arutelu all oli isikliku abistaja teenus.

Võin lõpuks mõelda kergendatult hingamisele!

IAT jääb täpselt samaks nagu eelnevatel aastatel. Rahastaminegi.
Hea seegi!
Olen rahul!
Kuigi mulle tundus, et päriselt rahul rahasummaga ei olnud keegi. Mina ka mitte. Lootsin siiski salamisi natukene suuremat summat aastaks. Tuleb mõista: uus vald, uued segadused ja siiski lootused tulevikuks. Ehk siis järgmine aasta saab olema parem... Aga kahtlen juba. Iga aasta alguses on see lootus. Kuid lootus sureb viimasena ikka ja alati!!!
Enne peab 2018 aasta ära elama. Eks siis saab tulla uus närvikõdi, mis saab 2019 aastal. Ette pabistada ei ole ka mõistlik.
On muudki teha ja toimetada.

Pean ikka leidma oma IAT-le sponsori.
Ja hakkama projekte tegema.

Mu elu - olu on parimas mölluhoos!
Lihtsalt pean suutma leidma positiivseid lahendusi, et püsida endalikult möllus. 😉

Teisipäev, märts 27, 2018

Mul ei ole aimugi, kuidas õhtul sattus mu selga, naha alla nööpnõel... :) Ausalt, Silver ja Kelly tõmbasid nööpnõela alaseljast välja. Mul hakkas üksmoment torkima nagu oleks nõel seljas. Oligi!!
Ainus mõistlik seletus on, et mu kleidis, mis on kolmandat korda seljas, oli õmbluses suht pikk nööpnõel.
Minuga ikka juhtub igasugusi asju

Olla ema...

... 26 aastat ühele noormehele 😊 on olnud õnnelik ja õpetlik aeg mullegi. Olen kasvanud ja arenenud koos Silveriga.

Mul on selle üle vaid hea meel.

Jaksu meile Silveriga teineteise kuulamisel ja mõistmisel!

Õnne ja Armastust meile mõlemale 💕

Esmaspäev, märts 26, 2018

Laupäev, märts 24, 2018

See on tänane (ja üleüldse) kõige - kõige pärl

Täna oli tõesti päev iseendale mul.

Sain linnas rahulikult jalutada. Üle pika aja. Autodega on küll tore sõita, kuid kolmveerand linna möllust jääb autoaknast nägemata - kuulmata - tundmata... Päriselt ei harju ma auto mugavusega ealeski. Mulle meeldib "jala käia" endiselt.
Oli veel nii ilus ilm. Päikeseline. Kevadine.

Käisingi surnuaias.

Ja siis - jälle üle paari aasta - Pierre kohvikus. Kohtumas Kaupoga. Meie vestluses tuli üks hea pärl, mida mina nüüd pean alati meeles: Inimeseks olemiseks ei ole ju vaja mingit paberit. Seega, kas on ilmtingimata vaja omaenda karjääri tegemiseks mingit paberit. Ei ole ju. Mul ei ole ühtki kunsti õppimise paberit ning ometigi  olen teinud kunstnikuna karjääri 😉😊 See on lihtsalt ja uskumatult nii. Ja miks siis ma ei saa oma teise unistuse - sooviga edasi edukalt minna,  kuigi mul on küll selles ainult alles üks väike paber, ei rohkem ega suuremaid. Aga mul on miskit väärtuslikumat kui paber...  Tahe olla olemas .
Soov jagada ja kogeda, tegutseda.
Anda teistele rõõmu ja positiivsust.
Alati saab õppida. Õppida igas asjas ja igal ajal.
Samal ajal aina rohkem hakata tegelema koolitustega ja aitamisega.

Tõsi, olen sellele ju mõelnud palju - palju.
Ja ikka olen takistuseks mõelnud kurvastuseks, et mul ei ole kõike jaoks paberit.
 Muidugi olen end püüdnud sellest mõtest eemale hoida, kuid sageli ei ole see õnnestunud... See on olnud nagu kahevõitlus iseendaga.

Nüüd aga saan aru, et enam ei saa süüdistada kedagi ega midagi.
Ei saa süüdistada isegi olematult paberitki.

Kõik algab siiski iseendast!!! 😉😊💓
Seda tean siiski alati, kuid vahetevahel keegi, kes usub sinusse, meenutab lihtsaid tõdesid.
See annab julgust püsida oma valitud teerajal.

