Pühapäev, september 30, 2012

Septembri IAT

September ongi mõne tunni pärast läbi. See kuu oli 122 IAT tundi. Suhteliselt normaalselt. Kuid, kui mõelda,  et need tunnid on nelja isikliku abistaja peale kokku, siis... võib mitut moodi mõelda. :) Ühele isikliku abistajale suht väike koormus koos minuga :) (On olnud kuid aastate jooksul, kus ühel isiklikul abistajal ca 150 tundi.)
Mina olen peaaegu kõik saanud teha, mida plaanisin just septembriks. :) Kuigi ümber planeerimist ja aegade nihutamisi on olnud ka piisavalt. Soovin ikka ja alati, et nii mul kui isiklikul abistajal saaks oma elus kõik tehtud.
Päris loobumisi ei ole olnud see september. St soovin teha/minna, aga puuduvad käed - jalad...

Rahaliselt on sama, mis eelnevad kuud. Põhiline sponsor IAT-le olin mina ise :)

Kokkuvõtes on olnud september mulle (ja arvan, et ka mu isiklikke abistajatele) edukas :)

Laupäev, september 29, 2012

Veel mõtteid eilsest tulevikku

Eile oli veel paar teemat südamelähedased - vägivald ja psüühikahäiredega inimesed.

Miks peab vägivalla ohver minema kodunt minema? Varjupaika. Eestis on juba 10 varjupaika. See on hea. Kuid vägivallasejaga ei soovi siiski veel eriti keegi tegeleda... On maid, näide toodi vist Australiast, kus jääb ohver (lastega) koju, kuid läheb vägivalla tegija. Politseiga. Sest igal vägivalla tegijal on kuhugile minna: vanemad, õed, vennad, sõbrad jne, kuid enne ei tohi koju minna, kui on läbitud psühholoogi, sotsiaaltöötaja jne. 
Millal Eesti nii kaugele jõuame...

Psüühika häiredega ja vaimsete puuetega inimestele pole eriti mõeldud... Mõnikord tundub mulle ka nii... Üldse peaks rohkem rõhku panema sihtrgrupidele, kes nii väga ei suuda enda seista :)

Reede, september 28, 2012

Julgus õnnelik olla

Käisin täna seminar - koolitusel "Sootundlikud puudega inimesed". Ausalt öeldes, mina olen alati teadnud, et mul on soorollid ja et olen ennekõige naine, alles seejärel puudega naine. Mina ei ole suutnud mitte iial olla ainult puudega virisev inimene. Kurb oli tänagi kuulada, kuidas püüdi iga hinna eest rõhutada oma puuet - nagu elus muud ei olegi, kui puue...
AGA
ühe uuringu tulemus hämmastas mindki. Ühiskonnas on arvamus, et puudega naine on raskem ja nukram olla, puudega mees. Mul käis klõps läbi ning mõistsin ühtäkki selget, miks minul on olnud nii pagana keeruline tõestada, et mina pole üksnes puudega inimene, vaid palju rohkem on minust sotsiaalset ja psühholoogilisi ja mis iganes soorolle. Et kui tarvis, siis ma ei pelga ka n ö mehe tegusid, KUIGI ma ei suuda kujutada endas meest, mitte raasugi meest. Ma pole mänginud poiste mängegi - sest ma lihtsalt ei osanud... Samas ma ei karda meeste töid. Uuringus arvati, et puudega naine ei saa tööle minna ega armastada, ammugi olla ema...
Ja mulle meenus näiteks "Ratastoolitantsu" film. Mulle tundus aastaid imelik, miks filmi tegemisel keegi ei küsinud minult, kas mina näiteks unistan peikast või lastest või isegi tantsimisest... OKEI, siis olin 19 ja suhteliselt emmekas (heas  mõttes), kuid siiski... mul olid juba siis omad tundeid, armumised, unistused - soovisin oma elu, karjääri jne. Filmi mehed räägisid aga tööst, peredest... See on ju huvitav näide, et ka nõuka ajal lõppus olid puudega inimesed küll olemas, kuid rohkem puudega mehed... Nüüd saan aru, miks ma olen tundnud, et mina ei ole "Ratastoolitantsus" mina ise - mul varjutati paljud soorollid. See, et filmis tikkisin ja joonistasin, oli vee pealne rollide osa.
Ma ei soovi öelda,  et filmi polnud vaja. Vägagi oli.
Kuid ühiskond pole 25 aastaga palju muutunud puudega naiste osas...
Ja ometi sai eile noorem laps 18 :) Mulle endalegi uskumatu. Kust võtsin julguse luua oma elu ... oma elukarjäär puudega naisena... Seda enam, et naine on hoopis keerulisem olla ühiskonnas... Mul on vedanud, et minul on olnud julgus olla õnnelik.
Palju on naisi, kes on loobunud julgusestki...????????

