Teisipäev, juuli 31, 2007

VEK ja...

Olen iiiilget pahane VEK-i peale... Papa on silm nähtavalt närvis. Tal lõpeb augustis puudetoetus ära, kuid tänase seisuga ei ole veel vastust, kas talle määrati või mitte uuesti puue toetuse saamiseks... Papa ju käis õigel ajal arstidel ja ajas dokumedid korda. Ta perearst saatis dokumendid ka VEK-i.
(Meil erinevad perearstid. Minu perearst Tartus. Ise valisin...)
Tundub nagu see amet salastatud. Paberitel pole ühtki kontakti, mis oleks vanemate inimestele hädapäraselt vajalik. On inimesi nagu näiteks papa, kes ei oska arvutit kasutada ega interntis infi otsida... Ok, mina otsisin - leidsin vaid emailid. Meilitsin ka - mida pole see on vastus... Mul tõesti endal olnud vähe kokkupuudet, kõik puudega asjaajamised on toiminud...
Papa on närvis, kas hakkab raha veel saama.
Mõistan.
Muidu papa naljalt ei näita oma muret välja minule. Nüüd küll. Juba poolteist nädalat räägib ja kontrollib pabereid ja otsib telefoniraamatus ning passib aknal kirjakandjat lootes saada VEK-i vastust.
Tobedus oleks see, kui papale enam puuet ei määratudki. Siis läheb asi minu poolt karmiks. Mul pole aimugi, kuidas papale selgeks teen, et iseenda eest tuleb võidelda niikaua kui jaksu jätkub, aga teen talle selgeks. Ning VEK-i uksest marsin ka sisse...

Päikest tahan!

Kuhu on kadunud päike? Juulikuu lõpp...

Esmaspäev, juuli 30, 2007

Toonekurg

Üle mitme nädala tulin linna. Kaagvere tee peal kõndis meie ees hästi julgelt ja väga graatsilisel sammul toonekurg. Ma polnud toonekurge nii lähedalt näinudki. Lahe vaatepilt:)

Eelmisel nädalal ihuhooldaja juures:P

Minu pöidlaküüs, mis on praegugi enam-vähem tipp-topp

Lakkimise ajal tuleb mu sõrmi mehejõuga kinni hoida:P Kusjuures mina ei või naerda ega hingata - siis ma liigutan tahtmatult, mis paneb mind omakorda veel rohkem naerma:)
Minu varbad letis:)
Hästi värsked maalingud - nii ilusaid pole mul enne olnud:)
Ihuhooldaja Piret põlvitab mu ees:P
Tähtis töö ikkagi:)

Aitäh, Reet, piltide eest !

Pühapäev, juuli 29, 2007

Veelkord maailmast

Maailm on väike.
Eestimaa pisim veel.

On kurb kuulda, et selles väikeses maailmas, kus kõik tunnevad kõiki, mõni inimene ei muutu iial... Kuigi iial ei soovitada öelda "iial"...

Uskumatu, kuid usun...

Mu jõud on tagasi!

Me sexime ükskord niikuinii!!! :P ;)
Või õigemini me ju seximegi praegugi. Igaüks on ju oma seksuaalsusega omamoodi SÕBER.

Mul ei olegi aimugi, kuidas viia erivajadustega, eriti füüsiliste erivajadustega inimeste seksuaalsuse teema ühiskonnas läbi suruda valutult ja normaalsel viisil. Kuigi siin polegi midagi läbi suruda. See on ELU. Elu, mis ei ole tekkinud üle öö. Elu, mis on olnud aastakümneid... aastasadu... aastatuhandeid...
Lihtsalt peab hakkama teistmoodi mõtlema. Nii lihtne see ongi! Seejuures suurendama omaenda sallivust erinevatesse inimestesse.
Tean, et sõltumatult minust/meist püüdakse teha samateemaline projekt... Ma ei tea, kui kaugel see projekt on... Aeg - ajalt on küsitud minult nõu ja arvamusi... Olen õigepisut nukker, sest leian, et üheskoos tuleks ehk parem asi välja. Samas üks ei välista teist. See teine projekt on vist meestele rohkem, mis on igati tänuväärt.
Isiklikult olen arvamusel, et seximiseks on vaja ka naist, eeldavalt naist. Ja kuna suhte loomine on raske, siis peaks olema kaasatud palju pisinüansse...

Lugedes "Jõuetus sexist" komme on mul jällegi tunne, et ei ole halba ilma heata.
Juba heade kommide nimel tasub elada, kas teate :) ;)

Need meeletud sõbrannad


Piret leidis eile Kiviõlist omale uue KOLLASE armastuse :D Uus kollane armastus pildil. Bike (appi, kas mäletan armastuse nime õieti :-O :P) hoiab kiivriga Piret. Pilt on Pireti loaga siia riputatud.
Sõitis vist mootorratta seljas koju... Noojaa, hommiku helistas mulle, et tuul tõmbas selja läbi, vist... Tuli mu poole täiesti lonkades - ei saanud istuda ega astuda - selg läbi, küllap harjumatu kallikese seljas sõitmine - kuid nägu säras õnnest :) Tegi meestele silmad ette :)
Vot, selline on mõni mu sõbranna. HULLJULGE EESTI NAINE!!! :) Nagu mina... Hulludel on külgetõmbejõud :P
Varsti, nii aasta paari pärast ostan mina kollase ja lahtikäiva armastuse :D :D :D Juhikoht veel enam pakkumisel ;) :)

Laupäev, juuli 28, 2007

JÕUETUS sexist

Piilusime Maarjaga mõni hetk tagasi HMN-i kodulehte. Viimaks nägime infot, mis huvitas meid väga. Negatiivne info on ka info: SEXILE SAANUD ME JÄRJEKORDSELT RAHA. St projektile "Vaikus on sexikas".
Tõesti mul jõuetuse tunne.
Tahaksin kõigele käega lüüa. Alla anda. Lihtsalt. Kuidagi lollakas kasutu tunne on mul.
Mis moodi peaks projektide (loby)tööd tehtama, et ükskordki rahastadakse normaalsel viisil või vähemasti öeldakse lohutuseks hoolivaid sõnu - nagu Päikeselill või ka BAPP. Tean küll, ety lohutussõnad on vaid viisakussõnad. Ilusa kombekohased.
Kas ongi Eesti Ühiskonnale selliseid teemasid olemas... või vaja... Või ehk piisab tõepoolest ainult kaldteede teemadest... et olla õnnelik... rahulolev inimene...
Kas üleüldse LEEPÜ´t ongi vaja... Sest meie sõnum ei jää kõlama... Võib - olla mina ja ka Maarja (SORRY, Maarja, et räägin sinu eest praegu!) lihtsalt oleme kasvanud kõrgemale ja kaugemale, kui mõnigi teine inimene meie ühiskonnas... Me ei taha leppida vaid igapäeva elulisi pisiasjadega...
Vahel on mul tunne, et ma ei sobi siis maailma tõemeeli...

Homme on mu tuju arvatavasti parem ja "jonnin" naerdes edasi...

Need asjad...

Koristan kappe.
Asju on palju. Liiga palju.
Kõiksugused käterätid ja voodipesu ja klaasid ja lusikad juba vanadest aegadest kapipõhja seisma jäänud. Peeglikapis leidsin lõhnapulka, mis võib olla 25 aastat vana kui mitte rohkem aastat. Ma ei viskanud seda nüüdki ära. Armsaid mäletusi tõi meelde.
Mõnikord mõtlen, milleks on tarvis ilmatu hunnik asju, mida ei kasuta kindlasti aasta paar... Või hoiab mõnd asja aastaid, kuigi teab juba ette, et ei vaja enam iialgi...

