Pühapäev, jaanuar 31, 2016

7 paid iseendale ehk tuli ahvi aasta

Käisin Tartu Rahvaülikoolis Hiina  uusaastat tähistamast. Janno ja Sireti Seedri juhendamisel.
8. veebruaril algab niisiis tuli ahvi aasta.  Muide, Hiinas ei algagi uusaasta  minuti  pealt, vaid pidused kestavad paar  nädalad ja oluline minna  koju, olla lähedastega. Hiina kalendri järgi algab 4713 aasta, nad kasutavad samuti meie kalendrit.
On ohtu. On võimalusi. Muutmisi.
Tegelikult, milline tuli ahv saab olema,  on igalühel endal võimalus uurida ja ka teha.
Mina sain taaskord kinnitust sellele, et kõik algab iseendast. Sellest, kuidas suhtume iseendasse. Mida ja keda soovime  oma ellu. Kuidas toimetame. Kõik, mida mõtleme ja ka särame välja  kandub kuidagi kallide inimesteni.   
Seda küll täna ei öeldud täpselt nii, kuid mina usun, et töö  iseendaga on kõige raskem kunsti töö. Vahel väga valus.
Ohud ja riskid on ju uued võimalused.
Julgus olla ise. 

Mul üks hetk tekkis keset üritust kelmikas mõte: võtaks paljajalu (seekord oleks olnud lihtne saapad ja sokid jalast võta) ja kasutada varbaid sõrmede asemel, et  saada energiaid. Siis mõtlesin saalis olevale rahvale, et nii mõnigi võib oma tähelepanu mulle suunata, mitte endale... Võib - olla poleks see  nii olnud.

Aga kristallkivikesi näiteks veeretan  varvaste  vahel, kui tunnen selleks vajadust.

Kindlasti saan  käega endale pai teha.  Ka   seda tuleb iseendale lubada.

Tänane laupäev oli mõtlema panev ja vahva. Usutavasti ka kuhugile edasiviiv... Kuigi oma soovidega  ja halbade asjade mahajätmisega tegelen mina ammu. Täna sain taas veendumuse, et olen õigel teel.
Tuli ahvi aasta aitab sel teel liikumisel kaasa. Loodetavasti. Kui oskan võimalusi ja muutusi kasutada targalt. Jäädes iseendaks.

Reede, jaanuar 29, 2016

Absurd kuubis jätkub

Niisiis, käisin hommikul Sotsiaalkindlustusameti ukse taga. Ukse peal oli umbes järgmine silt: Vabandame, 29.jaanuaril oleme koolitusel. Palume jätta oma teade postkasti või võtta meiega ühendust e-teeninduse kaudu. Nii palju siis asjaajamisest - kusjuures, ma ei saa aru, miks olid KÕIK töötajad ühekorraga koolitusel ? 1-2 töötajat oleks ikkagi võinud kohal olla - või ehk oleks koolituse kellaaeg ikkagi saanud hilisem olla, täna on neil isegi lühike tööpäev. Vaatasin just eile netist, et reedel kella 13.00-ni.

Ja veel - käisin seal esimest korda autoga, ja teate, millise tähelepaneku tegin ? SKA juures on ÜKSAINUKE invakoht. Minu jaoks on natuke raske uskuda, et seal nii vähe puudega inimesi käib... Või käivad tõesti nende asemel ainult hooldajad ?

Ühesõnaga, meil Eesti Vabariigis on kõik võimalik... Aga kuna olen praegu tõesti päris pahane, siis kavatsen kirjutada tänastest "üleelamistest" ka mujale, kui blogisse. Ja mitte ainult tänastest, kusjuures. Ja teerulli alla jääda ma ei kavatse. (Küllap mäletate ülemöödunud sügise "teerullikampaaniat"). Kardetavasti on mitmed töövõimereformiga seoses üleskerkinud probleemid hoopis süvenenud... See on minu arvamus ja punkt.

Neljapäev, jaanuar 28, 2016

Absurd kuubis ehk kaks paari jalgu on luksus!!!

