Teisipäev, märts 31, 2020

Ainuõige otsus on olnud...

... mul oma elu võta vastu.

Ma ei ole kaua - kaua nii rahulikult õnnelik praegusel tunnil. 
Üks väga tavaline sõna.
Ja mina olen rahulikult õnnelik.
Kõik kaosed ja kannatused ja raskused ja lootusetud hetked, mis mu elus olnud, on praegust hetke väärt. Kui neid poleks olnud, siis ma ei saakski tunta, mis on olla päriselt õnnelik.

Oma elu ei anna ma ealeski käest.
Ühe sõna kuulmine, läbi interneti õhu, on mulle pärlike, et edasi olla see, kes olen... ja teadmine, et  lootus on pagana hea, kui on vankumatu kaaslane sinus endas  😉 

Lisaks vaatasin eile   ja tänagi telekas Plekktrummi, kus rääkis hingehoidja ja kriisinõustaja Naatan. Palju mõtteid kattuvad.

Kuid   minu rahu ja õnne põhjuseks pole praegu tõesti üks telesaade  - kahjuks või õnneks.
Põhjuseks on ikka minu oma elu ja selle sees olevad minu inimesed 😍 

Esmaspäev, märts 30, 2020

Rahu...

Mu 65  näitus "Hetked elust endast" Elva Kultuurikeskuses jääb seniks lukku taha, kuni elu - olu normalseerub. Näitus pidi lõppema homme.
Olen tõepoolest hästi rahulik selle üle. Tegin omad järeldused juba paar nädalat tagasi, et näitus jääbki hetkel teadmatuks ajaks Elva. Suhtlesin siiski sealse Leaga.
Mul on isegi sellest hea meelgi. Osa maale jäi ilusti aknast paistma. Seega, loodan, et üksikud, kes võib kultuurikeskusest mööduda, ehk vaatavad aknast sisse ja saavad ehk natuke värvirõõmu, maalidest rõõmu,
Rõõmu on vaja hingedele.
Rõõm toob rahu iseenda sisse.

Omamoodi rõõmgi on olla väikene kultuuritegelane teiste suurte kultuuritegelaste seas, kes otsivad  häid lahendusi.

Minule saatis Margarita rõõmu. Raamatu "Inglikood" 😍 Tema soovis minu raamatut. Saatsin umbes kuu tagasi...
Tõesti, tõesti mõtlen, et minul on õnnestunud kohtuda eriliste hingedega, kes mõtlevad natukenegi eriliselt... Nagu  minagi... Ma arvan, et olen mõtetega pisut teistmoodi... Kindlasti mõtlen ka raamidest väljapoole.
Tean, et mind saadavad inglid. On saatnud. Saadavad edasigi. Isegi siis, kui on olnud aegu, kui ma ei ole neile üldse mõelnudki või ei ole julgenud mõelda... Taaskord tuli sõnum mu juurde.
Ma ei ole iialgi üksi. Kõik on võimalik, ka kõige raskemal ajal.
Minu ümber on sõbrad.
Minu ümber on inglidki.
Taevaisagi.

Kõik läheb nii nagu peab.
Igas hetkes leidub nii halba kui head.
Mõõnale järgneb tõus.
Alati. 

Pühapäev, märts 29, 2020

Valguseaeg

 Suveaeg!!!
Minu jaoks on kella keeramine koguaeg olnud mõistalik  küsimus. Kella keeramisega ei ole valgust või pimedust  ei vähem ega rohkem. Kellaaeg ei saa ju looduse vastu. Ja erinevates maades on erinevates kellaajad ning ometi on reisitud mõtlemata, kuidas kell mõjutab...  See on taaskord masside psüühiline mõjutus... Laulame kooris, kas hea või halb - oma mõte puudub... Võite vastu vaielda, kuid see on minu meelest. Rootsis käies korraks, ainult korraks, käis mul peas läbi, kuidas kellaajaga saab psüühika ja keha hakkama, kuid ajavahet ei pannudki tähele.
Jah, mulle meeldib õhtune valgus. Olen öö inimene.
Kuid usun, et valgus on tegelikult südames.
Nüüd tean seda järjest rohkem.
Lapsena kartsin pimedust. Mind polnud hirmutatud. Ma ei mäleta seda. Aga kuulsin igalt poolt, et kollid ja tondid on öös. Ega ma isegi ei tea,  mida täpselt kartsin... Aga keeldusin pimedas toas magama jääda. Lillia-öölamp põles igal ööl öökapil.   Alles aastaid hiljem, armastuseajal sain aru, et pimedas toas on tohutult valgust ja säravat rõõmu, õnne... Nüüd valgustab tänavalatern tuppa. Öökardinaid ei ole. Ei soovi ka.  Üldiselt magan pea tekki all, sest ei suuda valges magada... Väikene valguskiir on aga hea, kui näiteks üles tõusta - ei kommista. Tulelüliti on voodist kaugemal, pean enne hüppama ratastooli...

Panen siiagi need lingid, mida lugesin täna tavaliste paanikat tekivate uudiste asemel. Ma tean, et mu blogi loevad needki sõbrad, kel pole facebooki. Minu arust on kahe erineva mehe selgitused vägagi ühte suunda ning hästi selgitavad. Nagu minagi olen oma arvamusi ettevaatlikult, kuid siiski julgelt  kirjutanud. Ma pole nii tark nagu teadjad, kes paremini oskavad oma mõtteid väljendada. Olen aga piisavalt tark , et olla rahulik ja õnnelik. Elada oma elu julgesti. 

https://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/michael-laitman-praegune-kriisiolukord-paastis-meid-maailmasojast-toimub-maailma-vaga-tosine-vaimne-umberhaalestamine?id=89389013&fbclid=IwAR1EiiL3VZYUTtVvxWJoiIIKwd_zvlPxC0UNJh77prreQPKnBwhi7wy2NEY

https://www.empaat.ee/konstellatsioonid-ja-korona/?fbclid=IwAR1U1cBS0B8_bSTINvG6F_MWZrAya4jfYbCrpt3bkLuz0oQoaJgQ370yrvI

Täna rohkem tava - paanika uudiseid ma ei kuula ega loe. Mulle aitas selles, kuidas "loeti" õnnetuid surnuid üle... Tegin just kohvi ja karjatasin ausalt: laske vähemasti surragi rahulikult... Olin väga kurb. Meeletult kurb. Kassidki ehmatasid mu karjest, jooksid minu juurde. Hooldekodus ju ootedaksegi surma...Kas on koroona või mitte. Keegi ei vii viiruste pärast oma inimesi hooldekodu - andke andeks. Ja need olid vanad - küllap nende aeg saigi praegu karmil ajal otsa ... Aga kas neil oleks olnud veel midagi kellegile öelda...  Ma väga loodan, et lahkunud hinged leiavad rahu ja toimetavad sealpool kenasti armastavalt edasi...
Olen hooldekodus ja haiglaski näinud surmi... Tohutu kurbus ja otsutusvõimetus. Omaksetele öeldakse, et me tegime ju kõik... Hooldekodus oli memm, kes ütles mulle veerand tundi enne äraminekut: Tiia, ära karta , mul on hommikul palju parem ... aga sina ole tubli... Mina olin päeva jooksul öelnud töötajatele, et kutsuge kiirabi või tehke midagi... Olen memmele hästi palju mõelnud ja tänanud, et ta ühe lausega õpetas mulle nii palju... Usun sedagi, et mina olin viimane, kellega rääkis. Ta läks wc-sse ja tagasi tulles kukkus kokku... Tean, et tal ongi nüüd parem... Ta oli üksinda... Ma ei mäleta ta nime, kuid mäletan ta hingesoojust ja sära, et läheb koju veel...
Ja meenus kallis Karel, kes läks pilve peale karantiinis olles... Niipalju, kui tean, siis mitte viiruse tõttu... Kuigi usun, et ta tunnetas oma minekut ettegi... Mullegi püüdis seda mõista anda päris mitu kuud, kuid mina ei saanud aru... Ei tahtnud või ei julgenud... ´Ma ei tea, mis siis oleks veel olnud, kui oleksin veel ükskord tema juurde, istusin autos haiglaukse taga... Telefonis oli viimased sõnad Karelilt mulle: ole tubli ja kalli...
Aga ei , me ei taha enne mäletada olnud surmasid, mis on olnud ka kuidagi valusamad... Miks nüüd puhudakse ülemõistuse suureks hoolivuse, et kuidas hoolidakse ikka... Andke andeks, mina ei usu .

Hoidke iseend väga hoolivalt.💖

"Minuga seda küll ei juhtu!"

Oi, kui palju kordi olen seda hüüet kuulnud. Just siis, kui olen öelnud, et kujuta või mõtle, mis siis saab,  kui jäädki näiteks ratastooli või suluseisu tuppa, et juhtub, mis iganes... Ma ei ole kunagi seda pahatahtlikult seda näidet öelnud. Vastupidi. Olen soovinud, et inimesed hakkaks mõtlema, kui habras on elu ning kuidas saab vaimse tugevusega seda, kui tugev on ellu jäämine.

Inimesed lihtsalt ei osanud ette näha, mis praegu hullumeelses maailmas on... Ja siiski, praegugi on võimalus tugevalt ellu jääda, kui iseendas hoida rahu ja edasipüüdlevat valgust, rõõmu, armastust... Lihtsalt natuke unustada maapealseid väärtused - kiirust, saastamine, mõtetu tarbimine ja vihastamine, ärapanemine, raha...