Reede, märts 23, 2018

10 minutid 12 aastat tagasi...

... muutsid totaalselt minu elu 😁 
Ostsin siis väikese südame täiega esimese lõuendi ja esimesed õlivärvid. Tänu Pillele - kes külmutas 10 minutiks töö isikliku abistajana töö ning oli karm järjekindel sõbranna - kelle käsul oli vaja mul end ületada. Mul  oli kaks valikut osta või mitte... Sellest olen aga väga palju rääkinud ja kirjutanud. 
Homme saab maalimisest täpselt 12 aastat. 
Lugesin üle mitme aja jälle oma pildid üle - 97 peaks olema 😊 
Praegune Tallinnas Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses olev näitus "Hetkede lood" nr 48
 Kas seda on palju või vähe - mina ei tea... 
Kuid tean seda, et olen saanud kunstnikuks kuidagi imelikul ja uskumatul moel. Järjest rohkem teadakse mind kunstnikuna, mitte enam ratastooli - Tiiana... See meeldibki  mulle eriti, kuigi mina ise ei tunne ikka veel iseend hea kunstnikuna. Pigem olen hea mäkerdaja 😋😌 
Aga meeldivad veel oma tegevused ja toimetused. Paljud kohtumised, mis ikka näitustel on.
See rikastab mind.
Tõepoolest tasakesi pean tunnistama iseendale, et ma oskangi maalida... Ma ju hakkasin tõestama teistele, et mina EI oska maalida... esimest kord, kui tõmbasin pintsliga üle lõuendi...

Aga "Sinilill" tuli ilus. Papale kingituseks...
Homme on papa sünniaastapäev. Mõtlen minna Raadile... 

Homme saab  ka MTÜ nimi TM Loovus kahe aastaseks. Oleme Maarjaga selle nimega väga rahul. Meie MTÜ ise saab aga aprillis 12 aastaseks...


Neljapäev, märts 22, 2018

Super hea teenindaja! Ja muust ka

Käisime täna Tele2-s. Lõunakas.
Teenindaja Merike oli hästi meeldiv. Ta sai minust absoluutselt aru. Silvergi imestas seda, et ei olegi abi tõlkimisega vaja... Viive ja mina isegi olime imestatud ja üllatatud.
Pidin palju allkirju kirjutama. Ei olnud absoluutselt probleemi. Teenindaja ise hoidis dokumentide lehti papil, ja vahetas neid. Ta arvas naeratades, et tema küll ei oska nii kirjutada...

Koju tulles küsisid nii Viive kui Silver , kas ma siiski tundsin teenindajat.
Ei tunne.
Teenindaja Merike oli ja usutavasti ongi väga hea teenindaja.

Tean nüüd, et järgmine nädal saan teada, mis ja kuidas saab vallas mu IAT olema. Alles nüüd, märtsis lõpus saan teada. Lähen vallamaja punkti nagu. Nii naljakas on, et ühes vallas on ikkagi kolm endist vallamaja. Harjumatu!!! Lähen oma endise Mäksa valla armsasse vallamajja. Seal on kõige normaalsem ligipääs ratastoolis vallaelanikule, vähemasti mulle. Sest  teistele võib takistus olla juba kolm trepiastet. Haaslaval vallamajas, kus ma ei ole eales veel käinud, olevat töötajad teistel korrusel.
Mul on niisiis, millega Kastre vallas tegeleda - vallamajade ligipääsu küsimusega. Jätkuvalt.
Aga mida oodata isikliku abistaja teenuse rahastamisest, seda ma täna tõesti ei oska miskit veel oodata... Nii kahju kui see ka ei ole.
Ainul loodan. Head.
Närvikõdi püsib.

Täna sooviti mind jälle kooli. Võnnu Keskkooli.  Kohtuma õpilastega.
 Lihtsalt äge!