Hästi äge on see, et edaspidi soovitakse puuet näha MITTE ainult meditsiinilises mõttes, vaid ka sotsiaalses jne mõttes. Lõpuks ometi :)
Ma ei ole ju haige... Ei ole olnud seda eluaeg ja nii see ongi :)

Blogida võiksin veel ja veel, kuid lähen magama. Olen positiivselt väsinud.
Õhtu käisin veel oma maja koosolekul.

Soovin kõigile õnne ja armastust ja kõike muud head. Kui olla õnnelikud (ka probleemide keskel), siis olete vähem haigedki :)
Mina olen hästi rõõmus ja rahul, õnnelik, et täna oli tegus ja h

Neljapäev, september 27, 2012

Uus maal

See on meie Kaagvere lammutatud katlamaja korsten. Korsten on tänagi alles... veel. Kes teab aga, kui kaua veel taevasse kõrgub... Meie Kaagvere piltki muutub kiiresti nagu kõik me ümber...
Huvitav, kas elaksin täna siin, kui 23 aastat tagasi olnud just siinset katlamaja ja seda korstent... Oli ju seesama Kaagvere ainus koht maamunal,  kus ma EI tahtnud elada... On ju kummaline :D :D :D
Ja nüüd täna mõtlen, kuhu need pikad aastad on jäänud, kuhu kadunud... ja kas olengi selle aja jooksul miskit korda saatnud... 

Pildistas isiklik abistaja Ave.

Esmaspäev, september 24, 2012

Allkirjastamine

... on küsimus veel mõnele ametnikule. Tegelikult mulle meeldib hästi, et järjest enam on see arvamus minu oma jalaga kirjutatud allkiri kehtib, kuid isikliku abistaja käe abiga kirjutatud minu allkiri ei kehti. Sest isiklik abistaja ei kirjuta täpselt nii nagu mina... Jajaa, see on ju absoluutselt tõsi!
Täna just nii arvati Tartu Kohtumaja Registri osakonnas. Käisime LEEPÜ-ga seal.
Oli aeg, kus arvati hoopis sageli, et jalaga pandud allkkiri ei kehti. See oli kuidagi väga harjumatu, et kirjutan kuskil laua all...
Allkirjastamine areneb :) ehk siis asjaosalised saavad targemaks :)
Muidugi, mulle kõige sobivam on digitaalselt allkirjastamine. Alati aga pole see võimalik...

Ja siiski, isiklik abistaja võib abistada allkirjastamisel, kui tema klient ei saa käe, jala või suuga. Teisiti  ei saagi olla...

Pühapäev, september 23, 2012

Vale või õige

Kas olen vale või õige puudega inimene...
Isiklikult pole ealeski nii küsivalt mõelnud. Kurb on, et on inimesi, kellele on see küsimuste küsimus.
See näitab, et miski on meil / neil väga viltu.
Minu meelest küll.

Laupäev, september 22, 2012

Kell 17.49 täna

head algavat sügist kõikidele!

Hoidke valgust ja armastust hinges, siis on kõle ja külm aegki soojem ja säravam :)

Neljapäev, september 20, 2012

Täiesti luksus elu :)

Tegele(si)n LEEPÜ asjadega.
Tõdemus: tööandja on luks olla :) kui välja jätta kõik probleemid :P


Täna soovisid Kaagvere prouad mind oma igakuisele üritusele külaseltsi. Seal ju mu näitus. Aga täna jäi kordusavamine ära, kuna olin üksinda st isikliku abistajata. Tuldi küll ukse taha mind alla korrusele kutsuma, kuid... ma ei lähe päris kindlasti koduriietega ja soengu ja meikita omaenda näituse kordusavamisele :) Seda esiteks. Teiseks... eeee, seda teist vist polegi, sest trepist alla oleks ehk aitanud Silver...
Pühapäevast nii palju, et osa rahvast ei olnud teadetetahvlilt reklaami lugenud - nad ei käinud seal. Päris huvitav, kuid loogiliselt mõeldes, ehk tõesti, sest enam pole poodigi, kuhu minna...
Aga mulle toodi kooki ja lilli otse  koju :) Tegelikult armas ju!
Luks elu tunne tuli jälle. Vastupidises mõttes.Näitus on seegi kord korda läinud ja kogunisti nii, et poolenisti ei ole pidanudki ise kuhugi minema :)

Vahetevahel on lihtsalt hea asju vabalt võtta, kui ei tea parajasti, mis ja kuidas on õige on. Kirjuta lihtsalt suured soovid ja unistused paberile, mis ja kuidas soovid, et õige on ning mingi x aja pärast tulebki õige lahendus soovidele ja unistustele.

