Käisin täna üllatuslikult kinos. Üle aasta. Vaatamas eesti uut filmi "Minu näoga onu". Väga head näitlejate rollide mängimised.  Sügav mõte. Kes või milline on hea isa, miks mõnel inimesel võib kaduda pind jalge alt, kuigi on andekas... Mis hea, mis halb...
Aitäh  Kristelile ootamatu kino kutse eest hommikul!!!

Kinos käimisega on mul huvitavad lood viimastel aastatel.
Ma ei viitsi ise minna.  See tähendab, et mulle tundub, et mu käimised koosnevadki ainult iseenda pealehakkamistest ja minu kõrval on vaid isiklikud abistajad. Nagu käiksin kõikjal ise üksi sõpradeta... See EI tähenda seda, et isiklikud abistajad poleks vahvad ja armsad, lähedasteks saanud. Kindlasti on vastupidi. Aga vahetevahel mõtlen,  kas mul ei olegi ühtki sõpra, kellega olla ja midagi teha. Kes  kutsuks mindki kuhugile. Tavaliselt kutsun mina ju sõpru...
Ja siis ongi kino see, millest saab kergemini loobuda, et mitte minna...
Seletamatu tunne on see.
Seda tunnet vist peab ise kogema, et aru saada, mida tegelikultt mõtlen.

Eile käisime Kristi ja Johanniga ujumas ning muidugi saunades. Auras. Terve suve ei saanud mina vette. Keeldun ju külmast veest!!! Eile möllasime Auras viis tundi. Oli lõõgastus. Oli väsimuserammestus. Täna on minul ja Kristil luud - kondid veidi valusad. Muide, käisin vees peaaegu ise. Avastasime, et mulle piisab ka beebi kaelapadjast vee peal püsimiseks... Ja et mul on kõrva foobia - kardan kõrvu vette panna 😁😋 See kõige naljakam, mida ei teadnud endal olevat.

Kahte super headesse päeva mahtus palju asjalikku ja põnevalt.

Näiteks tean, et usutavasti millalgi uuel aastal saab olema Raplaski minu näitus.

Täna 23 aastat tagasi sain kolmandat korda emaks... Oli kuidagi erilisem päev. 😉 Kas olen olnud hea või halb või keskmine ema - sellele mõtlesin täna rohkem... Kuid millega seda mõõta... Selles on küsimus. Nagu filmiski...

Nädala lõpp ja algus...

Kass  Pätu Nukk Moonika kaisus

 ... loomaaias 😁või siis taas loomaaednikuna 😉

Siin jälle Hanna ja Kelly. Tulid paariks päevaks otsima seltsi. Koeri nagu lapsigi ei jäeta üksinda koju. Mine jumal tea, mis nad omapäi kodus teeksid...  
Õhkkond suht rahulik. Võib - olla kõige möllav ja ära ootav puuris olev  Jänes Jänks, kes tahaks arvatavasti koerte sabasid hammustada. 😀  Jänks ei hooli mängust, kuigi Pätu juba tasapisi üritab Jänksiga mängu - suhteid luua. Jänks ükskõikne. Pätu saba hammustab vaid... 

Kass Pätu hiilib küll kikikäpadel, kuid täna julgemine. Jänks on siiski talle sotsiaalselt hästi  mõjunud. 😊 Eks loomalgi on üksi keeruline ja nukker olla ja elada... 

                                                                        Jänks

                                                Hanna ja Kelly suvel                                              

Hanna ja Kelly tunnevad end nagu kodus. Vaatavad imelikult, miks Kass Pätu neid kardab.  Ja miks Jänks puuri närib, tahab läbi puurivõre neid ninaotsas näksada... 

Võin olla küll endale pahane vahetevahel, et miks võtan kõiki ja kõike enda valve alla. See on siiski teistmoodi vastutus ja kohutus. Kuid samas ka rõõm ja hea tunne.  Annab rutiinile värvi ja vürsti. 😉 

Varsti jääb tõega elamine väikeseks, kui kõik pudrulojused siia toovad mu hoole alla - see väike mure ainult. Küllap sellele murele leidub ka õigel ajal lahendus...