Kolmapäev, märts 21, 2018

Värvimärg

Tuli tuhin ja mäkerdasin paar tundi

Teisipäev, märts 20, 2018

Hommik päeval, mil algab KEVAD 2018

Tänane hommik on kuidagi säravam ja lootust andev...
Eile oli ausalt masendus kallal mul. Lihtsalt ei olnud mitte millegi jaoks jaksu. Ei jaksanud üleval olla. Pugesin mitte endalikult juba pool kümme õhtul voodi. Öösel ärkasin. Ei jaksanud ka magada. Siis küsisin iseendalt, mida üldse jaksan - kas mõelda, mida ma ei jaksa? See EI lähe mitte.
Olen praegu üksinda. Naudisin hommikut.
Päikest. Aknast kevadet...
Tegin üle mitmede hommikute ise kohvigi...
Ja siis sain äkki aru, et mul puudus praktiliselt ise - hakkama - saamine... Kuu aega, haiglast. Loomulikult on väga hea tunne, kui sinust hoolitakse - hoidakse ja kui tehakse peaaegu kõik ette - taha ära. Tõesti hindan seda inimestest, kes on olnud minu pärast mures ja mu kõrval. Kuid mina ei oska lõpmatult printsessina end haigena  tunda. See teeb jõuetuks mind... Mugavaks... Jummalukene, kuu tagasi hakkasid sapikivikesed loksuma ja lendama - juhtub ikka  ja juhtub ikka väga ootamatult😋 ning sain minagi teada, et olen siiski tavaline inimene, keda võib tabada iga kell mõni tobe haigus. Ja siin ei loe erivajadus... Kuid praegu tunnen end tõepoolest hästi. Ma ei hakka kindlasti surema! 😊 Veel. Sest mul on nii palju tegemata asju ja suuri unistusi, mida vaja osaliselt ellu viia. Siit ilmast ära minekuni on vähemasti 49 aastat aega, sest kavatsen 100 aastaseks elada...
Kuid kindlasti hakkan end rohkem hoidma. Aga mitte vati sees.
Tean sedagi paremini, et elada tuleb täna ja praegu, homme võib olla hilja.
Nii et vahetevahel vajan iseolemist. See annab mulle jaksu.
Ja koguaeg rabelemist. Mõtlen siinkohal kõike, mida olen teinud ja mida ehk hakkan alles tegema. Mulle meeldib lihtsalt see. Siis, kui tegutsen ja rabelen, olen mina ise. Nii halb või hea nagu olen. Üle oma varju ma ei hüpa. 😉

Eile sain aru väga hästi sellestki, kui tujutuks võtab, kui ei mõisteta sinu rõõmu. Rõõmgi võib tekkitada suurt masendust, kui rõõm jääb ainult sinu sisse.
Hetkel on elektriga korras. Välja lülitamisohtu pole enam. Usume. Tänu Jelenale. Aga loodame, et õnnetu arve saab korda... On natuke närvipinge mul.

Praegu mõtlen, kui palju oskame kuulada ja näha  heasti rõõmegi? Positiivsust? Tihti ütleme, et ei kuulda muret... Aga vahetevahel on vaja rõõmul lasta endast välja, seda enam, enne rõõmu tundmist on olnud närvipinge. Närvipinge, mida ei olda ka nähtud...
Ise tean sedagi, et tegelikult rõõmust ja positiivsusest on palju keerulisem ja raskem rääkida ja vahel mõista  kui murest ja negatiivsusest.

Üks ilus laul kevadeks. See on meelde jäänud juba lapsepõlvest mulle. Alles täna avastasin, et seda laulnud ka Joala... 
Hoidkem siis õnnelikke päevi, mis tulevad kindlasti algavas kevadeski!!!

Reede, märts 16, 2018

Täna mõtisklen...

Loodan, et mõõnaaeg või siiski lihtsalt natu halvem ja keerulisem moment hakkab jälle pöörduma paremuse poole. Tuleb taas tõusuaeg... Elus peab olema ja alati ikka tasakaal ju.

Nägin unes päris head und. Täna öösel. Paar kuud on olnud mu unenäod väga segased. Mina usun unenägusid. Neis on miskit, mida ei teata... Ja ma tean, mida võin unes näha ja mida ei või unes näha. See on aastate tähelepanek. Unenäod rääkivad nagu ette... Minu raamaturiiulis on küll raamat unenägudest. Ei loe seda eriti. Sest et mul on tõepoolest omad unenägude seletused ja tähendused.

 Minu sees ja ümbergi on jällegi kuidagi hästi värske jaks ja rahu, kergus edasi minna ... See on see tunne, mida ei saa sõnadesse panna.