Niisiis, abivahendite jama jõudis täna ka minuni.
Siiani olin jälginud probleemikat kõrvalseisjana mõeldes, kuna  see jõuab minuni. Ootasingi ära!
Ei, mul ei tule momendil rohkem maksta.
Kuid probleem on selles, et rendin kahte ratastooli. Seda aastaid. ITAKilt. Täna sain neilt arve ja ilusa selgituse. Esmapilgul jäi silma väike summa... Seejärel süvenesin. Siis ei osanud nutta ega naerda - see tundus absurd kuubis. Selgituses seisis:  Sellel aastal Sotsiaalkindlustuse ministeerium ei taha kahe ühesuguse abivahendi rendi eest enam maksta.
Nüüd pean homme jooksma Sotsiaalkindlustuse Ameti ja taotleda kahele ratastooli soodusrendi jaoks luba. Nad tegelevad soodusrendidega sel aastal.
Veebruariks peab korras olema. Vastasel juhul maksan ühe ratastooli rendi eest 21 € kuus.

Praegu on tunne, et õigem osta isiklik  ratastool. Ja veel kaks. Sest ühe ratastooliga ma ei tuleks toime. Eks käige õue jalanõudega mööda elamist ja vaadake, mis juhtub nt lume või pori jälgedega... Üleüldse on tunne, et loobuks üleüldse puudeastmest. Puuded on osa minust ja lihtsalt saan nendega sõbralikult hakkama. Paberiteta. Puudeta ei oleks mina mina...
Tunneksin vähemasti end väärika inimesena.
Võiksin elada vabalt lux elugi!  Kartmata, et keegi keelades loeb  mitu jalga või kätt mul üheaegselt on. Ratastool on ju mu jalad. Isiklik abistaja mu käed.

Kuid, kuna me Eesti väärtustab igat inimest...
Järjest rohkem näib mulle mingis mõttes sotsiaalsüsteemis suured sammud tagasi. Võime küll palju edasi minekust rääkida, kuid....

Puudega inimene võiks olla ka uhke ja hää, kui... puudeta inimeste suhtumine oleks  seesugune meisse ehk puudega inimestesse  nagu nad soovivad suhtumist iseendasse...

Teisipäev, jaanuar 26, 2016

Seda võib küll juhtuda mul ÜKSKORD elus :D

Mul endal muie suul.
 Arusaamatu:  mina,  kes ei kõnni oma jalal, olen suutnud  mingil moel sel jaanuarikuul läbi  kanda kaks paari talvesaapaid!!  Ühel  saapal on kogunisti tald lahti...
Nii,  mul on  ikka kõik võimalik! Ka  see, mis näib suht võimatu...

Pole hullu,  uued ostsin täna.  Näis, kaua need saapad  mu jooksmisele vastu  peavad :D

Neljapäev, jaanuar 21, 2016

Võin edasi tõmmelda ehk täiulikusest õnnest puudub samm :)

Koju tulles ootas mind üllatus. Tegelikult see rõõm oli kauaoodatud, ja seega ei olnudki päris ootamatu üllatus. Aga mu rõõm on siiani suur.
Sain kätte järjekordse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu (pikenenud) lepingu.  Pabistasin ju nii väga, et ehk ma pole oma kunstitööd hästi teinud... Uue lepingu vääriliselt... See minulik! Ikka alguses pabistada,  iseend  natuke madalamat hinnata...

Kerge tunne mu sees.
Võin rahulikult edasi tõmmelda.
Kolm aastat jälle rahuliku rõõmuga maalida ja teha näitusi ja kohtuda paljude kunstihuvilistega.
Esimese asjana stipendiaadina tuleb mul rahulikult leping allkirjastada. Hetkel süda ja jalg  väriseb rõõmust - ei suuda veel pastakat hoida... Teise asjana leping posti pista, tagasi saada.
Nii see töö meil käib. Kui keegi arvab, et see pole töö - siis see on tema probleem, jumal temaga. Aga see on tõeline  tõsine töö. :)

Sain ka selle aasta esimese sünnipäevakaardi.