Mina olen ka mõelnud, et minuga ei juhtu seda ja seda ... Ometi on see, mida olen arvanud, et see ei juhtu, ongi juhtunud...  Õnneks väga head juhtunud. Sest  kuidagi mu alateadvuses on olnud ka küsimus "aga kui juhtub",  kuidagi positiivselt...

Mina tõesti ei oska seda sõnadesse kirjutada... Ma olen seda korduvalt rääkinud ja kirjutanud, et   mulle on öeldud, et mu hing on terve... Sellepärast olengi see,  kes olen. Mitte kõndija. Siiski lennukas. 

Olen kogu elu mõelnud  sedagi, et kuigi   olen ratastoolis, võin ka voodi jääda... See et olen mittekõndija,  ei tähenda veel seda, et minuga ei võiks hullemat juhtuda ... Samas olen end teadlikult hoidnud positiivsena, et olengi selline nagu olen ning olen tõesti rahulik.

Täna vaatasin uudiseid... Mõtlesin hoopis sellele, kas keegi soovib surma hetkedel üksinda olla... Kuidas juba matuseid ei jõuda enam pidada maailmas, oli vist Hispaania näide, surijatele on keelatud läheneda... See on ülemõistuse kurb. Kuidas selline olukord rahuajal ühe viiruse pärast... Maailmas pole sõda... Või siiski, viiruse varjus...
Haiglates ja hooldekodudes on ju ennemgi koroonat karantiinides olnud... Kaks aastat tagasi oli Maarjamõisagi karantiinis, grippi pärast... Siis suri mu mäletamist mööda 75 inimest, tuhandeid olid haiged. Täpselt märtsi 2018 lõpus. Mina loobusin oma plaanitud opist. Oldi veel pahasedki... Täna tean, et tegin ainuõige otsuse siis ja jäin ellu kah. Nüüd on aga mingi uskumatu üleüldine paanika...  
Huvitav, et sellegi üle ollakse järjest rohkem  nõutud, et ei mõisteta, kuidas viirus tungis ühte - teise kohta. Andeks, miks üldse haigused on maailmas, miks paljusid haigusi ei osata veel ravida - oleme ausad. Miks inimesed kukkuvad jala pealt kokku või surevad voodis...      
Küsimusi oleks tuhandeid...
Võib tõesti ei olegi enam vastused tähtsad. Need ei aita .
Kurb, et inimesed surevad...   olles üksinda, lähedasteta...  Ja kannatavad... Ehk on see millegiks heagi...

Maailm puhkab.
Mina usun seda.
Osa inimesi on aru kaotanud. Osa aga püüavad rahulikud ellu veel jääda. Sest nende aeg veel kestab.

Maailm muutub igal juhul.
Meie ümber.
Meie sees.
See juhtub kõiki meiega, kes elame siin Maal. Enam ei saa öelda "Minuga seda küll ei juhtu!"

Hoidkem südamed armastusele ja teineteise mõistmisele valla.
Siis tuleb tasakaal tagasi.
See on omakorda suur töö iseendaga.Sest inimene kohandub aeglaselt. Ja kui veel käsklused ka üle öö, siis tulebki paanika. Teadmatusest, kuidas iseendaga toime tulla...

Üht tean ka veel. Ma ei tea, me keegi ei tea,  mis juhtub veel maailmas, kuid kindlasti juhtub ka siis, kui koroona kaob... Esialgu ei saa see olema lust ja lillepidu, kuid ka selles on kindlasti palju rõõmu, mis aitab üle elada kõige raskema ajagi...    


 

Reede, märts 27, 2020

Üks vahva päev täna

Vahvam ja pisut erilisem, hea poolest. Olin üle pika aja omaenda elutoimetuste sees. Naudisin elamist.
Ausalt ka, uudiseid kuulasin üks kord päeva jooksul, keskpäeval. Mulle piisas. Selles ei muutu maailmas miskit paremaks, kui minus endas püsib ja süveneks hirm või jumal teab mis veel...
Mina OLENGI kodus.
Mitte ei püsi kodus - juba sõna "püsi" tõrjub positiivsust. Minu meelest. Kõlab nagu käsk, mida ta ongi. Kuid kodus ollakse usutavasti alati hea meelega, mitte ei püsita... Võib - olla oleks hoopis rohkem mõjunud palumine , et olge kodus...  See on minu arvamus, mis jääbki väikeseks arvamuseks.

Mina unustasin täna isikliku abistaja teenuse ümber käivad jamadki. Ka need on teinud päriselt närvipiget, rohkem kui asi väärt oleks. Teenuse ümber käiv dokumentsioon on vähemasti kahe poole kordselt suurem, kui on olnud 20 aastajooksul. Muidugi seda teevad vald ja sotsiaalkeskus, nõuab aga projekt, kuid see mõjutab ka mu isikliku abistajat või edaspidi abistajaid ja mind...  Osaliselt meenutab see mulle seda tööd, mida tegime kunagi IAT algus aastatel "Händikäpaga", et üleüldse laiendada teenust. Kuid sellest on palju selget vett merre voolanud. Tundub küll, et ametnikkele ja projekti rahastajale on jälle uus avastus, millele teha nagu uuesti reeglid... Pealt näha ongi kõik hästi. Seestpoolt siiruviiruline. Sibula lugu. Aga minu häda seisab selles, et mina olen juba selle laiendamise etapi nii oma elus kui ka teenusega juba ära teinud. Ma sooviksin minna hoopis natukene edasi,  mitte tagasi...
Jah, maailm kõigub praegu vägagi.
Kõigumine algab väiksematest asjadest.

Kuigi maailm kõigub,  mina siiski ei saa isiklikult tagasi astuda. Võin jääda vaesemaks ja mis iganes, äragi surragi, kui hing on rikas. 

Täna tegin isegi sünnipäevatordi. Mirjami käte abiga.
On Silveri sünnipäev. On küll sünnipäev maailma eriolukorras,  mida ei osanud kuidagi ealeski ette näha, kuid sünnipäev nagu sünnipäev. Poiss on kodunt päris kaugel. Soomes. Tema valik. Mina tean, et ta saab hakkama. Tema teab usutavasti ka, et mina saan siin hakkama. Pealegi, peale meie kahe, on ju meil teisigi, kelle pärast muretseda... Head ja halba võib juhtuda kõikjal. Nii et mõtlen rahulikult, et Silver tegi hea otsuse - elada sajaga edasi. Tõsi, paar esimest hetke, kui paar nädalat tagasi selle otsuse teatavaks tegi, olin nõutu ja natuke hirmulgi...   Oleme ikka kontaktis nagu oleme olnud siiani. Midagi ei ole muutunud.
Ainult nutitelefoni pean endale hangima. Tordist jäi pilt tegemata ja saatmata. Kuid pole hullu, emmed söövad ikka lastel taldrekuid tühjaks - eks minagi pean tordi ise ära sööma!!!

Olen siiski väga õnnelik, et Silver on mul ka. Ta on mindki palju õpetanud. Ja igas olukorras oleme lõpuks naernud, ükskõik kui keeruline see on olnud.
Armastuse ja õnnetundeid meist ei saa keegi röövida. Peale meie enda. Mina küll ei taha olla röövija omaenda südames. Kõige hullemalgi ajalgi.

Kuulasime Mirjamiga muusikat.

Veel vaatasin Kanal2 sexi saadet. Ja ühte kodukontserdit...

Neljapäev, märts 26, 2020

Mida kardame lõppude lõpuks - SURMA või TEADMATUST või...

Mina enam tõesti uudiseid eriti ei tahagi kuulada... Igal täistunnil keeran raadio kinni. Uudised on nagu viirus, mis nakkab psüühiliselt juba. Mitte kuulamine ja lugemine pidevalt koroona uudiseid on vaimu pesu, minu meelest, nagu käte pesu. Ja kui mul pole vaimu ja ka hinge pesu, siis läheksin varsti hulluks või jääksin psühhosomaatiliselt haigekski...
Seda kõike ei ole vaja.

Facebooki kirjutasin keskpäeval:

"Kui palju on teiste haigustega haigete arv ja kui paljud surevad või surevad koroona varjus???
Surm saadab meid kõiki igal hetkel.
Mina peaksin ÜKSI KODUS RAHULIKULT vastu mõni nädal. Siis tõenäoliselt sureksin. Mitte koroonasse. Oleksin kuulekas kodanik küll, ei nakatu ega nakata... KES siis minu surma eest vastutaks? Mina ise... Sest ühiskonnal ja maailmal on suur tegemine koroonaga...
Mina loodan järjest rohkem inglite abile, mitte inimestele. Kahjuks või ÕNNEKS on nii. Lootust peab mullegi jääma... et vastupidada ❤️Tegelikult olen rahulik, sest tuleb see mu ellu, mis tulema peab."