See nädal on olnud heade ootamatute üllatuste  rohke.  Olen saanud näiteks imelisi arvamusigi enda kohta. On olnud hetki, kus mul silmis pisarad. Lihtsalt. Samas olen punastanud. Mulle on olnud alati harjumatu, et mind peetakse imeliseks ja vapraks.
Mina elan ainult oma elu. Nii hästi või halvasti kui oskan. Ja saan.   ´Vahel olen kindel, et teen kõike õigesti, ja siis jälle, et kõik on valesti.
Püüan jääda iseendaks.
Aga ma vist tänagi ei aima, kui palju mind tegelikult on elus jälgitud ja kaasaelatud... Kui sellele mõtlema hakata, siis võtab mu sees kõhedaks küll. Et see ei lubaks mul nagu üldse eksida. Vigu teha.
Kindlasti see nii ei ole.
Ainult tunne on niisugune
Minagi olen aind inimene.

Ka mul on varjatuid saladusi. Alla andmisigi. Pisaraid. Nendestki olen püüdnud avameelselt rääkida.
Olla koguaeg naeratav - see oleks ka väga vale. See oleks iseendale petmine.  Väga raske.

See ongi ju elu.
Hea ja halb koos.
Sedagi olen sadu kordi öelnud. Siingi blogiski.

Kuid mul on tohutult suur rõõm, et suudan omaenda olemisega ja elamisega enda teadamata olla paljudele toeks ja rõõmuks. Siiralt.
Aitäh neile/teile, et võtate mu argirõõmude ja argimurede jagamisi vastu.
 Kõik annab mulle väga palju jaksu juurde.

Võib - olla on see kõik kokku minu elu ülesanne. Lihtsalt olla iseendana olemas.

Eks praegugi ole probleeme, mida ei oleks vaja. Näiteks  ikka veel megasuur elektriarve eelmise aasta lõppust - kuigi vähendanud olen ka... Nüüd tänaseks olen aru saanud, et Eesti Energiaga on keeruline asju ajada. Minu meelest, loodetakse alla andmisele ja ära maksmisele, kuigi arve summa ebaselge.  Olen mõelnud sedagi, et küsida või paluda näiteks sotstoetust arve maksmiseks, siis kuidas selgitada megasuurt summat - päriselt ka... Seda enam, et Elektrilevi ja Eesti Energia on öelnud selgelt, et viga on olnud nende poolne... Saan öelda, et ma ei pea üksi seda probleemi lahendama. Üksinda ei oskaks ma midagi teha suhtledes Energiaga... Tuleb pöördumine Tarbijakaitsesse... Kuid läheb pisut aega veel.
Loodame südamest, et enne ei lülitada elektrit välja... See oht on ka juba teist korda selle aja jooksul.
Olen muidu suhteliselt rahulik. Siiski natu närvis ka. Oleks ju vale öelda, kui pinget ei oleks.  Loomulikult  on närvipinge.
Annan teada, milline saab olema tulemus. Kui olen juba elektriarve probleemi siin bloginud.  Ja palun südamest, olge kaugnäiduga ettevaatlikud. Hoidke elektrinäidutel vähemasti silm peal ning pidevalt!
Minu apsakas on see, et ma usaldasin mõni hetk mugavust, mida oli antud Elektrilevilt - kaugnäidud... Enam ma ei usalda neid mitte üks kuu edaspidi, kuigi sellest kuust Elektrilevis ei taheta ka näidute saatmist... Öeldi küll, et öeldakse mulle isiklikult, kui nende poolne viga, mida nad ei leitud pika aega, on parandatud. Seda ei ole öeldud. Ja mul ei ole mingit head soovi aasta lõpul  jälle näha megasuurt arvet , kui kord aastas peaksin saatma näide neile, et nad saaksid prognoosida arveid ning siis kuulda taas - ups, viga tuli neilt... Parem saada igakuiselt, isegi siis, kui ei taheta ja ei saa saada. Mina kui klient aga soovin saada. Vanasti öeldi, et klient on kuningas. Mis siis nüüd...
Vähemasti tean, et elektriga on probleeme paljudel tarbijatel... See ei ole küll lohutuseks , kuid mingil viisil annab julgust ja jaksu enda eest seista

Lõpetuseks hea arvamus Nelelt (5 a), kui joonistasime täna koos:
"Kui  ma ükskord vanaks saan nagu sina, hakkan ka jalaga joonistama! Praegu olen väike ja oskan ainult käega..."
😊😊😊

Esmaspäev, märts 12, 2018

 
Mul oli juba mõnda aega igatsus joonista või teha vähemasti miskit sirkeldada... Praegu pooletunniga umbes rahuldasin igatsuse 😋😉😀 Kogu mu aju ja keha puhkas ning laadis head energiat!!!

