Esmaspäev, juuni 29, 2009

Kartulikook = rummikook või vastupidi

Oli kreisi päev.

Uue bussiliini buss ei tulnud. Või läks varem, väga varem. Sest jõudsime Sandraga vähemasti 5 minutit enne Vana-Kastre ning teelt ei näinud ka bussi mööda sõitmast. Tulime jälle Kaagvere tagasi. Sõitime hilisema bussiga linna.

Ostsin Tartu poest kartulikooki. Hästi imelik näis: šokolaadi värvi ja peal kreem. Kehitasin õlgu, et olks (= olgu) - proovin huvi pärast. Raamatukogu purskkaevu juures sõingi. Ei, mitte kartulikoogi, vaid rummikoogi!!!
Vahet ju polnudki!
Kõht oli tühi. :D

Tegelikult käisin linnas asja pärast. On vaja töökohti :) Päriselt ka. Mitte isiklikult mulle. :) Aitan lihtsalt otsida. Hetkel ei blogi rohkem sellest. ;) Kuid jah, vaja töökohti tüdrukutele. Ma tean küll, et praegu väga raske tööd leida, kuid lootus jääb... Ja uskuge, lootusetu ei olegi tööd leida!!!

Lõppkokkuvõttes oli hea kõrvetava päikesega suvepäev.
Ja punanahk olen ka nüüd! Hommikul olin veel lumivalge.

Nii või naa,
aga
elu - olu saab alati heaks!

Pühapäev, juuni 28, 2009

ERILISELT tavaline

"Tsau emme!"
On tavaline lihtlause. Igapäevane.

Aga kui oled 10 aastat seda tavalist igapäevalist ütlust igatsenud, siis on see väga - väga eriline.

Reede, juuni 26, 2009

Jälle üksinda kodus

Eile - täna olin linnas. Käisin külas ja kaltsukades.
Kaltsukad rahustavad hästi mul närve. Kui kõik viskab üle pea kokku, siis on kaltsu - maailm teistsugune tuuseldamine. Saan kaltsupoodides nii ka tuuseldada, et ei osta ühtki uut hilpu. Seekord ikka ostsin mõned vajalikud ja stiilsed riided. Leidsin kingadki, mis jäid kohe silma. Igatsesin mitu kuud kingi, mis Kingaabc-s, kuid nüüd leidsin peaaegu 10 korda odavamad suve- ja pidulikudki kingad. Tunduvad vähe kandudki olema. Igatahes olen happy! Need võivad olla isegi mul koolitaja kingad, sest neid on imekerge jalast võtta ja jalga panna ning näiteks jalaga midagi tahvlile kirjutada - kui võin üldse koolitaja rollist unistada...
Nohjah, oleksin ostnud rahvariidedki. Kaltsukas naeratasid vastu. Esimest korda elus oleksin rahvariided ostnud. Suht normaalse hinna eest. Laulupeo jaoks. Õnneks tuli mõte Margotiga, et võiks igaks juhuks proovida. Olen küll sale ja kõhn ja mida iganes, kuid ees ei läinud kinni... Niipalju siis rahvariietest!!!
Tähtis asi toimus ka. LEEPÜ koosolek. Arvan, et aasta veel prooviks, siis paistab, mis saab edasi.
Ja bussile minnes, kiskus mind vägisi kaubamajja. Ennäe, äkki kuulsin kedagi hõikavat: "Tiia!" Vaatasin hääle suunas - Kamila oma perega. Mu kallis!!! (Siiani ütleme teineteisele Kamilaga "mu kallis".) Kahjuks oli meil kõikidel kiire, kuid nägemisrõõm oli siiski väga suur. Väike Maria oli imearmas. :)
Alati peab sinna lihsalt minema, kuhu lausa vägisi kisub! Ja tegema seda, mis tundub just sel hetkel ainuõige. Ainult nii saab teada, kas on hea või halb minek või tegu ;)

Nüüd olen jälle üksinda kodus. Pühapäeva õhtust tänase õhtupoolikuni olin pidevalt inimestega ümbritsetud :P Üsna lõbus nädal oli. Suutsin mõned probleemid ja kurvastusedki unustada. Aga väsisin...
Soovisin väikest viisi omaette olemist. Mõni aeg. Mitte üksindust, mida ei saagi praegu tulla mu ellu... Siis peaks juhtuma küll katastroof... PTÜI kolm korda üle vasaku õla!!!