Usun, et uus nädal toob uusi põnevaid asju. Kui mitte uusi asju, siis kindlasti pooleli olevaid, vanu asju saab jätkada...                             

Head 2017 aasta sügist!

Kõik, mis Pärnuga ja elamiskunstiga seotud oli ja on

 Eile hommikul enne Pärnu minekut naeratus iseendale Kristi esikus.  Tarbiveres.

See näituse "Sõprade hingekeel" nõudis minult natuke enam jaksu naeratada kunstnikuna... Ei olnud kerge naeratada teades, et andekas noor kuntnik Tarmo, kes joonistas suuga, ei tee enam iial ühtki näitust ega joonista... Tarmo on nüüd ka kuskil seal, kus meid ei ole veel...

Nagu Karel, kellele see näitus pühendatud on...

Küllap minu õnn on seegi, et saan veel ja loodan, et veel kaua teha elamiskunsti. Näitusi. Maale, joonistusi... Kirjutada... Naeratada siinsele elule, mis on kõigele vaatamata kena ja rõõmus... Looda, et jätan mingid jäljedki, mis mingil ajal siiski ununevad igaviku...

See on elu...

Pärnu Haiglas leidsin ilusa näitustesaali. Arvan, et seal korraldadakse konverentse ja koolitusi ka. Ja käiakse lihtsalt edasi - tagasi. Nii et kunsti nähakse palju. Värvide teraapia nagu 😉 Loodan, et haigedki, kes vajaavad seda ehk kõige rohkem, saavad ka sellest osa.
Mina isiklikult vaatasin huviga kaht näitust, mis  olid minu kõrval.

Aitäh Agele, kelle olin palunud natu appi näitust üles panemiseks. Meil kolmekesi - mina, Kristi ja Age - oli väga super töö. Mina jäin näituse kujundamisega väga rahule. Seekord valisin töid hoolikalt, sest kõik ei mahtunud seintete... Vähemalt üks töö - Hingekeel -  ei ole olnudki sellisel näitusel... Üllatust peab   jääma!

Avamistt kui sellist polnud... Kohvitamised jätsime näituse lõpuks 😊

Haigla vastuvõtt oli hästi soe ja  sõbralik.
Pärnu Haigla lehel on hea reklaam näitus(t)ele http://www.ph.ee/uudised1/sugavamottelised-naitused-parnu-haiglas-849 
Minu tutvutusel pisivead, kuid ehk on see hoopis minu enda viga - unustasin tutvutuse üle lugeda... Kuid, kes viitsib ikka mõelda vanusele, eriti kelmikas naine

Usun, et kallis Karel jääks küll rahule. Mingist sellisest näitusest mulle ta ju unistas aastaid ja aastaid Pärnus, viimati just Haiglasse...

Mul endal väga hea kerge tunne. 😉 Üks rõõm taas olemas.

Pärnu Haigla turundusspetsialist Errit, kellega maikuust näituse korraldamisest oleme suhtlenud, soovitas minul ja Kristil sööma minna Supelsakse kohviku. Sinna läksimegi. Tõesti hästi mõnus koht. Selline vanaemalik ja mõnus. Värviline. Näituse tegemise päevaks väga sobilik söögikoht mulle!!!

Esmakordselt  sõime ahjus küpsetatud küüslauku. Omamoodi elamus!

 Teenindaja kohvikus oli hästi kuulav. Sai minust suurepäraselt aru. Mu häälduspuue polnud suhtlemisel takistus.

See kena kujundus on kartulipuder. Ahvatlev ju.

 Eile  mere ääres jalutamine jäi vihma tõttu ära. Kuid sõitsime mere äärest siiski läbi.