Raskesti usutav tõdemus, kuid just nii see on.
Üks kaua aegne mure lahenes täna väga ootamatult. Usun, et varsti blogin sellest pikemalt ja ausalt, sest tean, milline probleem see võib olla teistel...
Luks elu - probleemidki lahenevad.

Mida veel õnneks vaja ;)
Võib - olla üht kallistust - siis on elu superlux ;) :P

Kolmapäev, september 19, 2012

Päh, või hoopiski hea

Argipäev.
Probleemid. Kõik on kaoses. Midagi ei ole... Raha ei ole...
Kas on ikka kõikjal ainult kõik halb?
Päev on pooles päevas ning juba saan taas öelda, et olen saanud raasukene targemaks taas. Probleemidele tuleb osata otsa vaadata ja leida sobivaid häid lahendusi. Ma olen seda ennemgi korrutanud nagu mammagoi, kuid ikka ja jälle tuleb just seda iseendale sisendada. See kipub meelest ära minema. Sest jamad vahel halvavad vahetevahel kogu mõistuse...

Ei ole hullu, halvas on headki.
Muideks, probleemide lahendamine toob julgustki juurde :) Vähemasti minuga on sedasi...

Teisipäev, september 18, 2012

Jagan rõõmu :)

Eile sain maalimisühingu peakontoris Šveitsist päris super kiituskiri, kus tänati mind aktiivsuse eest, et teen Eestis aktiivselt näitusi ja näitan kunsti :)

Loomulikult sellist kirja saades on väga hea tunne. Rõõmu.
Kuid kindlasti soovin seda edu - rõõmu jagada isiklikke abistajatega ja kõikidega, kes on 17 näitust korraldada, eriti kihvte näituste avamisi teha.
Aitäh Margot, Sandra, Luise, Liina, Merike, Merili, Ly, Signe! Eriti suur aitäh, Erika, sest sinuga olen teinud vähemasti 7 näitust! Kindlasti suur - suur aitäh Silver ja Piret! Ja kõik teie, kelle nimesid siin ei maininud. Minu edusammud ja rõõmgi on palju teiegi :)

Aga ma ei jää nina püsti puhkama :)
Teeme ikka ja alati üheskoos üksteisele rõõmu ja edu :)

Esmaspäev, september 17, 2012

Usun, et tuleb asjalik nädal :)

Kui veel nädalavahetusest mõni sõna kirjutada, siis oli väga hea ja sisukas nädalavahetus. Sain positiivsed üllatused. Olid küll mõned kurvemad sõnumid ja hetked, kuid neid ma ei pea lõpmatult meeles...
Kindlasti oli ühele küsimusele, mis oli ebaselge aastaid, positiivne vastus, suur rõõm. Nüüd selge pilt :)

Pühapäev, september 16, 2012

Aimasin, kuid ei osanud nii aimada

Niisiis, nädalavahetus enam - vähem möödas. Võib öelda, et lõpp hea - kõik hea. Või mitte lõpp, aga algus hea...

Näituse Kodus avamine tuleb uuesti kordusele. :) Mingi moment olin lõpmatult kurb - küla inimesi ei tulnud kella 16ks ... 17ks ühtegi, isegi mitte oma majast... Olid kaugemalt inimesed täpselt õigel ajal kohal... Aimasin midagi sellist, kuid mitte sellisest...
Siiski tuli üks proua siit :)
Tegime ikka ka pilte. Varsti näete neid.
Usun, et ükskord kutsub mind koos maalidega külla üks kool :)

Aga näituse avamise teine vaatus toimus mul juba kodus :) Esimest korda 17. näituse jooksul tuldi mulle otse koju. Madise pere sai minuga lähemalt tuttavaks just kodus, sest lihtsalt avamise ajaks ei jõudnud Kaagaverre...
Usun, et nii pidigi minema. Just täna. Elus ei ole juhuseid ju. Kuigi olin tõesti kurb. Praegu olen tõesti rahul. Rõõmuski.