Kompliment eilsest.
Ootasime Luisega juba bussi. Siis jõudis mamma piimaringiga Kaagverre. Ajasime mammaga juttu jaaniööst. Siis tuli meie juurde vana härra kunstnik Illar. Kahjuks alkohol on temaga oma töö teinud. Ning ütles siiralt: "Tiia, kas lähed kohe peole? Sul on küünedki lakitud!"
Mul ups - vaat , vaat, mida vana härra tähele paneb!
Tõesti vahel tuleb häid üllatusi sealt, kus ei oskagi oodata!!!
Mamma on vahetevahel ikka me maalimisühingus vana härra kunstnikule rääkinud - niipalju kui mamma minult kuuleb ja vahel näitab postkaartegi... Alati on Illar imestanud, kui suur on inimeste elujanu ja kunstiilu...
Ta ise ei maali juba ammu - ammu...

Kolmapäev, juuni 24, 2009

Ka nii võib...

Eile tumestas siiski ilusat jaaniööd üks sõnum vastuseks minu helistamisele: "Tere! Ma ei saa suvalisel hetkel telefonile vastada."

Soovisin lihtsalt helistades soovida sõnumi saatjale ehk enda teadmiste järgi sõbrale "Head jaani!"

Hetkeks olin keeletu - meeletu.
Siis mõtlesin, et ka nii võib ju.

Arvan, et ta ei saa enam kunagi minult esimesena pühade tervitusi! Milleks...

Jaaniöö Jaani talus

Käisin niisiis jaanitulel Vellaveres. Luisega. Märdi seltskonnaga. Pidin küll esialgse plaani kohaselt minema Tallinna, kuid Märt kutsus ka oma jaaniõhtule mind. Jäin siis mõtlema, et tahan küll seltskonda ja kuhugile minna, aga tahan midagi rahulikumat kui pealinna möll... Minu hingeseisund selline...
Ega ma ei kahetse oma valikut. Jaaniõhtu oli küll pisut teistsugune kui eelnevad... ning samas oli ta jaaniõhtu nagu ikka olema peab.
Rahulik.
Naeru ja nalja oli aga palju.
Võib - olla minu jaoks oli eriline, et räägiti ja lauldi Jumalast, kuid mitte ainult.
Istusin lõke ääres ja mõtlesin oma mõtteid... Ma ei olnud 10 aastat jaanitulle vaadanud... Tundus, et viimane aeg on seda jälle teha...

Sääsed olid hullumeelsed :D

Esmaspäev, juuni 22, 2009

:)

ILUSAT SÕNAJALAÕIE ÕNNE JAANIÖÖKS!!!

Selle suve ujumine :):P

Varbaotsadega käisime Luisega täna Emajões. Ujumas :P Tegelikult kalda ääres oli suht soe. Ja ma sain ka jonnida, et sügavamale vette ma ei lähe. Luise tahtis küll mind viia pisut sügavamale vette... Veesõda oli siis meie vahel :)

Pühapäev, juuni 21, 2009

2009 SUVEKS

HÄSTI HEAD SUVE!!!

Esimene 2009 suvehommik algas imetoredalt. Leidsin oma ühe lemmiklaulu üle aastate, mida on kuulda väga väga harva. Paljud inimesed ei teagi PÕLEVAT KÜÜNLAT Leila Millerilt. Olen niipalju vaielnud, et see laul ON olemas... Siin ta siis nüüd on: Leila Miller "Põlev küünal"

http://www.youtube.com/watch?v=dFNxLlW5e6c

Tegelikult hakkasin otsima teist Leila Milleri laulu "Tulepõletaja". Kohvitades kuulsin raadios. Tahtsin veel kuulata... Ei leidnud hetkel...