 On veel mõned vahvad ja pisut sassi läinud hetked, mis jäävad eilsest meelde, millest teame vaid me Kristiga. Need on need, miks jäime Pärnu veidi hiljaks lubadust... Muidugi teeremondid kõikjal.

Õhtul kukkus laelambipirnikild alla. Kusjuures pirn põles edasi... Ehmatasin korralikult. Olin just lampi alt ära läinud, vaatama, mis raksatus see oli - ma ei saanud aru, kus imelik hääl tuli... Keegi kaitses nagu mind jälle - aitäh talle, kes ta iganes ei olnud... Papa... Karel... Vanaema...

Elu on habras. Tihti me ei mõtle sellele... Muule on tähtsam mõelda. Paraku.

 Üleeile küünetehniku Pireti kodu - ilusalongis.

Minu väikesed ilusad sügiselised varbad

21. septembrist Pärnu Haiglas minu näitus...

..."Sõprade hingekeel"

 Selle näituse pühendan oma kalli inimesele - Karelile, kelle üks viimaseid soove mulle oligi teha mu näitus just Pärnu Haiglas. Taaskord mõtlen, et sellest rääkis alles eelmine aasta detsembris... Ta uskus, et annan haiglale oma maalidega rõõmu ja jaksu juurde, niing mu kunsti näevad paljud... Mina usun nüüd, et Kareli hing, kus ta iganes ei oleks, jääb väga rahule ja rõõmustab näitusest... 

Järjest sagedamini on mul see tunne, et unustakse ära sõpruse või üldse suhete juures hingekeel. Mõeldakse tihti kõike muu peale... Tihti ei ole aegagi kallidele inimestele... Olen tähelepanud, et helistades on juba kiire kõne lõpetada - ei ole aega rääkida...

Haiglas võiks olla rohkemgi hingede keeli. Arstidel. Õdedel. Seda ei saagi kuskil diplomi eest õppida... See peab ikka seestpoolt tulema... 

Kuna seekord näituse avamist ei ole, siis pärnakad, kes soovivad minuga kohtuda 21. septembril ehk saame haiglas näituse kohas (ma isegi ei tea veel, kus see võiks haiglas olla) näiteks õhtupoole kella 16 paiku, lähme kuhugile kohvi jooma.  Siis saaksime rääkida värvide maailmast ja kunstist,  üldse kunstniku elust. Aga helistage mulle numbril 5529317. 

Mu maale saate aga minutagi näha. Täna ei oska veel täpselt öelda, kui kauaks näitus jääb Pärnu Haigla, kuid usun novembrini päris kindlasti. Täpsustan hiljem, kui kauaks jääb. 

NB! Ärge palun  haigeks jääge, et sattuda haiglasse,  et näitust näha 😊

Võru raamatukogus...

... võtsin täna näituse maha Hanna ja pisi Silveriga. Meid aitas direktor Inga.

 Vastuvõtt ja ärasaatmine oli hästi hästi soe ja sõbralik. Kuna köhatasin paar korda - ümberringi ju viirused juba möllavad - siis tõi direktor Inga Võru mett, et sööksin paar ampsu. 😊 Jätsime sõbralikult kohtumiseni. Võru Raamatukokku läheksin igal ajal tagasi kas kunstniku või ka kirjanikuna.
Ahjaa, direktor Inga küsis, kas järgmise aasta maalimisühingu kalendris minu pilt ka on, seda oodatakse. Pidin kahjuks ütlema, et mu teada ei ole veel. Aga miks´ile ei osanud mina vastada... Siiski on mul hea tunne, et Eesti inimesed ootavad mu pilte jõulukampaania ja kalendrisse, järelikult olen pugenud südametesse oma kunstnikuna 💖 Minu aitäh selle rõõmu eest! See, et mu värvidega mäkerdamist nii moodi tunnustadakse, on mulle suur jõu ja energiaallikas edasi mäkerdada 😉

Pärnu ootab nüüd näitust...