Bongol oli seiklus pööningul. Lihtsalt uks jäeti lahti kass Bongo lipsas toast pööningule...

Reede, september 14, 2012

Reede... Näitused...

Reede, huvitav - huvitav, mis üllatusi veel toob  :) Võimalusi päris mitu...

Mulle meeldivad üllatused. Pisut rohkem meeldivad positiivsed üllatused. Negatiivsedki üllatused näitavad nii mõndagi...

Muide, tänasest võib Tallinnas Nokia Konserdimajas näha Mella näitus    http://www.sjkkirjastus.ee/?doc=10040 Minge vaatama!

Minu Näitus Kodus toimub pühapäeval. Tulge mindki vaatama :)
Kui keegi arvab, et Kaagvere siiski kaugel tulemiseks, siis kutsuge mind maalidega külla ;) Tulen kõikjale hea meelega :)

Kolmapäev, september 12, 2012

Minu isiklikud abistajad

on Merike, Ly, Signe ja Ave.
Ave on homsest minu isiklik abistaja.  Reedel esimest päeva tööl. Praktiliselt proovimiseta. :)
Usun ja loodan, et vähemasti kevadeni on mul head - head isiklikud abistajad olemas. Mitu aastat pole olnud mul neli abistajat korraga tööl. Kuid hetkel on kõikidele parim variant. Vähem töötunde ühel abistajal, kuid samas saab olema piisavalt palju IAT tunde mulle.  Aga viiendat või kuuendat abistajat praegu küll ei tahaks enam, siis läheks kõik jälle väga sassi...

Täna sain edaspidiseks hea kogemuse. Tulevasele, kui ükskord taas suhtlen kellegi uue abistajaga, tüdrukule rõhutan ilmtingimata, et minu Kaagvere asub Tartumaal. Sest Eestimaal on vähemalt kolm Kaagveret.
Ave sõidis täna peaaegu Põlvamaa Kaagverre. Kogemata. Isegi  GSP näitas Avel ainult Põlvamaa Kaagveret... Hea, et on olemas mobiilid! Lõpuks jõudis Ave ikka õigesse Kaagverre :)

Teisipäev, september 11, 2012

Kunagi oli rate.ee...

... ja on praegugi mul. Kuid käin sealsel lehel harva. Tõesti harva. Ei viitsi tihti käia. Mulle tundub rate mõttetum kui facebook. Ka orkutis pole poolteist aastat vist käinud, kuigi sealgi olen olemas veel täiesti mitte tegutsejana...

 Igasugused portaalid on olnud siiski aeg - ajalt kasulikud  ning toonud uusi tutvusi / sõpru ... ja isiklikke abistajaidki... Nii  vahva on täna õhtul mõelda, et mõned head aastad tagasi ühes tavalises sõbrannade vestluses just rate.ee´s muiati, et mine tea, kui mu tüdruk kasvab ja ehk tuleb sulle abistajana tööle...
Vastasin vist umbes, mine tea, mis elu toob...
Sinna paika see jutt tookord jäi.
Ja täna usun, et homme tulebki see tüdruk, kes on suureks kasvanud, isikliku abistaja tööd uurima :) Täna tundub mulle küll, et see noor inimene teab hästi, mis kogemusi soovib omada. Täna on küll pisut vara arvata, kas ta jääb tööle... Millegipärast kaldun arvama, et jääb edasi tööle. Vähemasti proovib ära :)

Suhtlusportaalid on mõnikord ettearvamatud positiivsed.

Mõned päevad tagasi kirjutasin facebook´i seinale, küll ühe vahva veaga:
Vaatasin tele2 facebooki saadet...
Minu jaoks pole küll fb elu... Üleüldse ei ole internet mulle elu... Pigem suhtlemis - abivahend! Palju parem on inimestega silmast - silma kohtuda ja olla PÄRISELT olemas.
Huvitav, mis saaks, kui teeksin ka mingi ürituse justnimelt fb sõpradele nagu hr Toome... Kas või midagi taolist, et PÄRIS eluski ei ole eri - elu nagu, on vaid erivajadustega ja erivajadusteta inimesed... Siin fb ollakse koos, kuid PÄRIS elus... :)


Loomulikult ma ei vaatanud tele2 saadet, vaid kanal2 facebook´i saadet :) 
Mõte jääb aga samaks. 
Siiski, minul on interneti suhtlemine ära tasunud. Mul pole küll aimu, mitu tuhat inimest on lihtsalt teretanud ning seejärel ära kadunud - need pole olnud minu inimesed ja ongi kõik. Ma ei kujuta ettegi, kui kõik jääks püsivalt suhtlema...
Kuid mul on tõesti väga häid sõpru, kellega nt hakkasime suhtlema flirt.ee. Muide, sealgi pole ammu mind nähtud. Minu meelest on flirt hääbunudki...  