Aga "Põleva küünla" leidsin :D
Kui ma ei eksi, siis sõnad on Doris Karevalt. Kuskilt nagu on meelde jäänud...

Kuid "Põleva küünla" sõnum on igipõline... :) Tunne, mis oli 25 aastat tagasi laulu kuulates, on tänagi minu sees...

Laupäev, juuni 20, 2009

Küsimuste küsimus

Loen "Elujanu". Kunstnik Vincent van Goghi elust. Raamat pooleli...

Jäin mõtlema hoopis sellele, miks kunstiinimesed ei leia tõelist armastust?
Siiani olen natuke oma erivajaduste kraesse ajanud, et ma ei kohta tõelist armastust, kuid ÄKKI on mitte leidmine hoopis sellepärast, et olen kunstiinimene... Kunstnik...

Aja veel jah kõik erivajaduste kaela :D:D:D

Kuigi joonistamine/maalimine on ka nüüd minu jaoks erivajaduseks saanud :);):P

Tuulutus

Kas keegi on mõelnud, et (iseseisev) prügi välja viimine võib - olla nauding... Vahel harva ehk... Täna olen mõelnud sellele, et me sageli ei oskagi pisiargiasjadele tähelepanu pöörada . Näiteks korraks õue lippamisele.
Täna lippasin korraks õue. Ma polnud tegelikult nädal väljas käinud. Tundsin, et aju jookseb kohe varsti kokku :)
Aeg ju lendab õues käimatagi. Siiski inimene on loodud ka õues tuulutamiseks! Päris tihti ei mõelda sellele.
Mina küll pole kuulnud ligipääsusoovi lihtsalt õueõhule...
Küll aga on mulle lugematul kordi öeldud: ma saaksin olla rahul ja õnnelik, kui saaksin päevad läbi toas istuda...
Uskuge mind, et siis pika peale ei oleks keegi õnnelik ja rahul!
Hinge tekib rahuldus.
Tekib õnnetu tunne...
Seda tahtmatult.
Minagi võin iseend petta, et oh kui palju mul tegemist ikka on. Väljas viibimine raiskab aega. Ja nii edasi aina. See on mingi tobe kaitsereaktsioon.
On ju lihtne minna välja, kui suur vajadus. Siis peab minema. Väikesel vajadusel ei pea ju.
Prügikotigi saab prügikasti viia näiteks minu asemel isiklik abistaja. Ma ei pea teda piinama, et ise 2 minutiks välja ratastooliga joosta... :):P
Ja just nimelt need paari minutilised õues käimisedki on inimesele väga olulised.
Ma ei taha sugugi, et lasta kellegil prügikott välja prügikasti viia oleks mulle probleem. Kindlasti mitte pole see probleem.
Kuid ...
See on isetegemise küsimus.
Ma Jumala eest ei virise ega nurise. Lihtsalt me ei pane tähele väikesi rõõme ega väärtusi .

Tänane laupäevane hommikupoolik oli hästi mõnus. Sandra oli tööl. Ja tegin toimetusi rahulikult ja reas ilusti ära. Isegi pooleks tunniks jooksin plätudega õue. Prügikoti viisin ka välja...
Tuulutus mõjus mu ajule restardina. :)

Reede, juuni 19, 2009

Avastus

On eelviimane kevadõhtu sel aastal.

Ja ma avastasin, et mul on tõeline väsimus. Kevadväsimus.
Isegi magada ei viitsi... Ausalt ka!!!

Kolmapäev, juuni 17, 2009

Äkki keegi teab!

Mul on vaja mulli - pakepaberit! Lihtsalt maalide pakkimiseks...

Kuid mitte kuskil mullipaberit osta ei ole. Vähemalt mina ja mu lähedal olevat inimesed, kes on ka vaadanud mullipaberit igalt poolt, ei leia.

Tartu Postimajaski pole - küsisin sealtki.

Äkki keegi oskab mulle siin öelda, kust mullipaberit hangida.?

Ma ei hakka aga ometi igakord suurt mullipaberisse pakitud asja ostma, et saada mullipaberit... :P

Teisipäev, juuni 16, 2009

Muinasjutt on poolel teel...