Tegelikult ka, kes vastutab surma eest...  Kas oleme üldse sellele mõelnud?
Öeldakse, et kõik koos saame seista, et keegi ei sure. Selle nimel ollakse kõige karmimaid meetmeid vastu võtma.
Issand Jumal, tule appi - me kõik sureme ükskord ikka. On enne koroonat suretud, suretakse koroona ajal teistel põhjustelgi ja surrakse pärast koroonat.
Me kõik sureme. 
Miks - ei tea. Või ei soovi teada.
Sest eluga ollakse nii harjutud, et kuidagi on see mõte, et surm on temast ilmatu kaugusel. Surm ei ole aga kaugel. Surm on alati lähedal. Surm tuleb inimes(t)est sõltumatult ühel hetkel ja võib olla ongi see surmale õige aeg.
Mitte üks haige ega inimene ei ole iialgi arstide valvel allgi ellu jäänud. Surm on millegipärast igal juhul. Inimesed rumalad ja ehk abitud surma vastu.
Nii me mõtleme.
On ju.
Aga ehk ei olekski surmale vahele sekkumist...
KES vastutab surma eest...
Lapsena kartsin surma...
Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen hoopis teistmoodi surmast... Usun, et siin elada on üks väike hetk... Ma ei tea, mis oli enne elu ja mis on pärast elu... Veel ei tea. Või ei julge teada veel... Sest olen vaid inimene, kes on kohanenud oma elu - oluga.
Enda surmale mõtlen väga vähe. Mul on tunne, et pean veel elama ja iseend avastama.
Mina olen iseendale viimased nädalad üllatus. Ausalt. Kui julgesti olen hakkanud teistmoodi mõtetest kirjutama ja rääkima. Ja sealjuures jään äärmiselt rahulikuks.
Kindlasti sooviksin ilusti ja rõõmuga kuhugile kaduda... ja siiski jääda kuhugile...

Kuid koroona viirusega võitlemiseks on inimkond uskumatu viisi...
Mul tunne tagajärgedes tulevad kordades rohkem hädasid, kui viirusega... Kas ollakse selleks valmis... Kas ollakse üleüldse valmis kõigeks, mis võib tulla...Majanduslik katastroofiks... Tajun, et inimeste teadmatud hirmud, et päästa, mis päästa, näivad hoopis kogu elu hävitada...
Usun, et selle uskumatu hullu eluaja elavad üle need, kel on tõesti vankumatu hingerahu ja ka rõõm, tugev tahe  olla.
Elu jääb.

Aitäh, minu inimesed, kes te olete mulle olemas ning olete öelnud, kui hätta väga  jään, siis ütlen. Ühtehoidmine annab jõudu ja jaksu edasi elada. 

Ma tõesti olen mures nii viiruse kui ka kogu elu pärast.
See on kindlasti õppetund maailmale. 

Kaks nädalat, mis möödunud eriolukorras Eestiski, tunduvad mulle küll pika pika igavikuna... Ajal pole nagu endist ajatajugi... Elu hetk, mis habras ja õrn - see teadmine süveneb minusse aina rohkem, kuid ilusti rahulikult.

Ehk on heagi, et ma pole näinud näiteks tühja Tartutki...   

Kõik on olnud ja on...

Mõtlen omaenda elule ja...
Mulle tundub, et minu elus on kuidagi moodi osa asju olnud juba... Ma olen rääkinud ikka, et käisin tavakoolis. Nii see on olnudki. Kuid... hästi palju õppisin kodus. Sest käisin koolis kahel päeval nädalas, harva kolm päevagi. Nende päevadega praktiliselt õpetajad kontrollisid mind ja seletasid kiiresti uut osa,  mis jäi kodu õppimiseks. Mul polnud eriõppe programmi . Oli teistsugune koolis käimise korraldus.  Mul polnud lihtsalt võimalust iga päev koolis olla.
1. klassis oli küll täielik koduõppe. Aru koolis käisin pidupäevadel. AGA siis saingi esimese õppetunni. Ükskõik, kus mina õpin, kas kodus või koolis, pean enda eest vastutama. Siis sain oma esimese kolme väheste kolmede hulgast, kuna mul oli vaja mängida. Mu vana lubaski mul otsustada, mis tähtsam. Sest ma ei kuulanud sõna. Ja tegin kooli eesti keele harjutuse kiiresti ja  vigadeta - oligi kolm. Nutsin. Olin endale vihane ja kogu maailmale. Vana ütles nagu alati, et mõtle nüüd elu järele.
Teise kolme sain alles keskkoolis. Siis olin tüdinenud viitest. Tahtsin kogeda tunnet, kui natukene lohakamalt õppida.. Tahtsin kahtegi, päriselt ka!!! Ei õnnestunud saada. Viimases klassis, käisid õpetajad minu kodus, kuid minu klassiõde käis ka siis mu pool  koolis, sest tal sündis pisitütar. Pisitütar käis emmega kodukoolis.
Nii, et mina tean, mis on kodus õppimine. Kuigi kellaaegu õppimiseks valisin mina ise. Ega siis olid õpikud ja töövihikud.
Ma väga ei mäleta, et keegi oleks mind sundinud õppima. Ikka ise.
Vahel oli maru igav.
Siis viskasin õpikud ja töövihikud - vihikud nurka. Tegelesin muuga.
Kuid koolis oli seetõttu palju põnevam ja ägedam.
Alles paar aastat tagasi sain teada ühelt klassiõelt Sillaotsast, et me klass oleks soovinud mind iga koolipäev tundidesse...
Suhtlust on vaja.  Päris kindlasti.
Koduõpe võib toimida. Kuid see ei ole ikka see, mis vahetult koolikontakt.
Usun,  et ka videokontakt ei asenda päris suhtlust.

Ülikooli ajal püüdsin üksvahe õppida kodus kolme lapse kõrvalt. Keeruline oli. Öösiti rahulikum...  kuid öösiti olid ka teisi toimetusi ja tegevusi.

Koduateljee on olnud mul  juba 14 aastat.
Kodukontor ka.

Jube raske on sundida end tööle minna. Teise tuppa või teise nurkagi.
Ja kui kuulen aastaid, et ma ei käigi ju tööl. See ei ole töö - oled ju kodus ja istud... Mängumaa nagu...
Nohjah, nüüd siis tuhandeid inimesi kodu - töö - mängumaa suluseisus.
Ja mul ei ole hea meel selles, et ehk nüüd keegi mõistab, mis tunne mul on olnud. Kuidas kohanenud oma eluga...

Kindlasti ei jää maailm samaks, mis täna ... Ma sooviks siiski väga - väga uskuda, et inimeste tõelised lähisuhted ei kao jäävalt . Vastupidi hoopis... Usun, et unisversium soovib öelda midagi just selle kohta, et kõige tähtsam inimeste suhted, kui kõik muu. Ma ei ole tõepoolest ära keeranud. Kuid võib - olla sellepärast, et olen pidanud hästi palju üksi olema, olen saanud ka hästi palju sügavuti endasse vaadata. See pole üldse raske. Kui harjud ära.
Harjud ära nii iseend kõigepealt nägema ja tunnetama, et keegi teine seda ei pane tähele. See ei tähenda, et  ajad oma nina taeva poole. Vaid annad oma hingest armastust teistele enda kaudu.
Aga see on taas pikem teema. Ehk lähiajal kirjutan lisa.

Mul on olnud raskeid aegu. Vahel on  olnud tunne, et nüüd ongi lõpp...  Korraks on olnud hirmgi. Kuid tagant järele mõelda, on olnud siiski päris suur lootus, mis on mind aitanud.
 Võin julgesti öelda, et hirm ei aita mingil juhul edasi ega lahendusi leida. Ta halvab kogu keha ja mõistuse ja südame.
RAHU , AUSUS, LOOTUS, RÕÕMUSÄDE, USK on  need, mis esmalt vaja, et olukorrad muutuvad paremaks.  
https://www.youtube.com/watch?v=jxTCMoF5oHM&feature=youtu.be&fbclid=IwAR2gEniIJMXeC7JvVfIH_qTOa9IOkM3tqv851eR1ZcyEf6mfXdU-4kV3GMk

Teisipäev, märts 24, 2020

74... ja 14... blogi pisi - kevad - näitus

 Täna saaks minu papa 74... 
Täna 14 aastat tagasi maalisin oma esimese maali "Sinilill". Papale 60 juubeliks. Proovisin tõestada, et ma ei oska ega saa maalida. Välja tuli teistpidi tõestus 😉 Usun nüüd, et olen saanud teha papale suurt rõõmu - olen kunstnik ehk väga hea mäkerdaja. Ükskõik, kus papa  hing ka ei oleks, on ta usutavasti täna minu üle uhke ning hoiab mind praegugi sel keerulisel ajal, mis maailmas on... 

Olgu pisi - kevad - näitus blogi lugejatel väikeseks rõõmuks 💓kas või hetkekski...

'

























Esmaspäev, märts 23, 2020

Kuu toas

Mina  olen olnud kuu aega toas. Väljas käisin  viimati oma sünnipäeval...
Kuidas tunne mul?
Ei olegi tunnet. Seda nii ka ei saa öelda. Tavaline tunne on.
Olen olnud kauemgi toavang.
Mitte küll viimastel viiel aastatel. Paarinädalasi vangistusi on olnud ikka. Igal ajal.
Ma igatsen tõesti õueõhku.
Mitte aknast, millest saan ka siis õueõhku, kui keegi akna avab mõneks ajaks päevas. Ise ei saa ma akent avada.
Märtsis olen näinud kokku  viit inimest. Omas elamises. Erinevatel päevadel.
Olen kahe kassiga.
Koroona uudidest olen tegelikult päris ausalt väsinud. Pigem hoidun neid kuulamast. Nad külvavad minu sisse hirme. Neid ei ole mulle vaja.
Hästi palju kuulan muusikat.
Töötan.
Töötan ka iseendaga. Positiivsuse endas on suur töö. Kuid see ainus ravim hulluks minemise vastu.  Mitte üks antidepresant ei saa olla nii hea toimega, kui lootus, et kunagi ikka saan jälle õuegi rallima.
Niikaua tuleb nelja seina vahel rallida.
Tihti jooksen peaga vastu seina. Ikka ja jälle ilmneb tõsiasi, et ei saada aru taaskord veel, kes on isiklik abistaja ja kelle huvites ta töötab. Nokk lahti - saba kinni, saba kinni - nokk lahti... Kaua võib puust ja punaseks teha... Aga mul kõva pea... 
Kõht on täis.
Pestud - kammitud - kasitud olen ka.
Mida veel tahta...
Ehk suudlust... Kuid praegu on see keelatud. Ja noh, ega mul pole ka ühtki suudlejat. Igaüks ei saa seda ollagi... Valiv olen ka.  Aga unistada võib ju. Äkki seisakski ühel hetkel prints mu ees... Mine tea.
Koroona ei kesta lõpmatult. Usun seda.
Elan veel.
Seda ütlen õhtuti ja hommikuti.
Arvutist saab vahel kopp ette. Praegugi sai.