Asjades HEADKI mäletused, milledeta ei suudaks elada :)

Reede, juuli 27, 2007

Kes keda ;)


Päeval oli tagatoa ateljees maalimislaager. :D Piretil tuli väljakannatamatu maalimistuju :D ning ta arvas, et koos on lõbusam värvidega mäkerdada. Meil on ammune plaan kuhugile loodusesse maalima minna - kuid kuna plaan/unistus teoks saab, kes seda teab :)
Mulle tavaliselt ei meeldinud, kui keegi jägis mind kõrvalt, kui kirjutan või joonistan. Eriti nooremana oli see hull, hakkasin tõmblema ja miskit ei tulnud välja. Too oli too aeg, kus toonitada, et puudega inimene on eriline... Mul polnud vähimat soovi olla eriline. Soovisin olla mina ise... Alateadlikult keelati seda...
Ma kartsin isegi, kuidas hakkan juhendaja juures olekul maalima... Üks kes juhendaja ka ei oleks, hakkab silmad pärani vahtima mu jalgu, mitte lõuendit...
Ma ei öelnud Piretile, kui tähtis oli mulle tema kentsakas mõte tulla minu juurde oma joonistamissoovi rahuldama :) Vist kadus viimane tõrke kirjutada/maalida kellegi kõrval teistmoodi. Teadsin, et tobedale kartusele on vaja veel pisikest lükket, et see narr eelarvamus minust kaoks...
Meil oli vahva nokitseda! Kumbki omaette.
Papa pildistas meid. Papale oli fotograafia noorena hobi. Minust tegi ta sadu pilte... Panin täna tähele, kuidas ta vaatas ja näppis Pireti fotokat. Ja ühel hetkel julges Piretilt küsida, mis moodi meid pildistada :) Harilikult on ta "oh, ei, mis te nüüd..." Tegelikult tean küll, et papa soviks pilte teha...

Minu varbaküüned täna :D :P

Ikka veel küüntemaalingud enam - vähem normis.
Te vist ei taha teada, kui geniaalsed Piretiga oleme!!! Need lillekesed on Piretil maalitud akrülvärvidega!!!!!!!! Eks ole, tulemus on väääga hea :D All roosa küünelakk ja pealisküünelakk...

Pildid, pildid

nii pikk kui lai staadionil
Kaagvere uhkes bussijaamas

Viin prügi

pappkastid kukkusid - Anita korjas üles minu prügijäägid

kohviaparaat veel süles alles -
ehk jõuab minuga prügikasti... nii lootsin...
minu roheline uks

uus mood kapsavõrgust

segasumma suvila

jalad liimikausist tapeedile

Erika mäkerdas liimi tapeedile

minu mõmmi on minu sarnane -
igatseb kallistusi

pool tuba on valmis,
olen õnnelik
naistega rõõmustame

pühapäeva hommikul dšusi alt tulles,
kreemitama hakkan
m õnus

välijuuksur
poeakna all
liivakasti ääres kohvipaus
shoko amps

meil püsisuhe ikka Piretiga

Neljapäev, juuli 26, 2007

Uusimaid (proovi)töidki :P

Tulbid.
Küsin teiltki: mis on pildil/maalil?
Pakutud on juba miteid asju, kuid üksi pole õige olnud :P ;)
Paljud on pakkunud - teokarp. Ei ole teoarbi moodigi ju!
Kes teab, palun vaikige viivuks! :D

Unistuse lilleõis

Augu - Liine, sest papil, millele joonistasin
pastellidega
oli palju auke
Ma ei ole absoluutselt iseenda maalidega rahul.
Õppida tuleb palju - palju.
Arenguruumi lõputult.



Mõned pildid remondi reedest 20. juulist ja puhkepausidest 21. juulil

Luuaga nõid keset remondikaost
Tegelikult pesengi põrandat nii, et mopsi hoian parema jalaga.

Saage tuttavaks: minu KALLIKE


Vasaku käega iseendagile suureks üllatuseks
saan kallikest sisse lülitada

Puhkepaus tapeedi panekust

Kaagvere staadion

Mina ja Erika, kes nägi kõige rohkem tapeedi
panekul vaeva


Staadioni murul ootan pallipoiste :) ;)
Pilte on veel, kuid internet jamas täna, homme ehk lisa...

Maailma suurusest

Maailm on pagana väike :)

Kõik tunnevad kõiki.

Kolmapäev, juuli 25, 2007

Kiigepäike

Pildid tehtud.

Päevapiltnik Aldo klõpsustas ca 100 pilti. Mul tekkis juba moetibi tunne :P
Õnneks lakkas vihmgi sadamast pildistamisajaks. Saime õueski pilte teha. Nüüd taas külamemmedel jahvatamist - mõned nägid, kuidas käisime Pireti aiamaal kiige vallutamas pildistamise jaoks. Teelgi klõpsustas, kuidas me Erikaga läksime ja jutustasime.
Kui kiigel istusin säradas päikegi pilve tagant. Hetkeks. Seda oligi vaja. Pildile sai loodetavasti rõõmu juurde. :)
Kiigusin üksinda. Õigemini istusin. Lõpuks lükkas Erika väikese hoo sisse - teate, mis siis juhtus - mul kadus kukkumishirmu tunne :D :D :D Kiik on selja toeta. Toeta asjadel istudes on mul alati hirm, et kukkun, kuigi ma ei kukku. Ja nii see ongi :)
Aldo on kunagi minust pilte teinud. Vot, nüüd on mul küll mäluauk - ei mäleta. Meenus kuidagi ähmaselt poetrepil lesitanud kassi pilt, mis nüüd päästab alati, kui on kuhugile kassipilti... Äge ju - külakass sai kuulsaks :D

Tervispluss minu looga ilmumist täpselt ei oska öelda. Võib - olla septembris, kuid see on vaid praegu oletus. Kunagi ikka ilmub ega ilmumata ei jää :D

Erika hiilis koguaeg kõvale, et mitte jääda pildile. See ei õnnestunud kuidagi :) Minu meelest sellest ei ole küll midagi, kuna Erika on armas ja hea isiklik abistaja. Loodan vaid, et Erika nime segi ei aeta... nagu Pillega juhtus, võib - olla kogemata, aga siiski juhtus...

Aga nüüd poen Victori kaissu. Olin eile kella 4ni üleval. Tegin internetis üle pika aja lollusi... ok, vallatusi... Nüüd peab taas korralikuks hakkama :)

Seal, kus meid pole, on parem - vist

Suur linnas on parem elada.
Ei ole kümneid külajutte. Naabergi ei tunne naabrit...

Need olid mu esimesed mõted täna hommikul ärkades kisa peale õues...

Külajuttudele tuleb silmad ja kõrvad sulgeda, kui nad ei anna märku just, et miski ongi mätta. Siis kõikjal hea elada :)

Teisipäev, juuli 24, 2007

Ei hakka ma siiski PÄRIS tibiks :P

Põrand pestud.
Muud koristused ka tehtud.
Küünte lillemaalingud alles. Isegi värvid mitte laiali läinud :)
Seega, mina ei saa siiski öelda, et ilusate küüntega toimetamine on kohutav lugu :D Nagu enne arvasin :D Võin tibilik olla, kuid täpselt minulikult. Ja midagi tehes ei kukku jalad otsast ära :P

Toimetasin nauditava lustiga. Tundsin end hästi. Üsna mõnusa tibina :)
Kuigi... miski energiapomm puudub juba mõnda aega. Tahaksin teha erilist... :D :P ;) Kas või suvel korra rannas päevitada. See suvi pole jõudnudki veel randa...

Inimene ei ole iial rahul. Täna sain eriliselt küüned. Peaksin happy olema ju! Hetkeks olingi. Ja olen praegugi üli rahul...
Hing rahutu...

Tibilik tunne

Alles nüüd saan aru, mis on tibi küünte tunne :D :D :D

Ja ma pean veel põrandat pesema hakkama tibilikke küüntega - kohutav lugu :) Ma ei andesta iseendale, kui rikun Pireti 3,5 tunnilise iluabi ära, vot. :)

Varsti - varsti ehk...

Helistas Tervisplusi fotograaf. Leppisime kokkusaamisaja kokku.

Mina ise peaksin harjunud olema, et minust saadakse aru, kuid ikka ja jälle hämmastab mind enast, kui otsekoheselt hästi mõni võõras inimene mu hääldusest aru saab. Päevapiltnikuga suhtlesin täiesti vabalt. (Ma just kohvitasin hommikust kohvi ning räägisin veel täis suuga :$ Ebaviisakas minust!!!)