Arvan, et iga portaal on olnud teatud ajahetkel oluline. Aga sellest saab aru alles palju hiljem...

Esmaspäev, september 10, 2012

Täna sain iseend piisavalt palju armastada!!!

Käisin esimest korda elus ilusalongis. Mitte juuksuris, seal olen ikka ju käinud :) Vaid näohoolduses. Veel sain küüntele geelaki. Siiani arvasin, et küünte lakkimisega tuleb maniküürijal jahmatus kallale... Aga ei, ilusalungi "Armasta ennast" ( www.unikaalne.ee ), Malle sai mu sõrmedega hakkama. :) Kogunisti kuivatuslambiga (või kuidas iganes seda asjandust nimetada) saime hakkama. Oli vaja vaid väikesi nippe ja isikliku abistaja Signe abi nippide juures ning küüned lakitud  :)              
 Nii et ärge kunagi öelge "ei iial" või vähemasti mitte enne, kui olete proovinud selle ära, millele tahate "ei iial" öelda. Muidu ei saagi ealeski teada, millele ja miks "ei iial" ütlesid...
Loomulikult Mallele olin esimene klient ratastoolis. See mind ei üllatanudki. Aimasin seda millegipärast ette :)  
See ilusalong soovib Tartus hakata puudega naisi ilusaks tegema. Hea idee ja soov.Kindlasti on "Armasta ennast" on ilus ja hubane salong Tartu kesklinnas. Võib - olla ligipääs mõnele raskendatud, kuid ligipääsuga tegeldakse.
Kuigi mina soovin nüüd pisut teisi ilusalongegi külastada, sest isiklikult olen veendunud, et ka minusugune naine võib ükskõik kuhu ilusalongi sisse astuda ja naudida head teenust ja suhtlemist. See on võrdväärtus ühiskonnas. :) :) :) Ja säilib valiku võimalus. Vahetevahel ongi astuda esimene samm kõige raskem. Kuid kui esimene samm astutud, on palju kergem edasi möllada elus. :) 

Tänast iseenda hellitamist oli mulle tõesti vaja. Sain jaksu ja energiat endasse juurde. Eile arvasin küll, et enam ei ole jõudu mitte millegiks...

Ja maalid on taas kodus. Täna hommikul. Jõudsid Paldiskist suure ringiga koju :) Aitäh Riinale - kellelegi Harjumaa muuseumi töötajale - Liia ja Heikile - Kadri ja Katrinile - Signe ja Martinile poistega!


Pühapäev, september 09, 2012

Vanavanematepäev ja vanad head sõbrad

... on pisut harjumatu minu jaoks.

Soovin vanaemade ja vanaisadele rõõmu ja tervist :)

Teler on juhtumisi etv2-l. Ja näitab päris esimest saadet "KÕIGE SUUREMAST SÕBRAST".  See kokkusaamine oligi mul meelest läinud.  See lastesaade viib mind alati pubekaaastatesse tagasi... Ja Leopoldi laul on sõna - sõnalt meeles vist küll surmani. Kuulake, kui armas ja hea, samas lihtne laulukene:
Ja onu Raivo... Juunis Pärnus olles lootsin veel teda näha, sest lastekaitsepäeva ürituse reklaamil oli ka Raivo Järvi... Suur oli jahmatus paari nädala pärast kuuldes, et onu Raivot ei olegi enam... See oli ja on tänaseni uskumatu...
Vanad kõige suuremad sõbrad elavad edasi ja ega nad ei vananegi :) Vähemasti minu põlvkonnale. Usun ja loodan.

Neljapäev, september 06, 2012

See on 2000!!!

Käisin järjekordselt viimaks ometi ratastooli remontimas. See, mis liigub, see... ka katki läheb :D Kuna liigun pidevalt, siis lähevadki mu ratastooli sageli katki. Järelikult mu ratastoolidel on nõrk lüli seljatugedel, milledel olevat kogu raskus just treppidel. Aga treppidel jooksen nädalas kord paar ikka!