Siis lugesin maalimisühingu  ajakirja, mis ilmub ja tuleb kord 4 kuu tagant. Leidsin üllatuslikult (ja see oli/on  üllatus!), et olen aktiivne ..    Eesti ja Tartugi  ilusti maailma kaardil :) Kuid väike viga on tekkinud Jakobi Mäe Kultuurikojaga - loodan, et asjaosalised andestavad. Olen rohkem kui kindel,  et  mina kirjutasin inglise keeles õieti... Tegijatel juhtub  ikka!
Kass Pätu luges seda  unejutuna :)

Soovin nüüd kallistada ja  tänada kõiki, kes on mind sel kunstiteel aidanud ja toetanud ja ideid andnud! Teieta ei oleks siinmaal, kus parajasti  olen :)

Olen õnnelik.
Kuid jätan alati  ühe sammu õnnest astumata, siis on alati, mille poole veel püüelda :) :)  :)

Teisipäev, jaanuar 19, 2016

Päev või paar minu tavalisest elust - ehk video tegemine

Olen seda mõtet juba mitu aastat mõelnud, ja püüdnud ka mõne inimesega kontakteeruda, kuid siiamaani tulemusteta. Mõttes on nimelt video tegemine ühest-kahest päevast minu elus. Nüüd hästi lühidalt sellest, mida ma soovin näidata.

Esiteks – mitte mingil juhul ei soovi ma keskenduda oma puude demonstreerimisele, st soovin näidata oma toimetulekut, mitte oma puuet, ja juhtida tähelepanu, et igaüks meist on isemoodi eriline. Arvan, et paljud mu sõbrad ja tuttavad saavad juba aru, mida ma sellega mõtlen, kuid paljud neist pole mu igapäevaseid tegemisi tegelikult oma silmaga näinud.

Teiseks – juhtida ehk ka rohkem tähelepanu Eesti sotsiaalsüsteemile ja üldse Eesti elule, sh lihtsalt suhtumisele teistmoodi inimestesse, mis mõnes mõttes on hästi positiivne. Tavaliselt ju seda positiivsust ei taheta märgata. Palju lihtsam on märgata negatiivset. Sotsiaalsüsteem võiks rohkem sügavuti minna just isikliku abistaja teenuse teemaga, ja näidata, kui vajalik, asjalik ja põnev see meil seni suhteliselt lapsepapudes amet on. Mina ise olen isikliku abistaja abi kasutanud 16,5 aastat, ja ei kujuta enam oma elu teistmoodi ette. Tänu sellele elangi täisväärtusliku parimates aastates naise elu Karlssoni moodi.

Kolmandaks – ka puuetega naine võib olla kõige tavalisem ja kõige erilisem, edukam ja õnnelikum naine, kõigele vaatamata.

Video (või lühifilm) võiks olla 20-30 minutit pikk, ja näidata minu päeva ärkamisest kuni magamaminekuni. Sinna vahele võiks mahtuda igasuguseid toimetusi nii üksinda kui koos abistajaga duši all käimisest kuni näituse avamiseni, või psühhodraamakoolitusel osalemise või grupijuhtimiseni, aga ka poes või juuksuril käimist või miks mitte ka kohtamist (kasvõi väikese lavastusena). Omalt poolt luban olla hästi avatud ja kompleksivaba, ja kindlasti soovin ise rääkida, kuigi mul on häälduspuue, aga usun, et oleks võimalik varustada video subtiitritega.

Praegu on asi idee tasandil, muuhulgas rahaliste vahendite puudumise tõttu, aga kui mõni filmimees/naine on nõus selle töö ette võtma, siis loodetavasti leiame ühisel jõul ka raha. Või on ehk keegi nõus koolitöö raames sellist tööd tegema ? Kasu on mõlemapoolne.



Esmaspäev, jaanuar 18, 2016

Universumist lumeni

Kui sa midagi soovid, siis tuleb sellest ikka Universumile teada anda - see on üks tänase päeva, ja ma arvan, et terve selle aasta peamisi mõtteid ja soove. Püüan mitte ainult omas mõttes soovida ja unistada ja küüsi närida, et kuidas mu unistused ikka peaks täide minema, vaid järjekorras ja järjepidevalt neid jagada. Küll siis hakkavad ka asjad liikuma, kui olla julge ja jääda iseendaks ning uusi väljakutseid vastu võtta.