Varsti on mu hääldusdefekt küll väljamõeldud probleem :)

Nüüd varsti tuleb Piret mind üle vaatama, mis iluabi mulle vaja ;) :) :P

Hakkan koristama. Põrand on vaja üle pesta. Tolm pühkida.

Esmaspäev, juuli 23, 2007

Piinav küsimus... ebausklik ma siiski ei ole...

Poolikust peeglist kukkus kild alla viies kellegi käest asfaldile. Huvitav, kas nüüd on jagatud 7 aastat õnnetut armastust asjaosaliste vahel või langes ikka veel minu kaela... Pisi mõra tuli eelmise remondiga... 4 aastat tagasi...
Seega oleks mul, 7 + 3 aastat = 10 aastat õnnetut armastust...
Päh!!! :D
See poleks lihtsalt ausmäng :D

Mari arvas, et ka poolikut peeglit ehk läheb kellegile tarvis.
Nohjah, sain kolast lahti. Viigu mitte vajalik rämps/kola kasvõi prügimäele.

50-ltki võin kõrvuni armuda :D
Pole hullu, lootust jääb, et õnnetu armastus saab ükskord otsa :D Väsib lihtsalt õnnetu olemast :)

Toad on harjumatult naljakad :)

Maalimisnurk nüüd sajaga olemas. Tagatoas. Akna all. Enam - vähem pool tagatoast.

Kahe tunni eest viiti suurem osa kolast - ok, mööblist - minema. Tuba voodita on kuidagi kõle... Kuid loodan, et Erika ja Maarika väike õde hakkab voodis magades ilusaid naeruseid unenägusid nägema :) Tegelikult oli/on mõnus voodi. Vastupidav :) Ainult voodijalgadele on jäänud minust ratastoolirataste jäljed :)

Ettetuppa panime uued vanad päevakardinad. Naljakas on. Aken ehk päevavalgus on justkui varju all. Pärast remondi poolteist aastat ei ole olnud mul aknalauani ulatavaid kardinaid ees... Roosad öökardinad olid ka moe või ilu pärast külgedel vaid... Justkui uus tuba nüüd :D

Selline on juba elu...

Sain teada, et üks tuttav on surnud vähki... Paari nädala jooksul teine vähi surma juhtum... Mina neid lähedalt ei tundnud, kuid siiski...
Surmale ei saa vastu seista.
Surma ei saa isegi unustada, kuigi sageli me ARVAME, et surm on väga kaugel ja unustame - me ju ELAME.
Ja hea ongi, et ELAME ega mõtle koguaeg aina surmale... Niiviisi suudame elada parimat elu, tehtud vigu parandada ja rõõme suurendada...

Elus on ainult 2 kindlat asja: sünd ja surm ning kõik muu, mis jääb nende kahe asja vahele on inimese enda teha. Kadri ütlus. Mulle see tõde kohutavalt meeldib.

Selline on elu:
sünnime
elame nagu soovime ja oskame
sureme...

Pühapäev, juuli 22, 2007

MMHHMMMM... :)

Nojah, nüüd küll jätsin väga kahemõttelise soovunelma :D :D :D Tahtsin/tahan head ja kallistada ;) Mõtlesin kallistusi jagada teile kõikidele, kes on rõõmsasti toetanud mind, et saan olla omadega vägagi rahul, kuigi minna on veel palju ja kaugele, et jääksin veel rohkem rahule.
Loodan vaid seda, et õnnest jääb alati puuduma üks samm, siis on koguaeg mille poole sammud sihtida :) ;)
Ja nina ei lähe püsti - olengi elus kõik teinud ja nüüd võtan nõuks õnnelik olla :P See oleks puhtalt upsakus.

Tahaksin kallistada

Olen kuidagi väsinid ja tüdinend. Isegi ei tea, miks. Tagatuba võtab ilmet. Suuremad asjad on paigas. Sajad pisiasjad on veel teha... Kodu ei saa kunagi valmis tegelikult!
Nüüd pühin natukene tolmu. Peeglit jm.

Käisin kiigumas Pireti kiigel. See oli MÕNSA :)

Tahaksin midagi head. Ise ka ei tea, mis head tahaksin. See peaks eriliselt hea olema...

Laupäev, juuli 21, 2007

Tapeedilaupäev

Aplaus meile - Erikale, Anitale ja minule!!!
Tagatuba on tapeeditud. Pooles toas on mööbelgi paigas. Homme jätkame Erikaga mööbeldamist! Tänaseks on tööpiir täis :)
Tegelikult Erika tuli Vana - Kastrest bussipeatusest armsasti tagasi, sest linnakodus polnud kedagi. Ta mõtles linna minna. Hästi - hästi armas, et ta tunneb end siin nagu kodus! Hetkel paseb pead dšussi all.

Lähiajal näete pildiseeriat remondilaupäevast :D ;) :P

Reede, juuli 20, 2007

Ajalugu pani mind naeratama ehk lugesin tõdegi

Eile sorteerisin vanu ajakirju. Mäletate ajakirja NOORUST? :) Lugesin veidi siit - sealt. Ühe loo pealkiri hakkas silma: hoolimatus ja ükskõiksus pole kaasasündinud. Muidugi jutt oli üles ehitatud komsomoli teemal, mis sundis muigama.
Mina pole olnud ei komsomol ega pioneer. Oktoobrilaps aga küll.
Mingi aeg rõhusid õpsid mulle peale, et astu pioneeriks - kuna olin eeskujulik õpilane. Ma ei näinud selleks vajadust. Olin niigi eeskujulik ja energiline õpilane. Pioneeriks olemine ei oleks ju midagi eriliselt muutnud :P
Ma ei mõelnudki eriti sellele.
Kodus oli vist üksainus vestlus emaga. Ta jättis valiku otsustamise mulle.

Siiski hea mõtteaine: hoolimatus ja ükskõiksus ei ole kellegil kaasasündinud ning ometi meil kõigil on x grammi hoolimatust ja ükskõiksust. Kel vähem, kel rohkem. Kust kohast ta siis tuleb...

Jätkub...

... tapeedimöll :)

Neljapäev, juuli 19, 2007

Täitsa sügis - JAMA

Akna taga täitsa sügise moega õhtu.

Ma EI taha sügist.

Vähemasti kesksuvel.

Muide, lukus

Kapp ja voodi on leidnud omaniku :)

Kolmapäev, juuli 18, 2007

Ühe õhtu loll küsimus ja veel lollim vastus

Mehed võivad vahetevahel narrid olla. Tõesõna.
Üks hilisõhtu vaid küsiti flirdis ilma igasuguse sisejuhatuseta: "kas endale ka teed?"
Ma ei olnud kuu pealt kukkunud, vastasin: "soengut või kohvi?!" Einoh, lollidele tuleb lolli kaasa mängida :D Sellele järgnes väga otsene küsimus. Mina küsisin, kas enne saaks ehk tuttavaks... Näis, kas tutvus järgneb... Tavaliselt mitte. See küsimus lööb muidu kanged mehed jalust ja nad kaovad silmapiirilt. Uskuge, haritud inimesel hakkab häbi.
Kunagi tuli välja, et umbes samalaatse küsimuse esitaja oli keegi õppejõud... Loomulikult ütlesin siis oma arvamuse temast.
Igatahes minu poolt tutvust ei järgne.
Ma lihtsalt ei suhtle pikemalt rumala inimesega.

See pole ainult minu kui erivajadustega naise kohta käiv mure. Mu sõbrannad kaebavad ka, et mõned teisest soost olevused st mehed püüavad olla väärtslikud mehed, kes ometi teevad kohe enda marki täis.

Selline küsimus ei ole flirdimise algrakukenegi.
See on lihtsalt NÕME.
RÕVE.
Inimene nullib omaenda väärtuse.

Kindlasti ma ei arva, et portaalid tuleks sulgeda.
Inimesed võiksid ja peaksid ise küll enne suhtlemist mõtlema omaenda väärtuse üle natukene rohkem.
Internet on siiski PÄRIS ELU.