Rahu öösse.
Naeratusi unne. Nii ütles Tuisutaat, kellest on jäänudki vaid see imeilus ütlemine...

Pühapäev, märts 22, 2020

Vanaemast Otsani

Vaatan etv2-st Teemaõhtut Georg Otsast. Hea vahelduseks praegustele teemadele.
Kõrvad puhkavad.
Keha puhkab.
Hing puhkab.
Tunnen  nii. Vajan keset maailma kaost seda, et olla ise ikka positiivne, rõõmus...

AGA,
meenub mu vanagi. Vanaema, kes tõesti oli Otsa fänn.  Tänapäeva kõnekeeles. Mäletan, kui vaatasime vanaga Otsa matuseid televiisoris, mis oli must - valge. Istusime diivanil. Ma olin vana embuses, ja ta nuttis. Samas oli vana hästi uhke ja õnnelik, et nägi  Otsa pärast operatsiooni sidemeis ära...  Vist möödusid lihtsalt teineteisest...
Ega ma ei mäletagi, kuidas see neil õnnestus. Haiglas...
Olin 8 aastane. Kui teha kiire arvutus.
Nüüd mõtlen, et ega ma ei olegi vanat näinud teiste meeste pärast nii kurb ja rõõmus... Ma isegi ei mäleta, et ta oleks rääkinud vanaisast, kes oli sõtta jäänud... Vana oli surmani üksi. Ma usun, et neil oli sügav armastus. Leidsin ja lugesin kunagi vanaisa paari sõjaaja kirja... Nii palju või õigemini vähe siis tean vanaisa...

Küllap vanalt saingi esimese arusaamise, et kedagi kuulsat võib ka armastada ja kaasa elada südamest...

Vana oli Otsast 6 aastat vanem... 

Praegu kuulsin, mida ma ei teadnudki veel,  et Otsal polnud ühte neeru viimased 20 aastat.... Ja ikka töötas - laulis meeletult... Ta on olnud Eesti üks säravam mees, laulukunstnik kõigele vaatamata. 

Loodan, et Otsa lauluhääl ei kao kunagi.
Ta on meie ajalugu.

Mina kuulan ka teda hea meelega. Mitte vaid "Saaremaa valssi"... Lapsest saadik meeldib juba näiteks  "Mister x" või tõotuselaul...

Hästi mõnus õhtu täna.

Laupäev, märts 21, 2020

Minu küünal just praegu Maarja kodus - lootus, et Maale tuleb tasakaal - armastus - tervendamine.

Laupäev...

... on kuidagi erilisemalt vaikne.
Olen olnud sadu laupäevi üksi olnud. Kuid sellist vaikus ja omamoodi rahu ei ole mina ennem tundnud... Õue vaikus tungib tuppagi...
Maailmakära ja tormamine nagu puhkaks.
Taevas imeilusad üksikud pilved. Päike säras siin päev otsa.

Alustasin uut tööd. Maali. Ostsin natukene värvegi juurde.
Meie VDMFK https://vdmfk.com/en/ muretseb hoolivalt oma kunstnikkest. Loodan, et meie kõikidega läheb hästi ning tuleb ägedaid kunstitöid juurde sel erilisel ja enneolematul ajal maailmas.
Minu näitustega  tuleb väike paus nüüd. Huvitav on see, et nagu aimasin ette, et miski juhtub - ma ei tahtnud eelmisest aastast selleks aastaks ühtki näitust leida ega pakkuda. Ma ei saanud kuidagi aru, mis mul viga on... Teised ei pannud seda tähele. Ega keegi ei teagi, milline töö tuleb mul enne näitust teha. Praegune Elva kultuurikeskuses olev näitus on nr 65 ja oli juba aasta tagasi kokkulepitud. Ma ei kujutagi ette, kui paljud seda näitust 31. märtsini veel näevad... ja kuidas kellega näituse koju saan tuua...
Aga järgmiseks nädalaks, vähemasti üheks päevaks on mul plaanis üks imepisikene üllatus... Loodan, et internetiga ei juhtu midagi ja saan ikka blogida, kirjutada... Mulle endale oleks üllatavalt meeldetuletamine oluline, et edasi minna oma kunstniku teerajal...

Täna kell 22 süütagem valge küünal ja soovigem armastust, tervendamist ja tasakaalu Maale. Ka mina süütan küünla, kuigi natuke kaugemal kui oma tuba... Maarja lubas panna omas toas kaks küünlat... Mina lähen akna juurde. Mõtetes palun ka armastust tervendamist, tasakaalu https://www.facebook.com/events/540626006588154/ Võib ju mõelda, et Tiia on puhta lolliks läinud. Ei ole.
Tõesti ei ole.
Head asjad on paremad, kui lõpmatud kurnavad uudised. Uudised teleris ja raadios, facebookis uudised loovad negatiivseid energiaid ... Midagi peab olema  ka positiivset. Ja positiivset on elus hoopis rohkem kui mõeldakse keset kaost...
Hoiame siis armastust, tervist ja valgustki!
Seda, mis on kõige tähtsamad.

Reede, märts 20, 2020

3. Kuidas olla iseendaga

Veelkord, kuidas olla iseendaga...
Tähtis on vaim. Omaenda vaim. Ja süda. Hing.
Täna juhtusin  lugema  paari kirjutist, mis pani mind taas pingsalt mõtlema... Või õigemini lihtsalt mõtlema ja edasi elama oma elu nii nagu olen teinud...  

Olen olnud sünnist saadik omamoodi isepäine. Ehk seetõttu olengi ikka ja jälle üksi olemist. Hingeltki. Mind on vahel keeruline ja raske mõista, samas mõistetakse mind tihti poolelt sõnalt. Minult küsidakse sageli, kuidas suudan olla vapper...
Tõesti ei tea.
Ma lihtsalt elan. Täna  ja praegu.
Kuidas suudan - ei tea.
Kui vapralt - ei tea.
Lihtsalt olen elanud ja elan. Mõtlemata, kuidas suudan ja kui vapralt. Ausalt.

Mina ei tea sedagi, kas elan õigesti või valesti.
Mulle meeldib mu elu. Minu elamine.

Võib - olla ongi õpituba. Igaühele oma õpituba.
Arvan, et keegi ei saa kellegile sügavaid tundeid õpetada. Küll aga oma  sügavaid tundeid jagada.   Heaga. Mitte pool vägisi.

Olen ka viimasel ajal mõtelnud, et maailm soovis nagu ülihelikiirusest puhkust. Inimesel ei olnud enam aega iseenda jaoks - tempo oli koguaeg... Ühelt poolt oli hästi põnev aeg, kuid mina mõtlesin ikka, kuhu maailmaelu jõuab...

Inimene unustas, et temast kõrgem on loodus. Ehk veel kõrgem, mis tihedalt loodusega seotud - Jumal -  mida ei näe ega kuule. Tunnetada võib, kuid tunnete tundmise oli ununenud.    

 
https://www.err.ee/1066760/anneli-habicht-empaatia-opituba

https://manaratas.ee/astroloog-seletab-koroonaviirus-taitunud-ennustus-kaua-covid-19-kestab/?fbclid=IwAR1cG-j1hg2g6J91zXse4L2uZUYoR6qZGV9eJ7nv0dA95bH0WWbe0nt_EO0

 Mõtelõng kadus ära...
Kui mõte tagasi tuleb, kirjutan jälle.

Seni olge hoitud.
Nautige iseend ja kalleid te ümber.

KEVAD

                                                          Sära ja  ole igas hetkes.

Neljapäev, märts 19, 2020

Tom kirjutab ka isikliku abistaja teenusest

https://tomka.ee/igapaevane/isiklik-abistaja-avab-ukse-maailma/?fbclid=IwAR0uOlamQsCe6ZgKIlFIhwcBaQVb5yweEee3rHZ3u4yWHtMuICwuP5tV7VI


Hästi palju on ühist minuga - ja see on väga loogiline. Minu Kuldvõtmekese ütlus on levinud laia maailma - rõõm mulle.
Jüri kommenteeris facebookis, et 90-ndate alguses jäi teenus KOV-des toppama, kui läks teenus neile...   Jah, nii see oli. Jah , kui siis oleks teenus paremini edasi läinud, ehk oleks siis ka minu abielu õnnelikum olnud või vähemasti õnnelikuma lõppuga - ma ei tea, kuid jah... Arvatavasti oleksin saanud ilusti ülikooligi lõpetada jne.