Üldse oli täna suht hea tööpäev linnas. Enam - vähem kõik sai aetud, mis oli mul plaanis.

Muide, see on minu elu 2000 blogimine :) Kunagi kauges minevikus ma ei osanud uneski näha, et blogin selle tulemuseni! Võib olla lõpetaks selle pulli ära, muidu ühel päeval saab 10000 blogimist... Ei, ärge kartke, homme - ülehomme blogin ikka veel, kuid miski materjal  peab ju jääma raamatu jaokski... :) ;) Kuigi blogi ehk eesti keeles päevik ja raamat on kaks ise asja. Minu meelest küll!

Kolmapäev, september 05, 2012

Ise soovisin :D

Mõni päev tagasi kirjutasin oma kirelõuendi, et soovin miskit muuta oma elus. Kuidagi on tekkinud umbmäärane paigalseis. Unistused ja soovid ja plaanid vajuvad kuidagi ära kaugusesse... See tunne on olnud mitu head aega. Ma  isegi ei ütleks, et pikalt oleks olnud see tunne, kuid mulle piisav aeg, et ära tunta seda segavalt tunnet...

Eile tuligi  esimene UPS muudatuseks. Ja see on seotud minu psühhodraama õppimisega. Usun lollikindlalt, et saan siiski edasi õppida... On lihtsalt instituudi muudatus... Loodan, et valik on super :)

Mis on järgmine UPS mul... :) Ise soovisin häid muudatusi, mis viiks jälle kuhugile teeristile ;) Taganeda pole enam kuskile :P

Esmaspäev, september 03, 2012

Sügis on, kuid...

... ärge ajage igasugusi tundeid iseendas sassi. Seda suutes on ka tulev pimeaeg kergem üle elada.

Mida mõtlen...

Igal tundel on nimi ja loomus.
Õnn on õnn.
Hirm on hirm

Ja nii edasi...

Igal tundel on oma eesmärkki... Minu meelest.
Iga tunne soovib midagi öelda.

Kui olin noor ja roheline, siis ajasin pidevalt tunded segamini. Kergem oli uskuda negatiivset, kui head... Mustas aukus olles ei sallinud õnne, arvasin, et suur õnngi on süüdi, miks katastroof on... Nüüd tean, et nii see ei ole olnud.
Ega saa kunagi olemagi.
Õnn oli/on hea. Suurt õnne ei saagi olla eluaeg, kui pole väikesi rõõme... Mina küll pole veel välja mõelnud, kui suur võiks õnn olla, et öelda: õnnest piisab...
Pigem ütleme, et halvast aitaks. Ja siiski tahame justkui enda teadmata halba või endale aru andmata aina juurde... Sest elu - olu näib süngust...

Igas päevas  on pisirõõm. Kindlasti on. Tuleb osata näha. Kinni haarada... ja naeratada... ning võib - olla ka lahti lasta... Sest homme on taas rõõm... Rõõm, mis muudab mure murdsekundikski olematuks.

Soovin, et julgeme rohkem näha väikesi rõõme. Need aitavad rohkem õnnelikud olla. Ja kõik see hea annavad jõudu ja energiat juurde, et leida kõige raskemalegi probleemile hea lahendus...

Pühapäev, september 02, 2012

NB!!! Näituse aeg muutus!!!

                                                      Näitus kodus
                                          toimub 16. septembril kell 16.00
                                                    külaseltsis Kawershof

Lihtsalt täna õhtul ilmnes, et 14. septembri õhtu külaseltsi eestvedajat Madist kodus ning seepärast muutsime üheskoos näituse avamise aja ära.

Tuleb ka õppetund neile, kes julgevad proovida jalaga kirjutada või hoopiski jalaga maalida :)
Minu meelest on see nii lihtne :) :P

Tulge julgesti ja veedame mõnusasti üheskoos tunni poolteist!

Jälle näitus!!!

Niisiis, saan jällegi näitust reklaamida. Seekord tuleb näitus sõna otseses mõttes koduukse all. St näitus on minu oma trepikojas alumisel korrusel.

Niisiis,

                                    14. septembril kell 19.00 teen       
                                avalööki külaseltsis "KAWERSHOF" 
                                aadressiga Kaagvere 8-2, Tartumaal

Kuigi see näitus on minu koduküla inimestele, ootan siiski kõiki, kes soovivad mind ja mu kunsti näha.!

Usun, et see näitus aitab mind ja külarahvast omavahel läheneda. Neil paremini mind mõista :)