Äike

Öösel oli päris jube äike. Ülenurmes tegi rahegi palju pahandust... Igatahes välgust oli tuba pooltundi valge. Tõusin isegi üles ja tõmbasin juhtmeid välja. Olen niisugune loll - tegelikult see ei ole lollus - kes kardab äikest.
On meelde jäänud lapsepõlvest ema jutud, kuidas tema lapsena nägi kahe maja põlemist äikesest. Vaba tänaval. See oli kohutav.
Ja see aasta on ju pikne rohkem pahandust teinud, kui harilikult. Kõikjal paluvad ohutusametnikud olla ohutundlikud. Mina saan aru, et inimene peab oma asjade ja kodu üle muretsema ilma manitsussõnadeta. See peaks siilile selge olema!
Kuid papale vist pole.
Ajasin ta üles aknaid kinni panema. - Ma ei mõista, miks ma ei tulnud akente panemisel arusaamisele, et aknadki peavad olema kohandatud... Ok, taha tuppa tuleb igal juhul kohandatud aken. Link allpool. - Sain sõimada, et kas olen loll, sest midagi ei juhtu... Karjusin kell 3 öösel papale vastu, kas ta üleüldse kellegist või millegist hoolib... Vait jäi.

Ma ei salli purjus inimesi üles ajada. Ei ole kunagi sallinud. Kõige tänamatum töö!
Aa öösel tõega kartsin. Pidin papa üles ajama, et aknad sulgeda. See polnud ju patt! Aknalaua all on kõiksugused elektriasjandused - oleks vihm sisse sadanud... Ja vihm on aknast sisse sadanud küll ja küll...

See on nüüd üks väike seik, milles vihastasin iseenda peale, et ma ei saa ISE aknaid kinni... Teooria ja praktika järgi peaksin akente sulgemisega iseseisvalt toime tulema, kui on mulle kohandatud aknad...

Teisipäev, juuli 17, 2007

Hellnukrus hinges

Taaskord ihkan midagi head ja hella... Nimetult...

ELMARis laulab hetkel mu eriline lemmik Vestmann. Oi, oli aeg, kus häbenesin öelda, et Olev Vestmann meeldib eriliselt mulle :D:D:D Samuti Joel Dassin :D:D:D Sest nad kumbki ei olnud noorte lemmikud. Mulle on mõlemade laulud meeldinud 13 eluaastast saadik. Nüüd kuulan juhtumisi, kuid ikka käib värin mu sees läbi, kui kuulen kuskil nii Vestrmannilt kui Dassini. :);)

Papa on purjus. Magab. Läbi une häälitseb kõvasti ja tõmbleb, peksab käsi ja jalgu vastu diivanit või/ja põrandat - nii on ta teinud terve elu, kui on üle toosi joonud. Peaksin harjunud olema. Alati on aga see vastik. Rahu röövib. Ega ta ise ei tea sellest midagi. Ei usu ka... Nüüd on maani - täis - joomisi järjest vähem. Õnneks. Tervis ju kannatab ka...
Ohjah, kurb... Olen loobunud lootmast, et papa jätab elu lõpuks joomise maha.

Kardinapuu Eedenis täiesti olemas. Autosse ei oleks mahtunud - arvas tänane autojuht... Pole hullu, küll lähiajal kardinapuu koju saab. Valge ja ümarik :)

Käi(si)n mööda tuba ringi. Nii palju kui asjade vahelt pääse(si)n, siis... vaata(si)n sellise pilguga ringi, mis veel teha tuleks: appilene, kui tohutult pisiasju kodu kujundustegemistes lükub aina edasi. Ja KUI PALJU on tehtud. Uskumatult palju :)
Vahetevahel tuleb südame hirm, et kõik on kuidagi väga hästi, nii hästi, et seda ei saa kuidagi uskuda... et tuleb krahh... See hirm saadab mind üsnagi tihti. Palju sagedamini, kui sooviksin. Olen lihtsalt õppinud nõmedat hirmu alla suruma. Mitte temast välja tegema.
Usun, et paljudel kaob ohu tunne.
Mul ei ole ohu tunne kadunud.
Lihtsalt elan sõbralikult hirmu ja ohu tundega - ja ainult niiviisi saabki edasi edukalt elada.
Jälle vana nukker laul...

Läheksin jalutama... See USA jalgadega kitarri mängija ütles, et ta pole vihane kätte puudumise pärast, vaid sellepärast, et vahel ta EI saa ise... Mina saan ta mõttest aru. Mul praegu täpselt selline viha mõtte: ma ei saa tähistaeva alla jalutama sellepärast, et olen ratastoolis, vaid puuduvad kümned pisi(kohandamis)asjad, mis seda võimaldaks...

Täna nägin üle aasta Merkat. Eedenis töötab. Hea on teada, et temagi säras rõõmust. Ja ei ole mind unustanud... :)

Segasumma suvilas

Mu elamine on taas segasumma suvila moega :) Remondi möllus. Õnneks sain kapide seinast eemale tõmbaja, noormehe Ragne kaudu. Eile. Puht juhuslikult mainisin kohvitades Ragnega Wildes, et vajan Erikaga nüüd mehe jõudu tapeedi edasi panemiseks. Nüüd ongi riidekapid tagatoas keset tuba.
Aitäh Marekile abi eest!
Meeste jõudu viivuks ongi mul naljakal kombel kõige raskem leida. Majapidamises on siiski aeg-ajalt tarvis mehelikku rammu. Eriti remondiajal mööbli tõstmisel. Võib - olla on see minu probleem, et ma ei oska külamehi paluda. Aa narr on küla peal kellegi juurde minna palumisega, kui siin ma ei suhtle mitte ühegi mehega mööda minneski. Ehk osaliselt saadab siin minevikku eelarvamus meeste seas... On kuulda olnud... See aga pole küll minu probleem. Minul on minevik selja taga. Ma ei mõtle minevikule enam nii, et minevik hakkaks tänast päeva segama.
Hoopis meeldivam on tajuda sõbrannade/abistajate tuttavate rõõmsameelselt abi. :) Ja kõik saab ikkagi tehtud, mis sest, et pisut suurema ringiga.

Nüüd on paar päeva aega vana kola järjekordselt sorteerida. Tapeedi panek jätkub nädalavahetusel jälle.

Erika on paar puhkepäeva väärt :) Ta on tõesti väga tubli isiklik abistaja. :) Järjekordne väga tubli :) Nagu kõik mu abistaja on olnud :)

Esmaspäev, juuli 16, 2007

Mustikamuusika :)

Oleme Erika (Maarika) pool.Erika puhastas kodunt saadetud mustikaid. Nüüd sõrmeotsad sinilillad. Soovitasin käsi pesta ldc- või super10-ga. Mustikadest määrdumist nad ära päris ei võtnud. Vähemaks küll. Huvitav!

OK, teeme varsti mustikakokteili, olgu siis juba terve elamine mustikaline :P Kord aastas võib mustikavärvimuusikat lubada - suvenauding.

Ostin luulekogu "Läbilõige" endale ära. Ei ole jõudnud lugeda veel.

Mul on närv sees. Kas HMN otsustas projekti rahastada või mitte. Võib - olla sellepärast ongi hommikust naermist tuju, et mitte mornilt sellele mõelda. Näevis olek ei päästa enam midagi ju. Nüüd tuleb rahulikult rõõmsasti nädal paar vastust oodata. Ja siis ikka edasi minna, ükskõik milline projekti saatus seekord on. :)

OOII :):):)

Te jääte tibi nägemisest ilma :D Kui teil nüüd närvikõdi tekkis, siis otsige mind Tartu pealt üles ja näete, kui HEA ma välja näen :P :) ;) Lähen roosa tibuna roosasse tuppa vaid valget kardinapuud otsima ja ostma, mitte kohtama :P

Kuigi mõne mehe "pimedad" silmad on küll tema probleem :D

Aa, kunagi tahan iseendale päris oma heledat ratastooli. Tibilikku :D Nali naljaks, kuid puht praktiliselt on musta värvi ratastool suvel kuuma ilmaga ebamugav - hakkan SULAMA.