... ja ei olegi veel lõppenud.
Õnneks!
Tänasest päevast sain jälle kinnitust, et vähemasti pooled õnnelikud hetked on alles ees. :) Oli taas üks selline päev, kus olen olnud (füüsiliselt) üksinda kodus. (Huvitav küll, kuidas saaksingi mitmekesi kodus olla, kui elangi kodus üksinda!!! :P )
Aga
mu tuba oli sellist rõõmu ja sära täis! Ma tundsin lausa füüsilist lähedust ühe väga oma inimesega, kui räägisime msn-s.
Soovisin maailma kallistada. Taaskord tervet maailma kallistada.

Kõik , noo enam - vähem kõik on nii nagu peabki olema!!!

Lootusetuid olukordi ei ole iial olemas.
Kui on armastus.
Kui on usk.
Kui on lootus.

Esmaspäev, juuni 15, 2009

Üllatus... kitarriga...

Hommikul helistas Märt: kas tohib oma sõbraga Serbiast külla tulla...
Muidugi tohtis!!!
Tulidki. Lõuna paiku. Nagu kokkulepitud. Mul Margoti abiga sai õigel ajal kõik tehtud külaliste vastuvõtuks!!! Midagi erilist ei olnudki teha, kuid siiski...

Märdi sõber Serbiast tuli kitarriga. Ja laulis. Ka serbia keeles! Mitte kunagi ei ole mu toas keegi kitarri mänginud! Täna mängiti :):):)
Ja julgustati mind!
Sest olen Jumalale nii lähedal.

Sain palju energiat ja üllatusrõõmu!

On ikka päris hea kuulda võõra ja kaugelt maalt tulnud inimeselt , et mul on veel palju inimestele jagada.

Muide, minu raamatut sooviti inglise keelte. Ikka lugemiseks.

Tahtmatult pean end käsile võtma ja teise raamatu lõpuni kirjutama ja siis vähemasti selle inglise keelte tõlkima... :D

Pühapäev, juuni 14, 2009

Klassika !? :) :P

Nö juhtusin ühest silmanurgast nägema tund poolteist tagasi "Pealtnägija klassikat". Ja tõsisemalt jäin kuulama vanahärra Pauli (oli vist seesugune nimi), kes kirjutanud raamatus "Elu rõõmud", kuidas ta 1000 neiu/naisega on sexinud.
Einoh!!!
Mind ei rabanud naiste arv, vaid vana härra vabameelne ja siiras jutt. Ma ei pannud tähele, kui vana ta Kersna vestluskaaslasena oli, kuid ta seksis 84 aastani ja väga sageli...! Uskumatu elurõõm! Muidu nii vanad inimesed, eriti mehed on tavaliselt kuidagi virinad ja haiged... Hr Pauli 2 elulist vajadust: töö ja seks.
Nii, kui mõelda sügavuti, siis on hr Paulil tõed päris õigeid. Ma ei poolda küll aind seks - üheöö - suhteid raasugi, kuid... Sellistest meestest, kes oskavad moosida naisi, ma tegelikult ei saa aru ja vastupidiselt ka.
Kuid
Paul on eriline :D :D :D Kusjuures ta teatis ise ka uhkelt, et on eriline !!!
Samas on töö ja sex elus tõesti loomulikud normaalsed vajadused! Kes julgeks sellele vastu vaielda... Nad on tõepoolest elurõõmud!!!
Ja vanahärra on armastanud 1 kord elus. Puudutamata armastatud... Ülejäänud kiindumised...

Ma vaatasin muie suul.

Nüüd juurdlen endamisi, milles oli vanahärral elus puudu jäänud, et ta otsis sexist mingit lohutust... Ei ole ju normaalne, et inimesed seksivad ja seksivad, kuid armastada, tundeid tunta ei oska ...

Ma tahaksin siiski sinisilmselt uskuda, et klassika on ikkagi armastus koos sexiga, mitte sex armastuseta. :)

Soome pilte veel

Veel pilte .