Aitäh, Kaupo, nende mõtete eest - mida ma ju isegi teadsin, aga vahel on lihtsalt vaja oma mõtetele kinnitust saada. Et ma ei olegi nii rumal, nagu vahel kipun arvama.

Tänane küsimuste küsimus on see - kuidas kõndida ratastooliga linnatänavatel, mis on lund täis ? Kõndisin täna umbes 5 kilomeetrit -  ühest linna otsast teise. Jah, üle pika aja olin tõesti jala, isiklik abistaja Kaari oli mu selja taga ja nägi jälle tõsiselt vaeva. See oligi selle talve esimene suht autovaba päev. Ühelt poolt meeldis mulle, et sain ka õueõhku hingata ja tänava peal olla ning avastada nt Tähe tänava, kus on nii palju uusi kohvikuid, naeratada vastutulijatele, mida autos istudes autoaknast kindlasti ei saa teha. Teisalt on talvest talve üks ja seesama küsimus - miks ikkagi ei saa linna kõnniteid lumest puhtaks lükata ? Ärge tulge mulle ütlema, et ratastooliga ei peagi talvel õues ringi liikuma. Saab ju ka autoga uksest ukseni, aga see ei ole ikkagi SEE lahendus. Mõtlesime Kaariga, et jääme keset teed streikima, ehk hakkab siis linnavalitsus millegi üle järele mõtlema. Või haagime ennast mõne lumekoristusmasina taha ja laseme ennast vedada sinna kuhu vaja. See viimane oleks ehk linnavalitsusele rohkem mõjunud :P Hea asi on see, et Kaarile meeldib väga jala käia - mulle ka, muidex :) Kaari pabistas, et mina ei pea ratastooli põrumisele vastu, ja mina pabistasin, et Kaari teeb endale liiga. Loodan, et mõlemal jäid kõik kopsud-maksad oma kohale. Talv on ilus ja kena asi küll, aga iga aasta tuleb ta väga ootamatult :P Millal tuleb talv piisavalt "teadlikult", et jõutaks ennast lume tulekuks valmistada ? Eriti linnas, aga maakohtades muidugi ka.

Mul on tunne, et valmistun järgmiseks talveks ette nii, et ostan endale soome kelgu. Aga linnatänaval ei aitaks vist eriti see ka :P

Pühapäev, jaanuar 17, 2016

Hurraa - 10!

 
Alpikann, mis kingiti näitusel "Südamega näha"

 Täna saab mu blogi 10 aastaseks.
Täiesti arvestatav tähtpäev...

Täna loodan ja usun, et jätkan  blogimist veel vähemasti mitmeid häid  aastaid. Seni, kuni on lugejaid ja on millest  kirjutada.  Kõikest ei  ole aastate jooksul  avalikult   kirjutanud, küll vihjedena.  Need sõbrad ja sõbrannad, kes mind  hästi tunnevad, saavad juba paarist sõnast aru, mida    parajasti mõtlen või mis tuju mul on....   

Olen tänu blogile kohtunud hästi toredade inimestega!
Oli aeg, kui Leelo - Maarja hakkas  lugema  mind Hiinamaal ning siis kohtusime siin,  mu kodus. See on  nagu eredaim ja uskumatum mälestus, mis praegu meenus blogimisajast...   

Mitmed endised tuttavad on tänu blogi leidmisele tagasi tulnud mu  ellu.

Võib - olla olen julgemaks kirjutajaks saanud.
Kirjutamine on nagu tõesti suudlemine (laenatud väljend). Neid mõlemaid tuleb teha minu meelest mõnuga ja mahlaselt, siiralt ja armastusega jäädes iseendaks. :) Siis saab vastus samasugune hea ja mõnus olema. Kirjutaja ja lugeja saavad rahulduse. :) ;)

See olen ju mina. Kui hakkan miskit tegema, siis teen seda lõpmatult kaua suure kirega. Võtan pähe, ja kui alguses ongi soovid ja unistused väikesed, siis aja möödudes muutuvad suuremaks... Blogimist alustasin seepärast, et mu raamat oleks netistki loetav.... Ja tegelikult Mari - Leen pani mu blogimisele alguse, rääkis mulle päris  kaua, kuidas hea asju blogida ja blogis hoida jne.