Pühapäev, juuli 15, 2007

Kitarrimäng jalgadega

Eile näitas kanal2 mees, kes tegi absoluutselt kõike jalgadega. Mängis USA popp bändis kitarri :) Kõik nimed on meelest läinud, kuid meeles on mehe armas olek :);)

Muide, ta on 3 lapse isa...

TUBLID tüdrukud :D;)

Oleme olnud Erikaga eile ja täna HÄSTI TUBLID :) Pool tagatuba on uue ilmega :) Eile oli tublilt abis ka Anita.

Tuba on väike ehk üleliigset kola täis. Maalima ei mahuks kuhugile, kui ma ei loobuks mõnest asjast! Annaksin hea meelega ära vana korraliku kõrgendusega riidekappi ja suurema lapsevoodi, muidu x aja viskan nad niikuinii minema.

Laupäev, juuli 14, 2007

Roosa on roosa ...

... või kuidas see laul oligi :)

Täna hakkan siis tagatoas tapeediga möllama või vähemasti püüan midagi teha. Kuna krisipunast tapeedi ei ole minu elamise jaoks olemas, siis tuleb tagatubagi - ärge nähke arvamisega vaeva! - roosa :D Eks mõne aja pärast saab ka krisipunane tuba teha.

Praegu vajan ennekõige maalimisnurka taha tuppa akna poole...

Aa, ma soovin dšussiruumi ja wc ust vahetada. Lükandust tahan. Firma vaikib kuu - tuleb taas jooksmine ette võtta ja meeldetuletada...

Reede, juuli 13, 2007

Aega läks, kuid nüüd siis on ilmunud kauaoodatud luulekogu

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin kodukale:
" Paralleelselt minu aitamise kampaaniaga toimus MTÜ ZAPAKAZZ´e luulekonkurss „Sahtlist netti“, mille teemaks oli „Tolerants“ , mis oli pühendatud minule ja luulekonkursi žüriiliige olin koos tuntud kultuuritegelastega. Selle , 2005 aasta kõrghetk oli minu jaoks 30. juunil Tallinnas Nõmme Kultuurikeskuses luulekonkursi lõppüritusel. Ausalt öeldes, mul olid külmavärinad kogu õhtupooliku, mil loeti häid luuletusi. Kahes voorus oli kokku ca 180 luuletust, 73 luuletajalt. Finaali pääsesid 30 paremat. Võitis Ingel, publiku lemmik oli Hunt. Oleks patt elada teadmises, et konkursile saadetud luuletused jäävadki pärast pidulikku sündmust sahtlisse tolmuma. Ma sooviksin kõik luuletused kinkida omakorda tuhandele inimestele, kes on igas mõttes vabameelsed ja tolerantsed! "

Nüüd ongi luulekogu "Läbilõige" ilmunud:
http://www.studium.ee/kirjastus/luule/luule.htm
Ma ei tea küll, kui mitu luuletust ja millised luuletused on "Tolerantsist" luulekokku pääsenud, kogunisti luulekonkrusi peakorraldaja Vallo ei tea veel seda, kuna ta ise ei tegelenud kirjastamisega... Loodan siiski, et mõni hea luuletus, mis oli konkursivõitluses 2005 aastal ning kus ma olin züriiliige.
Igatahes mina suvatsen luulekogu osta.

Ammune lubadus :)

Siin ongi mu ammune lubatud abistajate pilt sünnaläbust. Sain pilti alles nüüd kätte. Niisiis minu selja taga seisavad isiklikud abistajad (paremalt, siis tulevad järjekorras): Aile, Mari - Liis, Helena Dannuga, Pille, Maarika ja Diana.
Pildist puuduvad ehk veel need, kes on olnud 7 aasta jooksul olnud minu isiklikud abistajad:
Ly
Erik
Vamps ehk Vambola (on olnud kõige kauem mu isiklik abistaja, 2,5 a ning praegu on parim semu)
Rainer
Marge
Laura
Helen
Ronald
Harry
Igor
Eva
Kaire
Kalev
Mairis
Mario
Anna
Anneli
Olesja
Ljuba
Kamila
Annika
Leena
Merka ehk Merilin
Riina
Taimi
Anna (2)
Jane
Anita
Mari ehk Terje
Liis
Mari
Katrina
Kristi (ennekõige sõbranna)
Ragne
ja muidugi Erika
Kui unustasin kellegi ära - siis SORRY :) Palun, andke märku! Sest märkmed jäid vanasse arvuti, millest ei ole veel dokumente kätte saanud... Ja kindlasti ei ole olnud sõbrannad/sõbrad isiklikud abistatajad, v a Ly, kes suutis mõista ja olla justkui päästerõngas põrgupõhjast väljaronimise alguses ning ka Kristi.
KUID
peaaegu kõik isiklikud abistajad, kellele olen olnud teatud aeg boss ehk tööandja (mõnedele päeva või kuu paar), on jäänud sõbraks/sõbrannaks või tuttavaks, kes ütlevad tänaval ikka "tere". :) Mul on raske öelda paljude kohta, kes on olnud rohkem isiklik abistaja või rohkem sõber/sõbranna juba töösuhte esimestel päevadel. Parimad isiklikud abistajad on hakkanud mind kohe usaldama kui parimat sõbrannat. Minu meelest, see ongi töösuhtes parim :)

Reede ja 13!!!

Loodan, et tuleb meeldiv nõiapäev :)

Neljapäev, juuli 12, 2007

Ingel või ...

Alateadlikult piinab mind päev otsa üks küsimus, mida tahaksin unustada, kuid...

Miks on inimesi, kes ei suuda mind usaldada ja küsivad teistelt üle, et mida - kuidas - kas - milleks - mis iganes veel teen? Miks nad arvavad ikka veel, et ma ei suuda vastutada, kuna olen nii - naa erivajadustega?
Tean, et mitteusaldus on nende probleem.
On lihtsalt narr tunne, kui mitteusaldaja peaks mind tundma/teadma...

Kuhu jääb kooskõla?!

Jalad mullas :D

Rohisime Piretiga ta lillepeenrat maja ees. Piret lihtsalt ütles, et lähme lillepeenrasse...
Üle mitme aasta oli taas jalad mul mullas. Nagu päris maakas kohe. Ausalt öeldes tunnen lilleaiamulla igatsust. Lapsepõlvekodus oli juba hästi mitmeid lillepeenraid ja kivitaimlaid. Tüdrukuna rohisin neid. Vahel üksi. Vahel emaga. Keegi mind ei sundinud rohima. See oli lihtsalt mõnsa!
Unistan oma lilleaiast. Majastki. Et saan ise õue joosta (ok, sõita :P ) ja toimetada aiaski. Päris omas aias ja päris oma maja :) Kapsamaad ja loomakasvatust ma ei taha. Lilleaeda tahan!!! Mõelge, kui suurelt julgen ikka ja jälle unistada!!! Hirmuäratavalt suurelt... Aa mulle on öeldud, et minu käes on KÕIK võimalik, kui käsile võtan. Nojah, maja ja aia jaoks on vaja enda kõrvale ka hoolivat meest. Ja kindlasti ka minule piisavalt on vaja isikliku abistaja teenust, kuigi on vaja majata ja aiata ka...
Panin tähele endas üht asja: ma ei hakkanud tõmblema ning ega ma ei näinudki, kui keegi külaelanik mind lillepeenras vaatas. Kindlasti keegi, kes mööda läks, vaatas. Usun, et nii mõnigi üllatus ja vaatas. Mind tegevuses polegi eriti nähtud Kaagvere küla peal. Ja nii see ongi! See on see, isikliku abistaja teenust piisab minimaalselt s. o. küla vahel jõlkumiseks :D jääb liiga vähe aega. Vahel harva siiski.
Tundsin täna väga enesekindlalt. Sellepärast ma ei pannudki tähele, et keegi vaatab mind. Linnas ammu ei pane tähele vaatamisi. Vahtija oma probleem, kui ei oska näha INIMEST ratastoolis.
Nagu kunagi Mäksal, lapsena mina olin mina ise.
Nüüd mõtlete, mida jahun...
Tõsiselt, oli aeg, kus läksin jumalas krampi, kui keegi vaatas. Sest raiuti pähe, et invaliidi vaatavad kõik... Sisendamine jääbki külge, eriti negatiivne sisendus. Keegi ei öelnud seda, et sa oledki sina ise täpselt sellisena nagu oled. Võib - olla ei nähtagi nii puuet, vaid seda, et inimene on isiksus sellisena nagu ta on, oma tegevusega... Muusikuid ja näitlejaid ja keda iganes vaadatakse ka ju... :D:D:D