Laupäev, juuni 13, 2009

Vihmapüha kodus

Vihmapühal vaatasin filmi http://www.youtube.com/watch?v=jqxENMKaeCU . Saadeti mitu päeva tagasi vaatamiseks...

Vaadake ja mõelge!

Reede, juuni 12, 2009

10. juuni - ÕNNE päev

Riputasin praegu Margoti mobiiliga pildistatud pildid kodukale http://www.lux.ee/tiia/?page=10023&imgpath=galerii/CNAWJONON55Q . Loodan, et saan varsti fotograafide pilte ka.


10. juuni oli päriselt ka ÕNNE päev! Eriti õhtu Tallinna jõudes :) Seda hetke, mis oli, olin tohutult kaua igatsenud ja soovinud. 10-nda hommiku ei osanud mõeldagi, et päev lõpeb väga õnnelikult.
Otsin laevas mäletuseks õnne toova käevõru. Panin käele.
Tegin seejärel ühe väikese mobiilikõne. Nii igaks juhuks.
Ja uskuge mind: siis olin mõned minutid õnnest segi :D Ekstaasis :) Naersin. Pisarad veeresid. Ma ei teadnud, kas uskuda või mitte uskuda... Kuid uskusin...
Ühesõnaga,
sadama vastu tuli Silver. Minu suureks sirgunud noormees. :) Kohtumishetk oli viiv, kuid siiski tohutult pikk, et veenduda, et kõik ongi täpselt nii nagu peabki olema :)

Helsingis oli imevahva!
Usun, et mulle oli igati asjalik ja kasulik lõunasöögi - reis. Lõuna, Radissoni restoranis, oli küll väga maitsev ja hea, kuid see polnudki kõige tähtsam. Kõige tähtsam oli, et nägin teisi kunstnike. Ausalt öeldes, mõistsin, et minul ei ole midagi viriseda... Mul polegi nagu puuet... :) Samas teisalt nägin ELURÕÕMU ja -JANU. Mingi erivajadus EI takista olla väga hea kunstnik ja üldse ELADA.
Ma sain taaskord aru, et kõik see elu - olu on MINU enda teha. On MINU jalgades :) ;) :P Ja see, milles olen suurejooneliselt alati unistanud, ei olegi ükskord vaid unistused, vaid reaalne elu - seda võin/saan iseendale tunnistada ükskord. Kui mul jätkub vaid töötahet. Kunsti tegemise soovi.

Aitäh, Margot, et sa oma kätte ja jalgadega abiga tegid minu reisi üli nauditavaks!
Nii mõnus oli Superstaris istuda koguaeg (tugi)toolidesse ning lükata ratastooli kuhugile kõrvale... Ja pisikesed asjad, mis on iga naisele ülitähtsad... Näiteks pikki juukseid kohendada iga minut :P või tormata wc-sse, et teha meiki, mida hommikul kell 6 ei jõua loomulikult teha...

Eile Tallinna - Tartu bussis oli vanem proua lapsega, kes soovis kangekaelselt oma kohti, mis ta piletil. Saime just Margotiga istuda, kui tõusime ning läksime bussis suht taha, sest seal olid vaba kohad kõrvuti. Nägin, kuidas proua nägu valgenes, kui Margot mind sülle võttis ja Tartus bussijaamas proua vabandas. Tahaksin uskuda, et proua sai kogemuse, et mitte alati ei istu ega taha tõusta noored meelega valedel kohtadel.
Teisipäeval oli Tartu - Tallinn bussijuhihärra hästi - hästi rahulik ja abivalmis.

Täna üle mitme öö saan oma voodis magada :) Mõnsa!!!

Loodan, et mu õnne - käevõru toob veelgi õnne :)

Neljapäev, juuni 11, 2009

Eluga rännakult tagasi

Olen tagasi Tartus. Siin on 2 pilti - esialgu.
Eile hommikul SuperStaris. Kaks kunstnikku Eestist;)
Sõber Bimbo andis öömaja oma perenaise Kati ja peremehe Petsi juures

Homme pikemalt.