Mõtted iseolemisest...

Kevadel sain 7 kartulid maha pandud (rohkem kartuleid mul  tol momendil lihtsalt polnud). Oma väikesele aiamaale.
Täna võtsin kartulid üles. Täitsa rahuldav saak 😉 Süüa mitmeks korraks.

Keetsime siis kartuleid.

Johann, kes aitas esimest korda elus kartuleid võtta, pärast pesta neid ja kahte konkreetset kartulit endale soovis, sõi suure isuga ja ohkas südames: "Ise tehtud, hästi tehtud!"

Mina Johanni emme Kristiga ohkasime naeratades, sest me meelitus, et poiss ka aiamaale tuleks, oli väga täppi läinud. Alguses arvas, et multikad on ägedamad...

Sibulaidki ehk jagub talveni.

Osadel sibuladel olid ussid sees. Sellist vaadepildi ei olnud mina küll mitte kunagi ennem... Mulle mõistatus, milles või kuidas need ussid...

Porgandeid saab päeva Jänks. Porgandid jäid ime väikesteks ehk peenikedeks. Küllap mulda panek jäi hiljaks...

Järgmine aasta saab usutavati ka maasikaid.

Viimased gressid laual. Varsti ei ole neid aiaski...

Nüüd aiamaa sügisnukker. Vaja veel väike sügikünd teha. Muidugi labidaga.

Minu unistuse projekt aiamaast üle aastate õnnestus päris hästi. Hätta ma igatahes ei jäänud. Võib - olla mõned pisiasjad, näiteks kujundamisel jäid tegemata - kuid kõike ei saa ju ühekorraga.

Vähemasti sain teada, et ka aed on isikliku abistaja abiga täiesti tehtav. See suvi oli  tõepoolest esimene suvi, kus julgesin varbad taas mulda pista. Paarkümmend aastat võtsin hoogu, et taas mässada mullas, kasvatada, võtta - olla ise. Olin osalt selle iseolemise unustanud...

Eh, mõtlen naerdes, et võin näida küll tibilik, kuid tõsiselt samas võin olla maamatsilik 😁😁😁 Ma tegelikult ei tunne hirmu maatöö ees, pigem kardan teistmoodi, kas saan hakkama ise parajal ajal hetkel... Kuid see on vahel hirm, mis on enda sees ületatav.

Võin edasi unistada enda väikesest majast ja suurest lilleaiast  😉
See on ka jätkuvalt kõikidele raskusetele vaatamata iseolemine. On veel, kuhu poole püüelda.

Nelet, kui ta eelmisel nädalal paar päeva siin oli, lubasin nõusid pesta. Paar tundi hiljem vaatas tüdruk säravalt mulle otsa ja hõikas:
"Äge, et lubasid nõusid pesta! Sain esimest korda nõusid pesta."
Arvage, mis tunne mul oli!!!
Olin üllatunud.
Õnnelik,
Tänulik.

Tänulik, et mind on õpetatud ise olema lapsest saadik ning et saan nüüd edasi anda seda iseolemise tunnet. Seda on vaja. Kõikidele lastele maast ja madalast. Arvan, et sageli me suured ei suuda ega oska sellele enam mõeldagi. See nagu rutiin või endast mõistetav. Tihti teeme ise ära mõtlemata, et väike inimene soovib ka head iseolemist kogeda, õppida.  

Meie küla probleem

 Meie küla hirm ja õudsus hetkel... Isiklikult usun ka, et see kõik on haridus ja kooli süsteemi möödalaskmine, mitte ainult õpilaste... Repoteris on teema ka täna üleval...

http://www.postimees.ee/4242173/kaagvere-erikoolis-valitseb-anarhia

Multikas

Avastasin laupäeval olles Nelega multifilmi, mis mulle hakkas meeldima üle saja aasta. See on "Heidi". Tõsiselt armas ja eluline.