Pühapäeva hommikuhetked Liia pool ehk veel Sauest




Kolmapäev, juuli 11, 2007

Mäletus Sauest


Laupäeva õhtul. Mul Liia ja Erika keskel on millegipärast hiiglama lõbus. Vaatasime mõnusasti videot. Kuna ma ei näinud kunagi kevadel Puudepunkti saadet Liia perest, siis nägin saade nüüd. Aga mida ikka itsitan - kes nüüd enam mäletab :D :P
Liiaga saime Haapsalus kokku, kui olime pubekad :) Lahe on mõelda, et ise oleme olnud ka kunagi pubekad - jonni ja elutahet täis. Võib -olla just sealt said unistused alguse, mis on samm - sammult täide läinud meil mõlemal. Isemoodi. Kuid siiski küllalt sarnaselt... :) On olnud elus nii õnne kui muresid.

Olen SÕNATU :):):)

Tõeline üllatus on mu põrandal laiali :) Olen tõesti keeletu ja meeletu :)

SUUR AITÄH Sulle, Leelo, tänukingituse eest! Ma tean, et loed mu blogi ning loodan, et saad siitki mu vastutänu kätte. Blogimise eest saingi Sinult üllatuse - üllatuse! Arvatavasti blogita ei oleks suutnud üksteist juhuslikult leida.
Kõik meeldib mulle hullupööra. Kõik asjad väga - väga minulikud :) ;)
See on tõemeeli rõõmupisaraid väärt, et minu elutahe, mis on mulle oma arust nii tavaline, läheb teistele nii hinge, et tänavad mind :) Mis ma siis teen - ei midagi erilist. Vaid elan nagu oskan. See ongi mu saladus, miks ei ole elu vaja karta. Või ma ei tea...
Juba eile koju tulles vaatasin paki teatiselehelt, et saatja nimi on tuttav. Ma ei suutnud kuidagi uskuda, et pakk Hiinamaalt on minule. Peaaegu uskusin, et keegi on miskit segi ajanud. Vähemasti Eesti Post oli kirjutanud Mäksa valla asemele Märja vald... Minu teised kontaktandmed olid õiged :) Muidex, pakk oli Kaagvere jõudnud maagilisel kuupäeval - 07. 07. 07 . Uskusingi ju, et sel päeval peab lihtsalt üllatavalt juhtuma, mida ma ei oska aimada... Noo mis siis, et pakikese alles täna kätte!

Mul on tõsiselt RÕÕM :)
Uskuge mind, üksteist hoides ja mõistes suudame kõikidest raskustest üle olla! Anname endast ka kõige pisima rõõmu teis(t)ele - see muudab maailma paremaks ja säravamaks :) Milline rõõm peab just olema, ei olegi tähtis. Tähtis on see, et see on rõõm. :)

Teisipäev, juuli 10, 2007

Hulkur taas kodus :) ehk konserdist

Eile õhtul käisime Erikaga kontserdil "Klaver tuleb külla" Peetri kirikus. Erika tegi mulle fantastilise kingituse mulle :) Tunnistan, et Ruja ja Rannap on jätnud mind eluaeg leigeks. Nüüd tagant järele mõtlen, et võib - olla sellepärast, et kodus oli selline suhtumine "nende muusika ei ole sobiv" ning ma polnud Rannapit oma ihusilmaga näinud.
Aga
eile sain elamuse, mida nägin kogunisti täna öösel unes üle :D
Esiteks, mulle meeldib ju meeletult klaverimäng. Juba lapsest saadik. Istusin muideks esimest korda elus päris elava klaverimuusika sees :) Piinlik küll seda tõdeda, kuid nii see oli! Kõik teised võimalikud kanalid klaveri kuulamiseks ei ole ikkagi need, mis päris kontsert :)
Jumala eest, ärge piirduge ütlusega, et üks - kõik -mida võib kätte leida internetis või kuulada muusikakeskustes... Et see ongi kunsti hingamine...
Ega ole küll!!!
Alles nüüd mõistan, kui paljust heast olen ilma jäänud. Noojaa, nüüd otsin vabandusi miksile... Asjatu vaev. Sest häid vabandusi sellele, miks olen kultuurielu soiku jätnud polegi... Võib - olla aind see, et olen liiga sulgunud omaenda eelarvamustesse: isikliku abistajat pole alati käepärast ja bussiliiklus kehv; see kontsert või ka teater pole just see, mida vaatada tahan; raha ka kõige tipuks pole jne. jne. jne.
Loll on see, kes vabandusi ei leia.
Nii mõnikordki olen kripeldava südamega jäänud - miks ma ei läinud siiski, kui ikkagi soovisin niiii väga minna.
Sedasama Rein Rannapi tuuri olen mõelnud mõned head aastad. Ka praegu reklaame kuuldes, mõtlesin täpselt nii, et läheks, aaaaga...
Noor laulja Taavi... Mina ei jälginud eriti pingsalt superstari valimist. Taavi jättis küll võimsa laulja mulje. Ma ütlesin enne küll, et Ruja jättis leigeks, kuid see ei tähenda, et ei tea Urmas Alenderi laule. Tema mõni laul meeldib mulle isegi väga - väga. Taavi andis Alenderi mõõtu välja, kuigi erines omanäoliselt.
Lõpuks Peetri kirik oli puupüsti rahvast täis. Peetri kirikuski käisin esimest korda elus. Alati olen tahtnud Peetri kirikutki seespooltki näha. Nüüd nägingi.

Aitäh sulle, Erika, et kutsusid mind eelmine nädal kaasa tulema kontserdile :)

Olen kodus.
Üha sagedamine tunnen süvenevalt kodutunnet :)

Esmaspäev, juuli 09, 2007

Tallinn vallutatud

Tallinnas peab tihedamini käima. Siis ei eksi ära :P Seekord õnnestus see totaalselt hästi :D Sihtkohad leitud, lõpp hea - kõik hea. Sõbrannadele õnnitlused edasi andnud.

Praegu ma ei viitsi pikemalt kirjutada.Lähme Erikaga Tartu pääle jooksma...

Reede, juuli 06, 2007

07. 07. 07

Maagiline kuupäev.
Sunnib unistama millegist üllatavast, mis võiks täna juhtuda. Mis see küll olla võiks - pole praegu veel selge :) :P MMHH, raudselt võiks seotud olla armastusega :D :D :D
Kui täna tuhandeid paarid abielluvad, siis miks ei tohiks üks hing leida selle, mille järgi igatseb !? :)
Armumine esimesest silmapilgust või lihtsalt miskit vääääga ilusat :) ;)

7 on minu hea number.
Kõikides parimates kuupäevades, mis on elus olnud, on 7 sees. Juba sündisin 1967... Ma ei julge öelda, et nr 7 on minu jaoks puhtalt õnnelik number. Hea number on mulle kindlasti :D Head, mis on suuuur rõõm.
Neid 7-ga õnne kuupäevi on elus vähe olnud, kuid kui on olnud, siis ikka igavesti meelde jäänud.