Esmaspäev, juuni 08, 2009

Lähen maailma rändama...


... kolmeks päevaks. Tartu - Tallinn - Helsingi - Tallinn - Tartu ja reede taas kodus.


Homsest algab mu rännak.

Päris südant põksuma panev päev tuleb usutavasti Helsingis. Esmakordselt näen mina Suu- ja Jalaga Ühingu rahvast :)
Loodan väga, et see on minule vajalik ja kasulik (töö)kohtumine.

See pilt on pildistatud 29. mai õhtu Lootuse Festivalilt trollile joostes. Päike sillerdas Sandra pildiaparaadile vastu. Mina aga "jonnisin", et Saku Suurhall peab mulle selja taha jääma...
:)
Naudige suve!

Pühapäev, juuni 07, 2009

Lõppvaatuse draama

Eurovalimised on läbi.
Sellist dramaatilist lõppvaatust ma nagu ei mäleta... Lõpptulemused ei olnudki lõpptulemused!

Ma ei teagi, kas lõpplõpptulemustega olen rahul...
Samas olen lõpplõpptulemustega hästi rahul. :)

Olen sots ju!

Puuviljameemid

Trixi loopis mõnusa suvelaheda puuviljameemi mulle.


Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!
1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on :)

Ps. Tutti-Fruttil on käimas fotokate loosimise kampaania. Osaleda saab siin: http://www.spindo.eu/tutti-frutti/. Aga mis veelgi parem: nad lubasid puuviljameemi edasipildujate vahel kastitäie komme loosida!

Üritan siis...
1. Lapsepõlve maitse on mul hoopiski vaarikal. Seega marjal. :) Nelja - viie aastasena vanaema juures olles seisin tundide kaupa aknal ning lugesin mitu vaarikat on juba valminud tädi aias. Ärge küsige, milleks oli mulle seda lugemist vaja! Mul pole aimugi... Küllap õppisin ka arvutama vaarikate abil.
Neid loetud vaarikaid aga ei lubatud mul kunagi süüa. Majas, kus vanaema korterit üüris (ma ei teagi, kas üüris või kuidas asi oli), oli perenaine väga - väga õel. Kardeti, et tädi võib mind mürgitada... Ma ei teagi, kas sel kartusel võis olla mingit alust või mitte. Praegu on ülemõistuse mõelda, et keegi õel vanaproua võiks üht süütut last mürgitada oma aia vaarikatega...

Vaarikad oli siiski palju mul süüa. Ma ei mäleta, kust neid hangiti. Vaarikamoos, vaarikakook ... on mu nõrkused vist surmani .


2. Arvan, et banaan.
Muidu ehk poleks ahvist inimest arenenud... :P Ahvid oleksid lihtsalt väljasurnud... See pool naljaga!!!

3. Sandra - pisikene kollane, mahlane ja magus kreek.
kukupai - suur punapõske küps õun
Ivar - mõnus suur ploom


Laupäev, juuni 06, 2009

Mida tänasest kirjutada

Uimane ja rahulik päev.

Korrastasin LEEPÜ paberimajandust, mis oli tegelikult korras. :) Siiski on kurb meel, et ühingu elu - olu on paigalseisus. Meil on ka surutis :D Esinaisena isegi ei tea, mis on meie surutise nimetus. Ehk leepükasurutis!!!
Ma arvan, et sügisest proovin/proovime veel möllada hakata. Usun, et surutised lõppevad ükskord ja algavad sujumised. :)


Suvel tahan ei - millegist puhata.

Plaanid esialgu kuu ajaks enam - vähem tehtud. Usutavasti olen see aasta kuskil jaanilõke ääres... Tallinnas vist on see kuskil :D

10 aastat pole olnud ma jaaniööl õues. Võib - olla keegi ei pane tähele, kui keeruline on üleüldse just erivajadustega inimestel pühadeaeg minna lihtsalt seltskonda... See on ligipääsmatus pühadele! Asi pole selleski, kas on füüsiline ligipääs või mitte... Asi ei ole selleski, kas on suur sõprusring või mitte... Jaani- ja jõuluaeg soovivad enamus inimesi olla oma lähimate inimeste keskel. Nii lihtne see põhjus ongi. Ja inimlik põhjus.
Sageli arvatavasti mõeldakse tõetruult, et erivajadustega inimene soovib samuti kodus olla. Soovibki. Kuid kui ta peab rutiinselt nelja seina vahel olema - siis kas see on pühadetunne... Arvan, et selle "pühaliku" üksindustundega on paljud vaikimisi silmitsi.