Täna arvan, et olen tänu blogile natuke rohkem  olemas kui blogita. See on päris hea tunne. Sest muidu vahel on mul tunne, et olen nagu kaugel maailmast, kui keegi külas ei käi ning üksindust on tappev... Blogi lugemisel  on keegi ikka mõtetes minuga. Näen seda lugejate arvust. Arvan sedagi, et blogi loetakse ka siis, kui suhtlemine vähenenud või katkenud...

Aitäh, mu lugejad!

Küsiimus nüüd laiale ringile. Mul soov korraldada kevade poole blogi   üritus, mis võiks  siduda miski teemaga, mis mulle südame lähedane. Näiteks  IAT või ka maalimine...   Mis mu blogi lugejad arvavad?  Kui kellelegi teeb rõõmu sel üritusel minuga kohtuda, siis palun anna mullegi teada. Siis tean, mida ja kuidas edasi  teen... :)

Pilte

Kõik pildid klõpsustas Helerin, vahel salaja, mis on minu poolt lubatud.




Esimesi Padu hotelli toa avastamisel.
Muide, ma lubasin sinna jäädagi. Kõik vajalik olemas. Kohviaparaadist saunani!











Esimene õhtusöögi järgne kohv Padu hotelli kohvikus





 

Joon õhtuti tihti kohvi, muideks. Mul oli tõeline pabin sees. Aga seda ma ei näidanud välja. Teadsin, et lähen teen õiget rõõmu - asja.

Öösel magasin suht hästi, kuigi vaatasin sada tuhat korda kella. 



Neljapäeva "Südamega näha" hommikul.
Kammitud.
Meikitud.












Äkki märkasin - keegi veel magab :D



Hommikusöögi valimine. Nii palju ja suur valik. Silme ees kirju. Tegelikult pole isu. Kohvi....








Keegi sai maast lahti ja sööma!














Noo  ei  või - puder oli nagu neljavilja puder, kuid pisut ka tatraga. Ma ei söö ju tatart!! Ja hommikul uniselt!   Miks talderku täis putru....  



                                                                              

Hingatakse värsket õhku või puhatakse minu lollustest :) Pigem arvan, et suitsulaks
Eelmisel õhtul hüppasin lumehange enne sauna - noo, läks pisut vales järjekorras, kuid ära tegin!
Kohviku kaldtee hoiti pidevalt lumest puhas. Nii armas! Aga me käisime ikkagi trepiastmest - mina ei ole süüdi, et abistajatel on   ratastooliga liikumine nii käpas!!




Näitus sai üles. Hiiu valla kõige uhkemas galeriis. 



Praegu on kahju, et  ei saanud Otiga fotot ega avamisest pilte. Loodan väga, et Hiiulehe ajakirjanik jäädvustas paremaid hetki ning mina ka mõnd veel näen.
Lihtsalt Helerin hakkas mind "tõlgima". Möllus ununes pilte teha.






'

Ülespanemise ja avamise vahel late joomine hästi hubases kohvikus. Nimi ei tule praegu meelde.








Soovisin Lehot naerma ajada. Ega ma enam ei mäleta, miks... Aga küllap mul oli pingelangus ja soovisin ise naerda...




Õnnestuski - naerdaksegi!

See on alati nii ikka, mitte ainult kunsti loojale omane, et teadlik ja täpne soov läheb üldjuhul täide. Kõige suurem kunst siin elus ongi kedagi naeratama panna. :) Ka iseennast. Siiralt ja ausalt ükskõik, mis ka hetkel ei oleks paha või ka lihtsalt väsitav...




Ajalehte oli ka vahelduseks  mõnus lugeda.

  Laevas leidis Leho kohvilusikalt mingi  lulu - mis iganes. Oli teine natuke niidi moodi...