Mis täna võib tulla ;) :P

MÄLESTUS

Pühajärve vaateratta kuum järelvalve kontroll nüüd isegi tv3-s. Uudised näitavad möödalaskmisi nagu järjefilmi. Täna nägin ise uudiseid. Kõik on ju iseenesest õige - vaateratal olla ei olnud sugugi turvaline. ILUS küll! Hämmastav, et pikas vigade reas ei öeldud turvarihmade puudimist, kuid see suurte vigade paistel on nii tühine ju... Hämmastav, kui kergemeelne on ikka Algo. Lausa uskumatu!
Mul on tõesti väga hea meel, et Karini ja Pille tööajal ei juhtunud mõnd katastroofi. Tegelikult kartsin nende pärast paar suve...
Olgu pilt mälestus rõõmsameelsest hullumeelsest hetkest, mis oli kuskil aasta tagasi. Juulis 2006. Pean vist siiski õnnelik olema, et julgesin mõned korrad maa - taeva vahel tiirutada turvavööks punane kardinajupp, milleta keeldusin korvi istumast. Pühajärve vaatepilt üle puude ei unune...
Mõnus oli.
Kena oli.
Loodan siiski, et päris maha vaateratast ei võeta. Võiks ikka kuidagi asjaosalised raha leida ja korda teha. Seda enam, et Pühajärve vaateratas on ainus, mis Eestis veel alles. Miski veneaja lõbutuskarusell võiks ju jääda...

Tivoli juba oma lärmiga mind ei tõmba. Vaateratal oli rahulik. Sai oma mõtteid mõelda...

aaaa, meenus, millest tahtsin veel kirjutada kolmapäeval...

Juhuslikult tuli Hansakeskuse ees vastu kadunud Morelli kõige esimene perenaine, kellelt Anna ja Kalev Morru mulle tõid. Mammi hakkas pärima, kuidas kutsal läheb... Ütlesin kurvalt, et koer on surnud... Oijah, siis sadas nõmedaid arvamusi, et looma ei armastatud ja panid magama. Geniaalsem arvamus oli see, et ükski koer ei ole surnud lihtsalt niisama, et ikka inimene tapab... Loomadel ei olevat allergiat...
Mammi oli väga eneseteadlik.
Mul sai mõõt täis.
Karjusin üle tänava: "Ei olnud niiii..." ja kõndisin minma. Pisarad silmis...
Mammi soovis mulle selja tagant "kõike head", kuid ma ei suutnud isegi tänada.

Enne seda olime just Kariniga Morrut mõne armastussõnaga meenutanud... Meil oli kohting kolmapäeval.
Tean, et meil Kariniga on südames tühi koht - seal pole Morellilt saatud elurõõmu...
Ja siis tuleb keegi tänaval ja teab kõike !!!!!!!!!!!!!!
Absurdne!!!

Kas sellist suhtumist ei kuule ega näe iga päev? Näeb.
Ikka on keegi, kes rohkem teab sinust, kui sina ise...

Suvi möllus

Suvi läheb mölluks :D

See nädalavahetus loobun mitmest üritusest. Üle kuu on valida, kuhu võiks minna just sel nädalavahetusel... Keeruline oli otsus langetamine. Hing sooviks kõikjale :) Näiteks ei lähe SDE suvepäevadele Käsmu...

Homme lähen Tallinna ja Sauele.

Juulis igatsen lihtsalt puhkust.
Kodus remondi jätkada. Natuke. Remontki on nüüd omamoodi närvipuhkus :D :P

Neljapäev, juuli 05, 2007

Mängin - ei mängi - mängi... küllap ikka mängin

Hommikul ärkades mõtlesin: nõnna, ma ei mängi enam. Olin õnnetu. Kõik mu küünekleepsud olid küüntelt maas. Ma ei saa aru praegugi, milles viga oli/on. Panime Erikaga kleepsud uuesti ja lakkisime järjekorsdselt küüned üle, ka varbaküüntele panime. Mu loogika ütles, et varbaküüntel peaks siiski püsima, sest nad ei käi mul nii väga millegi vastu... Aga EI. Kujutage,l võtsin rahakotti vaid ning parema jala küünelt tuli kleeps ära. Lihtsalt. Mõnel sõrmeküünel on uuski kleeps lahti juba...
Ma ei saa aru.
Või on see teema, et ära osta odavaid asju... Küüntekleepsustest tean minimaalselt. Asi hakkas huvitama. Ma süvenen nüüd asjasse. Või on siiski õigem minna küünetehniku juurde?
Mitte ei usu, et minu küüned oleks nii teistmoodi, et neile kaunistuskleepsud ei jääks püsima. Tõsi, need kleepsud olid mu küüntele suured, kuigi ostin imepisikesed...
Küünelakk ju püsib.
Ja mis siis, kui kunstküüned... :) :P ;)
Ok, jätan küüned hetkel rahule.

Täna oli siiski päev, kui tajusin MÄNGIN eluga positiivselt läbi raskuste aina edasi. Mängu nimi on jätkuvalt PEIDUS. Rõõm ja õnn on kuskil kavalas kohas peidus. Aeg - ajalt üllatab mind hüüdes: näed sa, olen sulle nii lähedal, aga sina ei usu ikka, et olen olemas :D
Bussis, Luunja sillal, sain sms-i.
Mul oli pagana raske rõõmusädemeid varjada. Tundsin, et mu silmadesse tuli poole sekundiga sära, selline soe lootuse särahelk, mida tavaliselt mu silmis ei ole.
Miks on rasked kõik emotsioonid? :) Raske kui rõõmutu olek on... Raske kui rõõm on, kui seda ei saa välja elada... Oleksin soovinud üle bussi karjuda: jess... :) Et suutsin siiski oma rõõmu -jagamissoovi siiski jagada rõõmuks. Sms polnud pikk. Oli väga konkreetne. Minule tähendas ometi palju - palju. Ei usu, et sõnumis oli ainult viisakussõnum. Ma ei tee aga ennelikke suuri roosasid järeldusi, kuid usun, et kõik pole üldse nii tuhmunud kui vahel arvan olevat.
Aega, mis on möödas ei saa muidugi iialgi tagasi mõelda ega ümber teha. See on reaalsus.
Aega, mis on tulemas, võib veel mõndagi juhtuda ja saab teha. Seegi on reaalsus.
Ajahetk, mis oli, oli rõõmu täis loodetavasti meile mõlemale. See on reaalsus.
See hetk kaalus üles nukruse, et ma ei saanud olla tähtsa kooli lõpu hetkel tütre juures... Tegelikult mõtetes olen temaga koguaeg... Ja võib - olla on see rohkemgi, kindlasti roihkem, kui olen suutnud talle anda füüsiliselt...

Kolmapäev, juuli 04, 2007

Tibi läheb aina tibimaks:P

Lihtsalt PEAN eputama:P Ostsin täna esimest korda küünekaunistused, mis on praegu juba küünte peal. Nii et nüüd on mu sõrmed ja käed väga-väga-väga naiselikud:) Võtan nüüd hoogu, ja ükskord lasen kunstküüned ka panna. Ja ÜKSKORD MA LÄHEN MANIKÜÜRIJA JUURDE NIIKUINII:) Ja MA TAHAN NÄHA, mis näoga mind vastu võetakse:)

Veel üks tõestus sellele, et 40-selt elu alles algab:)

Teisipäev, juuli 03, 2007

:) :) :)

Taas linnapäev. :)
Olen järjekordselt ligi nädal ilusti ja kenasti toas kükitanud. Tunnen, et katus hakkab vaikselt sõitma :) :P

Eile oli päris - päris hea tunne, et esimest korda sain oma majale kasulik olla :) Minult paluti papa soovitusel abi. Tõdesin taaskord, et minust arusaamine taandub siiski vaid suhtlemis - eelarvamuste kartusele ja ei midagi muud :)
Usun, et läheb aega, mis läheb, kuid ükskord olen siiski igatpidi tavaline majapere liige. Ja see maja on mu kodumaja juba praegu rohkem kui kuagi varem :)

Esmaspäev, juuli 02, 2007

Unustasin eelnevale öelda SUURE TÕE

Minagi pole kukku pai :) ;) :P

Mul on ka omad mitte sallimised.

Miks on nii...

... et puue on väärtus?