Mina olen ikkagi arvamusel, et Kuldvõtmeke ei tohiks olla projektipõhine, et keerab vaid projekti lahti ja kui projekt sulgub, siis ...või lihtsalt KOV-de keeramisel, mis võib viia jälle toppamiseni... Kuldvõti peab ikka elu lõppuni olema turvaliselt omaniku st erivajadustega inimese käes, et keerada oma maailm lahti. Teenust ei tohi areneda ja laiendada ERIVAJADUSTEGA INIMESTETA.

2. Kuidas olla iseendaga...

Päris suhteid...
Mul on lilled... Taimedegagi tuleb  rääkida nagu kassidega. Kõikidel on omad hinged. Loomadel. Lilledel. Kuigi lilli on keerulisem mõista, kuid kui nad on rahul ja soovivad rõõmustada - õitsevad. Praegugi õitsevad mõned taimed, hakkasid õitsema eriolukorra alguses. Ümberringi oli ja on katstroof, kuid nemad õitsevad. Muidugi neid vaadates naeratan tahtmatult.
Lilledele tuleb öelda näiteks ka "hommikust".
Seegi loodusega suhtlemine on kindlasti päris suhtlemine. Kui oskus seda niiviisi näha. Tänada ka lilli ilusa rõõmu eest. Tavaliselt ei tule selle pealegi, et taimi ja looduski tänada...

Kassid... Ma ei ole eriti kassi inimene,  kuid meie omi kassideta ei kujutaks ma elu enam ette. Nad on pereliikmed. Neil on PÄBO viirus, see on ainult neil, siis kui nad hulluks lähevad ükskord päevas. Mina naeran, kui võin olla maru tige.
Kassid on nagu justkui lapsed - ei saa nende peale vihastada. Üllatada aga küll.

Muusikata ei suudaks ma ka elada. Vähemasti arvan nii. Ei ole kunagi eriti pidanud muusikata olema. Noh kaks aastat tagasi haiglas olles - ja see oli piin. Hea muusika oleks olnud hinge kosutav ravi... nagu naer. Naer oksendamise vahele... Just selline oli näiteks minu sünnipäev kaks aastat tagasi, kui tulid ootamatult sapikivid... Naeratused ja naer oli parim ravi.
Usun, et praegugi maailma hulluses alles hoidma enda sees naeru ja rõõmu sära. Ei ole mõtet nutta, et kõik on halvasti ja elu läbi... Ei ole ju.
Südamest naer on siiras ja ehtne.
Hirm on tihti, vägagi tihti enese pettus. Külgetõmme, et tulebki see kõige halvem, mida tegelikult ei soovi  endale mitte üldse. Hirm/kartmine ei aita mitte üks raas. Vastupidi hoopis. Teeb asju hullemaks.

Praegu mõtlen, et enam ei ole majapidamises raadiot, mis töötaks patareiga... Vahepeal oli mitu raadiot... Loll olen olnud, et viskasin ära... Isegi ei tea, millepärast viskasin... mis neil häda oli... Kui nüüd elekter kaoks või internet... Ma ei ole selles väga kindel, et seda ei juhtuks enam...
Loodetakse tehnoloogiale.
Mina päris sellele ka ei loodaks.

Minu jaoks on uskumatu, kuidas nüüd tehnoloogia peab kõik inimvajadused ära tegema või suhtlemine kaugteel. Olge kodus suletuna, kuid käige ikka õues, võtke söök ukse tagant...
Unustatakse jällegi üks riskirühm, kes tõesti vajavad eluliselt füüsilist kõrvalabi.
Olen viimasel ajal hästi palju sellele mõelnud, mis juhtuks minuga näiteks nädalagagi juba, KUI ei oleks ühtki vahetult abikontakti...  Kuid olen ausalt öeldes mõelnud sellele aastaid... Tõsiselt.
Nädalaga oleksin kasimata ja pesemata.  Ehk mitte niivõrd näljas. Aken avamata, õhk on haisev... Ja see olukord ei pruugi tekkita ainult eriolukorras ühiskonnas. Olen aus.
Tõsi, ma ei mõtle sellele iga päev.
Usun, et igas kriisis olen tulnud eluga välja. Neid on olnud mul elus mitu. Ja nii kummaline kui see ei näi, olen praegu neile tänulik, et nad on õpetanud mind tugevam olema ja mitte alla anda.
Üle paarikümne aasta tagasi olen olnud nelja seina vahel ligi neli kuud... Seda aega ma ei soovigi hetkel väga meenutada... Oli lähisuhte vägivald... Hea on see, et elu on edasi läinud...  Ja mina olen saanud  teadmise, et võin olla vastupidavam, kui arvan ka ise.

Teadmine, et palju sõltub minust endast on mul eluaeg olnud.
Mina tean, et  häda olukorras olen mina ise esimene, kelle loodan .

Hetkel olen olnud toas vaid kuu. 23. märtsil saab kuu täis.
Loomulikult igatsen õueõhku.
Valetaksin, kui ütleksin, et mul polegi soovi välja tuulutama minna end.
 Ja ma ka ei usu, et ainult tuppa sulgumine aitaks 100 %... Ehk saab viirused ei pääse ligi, kuid inimesed haigestuvad ju ometi teistesse haigustesse ka... See tuleb alati äkki.

Olen iseendale selgeks teinud, et surm siin maailmas tuleb niikuinii. Täpselt siis, kui õige aeg...
Olen paaril korral vist surma lähedalt mööda minemast läinud... Ma ei oska teisiti seletada... Usun, et inglid on hoidnud mind... Küllap minu siine elu pidi minema edasi. Ja ongi väga hästi edasi läinud... Aitäh minu inglid, et hoiate mind!  Praegugi tunnen, et miski veel vaja teha. Ma ei tea, mis see miski on...  Ega ma ei vaevagi selle üle oma peakest. Küllap näen sedagi. Õigel ajal.

Aga hetkel on vaja paanikata elada.
Elada rahulikult ja lootvalt, et elu muutub paremuse poole. Ma ei ütle elu pöördub tagasi... eilsesse. Seda ei juhtu iialgi enam. Ma usun, et  tuleb suurem üksteise mõistmine. Võib - olla ongi maailmale vaja korrastust hoopis. Usun, et koroona ei olegi nii hull, kui järgnev kaos. Keegi ei tea, mis siis saab, kui viirus lõppude lõpuks taandub... Küll taandub.   Raskeks läheb kindlasti.  Olen lugenud ja kuulnud ja isegi mõelnud seda, mida poliitikud näiteks ei rääkigi... Et osaliselt on olukord maailmas vajagi, kunstlikult tehtud. Näiteks https://valguslapsed.com/inimkond-liigub-uude-tulevikku-hiina-liigub-oma-tsooni/?fbclid=IwAR0J51bM3CWmrge63n-ppB6bnYtfW9X_PmPvoklHzK5HnW5KB-PaPAoKpPU# ja taolisi arvamusi on oi  - kui - palju... Ise arvan, et tõde on kuskil vahepeal praegu. 
Pärast mõõna tuleb tõus!
Milline tõus - kes seda teab... Praegu ei osata sellele mõeldagi. Ei suudeta.  
Elu ei ole täna see, mis oli eile.
See on selge. 

Loodan, et armastus ei kao. 
Homme algab KEVAD.
Võiks vahelduseks armuda ja kallistada julgesti... Ja viirused ja muredki saada kuu peale...


Teisipäev, märts 17, 2020

Kuidas olla iseendaga

Olen olnud elus tihtilugu üksi. Füüsiliselt. Hingeliselt.
Olen nii mõndagi õppinud ja kogenud.
Arvan, et esimese tõelise õppetunni, kuidas ise hakkama saada, sain 18 aastaselt, kui jäin oma Ravila tänava koju ükipäini öösekski. Oi, olin uhke ja õnnelik!!!   Kuigi hästi vähe pelgasin ka... See oli normaalne. Olin olnud lapsest saadik suhteliselt iseseisev ja tihti poolpäeva kodus eemata ja  üldse suurte inimesteta, kuid samas oli ikka keegi minu kõrval. Teises toas või kuskil mujal. Sageli olin sõbrannadega. 24 tunnilisi füüsiliselt üksinda  olemisi sain proovida just Ravila kodus.

Usun, et see kõik on olnud tugev aluspõhi, et olen kasvanud ja arenenud olema iseendaga. Samm sammult. Maksimaalsus pole veel käes. Ja äkki seda ei olegi siin maailmas üldse olemaski. On olemas vaid tippude tipp igas hetkes, et jääda ellu. Iseendaga.

Kõige esmalt olen iseendaga saanud suurimaks sõbraks.
Olen leidnud oma keha ja hingega tasakaalu. Ma ei teagi öelda, kas see on tasakaal või hoopis kokku sulamine. Sest annan selgelt aru, et füüsiliselt ei oleks üldse võimalikki minu  eksistreerimine. Järelikult peab veel miski minus olema, et elan ja hingan. Viimastel aastatel olen mõelnud päris palju omaenda hingele. Ja järjest rohkem meeldib just hingede teemadel kirjutada ja rääkida. Ennem tundsin kuidagi häbi või piinlikkust... Nüüd tajun, et see olengi mina, kes soovib hingest vabaduses elada. Kuigi keha poolt mõelduna võiks olla omaenda vang suletud ringis... Aga just seda ma siiski vist ei ole, kuigi mõnikord näib see nii.

Hommikuti vaatan peegli nüüd juba aastaid ja tervitan iseend, püüan öelda head iseendale südamest. 
Kui juhtub hommikuid, kus see pisiasi ununeb  - tuleb tõepoolest kehv päev. Ma ei saa endaga läbi. Kõik ümberringi pahur ja mustas toonis.
Kindlasti peegelpildis ei otsi  ma endas negatiivset. Kuid olen aus. Aus iseenda vastu. Südamega.