Sellele mõtlesin täna ma ka.

Seda üksindustunnet ma ei oskagi seletada.

AGA
uskumatu : olen 10 aastat üksinda ja ISE elanud ja toime tulnud!
On ju uskumatu!!!
10 aastat tagasi lasin hooldekodunt Soome kaudu koju jalga! Naljaga pooleks öeldud küll, kuid täpselt nii see oligi. Ja nüüd see kolmapäev sõidan jällegi Soome... Kuid nüüd 10 aastat hiljem olen hoopis teine inimene. Olen Õnnelik naine, kes 10 aastat tagasi keeldus omaenda hauale lilleõit viimast ning hakkas üle öö elama.
Eile lõime Kristaga kohvitopse sel puhul kokku (napsutada ei saanud, sest Krista oli autoga ja ega me väga ei tahtnudki), et ma olen 10 aastat lennates elanud.
Olen ju lennates elanud!
Mis kõik on selle ajaga juhtunud.
Mida kõike olen selle ajaga teinud.
Olen saanud enam - vähem kõik, mis olen soovinud ja veelgi rohkem.
Tagasi mõeldes oli ainuõige hulljulge samm : hakata taas elama kõike kiuste. Ega ma ise ei uskunud, et saan hakkama. Õige pisut kartsin, kas tahangi veel edasi elada... Tunne, mis mind läbis 10 aastat tagasi Soomemaal autokummikiigel istudes - kiikusin omaette mõned tunnid - on mul tänaseni meelest ja too kiigehetk oli otsustav. Mäletan isiklik abistaja Dagmar tuli vaatama, kas tahan kiigelt lõpuks ära ning ütlesin ühesõna: "LÄHME!" . Ütlemata jätsin meelega sõna "ELAMA".
Ise naersin meeletult üle mitme aasta... Dagmar arvas, et olen end lolliks kiikunud :D Võib - olla olingi.
Kuid siin ma nüüd olen :D:D:D

Reede, juuni 05, 2009

Nii tore on!!!

Nii tore on saada endale aina lapsi juurde! :P ;) :)

Olen juba praegu paljulapseline ema, kuid ikka ja jälle tuleb lapsi mul juurde, kellele ma olevat nagu teine ema.
Täna ütles seda armsasti Luise!
Märtsis ütles seda Laura imevahva vanaema hoopis: "Sa oled mu Laurale ema eest! Laural kaks ema..." Olin sõnatu ja kohmetu. Ma nagu ei oodanud sellist arvamust Laura vanaemalt.
Me Lauraga naerdes arvutasime, et vanuse vahe ei anna ema ja tütre suhet välja. Kuid kui vanaema nõnda arvab, siis võime olla ka ema ja tütar :D Aeg - ajalt.

Niisiis, mul on rohkesti kasutütreid! Vähem kasupoegi...

See on metsikult hea tunne.

Ütle veel, et lapsed ei vali endale vanemaid!!!
Harvem valivad vanaemad lapsele emasid...

Kolmapäev, juuni 03, 2009

Vali, vali, vali... ja sääskede sõda

Olen pisut väsinud Euroopa Parlamendi valimised.
AGA
mul on juba valitud. Olen kohusetundlik kodanik! :) ;) Kui vaadata sedagi valimiskampaaniat, siis tundub jällegi üksteise üle trumpamine. Naiivselt arvasin, et maailma raskused panevad ehk rohkem üksmeelselt kokkuhoidma...

E-valimist proovisin. Esmakordselt. Minu jaoks on e-valimisviis hästi mugav. 2...3 minti ja valitud! ID-lugeja on mul mitu - mitu aastat ning ma tõesti ei tea/ei mäleta näiteks enam pangakoodikaardi...