Rukkilill 3 x 4 cm suur.
Tindipliiatsidega - must + sinine - joonistatud.

Laupäev, märts 10, 2018

Arsti vastus juba olemas

Olen natukene rahulikum 😉

Dr Peetsalu vastas.
Kuna karantiin osakonnas, siis arvas, et on mõistlikum mu opp edasi lükkada. Sest praegu ei tohiks isiklik abistaja ka tulla mulle appi.
See on ju mõistetav.
Mulle meeldis ta mõistev suhtumine.
Sapikividest ja opist vastas ka.

Loodame üheskoos, mu lugejad, et miskit hullu enne plaanilist opi, mis on ravi põhjendusel, ei juhtu. 😊 Usun, et kõik läheb ja on hästi. Nohjah, kui teaks, et mu kivikesed ei hakkaks liikuma, siis ei läheks opile, kuid...

Sain veel teada, et Tartus ei olegi sellist erakliinikut, kus tehakse sellist opi.

Õnnekilde...

... on see nädal päris palju. Olen ise kogemata taldrekuid lõhkunud ning täna hommikul aitas Kass Pätu tuhatoosi lõhkuda. Ta on sadu kordi loopinud aknalaualt tuhatoosi põrandale, kuid täna õnnestus pooleks kukkutada. Pätu ise oli rahuloleva näoga.
Katkiseid taldrekuid kasutan maalimise juures. Oligi vaja neid juurde.

Kui uskuda, et killud toovad õnne, siis peaks tulema pärast praegu mõõna ja keerulist aega  jällegi tõus ja rahulikum selge aeg.
Mina usun seda.
Ikka ja alati.

Hetkel on mitmed asjad ebamäärased ja ebamääraselt olukorras. Püüa olla küll naeratav ja positiivne, kuid on poolsekundeid, kus tunnen, et mul on absoluutselt kõikest kopp ehk piir ees... See tunne  ei meeldi mulle üldse. Ei ole ju minulik... Siiski tean, et praegune ebarahuldav aeg on millegi õppimiseks, ehk ka natu tugevamaks saamiseks jälle...

Muide, mu plaaniline operatsioon peaks olema juba uue nädala kolmapäeval. Helistati teisipäeval Ülikooli Kliinikust. Esialgu pidi see olema aprilli lõppus...
Mul on päriselt kuidagi kahtlev olemine. Sooviks siiski rohkem teada, mis minu kõhus toimub ja mis siis juhtub, kui opi ei tehta. Praegu enamus sõprugi kiidavad heaks, mida varem seda parem... Kuid minu jaoks on kiirustamine ebaselge. Kas on ikka väga õige kohe noa alla minna, kui ei ole endale selge... ja kui haiguslooski olen nagu terveks tempeldatud. Ja siiski on opiga kuidagi kiire, nagu oleksin väga ohus...
Tõesti ma hoolin oma tervisest praegu väga. Olen kirjutanud ja pöördunud erakliiniku, võib - olla on seal rohkem aega seletada, mis ja kuidas.  Saan aru, et arstide üleande on ravida, kuid usun, et parim ravi on ka selge ja aus jutt ja mõistev suhtumine. Naeratused.  Teadmatus ja ebamäärane jutt teevad lausa haigemaks. Vähemalt stress tuleb kallale. See pole küll hea paranemisele. Mitte kellegile.
Telefonis vuristati kiiresti kirurgi nimi. Uurisin dr Peetsalu tausta - väga hea. Võtsin julguse kokku ja kirjutasin temalegi. 
Usun, patsient, kes endast hoolib, panebki kõik mängu, et mõista, mis ta tervisega õigupoolest toimub. Seda enam, et siiamaani olen olnud terve erivajadustega purikas. Nii et ma tõesti soovin teada, miks ja kuidas ning mul ei ole aega rohkem jääda haigemaks...
Usun ja loodan, et seda ei juhtugi.
Ootan vastuseid nii arstilt kui erakliinikult. Arvan, et esmaspäeval vastavad.
 Rahu, ainult rahu.
Teiseks, praegu on Ülikooli Kliinikus külastamine keelatud. Seega, mind ei saaks keegi vaatama tulla ega ka isiklik abistaja vahel abistama tulla... Põetajad on nii nagu on - kogesin ju... Hea enesetunne on ka esmane, et näiteks pärast opi taastuda... Isegi kammitud juuksed mõjuvad mulle hästi...