Vanasti olid puudega inimesed tsirkuses tööl - raske töö, kuid kõik naersid. Jäin juurdlema, kas tsirkuse külastajad naersid trikke, mida tegi puudega inimene või inimese puuet - kumb oli rohkem väärtus naermiseks... Millegipärast usun, et trikid.
Ja samas ma ei usu ka ainuüksnes puue sundis inimest tsirkuses töötama. Kuigi sunniti ka. Usun, et nalju tegema pani puudega inimesi ka elutahe. Ellujäämissoov. Ja anda teistele iseendast midagi meelde jäävat. Sest naljatrikid olid need, mida meisterlikud oskasid...

Mina ei hakkanud maalima lõpuks sellepärast, et mul on puue. Oh, EI!!! Viimaks uskusin isegi, et mul on joonitamisanne ja julgesingi esimese pintslitõmbe tõmmada lõuendile. Ma ei arva, et tahan areneda üksnes sellepärast, et maalin jalaga ja puue paneb mulle rohkem mingil moel vastutust kukile.

Miks mõtlen sedasi jällegi.
Sest põrkasin järjekordselt arvamuste otsa, et puue lisab kuidagi kohustusi ja vastutusi või mis iganes juurde inimesele, eriti naistele. Olen seda arvamus ammu - ammu tähelepanud. Ja ka vastupidi: puue vähenendab inimese kohustusi ja vastutusi.
Jätaks igasuguse puude väärtuse õige rahule.
Puue EI ole iseenesest väärtus ei nii ega naapidi.

INIMENE ON VÄÄRTUS.
INIMENE ISE TEEB ISEENDAST VÄÄRTUSE.

Ja mulle jõudis kohale järsku väga selgelt, miks erivajadusega naine ei leia nii kergesti suhet. Mõnel juhul on ta enesehinnang lihtsalt nii madal, mõnel juhul vastupidi - üli kõrge. Ja selles ei ole süüdi põrmugi puue, vaid naist ümbritsevad tegurid juba lapsest saadik.

Miks on nii, et arusaamised tulevad ikka pikade ja vahel karmide vaidlustest?

Ja nüüd on mul häbi papa pärast, nii nagu Maarjal oli ema pärast... Ta on mul ka homofoob. Pidin maa põhja vajuma, kui papa kõva häälega ja muidugi purjuspäi täiesti vihaselt rääkis köögiaknal, kuidas vihkab ... (siin koihal olid räiged sõnad).
Huvitav on, et inimesed ei salli palju seda, mida nad näevad pea igal sammul. TEISTSUGUST. Ja nad ei salli inimesi, kellega nad vaevalt elus ise kokku puuduvad. Ja samas ootavad, et need samad inimesed oleks tolerantsed nende vastu. Minu papa näiteks ootab sallivust alkoholismile.
Üks päev rääkis raadios ilusti aa-st, et alkoholim on raskeim puue, mille võitmine oleneb inimese tahtejõust. Papa keeras raadio vaiksemaks, mida ta naljalt päeval ei tee. Järelikult papa tajus midagi, mis teda riivas...

Delfi kommentaarid eilsest laulupeost - andke andeks... Repoteris öeldi mu meelest väga täppi, et maha neid kommentaare ei võeta, sest on kommijade vastu pehmelt öeldes jämedusi öeldud. Issand, kuid MIKS solvada üksteist üle?

Lõpetuseks lisan mõttetera, mille saatis just täna Maarja:
Kui oled midagi valesti teinud, heasta see ja mine edasi. Poris püherdamine pole just parim viis puhtaks saada.


Taas hiir majas :P

Hiir olemas taas !!!

Kallikene ei saa enam mu kaela kangeks teha, kuna panin ta "karistuseks" lauale seisma. Silmadele ühel tasandil nüüd... Klaveril saan kirjutada ka pimesi. See ei ole probleem.

Tõesti, mu kael jäi alla s. o. laua alla vahtimisest üsna valusaks. Oli ju kallikene madala laual...

Igatsesin ka hiirt.
Harjumuse asi vist seegi hiirega töötamine...

Aitäh, Andres, et sa mind ja mu kallikest ei unustanud! Ja tulid üllatuslikult ja ootamatult appi, küsides ise, kas mu abisoov ikka kehtib... Ma just mõtlesin, et pean kuidagi viisakalt meelde tuletama :) ;)

Pühapäev, juuli 01, 2007

Ilmapuu laul

Ilmapuu laul kummitab kajana kõrvus :)

Õhtu otsa.

SUPER10 on SUPER ikka :)

Aa, lasin valamu kuuma vett poolenisti täis ja lisasin tavaliselt rohkem super10 - mu jalad olid tõepoolest jube värvilised. Värviga koos. Mõtlesin küll, et nüüd pean jubedalt nühkima. Alati olen jalad pestnud otsekohe pärast maalimistööd, nüüd kuivas akrüülvärv jalgadel ca 18 tundi...
Kuid ei.
Jalad olid kerge vaevaga puhtad mõne minutiga. Nühkimata.

Aind veendusin taaskord, et super10 ei võtta akrüülvärvi varvaste küünelakilt maha. Samuti ei võtta super10 ka küünelakki maha. See on hämmastav. Ma ei tea, mis siis teeks super10, kui mul ei oleks varvasteküüsed lakitud :) kas siis võtaks värve maha...

Kreisi ehk elektrivaba päev

Vaatan ühe silmaga Laulupeo rongikäiku. Armas sõna "rongikäik" :)

Õnneks täna on elekter.

Eile polnud mingi a´la 17 tundi elektrit. Eesti Energia vabandas ebameeldivuse pärast nädal ette. Olid korralised tööd. Elekter pidi ära olema umbes täpselt 6 tundi... Aknast oli kuulda, et keegi elektrimees puuris mingi juhtme läbi...
Oli tore kuulda (justnimelt kuulda, sest ma ei kõõlunud aknasl), et rahvas mõnulesid maja ees ja vandusid aegajalt elektri äraolekut.Arvan, et nii mõnigi laps jäi õhtul pesemata, sest kõigele lisaks pole meil elektrita ka vett. Mina mäkerdasin värvidega, st maalisin - mu jalad jäid loomulikult värvilisteks :) Noh, oli küll vee tagavara pesukausis, kuid külma veega ikka akrüülvärve ma ei pese.
Kummaline alguse tunnid vooluta meeldisid mulle. Naudisin lausa õuest tulevaid hääli. Õuehääled olid hoopis teistsugused, mis on tavalisel elektriga päeval. Iga pisim looduseheli oli kõrvale kuulda.
Närv puhkas.
Kuna see nädal on olnud mõni hetk üpris pingeline, siis kulus puhkus ära. Lihtsalt mitte millegile mõelda, vaid lihtsalt olla... Isegi kallikese panin kinni, kuigi akult oleks mänginud muusikat veel ehk tunni...
Kuid mida aeg edasi tiksus, seda enam ajas närvi, et voolu ikka veel ei ole. Tahtsin kuuma värsket kohvi. Hommikul tegime termoskannu küll kohvi valmis, aga... Kuuma kohvi joomise pärast tõusin eile hommikul kogunisti kell 8 üles, teadsin, et hiljem ei oleks saanud enam mõnuleda hommikusi hetki kohvitopsi taga selliselt nagu olen harjunud.
Papa muretses liha pärast, et läheb halvaks, kuna jäi tegemata... Soovitasin tal kahjutasu nõuda naljatamisi.
Üle mitme aja läksin normaalsel ajal voodi :P 23 paiku. Polnud enam midagi teha. Õieti ei näiinud. WC-s käisin küünlavalguses - romantiika! Kuskil 2 aeg öösel kuulsin läbi une, kui külmkapp hakkas tööle.
Huvitav, et elekter on nii loomulik ELLUJÄÄMISE suur osa, et selleta ei saa ühtki päevagi enam. Ometi aastatuhandeid on kestnud inimkond elektrita... Mõtlesin eile ka selle peale. Kas inimkond sureks nüüd, kui elekter kaoks jäävalt ? Küllap vist...
Suurem osa inimkonnast on lihtsalt teaduse mugavusega niivõrd harjunud, et ei oska vist sammu tagasi astuda...

Laulupidu algas.