Üks avastus  laevas.  Ma alguses piletide broneerimisel ei öelnudki , et kasutan ratastooli.  Nalja pärast  kirjutasin sellest päev enne minemist. Vastus: ratastoolist tuleks sadamas  kassat teavitada. Kummaline, on e - pilet ja siis roni autost välja, et.... Veeteedel oli / on küll puudega inimeste süsteem parem kui Tuulelaevadel...  Vähemasti mulle tundub nii.

Öeldakse, et igal aastal tuleb seal käia, kus pole ennem käinud. Toovat õnne. Me kolmekesi polnud Hiiumaal käinud... Usun, et meil kõigil saab olema õnne nüüd kohe palju aasta jagu... :)

Laupäev, jaanuar 16, 2016

Hiiumaa!

Hetkel on peas muljede virr - varr.   Jõudsin paar tundi tagasi koju. Tänane oli  seikluste ja eksimise  päev.  Kaotasime Märjamaa tee ning Riisipere kaudu leidsime Rapla tee taas üles. Rallisime metsade vahel lumetuisus. Mul oli tunne,  et maailmal pole otsa ega äärt. Tegelikult oli väsitav sõitmine. Ohtlike olukordi oli mitmeid teiste poolt tekitatud, ka liinibussi... Miks inimesed ei mõtle enda ja teiste peale...

Aga
eile oli   tõesti hästi hea näituse päev. Mitte ei pannud vaid  näitust üles ega avanud, vaid ka õppisin pisiasju. Ott, kes on kunstiga tegelenud eluaeg ja noori õpetanud, on hästi lahe  ja kihvt, toetav ning ta ütles päris mitu korda, et olen hea ja päris kunstnik. Juba sellepärast, et ma tean, kuidas ja mis süsteemis üles panna  ja mida üldse soovin, olen ise juures.   Kogun ajalehti, kus minust  jutt... Tean täpselt, mitu näitust  on olnud jne jne
Mul hakkas natu kõhe. Ma polnud kunagi neid asju hea kunstniku reale kirjutanud. Lihtsalt arvasin, et see kõik on mu upsakus või ka jonnakus... Ja nüüd kuulen, et kõik on täpselt nii nagu peabki olema väga heal kunstnikul  :)
Maal "Naine" sai üksnes positiivselt tagasisidet. Ka "Tibud peos"... ja "Võililll"...
Õppimisest arvas Ott, et  parim õppimine on aina edasi maalida ja suuri maale. Mul olevat maalidel oma käe(jala)kiri olemas..... Seda öeldi ka aasta tagasi...

Hakka või ise ka lõpuks uskuma, et olengi kunstnik!

Suur aitäh Otile motivatsiooni eest!
See oli energialaks! Seda  just vajasin.

Esimene külastaja oli 3 klassi poiss Kristjan. Asjalik ja tore poiss.  Ta vist jäi jalka  trenni hiljaks, sest näituse avamine oli ka  põnev. Näitasin teda kallistades, et saan kättega kallistada. Ka näitasin jalaga kirjutamist.

Ööbimisime Padu hotellis. Isegi sauna sain üle  nelja aasta küll. Saun oli meil toas. Vastuvõtt oli äärmiselt soe. Mulle helistati juba kolmapäeval, mis kell jõuame ja kuna  õhtusöögi valmis teevad.


Aitäh Helerin ja Leho!

Varsti pilte ka.

Teisipäev, jaanuar 12, 2016

Ei saa aru,

miks passin veel üleval, kuigi silmad vajuvad vägisi kinni.

Akna taga sajab lund.

Pooled asjad on ja jäävadki tegemata. Enne Hiiumaad. Hiiumaa ajaks. 
Peaks pakkima. Ei viitsi. Nagu nii selga panna pole midagi, Ei vaeva pead, mida kaasa kotti panna.

Kass Pätu magab laual. Minu kõrval. Nagu igal õhtul.

Miks mul on tunne, et olen kõikides maailma hädades süüdi... Ennekõige enda omades....


Külmkapp uriseb tasa.

Hommikul urisesin ma ka.

Ametlikult saan IAT rahadest teada alles jaanuari lõpus ... Ei suudeta enne vist volikogus otsustada...

Aga elu ei saa peatada seniks kuniks keegi midagi ikkagi otsustab või ei otsustab.