Mitte, et ma vaataks multikaid või lastesaateid iga jumala päev nüüd, nagu lapsena, kuid mulle tundub, et häid õpetlikke multikaid või mis iganes saateid lastele jääb vähemaks ja vähemaks. Ja kui ongi, siis ikkagi on sisse peidetud vägivald või ükskõiksus või ahnus või kiirus jne. - nagu see oleks ka loomulik ja normaalne elu osa. Minu meelest suured ja targemad inimesed peegeldavad oma kurja maailma lastele ning siis nutavad, miks on väikesed ja nooremad inimesed vahetevahel nii  mõistmatud või julmadki on... 
Tõsi, vanad igihaljad muinasjutud on kuskil keskel üsna kurjad jubedad, kuis neis ei ole siiski seda kurjust õnneks üksikasjalikult lahti rääkitud...
Hea on vähemasti see, et vanad ja uued lood lõppevad enamasti hästi.  Armastus ja headus võidavad ka täna. Nagu oli see sajand/sajandeid tagasi...

Õnneks on ka neid multikaid, mis ei karju ainult halbadest asjadest vastu...

"Heidi" pani mind hästi mõtlema, kui lihtsast keelest saab lapsele seletada päris elu. Maal elamist, kellegi kaotust, kellegisse kiindumist, rumalustest õppimist, abivalmistusest, kurbusest ja rõõmust, ... aga ka puudega sõbranna mõistmist, et ratastool ei ole takistus lastele - küll võib takistuseks olla suurte tädikeste mõttemaailmas... Samuti ajaloostki...  
Mind ei häirinud isegi see, et üks ja seesama mulifilm käis mitmeid ja mitmeid tunde järjest.  Suurte inimeste keeles võiksin öelda, et oli laupäeval Heidi ja ta sõprade super mõnus  seebikas. Lastele.

Soovitaksin "Heidit" tõesti vaadata. Ja kogu perega. 😉
Mulle oli küll elamus.
Kindlasti vaataksin veel...

Sünnipäeval...

... pisi Silveril. Noormees sai 1 aastaseks 😉Käisime Kristi ja Johanniga.

Suurimal magnetitormi päeval

Täna olevat kõikide aegade suurim magnettorm. Kogunisti uudistes öeldi seda.

Mulle tuli täiesti ootamatult ja üllatavalt järgmiseks aastaks mitu tõenõolist näitust ja samuti soovib üks lasteaed ja põhikool minult head enesekindluse toosi. Loodan südamest, et kõik lähebki nii nagu praegune esialgne idee on. Ja võib - olla areneb sellest ideest veel teisigi omataolisi...
Praegused mõtted tulid hoopis teise teema taustal. Lihtsalt oli mailide vahetamine.  Psühhodraama taustal algas mailide vahetamine mõned nädalad tagasi
Mulle kõlavad kõik mõtted väga põnevad. Olen rõõmuga neid mõtteid ja ideid ellu viima. Kaasa lööma kunstnikuna ja koolitajana - õpetajana. Lihtsalt minu endana.
Seega, magnettorm tõi tormina minu ligi häid asju 😀
Elus EI ole tõesti miski  juhuslik. Kuidagi on kõik mingil viisil omavahel seotud... Ainult selle äratundmishetke  tuleb vaid ära oodata. Kunagi ei ole ette võimalik öelda, kuna see äratundmishetk saabub... Vahel võib mõni tühine samm tunduta mõtetu, kuid teed mõtlematult ära arvamata, mis edasi... ja siis ups 😀😀😀

Veel olen hästi palju mõelnud viimasel ajal edasi õppimisele... Seda olen aeg - ajalt ennemgi teinud. Õpipisik ei ole kuhugile kadunud...

Täna tunnen end nagu juba täiesti mammana. Heas mõttes. Äge on see, kui noored  usaldavad siiski lapsi minu juurde hoiule.