Igatsen praegu oma arstitädit, dr Vaasat, kes oli minu lemmik arstitädi pikki aastaid, praktiliselt kogu elu... Tema nägemine oli juba positiivne elamus... Nüüd mõned aastad on tema pilvedes...

Eesti Energiaga on ikka´veel probleem - kolmas kuu... Ja muud argimured....
Ma ei imestagi, et kommistasin nagu... Ei ütle, et kõike oli üleliigselt palju, kuid nii mõnigi jama ja muregi oleks võinud ja võiks olemata olla...  Aga nad olid ja on. Kes teab, milleks siiski nad lõpuks head on.

Egas ma sedagi ei tea veel, kas ja kui palju Kastre vald see aasta rahastab minu isikliku abistaja teenust. On  lubadused õhus... Konkreetsemalt pole veel juttu olnud... Kirjutanud ise valda olen küll. Loodan, suudan märtsi lõpuks selgeks teha eelkõige iseendale, kuidas edasi elada. Kindlasti isiklikud abistajad mu kõrvalt ei kao seni, kuni jaksan neile ise maksa. Sest, arvan , et mind on ikkagi veel vaja 😉💓

Ükskord peab tulema rahulikum ja õnnelikum aeg tagasi tulema, et siis jälle uuesti saaks uued mured tekkida.
Õnneks jagub veel ka taldrekuid, millest teha uusi õnnekilde 😉

Neljapäev, märts 08, 2018

Tiiult "Hetkede lugude" pildid

 Tiiule  oli see kolmas minu näitus. Ta käis mu esimesel näitusel ka. Nüüd oli tema jaoks päris palju uusi töid näha...

Mulle meeldib, et Tiiu sai pildistada hetki ka külalistega, ning siis, kui ma ise ei pannudki tähele, et keegi pildistab.

 Õnnestus ka ilus pilt, kui minu kõrval seisab mu isiklik abistaja Oksana 😊

Esimest korda kohtusin Aavega ja teistega. Taaskohtumine Tiiude, Marega ja mitme tuttava/sõbraga veel.

Aga ma kõikidele piltidele ei lisa kommentaare - usun, et nad rääkivad hetki ise.

Olen tänulik ja õnnelik, et jälle sai tehtud päris omamoodi ilus näitus 😉💕

















Õnne MEIE päeval, vaprad naised :) Kallid mehed, pidage tänane päev vastu - küllap me, õrnad ja jonnakad naised, tegelikult hoolime tänagi teist, tugevad mehed :) Täna kuulub meie jonnakus päeva juurde ja sellegi poolest lilli võime kinkida meie (naised) ise üksteisele ning teile, kulla mehed, pakkuda kooke ja kohvi :) Meieta ei oleks teie, mehed, tänagi õnneliikud ning meile meeldib teid õnnelikuks teha. Mõnikord.

Teisipäev, märts 06, 2018

"Hetkede lood" ülespanek ja töötuba "Elamise olemise kunst"

Need pildid isiklik abistaja Oksanalt.

Aitäh aitajatele!

Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses on mu näitus teist korda.











Reede, märts 02, 2018

Minu vabrad rääkivad ka

 Nüüd olen lubanud paar päeva kodus kosudes miskit iseendale. Pühendumine peamiselt iseendale on parim puhkus minu  jaoks. Inimeseks olemise tunne tuleb minu sisse tagasi tasapisi 😉

Nädal ootamatult haiglamöll rabas mind endki päris tõsiselt. Ma ei ole olnud üldse ju haige... 
Olen püüdnud oma tervist hoida. JNE. Kuid küllap see hoop on millegiks heagi. Ma ei tea veel, mis see on. Tean, et pärast mõõna tuleb jälle tõus. Alati on see nii olnud. Ma ei näe mingit põhjust, miks nüüd peaks reegel teisiti olema.

Täna tegi Piret taaskord varvastele. Tahaks ikka omas mullis olla esmaspäeval ja edaspidi... On hetki lakkimise juures, kui Piret keelab alati rääkida. Sest mu vabrad rääkivad sõnadega kaasa st väikest viisi tõmblevad. Sama on muide ka muide sõrmedega.  
Järgmine kord, kui keegi minust aru ei saa - hakkan varvastega rääkima 😁😁😁