Tuleb endal otsustada. Edasi elada.

Maksu mis maksab.

Eluhind on kallis lõbu.

Juuksed jäid ka roheliseks värvimata.

Õhtul soovitati näitus teha ka Võrus. Teeme ära.

Appi, juhe koos....                                               

Lähen ja võtan oma armukesse kaissu. Ehk magan ka paar tundi... Viimasel ajal ärkan vara - vara üles
  
 ja olen õige ärkamisajani unetu, ja siis magaks edasi. Ei saa aga.

 Niisiis, muudele ilma hädadele olen mina vanaks jäänud. Magada ei oska enam...

Pühapäev, jaanuar 10, 2016

Selle aasta esimene parim maal

See maal, mida piilub Kass Pätu,  valmis natuke aega.  Valmis suht kiiresti, eile võtsin lõuendi kilest välja.... Lihtsalt mingi hoog  tuli peale! Aitäh, Silja, inspiratsiooni eest! 
 Selle pildi pildistas Silver.  Tegelikult maal on alles väga märg ja hetkel nimeta ka...  

Tegelikult mul nukker meelelu päris mitu päeva... Olen aga avastanud, et just sellistes meeleoludes suudangi loov olla :) Leevike  on üksinda ilusas talves.... ning mul samasugune tunne vist....

Teine inspiratsioon keerleb mul mõtetes novembist, Piret andis lisa veel.... Arvan, et  varsti näete jälle mu maalil  lund....

Reede, jaanuar 08, 2016

Näitusest "Südamega näha"



        "Südamega näha"näituse avamine 
            14. jaanuaril kell 16.00
 Hiiu valla Kultuuri ja  Vaba Aja Keskuses
              Rookopli 18, Kärdla

Esmakordselt elus võite ja saate kohtuda minuga
               Hiiumaal, Kärdlas. 
                  Mu rõõm!




  Pildil on, kuidas läksin Kihnu saarel näitus tegema suvel 2014. Kohvri täis maale mu põlvedel Seekord jälle kohvri täis maale kaasas, kuid usutavasti ma ise ei tassi (kuigi võiks!!)

                           ----------------------------------------------------

Usun praegu kindlalt, et 14. jaanuaril on minu tähepäev :) Hr Ott usutavasti teebki kõik nii nagu mina soovin. Praeguseks oleme kokkuleppinud. Võib - olla mina ei ole oma kuulsa loome inimese elu - oluga harjunud. Arvatavasti ei harjugi. Kõik ei pea ega saagi olla minu järgi....  Ma pole ju superstar :)

Neljapäev, jaanuar 07, 2016

"Südamega näha" Hiiumaal!

14.  jaanuaril  hommikupoolikul   panen  üles  näituse nimega "Südamega näha" Kultuurikeskuses Kärdlas.  
Loodan, et väike avamine  on  samal päeval  samas kohas kell 16.00.  Igatahes mina olen  seal kuskil olemas  :) 

Miks avamisest pisut ebamäärane reklaam on,  on  sellepärast,  et mul  endalgi pole veel üht - teist päris selge. Sest,  et hr Ott  on öelnud, et teevad kõik täpselt nii nagu mina kui kunstnik soovib, kuid puudub tagasiside näiteks kellaaegadele, kas nad neile sobivad... Niiviisi on mul päeva planeerida ja soovida suhteliselt mõistatuslik. Oleme hr Otiga ka telefonisti suhelnud ja suht edukalt. Kuid ta ongi vist hästi  napi sõnaline :)
Vaatasin praegu Hiiumaa lehele. Mina küll ei leidnud Kärdla Kultuurikeskusess ühtegi konkreetset üritust. Huvitav, kuidas leitakse üritused üles! Võib - olla olen praegu veidi noriv, kuid reklaami  vaja ju...  Alati on olnud reklaam üks esmane asi, mida on  näituste korraldamise koostöös minult küsitud juba enne toimumist.  Seekord siis natuke teistmoodi, reklaamita..... Kuigi aega veel on....


Kui miski muutub , annan kindlasti teada.
Jälgige reklaami!