Kõik on nagu hästi. Siiski sügaval enda sees on mul see nädal mingi rõhumine. Tüdimus. Väsimus. Palju asju näivaid asjatud.  Tunnen üksindust... Muidugi võiks ajada magnettormi süüks või siis ... stressi...
Tegelikult see  ongi minu teine pool eluaeg...

Igatsen taaskord tantsida...

Nii hea...

... on rääkida vanemate inimestega, kes ei olegi hingepõhjani kibestunud ajaloo keerdkäigutest ja on veendunud, et igas ajalooetapil on olnud olemas armastus, mis viinud ja viib siiani elu edasi. Ja nad oskavad noortele sellist hingesoojust edasi anda, et kõik raskused tunduvad imekerged...

Mul on nendelt vanematelt inimestelt nii palju õppida... Kuidas mitte näiteks virinaks muutuda ning kuidas nooremadele rääkida oma elulugusid, et siin maailmas on tähtis armastus ja üksteiste hoidmine...

Alles nüüd saan aru, et tegelikult vanus on väga umbmäärane piir. Kui süda rõõmus ja hing noor, siis aastad tõesti ei loe.

Käisin onu Valdeko 80 aasta juubelil. Noh, ta tundub küll palju - palju noorem...

Tänaseks pidulikum

Natunatukene pidulikum päev. Või sedasi. Või ehk ka mingi etapp möödas ja samas jätkumas, algamas...

VDFMK - 10 aastat minul 😊

 "Päevalille" maalisin selleks tähtpäevaks. Maal ei ole veel päris "valmis", südamega tuleb veel veidi mäkerdada...
Minu jaoks tähendab päevalill valgust ja midagi suurt, samas on siiski õrn ja salapärast... Ehk  miskit minust...

Loodan kogu südamest, et värvidega kõnelemine maailmast kestab mul kaua veel. Vähemasti seni, kuni on minu kunsti vaatajaid ja armastajaid 😉

Muide, 2018 aasta alguses saab olema mu näitus Tallinnas... Kokkuleppe olemas...

 Liivataigna kohupiimakook. Punased sõstrad sees.

Esmakordselt tegin Piretiga liiva ehk muretaignat.

Jäin mõtlema, et minul on saanudki september kuidagi uueks eluetapiks. Aeg - ajalt, mingite kindlate aegade järel. Ja ikka hea ja eduka õnne poole, kuigi läbi higi ja vaeva...

Huvitav, kas näiteks 10 ... 20 aasta pärast suudan meenutada, mida tõi uut ja põnevat, head tõi sügise  2017 algus... Kuid usun, et miski peab muutuma paremaks, põnevamaks... Päris mitmed aastad on olnud nö igapäevane rutiin... mitte, et midagi oleks igav ja tüütu, kuid...

Unistusi suuri on mitmeid, neist mõnigi võiks hakata tasakesi täide minema 😉




41 aasta eest oli mul esimene koolipäev. Mäletan päeva selgesti.
Täna läksid esimest päeva kooli mõned kallid lapsed - lähemad ja kaugemad. Küll aeg ikka läheb!

Hommikul Pätu ja Jänks jagasid heinamaad. See heinamaa on Pätu oma, kuid ega heina väga ei söönud. Jänks hakkas kohe isuga sööma.

Üldse teeb Jänks Pätule ära. Näksab näiteks sabast. Pätu suht rahulik, sõbralik või põgeneb oma peidunurka.  Täna hakkas Pätu Jänksi taga hiilima nagu vaataks, kas Jänks käitub korralikult.

Õpetan Pätut, et tema targem ja vanem, et ta peab Jänksi hoidma, armastama ja õpetama, mida tohib ja ei tohi.

Jänks tunneb end juba koduselt.
Puuris on palju aega, öösiti, aga ega ta väga ei taha enam minna sinna. Pigem on mu arvuti laua all, kui väsib...



Mida veel vajan...
Võib - olla seda, mida igaüks meist vajame - üht armastust... Kuigi armastust on kogu mu elu täis...