Käisime Margotiga metsa vahel. Piibelehti korjamas. Ilm oli pilvine, siiski suht hea. Metsa vaikus on alati imeline. Vaikus kui sellist polegi ju: puude ja tuule sahinad/kohinad ning linnulaulud... Piibelehti saime noppida ka... Kuid sääsed tõsimeeli lendasid mustas parves me ümber, pugesid nahaalselt seelikusaba allagi... rääkimata silma - nina aukudesse lendamisest.
Sõdisin sääskedega sõna otseses mõttes. Margot ka.
Ma ei mäleta varematest aegadest nagu sellist mustmiljonilist sääseparve...

Aa paar nädalat tagasi kuulsin õhtupoolikul kägu. Otsustasin, et poolõnne kägu :P:D

Teisipäev, juuni 02, 2009

Sireli, sireli, kas mul õnne...

... Jah, sirelis olid õnned. :) Tervelt kaks 5 - õielehega õit! Ma ei raatsinud neid õnnesid isegi ära süüa. :P On vaasis. Laual.
Sandral on õnnelik käsi!!! Tema murdis pisikesed sirelioksad mulle. Tahtsin tuppagi sirelilõhna.
Ma ei ole mõned head aastad sireliõnne leidnud... vähemasti nii kergesti... Nii kui Sandra oksad mu sülle asetas ja ma neile pilgu peale heitsin - naeratas üks õnn mulle vastu. :) Toas leidsin veel teise õnne.
Ütle veel, et õnne ei ole ega tule!

Mulle meenus hetkel omaenda luuletus. Võib - olla seoses sirelitega... Ei teagi, miks ta meenus, kuid siin ta on:

ÜKSINDUS
Üksindus on värvitu vari eluringil .
Üksindus on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus on padjapisara kuivanud rõskus.
Üksindus on jäätunud silmahelk tolmuses peegelpildis.
Üksindus on praokil karjuva suu suudlust ootav vaikus.
Üksindus soovib olla voolava kristallselge allikavee sulin mustades mõttedes. Mõnikord.
Üksindus on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival mineku jälgedes.
Üksindus võib lootust andev sõbergi olla. Seda küll harva. Sireliõie õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus ei tunne kellaaega. Ta hiilib kaugemale, samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus igatseb pugeda salamahti teise üksinduse sülle.
Kindlasti ma ei ole üksinda.
Tänasest võite mind kohata ka http://et.netlog.com/tiiatibu . Mitu - mitu tuttavat ja sõpra kutsusid mind sinna. Kuu aja jooksul... Olen küll hästi mitmes protaalis, kuid noh - ega seegi liigne koht ole. Mine sa tea, mis õnne leian sealtki :):P
Oma armsa blogi jätan siia ikka :) Kuhugile kolima ma ei suvatse hakata.

Esmaspäev, juuni 01, 2009

........

Vahest on hea , kui keegi kommib vanu blogi kirjutusi. Endale ka hea meenutus, mida olen kunagi ammu mõelnud/kirjutanud.

Väikest Printsi armastan siiani ja jään armastama. Mitte miski ei vähenda Väikese Printsi väärtust ega samuti siirust ja armastust pisikeste asjade vastu. Üks roos ja lammas ja üks täht - ja ongi õnn. Rahuolu.
Olen tihti mõelnud, et tahame ja tahame ja tahame, kuid mida tahame siiski... Mõnikord mina ise ei teagi, mida tahan, kuid iga hinna eest tahan... Mõne aja pärast avastan, et see, mida tahan, on juba ammu olemas.
See miski on omas südames.
Pisikestes asjades.

Täna on lastekaitsepäev.
Minu meelest kõik päevad võiksid olla lastekaitsepäevad. Lapsed vajavad päevast päeva ARMASTUST ja kaitset.

Veidi hilinenud inf

http://blog.projektid.ee/2009/05/05/tulekul-on-uus-projektikirjutamise-koolitus/