Teisipäev, jaanuar 05, 2016

Üllatavalt hea aasta algus

Täna sain juba ühe abistaja kandidaatiga kokku. Ei mäletagi, et kellegiga oleksin peale telefoni kõnet nii kiiresti kohtunud :)
Loodan, et see nädal kohtuda ka teise kandidaatiga, kes reageeris ka pea kohe, kui töökuulutuse üles panin.

Tänane kandidaat meeldis juba sellepärast, et mu   häälduspuue oli  kohe hästi väike probleem st  sai minust aru.  Väga hea näitaja :)

Nojah, kui kõik parimatest   parimad veebruarist tööle  jääks - oleks super elu mul! Mõeldes  aastasoovidele... ja täituvale kalendrile...

Usun, et IAT rahalised küsimused lahenevad väga positiivselt. Hetkel  olen veidi ärevil, kuid  mitte paanikas . Lihtsalt vaja paari olulist lepingut näha ja allkirjastada. Ei ole veel näinud. Momendil pole ka teada, millal näen... Teada on, et nägemine peab juhtuma lähiajal. Iga aasta  on IAT jätkusuutlikus lahenenud positiivselt ja üliedukalt, ja ma ei näe põhjust, miks nüüd ei peaks see sedasi olema.... Küsimus pole üksnes teenusest, vaid ka minu elust :) Mul ei ole aega  ju öelda enne  parimat,  et  mulle aitab elamisest :) See tõesti naljaga öeldud. Tõsise asjaga aga ei naljatada -  tean. Vahel siiski võib.
Usun, et alanud  aasta on parim aasta. Vähemalt nii hea nagu on paar viimast aastat. 

Pühapäev, jaanuar 03, 2016

Pakun isikliku abistajale tööd 1. veebruarist

Vajan isiklikku nais - abistajat!

Sobid Sina, kui oled

kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
Minust võid lähemalt lugeda http://ratastooli-tiia.blogspot.com   ja https://www.facebook.com/tiia.jarvpold .

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Tööle soovin ja ootan Sind 1. veebruarist.

 Olen tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind on üle keskmise.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui parem! Kuid mu abistajaskonnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Teretulnud kõik kandideerijad :)

Reede, jaanuar 01, 2016

2016 esimestel tundidel...

...  ja  akna taga sajab lund.   Tundub   nii.  Vähemasti midagi keerleb tänavalaterna ümber...  Uusaasta muinasjutt nagu !

Kass  Pätu oli esimene, kellele sain sel  aastal esimesed sõnad: "Head uut aastat, ma armastan sind.!" Ta hiilis  saba jalge vahel peidukohast välja. Paitasin. Rahustasin.

Ilutulestikud olid aknast vaadates väga ägedalt ilusad. Suhteliselt palju lendasid taeva lähemal ja kaugemal suuri värvilisi palle.... Tõesti oli ilus!

Olen saanud mõned sõnumid.  Ise  saatsin ainult lähedastele... Vahel tuleb kohe tunne vaadata, kes ise saadab või helistab... või tunne, et  jälle mina.... See selematult  kummaline nukker tunne...  See ei tähendab, et ma ei mõtleks kõikidele.    Ja samas arvan, et  nemadki mõtlevad ka minule.... Ja praegu  on  ka näoraamat,  kus saab tervitada ja soove soovita väga kergesti ja lihtsalt. Facebookis on tõesti palju soove...   Seega,
uusaasta ei pea algama virinaga. Hoopis vastupidi. Ma ütlen aitäh kõikidele, kes on mulle  1. advendist siiani igal  viisil  häid soove soovinud!     Mulle   jätkub neid kauaks.  Terveks aastaks kindlasti :)

Täna olen niisama. Arvatavasti hommikul magan kauem.  Nagu   1. jaanuari  komme ikka on  olnud aastast aastasse... Varsti peaks  voodi   pugema. Vist pole enam miskit  üleval  olles  teha.   Momendil piilun silmanurgast "Armastust   kolme apelsini vastu" - ja jälle naeran omaette  laginal...

Hoiame iseend! Kõik algab endast  :)    Kui oleme iseendaga rahul ja armastav, suudame hoida  ja mõista teisigi.