Päevast õhtuni otsin tegevusi - toimetusi.
Töötan. Töö ei ole 8 - 17 nagu siiani arvatakse. Töö on palju laiem ja lõpmatu . Kindlasti töö on maalimine. Töö on ka iseend säravana hoidmine. Hobigi on töö.  Mul on vedanud - mul töö ja töö üksteisega läbi põimunud.
Kuid kui mul igav hakkab või tuleb tühi tunne, siis hakkan koristama. Ma ei kannata korralagedust, kui hinge sees tahab asjad ja tunded sassi minna. Vajan selgust ja korda enda sees ja ümber. Riidekapp peab korras olema.
Vahel vaatan pilvi. Aknast. Need on virgumiste minutid minu moodi. Taevast olen vaatanud lapsena. Otsin nagu miskit... Öösel vaatan tähti...
Mitu korda joon kohvi.
Söön palju magusat.
Ja ometi vahel väsin üksindusest toas ära kahte - kolme ööpäeva pärast, kui olen niikaua üksi olnud. Tundun end lollina, kui hakkan iseendaga kõnelema kõva häälega. Kuigi mõtetes inimene ju kõneleb koguaeg. Olen karjatanud ka, et kas mul pole kedagi tõesti, kellega inimese kombel rääkida. Suhelda.
Internet pole see. Absoluutselt mitte. Facebooki ja videosildade suhted ei ole päris. Internet süvendab vahel ja üsna tihti üksindust. Kui natukenegi iseenda hinge tunda. Ka telefonis rääkimine ei ole päris.
Mina vajan päriselt suhted.

....

Luban, et homme jätkan sel teemal, kuidas olla iseendaga...

Nüüd lähen voodi. Tänan päeva, et oli kõigele vaatamata väga hea päev. Minule küll. Mis siis maailmas toimuv on juba üle mõistuse...  Püüan võimalikult vähe kuulada uudiseid, lihtsalt targem on end aeg - ajalt välja lülitada...

Pühapäev, märts 15, 2020

Maailm ei ole täna see maailm, mis oli eile ning homme pole see maailm, mis täna

Võib - olla natuke kordangi end, kuid...
Vaatasin täna tihti õue. Ilm oli imeilus. Nagu oleks maailmaelu endine. Ja ees kena kevad, mis alati toob lootust hinge, et kõik tärkab ...
Kuid...
Maailm ei ole täna see maailm, mis oli eile ning homme pole see maailm, mis täna.  Me keegi ei tea, milline saab  olema ülehomme maailm.
Need ei ole ainult sõnad.
See ongi reaalsus.

Kirjutan siia... Kuid tegelikult ei tea, millal võib tulla hetk, kui internetki kaob...
Nagu ei ole enam ühtegi spordivõistlusi, kultuuriüritusi...
Maailm seiskub nagu.
Ülihelikiirusega.
Surutakse inimesi suluringi.

Kõhe on. Olen aus.
Inimesed on isolatsioonis...
Mina ise olen pidevalt nelja seina vahel. Olen suhteliselt harjunud.  Mõnel ajajärgul vähem, mõnel ajajärgul rohkem. Praegu ei ole sünnipäevast saadik õues käinud s o 21 päeva. Vaikselt hakkab küll   vaimselt pinda käima. On neid, kes arvavad, et praegust olukorda võib võtta puhkusena... Kindlasti  nii see ei ole. Ja veel, kui jääda järsku üksi päevadeks  tuppa - see on psüühiliselt väga raske.

Siit jätkuvalt mu huvi, miks ei ole psühholoogilisi kriisikeskusi ikka veel või kriisitelefone, kuidas üksinduses isolatsioonis toime tulla?
Olen ise valmis kuulaja - tugi olla, kui kellegil on vaja selle taolist abi...

Olen ikka mõelnud, et tuumapomm hävitab maailma... Mitte üks hetk pole olnud nii jube, kui hetkel mu eluaeg.
Lapsena kartsin tuumapommmi...  Tšernobõl katastroof oli kole... Augustis 1991 oli ärev... Ainult siis hoidsid inimesed kokku. Võis kallistada... See andis palju juurde, et kriisi üle elada...
Arvamus oli, et ainult tangid ja tuumapommid hävitavad...
Keegi ei osanud arvatagi, et üks viirus võib praktiliselt ühe hetkega kõikide inimeste elud hävitada maailmas. Või, ehk need, kes ehk tahtsid katsetada igasugusi relvi, oskasid arvata... Öeldakse küll, et on viirus, koroonaviirus... Kuid oleme ausad, siin on lugematul arvul küsimusi...
On tuhandeid teisi haigusi, millesse inimesed surevad ja enamus inimkonnast ei mõtle sellele. Nüüd   elu pea peal...

Ja ennustati ju ettegi, et tuleb maailmas midagi enneolematult -  seda ka inimesed ei tahtnud uskuda...

 Maailm on hapram kui uskusime.
Inimene füüsiliselt jõuetum ja abitum kui arvasime, ja siin ei loe ükski puue ega ka karjääri roll,  kui võimas või rikas sa oled.   Inimesed ei oska ikka veel vaadata iseenda sisse ja sellega tugevdada end niiviisi.
Võib - olla on seegi teooria tõene, et maailmaelu hetkel arengul teistpidi. Läbi raskuste õppime iseend tundma ja hoidma.
Usun, et armastus ja hoolivus jäävad ka siis, kui uues tundmatus maailmas ei ole äkki nii suur rõhk rahal ega muudel tähtsadel asjadel, mis olid endastmõistetavalt olulised eile...

Ellu jäävad hingeliselt ja vaimselt tugevamad.
Kes ei tunne hirmu. Hirm on ka see, mis hävitab inimest. Seda rääkivad pikemalt aega juba teistmoodi inimesed, selgeltnägijad, nõiad jt. Minagi ise olen rääkinud, võib - olla mitte nii teadlikult.. Aga isegi teadlased on hakkanud inimese sisemusele rõhku panema, just selles, et kõik algab iseendas. Immuunsuski sõltub inimese positiivsusest iseenda sees.

Järgmine kord blogin, kuidas mina psüühiliselt ja hingeliselt üksi toime tulen. Ehk saadakse nippe...

Seni olge hoitud!

Tundsin, et pean ütlema oma VDMFK kunstnikkele

Kallid sõbrad, VDMFK kunstnikud

Maailm ei ole täna see maailm, mis oli eile ning homme pole see maailm, mis täna.  Me keegi ei tea, milline saab  olema ülehomme maailm. Koroona viiruse pärast on maailm suletud ja eriolukorras.
Soovin öelda südamest, et ärme meie sule oma värve ega kunstimeeli! Rahulikult edasi joonistades ja maalides suudame oma panuse anda rõõmule, mida praegu vajab kogu maailm.
Armastust ja loovust jäävad meiega kõige raskemal ajalgi.
Ise maalisin "Taevatüdrruku", kes  õrn ja harbas, selge, eriline, tavaline... Taevaski on tavaliselt tavalisem , kuid väga - väga tihti eriline... Õrn ja harbas - järgmisel hetkel võib varjutada äikesepilv ... Taevas on selgemast selgem, kui taevas armastavat vaadata ja  teada, et igasuguse varju taga on selguste ja valguseTaevas ja ka hinges... Taevas võib ollagi ehk hing maapeal... Silmades võib olla Taeva selgus...

Olgem inglite poolt hoitud💓

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
 Dear friends, artists of the VDMFK,

 The world of today is no longer the same as yesterday, and tomorrow it will no longer be the same as today. No one of us knows what the world of the day after tomorrow will be like. Due to the corona virus the whole world is closed down and in the state of emergency.

Iwould like to tell you from the bottom of my heart - let us not close down our colours and our sense of art ! By peacefully continuing to draw and paint we will be able to bring to the world the joy it needs so badly right now.
Love and creativity will be with us even in the most difficult times.

I myself have painted "A Girl from Heaven" who is gentle and fragile, clear, special, ordinary... The sky also seems ordinary most of the time but very often it looks special, too... Now it seems gentle and fragile - the next moment it may be clouded by a thunderstorm... When we look at the sky with loving eyes knowing that behind every shadow there is clarity and light - in the Heaven and in our soul, it becomes crystal clear... Maybe the Heaven is a soul descended on the earth... There may be heavenly clarity in our eyes...

May the angels guard over us 💓
'

Reede, märts 13, 2020

Vajan isikliku abistajat



Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu, mõnikord välismaalgi.
Elan  oma täisväärtuslikku elu aktiivse,  energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu füüsiliste abiga. Isikliku abistajana abistad füüsiliselt mind nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina ise füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu hea vari! Ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt ning täpselt nii palju (või vähe) töötunde nagu Sulle sobib. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik. 
 
NB!!! Praeguses Eesti eriolukorras koroonaviiruse ajastul peab ka minu elu ilusti ja kenasti edasi toimima. Rohkem küll kodus, kui kuskil mujal. Kindlasti mõtlen ettevaatusabinõuedele, et ise ja Sinagi jääme terveks. Võib - olla selletõttu vajan füüsilist kõrvalabi pisut vähemgi ühes kuus.

 Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi, teha asjalikke asju ning lõbusamaid tegevusi, reisida ning teenida lisaraha osalise tööajaga.
Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.

Minust lähemalt saad uurida ja lugeda siit blogist  http://www.tiiajarvpold.ee/
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Eelnev töökogemus ei ole oluline.
Peamine Sinu töökoht on minu kodus Tartumaal Kaagveres. 
Tööandjaks Kastre vald koostöös MTÜ TM Loovusega.

On hea
konkurentsivõimeline  tunnitasu. Võib tulla Sulle ka üllatusi hea töö korral.
Lisaks saab tasutud töölkäimise kulud (transport, isiklik sõiduauto, kultuuriüritused, reisid jm). Kohv - söök minu poolt.
Juhiload ja sõiduauto ei ole olulised. 
 
Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel või lisaküsimuste korral võta julgesti kontakti: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). 
Ole hea kirjuta, palun, miks peaksin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi! 

Tule töövestlusele, proovipäevale ja siis juba tööle!
Heakohtumiseni 😍

Ärge jätke elu elamata ehk peatage maakera, soovin maha astuda

Mul on tunne, et maailm jätab poole elu elamata... Tõsiselt. See hullem, kui surma kartmine...

Täna pidin ööbima Nõiariigis Võrumaal, olema Vunki Manu loometalgudel. Eile hommikul öeldi, et jääb ära. https://helpific.com/stories/vabatahtlik-blogi/iv-vunki-mano-loometalgud-lukkusid-koroonaviiruse-tottu-edasi/?fbclid=IwAR3J_m4HsS8SbnASvO4gWjJSOpv0iC57cRCTYih0gsoN-HykWRyrFFa2qdo

Kõik üritused järjest edasi lükkatud...
See on kõhedust tekitav. Ma valetaksin, kui mul pole kõhe... Uppuval laeval, Titanic meenus, kõlas muusika viimase hetkeni, vähemasti filmis... Ja nüüd võetakse rõõmu tundmise viimaseni ...
Elu sulgub.

Ma ei karda viirust.
Kardan selle tagajärge. Hingede kaostki...

Huvitav on, mina ei tea küll kuskil olevat ühtegi kriisikeskust, kus saaks psühholoogilist abi. Inimesed on justkui püüdud psüühiliseltki karantiini. See unustatud nagu...
Usun, et inimesi, kes psühholoogilist abi vajaksid, saab olema palju. Just eriolukorra pärast. 
Praegu on vaja siiski oma meeli rõõmsana ja elavana hoida. Vähe on kasu kokkuostetud wc paberist, kui kogu hing on halvatud. 

Maailm pole täna, mis oli eile. Homme ei ole maailm see, mis täna. 
Väärtused muutuvad päris kindlasti. 

Annaks Jumal ja inglid, et armastust ja tervist. 
  

Kolmapäev, märts 11, 2020

Rahu, ainult rahu

Avastasin, et mul on olemas kõik asjad, mida arvasin mitte olevat.
Tuulekellgi!!!
Teadsin küll, et kuskil riiulil vedeleb Tartu Töötukassa poolt kingitud Maarja küla hingekell pisikese koolituse eest, kuid... Igatsesin ikka näiteks aknale rippuma tuulekella... Millegipärast just täna taipasin ripputada selle sama tuulekella lõppude lõpuks köögiakna kardinapuu külge. Sai täpselt õigesse kohta.
Olen tõesti õnnelik pisikese asjakese üle.
Usun, et edaspidi saab mu kodupesa rohkemgi halbadest negatiivsustest puhastatud.

Nii vähe ongi vaja omaenda õnneks.

Kui  maailm ümberringi, kaugemal ja lähemal, muutub juba iga päev aina hullemaks ja katastroofilisemaks... Minu meelest, koroonaviirus on hullem  kui sõjaaeg, või ehk ongi juba bioloogiline sõda ülemaailma... Maailm näib nagu ulme õudsus film. Kuigi  öeldakse, et  see on uus viirus, uus haigus... On tulnud loomadelt inimestele üle... Jne. Veel on mitmeid arvamusi, miks koroona võimutseb...
Kuulan ja loen uudiseid nüüd heal juhul kord päevas. Selles piisab ka.

 Mina saan säilitada iseendas rahu. Minu sees ongi rahu.
Elada rõõmsasti ja hästi edasi oma elu. Kindlasti tuleb see, mis tulema peab. Loodan, et saab tulema rohkem head kui halba... 

Loodan see hullus siiski möödub  maailmas...

Soovin veel hullumeelseid tegusid teha. Mõtlemata oma vanusele ning teha neid tegusid, milledele ma polegi ealeski mõelnud teha ... Läheks rallima. Sõitma kardiga.  Lange motokeskusesse http://langemotokeskus.com/ . See on koht, kus toimus veebruaris volikogu istung, kuhu mina oleksin pääsenud sületeenusega ning kuhu ma siiski ei saanud minna...
Küsisin siis  järgi, kuigi sain aru küll, et vald ei pruugi teada,  miks on suurim kardikeskus ligipäästmatu.-  kuidagi näis uskumatu... Tean nüüd vallavanemalt Priidult, et probleem ei olegi suur.   Ta kirjutas tähelepanekudest.  Uus kardihall on ligipääsetav. On kahekohaline kartki, millel saab sõita puudega inimene. Priit loodab, et oleks äge minult kunag tagasisidet saada... Seda peame me saama - mina isegi! Rallima lähen kindlasti. Lõbu pärast. Kord elus võib. Langevarjuhüpe asemel.
Ainus mitteligipäästmatu koht olevat seminariruum - päris huvitav. Võib - olla on siiski kuskil peidetud lift... Seda saaksin juba kohapeal küsida.
Aga puudega poisid ja mehed , nüüd sõitma kardiga!!!
Ärge jääge minust alla!

Tõden taaskord - halba ei ole heata.

Esmaspäev, märts 09, 2020

IAT määrus Kastre vallas

Riigi Teatajas

https://www.riigiteataja.ee/akt/404032020029

Päris hea tunne on, et sain eksperdina kaasa rääkida määruse kehtestamisel.
Kuigi mulle tundub, et mind on ikka veel raske võtta isikliku abistaja teenuse eksperdina ja spetsialistina.
Minu südame soov on, et erivajadustega inimestel üle Eesti peab olema võimalust kaasa rääkida seaduste tegemisel, mis puudutavad otseselt neid endid. Või projektide kirjutamisel ja tegemisel arvestada erivajadustega inimeste endid ja kaasata.  Ei tohiks end teerulli alla jätta ise! Isegi mitte sellele mõeldagi ei tohiks erivajadustega inimesed ise!

Iga määrus saab ikka ja alati veel paremini teha.

Tänusõnad Kastre valla inimestele, kes on minu arvamuste ja kogemustega siiski ilusti - kenasti viis korda järjesti arvestanud!
Kuid see on alguste algus. Iga lõpp on millegi algus... Ma jään ikka iseendaks ja soovin oma elu võimalikult hästi elada ja läbi enda õnnestub veelgi valla - maailma paremaks teha 😉

Pühapäev, märts 08, 2020

Taevatüdrukust

See mu uus poolik mäkerdis ehk  püüan üht tunnet teha pildiks... Oluline tunne, kes võiksin olla... Kas selge taevas või tugev tammepuu... Mulle soovitati nendele kahele tundele mõelda ning ka maalida värvides.
Seega pean olema tänulik IAT jamadele ja keeruka olukorrale jaanuarist - muidu ei sünniks sedagi Taevatüdruku maali, kes on minu sees olemas... Natuke õrn ja harbas, selge, eriline, tavaline... Taevaski on tavaliselt tavalisem , kuid väga - väga tihti eriline... Õrn ja harbas - järgmisel hetkel võib varjutada äikesepilv ... Taevas on selgemast selgem, kui taevas armastavat vaadata ja  teada, et igasuguse varju taga on selgust ja valgust Taevas ja ka hinges... Taevas võib ollagi ehk hing maapeal... Silmades võib olla Taeva selgus...
Mõtlesin mitu nädalat Kaupo sõnadele. Jällegi... Mõtlesin, kuidas kujutan pildina... Usun,  et taban tunde värvis ära...
Siiani olen teinud ühe värviga.
Taevast on üks.
Mindki üks.

Huvitav, pooleteist aasta jooksul on südamedest soovitatud mulle, et maali tundeid... ja ma suudan rohkem, kui praegu aiman... Nii saan aru. Arvatavasti nii see saabki olema...

Tamm tuleb ka.
Teise pildina.

Mõlemad - selge taevas ja tugev tammepuu - on minus olemas... Arvan.

Jäätisetordi kunst tänasel naistepäeval


Otsustasin teha midagi põnevat täna. Saigi tehtud. Põnevat. Kerget. Odavat.Vaga nämmat.
Tegin jäätisetordi isikliku abistaja Mirjamiga. Mõlemale oli elus esimene jäätisetort besseega.
Üllatusime tõsiselt, et jäätis bessee.-  manavalgevahu  all jäi ahjus tõesti sulamata ja külmaks nagu jäätis ikka. Mina olin kaua aega mõelnud, kuidas jäätisetordi ikka tehakse... Kuidagi uskumatu näis, et ahi ja jäätis kokku sobivad.
Kõik tordi jaoks vajavad minevad ained oli mul kodus olemas. Biskviitpõhjale panime punaseid sõstraid, siis shokolaadijäätist, kateks munavalgevaht.
Mirjamiga olime kahekesi õnnelikud ja uhked, et tort õnnestus.
Ajaloolist imelist tordi aitasid süüa Maarja ja Silver.
Külmkambris on veel tordi järel. Seda ei saanud üle veerand tundi laual hoida.


Oli mõnusasti hea ja kerge päev. Naudisime päeva. Keerasime isegi raadio kinni, et mitte negatiivsete uudistega endid vaevata. Ega maailma paanika on igale ühele hirmu allikas ja väsitab rõõmuraasugi. Sedasi halvabki koroona kõik... Seda ei ole ju vaja. Vähemasti mitte enne, kui ei ole suurt põhjust... Jah, maailm on muutunud tundmatuseni ühe ainsa viiruse pärast, kuid paanika meis ka ei aita... Pigem, usun, et rahulikult julgelt edasi elamine aitab rohkem.Juba eile eirasin uudiseid...
Niigi on argipäeva muresid iga päev.
Mõtlesin kogunisti paar hetke, et ehk olen ikka mõtetu naine, mõtetu inimene, kellest midagi olulist ei sõltu ... Kuid ei. Ka mina olen vajalik ja mõtekas.

Eile hilisõhtul vaatasin filmi "Elu pimekohting".

Laupäev, märts 07, 2020

Naiseks olemise kunst

Tõmbasin tolmuimejaga toa üle. Homme ikkagi naistepäev. Nüüd homme hommikul hea mõnus ärkada.
Jõin kohvi. Naerdes mõtlesin omaette, mis valemiga võluks homme hommikul kohvikruusi voodi...

Naiseks olumise kunst ongi kõige värvikam. Kunst südamest. Naine peab olema iseenda moodi. Nagu lõuendil... Miite üks värvitäpp ei või näita vales kohas, isegi siis, kui juhtub olemagi vales kohas. Seda teab ainult kunstmik... Armastus ja sära peavad jääma kajama alati...

Eile nägin oma VDMFK facebooki lehel nais - kunstnikke postitust, kus nad kutsusid üles naistepäeval märkada, tarbida ja väärtustada naiste loomingut. Olen nendega väga nõus. Peale lille ja  šokolaadide toomist meile, st naistele on teisigi viise meid austada. Üheks viisiks ongi näha meie kultuurilist loomingut.    

Kusjuures mulle tundub ja küllap nii ongi, et kunstnikud maalimisühingus rääkivad oma puudest nagu mina. Puue on, kuid see ei takista julgelt elamast ja täisväärtuslikult elada. Olla super head loojad ja kunstnikud.            

Head kunsti tegemist, kallid naised!
Tehkem iseendastki  kunsiteost,  keda on kõigeesmalt teil endil peegelpildis hea ja kaunis vaadata!
Ja mehed, mõelge välja teise viisegi, kuidas veel naisi tähele panna, kui vaid lillede ja kommidega. Siis saavad kunstiteosed  värvikamad ja täiuslikumad!!!

Jälle loometalgudele

Järgmine nädal  neljapäevast laupäevani jälle loometalgudel, seekord Kuldres. Teema on pisut muutunud, kuidas olla võrdväärne igasuguste ürituste osaleja, kui juhtumisi ongi erivajadus ka... Väga heast isikliku abistaja teenuse teemastki ei pääse usutavasti seekordki mööda, kuigi teemad palju sügavamad ja laiemad. Minu meelest võiks ühine nimetaja olla: erivajadustega inimeste iseseisev elu ja oma vaba valik, kuhu minna või mida teha.

Vajame oma Kuldvõtmekese meeskonda tõepoolest ühinema kohaliku omavalituse esindajaid, arendusnõunikke, kogukonna kaasamise spetsialiste, 
https://www.facebook.com/vunkimano/photos/a.1731264180293753/2836182183135275/?type=3&theater  
Mina usun juba, er oleme Jüriga  oma elu spetsialistid 😋 , seega võime julgesti teemaga tegeleda.


Olen poolaastat mõelnud, et selliseid talgusid peaks tegema igas omavalitsuses - ehk siis ükskord saab olema kõikidele ligipääs elule. Nende soovide järgi. Ja muutub paremaks kogukonna mõistmine, et kõik inimesed on erilised ja vajavad hooltki.Ei ole erivajadustega inimesed ühtki teistmoodi nagu esmapilgul võib kindlasti tunduda.

"Ligipääs elule" on me MTÜ TM Loovuse moto.

Reede, märts 06, 2020

Vikerkaar... aga õnnest lakke ma ka ei hüppa

Vikerkaar oli täna 5. märtsi õhtupoolikul taevas akna taga. 

Vald rahuldas minu isikliku abistaja teenuse taotluse aastaks. Tundide arvult nii nagu mina soovisin. Kvartalis 400 tundi, kuus võib olla tundide arv   varieeruv. Siiani on olnudki kuus  mul tundide arv kõikuv. (Mitu aastat rahastas kov kvartalis 160 tundi, ülejäänud mina ise...)
Kuid ma ei hüppa õnnest lakke. Sest et ma ei ole kõike muu üle õnnelik. Ma võin varjuda maski taha, et nüüd ongi absoluutselt kõik hästi. Tegelikult ei ole...
See tundide arv on lihtsalt üks väike järjekordne edusamm. Mul on hea meel, et viimaks ometi saiti aru, kui palju füüsilist kõrvalabi tegelikult vajan või ei vaja. Oli ka arvamus, et  vajan rohkemgi. Kuid mul on vaja hingamisruumi. Privaatsust. Seegi tundus kohati sotsiaalametnikkele jahmatav, et olen kohanenud ja vajan veel privaataega - mõelda vaid.
See on mulle tõesti arusaamatu.
Oma aega vajame ju me kõik. Mis siin nii erilist on.... Üllatusin, mille peale siin on üllatuda!!!
Palju pisiasju, või suuremaid asju minu jaoks on siiski sammukesed tagasi, mitte edasi... Vähemasti mu isiklikkus plaanis... Kuid ma ei kavatsegi tagasi tõmbuda oma Kuldvõtmekese tegemiste ja toimetustega. Oi, vastupidi. Praegune olukord annab hoopis mulle jaksu juurde.
Nutan peatäie ära ning naeratan jälle säravalt ja enesekindlalt.
Kaks kuud olen mitu korda südamest nutnudki. Keegi ei tea seda ja ei peagi teadma. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleksin IAT pärast pisaraid vallanud... Pahandanud ja vihastanud olen küll vahel. Imelik ka, kui seda ei oleks ealeski juhtunud.
Kastre valla poolt on tõesti hästi. Seda ei saa ma ümber lükkada. Nad on andnud endast parima. Parima mulle.
IAT aasta on projektipõhine. Mulle tasuta.  See peaks meeldima väga mulle. Kuid usun, et mingi väike protsent oleks pidanud minu kanda jääma. See oleks olnud lihtsalt õiglane ja jäänud vastutust. Ma olen jah pidevalt rääkinud, et rahastan nii palju oma rahaga, kuid ma ei ole  ka kordagi mõelnud, et üldse ei taha maksta. Lihtsalt rahastamine oli pisut nihkes...Nüüd teistpidi. Äärmusest äärmuseni. Minu meelest. Ja tegelikult salaja unistasin, et ehk saab head koostööd teha, et abistaja tunnihinnet natukene veel tõsta, siis praegu peaks selle unistuse ja soovi külmutama... Sest projektikirjutajatel on olnud algusest saadik oma eesmärk. Mina olen olnud pisikene segaja, kes ei jää kunagi millegiga rahule, sest see on minu elu, mille paremaks muutmise eesmärk on nii minul kui valla ametnikkel. Mina elan enda elu ja tean, mida soovin elult. Ametnikud saavad aimada, mida mina soovin elult. Ega muud siin ei olegi.
Kui ma mõtlen juba kaugemale, kui projekt lõpeb, kuigi pole veel alanudki, mis siis jälle saab. Kust leiab vald siis jälle raha, hea suure raha... Projektid on vahvad, kuid nõuavad jätkusuutlikkust ja enda panustamist edasi. Mul puudub turvatunne nüüd, mis oli aastaid, et väikene summa leidakse ikka... Kuid nüüd projekti lõpetades peaks olema leitav summa kolmekordne - sest mina enam vähemaga ei lepiks... Mina olen harjunud kaugemale mõtlema. Homme on ju täna.
Kirjutada võiks veelgi... Aga läheks magama ka. Kell saab kolm öösel.  Mul lihtsalt pole und...
Olen nutnud...
Olen tänulik tundide eest. Ei ole aga päriselt ka õnnelik... Või olen loll, et ei oska hetkel rõõmu tunta. Ma olen palju võitnud nii endale kui ka teistele puuetega inimestele nende kahe kuuga, mis sel aastal on olnud... Ma tean, et mul on poolehoidjaid. Isegi vallaski... Ja siiski tunnen ebakindlalt hetkel...
Tunnen häbi, et ehk olengi egoist ja jonnakas, kes ajab oma asja ja ei saa aru, kuidas asjad käivad ...
Tunnen nagu oleksin midagi olulist kaotanud, kuigi kõik paistab alles olevat...  Ma isegi tean mida kaotanud, kuid see pikk jutt. Usun, et varsti saate teada... Küll ma selle tagasi võidan ja topelt veel, teate mind küll.
Aga äkki on need pinged , mis on mul olnud neil paaril kuul või tegelikult kauem üle pea vallatanud  mingeid lollakaid mõtteid...
Ma ei suuda selliste segaste tunnetega voodi minna...

Vaatame, mis on järgmine hea üllatus, mis järgmisena tuleb - kindlasti tuleb...

Tore on see, et varsti teen näituse näituste reklaamidest. Näitust näevad need, kes mulle külla tulevad.